Käesolev dokument on vaid dokumenteerimisvahend ja institutsioonid ei vastuta selle sisu eest

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 338 lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt ( 1 )

ning arvestades järgmist:

(1)

Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõikes 3 on muu hulgas sätestatud, et liit „taotleb Euroopa säästvat arengut, mis põhineb tasakaalustatud majanduskasvul, hindade stabiilsusel ja kõrge konkurentsivõimega sotsiaalsel turumajandusel, mille eesmärk on saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress, samuti kõrgetasemelisel keskkonnakaitsel ja keskkonna kvaliteedi parandamisel”.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuli 2002. aasta otsuses nr 1600/2002/EÜ (millega võetakse vastu kuues keskkonnaalane tegevusprogramm) ( 2 ) kinnitati, et usaldusväärne teave keskkonnaseisundi ning keskkonnamuutuste peamiste suundumuste, mõju ja põhjuste kohta on hädavajalik, et oleks võimalik arendada tõhusat poliitikat ja seda rakendada ning üldiselt suurendada kodanike mõjuvõimu. Tuleks töötada välja vahendid, et suurendada avalikkuse teadlikkust majandustegevuse keskkonnamõjudest.

(3)	Liidu säästva arengu jaoks on tulevikus ülioluline kasutada teaduslikult põhjendatud lähenemisviisi ressursside puuduse mõõtmiseks.

(4)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta otsuses nr 1578/2007/EÜ (ühenduse statistikaprogrammi kohta ajavahemikuks 2008–2012) ( 3 ) osutatakse selgelt, et keskkonnavaldkonnas on vaja kvaliteetset statistikat ja arvepidamist. Lisaks sellele on ajavahemiku 2008–2012 ühe peamise algatusena märgitud, et vajaduse korral tuleb välja töötada õiguslik alus keskkonnaandmete kogumise põhivaldkondade jaoks, mida praegu ei reguleerita õigusaktidega.

(5)

Oma 20. augusti 2009. aasta teatises pealkirjaga „SKP täiendamine – Edu mõõtmine muutuvas maailmas” tunnustas komisjon vajadust täiendada olemasolevaid näitajaid andmetega, mis hõlmavad keskkonna- ja sotsiaalaspekte, et oleks võimalik kujundada ühtsemat ja terviklikumat poliitikat. Sel eesmärgil on keskkonnamajanduslik arvepidamine vahend, mille abil jälgida majandustegevusest tulenevat keskkonnakoormust ning uurida, kuidas seda leevendada. Keskkonnamajanduslik arvepidamine näitab majandus-, kodumajapidamis- ja keskkonnategurite vastasmõju ja on seega rahvamajanduse arvepidamisest informatiivsem. Keskkonnamajanduslik arvepidamine on oluline andmeallikas keskkonnaalaste otsuste tegemiseks ning komisjon peaks seda kasutama mõjuhinnangute koostamisel. Pidades silmas Euroopa 2020. aasta strateegias ja mitmesugustes olulistes algatustes sisalduvat säästva arengu põhimõtet ning eesmärki saavutada ressursitõhus ja vähesaastav majandus, on üha olulisem välja töötada andmeraamistik, mis sisaldab järjekindlalt keskkonnateemasid majandusküsimustes.

(6)

Liidu majandusstatistika ja paljude majandusnäitajate (sh SKP) arvutamise peamine vahend on nõukogu 25. juuni 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 2223/96 (ühenduses kasutatava Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemi kohta) ( 4 ) („ESA 95”) loodud Euroopa arvepidamissüsteem (ESA), mis on kooskõlas rahvamajanduse arvepidamise süsteemiga (SNA), mille ÜRO statistikakomisjon võttis vastu 1993. aasta veebruaris. ESA raamistikku saab kasutada mitmesuguste majandusnäitajate (nt struktuur, üksikud osad, aja jooksul toimunud areng) analüüsimiseks ja hindamiseks, kuid teatavate spetsiifiliste andmevajaduste puhul, nagu keskkonna ja majanduse vastasmõju analüüs, on parim lahendus koostada eraldi satelliitarvepidamised.

(7)

2006. aasta juunis kokku tulnud Euroopa Ülemkogu järeldustes kutsuti Euroopa Liitu ja selle liikmesriike üles laiendama rahvamajanduse arvepidamist nii, et see hõlmaks säästva arengu peamisi aspekte. Rahvamajanduse arvepidamist tuleks sel eesmärgil täiendada integreeritud keskkonnamajandusliku arvepidamisega, mis pakuks täielikult võrreldavaid andmeid.

(8)

Väga oluline on, et Euroopa keskkonnamajanduslikku arvepidamist hakatakse kohe peale süsteemi täielikult toimivaks muutumist aktiivselt ja täpselt kasutama kõikides liikmesriikides ja kõigis liidu asjakohastes poliitikavaldkondades kui võtmetähtsusega sisendit mõjuhinnangute, tegevuskavade ja seadusandlike ettepanekute koostamisel ning teiste poliitika kujundamisprotsessis oluliste tulemuste kontekstis.

(9)	Ajakohasemaid andmeid saab samuti luua statistiliste meetodite (now-casting) abil, mis sarnanevad prognoosimeetoditega, mida kasutatakse usaldusväärsete hinnangute tegemisel.

(10)

Satelliitarvepidamine võimaldab rahvamajanduse arvepidamise analüüsivõimalusi paindlikult laiendada nii, et see hõlmaks ka teatavaid ühiskondlikult huvipakkuvaid teemasid, nagu inimtegevusest tulenev keskkonnakoormus, ilma kesksüsteemi üle koormamata või selles tõrkeid tekitamata. Satelliitarvepidamist tuleks avalikustada korrapäraselt ja arusaadaval kujul.

(11)

Integreeritud keskkonnamajanduslik arvepidamise süsteem (SEEA), mille on koos välja töötanud ÜRO, Euroopa Komisjon, Rahvusvaheline Valuutafond, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon ning Maailmapank, on SNA satelliitsüsteem. See ühendab majandus- ja keskkonnateabe ühtsesse raamistikku, et mõõta keskkonna panust majandusse ning majanduse mõju keskkonnale. See annab poliitikakujundajatele majanduse ja keskkonna koostoime jälgimiseks vajalikud näitajad ja kirjeldava statistika ning strateegilise kavandamise ja poliitikaanalüüsi jaoks vajaliku andmebaasi, et kindlaks teha säästvamad arengusuunad.

(12)

SEEA ühendab keskkonnamajandusliku arvepidamise eri kategooriaid nii palju kui võimalik. Üldiselt laiendavad kõik kõnealused kategooriad olemasolevaid SNA kulude, kapitalimahutuse ja kapitaliseisu käsitusi, täiendades neid andmeid lisaandmetega naturaalühikutes selleks, et need hõlmaksid keskkonnakulu ja loodusvarade kasutamist tootmisprotsessis, või täiendades neid, võttes arvesse kõnealust mõju rahalistes ühikutes. Selles üldises raamistikus erinevad mitmed olemasolevad kategooriad üksteisest oluliselt metoodikate ja käsitletavate keskkonnaküsimuste poolest.

(13)

Komisjon esitas oma esimese „rohelise arvepidamise” strateegia 1994. aastal. Sestsaadik on komisjon (Eurostat) ja liikmesriigid arvestusmeetodeid välja töötades ja katsetades jõudnud selleni, et mitu liikmesriiki esitavad korrapäraselt keskkonnamajandusliku arvepidamise andmeid. Kõige tavalisemad on õhuheitmetega (sh kasvuhoonegaaside) ja materjalide tarbimisega seotud voogude andmed naturaalühikutes ning rahalised arvepidamised keskkonnakaitsekulutuste ja -maksude kohta.

(14)	2008.–2012. aasta ühenduse statistikaprogrammi üheks eesmärgiks on asendada kokkulepped liidu õigusaktidega teatavates valdkondades, kus Euroopa statistikat kogutakse korrapäraselt ja on saavutatud piisav valmidus.

(15)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2009. aasta määrus (EÜ) nr 223/2009 (Euroopa statistika kohta) ( 5 ) on Euroopa keskkonnamajandusliku arvepidamise raamistikuks. Eelkõige nõutakse sellega, et Euroopa statistika oleks kooskõlas ametialase sõltumatuse, erapooletuse, objektiivsuse, usaldusväärsuse, statistilise konfidentsiaalsuse ja kulutasuvuse põhimõtetega.

(16)	Kuna keskkonnamajandusliku arvepidamise eri süsteeme töötatakse parajasti välja ja nad on erinevas küpsusjärgus, tuleks luua piisavalt paindlik moodulite struktuur, mis muu hulgas võimaldab luua täiendavaid mooduleid.

(17)	Tuleks välja töötada prooviuuringute programm, et parandada aruandlust ja andmete kvaliteeti, tõhustada metoodikaid ning valmistuda edasiseks arenguks.

(18)	Täiendavate aruandlusnõuete kehtestamisele peaks eelnema selle teostatavuse hindamine.

(19)	Komisjonile tuleks anda õigus teha liikmesriikidele üleminekuperioodide ajal erandeid, kui nende riiklikes statistikasüsteemides on vaja teha suuri kohandusi.

(20)	Liit peaks innustama keskkonnamajandusliku arvepidamise kasutuselevõtmist kolmandates riikides ning eelkõige nendes riikides, kes jagavad keskkonnaressursse (peamiselt vesi) liikmesriikidega.

(21)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, milleks on Euroopa keskkonnamajandusliku arvepidamise kogumise, koostamise, edastamise ja hindamise ühise raamistiku loomine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on seda parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(22)

Komisjonil peaks olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte moodulite kohandamise kohta keskkonna, majanduse ja tehnika arenguga ning anda metoodilisi juhtnööre. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(23)

Selleks et tagada käesoleva määruse rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusega (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes ( 6 ).

(24)	Euroopa statistikasüsteemi komiteega on konsulteeritud,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Käesoleva määrusega luuakse Euroopa keskkonnamajandusliku arvepidamise kogumise, koostamise, edastamise ja hindamise ühine raamistik, et luua keskkonnamajandusliku arvepidamise kontod ESA 95 satelliitkontodena, töötades selleks välja metoodika, ühised standardid, mõisted, klassifikaatorid ja arvepidamise eeskirjad, mida tuleb kasutada keskkonnamajandusliku arvepidamise koostamisel.

1. Artiklis 1 osutatud ühise raamistiku kohaselt koostatav keskkonnamajanduslik arvepidamine jaotatakse järgmisteks mooduliteks:

3. Eesmärgiga võtta vajaduse korral arvesse keskkonna, majanduse ja tehnika arengut, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 9 vastu delegeeritud õigusakte järgmise kohta:

Käesoleva lõike kohaste volituste teostamisel tagab komisjon, et tema poolt vastu võetud delegeeritud õigusaktidega ei kaasne märkimisväärset täiendavat halduskoormust liikmesriikidele ja andmeesitajatele.

4. Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 9 vastu delegeeritud õigusakte, et täpsustada VI lisa 3. jaos osutatud energiatooteid Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1099/2008 ( 7 ) lisades esitatud loetelude alusel.

Selliste delegeeritud õigusaktidega ei tekitata liikmesriikidele ega andmeesitajatele märkimisväärset lisakoormust. Kui komisjon koostab ja seejärel ajakohastab esimeses lõigus osutatud loetelusid, põhjendab ta nõuetekohaselt meetmeid ning kasutab vajaduse korral asjaomaste ekspertide kulutasuvuse analüüsi, sealhulgas teavet andmeesitajate koormuse ja statistika tegemisega seotud kulude kohta.

5. Selleks et hõlbustada V lisa ühetaolist kohaldamist, kehtestab komisjon rakendusaktidega hiljemalt 31. detsembriks 2015 V lisas käsitletavate keskkonnakaupade ja -teenuste ning majandustegevusalade soovitusliku loendi järgmiste kategooriate alusel: keskkonnaspetsiifilised teenused, üksnes keskkonnahoiu eesmärgil toodetud tooted (seotud tooted), keskkonnasäästlikud kaubad ja keskkonnatehnoloogia. Komisjon ajakohastab nimetatud loendit vastavalt vajadusele.

Esimeses lõigus osutatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 11 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Komisjon koostab prooviuuringute kava, mida liikmesriigid teevad vabatahtlikkuse alusel, et parandada aruandluse ja andmete kvaliteeti, moodustada pikad aegread ja arendada metoodikat. Kava sisaldab prooviuuringuid, millega kontrollitakse keskkonnamajandusliku arvepidamise uute moodulite teostatavust. Kava koostamisel tagab komisjon, et sellega ei kaasne täiendavat halduskoormust või täiendavaid finantskohustusi liikmesriikidele ja andmeesitajatele.

2. Komisjon hindab prooviuuringute tulemusi ja avaldab need, võttes arvesse andmete kogumisest saadavat kasu võrreldes andmekogumisega seotud kulutuste ja vastamise halduskoormusega. Kõnealuseid tulemusi võetakse arvesse ettepanekutes keskkonnamajandusliku arvepidamise uute moodulite loomise kohta, mida komisjon võib lisada artiklis 10 osutatud aruandele.

1. Vastavalt käesoleva määruse lisadele koguvad liikmesriigid andmeid, mis on vajalikud artikli 3 lõike 2 punktis c osutatud näitajate jälgimiseks.

2. Liikmesriigid koguvad halduskorra lihtsustamise põhimõtet kohaldades vajalikke andmeid, kasutades allpool täpsustatud eri allikate kombinatsiooni:

3. Liikmesriigid teavitavad komisjoni ning esitavad üksikasjaliku teabe kasutatud meetodite ja allikate kohta.

1. Liikmesriigid edastavad komisjonile (Eurostatile) lisades sätestatud andmed, sealhulgas konfidentsiaalsed andmed lisades kehtestatud tähtaja jooksul.

2. Andmed edastatakse asjakohases tehnilises vormingus, mille komisjon sätestab rakendusaktidega. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 11 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

1. Käesolevas määruses kohaldatakse edastatavate andmete suhtes määruse (EÜ) nr 223/2009 artikli 12 lõikes 1 sätestatud kvaliteedikriteeriume.

2. Liikmesriigid esitavad komisjonile (Eurostatile) aruande edastatud andmete kvaliteedi kohta.

3. Kohaldades käesoleva määrusega hõlmatud andmete suhtes lõikes 1 osutatud kvaliteedikriteeriume, määrab komisjon rakendusaktidega kindlaks kvaliteediaruannete korra, struktuuri ja nende esitamise sageduse. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 11 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

4. Komisjon (Eurostat) hindab edastatud andmete kvaliteeti ning võib ühe kuu jooksul pärast andmete saamist nõuda, et asjaomane liikmesriik esitaks täiendavat teavet andmete kohta või esitaks vajadusel muudetud andmekogumi.

1. Komisjon võib võtta vastu rakendusakte eesmärgiga anda lisades osutatud üleminekuperioodidel liikmesriikidele erandeid, kui riiklikke statistikasüsteeme on vaja suuremas ulatuses kohandada. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 11 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

2. Selleks et saada I, II ja III lisa jaoks lõikes 1 osutatud erand, esitab asjaomane liikmesriik komisjonile hiljemalt 12. novembril 2011 nõuetekohaselt põhjendatud taotluse. Selleks et saada IV, V ja VI lisa jaoks lõikes 1 osutatud erand, esitab asjaomane liikmesriik komisjonile hiljemalt 17. septembril 2014 nõuetekohaselt põhjendatud taotluse.

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2. Artikli 3 lõigetes 3 ja 4 osutatud volitused delegeeritakse komisjonile viieks aastaks alates 11. augustist 2011. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist uuendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite, tehes seda hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 3 lõigetes 3 ja 4 osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5. Artikli 3 lõigete 3 ja 4 alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväiteid või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväiteid. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.

Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule 31. detsembriks 2013 ja edaspidi iga kolme aasta järel aruande käesoleva määruse rakendamise kohta. Kõnealuses aruandes hinnatakse eelkõige edastatud andmete kvaliteeti, andmekogumismeetodeid, liikmesriikide ja andmeesitajate halduskoormust ning kõnealuse statistika teostatavust ja tulemuslikkust.

Vajadusel ja artikli 4 lõikes 2 osutatud tulemusi arvesse võttes lisatakse aruandele järgmised ettepanekud:

1. Komisjoni abistab Euroopa statistikasüsteemi komitee, mis on asutatud määrusega (EÜ) nr 223/2009. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Õhuheitmete arvepidamises kirjendatakse ja esitatakse andmed õhuheitmete kohta rahvamajanduse arvepidamise süsteemiga ühtival viisil. Kõnealuses arvepidamises kirjendatakse tekkinud õhuheitmeid, mida riigi majandus õhku heidab, ESA 95 kohaselt majandustegevusalade lõikes. Majandustegevus hõlmab tootmist ja tarbimist.

Käesolevas lisas määratakse kindlaks andmed, mida liikmesriigid peavad õhuheitmete arvepidamise jaoks koguma, koostama, edastama ja hindama. Kõnealuseid andmeid töödeldakse nii, et heitmed oleks omavahel seotud tootmisharude ja kodumajapidamiste tootmis- ja tarbimistegevusega. Käesoleva määruse alusel esitatud otseheitmete andmed seotakse majanduse sisend-väljundtabelite, pakkumise ja kasutamise tabelite ning kodumajapidamiste tarbimisandmetega, mida ESA 95 kohase aruandluse raames komisjonile (Eurostatile) juba esitatakse.

Õhuheitmete arvepidamise süsteemi piirid kattuvad ESA 95 süsteemi piiridega ning see põhineb samuti residentsuse printsiibil.

Vastavalt ESA 95-le põhineb residentsuse printsiip järgmisel põhimõttel: üksus on riigi residendist üksus, kui selle majanduslike huvide kese on selle riigi majandusterritooriumil, see tähendab, kui ta osaleb pikema aja jooksul (aasta või enam) antud territooriumi majandustegevuses.

Õhuheitmete arvepidamises kirjendatakse heitmeid, mis tulenevad kõikide residendist üksuste tegevusaladest, olenemata sellest, kus on heitmete tekkimise geograafiline asukoht.

Õhuheitmete arvepidamises kirjendatakse gaasiliste ja tahkete jääkainete vooge, mis tulenevad rahvamajandusest ja liiguvad atmosfääri. Käesolevas määruses osutatakse terminiga „atmosfäär” keskkonnasüsteemi osale. Süsteemi piiride all mõistetakse piiri rahvamajanduse (mis on osa majandussüsteemist) ja atmosfääri (mis on osa keskkonnasüsteemist) vahel. Pärast süsteemi piiri ületamist on õhku heidetud ained inimese kontrolli alt väljas ja saavad osaks loodusmaterjalide ringlusest ning võivad keskkonda mitmel viisil mõjutada.

Õhuheitmete nimetus	Õhuheitmete tähis	Aruandeühik
Süsinikdioksiid, välja arvatud heitmed biomassist	CO2	1 000 tonni (Gg)
Süsinikdioksiid biomassist	Biomassi CO2	1 000 tonni (Gg)
Dilämmastikoksiid	N2O	tonni (Mg)
Metaan	CH4	tonni (Mg)
Perfluorosüsivesinikud	PFC-d	CO2-ekvivalenttonni (Mg)
Fluorosüsivesinikud	HFC-d	CO2-ekvivalenttonni (Mg)
Väävelheksafluoriid	SF6	CO2-ekvivalenttonni (Mg)
Lämmastikoksiidid	NOX	NO2-ekvivalenttonni (Mg)
Lenduvad orgaanilised ühendid, välja arvatud metaan	NMVOC-d	tonni (Mg)
Süsinikmonooksiid	CO	tonni (Mg)
Tahked peenosakesed läbimõõduga < 10 μm	PM10	tonni (Mg)
Tahked peenosakesed läbimõõduga < 2,5 μm	PM2,5	tonni (Mg)
Vääveldioksiid	SO2	tonni (Mg)
Ammoniaak	NH3	tonni (Mg)

Käesoleva lisa sätete kohaldamisel on üleminekuperioodi maksimumpikkus kaks aastat pärast esimest edastamistähtaega.

Keskkonnamaksude statistikaga kirjendatakse ja esitatakse andmed makse maksvate üksuste seisukohast ning seda tehakse viisil, mis on täielikult kooskõlas ESA 95 alusel esitatud andmetega. Kõnealuse statistikaga kirjendatakse rahvamajanduse keskkonnamaksudest saadud tulu vastavalt majandustegevusaladele. Majandustegevus hõlmab tootmist ja tarbimist.

Käesolevas lisas määratakse kindlaks andmed, mida liikmesriigid peavad keskkonnamaksudest saadud tulu arvepidamise jaoks majandustegevusalade kaupa koguma, koostama, edastama ja hindama.

Keskkonnamaksustatistika koostamisel saab kasutada otse maksustatistikat ja valitsuse rahandusstatistikat, kuid mõneti oleks kasulikum kasutada ESA 95 alusel esitatud maksuandmeid, kui see on võimalik.

Keskkonnamaksustatistika põhineb hinnatud ja deklareeritud summadel, või ajaliselt kohandatud maksulaekumistel, et tagada ühilduvus ESA 95-ga ja parandada rahvusvahelist võrreldavust.

ESA 95 sisaldab ka teavet selle kohta, millised tootmisharud ja sektorid makse maksavad. ESA 95 alusel esitatud maksuandmed on esitatud institutsiooniliste sektorite arvepidamises ning pakkumise ja kasutamise tabelites.

Keskkonnamaksude arvepidamise süsteemi piirid kattuvad ESA 95 süsteemi piiridega ning keskkonnamaksud koosnevad kohustuslikest, vastuteenustega kompenseerimata rahalistest või mitterahalistest maksetest, mida kogub valitsemissektor või liidu institutsioonid.

Liikmesriigid koostavad keskkonnamaksustatistikat, lähtudes järgmisest jaotusest:

Iga 3. jaos osutatud näitaja puhul edastatakse andmed makse maksvate üksuste seisukohast.

Tootjate osas edastatakse andmed majandustegevusalade hierarhilise liigituse NACE Rev.2 kohaselt (ESA 95-s esitatud koondtase A*64).

Kui maksu ei saa siduda ühegi eeltoodud tegevusala rühmaga, edastatakse andmed kui tegevusala rühmadesse jaotamata andmed.

Käesoleva lisa sätete kohaldamisel on üleminekuperioodi maksimumpikkus kaks aastat pärast esimest edastamistähtaega.

Kogumajanduslike materjalivoogude arvepidamine hõlmab kõiki tahkeid, gaasilisi ja vedelas olekus materjale, välja arvatud õhk ja vesi, mõõdetuna massiühikutes aasta kohta. Sarnaselt rahvamajanduse arvepidamisega on kogumajanduslike materjalivoogude arvepidamisel kaks eesmärki. Üksikasjalikest materjalivoogudest saadakse põhjalik empiiriline andmebaas arvukate analüütiliste uuringute tegemiseks. Materjalivoogusid kasutatakse ka mitmesuguste kogumajanduslike materjalivoogude näitajate koostamiseks rahvamajanduse jaoks.

Käesolevas lisas määratakse kindlaks andmed, mida liikmesriigid peavad kogumajanduslike materjalivoogude arvepidamise jaoks koguma, koostama, edastama ja hindama.

Materjalivoosüsteemi peamine põhimõte on varude ja voogude eristamine. Üldiselt on voog muutuja, mis mõõdab kogust teataval ajaperioodil, samas kui varu on muutuja, mis mõõdab kogust teataval ajahetkel. Kogumajanduslike materjalivoogude arvepidamise aluseks on voopõhimõte. See mõõdab majanduse sisend- ja väljundmaterjali ning varude muutumist naturaalühikutes aasta kohta.

Kogumajanduslike materjalivoogude arvepidamine on kooskõlas rahvamajanduse arvepidamise süsteemi põhimõtetega, näiteks residentsuse printsiip. See peab arvet materjalivoogude üle, mis on seotud kõikide rahvamajanduse residendist üksuste tegevusega, olenemata nende geograafilisest asukohast.

Kogumajanduslike materjalivoogude arvepidamises on olulised kaks süsteemi piiride ülest materjalivoo liiki.

Kogumajanduslike materjalivoogude arvepidamises on hõlmatud kõik süsteemi piiride ülesed vood ning inimtekkeliste varude lisandumine. Kõik muud rahvamajanduse sisesed materjalivood ei ole kogumajanduslike materjalivoogude arvepidamise süsteemiga hõlmatud. See tähendab, et rahvamajandust käsitletakse kogumajanduslike materjalivoogude arvepidamise süsteemis tervikuna ja näiteks tootmisharude vahelise toodete liikumise üle arvestust ei peeta. Samuti on välja jäetud looduskeskkonna sisesed looduslikud vood.

Liikmesriigid koostavad kogumajanduslike materjalivoogude arvepidamise jaoks statistika 5. jaos loetletud asjakohaste näitajate kohta.

Järgmistes tabelites loetletud näitajate kohta koostatakse andmed massiühikutes.

1.2. Põllumajanduskultuuride jäägid (kasutatud), söödakultuurid, karjamaa biomass

1.2.1.2. Muud põllumajanduskultuuride jäägid (suhkrutaimede ja söödapeedi lehed, muu)

3.1. Marmor, graniit, liivakivi, porfüür, basalt, muu dekoratiiv- või ehituskivi (välja arvatud kilt)

3.10. Kaevandatud maa-aines (sealhulgas pinnas), ainult kasutatud (vabatahtlik aruandlus)

Tabelid B (Import – kogukaubandus), C (Import – kaubandus väljaspool ELi), D (Eksport – kogukaubandus), E (Eksport – kaubandus väljaspool ELi)

1.1.10. Muud mujal liigitamata põllumajanduskultuurid, töötlemata ja töödeldud

1.2.1. Põllumajanduskultuuride jäägid (kasutatud), töötlemata ja töödeldud

3.1. Marmor, graniit, liivakivi, porfüür, basalt ja muu dekoratiiv- või ehituskivi (välja arvatud kilt)

3.10. Kaevandatud maa-aines(sealhulgas pinnas), ainult kasutatud (vabatahtlik aruandlus)

6. Jäätmete import (tabelid B ja C) / eksport (tabelid D ja E) lõplikuks töötlemiseks ja ladestamiseks

Tabelitesse B ja D tehakse seoses residentsuse põhimõttega järgmised kohandused:

Kütus, mida residendist üksused soetavad välismaal (lisa tabelis B esitatud impordile), ja kütus, mida mitteresidendist üksused soetavad riigi territooriumil (lisa tabelis D esitatud ekspordile).

Käesoleva lisa sätete kohaldamisel on üleminekuperioodi maksimumpikkus kaks aastat pärast esimest edastamistähtaega.

Keskkonnakaitsekulutuste arvepidamises esitatakse andmeid keskkonnakaitsekulutuste kohta viisil, mis ühtib ESA raames esitatud andmetega, st need on majandusressursid, mille residendist üksused eraldavad keskkonnakaitseks. Niisugune arvepidamine võimaldab arvestada riigi keskkonnakaitsekulutusi, mis määratakse järgmiste elementide summana: residendist üksuste kasutatud keskkonnakaitseteenused, keskkonnakaitsega seotud kapitali kogumahutus põhivarasse ja eelnimetatud elementides arvestamata keskkonnakaitsesiirdeid, millest on lahutatud välismaalt saadud rahalised vahendid.

Keskkonnakaitsekulutuste arvepidamises tuleks ära kasutada rahvamajanduse arvepidamises juba olemasolevat teavet (tootmise ja tulude moodustamise kontod, kapitali kogumahutus põhivarasse tegevusalade järgi, pakkumise ja kasutamise tabelid, valitsemisfunktsioonide klassifikaatoril põhinevad andmed), ettevõtluse struktuuristatistikat, äriregistrit ja muid allikaid.

Käesolevas lisas määratakse kindlaks andmed, mida liikmesriigid peavad keskkonnakaitsekulutuste arvepidamise jaoks koguma, koostama, edastama ja hindama.

Keskkonnakaitsekulutuste arvepidamise süsteemi piirid kattuvad ESA süsteemi piiridega ja selles on esitatud keskkonnakaitsekulutused pea-, kõrval- ja abitegevusaladel. Hõlmatud on järgmised sektorid:

Liikmesriigid teostavad keskkonnakaitsekulutuste arvepidamist, lähtudes järgmistest näitajatest, mis on määratletud kooskõlas ESAga:

1. Iga 3. jaos osutatud näitaja puhul esitatakse andmed järgmise liigituse järgi:

— 2. jaos määratletud keskkonnakaitseteenuste tootjate/tarbijate liik;

— keskkonnakaitse tegevusalade klassifikaatori (CEPA) klassid, mis on liigendatud järgmiselt:

— valitsemissektori tegevusalade ja keskkonnakaitsesiirete puhul:

—

— CEPA 2

— CEPA 3

— CEPA 1, CEPA 4, CEPA 5 ja CEPA 7 summa

— CEPA 6

— CEPA 8 ja CEPA 9 summa;

— ettevõtete abitegevuste puhul:

—

— CEPA 1

— CEPA 2

— CEPA 3

— CEPA 4, CEPA 5, CEPA 6, CEPA 7, CEPA 8 ja CEPA 9 summa;

— keskkonnakaitselise kõrvaltegevusega ettevõtete ja keskkonnakaitsele spetsialiseerunud tootjate puhul:

—

— CEPA 2

— CEPA 3

— CEPA 4;

— kodumajapidamistest tarbijate puhul:

—

— CEPA 2

— CEPA 3;

— keskkonnakaitseteenuste tootmise andmed abitegevuse kohta esitatakse järgmiste NACE koodide kaupa: NACE Rev. 2 B, C, D, osa 36. Andmed C jao kohta esitatakse osadena, kusjuures C10–C12, C13–C15 ja C31–C32 esitatakse rühmitatult. Liikmesriigid, kes Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 295/2008 ( 10 ) alusel (näitajate määratluste, andmete edastamise tehnilise vormingu, topeltaruandluse nõuetega NACE Rev 1.1 ja NACE Rev 2 puhul ja ettevõtluse struktuurstatistika suhtes lubatavate erandite puhul) ei pea koguma andmeid keskkonnakaitsekulutuste kohta ühe või mitme NACE koodi puhul, ei pea nende NACE koodide kohta andmeid esitama.

Käesoleva lisa sätete kohaldamisel on üleminekuperioodi maksimumkestus kaks aastat alates esimesest edastamistähtajast.

Keskkonnakaupade- ja teenuste statistikas kirjendatakse ja esitatakse andmeid keskkonnatooteid tootva rahvamajanduse tootmistegevuse kohta viisil, mis ühtib ESA raames esitatud andmetega.

Keskkonnakaupade ja -teenuste sektori arvepidamises tuleks ära kasutada rahvamajanduse arvepidamises, ettevõtluse struktuuristatistikas, äriregistris ja muudes allikates juba olemasolevat teavet.

Käesolevas lisas määratakse kindlaks andmed, mida liikmesriigid peavad keskkonnakaupade ja -teenuste arvepidamise jaoks koguma, koostama, edastama ja hindama.

Keskkonnakaupade ja -teenuste sektori piirid kattuvad ESA süsteemi piiridega ja sektor hõlmab kõiki keskkonnakaupu ja -teenuseid, mis on tootmise teel saadud. ESA määratluse kohaselt on tootmine tegevus, mis toimub institutsionaalse üksuse kontrolli ja vastutuse all, kasutades tööjõu, kapitali, kaupade ja teenuste sisendeid kaupade ja teenuste tootmiseks.

Keskkonnakaubad ja -teenused jagunevad järgmistesse kategooriatesse: keskkonnaspetsiifilised teenused, üksnes keskkonnahoiu eesmärgil toodetud tooted (seotud tooted), keskkonnasäästlikud kaubad ja keskkonnatehnoloogia.

Liikmesriigid koostavad keskkonnakaupade ja -teenuste sektori statistikat, lähtudes järgmistest näitajatest:

Kõik andmed esitatakse riigi omavääringus (miljonites), välja arvatud tööhõive näitaja, mille puhul on aruandeühik „täistööaja ekvivalent”.

Käesoleva lisa sätete kohaldamisel on üleminekuperioodi maksimumkestus kaks aastat alates esimesest edastamistähtajast.

Füüsilise energiavoo arvepidamises esitatakse andmed energia füüsilise voo kohta teradžaulides viisil, mis on ESAga täielikus kooskõlas. Füüsilise energiavoo arvepidamises esitatakse energiaandmeid rahvamajanduse residendist üksuste majandustegevuse järgi tegevusalade kaupa. Andmed näitavad loodusliku energia sisendite, energiatoodete ning energia jääkide ja kadude pakkumist ja kasutamist. Majandustegevus hõlmab tootmist, tarbimist ja akumuleerumist.

Käesolevas lisas määratakse kindlaks andmed, mida liikmesriigid peavad füüsilise energiavoo arvepidamise jaoks koguma, koostama, edastama ja hindama.

Füüsilise energiavoo arvepidamise süsteemi piirid kattuvad ESA süsteemi piiridega ja arvepidamine põhineb samuti residentsuse printsiibil.

ESA kohaselt on üksus riigi residendist üksus, kui selle majanduslike huvide kese on selle riigi majandusterritooriumil, see tähendab, kui ta osaleb pikema aja jooksul (aasta või enam) kõnealusel territooriumil majandustegevuses.

Füüsilise energiavoo arvepidamises kirjendatakse füüsilist energiavoogu, mis tuleneb kõikide residendist üksuste tegevusest, olenemata sellest, kus on voo tekkimise tegelik geograafiline asukoht.

Füüsilise energiavoo arvepidamine kirjendab keskkonnast majandusse suunduvat, majanduse sees ringlevat ja majandusest tagasi keskkonda suunatavat füüsilist energiavoogu.

Liikmesriigid peavad füüsilise energiavoo kohta arvet, lähtudes järgmistest näitajatest:

Käesoleva lisa sätete kohaldamisel on üleminekuperioodi maksimumkestus kaks aastat alates esimesest edastamistähtajast.

( 1 ) Euroopa Parlamendi 7. juuni 2011. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 21. juuni 2011. aasta otsus.

( 7 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008 määrus (EÜ) nr 1099/2008 jäätmestatistika kohta (ELT L 304, 14.11.2008, lk 1).

( 10 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2008. aasta määrus (EÜ) nr 295/2008 ettevõtluse struktuurstatistika kohta (ELT L 97, 9.4.2008, lk 13).

		Euroopa Liidu Teataja
		nr	lehekülg	kuupäev
►M1	EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) nr 538/2014, 16. aprill 2014,	L 158	113	27.5.2014