02008L0050 — ET — 18.09.2015 — 001.002
Käesolev tekst on üksnes dokumenteerimisvahend ning sel ei ole mingit õiguslikku mõju. Liidu institutsioonid ei vastuta selle teksti sisu eest. Asjakohaste õigusaktide autentsed versioonid, sealhulgas nende preambulid, on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas ning on kättesaadavad EUR-Lexi veebisaidil. Need ametlikud tekstid on vahetult kättesaadavad käesolevasse dokumenti lisatud linkide kaudu
|
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2008/50/EÜ, 21. mai 2008, välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta (ELT L 152 11.6.2008, lk 1) |
Muudetud:
|
|
|
Euroopa Liidu Teataja |
||
|
nr |
lehekülg |
kuupäev |
||
|
KOMISJONI DIREKTIIV (EL) 2015/1480, EMPs kohaldatav tekst 28. august 2015, |
L 226 |
4 |
29.8.2015 |
|
Parandatud:
EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2008/50/EÜ,
21. mai 2008,
välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta
I PEATÜKK
ÜLDSÄTTED
Artikkel 1
Eesmärk
Käesoleva direktiiviga sätestatakse meetmed, mille eesmärgid on järgmised:
1. välisõhu kvaliteedi eesmärkide määratlemine ja püstitamine, et vältida, ära hoida või vähendada kahjulikku mõju inimeste tervisele ja kogu keskkonnale;
2. välisõhu kvaliteedi hindamine liikmesriikides ühiste meetodite abil ja ühiste kriteeriumide alusel;
3. teabe saamine välisõhu kvaliteedi kohta, et aidata võidelda õhusaaste ja selle kaasnähtuste vastu ning jälgida pikaajalisi suundumusi ja edusamme, mis tulenevad siseriiklikest ja ühenduse meetmetest;
4. tagamine, et selline teave välisõhu kohta tehakse kättesaadavaks üldsusele;
5. õhukvaliteedi säilitamine, kui see on juba hea, ning selle parandamine muudel juhtudel;
6. liikmesriikide koostöö soodustamine õhusaaste vähendamisel.
Artikkel 2
Mõisted
Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:
1. „välisõhk” — hooneväline troposfääri õhk, välja arvatud õhk vastavalt direktiivile 89/654/EMÜ ( 1 ) määratletud töökohas, kus kehtivad töötervishoidu ja tööohutust käsitlevad sätted ning kuhu üldsusele pole korrapärast juurdepääsu;
2. „saasteaine” — igasugune välisõhus olev aine, mis võib kahjustada inimeste tervist ja/või kogu keskkonda;
3. „tase” — saasteaine sisaldus välisõhus või sealt teatava aja jooksul pindadele sadestumise määr;
4. „hindamine” — igasugune meetod saasteaine taseme mõõtmiseks, arvutamiseks, hinnanguliseks määramiseks või prognoosimiseks;
5. „piirtase” — tase, mis on kehtestatud teaduslike andmete alusel eesmärgiga vältida, ennetada või vähendada saasteaine kahjulikku mõju inimeste tervisele ja/või kogu keskkonnale; piirtase tuleb saavutada teatava tähtaja jooksul ning hiljem ei tohi seda ületada;
6. „kriitiline tase” — tase, mis on kehtestatud teaduslike andmete alusel, mille ületamisel võib tõenäoliselt ilmneda otsene kahjustav toime mõnele vastuvõtjale, nagu taimed, puud või ökosüsteemid, kuid mitte inimestele;
7. „lubatud ületamismäär” — piirtaseme protsentides väljendatud osa, mille võrra seda taset võib käesolevas direktiivis sätestatud tingimustel ületada;
8. „õhukvaliteedi kavad” — kavad, milles esitatakse meetmed piirtasemete või sihtväärtuste saavutamiseks;
9. „sihtväärtus” — tase, mis on kehtestatud eesmärgiga vältida kahjulikke mõjusid inimeste tervisele ja/või kogu keskkonnale ning mis tuleb võimaluse korral saavutada teatava tähtaja jooksul;
10. „häiretase” — tase, mille ületamisel kujutab lühiajaline kokkupuude saastatud õhuga ohtu inimeste tervisele ja mille puhul liikmesriigid peavad viivitamata meetmeid võtma;
11. „teavitamistase” — tase, mille ületamisel kujutab lühiajaline kokkupuude saastatud õhuga ohtu inimeste tervisele, eelkõige elanikkonna tundlike osade tervisele, ja mille puhul vajatakse kohest ja asjakohast teavet;
12. „ülemine hindamispiir” — tase, millest allpool võib välisõhu kvaliteedi hindamiseks kasutada statsionaarsete mõõtmiste ja modelleerimismeetodite ja/või indikaatormõõtmiste kombinatsioone;
13. „alumine hindamispiir” — tase, millest allpool võib välisõhu kvaliteedi hindamiseks kasutada ainult modelleerimist või objektiivse hindamise meetodeid;
14. „pikaajaline eesmärk” — inimeste tervisele ja keskkonnale tõhusat kaitset pakkuv tase, kuhu tuleb jõuda pika aja jooksul, kui see ei ole saavutatav proportsionaalsete meetmetega;
15. „looduslikest allikatest pärit saasteained” — saasteained, mille eraldumine õhku ei ole tingitud otseselt ega kaudselt inimtegevusest, sealhulgas looduslikud protsessid, nagu vulkaanipursked, seismilised sündmused, geotermilised sündmused, loodusmaastike põlengud, tugevad tuuled, merepritsmed või kuivadelt aladelt pärinevate looduslike osakeste atmosfääri sattumine ja edasikandumine;
16. „piirkond” — liikmesriigi territooriumi osa, mille liikmesriik on õhukvaliteedi hindamiseks ja juhtimiseks ise piiritlenud;
17. „linnastu” — piirkond, kus elanike arv on üle 250 000 , või piirkond, kus elanike arv on 250 000 või vähem, kusjuures asustustiheduse ruutkilomeetri kohta kehtestab liikmesriik;
18. „PM10-osake” — tahke osake, mis vastavalt proovivõtmisel ja mõõtmistel kasutatavale standardmeetodile, standardile EN 12341, läbib 10 μm aerodünaamilise diameetriga mõõduselektiivse ava 50 protsendil juhtudest;
19. „PM2,5-osake” — tahke osake, mis vastavalt proovivõtmisel ja mõõtmistel kasutatavale standardmeetodile, standardile EN 14907, läbib 2,5 μm aerodünaamilise diameetriga mõõduselektiivse ava 50 protsendil juhtudest;
20. „keskmise kokkupuute näitaja” — liikmesriigi kogu territooriumil linnakeskkonna taustapiirkondades tehtud mõõtmiste põhjal määratletud ja elanikkonna kokkupuudet iseloomustav keskmine tase. Seda kasutatakse liikmesriigi kokkupuute vähendamise eesmärgi ja kohustuslikult saavutatava saastatuse taseme määra arvutamiseks;
21. „kohustuslikult saavutatav saastatuse taseme määr” — keskmise kokkupuute näitaja põhjal kehtestatud tasand, mille eesmärk on vähendada kahjulikke mõjusid inimeste tervisele ning mis tuleb saavutada teatud tähtpäevaks;
22. „liikmesriigi kokkupuute vähendamise eesmärk” — inimeste tervisele avaldatavate kahjulike mõjude vähendamise eesmärgil kehtestatud liikmesriigi elanikkonna keskmise kokkupuute näitaja protsentuaalne vähendamine baasaasta suhtes, mis tuleb võimaluse korral saavutada teatud tähtaja jooksul;
23. „linnakeskkonna taustapiirkonnad” — kohad linnapiirkonnas, mille tasemed iseloomustavad linnaelanikkonna üldist saasteainetega kokkupuute määra;
24. „lämmastikoksiidid” — lämmastikmonooksiidi (lämmastikoksiid) ja lämmastikdioksiidi sisalduse suhte summa (ppbv) väljendatuna lämmastikdioksiidi massikontsentratsioonina (μg/m3);
25. „statsionaarsed mõõtmised” — mõõtmised kindlas kohas kas pidevalt või pisteliste proovide abil, et teha kindlaks tasemed vastavalt asjakohastele andmekvaliteedi normidele;
26. „indikaatormõõtmised” — mõõtmised, mis vastavad vähem rangetele andmekvaliteedi nõuetele kui statsionaarsed mõõtmised;
27. „lenduvad orgaanilised ühendid (LOÜ)” — kõik inimtekkelised ja biogeneetilised orgaanilised ühendid, välja arvatud metaan, mis võivad päikesevalguse toimel lämmastikoksiididega reageerides tekitada fotokeemilisi oksüdante;
28. „osooni eellased” — ained, mis aitavad kaasa troposfääriosooni tekkimisele; mõned neist on loetletud X lisas.
Artikkel 3
Kohustused
Liikmesriigid määravad asjakohastel tasanditel pädevad asutused ja organid, kelle ülesanded on järgmised:
a) välisõhu kvaliteedi hindamine;
b) mõõtesüsteemide (meetodid, seadmed, võrgud, laborid) heakskiitmine;
c) mõõtmistäpsuse tagamine;
d) hindamismeetodite analüüs;
e) kogu ühendust hõlmavate komisjoni korraldatavate kvaliteeditagamise programmide koordineerimine oma territooriumil;
f) koostöö teiste liikmesriikide ja komisjoniga.
Vajaduse korral järgivad pädevad asutused ja organid I lisa jaotist C.
Artikkel 4
Piirkondade ja linnastute määramine
Liikmesriigid määravad piirkonnad ja linnastud kogu oma territooriumil. Õhukvaliteedi hindamist ja õhukvaliteedi juhtimist tehakse kõigis piirkondades ja linnastutes.
II PEATÜKK
VÄLISÕHU KVALITEEDI HINDAMINE
1. JAGU
Välisõhu kvaliteedi hindamine vääveldioksiidi, lämmastikdioksiidi ja lämmastikoksiidide, tahkete osakeste, plii, benseeni ja süsinikmonooksiidi suhtes
Artikkel 5
Hindamisrežiim
1. Vääveldioksiidi, lämmastikdioksiidi ja lämmastikoksiidide, tahkete osakeste (PM10 ja PM2,5), plii, benseeni ja süsinikmonooksiidi puhul kohaldatakse II lisa A jaos märgitud ülemisi ja alumisi hindamispiire.
Piirkonnad ja linnastud liigitatakse neist hindamispiiridest lähtudes.
2. Lõikes 1 viidatud liigendus vaadatakse läbi vähemalt üks kord viie aasta jooksul vastavalt II lisa B jaos sätestatud korrale.
Märkimisväärsete muudatuste korral tegevuses, mis mõjutab vääveldioksiidi, lämmastikdioksiidi või vajaduse korral lämmastikoksiidide, tahkete osakeste (PM10, PM2,5), plii, benseeni või süsinikmonooksiidi sisaldust välisõhus, vaadatakse siiski liigitus läbi sagedamini.
Artikkel 6
Hindamiskriteeriumid
1. Liikmesriigid hindavad välisõhu kvaliteeti artiklis 5 viidatud saasteainete suhtes kõigis nende piirkondades ja linnastutes vastavalt käesoleva artikli lõigetes 2, 3 ja 4 ning III lisas sätestatud kriteeriumidele.
2. Kõigis piirkondades ja linnastutes, kus lõikes 1 viidatud saasteainete tase ületab nende saasteainete ülemist hindamispiiri, tuleb välisõhu kvaliteedi hindamiseks kasutada statsionaarseid mõõtmisi. Et saada piisavalt teavet välisõhu kvaliteedi ruumilise jagunemise kohta, võib neid statsionaarseid mõõtmisi täiendada modelleerimismeetodite ja/või indikaatormõõtmistega.
3. Kõigis piirkondades ja linnastutes, kus lõikes 1 viidatud saasteainete tase on madalam nende saasteainete ülemisest hindamispiirist, võib välisõhu kvaliteedi hindamiseks kasutada statsionaarsete mõõtmiste, modelleerimismeetodite ja/või indikaatormõõtmiste kombinatsiooni.
4. Kõigis piirkondades ja linnastutes, kus lõikes 1 nimetatud saasteainete tase on madalam nende saasteainete alumisest hindamispiirist, on välisõhu kvaliteedi hindamiseks piisav kasutada ainult modelleerimist või objektiivset hindamist või mõlemat.
5. Lisaks lõigetes 2, 3 ja 4 nimetatud hindamistele tuleb teostada mõõtmised suurtest õhureostusallikatest eemal asuvates maakeskkonna taustapiirkondades, mis annaksid teavet vähemalt tahkete osakeste (PM2,5) aastase keskmise kogu massikontsentratsiooni ja keemilise koostise kontsentratsioonide kohta, ning need tuleb läbi viia järgmistest kriteeriumidest lähtuvalt:
a) iga 100 000 km2 kohta tuleb rajada üks proovivõtukoht;
b) iga liikmesriik rajab vähemalt ühe mõõtejaama, ent liikmesriigid võivad selleks, et saavutada vajalik mõõtejaamade arv ning nendevaheline vahemaa, naaberliikmesriigiga kokkuleppel rajada ühe või mitu ühist mõõtejaama, mis hõlmavad naaberpiirkondi;
c) vajaduse korral koordineeritakse järelevalvet õhusaasteainete kauglevi seire ja hindamise Euroopa koostööprogrammi (EMEP) seirestrateegia ja mõõtmisprogrammi abil;
d) tahkete osakeste massikontsentratsiooni mõõtmiste andmekvaliteedi normide suhtes kohaldatakse I lisa A ja C jagu ja IV lisa tervikuna.
Liikmesriigid teavitavad komisjoni ka mõõtmismeetoditest, mida nad kasutavad tahkete osakeste (PM2,5) keemilise koostise mõõtmiseks.
Artikkel 7
Proovivõtukohad
1. Välisõhus sisalduva vääveldioksiidi, lämmastikdioksiidi ning lämmastikoksiidide, tahkete osakeste (PM10, PM2,5), plii, benseeni ja süsinikmonooksiidi mõõtmise proovivõtukohtade paiknemine määratakse vastavalt III lisas sätestatud kriteeriumidele.
2. Piirkondades ja linnastutes, kus statsionaarsed mõõtmised on õhukvaliteedi hindamiseks ainus teabeallikas, peab proovivõtukohtade arv iga asjakohase saasteaine kohta olema vähemalt sama suur kui V lisa A jaos sätestatud väikseim proovivõtukohtade arv.
3. Piirkondades ja linnastutes, kus lisaks statsionaarsete proovivõtukohtade mõõtmisandmetele on kättesaadav ka õhukvaliteedi modelleerimise ja/või indikaatormõõtmise abil saadud teave, võib V lisa A jaos määratud proovivõtukohtade üldarvu siiski vähendada kuni 50 % võrra järgmistel tingimustel:
a) täiendavad meetodid tagavad õhukvaliteedi hindamiseks küllaldase teabe piirtasemete või häiretasemete kohta, samuti nõuetekohase teabe üldsuse teavitamiseks;
b) loodavate proovivõtukohtade arv ja vahemaa teiste mõõtmismeetodite rakendamise kohtadeni on küllaldane, et teha asjassepuutuv saasteaine kindlaks vastavalt I lisa A jaos kindlaksmääratud andmekvaliteedi normidele, ning võimaldab saada I lisa B jaos ette nähtud kriteeriumidele vastavad hindamistulemused.
Teises taandes viidatud juhul võetakse õhukvaliteedi hindamisel piirtasemete suhtes arvesse modelleerimise ja/või indikaatormõõtmise tulemused.
4. Komisjon jälgib, et liikmesriigid rakendaksid proovivõtukohtade valimisega seotud kriteeriume, et hõlbustada nimetatud kriteeriumide ühtlustatud rakendamist kogu Euroopa Liidus.
Artikkel 8
Mõõtmise standardmeetodid
1. Liikmesriigid kasutavad VI lisa A ja C jaos sätestatud mõõtmise standardmeetodeid ja kriteeriumeid.
2. Muid mõõtmismeetodeid võib kasutada vastavalt VI lisa B jaos sätestatud tingimustele.
2. JAGU
Välisõhu kvaliteedi hindamine osooni suhtes
Artikkel 9
Hindamiskriteeriumid
1. Piirkondades ja linnastutes, kus osoonisisaldus on viimase viieaastase mõõteperioodi ükskõik millisel aastal ületanud VII lisa C jaos sätestatud pikaajalise eesmärgi, tuleb kasutada statsionaarset mõõtmist.
2. Kui osa viie aasta andmetest puudub, võivad liikmesriigid selleks, et kindlaks teha, kas lõikes 1 osutatud pikaajalised eesmärgid on viie aasta jooksul ületatud, ühendada andmed, mis on saadud oletatavatest kõrgeimat saastatuse taset iseloomustavatest kohtadest ühe ja sama aja lühematel mõõtmisperioodidel, ning heitkoguste andmekogudest ja modelleerimisest saadud andmed.
Artikkel 10
Proovivõtukohad
1. Välisõhus sisalduva osooni proovivõtukohtade paiknemine määratakse kindlaks vastavalt VIII lisas ette nähtud kriteeriumidele.
2. Statsionaarsete proovivõtukohtade väikseim arv osoonisisalduse pidevaks mõõtmiseks piirkondades või linnastutes, kus mõõtmised on õhukvaliteedi hindamise ainsaks teabeallikaks, ei tohi olla väiksem kui IX lisa A jaos määratud väikseim proovivõtukohtade arv.
3. Piirkondades ja linnastutes, kus lisaks statsionaarsete proovivõtukohtade mõõtmisandmetele on kättesaadav ka õhukvaliteedi modelleerimise ja/või indikaatormõõtmise abil saadud teave, võib IX lisa A jaos määratud proovivõtukohtade arvu vähendada järgmistel tingimustel:
a) täiendavad meetodid tagavad õhukvaliteedi hindamiseks piisava teabe sihtväärtuste, pikaajaliste eesmärkide, teavitamis- ja häiretasemete kohta;
b) loodavate proovivõtukohtade arv ja teiste mõõtmismeetodite rakendamise kohtade arv ja vahemaa on küllaldane, et teha osoonisisaldus kindlaks vastavalt I lisa A jaos määratud andmekvaliteedi normidele, ning võimaldab saada I lisa B jaos ette nähtud kriteeriumidele vastavad hindamistulemused;
c) igas piirkonnas või linnastus on vähemalt üks proovivõtukoht kahe miljoni elaniku kohta või üks proovivõtukoht 50 000 km2 kohta, olenevalt sellest, kummal juhul on proovivõtukohtade arv suurem, kuid mitte vähem kui üks proovivõtukoht igas piirkonnas või linnastus;
d) lämmastikdioksiidi mõõdetakse kõigis ülejäänud proovivõtukohtades, välja arvatud VIII lisa A jaos osutatud maapiirkonna taustkontsentratsioonide mõõtejaamades.
Õhukvaliteedi hindamisel sihtväärtuste suhtes võetakse arvesse modelleerimise ja/või indikaatormõõtmise tulemused.
4. Lämmastikdioksiidi mõõdetakse vähemalt pooltes IX lisa A jaos ette nähtud osooni proovivõtukohtades. Seda mõõdetakse pidevalt, välja arvatud VIII lisa A jaos osutatud maapiirkonna taustkontsentratsioonide mõõtejaamades, kus võib kasutada muid mõõtemeetodeid.
5. Neis piirkondades ja linnastutes, kus möödunud viieaastase mõõteperioodi igal aastal on tasemed pikaajaliste eesmärkide väärtustest väiksemad, määratakse statsionaarseteks mõõtmisteks ette nähtud proovivõtukohtade arv kindlaks IX lisa B jao kohaselt.
6. Iga liikmesriik tagab, et tema territooriumil seatakse sisse ja töötab vähemalt üks proovivõtukoht, mis annab andmeid X lisas loetletud osooni eellaste kontsentratsioonide kohta. Iga liikmesriik määrab X lisas sätestatud meetodeid ja eesmärke arvesse võttes mõõtejaamade arvu ja koha, kus mõõdetakse osooni eellaste sisaldust.
Artikkel 11
Mõõtmise standardmeetodid
1. Liikmesriigid kasutavad osooni mõõtmiseks VI lisa A jaos sätestatud standardmeetodit. Muid mõõtmismeetodeid võib kasutada vastavalt VI lisa B jaos sätestatud tingimustele.
2. Iga liikmesriik teatab komisjonile meetoditest, mida ta kasutab X lisas loetletud LOÜ proovide võtmiseks ja mõõtmiseks.
III PEATÜKK
VÄLISÕHU KVALITEEDI JUHTIMINE
Artikkel 12
Nõuded piirkondades, kus saasteainete tase on piirtasemetest madalam
Piirkondades ja linnastutes, kus vääveldioksiidi, lämmastikdioksiidi, PM10-osakeste, PM2,5-osakeste, plii, benseeni ja süsinikmonooksiidi tasemed välisõhus on madalamad vastavatest XI ja XIV lisas määratud piirtasemetest, hoiavad liikmesriigid nende saasteainete taseme piirtasemetest madalamana ning püüavad säilitada parima välisõhu kvaliteedi, mis on kooskõlas säästva arenguga.
Artikkel 13
Inimeste tervise kaitseks ette nähtud piirtasemed ja häiretasemed
1. Liikmesriigid tagavad, et kõigis nende piirkondades ja linnastutes ei ületaks vääveldioksiidi, PM10, plii ja süsinikmonooksiidi tasemed välisõhus XI lisas määratud piirtasemeid.
Lämmastikdioksiidi ja benseeni suhtes XI lisas määratletud piirtasemeid ei tohi ületada alates selles lisas märgitud tähtpäevadest.
Nende nõuete järgimist hinnatakse kooskõlas III lisaga.
XI lisas sätestatud lubatud ületamismäära kohaldatakse vastavalt artikli 22 lõikele 3 ja artikli 23 lõikele 1.
2. Välisõhu vääveldioksiidi ja lämmastikdioksiidi sisalduse häiretasemed on sätestatud XII lisa A jaos.
Artikkel 14
Kriitilised tasemed
1. Liikmesriigid tagavad XIII lisas märgitud kriitiliste tasemete järgimise, mida hinnatakse kooskõlas III lisa A osaga.
2. Piirkondades ja linnastutes, kus statsionaarsed mõõtmised on õhukvaliteedi hindamise ainus teabeallikas, ei tohi proovivõtukohtade arv olla väiksem, kui V lisa C jaos määratud. Kui teavet saadakse indikaatormõõtmise või modelleerimise tulemusel, võib proovivõtukohtade arvu vähendada kuni 50 % võrra, kui asjaomaste saasteainete hinnangulist taset on võimalik määrata kooskõlas I lisa A jaos määratud andmekvaliteedinormidega.
Artikkel 15
Liikmesriigi eesmärk vähendada inimeste tervise kaitse eesmärgil kokkupuudet PM2,5-osakestega
1. Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, mis ei too kaasa ebaproportsionaalselt suuri kulutusi, et saavutada XIV lisa B jaos sätestatud liikmesriigi eesmärk vähendada kokkupuudet PM2,5-osakestega selles lisas ette nähtud aastaks.
2. Liikmesriigid tagavad, et keskmise kokkupuute näitaja aastaks 2015, mis on kehtestatud vastavalt XIV lisa A jaole, ei ületa nimetatud lisa C jaos sätestatud kohustuslikult saavutatavat saastatuse taseme määra.
3. PM2,5-osakestega keskmise kokkupuute näitajat hinnatakse XIV lisa A jao kohaselt.
4. Iga liikmesriik tagab, et PM2,5-osakestega keskmise kokkupuute näitaja proovivõtukohtade paiknemine ja arv tagaksid elanikkonna üldise kokkupuute asjakohase kajastamise vastavalt III lisale. Proovivõtukohtade arv ei tohi olla väiksem, kui on määratud V lisa B jaos.
Artikkel 16
Inimeste tervise kaitseks ette nähtud PM2,5-osakeste sihtväärtus ja piirtase
1. Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, mis ei too kaasa ebaproportsionaalselt suuri kulutusi, tagamaks, et PM2,5-osakeste sisaldus välisõhus ei ületa XIV lisa D jaos sätestatud sihtväärtust alates kõnealuses lisas märgitud tähtpäevast.
2. Liikmesriigid tagavad, et PM2,5-osakeste sisaldus välisõhus ei ületa kõigis nende piirkondades ja linnastutes XIV lisa E jaos sätestatud piirtaset alates kõnealuses lisas märgitud tähtpäevast. Nende nõuete järgimist hinnatakse kooskõlas III lisaga.
3. XIV lisa E jaos sätestatud lubatud ületamismäära kohaldatakse vastavalt artikli 23 lõikele 1.
Artikkel 17
Nõuded piirkondades ja linnastutes, kus osoonitasemed ületavad sihtväärtuseid ja pikaajalisi eesmärke
1. Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, mis ei too kaasa ebaproportsionaalselt suuri kulutusi, et tagada sihtväärtuste ja pikaajaliste eesmärkide saavutamine.
2. Liikmesriigid tagavad, et piirkondade ja linnastute jaoks, kus sihtväärtus on ületatud, rakendatakse sihtväärtuse saavutamiseks alates käesoleva direktiivi VII lisa B jaos kindlaksmääratud kuupäevast vastavalt direktiivi 2001/81/EÜ artiklile 6 ette valmistatud programmi ning vajaduse korral õhukvaliteedi kava, välja arvatud juhul, kui sihtväärtus ei ole saavutatav ebaproportsionaalseid kulutusi põhjustavate meetmeteta.
3. Selliste piirkondade ja linnastute jaoks, kus osoonitasemed välisõhus on kõrgemad kui pikaajalised eesmärgid, kuid kindlaksmääratud sihtväärtustest madalamad või nendega võrdsed, töötavad liikmesriigid välja ja rakendavad seal majanduslikult tõhusaid meetmeid, et saavutada pikaajalised eesmärgid. Need meetmed peavad olema kooskõlas vähemalt kõigi lõikes 2 märgitud õhukvaliteedi kavade ja programmiga.
Artikkel 18
Nõuded piirkondades ja linnastutes, kus osoonitasemed vastavad pikaajalistele eesmärkidele
Liikmesriigid hoiavad osoonitasemed neis piirkondades ja linnastutes, kus osoonitasemed vastavad pikaajalistele eesmärkidele, vastavatest väärtustest madalamal tasemel ning säilitavad proportsionaalsete meetmete abil parima välisõhu kvaliteedi, mis on kooskõlas säästva arengu ning keskkonna- ja inimeste tervise kaitse kõrge tasemega, niivõrd kui sellised tegurid nagu osoonisaaste piiriülene laad ja ilmastikutingimused seda võimaldavad.
Artikkel 19
Teavitamis- või häiretaseme ületamise korral nõutavad meetmed
XII lisas määratletud teavitamistaseme või samas määratletud mis tahes häiretasemete ületamise korral võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed avalikkuse teavitamiseks raadio, televisiooni, ajakirjandusväljaannete või Interneti vahendusel.
Ajutiselt edastavad liikmesriigid komisjonile teabe saasteainete dokumenteeritud tasemete ning juhtumite kestuse kohta, mille jooksul ületati häire- või teavitamistaset.
Artikkel 20
Looduslikest allikatest pärit saasteained
1. Liikmesriigid edastavad komisjonile antud aasta kohta loetelu piirkondadest ja linnastutest, kus antud saasteaine piirtasemete ületamine on seostatav looduslike allikatega. Liikmesriigid esitavad andmed saasteainete tasemete ja allikate kohta ning tõendid, mis näitavad, et ületamised on tingitud looduslikest allikatest.
2. Kui komisjoni on vastavalt lõikele 1 teavitatud looduslikest allikatest põhjustatud ületamisest, ei käsitata kõnealust ületamist ületamisena käesolevas direktiivis sätestatud tähenduses.
3. Komisjon avaldab suunised looduslikest allikatest tingitud ületamiste näitamiseks ja mahaarvamiseks hiljemalt 11. juunil 2010.
Artikkel 21
Talvise teede liivatamisega seotud ületamised
1. Liikmesriigid võivad kindlaks määrata piirkonnad või linnastud, kus PM10-osakeste piirtasemed ületatakse pärast talvist teede liivatamist välisõhku sattuvate PM10-osakeste tõttu.
2. Liikmesriigid saadavad komisjonile selliste piirkondade või linnastute loetelud koos andmetega nendes esinevate PM10-osakeste tasemete ja allikate kohta.
3. Teavitades komisjoni vastavalt artiklile 27, esitavad liikmesriigid ka vajaliku tõendmaterjali, mis näitab, et piirtasemete ületamine on tingitud sellistest õhku sattunud osakestest ja et saastetaseme vähendamiseks on võetud asjakohased meetmed.
4. Ilma et see piiraks artikli 20 kohaldamist, peavad liikmesriigid käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud piirkondade ja linnastute jaoks koostama artiklis 23 ette nähtud õhukvaliteedi kava ainult sel määral, mil ületamiste põhjuseks on muud PM10-osakeste allikad kui talvine teede liivatamine.
5. Komisjon avaldab suunised pärast talvist teede liivatamist välisõhku sattuvate PM10-osakestega seotud saasteainete kindlaksmääramiseks hiljemalt 11. juunil 2010.
Artikkel 22
Tähtaja pikendamine ja teatavate piirtasemete kohaldamise kohustusest lubatavad erandid
1. Kui antud piirkond või linnastu ei suuda saavutada lämmastikdioksiidi või benseeni piirtasemeid XI lisas määratud tähtpäevaks, võib liikmesriik neid tähtaegu kõnealuse piirkonna või linnastu osas maksimaalselt viie aasta võrra pikendada tingimusel, et selle piirkonna või linnastu kohta, mille suhtes pikendamist kohaldataks, koostatakse vastavalt artiklile 23 õhukvaliteedi kava; sellist õhukvaliteedi kava täiendatakse XV lisa B jaos märgitud teabega asjaomaste saasteainete kohta ning see näitab, kuidas piirtasemetest kinnipidamine enne uue tähtaja lõppu saavutatakse.
2. Kui teatud piirkonnas või linnastus osutub XI lisas sätestatud PM10-osakeste piirtaseme saavutamine siiski raskeks kohaspetsiifiliste levimisomaduste, ebasoodsate ilmastikutingimuste või piiriülese saasteleviku tõttu, vabastatakse liikmesriik nende piirtasemete rakendamise kohustusest kuni 11. juunini 2011, kui lõikes 1 sätestatud kohustused on täidetud ja kui nimetatud liikmesriik näitab, et ülalnimetatud tähtpäevadest kinnipidamiseks on riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil võetud kõik asjakohased meetmed.
3. Kui liikmesriik kohaldab lõiget 1 või 2, peab ta tagama, et saasteainete piirtaset ei ületata rohkem kui XI lisas iga saaseaine puhul kindlaks määratud maksimaalse lubatud ületamismäära võrra.
4. Liikmesriigid teatavad komisjonile oma seisukoha selles, kus on võimalik kohaldada lõiget 1 või 2, ning edastavad lõikes 1 viidatud õhukvaliteedi kava koos kogu olulise teabega, mida komisjonil on vaja, et hinnata, kas kõik asjakohased tingimused on täidetud. Oma hinnangus võtab komisjon arvesse liikmesriikide võetud meetmete hinnangulist mõju välisõhu kvaliteedile liikmesriikides nüüd ja tulevikus ning kehtivate ja komisjoni ettepanekul kavandatavate ühenduse meetmete hinnangulist mõju välisõhu kvaliteedile.
Kui komisjon ei ole esitanud vastuväiteid üheksa kuu jooksul alates kõnealuse teabe saamisest, loetakse asjakohased tingimused lõike 1 või 2 rakendamiseks täidetuks.
Kui esitatakse vastuväiteid, võib komisjon liikmesriikidelt nõuda õhukvaliteedi kavade kohandamist või uute õhukvaliteedi kavade esitamist.
IV PEATÜKK
KAVAD
Artikkel 23
Õhukvaliteedi kavad
1. Kui teatud piirkondades või linnastutes saasteainete tase välisõhus ületab mõnda piirtaset või sihtväärtust või mõnda asjakohast lubatud ületamismäära, peavad liikmesriigid tagama, et nende piirkondade ja linnastute jaoks on koostatud õhukvaliteedi kavad vastavate XI ja XIV lisas sätestatud piirtaseme või sihtväärtuse saavutamiseks.
Juhul kui ületatakse piirtasemeid, mille saavutamise tähtpäev on juba möödunud, esitatakse õhukvaliteedi kavades asjakohased meetmed, nii et saavutamata jätmise ajavahemik jääks võimalikult lühikeseks. Õhukvaliteedi kavadesse võidakse kaasata ka erimeetmed, mille eesmärk on kaitsta elanikkonna tundlikke rühmi, sealhulgas lapsi.
Kõnealused õhukvaliteedi kavad peavad sisaldama vähemalt XV lisa A jaos loetletud teavet ja võivad sisaldada artikli 24 kohaseid meetmeid. Kõnealused kavad tuleb edastada komisjonile viivitamata, kuid mitte hiljem kui kaks aastat pärast selle aasta lõppu, millal ületamist esimest korda täheldati.
Kui õhukvaliteedi kavad tuleb koostada ja rakendada mitme erineva saasteaine kohta, koostavad ja rakendavad liikmesriigid võimaluse korral kõiki asjaomaseid saasteaineid hõlmavad ühtsed õhukvaliteedi kavad.
2. Liikmesriigid tagavad võimaluste piires vastavuse muude direktiivi 2001/80/EÜ, direktiivi 2001/81/EÜ või direktiivi 2002/49/EÜ raames nõutavate kavadega, et saavutada asjakohased keskkonnaeesmärgid.
Artikkel 24
Lühiajalised tegevuskavad
1. Kui teatud piirkonnas või linnastus on oht, et saasteainete tase ületab XII lisas sätestatud üht või enamat häiretaset, koostavad liikmesriigid tegevuskavad konkreetsete meetmete kohta, mis tuleb lühikese aja jooksul võtta sellise ületamise ohu vähendamiseks ja selle kestuse lühendamiseks. Juhul kui oht esineb ühe või enama lisades VII, XI ja XIV toodud piirtaseme või sihtväärtuse puhul, võivad liikmesriigid vajaduse korral koostada sellised lühiajalised tegevuskavad.
Kui on oht, et ületatakse XII lisa B jaos määratletud osooni häiretase, koostavad liikmesriigid geograafiliste, ilmastiku- ja majandustingimuste põhjal ise lühiajalised tegevuskavad, kui nende arvates on olemas märkimisväärsed võimalused sellisest ületamisest tuleneva ohu, selle kestuse või raskuse vähendamiseks. Sellise lühiajalise tegevuskava koostamisel võtavad liikmesriigid arvesse otsust 2004/279/EÜ.
2. Olenevalt üksikjuhtumist võib lõikes 1 viidatud lühiajalistes tegevuskavades ette näha tõhusaid meetmeid, et kontrollida ja vajaduse korral peatada teatavaid toiminguid, mis viivad vastavate piirtasemete või sihtväärtuse või häiretaseme ületamisele. Kõnealused tegevuskavad võivad sisaldada ka meetmeid mootorsõidukiliikluse, ehitustööde, kai ääres seisvate laevade ja tööstuslike seadmete või toodete kasutamise ning kodus kasutatavate kütteseadmete suhtes. Nende kavade raames võib kaaluda ka konkreetseid meetmeid elanikkonna tundlike rühmade, sealhulgas laste kaitsmiseks.
3. Kui liikmesriigid on koostanud lühiajalise tegevuskava, teevad nad oma teostatavusuuringute tulemused ja lühiajaliste tegevuskavade sisu ning nende rakendamisega seotud teabe kättesaadavaks asjaomastele organisatsioonidele, näiteks keskkonna- ja tarbijaorganisatsioonid, elanikkonna tundlike rühmade huve esindavad organisatsioonid, muud asjakohased tervishoiuasutused ja asjakohased tööstusliidud.
4. Esimest korda enne 11. juunit 2010 ja pärast seda korrapäraste ajavahemike järel avaldab komisjon näiteid lühiajaliste tegevuskavade koostamise parima tava kohta, sealhulgas näited heade tavade kohta elanikkonna tundlike rühmade, sealhulgas laste kaitsmisel.
Artikkel 25
Piiriülene õhusaaste
1. Kui häiretase, piirtase, sihtväärtus ja mõni asjaomane lubatud ületamismäär või pikaajaline eesmärk ületatakse saasteainete või nende eellaste olulise piiriülese leviku tõttu, siis teeb asjaomane liikmesriik vajaduse korral koostööd selliste ühiste tegevuskavade koostamisel nagu artiklile 23 vastavad ühised või ühiselt koordineeritavad õhukvaliteedi kavad, et kõrvaldada sellised ületamised asjakohaste, kuid proportsionaalsete meetmete abil.
2. Komisjon kutsutakse osalema ja abistama lõikes 1 viidatud igasuguses koostöös. Vajaduse korral otsustab komisjon direktiivi 2001/81/EÜ ning eriti selle artikli 9 alusel koostatud aruandeid arvesse võttes, kas piiriülest osoonisaastet tekitavate osooni eellaste heitkoguste vähendamiseks on vaja võtta täiendavaid meetmeid ühenduse tasandil.
3. Liikmesriigid koostavad ja rakendavad vajaduse korral teiste liikmesriikide naaberalasid hõlmavad ühised lühiajalised tegevuskavad vastavalt artiklile 24. Liikmesriigid tagavad, et teiste liikmesriikide naaberalad, mille kohta on välja töötatud lühiajalised tegevuskavad, saavad kätte kogu asjakohase teabe.
4. Kui teavitamis- või häiretase ületatakse riigipiiri lähedal asuvatel aladel või linnastutes, siis tuleb sellest võimalikult kiiresti teatada asjaomaste naaberliikmesriikide pädevatele asutustele. See teave tehakse kättesaadavaks ka üldsusele.
5. Lõigetes 1 ja 3 sätestatud kavade koostamisel ning avalikkuse teavitamisel lõike 4 kohaselt püüavad liikmesriigid vajaduse korral teha koostööd kolmandate riikidega ja eriti kandidaatriikidega.
V PEATÜKK
TEAVE JA ARUANDLUS
Artikkel 26
Avalik teave
1. Liikmesriigid tagavad, et nii avalikkus kui ka keskkonna- ja tarbijaorganisatsioone ning elanikkonna tundlike rühmade huve esindavad organisatsioonid, muud asjakohased tervishoiuasutused ja asjakohased tööstusliidud saaksid piisavat ja õigeaegset teavet järgmisest:
a) välisõhu kvaliteedi kohta vastavalt XVI lisale;
b) artikli 22 lõikes 1 viidatud pikendamisotsusest;
c) artikli 22 lõikest 2 tulenevatest eranditest;
d) artikli 22 lõikes 1 ja artiklis 23 ette nähtud õhukvaliteedi kavadest ja artikli 17 lõikes 2 viidatud programmidest.
Teave tehakse tasuta kättesaadavaks kergesti ligipääsetava meedia kaudu, sealhulgas Interneti või muude asjakohaste telekommunikatsioonivahendite kaudu ning võttes arvesse direktiivi 2007/2/EÜ sätteid.
2. Liikmesriigid teevad avalikkusele kättesaadavaks aastaaruanded kõigi käesoleva direktiiviga hõlmatud saasteainete kohta.
Nendes aruannetes võetakse kokku piirtasemeid ületavad tasemed, sihtväärtused, pikaajalised eesmärgid, teavitamistase ja häiretase asjakohaste keskmistamisaegade jooksul. Kõnealuse teabega peab kaasnema kokkuvõttev hinnang nendest ületamistest tuleneva mõju kohta. Vajaduse korral võivad aruannetes olla ka metsa kaitsega seotud täiendav teave ja hinnangud ning teave muude saasteainete kohta, mille järelevalve on määratletud käesoleva direktiivi sätetega, muu hulgas näiteks X lisa B jaos loetletud osooni eellased.
3. Liikmesriigid teavitavad üldsust, milline pädev asutus või organ on määratud artiklis 3 nimetatud ülesannete täitmiseks.
Artikkel 27
Teabe ja aruannete edastamine
1. Liikmesriigid tagavad, et välisõhu kvaliteeti puudutav teave tehakse komisjonile kättesaadavaks artikli 28 lõikes 2 osutatud rakendusmeetmetega nõutud tähtpäevaks.
2. Selline teave piirtasemete, kriitiliste tasemete ja sihtväärtuste saavutamise järgimise hindamiseks tehakse komisjonile teatavaks hiljemalt üheksa kuud pärast iga aasta lõppu ja see hõlmab igal juhul:
a) kõnealusel aastal artikli 4 kohaselt määratud piirkondade ja linnastute loetelus ja piiritlemisel tehtud muudatusi;
b) selliste piirkondade ja linnastute loetelu, kus ühe või mitme saasteaine tase on kõrgem piirtasemetest ja lubatud ületamismäärast, kui see on asjakohane, või kõrgem sihtväärtustest või kriitilistest tasemetest; ning kõigi nende piirkondade ja linnastute puhul:
i) hinnatud tasemeid ning vajaduse korral kuupäevi ja ajavahemikke, millal selliseid tasemeid täheldati;
ii) vajaduse korral looduslikest allikatest pärit saasteainete ja pärast talvist teede liivatamist välisõhku sattuvate saasteainete ning artiklite 20 ja 21 kohaselt komisjonile deklareeritud saasteainete taseme hinnangut.
3. Lõikeid 1 ja 2 kohaldatakse alates teise kalendriaasta algusest pärast artikli 28 lõikes 2 osutatud rakendusmeetmete jõustumist kogutud teabe suhtes.
Artikkel 28
Rakendusmeetmed
1. Meetmed, mis on kavandatud muutma käesoleva direktiivi vähem olulisi sätteid, nimelt I–VI, VIII–X ja XV lisa, võetakse vastu vastavalt artikli 29 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.
Kõnealused muutmised ei tohi siiski otse ega kaudselt põhjustada muudatusi:
a) piirtasemetes, saasteainetega kokkupuute vähendamise eesmärkides, kriitilistes tasemetes, sihttasemetes, häire- või teavitamistasemetes ega VII lisas ja XI–XIV lisas määratletud pikaajalistes eesmärkides;
b) punktis a nimetatud parameetrite kohaldamise kuupäevades.
2. Komisjon määrab vastavalt artikli 29 lõikes 2 osutatud regulatiivmenetlusele, millise lisateabe peavad liikmesriigid artikli 27 kohaselt kättesaadavaks tegema ning millise tähtaja jooksul selline teave tuleb edastada.
Komisjon määrab samuti kindlaks aruannetes esitatavate andmete ühtlustamise ning vastastikuse informatsiooni- ja andmevahetuse viisid liikmesriikide välisõhu saastust mõõtvate vaatlusvõrkude ja üksikute jaamade vahel vastavalt artikli 29 lõikes 2 osutatud regulatiivmenetlusele.
3. Komisjon koostab suunised ühiste mõõtejaamade rajamise lepingute sõlmimiseks vastavalt artikli 6 lõikele 5.
4. Komisjon koostab suunised VI lisa B jaos osutatud võrdväärsuse tutvustamiseks.
VI PEATÜKK
KOMITEE, ÜLEMINEKU- JA LÕPPSÄTTED
Artikkel 29
Komitee
1. Komisjoni abistab komitee, mida nimetatakse välisõhu kvaliteedi komiteeks.
2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.
Tähtajaks otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõike 6 tähenduses kehtestatakse kolm kuud.
3. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1–4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.
Artikkel 30
Sanktsioonid
Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad sanktsioonide kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumise korral, ning võtavad kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Sätestatud sanktsioonid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.
Artikkel 31
Kehtetuks tunnistamine ja üleminekusätted
1. Direktiivid 96/62/EÜ, 1999/30/EÜ, 2000/69/EÜ ja 2002/3/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates 11. juunist 2010, ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud kõnealuste direktiivide ülevõtmise ja kohaldamise tähtaegadega.
Siiski kohaldatakse alates 11. juunist 2008 järgmisi sätteid:
a) direktiivi 96/62/EÜ artikli 12 lõige 1 asendatakse järgmisega:
„1. Artikli 11 järgse teabe edastamise üksikasjalik kord võetakse vastu lõikes 3 sätestatud korras;”
b) direktiivist 1999/30/EÜ jäetakse välja artikli 7 lõige 7, VIII lisa I punkti joonealune märkus 1 ja IX lisa VI punkt;
c) direktiivist 2000/69/EÜ jäetakse välja artikli 5 lõige 7 ja VII lisa III punkt;
d) direktiivist 2002/3/EÜ jäetakse välja artikli 9 lõige 5 ja VIII lisa II punkt.
2. Olenemata lõike 1 esimesest lõigust jäävad kehtima järgmised artiklid:
a) direktiivi 96/62/EÜ artikkel 5 kuni 31. detsembrini 2010;
b) direktiivi 96/62/EÜ artikli 11 lõige 1 ning direktiivi 2002/3/EÜ artikli 10 lõiked 1, 2 ja 3 kuni käesoleva direktiivi artikli 28 lõikes 2 osutatud rakendusmeetmete jõustumisele järgneva teise kalendriaasta lõpuni;
c) direktiivi 1999/30/EÜ artikli 9 lõiked 3 ja 4 kuni 31. detsembrini 2009.
3. Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiividele tõlgendatakse viidetena käesolevale direktiivile ja tuleks lugeda vastavalt XVII lisa vastavustabelile.
4. Otsus 97/101/EÜ tunnistatakse kehtetuks alates käesoleva direktiivi artikli 28 lõikes 2 osutatud rakendusmeetmete jõustumisele järgneva teise kalendriaasta lõpust.
Otsuse 97/101/EÜ artikli 7 kolmas, neljas ja viies taane jäetakse siiski välja alates 11. juunist 2008.
Artikkel 32
Läbivaatamine
1. Komisjon vaatab 2013. aastal läbi PM2,5-osakeste ja vajaduse korral muude saasteainetega seotud sätted ning esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule asjakohase ettepaneku.
PM2,5-osakeste puhul on läbivaatamise eesmärgiks kehtestada õiguslikult siduv liikmesriigi kokkupuute vähendamise kohustus, mis asendab artiklis 15 sätestatud liikmesriikide kokkupuute vähendamise eesmärgi, ja vaadata läbi kohustuslikult saavutatav saastatuse taseme määr, võttes muu hulgas arvesse järgmisi aspekte:
— kõige uuem teaduslik teave WHO-lt ja teistelt asjaomastelt organisatsioonidelt;
— õhukvaliteedi olukord ja vähendamise potentsiaal liikmesriikides;
— direktiivi 2001/81/EÜ läbivaatamine;
— edusammud õhusaasteainete vähendamiseks võetud ühenduse meetmete rakendamisel.
2. Komisjon võtab ambitsioonikama PM2,5 piirväärtuse vastuvõtmisel arvesse selle teostatavust, vaatab läbi PM2,5 teise järgu soovitusliku piirtaseme ning võtab seisukoha nimetatud taseme kinnitamise või muutmise osas.
3. Läbivaatamise raames koostab komisjon ühtlasi aruande PM10- ja PM2,5-osakeste jälgimisel saadud kogemuste ja jälgimise vajaduse kohta, võttes arvesse tehnilisi edusamme automaatsete mõõtmistehnikate osas. Vajaduse korral tehakse ettepanek PM10- ja PM2,5-osakeste mõõtmise uute standardmeetodite kohta.
Artikkel 33
Ülevõtmine
1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid 11. juuniks 2010. Nad edastavad kõnealuste meetmete teksti viivitamata komisjonile.
Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.
2. Liikmesriigid tagavad siiski, et kooskõlas V lisa B jaoga oleks loodud keskmise kokkupuute näitaja arvutamiseks piisav arv PM2,5-osakeste linnakeskkonna taustapiirkondade mõõtejaamasid hiljemalt 1. jaanuariks 2009, et täita XIV lisa A jaos esitatud ajakava ja tingimusi.
3. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.
Artikkel 34
Jõustumine
Käesolev direktiiv jõustub selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.
Artikkel 35
Adressaadid
Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.
I LISA
ANDMETE KVALITEEDIEESMÄRGID
A. Andmete kvaliteedieesmärgid välisõhu kvaliteedi hindamisel
|
|
Vääveldioksiid, lämmastikdioksiid ja lämmastikoksiidid ning süsinikmonooksiid |
Benseen |
Tahked osakesed (PM10/PM2,5) ja plii |
Osoon ja sellega seotud NO ja NO2 |
|
Statsionaarsed mõõtmised (1) |
|
|
|
|
|
Määramatus |
15 % |
25 % |
25 % |
15 % |
|
Vähim andmete registreerimisaja määr |
90 % |
90 % |
90 % |
90 % talvel 75 % suvel |
|
Vähim vaatlusaja määr: |
|
|
|
|
|
— linna taust ja liiklus |
— |
35 % (2) |
— |
— |
|
— tööstusettevõtted |
— |
90 % |
— |
— |
|
Orienteerivad mõõtmised |
|
|
|
|
|
Määramatus |
25 % |
30 % |
50 % |
30 % |
|
Vähim andmete registreerimisaja määr |
90 % |
90 % |
90 % |
90 % |
|
Vähim vaatlusaja määr |
14 % (4) |
14 % (3) |
14 % (4) |
> 10 % suvel |
|
Mudelarvutuste määramatus: |
|
|
|
|
|
Ühe tunni keskväärtused |
50 % |
— |
— |
50 % |
|
Kaheksa tunni keskväärtused |
50 % |
— |
— |
50 % |
|
Päeva keskväärtused |
50 % |
— |
määramata |
— |
|
Aasta keskväärtused |
30 % |
50 % |
50 % |
— |
|
Objektiivne hindamine |
|
|
|
|
|
Määramatus |
75 % |
100 % |
100 % |
75 % |
|
(1) Benseeni, plii ja tahkete osakeste puhul võivad liikmesriigid kasutada pidevate mõõtmiste asemel pistelisi mõõtmisi, kui nad suudavad komisjonile tõendada, et määramatus koos pistelisest proovivõtmisest tuleneva määramatusega vastab 25-protsendilisele kvaliteedieesmärgile ja vaatlusaja määr jääb suuremaks kui orienteerivate mõõtmiste jaoks ette nähtud vähim vaatlusaja määr. Pisteliste proovide võtmine peab olema ühtlaselt jaotatud üle kogu aasta, et vältida tulemuste moonutamist. Pistelisest proovivõtmisest tulenev määramatus arvutatakse meetodiga, mis on esitatud dokumendis ISO 11222 (2002) „Air Quality — Determination of the Uncertainty of the Time Average of Air Quality Measurements”. Kui PM10-osakeste piirtaseme nõudeid hinnatakse pisteliste mõõtmiste alusel, tuleks ületamiste arvu asemel, kuivõrd seda mõjutavad oluliselt vaatlusandmed, hinnata 90,4 protsentiili (mis peab olema väiksem kui 50 μg/m3 või sellega võrdne). (2) Jaotatud üle kogu aasta, et tulemus esindaks eri ilma- ja liiklusolusid. (3) Mõõtmised ühel juhuslikult valitud päeval nädalas (pisteline kontroll), mis on ühtlaselt jaotatud üle kogu aasta, või kaheksal nädalal, mis on ühtlaselt jaotatud üle kogu aasta. (4) Üks pisteline kontrollmõõtmine nädalas, mis on ühtlaselt jaotatud üle kogu aasta, või mõõtmised kaheksal nädalal, mis on ühtlaselt jaotatud üle kogu aasta. |
||||
Hindamismeetodite määramatust (95-protsendilise usaldusnivoo juures) hinnatakse Euroopa Standardikomitee (CENi) „Mõõtmisvigade väljendamise juhendi” (Guide to the Expression of Uncertainty in Measurement, ENV 13005–1999) põhimõtete, standardi ISO 5725:1994 metoodika ja CENi ettekandes „Air Quality — Approach to Uncertainty Estimation for Ambient Air Reference Measurement Methods” (CR 14377:2002E) esitatud juhendite kohaselt. Ülaltoodud tabelis on esitatud üksikmõõtmiste määramatuse protsendid, keskmistatuna vaadeldavate ajavahemike kaupa usaldusvahemikuga 95 % piirtasemete (või osooni puhul sihtväärtuse) suhtes. Statsionaarsete mõõtmiste määramatust käsitletakse rakendatavana asjaomase piirtaseme (või osooni puhul sihtväärtuse) ümbruses.
Mudelarvutuste määramatust defineeritakse mõõdetava ja arvutatud kontsentratsioonitaseme suurima võimaliku kõrvalekaldena arvutatud kontsentratsioonitasemest 90 % vaatluspunktide puhul antud piirtaseme (või osooni puhul sihtväärtuse) juures kõnealuse ajavahemiku jooksul, arvestamata kõrvalekallete täpset aega. Mudelarvutuste määramatust käsitatakse rakendatavana asjaomase piirtaseme (või osooni puhul sihtväärtuse) ümbruses. Statsionaarsed mõõtmised, mis tuleb valida võrdlemiseks mudelarvutuste tulemustega, peavad olema mudeli hõlmatud skaala suhtes esinduslikud.
Objektiivse hindamise määramatust defineeritakse mõõdetava kontsentratsioonitaseme suurima võimaliku kõrvalekaldena arvutatud kontsentratsioonitasemest 90 % vaatluspunktide puhul antud piirtaseme juures kõnealuse ajavahemiku jooksul, arvestamata kõrvalekallete täpset aega.
Vähima andmete registreerimisaja määra ja vähima vaatlusaja määra nõuded ei sisalda aparatuuri korralisele kaliibrimisele ja hooldusele kulutatud aega.
B. Õhukvaliteedi hindamise tulemused
Piirkondade ja linnastute puhul, kus õhukvaliteedi hindamiseks kasutatakse peale mõõtmiste ka muid andmeallikaid või saadakse kogu teave neist andmeallikaist, koondatakse hindamistulemuste kokkuvõttesse järgmine teave:
— hindamistoimingute kirjeldus;
— kasutatud erimeetodid ja viited nende meetodite kirjeldustele;
— andme- ja teabeallikad;
— tulemuste ja nende määramatuse kirjeldus ja eeskätt linnastu piirkonna ulatus või, kui see on asjakohane, teeosa pikkus, kus saasteainete kontsentratsioon ületab piirtaset, sihtväärtust või pikaajalist eesmärki koos lubatava ületamismääraga, ja iga sellise ala ulatus, mille piires saasteainete kontsentratsioon ületab ülemist või alumist hindamispiiri;
— inimeste tervise kaitseks ette nähtud mis tahes piirtaset ületava saastusega kokku puutuda võivate elanike arv.
C. Välisõhukvaliteedi hindamise kvaliteedi tagamine. Andmete valideerimine
1. Mõõtmiste korrektsuse tagamiseks ja A jaos esitatud kvaliteedieesmärkide saavutamiseks peavad asjaomased artikli 3 kohaselt määratud pädevad asutused ja organid tagama järgmise:
i) kõik artiklite 6 ja 9 alusel välisõhu kvaliteedi hindamiseks tehtud mõõtmised on jälgitavad vastavalt katse- ja mõõtelaborite ühtlustatud standardis esitatud nõuetele;
ii) üksikutes mõõtmisjaamades ja nende võrke haldavates asutustes on sisse seatud kvaliteeditagamise ja -kontrolli süsteem, millega nähakse ette korralised hooldustööd mõõteseadmete pideva täpsuse tagamiseks. Asjaomane riiklik referentlabor vaatab kvaliteedisüsteemi vajaduse korral ja vähemalt kord iga viie aasta tagant üle;
iii) andmete kogumise ja esitamise kohta on sisse seatud kvaliteeditagamise ja -kontrolli süsteem ja et selle ülesande saanud asutused osalevad aktiivselt sellekohastes liidu kvaliteeditagamise programmides;
iv) artikli 3 kohaselt määratud pädev asutus või asjaomane organ on nimetanud riiklikud referentlaborid ning need on VI lisas osutatud standardmeetodite suhtes akrediteeritud vähemalt selliste saasteainetega seoses, mille kontsentratsioonid ületavad alumist hindamispiiri; kõnealused laborid on nimetatud vastavalt asjakohasele katse- ja mõõtelaborite harmoneeritud standardile, mille viitenumber on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas vastavalt määruse (EÜ) nr 765/2008 (millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded) artikli 2 punktile 9. Need laborid vastutavad ka Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse poolt kogu ELis korraldatavate kvaliteeditagamise programmide koordineerimise eest oma liikmesriigi territooriumil ja nad koordineerivad oma riigi tasandil ka standardmeetodite sobivat kasutamist ja muude meetodite samaväärsuse tõendamist. Riigi tasandil võrdluskatseid korraldavad riiklikud referentlaborid peaksid samuti olema akrediteeritud vastavalt asjakohasele pädevuskontrolli ühtlustatud standardile;
v) riiklikud referentlaborid võtavad vähemalt iga kolme aasta tagant osa Teadusuuringute Ühiskeskuse poolt kogu ELis korraldatavatest kvaliteeditagamise programmidest. Kui selline osalemine ei anna rahuldavaid tulemusi, peaks riiklik labor tõendama järgmisel võrdluskatsel, et on võtnud piisavad heastamismeetmed, ning esitama nende kohta aruande Teadusuuringute Ühiskeskusele;
vi) riiklikud referentlaborid toetavad komisjoni loodud riiklike referentlaborite Euroopa võrgustiku tööd.
2. Kõik artikli 27 kohaselt edastatud andmed loetakse valideerituks, välja arvatud juhul, kui neile on lisatud märge nende ajutisuse kohta.
II LISA
Nõuete kehtestamine vääveldioksiidi, lämmastikdioksiidi ja lämmastikoksiidide, tahkete osakeste (PM10 ja PM2,5), plii, benseeni ja süsinikmonooksiidi kontsentratsiooni määramiseks piirkonna või linnastu õhus
A. Ülemised ja alumised hindamispiirid
Rakendatakse järgmisi ülemisi ja alumisi hindamispiire:
1. Vääveldioksiid
|
|
Inimese tervise kaitse |
Taimestiku kaitse |
|
Ülemine hindamispiir |
60 % 24 tunni piirtasemest (75 μg/m3, mida ei tohi ületada rohkem kui kolmel korral kalendriaasta jooksul) |
60 % talvisest kriitilisest tasemest (12 μg/m3) |
|
Alumine hindamispiir |
40 % 24 tunni piirtasemest (50 μg/m3, mida ei tohi ületada rohkem kui kolmel korral kalendriaasta jooksul) |
40 % talvisest kriitilisest tasemest (8 μg/m3) |
2. Lämmastikdioksiid ja lämmastikoksiidid
|
|
Ühe tunni piirtase inimese tervise kaitseks (NO2) |
Aasta piirtase inimese tervise kaitseks (NO2) |
Aasta kriitiline tase taimestiku ja ökosüsteemide kaitseks (NOx) |
|
Ülemine hindamispiir |
70 % piirtasemest (140 μg/m3, mida ei tohi ületada rohkem kui 18 korral kalendriaasta jooksul) |
80 % piirtasemest (32 μg/m3) |
80 % kriitilisest tasemest (24 μg/m3) |
|
Alumine hindamispiir |
50 % piirtasemest (100 μg/m3, mida ei tohi ületada rohkem kui 18 korral kalendriaasta jooksul) |
65 % piirtasemest (26 μg/m3) |
65 % kriitilisest tasemest(19,5 μg/m3) |
3. Tahked osakesed (PM10/PM2,5)
|
|
PM10 24 tunni keskväärtus |
PM10 aasta keskväärtus |
PM2,5 aasta keskväärtus (1) |
|
Ülemine hindamispiir |
70 % piirtasemest (35 μg/m3, mida ei tohi ületada rohkem kui 35 korral kalendriaasta jooksul) |
70 % piirtasemest (28 μg/m3) |
70 % piirtasemest (17 μg/m3) |
|
Alumine hindamispiir |
50 % piirtasemest (25 μg/m3, mida ei tohi ületada rohkem kui 35 korral kalendriaasta jooksul) |
50 % piirtasemest (20 μg/m3) |
50 % piirtasemest (12 μg/m3) |
|
(1) PM2,5-osakeste ülemist hindamispiiri ja alumist hindamispiiri ei kohaldata mõõtmiste puhul, mille eesmärk on hinnata inimeste tervise kaitseks ette nähtud PM2,5-osakestega kokkupuute vähendamise eesmärgist kinnipidamist. |
|||
4. Plii
|
|
Aasta keskväärtus |
|
Ülemine hindamispiir |
70 % piirtasemest (0,35 μg/m3) |
|
Alumine hindamispiir |
50 % piirtasemest (0,25 μg/m3) |
5. Benseen
|
|
Aasta keskväärtus |
|
Ülemine hindamispiir |
70 % piirtasemest (3,5 μg/m3) |
|
Alumine hindamispiir |
40 % piirtasemest (2 μg/m3) |
6. Süsinikmonooksiid
|
|
Kaheksa tunni keskväärtus |
|
Ülemine hindamispiir |
70 % piirtasemest (7 mg/m3) |
|
Alumine hindamispiir |
50 % piirtasemest (5 mg/m3) |
B. Ülemise ja alumise hindamispiiri ületamise kindlakstegemine
Kui on piisavalt andmeid, tehakse ülemise ja alumise hindamispiiri ületamine kindlaks eelneva viie aasta kontsentratsioonide alusel. Hindamispiir loetakse ületatuks, kui eelneva viie aasta jooksul on seda ületatud vähemalt kolmel eri aastal.
Kui andmeid on vähem kui viie aasta kohta, võivad liikmesriigid ülemise ja alumise hindamispiiri ületamise kindlakstegemiseks ühendada andmed, mis on saadud oletatavalt kõrgeimat saastetaset iseloomustavatest kohtadest ühe ja sama aasta lühematel mõõtmisperioodidel, ning heitkoguste andmekogudest ja mudelarvutustest saadud andmed.
III LISA
Välisõhu kvaliteedi hindamine ja proovivõtukohtade valimine vääveldioksiidi, lämmastikdioksiidi ja lämmastikoksiidide, tahkete osakeste (PM10 ja PM2,5), plii, benseeni ja süsinikmonooksiidi kontsentratsiooni mõõtmiseks välisõhus
A. Üldsätted
Välisõhu kvaliteeti hinnatakse kõikides piirkondades ja linnastutes vastavalt järgmistele kriteeriumitele:
|
1. |
Välisõhu kvaliteeti hinnatakse kõigis kohtades, välja arvatud kohtades, mis on loetletud lõikes 2, vastavalt B ja C jaos statsionaarseteks mõõtmiseks proovivõtukohtade paiknemise kohta kehtestatud kriteeriumitele. B ja C jaos kehtestatud põhimõtteid kohaldatakse seni, kuni need on asjakohased konkreetsete kohtade kindlaksmääramiseks, kus vastavate saasteainete kontsentratsioon on tehtud kindlaks välisõhu kvaliteedi hindamise käigus indikaatormõõtmise või modelleerimise abil. |
|
2. |
Vastavust inimese tervise kaitse eesmärgil kehtestatud piirväärtustele ei hinnata järgmistes kohtades: a) mis tahes koht, mis asub piirkonnas, kuhu avalikkusel puudub juurdepääs ja kus ei ole püsivat asustust; b) vastavalt artikli 2 lõikele 1 tööstusettevõtete territooriumidel või tööstusrajatistes, mille suhtes kohaldatakse kõiki asjakohaseid töötervishoidu reguleerivaid õigusakte; c) sõiduteed; ja teede suunavööndite vahelised alad, välja arvatud juhul, kui jalakäijatel on juurdepääs suunavööndite vahelisele alale. |
B. Proovivõtukohtade valimise üldtingimused
|
1. |
Inimese tervise kaitse a) Inimese tervise kaitse eesmärgil võetavate proovide võtmise kohad valitakse nii, et saada järgmisi andmeid: — andmeid nende alade kohta piirkondades ja linnastutes, mille elanikud võivad piirtasemele või piirtasemetele vastava keskmistamisaja suhtes olulise aja jooksul otse või kaudselt kokku puutuda kõrgeima saastetasemega, — andmeid, mis iseloomustavad elanike kokkupuudet saasteainetega piirkondade ja linnastute muudel aladel. b) Proovivõtukohad tuleb üldiselt valida nii, et mõõtmised ei kajastaks väga väikest ala seadme vahetus naabruses, mis tähendab, et proovivõtukoht tuleb valida nii, et õhuproov iseloomustaks võimaluse korral õhukvaliteeti vähemalt 100 m pikkusel tänavalõigul liiklusega seotud proovivõtukohas ja alal mõõtmetega vähemalt 250 m × 250 m tööstusrajooni proovivõtukohas. c) Linnakeskkonna taustapiirkondades valitakse proovivõtukoht nii, et mõõdetavat saastetaset mõjutaksid kõik tuulepealses küljes asuvad saasteallikad. Ükski saastetase ei tohiks olla domineeriv, kui tegemist ei ole suurele linnapiirkonnale iseloomuliku olukorraga. Sellised proovivõtukohad peaksid tavaliselt olema iseloomulikud vähemalt mitme ruutkilomeetri suurusele alale. d) Maakeskkonna taustapiirkonna taseme hindamiseks ette nähtud proovid tuleb võtta sellistest kohtadest, kus neid ei mõjutaks läheduses (viie kilomeetri ulatuses) asuvad linnastud või tööstuspiirkonnad. e) Tööstusallikatest pärineva saastuse määramisel peab vähemalt üks proovivõtukoht olema saasteallikast allatuult lähimas elamurajoonis. Kui taustkontsentratsioon ei ole teada, tuleb valida täiendav proovivõtukoht saasteainete kontsentratsiooni määramiseks õhus domineeriva tuulesuuna korral. f) Proovivõtukohad peaksid võimaluse korral iseloomustama ka nende vahetust naabrusest kaugemal paiknevaid samalaadseid kohti. g) Tuleks arvesse võtta ka vajadust paigutada proovivõtukohti saartele, kui see on vajalik inimeste tervise kaitseks. |
|
2. |
Taimestiku ja ökosüsteemide kaitse Taimestiku ja ökosüsteemide kaitse eesmärgil võetakse proove kohtadest, mis on rohkem kui 20 km kaugusel linnastutest või rohkem kui 5 km kaugusel muudest hoonestatud aladest, tööstusettevõtetest, maanteedest või suurematest teedest, mille liiklustihedus on suurem kui 50 000 sõidukit päevas, mis tähendab, et koht tuleb võimaluse korral valida nii, et õhuproov iseloomustaks õhukvaliteeti vähemalt 1 000 km2 suurusel alal. Olenevalt geograafilistest tingimustest või võimalustest kaitsta eriti vastuvõtlikke piirkondi, võivad liikmesriigid ette näha proovivõtukohtade paiknemise ka väiksemate vahemaade tagant või selliselt, et need iseloomustaksid õhukvaliteeti väiksemal alal. Tuleb arvesse võtta ka vajadust hinnata õhukvaliteeti saartel. |
C. Proovivõtukohtade vahetu ümbrus
Võimaluse korral arvestatakse järgmist:
— proovivõtuotsiku lähedal ei tohi vähemalt 270 kaarekraadi või hoonerivi joonel olevate proovivõtukohtade puhul 180 kaarekraadi ulatuses olla kohalikku õhuvoolu mõjutavaid takistusi (tavaliselt peab proovivõtuvahend olema hoonetest, rõdudest, puudest ja muudest takistustest mõne meetri kaugusel ja vähemalt 0,5 m kaugusel lähimast hoonest, kui proovivõtukoht on ette nähtud õhukvaliteedi määramiseks hoonerivi joonel);
— üldiselt on proovivõtuotsiku kõrgus maapinnast 1,5 (hingamistsoon) kuni 4 meetrit. Proovivõtmine kõrgemalt võib samuti osutuda vajalikuks, kui proovivõtukoht esindab suurt ala, ning kõik erandid tuleks täielikult dokumenteerida;
— vältimaks välisõhuga segunemata saasteaine otsest sattumist proovi, tuleb proovivõtuotsik asetada saasteallika vahetust naabrusest eemale;
— analüsaatori väljavooluava peab paiknema nii, et seadme läbinud õhk ei satuks tagasi proovivõtuotsikusse;
— kõigi saasteainete mõõtmisel tuleb järgida, et liiklusega seotud proovivõtturid asuvad vähemalt 25 m kaugusel suurematest ristmikest ja mitte kaugemal kui 10 m sõidutee servast. „Suure ristmikuna” käsitatakse siinkohal ristmikku, kus liiklusvoog katkeb ja heitetase on võrreldes maanteega erinev (peatumise ja kiirendamise tõttu).
Võib võtta arvesse veel järgmisi tegureid:
— segavad allikad;
— ohutus;
— juurdepääsetavus;
— elektri- ja telefoniühenduse olemasolu;
— koha nähtavus ümbruskonnast;
— elanike ja töötajate turvalisus;
— soov võtta eri saasteainete määramiseks proovid ühest kohast;
— planeerimisnõuded.
Kõik kõrvalekalded käesolevas jaos loetletud kriteeriumidest tuleb täielikult dokumenteerida D jaos kirjeldatud korras.
D. Koha valiku dokumenteerimine ja kontrollimine
Õhukvaliteedi hindamise eest vastutavad pädevad asutused dokumenteerivad täielikult kõikide piirkondade ja linnastute puhul kohavaliku korra ja registreerivad teabe, et toetada võrgustiku kavandamist ja kõigi seirekohtade asukoha valikut. Dokumendid hõlmavad seirekohtade ümbrusest eri ilmakaarte suunas võetud fotosid ja üksikasjalikke kaarte. Kui piirkonna või linnastu piires kasutatakse täiendavaid meetodeid, peavad dokumendid sisaldama kõnealuste meetodite üksikasju ja teavet artikli 7 lõikes 3 sätestatud kriteeriumidele vastavuse kohta. Vajaduse korral dokumendid ajakohastatakse ja vaadatakse läbi vähemalt iga viie aasta järel, et tagada valikukriteeriumide, võrgustiku ülesehituse ja seirekohtade paikapidavus ja optimaalsus aja jooksul. Dokumendid esitatakse komisjonile kolme kuu jooksul pärast sellekohase taotluse saamist.
IV LISA
MÕÕTMISED MAAKESKKONNA TAUSTAPIIRKONNA KONTSENTRATSIOONI MÄÄRAMISE KOHTADES (KONTSENTRATSIOONIST SÕLTUMATA)
A. Eesmärgid
Selliste mõõtmiste peamine eesmärk on saada tõesed andmed saasteainete taustkontsentratsiooni kohta. Selline teave on väga oluline saasteainete kõrgenenud kontsentratsiooni hindamisel enam saastunud piirkondades (linnakeskkonna taustapiirkonnad, tööstuspiirkonnad, liikluspiirkonnad), saasteainete kauglevi võimaliku panuse hindamisel, saasteallikate liigitamisel ning konkreetsete saasteainete, nagu tahkete osakeste levi mõistmiseks. Lisaks on see vajalik seoses mudelarvutuste laialdasema kasutusega ka linnapiirkondades.
B. Ained
PM2,5-osakeste kontsentratsiooni määramine peab hõlmama vähemalt kogu massikontsentratsiooni ja asjakohaste ühendite kontsentratsioonide määramist, et saada ettekujutus saaste keemilisest koostisest. Mõõdetakse vähemalt järgmiste keemiliste ühendite kontsentratsioonid.
|
SO4 2– |
Na+ |
NH4 + |
Ca2+ |
elementaarne süsinik |
|
NO3 – |
K+ |
Cl– |
Mg2+ |
orgaaniline süsinik |
C. Koha valik
Mõõtmised tuleb läbi viia III lisa A, B ja C jaos esitatud nõuete kohaselt eelkõige maakeskkonna taustapiirkonnas.
V LISA
Kriteeriumid statsionaarsete mõõtmiste proovivõtukohtade väikseima arvu määramiseks vääveldioksiidi, lämmastikdioksiidi ja lämmastikoksiidide, tahkete osakeste (PM10, PM2,5), plii, benseeni ja süsinikmonooksiidi kontsentratsiooni mõõtmisel välisõhus
|
A. |
Statsionaarsete mõõtmiste proovivõtukohtade väikseim arv, et hinnata vastavust inimese tervise kaitseks ette nähtud piirtasemetele ja häiretasemetele piirkondades ja linnastutes, kus statsionaarsed mõõtmised on ainus teabeallikas 1. Hajusallikad
2. Punktallikad Statsionaarsete mõõtmiste proovivõtukohtade arvu arvutamisel saastetaseme hindamiseks punktallika naabruses võetakse arvesse heidete koguseid, eeldatavat välisõhu saaste jaotumist ja elanike võimalikku kokkupuutumist saasteainetega. |
|||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
|
B. |
Väikseim statsionaarsete mõõtmiste proovivõtukohtade arv, et hinnata, kas PM2,5-osakestega kokkupuute vähendamisel inimeste tervise kaitse eesmärgil on saavutatud sihtväärtus Selleks rajatakse üks proovivõtukoht miljoni elaniku kohta linnastutes ja linnapiirkondades elanike arvuga üle 100 000 . Kõnealused proovivõtukohad võivad kattuda A jaos sätestatutega. |
|
C. |
Väikseim statsionaarsete mõõtmiste proovivõtukohtade arv, et hinnata vastavust ökosüsteemide või taimestiku kaitseks ette nähtud kriitilistele tasemetele väljaspool linnastuid
Statsionaarsete mõõtmiste proovivõtukohtade arv saarte piirkonnas tuleb arvutada, võttes arvesse eeldatavat välisõhu saaste jaotumist ja taimestiku võimalikku kokkupuutumist sellega. |
VI LISA
Standardmeetodid vääveldioksiidi, lämmastikdioksiidi ja lämmastikoksiidide, tahkete osakeste (PM10 ja PM2,5), plii, benseeni, süsinikmonooksiidi ja osooni kontsentratsiooni mõõtmiseks
A. Standardmeetodid vääveldioksiidi, lämmastikdioksiidi ja lämmastikoksiidide, tahkete osakeste (PM10 ja PM2,5), plii, benseeni, süsinikmonooksiidi ja osooni kontsentratsiooni mõõtmiseks
1. Vääveldioksiidi kontsentratsiooni mõõtmise standardmeetod
Vääveldioksiidi kontsentratsiooni mõõtmise standardmeetod on dokumendis EN 14212:2012 „Ambient air – Standard method for the measurement of the concentration of sulphur dioxide by ultraviolet fluorescence” kirjeldatud meetod.
2. Lämmastikdioksiidi ja lämmastikoksiidide kontsentratsiooni mõõtmise standardmeetod
Lämmastikdioksiidi ja lämmastikoksiidide kontsentratsiooni mõõtmise standardmeetod on dokumendis EN 14211:2012 „Ambient air – Standard method for the measurement of the concentration of nitrogen dioxide and nitrogen monoxide by chemiluminescence” kirjeldatud meetod.
3. Plii proovide võtmise ja kontsentratsiooni mõõtmise standardmeetod
Plii proovide võtmise standardmeetodit kirjeldatakse käesoleva lisa A jao punktis 4. Plii kontsentratsiooni mõõtmise standardmeetodit on kirjeldatud dokumendis EN 14902:2005 „Standard method for measurement of Pb/Cd/As/Ni in the PM10 fraction of suspended particulate matter”.
4. PM10-osakeste proovide võtmise ja kontsentratsiooni mõõtmise standardmeetod
PM10-osakeste proovide võtmise ja kontsentratsiooni mõõtmise standardmeetod on dokumendis EN 12341:2014 „Ambient Air – standard gravimetric measurement method for the determination of the PM10 or PM2,5 mass concentration of suspended particulate matter” kirjeldatud meetod.
5. PM2,5-osakeste proovide võtmise ja kontsentratsiooni mõõtmise standardmeetod
PM2,5-osakeste proovide võtmise ja kontsentratsiooni mõõtmise standardmeetod on dokumendis EN 12341:2014 „Ambient Air – standard gravimetric measurement method for the determination of the PM10 or PM2,5 mass concentration of suspended particulate matter” kirjeldatud meetod.
6. Benseeni proovide võtmise ja kontsentratsiooni mõõtmise standardmeetod
Benseeni kontsentratsiooni mõõtmise standardmeetodit on kirjeldatud dokumendi EN 14662:2005 „Ambient air quality — Standard method for measurement of benzene concentrations” osades 1, 2 ja 3.
7. Süsinikmonooksiidi kontsentratsiooni mõõtmise standardmeetod
Süsinikmonooksiidi kontsentratsiooni mõõtmise standardmeetod on dokumendis EN 14626:2012 „Ambient air – Standard method for the measurement of the concentration of carbon monoxide by nondispersive infrared spectroscopy” kirjeldatud meetod.
8. Osooni kontsentratsiooni mõõtmise standardmeetod
Osooni kontsentratsiooni mõõtmise standardmeetod on dokumendis EN 14625:2012 „Ambient air – Standard method for the measurement of the concentration of ozone by ultraviolet photometry” kirjeldatud meetod.
B. Meetodite samaväärsuse tõendamine
|
1. |
Liikmesriik võib kasutada mis tahes muud meetodit, kui ta suudab näidata, et see annab A jaos nimetatud meetoditega samaväärseid tulemusi ning tahkete osakeste korral mis tahes muud meetodit, mille kohta asjaomane liikmesriik suudab näidata, et see on kooskõlas standardmeetodiga. Viimasel juhul tuleb kõnealuse meetodi abil saadud tulemusi korrigeerida, et saada tulemused, mis on samaväärsed standardmeetodiga saadavate tulemustega. |
|
2. |
Komisjon võib nõuda, et liikmesriigid koostaksid ja esitaksid ettekande meetodite samaväärsuse tõendamise kohta vastavalt punktile 1. |
|
3. |
Punktis 2 osutatud ettekande vastuvõetavuse hindamisel viitab komisjon oma peatselt avaldatavatele suunistele meetodite samaväärsuse tõendamise kohta. Kui liikmesriigid kasutavad tulemuste lähendamiseks standardmeetodi abil saadavatele tulemustele parandustegureid, siis tuleb komisjoni suuniste alusel need kinnitada või neid parandada. |
|
4. |
Liikmesriigid peaksid tagama, et võimaluse korral parandataks tagasiulatuvalt ka varasemaid mõõtmisandmeid, et andmeid oleks parem võrrelda. |
C. Standardimine
Gaasiliste saasteainete puhul tuleb ruumala standardida standardruumalaks temperatuuril 293 K ja atmosfäärirõhul 101,3 kPa. Tahkete osakeste ja neis määratavate ainete (näiteks plii) puhul esitatakse proovi ruumala ümbritseva keskkonna tingimustel (temperatuur ja atmosfäärirõhk), mis esinesid mõõtmise kuupäeval.
▼M1 —————
E. Andmete vastastikune tunnustamine
Selleks, et tõendada seadmete vastavust käesoleva lisa A jaos loetletud standardmeetodite tehnilistele nõuetele, tunnustavad artikli 3 kohaselt määratud pädevad asutused ja organid teises liikmesriigis väljastatud katsearuandeid, tingimusel et katselaborid on akrediteeritud vastavalt asjakohasele katse- ja mõõtmislaborite harmoneeritud standardile.
Üksikasjalikud katsearuanded ja kõik katsetulemused peavad olema kättesaadaval teistele pädevatele asutustele või nende määratud organitele. Katsearuanded peavad tõendama, et seade vastab kõigile tehnilistele nõuetele, sealhulgas juhul, kui teatavad keskkonna- ja asukohaga seotud tingimused on iseloomulikud konkreetsele liikmesriigile ning on erinevad tingimustest, mille jaoks seadet on juba katsetatud ning tüübikinnitus saadud teises liikmesriigis.
VII LISA
OSOONI SIHTVÄÄRTUSED JA PIKAAJALISED EESMÄRGID
A. Mõisted ja kriteeriumid
1. Mõisted
AOT40 (väljendatuna (μg/m3) · h) — väärtust 80 μg/m3 (= 40 miljardikku) ületavate tunnikontsentratsioonide ja 80 μg/m3 vahede summa teatava ajavahemiku kohta, kus summeerimisel arvestatakse üksnes neid tunnikontsentratsioonide väärtusi, mis mõõdetakse iga päev ajavahemikus 8.00–20.00 Kesk-Euroopa (CET) aja järgi.
2. Kriteeriumid
Andmete koondamisel ja statistiliste näitajate arvutamisel kasutatakse andmete valiidsuse kontrollimiseks järgmisi kriteeriume.
|
Näitaja |
Valiidsete andmete nõutav osa |
|||
|
Ühe tunni keskväärtused |
75 % (s.o 45 minutit) |
|||
|
Kaheksa tunni keskväärtused |
75 % väärtustest (s.o 6 tundi) |
|||
|
Suurim 8-tunnise päeva keskväärtus, arvutatud libisevatest kaheksa tunni keskväärtustest |
75 % libisevatest kaheksa tunni keskväärtustest (s.o 18 kaheksa tunni keskväärtust päevas) |
|||
|
AOT40 |
90 % ühe tunni väärtustest ajavahemikul, mida kasutati AOT40 väärtuse arvutamiseks (1) |
|||
|
Aasta keskväärtus |
75 % suve (aprillist septembrini) ja 75 % talve (jaanuarist märtsini, oktoobrist detsembrini) jaoks eraldi määratud ühe tunni väärtustest |
|||
|
Piirtasemete ületamiste ja suurimate väärtuste arv kuus |
90 % päevastest suurimatest 8 tunni keskväärtustest (kuu kohta on 27 päevaväärtust) 90 % ühe tunni väärtustest, mis on mõõdetud ajavahemikus 8.00–20.00 Kesk-Euroopa aja järgi |
|||
|
Piirtasemete ületamiste ja suurimate väärtuste arv aastas |
viis kuuest suvekuust (aprillist septembrini) |
|||
| Juhul kui kõik võimalikud mõõteandmed ei ole kättesaadavad, kasutatakse AOT40 väärtuste arvutamisel järgmist valemit:
(*) Tundide arv AOT40 määratluse kohase ajavahemiku jooksul (st taimkatte kaitsmise eesmärgi puhul ajavahemikus 8.00–20.00 Kesk-Euroopa aja järgi iga aasta 1. maist kuni 31. juulini ning metsade kaitsmise eesmärgi puhul iga aasta 1. aprillist kuni 30. septembrini). |
||||
B. Sihtväärtused
|
Eesmärk |
Keskmistamise ajavahemik |
Sihtväärtus |
Tähtpäev, milleks sihtväärtus tuleb saavutada (1) |
|
Inimese tervise kaitse |
Suurim päevane kaheksa tunni keskväärtus (2) |
Mitte ületada väärtust 120 μg/m3 rohkem kui 25 päeval kalendriaastas, keskmistatuna üle kolme aasta (3) |
1.1.2010 |
|
Taimestiku kaitse |
Maist juulini |
AOT40 (arvutatud ühe tunni väärtustest) 18 000 μg/m3 · h, keskmistatuna üle viie aasta (3) |
1.1.2010 |
|
(1) Vastavust sihtväärtustele hinnatakse sellest kuupäevast alates. See tähendab, et 2010. aasta on esimene aasta, mille andmeid kasutatakse vastavuse arvutamisel järgmise kolme või viie aasta jooksul, olenevalt vajadusest. (2) Maksimaalse päevase kaheksa tunni keskmise kontsentratsiooni määramiseks uuritakse libisevaid kaheksa tunni keskväärtusi, mis arvutatakse ühe tunni andmete põhjal ning ajakohastatakse igas tunnis. Iga sel viisil arvutatud kaheksa tunni keskväärtus kehtib selle päeva kohta, mil ajavahemik lõpeb, st iga päeva esimene arvestusperiood on ajavahemik eelmise päeva kella 17.00st kuni 01.00ni kõnealusel päeval; iga päeva viimane arvestusperiood on ajavahemik kella 16.00st kuni kõnealuse päeva kella 24.00ni. (3)Kui kolme või viie aasta keskväärtusi ei saa määrata järjestikuste aastate täielike andmete alusel, on sihtväärtustest kinnipidamise kontrollimiseks vajalike aastaandmete väikseim vajalik hulk järgmine: — sihtväärtus inimeste tervise kaitseks: ühe aasta kehtivad andmed; — sihtväärtus taimestiku kaitseks: kolme aasta kehtivad andmed. |
|||
C. Pikaajalised eesmärgid
|
Eesmärk |
Keskmistamise ajavahemik |
Pikaajaline eesmärk |
Pikaajalise eesmärgi saavutamise tähtaeg |
|
Inimese tervise kaitse |
Suurim päevane kaheksa tunni keskväärtus kalendriaasta jooksul |
120 μg/m3 |
määratlemata |
|
Taimestiku kaitse |
Maist juulini |
AOT40 (arvutatud ühe tunni väärtustest) 6 000 μg/m3 · h |
määratlemata |
VIII LISA
Osooni kontsentratsiooni määramiseks ette nähtud proovivõtukohtade liigitamise ja paigutamise kriteeriumid
Statsionaarsete mõõtmiste puhul tuleb silmas pidada järgmist:
A. Proovivõtukohtade valimise üldtingimused
|
Mõõtejaama tüüp |
Mõõtmise eesmärgid |
Representatiivsus (1) |
Proovivõtukohtade valimise üldkriteeriumid |
|
Linn |
Inimese tervise kaitse: hinnata linnaelanikkonna kokkupuutumist osooniga (suhteliselt suure elanikkonna tiheduse ja osooni kontsentratsiooni juures, mis iseloomustavad kogu elanikkonna kokkupuutumist osooniga) |
Mõni km2 |
Eemal kohalike saasteallikate (liiklus, bensiinijaam vms) mõjust; kohad, kus proove saab võtta hästi segunenud õhust; kohad, nagu elu- ja ärirajoonid, pargid (ent eemal puudest), laiad tänavad või väljakud, kus liiklust on väga vähe või see puudub, avatud alad haridus-, spordi- või puhkeasutuste juures. |
|
Eeslinn |
Inimese tervise ja taimestiku kaitse: hinnata elanikkonna ja taimestiku kokkupuutumist osooniga linnastu äärealal, kus esineb suurimaid osooni kontsentratsioone, millega elanikkond ja taimestik võivad otse või kaudselt kokku puutuda |
Mõnikümmend km2 |
Teatud kaugusel suurimate heidete alast, soodsaimal osoonitekke ajal valitsevaid tuulesuundi arvestades sellest allatuult; kohad linnastu äärealal, kus elanikkond, tundlikud põllukultuurid või ökosüsteemid puutuvad kokku suurte osooni kontsentratsioonidega; võimaluse korral peaks osa eeslinna proovivõtukohti olema suurima heidete ala suhtes ka pealttuult, et määrata osooni taustkontsentratsiooni selles piirkonnas. |
|
Maapiirkond |
Inimese tervise ja taimestiku kaitse: hinnata elanikkonna, põllukultuuride ja ökosüsteemide kokkupuutumist allpiirkonnale iseloomulike osooni kontsentratsioonidega. |
Allpiirkonna tasand (mõnisada km2) |
Proovivõtukohad võib rajada väikeasulatesse või looduslike ökosüsteemide, metsa või põllukultuuridega aladele; iseloomustab osooni taset eemal vahetute kohaliku saasteallikate (tööstusettevõtted, teed) mõjupiirkonnast; avatud kohtades, kuid mitte kõrgel mäetipu otsas. |
|
Maakeskkonna taustapiirkond |
Taimestiku ja inimese tervise kaitse: hinnata põllukultuuride ja ökosüsteemide ja ka elanike kokkupuutumist piirkonnale iseloomulike osooni kontsentratsioonidega |
Piirkonna, riigi, maailmajao tasandid (1 000 kuni 10 000 km2) |
Jaam asub piirkonnas, kus rahvastikutihedus on väike, näiteks looduslike ökosüsteemide või metsaga kaetud alal, mis asub vähemalt 20 km kaugusel linna- ja tööstus- ning kohalike heidete piirkondadest; vältida asukohti, kus võib esineda maapinnalähedasi temperatuuriinversioone, ning kõrgeid mäetippe; ei soovitata rannikualasid, kus esinevad tugevad ööpäevarütmiga kohaliku iseloomuga tuuletsüklid. |
|
(1) Proovivõtukohad peaksid võimaluse korral olema iseloomulikud ka nende vahetust naabrusest kaugemal paiknevatele sarnastele kohtadele. |
|||
Vajaduse korral kooskõlastatakse maapiirkonna ja maakeskkonna taustapiirkonna taustkontsentratsiooni mõõtejaamade seirenõuded nende seirenõuetega, mis on ette nähtud komisjoni 7. novembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1737/2006, millega sätestatakse üksikasjalikud rakenduseeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 2152/2003 metsade ja keskkonna vastastikuse mõju seire kohta ühenduses ( 2 ).
B. Proovivõtukohtade vahetu ümbrus
Võimaluse korral tuleks järgida III lisa C jaos proovivõtukohtade vahetu ümbruse kohta sätestatud eeskirju, tagades ka, et proovivõtuotsik on eemal sellistest allikatest nagu ahjud ja suitsulõõrid ning vähemalt 10 meetri kaugusel lähimast teest, kusjuures kaugus peab suurenema koos liikluse intensiivsusega.
C. Koha valiku dokumenteerimine ja kontrollimine
Järgitakse III lisa D jaos esitatud korda, kasutades seireandmete nõuetekohast sõelumist ja tõlgendamist, võttes arvesse meteoroloogilisi ja fotokeemilisi protsesse, mis mõjutavad vaadeldavas kohas mõõdetavaid osoonikontsentratsioone.
IX LISA
Kriteeriumid osooni kontsentratsiooni statsionaarsete mõõtmiste proovivõtukohtade väikseima arvu määramiseks
A. Osooni kontsentratsiooni statsionaarsete mõõtmiste proovivõtukohtade väikseim arv
Pidevate statsionaarsete mõõtmiste proovivõtukohtade väikseim arv, et hinnata sihtväärtuste ja pikaajaliste eesmärkide saavutamist ning teavitamis- ja häiretasemeni jõudmist kohtades, kus pidev mõõtmine on ainus teabeallikas.
|
Rahvaarv (× 1 000 ) |
Linnastu (1) |
Muud piirkonnad (1) |
Maakeskkonna taustapiirkond |
|
< 250 |
|
1 |
1 jaam 50 000 km2 kohta on keskmine jaamade tihedus riigi kõigi piirkondade jaoks (2) |
|
< 500 |
1 |
2 |
|
|
< 1 000 |
2 |
2 |
|
|
< 1 500 |
3 |
3 |
|
|
< 2 000 |
3 |
4 |
|
|
< 2 750 |
4 |
5 |
|
|
< 3 750 |
5 |
6 |
|
|
> 3 750 |
üks täiendav jaam iga kahe miljoni elaniku kohta |
üks täiendav jaam iga kahe miljoni elaniku kohta |
|
|
(1) Vähemalt üks jaam piirkondades, kus on tõenäoline elanike kokkupuude osooni suurima kontsentratsiooniga. Linnastutes peab vähemalt 50 % jaamadest olema eeslinnapiirkondades. (2) Soovitatavalt üks jaam 25 000 km2 kohta eriilmelisel maastikul. |
|||
B. Statsionaarsete mõõtmiste proovivõtukohtade väikseim arv piirkondades ja linnastutes, kus saavutatakse pikaajalised eesmärgid
Osooni määramiseks ette nähtud proovivõtukohtade arv koos muude selliste täiendava hindamise vahenditega nagu õhukvaliteedi mudelarvutused ja lämmastikdioksiidi mõõtmine samas kohas peab olema piisav selleks, et uurida osoonisaaste arengusuunda ja kontrollida vastavust pikaajalistele eesmärkidele. Linnastutes ja muudes piirkondades paiknevate mõõtejaamade arvu võib vähendada ühe kolmandikuni A jaos määratud arvust. Kui statsionaarsete mõõtejaamade andmed on ainsaks teabeallikaks, tuleb alles jätta vähemalt üks seirejaam. Kui piirkonda, kus kasutatakse täiendavaid hindamismeetodeid, ei jää selle tulemusel ühtegi mõõtejaama, tagab tegevuse kooskõlastamine naabruses asuvate mõõtejaamadega osoonikontsentratsiooni nõuetekohase hindamise pikaajaliste eesmärkide alusel. Maakeskkonna taustapiirkonna kontsentratsioonide mõõtejaamu peaks olema üks 100 000 km2 kohta.
X LISA
OSOONI EELLASTE KONTSENTRATSIOONI MÕÕTMINE
A. Eesmärgid
Kõnealuste mõõtmiste eesmärk on analüüsida osooni eellaste kontsentratsioonide arengusuundi, kontrollida heitkoguste vähendamise strateegiate tõhusust, kontrollida heitkoguste andmekogude kooskõla ning aidata kindlaks teha saasteallikaid mõõdetud saasteainekontsentratsioonide järgi.
Täiendav eesmärk on aidata mõista osooni tekkimise ja osooni eellaste leviku protsesse ning toetada fotokeemiliste mudelite rakendamist.
B. Ained
Osooni eellaste kontsentratsioonide mõõtmisel tuleb mõõta vähemalt lämmastikoksiidide (NO ja NO2) ja sobivate lenduvate orgaaniliste ühendite (LOÜ) kontsentratsioon. Allpool esitatakse loetelu lenduvatest orgaanilistest ühenditest, mille mõõtmine on soovitatav.
|
|
1-buteen |
isopreen |
etüülbenseen |
|
etaan |
trans-2-buteen |
n-heksaan |
m- ja p-ksüleeni summa |
|
etüleen |
cis-2-buteen |
isoheksaan |
o-ksüleen |
|
atsetüleen |
1,3-butadieen |
n-heptaan |
1,2,4-trimetüülbenseen |
|
propaan |
n-pentaan |
n-oktaan |
1,2,3-trimetüülbenseen |
|
propeen |
isopentaan |
isooktaan |
1,3,5-trimetüülbenseen |
|
n-butaan |
1-penteen |
benseen |
formaldehüüd |
|
isobutaan |
2-penteen |
tolueen |
süsivesinike (v.a CH4) summa |
C. Koha valik
Mõõtmised tuleb teha eelkõige linna- või eeslinnapiirkondade ükskõik millises seirekohas, mis on rajatud käesoleva direktiivi nõuete kohaselt ja mida peetakse sobivaks A jaos nimetatud seireülesannete täitmiseks.
XI LISA
INIMESTE TERVISE KAITSEKS ETTE NÄHTUD PIIRTASEMED
A. Kriteeriumid
Piiramata I lisa kohaldamist, kasutatakse andmete koondamisel ja statistiliste näitajate arvutamisel andmete valiidsuse kontrollimiseks järgmisi kriteeriume:
|
Näitaja |
Valiidsete andmete nõutav osa |
|
Ühe tunni keskväärtused |
75 % (s.o 45 minutit) |
|
Kaheksa tunni keskväärtused |
75 % väärtustest (s.o 6 tundi) |
|
Suurim päevane kaheksa tunni keskväärtus |
75 % libisevatest kaheksa tunni keskväärtustest (s.o 18 kaheksa tunni keskväärtust päevas) |
|
24 tunni keskväärtused |
75 % tunni keskväärtustest (s.o vähemalt 18 tunni väärtused) |
|
Aasta keskväärtus |
90 % (1) ühe tunni väärtustest või (kui andmed ei ole saadaval) 24 tunni väärtustest ühel aastal |
|
(1) Aasta keskmise arvutamise nõuded ei sisalda aparatuuri korralisele kaliibrimisele ja hooldusele kulutatud aega. |
|
B. Piirtasemed
|
Keskmistamise ajavahemik |
Piirtase |
Lubatud kõikumine |
Piirtaseme saavutamise tähtpäev |
|
Vääveldioksiid |
|||
|
1 tund |
350 μg/m3, mida ei tohi ületada rohkem kui 24 korral kalendriaasta jooksul |
150 μg/m3 (43 %) |
– (1) |
|
1 päev |
125 μg/m3, mida ei tohi ületada rohkem kui 3 korral kalendriaasta jooksul |
Puudub |
– (1) |
|
Lämmastikdioksiid |
|||
|
1 tund |
200 μg/m3, mida ei tohi ületada rohkem kui 18 korral kalendriaasta jooksul |
50 % 19. juulil 1999, seda vähendatakse 1. jaanuaril 2001 ja seejärel iga 12 kuu tagant ühesuguse protsendimäära võrra, et jõuda 0 %ni 1. jaanuariks 2010 |
1. jaanuar 2010 |
|
Kalendriaasta |
40 μg/m3 |
50 % 19. juulil 1999, seda vähendatakse 1. jaanuaril 2001 ja seejärel iga 12 kuu tagant ühesuguse protsendimäära võrra, et jõuda 0 %ni 1. jaanuariks 2010 |
1. jaanuar 2010 |
|
Benseen |
|||
|
Kalendriaasta |
5 μg/m3 |
5 μg/m3 (100 %) 13. detsembril 2000, seda vähendatakse 1. jaanuaril 2006 ja seejärel iga 12 kuu tagant 1 μg/m3 võrra, et jõuda 0 %ni 1. jaanuariks 2010 |
1. jaanuar 2010 |
|
Süsinikmonooksiid |
|||
|
suurim päevane kaheksa tunni keskväärtus (2) |
10 mg/m3 |
60 % |
— (1) |
|
Plii |
|||
|
Kalendriaasta |
0,5 μg/m3 (3) |
100 % |
– (3) |
|
PM10 |
|||
|
1 päev |
50 μg/m3, mida ei tohi ületada rohkem kui 35 korral kalendriaasta jooksul |
50 % |
– (1) |
|
Kalendriaasta |
40 μg/m3 |
20 % |
– (1) |
|
(1) Kehtib alates 1. jaanuarist 2005. (2) Suurima päevase kaheksa tunni keskmise kontsentratsiooni määramiseks uuritakse kaheksa tunni libisevaid keskväärtusi, mis arvutatakse ühe tunni andmete põhjal ning ajakohastatakse igas tunnis. Iga sel viisil arvutatud kaheksa tunni keskväärtus kehtib selle päeva kohta, mil ajavahemik lõpeb, st iga päeva esimene arvestusperiood on ajavahemik eelmise päeva kella 17.00st kuni 01.00ni kõnealusel päeval; iga päeva viimane arvestusperiood on ajavahemik kella 16.00st kuni kõnealuse päeva kella 24.00ni. (3) Kehtib alates 1. jaanuarist 2005. Piirtase tuleb saavutada aastakümnetepikkuse tööstustegevuse tulemusel saastunud alal asuva konkreetse tööstusallika otseses läheduses alles 1. jaanuariks 2010. Sellistel juhtudel on piirtase kuni 1. jaanuarini 2010 1,0 μg/m3. Ala, kus kohaldatakse kõrgemat piirtaset, ei tohi ulatuda kaugemale kui 1 000 m sellisest konkreetsest saasteallikast. |
|||
XII LISA
TEAVITAMIS- JA HÄIRETASEMED
A. Häiretasemed muude saasteainete puhul peale osooni
Mõõdetakse kolme järjestikuse tunni jooksul kohtades, mis iseloomustavad õhukvaliteeti vähemalt 100 ruutkilomeetril või terves piirkonnas või linnastus, sõltuvalt sellest, milline neist on väiksem.
|
Saasteaine |
Häiretase |
|
Vääveldioksiid |
500 μg/m3 |
|
Lämmastikdioksiid |
400 μg/m3 |
B. Osooni teavitamis- ja häiretasemed
|
Eesmärk |
Keskmistamise ajavahemik |
Läviväärtus |
|
Teavitamine |
1 tund |
180 μg/m3 |
|
Häire andmine |
1 tund (1) |
240 μg/m3 |
|
(1) Artikli 24 rakendamisel tuleb läviväärtusest kõrgemaid väärtusi mõõta või ennustada kolme järjestikuse tunni jooksul. |
||
XIII LISA
KRIITILISED TASEMED TAIMESTIKU KAITSMISE SEISUKOHAST
|
Keskmistamise ajavahemik |
Kriitiline tase |
Lubatud kõikumine |
|
Vääveldioksiid |
||
|
Kalendriaasta ja talv (1. oktoobrist kuni 31. märtsini) |
20 μg/m3 |
Puudub |
|
Lämmastikoksiidid |
||
|
Kalendriaasta |
30 μg/m3 NOx |
Puudub |
XIV LISA
LIIKMESRIIGI KOKKUPUUTE VÄHENDAMISE EESMÄRK, SIHTVÄÄRTUS JA PIIRTASE PM2,5 OSAKESTE KOHTA
A. Keskmise kokkupuute näitaja
Keskmise kokkupuute näitajat (AEI — Average Exposure Indicator) väljendatakse ühikutes μg/m3 ja see põhineb mõõtmistel linnakeskkonna taustapiirkondades, mida tehakse piirkondades ja linnastutes kogu liikmesriigi territooriumil. See tuleks määrata kolme kalendriaasta libiseva aastakeskväärtusena, milleks keskmistatakse tahkete osakeste kontsentratsioon üle kõigi V lisa B jao alusel rajatud proovivõtukohtade. Baasaasta 2010 AEI on aastate 2008, 2009 ja 2010 keskmine kontsentratsioon.
Liikmesriigid võivad siiski kasutada aastate 2009 ja 2010 keskmist kontsentratsiooni või aastate 2009, 2010 ja 2011 keskmist kontsentratsiooni, kui 2008. aasta andmed ei ole kättesaadavad. Neid võimalusi kasutavad liikmesriigid teavitavad komisjoni oma otsustest hiljemalt 11. septembril 2008.
Aasta 2020 AEI on kolme aasta libisev keskmine kontsentratsioon, milleks keskmistatakse kõigi nimetatud proovivõtukohtade tulemused aastatel 2018, 2019 ja 2020. AEId kasutatakse analüüsimaks, kas liikmesriigi kokkupuute vähendamise eesmärk on saavutatud.
2015. aasta AEI on kolme aasta libisev keskmine kontsentratsioon, milleks keskmistatakse kõigi nimetatud proovivõtukohtade tulemused aastatel 2013, 2014 ja 2015. AEI abil kontrollitakse, kas kohustuslikult saavutatav saastatuse taseme määr on saavutatud.
B. Liikmesriigi kokkupuute vähendamise eesmärk
|
Kokkupuute vähendamise eesmärk 2010. aasta AEI suhtes |
Kokkupuute vähendamise eesmärgi saavutamise aasta |
|
|
Esialgne kontsentratsioon (μg/m3) |
Kokkupuute vähendamise eesmärk (%) |
2020 |
|
< 8,5 = 8,5 |
0 % |
|
|
> 8,5 — < 13 |
10 % |
|
|
= 13 — < 18 |
15 % |
|
|
= 18 — < 22 |
20 % |
|
|
≥ 22 |
Kõik asjakohased meetmed 18 μg/m3 saavutamiseks |
|
Kui AEI baasaastal on 8,5 μg/m3 või väiksem, loetakse kokkupuute vähendamise sihtväärtuseks null. Vähendamise eesmärk on null samuti juhtudel, kus AEI jõuab tasemele 8,5 μg/m3 mis tahes ajal ajavahemikus 2010–2020 ning jääb allapoole seda taset.
C. Kohustuslikult saavutatav saastatuse taseme määr
|
Kohustuslikult saavutatav saastatuse taseme määr |
Kohustusliku väärtuse kohaldamise aasta |
|
20 μg/m3 |
2015 |
D. Sihtväärtus
|
Keskmistamise ajavahemik |
Sihtväärtus |
Tähtpäev, milleks sihtväärtus tuleb saavutada |
|
Kalendriaasta |
25 μg/m3 |
1. jaanuar 2010 |
E. Piirtase
|
Keskmistamise ajavahemik |
Piirtase |
Lubatud kõikumine |
Piirtaseme saavutamise tähtpäev |
|
1. JÄRK |
|||
|
Kalendriaasta |
25 μg/m3 |
20 % 11. juunil 2008, seda vähendatakse 1. jaanuaril ja edaspidi iga 12 kuu tagant võrdse protsendimäära võrra, et jõuda 0 %ni 1. jaanuariks 2015 |
1. jaanuar 2015 |
|
2. JÄRK (1) |
|||
|
Kalendriaasta |
20 μg/m3 |
|
1. jaanuar 2020 |
|
(1) 2. järk — soovituslik piirtase, mille komisjon vaatab 2013. aastal üle, kui saadakse täiendavat teavet seoses mõjuga tervisele ja keskkonnale, tehnilise teostatavuse ja liikmesriikide kogemustega sihtväärtuse osas. |
|||
XV LISA
Kohalikus, piirkondlikus või riiklikus välisõhu kvaliteedi parandamise kavas esitatav teave
A. Teave, mida tuleb esitada vastavalt artiklile 23 (õhukvaliteedi kavad)
1. Saastetaseme ületamise koht
a) piirkond;
b) linn (kaart);
c) mõõtejaam (kaart, geograafilised koordinaadid).
2. Üldteave
a) piirkonna liik (linn, tööstuspiirkond või maapiirkond);
b) saastunud ala suurus (km2) ja saastega kokku puutuvate elanike arv (hinnanguliselt);
c) asjakohased andmed ilmastiku kohta;
d) asjakohased topograafilised andmed;
e) küllaldane teave kaitset vajavate objektide kohta piirkonnas.
3. Vastutavad asutused
Paranduskavade väljatöötamise ja rakendamise eest vastutavate isikute nimed ja aadressid.
4. Saaste laad ja hinnang
a) varasematel aastatel (enne parandusmeetmete rakendamist) mõõdetud saasteainete kontsentratsioonid;
b) pärast projekti algust mõõdetud saasteainete kontsentratsioonid;
c) kasutatud hindamisemeetodid.
5. Saaste päritolu
a) peamiste saastet põhjustavate allikate loetelu (kaart);
b) kõnealuste saasteallikate heidete üldkogus (tonnides aasta kohta);
c) andmed teistest piirkondadest lähtuva saaste kohta.
6. Olukorra analüüs
a) üksikasjad piirtaseme ületamist põhjustavate tegurite kohta (näiteks saasteainete levi, sealhulgas piiriülene levi, teiseste saasteainete tekkimine atmosfääris);
b) välisõhu kvaliteedi parandamise võimalike meetmete üksikasjalik kirjeldus.
7. Enne 11. juunit 2008 võetud parandusmeetmete või läbiviidud parandusprojektide üksikasjalik kirjeldus, st:
a) kohalikud, piirkondlikud, siseriiklikud, rahvusvahelised meetmed;
b) nende meetmete täheldatud mõju.
8. Pärast käesoleva direktiivi jõustumist saaste vähendamiseks võetud meetmete või läbiviidud projektide üksikasjalik kirjeldus:
a) kõigi projektis esitatud meetodite loend ja kirjeldus;
b) rakendamise ajakava;
c) õhukvaliteedi eeldatava paranemise ja selleks kuluva aja hinnangud.
9. Pikemaks ajaks kavandatavate meetmete või projektide või sellekohaste uuringute üksikasjalik kirjeldus.
10. Käesoleva lisa kohaselt nõutava teabe täiendamiseks kasutatud trükiste, dokumentide, töömaterjalide jms loetelu.
B. Teave, mida tuleb esitada vastavalt artikli 22 lõikele 1
|
1. |
Kogu A jaos sätestatud teave. |
|
2. |
Teave järgmiste direktiivide rakendamise seisu kohta: 1) Nõukogu 20. märtsi 1970. aasta direktiiv 70/220/EMÜ mootorsõidukite heitgaaside tekitatud õhusaaste vastu võetavaid meetmeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta ( 3 ); 2) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 1994. aasta direktiiv 94/63/EÜ bensiini säilitamisel ja selle terminalidest teenindusjaamadesse jaotamisel lenduvate orgaaniliste ühendite (LOÜ) heitkoguste kontrollimise kohta ( 4 ); 3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta direktiiv 2008/1/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta ( 5 ); 4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 1997. aasta direktiiv 97/68/EÜ väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatavate sisepõlemismootorite heitgaaside ja tahkete heitmete vähendamise meetmeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta ( 6 ); 5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 1998. aasta direktiiv 98/70/EÜ bensiini ja diislikütuse kvaliteedi kohta ( 7 ); 6) Nõukogu 11. märtsi 1999. aasta direktiiv 1999/13/EÜ teatavates toimingutes ja seadeldistes orgaaniliste lahustite kasutamise tulemusena tekkivate lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguste piiramise kohta ( 8 ); 7) Nõukogu 26. aprilli 1999. aasta direktiiv 1999/32/EÜ, mis käsitleb väävlisisalduse vähendamist teatavates vedelkütustes ( 9 ); 8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. detsembri 2000. aasta direktiiv 2000/76/EÜ jäätmete põletamise kohta ( 10 ); 9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2001. aasta direktiiv 2001/80/EÜ teatavate suurtest põletusseadmetest õhku eralduvate saasteainete piiramise kohta; 10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2001. aasta direktiiv 2001/81/EÜ teatavate õhusaasteainete siseriiklike ülemmäärade kohta; 11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/42/EÜ teatavates värvides, lakkides ja sõidukite taasviimistlustoodete orgaanilistes lahustites kasutamise tulemusena tekkivate lenduvate orgaaniliste ühendite heitkoguste piiramise kohta ( 11 ); 12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2005. aasta direktiiv 2005/33/EÜ, millega muudetakse direktiivi 1999/32/EÜ seoses laevakütuste väävlisisaldusega ( 12 ); 13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. septembri 2005. aasta direktiiv 2005/55/EÜ liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, mis käsitlevad meetmeid, mida võetakse sõidukite diiselmootoritest eralduvate gaasiliste ja tahkete osakeste heitmete vastu ning sõidukites kasutatavatest maagaasil või veeldatud naftagaasil töötavatest ottomootoritest eralduvate gaasiliste osakeste heitmete vastu ( 13 ); 14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiiv 2006/32/EÜ energia lõppkasutuse tõhususe ja energeetikateenuste kohta ( 14 ). |
|
3. |
Teave kõigi õhusaaste tõrjemeetmete kohta, mille rakendamist on sobival kohalikul, piirkondlikul või riiklikul tasandil kaalutud õhukvaliteedi eesmärkide saavutamiseks, sealhulgas: a) paiksete allikate heitkoguste vähendamine, tagades saastekontrolli seadmete paigaldamise väikestele ja keskmise suurusega paiksetele põletusallikatele (sealhulgas biomassi põletamine) või nende väljavahetamise; b) sõidukite heitkoguste vähendamine heitgaaside kontrollsüsteemide paigaldamisega. Tuleks kaaluda majanduslike stiimulite kasutamist nende süsteemide kasutuselevõtu kiirendamiseks; c) riigihangete korraldamine riigiasutuste poolt keskkonnateadlike riigihangete käsiraamatu alusel maanteesõidukite, kütuste ja põletusseadmete ostmiseks, et vähendada heitkoguseid, sealhulgas järgmised hanked: — uued sõidukid, sealhulgas vähem heitgaase eraldavad sõidukid; — transporditeenused keskkonnasõbralikumate sõidukitega; — vähem saastavad paiksed põletusseadmed; — vähem saasteaineid eraldavad kütused paiksetele ja liikuvatele allikatele; d) meetmed liiklusest tingitud saastuse vähendamiseks liikluse planeerimise ja juhtimise kaudu (sealhulgas liikluse ülekoormustasud, diferentseeritud parkimistasud või muud majanduslikud stiimulid, „väikese saastega piirkondade” loomine); e) meetmed vähem saastavate transpordiviiside kasutamise soodustamiseks; f) vähesaastavate kütuste kasutamise tagamine väikestes, keskmise suurusega ja suurtes paiksetes ja liikuvates allikates; g) meetmed õhusaastuse vähendamiseks lubadesüsteemi kaudu direktiivi 2008/1/EÜ alusel, direktiivi 2008/1/EÜ alusel koostatud riiklike kavadega ning majandushoobadega, nagu maksud, lõivud või heitkogustega kauplemine; h) vajaduse korral meetmed, mille eesmärk on kaitsta laste ja teiste tundlike rühmade tervist. |
XVI LISA
ÜLDSUSE TEAVITAMINE
|
1. |
Liikmesriigid tagavad, et üldsus saaks regulaarselt ajakohastatud teavet käesolevas direktiivis käsitletavate saasteainete kontsentratsiooni kohta välisõhus. |
|
2. |
Ettenähtud teave kontsentratsioonide kohta välisõhus esitatakse keskmiste väärtustena vastavalt asjaomastele keskmistamise ajavahemikele, mis on esitatud VII lisas ja XI–XIV lisas. Teatavaks tehakse vähemalt kõik tasemed, mis ületavad õhukvaliteedi eesmärke, sealhulgas reguleeritava saasteaine piirtasemeid, sihtväärtusi, häiretasemeid või pikaajalisi eesmärke. Teave hõlmab ka lühihinnangut õhukvaliteedi eesmärkide saavutamise kohta ja vajalikku teavet mõju kohta tervisele või vajaduse korral taimestikule. |
|
3. |
Andmeid vääveldioksiidi, lämmastikdioksiidi, tahkete osakeste (vähemalt PM10), osooni ja süsinikmonooksiidi sisalduse kohta välisõhus ajakohastatakse vähemalt iga päev ja kui võimalik, siis iga tund. Andmeid plii ja benseeni sisalduse kohta välisõhus, mis esitatakse 12 kuu keskväärtusena, ajakohastatakse kord kolme kuu tagant ja kui võimalik, siis iga kuu. |
|
4. |
Liikmesriigid tagavad, et üldsust teavitataks õigeaegselt häire- ja teavitamistasemete tegelikest ja ennustatavatest ületamistest. Avaldatav teave sisaldab vähemalt järgmisi üksikasju. a) Teave mõõdetud ületamis(t)e kohta: — ületamise koht või piirkond; — ületatud taseme liik (teavitamis- või häiretase); — ületamise algusaeg ja kestus; — osooni puhul kõrgeim ühe tunni kontsentratsioon ja lisaks sellele kõrgeim kaheksa tunni keskmine kontsentratsioon. b) Prognoos järgmiseks pärastlõunaks või päevaks/päevadeks: — teavitamis- ja/või häiretasemete eeldatavate ületamiste geograafiline piirkond; — saasteaine taseme muutumine (kas olukord paraneb, stabiliseerub või halveneb) ja muutumise põhjused. c) Teave asjaomaste elanikkonnarühmade kohta, võimaliku mõju kohta tervisele ja soovitatava käitumise kohta: — teave elanikkonna riskirühmade kohta; — tõenäoliste sümptomite kirjeldus; — soovitatavad ettevaatusabinõud, mida asjaomased elanikkonnarühmad peavad rakendama; — täiendava teabe saamise kohad. d) Teave ennetusmeetmete kohta, et vähendada saastust ja/või sellega kokkupuudet: peamised saasteallikate valdkonnad; soovitatavad meetmed heitkoguste vähendamiseks. e) Prognoositavate ületamiste puhul võtavad liikmesriigid meetmeid, et tagada selliste üksikasjade edastamine vastavalt võimalustele. |
XVII LISA
VASTAVUSTABEL
|
Käesolev direktiiv |
Direktiiv 96/62/EÜ |
Direktiiv 1999/30/EÜ |
Direktiiv 2000/69/EÜ |
Direktiiv 2002/3/EÜ |
|
Artikkel 1 |
Artikkel 1 |
Artikkel 1 |
Artikkel 1 |
Artikkel 1 |
|
Artikli 2 lõiked 1–5 |
Artikli 2 lõiked 1–5 |
— |
— |
— |
|
Artikli 2 lõiked 6 ja 7 |
— |
— |
— |
— |
|
Artikli 2 lõige 8 |
Artikli 2 lõige 8 |
Artikli 2 lõige 7 |
— |
— |
|
Artikli 2 lõige 9 |
Artikli 2 lõige 6 |
— |
— |
Artikli 2 lõige 9 |
|
Artikli 2 lõige 10 |
Artikli 2 lõige 7 |
Artikli 2 lõige 6 |
— |
Artikli 2 lõige 11 |
|
Artikli 2 lõige 11 |
— |
— |
— |
Artikli 2 lõige 12 |
|
Artikli 2 lõiked 12 ja 13 |
— |
Artikli 2 lõiked 13 ja 14 |
Artikli 2 punktid a ja b |
— |
|
Artikli 2 lõige 14 |
— |
— |
— |
Artikli 2 lõige 10 |
|
Artikli 2 lõiked 15 ja 16 |
Artikli 2 lõiked 9 ja 10 |
Artikli 2 lõiked 8 ja 9 |
— |
Artikli 2 lõiked 7 ja 8 |
|
Artikli 2 lõiked 17 ja 18 |
— |
Artikli 2 lõiked 11 ja 12 |
— |
— |
|
Artikli 2 lõiked 19, 20, 21, 22 ja 23 |
— |
— |
— |
— |
|
Artikli 2 lõige 24 |
— |
Artikli 2 lõige 10 |
— |
— |
|
Artikli 2 lõiked 25 ja 26 |
Artikli 6 lõige 5 |
— |
— |
— |
|
Artikli 2 lõige 27 |
— |
— |
— |
Artikli 2 lõige 13 |
|
Artikli 2 lõige 28 |
— |
— |
— |
Artikli 2 lõige 3 |
|
Artikkel 3, välja arvatud lõike 1 punkt f |
Artikkel 3 |
— |
— |
— |
|
Artikli 3 lõike 1 punkt f |
— |
— |
— |
— |
|
Artikkel 4 |
Artikli 2 lõiked 9 ja 10, Artikli 6 lõige 1 |
— |
— |
— |
|
Artikkel 5 |
— |
Artikli 7 lõige 1 |
Artikli 5 lõige 1 |
— |
|
Artikli 6 lõiked 1–4 |
Artikli 6 lõiked 1–4 |
— |
— |
— |
|
Artikli 6 lõige 5 |
— |
— |
— |
— |
|
Artikkel 7 |
— |
Artikli 7 lõiked 2 ja 3 muudetud kujul |
Artikli 5 lõiked 2 ja 3 muudetud kujul |
— |
|
Artikkel 8 |
— |
Artikli 7 lõige 5 |
Artikli 5 lõige 5 |
— |
|
Artikkel 9 |
— |
— |
— |
Artikli 9 lõike 1 esimene ja teine lõik |
|
Artikkel 10 |
— |
— |
— |
Artikli 9 lõiked 1–3 muudetud kujul |
|
Artikli 11 lõige 1 |
— |
— |
— |
Artikli 9 lõige 4 |
|
Artikli 11 lõige 2 |
— |
— |
— |
— |
|
Artikkel 12 |
Artikkel 9 |
— |
— |
— |
|
Artikli 13 lõige 1 |
— |
Artikli 3 lõige 1, artikli 4 lõige 1, artikli 5 lõige 1 ja artikkel 6 |
Artikli 3 lõige 1 ja artikkel 4 |
— |
|
Artikli 13 lõige 2 |
— |
Artikli 3 lõige 2 ja artikli 4 lõige 2 |
— |
— |
|
Artikli 13 lõige 3 |
— |
Artikli 5 lõige 5 |
— |
— |
|
Artikkel 14 |
— |
Artikli 3 lõige 1, artikli 4 lõige 1 muudetud kujul |
— |
— |
|
Artikkel 15 |
— |
— |
— |
— |
|
Artikkel 16 |
— |
— |
— |
— |
|
Artikli 17 lõige 1 |
— |
— |
— |
Artikli 3 lõige 1 ja artikli 4 lõige 1 |
|
Artikli 17 lõige 2 |
— |
— |
— |
Artikli 3 lõiked 2 ja 3 |
|
Artikli 17 lõige 3 |
— |
— |
— |
Artikli 4 lõige 2 |
|
Artikkel 18 |
— |
— |
— |
Artikkel 5 |
|
Artikkel 19 |
Artikkel 10 muudetud kujul |
Artikli 8 lõige 3 |
— |
Artikkel 6 muudetud kujul |
|
Artikkel 20 |
— |
Artikli 3 lõige 4, artikli 5 lõige 4 muudetud kujul |
— |
— |
|
Artikkel 21 |
— |
— |
— |
— |
|
Artikkel 22 |
— |
— |
— |
— |
|
Artikkel 23 |
Artikli 8 lõiked 1–4 muudetud kujul |
— |
— |
— |
|
Artikkel 24 |
Artikli 7 lõige 3 muudetud kujul |
— |
— |
Artikkel 7 muudetud kujul |
|
Artikkel 25 |
Artikli 8 lõige 5 muudetud kujul |
— |
— |
Artikkel 8 muudetud kujul |
|
Artikkel 26 |
— |
Artikkel 8 muudetud kujul |
Artikkel 7 muudetud kujul |
Artikkel 6 muudetud kujul |
|
Artikkel 27 |
Artikkel 11 muudetud kujul |
Artikli 5 lõike 2 teine lõik |
— |
Artikkel 10 muudetud kujul |
|
Artikli 28 lõige 1 |
Artikli 12 lõige 1 muudetud kujul |
— |
— |
— |
|
Artikli 28 lõige 2 |
Artikkel 11 muudetud kujul |
— |
— |
— |
|
Artikli 28 lõige 3 |
— |
— |
— |
— |
|
Artikli 28 lõige 4 |
— |
IX lisa muudetud kujul |
— |
— |
|
Artikkel 29 |
Artikli 12 lõige 2 |
— |
— |
— |
|
Artikkel 30 |
— |
Artikkel 11 |
Artikkel 9 |
Artikkel 14 |
|
Artikkel 31 |
— |
— |
— |
— |
|
Artikkel 32 |
— |
— |
— |
— |
|
Artikkel 33 |
Artikkel 13 |
Artikkel 12 |
Artikkel 10 |
Artikkel 15 |
|
Artikkel 34 |
Artikkel 14 |
Artikkel 13 |
Artikkel 11 |
Artikkel 17 |
|
Artikkel 35 |
Artikkel 15 |
Artikkel 14 |
Artikkel 12 |
Artikkel 18 |
|
I lisa |
— |
VIII lisa muudetud kujul |
VI lisa |
VII lisa |
|
II lisa |
— |
V lisa muudetud kujul |
III lisa |
— |
|
III lisa |
— |
VI lisa |
IV lisa |
— |
|
IV lisa |
— |
— |
— |
— |
|
V lisa |
— |
VII lisa muudetud kujul |
V lisa |
— |
|
VI lisa |
— |
IX lisa muudetud kujul |
VII lisa |
VIII lisa |
|
VII lisa |
— |
— |
— |
I lisa, III lisa II jagu |
|
VIII lisa |
— |
— |
— |
IV lisa |
|
IX lisa |
— |
— |
— |
V lisa |
|
X lisa |
— |
— |
— |
VI lisa |
|
XI lisa |
— |
I lisa I jagu, II lisa I jagu ja III lisa (muudetud kujul); IV lisa (muutmata) |
I lisa, II lisa |
— |
|
XII lisa |
— |
I lisa II jagu, II lisa II jagu |
— |
II lisa I jagu |
|
XIII lisa |
— |
I lisa I jagu, II lisa I jagu |
— |
— |
|
XIV lisa |
— |
— |
— |
— |
|
XV lisa A jagu |
IV lisa |
— |
— |
— |
|
XV lisa B jagu |
— |
— |
— |
— |
|
XVI lisa |
— |
Artikkel 8 |
Artikkel 7 |
Artikkel 6 muudetud kujul |
KOMISJONI AVALDUS
Komisjon võtab arvesse nõukogu ja Euroopa Parlamendi vastu võetud direktiivi (välisõhu kvaliteedi ja Euroopa õhu puhtamaks muutmise kohta) teksti. Eelkõige peab komisjon silmas tähtsust, mida Euroopa Parlament ja liikmesriigid omistasid direktiivi artikli 22 lõikes 4 ja põhjenduses 16 ühenduse tõrjemeetmetele seoses õhusaasteainete heitkogustega nende tekkekohas.
Komisjon tunnistab, et ainult kahjulike õhusaasteainete heitkoguste vähendamisega on võimalik teha suuri edusamme kuuendas keskkonnaalases tegevusprogrammis seatud eesmärkide saavutamiseks. Komisjoni teatises õhusaaste temaatilise strateegia kohta on määratud kindlaks komisjoni mitmed võimalikud meetmed. Alates selle strateegia vastuvõtmisest on tehtud märkimisväärseid edusamme kõnealuste ja muude meetmetega.
— Nõukogu ja parlament on juba vastu võtnud uusi õigusakte, millega piiratakse kergeveokite heitgaase.
— Komisjon on vastu võtnud ettepaneku uue õigusakti kohta, et parandada tööstusheiteid käsitlevate ühenduse õigusaktide tõhusust, sealhulgas intensiivsete põllumajandusettevõtete kohta ja seoses meetmetega väikesemahuliste tööstuslike põletusseadmete käsitlemiseks.
— Komisjon on vastu võtnud ettepaneku uue õigusakti kohta, millega piiratakse raskeveokitele paigaldatud mootorite heitgaase.
— Komisjon näeb 2008. aastal ette uute õigusaktide ettepanekud, milles käsitletakse järgmist:
—
— peamiste saasteainete liikmesriikide lubatud siseriiklike heitkoguste vähendamist;
— heitkoguste vähendamist bensiinimootoriga autode tankimisel teenindusjaamades;
— kütuste väävlisisaldust, sealhulgas laevakütused.
— Ettevalmistustöö on käimas ka selleks, et uurida teostatavust seoses:
—
— ökodisaini parandamise ning koduses majapidamises kasutatavate kuumaveekatelde ja kuumaveeboilerite heitkoguste vähendamisega;
— värvide, lakkide ja sõidukite taasviimistlustoodete lahustisisalduse vähendamisega;
— liikurmasinate heitgaaside vähendamisega, millega saaks võimalikult suurt kasu komisjoni poolt juba kavandatud väiksema väävlisisaldusega liikurmasinate kütustest.
— Komisjon jätkab ka tööd Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni juures laevade heitkoguste märkimisväärseks vähendamiseks ja ta on võtnud endale kohustuse esitada ettepanek ühenduse meetmete kohta juhul, kui IMO ei esita 2008. aastal piisavalt ambitsioonikaid ettepanekuid.
Komisjon on siiski pühendunud oma parema õigusloome algatuse eesmärkidele ja sellele, et ettepanekuid toetaks põhjalik hinnang mõju ja kasu kohta. Sellega seoses ja vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingule hindab komisjon vajadust esitada uute õigusaktide ettepanekuid, kuid jätab endale õiguse otsustada, kas ja millal oleks asjakohane selliseid ettepanekuid esitada.
MADALMAADE AVALDUS
Madalmaad on alati toetanud ambitsioonika ja tõhusa Euroopa õhukvaliteedipoliitika rakendamist ja toetavad seda ka edaspidi. Madalmaad avaldavad seetõttu heameelt nõukogu ja Euroopa Parlamendi vahel kokku lepitud kompromissi üle ning õnnitlevad parlamenti, komisjoni ja eesistujariiki saavutatud tulemuste puhul. Välisõhu kvaliteeti käsitlevast direktiivist, mille suhtes on nüüd jõutud kokkuleppele, on kasu nii keskkonnale kui ka tervisele.
Madalmaad tõid juba ühise seisukoha koostamisel välja, et Madalmaade välisõhu kvaliteet sõltub oma piiriülese olemuse tõttu oluliselt tõhusa Euroopa lähenemisviisi rakendamisest ning saab sellest väga suurt kasu. Madalmaadele oli esmatähtis, et direktiiv moodustaks Euroopa ja siseriiklike meetmete tasakaalustatud paketi, mille juurde kuuluvad normide saavutamist tagavad realistlikud tähtajad. Üksnes siis on liikmesriikidel võimalik seatud ambitsioonikaid norme ka tegelikult saavutada.
Madalmaad väljendavad heameelt komisjoni avalduse üle, mille kohaselt komisjon esitab sobival ajal ühenduse meetmed. Õhukvaliteedi normide üldiseks ja õigeaegseks järgimiseks on vaja määrata kindlaks asjakohane Euroopa poliitika, mis käsitleb saastet selle tekkekohas. Madalmaad juhivad sellega seoses tähelepanu asjaolule, et tahkete peenosakeste (PM2,5) heidete ja nende kontsentratsiooni kohta puuduvad andmed ning nende suhtes valitseb ebakindlus. Madalmaad teevad omalt poolt loomulikult võimalikult palju selleks, et direktiivis ette nähtud normid õigeaegselt täita. Praegu teada olevatel andmetel paistab see eesmärk olevat suures osas teostatav. Madalmaade valitsus on praegu välja töötamas riiklikku õhukvaliteedi koostööprogrammi, mis peab võimaldama nimetatud norme õigeaegselt järgida ka seal, kus praegu heitkoguste ülemmäärasid ületatakse.
Madalmaad avaldavad heameelt selle üle, et nõukogul ja Euroopa Parlamendil oli võimalik õhukvaliteedi direktiivi teine lugemine õigeaegselt lõpule viia ning et direktiiv saab seega jõustuda 2008. aasta alguses. See on oluline meie riikliku lähenemisviisi kui ka meie naaberriikide lähenemisviisi jaoks. Madalmaad teevad iseenesestmõistetavalt riikliku koostööprogrammi kaudu ja kõikide kohalike ja piirkondlike meetmete abil suuri jõupingutusi selleks, et Euroopa norme oleks võimalik ka tegelikult järgima hakata.
( 1 ) Nõukogu 30. novembri 1989. aasta direktiiv 89/654/EMÜ töökohale esitatavate ohutuse ja tervishoiu miinimumnõuete kohta (EÜT L 393, 30.12.1989, lk 1). Direktiivi on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2007/30/EÜ (ELT L 165, 27.6.2007, lk 21).
( 2 ) ELT L 334, 30.11.2006, lk 1.
( 3 ) EÜT L 76, 6.4.1970, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 2006/96/EÜ (ELT L 363, 20.12.2006, lk 81).
( 4 ) EÜT L 365, 31.12.1994, lk 24. Direktiivi on muudetud määrusega (EÜ) nr 1882/2003 (ELT L 284, 31.10.2003, lk 1).
( 5 ) ELT L 24, 29.1.2008, lk 8.
( 6 ) EÜT L 59, 27.2.1998, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 2006/105/EÜ.
( 7 ) EÜT L 350, 28.12.1998, lk 58. Direktiivi on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 1882/2003.
( 8 ) EÜT L 85, 29.3.1999, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2004/42/EÜ (ELT L 143, 30.4.2004, lk 87).
( 9 ) EÜT L 121, 11.5.1999, lk 13. Direktiivi on viimati muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2005/33/EÜ (ELT L 191, 22.7.2005, lk 59).
( 10 ) EÜT L 332, 28.12.2000, lk 91.
( 11 ) ELT L 143, 30.4.2004, lk 87.
( 12 ) ELT L 191, 22.7.2005, lk 59.
( 13 ) ELT L 275, 20.10.2005, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud määrusega (EÜ) nr 715/2007 (ELT L 171, 29.6.2007, lk 1).
( 14 ) ELT L 114, 27.4.2006, lk 64.