Euronesti parlamentaarse assamblee resolutsioon idapartnerluse riikide julgeolekuprobleemide ja ELi rolli suurendamise kohta nende käsitlemisel

(2018/C 343/01)

EURONESTI PARLAMENTAARNE ASSAMBLEE,

—	võttes arvesse Euronesti parlamentaarse assamblee 3. mai 2011. aasta asutamisdokumenti,

—	võttes arvesse 24. novembri 2017. aasta idapartnerluse Brüsseli tippkohtumise ühisdeklaratsiooni ja oma varasemaid deklaratsioone,

—	võttes arvesse 2016. aasta juunis avaldatud ELi üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat „Ühtne visioon, ühine tegevus: tugevam Euroopa“,

—	võttes arvesse komisjoni ja Euroopa välisteenistuse 9. juuni 2017. aasta ühist töödokumenti „Idapartnerlus – 20 tulemust 2020. aastaks: keskendumine peamistele prioriteetidele ja konkreetsetele tulemustele“ (SWD(2017)0300),

—	võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 18. mai 2017. aasta ühist aruannet läbivaadatud Euroopa naabruspoliitika rakendamise kohta (JOIN(2017)0018),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi 15. novembri 2017. aasta soovitust nõukogule, komisjonile ja Euroopa välisteenistusele, mis käsitleb idapartnerlust 2017. aasta novembri tippkohtumise eel (1),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi 23. novembri 2016. aasta resolutsiooni ELi strateegilise kommunikatsiooni kohta vastusammuna tema vastu suunatud kolmandate osapoolte propagandale (2),

—	võttes arvesse Gruusia parlamendi 21. märtsi 2018. aasta kõigi poliitiliste jõudude toetatud resolutsiooni okupeeritud Abhaasias ja Tshinvali piirkonnas toime pandud ränkade inimõiguste rikkumiste ning Othozoria-Tatunašvili nimekirja kohta,

—	võttes arvesse 31. oktoobril ja 1. novembril 2017 Kiievis toimunud Euronesti parlamentaarse assamblee kuuendal täiskogu istungil tehtud järeldusi, eelkõige küberturvalisuse probleemide teemal,

A.	arvestades, et ELil ja Ida-Euroopa partnerriikidel on oluline ühine huvi tagada Euroopas rahu ja julgeolek, kuna see on nende stabiilsuse, jõukuse ja arengu peamiseks eeltingimuseks;

B.	arvestades, et ELis ja Ida-Euroopa partnerriikides sisejulgeoleku, stabiilsuse ja rahu tagamiseks on vaja austada ja järgida rahvusvahelist õigust ja korda, suveräänsust ning demokraatia põhiväärtusi, õigusriigi põhimõtet ning inimõiguste ja põhivabaduste austamist;

arvestades, et idapartnerlus on keskendunud ühistele eesmärkidele – stabiilsuse, usalduse loomise ja koostöö edendamisele, demokraatlike reformide toetamisele, demokraatlike institutsioonide tugevdamisele, heanaaberlikele suhetele, konfliktide rahumeelsele lahendamisele ja piirkondlikule koostööle, inimestevaheliste kontaktide tõhustamisele ja kaubanduse hoogustamisele, et süvendada poliitilist dialoogi ja assotsieerumist ning majanduslikku koostööd ja integratsiooni; arvestades, et lisaks diferentseerimispõhimõttele pakutakse igale partnerriigile võimalust süvendada oma poliitilisi ja majanduslikke suhteid ELiga vastavalt oma ambitsioonile; arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 49 kohaselt ja kooskõlas 25. märtsi 2017. aasta Rooma deklaratsiooniga võib iga Euroopa riik taotleda ELi liikmeks saamist tingimusel, et ta peab kinni Kopenhaageni kriteeriumidest ja demokraatia põhimõtetest, austab põhivabadusi ja inimõigusi, sealhulgas vähemuste õigusi, ning järgib õigusriigi põhimõtet;

D.	arvestades, et rahvusvahelise õiguse kohaselt peaksid kõik Ida-Euroopa partnerid kui suveräänsed riigid saama vabalt otsustada oma välis- ja julgeolekupoliitika suuna üle, ilma et neid survestataks väliselt või et neid ähvardaks sõjaliste või majanduslike repressioonide oht;

arvestades, et 2017. aastal Brüsselis toimunud idapartnerluse tippkohtumisel tõid osalejad välja idapartnerluse rolli riikliku, majandusliku ja sotsiaalse vastupidavuse tugevdamises ELi naabruses, mis on ka esile toodud Euroopa Liidu üldises välis- ja julgeolekupoliitika strateegias ning läbivaadatud Euroopa naabruspoliitikas;

arvestades, et hea valitsemistava ja demokraatia edusammud, õigusriik, austus inimõiguste vastu, jätkusuutlik majanduslik areng ja vaesuse vähendamine on olulised elemendid partnerriikide stabiilsuse tagamise ning nende sisejulgeoleku ja vastupanuvõime tugevdamise jaoks, aidates partnerriikidel luua soodsat keskkonda vastupidavama ja konkurentsivõimelise majanduse loomiseks; arvestades, et elav ja iseseisev kodanikuühiskond ning sõltumatu meedia on vastupidavate ühiskondade loomise jaoks elutähtsad;

G.	arvestades, et Euroopas on tekkinud enneolematud julgeolekuprobleemid, sh nii tava- kui ka hübriidsõda, ekstremism ja radikaliseerumine, küberkuritegevus, terrorism ning organiseeritud kuritegevus, mida ei saa ilma jagatud vastutuseta ja koostööta lahendada;

arvestades, et EL on taas kinnitanud oma pühendumust partnerriikide stabiilsuse ja vastupanuvõime edendamisele ning on selle saavutamiseks eraldanud täiendavat rahastust idanaabruse poliitika raames; arvestades, et EL on lisanud küberkuritegevuse- ja korruptsioonivastase võitluse ning õigusalase koostöö kriminaalasjades oma julgeolekualaste prioriteetide sekka; arvestades, et on ülimalt tähtis tagada, et ELi 2020. aasta järgses mitmeaastases finantsraamistikus säilitataks eraldi rahastamisvahend idanaabruse jaoks, et selgelt näidata poliitilist tähtsust, mida EL piirkonnale omistab, ja tagada reformide pikaajaline püsiv mõju;

arvestades, et nii ELis kui ka Ida-Euroopa partnerriikides sõltuvad kodanikud, ettevõtted ja ametiasutused tugevalt info- ja kommunikatsioonitehnoloogiast ning on seetõttu aina enam küberkuritegevuse poolt haavatavad; arvestades, et küberjuhtumitega tegelemine nõuab oskusi, oskusteavet, tehnoloogiaid ja luureteavet, mida on vaja ELi liikmesriikides ja Ida-Euroopa partnerriikides arendada; arvestades, et on ilmselge, et Venemaa valitsus on olnud vastutav küberrünnakute eest, mille ohvriks on langenud mitmed ELi riigid ja partnerriigid;

J.	arvestades, et alates 2017. aasta novembrist on komisjon pidanud konsultatsioone, milles käsitletakse traditsioonilise ja sotsiaalmeedia kaudu valeteabe levimisest tulenevaid probleeme ja parimaid meetmeid selle vastu võitlemiseks;

K.	arvestades, et 2015. aasta septembris lõi EL idanaabruse strateegilise kommunikatsiooni töörühma (East StratCom) kui tööriista Venemaa propaganda ja väärinfo vastu võitlemiseks, mis on siiski jäänud ebapiisavalt rahastatuks;

L.	arvestades, et lahendamata konfliktid, mis Armeeniat, Aserbaidžaani, Gruusiat ja Moldovat mõjutavad, ning jätkuv Venemaa sõjaline agressioon Ida-Ukrainas on põhjustanud arvukate inimelude kaotust ning on suureks probleemiks piirkonna demokraatlikule arengule ja julgeolekule;

arvestades, et Venemaa on põhjustanud ja toetanud neid konflikte seoses oma strateegiaga etendada domineerivat kohalikku rolli Ida-Euroopas ja kasutada oma sõjaväelist kohalolekut kui mõjujõudu partnerriikide survestamiseks, mis on vastuolus Venemaa rahvusvaheliste kohustustega pidada kinni rahvusvahelisest õiguskorrast; arvestades, et Venemaa säilitab seadusevastaselt sõjalisi jõude Gruusia okupeeritud aladel ja Moldova separatistlikes piirkondades ning pakub juhtimist, võitlejaid ja sõjavarustust Ukraina separatistlikele jõududele; arvestades, et Venemaa säilitab seadusevastaselt sõjalisi jõude ning märkimisväärset hulka laskemoona ja sõjavarustust Moldova Vabariigi okupeeritud territooriumil ja Transnistria separatistlikus piirkonnas ning on Transnistria režiimi sõjaliste jõududega läbi viinud ühiseid sõjalisi õppusi;

arvestades, et Gruusia Abhaasia ja Tshinvali piirkonna / Lõuna-Osseetia okupeerimine Venemaa Föderatsiooni poolt pärast 2008. aasta Venemaa-Gruusia sõda ning Krimmi poolsaare annekteerimine 2014. aastal annavad tunnistust sellest, et Venemaa Föderatsioon ignoreerib jõhkralt rahvusvahelist õigust; arvestades, et nende piirkondade täielik militariseerimine Venemaa poolt ohustab märkimisväärselt piirkondlikku ja üleeuroopalist julgeolekut; arvestades, et inimõiguste olukorra halvenemine okupeeritud aladel on märgatav, eriti Gruusia ja Ukraina kodanike ning eelkõige Krimmi tatarlaste tapmine ja poliitiline tagakiusamine;

arvestades, et EL toetab Minski kokkulepete täielikku ja tegelikku rakendamist Ida-Ukrainas ja nende täielikust rakendamisest sõltuvate sanktsioonide pikendamist; arvestades, et EL toetab Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) 1999. aasta Istanbuli otsust, mis puudutab Moldova Vabariiki ning praeguse Dnestri jõe rahuvalveoperatsiooni muutmist rahvusvahelise volitusega tsiviilmissiooniks, ning OSCE Minski gruppi ja selle kaasesimehi nende jõupingutustes lahendada Mägi-Karabahhi konflikt ja vältida uusi vägivalla- ja lahingupuhanguid; arvestades, et EL nõuab ELi vahendatud Gruusia ja Venemaa vahelise relvarahukokkuleppe täielikku rakendamist Venemaa Föderatsiooni poolt ning toetab Genfi rahvusvahelisi kõnelusi, mis loodi 2008. aasta Venemaa-Gruusia sõja tagajärgedega tegelemiseks, rakendades konflikti lahendamise meetmeid nagu Genfi rahvusvaheliste kõneluste kaaseesistumine, ELi vaatlusmissiooni kasutuselevõtt Gruusia okupeeritud aladel, täielik toetus mittetunnustamis- ja osalemispoliitikale ning Venemaa Föderatsiooni poolt läbiviidud etnilise puhastuse peatamine;

arvestades, et EL võtab meetmeid, mille eesmärgiks on kogu konflikti ulatuses neid pingutusi täiendada usalduse ja rahu kindlustamise edendamise kaudu, mis hõlmab muu hulgas Lõuna-Kaukaasiasse nimetatud Euroopa Liidu eriesindaja positiivseid jõupingutusi ning programmi „Euroopa partnerlus Mägi-Karabahhi konflikti rahumeelseks lahendamiseks“ rakendamist, mille eesmärgiks on lähendada vastavaid kodanikuühiskondi;

arvestades, et ohud, mida keemilised, bioloogilised, radioloogilised või tuumamaterjalid endast kujutavad, on suureks probleemiks elanikkondade julgeolekule; arvestades, et 4. märtsil 2018. aastal Salisburys Venemaa võimude poolt läbiviidud närvigaasirünnakut endise luureohvitseri Sergei Skripali ja tema tütre Julia Skripali vastu tuleb käsitleda kui ohtu Euroopa julgeolekule;

R.	arvestades, et ELi sidusam ja jõulisem lähenemisviis ning otsus rääkida Venemaa Föderatsiooniga ühehäälselt, kasutades kõiki ELile käesolevaid meetmeid, eelkõige tingimusi ja sanktsioone, võivad muuta ELi idapartnerluse riikide julgeolekuprobleemide käsitlemise meetmed tõhusamaks;

Stabiilsuse edendamine Ida-Euroopa partnerriikide demokraatliku juhtimise ning majandusliku ja sotsiaalse arengu tugevdamise kaudu

rõhutab, et areng hea demokraatliku valitsemistava, inimõiguste austamise, õigusriigi, kohtute sõltumatuse ja korruptsiooni vähendamise suunas Ida-Euroopa partnerriikides on otsustava tähtsusega nende riikide turvalisuse säilitamiseks ning ühiskondliku haavatavuse vähendamiseks sisemiste ja väliste destabiliseerimiskatsete suhtes; kutsub Ida-Euroopa partnerriike üles jätkama poliitiliste reformide läbiviimist või algatama uusi reforme demokraatlike ja õigusriigi põhimõtete alusel, arvestades, et need reformid on olulised usalduse taastamiseks riigiinstitutsioonide suhtes; kutsub Ida-Euroopa partnerriike ja Euroopa Liitu üles tagama võrdsed õigused kõigile kodanikele, sealhulgas rahvusvähemustele ja nende keeltele;

rõhutab, et hea valitsemistava järgimine õiguskaitse-, julgeoleku- ja kaitseasutustes on Ida-Euroopa partnerriikide destabiliseerimiskatsete eest kaitsmisel olulisel kohal; nõuab, et partnerriikide valitsused teostaksid põhjalikku demokraatlikku järelevalvet õiguskaitseasutuste ning sõjaväe- ja julgeolekuteenistuste üle;

rõhutab inimõiguste kaitse organisatsioonide, sõltumatu meedia ja kodanikuühiskonna organisatsioonide rolli demokratiseerimisprotsessi ja kodanikujärelevalve teostamisse panustamisel; kutsub partnerriike üles tagama nende tõhusat kaitset; nõuab, et partnerriigid täielikult rakendaksid Euroopa Inimõiguste kohtu otsuseid, eriti neid, mis käsitlevad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 18 rikkumisi;

toetab partnerriikide jõupingutusi, mille eesmärk on oma majanduse arendamine või ümberkujundamine, monopolide ja erasektoris omandi koondumise kaotamine, stabiilse majandus- ja õigusraamistiku tagamine, rahvusvahelise kaubanduse edendamine ja enda välisinvestorite silmis atraktiivseks muutmine; on seisukohal, et partnerriigid peaksid andma majanduslikele reformidele uut hoogu, et edeneda hästi funktsioneeriva ja jätkusuutliku sotsiaalse turumajanduse suunas; rõhutab, et vajadusel tuleb Ida-Euroopa partnerriikide seas kahe- ja mitmepoolse piirkondliku integratsiooni süvendamiseks kaaluda edasisi samme ja tugevdada piirkondlikku taristut, sealhulgas energiataristut;

julgustab Euroopa Komisjoni ja partnerriikide valitsusi osalema aruteludes, kuidas aidata kaasa partnerriikide Euroopa suunas liikumise väljavaadetele, otsides uusi integratsiooni süvendamise võimalusi, mis sõltuvalt eeskujust ja individuaalse partneri ambitsioonide sügavusest ja ulatusest võib kooskõlas ühiste huvidega viia assotsieerunud riikide ühinemiseni Euroopa Liidu tolliliidu, energialiidu ja digitaalse liiduga;

rõhutab, et Euroopa Liidu finantstoetus oma partnerriikidele peaks sõltuma konkreetsetest reformidest ja nende tulemuslikust rakendamisest ning et Euroopa Liidu stiimulipõhine lähenemisviis on jätkuvalt kõige tulusam neile partnerriikidele, kes tegelevad kõige ambitsioonikamate reformidega, vastavalt põhimõttele „rohkema eest rohkem“; rõhutab lisaks, et Euroopa Liidu toetus peab vastama iga konkreetse partnerriigi puhul ühise koostööambitsiooni tasemele; kutsub komisjoni üles sellega seoses edaspidigi tugevdama assotsieerunud riikidele suunatud programme, et aidata kaasa komplekssetele reformidele assotsieerunud partnerriikides, eelkõige õigusaktide ühtlustamise ja valdkondliku integratsiooni püüete toetamiseks;

soovitab, et partnerriikide parlamendiliikmed ja keskvalitsuste avalikud teenistujad ning kohtud kasutaksid võimalikult laialdaselt Euroopa Komisjoni tehnilise abi ja teabevahetuse (TAIEX) vahendit riiklike seaduste, regulatsioonide ja kvaliteedistandardite kohandamisel, et viia need vastavusse Euroopa Liidu liikmesriikide omadega;

Koostöö tugevdamine julgeoleku ja kaitse valdkonnas

kutsub ühelt poolt Euroopa Liitu ja selle liikmesriike ja teiselt poolt Ida-Euroopa partnerriike üles dialoogile julgeoleku ja kaitse valdkonnas, et seda vajadusel tugevdada ning tihendada veelgi koostööd ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜVJP/ÜJKP) valdkonnas; väljendab heameelt Euroopa Liidu väärtuspõhise osalemise üle mitmel ÜJKP missioonil, nagu Euroopa Liidu vaatlusmissioon (EUMM) Gruusias ja Euroopa Liidu piirihalduse abimissioon (EUBAM) Moldovas ja Ukrainas; väljendab heameelt partnerriikide, eriti Gruusia, Moldova ja Ukraina panuse üle ÜJKP valdkonnas;

väljendab sügavat muret seoses keemiliste, bioloogiliste, radioloogiliste ja tuumarelvade kasutamise ning Venemaa seotusega rünnakus endise luureohvitseri Sergei Skripali ja tema tütre Julia Skripali vastu 4. märtsil 2018; kutsub Venemaad üles täitma oma kohustusi seoses 1997. aasta keemiarelvade keelustamise konventsiooniga, mis keelab keemiliste relvade ja nende lähteainete tootmise, varumise ja kasutamise; kutsub Euroopa Liitu üles tihendama koostööd oma partneritega, et vähendada keemilistest, bioloogilistest, radioloogilistest ja tuumamaterjalidest ja nendega seotud tehnoloogilisest oskusteabest tekkivat ohtu;

Areng piirkondlike konfliktide rahumeelse lahendamise suunas

10.

kordab, et suveräänsus, sõltumatus ja vaidluste rahumeelne lahendamine on Euroopa julgeolekukorra peamised põhimõtted; rõhutab, et Ida-Euroopa konfliktide lahendamine on ülimalt oluline kogu Euroopa julgeoleku ja stabiilsuse suurendamiseks; on seisukohal, et need konfliktid on jätkuvalt nii partnerriikide iseseisvuse ja suveräänsuse kui ka kogu piirkonna ja selle lähiümbruse turvalisuse suurimaks ohustajaks ning potentsiaalseks ebastabiilsuse allikaks kogu Euroopas; toetab kindlalt partnerriikide territoriaalse terviklikkuse põhimõtet nende rahvusvaheliselt tunnustatud piirides; rõhutab, et ÜRO põhikirjas, 1975. aasta Helsingi lõppaktis ja OSCE 1990. aasta Pariisi hartas sätestatud põhimõtted moodustavad rahu tagamise nurgakivi Euroopa mandril;

11.

on seisukohal, et Euroopa Liit peaks oma naaberriikide julgeolekukriiside käsitlemises võtma suurema vastutuse; kutsub Euroopa Liitu üles tegema suuremaid jõupingutusi konfliktide lahendamise vahendusprotsessides sellisel kujul nagu Euroopa Liit kohapeal juba praegu rakendab; usub, et Euroopa Liit, eelkõige Euroopa Komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja peaks etendama konfliktide lahendamises ja rahu kindlustamises aktiivsemat ja tõhusamat rolli; toetab kindlalt abi, mida Euroopa Liit annab partnerriikidele nende suutlikkuse arendamiseks ja vastupanuvõime suurendamiseks, sealhulgas seoses terrorismivastase võitluse, strateegilise kommunikatsiooni, küberkaitse, laskemoona ladustamise ja julgeolekusektori reformiga; nõuab, et eelseisvatel läbirääkimistel 2020. aasta järgsete Euroopa naabruspoliitikaks ette nähtud Euroopa Liidu rahastamisvahendite üle võetaks nõuetekohaselt arvesse sellealaseid vajadusi;

12.

mõistab hukka Venemaa välispoliitika, mille eesmärk on säilitada mõju oma naabrite poliitika kujundamise üle, julgustades ja toetades Ukraina ja Moldova separatistlike piirkondade ja Gruusia okupeeritud alade de facto ametivõime, õõnestades sellega nimetatud riikide püüdlusi taastada nendes piirkondades oma suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus, ning takistades riigisisestel põgenikel pöörduda turvaliselt ja väärikalt tagasi koju; on seisukohal, et Venemaa jätkuv sõjaline agressioon Ida-Ukrainas on Euroopa turvalisuse kõige suurem probleem; väljendab veel kord oma täielikku toetust Minski kokkuleppe rakendamisele, kuid on pettunud edusammude puudumises; võtab teadmiseks USA ja Venemaa eriesindajate vahelised läbirääkimised ÜRO mandaadiga rahuvalveoperatsiooni võimaliku läbiviimise kohta Ida-Ukrainas; kutsub Normandia formaadi juhte üles osalema selle võimaluse üle peetavates aruteludes ja tegema uusi algatusi; toetab jätkuvalt kõiki jõupingutusi, et tagada püsiv rahumeelne lahendus, mis austab Ukraina ühtsust, suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust, eriti – Ukraina ametivõimude nõusolekul – kogu Ukraina territooriumi hõlmavate rahuvalve- ja rahu kindlustamise missioonide lähetamisega; kutsub üles tagama rahvusvahelisele järelevalveüksusele turvaline ja piiranguteta juurdepääs Ukraina ja Venemaa piirile;

13.

väljendab heameelt asjaolu üle, et Euroopa Liidu poliitika mitte tunnustada Venemaa Föderatsiooni poolt okupeeritud Gruusia ja Ukraina territooriume on järjekindel; kutsub üles kõiki Euroopa Liidu ja partnerriikide poliitilisi jõudusid hoidumast mis tahes algatustest, mis kahjustaks seda mittetunnustamise poliitikat;

14.

usub, et Venemaa füüsiliste ja juriidiliste isikute vastaste sanktsioonide pikendamine on Minski kokkulepete mitterakendamise vältimatu tagajärg, ning on jätkuvalt arvamusel, et selle rakendamine kõigi osaliste poolt oleks alus kestliku poliitilise lahenduse leidmisele Venemaa sõjalise agressiooni põhjustatud konfliktile Ida-Ukrainas; nõuab, et Euroopa Liit peaks jääma avatuks võimalikele edasistele järk-järgult karmistuvatele sanktsioonidele, kui Venemaa jätkab oma naabreid kahjustades rahvusvahelise õiguse rikkumist; rõhutab, et Krimmi poolsaare annekteerimine Venemaa Föderatsiooni koosseisu on rahvusvahelise õiguse kohaselt jätkuvalt ebaseaduslik; kutsub rahvusvahelist kogukonda üles töötama välja rahvusvaheliste läbirääkimiste vormi poolsaare okupatsiooni lõpetamiseks (kooskõlas Euroopa Parlamendi 16. märtsi 2017. aasta resolutsiooniga) (3); mõistab sellega seoses karmilt hukka Venemaa Föderatsiooni okupatsioonivägede poolt toime pandud süstemaatilised Gruusia kodanike inimõiguste rikkumised, sh tapmised, piinamised ja inimröövid, väljendades samal ajal heameelt Gruusia parlamendi poolt 21. märtsil 2018 vastu võetud kõigi poliitiliste jõudude toetatud resolutsiooni okupeeritud Abhaasias ja Tshinvali piirkonnas toime pandud ränkade inimõiguste rikkumiste ning Othozoria-Tatunašvili nimekirja kohta, mis kujutab endast rikkumiste toimepanijate või nende varjamise eest vastutavate isikute musta nimekirja, ning kutsub Euroopa Liidu liikmesriike ja nõukogu üles kandma musta nimekirja need isikud, kes on või võivad olla Othozoria-Tatunašvili nimekirjas, ning kehtestama neile riiklikke ja kogu Euroopa Liitu hõlmavaid sanktsioone;

15.

mõistab hukka asjaolu, et Transnistria de facto ametivõimud rikuvad põhilisi inimõigusi, sealhulgas õigust vabalt liikuda ja elada, õigust omandile ja õigust emakeelsele haridusele;

16.

palub ELil teha Venemaa-Gruusia konflikti tagajärgi käsitlevatel Genfi rahvusvahelistel kõnelustel ja Transnistria konflikti nn 5 + 2 vormis rahuläbirääkimistel suuremaid diplomaatilisi jõupingutusi; kiidab heaks kõik pingutused lahendada konflikt rahumeelselt ning püüdlused hõlbustada leppimist, luua usaldust, kaasata konfliktist ja okupatsioonipiiridest lõhestatud ühiskondi ning hoogustada selleks kaubandust, parandada haridust ja elatise saamist;

17.

mõistab hukka asjaolu, et Venemaa on okupeeritud Gruusia alal oma sõjalist kohalolekut veelgi suurendanud, tugevdanud okupeeritud ala piiri okastraataedade ja muude kunstlike tõketega, rikub pidevalt põhilisi inimõigusi, sealhulgas õigust elule, õigust vabalt liikuda ja elada, õigust omandile ja emakeelsele haridusele, ning paneb toime meelevaldseid kinnipidamisi ja rööve; mõistab hukka vangistatud Artšil Tatunašvili tapmise Tshinvalis 22. veebruaril 2018. aastal ja veel ühe Gruusia kodaniku, Giga Othozoria mõrva Abhaasia okupeeritud ala piiril 2016. aastal; rõhutab, et sajad tuhanded riigisisesed põgenikud ja pagulased on ilma jäetud õigusest turvaliselt ja väärikalt koju tagasi pöörduda, samal ajal kui okupeeritud Gruusia aladel kohaldatakse sünnijärgsetele grusiinidele karmistatud etnilise diskrimineerimise poliitikat;

18.

palub Venemaal tühistada Gruusia Abhaasia ja Tshinvali piirkonna / Lõuna-Osseetia nn iseseisvuse tunnustamise ning täita oma rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas ELi vahendatud Gruusia ja Venemaa vahelist 12. augusti 2008. aasta relvarahukokkulepet, ja tuua oma sõjalised jõud Gruusia aladelt välja; nõuab Venemaalt, et see võimaldaks ELi vaatlusmissioonile takistusteta juurdepääsu Gruusiale kuuluvatele Abhaasia ja Tshinvali piirkonna / Lõuna-Osseetia aladele;

19.

on seisukohal, et Mägi-Karabahhi konflikti lahendus peaks põhinema rahvusvahelisel õigusel ja OSCE Minski rühma kaasesimeeste 2009. aasta aluspõhimõtetel, mis omakorda tuginevad Helsingi lõppakti põhimõtetele; nõuab kõigilt pooltelt, et nad keskenduksid läbirääkimiste pidamisele kõrgeimal tasemel ja võtaksid eesmärgiks koostada konflikti lahendamise konkreetsete meetmete tegevuskava; palub konflikti pooltel pidada kinni relvarahust, leevendada pingeid kontrolljoonel ja rakendada usaldust loovaid meetmeid;

20.

nõuab, et EL, OSCE ja ÜRO Arenguprogramm teeksid Ida-Euroopa konfliktide rahumeelseks lahenduseks kohapeal tihedamat koostööd;

21.

märgib, et Gruusia okupeeritud ja Moldova separatistlikud piirkonnad sõltuvad endiselt suuresti Venemaast; on seisukohal, et EL peaks hõlbustama nende piirkondade ja asjaomaste partnerriikide vahelisi majanduslikke, kultuurilisi ja ühiskondlikke sidemeid, pakkudes selleks välja konkreetseid kaubandusleppeid, milles järgitaks ELi-Moldova ja ELi-Gruusia põhjaliku ja laiaulatusliku vabakaubanduspiirkonna sätteid ja põhimõtteid, ning otsima meetmeid nende lepete lisamiseks teatavatesse ELi programmidesse;

22.

tunnustab Euroopa Parlamendi pingutusi viia dialoogi hõlbustamiseks kokku noori juhte ja vabaühenduste esindajaid Armeeniast ja Aserbaidžaanist, et parandada vastastikust mõistmist ja rajada teed Mägi-Karabahhi konflikti rahumeelsele lahendusele; on seisukohal, et niisuguseid üritusi peaks korraldama järjepidevalt ja algatama sellelaadseid uusi ettevõtmisi, sealhulgas pikaajaliste Gruusia ja Moldova konfliktide lahendamise eesmärgil;

Võitlus infosõjaga

23.

mõistab veel kord hukka propaganda, väärinfo ja sotsiaalmeediasse imbumise õõnestava poliitika, mille eesmärk on nõrgestada demokraatlikke ühiskondi, vähendades institutsioonide usaldust, manipuleerides avaliku arvamusega, levitades alusetuid kuulujutte, õhutades sotsiaalseid pingeid ja suurendades üldist usaldamatust meedia vastu; mõistab sellega seoses hukka Venemaa peetava infosõja oma naaberriikide vastu, milles ta kasutab riigi kontrolli all olevaid meediakanaleid libauudiste tahtlikuks levitamiseks, et mõjutada sihtmärgiks võetud riikide sisepoliitikat ja õõnestada idapartnerlust;

24.

tunnustab idanaabruse strateegilise kommunikatsiooni töörühma pingutusi eesmärgiga Venemaa propagandat selgitada, analüüsida ja inimeste teadlikkust suurendada; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid määraksid töörühma rohkem liikmeid ja eraldaksid raha, et töörühm saaks paremini andmeid koguda ja analüüsida ning jagada asjaomastele ELi liikmesriikide asutustele ja partneritele väärinfo vastu võitlemiseks oma eksperditeadmisi;

25.

nõuab Euroopa välisteenistuselt ja ELi delegatsioonidelt suuremaid jõupingutusi partnerriikides leviva väärinfo vastu võitlemisel, toetades kohalikku meediat ja edastades levivatele valedele vastukaaluks faktipõhist teavet;

26.

võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni ettepanekud, milles soovitatakse algatada avalikkusega konsulteerimise ja kõrgetasemelise eksperdirühma aruande põhjal uusi poliitikaalgatusi libauudiste ja veebis väärinfo leviku vastu võitlemiseks; palub komisjonil jagada partnerriikide asjaomastelt asutustelt saadud teadmisi ja kogemusi;

27.

palub partnerriikidel võtta konkreetseid poliitikameetmeid ja õigusakte Venemaa desinformatsioonikampaaniate ja propaganda vastu võitlemiseks; on seisukohal, et sellega seoses tuleks väärinfo vastu tõhusalt võidelda, kaitstes väljendusvabadust, hoides ära tsensuuri, kaitstes meediavabadust ja parandades meedia vastupanuvõimet välisele survele; palub ELil ja partnerriikidel alustada struktureeritud koostööd meedia ja sotsiaalvõrgustike õigusnormide loomisel, nii et oleks muu hulgas võimalik väärinfo levitajaid kriminaalvastutusele võtta; on seisukohal, et seoses sellega peaks kriminaalvastutuse suunama eelkõige vihakõnet levitavatele võrgustikele ja nende rahastajatele;

28.

teeb ettepaneku kehtestada ELi liikmesriikides ebaseaduslikku raha varjavatele ja pesevatele Vene oligarhidele uued sanktsioonid, sest nemad aitavad Venemaal demokraatiavastast tegevust ellu viia ning rahastavad ja haldavad miljardeid eurosid maksvaid operatsioone, näiteks valimispettusi, küberrünnakuid, libauudiseid ja propagandakampaaniaid;

29.

nõuab partneritelt, et need arendaksid välja üldsusele suunatud haridusprogramme ja kampaaniaid, millega tõsta inimeste teadlikkust pahatahtlikust arvamusega manipuleerimisest ja propagandat levitavate meediakanalite äratundmisest;

Küberkaitse arendamine

30.

rõhutab, et infosüsteemide vastased kuritahtlikud küberrünnakud, mille eesmärk on avalikke ja erasidetaristuid destabiliseerida, muutuvad järjest agressiivsemaks ja keerukamaks;

31.

kiidab heaks 13. septembril 2017. aastal vastu võetud Euroopa Komisjoni küberkaitsepaketi, mille eesmärk on ELi küberkaitsevõimet ja reageerimissuutlikkust edasi arendada; tunnustab paketi ELi-välist ulatust, sealhulgas eesmärki alustada ELi-väliste riikidega nn küberdialoogi, et hõlbustada küberkaitsekoostööd; on seisukohal, et partnerriikidega nn küberdialoogi astumine tuleks võtta prioriteediks;

32.

toetab raamistikku pahatahtlikule kübertegevusele ühiseks diplomaatiliseks reageerimiseks ELis, nn küberdiplomaatia meetmete kogumit; kiidab heaks asjaolu, et EL on välja arendanud Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeameti, et edendada küberkultuuri ja aidata digitaalsel siseturul nõuetekohaselt toimida, ning loonud koostöös NATOga Euroopa Hübriidohutõrje Oivakeskuse;

33.

kiidab heaks mitmeid teisi rahvusvahelisi algatusi, mille eesmärk on vähendada küberrünnakute ohtu ja suurendada riikide kübersuutlikkust, eelkõige ÜRO info- ja telekommunikatsioonivaldkonna arengu riiklike ekspertide rahvusvahelise julgeoleku rühma loomise ja OSCE usaldust suurendavad meetmed nn küberdiplomaatia edendamiseks;

34.

nõuab, et EL, selle liikmesriigid ja partnerriigid arendaksid välja küberkaitse valdkonna vastupanuvõime ja looksid selleks uut küberohtude leevendamise, võimalike ründajate takistamise, küberintsidentide ja -rünnakute analüüsi suutlikkust ning investeeriksid uutesse küberkaitsevahenditesse; soovitab Euroopa Komisjonil alustada partnerriikidega küberkaitsekoostööd, sealhulgas kasutada tõhusalt Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeametit ja Euroopa Hübriidohutõrje Oivakeskust ning võtta eesmärgiks välja arendada ühised eksperdioskused, reageerimismehhanismid ja koostalitlusvõime küberrünnakute puhuks;

35.

väljendab muret, et mitu riiki, sealhulgas Venemaa, on poliitilistel, majanduslikel või julgeolekuga seotud eesmärkidel osalenud pahatahtlikus kübertegevuses, mis hõlmab rünnakuid elutähtsate taristute vastu, küberspionaaži, väärinfo levitamise kampaaniaid ja internetile juurdepääsu piiramist; rõhutab, et selline tegevus võib kujutada rahvusvahelise õiguse rikkumist ja tuua kaasa ELi ühise reaktsiooni, näiteks ELi küberdiplomaatia meetmete kogumi kasutamise;

36.

teeb kaaspresidentidele ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Parlamendi presidendile, nõukogule, komisjonile, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, Euroopa Komisjoni naabruspoliitika ja laienemisläbirääkimiste volinikule, Euroopa välisteenistusele ning ELi liikmesriikide ja Ida-Euroopa partnerriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0440.

(2) ELT C 224, 27.6.2018, lk 58.

(3) Euroopa Parlamendi 16. märtsi 2017. aasta resolutsioon Ukraina vangide kohta Venemaal ja olukorra kohta Krimmis (vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0087).