02019R0627 — ET — 09.01.2023 — 003.002

Käesolev tekst on üksnes dokumenteerimisvahend ning sel ei ole mingit õiguslikku mõju. Liidu institutsioonid ei vastuta selle teksti sisu eest. Asjakohaste õigusaktide autentsed versioonid, sealhulgas nende preambulid, on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas ning on kättesaadavad EUR-Lexi veebisaidil. Need ametlikud tekstid on vahetult kättesaadavad käesolevasse dokumenti lisatud linkide kaudu

►C1 KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) 2019/627,

15. märts 2019,

milles sätestatakse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2017/625 ühtne praktiline kord inimtoiduks ettenähtud loomsete saaduste ametliku kontrolli tegemiseks ja millega muudetakse komisjoni määrust (EÜ) nr 2074/2005 ametliku kontrolli osas ◄

(EMPs kohaldatav tekst)

(ELT L 131 17.5.2019, lk 51)

Muudetud:

		Euroopa Liidu Teataja
		nr	lehekülg	kuupäev
►M1	KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) 2020/2108, 16. detsember 2020,	L 427	1	17.12.2020
►M2	KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) 2021/1709, 23. september 2021,	L 339	84	24.9.2021
►M3	KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) 2022/2503, 19. detsember 2022,	L 325	58	20.12.2022

Parandatud:

►C1	Parandus, ELT L 325, 16.12.2019, lk 183 (2019/627)
►C2	Parandus, ELT L 065, 2.3.2023, lk 59 ((EL) 2019/627)

▼B

▼C1

KOMISJONI RAKENDUSMÄÄRUS (EL) 2019/627,

15. märts 2019,

▼B

(EMPs kohaldatav tekst)

I JAOTIS

REGULEERIMISESE, KOHALDAMISALA NING MÕISTED

Artikkel 1

Reguleerimisese ja kohaldamisala

Käesoleva määrusega kehtestatakse ühtne praktiline kord inimtoiduks ettenähtud loomsete saaduste tootmisega seotud ametliku kontrolli ja meetmete rakendamiseks. Seda ametlikku kontrolli teostavad pädevad asutused, võttes arvesse määruse (EL) 2017/625 artikli 18 lõigete 2, 3 ja 5 ning delegeeritud määruse (EL) 2019/624 nõudeid.

Erieeskirjad hõlmavad järgmist:

loomsete saaduste suhtes kohaldatavate auditite ja identifitseerimistähiste erinõuded ja ühtne minimaalne sagedus;

värske liha ametliku kontrolli erinõuded ja ühtne miinimumsagedus, sealhulgas erinõuded auditite ja konkreetsete ülesannete kohta värske liha kontrollimise korral;

meetmed, mida tuleb võtta, kui värske liha ei vasta inimeste tervise ning loomade tervise ja heaolu kaitset käsitlevatele liidu nõuetele;

tehnilised nõuded ja praktiline kord seoses määruse (EÜ) nr 853/2004 artiklis 5 osutatud tervisemärgiga;

piima, ternespiima, piimatoodete ja ternespiimapõhiste toodete ametliku kontrolli erinõuded ja ühtne miinimumsagedus;

elusate kahepoolmeliste karploomade tootmis- ja ülekandealade klassifitseerimise ja klassifitseeritud tootmis- ja ülekandealade seire tingimused, sealhulgas otsused, mis tuleb vastu võtta pärast klassifitseeritud tootmis- ja ülekandealade seiret;

kalandustoodete ametliku kontrolli erinõuded ja ühtne miinimumsagedus.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)	„värske liha“ – värske liha, nagu see on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 1.10;

2)	„ternespiim“ – ternespiim, nagu see on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa IX jao punktis 1;

3)	„piimatooted“ – piimatooted, nagu need on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 7.2;

4)	„ternespiimatooted“ – ternespiimatooted, nagu on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa IX jao punktis 2;

5)	„tootmisala“ – tootmisala, nagu see on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 2.5;

6)	„ülekandeala“ – ülekandeala, nagu see on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 2.6;

7)	„kahepoolmelised karploomad“ – kahepoolmelised karploomad, nagu need on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 2.1;

8)	„kalandustooted“ – kalandustooted, nagu need on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 3.1;

9)	„ettevõte“ – ettevõte, nagu see on määratletud määruse (EÜ) nr 852/2004 artikli 2 lõike 1 punktis c;

10)	„toidukäitleja“ – toidukäitleja, nagu see on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 178/2002 ( 1 ) artikli 3 punktis 3;

11)	„mikrobioloogiline kriteerium“ – mikrobioloogiline kriteerium, nagu see on määratletud määruse (EÜ) nr 2073/2005 artikli 2 punktis b;

12)	„tapamaja“ – tapamaja, nagu see on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 1.16;

13)	„jälgitavus“ – jälgitavus, nagu see on määratletud määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 3 punktis 15;

14)	„määratletud riskiteguriga materjal“ – määratletud riskiteguriga materjal, nagu see on määratletud määruse (EÜ) nr 999/2001 artikli 3 lõike 1 punktis g;

15)	„saastumine“ – saastumine, nagu see on määratletud määruse (EÜ) nr 852/2004 artikli 2 lõike 1 punktis f;

16)	„päritoluettevõte“ – päritoluettevõte, nagu see on määratletud delegeeritud määruse (EL) 2019/624 artikli 2 punktis 2;

17)	„esmatootmine“ – esmatootmine, nagu see on määratletud määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 3 punktis 17;

18)	„kodukabiloomad“ – kodukabiloomad, nagu need on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 1.2;

19)	„ulukikäitlusettevõte“ – ulukite käsitsemise ettevõte, nagu see on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 1.18;

20)	„suurulukid“ – suurulukid, nagu need on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 1.8;

21)	„linnukari“ – linnukari, nagu see on määratletud määruse (EÜ) nr 2160/2003 artikli 2 punkti 3 alapunktis b;

22)	„jäneselised“ – jäneselised, nagu need on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 1.4;

23)	„rümp“ – rümp, nagu see on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 1.9;

24)	„rups“ – rups, nagu see on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 1.11;

25)	„väikese tootmisvõimsusega tapamaja“ – väikese tootmisvõimsusega tapamaja, nagu see on määratletud delegeeritud määruse (EL) 2019/624 artikli 2 punktis 17;

26)	„väikese tootmisvõimsusega ulukikäitlusettevõte“ – väikese tootmisvõimsusega ulukikäitlusettevõte, nagu see on määratletud delegeeritud määruse (EL) 2019/624 artikli 2 punktis 18;

27)	„loomühik“ – loomühik, nagu see on määratletud määruse (EL) nr 1099/2009 artikli 17 punktis 6;

28)	„väikeulukid“ – väikeulukid, nagu need on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 1.7;

29)	„kodulinnud“ – kodulinnud, nagu need on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 1.3;

30)	„lihalõikusettevõte“ – lihalõikusettevõte, nagu see on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 1.17;

31)	„sisikond“ – sisikond, nagu see on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 1.12;

32)	„liha“ – liha, nagu see on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 1.1;

33)	„tehistingimustes peetavad ulukid“ – tehistingimustes peetavad ulukid, nagu need on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 1.6;

34)	„looduslikud ulukid“ – looduslikud ulukid, nagu need on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 1.5;

35)	„piimatootmisettevõte“ – piimatootmisettevõte, nagu see on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 4.2;

36)	„toorpiim“ – toorpiim, nagu see on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 4.1;

37)	„puhastuskeskus“ – puhastuskeskus, nagu see on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 2.8;

38)	„merelised biotoksiinid“ – merelised biotoksiinid, nagu need on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 2.2;

39)	„tootmis-, töötlemis- ja turustamisetapid“ – tootmis-, töötlemis- ja turustamisetapid, nagu need on määratletud määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 3 punktis 16;

40)	„väljastuskeskus“ – väljastuskeskus, nagu see on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 2.7;

41)	„turule laskmine“ – turuleviimine, nagu on määratletud määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 8 punktis 3;

42)	„tehaslaev“ – tehaslaev, nagu see on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 3.2;

43)	„külmutuslaev“ – külmutuslaev, nagu see on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 3.3;

44)	„roomajad“ – roomajad, nagu need on määratletud komisjoni delegeeritud määruse 2019/625 ( 2 ) artikli 2 punktis 15;

45)	„roomajate liha“ – roomajate liha, nagu on määratletud delegeeritud määruse (EL) 2019/625 artikli 2 punktis 16;

46)	„värsked kalandustooted“ – värsked kalandustooted, nagu need on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 3.5;

47)	„ettevalmistatud kalandustooted“ – ettevalmistatud kalandustooted, nagu need on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 3.6;

48)	„töödeldud kalandustooted“ – töödeldud kalandustooted, nagu need on määratletud määruse (EÜ) nr 853/2004 I lisa punktis 7.4.

II JAOTIS

LOOMSETE SAADUSTE AMETLIKU KONTROLLI TEGEMISE ERINÕUDED JA AMETLIKU KONTROLLI ÜHTNE MIINIMUMSAGEDUS

I PEATÜKK

Loomseid saadusi käitlevates ettevõtetes pädevate asutuste poolt tehtava auditeerimise erinõuded

Artikkel 3

Auditeeritavad nõuded

Heade hügieenitavade auditeerimisel ettevõtetes kontrollivad pädevad asutused, kas loomseid saadusi käitlevad toidukäitlejad kohaldavad pidevalt ja nõuetekohaselt vähemalt järgmist:

ruumide ja seadmete projekteerimine ja hooldus;

toimingueelne, -aegne ja -järgne hügieen;

isiklik hügieen;

hügieeni ja tööprotseduure käsitlev koolitus;

kahjuritõrje;

veekvaliteet;

temperatuuri kontrollimine;

ettevõttesse toodavate ja sealt välja viidavate loomade ja toiduainete kontrollimine ning kõik kaasasolevad dokumendid.

Kui pädevad asutused auditeerivad määruse (EÜ) nr 852/2004 artiklis 5 sätestatud ohuanalüüsil ja kriitilistel kontrollpunktidel (HACCP) põhinevaid menetlusi, kontrollivad nad, et loomseid saadusi käitlevad toidukäitlejad kohaldaksid neid menetlusi pidevalt ja nõuetekohaselt.

Nad määravad eelkõige kindlaks, kas menetlused tagavad võimaluste piires, et loomsed saadused:

vastavad määruse (EÜ) nr 2073/2005 artiklile 3 mikrobioloogiliste kriteeriumide osas;

vastavad liidu õigusaktidele, mis käsitlevad:

—

kemikaalijääkide seiret vastavalt nõukogu direktiivile 96/23/EÜ ja komisjoni otsusele 97/747/EÜ; ( 3 )

—

farmakoloogiliste toimeainete jääkide piirnorme vastavalt komisjoni määrusele (EL) nr 37/2010 ( 4 ) ja komisjoni rakendusmäärusele (EL) 2018/470; ( 5 )

—

keelatud ja loata aineid vastavalt komisjoni määrusele (EL) nr 37/2010, nõukogu direktiivile 96/22/EÜ, ( 6 ) komisjoni otsusele 2005/34/EÜ; ( 7 )

—

saasteaineid vastavalt komisjoni määrustele (EÜ) nr 1881/2006 ja (EÜ) nr 124/2009, milles kehtestatakse teatavate saasteainete piirnormid toiduainetes;

—

pestitsiidijääke vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 396/2005; ( 8 )

ei sisalda füüsikalisi ohte, nagu näiteks võõrkehad.

Kui toidukäitleja kasutab määruse (EÜ) nr 852/2004 artikli 5 lõike 5 kohaselt ohuanalüüsi ja kriitiliste kontrollipunktide süsteemi (HACCP) juhenditega ette nähtud menetlusi, peab audit hõlmama nende juhendite nõuetekohase kasutamise kontrollimist.

Auditeerimisülesannete teostamisel pöörab pädev asutus erilist tähelepanu sellele, et:

määrata kindlaks, kas töötajad ja nende tegevused vastavad tootmisprotsessi kõikides etappides määruse (EÜ) nr 2073/2005 artiklis 3, määruse (EÜ) nr 852/2004 artiklites 4 ja 5 ning määruse (EÜ) nr 853/2004 artikli 3 lõikes 1 sätestatud nõuetele, mis on seotud hügieenitavade ja HACCPga. Auditi täiendamiseks võivad pädevad asutused teha tulemuslikkuse kontrolle, et teha kindlaks, kas töötajad on piisavalt kvalifitseeritud;

kontrollida toidukäitlejate asjakohaseid dokumente;

võtta vajaduse korral proove laboratoorseks analüüsiks;

dokumenteerida arvessevõetud üksikasju ja auditi tulemusi.

Artikkel 4

Auditeerimisviis ja -sagedus

Üksikute ettevõtete puhul sõltub auditeerimisviis ja -sagedus hinnatud riskist. Seetõttu hindab pädev asutus regulaarselt:

riski inimeste ja vajaduse korral loomade tervisele;

tapamajade puhul loomade heaolu aspekte;

teostatud menetluste liiki ja tootmismahtu;

toidukäitlejate varasemat tegevust toidualaste õigusnormide täitmisel.

Kui toidutarneahelas tegutsevad toidukäitlejad võtavad lisameetmeid toiduohutuse tagamiseks, kasutades integreeritud süsteeme, erakontrollisüsteeme või sõltumatute kolmandate isikute sertifikaate või muid vahendeid, ning kui need meetmed on dokumenteeritud ja nende kavadega hõlmatud loomad on selgelt identifitseeritavad, võivad pädevad asutused neid meetmeid heade hügieenitavade ja HACCP-süsteemil põhinevate menetluste läbivaatamiseks tehtavate auditite puhul arvesse võtta.

II PEATÜKK

Identifitseerimistähiste erinõuded

Artikkel 5

Lisaks muude jälgitavusnõuete täitmise kontrollimisele kooskõlas määruse (EÜ) nr 178/2002 artikliga 18 kontrollitakse kõikides määruse (EÜ) nr 853/2004 kohaselt heakskiidetud ettevõtetes vastavust viimati nimetatud määruses sätestatud identifitseerimismärkide paigaldamise nõuetele.

III PEATÜKK

Teaduse ja tehnika areng

Artikkel 6

Liikmesriigid teavitavad komisjoni ja teisi liikmesriike määruse (EL) 2017/625 artikli 16 lõike 2 punktis b osutatud teaduse ja tehnika arengust, et seda oleks võimalik arvesse võtta ja vajaduse korral täiendavaid meetmeid rakendada.

III JAOTIS

VÄRSKE LIHA AMETLIKU KONTROLLI TEGEMISE ERINÕUDED JA AMETLIKU KONTROLLI ÜHTNE MIINIMUMSAGEDUS

I PEATÜKK

Auditid

Artikkel 7

Täiendavad nõuded värsket liha käitlevates ettevõtetes tehtavatele audititele

Lisaks artiklites 3 ja 4 sätestatud auditinõuetele kontrollivad pädevad asutused värsket liha käitlevates ettevõtetes auditi tegemisel seda, et toidukäitlejate endi menetlusi täidetakse jätkuvalt toidukäitleja vastutusalasse kuuluva värske liha kogumise, transpordi, ladustamise ja käitlemise ning loomsete kõrvalsaaduste, kaasa arvatud määratletud riskiteguriga materjali kasutamise või kõrvaldamise osas.

Tapamajade auditite käigus kontrollivad pädevad asutused toidutarneahelat käsitleva teabe hindamist, nagu on sätestatud määruse (EÜ) nr 853/2004 II lisa III jaos.

HACCP-põhiste menetluste auditite läbiviimisel kontrollivad pädevad asutused, et nõuetekohaselt võetakse arvesse määruse (EÜ) nr 853/2004 II lisa II jaos sätestatud menetlusi ja et toidukäitlejate menetluste abil tagatakse võimaluste piires, et värske liha:

on patoloogiliste kõrvalekallete ja muutusteta;

ei ole

saastunud fekaalselt või

ii)

mis tahes muul viisil, mis kujutab endast lubamatut terviseriski inimeste jaoks;

vastab määruse (EÜ) nr 2073/2005 artikli 3 mikrobioloogilistele kriteeriumidele;

ei sisalda määruses (EÜ) nr 999/2001 sätestatud nõuete kohaselt määratletud riskiteguriga materjali.

II PEATÜKK

Värske liha ametlik kontroll

Artikkel 8

Audititulemuste asjakohasus

Ametliku kontrolli tegemisel vastavalt käesolevale peatükile võtab veterinaarjärelevalve ametnik arvesse I peatüki kohaselt tehtud auditite tulemusi. Vajaduse korral suunab veterinaarjärelevalve ametnik ametliku kontrolli eelmiste auditite käigus tuvastatud puudustele.

1. jagu

Dokumentide kontroll

Artikkel 9

Pädevate asutuste kohustused seoses dokumentide kontrolliga

Pädevad asutused teatavad päritoluettevõtte toidukäitlejale, milline toidutarneahelat käsitlev miinimumteave tuleb vastavalt määruse (EÜ) nr 853/2004 II lisa III jaole tapamaja käitajale esitada.

Pädevad asutused kontrollivad dokumente, et teha kindlaks, kas:

toidutarneahelat käsitlevat teavet vahetatakse loomi kasvatanud või enne lähetamist pidanud toidukäitleja ning tapamaja käitaja vahel järjepidevalt ja tulemuslikult;

toidutarneahelat käsitlev teave on kehtiv ja usaldusväärne;

tagasiside asjakohase teabe kohta esitatakse vajaduse korral päritoluettevõttele vastavalt artikli 39 lõikele 5.

Kui loomad saadetakse tapmisele teise liikmesriiki, teevad päritoluettevõtte ja tapmispaiga pädevad asutused koostööd, et tagada tapamaja käitaja hõlbus juurdepääs toidutarneahelat käsitlevale teabele, mille on esitanud päritoluettevõtte toidukäitleja.

Artikkel 10

Veterinaarjärelevalve ametniku kohustused seoses dokumentide kontrolliga

Veterinaarjärelevalve ametnik kontrollib, millised on tapamaja käitaja poolt vastavalt määruse (EÜ) nr 853/2004 II lisa III jaole esitatud toidutarneahelat käsitleva teabe kontrollimise ja hindamise tulemused. Veterinaarjärelevalve ametnik võtab tapaeelse ja -järgse kontrolli tegemisel neid kontrolle ja hindamisi arvesse koos muu asjakohase teabega, mis on saadud loomade päritoluettevõttest.

Tapaeelse ja -järgse kontrolli tegemisel võtab veterinaarjärelevalve ametnik arvesse ►M3 komisjoni rakendusmääruse (EL) 2020/2235 ( 9 ) artikli 31 kohaselt ◄ ette nähtud ametlikke sertifikaate ja esmatootmise tasandil ametlikku kontrolli ja muid kontrolle teostavate veterinaararstide väljastatud tunnistusi.

Väljaspool tapamaja toimuva kodukabiloomade hädatapmise korral vaatab tapamajas tegutsev veterinaarjärelevalve ametnik läbi ►M3 rakendusmääruse (EL) 2020/2235 artikli 32 kohase ◄ sertifikaadi, mille on välja andnud määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa I jao VI peatüki punkti 6 kohase tapaeelse kontrolli teinud veterinaarjärelevalve ametnik, ja toidukäitleja esitatud muu asjakohase teabe.

Looduslike suurulukite puhul kontrollib ja võtab ulukikäitlusettevõtte veterinaarjärelevalve ametnik arvesse loomaga kaasas olevat tunnistust, mille on välja andnud koolitatud isik kooskõlas määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa IV jao II peatüki punkti 4 alapunktiga a.

2. jagu

Tapaeelne kontroll

Artikkel 11

Nõuded tapamajas toimuvale tapaeelsele kontrollile

Kõik loomad peavad enne tapmist läbima tapaeelse kontrolli. Kontrolli võib siiski piirata representatiivse valimiga iga linnukarja lindudest ning representatiivse valimiga iga jäneseliste päritoluettevõtte jäneselistest.

Tapaeelne kontroll peab toimuma 24 tunni jooksul alates tapamajja saabumisest ja vähem kui 24 tundi enne tapmist. Veterinaarjärelevalve ametnik võib igal ajal nõuda täiendavat tapaeelset kontrolli.

Tapaeelse kontrolli käigus tuleb kindlaks määrata, kas konkreetsel kontrollitaval loomal on märke

sellest, et looma tervis ja heaolu on ohtu seatud;

seisunditest, kõrvalekalletest või haigustest, mis muudavad värske liha inimtoiduks kõlbmatuks või võivad kahjustada loomade tervist, pöörates erilist tähelepanu selliste zoonooside ja loomataudide avastamisele, mille suhtes on loomatervishoiu eeskirjad sätestatud määruses (EL) nr 2016/429;

keelatud või lubamatute ainete kasutamisest, veterinaarravimite väärkasutusest või kemikaalijääkide või saasteainete olemasolust.

Tapaeelse kontrolli käigus veendutakse, et toidukäitlejad täidavad oma kohustust tagada loomade naha või karvkatte puhtus, vältimaks värske liha vastuvõetamatut saastumisriski tapmise ajal.

Veterinaarjärelevalve ametnik teeb kliinilise uuringu kõikidele loomadele, kelle toidukäitleja või veterinaarjärelevalve ametniku abi võib olla eraldanud põhjalikuma tapaeelse kontrolli jaoks.

Kui tapaeelne kontroll tehakse päritoluettevõttes vastavalt delegeeritud määruse (EL) 2019/624 artiklile 5, teeb veterinaarjärelevalve ametnik tapamajas tapaeelse kontrolli üksnes nõutud juhtudel ja ulatuses.

3. jagu

Tapajärgne kontroll

Artikkel 12

Tapajärgse kontrolli nõuded

Rümbad ja nendega kaasas olev rups, mille suhtes kohaldatakse määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa IV jao II peatüki punktis 4 sätestatud erandit, peavad läbima tapajärgse kontrolli

kohe pärast tapmist või

võimalikult kiiresti pärast ulukikäitlusettevõttesse saabumist.

Pädevad asutused võivad nõuda, et toidukäitleja pakuks spetsiaalseid tehnilisi vahendeid ja piisavalt ruumi rupsi kontrollimiseks.

Pädevad asutused:

kontrollivad kõiki välispindu, sh rümpade kehaõõnsuste välispinda, ja rupsi;

pööravad erilist tähelepanu määruses (EL) 2016/429 sätestatud loomatervishoiu eeskirjadega hõlmatud zoonooside ja loomataudide avastamisele.

Tapaliini kiirus ja kohapeal kontrolli läbiviiva personali hulk peab olema selline, et kontrolli saab nõuetekohaselt läbi viia.

Artikkel 13

Tapajärgse kontrolli aega käsitlev erand

Erandina artikli 12 lõikest 1 võivad pädevad asutused lubada, et kui ulukikäitlusettevõttes või tapamajas ei ole tapmise või rümba korrastamise ajal kohal veterinaarjärelevalve ametnikku või tema abi, lükatakse tapajärgne kontroll edasi kuni 24 tunni võrra alates tapmisest või ulukikäitlusettevõttesse saabumisest, tingimusel et:

asjaomased loomad tapetakse väikese võimsusega tapamajas või käideldakse väikese võimsusega ulukikäitlusettevõttes, kus tapetakse või käideldakse:

vähem kui 1 000 loomühikut aastas või

ii)

vähem kui 150 000 kodulindu, jäneselist või väikeulukit aastas;

ettevõttes on piisavalt ruume värske liha ja rupsi hoidmiseks, et seda oleks võimalik kontrollida;

tapajärgset kontrolli teeb veterinaarjärelevalve ametnik.

Pädevad asutused võivad tõsta lõike 1 punkti a alapunktidega i ja ii ette nähtud künniseid, kui tagatud on erandi kohaldamine kõige väiksemates tapamajades ja ulukikäitlusettevõtetes, mis vastavad väikese tootmisvõimsusega tapamaja või ulukikäitlusettevõtte määratlusele, ning eeldusel et kõnealuste ettevõtete ühine aastatoodang ei ületa 5 % liikmesriigis toodetud värskest lihast

asjaomaste liikide puhul;

kõigi kabiloomade puhul kokku;

kõigi kodulindude puhul kokku või

kõigi lindude ja jäneseliste puhul kokku.

Sellisel juhul teatavad pädevad asutused kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2015/1535 ( 10 ) sätestatud menetlusega sellest erandist ja seda põhjendavatest tõenditest;

Lõike 1 punkti a alapunkti i kohaldamisel kasutatakse määruse (EÜ) nr 1099/2009 artikli 17 lõikes 6 sätestatud võrdusmäärasid. Lammaste ja kitsede ning väikeste (eluskaaluga < 100 kg) hirvlaste puhul kasutatakse 0,05 loomühiku võrdusmäära ja suurte ulukite puhul 0,2 loomühiku võrdusmäära.

Artikkel 14

Lisauuringute nõuded tapajärgse kontrolli puhul

Lisauuringud, nagu rümba osade ja rupsi palpeerimine ja sisselõiked ning laboratoorsed uuringud, tuleb läbi viia, kui see on vajalik

võimaliku ohu lõplikuks diagnoosimiseks või

järgmiste asjaolude avastamiseks:

määruses (EL) 2016/429 sätestatud loomatervishoiu eeskirjadega hõlmatud loomataud;

ii)

direktiivis 96/23/EÜ ja otsuses 97/747/EÜ osutatud kemikaalijäägid või saasteained, eelkõige

—

kemikaalijäägid, mis ületavad määrustes (EL) nr 37/2010 ja (EÜ) nr 396/2005 sätestatud tasemeid;

—

saasteained, mis ületavad määrustes (EL) nr 1881/2006 ja (EÜ) nr 124/2009 sätestatud tasemeid, või

—

selliste ainete jäägid, mis on keelatud või millele ei ole luba antud vastavalt määrusele (EL) nr 37/2010 või direktiivile 96/22/EÜ;

iii)

määruse (EÜ) nr 2073/2005 artikli 3 lõike 1 punktis b osutatud mikrobioloogiliste kriteeriumide mittetäitmine või muud võimalikud mikrobioloogilised ohud, mille esinemine muudab värske liha inimtoiduks kõlbmatuks;

iv)

muud tegurid, mille tõttu võib osutuda vajalikuks liha tunnistamine inimtoiduks kõlbmatuks või piirangute kehtestamine selle kasutamisele.

Tapajärgse kontrolli käigus tuleb kasutusele võtta ettevaatusabinõud selle tagamiseks, et näiteks palpeerimisel, lõikamisel või sisselõigete tegemisel põhjustatud liha saastumine oleks võimalikult väike.

Artikkel 15

Kodukabjaliste, üle kaheksa kuu vanuste veiste ja üle viie nädala vanuste kodusigade ning looduslike suurulukite tapajärgse kontrolli nõuded

Käesoleva artikli nõudeid kohaldatakse lisaks artiklites 12 ja 14 sätestatud nõuetele.

Veterinaarjärelevalve ametnik nõuab, et kodukabjaliste, üle kaheksa kuu vanuste veiste ja üle viie nädala vanuste kodusigade rümbad esitataks tapajärgseks kontrolliks piki selgroogu poolrümpadeks lõigatutena.

Kui see on tapajärgseks kontrolliks vajalik, võib veterinaarjärelevalve ametnik nõuda ükskõik millise pea või rümba pikkupidi lahtilõikamist. Eriliste toitumisharjumuste, tehnika arengu või konkreetsete sanitaarolukordade arvesse võtmiseks võib veterinaarjärelevalve ametnik siiski lubada kodukabjaliste, üle kaheksa kuu vanuste veiste ja üle viie nädala vanuste kodusigade poolitamata rümpade esitamist tapajärgseks kontrolliks.

Väikese võimsusega tapamajades või väikese võimsusega ulukikäitlusettevõtetes, kus käideldakse vähem kui 1 000 loomühikut aastas, võib veterinaarjärelevalve ametnik hügieenipõhjustel lubada täiskasvanud kodukabjaliste, täiskasvanud veiste ja täiskasvanud looduslike suurulukite lõikamist veerandrümpadeks enne tapajärgset kontrolli.

Artikkel 16

Tapajärgse kontrolli täiendavad nõuded hädatapmise korral

Hädatapmise korral läbivad rümbad enne inimtoiduna ringlusse lubamist tapajärgse kontrolli võimalikult kiiresti kooskõlas artiklitega 12, 13, 14 ja 15.

Artikkel 17

Koduveiste, kodulammaste ja -kitsede, kodukabjaliste ning kodusigade tapajärgse kontrolli praktiline kord

Kui tapajärgse kontrolli viib läbi veterinaarjärelevalve ametnik, see viiakse läbi veterinaarjärelevalve ametniku järelevalve all või piisavate tagatiste olemasolu korral veterinaarjärelevalve ametniku vastutusel vastavalt määruse (EL) 2017/625 artikli 18 lõike 2 punktile c ja delegeeritud määruse 2019/624 artiklile 7, tagavad pädevad asutused, et lisaks artiklites 12, 14 ja 15 sätestatud nõuetele järgitakse koduveiste, kodulammaste ja -kitsede, kodukabjaliste ja kodusigade puhul artiklites 18–24 sätestatud praktilist korda.

Artikkel 18

Noorveised

Järgmiste veiste rümbad ja rups peavad läbima lõikes 2 sätestatud tapajärgse kontrolli menetlused:

alla kaheksa kuu vanused loomad ja

alla 20 kuu vanused loomad, keda on kogu nende eluaja jooksul kasvatatud ilma karjamaale laskmata liikmesriigis või liikmesriigi piirkonnas, mis on otsuse 2003/467/EÜ artikli 1 kohaselt ametlikult tuberkuloosivaba.

Tapajärgse kontrolli menetlused hõlmavad vähemalt järgmiste kehaosade visuaalset kontrolli:

pea ja kõri; koos neelutaguste lümfisõlmede (Lnn. retropharyngiales) palpeerimise ja uurimisega; ametlikult tuberkuloosivaba staatuse seire eesmärgil võivad liikmesriigid otsustada teha täiendavaid uuringuid; suu ja neelu kontroll;

▼C2

kopsud, hingetoru ja söögitoru; kopsude palpeerimine; bronhiaal- ja keskseinandi lümfisõlmede (Lnn. bifurcationes, eparteriales ja mediastinales) palpeerimine ja uurimine;

▼B

südamepaun ja süda;

diafragma;

maks ning maksa ja kõhunäärme lümfisõlmed (Lnn. portales);

seedekulgla, soolekese, mao ja soolekeskme lümfisõlmed (Lnn. gastrici mesenterici, craniales ja caudales);

põrn;

neerud;

rinna- ja kõhukelme;

noorloomade nabapiirkond ja liigesed.

►M2 Kui esineb artikli 24 kohaselt osutatud võimalik risk inimeste või loomade tervisele või loomade heaolule, tuleb teha järgmised tapajärgse kontrolli menetlused vastavalt määruse (EL) 2017/625 artikli 18 lõike 2 punktile c ja delegeeritud määruse (EL) 2019/624 artiklitele 7 ja 8, kasutades rümba ja rupsi sisselõikeid ja palpeerimist: ◄

neelutaguste lümfisõlmede (Lnn. retropharyngiales) sisselõige ja uurimine; keele palpeerimine;

bronhiaal- ja keskseinandi lümfisõlmede (Lnn. bifurcationes, eparteriales ja mediastinales) sisselõige; hingetoru ja bronhide peaharude pikisuunas avamine; sisselõiked peavad olema kopsude tagumises kolmandikus risti nende põhitelgedega; need sisselõiked ei ole vajalikud, kui kopse ei kasutata inimtoiduks;

südame pikisuunaline sisselõige, mis avab vatsakesed ja lõikab läbi vatsakeste vaheseina;

mao ja soolekeskme lümfisõlmede sisselõige;

põrna palpeerimine;

neerude ja neerulümfisõlmede (Lnn. renales) sisselõige;

nabapiirkonna ja liigeste palpeerimine. Nabapiirkonda tuleb teha sisselõige ja liigesed tuleb avada; liigesevõiet tuleb uurida.

Artikkel 19

Muud veised

Muude kui artikli 18 lõikes 1 nimetatud veiste rümbad ja rups peavad läbima järgmised tapajärgse kontrolli menetlused:

pea ja kõri visuaalne kontroll; neelutaguste lümfisõlmede (Lnn. retropharyngiales) sisselõige ja uurimine; välimiste mälumislihaste, millesse tuleb teha kaks sisselõiget paralleelselt alalõuaga, ning sisemiste mälumislihaste (sisemised pterügoidlihased), mis tuleb tasapinnaliselt läbi lõigata, uurimine. Suu ja neelu üksikasjaliku visuaalse kontrolli jaoks tuleb keel vabastada;

hingetoru ja söögitoru visuaalne kontroll; kopsude visuaalne kontroll ja palpeerimine; bronhiaal- ja keskseinandi lümfisõlmede (Lnn. bifurcationes, eparteriales ja mediastinales) sisselõige ja uurimine.

südamepauna ja südame visuaalne kontroll; viimasesse on sisselõige tehtud pikisuunas, avades vatsakesed ja lõigates läbi vatsakeste vaheseina;

vahelihase visuaalne kontroll;

maksa ning maksa ja kõhunäärme lümfisõlmede (Lnn. portales) visuaalne kontroll;

seedekulgla, soolekeskme ning mao ja soolekeskme lümfisõlmede (Lnn. gastrici, mesenterici, craniales ja caudales) visuaalne kontroll; mao ja soolekeskme lümfisõlmede palpeerimine;

põrna visuaalne kontroll;

neerude visuaalne kontroll;

rinna- ja kõhukelme visuaalne kontroll;

suguelundite (v.a peenis, kui see on juba eemaldatud) visuaalne kontroll;

udara ja selle lümfisõlmede (Lnn. supramammarii) visuaalne kontroll.

submandibulaarsete ja kõrvasüljenäärmete lümfisõlmede (Lnn. mandibulares ja parotidei) sisselõige ja uurimine; keele ja neelu palpeerimine;

►M2 —————Lnn. bifurcationes—————eparteriales—————mediastinales————— ◄ hingetoru ja bronhide peaharude pikisuunas avamine; sisselõiked peavad olema kopsude tagumises kolmandikus risti nende põhitelgedega; need sisselõiked ei ole vajalikud, kui kopse ei kasutata inimtoiduks;

maksa ning maksa ja kõhunäärme lümfisõlmede (Lnn. portales) palpeerimine; maksa maopoolsele pinna ja lobus caudatus'e tüve sisselõige sapijuhade uurimiseks;

mao ja soolekeskme lümfisõlmede sisselõige;

põrna palpeerimine;

neerude ja neerulümfisõlmede (Lnn. renales) sisselõige;

lehmade udara ja selle lümfisõlmede (Lnn. supramammarii) palpeerimine. Mõlemad udarapooled tuleb avada pikisuunalise sügava sisselõikega piimanäärmetesse (sinus lactiferes) ning udara lümfisõlmedesse tuleb teha sisselõige, v.a siis, kui udarat ei kasutata inimtoiduks.

Artikkel 20

Noored kodulambad ja -kitsed ning lõikumata jäävlõikehammastega lambad

Lõikumata jäävlõikehammastega või alla 12 kuu vanuste lammaste ning alla kuue kuu vanuste kitsede rümbad ja rups peavad läbima järgmised tapajärgse kontrolli menetlused:

pea, sealhulgas kõri, suu, keele ning kõrvasüljenäärmete ja neelutaguste lümfisõlmed visuaalne kontroll. Need uuringud ei ole vajalikud juhul, kui pädevad asutused on võimelised tagama, et pead, kaasa arvatud keelt ja ajusid, ei kasutata inimtoiduks;

kopsude, hingetoru ja söögitoru ning bronhiaal- ja keskseinandi lümfisõlmede (Lnn. bifurcationes, eparteriales ja mediastinales) visuaalne kontroll;

südamepauna ja südame visuaalne kontroll;

vahelihase visuaalne kontroll;

maksa ning maksa ja kõhunäärme lümfisõlmede (Lnn. portales) visuaalne kontroll;

seedekulgla, soolekeskme ning mao ja soolekeskme lümfisõlmede (Lnn. gastrici, mesenterici, craniales ja caudales) visuaalne kontroll;

põrna visuaalne kontroll;

neerude visuaalne kontroll;

rinnakelme ja kõhukelme visuaalne kontroll;

nabapiirkonna ja liigeste visuaalne kontroll.

kõri, suu, keele ja kõrvasüljenäärmete lümfisõlmede palpeerimine. Kui loomatervishoiu eeskirjadega ei ole ette nähtud teisiti, ei ole need uuringud vajalikud juhul, kui pädevad asutused on võimelised tagama, et pead, kaasa arvatud keelt ja ajusid, ei kasutata inimtoiduks;

kopsude palpeerimine; kopsude, hingetoru, söögitoru, bronhiaal- ja keskseinandi lümfisõlmede sisselõige;

südame sisselõige;

maksa ja selle lümfisõlmede palpeerimine; maksa maopoolsele pinna sisselõige sapijuhade uurimiseks;

põrna palpeerimine;

neerude ja neerulümfisõlmede (Lnn. renales) sisselõige;

nabapiirkonna ja liigeste palpeerimine; nabapiirkonda tuleb teha sisselõige ja liigesed tuleb avada; liigesevõiet tuleb uurida.

Artikkel 21

Muud kodulambad ja -kitsed

Lõikunud jäävlõikehammastega või vähemalt 12 kuu vanuste lammaste ning vähemalt kuue kuu vanuste kitsede rümbad ja rups peavad läbima järgmised tapajärgse kontrolli menetlused:

pea, sealhulgas kõri, suu, keele ja kõrvasüljenäärmete visuaalne kontroll ning neelutaguste lümfisõlmede palpeerimine. Need uuringud ei ole vajalikud juhul, kui pädevad asutused on võimelised tagama, et pead, kaasa arvatud keelt ja ajusid, ei kasutata inimtoiduks;

kopsude, hingetoru ja söögitoru visuaalne kontroll; kopsude ning bronhiaal- ja keskseinandi lümfisõlmede (Lnn.bifurcationes, eparteriales ja mediastinales) palpeerimine;

südamepauna ja südame visuaalne kontroll;

vahelihase visuaalne kontroll;

maksa ning maksa ja kõhunäärme lümfisõlmede (Lnn. portales) visuaalne kontroll; maksa ja selle lümfisõlmede palpeerimine; maksa maopoolsele pinna sisselõige sapijuhade uurimiseks;

seedekulgla, soolekeskme ning mao ja soolekeskme lümfisõlmede (Lnn. gastrici, mesenterici, craniales ja caudales) visuaalne kontroll;

põrna visuaalne kontroll;

neerude visuaalne kontroll;

rinnakelme ja kõhukelme visuaalne kontroll;

suguelundite (v.a peenis, kui see on juba eemaldatud) visuaalne kontroll;

udara ja selle lümfisõlmede visuaalne kontroll.

kopsude, hingetoru, söögitoru ning bronhiaal- ja keskseinandi lümfisõlmede sisselõige;

südame sisselõige;

põrna palpeerimine;

neerude ja neerulümfisõlmede (Lnn. renales) sisselõige.

Artikkel 22

Kodukabjalised

Kodukabjaliste rümbad ja rups peavad läbima järgmised tapajärgse kontrolli menetlused:

pea ja, pärast keele vabastamist, kurgu visuaalne kontroll; suu ja neelu üksikasjaliku visuaalse kontrolli jaoks tuleb keel vabastada ning keelt ennast tuleb visuaalselt uurida;

kopsude, hingetoru, söögitoru ning bronhiaal- ja keskseinandi lümfisõlmede (Lnn. bifurcationes, eparteriales ja mediastinales) visuaalne kontroll;

südamepauna ja südame visuaalne kontroll;

vahelihase visuaalne kontroll;

maksa ning maksa ja kõhunäärme lümfisõlmede (Lnn. portales) visuaalne kontroll;

seedekulgla, soolekeskme ning mao ja soolekeskme lümfisõlmede (Lnn. gastrici, mesenterici, craniales ja caudales) visuaalne kontroll;

põrna visuaalne kontroll;

neerude visuaalne kontroll;

rinnakelme ja kõhukelme visuaalne kontroll;

täkkude suguelundite (v.a peenis, kui see on juba eemaldatud) ja märade suguelundite visuaalne kontroll;

udara ja selle lümfisõlmede (Lnn. supramammarii) visuaalne kontroll;

noorloomade nabapiirkonna ja liigeste visuaalne kontroll;

õlaliigestest allpoole jäävate abaluu lihaste ja lümfisõlmede (Lnn. subrhomboidei) uurimine pärast ühe õlaliigese piirkonna liite vabastamist hallide hobuste puhul, et kontrollida neid melanoosi ja melanoomide suhtes. Neerud paljastatakse.

submandibulaarsete, neelutaguste ja kõrvasüljenäärmete lümfisõlmede (Lnn. retropharyngiales, mandibulares ja parotidei) palpeerimine ja sisselõige; keele palpeerimine;

▼C2

kopsude palpeerimine; bronhiaal- ja keskseinandi lümfisõlmede palpeerimine ja sisselõige; hingetoru ja bronhide peaharud peavad olema avatud pikisuunas ning sisselõiked peavad olema kopsude tagumises kolmandikus risti nende põhitelgedega; need sisselõiked ei ole vajalikud, kui kopse ei kasutata inimtoiduks;

▼B

südame sisselõige pikisuunas, mis avab vatsakesed ja lõikab läbi vatsakeste vaheseina;

maksa ning maksa ja kõhunäärme lümfisõlmede (Lnn. portales) palpeerimine ja sisselõige;

mao ja soolekeskme lümfisõlmede sisselõige;

põrna palpeerimine;

neerude palpeerimine ning neerude ja neerulümfisõlmede (Lnn. renales) sisselõige;

udaraüliste lümfisõlmede sisselõige;

noorloomade nabapiirkonna ja liigeste palpeerimine. Kahtluste puhul tuleb nabapiirkonda teha sisselõige ja liigesed tuleb avada; liigesevõiet tuleb uurida;

kogu neeru läbiv sisselõige hallide hobuste puhul.

Artikkel 23

Kodusead

Kodusigade rümbad ja rups peavad läbima järgmised tapajärgse kontrolli menetlused:

pea ja kõri visuaalne kontroll;

suu, neelu ja keele visuaalne kontroll;

kopsude, hingetoru ja söögitoru visuaalne kontroll;

südamepauna ja südame visuaalne kontroll;

vahelihase visuaalne kontroll;

maksa ning maksa ja kõhunäärme lümfisõlmede (Lnn. portales) visuaalne kontroll; seedekulgla, soolekeskme ning mao ja soolekeskme lümfisõlmede (Lnn. gastrici, mesenterici, craniales ja caudales) visuaalne kontroll;

põrna visuaalne kontroll; neerude visuaalne kontroll; rinnakelme ja kõhukelme visuaalne kontroll;

suguelundite (v.a peenis, kui see on juba eemaldatud) visuaalne kontroll;

udara ja selle lümfisõlmede (Lnn. supramammarii) visuaalne kontroll;

noorloomade nabapiirkonna ja liigeste visuaalne kontroll.

submandibulaarsete lümfisõlmede (Lnn. mandibulares) sisselõige ja uurimine;

kopsude ning bronhiaal- ja keskseinandi lümfisõlmede (Lnn. bifurcationes, eparteriales ja mediastinales) palpeerimine. Hingetoru ja bronhide peaharud peavad olema avatud pikisuunas ning sisselõiked peavad olema kopsude tagumises kolmandikus risti nende põhitelgedega; need sisselõiked ei ole vajalikud, kui kopse ei kasutata inimtoiduks;

südame pikisuunaline sisselõige, mis avab vatsakesed ja lõikab läbi vatsakeste vaheseina;

maksa ja selle lümfisõlmede palpeerimine;

mao ja soolekeskme lümfisõlmede palpeerimine ning vajaduse korral sisselõige;

põrna palpeerimine;

neerude ja neerulümfisõlmede (Lnn. renales) sisselõige;

udaraüliste lümfisõlmede sisselõige;

noorloomade nabapiirkonna ja liigeste palpeerimine ning vajaduse korral sisselõige nabapiirkonda ja liigeste avamine.

Artikkel 24

Võimalikud inimeste tervise, loomade tervise või loomade heaolu riskid koduveiste, kodulammaste ja -kitsede, kodukabjaliste ja kodusigade puhul

▼M2

Artikli 18 lõikes 3, artikli 19 lõikes 2, artikli 20 lõikes 2, artikli 21 lõikes 2, artikli 22 lõikes 2 ja artikli 23 lõikes 2 osutatud täiendavad tapajärgsed kontrollimenetlused, kasutades rümba ja rupsi sisselõikeid ja palpeerimist, tehakse juhul, kui veterinaarjärelevalve ametnik leiab, et esineb võimalik inimeste tervise, loomade tervise või loomade heaolu risk, sest sellele on viidanud üks järgnevalt nimetatust:

▼B

artiklite 9 ja 10 kohaselt läbi viidud dokumentide kontroll ja kontrolli analüüs;

artikli 11 kohaselt tehtud tapaeelse kontrolli tulemused;

artikli 38 kohastelt tehtud loomade heaolu eeskirjade täitmise kontrolli tulemused;

artiklite 12–24 kohaselt tehtud tapajärgse kontrolli tulemused;

loomade päritoluettevõttest saadud täiendavad epidemioloogilised või muud andmed.

Artikkel 25

Kodulindude tapajärgse kontrolli praktiline kord

Kõik kodulinnud peavad läbima tapajärgse kontrolli, mille juures võivad abiks olla tapamaja töötajad vastavalt määruse (EL) nr 2017/625 artikli 18 lõikele 3. Veterinaarjärelevalve ametnik või tema abi viib kõnealuse määruse artikli 18 lõike 2 punkti c kohaselt isiklikult läbi järgmised kontrollid:

iga linnukarja representatiivse valimi sisikonna ja kehaõõnsuste igapäevane kontrollimine;

igast linnukarjast juhuslikult valitud, tapajärgse kontrolli järel inimtoiduks kõlbmatuks tunnistatud lindude osade või tervete lindude üksikasjalik kontroll;

kõik täiendavad uuringud, mis osutuvad vajalikuks, kui on alust kahtlustada, et kõnealuste lindude liha võib olla inimtoiduks kõlbmatu.

Erandina lõikest 1 võivad pädevad asutused otsustada, et tapajärgse kontrolli läbib ainult üks representatiivne valim igast linnukarjast, kui:

toidukäitlejatel on veterinaarjärelevalve ametnikku rahuldaval viisil kehtestatud süsteem, mis võimaldab avastada ja eraldada kõrvalekalletega, saastunud või defektidega linde;

tapamaja on pika aja jooksul vastanud järgmistele nõuetele:

üld- ja erinõuded vastavalt määruse (EÜ) nr 852/2004 artiklile 4, sealhulgas mikrobioloogilised kriteeriumid, mida kohaldatakse määruse (EÜ) nr 2073/2005 I lisa punktide 1.28 ja 2.1.5 suhtes;

ii)

HACCP-põhised menetlused vastavalt määruse (EÜ) nr 852/2004 artiklile 5 ning

iii)

hügieeni erieeskirjad vastavalt määruse (EÜ) nr 853/2004 artiklile 5 ja III lisa II jaole;

tapaeelse kontrolli ajal või toidutarneahelat käsitleva teabe kontrollimisel ei leitud ühtki kõrvalekallet, mis võiks kujutada endast tõsist probleemi inimeste või loomade tervisele, mille tõttu võiks osutuda vajalikuks artiklites 40–44 sätestatud meetmed.

Rasvamaksa tootmiseks kasvatatud kodulindude ja määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa II jao VI peatüki punktide 8 ja 9 kohaselt päritoluettevõttes tapetud, siseelunditest viivitusega puhastatud kodulindude puhul toimub tapajärgne kontroll lihalõikusettevõttes, kuhu selliseid rümpasid transporditakse otse päritoluettevõttest.

Artikkel 26

Tehistingimustes peetavate jäneseliste tapajärgse kontrolli praktiline kord

Tehistingimustes peetavate jäneseliste suhtes kohaldatakse artikli 25 kohast kodulindude tapajärgse kontrolli praktilist korda. Samal päeval ühes päritoluettevõttes tapetud tehistingimustes peetavate jäneseliste suhtes kohaldatakse artikli 25 sätteid, mida kohaldatakse ühe kodulinnukarja suhtes.

Artikkel 27

Tehistingimustes peetavate ulukite tapajärgse kontrolli praktiline kord

Tehistingimustes peetavate ulukite puhul kehtivad järgmised tapajärgse kontrolli menetlused:

väikeste (< 100 kg) hirvlaste puhul kasutatakse artiklis 21 lammaste kohta sätestatud tapajärgseid menetlusi, kuid põhjapõtrade puhul kasutatakse artiklis 20 lammaste kohta sätestatud tapajärgseid menetlusi ja nende keelt võib ilma pead kontrollimata kasutada inimtoiduks;

uluksigade puhul kohaldatakse artiklis 23 kodusigade kohta sätestatud tapajärgseid menetlusi;

▼M2

punktis a ja b nimetamata looduslike kabiloomade puhul kohaldatakse artiklis 19 veiste kohta sätestatud tapajärgse kontrolli menetlusi;

▼B

silerinnaliste lindude puhul kohaldatakse artikli 25 lõikes 1 kodulindude kohta sätestatud tapajärgseid menetlusi.

Kui loomad on tapetud väljaspool tapamaja, kontrollib veterinaarjärelevalve ametnik tapamajas sertifikaati.

Artikkel 28

Looduslike ulukite tapajärgse kontrolli praktiline kord

Veterinaarjärelevalve ametnik kontrollib, et teise liikmesriigi territooriumilt ulukikäitlusettevõttesse transporditavate nülgimata looduslike suurulukitega oleks kaasas määruse (EL) nr 636/2014 lisas sätestatud näidisele vastav veterinaarsertifikaat või määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa IV jao II peatüki punkti 8 alapunkti b kohane deklaratsioon/kohased deklaratsioonid. Veterinaarjärelevalve ametnik võtab arvesse kõnealuse sertifikaadi või deklaratsiooni(de) sisu.

Tapajärgse kontrolli käigus viib veterinaarjärelevalve ametnik läbi järgmised toimingud:

rümba, selle õõnsuste ja vajaduse korral organite visuaalne kontroll, et:

avastada kõrvalekaldeid, mis ei ole tingitud jahipidamisest. Sel puhul võib diagnoos põhineda mis tahes teabel, mille koolitatud isik on esitanud loomade käitumise kohta enne surmamist;

ii)

kontrollida, et surmapõhjus ei ole muu kui jahipidamine;

organoleptiliste kõrvalekallete uuring;

organite palpeerimine ja vajaduse korral neisse sisselõigete tegemine;

kui on tõsiselt alust kahtlustada jääkide või saasteainete esinemist, analüüs, milleks võetakse proove muudest kui jahipidamise põhjustatud jääkidest, sh keskkonna saasteainetest. Kui selliste kahtluste põhjal on tehtud ulatuslikum kontroll, peab veterinaarjärelevalve ametnik ootama seni, kuni kõnealune kontroll on lõpetatud, enne kui ta asub hindama kõiki sama jahi käigus tapetud looduslikke ulukeid või nende osasid, millel kahtlustatakse olevat samu kõrvalekaldeid;

selliste tunnuste uurimine, mis osutavad, et liha kujutab endast terviseriski, sh:

elusloomade ebatavaline käitumine või üldseisundi häire jahimehe teate kohaselt;

ii)

kasvajad või mädakolded, kui neid on arvukalt või kui neid esineb siseorganites või lihastes;

iii)

artriit, munandipõletik, maksa või põrna patoloogilised muutused, soolte või nabapiirkonna põletikud;

iv)

kehaõõnsustes, maos, sooltes või uriinis olevad, muust kui jahipidamisest tulenevad võõrkehad, kui rinnakelme või kõhukelme on värvi muutnud (kui kõnealused siseelundid on alles);

parasiitide esinemine;

vi)

märgatav gaaside teke seedekulglas ja siseelundite värvi muutus (kui kõnealused siseelundid on alles);

vii)

lihaskoe või elundite värvi, koostise või lõhna märgatavad kõrvalekalded;

viii)

vanad lahtised luumurrud;

ix)

lahjumine ja/või üldine või lokaalne turse;

rinnakelme ja kõhukelme värsked liited;

xi)

muud ilmselged ulatuslikud muutused, nt mädanemine.

Kui veterinaarjärelevalve ametnik seda nõuab, lõigatakse selgroog ja pea pikkupidi pooleks.

Väikeste looduslike ulukite puhul, keda ei ole kohe pärast surmamist siseelunditest puhastatud, teeb veterinaarjärelevalve ametnik tapajärgse kontrolli samast kohast pärinevate loomade representatiivse valimiga. Kui kontrollimisel ilmneb inimestele nakkav haigus või muud lõike 2 punktis e loetletud tunnused, kontrollib veterinaarjärelevalve ametnik veel kogu partiid, et kindlaks teha, kas tunnistada see inimtoiduks kõlbmatuks või kas iga rümpa tuleb eraldi kontrollida.

Veterinaarjärelevalve ametnik võib loomade asjakohastesse kehaosadesse teha täiendavaid sisselõikeid ja neid osi täiendavalt kontrollida, kui see on lõpliku diagnoosi panemiseks vajalik. Kui hinnangut ei ole võimalik anda üksnes lõikes 2 nimetatud toimingute põhjal, tuleb teha täiendavad uuringud laboratooriumis.

Lisaks artiklis 45 kirjeldatud juhtudele tunnistatakse inimtoiduks kõlbmatuks liha, millel ilmneb tapajärgse kontrolli käigus mõni lõike 2 punktis e loetletud tunnustest.

4. jagu

Konkreetsete ohtude ametlik kontroll ja laboratoorsed uuringud

Artikkel 29

Transmissiivsete spongiformsete entsefalopaatiate (TSEd) ametliku kontrolli praktiline kord

Lisaks määruse (EÜ) nr 999/2001 nõuetele, mis käsitlevad TSEde ametlikku kontrolli, kontrollib veterinaarjärelevalve ametnik määratletud riskiteguriga materjali eemaldamist, eraldamist ja vajaduse korral märgistamist ka vastavalt kõnealuse määruse artikli 8 lõikes 1 ja loomseid kõrvalsaadusi käsitleva määruse (EÜ) nr 1069/2009 artiklis 12 sätestatud eeskirjadele.

Veterinaarjärelevalve ametnik tagab, et toidukäitleja võtab kõik vajalikud meetmed, et vältida tapmise, sh tuimastuse käigus liha saastumist määratletud riskiteguriga materjaliga. See kehtib ka määratletud riskiteguriga materjali kõrvaldamise kohta.

Artikkel 30

Tapajärgse kontrolli ajal koduveistele ja sigalastele tehtava ametliku tsüstitserkoosikontrolli praktiline kord

Artiklites 18, 19 ja 23 kirjeldatud tapajärgse kontrolli menetlused peavad olema miinimumnõuded veiste ja sigalaste (kodusead, tehistingimustes peetavad ulukid ja looduslikud ulukid) tsüstitserkoosi uurimisel. Artiklis 19 osutatud veiste puhul võivad pädevad asutused otsustada, et tapajärgsel kontrollil ei ole mälumislihaste sisselõiked kohustuslikud, kui:

kasutatakse spetsiaalset seroloogilist testi;

loomad on kasvatatud päritoluettevõttes, mis on ametlikult tsüstitserkoosivabaks tunnistatud, või

vastavalt direktiivi 2003/99/EÜ artikli 9 lõikele 1 koostatud aruande andmetest nähtub, et tsüstitserkoosi esinemissagedus päritolupopulatsioonis või selgelt määratletud allpopulatsioonis on 95 % tõenäosusega väiksem kui üks miljonist või et viimase viie aasta jooksul (või kahe aasta jooksul, kui see on tõendatud ja põhjendatud pädevate asutuste riskianalüüsiga) ei ole ühegi tapetud looma puhul avastatud selle esinemist.

Tsüstitserkidega nakatunud liha tunnistatakse inimtoiduks kõlbmatuks. Kui loomad ei ole tsüstitserkidega üleni nakatunud, võib nakatumata osad pärast külmtöötlemist tunnistada inimtoiduks kõlblikuks.

Artikkel 31

Tapajärgse kontrolli ajal tehtava ametliku keeritsussikontrolli praktiline kord

Sigalaste, kabjaliste ja muude keeritsussile vastuvõtlike liikide rümpasid uuritakse Trichinella suhtes vastavalt määrusele (EL) 2015/1375, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse ühte kõnealuse määruse artiklis 3 sätestatud eranditest.

Trihhiinidega nakatunud liha tunnistatakse inimtoiduks kõlbmatuks.

Artikkel 32

Tapajärgse kontrolli ajal kabjalistele tehtava ametliku malleusekontrolli praktiline kord

Kabjaliste värske liha lastakse turule ainult siis, kui see on saadud kabjalistelt, keda on vähemalt 90 päeva jooksul enne tapmist peetud liikmesriigis või kolmandas riigis või selle piirkonnas, kust on lubatud kabjalisi liitu tuua.

Kabjalisi, kes on pärit liikmesriigist või kolmandast riigist või selle piirkonnast, mis ei vasta Maailma Loomatervise Organisatsiooni sätestatud malleusevaba riigi kriteeriumidele, kontrollitakse malleuse suhtes hingetoru, kõri, ninaõõne ning põskkoopa ja selle kõrvalurgete limaskesta hoolika vaatluse teel pärast pea pikuti lahtilõikamist ja ninavaheseina eemaldamist.

Nende kabjaliste liha, kellel on diagnoositud malleus, tunnistatakse inimtoiduks kõlbmatuks.

Artikkel 33

Tapajärgse kontrolli ajal tehtava ametliku tuberkuloosikontrolli praktiline kord

Kui loomade reaktsioon tuberkuliinile oli positiivne või ebaselge või on põhjust kahtlustada nakkust, tapetakse loomad teistest loomadest eraldi, võttes ettevaatusabinõud teiste rümpade, tapaliini ja tapamaja personali nakatumisriski ärahoidmiseks.

Kõigi nende loomade liha, kelle puhul tapajärgse kontrolli käigus tulid ilmsiks tuberkuloossete kahjustuste sarnased paiksed kahjustused mitmes elundis või mitmes rümba osas, tunnistatakse inimtoiduks kõlbmatuks. Kui tuberkuloosne kahjustus on leitud üksnes ühe elundi või rümba osa lümfisõlmedest, tunnistatakse inimtoiduks kõlbmatuks üksnes kõnealune elund või rümba osa ja selle küljes olevad lümfisõlmed.

Artikkel 34

Tapajärgse kontrolli ajal tehtava ametliku brutselloosikontrolli praktiline kord

Kui loomade reaktsioon brutselloositestile oli positiivne või ebaselge või on põhjust kahtlustada nakkust, tapetakse loomad teistest loomadest eraldi, võttes ettevaatusabinõud teiste rümpade, tapaliini ja tapamaja personali nakatumisriski ärahoidmiseks.

Nende loomade liha, kelle puhul tapajärgse kontrolli käigus tulid ilmsiks kahjustused, mis viitavad ägedale brutselloosile, tunnistatakse inimtoiduks kõlbmatuks. Kui loomade reaktsioon brutselloositestile oli positiivne või ebaselge, tuleb udar, suguelundid ja veri tunnistada inimtoiduks kõlbmatuks isegi siis, kui selliseid kahjustusi ei ole leitud.

Artikkel 35

Ametliku salmonelloosikontrolli praktiline kord

Pädevad asutused kontrollivad määruse (EÜ) nr 2073/2005 I lisa 2. peatüki punktide 2.1.3, 2.1.4 ja 2.1.5 nõuetekohast rakendamist toidukäitlejate poolt, kohaldades üht või mitut järgmist meedet:

ametlik proovivõtt, kasutades samu meetodeid ja proovivõtu ala, mida kasutavad toidukäitlejad. Igast tapamajast võetakse igal aastal vähemalt 49 juhuslikku proovi ( 11 ). Väikeste tapamajade puhul võib seda arvu riskihinnangu alusel vähendada;

kogu teabe kogumine toidukäitlejate võetud selliste proovide koguarvu ja selliste positiivsete salmonella proovide arvu kohta, mis võetakse määruse (EÜ) nr 2073/2005 artikli 5 kohaselt kõnealuse määruse I lisa 2. peatüki punktide 2.1.3, 2.1.4 ja 2.1.5 raames;

kogu teabe kogumine proovide koguarvu ja positiivsete salmonella proovide arvu kohta, mis on võetud riiklike kontrolliprogrammide raames liikmesriikides või liikmesriikide piirkondades, mille puhul on seoses veise-, hobuse-, sea- ja linnuliha tootmisega määruse (EÜ) nr 853/2004 artikli 8 kohaselt heaks kiidetud eritagatised.

Kui toidukäitleja ei suuda mitmel korral järgida protsessi hügieenikriteeriumi, nõuavad pädevad asutused temalt tegevuskava esitamist ja jälgivad rangelt selle tulemusi.

Proovide koguarvu ja positiivsete salmonella proovide arvu kohta esitatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/99/EÜ artikli 9 lõike 1 kohane aruanne, eristades vajaduse korral käesoleva määruse lõike 1 punktide a, b ja c alusel võetud proovid.

Artikkel 36

Kampülobakteri ametliku kontrolli praktiline kord

Pädevad asutused kontrollivad määruse (EÜ) nr 2073/2005 I lisa 2. peatüki punkti 2.1.9 (protsessi hügieenikriteerium broilerirümpadel esineva kampülobakteri kohta) nõuetekohast rakendamist toidukäitlejate poolt, kohaldades järgmisi meetmeid:

ametlik proovivõtt, kasutades samu meetodeid ja proovivõtu ala, mida kasutavad toidukäitlejad. Igast tapamajast võetakse igal aastal vähemalt 49 juhuslikku proovi. Väikeste tapamajade puhul võib seda arvu riskihinnangu alusel vähendada; või

kogu teabe kogumine toidukäitlejate võetud selliste proovide koguarvu ja selliste üle 1 000 CFU/g kampülobakterit sisaldavate proovide arvu kohta, mis võetakse määruse (EÜ) nr 2073/2005 artikli 5 kohaselt kõnealuse määruse I lisa 2. peatüki punkti 2.1.9 raames;

Kui toidukäitleja ei suuda mitmel korral järgida protsessi hügieenikriteeriumi, nõuavad pädevad asutused temalt tegevuskava esitamist ja jälgivad rangelt selle tulemusi.

Proovide koguarvu ja üle 1 000 CFU/g kampülobakterit sisaldavate proovide arvu kohta esitatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/99/EÜ artikli 9 lõike 1 kohane aruanne, eristades vajaduse korral lõike 1 punktide a ja b alusel võetud proovid.

Artikkel 37

Laboratoorsete uuringutega seotud erinõuded

Määruse (EL) 2017/625 artikli 18 lõike 2 punkti d alapunktide ii ja iv kohaste laboratoorsete uuringute läbiviimisel tagab veterinaarjärelevalve ametnik, et proovide võtmisel identifitseeritakse ja käideldakse proove nõuetekohaselt ning saadetakse need vastavasse laborisse seoses:

zoonooside ja zoonootilise toimega mõjurite seire ja kontrolliga;

TSEde seire aastakavaga vastavalt määruse (EÜ) nr 999/2001 artiklile 6;

selliste farmakoloogiliste toimeainete või toodete tuvastamine, mis on kas keelatud või millele ei ole luba antud, ning selliste reguleeritud farmakoloogiliste toimeainete, pestitsiidide, söödalisandite ja saasteainete kontroll, mis ületavad liidus kohaldatavaid maksimummäärasid, eelkõige määruse (EL) nr 2017/625 artikli 110 lõike 2 ja direktiivi 96/23/EÜ artiklis 5 osutatud jääkide või ainete tuvastamise riiklike kavade raames;

määruses (EL) 2016/429 sätestatud loomatervishoiu eeskirjadega hõlmatud loomataudi avastamine.

Veterinaarjärelevalve ametnik tagab, et kõik täiendavad laboratoorsed uuringud, mida peetakse määruse (EL) nr 2017/625 artikli 18 lõikes 2 sätestatud kohustuste täitmiseks vajalikuks, toimuvad nii, nagu nõutud.

5. jagu

Loomade heaolu ametlik kontroll

Artikkel 38

Loomade heaolu ametlik kontroll vedamise ja tapmise ajal

Veterinaarjärelevalve ametnik kontrollib vastavust määruse (EÜ) nr 1/2005 kohastele eeskirjadele loomade kaitse kohta vedamise ajal ja määruse (EÜ) nr 1099/2009 kohastele eeskirjadele loomade kaitse kohta tapmise ajal ning loomade heaolu käsitlevatele riiklikele eeskirjadele.

III PEATÜKK

Kontrollitulemustest teavitamine ja meetmed, mida pädevad asutused peavad võtma konkreetsetel värske liha ja loomade heaoluga seotud nõutele mittevastavuse juhtudel

Artikkel 39

Ametliku kontrolli tulemustest teatamisega seotud meetmed

Veterinaarjärelevalve ametnik registreerib ja hindab kooskõlas artiklitega 7–38 tehtud ametlike kontrollide tulemusi.

Veterinaarjärelevalve ametnik võtab järgmised meetmed, kui kontrolli käigus ilmneb mis tahes haigus või seisund, mis võib mõjutada inimeste või loomade tervist või ohustada loomade heaolu:

veterinaarjärelevalve ametnik teavitab tapamaja käitajat;

kui käesolevas lõikes osutatud probleem tekkis esmatootmisel ning on seotud inimeste tervise, loomade tervise, loomade heaolu või veterinaarravimite jääkide, loata või keelatud ainete, pestitsiidijääkide, söödalisandite või saasteainetega, teavitab veterinaarjärelevalve ametnik:

päritoluettevõttes tegutsevat veterinaararsti;

ii)

veterinaarjärelevalve ametnikku, kes viis läbi tapaeelse kontrolli päritoluettevõttes, kui see ei ole sama kui punktis i osutatud isik;

iii)

päritoluettevõtte eest vastutavat toidukäitlejat (tingimusel, et selline teave ei kahjusta hilisemaid kohtumenetlusi), ja

iv)

päritoluettevõtte või jahipiirkonna järelevalve eest vastutavad pädevad asutused;

kui kõnealused loomad kasvatati mõnes teises riigis, tagab veterinaarjärelevalve ametnik, et selle riigi pädevaid asutusi teavitatakse.

Pädevad asutused sisestavad oma ametlike kontrollide tulemused asjaomastesse andmebaasidesse vähemalt siis, kui sellise teabe kogumine on ette nähtud direktiivi 2003/99/EÜ artikliga 4, nõukogu direktiivi 64/432/EMÜ ( 12 ) artikliga 8 ja direktiivi 2007/43/EÜ III lisaga.

Kui tapaeelset või -järgset kontrolli või muud ametlikku kontrolli tegev veterinaarjärelevalve ametnik kahtlustab sellise loomataudi olemasolu, mille kohta on määruses (EL) 2016/429 sätestatud loomatervishoiu eeskirjad, teavitab ta sellest pädevaid asutusi. Veterinaarjärelevalve ametnik ja pädevad asutused võtavad oma pädevuse piires kõik vajalikud meetmed ja ettevaatusabinõud tauditekitaja võimaliku leviku vältimiseks.

Veterinaarjärelevalve ametnik võib kasutada I lisas esitatud näidisdokumenti selleks, et edastada asjakohased tapaeelsete ja -järgsete kontrollide tulemused päritoluettevõttele, kus loomi peeti enne tapmist.

Kui loomi peeti mõne muu liikmesriigi päritoluettevõttes, edastavad selle liikmesriigi pädevad asutused, kus loomad tapeti, asjakohased tapaeelsete ja -järgsete kontrollide tulemused päritoluliikmesriigi pädevatele asutustele. Nad kasutavad I lisas esitatud näidisdokumenti mõlema asjaomase liikmesriigi ametlikes keeltes või liikmesriikide vahel kokku lepitud keeles.

Artikkel 40

Meetmed, mida võetakse toiduahelat käsitleva teabe suhtes kehtivatele nõuetele mittevastavuse korral

Veterinaarjärelevalve ametnik peab tagama, et loomad ei ole tapetud, ilma et tapamaja käitajale oleks kooskõlas artikli 9 lõike 2 punktidega a ja b esitatud, kontrollitud ja hinnatud toiduahelat käsitlevat asjakohast teavet.

Veterinaarjärelevalve ametnik võib erandina lõikest 1 lubada loomi tappa tapamajas juhul, kui toiduahelat käsitlev asjakohane teave ei ole kättesaadav. Sellisel juhul tuleb teave esitada enne, kui liha tunnistatakse inimtoiduks kõlblikuks, ning rümpasid ja rupsi tuleb kuni kõnealuse otsuse tegemiseni ladustada muust lihast eraldi.

Kui toiduahelat käsitlev asjakohane teave ei ole kättesaadav 24 tunni jooksul alates looma saabumisest tapamajja, tunnistab veterinaarjärelevalve ametnik kogu loomalt saadud liha inimtoiduks kõlbmatuks. Kui looma ei ole veel tapetud, tapetakse ta teistest loomadest eraldi, võttes tarvitusele kõik vajalikud ettevaatusabinõud loomade ja inimeste tervise kaitseks.

Artikkel 41

Meetmed, mida võetakse toiduahelat käsitlevas teabes täheldatud nõuetele mittevastavuse korral

Veterinaarjärelevalve ametnik veendub, et tapamaja käitaja ei võta tapmiseks loomi, kui toiduahelat käsitlevast teabest või muudest loomadega kaasasolevatest andmetest, dokumentidest või teabest nähtub, et:

loomad on pärit ettevõttest või alalt, mille suhtes kehtib liikumiskeeld või muu piirang loomade või inimeste tervisega seotud põhjustel;

ei ole järgitud veterinaarravimite kasutamise eeskirju, loomi on ravitud keelatud või loata ainetega või ei ole järgitud õigusaktides kehtestatud kemikaalijääkide või saasteainete piirnorme, või

tegemist on mõne muu seisundiga, mis võib kahjustada inimeste või loomade tervist.

Kui loomad on juba tapamajas, tuleb nad tappa eraldi ja tunnistada inimtoiduks kõlbmatuks, võttes kasutusele ettevaatusabinõud loomade ja inimeste tervise kaitsmiseks. Kui veterinaarjärelevalve ametnik peab seda vajalikuks, viiakse ametlikud kontrollid läbi päritoluettevõttes.

Artikkel 42

Meetmed, mida võetakse eksitava toiduahelat käsitleva teabe korral

Pädevad asutused võtavad asjakohaseid meetmeid, kui nad avastavad, et loomadega kaasasolevad andmed, dokumendid või muu teave ei vasta tegelikule olukorrale päritoluettevõttes või loomade tegelikule seisundile või nendega püütakse tahtlikult eksitada veterinaarjärelevalve ametnikku.

Nad võtavad meetmeid nende toidukäitlejate vastu, kes vastutavad loomade päritoluettevõtte eest, või mis tahes muu asjassepuutuva isiku, sh tapamaja käitaja vastu. Eelkõige võivad need meetmed seisneda lisakontrollis. Selliste lisakontrollide kulud kannab päritoluettevõtte eest vastutav toidukäitleja või muu asjassepuutuv isik.

Artikkel 43

Meetmed, mida võetakse elusloomade suhtes kehtivatele nõuetele mittevastavuse korral

Veterinaarjärelevalve ametnik kontrollib, kas toidukäitleja täidab määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa I jao IV peatüki punktis 3 sätestatud kohustust tagada, et inimtoiduks tapmiseks heakskiidetud loomad on nõuetekohaselt identifitseeritud. Veterinaarjärelevalve ametnik tagab, et loomad, kelle identiteet ei ole üheselt tuvastatav, tapetakse eraldi ja tunnistatakse inimtoiduks kõlbmatuks. Kui veterinaarjärelevalve ametnik peab seda vajalikuks, viiakse ametlikud kontrollid läbi päritoluettevõttes.

Veterinaarjärelevalve ametnik tagab, et loomi, kelle puhul on liha saastumise risk tapmise ajal lubamatult kõrge, nagu on sätestatud artikli 11 lõikes 4, ei tapeta inimtoiduks, välja arvatud juhul, kui loomad on eelnevalt puhastatud.

Veterinaarjärelevalve ametnik tagab, et loomi, kelle haigus või seisund võib edasi kanduda loomadele või liha käitlevatele või söövatele inimestele, ja üldiselt loomi, kellel esineb süsteemse haiguse või lahjumise kliinilisi tunnuseid või muid seisundeid, mis muudavad liha inimtoiduks kõlbmatuks, ei tapeta inimtoiduks. Sellised loomad tuleb tappa eraldi, et need ei saaks saastada muid loomi või rümpasid, ning tunnistada inimtoiduks kõlbmatuks.

Veterinaarjärelevalve ametnik peab edasi lükkama selliste loomade tapmise, kellel kahtlustatakse haigust või seisundit, mis võib kahjustada inimeste või loomade tervist. Sellised loomad peavad diagnoosi saamiseks läbima veterinaarjärelevalve ametniku tehtava üksikasjaliku tapaeelse kontrolli. Lisaks sellele võib veterinaarjärelevalve ametnik otsustada, et tapajärgset kontrolli tuleb täiendada proovivõtu ja laboratoorsete uuringutega. Kui on vaja vältida muu liha saastumist, tapetakse loomad eraldi või tavapärase tapaprotsessi lõpus, võttes kasutusele kõik muud vajalikud ettevaatusabinõud.

Veterinaarjärelevalve ametnik tagab, et loomi, kelles võib leiduda keelatud või ilma loata farmakoloogiliste toimeainete jääke või lubatud farmakoloogiliste toimeainete, pestitsiidide või saasteainete jääke määral, mis ületab liidu õigusaktides kehtestatud tasemeid, käideldakse kooskõlas direktiivi 96/23/EÜ artiklitega 16–19.

Veterinaarjärelevalve ametnik kehtestab tingimused, mille alusel loomi käideldakse tema järelevalve all konkreetse haiguse, nt brutselloos või tuberkuloos, või zoonootiliste toimega mõjurite, nt salmonella, likvideerimise või tõrje kava kohaselt. Pädevad asutused määravad kindlaks tingimused, mille alusel selliseid loomi võib tappa. Nimetatud tingimused koostatakse teiste loomade või teiste loomade liha saastamise vähendamiseks.

Reeglina tuleb tapamajja tapmiseks toodud loomad seal tappa. Erandjuhtudel, nt kui tapamaja vahendite töös esineb tõsiseid rikkeid, võib veterinaarjärelevalve ametnik siiski lubada liikumist otse teise tapamajja.

Kui päritoluettevõttes toimuva tapaeelse kontrolli ajal tuvastatakse nõuetele mittevastavus, mille tulemusel võib tekkida risk loomade või inimeste tervisele või loomade heaolule, ei luba veterinaarjärelevalve ametnik loomi tapamajja vedada ning kooskõlas artikli 39 lõike 2 punkti b alapunktidega i ja iii kohaldatakse asjakohaseid kontrollitulemustest teavitamist käsitlevaid meetmeid.

Artikkel 44

Meetmed, mida võetakse loomade heaolu suhtes kehtivatele nõuetele mittevastavuse korral

▼M2

Juhtudel, mil ei ole järgitud määruse (EÜ) nr 1099/2009 artiklites 3–9 ja 14–17 ning artiklis 19 sätestatud eeskirju loomade kaitse kohta nende tapmisel või surmamisel, kontrollib veterinaarjärelevalve ametnik, kas toidukäitleja võtab viivitamata vajalikud parandusmeetmed ja takistab selliste juhtumite kordumist.

▼B

Veterinaarjärelevalve ametnik kasutab proportsionaalseid ja järkjärgulisi täitemeetmeid, mis võivad sõltuvalt probleemi laadist ja tõsidusest ulatuda juhtnööride andmisest kuni tootmise aeglustamise ja peatamiseni.

Vajaduse korral teavitab veterinaarjärelevalve ametnik heaoluga seotud probleemidest teisi pädevaid asutusi.

Kui veterinaarjärelevalve ametnik tuvastab, et ei järgita määruses (EÜ) nr 1/2005 sätestatud eeskirju loomade kaitse kohta vedamise ajal, võtab ta vajalikud meetmed kooskõlas asjakohaste liidu õigusaktidega.

Kui veterinaarjärelevalve ametniku abi kontrollib loomade heaolu ja kontrollist nähtub, et loomakaitse-eeskirju ei järgita, teatab ta sellest viivitamata veterinaarjärelevalve ametnikule. Edasilükkamatutel juhtudel võtab ta enne veterinaarjärelevalve ametniku saabumist lõigetes 1–4 osutatud vajalikud meetmed.

Artikkel 45

Meetmed, mida võetakse värske liha suhtes kehtivatele nõuetele mittevastavuse korral

Veterinaarjärelevalve ametnik kuulutab värske liha inimtoiduks kõlbmatuks, kui:

see on saadud loomadelt, kes ei ole läbinud tapaeelset kontrolli vastavalt määruse (EL) 2017/625 artikli 18 lõike 2 punktile a või b, välja arvatud delegeeritud määruse (EL) 2019/624 artikli 12 lõike 1 punktis b osutatud looduslikud ulukid ja hulkuvad põhjapõdrad;

see on saadud loomadelt, kelle rups ei ole läbinud tapajärgset kontrolli vastavalt määruse (EL) 2017/625 artikli 18 lõike 2 punktile c, välja arvatud looduslike suurulukite sisikond, mis ei pea määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa IV jao II peatüki punkti 4 kohaselt ulukikäitlusettevõttes kerega kaasas olema;

see on saadud loomadelt, kes on enne tapmist surnud, surnult sündinud, sündimata või alla seitsme päeva vanustena tapetud;

see kujutab endast torkekohtade korrastamisel saadud lõikejääke;

see pärineb loomadelt, kes on haigestunud loomahaigusesse, mis on hõlmatud direktiivi 2002/99/EÜ I lisas loetletud liidu õigusaktides sätestatud loomatervishoiu eeskirjadega, välja arvatud juhul, kui liha on saadud kõnealuses direktiivis ette nähtud erinõuete kohaselt; seda erandit ei kohaldada, kui käesoleva määruse artiklite 33 ja 34 ametliku tuberkuloosi- ja brutselloosikontrolli nõuetes on sätestatud teisiti;

see on saadud loomadelt, kes on haigestunud mõnda generaliseerunud haigusesse, nt generaliseerunud septitseemia, püeemia, tokseemia või vireemia;

see ei vasta toidu ohutuse kriteeriumidele, mis on sätestatud määruse (EÜ) nr 2073/2005 I lisa I peatükis, et määrata kindlaks, kas toitu võib turule viia;

see on parasiitidega saastunud, välja arvatud juhul, kui artiklis 30 sätestatud ametliku tsüstitserkoosikontrolli nõuetes ei ole sätestatud teisiti;

see sisaldab kemikaalijääke või saasteaineid, mis ületavad määrustes (EL) nr 37/2010, (EÜ) nr 396/2005, (EÜ) nr 1881/2006 ja (EÜ) nr 124/2009 sätestatud tasemeid, või selliste ainete jääke, mis on keelatud või millele ei ole luba antud vastavalt määrusele (EL) nr 37/2010 või direktiivile 96/22/EÜ;

see sisaldab maksa ja neere üle kahe aasta vanustelt loomadelt, kes on pärit piirkondadest, kus direktiivi 96/23/EÜ artikli 5 kohaselt heakskiidetud kavade rakendamise käigus on ilmnenud, et keskkonnas on rohkelt raskemetalle;

seda on ebaseaduslikult töödeldud saastusest puhastavate ainetega;

▼M3

seda on ebaseaduslikult töödeldud ioniseeriva või UV-kiirgusega;

▼B

see sisaldab võõrkehi, välja arvatud looduslike ulukite küttimisel kasutatav materjal;

see ületab liidu õigusaktides või liidu õigusaktide puudumisel riiklikes eeskirjades sätestatud maksimaalse lubatud radioaktiivsuse taseme;

see osutab patoloogilistele või organoleptilistele muutustele, eelkõige tugevale soospetsiifilisele lõhnale või ebapiisavale veretustamisele (välja arvatud looduslike ulukite korral);

see on saadud kõhnunud loomadelt;

see sisaldab määratletud riskiteguriga materjali, välja arvatud juhul, kui selle eemaldamine on lubatud muus ettevõttes vastavalt määruse (EÜ) nr 999/2001 V lisa punktile 4.3 ja värske liha jääb pädevate asutuste kontrolli alla;

selles on näha mustust, fekaalset või muud saastumist;

see sisaldab verd, mis võib kujutada endast ohtu inimeste või loomadele tervisele nende loomade tervisliku seisundi tõttu, kellelt veri pärineb, või tapmisprotsessi kestel tekkinud saastumise tõttu;

ta leiab pärast kogu asjakohase teabe analüüsimist, et see võib endast kujutada riski inimeste või loomade tervisele või on mis tahes muul põhjusel inimtoiduks kõlbmatu;

sellega kaasnevad konkreetsed ohud vastavalt artiklitele 29–36.

Artikkel 46

Meetmed, mida võetakse heade hügieenitavade suhtes kehtivatele nõuetele mittevastavuse korral

Pädevad asutused võivad anda toidukäitlejale korralduse võtta viivitamata parandusmeetmeid, sealhulgas vähendada tapakiirust, kui kohal viibiv ametnik peab seda järgmistel juhtudel vajalikuks:

kui saastumine on tuvastatud rümba või selle õõnsuste välispindadel ja toidukäitleja ei võta asjakohaseid meetmeid olukorra parandamiseks või

kui pädevad asutused leiavad, et head hügieenitavad on ohustatud.

Sellistel juhtudel suurendavad pädevad asutused kontrollide intensiivsust kuni ajani, mil nad on veendunud, et toidukäitleja on saavutanud uuesti kontrolli protsessi üle.

IV PEATÜKK

Piirangud

Artikkel 47

Piirangud teatavale värskele lihale

Veterinaarjärelevalve ametnik võib kehtestada nõuded, mis käsitlevad sellistelt loomadelt saadud värske liha kasutamist, kes:

on hädatapetud mujal kui tapamajas või

on pärit karjadest, mille puhul liha töödeldakse enne turuleviimist määruse (EÜ) nr 2160/2003 II lisa E osa kohaselt.

V PEATÜKK

Inimtoiduks kõlbliku liha varustamine tervisemärgiga pärast tapaeelset ja -järgset kontrolli

Artikkel 48

Tervisemärgi tehnilised nõuded ja selle kasutamise praktiline kord

Veterinaarjärelevalve ametnik teostab järelevalvet tervisemärkidega varustamise ja kasutatavate märkide üle.

Veterinaarjärelevalve ametnik tagab eelkõige, et:

▼M2

tervisemärki kasutatakse üksnes kodukabiloomade ja tehistingimustes peetavate imetajatest ulukite (välja arvatud jäneselised) puhul, kes on läbinud tapaeelse ja -järgse kontrolli, ning suurulukite puhul, kes on läbinud tapajärgse kontrolli vastavalt määruse (EL) 2017/625 artikli 18 lõike 2 punktidele a, b ja c, kui ei ole alust kuulutada liha inimtoiduks kõlbmatuks. Siiski võib tervisemärki kasutada enne, kui keeritsussikontrolli ja/või TSE testide tulemused on kättesaadavad, kui järgitakse eeskirju, mis on sätestatud vastavalt rakendusmääruse (EL) 2015/1375 artikli 4 lõikes 3 ja määruse (EÜ) nr 999/2001 III lisa A peatüki I punkti alapunktides 6.2 ja 6.3 ning II punkti alapunktides 7.2 ja 7.3.

▼B

tervisemärk, milleks on tindipitser või põletusmärk, kantakse rümba välispinnale selliselt, et juhul, kui rümbad lõigatakse pool- või veerandrümpadeks või poolrümbad lõigatakse kolmeks osaks, on igal osal tervisemärk.

Pädevad asutused tagavad tervisemärgi kasutamise praktilise korra vastavalt II lisale.

Pädevad asutused tagavad, et nülgimata looduslike ulukite lihal ei ole tervisemärki seni, kuni uluk on pärast ulukikäitlusettevõttes nülgimist läbinud tapajärgse kontrolli ja on tunnistatud inimtoiduks kõlblikuks.

IV JAOTIS

TOORPIIMA, TERNESPIIMA, PIIMATOODETE JA TERNESPIIMAPÕHISTE TOODETE AMETLIKU KONTROLLI ERINÕUDED JA ÜHTNE MIINIMUMSAGEDUS, MIDA ON VAJA, ET REAGEERIDA TUNNUSTATUD ÜHTSETELE OHTUDELE JA RISKIDELE

Artikkel 49

Piima- ja ternespiimatootmisettevõtete kontroll

Veterinaarjärelevalve ametnik kontrollib, et toorpiima ja ternespiima tootmise tervishoiunõuded, mis on sätestatud määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa IX jao I peatüki I osas, oleksid täidetud. Eelkõige kontrollib veterinaarjärelevalve ametnik:

loomade tervisestaatust;

et ei ole kasutatud keelatud või loata farmakoloogilisi toimeaineid ning

et lubatud farmakoloogiliste toimeainete, pestitsiidide või saasteainete jääkide võimalik sisaldus ei ületa määrustes (EL) nr 37/2010, (EÜ) nr 396/2005 või (EÜ) nr 1881/2006 sätestatud piirnorme.

Lõikes 1 osutatud ametlik kontroll võib toimuda loomade ja inimeste tervist või loomade heaolu käsitlevate liidu sätete kohaselt tehtud veterinaarkontrollide ajal.

Kui on alust kahtlustada, et lõikes 1 osutatud tervishoiunõudeid ei täideta, kontrollib veterinaarjärelevalve ametnik loomade üldist tervislikku seisundit.

Piima- ja ternespiimatootmisettevõtted peavad läbima pädevate asutuste ametliku kontrolli, mille käigus tõendatakse, et määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa IX jao I peatüki II osas sätestatud hügieeninõuded on täidetud. Selline ametlik kontroll võib hõlmata inspekteerimist ja kutseorganisatsioonide poolt läbi viidud kontrollide järelevalvet. Kui ilmneb, et hügieen ei ole piisav, peavad pädevad asutused kindlaks tegema, et võetakse asjakohased sammud sellise olukorra parandamiseks.

Artikkel 50

Piima- ja ternespiima kontroll

Toor- ja ternespiima puhul teostavad pädevad asutused järelevalvet määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa IX jao I peatüki III osa kohaselt läbi viidud kontrollide üle. Testide tegemisel kasutavad pädevad asutused määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa IX jao I peatüki III osas toorpiima ja ternespiima jaoks sätestatud piirnormidele vastavuse kontrollimiseks käesoleva määruse III lisas sätestatud analüüsimeetodeid.

Kui tootmisettevõtte toidukäitleja ei ole parandanud olukorda kolme kuu jooksul pärast seda, kui pädevatele asutustele teatati esimest korda toorpiima ja ternespiima suhtes kehtivatele bakterite arvu ja/või somaatiliste rakkude arvu kriteeriumidele mittevastavusest, kontrollivad pädevad asutused, et:

toor- ja ternespiima tarnimine tootmisettevõttest on peatatud või

vastavalt pädevate asutuste eriloale või üldistele juhistele kohaldatakse toor- ja ternespiima suhtes selle töötlemise ja kasutamisega seotud nõudeid, mis on vajalikud inimeste tervise kaitseks.

Pädevad asutused kohaldavad kõnealust peatamist või nimetatud nõudeid seni, kuni toidukäitleja on tõendanud, et toor- ja ternespiim vastab jälle kriteeriumidele.

Pädevad asutused kasutavad määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa IX jao II peatüki II osas osutatud piimatoodete pastöriseerimisprotsessi nõuetekohasuse kontrollimiseks käesoleva määruse III lisas sätestatud analüüsimeetodeid.

V JAOTIS

KLASSIFITSEERITUD TOOTMIS- JA ÜLEKANDEALADELT PÄRIT ELUSATE KAHEPOOLMELISTE KARPLOOMADE AMETLIKU KONTROLLI ERINÕUDED

▼M3

Artikkel 51

Välistamine

Käesolevat jaotist kohaldatakse elusate kahepoolmeliste karploomade, elusate okasnahksete, elusate mantelloomade ja elusate meritigude suhtes. Käesolevat jaotist ei kohaldata mittefiltreeriva toitumisviisiga elusate meritigude ja mittefiltreeriva toitumisviisiga elusate okasnahksete suhtes.

▼B

Artikkel 52

Elusate kahepoolmeliste karploomade tootmis- ja ülekandealade klassifitseerimine

Pädevad asutused määravad kindlaks nende tootmis- ja ülekandealade asukohad ja piirid, mida nad klassifitseerivad kooskõlas määruse (EL) 2017/625 artikli 18 lõikega 6. Vajaduse korral võivad pädevad asutused seda teha koostöös toidukäitlejaga.

Pädevad asutused klassifitseerivad tootmis- ja ülekandealad, kust nad on lubanud koguda elusaid kahepoolmelisi karploomi, vastavalt fekaalse saastumise tasemele A-, B- ja C-klassi aladeks. Vajaduse korral võivad pädevad asutused seda teha koostöös toidukäitlejaga.

Tootmis- ja ülekandealade klassifitseerimiseks määravad pädevad asutused kindlaks iga tootmis- või ülekandeala proovivõtuperioodi, et kontrollida vastavust artiklites 53, 54 ja 55 osutatud standarditele.

I PEATÜKK

Elusate kahepoolmeliste karploomade tootmis- ja ülekandealade klassifitseerimise erinõuded

Artikkel 53

A-klassi alade nõuded

Pädevad asutused võivad klassifitseerida A-klassi aladeks alad, kust elusaid kahepoolmelisi karploomi võib koguda otsetarbimiseks.

Turule viidavad elusad kahepoolmelised karploomad, kes on pärit sellistelt aladelt, peavad vastama määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa VII jao V peatükis sätestatud elusate kahepoolmeliste karploomade tervisestandarditele.

A-klassi aladelt pärit elusate kahepoolmeliste karploomade puhul ei tohi 80 % proovidest, mis on kogutud proovivõtuperioodil, sisaldada rohkem kui 230 E. coli bakterit 100 g liha ja valvulaarvedeliku kohta.

Ülejäänud 20 % proovidest ei tohi sisaldada rohkem kui 700 E. coli bakterit 100 g liha ja valvulaarvedeliku kohta.

Hinnates kindlaksmääratud proovivõtuperioodi tulemustele toetudes, kas ala säilitab A-klassi ala staatuse, võivad pädevad asutused teha uurimisele toetuva riskihindamise põhjal otsuse, et arvesse ei võeta anomaalseid tulemusi, mis ületavad taset 700 E. coli bakterit 100 g liha ja valvulaarvedeliku kohta.

Artikkel 54

B-klassi alade nõuded

Pädevad asutused võivad klassifitseerida B-klassi aladeks alad, kust elusaid kahepoolmelisi karploomi võib koguda ja inimtoiduks turustada üksnes pärast töötlemist puhastuskeskuses või pärast ülekandmist, et artiklis 53 nimetatud tervishoiunõuded oleksid täidetud.

90 % kõnealustelt aladelt kogutud elusate kahepoolmeliste karploomade valimist ei tohi sisaldada rohkem kui 4 600 E. coli bakterit 100 g liha ja valvulaarvedeliku kohta.

Ülejäänud 10 % proovidest ei tohi sisaldada rohkem kui 46 000 E. coli bakterit 100 g liha ja valvulaarvedeliku kohta.

Artikkel 55

C-klassi alade nõuded

Pädevad asutused võivad klassifitseerida C-klassi alaks alad, kust elusaid kahepoolmelisi karploomi võib koguda ja turustada üksnes pärast pikaajalist ülekandmist, et artiklis 53 nimetatud tervishoiunõuded oleksid täidetud.

C-klassi aladelt kogutud elusad kahepoolmelised karploomad ei tohi sisaldada rohkem kui 46 000 E. coli bakterit 100 g liha ja valvulaarvedeliku kohta.

Artikkel 56

Sanitaaruuringu nõuded

Enne tootmis- või ülekandeala klassifitseerimist viivad pädevad asutused läbi sanitaaruuringu, mis hõlmab järgmist:

ülevaate koostamine inim- ja loomset päritolu saasteallikatest, mis võiksid tõenäoliselt olla nakkusallikaks tootmisaladel;

eri aastaaegadel esinevate orgaaniliste saasteainete koguste uurimine, võttes arvesse püügialade hooajalisi erinevusi nii inim- kui loomapopulatsioonides, sademehulkasid, heitveekäitlust jne;

saasteainete ringluse kindlaksmääramine tootmisala praeguste ringlusmudelite, batümeetria ning tõusude ja mõõnade tsükli abil.

Pädevad asutused teevad lõikes 1 sätestatud nõuetele vastava sanitaaruuringu kõikidel klassifitseeritud tootmis- ja ülekandealadel, kui seda ei ole varem läbi viidud.

Pädevaid asutusi võivad abistada muud ametiasutused või toidukäitlejad vastavalt tingimustele, mille on kehtestanud pädevad asutused seoses kõnealuse uuringu läbiviimisega.

Artikkel 57

Seirekava

Pädevad asutused kehtestavad elusate kahepoolmeliste karploomade tootmispiirkondade seirekava, mis põhineb artiklis 56 osutatud sanitaaruuringu analüüsil. Kavaga ette nähtud proovide arv, proovivõtukohtade geograafiline jaotus ja proovivõtusagedus peavad tagama, et analüüsitulemused on kõnealuse ala jaoks representatiivsed.

Artikkel 58

Pädevad asutused kehtestavad korra, millega tagatakse, et artiklis 56 osutatud sanitaaruuring ja artiklis 57 osutatud seirekava esindavad asjaomast ala.

II PEATÜKK

Elusate kahepoolmeliste karploomade klassifitseeritud tootmis- ja ülekandealade seirenõuded

Artikkel 59

Klassifitseeritud ülekande- ja tootmisalade seire

Pädevad asutused teostavad korrapäraselt määruse (EL) 2017/625 artikli 18 lõike 6 kohaselt klassifitseeritud tootmis- ja ülekandealade seiret, et kontrollida:

et elusate kahepoolmelistele karploomade päritolu ja sihtkoha osas ei esineks väärkasutust;

elusate kahepoolmeliste karploomade mikrobioloogilist kvaliteeti klassifitseeritud tootmis- ja ülekandealadel;

toksiini tootva planktoni esinemist tootmis- ja ülekandevees ning merelise biotoksiini esinemist elusates kahepoolmelistes karploomades;

keemiliste saasteainete esinemist elusates kahepoolmelistes karploomades.

Artikkel 60

Mereliste biotoksiinide tuvastamise tunnustatud meetodid elusate kahepoolmeliste karploomade puhul

Pädevad asutused kasutavad V lisas sätestatud analüüsimeetodeid, et kontrollida määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa VII jao V peatüki punktis 2 sätestatud piirnormidele vastavust ja vajaduse korral nõuete järgimist toidukäitlejate poolt. Toidukäitlejad kasutavad neid meetodeid vajaduse korral.

Direktiivi 2010/63/EL artikli 4 kohaselt kasutatakse võimaluse korral kõnealuse direktiivi artikli 3 lõikes 1 määratletud protseduuri asemel teaduslikult rahuldavat meetodit või katsestrateegiat, mis ei nõua elusloomade kasutamist.

Vastavalt direktiivi 2010/63/EL artiklile 4 tuleb bioloogiliste meetodite kasutamisel võtta arvesse asendamise, täiustamise ja vähendamise elemente.

Artikkel 61

Proovivõtukavad

Artikli 59 punktides b, c ja d sätestatud kontrollide tegemiseks koostavad pädevad asutused proovivõtukavad, mille kohaselt sellised kontrollid toimuvad korrapäraste intervallide tagant või iga üksikjuhtumi puhul eraldi, kui kogumisperioodid ei ole korrapärased. Proovivõtukohtade geograafiline jaotus ja proovivõtusagedus peavad tagama, et analüüsitulemused on asjaomase tootmis- ja ülekandeala jaoks representatiivsed.

Elusate kahepoolmeliste karploomade mikrobioloogilise kvaliteedi kontrollimise proovivõtukavades tuleb eelkõige võtta arvesse:

fekaalse saastumise tõenäolist varieerumist;

artikli 56 lõikes 1 osutatud parameetreid.

Klassifitseeritud tootmis- ja ülekandealade vees toksiini tootva planktoni ja elusates kahepoolmelistes karploomades mereliste biotoksiinide esinemise kontrollimise proovivõtukavades tuleb eelkõige arvesse võtta merelisi biotoksiine sisaldava planktoni esinemise võimalikke muutusi. Proovivõtt peab hõlmama järgmist:

korrapärased proovivõtmised muutuste avastamiseks toksiine sisaldava planktoni koostises ning selle geograafilist jaotuses. Elusate kahepoolmeliste karploomade lihas ladestunud toksiinide esinemisele viitavatele tulemustele peab järgnema intensiivne proovide võtmine;

perioodilised toksilisuse uuringud, mille puhul kasutatakse kahjustatud aladelt pärit elusaid kahepoolmelisi karploomi, kes on saastumisele kõige vastuvõtlikumad.

Elusatele kahepoolmelistele karploomadele tehtava toksiinianalüüsi proove võetakse saagikoristusperioodi jooksul iga nädal, välja arvatud järgmistel juhtudel:

proovivõtusagedust võib vähendada teatavatel klassifitseeritud ülekande- või tootmisaladel või teatavat liiki elusate kahepoolmeliste karploomade osas, kui toksiinide või fütoplanktoni esinemist käsitleva riskihinnangu põhjal oletatakse, et toksiliste perioodide risk on väga väike;

proovivõtusagedust suurendatakse, kui sellise hinnangu põhjal oletatakse, et iganädalased proovivõtud ei ole piisavad.

Lõikes 4 osutatud riskihinnang vaadatakse korrapäraselt üle, et hinnata toksiinide esinemise riski kõnealuste alade elusates kahepoolmelistes karploomades.

Kui saadaval on andmed toksiinide ladestumise määra kohta samal alal kasvavate liikide rühma puhul, võib indikaatorliigina kasutada kõige kõrgema ladestumise määraga liiki. Selle abil lubatakse rühma kõikide liikide kasutamist, kui indikaatorliigi toksiinitasemed on seadusega ettenähtud piirmääradest madalamad. Kui indikaatorliigi toksiinitasemed on seadusega ettenähtud piirmääradest suuremad, on muude liikide kogumine lubatud üksnes siis, kui muude liikide täiendaval analüüsil ilmneb, et nende toksiinitasemed on piirmääradest madalamad.

Planktoni seire puhul on proovid klassifitseeritud tootmis- ja ülekandeala vee suhtes representatiivsed ja neist saadakse teavet toksiliste liikide esinemise ja populatsioonisuundumuste kohta. Kui toksilistes populatsioonides avastatakse muutused, mis võivad põhjustada toksiinide ladestumist, suurendatakse elusatelt kahepoolsetelt karploomadelt proovide võtmise sagedust või suletakse alad ettevaatusabinõuna seniks, kuni saadakse toksiinianalüüsi tulemused.

Keemiliste saasteainete esinemise kontrollimise proovivõtukavade abil peaks olema võimalik kindlaks teha, kas ületatakse komisjoni määruses (EÜ) nr 1881/2006 kehtestatud tasemeid.

III PEATÜKK

Klassifitseeritud tootmis- ja ülekandealade seirejärgne majandamine

Artikkel 62

Seirele järgnevad otsused

Kui artikliga 59 ette nähtud seire tulemustest ilmneb, et elusate kahepoolmeliste karploomade tervishoiunorme ei täideta või et on teistsugune risk inimeste tervisele, peavad pädevad asutused kõnealuse tootmis- või ülekandeala sulgema, tõkestades elusate kahepoolmeliste karploomade kogumist. Nad võivad siiski tootmis- või ülekandeala uuesti klassifitseerida B- või C-klassi tootmis- või ülekandealana, kui see vastab artiklites 54 ja 55 sätestatud asjakohastele kriteeriumidele ja puudub muu risk inimese tervisele.

Kui mikrobioloogilise seire tulemused näitavad, et artiklis 53 osutatud elusate kahepoolmeliste karploomade tervishoiunormid ei ole täidetud, võivad pädevad asutused riskianalüüsi alusel ning üksnes ajutiselt ja ühekordselt lubada jätkata saagi kogumist ilma sulgemiseta või ümberklassifitseerimiseta järgmistel tingimustel:

asjaomane klassifitseeritud tootmisala ja kõik heakskiidetud ettevõtted, kes saavad sealt elusaid kahepoolmelisi karploomi, on samade pädevate asutuste ametliku kontrolli all;

asjaomaste elusate kahepoolmeliste karploomade suhtes kohaldatakse sobivaid piiravaid meetmeid, näiteks puhastamist, ülekandmist või töötlemist.

Määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa VII jao I peatükis osutatud lisatud registreerimisdokument peab sisaldama kogu teavet lõike 2 kohaldamise kohta.

Pädevad asutused kehtestavad tingimused, mille alusel saab lõiget 2 kasutada, et tagada asjaomase tootmisala vastavus artiklis 53 kehtestatud kriteeriumidele.

Artikkel 63

Tootmisalade taasavamine

Pädevad asutused võivad taasavada suletud tootmis- või ülekandeala ainult siis, kui elusate kahepoolmeliste karploomade tervishoiustandardid vastavad uuesti määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa VII jao V peatüki asjakohastele nõuetele ja puudub muu risk inimeste tervisele.

Kui pädevad asutused on sulgenud tootmis- või ülekandeala planktoni või sellise toksiinide sisalduse tõttu elusates kahepoolmelistes molluskites, mis ületavad määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa VII jao V peatüki punktis 2 sätestatud mereliste biotoksiinide piirmäära, võivad nad selle taasavada ainult siis, kui seadusega ettenähtud piirmääradest madalam analüüsitulemus saadakse vähemalt kahel järjestikusel katsel, mille tegemise vahel on vähemalt 48 tundi.

Tootmis- või ülekandeala taasavamise otsuse tegemisel võivad pädevad asutused võtta arvesse teavet fütoplanktoni trendide kohta.

Kui on selgeid andmeid kõnealuse piirkonna toksilisuse dünaamika kohta ja tingimusel, et värsked andmed toksilisuse vähenemissuundumuste kohta on kättesaadavad, võivad pädevad asutused otsustada taasavada ala, mille puhul ühe proovivõtu põhjal saadud tulemused jäävad määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa VII jao V peatüki punktiga 2 ettenähtud piirmääradest allapoole.

Artikkel 64

Kontrollisüsteem

Pädevad asutused loovad kontrollisüsteemi tagamaks, et inimeste tervist kahjustavaid loomseid saadusi ei viida turule. Kontrollisüsteemi alla kuuluvad laboratoorsed uuringud, mille eesmärk on kontrollida, kas toidukäitlejad täidavad lõpptoote, sealhulgas elusate kahepoolmeliste karploomade ja nendest saadud toodete suhtes kehtestatud nõudeid kõigil tootmis-, töötlemis- ja turustamisetappidel.

Nimetatud kontrollisüsteemi abil tõendatakse vajaduse korral, et mereliste biotoksiinide ja saasteainete tasemed ei ületa ohutustasemeid ja et karploomade mikrobioloogiline kvaliteet ei ohusta inimeste tervist.

Artikkel 65

Pädevate asutuste otsused

Pädevad asutused tegutsevad viivitamata, kui tootmispiirkond tuleb sulgeda või ümber klassifitseerida või selle võib uuesti avada või kui elusate kahepoolmeliste karploomade suhtes kohaldatakse artikli 62 lõikes 2 osutatud meetmeid.

Kui pädevad asutused otsustavad tootmisalade klassifitseerimise, ümberklassifitseerimise, avamise või sulgemise üle vastavalt artiklitele 52, 62 ja 63, võivad nad arvesse võtta toidukäitlejate või toidukäitlejaid esindavate organisatsioonide tehtud kontrollide tulemusi, kuid üksnes juhul, kui analüüse tegev labor on määratud pädevate asutuste poolt ning proovide võtmine ja analüüsimine toimub vastavalt protokollile, milles on ühiselt kokku leppinud asjaomased pädevad asutused ja toidukäitlejad või organisatsioonid.

IV PEATÜKK

Muud nõuded

Artikkel 66

Teabe salvestamine ja vahetus

Pädevad asutused peavad:

koostama ja ajakohastama nende klassifitseeritud tootmis- ja ülekandealade loetelu, kust võib püüda elusaid kahepoolmelisi karploomi artikli 52 nõuete kohaselt; loetelus on esitatud alade üksikasjalik asukoht ja piirid ning klass, millesse ala on klassifitseeritud. See loetelu tuleb edastada huvitatud osapooltele, keda käesolev määrus mõjutab, näiteks tootjatele ning puhastus- ja väljastuskeskuste käitajatele;

►C1 teavitama huvitatud osapooli, nt tootjaid, korjajaid ning puhastus- ja väljastuskeskuste käitajaid viivitamata kõigist tootmisala koha, piiride või klassi muutmistest, selle ajutisest või lõplikust sulgemisest või artikli 62 lõikes 2 osutatud meetmete kohaldamisest. ◄

VI JAOTIS

KALANDUSTOODETE AMETLIKU KONTROLLI ERINÕUDED JA ÜHTNE MIINIMUMSAGEDUS

Artikkel 67

Tootmise ja turule laskmise ametlik kontroll

Kalandustoodete tootmise ja turule laskmise ametlik kontroll hõlmab määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa VIII jaos sätestatud nõuetele vastavuse kontrollimist, eelkõige:

lossimise ja esimese müügi hügieeninõuete korrapärast kontrolli;

laevade ja maismaal asuvate ettevõtete, sh kalaoksjonite ja hulgimüügiturgude korrapäraseid inspekteerimisi, mille käigus kontrollitakse eelkõige:

kas heakskiidutingimused on endiselt täidetud;

ii)

kas kalandustooteid käideldakse nõuetekohaselt;

iii)

hügieeni- ja temperatuurinõuetele vastavust;

iv)

ettevõtete, sh laevade, ning nende vahendite ja seadmete puhtust ja personali hügieeni;

ladustamis- ja transporditingimuste kontrolli.

Artikkel 68

Ametliku kontrolli toimumiskoht

Pädevad asutused teevad ametlikku kontrolli laevadel, kui need peatuvad mõnes liikmesriigi sadamas. Kõnealust kontrolli tehakse kõigil laevadel, mis lossivad kalandustooteid ELi sadamates, olenemata nende lipuriigist.

Lipuriigi pädevad asutused võivad teha ametlikke kontrolle oma lipu all sõitvatel laevadel, kui laev on merel või mõne muu liikmesriigi või kolmanda riigi sadamas.

Artikkel 69

Tehas-, külmutus- või külmveolaevade heakskiitmine

Kui liikmesriigi lipu all sõitvat tehas-, külmutus- või külmveolaeva inspekteeritakse laeva heakskiitmise eesmärgil, teostavad lipuliikmesriigi pädevad asutused ametlikku kontrolli vastavalt määruse (EL) 2017/625 artiklile 148, eelkõige vastavalt artikli 148 lõikes 4 osutatud tähtaegadele. Vajaduse korral võivad nad inspekteerida laeva, kui see on merel või mõne muu liikmesriigi või kolmanda riigi sadamas.

Kui lipuliikmesriigi pädevad asutused on andnud laevale tingimusliku heakskiidu vastavalt määruse (EL) 2017/625 artiklile 148, võivad nad lubada teise liikmesriigi pädevatel asutustel või kolmanda riigi pädevatel asutustel teha järelkontrolle, et anda täielik heakskiit, pikendada tingimuslikku heakskiitu või säilitada heakskiit; kui tegemist on kolmanda riigiga, peab see riik olema kantud selliste kolmandate riikide loetellu, millest on lubatud importida kalandustooteid vastavalt määruse (EL) 2017/625 artiklile 127. Vajaduse korral võivad kõnealused pädevad asutused inspekteerida laeva, kui see on merel või mõne muu liikmesriigi või kolmanda riigi sadamas.

Kui liikmesriigi pädevad asutused annavad muu liikmesriigi või kolmanda riigi pädevatele asutustele loa viia käesoleva artikli kohaselt enda nimel läbi inspekteerimisi, lepivad kaks pädevat asutust kokku selliseid inspekteerimisi reguleerivates tingimustes. Nimetatud tingimused tagavad eelkõige, et lipuliikmesriigi pädevad asutused saavad kontrolli tulemusi ja võimalikke nõuetele mittevastavusi kajastavad aruanded viivitamata, et neil oleks võimalik võtta vajalikud meetmed.

Artikkel 70

Kalandustoodete ametlik kontroll

Kalandustoodete ametlik kontroll peab hõlmama vähemalt järgmiste valdkondade puhul VI lisas sätestatud praktilist korda:

organoleptiline kontroll;

värskusnäitajad;

histamiin;

jäägid ja saasteained;

mikrobioloogilised kontrollid;

parasiidid;

mürgised kalandustooted.

Artikkel 71

Kontrollide põhjal tehtavad otsused

Pädevad asutused kuulutavad kalandustooted inimtoiduks kõlbmatuks, kui:

▼M3

artikli 70 kohaselt tehtud ametlikud kontrollid näitavad, et need ei ole kooskõlas määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa VIII jaos või määruses (EÜ) nr 2073/2005 sätestatud organoleptiliste, keemiliste, füüsikaliste või mikrobioloogiliste nõuetega või parasiite käsitlevate nõuetega;

▼B

need sisaldavad oma söödavates osades kemikaalijääke või saasteaineid määral, mis ületab määrustes (EL) nr 37/2010, (EÜ) nr 396/2005, (EÜ) nr 1881/2006 sätestatud tasemeid, või selliste ainete jääke, mis on vastavalt määrusele (EL) nr 37/2010 või direktiivile 96/22/EÜ keelatud või millele ei ole luba antud, või ei ole kooskõlas muude asjakohaste liidu õigusaktidega, mis käsitlevad farmakoloogilisi toimeaineid;

need on saadud:

mürgisest kalast;

ii)

kalandustoodetest, mis ei vasta mereliste biotoksiinide suhtes esitatud nõuetele;

iii)

elusatest kahepoolmelistest karploomadest, okasnahksetest, mantelloomadest või meritigudest, kelle puhul mereliste biotoksiinide üldkogus ületab määruses (EÜ) nr 853/2004 nimetatud piirmäärasid, või

pädevad asutused leiavad, et need võivad kujutada ohtu inimeste või loomade tervisele või ei kõlba mõnel muul põhjusel inimtoiduks.

Artikkel 72

Nõuded selliste kalandustoodete ametlikule kontrollile, mis on püütud liikmesriigi lipu all sõitva laevaga ja saadetud kas vahepealse ladustamisega või ilma edasi kolmanda riigi kaudu

Inimtoiduks ettenähtud kalandustoodetega, mis on püütud liikmesriigi lipu all sõitva laevaga ja lossitud kas vahepealse ladustamisega või ilma vastavalt määruse (EL) 2017/625 artikli 126 lõike 2 punktile a loetletud kolmandates riikides, enne kui need sisenevad liitu muu transpordivahendiga, peab olema kaasas veterinaarsertifikaat, mille on välja andnud kõnealuse kolmanda riigi pädevad asutused ja mis on täidetud vastavalt ►M3 rakendusmääruse (EL) 2020/2235 III lisa 29. peatükis sätestatud ametliku sertifikaadi näidisele ◄ .

Kui lõikes 1 osutatud kalandustooted lossitakse ja veetakse kõnealuses lõikes osutatud kolmandas riigis asuvasse lattu, peab ladu olema esitatud delegeeritud määruse (EL) 2019/625 artikli 5 kohases loetelus.

Kui lõikes 1 osutatud kalandustooted laaditakse kolmanda riigi lipu all sõitvale laevale, peab kõnealune kolmas riik olema loetellu kantud delegeeritud määruse (EL) 2019/625 artikli 3 kohaselt ja laev peab olema esitatud delegeeritud määruse (EL) 2019/625 artikli 5 kohases loetelus.

Kõnealust nõuet ei kohaldata konteinerlaevaga konteinerites veetavatele kalandustoodetele.

VII JAOTIS

ROOMAJATE LIHA AMETLIKU KONTROLLI TEGEMISE ERINÕUDED JA AMETLIKU KONTROLLI ÜHTNE MIINIMUMSAGEDUS

Artikkel 73

Roomajate tapaeelne ja -järgne kontroll

Roomajate tapaeelse kontrolli suhtes kohaldatakse artiklit 11.

Roomajate tapajärgse kontrolli suhtes kohaldatakse artikleid 12, 13 ja 14. Artikli 13 punkti a alapunkti i kohaldamisel käsitatakse roomajat 0,5 loomühikuna.

VIII JAOTIS

LÕPPSÄTTED

Artikkel 74

Määruse (EÜ) nr 2074/2005 muutmine

Määrust (EÜ) nr 2074/2005 muudetakse järgmiselt:

Artiklid 5, 6b ja 6c jäetakse välja.

I lisa II jagu ja liide jäetakse välja.

II lisa II jagu jäetakse välja.

III ja V lisa jäetakse välja.

VIa lisa jäetakse välja.

VIb lisa ja selle liide jäetakse välja.

Artikkel 75

Jõustumine ja kohaldamine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Seda kohaldatakse alates 14. detsembrist 2019.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

I LISA

ARTIKLI 39 LÕIKEGA 5 PÄRITOLUETTEVÕTTEGA SUHTLEMISEKS ETTE NÄHTUD DOKUMENDI NÄIDIS

1. Identifitseerimisandmed

1.1. Päritoluettevõte (omanik või haldaja)

Nimi/number

Täielik aadress

Telefoninumber

E-posti aadress, kui see on olemas

1.2. … identifitseerimisnumbrid [palun täpsustada] või lisada nimekiri

Loomade koguarv (liikide kaupa)

Identifitseerimisraskused (kui on)

1.3.	Karja/puuri tunnus (kui kohaldatakse)

1.4.

Loomaliik

1.5.	Veterinaarsertifikaadi viitenumber (kui kohaldatakse)

2. Tapaeelsed leiud

2.1. Heaolu

Haigestunud loomade arv

Tüüp/klass/vanus

Märkused

2.2.	Loomad tarniti määrdunuina

2.3.	Haiguse kliinilised leiud Haigestunud loomade arv Tüüp/klass/vanus Märkused Kontrolli kuupäev

2.4.	Laboratoorsed leiud ( 13 )

3. Tapajärgsed leiud

3.1. Makroskoopilised leiud

Haigestunud loomade arv

Tüüp/klass/vanus

Looma(de) kahjustatud organ või kehaosa

Tapakuupäev

3.2. Haigus (võib kasutada koode) ( 14 )

Haigestunud loomade arv

Tüüp/klass/vanus

Looma(de) kahjustatud organ või kehaosa

Rümp tunnistatud osaliselt või täielikult kõlbmatuks (põhjus)

Tapakuupäev

3.3.	Laboratoorsed leiud ( 15 )

3.4.	Muud tulemused

3.5.	Heaoluga seotud leiud

Lisateave

5.	Tapamaja kontaktandmed (loanumber) Nimi Täielik aadress Telefoninumber E-posti aadress, kui see on olemas

6.	Veterinaarjärelevalve ametnik (nimi trükitähtedega) Allkiri ja tempel

Kuupäev

8.	Käesolevale vormile lisatud lehtede arv:

II LISA

TERVISEMÄRGI KASUTAMISE PRAKTILINE KORD VASTAVALT ARTIKLILE 48

1. Tervisemärk peab olema ovaalne, vähemalt 6,5 cm laiune ja 4,5 cm kõrgune märk, millele on selgelt loetavate tähtedega märgitud järgmine teave:

▼M1

ettevõtte asukohariigi nimi, mis võib olla trükitähtedega täielikult välja kirjutatud või esitatud asjakohasele ISO-koodile vastava kahetähelise koodina. Liikmesriikide ( 16 ) puhul on need koodid siiski BE, BG, CZ, DK, DE, EE, IE, GR, ES, FR, HR, IT, CY, LV, LT, LU, HU, MT, NL, AT, PL, PT, RO, SI, SK, FI, SE ja UK(NI);

▼B

tapamaja loa number ning

(kui märki kasutab liidus asuv ettevõte) lühend CE, EC, EF, EG, EK, EO, EY, ES, EÜ, EB, EZ, KE või WE. Nimetatud lühendeid ei tohi olla märkidel, mis kantakse lihale, mis imporditakse liitu väljaspool liitu asuvatest tapamajadest.

2. Tähed peavad olema vähemalt 0,8 cm kõrgused ja numbrid vähemalt 1 cm kõrgused. Lamba- ja kitsetallede ning põrsaste tervisemärk ja sellel olevad tähemärgid võivad olla väiksemad.

3. Tervisemärgis kasutatav tint peab olema toiduainetes värvainete kasutamist käsitlevate liidu eeskirjade kohaselt lubatud.

4. Lisaks sellele võib tervisemärgil olla viide veterinaarjärelevalve ametnikule, kes vastava lihakontrolli läbi viis.

III LISA

TOORPIIMA JA KUUMTÖÖDELDUD LEHMAPIIMA TESTIMISMEETODID VASTAVALT ARTIKLILE 50

I PEATÜKK

MIKROORGANISMIDE ARVU JA SOMAATILISTE RAKKUDE ARVU MÄÄRAMINE

A. Määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa IX jao I peatüki III osas sätestatud kriteeriumidele vastavuse kontrollimisel tuleb võrdlusmeetoditena kohaldada järgmisi standardeid:

EN ISO 4833-1 mikroorganismide arvu määramiseks temperatuuril 30 °C;

ISO 13366-1 somaatiliste rakkude arvu määramiseks.

B. Alternatiivsete analüüsimeetodite kasutamine on lubatud:

mikroorganismide arvu määramiseks temperatuuril 30 °C, kui meetodid on valideeritud A osa punktis 1 nimetatud standardmeetodi alusel vastavalt standardis EN ISO 16140-2 sätestatud protokollile, mida toorpiimas mikroorganismide arvu määramise konkreetsetel juhtudel täiendab standard EN ISO 16297.

Eelkõige on alternatiivmeetodi ja A osa punkti 1 alapunktis a nimetatud standardmeetodi vaheline ümberarvestussuhe kehtestatud vastavalt standardile EN ISO 21187;

somaatiliste rakkude arvu määramiseks, kui meetodid on valideeritud A osa punktis 2 nimetatud standardmeetodi alusel vastavalt standardis ISO 8196-3 sätestatud protokollile ning kui töö toimub kooskõlas standardiga EN ISO 13366-2 või muude sarnaste rahvusvaheliselt tunnustatud protokollidega.

II PEATÜKK

ALUSELISE FOSFATAASI AKTIIVSUSE MÄÄRAMINE LEHMAPIIMAS

A. Aluselise fosfataasi aktiivsuse määramiseks pastöriseeritud lehmapiimas tuleb standardmeetodina kohaldada standardit EN ISO 11816-1.

B. Aluselise fosfataasi aktiivsust pastöriseeritud lehmapiimas väljendatakse ensüümi aktiivsuse milliühikutena liitri kohta (mU/l). Aluselise fosfataasi aktiivsuse ühik on selline aluselise fosfataasi ensüümi kogus, mis katalüüsib 1 mikromooli substraadi muundamist minutis.

C. Aluselise fosfataasi testi tulemus loetakse negatiivseks, kui mõõdetud aktiivsus lehmapiimas ei ületa 350 mU/l.

D. Alternatiivseid analüüsimeetodeid võib kasutada, kui need on valideeritud A osas nimetatud standardmeetodite alusel vastavalt rahvusvaheliselt aktsepteeritud protokollidele ja headele laboritavadele.

IV LISA

STANDARDMEETOD E. COLI ANALÜÜSIMISEKS ELUSATES KAHEPOOLMELISTES KARPLOOMADES NENDE TOOTMIS- JA ÜLEKANDEALADE KLASSIFITSEERIMISE EESMÄRGIL VASTAVALT ARTIKLI 52 LÕIKELE 2

E. coli analüüsi standardmeetod elusate kahepoolmeliste karploomade puhul on selle olemasolu kindlakstegemine ja kõige tõenäosema arvu (MPN) määramine, mida on kirjeldatud standardis ISO 16649-3. Alternatiivseid meetodeid võib kasutada, kui need on valideeritud kõnealuse standardmeetodi alusel vastavalt ISO 16140 kriteeriumidele.

V LISA

TUNNUSTATUD MEETODID MERELISTE BIOTOKSIINIDE TUVASTAMISEKS KOOSKÕLAS ARTIKLIGA 60

▼M2

I PEATÜKK

PARALÜÜTILISE KARPLOOMAMÜRGI MÄÄRAMISE MEETOD

Kahepoolmeliste molluskite kehas või mis tahes eraldi söödavas kehaosas paralüütilise karploomamürgi (PSP) toksiinide sisalduse määramiseks kasutatakse standardis EN 14526 ( 17 ) kirjeldatud meetodit või mõnda muud rahvusvaheliselt tunnustatud valideeritud meetodit, milles elusloomi ei kasutata.

Eespool nimetatud meetoditega määratakse vähemalt järgmised keemilised ühendid:

toksiinid karbamaat-STX ja NeoSTX, gonüautoksiin-1 ja -4 (GTX1 ja GTX4 isomeerid määrtakse koos) ja gonüautoxin-2 ja -3 (GTX2 ja GTX3 isomeerid määrtakse koos);

toksiinid N-sulfo-karbamoüül (B1), gonüautoksiin-6 (B2), N-sulfokarbamoüülgonüautoksiin 1 ja 2 (C1 ja C2 isomeerid määrtakse koos), N-sulfokarbamoüülgonüautoksiin 3 ja 4 (C3 ja C4 isomeerid määrtakse koos);

toksiinid dekarbamoüül dcSTX, dcNeoSTX, dekarbamoüülgonüautoksiin-2 ja -3 (isomeerid määrtakse koos).

B.1.

Kui leitakse eespool nimetatud toksiinide analooge, mille toksilisusfaktor (TEF) on kindlaks määratud, siis tuleb ka neid analüüsida.

B.2.

Toksilisust väljendatakse STX 2HCL μg-na ekvivalentkilogrammides ning seda arvutatakse TEFi abil, nagu on soovitatud uues EFSA arvamuses või FAO OMS aruandes, kui mereliste biotoksiinide Euroopa Liidu referentlabor ja selle alla kuuluvate riiklike referentlaborite võrgustik on teinud vastava ettepaneku ning Euroopa Komisjon on ettepaneku heaks kiitnud. Kasutatud toksilisusfaktorid (TEFid) avaldatakse Euroopa Liidu referentlabori veebisaidil ( 18 );

Kui tulemused vaidlustatakse, kasutatakse standardmeetodina standardis EN 14526 kirjeldatud meetodit, millele on viidatud A osas

▼B

II PEATÜKK

AMNEETILISE KARPLOOMAMÜRGI MÄÄRAMISE MEETOD

A. Kahepoolmeliste karploomade kehas või mis tahes eraldi söödavas kehaosas amneetilise karploomamürgi (ASP) toksiinide sisalduse määramiseks kasutatakse kõrgefektiivset vedelikkromatograafiat koos UV-kiirguse määramisega (HPLC/UV meetod) või mõnd muud rahvusvaheliselt tunnustatud valideeritud meetodit.

B. Sõeluuringuteks võib kasutada ka AOAC ametlikku meetodit 2006.02, mis on avaldatud ajakirjas AOAC International Journal 90, 1011-1027 (ASP ensüümimmuunsorptsioonmeetod (ELISA)), või mõnd muud rahvusvaheliselt tunnustatud valideeritud meetodit.

C. Tulemuste vaidlustamise korral kasutatakse standardmeetodina HPLC/UV meetodit.

III PEATÜKK

LIPOFIILSETE TOKSIINIDE MÄÄRAMISE MEETODID

A. Mereliste toksiinide määramise standardmeetod, millele on osutatud määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa VII jao V peatüki punkti 2 alapunktides c, d ja e, on ELi referentlabori vedelikkromatograafia-massispektromeetria/massispektromeetria (EURL LC-MS/MS) meetod. Selle meetodiga määratakse vähemalt järgmised ühendid:

okadaiinhappe rühma toksiinid: OA, DTX1, DTX2 ja nende estrid (DTX3);

▼M2 —————

▼B

jessotoksiinide rühma toksiinid: YTX, 45 OH YTX, homo YTX ja 45 OH homo YTX;

asaspirohapete rühma toksiinid: AZA 1, AZA 2 ja AZA 3.

Kui avastatakse eespool nimetatud toksiinide uusi analooge, mille toksilisuse ekvivalent on kindlaks tehtud, peavad need olema analüüsi kaasatud.

Kogumürgisus arvutatakse, kasutades toksilisuse ekvivalente, nagu on soovitatud Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) Teatajas (2008) 589, 1–62, või EFSA ajakohastatud nõuannetes.

B. Alternatiivina EURL LC-MS/MS meetodile võib kasutada ka muid kui A osas nimetatud meetodeid, näiteks LC-MS meetodit, HPLC-d koos sobiva määramisega, immunoloogilisi analüüse ja funktsiooniuuringuid, nagu näiteks fosfataasi inhibeerimise katse, tingimusel et:

neid eraldi või koos kasutades saab määrata vähemalt A osas nimetatud analooge; vajaduse korral määratakse kindlaks edasised asjakohased kriteeriumid;

nad vastavad EURL LC-MS/MS meetodis sätestatud meetodi tulemuslikkuse kriteeriumidele. Sellised meetodid peavad olema läbinud laboritevahelise valideerimise ja olema tunnustatud tasemetesti süsteemi alusel testitud. Mereliste biotoksiinide Euroopa referentlabor toetab meetodi laboritevahelisele valideerimisele suunatud tegevusi, et tagada ametlik standardimine;

nende kasutamine tagab rahvatervise samaväärse kaitse.

IV PEATÜKK

UUTE VÕI ESILEKERKIVATE MERELISTE TOKSIINIDE MÄÄRAMINE

Uute või esilekerkivate mereliste toksiinide määramiseks liikmesriikide välja töötatud riiklike kontrollikavade alusel tehtava tootmis- ja ülekandealade perioodilise seire ajal võib kasutada keemilisi meetodeid, alternatiivseid meetodeid koos sobiva määramisega või hiirtel tehtavat biotesti.

VI LISA

KALANDUSTOODETE AMETLIKU KONTROLLI PRAKTILINE KORD KOOSKÕLAS ARTIKLIGA 70

I PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

A. Organoleptilised uuringud

Pistelised organoleptilised kontrollid tuleb läbi viia kõikidel tootmis-, töötlemis- ja turustamisetappidel. Nende kontrollide üks eesmärk on kontrollida vastavust käesoleva määrusega kehtestatud värskuskriteeriumidele. See seisneb eelkõige selles, et kõikidel tootmis-, töötlemis- ja turustamisetappidel veendutakse, et kalandustooted vastavad vähemalt nõukogu määruse (EÜ) nr 2406/96 ( 19 ) kohaselt kehtestatud värskuskriteeriumide miinimumnõuetele.

B. Värskusnäitajad

Kui organoleptiliste uuringute käigus tekib kahtlus kalandustoodete värskuse osas, võib võtta proove ja esitada need laborikatseteks, et määrata kooskõlas II peatüki tehniliste meetmetega kindlaks lenduvate lämmastikaluste üldise lämmastikusisalduse (TVB-N) ja trimetüülamiinlämmastiku (TMA-N) tasemed.

▼M3

Kui organoleptilise uuringu käigus tekib kahtlus, et eelnevalt külmutatud olnud kalu esitatakse kaubanduses kui värskeid kalu, võib kontrollimiseks võtta proove ja teha nendega selliseid laboriuuringuid nagu hüdroksüatsüül-koensüümi A dehüdrogenaasi (HADH) test, histoloogilised uuringud, ultravioletne-nähtav-infrapunalähedane spektroskoopia (UV-VIS/NIR) ja hüperspektraalsed kujutised.

▼B

Pädevad asutused kasutavad käesolevas määruses sätestatud kriteeriume.

Kui organoleptilised uuringud annavad põhjust kahtlustada muude inimtervist ähvardavate ohtude olemasolu, võetakse selle kindlakstegemiseks asjakohased proovid.

C. Histamiin

Määruses (EÜ) nr 2073/2005 sätestatud lubatud tasemetele vastavuse tõendamiseks viiakse läbi pistelisi histamiini määramise katseid.

D. Jäägid ja saasteained

Kooskõlas direktiiviga 96/23/EÜ ja otsusega 97/747/EÜ kehtestatakse järelevalvekord, et kontrollida vastavust ELi õigusaktidele, mis käsitlevad:

—

farmakoloogiliste toimeainete jääkide piirnorme vastavalt määrustele (EL) nr 37/2010 ja (EL) 2018/470;

—

keelatud ja loata aineid vastavalt määrusele (EL) nr 37/2010, direktiivile 96/22/EÜ ja otsusele 2005/34/EÜ;

—

saasteaineid vastavalt määrusele (EÜ) nr 1881/2006, milles kehtestatakse teatavate saasteainete piirnormid toiduainetes, ning

—

pestitsiidijääke vastavalt määrusele (EÜ) nr 396/2005.

▼M2

Tuleb kehtestada järelevalvekord looduslikest kaladest saadud toodete jaoks, et kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1881/2006 (millega sätestatakse teatavate saasteainete piirnormid toiduainetes) kontrollida vastavust saasteaineid käsitlevate ELi õigusnormidega.

▼B

E. Mikrobioloogilised kontrollid

Vajaduse korral viiakse kooskõlas määruses (EÜ) nr 2073/2005 sätestatud asjakohaste eeskirjade ja kriteeriumidega läbi mikrobioloogilised kontrollid.

F. Parasiidid

Määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa VIII jao III peatüki D osa ja määruse (EÜ) nr 2074/2005 II lisa I jao nõuetele vastavuse kontrollimiseks tehakse riskipõhine kontroll.

G. Mürgised kalandustooted

Kontrolle tehakse tagamaks, et:

ei turustata järgmiste sugukondade mürgistest kaladest saadud kalandustooteid: Tetraodontidae, Molidae, Diodontidae ja Canthigasteridae;

sugukonda Gempylidae kuuluvat värsket, valmis või töödeldud kala, eriti liike Ruvettus pretiosus ja Lepidocybium flavobrunneum, võib turustada ainult pakitult/pakendatult ja asjakohaselt märgistatult, teavitamaks tarbijat selle valmistamise/kuumtöötlemise meetoditest ja ohust, et toode võib sisaldada mao- ja sooletegevuse häireid tekitavaid aineid. Etiketil peab olema kalatoote teaduslik nimetus ja tavanimetus;

ei turustata kalatooteid, mis sisaldavad biotoksiine, nt Ciguatera, või muid inimeste tervisele ohtlikke toksiine. Elusatest kahepoolmelistest karploomadest, okasnahksetest, mantelloomadest ja meritigudest saadud kalandustooteid võib siiski turustada, kui need on toodetud määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa VII jao kohaselt ja vastavad kõnealuse jao V peatüki punktis 2 kehtestatud normidele.

II PEATÜKK

LENDUVATE LÄMMASTIKALUSTE ÜLDISE LÄMMASTIKUSISALDUSE (TVB-N) KONTROLLIMINE

A. TVB-N piirväärtused teatavate kalandustoodete kategooriate puhul ja kasutatavad analüüsimeetodid

1. Töötlemata kalandustooteid peetakse inimtoiduks kõlbmatuks, kui organoleptiline hindamine on tekitanud kahtluse nende värskuses ning keemiline analüüs näitab järgmiste TVB-N piirväärtuste ületamist:

25 milligrammi lämmastikku 100 grammi liha kohta käesoleva peatüki B osa punktis 1 nimetatud liikide puhul;

30 milligrammi lämmastikku 100 grammi liha kohta käesoleva peatüki B osa punktis 2 nimetatud liikide puhul;

35 milligrammi lämmastikku 100 grammi liha kohta käesoleva peatüki B osa punktis 3 nimetatud liikide puhul;

60 milligrammi lämmastikku 100 grammi terve kalandustoote kohta, mida kasutatakse kohe inimtoiduks ettenähtud kalaõli valmistamiseks, nagu on osutatud määruse (EÜ) nr 853/2004 III lisa VIII jao IV peatüki B osa punkti 1 teises lõigus; kui aga toormaterjal vastab kõnealuse punkti esimese lõigu alapunktide a, b ja c nõuetele, võivad liikmesriigid konkreetsete liidu õigusaktide kehtestamiseni näha teatavate liikide jaoks ette kõrgemad piirväärtused.

TVB-N piirväärtuste kontrollimisel on standardmeetodiks järgnevalt C osas sätestatud meetod, mis hõlmab perkloorhappega valguvabaks muudetud ekstrakti destilleerimist.

2. Punktis 1 nimetatud destilleerimiseks tuleb kasutada aparaati, mis vastab D osas esitatud skeemile.

3. Tavameetodid, mida võib kasutada TVB-N väärtuse kontrollimiseks, on järgmised:

Conway ja Byrne'i kirjeldatud mikrodifusiooni meetod (1933),

Antonacopoulose kirjeldatud otsedestilleerimismeetod (1968);

trikloroäädikhappega valguvabaks muudetud ekstrakti destilleerimine (codex alimentarius'e kala- ja kalandustoodete komitee, 1968).

4. Prooviks võetakse vähemalt kolmest eri punktist umbes 100 g liha, mis peenestatakse ja segatakse.

Liikmesriigid soovitavad ametlikel laboritel kasutada oma töös eespool nimetatud meetodeid. Tavameetodiga saadud tulemuse suhtes tekkinud kahtluse või vaidluse korral tohib tulemuste kontrollimiseks kasutada üksnes standardmeetodit.

B. Liigirühmad, mille puhul on kindlaks määratud TVB-N piirväärtus

TVB-N piirväärtus on kindlaks määratud järgmiste liigirühmade puhul:

Sebastes spp., Helicolenus dactylopterus, Sebastichthys capensis;

Sugukonda Pleuronectidae kuuluvad liigid (välja arvatud hiidlest (Hippoglossus spp.));

Salmo salar, sugukonda Merlucciidae kuuluvad liigid, sugukonda Gadidae kuuluvad liigid.

C. Standardmenetlus lenduvate lämmastikaluste üldise lämmastikusisalduse (TVB-N) määramiseks kalas ja kalandustoodetes

1. Eesmärk ja kasutusala

Käesolev meetod on standardmeetod TVB-N määramiseks kalas ja kalandustoodetes. Meetod võimaldab määrata TVB-N väärtusi alates 5 mg/100 g kuni vähemalt 100 mg/100 g.

2. Mõisted

„TVB-N“ – lenduvates lämmastikalustes sisalduva lämmastiku kontsentratsioon, mis on määratud kirjeldatud standardmeetodil.

„Lahus“ –

vesilahus järgmiselt:

perkloorhappe lahus = 6 g/100 ml;

naatriumhüdroksiidi lahus = 20 g/100 ml;

soolhappe standardlahus kontsentratsiooniga 0,05 mol/l (0,05 N). Automaatse destilleerimisaparaadi kasutamise korral peab tiitrimine toimuma 0,01 mol/l (0,01 N) soolhappe standardlahusega;

boorhappe lahus = 3 g/100 ml;

vahutamisvastane aine (silikoon);

fenoolftaleiini lahus = 1 g/100 ml 95 % etanool;

indikaatorlahus (Tashiro segaindikaator) – 2 g metüülpunast ja 1 g metüleensinist lahustatakse 1 000 ml 95 % etanoolis.

3. Lühikirjeldus

Lenduvad lämmastikalused ekstraheeritakse proovist 0,6 mol/l kontsentratsiooniga perkloorhappe lahusega. Pärast leelistamist destilleeritakse ekstrakti veeauruga ja lenduvad aluselised ühendid absorbeeritakse hapet sisaldavas vastuvõtukolvis. TVB-N määratakse absorbeeritud aluste tiitrimisega. Seda väljendatakse milligrammides 100 grammi kohta (mg/100 g).

4. Reaktiivid

Kui ei ole märgitud teisiti, tuleb kasutada analüütilise puhtusastmega reaktiive. Kasutatav vesi peab olema kas destilleeritud või demineraliseeritud ja vähemalt sama puhtusastmega.

Kasutada tuleb järgmisi instrumente ja tarvikuid:

hakklihamasin piisavalt homogeense kalahakkliha valmistamiseks;

homogenisaator pöörete arvuga 8 000 kuni 45 000 pööret minutis;

kiirfiltreeriv kurdfilter läbimõõduga 150 mm;

5 ml bürett skaalajaotise väärtusega 0,01 ml;

aurudestillatsiooni seade. Seade peab võimaldama toodetavat aurukogust reguleerida ja tagama auru tootmise püsiva kiiruse vajaliku ajavahemiku vältel. Seade peab tagama, et eralduvad vabad alused ei saaks leelistavate ainete lisamise ajal lenduda.

Standardmenetluse läbiviimine

Perkloorhape on tugeva söövitava toimega ja selle happe kasutamisel tuleb rakendada vajalikke ettevaatus- ja ennetusmeetmeid. Proovid tuleb pärast nende saabumist valmistada ette võimalikult kiiresti vastavalt järgmistele juhistele.

Proovi ettevalmistamine

Analüüsitav proov tuleb hoolikalt peenestada punkti 5 alapunktis a kirjeldatud hakklihamasinas. 10 g ± 0,1 g jahvatatud proovist kaalutakse sobivasse mahutisse. See segatakse 90,0 ml perkloorhappe lahusega, homogeenitakse kaks minutit punkti 5 alapunktis b kirjeldatud homogenisaatoriga ja seejärel filtreeritakse.

Nii saadud ekstrakti võib hoida vähemalt seitse päeva temperatuuril 2–6 °C.

Aurudestillatsioon

50,0 ml alapunkti a kohaselt saadud ekstrakti pannakse punkti 5 alapunktis e kirjeldatud aurudestillatsiooni seadmesse. Lisatakse mõni tilk fenoolftaleiini lahust, et hiljem oleks näha, kas ekstrakti on piisavalt leelistatud. Pärast paari tilga vahutamisvastase aine (silikooni) lisamist lisatakse ekstraktile 6,5 ml naatriumhüdroksiidi lahust ja alustatakse kohe destilleerimist veeauruga.

Destilleerimise kiirus reguleeritakse selliseks, et 10 minuti jooksul tekiks umbes 100 ml destillaati. Destilleerimise väljavoolutoru on uputatud vastuvõtukolbi, milles on 100 ml boorhappe lahust, millele on lisatud kolm kuni viis tilka indikaatorlahust. Täpselt 10 minuti pärast destilleerimine lõpetatakse. Destillaadi väljavoolutoru eemaldatakse vastuvõtukolvist ja loputatakse veega. Vastuvõtukolvi lahuses sisalduvad lenduvad alused määratakse vesinikkloriidi standardlahusega tiitrimise teel.

Tiitrimise lõpppunktis peab pH olema 5,0 ± 0,1.

Tiitrimine

On vaja teha kaks analüüsi. Meetodit kohaldati korrektselt, kui kahe analüüsi tulemused ei erine rohkem kui 2 mg/100 g.

Pimekatse

Pimekatse viiakse läbi alapunktis b kirjeldatud viisil. Ekstrakti asemel kasutatakse 50,0 ml perkloorhappe lahust.

TVB-N arvutamine

Vastuvõtukolvi lahuse tiitrimisel soolhappe standardlahusega arvutatakse TVB-N järgmise valemi järgi,

kus:

–

0,01 mol/l soolhappe standardlahuse maht milliliitrites proovi kohta;

–

0,01 mol/l soolhappe standardlahuse maht milliliitrites pimekatses;

–

proovi mass grammides.

Peale selle on nõutav järgmine:

kordusanalüüsid. Meetodit kohaldati korrektselt, kui kahe analüüsi tulemused ei erine rohkem kui 2 mg/100 g;

seadmete kontrollimine. Seadmete kontrollimiseks destilleeritakse NH4Cl lahuseid, mis vastavad TVB-N väärtusele 50 mg/100 g;

standardhälbed. Arvutatakse korratavust iseloomustav standardhälve Sr = 1,20 mg/100 g ja reprodutseeritavust iseloomustav standardhälve SR = 2,50 mg/100 g.

D. Aurudestillatsiooni seade TVB-N määramisel

( 1 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1).

( 2 ) Komisjoni 4. märtsi 2019 delegeeritud määrus (EL) 2019/625, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2017/625 seoses teatavate inimtoiduks ettenähtud toodete ja loomade saadetiste liitu toomise nõuetega (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 18).

( 3 ) Komisjoni 27. oktoobri 1997. aasta otsus 97/747/EÜ, millega määratakse kindlaks nõukogu direktiiviga 96/23/EÜ ettenähtud proovide võtmise mahud ja sagedused teatavates loomsetes toodetes esinevate teatavate ainete ja ainejääkide seireks (EÜT L 303, 6.11.1997, lk 12).

( 4 ) Komisjoni 22. detsembri 2009. aasta määrus (EL) nr 37/2010, mis käsitleb farmakoloogilisi toimeaineid ja nende liigitust loomsetes toiduainetes sisalduvate jääkide piirnormide järgi (ELT L 15, 20.1.2010, lk 1).

( 5 ) Komisjoni 21. märtsi 2018. aasta rakendusmäärus (EL) 2018/470 selliseid jääkide piirnorme käsitlevate üksikasjalike eeskirjade kohta, mida võetakse arvesse direktiivi 2001/82/EÜ artikli 11 alusel ELis ravitud loomadest saadud toiduainete kontrollimisel (ELT L 79, 22.3.2018, lk 16).

( 6 ) Nõukogu 29. aprilli 1996. aasta direktiiv 96/22/EÜ, mis käsitleb teatavate hormonaalse või türostaatilise toimega ainete ja beetaagonistide kasutamise keelamist loomakasvatuses ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 81/602/EMÜ, 88/146/EMÜ ja 88/299/EMÜ (EÜT L 125, 23.5.1996, lk 3).

( 7 ) Komisjoni 11. jaanuari 2005. aasta otsus 2005/34/EÜ, millega kehtestatakse ühtlustatud standardid teatavate jääkide olemasolu kontrolliks kolmandatest riikidest imporditud loomsetes saadustes (ELT L 16, 20.1.2005, lk 61).

( 8 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. veebruari 2005. aasta määrus (EÜ) nr 396/2005 taimses ja loomses toidus ja söödas või nende pinnal esinevate pestitsiidide jääkide piirnormide ja nõukogu direktiivi 91/414/EMÜ muutmise kohta (ELT L 70, 16.3.2005, lk 1).

►M3 ( 9 ) Komisjoni 16. detsembri 2020. aasta rakendusmäärus (EL) 2020/2235, millega kehtestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste (EL) 2016/429 ja (EL) 2017/625 rakenduseeskirjad seoses loomatervise sertifikaatide näidiste, ametlike sertifikaatide näidiste ja loomatervise/ametlike sertifikaatide näidistega teatavate looma- ja kaubakategooriate saadetiste liitu toomiseks ja liidusiseseks liikumiseks, selliste sertifikaatidega seotud ametliku sertifitseerimisega ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 599/2004, rakendusmäärused (EL) nr 636/2014 ja (EL) 2019/628, direktiiv 98/68/EÜ ning otsused 2000/572/EÜ, 2003/779/EÜ ja 2007/240/EÜ (ELT L 442, 30.12.2020, lk 1). ◄

( 10 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. septembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/1535, millega nähakse ette tehnilistest eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (ELT L 241, 17.9.2015, lk 1).

( 11 ) Kui kõik on negatiivsed, on 95 % statistiline kindlus, et levimus on alla 6 %.

( 12 ) Nõukogu 26. juuni 1964. aasta direktiiv 64/432/EMÜ ühendusesisest veiste ja sigadega kauplemist mõjutavate loomatervishoiu probleemide kohta (EÜT L 121, 29.7.1964, lk 1977).

( 13 ) Mikrobioloogilised, keemilised, seroloogilised jne (tulemused esitada lisana).

( 14 ) Pädevad asutused võivad kehtestada järgmised koodid: kood A Maailma Loomatervishoiu Organisatsiooni loetletud haiguste puhul; koodid B100 ja B200 heaoluga seotud probleemide puhul ja C100 –C290 liha käsitlevate otsuste puhul. Kodeerimissüsteem võib vajadusel sisaldada alajaotusi (nt C141 kerge üldhaiguse puhul, C142 raskema haiguse puhul jne). Kui kasutatakse koode, siis peavad need koos nende tähenduse seletusega olema toidukäitlejale kergesti kättesaadavad.

( 15 ) Mikrobioloogilised, keemilised, seroloogilised jne (tulemused esitada lisana).

( 16 ) Vastavalt Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingule, eriti Iirimaa ja Põhja-Iirimaa protokolli artikli 5 lõikele 4 koostoimes kõnealuse protokolli 2. lisaga, hõlmavad käesolevas lisas olevad viited liikmesriikidele Ühendkuningriiki seoses Põhja-Iirimaaga.

( 17 ) Determination of saxitoxin-group toxins in shellfish - HPLC method using pre-column derivatization with peroxide or periodate oxidation (saksitoksiinide rühma kuuluvate toksiinide määramine karploomadel – kõrgefektiivne vedelikkromatograafia (HPLC) koos kolonnieelse derivaatimisega peroksiidi või periodaadiga oksüdeerimise teel).

( 18 ) http://www.aecosan.msssi.gob.es/en/CRLMB/web/home.html

( 19 ) Nõukogu 26. novembri 1996. aasta määrus (EÜ) nr 2406/96, milles sätestatakse teatavate kalandustoodete ühised turustusnormid (EÜT L 334, 23.12.1996, lk 1).