Nõukogu direktiiv,

8. detsember 1969,

kartuli-kiduussi leviku tõkestamise kohta

(69/465/EMÜ)

EUROOPA ÜHENDUSTE NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Majandusühenduse asutamislepingut, eriti selle artikleid 43 ja 100,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse assamblee arvamust, [1]

võttes arvesse majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust

ning arvestades, et:

kartulikasvatusel on ühenduse põllumajanduses oluline koht;

kahjulikud organismid ohustavad pidevalt kartuli saagikust;

kartulikasvatuse kaitsmine selliste kahjulike organismide eest peaks lisaks tootmismahu säilitamisele suurendama põllumajanduse tootlikkust;

kahjulike organismide erinevatesse liikmesriikidesse kandumise vältimiseks võetavatel kaitsemeetmetel on ainult piiratud mõju, kui selliseid organisme ei tõrjuta samaaegselt ja metoodiliselt kogu ühenduses ega tõkestata nende levikut;

üks kartulile kõige kahjulikumaid organisme on kartuli-kiduuss (Heterodera rostochiensis Woll.);

seda kahjurit on leitud mitmes liikmesriigis ja ühenduses on sellega nakatunud alasid;

ühenduse kartulikasvatus on pidevalt ohustatud, kui ei võeta tõhusaid meetmeid selle kahjuri ohjeldamiseks ja leviku tõkestamiseks;

selle kahjuri väljatõrjumiseks tuleb ühenduse jaoks vastu võtta miinimumsätted; liikmesriigid peavad saama vajaduse korral vastu võtta lisasätteid või nõutavatest karmimaid sätteid;

selle haigustekitaja mõnede tüüpide suhtes resistentsed kartulisordid on suure tähtsusega; selliste sortide kasvatamine on esmatähtis, eriti nakkuskoldeid ümbritsevates kaitsetsoonides; seetõttu vastab selliste sortide nimekirja perioodiline avaldamine üldistele huvidele;

nakkuse esinemise ja sortide nakkuskindluse kindlaksmääramiseks tuleks rakendada asjakohaseid meetodeid, mis ei tekita liikmesriikides vastuväiteid,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Käesolev direktiiv käsitleb liikmesriikides rakendatavaid minimaalseid meetmeid kartuli-kiduussi (Heterodera rostochiensis Woll.) ohjeldamiseks ja selle leviku tõkestamiseks.

Artikkel 2

Liikmesriigid näevad ette, et turustamiseks mõeldud seemnekartuleid võib kasvatada ainult põldudel, mis on ametlike uuringutega kartuli-kiduussi vabaks tunnistatud.

Artikkel 3

Kui tuvastatakse kartuli-kiduussi esinemine, siis piiritlevad liikmesriigid nakkuskolde.

Artikkel 4

Liikmesriigid näevad ette, et nakatunud põldudel:

a) ei tohi kartuleid kasvatada;

b) ei tohi kasvatada ega mullas või maapinnal säilitada ümberistutamiseks mõeldud taimi.

Artikkel 5

Liikmesriigid näevad ette, et nakatunud või nakatumises kahtlustatavaid seemnekartuleid, juhul kui neid seemnekartulina levitatakse, tuleb töödelda nakkuse hävimiseni.

Artikkel 6

Liikmesriigid tühistavad kartuli-kiduussi ohjeldamiseks või selle leviku tõkestamiseks võetud meetmed ainult pärast seda, kui selle olemasolu põllul enam ei tuvastata.

Artikkel 7

Liikmesriigid keelustavad kartuli-kiduussi säilitamise.

Artikkel 8

1. Liikmesriigid võivad lubada:

a) erandeid artiklites 4, 5 ja 7 sätestatud meetmetest teaduslikel eesmärkidel katseteks ja selektsiooniks;

b) erandina artikli 4 punktist a nakatunud põldudel selliste kartulisortide kasvatamist, mis on antud kartuli-kiduussi tüübi suhtes resistentsed;

c) erandina artikli 4 punktist a nakatunud põldudel muude kui seemnekartulite kasvatamist tingimusel, et kartulid koristatakse enne kartuli-kiduussi tsüstide valmimist;

d) erandina artikli 4 punktist a nakatunud põldudel muude kui seemnekartulite kasvatamist juhul, kui pinnas on sobivate vahenditega desinfitseeritud.

2. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 sätestatud erandeid lubatakse ainult juhul, kui piisava kontrollimehhanismiga tagatakse, et erandid ei tekita kartuli-kiduussi leviku riski.

3. Kartulisort loetakse antud kartuli-kiduussi tüübi suhtes resistentseks juhul, kui antud kartulisordi kasvatamisel tuvastatakse iga-aastane loomulik kartuli-kiduussi vähenemine.

Artikkel 9

Liikmesriigid võivad kartuli-kiduussi ohjeldamiseks ja selle leviku tõkestamiseks vajaduse korral tarvitusele võtta rangemaid meetmeid.

Artikkel 10

1. Liikmesriigid edastavad igal aastal enne 1. jaanuari komisjonile nimekirja kartulisortidest, mida nad turustada lubavad ja mis on ametlike uuringute käigus kartuli-kiduussi suhtes resistentseks tunnistatud. Nimekirjas tuuakse ära tüübid, mille suhtes antud sordid resistentsed on.

2. Komisjon tagab liikmesriikidelt saadud infol põhineva resistentsete sortide nimekirja iga-aastase avaldamise, mis toimub võimaluse korral enne 1. veebruari.

Artikkel 11

Liikmesriigid tagavad, et kartuli-kiduussi nakkuse esinemise ja kartulisortide resistentsuse kindlaksmääramiseks rakendatakse asjakohaseid meetodeid, mis ei tekita liikmesriikides vastuseisu.

Artikkel 12

Liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud meetmed kahe aasta jooksul alates direktiivi teatavakstegemisest ning informeerivad sellest viivitamata komisjoni.

Artikkel 13

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 8. detsember 1969

Nõukogu nimel

eesistuja

J. M. A. H. Luns

[1] EÜT 28, 17.2.1967, lk 454/67.

--------------------------------------------------