Energiaharta lepingu artikli 26 lõike 3 punkti b alapunkti ii kohaselt energiaharta lepingu sekretariaadile esitatud avaldus, millega asendatakse 17. novembril 1997 Euroopa ühenduste nimel esitatud avaldus

Euroopa Liit, Euroopa Aatomienergiaühendus (Euratom) ja nende liikmesriigid teevad järgmise avalduse.

„1.	Euroopa Liit ja Euratom on piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioonid energiaharta lepingu tähenduses. Euroopa Liit ja Euratom kasutavad neile nende liikmesriikide poolt antud pädevusi sõltumatute otsuste tegemise ja õigusasutuste kaudu.

2.	Euroopa Liit, Euratom ja nende liikmesriigid on rahvusvaheliselt vastutavad energiaharta lepingus sätestatud kohustuste täitmise eest nende vastava pädevuse kohaselt/vastavalt oma pädevusele.

23. juulil 2014 võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 912/2014, (1) millega kehtestatakse rahalise vastutuse kindlaksmääramise raamistik investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamisel vahekohtutes, mis on loodud rahvusvaheliste lepingutega, mille osaline on Euroopa Liit (edaspidi „määrus (EL) nr 912/2014“) (2). Määrust kohaldatakse kolmanda riigi hageja poolt energiaharta lepingu alusel algatatud investori ja riigi vaheliste vaidluste suhtes. Kõnealuses määruses sätestatakse eelkõige järgmist.

A. Määruse (EL) nr 912/2014 artikli 4 lõike 1 kohaselt on Euroopa Liidu institutsioonide, organite või asutuste poolset kohtlemist käsitlevates vaidlustes kostjaks liit.

B. Vaidluste puhul, mis käsitlevad täielikult või osaliselt liikmesriigipoolset kohtlemist on määruse (EL) nr 912/2014 artiklis 8 sätestatud et:

Kui komisjon saab hagejalt teate, milles hageja väljendab oma kavatsust algatada lepingu kohaselt vahekohtumenetlus, teatab ta sellest viivitamata asjaomasele liikmesriigile. Kui hageja teatab oma kavatsusest algatada vahekohtumenetlus liidu või liikmesriigi vastu, teatab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule 15 tööpäeva jooksul alates teate saamisest hageja nime, seda, milliseid lepingu sätteid on väidetavalt rikutud, millist majandussektorit nõue puudutab, milline on väidetavalt lepinguga vastuolus olev kohtlemine ja nõutava kahjuhüvitise summa.

2.	Kui liikmesriik saab hagejalt teate, milles see väljendab oma kavatsust algatada vahekohtumenetlus, teatab ta sellest viivitamata komisjonile.

Määruse (EL) nr 912/2014 artiklis 9 sätestatakse lisaks, et:

Asjaomane liikmesriik on kostja, välja arvatud juhtudel, kui tekib üks järgmistest olukordadest:

a)	komisjon on pärast artikli 6 kohaselt peetud konsultatsioone teinud otsuse käesoleva artikli lõigete 2 või 3 kohaselt 45 päeva jooksul alates artiklis 8 osutatud teate saamisest või teavitamisest või

b)	liikmesriik on pärast artikli 6 kohaselt peetud konsultatsioone kinnitanud komisjonile 45 päeva jooksul alates artiklis 8 osutatud teate saamisest või teavitamisest kirjalikult, et ta ei kavatse olla kostja.

Kui tekib ükskõik kumb punktides a või b osutatud olukord, on kostja liit.

Komisjon võib rakendusaktidega otsustada liikmesriikidele esitatud täieliku ja tasakaalustatud faktipõhise analüüsi ning õigusliku põhjenduse alusel, artikli 22 lõikes 2 osutatud nõuandemenetluse kohaselt, et kostja on liit, kui tekib üks või mitu järgmistest olukordadest:

a)	liit kannab kogu või vähemalt osalist vaidlusest tulenevat võimalikku finantsvastutust artiklis 3 sätestatud kriteeriumide kohaselt või

b)	vaidlus käsitleb ka liidu institutsioonide, organite või asutustepoolset kohtlemist.

Komisjon võib rakendusaktidega otsustada liikmesriikidele esitatud täieliku ja tasakaalustatud faktipõhise analüüsi ning õigusliku põhjenduse alusel artikli 22 lõikes 3 osutatud kontrollimenetluse kohaselt, et kostja on liit, kui sarnane kohtlemine on vaidlustatud WTOs liidu vastu esitatud seotud nõudes, kui on loodud toimkond ja nõue käsitleb sama konkreetset õigusküsimust ning on vaja tagada järjepidevad argumendid WTO vaidluse puhul.

[…]

Komisjon ja asjaomane liikmesriik alustavad pärast artiklis 8 osutatud teate saamist või teavitamist viivitamata artikli 6 kohaselt konsultatsioonide pidamist juhtumi käsitlemiseks käesoleva artikli kohaselt. Komisjon ja asjaomane liikmesriik tagavad, et lepingus sätestatud tähtaegadest peetakse kinni.

C. Kui määruse (EL) nr 912/2014 eespool nimetatud sätete kohaselt on määratud kindlaks, kes on vaidluses kostja, teatab Euroopa Liit sellest hagejale 60 päeva jooksul alates kuupäevast, mil hageja teatas oma kavatsusest algatada vaidlus. See ei piira Euroopa Liidu ja liikmesriikide pädevuste jaotust investeeringute puhul.

Euroopa Liidu Kohus on Euroopa Liidu ja Euratomi kohtuasutusena pädev uurima kõiki küsimusi, mis on seotud asutamislepingute ja nende alusel vastu võetud aktide, sealhulgas Euroopa Liidu ja Euratomi sõlmitud rahvusvaheliste lepingute kohaldamise ja tõlgendamisega, ning millele võib teatavatel tingimustel Euroopa Kohtus tugineda.

Kõik kohtuasjad, mille on Euroopa Liidu Kohtule esitanud mõni teine kolmandast riigist lepinguosalise hageja liidu asutamislepingutega ette nähtud meetmete kohaldamisel, kuuluvad energiaharta lepingu artikli 26 lõike 2 punkti a kohaldamisalasse (3). Võttes arvesse, et liidu õigussüsteem näeb ette vahendid sellisteks meetmeteks, ei ole ei Euroopa Liit ega Euratom andnud tingimusteta nõusolekut esitada vaidlusi rahvusvahelise vahekohtu- või lepitusmenetluse algatamiseks.

Rahvusvahelise vahekohtumenetlusega seonduvalt tuleks märkida, et ICSIDi konventsiooni sätted ei võimalda Euroopa Liidul ja Euratomil konventsiooniga ühineda. Samuti ei võimalda ICSIDi lisavõimaluste sätted Euroopa Liidul ja Euratomil neid kasutada. Vastavalt energiaharta lepingu artikli 26 lõikes 8 sätestatud kohustusele rakendavad liidu institutsioonid kõik Euroopa Liidu ja Euratomi vastu tehtud vahekohtu otsused.“

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 912/2014, millega kehtestatakse rahalise vastutuse kindlaksmääramise raamistik investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamisel vahekohtutes, mis on loodud rahvusvaheliste lepingutega, mille osaline on Euroopa Liit (ELT L 257, 28.8.2014, lk 121–134).

(2) Suurema kindluse huvides tuleb märkida, et käesoleva avalduse eesmärk on käsitleda määruse (EL) nr 912/2014 vastuvõtmise tagajärgi seoses juhtumitega, mille on energiaharta lepingu alusel algatanud kolmandast riigist lepinguosalise hageja. Käesoleva avalduse kohaldamisalasse ei kuulu liikmesriigi investori ja liikmesriigi vahelised energiaharta lepingu alusel algatatud vaidlused. EL ja selle liikmesriigid võivad seda küsimust käsitleda hiljem.

(3) Artikli 26 lõike 2 punkti a kohaldatakse ka juhul, kui Euroopa Liidu Kohtult võidakse paluda uurida energiaharta lepingu kohaldamist või tõlgendamist liikmesriigi kohtu poolt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 267 kohaselt esitatud eelotsusetaotluse alusel.