Nõukogu direktiiv,

9. november 1987,

juurdepääsu kohta veeteekaubaveo-ettevõtja tegevusalale siseriiklikus ja rahvusvahelises veonduses ning selle tegevusala diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide vastastikuse tunnustamise kohta

(87/540/EMÜ)

EUROOPA ÜHENDUSTE NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Majandusühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 75,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut, [1]

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust, [2]

võttes arvesse majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust [3]

ning arvestades, et:

transpordituru korraldamine on asutamislepingus sätestatud ühise transpordipoliitika rakendamiseks vajalik eeltingimus;

veoettevõtja tegevusalale juurdepääsutingimuste koordineerimiseks kavandatavate meetmete vastuvõtmine soodustab tõenäoliselt teenuste osutamise vabaduse saavutamist ja asutamisõiguse tõhusat kasutamist;

veoettevõtjate kvalifikatsiooni tõstmiseks tuleb sätestada ühiste eeskirjade kasutuselevõtmine juurdepääsu kohta veeteekaubaveo-ettevõtja tegevusalale siseriiklikus ja rahvusvahelises veonduses; tõenäoliselt aitab selline arendamine turule kindlamale alusele, kõrvaldades liigse struktuurilise võimsuse ning parandades osutatavate teenuste kvaliteeti kasutajate, veoettevõtjate ja kogu majanduse huvides;

nõukogu 12. novembri 1974. aasta direktiivi 74/561/EMÜ (siseriiklike ja rahvusvaheliste vedude maanteeveo-ettevõtja tegevusalale lubamise kohta) [4] ja nõukogu 12. detsembri 1977. aasta direktiivi 77/796/EMÜ (maanteeveo-ettevõtjate ja reisijate autoveo-ettevõtjate diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide vastastikuse tunnustamise kohta ning kõnealustel ettevõtjatel asutamisvabaduse õiguse tõhusa kasutamise soodustamise kohta) [5] rakendamise tulemused on olnud rahuldavad;

veeteekaubaveo-ettevõtja tegevusalale juurdepääsu eeskirjad peaksid hõlmama vähemalt veoettevõtja ametialast pädevust; liikmesriigid võivad säilitada või sätestada eeskirjad veoettevõtja hea maine ja rahandusliku seisukorra kohta;

käesoleva direktiiviga kehtestatud ühistesse eeskirjadesse ei ole vaja kaasata majanduslikult ebaolulisi vedusid ning omal kulul tehtavad veod välistab juba määratlus; ilmselt on vaja sätestada nende veoettevõtjate võimalik väljaarvamine käesoleva direktiivi reguleerimisalast, kes tegutsevad ainult oma territooriumi laevatatavatel veeteedel, mis ei ole ühenduses teise liikmesriigi veeteede võrgustikuga;

asutamisõiguse tõhusa kasutamise edendamiseks on vaja vastastikku tunnustada käesoleva direktiivi tegevusvaldkondade diplomeid, tunnistusi ja muid kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente;

veoettevõtja tegevusalale juurdepääsuga seoses peab vastuvõttev liikmesriik tunnustama piisava tõendina käesoleva direktiivi sätete alusel väljaantud ametialase pädevuse tunnistust;

liikmesriigid, kes kehtestavad oma kodanike suhtes teatud nõudeid hea maine ja rahalise seisukorra kohta, peavad teiste liikmesriikide kodanike puhul tunnustama piisava tõendina veoettevõtja päritoluriigi või eelneva tegutsemisriigi pädeva asutuse väljastatud asjakohaseid dokumente;

käesolevat direktiivi peab kohaldama ka töötajate suhtes, kes on hõlmatud nõukogu 15. oktoobri 1968 määrusega (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduses, [6] kui liikmesriigid teevad käesoleva direktiiviga kaetud tegevusalale juurdepääsu või sellel tegutsemise sõltuvaks ametialastest teadmistest ja oskustest,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I PEATÜKK

Mõisted ja reguleerimisala

Artikkel 1

1. Juurdepääsu veeteekaubaveo-ettevõtja tegevusalale siseriiklikus ja rahvusvahelises veonduses reguleeritakse käesolevas direktiivis kehtestatud ühiste eeskirjade alusel liikmesriikide vastuvõetud sätetega.

2. Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

- veeteekaubaveo-ettevõtja tegevusala — mis tahes füüsilise isiku või ettevõtja tegevus, kes veab siseveeteedel laevaga kaupu rendi või tasu eest, isegi kui see tegevus ei toimu regulaarselt,

- ettevõtja — äriühingud asutamislepingu artikli 58 tähenduses ja ettevõtjate rühmad või ühistud, kelle eesmärk on saada ekspediitoritelt oma liikmetele tööd, olenemata sellest, kes need rühmad ja ühistud on juriidilised isikud või mitte.

Artikkel 2

Käesolevat direktiivi ei kohaldata veeteekaubaveo-ettevõtja tegevusalal tegutsevate füüsiliste isikute ega ettevõtjate suhtes, kes kasutavad laevu, mille dedveit maksimaalse süvise juures ei ületa 200 tonni.

Liikmesriigid võivad kõigi või mõne veo või teatud veokategooriate puhul seda määra vähendada.

Samuti ei kohaldata käesolevat direktiivi parvlaevadeliikluses tegutsevate füüsiliste isikute ega ettevõtjate suhtes.

II PEATÜKK

Juurdepääs tegevusalale

Artikkel 3

1. Füüsilised isikud või ettevõtjad, kes soovivad tegelda veeteekaubaveo-ettevõtja tegevusalal, peavad täitma ametialase pädevuse tingimust isegi siis, kui nad on ettevõtjate rühma või ühistu liikmed artikli 1 lõike 2 tähenduses või kui nad tegelevad sellel tegevusalal teise veeteeveo-ettevõtja alltöövõtjana ainult kindla aja jooksul.

Kui taotleja on füüsiline isik, kes seda tingimust ei täida, võib pädev asutus sellegipoolest lubada tal tegelda veeteeveo-ettevõtja tegevusalal, kui ta näitab neile teist isikut, kes tingimust täidab ja tegelikult veooperatsioone alaliselt juhib.

Kui taotleja on ettevõtja artikli 1 lõike 2 tähenduses, peab füüsilistest isikutest üks, kes ettevõtja veooperatsioone tegelikult alaliselt juhib, täitma ametialase pädevuse tingimust.

2. Ametialase pädevuse tingimus on lisas loetletud ainevaldkondades sellise pädevuse omamine, nagu seda aktsepteerib iga liikmesriigi selleks nimetatud asutus või organ. Vajalikud teadmised saadakse kursustel või veeteeveo-ettevõtja saadud praktilistest kogemustest või nende mõlema abil. Liikmesriigid võivad teatud diplomiga isikud vabastada tõendite esitamisest oma teadmiste kohta lisas loetletud ainevaldkondades, mida nimetatud diplomid hõlmavad.

Pärast asjaomaste teadmiste tõendamist annab esimeses lõigus nimetatud asutus või organ välja tunnistuse.

3. Olles konsulteerinud komisjoniga võib liikmesriik välja arvata käesoleva direktiivi reguleerimisalast need veoettevõtjad, kes tegutsevad ainult oma territooriumi laevatatavatel veeteedel, mis ei ole ühenduses teise liikmesriigi veeteede võrgustikuga. Nende tingimuste kohaldamisest vabastatud veoettevõtja saadud praktilised kogemused ei anna õigust lõikes 2 nimetatud tunnistusele.

Artikkel 4

1. Liikmesriigid sätestavad tingimused, mille alusel veoettevõtja tegevusalal tegeleva füüsilise isiku või artikli 3 sätetele vastava füüsilise isiku surma või töövõimetuse või teovõimetuse korral võib veoettevõtja erandina artikli 3 lõikest 1 tegutseda ajutiselt maksimaalselt ühe aasta, mida võib erilistel nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel pikendada kuni kuue kuu võrra.

2. Erandina võivad liikmesriikide pädevad asutused teatud erijuhtudel lubada ettevõtjat alaliselt juhtida isikul, kes ei täida artiklis 3 nimetatud ametialase pädevuse tingimust, kuid kellel on kõnealuse ettevõtja igapäevases juhtimises vähemalt kolmeaastane praktiline kogemus.

Artikkel 5

Füüsilised isikud, kes tõendavad, et enne 1. juulit 1990 tegelesid nad liikmesriigis seaduslikult veeteekaubaveo-ettevõtja tegevusalal siseriiklikus või rahvusvahelises veonduses, vabastatakse artikli 3 lõikes 2 nimetatud tunnistuse saamiseks selles sätestatud tingimuste tõendamiskohustusest.

Artikkel 6

1. Käesoleva direktiivi alusel vastuvõetud meetmete kohaselt peavad liikmesriikide pädevad asutused põhjendama kõiki oma otsuseid, kui nad lükkavad tagasi veeteekaubaveo-ettevõtja tegevusalale juurdepääsu taotluse.

2. Liikmesriigid tagavad, et pädevad asutused tühistavad tegevusloa veeteekaubaveo-ettevõtja tegevusalal, kui nad leiavad, et artiklis 3 kehtestatud tingimused ei ole enam täidetud, andes vajaduse korral piisavalt aega asendaja leidmiseks.

3. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 ja 2 nimetatud otsustega seoses on käesolevas direktiivis nimetatud füüsilistel isikutel ja ettevõtjatel võimalus kohaste vahenditega kaitsta oma huve.

III PEATÜKK

Diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide vastastikune tunnustamine

Artikkel 7

Liikmesriigid tunnustavad artikli 3 lõike 2 teises lõigus nimetatud teise liikmesriigi väljaantud tunnistusi ametialase pädevuse piisava tõendina.

Artikkel 8

1. Kui liikmesriik kehtestab oma kodanike suhtes teatud nõuded seoses hea maine või maksujõulisusega, peab see riik, ilma et see piiraks lõigete 2 ja 3 kohaldamist, aktsepteerima piisava tõendina teiste liikmesriikide kodanike puhul väljavõtet karistusregistrist või selle puudumisel samaväärset dokumenti, mille on väljastanud veoettevõtja päritoluriigi või eelneva tegutsemisriigi pädev kohtuorgan või haldusasutus ning mis näitab, et asjakohased tingimused on täidetud.

2. Kui liikmesriik kehtestab oma kodanike suhtes teatud nõuded seoses hea mainega ja kui kõnealuste nõuete täitmist ei saa tõendada lõikes 1 nimetatud dokumendi abil, peab see riik aktsepteerima piisava tõendina teiste liikmesriikide kodanike puhul tunnistust, mille on väljastanud päritoluriigi või eelneva tegutsemisriigi pädev kohtuorgan või haldusasutus ning mis kinnitab, et asjakohased tingimused on täidetud. Kõnealused tunnistused peavad sisaldama konkreetseid andmeid, mida vastuvõttev riik peab asjakohaseks.

3. Kui päritoluriik või eelnev tegutsemisriik ei ole vastavalt lõigetele 1 ja 2 nõutavat dokumenti väljastanud, võib selle dokumendi asendada vandetõotusega või pühaliku tõotusega, mille asjaomane isik annab oma päritoluriigi või eelneva tegutsemisriigi kohtuorgani või haldusasutuse või vajaduse korral notari ees. Selline asutus või notar tõendab vandetõotuse või pühaliku tõotuse õigsust. Tõotuse maksujõulisuse kohta võib samuti anda sama riigi pädeva asutuse ees.

4. Vastavalt lõigetele 1 ja 2 väljastatud dokumendid ei tohi esitamisel olla üle kolme kuu vanad. Seda tingimust kohaldatakse ka vastavalt lõikele 3 tehtud tõotuste suhtes.

Artikkel 9

1. Kui liikmesriik kehtestab oma kodanike suhtes teatud nõuded seoses nende rahalise seisukorraga ja kui selle tõendamiseks nõutakse tunnistust, loeb see riik vastavaid tunnistusi, mille on väljastanud päritoluriigi või eelneva tegutsemisriigi pangad või teised kõnealuse riigi määratud organid, oma territooriumil väljastatud tunnistusega samaväärseks.

2. Kui liikmesriik kehtestab oma kodanike suhtes teatud nõuded seoses rahalise seisukorraga ja kui kõnealuste nõuete täitmist ei saa tõendada lõikes 1 nimetatud dokumendi abil, peab see riik teiste liikmesriikide kodanike puhul aktsepteerima piisava tõendina tunnistust, mille on väljastanud päritoluriigi või eelneva tegutsemisriigi pädev asutus ning mis kinnitab, et asjakohased nõuded on täidetud. Kõnealused tunnistused peavad sisaldama konkreetseid andmeid, mida vastuvõttev riik loeb asjakohaseks.

Artikkel 10

Artikleid 7, 8 ja 9 kohaldatakse ka liikmesriikide kodanike suhtes, kes määruse (EMÜ) nr 1612/68 kohaselt tegutsevad käesoleva direktiivi artiklis 1 nimetatud tegevuse puhul töövõtjana.

IV PEATÜKK

Lõppsätted

Artikkel 11

1. Liikmesriigid peavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud meetmed jõustama 30. juuniks 1988. Liikmesriigid teatavad sellest viivitamata komisjonile.

Nad tagavad artiklis 3 nimetatud pädevuse esialgse tõendamise enne 1. juulit 1990.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastuvõetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide tekstid.

Artikkel 12

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 9. november 1987

Nõukogu nimel

eesistuja

B. Haakonsen

[1] EÜT C 351, 24.12.1983, lk 5.

[2] EÜT C 172, 2.7.1984, lk 8.

[3] EÜT C 248, 17.9.1984, lk 40.

[4] EÜT L 308, 19.11.1974, lk 18.

[5] EÜT L 334, 24.12.1977, lk 37.

[6] EÜT L 257, 19.10.1968, lk 2.

--------------------------------------------------

LISA

ARTIKLI 3 LÕIKES 2 NIMETATUD AINEVALDKONNAD, MILLES TULEB TÕENDADA AMETIALAST PÄDEVUST

Ametialase pädevuse tunnustamisel tuleb arvesse võtta teadmisi, mis on seotud vähemalt allpool loetletud ainevaldkondadega. Eespool nimetatud ainevaldkondi tuleb üksikasjalikult kirjeldada ja pädevad riigiasutused peavad need määratlema või heaks kiitma. Nende sisu peab olema selline, et selle omandaksid isikud, kelle haridustase vastab kohustusliku koolikava lõpetanu tasemele.

A. Ainevaldkonnad, milles nõutakse rahuldavaid teadmisi, kui veoettevõtja soovib tegelda ainult siseriikliku veondusega

1. Õigus

Tegevusalal tegutsemiseks vajalikud tsiviil-, äri-, sotsiaal- ja maksuõiguse algteadmised, eelkõige:

- üldine lepinguõigus,

- veolepingud, eelkõige veoettevõtja kohustused (laad ja piirid),

- äriühingud,

- majandusarvestus,

- sotsiaal- ja töösuhete reguleerimine,

- maksusüsteem.

2. Ettevõtte äri- ja finantsjuhtimine

- makse- ja rahastusviisid,

- omahinna arvutamine,

- hinnasüsteem ja veotingimused,

- äriühingu raamatupidamine,

- kindlustus,

- arved,

- vedude vahendajad.

3. Juurdepääs turule

- tegevusalal äritegevuse alustamise ja tegutsemise alased sätted,

- prahtimissüsteemid,

- veodokumendid.

4. Tehnilised standardid ja tegutsemise tehnilised aspektid

- laevade tehnilised omadused,

- laevade valimine,

- registreerimine,

- seisupäevad ja üleseisuaeg.

5. Ohutus

- veeliiklust reguleerivad õigusnormid,

- õnnetuste vältimine ja õnnetuse puhul võetavad meetmed.

B. Ainevaldkonnad, milles nõutakse teadmisi, kui veoettevõtja soovib tegelda rahvusvahelise veondusega

- A osas loetletud ainevaldkonnad,

- liikmesriikidevahelise ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelise veetranspordi suhtes kohaldatavad sätted, mis tulenevad siseriiklikust õigusest, ühenduse standarditest ning rahvusvahelistest konventsioonidest ja kokkulepetest, eelkõige seoses prahtimise, veohindade ja -tingimustega,

- tollitavad ja -formaalsused,

- liikmesriikide peamised liikluseeskirjad.

--------------------------------------------------