Nõukogu määrus (EMÜ) nr 3921/91,

16. detsember 1991,

millega nähakse ette tingimused, mille alusel mitteresidendist vedajad võivad vedada liikmesriigi siseveeteedel kaupu või reisijaid

EUROOPA ÜHENDUSTE NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Majandusühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 75,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut, [1]

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust, [2]

võttes arvesse majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust [3]

ning arvestades, et:

asutamislepingu artikli 75 lõike 1 punkti b kohaselt toob ühise transpordipoliitika kehtestamine muu hulgas kaasa tingimuste sätestamise, mille kohaselt võivad mitteresidendist vedajad pakkuda liikmesriigis veoteenuseid;

see säte eeldab, et kõrvaldatakse kõik asjaomaseid teenuseid pakkuvale isikule kehtestatud piirangud, mis põhinevad tema kodakondsusel või tõsiasjal, et ta on asutatud muus liikmesriigis kui selles, milles teenust tahetakse osutada;

võrdset kohtlemist tagavate asutamislepingu üldpõhimõtete ja Euroopa Kohtu seda küsimust käsitleva pretsedendiõiguse kohaselt tuleb mitteresidendist vedajatel lubada teha siseriiklikke vedusid samadel tingimustel, mis asjaomane liikmesriik on kehtestanud oma vedajatele;

on vaja vältida konkurentsi moonutamist ja asjaomaste turgude korralduse häirimist;

selles liikmesriigis, kus teenuseid osutatakse, jõus olevaid õigus- ja haldusnorme tuleb põhjendada üldise huviga, kuivõrd nende kohaldamine tähendab teenuste osutamise vabaduse piiramist; selliseid sätteid kohaldatakse üksnes niivõrd, kuivõrd üldised huvid ei ole juba tagatud sätetega, mis kehtivad mitteresidendist vedajale liikmesriigis, milles nad on registrisse kantud, ning kuivõrd sama tulemust ei ole võimalik saavutada vähem siduvate eeskirjadega;

on vaja kehtestada üleminekuperiood,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Alates 1. jaanuarist 1993 lubatakse igal siseveeteedel kaupu või reisijaid vedaval vedajal teostada selle liikmesriigi siseveeteedel, kus ta ei ole asutatud, rendi või tasu eest siseriiklikku kaupade või isikute transporti, edaspidi "kabotaaž", tingimusel et:

- vedaja on asutatud mõnes liikmesriigis selle õigusaktide kohaselt ja vajaduse korral,

- on vedajale antud asjaomases liikmesriigis õigus teostada rahvusvahelist kaupade ja inimeste siseveetransporti.

Kui vedaja täidab kõnealuseid tingimusi, võib ta ajutiselt jätkata asjaomases liikmesriigis kabotaaži, rajamata sinna registrijärgset asukohta või muud tegutsemiskohta.

Artikkel 2

1. Kabotaažiloa saamiseks võib vedaja lisaks kasutada sel eesmärgil üksnes laevu, mille omanik või omanikud on:

a) füüsilised isikud, kelle alaline elukoht on mõnes liikmesriigis ja kes on liikmesriigi kodanikud,

või

b) juriidilised isikud:

i) mille registrijärgne tegutsemiskoht on mõnes liikmesriigis

ja

ii) mis kuuluvad suuremas osas liikmesriikide kodanikele.

2. Liikmesriik võib erandlikult näha ette lõike 1 punkti b alapunktis ii nimetatud tingimusi käsitlevad erandid. Arvessevõetavate kriteeriumide määramisel konsulteerib liikmesriik komisjoniga.

3. Tõend, mille annab välja liikmesriik, kus laev on registreeritud või juhul, kui laev ei ole registreeritud, liikmesriik, kus on laeva omaniku elu- või asukoht, esitatakse tõendamaks, et vedaja järgib lõikes 1 sätestatud tingimusi. Tõendit tuleb hoida laeva pardal.

Nõukogu 17. oktoobri 1985. aasta määrusega (EMÜ) nr 2919/85, millega nähakse ette tingimused juurdepääsuks Reini laevaliikluse muudetud konventsioonil põhinevale Reini navigatsiooni kuuluvate laevadega seotud korrale, sätestatud dokument, mis tõendab laeva kuulumist Reini laevastikku, [4] asendab esimeses lõigus nimetatud tõendit.

Artikkel 3

1. Kabotaaži teostatakse vastavalt siirdeliikmesriigis jõus olevatele õigus- ja haldusnormidele ühenduse eeskirjade kohaselt järgmistes valdkondades:

a) veolepinguid käsitlevad hinnad ja tingimused ning prahtimine ja töökord;

b) laevade tehnospetsifikaadid.

Kabotaažil kasutatavate laevade tehnospetsifikaat peabvastama rahvusvahelistel vedudel kasutatavate laevade tehnospetsifikaadile;

c) laevasõidu- ja politseieeskirjad;

d) sõidu- ja puhkeaeg;

e) transporditeenuste käibemaks.

2. Selleks et vältida mis tahes diskrimineerimist kodakondsuse või tegutsemiskoha põhjal, tuleb lõikes 1 nimetatud sätteid kohaldada mitteresidentidest vedajate suhtes samadel tingimustel kui need, mis kõnealune liikmesriik esitab oma kodanikele.

3. Kui praktikat arvesse võttes tuvastatakse, et on vaja kahandada lõikes 1 nimetatud nimekirja valdkondadest, mida reguleeritakse siirdeliikmesriigi sätete abil, muudab nõukogu kõnealust nimekirja komisjoni ettepanekul kvalifitseeritud häälteenamusega.

Artikkel 4

Kuni 1. jaanuarini 1995, olenemata artiklist 1 ja ilma et see piiraks artikli 5 kohaldamist:

a) võib Prantsuse Vabariik piirata oma territooriumil kabotaaži kahe otsetagasisõiduga, mis järgnevad rahvusvahelisele kaupade või reisijateveole,

b) võib Saksamaa Liitvabariik piirata oma territooriumil kabotaaži üksnes ühe otsetagasisõiduga, mis järgneb rahvusvahelisele kaupade või reisijateveole,

c) arvatakse Brandenburgi, Mecklenburg-Vorpommerni, Saksimaa, Saksi-Anhalti ja Tüüringi liidumaal ning Berliinis asuvate sadamate vahelised veod käesoleva määruse reguleerimisalast välja.

Artikkel 5

Liikmesriigid ei kehtesta ühenduse vedajate suhtes kohaldatavaid uusi, käesoleva määruse jõustumiskuupäeval tegelikult saavutatud teenuste osutamise vabaduse piiranguid.

Artikkel 6

Käesolev määrus ei mõjuta Reini laevaliikluse muudetud konventsioonist tulenevaid õigusi (Mannheimi konventsioon).

Artikkel 7

Käesolev määruse on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 16. detsember 1991

Nõukogu nimel

eesistuja

H. Maij-Weggen

[1] EÜT C 331, 20.12.1985, lk 2.

[2] EÜT C 255, 13.10.1986, lk 229.

[3] EÜT C 328, 22.12.1986, lk 34.

[4] EÜT L 280, 22.10.1985, lk 4.

--------------------------------------------------