Komisjoni direktiiv 94/40/EÜ,

22. juuli 1994,

millega muudetakse nõukogu direktiivi 87/153/EMÜ, millega kinnitatakse loomasöötades kasutatavate söödalisandite hindamissuunised

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse nõukogu 23. novembri 1970. aasta direktiivi 70/524/EMÜ söödalisandite kohta, [1] viimati muudetud komisjoni direktiiviga 94/17/EÜ, [2] eriti selle artikli 9 lõiget 2,

ning arvestades, et:

nõukogu direktiivis 70/524/EMÜ nähakse ette söödalisandite hindamissuunised, mis on hiljem vastu võetud nõukogu direktiiviga 87/153/EMÜ, [3] ja nende muudatused teaduse ja tehnika edusamme silmas pidades;

lisaks kõnealustele suunistele tuleks kehtestada kriteeriumid, mille alusel vaadatakse läbi taotlused ensüümide ja mikroorganismide kasutamise lubamiseks söödalisanditena;

vastavalt nõukogu direktiivi 93/114/EÜ [4] sätetele peab ühenduse söödalisandite lubamise kord hõlmama nõukogu 23. aprilli 1990. aasta direktiivis 90/220/EMÜ (geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta, [5] viimati muudetud komisjoni direktiiviga 94/15/EÜ [6]) sätestatud spetsiaalseid keskkonnaohtlikkuse hindamise nõudeid, mida oleks võimalik kohaldada kõikide geneetiliselt muundatud organisme sisaldavate või nendest koosnevate lisaainete suhtes; seetõttu on asjakohane muuta direktiivi 87/153/EMÜ, et viia see kooskõlla direktiivi 90/220/EMÜ nõuetega;

arvukate muudatuste tõttu on kasulik ühendada need suunised käesoleva direktiivi lisas;

käesoleva direktiiviga ettenähtud meetmed on kooskõlas alalise söödakomitee arvamusega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Direktiivi 87/153/EMÜ lisa asendatakse käesoleva direktiivi lisaga.

Artikkel 2

Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigusnormid hiljemalt 1. oktoobriks 1994. Liikmesriigid teatavad sellest viivitamata komisjonile.

Kui liikmesriigid kõnealused normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

Artikkel 3

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Ühenduste Teatajas.

Brüssel, 22. juuli 1994

Komisjoni nimel

komisjoni liige

René Steichen

[1] EÜT L 270, 14.12.1970, lk 1.

[2] EÜT L 105, 26.4.1994, lk 19.

[3] EÜT L 64, 7.3.1987, lk 19.

[4] EÜT L 334, 31.12.1993, lk 24.

[5] EÜT L 117, 8.5.1990, lk 15.

[6] EÜT L 103, 22.4.1994, lk 20.

--------------------------------------------------

LISA

SÖÖTADES KASUTATAVATE SÖÖDALISANDITE HINDAMISSUUNISED

ÜLDOSA

Käesolevad suunised on juhendiks selliste ainete ja preparaatide toimikute koostamisel, mis esitatakse heakskiitmiseks söödalisandina. Toimikute abil peab olema võimalik söödalisandeid hinnata olemasolevate teadmiste alusel ning tagada, et söödalisandid vastavad nende kasutamise lubamiseks ettenähtud põhimõtetele, mida käsitletakse nõukogu direktiivi 70/524/EMÜ artikli 7 lõikes 2.

Nõuda võib kõiki käesolevates suunistes kirjeldatud uuringuid ning vajaduse korral ka lisateavet. Üldreeglina tuleb teha uuringud söödalisandi, selle kasutustingimuste, füüsikalis-keemiliste omaduste, määramismeetodite ja tõhususe kindlakstegemiseks, ning uuringud söödalisandi ainevahetuse kohta ning bioloogiliste ja toksikoloogiliste mõjude kohta sihtliikidele. Kui söödalisand on ette nähtud konkreetsesse liiki kuuluva loomakategooria jaoks, viiakse need uuringud läbi selle sihtliigiga. Inimeste tervisele ja keskkonnale tekkiva ohu hindamiseks vajalikud uuringud sõltuvad peamiselt söödalisandi iseloomust ja selle kasutamise tingimustest. Selles suhtes ei kohaldata ranget reeglit.

Üksnes lemmikloomatoiduks ettenähtud söödalisandite puhul ei ole alati vaja läbida nii täielikku kroonilise mürgisuse, mutageensuse ja kantserogeensuse uuringute programmi kui selliste söödalisandite puhul, mis on ette nähtud eluskarjale, millest saadakse inimtoiduks ettenähtud tooteid. Kroonilise mürgisuse määramiseks piisab reeglina uuringutest kahe sihtliigiga või ühe sihtliigi ja rottidega ühe aasta jooksul. Mutageneesi ja kantserogeneesi uuringutest võib üldiselt loobuda, kui keemiline koostis, praktilised kogemused või muud kaalutlused ei osuta muutuste võimalusele. Lemmikloomade puhul võib loobuda jääkide analüüsist.

On oluline tunda söödalisandi ainevahetust produktiivloomades, söödalisandi jääke ja nende biosaadavust. Eelkõige peab nende teadmiste abil olema võimalik kindlaks määrata katseloomade toksikoloogiliste uuringute ulatus tarbijale tekkivate võimalike ohtude hindamiseks. See hindamine ei saa põhineda üksnes andmetel, mis näitavad söödalisandite otsest mõju katseloomadele. Sellised andmed ei kajasta spetsiifilist teavet ainevahetuse jääkide tegeliku mõju kohta liikidele, kelle jaoks söödalisand on ette nähtud.

Kõigi taotlustega söödalisandi või uue kasutuse heakskiitmiseks peab olema kaasas toimik, mis sisaldab üksikasjalikke aruandeid käesolevates suunistes ettenähtud järjekorras ja numeratsiooniga. Käesolevates suunistes ettenähtud andmete väljajätmisel toimikust tuleb esitada põhjendused. Trükised, millele toimikus on viidatud, tuleb sellele lisada. Katsearuanded peavad sisaldama katse kava ja viitenumbrit, katsete algus- ja lõppkuupäeva, testide üksikasjalikku kirjeldust, tulemusi ja nende analüüsi ning uuringu eest vastutava isiku nime, aadressi ja allkirja. Iga loomkatsetes kasutatud söödapartii puhul tuleb sobiva meetodiga analüüsida asjaomaste toimeainete kontsentratsiooni ja esitada analüüsitulemuste aruanne. Aruandes tuleb samuti märkida iga katse käigus kindlakstehtud üksikannused, vastavad kuupäevad ning kontrolli eest vastava isiku nimi, aadress ja allkiri. Aruandele tuleb samuti lisada katsed teinud labori/laborite koostatud sertifikaat selle kohta, et testid on tehtud kooskõlas hea laboritava põhimõtetega vastavalt nõukogu direktiivile 87/18/EMÜ hea laboritava põhimõtete kohaldamist ja nende keemiliste [1] ainete testimise tarvis kasutamise kontrolli käsitlevate õigusnormide ühtlustamise kohta.

Füüsikalis-keemilised, toksikoloogilised ja ökotoksikoloogilised omadused määratakse kindlaks vastavalt nõukogu direktiiviga 67/548/EMÜ (ohtlike ainete liigitamist, pakendamist ja märgistamist käsitlevate õigusnormide ühtlustamise kohta, [2] viimati muudetud komisjoni direktiiviga 93/105/EÜ [3] kehtestatud meetoditele või vastavalt teadusasutuste poolt rahvusvaheliselt tunnustatud meetoditele. Muude meetodite kasutamist tuleb põhjendada.

Iga toimik peab sisaldama piisavat kokkuvõtet. Antibiootikumide, koktsidiostaatikumide ja muude ravimite ning kasvustimulaatorite, mikroorganismide ja/või ensüümpreparaatide toimikutega peab olema kaasas V jaos esitatud näidisele vastav monograafia, mis võimaldab asjaomast söödalisandit määratleda ja iseloomustada vastavalt direktiivi 70/524/EMÜ artikli 8 lõikele 1.

Mõiste "söödalisand" käesolevates suunistes kasutatuna tähendab toimeaineid või neid sisaldavaid valmistisi sellises olekus, nagu need sisalduvad eelsegudes ja söötades. Toimeaine võib olla keemiliselt määratud aine, mikroorganism või ensüümpreparaat.

Käesolevates suunistes tähistatakse väljendiga "keemiliselt määratud ained" keemilisi aineid, mille keemiline nimetus on kokku lepitud IUPACi nomenklatuuri järgi.

Toimiku esitanud liikmesriik peab komisjonile mõistliku aja jooksul teatama kõikidest muudatustest söödalisandi tootmisprotsessis, koostises, kasutusalal või kasutustingimustes. Sellega seoses võib olla vaja esitada uueks hindamiseks vajalikud dokumendid. See on eelkõige vajalik selliste toodete puhul, mis on saadud mikroorganismidest, mille geneetilisi omadusi on muudetud või mis esinevad looduslike mutantidena.

SISU

I JAGU: | Toimikus sisalduvate andmete kokkuvõte |

II JAGU: | Söödalisandi määratlus, omadused ja kasutustingimused Kontrollimeetmed |

III JAGU: | Söödalisandi tõhususe uuringud |

1.Söödalisandite omaduste parandamise uuringud |

2.Uuringud, mis käsitlevad söödalisandite mõju loomsetele saadustele |

3.Loomsete saaduste kvaliteedi uuringud |

IV JAGU: | Söödalisandi kasutamisohutuse uuringud |

1.Sihtliikide uuringud |

1.1.Söödalisandi toksikoloogilised uuringud |

1.2.Söödalisandi mikrobioloogilised uuringud |

1.3.Ainevahetuse ja jääkide uuringud |

2.Eritistes esinevate jääkide uuringud |

3.Katseloomade uuringud |

V JAGU: | Monograafia vorm |

I JAGU

TOIMIKUS SISALDUVATE ANDMETE KOKKUVÕTE

II JAGU

SÖÖDALISANDI MÄÄRATLUS, OMADUSED JA KASUTUSTINGIMUSEDKONTROLLIMEETODID

1. Söödalisandi määratlus

1.1. Kavandatav(ad) müüginimetus(ed).

1.2. Söödalisandi tüüp selle põhifunktsiooni järgi.

1.3. Kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis (toimeaine, muud koostisained, lisandid).

1.4. Agregaatolek, osakeste suurus.

1.5. Tootmisprotsess, sh spetsiifilised töötlemismeetodid

NB:

Kui toimeaine on aktiivsete koostisosade segu, tuleb kõiki selgelt määratletavaid peamisi koostisosi kirjeldada eraldi ning märkida nende osa segus.

2. Toimeaine spetsifikatsioon

2.1. Keemiliselt määratud ainete puhul: üldnimetus, keemiline nimetus IUPACi nomenklatuuri järgi, muud rahvusvahelised üldnimetused ja lühendid. Chemical Abstracts Service'i number (CAS).

Mikroorganismide puhul: nimi ja taksonoomiline määratlus vastavalt rahvusvahelisele nomenklatuuri eeskirjale. Kasutada võib ka rahvusvaheliselt tunnustatud klassifitseerimise käsiraamatud. [4]

Ensüümpreparaatide puhul: nimetus vastavalt Rahvusvahelise Biokeemia Liidu poolt kirjeldatud peamisele ensümaatilisele aktiivsusele. EINECSi ja CASi number.

2.2. Empiiriline ja struktuurivalem, molekulmass. Kui toimeaine on käärimissaadus, märkida peamiste koostisosade kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis.

Mikroorganismide puhul: selle kultuuride kogu (võimaluse korral EÜ kogu) nimi ja koht, kus tüve säilitakse, ning registreerimisnumber, geneetiline modifikatsioon ja identifitseerimiseks vajalikud tunnused. Peale selle päritolu, vastavad morfoloogilised ja füsioloogilised omadused, arengustaadiumid, bioloogilist tegevust (lisaainena) mõjutada võivad tegurid ja muud identifitseerimiseks vajalikud geneetilised andmed. Kolooniaid moodustavate osakeste (CFU) arv grammi kohta.

Ensüümpreparaatide puhul: bioloogiline päritolu (mikroobse päritolu puhul: selle kultuuride kogu (võimaluse korral EÜ kogu) nimi ja koht, kus tüve säilitatakse, ning registreerimisnumber, geneetiline modifikatsioon ja identifitseerimiseks vajalikud tunnused, kaasa arvatud geneetilised andmed), vastavate keemiliselt puhaste substraatide saamise viis ja muud füüsikalis-keemilised omadused.

2.3. Puhtusaste

Prügilisandite kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis.

Mikroorganismide puhul: Kasvatatud tüvede geneetiline stabiilsus ja puhtus.

Ensüümpreparaatide puhul:

- puhtus: kontrollitakse saastavate mikroorganismide ja raskemetallide sisaldust ning sobiva meetodi abil demonstreeritakse algorganismist saadud toksiinide (nt mükotoksiinid) puudumist,

- antimikroobse toime puudumine söödas kasutatava kontsentratsiooni puhul: määratakse sobiva meetodi abil,

- mitte-ensümaatiliste osade koostis (eelkõige tahkete orgaaniliste ainete üldkogus TOS). [5]

2.4. Põhiomadused

Keemiliselt määratud ainete puhul: elektrostaatilised omadused, sulamistemperatuur, keemistemperatuur, lagunemistemperatuur, tihedus, aururõhk, lahustuvus vees ja orgaanilistes lahustites, massi- ja neeldumisspekter ning muud asjakohased füüsikalised omadused.

Mikroorganismide puhul: identifitseerimise ja kavandatava kasutamisega seotud omadused (nt vegetatiivne vorm või eosvorm, CFU arv grammi kohta)

Ensüümpreparaatide puhul: optimaalsed pH tasemed, temperatuurid ja muud asjakohased omadused.

2.5. Tootmis- ja puhastamisprotsess ning kasutatud keskkonnad

Partiide koostise muutumine tootmise käigus.

3. Söödalisandi füüsikalis-keemilised, tehnoloogilised ja bioloogilised omadused

3.1. Püsivus (mikroorganismide puhul: bioloogilise aktiivsuse kadumine, nt elujõulisus) kokkupuutel selliste keskkonnatingimustega nagu valgus, temperatuur, pH, niiskus ja hapnik. Kõlblikkusaeg.

3.2. Püsivus (mikroorganismide puhul: bioloogilise aktiivsuse kadumine, nt elujõulisus) eelsegude ja söötade valmistamise ajal, eelkõige kokkupuutel kuumuse, rõhu ja niiskusega. Võimalikud lagunemissaadused.

3.3. Püsivus (mikroorganismide puhul: bioloogilise aktiivsuse kadumine, nt elujõulisus) eelsegude ja söötade ladustamise ajal, kindlaksmääratud tingimustes. Kõlblikkusaeg.

Ensüümpreparaatide puhul: üksikasjad selliste ootamatute reaktsioonisaaduste esinemise kohta, mis on tekkinud ensüümpreparaatide ensümaatilisel või keemilisel reageerimisel söödakomponentidega või ensüümpreparaadi lagunemisel sööda ladustamise ajal.

3.4. Muud asjakohased füüsikalis-keemilised, tehnoloogilised või bioloogilised omadused nagu eeldus homogeensete segude saamiseks eelsegudes ja söötades, tolmutekitavad omadused ning mikroorganismide ja/või ensüümpreparaatide puhul hinnang vastupidavuse kohta lagunemisel ja bioloogilise aktiivsuse kadumise kohta seedetraktis või in vitro simulatsioonimudeliga.

3.5. Füüsikalis-keemiline või bioloogiline vastasmõju või kokkusobimatus (nt söötade, teiste heakskiidetud söödalisandite või ravimitega).

4. Söödalisandi kasutustingimused

4.1. Kavandatav kasutus loomasöötades (nt asjaomane loomaliik ja -kategooria, sööda liik, manustamisperiood, keeluaeg).

4.2. Vastunäidustused

4.3. Kavandatav doseerimine eelsegudes ja söötades, väljendatuna:

- toimeaine massiprotsentides eelsegude puhul ja mg/kg sööda puhul, kui tegemist on keemiliselt määratud ainetega,

- sobivates bioloogilise aktiivsuse ühikutes (nt kolooniaid moodustavate osakeste arv toote grammi kohta) mikroorganismide puhul või asjakohastes aktiivsusühikutes ensüümpreparaatide puhul.

4.4. Muud toimeaine või preparaadi teadaolevad kasutused (toidus, meditsiinis või veterinaarias, põllumajanduses ja tööstuses). Iga kasutuse puhul märkida müüginimetus, näidustused ja vastunäidustused.

4.5. Vajaduse korral märkida meetmed ohu vältimiseks ning kaitsevahendid tootmise ja käitlemise ajaks.

5. Kontrollimeetodid

5.1. Punktides 1.3, 2.3, 2.4, 2.5, 3.1, 3.2, 3.3, 3.4 ja 4.3 loetletud kriteeriumide määramiseks kasutatavate meetodite kirjeldus.

5.2. Selliste kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete analüüsimeetodite kirjeldus, mida kasutatakse söödalisandi tavapäraseks kontrollimiseks eelsegudes ja söötades.

5.3. Selliste kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete analüüsimeetodite kirjeldus, mida kasutatakse söödalisandi jääkide määramiseks loomsetes toodetes.

NB:

Kõnealuste meetodite kirjeldustele ja saadud tulemustele tuleb lisada teave, mis käsitleb usaldusnivood, spetsiifilisust, tundlikkust, avastamispiire, teiste ainete võimalikku mõju, reprodutseeritavust ja kasutatud proovivõtumeetodit. Valmistise ja toimeaine standardid peavad olema kättesaadavad.

Mikroorganismide puhul märgitakse avastamis-, loendus- ja identifitseerimismeetodid ja vastavad märgistusained.

III JAGU

SÖÖDALISANDI TÕHUSUSE UURINGUD

1. Söötade omaduste parandamise uuringud

Kõnealused uuringud käsitlevad tehnoloogilisi lisandeid, nt antioksüdandid, säilitusained, sideaineid, emulgaatorid, stabilisaatoreid, želeerivad ained jms, mis on ette nähtud eelsegude ja söötade omaduste parandamiseks või stabiliseerimiseks. Mõnesid mikroorganisme ja/või ensüümpreparaate võib söötade vastavate omaduste parandamise korral käsitada tehnoloogiliste lisaainetena.

Söödalisandi tõhusust tuleks demonstreerida kavandatud kasutustingimustes asjakohaste kriteeriumide abil, võrreldes asjaomast söödalisandit negatiivsete kontrollsöötadega ja võimaluse korral söötadega, mis sisaldavad teadaoleva mõjuga tehnoloogilisi lisandeid.

Iga katse puhul täpsustatakse uuritavate toimeainete, preparaatide, eelsegude ja söötade täpne iseloom, partiide viitenumber, toimeainete sisaldus eelsegudes ja söötades, katsetingimused (nt temperatuur ja niiskus), samuti katsete kuupäev ja kestus ning katse ajal ilmnenud kahjulik ja negatiivne mõju.

2. Uuringud söödalisandite mõju kohta loomakasvatustoodangule

Käesolevad uuringud käsitlevad zootehnilisi söödalisandeid, mis mõjutavad loomakasvatustoodangut. Järgmised uuringud, kaasa arvatud doosi ja toime suhte uuring, tuleks teha iga sihtliigiga, võrrelduna negatiivsete kontrollrühmadega ning võimaluse korral rühmadega, kes saavad teadaoleva mõjuga söödalisandeid sisaldavat sööta.

Kui toimeaine on aktiivsete koostisosade segu, peab iga koostisosa esinemine olema õigustatud.

2.1. Koktsidiostaatikumide ja muude ravimite puhul tuleks eriti tähelepanu pöörata spetsiifiliste mõjude tõendamisele, eelkõige profülaktilistele omadustele (nt haigestumus, ootsüsti sisaldus ja kahjustuste ulatus). Lisada võib teabe söödalisandi mõjude kohta söödaväärindusele, loomade kasvule ning loomsete saaduste kaubanduslikule kogusele ja kvaliteedile.

2.2. Teiste zootehniliste söödalisandite puhul (sh vajaduse korral mikroorganismide ja/või ensüümpreparaatide puhul) tuleks esitada teave söödalisandi mõju kohta söödaväärindusele, loomade kasvule, loomsete saaduste omadustele ja kogusele, loomade heaolule ja teistele parameetritele, mis mõjuvad positiivselt loomakasvatustoodangule.

2.3. Katsetingimused

Tehtavaid katseid tuleb kirjeldada ja tulemused esitada ükshaaval ning üksikasjalikult. Tuleb esitada statistilise analüüsi aruanne ja märkida kasutatud meetodid. Esitada tuleb järgmised andmed.

2.3.1. Loomade liik, tõug, vanus ja sugu ning kindlakstegemise kord.

2.3.2. Katse- ja kontrollrühmade arv, loomade arv igas rühmas. Kummastki soost loomade arv peab olema statistika jaoks piisav.

2.3.3. Kontrollanalüüsi abil sobiva tunnustatud meetodiga määratud toimeaine (ja vajaduse korral võrdlusainete) kontsentratsioon söödas. Partiide viitenumber. Ratsiooni kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis toiteväärtuse aspektist.

2.3.4. Iga katse tegemise koht. Loomade tervislik ja füsioloogiline seisund ning söötmis- ja pidamistingimused kooskõlas tavapäraselt ühenduses kasutatavate tingimustega. Sööda kontrollimine ning meetmed, mis on võetud kontrollrühmade saastumise vältimiseks katse ajal (eelkõige mikroorganismide põhjustatud sööda ristsaastumise vältimiseks).

2.3.5. Katsete kuupäev ja täpne kestus. Tehtud uuringute kuupäevad ja laad.

2.3.6. Katsete ajal ilmnenud kahjulikud ja muud negatiivsed mõjud ning nende ilmnemise aeg.

3. Loomsete saaduste kvaliteedi uuringud

Sellistelt loomadelt saadud toodete organoleptilised omadused, toiteväärtus, hügieeni- ja tehnoloogilised omadused, keda söödetakse uuritavat söödalisandit sisaldava söödaga.

IV JAGU

SÖÖDALISANDI KASUTAMISOHUTUSE UURINGUD

Käesolevas jaos kirjeldatud uuringud on ette nähtud selleks, et hinnata:

- söödalisandi kasutamise ohutust sihtliikides,

- sissehingamisest või muul kokkupuutel limaskesta, silma või nahaga tekkivaid ohte isikutele, kes tõenäoliselt käitlevad söödalisandit algolekus või eelsegude või söötade koostisosana,

- tarbijale tekkivaid ohte, mis võivad tuleneda asjaomase söödalisandi jääke või metaboliite sisaldava toidu tarbimisest,

- keskkonna reostamise või keskkonnas püsimise ohte, mis tulenevad otseselt asjaomasest söödalisandist või sellest tuletatud ja loomade poolt väljutatud saadustest,

- võimalikke ohte muudele loomaliikidele kui sihtliikidele.

Kõnealuseid uuringuid nõutakse täielikult või osaliselt, sõltuvalt söödalisandi iseloomust ja selle kavandatavatest kasutustingimustest.

Üldjuhul peavad mikroorganismid ja/või ensüümpreparaadid olema mikroorganismid, mis ei ole kavandatavatel kasutustingimustel sihtliikide ja inimeste jaoks patogeensed ega toksigeensed, või pärinema sellistest mikroorganismidest.

Mikroorganismide ja/või ensüümpreparaatide puhul tuleb teha asjakohased ohutustestid, välja arvatud juhul kui esitatakse küllaldased dokumendid kasutamisohutuse kohta. Mikroorganismide puhul tuleb teha vähemalt sihtliigi taluvustest.

Üldjuhul ei nõuta loomade või taimede söödavatest osadest saadud ensüümide toksikoloogilist testi; kui selliseid saadusi ei käsitata üldjuhul tavalise toiduvaliku osana, võib nõuda toksikoloogilisi teste.

Keemiliselt määratud toimeainete korral on oluline tunda toimeaine ainevahetust mitmes sihtliigis ning samuti koejääkide koostis ja biosaadavust, et määrata kindlaks katseloomadega tehtavate uuringute maht tarbijale tekkiva ohu hindamiseks. Lisaks sellele on hädavajalik tunda asjaomasest söödalisandist tekkinud väljutatud jääkide koostist ning füüsikalis-keemilisi ja bioloogilisi omadusi, et määrata kindlaks selliste uuringute maht, mis on vajalikud, et hinnata keskkonnareostuse ohtu ja söödalisandi püsivust keskkonnas.

1. Sihtliikide uuringud

1.1. Söödalisandi toksikoloogilised uuringud

Taluvustestid

Bioloogiliste, toksikoloogiliste, makroskoopiliste ja histoloogiliste mõjude uuring. Kindlusvaru (suurima kavandatud doosi ja kahjulikke mõjusid tekitava sisalduse vahe) kindlaksmääramine. Piisab kõnealuse varu vähima või ligikaudse väärtuse esitamisest, kui näidatakse, et kahjulikke mõjusid tekitav sisaldus on tunduvalt suurem suurimast kavandatud doosist.

1.2. Söödalisandi mikrobioloogilised uuringud

1.2.1. Kui toimeaine on keemiliselt määratud ja söödas esineva kontsentratsiooni juures antimikroobse toimega, tuleb teha söödalisandi antibakteriaalse mõjuala uuringud, milleks määratakse väikseim bakterite kasvu pärssiv kontsentratsioon mitmete patogeensete ja mittepatogeensete gramnegatiivsete ja grampositiivsete bakterite puhul.

1.2.2. Ristresistentsuse uuringud ravimantibiootikumide suhtes, milleks määratakse väikseim bakterite kasvu pärssiv kontsentratsioon selliste mutantide puhul, kes ontoodetud in vitro ning kes on asjaomase söödalisandi suhtes kromosoomresistentsed. Ravimantibiootikumide suhtes resistentsete mikroorganismide puhul tuleks ära näidata kõnealuse resistentsuse geneetiline baas.

1.2.3. Testid, millega selgitatakse, kas söödalisand on võimeline põhjustama resistentsusfaktorite selektsiooni. Need testid tehakse tavatingimustes loomaliikudega, kellele söödalisand on eelkõige mõeldud. Seejärel tuleks määrata, kas leitud resistentsusfaktorid kannavad multiresistentsust ning on edasikantavad.

1.2.4. Testid, millega määratakse kindlaks söödalisandi mõju:

- seedetrakti mikrofloorale,

- seedetrakti kolonisatsioonile, kui tegemist on mikroorganismi või mitme mikroorganismi tüve seguga,

- patogeensete mikroobide levikule või väljutamisele, kui toimeaine on keemiliselt määratud ja antimikroobse toimega.

1.2.5. Kui toimeaine on antimikroobse toimega, tuleks teha väliuuringud söödalisandi suhtes resistentsete bakterite protsendi kontrollimiseks. Need uuringud tuleb läbi viia pikemate ajavahemike järel enne ja (üks kuu) pärast söödalisandi kasutamist ning selle kasutamise ajal.

1.2.6. Kui toimeaine on mikroorganism, tuleks kontrollida, kas see on antibiootikumide suhtes resistentne.

1.2.7. Kui toimeainet (nt ensüümpreparaate) toodab mikroorganism, tuleks määrata vastava elujõulise organismi sisaldus.

1.2.8. Kui söödalisand sisaldab nõukogu direktiivi 90/220/EMÜ artikli 2 lõigetes 1 ja 2 määratletud geneetiliselt muundatud organismi või koosneb sellistest organismidest, tuleb esitada järgmine teave:

- koopia pädeva asutuse kirjalikust nõusolekust või kirjalikest nõusolekutest geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta uurimis- ja arenduseesmärkidel vastavalt direktiivi 90/220/EMÜ artikli 6 lõikele 4 ning direktiivi 90/220/EMÜ artiklis 9 osutatud taotluse kokkuvõte vastavalt nõukogu otsuses 91/596/EMÜ [6] esitatud näidisele,

- täielik tehniline toimik direktiivi 90/220/EMÜ II lisas nõutava teabega, mida on vajaduse korral täiendatud, et võtta arvesse söödalisandi kasutuskohtade erinevust, sealhulgas teave andmete ja tulemuste kohta, mis on saadud uurimis- ja arendustöö eesmärgil keskkonda viimisest ning mis käsitleb ökosüsteeme, mida söödalisandi kasutamine võib mõjutada, samuti tootes sisalduvate GMOde või GMO kombinatsioonidega seotud ning inimeste ja loomade tervist ning keskkonda ähvardavate ohtude hinnang, sealhulgas uurimis- ja arendustöö etapil saadud teave keskkonda viimise mõju kohta inimeste tervisele ja keskkonnale,

- söödalisandi turuleviimise tingimused, sealhulgas kasutamise ja käitlemise eritingimused ning märgistamise ja pakendamise soovitused, mis vastavad vähemalt direktiivi 90/220/EMÜ III lisas ettenähtud nõuetele.

Kui toimiku eest vastutav isik leiab, tuginedes direktiivi 90/220/EMÜ B osa kohaselt taotletud keskkonda viimise tulemustele või kaalukatele teaduslikult põhjendatud argumentidele, et söödalisandi turuleviimine või kasutamine ei kujuta endast ohtu inimeste ja loomade tervisele ega keskkonnale, võib ta taotleda enda vabastamist III lisa B osa ühe või mitme nõude järgimisest.

Lisada tuleb teave andmete või tulemuste kohta, mis toimiku eest vastutav isik on saanud samade GMOde või GMO kombinatsioonide keskkonda viimisel kas ühenduses või väljaspool ühendust ja/või mille keskkonda viimist ta taotleb või on varem taotlenud.

Samuti võib viidata andmetele või tulemustele, mida varem on oma taotlustes esitanud teised isikud, juhul kui nad on andnud selleks kirjaliku nõusoleku.

1.3. Toimeaine ainevahetuse ja jääkide uuringud [7] [8] (Kui toimeaine on keemiliselt määratud)

1.3.1. Ainevahetuse uuringud:

- ainevahetuse tasakaal: toimeaine imendumise ja väljutamise kiirus ja määr,

- ainevahetusradade ja peamiste metaboliitide kindlakstegemine,

- metaboliitide jaotumine ja eritumine (sapi-, kuse-, roojaeritus),

- vajaduse korral soolestiku või mao mikrofloora, enterohepaatilise tsirkulatsiooni või tsekotroofia mõju ainevahetusele.

1.3.2. Jääkide analüüsivad uuringud: jääkide (toimeaine, metaboliidid) kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis erinevates loomse päritoluga toiduainetes ainevahetuse tasakaalu korral ja söödalisandi tegelikes kasutustingimustes.

1.3.3. Jääkide kineetiline analüüs (pärast söödalisandi korduvat manustamist vastavalt kavandatud kasutusele): toimeaine ja peamiste metaboliitide püsivus organites ja kudedes pärast söödalisandiga sööda andmise lõpetamist.

1.3.4. Loomse päritoluga toiduainetes sisalduvate jääkide biosaadavuse uuring. (vt 3.7).

1.3.5. Järelevalvemeetodid: punktides 1.3.1-1.3.4 märgitud uuringutes kasutatavad kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed määramismeetodid ning teave usaldusnivoo, spetsiifilisuse ja avastamispiiride kohta. Jääkide määramismeetodid peavad olema piisavalt tundlikud, et jääke oleks võimalik avastada väga madalatel toksikoloogilistel tasemetel.

2. Väljaheidetes esinevate jääkide uuring (kui toimeaine on keemiliselt määratud)

2.1. Söödalisandist tekkinud jääkide (toimeaine, metaboliidid) iseloom ja kontsentratsioon väljaheidetes.

2.2. Kõnealuste lägas, sõnnikus ja allapanus leiduvate jääkide püsivus (poolestusaeg) ja kadumise kiirus.

2.3. Mõju metanogeneesile.

2.4. Lagunemine, püsivus (poolestusaeg) ja kadumise kiirus pinnases (võrrelda eri mullatüüpe).

2.5. Mõju mullafaunale ja mikroobide transformatsiooniprotsessile (nt taimsete ja loomsete jääkide lagunemine).

2.6. Mõju maismaataimedele (nt seemnete idanemine, taimekasv, taimede toitumine). Need uuringud tuleks läbi viia kontrollitavates tingimustes ja välitingimustes, kasutades eri taimeliike.

2.7. Söödalisandist tekkinud saaduste (toimeaine, metaboliidid) lahustuvus ja püsivus vees.

2.8. Mõju veeorganismidele

2.8.1. Mõju taimestikule (nt Chlorella).

2.8.2. Mürgine toime selgrootutele (nt Daphnia magna).

2.8.3. Mürgine toime kaladele (vähemalt kaks ühenduse territooriumil looduses esinevat liiki).

3. Katseloomade uuringud

Need uuringud tuleb teha toimeaine ja selle peamiste metaboliitide või muude saadustega, kui neid leidub samuti söödavates loomsetes saadustes ning kui need on bioloogiliselt saadaval. Võimaluse korral tuleks üritada valida katseloomad, kelle puhul on söödalisandi seedimine ja ainevahetus eeldatavalt sarnane inimese vastavatele funktsioonidele.

Tehtud testide kohta tuleb esitada täielik üksikasjalik kirjeldus. Kirjelduses tuleks märkida kasutatavad loomaliigid ja -tõud, katse- ja kontrollrühmade suurus ja arv, manustatud dooside tase, toidusedeli koostis ja söödaanalüüside tulemused, pidamistingimused, testide täpne kestus, uuringute tegemise kuupäevad ning suremus. Esitada tuleb makroskoopiliste patoloogiliste ja histopatoloogiliste leidude üksikasjad kõikide testitud loomade puhul ning patoloogiliste kahjustuste ilmnemise aeg. Kõik tulemused, sh statistiline hinnang, tuleb esitada üksikasjalikult.

3.1. Äge mürgisus (mikroorganismide puhul ei uurita)

3.1.1. Ägeda suukaudse mürgisuse uuringud tuleb läbi viia kahe loomaliigiga (soovitavalt peaks üks liik olema rott). Maksimaalne doos ei tohiks olla üle 2000 mg eluskaalu kg kohta. Üksikasjalikult tuleks registreerida kõik märkused bioloogiliste mõjude kohta, mis ilmnevad vähemalt sissevõtmisele järgneva kahe nädala jooksul. Neid uuringuid ei tehta ensüümpreparaatide puhul.

3.1.2. Söödalisandi käitlemisega seotud võimalike ohtude hindamiseks tuleks sobivate testide abil teha uuringud sissehingamisel tekkiva ägeda mürgistuse, naha- ja vajaduse korral limaskestaärrituste ja allergeense potentsiaali suhtes.

3.2. Mutageensus

3.2.1. Keemiliselt määratud toimeaine puhul

Mutageensete omadustega toimeainete või nende metaboliitide või muude saaduste kindlakstegemiseks tuleb teha valitud hulk mutageensuse teste, mis põhinevad geneetilise toime avaldumise eri faasidel. Metaboolseks aktiveerimiseks tuleb testid teha imetajate mikrosoomi preparaadi juuresolekul ja ilma selleta.

Soovitatakse järgmisi teste:

a) geenmutatsioonide test prokarüootses süsteemis;

b) geenmutatsioonide test in vitro eukarüootses süsteemis või sooga aheldatud retsessiivsete letaalsete mutatsioonide katse Drosophila melanogaster'is;

c) kromosoomaberratsiooni test in vitro ja in vivo.

Eespool pakutud saritest ei tähenda, et muud testid oleksid sobimatud või et muid teste, eelkõige in vivo teste, ei võiks alternatiividena kasutada.

Kõikidel juhtudel tuleb esitada testide valiku põhjendused. Testid tuleb teha kehtestatud ja tunnustatud meetodite kohaselt. Sõltuvalt testide tulemustest ning võttes arvesse aine kogu toksilisust ja kavandatavat kasutusala, võib teha täiendavaid uuringuid.

3.2.2. Mikroorganismidest saadud ensüümpreparaatide puhul nõutakse tavaliselt järgmiseid teste:

a) geenmutatsioonide test bakterites;

b) kromosoomaberratsiooni test (eelistatult in vitro).

Toksikoloogilised testid tehakse võimaluse korral lõplikult puhastatud käärimissaadusest võetud partiiga enne tugiainete, lahjendusvedelike või teiste ainete lisamist. Testid tuleks üldjuhul teha vastavalt tunnustatud rahvusvaheliste asutuste kehtestatud suunistele, [9] kuid rakutasandil võib teatavate ensüümpreparaatide valgulise iseloomu ja/või ensümaatilise aktiivsuse tõttu olla vaja muuta standardseid katseprotokolle, eelkõige in vitro testide puhul. Sellised erandid on lubatud, kui esitatakse piisavad põhjendused.

Katsesüsteemi eesmärk on määratlemata toksiliste reaktsioonide ja genotoksilise mõju avastamine. Üldomadustest ja käesolevast saritestist saadava teabe põhjal on võimalik hinnata nii kindlate, hästi tuntud toksiinide kui ka tundmatute toksiliste ühendite esinemist tootes.

Toksikoloogiline aruanne peab sisaldama küllaldasi dokumente selle kohta, et testid on tehtud materjaliga, mis on tehnilises toimikus kirjeldatud kaubandusliku toote aluseks.

3.3. Farmakokineetika

Kui toimeaine on keemiliselt määratud, tuleb tasakaalu uuringutes ja metaboliitide kindlakstegemisel kasutada sobivaid märgistatud molekule või teisi sobivaid tehnikaid ning kõnealused uuringud peaksid hõlmama toimeaine dooside nii ühe- kui mitmekordset manustamist sobivate ajavahemike järel. Ainevahetuse uuringud peavad hõlmama ka toimeaine ja peamiste metaboliitide farmakokineetika uurimist. Täiendavateks toksikoloogilisteks uuringuteks sobivaimate liikide valikul tuleks tähelepanu pöörata toimeaine erinevale ainevahetusele eri liikides.

3.4. Subkrooniline mürgisus

Need uuringud tuleb üldreeglina läbi viia kahe loomaliigiga (soovitavalt peaks üks liik olema rott). Mõnedel juhtudel võib teine loomaliik olla sihtliik. Testitavat ainet võib manustada suu kaudu ning tuleb kindlaks määrata doosi ja sellele reageerimise suhe. Uuringu pikkus näriliste puhul peab olema vähemalt 90 päeva.

Teatavatel juhtudel on soovitav teha kuue kuu kuni kahe aasta pikkused uuringud mittenärilistega, et teha kindlaks eri loomaliikide tundlikkuse varieerumine testitava aine suhtes.

Neid uuringuid ei tehta mikroorganismide puhul. Mikroorganismidest saadud ensüümpreparaatide puhul võib närilistega tehtud 90päevane oraalse toksilisuse test olla piisav.

3.5. Krooniline mürgisus/kantserogeensus

Kroonilise mürgisuse uuringud tuleb läbi viia ühe loomaliigiga (soovitavalt rottidega), kantserogeensuse uuringud soovitavalt kahe liigi närilistega. Aine tuleb manustada suu kaudu mitme doositasemega. Lubatud on ka kombineeritud mürgisuse/kantserogeensuse üsasisene uuring. Katsed peaksid kestma vähemalt 24 kuud rottide puhul ja 18 kuud hiirte puhul. Miinimumaja ületamise korral tuleb katse lõpetada, kui muudes gruppides peale kõrgeima doositasemega grupi on ellujäämisprotsent langenud 20ni.

Kogu katse vältel tuleb asjakohaste ajavahemike järel teha täielikud kliinilise keemia, vere ja uriini uuringud. Kõikide katse ajal surnud loomadega ja katse lõppemisel elusolevate loomadega tuleb teha täielikud makroskoopilised ja histoloogilised uuringud.

Neid uuringuid ei tehta mikroorganismide ega ensüümpreparaatide puhul.

3.6. Paljunemisvõimet kahjustav toksilisus (kui toimeaine on keemiliselt määratud)

Paljunemisvõimet käsitlevad uuringud tuleb soovitavalt teha rottidega. Uuringud peavad hõlmama vähemalt kahte järjestikust põlvkonda ning uuringuid võib kombineerida embrüotoksilisuse, sh teratogeensuse uuringutega. Tähelepanelikult tuleks jälgida kõiki asjakohaseid viljakuse, tiinuse, sünnieelse ja -järgse aja parameetreid ning need registreerida. Vähemalt kahe sobiva loomaliigiga tuleb teha spetsiifilised teratogeensuse uuringud.

3.7. Metaboliitide toksikoloogia (kui toimeaine on keemiliselt määratud)

Inimestele tekkiva ohu hindamise aluseks peab olema teave jääkide kontsentratsiooni arvutamise kohta.

Kavandatava keeluaja arvutamise aluseks olevad andmed peavad olema kättesaadavad. Punktis 1.3.4 mainitud uuringud tuleb teha katseloomadega.

3.8. Muud asjakohased uuringud

Esitada võib täiendavaid eriuuringuid, mis annavad kasulikku lisateavet testitava aine hindamiseks (nt biosaadavus, neurotoksilisus, immuuntoksilisus).

V JAGU

MONOGRAAFIA VORM

1. Söödalisandi määratlus

1.1. Kavandatav müüginimetus/kavandatavad müüginimetused

1.2. Söödalisandi liik selle põhifunktsiooni järgi

1.3. Kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis (toimeaine, muud koostisained, lisandid).

1.4. Agregaatolek, osakeste suurus

1.5. Võimalik spetsiifiline töötlus

NB:

Kui toimeaine on aktiivsete koostisosade segu, peavad kõik koostisosad olema selgelt määratletavad ning peamisi koostisosi tuleb kirjeldada eraldi ja märkida nende osa segus.

2. Toimeaine spetsifikatsioon

2.1. Keemiliselt määratud ainete puhul: üldnimetus, keemiline nimetus IUPACi nomenklatuuri järgi, muud rahvusvahelised üldnimetused ja lühendid. Chemical Abstracts Service'i number (CAS).

Mikroorganismide puhul: nimi ja taksonoomiline määratlus vastavalt rahvusvahelisele nomenklatuuri eeskirjale. Kasutada võib ka teisi rahvusvaheliselt tunnustatud klassifitseerimise käsiraamatuid. [10]

Ensüümpreparaatide puhul: nimetus vastavalt Rahvusvahelise Biokeemia Liidu kirjeldatud peamisele ensümaatilisele aktiivsusele, EINECSi ja CASi number.

2.2. Empiiriline ja struktuurivalem, molekulmass. Kui toimeaine on käärimissaadus, märkida peamiste koostisosade kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis.

Mikroorganismide puhul: selle kultuuride kogu (võimaluse korral EÜ kogu) nimi ja koht, kus tüve säilitakse, ning registreerimisnumber, geneetiline modifikatsioon ja identifitseerimiseks vajalikud tunnused.

Ensüümpreparaatide puhul: bioloogiline päritolu (mikroobse päritolu puhul: selle kultuuride kogu (võimaluse korral EÜ kogu) nimi ja koht, kus tüve säilitatakse, ning registreerimisnumber, geneetiline modifikatsioon ja identifitseerimiseks vajalikud tunnused), vastavate keemiliselt puhaste substraatide saamise viis ja muud füüsikalis-keemilised omadused.

2.3. Puhtusaste

Prügilisandite kvalitatiivne ja kvantitatiivne koostis

Mikroorganismide puhul: kasvatatud tüvede püsivus ja puhtus.

Ensüümpreparaatide puhul:

- puhtus; selleks kontrollitakse saastavate mikroorganismide ja raskemetallide sisaldust ning demonstreeritakse sobiva meetodi abil algorganismist saadud toksiinide (nt mükotoksiinide) puudumist,

- antimikroobse toime puudumine sööda kontsentratsiooni tasemel, määratuna sobiva meetodi abil,

- mitte-ensümaatiliste osade koostis (eelkõige tahkete orgaaniliste ainete üldkogus TOS).

2.4. Põhiomadused

Keemiliselt määratud ainete puhul: elektrostaatilised omadused, sulamistemperatuur, keemistemperatuur, lagunemistemperatuur, tihedus, aururõhk, lahustuvus vees ja orgaanilistes lahustites, massi- ja neeldumisspekter ning muud asjakohased füüsikalised omadused.

Mikroorganismide puhul: identifitseerimiseks ja kavandatavaks kasutamiseks vajalikud tunnused (nt vegetatiivne vorm või eosvorm, CFU arv grammi kohta).

Ensüümpreparaatide puhul: optimaalsed pH tasemed, temperatuurid ja muud asjakohased omadused.

3. Söödalisandi füüsikalis-keemilised, tehnoloogilised ja bioloogilised omadused

3.1. Püsivus (mikroorganismide puhul: bioloogilise aktiivsuse kadumine, nt elujõulisus) kokkupuutel selliste keskkonnatingimustega nagu valgus, temperatuur, pH, niiskus ja hapnik. Kõlblikkusaeg.

3.2. Püsivus (mikroorganismide puhul: bioloogilise aktiivsuse kadumine, nt elujõulisus) eelsegude ja söötade valmistamise ajal, eelkõige kokkupuutel kuumuse, rõhu ja niiskusega. Võimalikud lagunemissaadused.

3.3. Püsivus (mikroorganismide puhul: bioloogilise aktiivsuse kadumine, nt elujõulisus) eelsegude ja sööda ladustamise ajal, kindlaksmääratud tingimustes. Kõlblikkusaeg.

3.4. Muud asjakohased füüsikalis-keemilised, tehnoloogilised või bioloogilised omadused nagu eeldus homogeensete segude saamiseks eelsegudes ja söötades, tolmutekitavad omadused ning mikroorganismide ja/või ensüümpreparaatide puhul hinnang vastupidavuse kohta lagunemisel ja bioloogilise aktiivsuse kadumise kohta seedetraktis või in vitro simulatsioonimudeliga.

3.5. Füüsikalis-keemiline või bioloogiline vastasmõju või kokkusobimatus (nt söötade, teiste heakskiidetud söödalisandite või ravimitega).

4. Kontrollimeetodid

4.1. Käesoleva jao punktides 1.3, 2.3, 2.4, 3.1, 3.2, 3.3 ja 3.4 loetletud kriteeriumide määramiseks kasutatavate meetodite kirjeldus.

4.2. Selliste kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete analüüsimeetodite kirjeldus, mida kasutatakse söödalisandi jääkide määramiseks loomsetes toodetes.

4.3. Kui kõnealused meetodid on avaldatud, piisab sellest, kui viidatakse kirjandusele ning esitatakse vastavad kordustrükid.

5. Söödalisandi bioloogilised omadused

5.1. Koktsidiostaatikumide ja muude ravimite profülaktilise toime üksikasjad (nt haigestumus, ootsüsti sisaldus ja kahjustuste ulatus).

5.2. Punktiga 5.1 hõlmamata zootehniliste söödalisandite puhul, sealhulgas vajaduse korral mikroorganismide ja/või ensüümpreparaatide puhul: teave söödalisandi mõju kohta söödaväärindusele, loomade kasvule, loomsete saaduste omadustele ja kogusele, loomade heaolule ja teistele parameetritele, mis mõjuvad positiivselt loomakasvatustoodangule.

5.3. Vastunäidustused või hoiatused, sealhulgas bioloogiline sobimatus, ning nende põhjendatuse üksikasjad.

6. Kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed üksikasjad võimalike jääkide kohta, mis leiduvad loomsetes saadustes pärast söödalisandi kasutamist kavandatud viisil.

7. Muud söödalisandi määratlemiseks sobivad omadused.

[1] EÜT L 15, 17.1.1987, lk 29.

[2] EÜT L 196, 16.8.1967, lk 1.

[3] EÜT L 294, 30.11.1993, lk 21.

[4] Näiteks "Bergey's Manual of Systematic Bacteriology", Lodder ja Kreger van Rij "The Yeasts, a taxonomic study", Hawksworth, Sutton ja Ainsworth "Ainsworth and Bisby's Dictionary of the Fungi" või Raper ja Fennell "The Genus Aspergillus".

[5] TOS (%) = 100 — (tuha % + vee % + lahjendusvedelike ja/või lisaainete ja koostisosade %).

[6] EÜT L 322, 23.11.1991, lk 1.

[7] Punktides 1.3.1, 1.3.3 ja 1.3.4 nimetatud uuringud tuleks läbi viia märgistatud molekulidega või teiste sobivate meetoditega, igal üksikjuhul tuleb kasutatud meetodi valikut põhjendada. Märgistus peaks olema vastavuses kavandatava eesmärgiga.

[8] Kui toimeaine on käärimissaadus, peaksid kõnealused uuringud hõlmama ka tootmisprotsessis saadud kõrvalsaadusi.

[9] Näiteks:

- Taotluse esitamine lisaainele hinnangu saamiseks enne selle heakskiitu. 1989. (ISBN 92–826–0135-B).

- Toidu teaduskomitee aruanne lisaainete ohutuse hindamissuuniste kohta. 1980. 10. aruandeseeria, (EUR 6892).

[10] Näiteks "Bergey's Manual of Systematic Bacteriology", Lodder ja Kreger van Rij "The Yeasts, a taxonomic study", Hawksworth, Sutton ja Ainsworth "Ainsworth and Bisby's Dictionary of the Fungi" või Raper ja Fennell "The Genus Aspergillus".

--------------------------------------------------