Nõukogu määrus (EMÜ) nr 1733/94,

11. juuli 1994,

millega keelatakse nõuete rahuldamine lepingute ja tehingute puhul, mille täitmist on mõjutanud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon nr 757 (1992) ja sellega seotud resolutsioonid

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 228a,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse nõukogu 13. juuni 1994. aasta otsust 94/366/ÜVJP ühisseisukoha kohta, mille nõukogu määratles Euroopa Liidu lepingu artikli J.2 alusel ja mis käsitleb Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 757 (1992) [1] punktis 9 osutatud nõuete täitmise keeldu

ning arvestades, et:

ühendus on määruste (EMÜ) nr 1432/92, [2] (EMÜ) nr 2656/92 [3] ja (EMÜ) nr 990/93 [4] alusel võtnud meetmeid kaubavahetuse tõkestamiseks ühenduse ja Jugoslaavia Liitvabariigi (Serbia ja Montenegro) vahel;

Jugoslaavia Liitvabariigi (Serbia ja Montenegro) vastase embargo tagajärjel ähvardab ühenduse ja kolmandate riikide ettevõtjaid Jugoslaavia Liitvabariigi (Serbia ja Montenegro) nõuete oht;

ÜRO Julgeolekunõukogu on 30. mail 1992. aastal vastu võtnud resolutsiooni nr 757 (1992), mille punktis 9 käsitletakse Jugoslaavia Liitvabariigi (Serbia ja Montenegro) nõudeid seoses lepingute ja tehingutega, mille täitmist on mõjutanud julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 757 (1992) ja sellega seotud resolutsioonide kohaselt rakendatud meetmed;

ettevõtjaid on pidevalt vaja kaitsta selliste nõuete eest, samuti tuleb vältida võimalust, et Jugoslaavia Liitvabariik (Serbia ja Montenegro) saaks embargo negatiivse toime eest hüvitust,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1. leping või tehing – igasugune tehing mis tahes vormis ning mis tahes õiguse alusel, mis hõlmab kas ühte või mitut lepingut või samalaadset kohustust samade või eri poolte vahel; selles kontekstis hõlmab mõiste leping võlakirju, finantstagatisi ja vastutagatisi või krediite, olenemata sellest, kas need on juriidiliselt iseseisvad või mitte, ning igasugust kaasnevat tingimust, mis tuleneb tehingust või on sellega seotud;

2. nõue – enne või pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva kas kohtu kaudu või muul viisil esitatud mis tahes nõue, mis tuleneb lepingust või tehingust või on sellega seotud, ning eelkõige:

a) nõue, millega taotletakse lepingust või tehingust tuleneva või sellega seotud kohustuse täitmist;

b) nõue, mille eesmärk on mis tahes vormis võlakirja, finantstagatise või vastutagatise pikendamine või väljamaksmine;

c) lepingu või tehinguga seotud hüvitisnõue;

d) vastunõue;

e) nõue, mille eesmärk on kohtuotsuse, vahekohtu otsuse või sellega võrdväärse otsuse tunnustamine või täitmine, k.a välisriigi kohtuotsuse tunnustamine, olenemata kohast, kus need on tehtud;

3. ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 757 (1992) ja sellega seotud resolutsioonide kohased meetmed – ÜRO Julgeolekunõukogu meetmed või Euroopa ühenduste, mis tahes riigi või rahvusvahelise organisatsiooni poolt võetud meetmed, mis tulenevad ÜRO Julgeolekunõukogu asjaomastest otsustest, on nendega kooskõlas või seotud nende otsuste rakendamisega, või ÜRO Julgeolekunõukogu loal võetud meetmed, sealhulgas sõjalised meetmed, seoses Jugoslaavia Liitvabariigi (Serbia ja Montenegro) suhtes kehtestatud embargoga;

4. Jugoslaavia Liitvabariigi (Serbia ja Montenegro) füüsiline või juriidiline isik –

a) Jugoslaavia Liitvabariik (Serbia ja Montenegro) või Jugoslaavia Liitvabariigi (Serbia ja Montenegro) mis tahes ametiasutus;

b) isik, kes asub või kelle alaline elukoht on Jugoslaavia Liitvabariigis (Serbias ja Montenegros);

c) mis tahes juriidiline isik, mille registrijärgne asukoht või peakontor on Jugoslaavia Liitvabariigis (Serbias ja Montenegros);

d) mis tahes juriidiline isik, mille tegevust eespool nimetatud füüsilised või juriidilised isikud kas otse või kaudselt kontrollivad.

Ilma et see piiraks artikli 2 kohaldamist, loetakse lepingu täitmist või tehingu sooritamist mõjutatuks ka ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 757 (1992) ja sellega seotud resolutsioonide kohaste meetmetega, kui nõue või selle sisu tuleneb otse või kaudselt kõnealustest meetmetest.

Artikkel 2

1. Keelatud on täita nõuet või astuda mis tahes samme nõude täitmiseks, mille esitaja on:

a) Jugoslaavia Liitvabariigi (Serbia ja Montenegro) füüsiline või juriidiline isik või Jugoslaavia Liitvabariigi (Serbia ja Montenegro) füüsilise või juriidilise isiku kaudu tegutsev isik;

b) füüsiline või juriidiline isik, kes otse või kaudselt tegutseb ühe või mitme Jugoslaavia Liitvabariigi (Serbia ja Montenegro) füüsilise või juriidilise isiku nimel või kasuks;

c) füüsiline või juriidiline isik, kes kasutab ära ühe või mitme Jugoslaavia Liitvabariigi (Serbia ja Montenegro) füüsilise või juriidilise isiku õiguste üleandmist või esitab muul viisil nõude kõnealuste isikute kaudu või nimel;

d) muu ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 757 (1992) punktis 9 nimetatud füüsiline või juriidiline isik;

e) füüsiline või juriidiline isik, kes esitab nõude, mis tuleneb ühele või mitmele eespool nimetatud isikule võlakirja või finantstagatise või vastutagatise väljamaksmisest või on sellega seotud,

kui nõue tuleneb lepingust või tehingust või on seotud lepingu või tehinguga, mille täitmist on otse või kaudselt, tervikuna või osaliselt mõjutanud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 757 (1992) ja sellega seotud resolutsioonide kohased meetmed.

2. Nimetatud keeld kehtib ühenduse piires ja liikmesriigi iga kodaniku suhtes ning kõigi juriidiliste isikute suhtes, mis on asutatud või registreeritud liikmesriigi seaduste kohaselt.

Artikkel 3

Ilma et see piiraks ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 757 (1992) ja sellega seotud resolutsioonide alusel võetud meetmete rakendamist, ei kohaldata artiklit 2:

a) nõuete suhtes, mis on seotud lepingute ja tehingutega, v.a võlakirjad, finantstagatised või vastutagatised, mille suhtes kõnealuses artiklis nimetatud füüsilised või juriidilised isikud tõendavad liikmesriigi kohtule, et osapooled aktsepteerisid nõude enne ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 757 (1992) ja sellega seotud resolutsioonide kohaste meetmete võtmist ning et kõnealused meetmed ei ole mõjutanud nõude olemasolu ega sisu;

b) maksenõuete suhtes, mis põhinevad enne artiklis 2 nimetatud meetmete võtmist toimunud juhtumiga seotud kindlustuslepingul, või liikmesriigi seaduste kohaselt kohustusliku kindlustuse lepingutel;

c) nõuete suhtes, mis on esitatud artiklis 2 nimetatud meetmete kohaselt külmutatud kontole makstud summade suhtes, tingimusel et nõue ei käsitle kõnealuses artiklis nimetatud lepingute tagatisena makstud summasid;

d) nõuete suhtes, mis on seotud liikmesriigi õigusaktide alusel sõlmitud töölepingutega;

e) nõuete suhtes, mis on seotud kauba eest maksmisega, mille kohta artiklis 2 nimetatud füüsilised ja juriidilised isikud tõendavad liikmesriigi kohtule, et kaup eksporditi enne ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 757 (1992) ja sellega seotud resolutsioonide kohaste meetmete võtmist ning et kõnealused meetmed ei ole mõjutanud nõude olemasolu ega sisu;

f) nõuete suhtes, mis on esitatud summadele, millega seoses artiklis 2 nimetatud füüsilised või juriidilised isikud tõendavad liikmesriigi kohtule, et kõnealused summad tuleb maksta lepingu alusel, mis sõlmiti enne ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 757 (1992) ja sellega seotud resolutsioonide kohaste meetmete võtmist ning et kõnealused meetmed ei ole mõjutanud nõude olemasolu ega sisu,

tingimusel, et nõue ei sisalda intressi, tasu ega muul kujul summat, mille eesmärk on hüvitada tegevust, mis kõnealuste meetmete tõttu ei toimunud asjakohase lepingu või tehingu tingimuste kohaselt.

Artikkel 4

Igas nõude täitmise menetluses jääb kõnealuse nõude täitmist taotleva isiku kohustuseks tõendada, et nõude täitmine ei ole artikli 2 alusel keelatud.

Artikkel 5

Iga liikmesriik määrab kindlaks käesoleva määruse sätete rikkumise korral rakendatavad sanktsioonid.

Artikkel 6

Käesolev määrus jõustub Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise päeval.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 11. juuli 1994

Nõukogu nimel

eesistuja

Th. Waigel

[1] EÜT L 165, 1.7.1994, lk 1.

[2] EÜT L 151, 3.6.1992, lk 1. Määrus on tunnistatud kehtetuks määrusega (EMÜ) nr 990/93 (EÜT L 102, 28.4.1993, lk 14).

[3] EÜT L 266, 12.9.1992, lk 27. Määrus on tunnistatud kehtetuks määrusega (EMÜ) nr 990/93 (EÜT L 102, 28.4.1993, lk 14).

[4] EÜT L 102, 28.4.1993, lk 14.

--------------------------------------------------