Nõukogu direktiiv,

21. jaanuar 1980,

mis käsitleb ämmaemanda diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide vastastikust tunnustamist ja mis sisaldab meetmeid asutamisõiguse ja teenuste osutamise vabaduse kasutamise hõlbustamiseks

(80/154/EMÜ)

EUROOPA ÜHENDUSTE NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Majandusühenduse asutamislepingut, eriti selle artikleid 49, 57 ja 66,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut, [1]

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust, [2]

võttes arvesse majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust [3]

ning arvestades, et:

asutamislepingu kohaselt on alates üleminekuperioodi lõpust keelatud asutamise ja teenuste osutamise puhul igasugune diskrimineerimine kodakondsuse põhjal; niisugust kodakondsusel põhineva kohtlemise põhimõtet kohaldatakse eelkõige kõikide lubade andmise suhtes, mida on vaja ämmaemandana praktiseerimiseks, ja kutseorganisatsioonide või -organite registrisse kandmise või nende liikmeks saamise suhtes;

siiski näib olevat põhjendatud kehtestada teatavad sätted, et hõlbustada ämmaemandate tegevusega seotud asutamisõiguse ja teenuste osutamise kasutamist;

asutamislepingu kohaselt ei tohi liikmesriigid anda mingisugust abi, mis võiks moonutada asutamistingimusi;

asutamislepingu artikli 57 lõikes 1 on sätestatud, et diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide vastastikuse tunnustamise kohta antakse välja direktiivid;

oleks soovitatav, et samaaegselt diplomite vastastikuse tunnustamisega nähakse ette nende tingimuste kooskõlastamine, millega reguleeritakse ämmaemandate koolitust; selline kooskõlastamine on sätestatud direktiivis 80/155/EMÜ [4];

liikmesriikide õigusaktides sätestatakse, et õigus ämmaemandana tegutsemist alustada ja jätkata sõltub ämmaemanda diplomist;

koolitustunnistuse omamise seisukohast ei tähenda diplomite vastastikust tunnustamist käsitlev direktiiv tingimata selliste diplomitega hõlmatud koolituse võrdväärsust ning seepärast peaks selliste tunnistuste kasutamine olema lubatud ainult välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriigi keeles;

hõlbustamaks riigiasutustel käesoleva direktiivi kohaldamist, võivad liikmesriigid ette näha, et lisaks koolitustunnistustele peab selle direktiiviga ettenähtud koolitustingimustele vastav isik esitama oma päritolu- või lähteriigi pädevate asutuste väljaantud tunnistuse, milles märgitakse, et need koolitustunnistused on sellised, nagu käesolevas direktiivis ette nähtud;

teenuste osutamise osas on kutseorganisatsiooni või -organi registrisse kandmise või selle liikmeks saamise nõue, mis on seotud kindla ja püsiva tegevusega vastuvõtvas riigis, kahtlemata takistuseks isikule, kes soovib osutada teenuseid, kui tegevus on ajutist laadi; seetõttu tuleb see nõue tühistada; sellisel juhul tuleks siiski tagada kutsealase distsipliini kontroll, mis on nende kutseorganisatsioonide ja -organite ülesanne; kui asutamislepingu artiklist 62 ei tulene teisiti, tuleks seetõttu sätestada, et asjaomaselt isikult võib nõuda teenuste osutamisega seotud andmete esitamist vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele;

hea maine ja laitmatu reputatsiooniga seotud nõuete osas tuleks teha selget vahet kutsetöö alustamise ja kutsetööga tegelemise nõuetel;

palgatöötajast ämmaemandate tegevuse osas ei ole nõukogu 15. oktoobri 1968. aasta määruses (EMÜ) nr 1612/68 töötajate liikumisvabaduse kohta ühenduse piires [5] ühtki erisätet määrusega reguleeritud kutsealade hea maine ja laitmatu reputatsiooni, kutsedistsipliini ega kutsenimetuse kasutamise kohta; sõltuvalt liikmesriigist kohaldatakse neid eeskirju või võib neid kohaldada nii palgatöötajate kui ka füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes; mitmes liikmesriigis on ämmaemanda tegevuse tingimuseks ämmaemanda diplomi, tunnistuse või muu kvalifikatsiooni tõendava dokumendi omamine; ämmaemandana võivad tegutseda nii palgatöötajad kui ka füüsilisest isikust ettevõtjad ning kõnealused isikud võivad oma kutsetegevuse jooksul ämmaemandana tegutseda mõlemal viisil; seepärast tuleb kõnealuste spetsialistide vaba liikumise võimalikult tõhusaks edendamiseks ühenduses laiendada käesoleva direktiivi kohaldamisala palgatöötajatest ämmaemandatele,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I PEATÜKK

REGULEERIMISALA

Artikkel 1

1. Ilma et see piiraks direktiivi 80/155/EMÜ artikli 4 kohaldamist, kohaldatakse käesolevat direktiivi igas liikmesriigis määratletud ämmaemandate tegevuse suhtes, mille puhul kasutatakse järgmisi kutsenimetusi:

Saksamaa Liitvabariigis:

- Hebamme,

Belgias:

- accoucheuse/vroedvrouw,

Taanis:

- jordemoder,

Prantsusmaal:

- sage-femme,

Iirimaal:

- midwife,

Itaalias:

- ostetrica,

Luksemburgis:

- sage-femme,

Madalmaades:

- verloskundige,

Ühendkuningriigis:

- midwife.

II PEATÜKK

ÄMMAEMANDA DIPLOMID, TUNNISTUSED JA MUUD KVALIFIKATSIOONI TÕENDAVAD DOKUMENDID

Artikkel 2

1. Liikmesriik tunnustab artiklis 3 loetletud ämmaemanda diplomeid, tunnistusi ja muid kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mis on liikmesriikide kodanikele välja antud teises liikmesriigis ning mis vastavad direktiivi 80/155/EMÜ artikli 1 lõigetes 1, 3 ja 4 nimetatud miinimumprogrammile ja täidavad üht järgmistest tingimustest:

- vähemalt kolmeaastane ämmaemanda täisajaga koolitus:

- mille tingimuseks on sellise diplomi, tunnistuse või muu kvalifikatsiooni tõendava dokumendi omamine, mis annab õiguse astuda ülikooli või kõrgkooli, või selle puudumisel tõend vastavate teadmiste kohta,

- või millele järgneb kutsepraktika, mille kohta antakse välja käesoleva direktiivi artiklis 4 nimetatud tunnistus,

- vähemalt kaheaastane või 3600 tunnist koosnev ämmaemanda täisajaga koolitus, mille läbimise tingimuseks on direktiivi 77/452/EMÜ [6] artiklis 3 nimetatud üldõe diplomi, tunnistuse või muu kvalifikatsiooni tõendava dokumendi omamine,

- vähemalt 18kuune või 3000 tunnist koosnev ämmaemanda täisajaga koolitus, mille läbimise tingimuseks on direktiivi 77/452/EMÜ artiklis 3 nimetatud üldõe diplomi, tunnistuse või muu kvalifikatsiooni tõendava dokumendi omamine, ja millele järgneb kutsepraktika, mille kohta antakse välja käesoleva direktiivi artiklis 4 nimetatud tunnistus.

2. Ämmaemandate füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise osas käsitavad liikmesriigid tunnustatud diplomeid, tunnistusi ja muid kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente oma territooriumil samaväärsena enda väljaantud diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentidega

Artikkel 3

Artiklis 2 nimetatud diplomid, tunnistused ja muud kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid on järgmised:

a) Saksamaa Liitvabariigis:

- Hebammenprüfungszeugnis, mille annab välja riigi määratud eksamikomisjon,

- Saksamaa Liitvabariigi pädevate asutuste tunnistused, mis kinnitavad, et pärast 8. maid 1945 Saksa Demokraatliku Vabariigi pädevate asutuste välja antud diplomid on tunnistatud võrdväärseteks esimeses taandes nimetatud tunnistustega;

b) Belgias:

diplôme d'accoucheuse/vroedvrouwdiploma, mille annavad välja riigi asutatud või heakskiidetud koolid või Jury central;

c) Taanis:

bevis for bestået jordemodereksamen, mille annab välja Danmarks Jordemoderskole;

d) Prantsusmaal:

diplôme de sage-femme, mille annab välja riik;

e) Iirimaal:

certificate in midwifery, mille annab välja An Bord Altranais;

f) Itaalias:

diploma d'ostetrica, mille annavad välja riigi heakskiidetud koolid;

g) Luksemburgis:

diplôme de sage-femme, mille annab pärast eksamikomisjoni otsust välja tervishoiuminister;

h) Madalmaades:

vroedvrouwdiploma, mille annab välja riigi määratud eksamineerimisasutus;

i) Ühendkuningriigis:

tunnistus registrisse Roll of Midwives kandmise kohta, mille annab Inglismaal ja Walesis välja Central Midwives Board for England and Wales, Šotimaal Central Midwives Board for Scotland ja Põhja-Iirimaal Northern Ireland Council for Nurses and Midwives.

Artikkel 4

Artiklis 2 sätestatud tunnistuse annavad välja välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriigi pädevad asutused. Selles tõendatakse, et tunnistuse omanik on pärast ämmaemandaks kvalifitseerumist nõuetekohaselt tegutsenud ämmaemandana haiglas või mõnes muus selleks kinnitatud tervishoiuasutuses järgmiselt kindlaksmääratud aja jooksul:

- artikli 2 lõike 1 esimese taande teises alataandes sätestatud juhul kaks aastat,

- artikli 2 lõike 1 kolmandas taandes sätestatud juhul üks aasta.

III PEATÜKK

KEHTIVAD ÕIGUSED

Artikkel 5

1. Liikmesriikide kodanike osas, kelle diplomid, tunnistused ja muud kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid ei vasta direktiivi 80/155/EMÜ artiklis 1 ettenähtud koolituse miinimumnõuetele, tunnustab iga liikmesriik ametialase pädevuse piisava tõendina ämmaemanda diplomeid, tunnistusi ja muid kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mille nimetatud liikmesriigid on välja andnud enne või maksimaalselt kuue aasta jooksul pärast käesoleva direktiivi teatavakstegemist, ja neile lisatud tunnistust, milles märgitakse, et need kodanikud on tunnistuse väljaandmisele eelneva viie aasta jooksul olnud vähemalt kolm aastat tegelikult ja seaduslikult kõnealuse tegevusega tegelenud.

2. Liikmesriikide kodanike osas, kelle diplomid, tunnistused ja muud kvalifikatsiooni tõendavad dokumendid vastavad küll direktiivi 80/155/EMÜ artiklis 1 ettenähtud koolituse miinimumnõuetele, kuid neid tuleb käesoleva direktiivi artikli 2 kohaselt tunnustada üksnes juhul, kui nendega kaasneb artiklis 4 nimetatud kutsepraktika tunnistus, tunnustab iga liikmesriik piisava tõendina ämmaemanda diplomeid, tunnistusi ja muid kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente, mille nimetatud liikmesriigid on välja andnud enne käesoleva direktiivi jõustumist, ja neile lisatud tunnistust, milles märgitakse, et need kodanikud on tunnistuse väljaandmisele eelneva viie aasta jooksul olnud vähemalt kaks aastat tegelikult ja seaduslikult kõnealuse tegevusega tegelenud.

IV PEATÜKK

AKADEEMILISE KRAADI TÄHISE KASUTAMINE

Artikkel 6

1. Ilma et see piiraks artikli 15 kohaldamist, tagavad vastuvõtvad liikmesriigid, et artiklites 2 ja 5 sätestatud tingimustele vastavatel liikmesriikide kodanikel on õigus kasutada oma päritolu- või lähteliikmesriigi seaduslikku akadeemilise kraadi tähist, kui see ei ole identne kutsenimetusega, või vajaduse korral selle lühendit kõnealuse liikmesriigi keeles või keeltes. Vastuvõtvad liikmesriigid võivad nõuda, et kraadi tähise järele tuleb märkida selle andnud asutuse või eksamikomisjoni nimetus ja asukoht.

2. Kui välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriigis kasutusel olevat akadeemilise kraadi tähist võib segamini ajada vastuvõtva liikmesriigi tähisega, mis selles riigis nõuab täiendavat koolitust, mida asjaomane isik ei ole läbinud, võib vastuvõttev liikmesriik nõuda, et kõnealune isik kasutaks oma päritolu- või lähteliikmesriigis kasutatavat akadeemilise kraadi tähist vastuvõtva liikmesriigi määratud sobivas vormis.

V PEATÜKK

SÄTTED ASUTAMISÕIGUSE JA TEENUSTE OSUTAMISE VABADUSE KASUTAMISE HÕLBUSTAMISEKS SEOSES ÄMMAEMANDATE TEGEVUSEGA

A. Asutamisõigusega seotud erisätted

Artikkel 7

1. Vastuvõttev liikmesriik, kes nõuab artiklis 1 nimetatud tegevust esmakordselt alustavatelt kodanikelt hea maine ja laitmatu reputatsiooni tõendamist, aktsepteerib teise liikmesriigi kodaniku puhul piisava tõendina selle kodaniku päritolu- või lähteliikmesriigi pädeva asutuse väljaantud tõendit, mis tõendab, et selle kodaniku puhul on liikmesriigi nõuded hea maine ja laitmatu reputatsiooni osas täidetud.

2. Kui välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriik ei nõua kõnealust tegevust esmakordselt alustada soovivalt isikult hea maine või laitmatu reputatsiooni tõendamist, võib vastuvõttev liikmesriik nõuda kõnealuse välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriigi karistusregistri väljavõtet või selle puudumisel samaväärset dokumenti, mille on välja andnud kõnealuse välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriigi pädev asutus.

3. Kui vastuvõtval liikmesriigil on üksikasjalikke andmeid tõsise juhtumi kohta, mis on aset leidnud väljaspool tema territooriumi enne asjaomase isiku sellesse riiki elama asumist ning mille puhul on tõenäoline, et see mõjutab asjaomast tegevust selles riigis, võib vastuvõttev liikmesriik sellest teavitada välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriiki.

Välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriik kontrollib andmete õigsust, kui on tõenäoline, et need mõjutavad asjaomase tegevuse alustamist selles liikmesriigis. Kõnealuse riigi asutused teevad otsuse läbiviidava uurimise laadi ja ulatuse kohta ning teavitavad vastuvõtvat liikmesriiki kõikidest meetmetest, mida nad väljaantud tunnistuste või dokumentide suhtes sellest tulenevalt rakendavad.

4. Liikmesriigid tagavad edastatud teabe konfidentsiaalsuse.

Artikkel 8

1. Kui vastuvõtvas liikmesriigis kehtivad õigus- ja haldusnormid hea maine või laitmatu reputatsiooni nõuete kohta, kaasa arvatud sätted distsiplinaarvastutuse kohta kutsealaste käitumisnormide rikkumise või süüdimõistva kohtuotsuse osas, mis on seotud artiklis 1 nimetatud tegevusega, edastab välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriik vastuvõtvale liikmesriigile kogu vajaliku teabe, mis on seotud kutsealaste või halduslike meetmete või distsiplinaarkaristusega, mida selle isiku suhtes on rakendatud, või talle määratud kriminaalkaristusega, kui ta tegutses oma kutsealal oma päritolu- või lähteliikmesriigis.

2. Kui vastuvõtval liikmesriigil on üksikasjalikke andmeid tõsise juhtumi kohta, mis on aset leidnud väljaspool selle territooriumi enne asjaomase isiku sellesse riiki elama asumist ning mille puhul on tõenäoline, et see mõjutab asjaomast tegevust selle riigi territooriumil, võib vastuvõttev liikmesriik sellest teavitada välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriiki.

Välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriik kontrollib andmete õigsust, kui on tõenäoline, et need mõjutavad asjaomase tegevuse alustamist selles liikmesriigis. Kõnealuse riigi asutused teevad otsuse läbiviidava uurimise laadi ja ulatuse kohta ning teavitavad vastuvõtvat liikmesriiki kõikidest meetmetest, mida nad lõike 1 kohaselt edastatud teabe suhtes sellest tulenevalt rakendavad.

3. Liikmesriigid tagavad edastatud teabe konfidentsiaalsuse.

Artikkel 9

Kui vastuvõttev liikmesriik nõuab mõnd artiklis 1 nimetatud tegevust alustada või sellega tegelda soovivatelt kodanikelt füüsilise või vaimse tervise tõendit, aktsepteerib see riik piisava tõendina välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriigis nõutava dokumendi esitamist.

Kui välisriigi kodaniku päritolu- või lähteliikmesriik ei kohalda kõnealuste tegevust alustada või sellega tegelda soovivate isikute suhtes ühtki sedalaadi nõuet, aktsepteerib vastuvõttev liikmesriik kõnealuse välisriigi kodaniku esitatud tunnistust, mille on välja andnud tema päritolu- või lähteriigi pädev asutus ja mis vastab vastuvõtva liikmesriigi väljaantud tunnistustele.

Artikkel 10

Artiklite 7, 8 ja 9 kohaselt väljaantud dokumente ei või esitada hiljem kui kolm kuud pärast nende väljaandmise kuupäeva.

Artikkel 11

1. Artiklitele 7, 8 ja 9 vastav menetlus, millega lubatakse asjaomasel isikul alustada artiklis 1 nimetatud tegevust, tuleb lõpule viia nii kiiresti kui võimalik ja hiljemalt kolme kuu möödumisel kõikide selle isikuga seotud dokumentide esitamisest, ilma et see piiraks võimalike edasikaebamistega seotud viivituste kohaldamist kõnealuse menetluse lõppemisel.

2. Artikli 7 lõikes 3 ja artikli 8 lõikes 2 nimetatud juhtudel katkestab uue läbivaatamise taotlus lõikes 1 ettenähtud ajavahemiku.

Konsulteeritav liikmesriik annab oma vastuse kolme kuu jooksul.

Vastuse saamisel või ajavahemiku lõppemisel jätkab vastuvõttev liikmesriik lõikes 1 nimetatud menetlust.

Artikkel 12

Kui vastuvõttev liikmesriik nõuab artiklis 1 nimetatud tegevust alustada või sellega tegelda soovivatelt kodanikelt vannet või tõotust ja kui teiste liikmesriikide kodanikud ei saa vannet või tõotust sellisel kujul kasutada, tagab see liikmesriik, et asjaomasele isikule pakutakse võimalust anda sobilik ja samaväärne vanne või tõotus.

B. Teenuste osutamisega seotud erisätted

Artikkel 13

1. Kui liikmesriik nõuab artiklis 1 nimetatud tegevust alustada või sellega tegelda soovivatelt kodanikelt kutseorganisatsiooni või -organi luba, liikmesust või registrisse kandmist, vabastab see liikmesriik teenuste osutamise korral liikmesriikide kodanikud selle nõude täitmisest.

Asjaomasel isikul on teenuste osutamisel samad õigused ja kohustused nagu vastuvõtva liikmesriigi kodanikul; eelkõige peab ta täitma selles liikmesriigis kohaldatavaid kutse- ja haldusalaseid tegutsemiseeskirju.

Kui vastuvõttev liikmesriik võtab vastu teisele lõigule vastava meetme või talle saavad teatavaks asjaolud, mis on nende sätetega vastuolus, teavitab ta sellest viivitamata liikmesriiki, kus asjaomane isik on registrisse kantud.

2. Vastuvõttev liikmesriik võib nõuda, et asjaomane isik esitaks pädevatele asutustele eelneva avalduse, mis käsitleb tema teenuste osutamist, kui see on seotud tema ajutise viibimisega kõnealuse liikmesriigi territooriumil.

Kiireloomulistel juhtudel võib selle avalduse esitada nii kiiresti kui võimalik pärast teenuste osutamist.

3. Lõigete 1 ja 2 alusel võib vastuvõttev liikmesriik nõuda asjaomaselt isikult ühe või mitme järgmisi andmeid sisaldava dokumendi esitamist:

- lõikes 2 nimetatud avaldus,

- tunnistus selle kohta, et asjaomane isik jätkab seaduslikult kõnealust tegevust liikmesriigis, kus ta on registrisse kantud,

- tunnistus selle kohta, et asjaomasel isikul on üks või enam käesolevas direktiivis nimetatud diplomit, tunnistust või muud kvalifikatsiooni tõendavat dokumenti, mis on vajalikud kõnealuste teenuste osutamiseks.

4. Lõikes 3 ettenähtud dokumenti või dokumente ei või esitada hiljem kui kaksteist kuud pärast nende väljaandmise kuupäeva.

5. Kui liikmesriik võtab oma kodanikult või oma territooriumil asuvalt teise liikmesriigi kodanikult täielikult või osaliselt, ajutiselt või alaliselt õiguse tegelda mõne artiklis 1 nimetatud tegevusega, tagab ta vastavalt olukorrale lõike 3 teises taandes nimetatud tunnistuse ajutise või alalise tagasivõtmise.

Artikkel 14

Kui vastuvõtvas liikmesriigis nõutakse riikliku sotsiaalkindlustusorgani registrisse kandmist raamatupidamisarvestuse kontrollimiseks ja heakskiitmiseks seoses teenustega, mida osutatakse sotsiaalkindlustusskeemide alusel kindlustatud isikutele, vabastab see liikmesriik need liikmesriigi kodanikud, kes on registrisse kantud mõnes teises liikmesriigis, selle nõude täitmisest juhul, kui teenuste osutamisega kaasneb asjaomase isiku reisimine.

Asjaomased isikud esitavad siiski kõnealusele organile teabe enne teenuste osutamist või kiireloomulistel juhtudel pärast teenuste osutamist.

C. Sätted, mis käsitlevad nii asutamisõigust kui ka teenuste osutamise vabadust

Artikkel 15

Kui vastuvõtvas liikmesriigis on mõne artiklis 1 nimetatud tegevusega seotud kutsenimetuse kasutamine eeskirjadega reguleeritud, kasutavad teise liikmesriigi kodanikud, kes vastavad artiklites 2 ja 5 sätestatud tingimustele, seda vastuvõtva liikmesriigi kutsenimetust, mis selles riigis vastab kõnealustele kvalifikatsioonitingimustele, ning kasutavad lühendatud nimetust.

Artikkel 16

1. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et asjaomased isikud saaksid teavet vastuvõtva liikmesriigi tervishoiu- ja sotsiaalkindlustusseaduste ning vajaduse korral kutse-eetika kohta.

Selleks võivad liikmesriigid luua teabekeskusi, kust need isikud võivad vajaliku teabe saada. Asutamise puhul võivad vastuvõtvad liikmesriigid nõuda, et asjaomased isikud võtaksid nende keskustega ühendust.

2. Liikmesriigid võivad luua lõikes 1 nimetatud keskusi pädevate asutuste ja organite juures, mille nad peavad määrama artikli 20 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul.

3. Liikmesriigid kannavad vajaduse korral hoolt selle eest, et asjaomased isikud omandavad endi ja patsientide huvides keeleoskused, mis on vajalikud nende kutsealal töötamiseks vastuvõtvas liikmesriigis.

VI PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 17

Põhjendatud kahtluse korral võib vastuvõttev liikmesriik nõuda teise liikmesriigi pädevatelt asutustelt selles liikmesriigis väljaantud ja II ja III peatükis nimetatud diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide õigsuse kinnitamist, samuti kinnitust, et asjaomane isik on täitnud kõik direktiivis 80/155/EMÜ ettenähtud koolitusnõuded.

Artikkel 18

Liikmesriigid määravad artikli 20 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul asutused ja organid, kellel on õigus diplomeid, tunnistusi ja muid kvalifikatsiooni tõendavaid dokumente ning käesolevas direktiivis nimetatud dokumente ja teavet välja anda ja vastu võtta, ning teatavad sellest viivitamata teistele liikmesriikidele ja komisjonile.

Artikkel 19

Käesolevat direktiivi kohaldatakse ka nende liikmesriikide kodanike suhtes, kes määruse (EMÜ) nr 1612/68 kohaselt tegelevad või kavatsevad tegelda artiklis 1 nimetatud tegevusega palgatöötajatena.

Artikkel 20

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud meetmed kolme aasta jooksul alates direktiivi teatavakstegemisest ning teavitavad sellest viivitamata komisjoni.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 21

Kui liikmesriigil on käesoleva direktiivi kohaldamisel teatavates valdkondades suuri raskusi, uurib komisjon neid raskusi koos selle riigiga ja taotleb otsuse 75/365/EMÜ, [7] viimati muudetud otsusega 80/157/EMÜ, [8] alusel moodustatud kõrgemate tervishoiuametnike komitee arvamust.

Vajaduse korral esitab komisjon nõukogule asjakohaseid ettepanekuid.

Artikkel 22

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 21. jaanuar 1980

Nõukogu nimel

eesistuja

G. Marcora

[1] EÜT C 18, 12.2.1970, lk 1.

[2] EÜT C 101, 4.8.1970, lk 26.

[3] EÜT C 146, 11.12.1970, lk 17.

[4] EÜT L 33, 11.2.1980, lk 8.

[5] EÜT L 257, 19.10.1968, lk 2.

[6] EÜT L 176, 15.7.1977, lk 1.

[7] EÜT L 167, 30.6.1975, lk 19.

[8] EÜT L 33, 11.2.1980, lk 15.

--------------------------------------------------