Komisjoni teatis

asjaomase turu mõiste kohta ühenduse konkurentsiõiguses

(97/C 372/03)

(EMPs kohaldatav tekst)

I. SISSEJUHATUS

1. Käesoleva teatise eesmärk on anda suuniseid asjaomase tooteturu ja geograafilise turu mõiste komisjonipoolse kohaldamise kohta ühenduse konkurentsiõiguse ellurakendamisel, eelkõige nõukogu määruste nr 17 ja (EMÜ) nr 4064/89 ning nendega samaväärsete aktide kohaldamisel näiteks transpordi, söe ja terase ning põllumajanduse valdkonnas ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu vastavate sätete kohaldamisel. [1] Kõik viited artiklitele 85 ja 86 ning ühinemise kontrollile on käesolevas teatises viideteks EMP lepingu ja ESTÜ asutamislepingu vastavatele sätetele.

2. Turu mõiste aitab kindlaks teha ja määratleda ettevõtete vahelise konkurentsi piire. See loob raamid, mille piires komisjon konkurentsipoliitikat rakendab. Turu mõiste peamine ülesanne on nende konkurentsipiirangute süstemaatiline kindlakstegemine, millega asjaomased ettevõtjad [2] kokku puutuvad. Nii toote- kui geograafilise turu määratlemise eesmärk on kindlaks määrata asjaomaste ettevõtjate need tegelikud konkurendid, kellel on võimalik piirata nende ettevõtjate tegevust ning takistada nende tegelikust konkurentsisurvest vaba tegevust. Sellest tulenevalt võimaldab turu mõiste muu hulgas välja arvutada turuosad, mis annavad turujõu kohta vajalikku teavet, mida kasutada domineerimise hindamisel või artikli 85 kohaldamisel.

3. Punktist 2 järeldub, et "asjaomase turu" mõiste erineb teistest turu mõistetest, mida sageli muudes kontekstides kasutatakse. Näiteks kasutavad äriühingud sageli mõistet "turg" viitena piirkonnale, kus nad tooteid müüvad, või üldise viitena sektorile, kuhu nad kuuluvad.

4. Asjaomase turu mõistel nii tootest kui geograafilisest ulatusest lähtudes on konkurentsiasja hindamisel sageli otsustav mõju. Avalikustades menetlused, millest komisjon turu mõiste kasutamisel lähtub, ning tehes teatavaks kriteeriumid, millele ta iga otsuse tegemisel tugineb, loodab komisjon parandada oma poliitika ja otsustusprotsessi läbipaistvust konkurentsipoliitika vallas.

5. Suurem läbipaistvus võimaldab äriühingutel ja nende nõustajatel ka paremini ette näha võimalust, et komisjon võib konkreetsel juhul tõstatada konkurentsiküsimusi. Seepärast peaksid äriühingud võtma seda võimalust arvesse oma siseotsustes, näiteks omandamisi, ühisettevõtete loomist või teatavate lepingute sõlmimist arutades. Ka on eesmärk võimaldada äriühingutel paremini mõista, milliseid andmeid komisjon turu mõiste osas olulisteks peab.

6. Komisjonipoolne "asjaomase turu" tõlgendus ei piira Euroopa Ühenduste Kohtu või Euroopa ühenduste esimese astme kohtu võimalikke tõlgendusi.

II. ASJAOMASE TURU MÄÄRATLUS

Asjaomase tooteturu ja asjaomase geograafilise turu määratlus

7. Asutamislepingu artiklitel 85 ja 86 põhinevates määrustes, eelkõige määrusega nr 17 seotud vormi A/B lahtris 6 ning ühenduse seisukohalt oluliste koondumiste kontrolli käsitleva määrusega (EMÜ) nr 4064/89 seotud vormi CO lahtris 6 on sätestatud järgmised mõisted.

"Asjaomased tooteturud"

on määratletud järgmiselt:

"Asjaomane tooteturg hõlmab kõiki neid tooteid ja/või teenuseid, mis tarbijate seisukohast on oma iseloomulike tunnuste, hindade ja otstarbekohase kasutuse põhjal omavahel vahetatavad ja asendatavad."

8. "Asjaomased geograafilised turud"

on määratletud järgmiselt:

"Asjaomane geograafiline turg hõlmab konkurentsitingimustelt üsna sarnast ja naaberaladest eelkõige märgatavalt erinevate konkurentsitingimuste tõttu eristatavat ala, kus kõnealused ettevõtjad tegelevad kaupade ja teenuste pakkumise ja hankimisega."

9. Asjaomane turg, mille piires konkreetset konkurentsiküsimust hinnatakse, moodustub seega toote- ja geograafilise turu ühendamisel. Komisjon tõlgendab punktides 7 ja 8 esitatud määratlusi (mis kajastavad Euroopa Ühenduste Kohtu ja esimese astme kohtu otsuseid ning komisjoni enese otsuseid) vastavalt käesolevas teatises esitatud suunistele.

Asjaomase turu mõiste ja ühenduse konkurentsipoliitika eesmärgid

10. Asjaomase turu mõiste on tihedalt seotud ühenduse konkurentsipoliitika eesmärkidega. Näiteks ühinemise ühendusepoolse kontrolli puhul on toote/teenuse pakkumise struktuurimuutuste kontrollimise eesmärk takistada turgu valitseva seisundi tugevnemist, mille tulemusena kahjustataks oluliselt reaalset konkurentsi olulises osas ühisturust. Vastavalt ühenduse konkurentsieeskirjadele on turgu valitsev seisund olukord, kus ettevõte või ettevõtete grupp saab oma seisundist tulenevalt käituda nii, et ta ei sõltu olulisel määral oma konkurentidest, klientidest ega lõppkokkuvõttes oma tarbijatest. [3] Selline seisund tekib enamasti juhul, kui ettevõte või ettevõtete grupp kontrollib konkreetsel turul suurt osa pakkumisest, kuivõrd samalaadsele olukorrale viitavad teised hindamisel arvessevõetavad asjaolud (nt turutõkked, klientide võimalus mõjutada jne).

11. Sama lähenemist kasutab komisjon asutamislepingu artikli 86 kohaldamisel ettevõtete suhtes, kellel üksi või koos teistega on turgu valitsev seisund. Komisjonil on määruses nr 17 määratletud tähenduses volitused uurida ja lõpetada kõnealuse turgu valitseva seisundi kuritarvitusi, mis tuleb samuti määratleda viitega asjaomasele turule. Turge võib olla tarvis määratleda ka asutamislepingu artikli 85 kohaldamisel, eelkõige konkurentsi märkimisväärse piiramise kindlakstegemisel või otsustamisel selle üle, kas on täidetud artikli 85 lõike 1 kohaldamisest erandit võimaldav artikli 85 lõike 3 punktis b sätestatud tingimus.

12. Asjaomase turu määratlemise kriteeriume kohaldatakse üldjuhul teatavat liiki turukäitumise analüüsiks ning toodete tarnimise struktuurimuutuste analüüsiks. See meetod võib siiski uuritava konkurentsiküsimuse iseloomust olenevalt viia erinevate tulemusteni. Näiteks koondumise analüüsimisel võib geograafilise turu ulatus peamiselt tulevikku suunatud analüüsi puhul erineda varasema käitumise analüüsist. Iga juhtumi puhul arvessevõetav erinev ajaline taust võib kaasa tuua olukorra, kus samade toodete osas määratletakse erinevad geograafilised turud, sõltuvalt sellest, kas komisjon uurib pakkumise struktuuri muutumist, näiteks koondumist või ühisettevõtet, või teatava varasema käitumisega seotud küsimusi.

Turu määratlemise põhiprintsiibid

Konkurentsipiirangud

13. Ettevõtteid mõjutavad kolm peamist konkurentsipiirangute allikat: nõudluse asendatavus, pakkumise asendatavus ja potentsiaalne konkurents. Majanduslikust aspektist on asjaomase turu määratlemisel konkreetse toote pakkujate suhtes kõige vahetum ja tõhusam distsiplineeriv jõud nõudluse asendatavus, eelkõige seoses nendepoolse hinnakujundusega. Ettevõte või ettevõtete grupp ei saa märkimisväärselt mõjutada valitsevaid müügitingimusi, näiteks hindu, kui tema klientidel on hõlbus võimalus võtta kasutusele mujal asuvad olemasolevad asendustooted või asendustarnijad. Sisuliselt tuleb turu määratlemisel kindlaks teha asjaomaste ettevõtjate klientide tegelikud alternatiivsed tarneallikad, pidades silmas nii toodete/teenuste kui ka tarnijate geograafilist asukohta.

14. Konkurentsipiirangud pakkumise osas, mis tulenevad asendatavusest, välja arvatud punktides 20–23 nimetatud juhud, ja potentsiaalsest konkurentsist, ei ole üldjuhul samavõrd vahetud ning nende puhul tuleb igal juhul arvesse võtta täiendavaid tegureid. Sellega seoses võetakse neid piiranguid arvesse konkurentsianalüüsi hindamise faasis.

Nõudluse asendatavus

15. Nõudluse asendatavuse hindamisel tuleb kindlaks teha nende toodete hulk, mida tarbija käsitab asendustoodetena. Üks võimalus seda kindlaks teha võiks olla spekulatiivne katse, mille puhul võetakse hüpoteetiline väike püsiv muudatus suhtelistes hindades ning hinnatakse tarbijate eeldatavaid reaktsioone sellele hinnatõusule. Turu määratluse puhul keskendutakse nii korralduslikel kui praktilistel põhjustel hindadele, täpsemalt nõudluse asendumisele tulenevalt suhteliste hindade väikestest, püsivatest muudatustest. Selle kaudu on võimalik saada selgeid viiteid andmetele, mis on turgude määratlemisel vajalikud.

16. Sisuliselt tähendab selline lähenemine, et võttes aluseks asjaomaste ettevõtjate müüdavad tooteliigid ning piirkonnad, kus nad neid müüvad, lisatakse täiendavaid tooteid ja piirkondi turu määratlusse või jäetakse sellest välja, olenevalt sellest, kas nendest teistest toodetest ja piirkondadest tulenev konkurents mõjutab või piirab lühikese aja jooksul asjaomaste poolte pakutavate toodete hindu.

17. Vastust vajab küsimus, kas poolte kliendid võtaksid vaadeldavate toodete või piirkondade osas hüpoteetiliselt toimuva väikese (5–10 %), kuid püsiva hinnatõusu tõttu kasutusele olemasolevad mujal asuvad asendustooted või -tarnijad. Kui asendatavusest piisaks, et muuta hinnatõus kahjulikuks, kuna müük seeläbi väheneks, lisatakse asjaomasele turule täiendavaid asendusvõimalusi ja piirkondi. Seda tehakse seni, kui toodete ja geograafiliste piirkondade kogum on piisav, et suhteliste hindade väike püsiv tõus oleks kasulik. Samasugust analüüsi kasutatakse juhtumite puhul, mis on seotud ostujõu koondumisega, kuid sel juhul alustatakse tarnijast ning hinnakatse eesmärk on kindlaks teha tarnija toodete alternatiivsed tarnekanalid või müügikohad. Nende põhimõtete rakendamisel tuleb hoolikalt silmas pidada teatavaid erijuhtumeid, mida on kirjeldatud punktides 56 ja 58.

18. Selle katse praktiline näide võib olla kohaldamine näiteks karastusjoogivillijate ühinemise puhul. Selle juhtumi puhul uuritaks küsimust, kas erimaitselised karastusjoogid kuuluvad samale turule. Praktiline küsimus oleks, kas A maitse tarbijad läheks üle muudele maitsetele, kui A maitse hind tõuseks püsivalt 5–10 %. Kui piisav arv tarbijaid läheks üle näiteks B maitsele, mille tulemusena A hinnatõus ei oleks müügi vähenemisest tulenevalt kasulik, kuuluksid turule vähemalt A ja B. Protsessi tuleks laiendada, lisades teisi olemasolevaid maitseid, kuni jõutakse toodete kogumini, mille puhul hinnatõus ei tooks kaasa piisavat nõudluse asendumist.

19. Üldjuhul, eriti aga ühinemisasjade arutamisel, võetakse arvesse keskmist turuhinda. Seda ei tehta juhul, kui keskmine hind on kujunenud piisava konkurentsi puudumise tingimustes. Eelkõige turgu valitseva seisundi kuritarvitamise uurimise korral võetakse arvesse asjaolu, et keskmine hind võib juba olla oluliselt suurendatud.

Pakkumise asendatavus

20. Pakkumise asendatavust võib samuti arvesse võtta turgude määratlemisel olukorras, kus selle mõju on tõhususe ja vahetu mõju osas samaväärne nõudluse asendatavusega. See tähendab, et tarnijatel on vastukaaluks suhteliste hindade väikestele ja püsivatele muudatustele võimalik lühikese aja jooksul [4] asuda tootma asjaomaseid tooteid ning neid turustada, ilma et see tooks kaasa olulisi täiendavaid kulutusi või riske. Kui need tingimused on täidetud, on turuletoodaval täiendaval toodangul distsiplineeriv mõju asjassepuutuvate ettevõtete konkurentsikäitumisele. See mõju on tõhususe ja vahetu mõju poolest samaväärne nõudluse asendumisega.

21. Sellised olukorrad tekivad enamasti juhtudel, kus ettevõtted turustavad sama toodet erineva kvaliteedi või klassiga; isegi juhul, kui konkreetse lõpptarbija või konkreetsete lõpptarbijate rühma jaoks ei ole erinevad kvaliteedid asendatavad, kuuluvad erinevad kvaliteedid samale tooteturule, kui enamik tarnijaid on võimelised erinevat kvaliteeti viivitamata ning ilma eespool nimetatud olulise kulude kasvuta pakkuma ja müüma. Sellistel juhtudel hõlmab asjaomane tooteturg kõiki tooteid, mis on nõudluse ja pakkumise osas asendatavad, ning nende toodete müük liidetakse, et saada turu kogumaht. Samadel alustel võib grupeerida erinevaid geograafilisi piirkondi.

22. Praktiline näide asendatavusest pakkumise poolel on tooteturu määratlemisel paberi juhtum. Paberit pakutakse üldjuhul erineva kvaliteediga, alates kirjapaberist kuni näiteks kunstiraamatute väljaandmiseks kasutatavate kõrgkvaliteetsete paberiteni. Nõudluse seisukohast ei saa erineva kvaliteediga paberit kasutada igaks otstarbeks, nt kunstiraamatut või kõrgkvaliteediga trükist ei saa teha madalama kvaliteediga paberi abil. Paberivabrikud on siiski valmis tootma erineva kvaliteediga tooteid ning tootmine on võimalik väheste kulutustega ning lühikese ajavahemiku jooksul ümber seadistada. Kui erilisi turustusprobleeme ei ole, on paberitootjatel seega võimalik täita erineva kvaliteediga toodete tellimusi, eelkõige tellimusi, mis tehakse piisava ajavaruga, et oleks võimalik tootmisplaane muuta. Sellises olukorras ei määratle komisjon iga kvaliteediga paberi ning selle vastava kasutuse jaoks eraldi turgu. Erineva kvaliteediga paberid paigutatakse samale turule ning nende müük liidetakse, et hinnata turu koguväärtust ja -mahtu.

23. Kui nõudluse asendatavus nõuaks olemasoleva materiaalse ja immateriaalse põhivara olulist muutmist, täiendavaid investeeringuid, strateegilisi otsuseid või viivitusi, ei võeta seda turu määratlemisel arvesse. Näiteid, kus komisjon nõudluse asendatavusega seoses turgu ei laiendanud, võib tuua tarbekaupade turult, eelkõige kaubamärgiga tähistatud jookide osas. Kuigi villimistehased võivad põhimõtteliselt villida erinevaid jooke, eelnevad toodete tegelikule müügiletoomisele kulutused ja viivitused (seoses reklaami, tootekatsetuse ja turustamisega). Neil juhtudel hinnataks pakkumise asendatavuse ja teiste potentsiaalse konkurentsi vormide mõju hilisemas faasis.

Potentsiaalne konkurents

24. Kolmandat konkurentsipiirangute allikat, potentsiaalset konkurentsi, ei võeta turgude määratlemisel arvesse, kuna tingimused, kus potentsiaalne konkurents on tegelikuks konkurentsipiiranguks, olenevad turule sisenemisega seotud konkreetsete tegurite ja asjaolude analüüsist. Vajadusel tehakse see analüüs üksnes hilisemas faasis, enamasti pärast asjaomasel turul tegutsevate ettevõtete seisundi kindlakstegemist ning juhul, kui see seisund toob kaasa konkurentsialaseid probleeme.

III. ASJAOMASTE TURGUDE MÄÄRATLEMISEL KASUTATAVAD ANDMED

Asjaomaste turgude määratlemise protsess praktikas

Tooteturg

25. On mitmesuguseid andmeid, mis võimaldavad hinnata asendamise eeldatavat ulatust. Konkreetsetel juhtudel on otsustavaks teatavat liiki andmed, kusjuures väga palju oleneb tööstusharu ning vaadeldavate toodete või teenuste iseloomust ja spetsiifikast. Sama liiki andmed võivad teistel juhtudel olla tähtsusetud. Enamikul juhtudel peab otsus põhinema mitmete kriteeriumide ja erinevate andmete läbiarutamisel. Komisjon käsitleb empiirilisi andmeid avatult, püüdes tõhusalt kasutada kogu kättesaadavat teavet, mis võib konkreetsetel juhtudel tähtsust omada. Komisjon ei lähtu erinevate teabeallikate või andmeliikide jäigast hierarhiast.

26. Asjaomaste turgude määratlemise protsessi võib kokku võtta järgmiselt: olemasoleva esialgse teabe või asjassepuutuvate ettevõtjate esitatud andmete alusel on komisjonil üldjuhul võimalik üldiselt määratleda võimalikud asjaomased turud, mille piires näiteks koondumist või konkurentsi piiramist hinnata. Üldjuhul ning konkreetsete juhtumite käsitlemise puhul ka kõikidel praktilistel juhtudel on küsimus enamasti mõningate võimalike asjaomaste turgude leidmises. Näiteks tooteturu puhul on sageli vaja välja selgitada, kas toode A ja toode B kuuluvad või ei kuulu samale tooteturule. Sageli juhtub, et toote B kaasamisest piisab mis tahes konkurentsiprobleemide lahendamiseks.

27. Sellistes olukordades ei ole vaja arutada, kas turule kuulub veel tooteid, ega teha lõplikku otsust täpse tooteturu kohta. Kui kasutatavate alternatiivturgude määratluste kohaselt ei too kõnealune tehing kaasa konkurentsiprobleeme, jäetakse turu määratluse küsimus lahtiseks, vähendades seega äriühingute koormust seoses andmete esitamisega.

Geograafiline turg

28. Komisjoni käsitluse geograafilise turu määratluse osas võib kokku võtta järgmiselt: esialgse seisukoha geograafilise turu ulatuse kohta võtab ta üldiste näitajate alusel, nagu turuosade jaotus poolte ja nende konkurentide vahel ning esialgne hindade ja hinnaerinevuste analüüs riigi, ühenduse ja EMP tasandil. Seda esialgset seisukohta kasutatakse üldjuhul tööhüpoteesina, et suunata komisjoni uurimist, mille eesmärk on jõuda täpse geograafilise turu määratluseni.

29. Uurida tuleb iga konkreetse hindade ja turuosade kujunemise põhjusi. Ettevõtetel võib kodumaistel turgudel olla suur turuosa üksnes mineviku olukorrast tulenevalt, samuti võib äriühingute homogeenne esindatus kogu EMPs tuleneda riigi või piirkonna geograafilistest turgudest. Esialgset tööhüpoteesi võrreldakse seetõttu nõudlusenäitajate analüüsiga (riiklike või kohalike eelistuste tähtsus, klientide olemasolevad ostuharjumused, toodete eristamine/kaubamärgid jne), et teha kindlaks, kas eri piirkondade ettevõtted on tegelikult tarbijatele reaalseks alternatiivseks pakkumise allikaks. Teoreetiline katse põhineb ka sel juhul asendatavusel tulenevalt suhteliste hindade muutumisest ning ka siin tuleb vastata küsimusele, kas poolte kliendid hakkaksid lühikese aja jooksul ja väheoluliste kulutuste korral ostma mujal asuvatelt ettevõtetelt.

30. Vajadusel viiakse läbi pakkumisega seotud tegurite täiendav kontroll, tagamaks et eri piirkondades asuvatel ettevõtetel ei ole takistusi konkurentsivõimelise müügi arendamiseks kogu geograafilisel turul. See analüüs hõlmab asjaomases piirkonnas müümiseks vajaliku kohaliku esindatusega seotud nõudeid, juurdepääsutingimusi ja turustuskanaleid, turustusvõrgu loomisega seotud kulusid, riigihangetega seotud õiguslike tõkete olemasolu või puudumist, hinnaregulatsioone, kauplemist või tootmist piiravaid kvoote ja tariife, tehnilisi standardeid, monopole, asutamisvabadust, halduslikke lube, pakendinormatiive jne. ühidalt öeldes teeb komisjon kindlaks võimalikud takistused ja tõkked, mis eraldavad konkreetses piirkonnas asuvad ettevõtted väljaspool seda piirkonda asuvate ettevõtete konkurentsisurvest, et teha kindlaks turu läbipõimumise täpne ulatus riigi, Euroopa ja maailma tasandil.

31. Kaubavoogude tegelik jaotus ja areng annab sageli kasulikke lisaandmeid iga eespool nimetatud pakkumise või nõudlusega seotud teguri kohta ning selle kohta, kas need võivad toimida tegelike tõketena, mis kujundavad erinevaid geograafilisi turge. Kaubavoogude analüüs keskendub üldjuhul veokulude küsimusele ning nende võimalikule takistavale mõjule erinevate piirkondade vahelise kauplemise arengus, pidades silmas tootmisettevõtete asukohti, tootmiskulusid ja suhtelist hinnataset.

Ühenduse turu integreerumine

32. Lisaks võtab komisjon geograafiliste turgude määratlemisel, eelkõige koondumiste ja struktuursete ühisettevõtete puhul eriti ühenduse osas arvesse ka jätkuvat turuintegratsiooni protsessi. Koondumise või struktuurse ühisettevõtte mõju hindamisel ei saa tähelepanuta jätta meetmeid, mida siseturu programmi raames vastu võetakse ja rakendatakse, et kõrvaldada kaubandustõkked ja süvendada ühenduse turgude integratsiooni. Olukord, kus riikide turud on üksteisest kunstlikult eraldatud tulenevalt õiguslikest tõketest, mis on nüüd kõrvaldatud, toob üldjuhul kaasa varasemate hinna, turuosa ja kaubavoogude ettevaatliku hindamise. Seepärast võib koondumiste ja ühisettevõtete hindamisega seotud geograafiliste turgude määratlemisel arvesse võtta turuintegratsiooni protsessi, mis viiks lähitulevikus geograafiliste turgude laienemiseni.

Andmete kogumine

33. Kui peetakse vajalikuks täpset turu määratlust, kontakteerub ühendus sageli peamiste klientide ning tööstusharu peamiste ettevõtetega, et uurida nende arvamusi toote- ja geograafiliste turgude piiride kohta ning saada otsuse tegemiseks vajalikku faktimaterjali. Komisjon võib kontakteeruda ka asjaomaste erialaliitudega ning eelnevatel turgudel tegutsevate ettevõtetega, et oleks võimalik vajaduse piires määratleda eraldi toote- ja geograafilised turud asjassepuutuvate toodete/teenuste tootmise või turustamise erinevate etappide osas. Ka võib ta taotleda täiendavaid andmeid asjaomastelt ettevõtjatelt.

34. Vajadusel saadab komisjon kirjalikud teabetaotlused turul tegutsevatele isikutele, keda eespool on nimetatud. Taotlused sisaldavad üldjuhul küsimusi, mis seonduvad ettevõtete hinnangutega hüpoteetiliste hinnatõusude mõju kohta ning nende arvamustega asjaomase turu piiride osas. Ka palutakse neil esitada faktilisi andmeid, mida komisjon peab vajalikuks asjaomase turu ulatuse kindlaksmääramisel. Komisjon võib ka kõneleda nende ettevõtete turundusjuhtide või teiste töötajatega, et saada parem ülevaade tarnijate ja klientide vaheliste läbirääkimiste toimumisviisist ning mõista paremini asjaomase turu määratlemisega seotud küsimusi. Vajadusel võivad nad teha ka külastusi või kontrollvisiite poolte, nende klientide ja/või konkurentide tööruumidesse, et paremini mõista, kuidas tooteid valmistatakse ja müüakse.

35. Tooteturu osas otsusele jõudmiseks vajalikke andmeid võib liigitada järgmiselt.

Andmed turgude määratlemiseks – tooteturg

36. Toote omaduste ja kasutusotstarbe analüüs võimaldab komisjonil esimese sammuna piiritleda võimalike asendustoodete uurimisvaldkonna. Toote omadustest ja kasutusotstarbest ei piisa siiski otsustamaks, kas kaks toodet on asendustooted. Funktsionaalne asendatavus või omaduste sarnasus ei ole iseenesest piisavad kriteeriumid, kuna klientide reaktsioon suhtelistele hinnamuutustele võib põhineda ka muudel kaalutlustel. Näiteks võib originaalautoosade ja -varuosade turul olla erinevaid konkurentsipiiranguid, mis toovad kaasa kahe asjaomase turu väljajoonistumise. Samuti ei ole toodete omaduste erinevus iseenesest piisav, et välistada nõudluse asendatavust, kuna see oleneb suuresti erinevate omaduste tähtsusest klientide jaoks.

37. Andmeid, mida komisjon käsitab vajalikuna, et hinnata, kas kaks toodet on nõudluse osas asendustooted, võib liigitada järgmiselt.

38. Andmed asenduste kohta lähiminevikus. Teatavatel juhtudel on võimalik analüüsida andmeid lähimineviku sündmuste või turušokkide kohta, mis pakuvad reaalseid näiteid asendamisest kahe toote vahel. Võimaluse korral on sellised andmed üldjuhul turu määratlemisel otsustava tähtsusega. Kui minevikus on toimunud suhteliste hindade muudatusi (kusjuures muu on jäänud samaks), tehakse asendatavus kindlaks lähtuvalt vastavatest reaktsioonidest, mis väljenduvad nõudluse mahtudes. Kasulikku teavet võib saada ka varasematest uute toodete turuletoomise juhtudest, kui on võimalik täpselt analüüsida, millised tooted on uuele tootele turuosa kaotanud.

39. On mitmeid kvantitatiivseid katseid, mis on spetsiaalselt loodud turgude piiritlemiseks. Need katsed hõlmavad erinevaid hindade elastsuse ja ristelastsuse [5] ökonomeetrilisi ja statistilisi käsitlusi seoses toote nõudlusega, hinnaliikumiste sarnasustel põhinevaid katseid, hinnajadade põhjuslikkuse analüüse ja hinnatasemete ja/või -lähenemiste sarnasusi. Komisjon võtab arvesse olemasolevaid kvantitatiivseid andmeid, mida on võimalik põhjalikult uurida, et teha kindlaks varasemaid asendussuundumusi.

40. Klientide ja konkurentide arvamused. Komisjon kontakteerub sageli oma päringutega hõlmatud peamiste klientide ja konkurentidega, et koguda nende arvamusi tooteturu piiride kohta ning saada suurem osa faktimaterjalist, mida ta vajab turu ulatuse kohta otsuse tegemiseks. Klientide ja konkurentide põhjendatud vastuseid küsimusele, mis võib juhtuda kandidaattoodete väikese suhtelise hinnatõusu korral (näiteks 5–10 %) geograafilises piirkonnas, võetakse arvesse, kui need on põhjendatud piisavate faktidega.

41. Tarbijate eelistused. Tarbekaupade puhul võib komisjonil olla raske saada lõpptarbijate konkreetseid arvamusi asendustoodete kohta. Turu-uuringud, mida ettevõtted on varem tellinud ning mida nad oma toodete hinnakujunduse ja/või turundustegevusega seotud otsustusteks kasutavad, võivad anda komisjoni poolt asjaomase turu piiritlemiseks vajalikke andmeid. Et teha kindlaks, kas majanduslikult oluline osa tarbijaid peab kaht toodet asendatavaks, võetakse arvesse tarbijauuringuid kasutusharjumuste ja suhtumiste kohta, andmeid tarbijate ostuharjumuste kohta, jaemüüjate arvamusi ja üldisemalt turu-uuringuid, mida pooled ja nende konkurendid esitavad, pidades silmas ka kõnealuste toodete kaubamärkide olulisust. Asjaomaste ettevõtjate või nende konkurentide poolt ühinemismenetluseks või määruses nr 17 sätestatud menetluseks korraldatud tarbijauuringute metoodikat uuritakse üldjuhul eriti hoolikalt. Erinevalt juba varem tehtud uuringutest ei ole need koostatud tavapärase majandustegevuse käigus, et vastu võtta majandustegevusega seotud otsuseid.

42. Tõkked ja kulud, mis seonduvad nõudluse üleminekuga potentsiaalsetele asendustoodetele. Eksisteerib mitmeid tõkkeid ja kulusid, millest tulenevalt võib komisjon mitte käsitada kaht prima facie asendustoodet samale tooteturule kuuluvatena. Kõikide võimalike asendus- ja üleminekukulude ammendavat loetelu ei ole võimalik esitada. Nimetatud tõketel või takistustel võib olla palju põhjusi ning oma otsustes on komisjon kokku puutunud õiguslike tõketega või muud liiki riikliku sekkumisega, järgnevatest turgudest tulenevate piirangutega, spetsiifiliste kapitaliinvesteeringute vajadusega või olemasoleva tootmismahu langusega seoses alternatiivsele tootmisele üleminekuga, klientide päritoluga, spetsiifiliste investeeringutega tootmisprotsessi, õppega ja investeeringutega inimkapitali, ümberseadistamiskulude ja muude investeeringutega, ebakindlusega kvaliteedi osas, tundmatute tarnijate mainega ja muude asjaoludega.

43. Erinevad kliendikategooriad ja hinnadiskrimineerimine. Tooteturu ulatust võib piirata selgete kliendigruppide olemasolu. Asjaomase toote selge kliendigrupp võib moodustada konkreetse eripärase turu, kus selle grupi suhtes võidakse rakendada hinnadiskrimineerimist. Üldjuhul tekib see olukord, kui on täidetud kaks tingimust: a) on võimalik selgelt määratleda, millisesse gruppi konkreetne klient talle asjaomaste toodete müümise hetkel kuulub, ja b) klientide omavaheline kauplemine või kolmandate poolte tegutsemine vahendajana ei oleks tasuv.

Andmed turgude määratlemiseks – geograafiline turg

44. Andmeid, mida komisjon peab geograafilise turu osas otsusele jõudmiseks vajalikeks, võib liigitada järgmiselt.

45. Andmed varasemast ülekandumisest teistesse piirkondadesse. Teatavatel juhtudel on kättesaadavad andmed hinnamuudatuste kohta eri piirkondades ning sellest tulenevate klientide reaktsioonide kohta. Üldjuhul võib samu kvantitatiivseid katseid, mida kasutatakse tooteturu määratlemiseks, kasutada ka geograafilise turu määratlemiseks, pidades silmas, et rahvusvahelised hinnavõrdlused võivad olla keerukamad paljude tegurite tõttu, nagu kursimuutused, maksustamine ja toodete eristumine.

46. Nõudluse põhiomadused. Asjaomase toote nõudluse iseloom võib iseenesest kindlaks määrata geograafilise turu ulatuse. Sellised asjaolud nagu rahvuslikud eelistused või omamaiste kaubamärkide eelistamine, keel, kultuur ja elustiil ning kohalikul turul kohaloleku vajadus võivad tugevasti piirata konkurentsi geograafilist ulatust.

47. Klientide ja konkurentide arvamused. Vajadusel kontakteerub komisjon oma päringutega hõlmatud poolte peamiste klientide ja konkurentidega, et koguda nende arvamusi geograafilise turu piiride kohta ning saada suurem osa faktimaterjalist, mida ta vajab turu ulatuse kohta otsuse tegemiseks, tingimusel, et need on piisavalt tõendatud.

48. Olemasolevad geograafilised ostuharjumused. Klientide olemasolevate geograafiliste ostuharjumuste uurimisel saab kasulikke andmeid geograafilise turu võimaliku ulatuse kohta. Kui kliendid ostavad ühenduses või EMPs asuvatelt ettevõtetelt samalaadsetel tingimustel või korraldavad oma hanked tõhusate pakkumismenetluste abil, kuhu saavad pakkumisi esitada kõikjal ühenduses ja EMPs asuvad äriühingud, käsitatakse üldjuhul, et geograafiline turg hõlmab kogu ühendust.

49. Kaubavood/kaubasaadetiste struktuur. Kui klientide arv on sedavõrd suur, et nende kaudu ei ole võimalik geograafilistest ostuharjumustest selget pilti saada, võib selle asemel kasutada andmeid kaubavoogude kohta, kui sellised piisava täpsusega statistilised andmed on vastavate toodete kohta olemas. Eelkõige annavad kaubavood ning nende põhjused väärtuslikke andmeid geograafilise turu ulatuse kindlaksmääramiseks, kuid need ei ole iseenesest otsustavad.

50. Tõkked ja üleminekukulud seoses tellimuste ümbersuunamisega teiste piirkondade ettevõtetele. Näiteks piiriüleste ostude või kaubavoogude puudumine ei pruugi tingimata tähendada, et turg on ulatuselt riigisisene või väiksem. Siiski tuleb enne, kui otsustatakse, et geograafiline turg on konkreetsel juhul riigisisene, kindlaks teha riigisisest turgu isoleerivad tõkked. Ilmselt selgeim tõke, mis takistab kliendil tellimusi teistesse valdkondadesse ümber suunata, on veokulude ja veopiirangute mõju, mis tuleneb õigusaktidest või asjaomaste toodete iseloomust. Veokulude mõju piirab üldjuhul vaid suuremahuliste väikese väärtusega toodete geograafilise turu ulatust, pidades seejuures silmas, et veost tuleneva halvemuse võivad kompenseerida eelised teiste kulude osas (tööjõukulud või toorained). Juurdepääs turustusele asjaomases piirkonnas, teatavates sektorites seni eksisteerivad õiguslikud piirangud, kvoodid ja tollitariifid on samuti tõketeks, mis isoleerivad geograafilise piirkonna väljaspool seda piirkonda asuvate ettevõtete konkurentsisurvest. Märkimisväärsed üleminekukulud hangete ümbersuunamisel teistes riikides asuvatele ettevõtetele on samuti selliste tõkete allikaks.

51. Kogutud tõendite alusel määratleb komisjon seejärel geograafilise turu, mille ulatus võib olla kohalikust ülemaailmseni, kusjuures komisjoni varasemates otsustes on näiteid nii kohalike kui ülemaailmsete turgude kohta.

52. Eelnenud punktides kirjeldatakse erinevaid tegureid, mida võib turgude määratlemisel arvesse võtta. See ei tähenda, et igal konkreetsel juhul on vaja koguda andmeid ning hinnata kõiki neid tegureid. Nagu näitab komisjoni senine tegevus otsustuste vallas, piisab sageli praktikas otsusele jõudmiseks andmetest, mis saadakse osa kohta nimetatud teguritest.

IV. TURUOSA ARVUTAMINE

53. Asjaomase turu määratlemine nii toote kui geograafilise ulatuse järgi võimaldab kindlaks teha turul tegutsevad tarnijad ja kliendid/tarbijad. Selle alusel saab välja arvutada turu kogusuuruse ning iga tarnija turuosa, mille aluseks on nendepoolne asjaomaste toodete müük asjaomases piirkonnas. Praktikas on turu suurus ja turuosad sageli kättesaadavad turuallikatest, st ettevõtete hinnangutest, tööstuskonsultantide ja/või kaubandusühenduste tellitud uuringutest. Kui see ei ole võimalik või kui olemasolevad hinnangud ei ole usaldusväärsed, palub komisjon üldjuhul igal asjaomasel turul tegutseval tarnijal esitada oma müügiandmed, et oleks võimalik kokku arvutada turu suurus ja turuosad.

54. Kui üldjuhul arvutatakse turuosad müügi alusel, on siiski teisi näitajaid, mis olenevalt konkreetsest asjassepuutuvast tootest või turust võivad anda kasulikku teavet, eelkõige näiteks kaubandusturgudel tegutsejate arv, kasutatavate õhusõidukite arv või, näiteks kaevandussektori puhul, olemasolevad reservid.

55. On rusikareegel, et kasuliku teavet annavad läbimüük ja müügikäive. Diferentseeritud toodete puhul käsitatakse üldjuhul, et iga tarnija suhtelist seisundit ja jõudu kajastavad paremini müügikäive ja sellega seonduv turuosa.

V. MUUD KÜSIMUSED

56. On teatavaid valdkondi, kus eespool esitatud põhimõtete rakendamisel tuleb olla hoolikas. See kehtib esmaste ja teiseste turgude vaatlemisel, eelkõige juhul, kui ettevõtjate tegevust teataval ajahetkel tuleb analüüsida vastavalt artiklile 86. Turgude määratlemise meetod on neil juhtudel sama, st klientide reaktsiooni hindamine lähtuvalt nende ostuotsustest seoses suhteliste hinnamuutustega, võttes aga arvesse ka asendusepiiranguid, mis tulenevad tingimustest seonduvatel turgudel. Teiseste toodete, näiteks varuosade turu kitsas määratlus võib olla vajalik, kui on oluline ühilduvus esmase tootega. Probleemid ühilduvate teiseste toodete leidmisel koos kõrgete hindade ning esmaste toodete pika elueaga võivad muuta teiseste toodete suhtelise hinnatõusu kasulikuks. Turu määratlus võib olla erinev, kui on võimalik teiseste toodete märkimisväärne asendamine või kui esmaste toodete omadused muudavad kasulikuks tarbijate reaktsiooni teiseste toodete suhtelisele hinnatõusule.

57. Teatavatel juhtudel võib asendusahelate olemasolu viia seonduva turu määratluseni, kui turu äärealadel asuvad tooted või valdkonnad ei ole otseselt asendatavad. Näiteks võib tuua oluliste veokuludega toote geograafilise ulatuse. Sellistel juhtudel on tarned teatavast tootmisettevõttest veokulude tõttu piiratud iga tootmisettevõtet ümbritseva kindla alaga. Põhimõtteliselt võib selline ala olla asjaomane geograafiline turg. Kui aga tootmisettevõtted paiknevad selliselt, et eri tootmisettevõtteid ümbritsevad piirkonnad olulisel määral kattuvad, on võimalik, et nende toodete hinnakujundust piirab ahelasenduse efekt, millest tulenevalt määratletakse laiem geograafiline turg. Sama põhjendust võib kohaldada, kui toode B on toodete A ja C asendustoode. Isegi kui tooted A ja C ei ole teineteise otsesed asendustooted, võidakse nad paigutada samale asjaomasele tooteturule, kuna nende vastavat hinnakujundust võib piirata asendatavus B suhtes.

58. Praktikas tuleb asendusahelate olemasolu tõendada faktiliste andmetega, näiteks hinnasõltuvusega asendusahelate otstes, et oleks võimalik asjaomast turgu konkreetsel juhul laiendada. Hinnatasemed ahelate otstes peavad olema ka samas suurusjärgus.

[1] Riikliku abi juhtudel on hindamise keskmes abisaaja ja/või asjaomane tööstusharu/sektor, mitte aga abisaaja suhtes kehtiv konkurentsisurve. Kui konkreetse juhtumi puhul tõstatatakse turujõu ning sellest tulenevalt seonduva turu küsimus, võib riikliku abi juhtudel hindamise aluseks võtta siin kirjeldatud lähenemise aspekte.

[2] Käesoleva teatise kohaldamisel on asjassepuutuvad ettevõtjad koondumise puhul koondumise pooled; asutamislepingu artiklis 86 määratletud tähenduses uurimiste puhul ettevõtja, keda uuritakse, või kaebajad; artiklis 85 määratletud tähenduses uurimiste puhul lepingu pooled.

[3] Määratluse on andnud Euroopa Kohus oma 13. veebruari 1979. aasta otsuses kohtuasjas 85/76, Hoffmann-La Roche, [1979] ECR 461, ning seda on kinnitatud hilisemates otsustes.

[4] Tegemist on sellise ajavahemikuga, mis ei hõlma olemasoleva materiaalse ja immateriaalse põhivara olulist muutmist (vt punkt 23).

[5] Toote X nõudluse omahinnaelastsusega mõõdetakse X nõudluse reageerimist selle omahinna protsentuaalsele muutusele. Toodete X ja Y hinna ristelastsus on toote X nõudluse reageerimine toote Y hinna protsentuaalsele muutusele.

--------------------------------------------------