Komisjoni direktiiv,

1. august 1989,

millega täiendatakse ja muudetakse direktiivi 77/535/EMÜ väetiste proovivõtu- ja analüüsimeetodeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta

(89/519/EMÜ)

EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Majandusühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse nõukogu 18. detsembri 1975. aasta direktiivi 76/116/EMÜ väetisi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, [1] viimati muudetud nõukogu direktiiviga 89/284/EMÜ, [2] eriti selle artikli 9 lõiget 2,

ning arvestades, et:

direktiiviga 89/284/EMÜ täiendatakse ja muudetakse direktiivi 76/116/EMÜ seoses väetiste kaltsiumi-, magneesiumi-, naatriumi- ja väävlisisaldusega;

komisjoni direktiiv 77/535/EMÜ, [3] viimati muudetud direktiiviga 87/566/EMÜ, [4] näeb ette ühenduse väetiste ametliku kontrollimise, tuvastamaks nende vastavust ühenduses sätestatud nõuetele väetiste kvaliteedi ja koostise osas; seda direktiivi tuleks täiendada nii, et oleks võimalik kontrollida ka direktiiviga 89/284/EMÜ reguleeritud väetisi; on vajalik asendada meetodid 5.1, 5.2, 5.3 ja 5.4; II lisa üldistesse märkustesse tuleks lisada kõikide meetodite puhul kohaldatavad väetiste analüüsimeetoditega seotud üldsätted;

käesoleva direktiiviga sätestatud meetmed on kooskõlas väetisekaubanduses tehniliste tõkete kõrvaldamist käsitlevate direktiivide tehnika arenguga kohandamise komitee seisukohaga,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

1. Käesoleva direktiivi I lisas esitatud väetiste analüüsimeetodeid puudutavad üldsätted lisatakse direktiivi 77/535/EMÜ II lisa üldistesse märkustesse.

2. Käesoleva direktiivi II lisas sätestatud meetodid 8.1–8.10 lisatakse direktiivi 77/535/EMÜ II lisasse.

3. Direktiivi 77/535/EMÜ II lisas sätestatud meetodid 5.1–5.4 jäetakse välja.

Artikkel 2

1. Liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud meetmed hiljemalt 1. septembriks 1990. Liikmesriigid teatavad sellest viivitamata komisjonile.

Esimese lõigu kohaselt vastuvõetud sätetes viidatakse otseselt käesolevale direktiivile.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud siseriiklike õigusnormide tekstid.

Artikkel 3

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 1. august 1989

Komisjoni nimel

asepresident

Martin Bangemann

[1] EÜT L 24, 30.1.1976, lk 21.

[2] EÜT L 111, 22.4.1989, lk 34.

[3] EÜT L 213, 22.8.1977, lk 1.

[4] EÜT L 342, 4.12.1987, lk 32.

--------------------------------------------------

I LISA

"VÄETISTE ANALÜÜSIMEETODEID PUUDUTAVAD ÜLDSÄTTED

1. Reaktiivid

Kui analüüsimeetodis ei ole sätestatud teisiti, peavad kõik analüütilised reaktiivid olema analüütiliselt puhtad. Mikroelementide määramisel tuleb reaktiivide puhtust kontrollida pimekatsega. Sõltuvalt saadud tulemustest võib osutuda vajalikuks reaktiive täiendavalt puhastada.

2. Vesi

Kui analüüsimeetodis ei ole täpselt määratletud, millist lahustit või lahjendusvedelikku lahustamiseks, lahjendamiseks, loputamiseks või pesemiseks kasutada, tuleb selleks kasutada vett. Tavaliselt peab vesi olema demineraliseeritud või destilleeritud. Analüüsimeetodites sätestatud erijuhtudel tuleb läbi viia spetsiaalsed veepuhastusprotsessid.

3. Laboriseadmed

Võttes arvesse kontrolli teostavates laboratooriumides tavapäraselt kasutatavaid seadmeid, kirjeldatakse analüüsimeetodites üksnes eriseadmeid ja -vahendeid või mis tahes erinõuetega seotud seadmeid. Seadmed peavad olema laitmatult puhtad, eriti väikeste koguste analüüsimisel. Laboratoorium peab standarditele tuginedes tagama kõigi kasutatavate gradueeritud klaastarvikute ettenähtud täpsuse."

--------------------------------------------------

II LISA

"Meetodid 8

SEKUNDAARTOITAINED

Meetod 8.1

ÜLDKALTSIUMI, ÜLDMAGNEESIUMI, ÜLDNAATRIUMI JA SULFAATIDENA ESINEVA ÜLDVÄÄVLI EKSTRAHEERIMINE

1. RAKENDUSALA

Käesolevas dokumendis määratletakse üldkaltsiumi, üldmagneesiumi, üldnaatriumi ja sulfaatidena esineva üldväävli ekstraheerimise kord, mille puhul sama ekstrakti võib kasutada iga nõutava toitaine määramiseks.

2. KASUTUSVALDKOND

Käesolevat meetodit kohaldatakse EMÜ väetiste suhtes, mille puhul nähakse nõukogu direktiivis 89/284/EMÜ [1] ette üldkaltsiumi, üldmagneesiumi, üldnaatriumi ja sulfaatidena esineva üldväävli deklareerimine.

3. PÕHIMÕTE

Lahustamine lahjendatud soolhappes keetmise teel.

4. REAKTIIVID

4.1. Lahjendatud soolhape:

ühele mahuosale soolhappele (d = 1,18) lisatakse üks mahuosa vett.

5. SEADMED

Reguleeritava temperatuuriga elektriline kuumutusplaat.

6. PROOVI ETTEVALMISTAMINE

Vt komisjoni direktiivi 77/535/EMÜ meetod 1.

7. ANALÜÜSI KÄIK

7.1. Uuritav proov

Kaltsium, magneesium, naatrium ja sulfaatidena esinev väävel ekstraheeritakse 1 mg täpsusega kaalutud 5 g uuritavast proovist.

Kui väetis sisaldab üle 15 % väävlit (S), st üle 37,5 % SO3, ja üle 18,8 % kaltsiumi (Ca), st üle 26,3 % CaO, viiakse kaltsiumi ja väävli ekstraheerimine läbi 1 mg täpsusega kaalutud 1 g prooviga. Proov asetatakse 600 ml keeduklaasi.

7.2. Lahuse valmistamine

Lisatakse umbes 400 ml vett ning väikeste koguste kaupa 50 ml lahjendatud soolhapet (4.1), tehes seda eriti ettevaatlikult, kui proov sisaldab suurtes kogustes karbonaate. Lahus aetakse keema ja keedetakse 30 minutit. Lastakse jahtuda, segades lahust aeg-ajalt. Lahus dekanteeritakse kvantitatiivselt 500 ml mõõtekolbi. Kolb täidetakse ettenähtud mahuni veega ja segatakse. Filtreeritakse läbi kuiva filtri kuiva anumasse, heites esimese osa kõrvale. Ekstrakt peab olema täiesti selge. Kui filtraati koheselt ei kasutata, suletakse anum korgiga.

Meetod 8.2

ERI VORMIDENA ESINEVA ÜLDVÄÄVLI EKSTRAHEERIMINE

1. RAKENDUSALA

Käesolevas dokumendis määratletakse väetistes elementaarväävlina ja/või keemiliste ühenditena esineva üldväävli ekstraheerimise kord.

2. KASUTUSVALDKOND

Käesolevat meetodit kohaldatakse EMÜ väetiste suhtes, mille puhul nähakse nõukogu direktiivis 89/284/EMÜ ette erinevate vormidena (elementaarväävlina, tiosulfaadina, sulfiidina, sulfaadina) esineva üldväävli deklareerimine.

3. PÕHIMÕTE

Elementaarväävel muundatakse leeliselises keskkonnas polüsulfiidideks ja tiosulfaatideks; need ühendid ning võimalikud sulfiidid oksüdeeritakse seejärel vesinikperoksiidiga. Väävli erinevad vormid muundatakse seega sulfaatideks, mis määratakse baariumsulfaadina sadestamise teel (meetod 8.9).

4. REAKTIIVID

4.1. Lahjendatud soolhape:

ühele mahuosale soolhappele (d = 1,18) lisatakse üks mahuosa vett.

4.2. Naatriumhüdroksiidi lahus, mis sisaldab vähemalt 30 % NaOH (d = 1,33).

4.3. 30 % vesinikperoksiidi lahus (massiprotsentides).

4.4. Baariumkloriidi BaCl2 · 2H2O vesilahus, 122 grammi liitri kohta.

5. SEADMED

Reguleeritava temperatuuriga elektriline kuumutusplaat.

6. PROOVI ETTEVALMISTAMINE

Vt meetod 1.

7. ANALÜÜSI KÄIK

7.1. Uuritav proov

1 mg täpsusega kaalutakse välja väetiseproov, mis sisaldab 80–350 mg väävlit (S) või 200–875 mg SO3.

Reeglina (kui S < 15 %) kaalutakse välja 2,5 g proovi. Proov asetatakse 400 ml keeduklaasi.

7.2. Oksüdeerimine

Lisatakse 20 ml naatriumhüdroksiidi lahust (4.2) ja 20 ml vett. Keeduklaas kaetakse kellaklaasiga. Keedetakse 5 minutit kuumutusplaadil (5.1). Keeduklaas eemaldatakse kuumutusplaadilt. Keeduklaasi seintele kleepunud väävel kogutakse kuuma vee joa abil ning lahust keedetakse 20 minutit. Jäetakse jahtuma.

Lisatakse 2 ml kaupa vesinikperoksiidi (4.3), kuni reaktsioon lakkab. Selleks kulub 6–8 ml vesinikperoksiidi. Oksüdatsiooniprotsessil lastakse jätkuda ühe tunni vältel, seejärel keedetakse lahust pool tundi. Jäetakse jahtuma.

7.3. Analüüsitava lahuse valmistamine

Lisatakse umbes 50 ml vett ja 50 ml soolhappe lahust (4.1).

- Kui väävli (S) sisaldus on väiksem kui 5 %:

filtreeritakse lahus 600 ml keeduklaasi. Filtril olevat jääki pestakse mitu korda külma veega. Pärast pesemist kontrollitakse sulfaatide puudumist filtraadi viimastes tilkades baariumkloriidi lahusega (4.4). Filtraat peab olema täiesti selge. Sulfaatide sisaldus kogu filtraadis määratakse vastavalt meetodile 8.9.

- Kui väävli (S) sisaldus on suurem kui 5 %:

viiakse lahus kvantitatiivselt 250 ml mõõtekolbi, kolb täidetakse ettenähtud mahuni veega ja segatakse. Filtreeritakse läbi kuiva filtri kuiva anumasse; filtraat peab olema täiesti selge. Kui filtraati koheselt ei kasutata, suletakse anum korgiga. Sulfaatide sisaldus saadud lahuse alikvoodis määratakse baariumsulfaadina sadestamise teel (meetod 8.9).

Meetod 8.3

VEES LAHUSTUVA KALTSIUMI, MAGNEESIUMI, NAATRIUMI JA SULFAATIDENA ESINEVA VÄÄVLI EKSTRAHEERIMINE

1. RAKENDUSALA

Käesolevas dokumendis määratletakse vees lahustuva kaltsiumi, magneesiumi, naatriumi ja sulfaatidena esineva väävli ekstraheerimise kord, mille puhul sama ekstrakti võib kasutada iga nõutava toitaine määramiseks.

2. KASUTUSVALDKOND

Käesolevat meetodit kohaldatakse üksnes väetiste suhtes, mille puhul nähakse nõukogu direktiivis 89/284/EMÜ ette vees lahustuva kaltsiumi, magneesiumi, naatriumi ja sulfaatidena esineva väävli deklareerimine.

3. PÕHIMÕTE

Toitained lahustatakse keevas vees.

4. REAKTIIVID

Destilleeritud vesi või samaväärse kvaliteediga demineraliseeritud vesi.

5. SEADMED

Reguleeritava temperatuuriga elektriline kuumutusplaat.

6. PROOVI ETTEVALMISTAMINE

Vt meetod 1.

7. ANALÜÜSI KÄIK

7.1. Uuritav proov

a) Kui väetis ei sisalda väävlit või sisaldab samaaegselt kuni 3 % väävlit (S), st kuni 7,5 % SO3, ja kuni 4 % kaltsiumi (Ca), st kuni 5,6 % CaO, kaalutakse 1 mg täpsusega välja 5 g väetist.

b) Kui väetis sisaldab üle 3 % väävlit (S) ja üle 4 % kaltsiumi (Ca), kaalutakse 1 mg täpsusega välja 1 g väetist.

Uuritav proov asetatakse 600 ml keeduklaasi.

7.2. LAHUSE VALMISTAMINE

Lisatakse umbes 400 ml vett ja keedetakse 30 minutit. Lahusel lastakse aeg-ajalt segades jahtuda ning see dekanteeritakse kvantitatiivselt 500 ml mõõtekolbi. Kolb täidetakse ettenähtud mahuni veega ja segatakse.

Filtreeritakse läbi kuiva filtri kuiva anumasse, heites filtraadi esimese osa kõrvale. Filtraat peab olema täiesti selge.

Kui lahust koheselt ei kasutata, suletakse anum korgiga.

Meetod 8.4

ERI VORMIDENA ESINEVA VEES LAHUSTUVA VÄÄVLI EKSTRAHEERIMINE

1. RAKENDUSALA

Käesolevas dokumendis määratletakse väetistes eri vormidena esineva vees lahustuva väävli ekstraheerimise kord.

2. KASUTUSVALDKOND

Käesolevat meetodit kohaldatakse väetiste suhtes, mille puhul nähakse direktiivis 89/284/EMÜ ette vees lahustuva vääveltrioksiidi deklareerimine.

3. PÕHIMÕTE

Väävel lahustatakse külmas vees ning muundatakse leeliselises keskkonnas vesinikperoksiidiga oksüdeerides sulfaadiks.

4. REAKTIIVID

4.1. Lahjendatud soolhape:

ühele mahuosale soolhappele (d = 1,18) lisatakse üks mahuosa vett.

4.2. Naatriumhüdroksiidi lahus, mis sisaldab vähemalt 30 % NaOH (d = 1,33).

4.3. 30 % vesinikperoksiidi lahus (massiprotsentides).

5. SEADMED

5.1. 500 ml Stohmanni mõõtekolb.

5.2. Pöördloksuti, mis töötab kiirusel 30–40 pööret minutis.

5.3. Reguleeritava temperatuuriga elektriline kuumutusplaat.

6. PROOVI ETTEVALMISTAMINE

Vt meetod 1.

7. ANALÜÜSI KÄIK

7.1. Uuritav proov

a) Kui väetis sisaldab samaaegselt kuni 3 % väävlit (S), st kuni 7,5 % SO3, ja kuni 4 % kaltsiumi (Ca), st kuni 5,6 % CaO, kaalutakse 1 mg täpsusega välja 5 g väetist.

b) Kui väetis sisaldab üle 3 % väävlit (S) ja üle 4 % kaltsiumi (Ca), kaalutakse 1 mg täpsusega välja 1 g väetist.

Uuritav proov asetatakse 500 ml kolbi (5.1).

7.2. Lahuse valmistamine

Lisatakse umbes 400 ml vett. Kolb suletakse korgiga. Loksutatakse (5.2) 30 minutit. Kolb täidetakse ettenähtud mahuni veega ja segatakse. Filtreeritakse läbi kuiva filtri kuiva anumasse. Kui lahust koheselt ei kasutata, suletakse anum korgiga.

7.3. Analüüsitava alikvoodi oksüdeerimine

Võetakse ekstraheerimislahuse alikvoot mahuga kuni 50 ml, mis sisaldab võimalusel 20–100 mg väävlit (S).

Vajadusel lisatakse vett kuni 50 ml-ni. Lisatakse 3 ml naatriumhüdroksiidi lahust (4.2) ja 2 ml vesinikperoksiidi lahust (4.3). Kaetakse kellaklaasiga ja keedetakse kuumutusplaadil (5.3) üks tund väikesel kuumusel. Lisatakse 1 ml kaupa vesinikperoksiidi lahust, kuni reaktsioon lakkab (suurim lisatav kogus: 5 ml).

Lahus jäetakse jahtuma. Kellaklaas eemaldatakse ja selle alumist külge pestakse ning pesuvesi kogutakse keeduklaasi. Lisatakse umbes 20 ml lahjendatud soolhapet (4.1). Lisatakse vett ligikaudu 300 ml-ni.

Sulfaatide sisaldus kogu oksüdeeritud lahuses määratakse vastavalt meetodile 8.9.

Meetod 8.5

ELEMENTAARVÄÄVLI EKSTRAHEERIMINE JA MÄÄRAMINE

HOIATUS

Käesolev analüüsimeetod nõuab süsinikdisulfiidi (CS2) kasutamist. Seetõttu tuleb rakendada spetsiaalseid ettevaatusabinõusid, eriti seoses:

- CS2 säilitamisega,

- töötajate kaitsevahenditega,

- tööhügieeniga,

- tulekahjude ja plahvatuste ennetamisega,

- reaktiivi kõrvaldamisega.

Käesoleva meetodi rakendamine nõuab töötajatelt suuri kogemusi ning sobivate laboriseadmete olemasolu.

1. RAKENDUSALA

Käesolevaga määratletakse väetistes sisalduva elementaarväävli ekstraheerimise ja määramise kord.

2. KASUTUSVALDKOND

Käesolevat meetodit kohaldatakse EMÜ väetiste suhtes, mille puhul nähakse nõukogu direktiivis 89/284/EMÜ ette elemendina esineva üldväävli deklareerimine.

3. PÕHIMÕTE

Pärast lahustuvate ühendite eemaldamist ekstraheeritakse elementaarväävel süsinikdisulfiidi abil ning seejärel määratakse ekstraheeritud väävel gravimeetrilise meetodiga.

4. REAKTIIVID

Süsinikdisulfiid.

5. SEADMED

5.1. Lihvklaasist korgiga 100 ml ekstraheerimiskolb.

5.2. Sobivate filterelementidega varustatud Soxhleti aparaat.

5.3. Vaakumpöördaurusti.

5.4. Temperatuurile 90 ± 2 °C reguleeritud ventilaatoriga elektriahi.

5.5. Portselanist Petri tassid läbimõõduga 5–7 cm ja kõrgusega kuni 5 cm.

5.6. Reguleeritava temperatuuriga elektriline kuumutusplaat.

6. PROOVI ETTEVALMISTAMINE

Vt meetod 1.

7. ANALÜÜSI KÄIK

7.1. Uuritav proov

1 mg täpsusega kaalutakse välja 5–10 g proovi ning asetatakse see Soxhleti aparaadi (5.2) hülssi.

7.2. Väävli ekstraheerimine

Lahustuvate ühendite eemaldamiseks pestakse hülsi sisu põhjalikult kuuma veega. Kuivatatakse vähemalt üks tund ahjus temperatuuril 90 °C (5.4). Filter asetatakse Soxhleti aparaati (5.2).

Aparaadi kolbi (5.1) asetatakse mõned klaashelmed ja kolb kaalutakse (P0), seejärel lisatakse 50 ml süsinikdisulfiidi (4.1).

Aparaat lülitatakse sisse ja elementaarväävli ekstraheerimist jätkatakse kuue tunni vältel. Kuumutusseade lülitatakse välja ning pärast jahtumist ühendatakse kolb lahti. Kolb ühendatakse vaakumpöördaurustiga (5.3) ning aurustatakse seni, kuni kolvi sisu on muutunud tahkeks urbseks massiks.

Kolbi kuivatatakse ahjus temperatuuril 90 °C (5.4), kuni selle mass enam ei muutu (P1) (tavaliselt kulub selleks üks tund).

7.3. Elementaarväävli puhtuse määramine

Võib juhtuda, et süsinikdisulfiidi abil ekstraheeritakse koos elementaarväävliga ka teatud muud ained. Elementaarväävli puhtus määratakse järgmiselt:

kolvi sisu homogeniseeritakse võimalikult põhjalikult ning seejärel kaalutakse 1 mg täpsusega välja 2–3 g proovi (n). Proov asetatakse Petri tassi (5.5). Tass koos sisuga kaalutakse (P2) ning asetatakse kuumutusplaadile (5.6), mille temperatuur ei tohi ületada 220 °C, vältimaks väävli süttimist. Sublimatsiooni jätkatakse 3–4 tunni vältel, kuni saadud mass enam ei muutu (P3).

NB:

mõnede väetiste puhul ei ole väävli puhtuse teadmine vajalik. Sellisel juhul jäetakse punkt 7.2 vahele.

8. TULEMUSTE VÄLJENDAMINE

Elementaarväävli (S) protsentuaalne sisaldus väetises on järgmine:

mittepuhta S sisaldus väetises (%) =

P

- P

× 100

ekstraheeritud väävli puhtus (%) =

P

- P

× 100

puhta S sisaldus väetises (%) =

P

- P

P

- P

× 100

,

kus:

m = väetiseproovi mass grammides;

P0 = Soxhleti kolvi mass grammides;

P1 = Soxhleti kolvi ja mittepuhta väävli mass pärast kuivatamist;

n = puhastatava mittepuhta väävli mass grammides;

P2 = Petri tassi mass;

P3 = Petri tassi mass pärast väävli sublimatsiooni.

Meetod 8.6

EKSTRAHEERITUD KALTSIUMI MANGANOMEETRILINE MÄÄRAMINE PÄRAST SADESTAMIST OKSALAADINA

1. RAKENDUSALA

Käesolevas dokumendis määratletakse väetiseekstraktides sisalduva kaltsiumi määramise kord.

2. KASUTUSVALDKOND

Käesolevat meetodit kohaldatakse EMÜ väetiste suhtes, mille puhul nähakse nõukogu direktiivis 89/284/EMÜ ette üldkaltsiumi ja/või vees lahustuva kaltsiumi deklareerimine.

3. PÕHIMÕTE

Ekstraheerimislahuse alikvoodis sisalduva kaltsiumi sadestamine oksalaadina, mis määratakse kaaliumpermanganaadiga tiitrimise teel.

4. REAKTIIVID

4.1. Lahjendatud soolhape:

ühele mahuosale soolhappele (d = 1,18) lisatakse üks mahuosa vett.

4.2. Vahekorras 1: 10 lahjendatud väävelhape:

ühele mahuosale väävelhappele (d = 1,84) lisatakse kümme mahuosa vett.

4.3. Vahekorras 1: 1 lahjendatud ammoniaak:

ühele mahuosale ammoniaagile (d = 0,88) lisatakse üks mahuosa vett.

4.4. Ammooniumoksalaadi ((NH4)2C2O4 · H2O) küllastunud lahus ümbritseva õhu temperatuuril (umbes 40 g/l).

4.5. Sidrunhappe 30 (massi/mahu)protsendiline lahus.

4.6. Ammooniumkloriidi 5 (massi/mahu)protsendiline lahus.

4.7. Broomtümoolsinise 0,1 (massi/mahu)protsendiline lahus 95 % etanoolis.

4.8. Bromokresoolrohelise 0,04 (massi/mahu)protsendiline lahus 95 % etanoolis.

4.9. Kaaliumpermanganaadi 0,02M standardlahus.

5. SEADMED

5.1. Klaasfiltertiigel poori läbimõõduga 5–20 μm.

5.2. Kuumaveevann.

6. ANALÜÜSITAVA ALIKVOODI ETTEVALMISTAMINE

Pipeti abil võetakse meetodi 8.1 või 8.3 kohaselt saadud ekstraheerimislahuse alikvoot, mis sisaldab 15–50 mg Ca (= 21–70 mg CaO). Tähistagu v2 selle alikvoodi mahtu. Alikvoot valatakse 400 ml keeduklaasi. Vajadusel neutraliseeritakse mõne tilga ammoniaagilahusega (4.3) (indikaator (4.7) muutub rohelisest siniseks).

Lisatakse 1 ml sidrunhappe lahust (4.5) ja 5 ml ammooniumkloriidi lahust (4.6).

7. KALTSIUMOKSALAADI SADESTAMINE

Lisatakse umbes 100 ml vett. Aetakse keema, lisatakse 8–10 tilka indikaatorlahust (4.8) ning ettevaatlikult 50 ml kuuma ammooniumoksalaadi lahust (4.4). Sademe tekkimise korral lahustatakse see mõne tilga soolhappe lisamisega (4.1). Pidevalt segades neutraliseeritakse lahust väga aeglaselt ammoniaagilahusega (4.3), kuni lahuse pH jääb vahemikku 4,4–4,6 (indikaator (4.8) muutub rohelisest siniseks). Keeduklaas asetatakse umbes 30 minutiks keeva vee vanni (5.2).

Keeduklaas eemaldatakse vannist, jäetakse üheks tunniks seisma ning seejärel filtreeritakse sade tiiglisse (5.1).

8. OKSALAADI SADEME TIITRIMINE

Keeduklaasi ja tiiglit pestakse, kuni ammooniumoksalaadi liig on täielikult eemaldatud (seda kontrollitakse kloriidide puudumise järgi pesuvees). Tiigel asetatakse 400 ml keeduklaasi ning sade lahustatakse 50 ml-s kuumas väävelhappes (4.2). Keeduklaasi lisatakse vett, viimaks lahuse kogumahu umbes 100 ml-ni. Kuumutatakse temperatuurini 70–80 °C ning tiitritakse tilkhaaval permanganaadi lahusega (4.9), kuni roosa värvus jääb minutiks püsima. Tähistagu n saadud lahuse mahtu.

9. TULEMUSTE VÄLJENDAMINE

Kaltsiumi (Ca) sisaldus väetises arvutatakse järgmiselt:

Ca (%) = n × 0,02004 ×

×

v

× m

,

kus:

n = kasutatud permanganaadi lahuse milliliitrite arv;

m = uuritava proovi mass grammides;

v2 = alikvoodi maht milliliitrites;

v1 = ekstraheerimislahuse maht milliliitrites;

t = permanganaadi lahuse molaarsus moolides liitri kohta.

.

Meetod 8.7

MAGNEESIUMI MÄÄRAMINE AATOMABSORPTSIOONSPEKTROFOTOMEETRIA TEEL

1. RAKENDUSALA

Käesolevas dokumendis määratletakse väetiseekstraktides sisalduva magneesiumi määramise kord.

2. KASUTUSVALDKOND

Käesolevat meetodit kohaldatakse meetodite 8.1 ja 8.3 kohaselt saadud EMÜ väetiste ekstraktide suhtes, mille puhul nähakse ette üldmagneesiumi ja/või vees lahustuva magneesiumi deklareerimine, välja arvatud järgmiste väetiste puhul:

sekundaartoitaineid käsitleva direktiivi 89/284/EMÜ lisas loetletud väetised:

4. väetiseliik (kiseriit),

5. väetiseliik (magneesiumsulfaat) ja

7. väetiseliik (kiseriit kaaliumsulfaadi lisandiga),

mille puhul kohaldatakse meetodit 8.8.

Allpool kirjeldatud meetod kehtib kõikide väetiseekstraktide puhul, mis sisaldavad elemente kogustes, mille puhul magneesiumi määramine kompleksomeetrilisel meetodil võib olla takistatud.

3. PÕHIMÕTE

Magneesiumi määramine aatomabsorptsioonspektrofotomeetria teel pärast ekstrakti nõuetekohast lahjendamist.

4. REAKTIIVID

4.1. Soolhappe 1M lahus.

4.2. Soolhappe 0,5M lahus.

4.3. Magneesiumi standardlahus kontsentratsiooniga 1,00 mg/ml.

4.3.1. 1,013 grammi magneesiumsulfaati (MgSO4 · 7H2O) lahustatakse soolhappe 0,5M lahuses (4.2).

4.3.2. Kaalutakse välja 1,658 g karboniseerimisjääkide kõrvaldamiseks eelnevalt kaltsineeritud magneesiumoksiidi (MgO), mis asetatakse koos 100 ml vee ja 120 ml soolhappe 1M lahusega (4.1) keeduklaasi. Kui magneesiumoksiid on lahustunud, dekanteeritakse lahus kvantitatiivselt üheliitrisesse mõõtekolbi, lisatakse vett ettenähtud mahuni ja segatakse.

Või:

4.3.3. Müügil olev standardlahus.

Laboratoorium vastutab nende lahuste testimise eest.

4.4. Strontsiumkloriidi lahus.

75 g strontsiumkloriidi (SrCl2 · 6H2O) lahustatakse soolhappe lahuses (4.2) ning lisatakse sama happelahust kuni 500 ml-ni.

5. SEADMED

Magneesiumlambiga varustatud aatomabsorptsioonspektrofotomeeter, mis on reguleeritud lainepikkusele 285,2 nm.

Õhk-atsetüleenleek.

6. PROOVI ETTEVALMISTAMINE

Vt meetodid 8.1 ja 8.3.

7. ANALÜÜSI KÄIK

7.1. Kui magneesiumi (Mg) deklareeritud sisaldus väetises on üle 6 % (st MgO sisaldus on üle 10 %), võetakse 25 ml (V1) ekstraheerimislahust (6). Lahus viiakse 100 ml mõõtekolbi, lisatakse vett ettenähtud mahuni ja segatakse. Lahjendusaste D1 = 100/V1.

7.2. Pipeti abil võetakse 10 ml ekstraheerimislahust (6) või lahust (7.1). Lahus viiakse 200 ml mõõtekolbi, lisatakse soolhappe 0,5M lahust (4.2) ettenähtud mahuni ja segatakse. Lahjendusaste on 200/10.

7.3. Saadud lahust (7.2) lahjendatakse soolhappe 0,5M lahusega (4.2) kontsentratsioonini, mis jääb spektrofotomeetri (5.1) optimaalsesse tööpiirkonda. V2 on proovi maht 100 milliliitris. Lahjendusaste D2 = 100/V2.

Lõpplahus peab sisaldama 10 mahuprotsenti strontsiumkloriidi lahust (4.4).

7.4. Pimelahuse valmistamine

Pimelahuse valmistamisel korratakse kogu töö käiku alates ekstraheerimisest (meetod 8.1 või 8.3), jättes välja ainult uuritava väetiseproovi.

7.5. Kalibreerimislahuste valmistamine

Standardlahuse (4.3) lahjendamise teel soolhappe 0,5M lahusega valmistatakse vähemalt viis suureneva kontsentratsiooniga kalibreerimislahust, mis vastavad seadme (5.1) optimaalsele mõõtepiirkonnale.

Need lahused peavad sisaldama 10 mahuprotsenti strontsiumkloriidi lahust (4.4).

7.6. Mõõtmine

Spektrofotomeeter (5.1) reguleeritakse lainepikkusele 285,2 nm.

Sellesse pihustatakse üksteise järel kalibreerimislahuseid (7.5), proovilahust (7.3) ja pimelahust (7.4), pestes seadme iga pihustamise järel järgmisena mõõdetava lahusega läbi. Toimingut korratakse kolm korda. Joonestatakse kalibreerimiskõver, kandes ordinaatteljele iga kalibreerimislahuse (7.5) keskmise neelduvuse ning abstsissteljele sellele vastava magneesiumi kontsentratsiooni (μg/ml). Kalibreerimiskõvera järgi määratakse magneesiumi kontsentratsioon proovilahuses (7.3) (Xs) ja pimelahuses (7.4) (Xb).

8. TULEMUSTE VÄLJENDAMINE

Magneesiumi (Mg) või magneesiumoksiidi (MgO) kogus proovis arvutatakse kalibreerimislahuste põhjal, võttes arvesse pimelahust.

Magneesiumi (Mg) protsentuaalne sisaldus väetises arvutatakse järgmiselt:

Mg (%) =

D

D

500.100

1000.1000 M

Xs = analüüsitava lahuse kontsentratsioon vastavalt kalibreerimiskõverale (μg/ml).

Xb = pimelahuse kontsentratsioon vastavalt kalibreerimiskõverale (μg/ml).

D1 =

lahjendusaste, kui lahust lahjendatakse vastavalt punktile 7.1.

Kui võetakse 25 ml lahust, on lahjendusaste neli.

Kui lahust ei lahjendata, on lahjendusaste üks.

D2 = lahjendusaste vastavalt punktile 7.3.

M = uuritava proovi mass ekstraheerimise ajal.

MgO (%) = Mg (%)/0,6

Meetod 8.8

MAGNEESIUMI MÄÄRAMINE KOMPLEKSOMEETRIA TEEL

1. RAKENDUSALA

Käesolevas dokumendis määratletakse väetiseekstraktides sisalduva magneesiumi määramise kord.

2. KASUTUSVALDKOND

Käesolevat meetodit kohaldatakse EMÜ väetiste ekstraktide suhtes, mille puhul nähakse ette üldmagneesiumi ja/või vees lahustuva magneesiumi deklareerimine:

- direktiivis 76/116/EMÜ loetletud väetised: lihtlämmastikväetiste liigid 1b (kaltsiummagneesiumnitraat), 7 (magneesiumsulfonitraat) ja 8 (magneesiumit sisaldavad lämmastikväetised) ning lihtkaaliumväetiste liigid 2 (rikastatud kainiit), 4 (magneesiumilisandiga kaaliumkloriid) ja 6 (magneesiumsoolalisandiga kaaliumsulfaat);

- sekundaartoitaineid käsitleva direktiivi 89/284/EMÜ lisas loetletud väetised.

3. PÕHIMÕTE

Magneesium lahustatakse vastavalt meetodi(te)le 8.1 ja/või 8.3. Esimene tiitrimine (Ca + Mg)-EDTA-ga eriokroommust T juuresolekul. Teine tiitrimine Ca-EDTA-ga fluoreksooni või kaltsoonsüsihappe juuresolekul. Magneesiumi määramine erinevuse alusel.

4. REAKTIIVID

4.1. Magneesiumi 0,05molaarne standardlahus.

4.1.1. 1,232 g magneesiumsulfaati (MgSO4 · 7H2O) lahustatakse soolhappe 0,5M lahuses (4.11) ning lisatakse sama hapet kuni 100 ml-ni.

Või:

4.1.2. Kaalutakse välja 2,016 g karboniseerimisjääkide kõrvaldamiseks eelnevalt kaltsineeritud magneesiumoksiidi. See asetatakse koos 100 ml veega keeduklaasi.

Segades lisatakse umbes 120 ml ligikaudu 1 N soolhapet (4.12).

Pärast lahustumist viiakse lahus kvantitatiivselt üheliitrisesse mõõtekolbi, lisatakse vett ettenähtud mahuni ja segatakse.

1 ml seda lahust peaks sisaldama 1,216 mg Mg (= 2,016 mg MgO).

Laboratoorium vastutab selle standardlahuse kontsentratsiooni kontrollimise eest.

4.2. EDTA 0,05-molaarne lahus.

Kaalutakse välja 18,61 g etüleendiamiintetraäädikhappe dihüdraadi dinaatriumsoola (C10H14N2Na2O8 · 2H2O), asetatakse see üheliitrisesse keeduklaasi ja lahustatakse 600–800 ml-s vees. Lahus viiakse kvantitatiivselt üheliitrisesse mõõtekolbi. Täidetakse ettenähtud mahuni ja segatakse. Seda lahust kontrollitakse standardlahuse (4.1) 20 ml prooviga, viies läbi tiitrimise vastavalt analüüsiprotseduurile (7.2).

1 ml EDTA lahust peaks vastama 1,216 milligrammile Mg-le (= 2,016 milligrammile MgO-le) ning 2,004 milligrammile Ca-le (= 2,804 milligrammile CaO-le) (vt märkused 10.1 ja 10.6).

4.3. Kaltsiumi 0,05molaarne standardlahus.

Kaalutakse välja 5,004 g kuiva kaltsiumkarbonaati. See asetatakse koos 100 ml veega keeduklaasi. Lahusesse segatakse vähehaaval 120 ml ligikaudu 1M soolhapet (4.12).

Süsinikdioksiidi eemaldamiseks aetakse lahus keema, jahutatakse, viiakse kvantitatiivselt üheliitrisesse mõõtekolbi, lisatakse vett ettenähtud mahuni ja segatakse. Saadud lahust kontrollitakse EDTA lahusega (4.2), järgides punktis 7.3 sätestatud analüüsiprotseduuri. 1 ml seda lahust peaks sisaldama 2,004 mg Ca (= 2,804 mg CaO) ja vastama 1 ml-le 0,05molaarsele EDTA lahusele (4.2).

4.4. Fluoreksoonindikaator.

Uhmris segatakse 1 g fluoreksooni ettevaatlikult 100 g naatriumkloriidiga. Seda segu kasutatakse 10 mg. Indikaator muutub rohelisest oranžiks. Tiitrimist tuleb teostada kuni rohelise varjundita oranži värvuse ilmumiseni.

4.5. Kaltsoonsüsihappe indikaatorlahus.

400 mg kaltsoonsüsihapet lahustatakse 100 ml metanoolis. Seda lahust ei tohi säilitada kauem kui umbes neli nädalat. Saadud lahust kasutatakse kolm tilka. Indikaator muutub punasest siniseks. Tiitrimist tuleb teostada kuni punase varjundita sinise värvuse ilmumiseni.

4.6. Eriokroommust T indikaatorlahus.

300 mg eriokroommust Td lahustatakse 25 ml 1-propanooli ja 15 ml trietanoolamiini segus. Seda lahust ei tohi säilitada kauem kui umbes neli nädalat. Saadud lahust kasutatakse kolm tilka. Indikaator muutub punasest siniseks ja tiitrimist tuleb teostada kuni punase varjundita sinise värvuse ilmumiseni. Indikaator muudab värvi ainult magneesiumi esinemise korral. Vajadusel lisatakse 1 ml standardlahust (4.1).

Nii kaltsiumi kui magneesiumi esinemise korral moodustab EDTA kõigepealt kompleksi kaltsiumiga ja seejärel magneesiumiga. Sel juhul määratakse need kaks elementi üheaegselt.

4.7. Kaaliumtsüaniidi lahus.

2 % KCN vesilahus. (Suu abil pipeteerimine ei ole lubatud ning vt märkus 10.7.)

4.8. Kaaliumhüdroksiidi ja kaaliumtsüaniidi lahus.

280 g KOH ja 66 g KCN lahustatakse vees, lahuse ruumala viiakse ühe liitrini ja segatakse.

4.9. Puhverlahus pH tasemega 10,5.

500 ml mõõtekolvis lahustatakse 33 g ammooniumkloriidi 200 ml vees, lisatakse 250 ml ammoniaaki (d = 0,91), seejärel lisatakse vett ettenähtud mahuni ja segatakse. Lahuse pH taset kontrollitakse regulaarselt.

4.10. Lahjendatud soolhape: ühele mahuosale soolhappele (d = 1,18) lisatakse üks mahuosa vett.

4.11. Umbes 0,5M soolhappe lahus.

4.12. Umbes 1M soolhappe lahus.

4.13. Naatriumhüdroksiidi 5M lahus.

5. SEADMED

5.1. Magnetsegaja või mehaaniline segaja.

5.2. pH meeter.

6. KONTROLLKATSE

Lahuste (4.1) ja (4.3) alikvootidega teostatakse määramine selliselt, et Ca ja Mg suhe oleks ligikaudu võrdne nende suhtega analüüsitavas lahuses. Selleks võetakse a milliliitrit standardlahust (4.3) ja b–a milliliitrit standardlahust (4.1). a ja b on kahel analüüsitava lahuse tiitrimisel kasutatud EDTA lahuse milliliitrite arv. See protseduur loetakse nõuetekohaseks ainult siis, kui EDTA, kaltsiumi ja magneesiumi standardlahused on täpselt ekvivalentsed. Vastasel korral tuleb teha asjakohased korrektsioonid.

7. ANALÜÜSITAVA LAHUSE VALMISTAMINE

Vt meetodid 8.1 ja 8.3.

8. MÄÄRAMINE

8.1. Analüüsiks võetavad lahuse alikvoodid

Lahuse alikvoot peab võimalusel sisaldama 9–18 mg magneesiumi (= 15–30 mg MgO).

8.2. Tiitrimine eriokroommust T juuresolekul

Analüüsitava lahuse (8.1) alikvoot pipeteeritakse 400 ml keeduklaasi. Happe liig neutraliseeritakse pH-meetrit kasutades naatriumhüdroksiidi 5M lahusega (4.12). Lahjendatakse veega ligikaudu 100 ml-ni. Lisatakse 5 ml puhverlahust (4.9). pH-meetriga mõõdetud pH-tase peab olema 10,5 ± 0,1. Lisatakse 2 ml kaaliumtsüaniidi lahust (4.7) ja kolm tilka eriokroommust T indikaatorlahust (4.6). Tiitritakse EDTA lahusega (4.2), segades lahust õrnalt segajaga (5.1) (vt märkused 10.2, 10.3 ja 10.4). Tähistagu "b" 0,05molaarse EDTA lahuse milliliitrite arvu.

8.3. Tiitrimine fluoreksooni või kaltsoonsüsihappe juuresolekul

Analüüsitava lahuse alikvoot, mis on võrdne eespool kirjeldatud tiitrimiseks võetud alikvoodiga, viiakse pipetiga 400 ml keeduklaasi. Happe liig neutraliseeritakse pH-meetrit kasutades naatriumhüdroksiidi 5M lahusega (4.13). Lahjendatakse veega ligikaudu 100 ml-ni. Lisatakse 10 ml KOH/KCN lahust (4.8) ja indikaatorit (4.4) või (4.5). Tiitritakse EDTA lahusega (4.2), segades lahust õrnalt segajaga (5.1) (vt märkused 10.2, 10.3 ja 10.4). Tähistagu "a" 0,05molaarse EDTA lahuse milliliitrite arvu.

9. TULEMUSTE VÄLJENDAMINE

EMÜ väetiste puhul, mille suhtes käesolevat meetodit rakendatakse (5 g väetist 500 ml-s ekstraktis), leitakse protsentuaalne sisaldus väetises järgmiselt:

MgO % väetises =

× T

M

Mg % väetises =

× T'

,

kus:

a = EDTA 0,05molaarse lahuse milliliitrite arv tiitrimisel fluoreksooni või kaltsoonsüsihappe juuresolekul;

b = EDTA 0,05molaarse lahuse milliliitrite arv tiitrimisel eriokroommust T juuresolekul;

M = proovina võetud alikvoodis sisalduva proovi mass grammides;

T = 0,2016 × EDTA lahuse molaarsus/0,05 (vt punkt 4.2);

T' = 0,1216 × EDTA lahuse molaarsus/0,05 (vt punkt 4.2).

10. MÄRKUSED

10.1. EDTA ja metalli stöhhiomeetriline suhe kompleksomeetrilises analüüsis on alati 1: 1, olenemata metalli valentsist ja sellest, et EDTA on neljavalentne. Seepärast on EDTA tiitrimislahus ja standardlahused mitte normaalsed, vaid molaarsed.

10.2. Kompleksomeetrilised indikaatorid on õhu toime suhtes sageli tundlikud ja lahused võivad tiitrimise jooksul kahvatuks muutuda. Sel juhul tuleb lisada üks või kaks tilka indikaatorit. Seda mõju täheldatakse eelkõige eriokroommusta ja kaltsoonsüsihappe kasutamisel.

10.3. Metalli ja indikaatori kompleksid on sageli suhteliselt stabiilsed ning värvuse muutumine võib aega võtta. Seepärast tuleb EDTA viimased tilgad lisada aeglaselt ning tuleb veenduda, et värvuse muutumise hetk ei ole möödunud, lisades ühe tilga 0,05molaarset magneesiumilahust (4.1) või kaltsiumilahust (4.3). See kehtib eriti eriokroomi-magneesiumi kompleksi puhul.

10.4. Indikaatori värvuse muutumist tuleb jälgida mitte vertikaalselt, vaid horisontaalselt läbi lahuse, ning keeduklaas peab paiknema valgel taustal hästivalgustatud kohas. Värvuse muutumist võib hõlpsalt jälgida ka nii, et keeduklaas asetatakse mõõduka altvalgustusega (25vatise pirniga) mattklaasile.

10.5. See analüüs nõuab teatavate kogemuste olemasolu. Muuhulgas tuleb hoolikalt jälgida standardlahuste 4.1 ja 4.3 värvuse muutumisi. Määramisi on soovitatav lasta alati teostada samal laboratooriumi keemikul.

10.6. Standardlahuste 4.1, 4.2 ja 4.3 ekvivalentsuse kontrollimist võib hõlbustada garanteeritud kontsentratsiooniga EDTA lahuse (näiteks Titrisoli või Normexi) kasutamine.

10.7. Kaaliumtsüaniidi sisaldavaid lahuseid ei tohi kraanikaussi kallata enne, kui tsüaniid on muundatud kahjutuks ühendiks, näiteks naatriumhüpokloritiga oksüdeerimise teel pärast leelistamist.

Meetod 8.9

SULFAATIDE MÄÄRAMINE

1. RAKENDUSALA

Käesolevas dokumendis määratletakse väetiseekstraktides sulfaatidena esineva väävli määramise kord.

2. KASUTUSVALDKOND

Käesolevat meetodit kohaldatakse meetodite 8.1, 8.2, 8.3 ja 8.4 kohaselt saadud ekstraktides esinevate sulfaatide määramise puhul.

3. PÕHIMÕTE

Gravimeetriline määramine baariumsulfaadina.

4. REAKTIIVID

4.1. Lahjendatud soolhape:

ühele mahuosale soolhappele (d = 1,18) lisatakse üks mahuosa vett.

4.2. Baariumkloriidi BaCl2 · 2H2O lahus: 122 g/l.

4.3. Hõbenitraadi lahus: 5 g/l.

5. SEADMED

5.1. Portselantiiglid.

5.2. Kuumaveevann.

5.3. Temperatuurile 105 ± 1 °C reguleeritud kuivatuskapp.

5.4. Temperatuurile 800 ± 50 °C reguleeritud elektriahi.

6. ANALÜÜSI KÄIK

6.1. Lahusest proovi võtmine

Pipeti abil võetakse ühe punktis 2 viidatud ekstraheerimislahuse alikvoot, mis sisaldab 20–100 milligrammi S või 50–250 milligrammi SO3.

Alikvoot asetatakse sobiva suurusega keeduklaasi. Lisatakse 20 ml soolhappe lahust (4.1). Lisatakse vett, viimaks kogumahu ligikaudu 300 ml-ni.

6.2. Sademe ettevalmistamine

Lahus aetakse keema. Intensiivselt segades lisatakse tilkhaaval umbes 20 ml baariumkloriidi lahust (4.2). Keedetakse mõni minut.

Kellaklaasiga kaetud keeduklaas asetatakse üheks tunniks keeva vee vanni (5.2). Seejärel lastakse lahusel kuumalt (± 60 °C) seista, kuni supernatant muutub selgeks. Selge lahus dekanteeritakse läbi aeglast filtreerimist võimaldava tuhavaba filtri. Sadet pestakse mitu korda sooja veega. Filtril oleva sademe pesemist jätkatakse seni, kuni filtraat muutub kloriidivabaks. Seda saab kontrollida hõbenitraadi lahusega (4.3).

6.3. Sademe tuhastamine ja kaalumine

Filterpaber ja sade asetatakse portselantiiglisse (5.1), mis on eelnevalt kaalutud täpsusega 0,1 mg. Sade kuivatatakse kuivatuskapis (5.3) ning seda tuhastatakse umbes 800 °C juures poole tunni vältel (5.4). Lastakse eksikaatoris jahtuda ning kaalutakse 0,1 mg täpsusega.

7. TULEMUSTE VÄLJENDAMINE

1 mg baariumsulfaati vastab 0,137 milligrammile S-le või 0,343 milligrammile SO3-le.

S protsentuaalne sisaldus väetises arvutatakse järgmiselt:

S (%) = w × 0,0137 ×

v

v

× m

SO

(%) = S (%) × 2,5

,

kus:

w = baariumsulfaadi sademe mass milligrammides;

v1 = ekstraheerimislahuse maht milliliitrites;

v2 = alikvoodi maht milliliitrites;

m = uuritava proovi mass grammides.

Meetod 8.10

EKSTRAHEERITUD NAATRIUMI MÄÄRAMINE

1. RAKENDUSALA

Käesolevas dokumendis määratletakse väetiseekstraktides sisalduva naatriumi määramise kord.

2. KASUTUSVALDKOND

Käesolevat meetodit kohaldatakse EMÜ väetiste ekstraktide suhtes, mille puhul nähakse direktiivis 89/284/EMÜ ette naatriumi deklareerimine.

3. PÕHIMÕTE

Pärast meetodi(te) 8.1 ja/või 8.3 kohaselt saadud ekstrakti nõuetekohast lahjendamist määratakse naatriumisisaldus lahuses leekspektrofotomeetria teel.

4. REAKTIIVID

4.1. Lahjendatud soolhape:

ühele mahuosale soolhappele (d = 1,18) lisatakse üks mahuosa vett.

4.2. Alumiiniumnitraat Al(NO3)3 · 9H2O.

4.3. Tseesiumkloriid (CsCl).

4.4. Veevaba naatriumkloriid (NaCl).

4.5. Tseesiumkloriidi ja naatriumkloriidi lahus.

Üheliitrises mõõtekolvis lahustatakse vees 50 g tseesiumkloriidi (4.3) ja 250 g alumiiniumnitraati (4.2). Lisatakse vett ettenähtud mahuni ja segatakse.

4.6. Naatriumi standardlahus, mille Na kontsentratsioon on 1 mg/ml.

Üheliitrises mõõtekolvis lahustatakse vees 2,542 g naatriumkloriidi (4.4). Lisatakse 10 ml soolhapet (4.1). Lisatakse vett ettenähtud mahuni ja segatakse.

5. SEADMED

Leekspektrofotomeeter, mis on reguleeritud lainepikkusele 589,3 nm.

6. KALIBREERIMISLAHUSED

6.1. 10 ml standardlahust (4.6) asetatakse 250 ml mõõtekolbi. Lisatakse vett ettenähtud mahuni ja segatakse. Na kontsentratsioon lahuses: 40 μg/ml.

6.2. 0, 5, 10, 15, 20 ja 25 ml vahelahust (6.1) viiakse 100 ml mõõtekolbidesse. Lisatakse 10 ml lahust (4.5). Ruumala viiakse ettenähtud mahuni ja segatakse. Na kontsentratsioon lahustes: 0, 2, 4, 6, 8 ja 10 μg/ml.

7. MÕÕDETAVATE LAHUSTE VALMISTAMINE

Sõltuvalt meetodi 8.1 või 8.3 kohaselt saadud ekstraheerimislahuse (5 g väetist 500 ml-s lahuses) eeldatavast naatriumisisaldusest lahjendatakse seda vastavalt järgmisele tabelile:

Na2O (%) | Na (%) | Vahelahjendus | Lõpplahjendus | Lahjendusaste |

Proov (ml) (v2) | Lahjendus (ml-ni) (v3) | Proov (ml) (v4) | Lahjendus (ml-ni) |

3–5 | 2,2–3,7 | 10 | 50 | 10 | 100 | 50 |

5–10 | 3,7–7,4 | 10 | 100 | 10 | 100 | 100 |

10–20 | 7,4–15 | 10 | 100 | 5 | 100 | 200 |

20–38 | 15–28 | 5 | 100 | 5 | 100 | 400 |

Vahelahjendamisel viiakse ruumala veega ettenähtud mahuni. Lõpplahjendamise puhul lisatakse 100 ml mõõtekolbi 10 ml lahust (4.5).

1 g proovi puhul korrutatakse lõpplahjendamiseks võetava proovi maht (v4) viiega.

8. MÄÄRAMINE

Spektrofotomeeter (5.1) valmistatakse ette mõõtmisteks lainepikkusel 589,3 nm. Seade kalibreeritakse, mõõtes kalibreerimislahustele (6.2) vastavad väärtused. Seejärel reguleeritakse seadme tundlikkus selliseks, et suurima kontsentratsiooniga kalibreerimislahuse puhul kasutatakse kogu selle mõõtepiirkonda. Mõõdetakse analüüsitavale proovilahusele (7) vastav väärtus. Toimingut korratakse kolm korda.

9. TULEMUSTE ARVUTAMINE

Joonestatakse kalibreerimiskõver, kandes ordinaatteljele iga kalibreerimislahuse puhul saadud keskmise väärtuse ning abstsissteljele sellele vastava kontsentratsiooni (μg/ml). Kõvera põhjal määratakse naatriumi kontsentratsioon proovilahuses. Naatriumi kogus arvutatakse standardlahuste põhjal, võttes arvesse lahjendusastet. Tulemused väljendatakse protsentuaalse sisaldusena proovis.

Naatriumi (Na) protsentuaalne sisaldus väetises arvutatakse järgmiselt:

Na (%) = ×.

v

v

v

v

10

-2m

Na

(%) = Na (%) × 1,348

,

kus:

x = spektrofotomeetrisse viidud lahuse kontsentratsioon (μg/ml);

v1 = ekstraheerimislahuse maht milliliitrites;

v2 = vahelahjendamiseks võetud alikvoodi maht milliliitrites;

v3 = vahelahjendamisel saadud lahuse maht milliliitrites;

v4 = lõpplahjendamiseks võetud alikvoodi maht milliliitrites (100 ml-s);

m = uuritava proovi mass grammides."

[1] EÜT L 111, 22.4.1989, lk 34.

--------------------------------------------------