1970L0222 — ET — 01.01.1973 — 001.001


Käesolev dokument on vaid dokumenteerimisvahend ja institutsioonid ei vastuta selle sisu eest

►B

NÕUKOGU DIREKTIIV,

20. märts 1970,

mootorsõidukite ja nende haagiste tagumise registreerimismärgi paigalduskohta ja kinnitamist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta

(70/222/EMÜ)

(EÜT L 076, 6.4.1970, p.25)

Muudetud:

 

 

Euroopa Liidu Teataja

  No

page

date


Muudetud:

►A1

Taani, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemisakt

  L 73

14

27.3.1972




▼B

NÕUKOGU DIREKTIIV,

20. märts 1970,

mootorsõidukite ja nende haagiste tagumise registreerimismärgi paigalduskohta ja kinnitamist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta

(70/222/EMÜ)



EUROOPA ÜHENDUSTE NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Majandusühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 100,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut

ning arvestades, et:

tehnilised nõuded, millele mootorsõidukid peavad siseriiklike õigusaktide alusel vastama, käsitlevad muu hulgas tagumiste registreerimismärkide paigalduskohta ja kinnitamist;

kõnealused nõuded on liikmesriigiti erinevad; seetõttu on vajalik, et kõik liikmesriigid kohaldaksid samu nõudeid, tehes olemasolevatesse eeskirjadesse lisandusi või asendades need uutega selleks, et eelkõige oleks võimalik rakendada iga sõidukitüübi puhul EMÜ tüübikinnitusmenetlust, mida käsitletakse nõukogu 6. veebruari 1970. aasta direktiivis mootorsõidukite ja nende haagiste tüübikinnitust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, ( 1 )

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:



Artikkel 1

Käesolevas direktiivis tähendab “sõiduk” teedel kasutamiseks mõeldud, kerega või kereta, vähemalt neljarattalist mootorsõidukit, mille valmistajakiirus on üle 25 kilomeetri tunnis, ja selle haagiseid, välja arvatud rööbastel liikuvad sõidukid, põllutöötraktorid ja -masinad ning töösõidukid.

Artikkel 2

Ükski liikmesriik ei või keelduda sõidukile EMÜ tüübikinnituse või siseriikliku tüübikinnituse andmisest põhjustel, mis on seotud tagumise registreerimismärgi paigalduskoha või kinnitamisega, kui need vastavad käesoleva direktiivi lisas kehtestatud nõuetele.

▼A1

Artikkel 2a

Ükski liikmesriik ei või keelata sõiduki müüki, registreerimist, kasutuselevõttu ega kasutamist põhjendusel, mis on seotud tagumise registreerimismärgi kinnituskoha või kinnitamisega, kui need vastavad lisas sätestatud nõuetele.

▼B

Artikkel 3

Muudatused, mis on vajalikud lisa nõuete kohandamiseks tehnika arenguga, võetakse vastu nõukogu 6. veebruari 1970. aasta direktiivi mootorsõidukite ja nende haagiste tüübikinnituse kohta artiklis 13 ettenähtud korras.

Artikkel 4

1.  Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikke nõudeid hõlmavad õigusnormid kaheksateistkümne kuu jooksul alates direktiivi teatavakstegemisest ning teatavad sellest viivitamata komisjonile.

2.  Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas vastu võetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 5

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.




LISA

1.   TAGUMISE REGISTREERIMISMÄRGI PAIGALDUSKOHA KUJU JA MÕÕTMED

Paigalduskohaks on tasapinnaline või peaaegu tasapinnaline ristkülikukujuline pind, mille miinimumsuurus on:



left accolade kas

laius 520 millimeetrit ja

kõrgus 120 millimeetrit

left accolade või

laius 340 millimeetrit ja

kõrgus 240 millimeetrit.

2.   PAIGALDUSKOHA ASUKOHT JA MÄRGI KINNITAMINE

Paigalduskoht peab olema selline, et pärast korrektset kinnitamist oleksid märgil järgmised karakteristikud.

2.1.   Märgi asukoht sõiduki pikitelje suhtes

Märgi keskkoht ei tohi paikneda sõiduki pikisümmeetriatasandi suhtes paremal.

Märgi vasakpoolne serv ei tohi paikneda vasakul pool vertikaaltasandist, mis on paralleelne pikisümmeetriateljega ja puudutab sõiduki kõige välisemat serva.

2.2.   Märgi asukoht sõiduki pikisümmeetriatasandi suhtes

Märk on risti või osaliselt risti sõiduki pikisümmeetriatasandi suhtes.

2.3.   Märgi asukoht sõiduki vertikaaltasandi suhtes

Märk on vertikaalselt, lubatud hälve on 5°. Sõiduki kujust tulenevalt võib see olla vertikaalsuunas kallutatud:

2.3.1.

mitte üle 30°, kui pind, millele registreerimismärk on kinnitatud, on kallutatud ülespoole, tingimusel et märgi ülemine serv ei ole maapinnast kõrgemal kui 1,2 meetrit;

2.3.2.

mitte üle 15°, kui pind, millele registreerimismärk on kinnitatud, on kallutatud allapoole, tingimusel et märgi ülemine serv ei ole maapinnast kõrgemal kui 1,2 meetrit.

2.4.   Märgi kõrgus maapinnast

Märgi alumise serva kõrgus maapinnast ei ole alla 0,3 meetri; märgi ülemise serva kõrgus maapinnast ei ole üle 1,2 meetri. Kui tegelikkuses ei ole võimalik viimast sätet täita, võib kõrgus ületada 1,2 meetrit, kuid see peab siiski olema nii lähedal sellele mõõdule, kui sõiduki ehituslikud karakteristikud seda võimaldavad, ning mingil juhul ei tohi see ületada 2 meetrit.

2.5.   Geomeetrilised nõuded seoses nähtavusega

Märk peab olema kogu ulatuses nähtav neljalt järgmiselt tasandilt: kaks vertikaaltasandit, mis puudutavad märgi kahte külgserva ja moodustavad sõiduki pikikesktasandiga märgi külgservas 30° nurga; tasand, mis puudutab märgi ülemist serva ja moodustab horisontaaltasandiga märgi ülemises servas 15° nurga; horisontaaltasand läbi märgi alumise serva (kuid kui märgi ülemise serva kõrgus maapinnast on üle 1,2 meetri, moodustab see viimane tasand horisontaaltasapinnaga märgi alumises servas 15° nurga).

2.6.   Märgi kõrguse määramine maapinnast

Punktides 2.3, 2.4 ja 2.5 esitatud kõrgused mõõdetakse koormata sõidukil.



( 1 ) EÜT L 42, 23.2.1970, lk 1.