konsolideeritud TEKST: 31964L0432 — ET

Artikkel 1

Käesolevat direktiivi kohaldatakse ühendusesisese kauplemise suhtes veiste ja sigadega, välja arvatud kodustamata sigadega, mis on määratletud direktiivi 80/217/EMÜ ( 4 ) artikli 2 lõikes e, ilma et see piiraks direktiivides 80/215/EMÜ, ( 5 ) 85/511/EMÜ, 88/407/EMÜ, ( 6 ) 89/608/EMÜ, ( 7 ) 90/425/EMÜ, 90/429/EMÜ, ( 8 ) 90/667EMÜ, ( 9 ) 91/496/EMÜ, 91/628/EMÜ, ( 10 ) 92/102/EMÜ, ( 11 ) 92/119/EMÜ ja otsuses 90/424/EMÜ ( 12 ) esitatud sätete kohaldamist.

Artikkel 2

1. Kohaldatakse direktiivi 90/425/EMÜ artiklis 2 ja direktiivi 91/628/EMÜ artiklis 2 esitatud mõisteid.

2. Lisaks kohaldatakse käesolevas direktiivis järgmisi mõisteid:

a) kari – loom või loomade rühm, keda hoitakse majandis (direktiivi 92/102/EMÜ artikli 2 lõike b tähenduses) epidemioloogilise üksusena; kui majandis hoitakse üle ühe karja, moodustab iga kari eraldi üksuse ja igal karjal on sama tervislik seisund;

b) tapaloom – veis (sealhulgas liigid Bison bison ja Bubalus bubalus) või siga, mida kavatsetakse viia tapamajja või kogumiskeskusesse, millest ta võib liikuda ainult tapmisele;

c) aretamiseks või tootmiseks ettenähtud loomad – muud kui lõikes b osutatud veised (sealhulgas liigid Bison bison ja Bubalus bubalus) ja sead, sealhulgas aretamiseks, piima või liha tootmiseks ettenähtud loomad, veoloomad, näitusteks ettenähtud loomad, välja arvatud kultuuri- või spordiüritustel osalevad loomad;

d) ametlikult tuberkuloosivaba veisekari – veisekari, mis vastab ► A lisa I jao lõigetes 1 ja 2 ◄ sätestatud tingimustele;

e) ametlikult tuberkuloosivaba liikmesriik või liikmesriigi piirkond – liikmesriik või liikmesriigi osa, mis vastab ► A lisa I jao lõigetes 4 ja 5 ◄ sätestatud tingimustele;

f) ametlikult brutselloosivaba veisekari – veisekari, mis vastab ► A lisa II jao lõigetes 1 ja 2 ◄ sätestatud tingimustele;

g) ametlikult brutselloosivaba piirkond – liikmesriigi piirkond, mis vastab A lisa II jao lõigetes 7, 8 ja 9 sätestatud tingimustele;

h) ametlikult brutselloosivaba liikmesriik – liikmesriik, mis vastab ► A lisa II jao lõigetes 7, 8 ja 9 ◄ sätestatud tingimustele;

i) brutselloosivaba veisekari – veisekari, mis vastab ► A lisa II jao lõigetes 4 ja 5 ◄ sätestatud tingimustele;

j) ametlikult veiste ensootilise leukoosi vaba kari – kari, mis vastab D lisa I peatüki punktides A ja B sätestatud tingimustele;

k) ametlikult veiste ensootilise leukoosi vaba liikmesriik või piirkond – piirkond või liikmesriik, mis vastab ► D lisa I peatüki punktides E ja F ◄ sätestatud nõuetele;

l) riiklik veterinaararst – liikmesriigi pädeva asutuse poolt ametisse määratud veterinaararst;

m) heakskiidetud veterinaararst – pädeva asutuse poolt vastavalt artikli 14 lõike 3 punktile B heakskiidetud veterinaararst;

n) teatamiskohustuslikud loomataudid – E I lisas loetletud taudid;

o) kogumiskeskus – majandid, kogumiskeskused ja turud, kus toimub erinevatest majanditest pärinevate veiste ja sigade rühmitamine, et moodustada kauplemiseks ettenähtud loomade partiid. Need kogumiskeskused peavad olema kauplemiseks heaks kiidetud ja vastama artiklis 11 sätestatud nõuetele;

p) piirkond – liikmesriigi territooriumi osa pindalaga vähemalt 2 000 km2, mille üle teostavad kontrolli pädevad asutused ja mis hõlmab vähemalt üht järgmistest halduspiirkondadest:

— Belgias:	provinceprovincie;
— Saksamaal:	Regierungsbezirk;
— Taanis:	amt või saar;
— Prantsusmaal:	département;
— Itaalias:	provincia;
— Luksemburgis:	–
— Madalmaades:	rrv-kring;
— Ühendkuningriigis:	Inglismaal, Walesis ja Põhja-Iirimaal: county Šotimaal: district või island area;
— Iirimaal:	county;
— Kreekas:	νόμος;
— Hispaanias:	provincia;
— Portugalis:	continente: distrito, ja mujal Portugali territooriumil: região autónoma;
— Austrias:	Bezirk;
— Rootsis:	län;
— Soomes:	lääni/län;
▼A4
— Tšehhi Vabariik:	kraj;
— Eesti:	maakond;
— Küpros:	επαρχία (district);
— Läti:	rajons;
— Leedu:	apskritis;
— Ungari:	megye;
— Malta:	—
— Poola:	powiat;
— Sloveenia:	območje;
— Slovakkia:	kraj;
▼M53
— Bulgaaria:	област;
— Rumeenia:	județ;
▼M42

q) vahendaja – füüsiline või juriidiline isik, kes otseselt või kaudselt ostab ja müüb äriliselt loomi, kellel on nende loomade regulaarne käive ja kes maksimaalselt 30 päeva jooksul loomade ostmisest müüb nad edasi või paigutab nad ümber esimesest kohast muude kohta, mis ei ole tema omanduses, ja vastab artiklis 13 sätestatud tingimustele.

Artikkel 3

1. Iga liikmesriik tagab, et tema territooriumilt saadetakse teise liikmesriigi territooriumile ainult loomi, mis vastavad käesolevas direktiivis sätestatud asjaomastele tingimustele.

2. Käesoleva direktiiviga hõlmatud veised ja sead peavad vastama järgmistele tingimustele:

a) peab olema tehtud:

— identiteedi kontroll, ja

— kliiniline kontroll 24 tunni jooksul riikliku veterinaararsti lahkumisest ja ei tohi olla kliinilisi haigustunnuseid;

b) ei tohi olla saadud majandist või piirkonnast, mille suhtes tervishoiuga seotud põhjustel kehtib asjaomast liiki mõjutav keeld või piirang vastavalt ühenduse ja/või siseriiklikele õigusaktidele;

c) peavad olema identifitseeritud vastavalt direktiivi 92/102/EMÜ sätetele;

▼M50

d) identifitseeritakse direktiivi 92/102/EMÜ sätete kohaselt sigade puhul ja määruse (EÜ) nr 1760/2000 sätete kohaselt veiste puhul;

e) peavad täitma artiklite 4 ja 5 sätteid.

Artikkel 4

1. Käesoleva direktiiviga hõlmatud veised ja sead ei tohi ühelgi hetkel alates päritolumajandist lahkumisest kuni sihtkohta saabumiseni puutuda kokku muude sõralistega kui loomadega, kellel on sama tervislik seisund.

2. Käesoleva direktiiviga hõlmatud veiseid ja sigu peab transportima transpordivahendis, mis vastab direktiivi 91/628/EMÜ nõuetele ja lisaks artikli 12 nõuetele.

3. Eeskirjad puhastamis- ja desinfitseerimiskohtade heakskiitmiseks määratakse kindlaks artiklis 17 sätestatud korras.

Artikkel 5

1. Käesoleva direktiiviga hõlmatud veisetele ja sigadele peab transpordil sihtkohta olema lisatud ► vastavalt vajadusele F lisas esitatud näidisele nr 1 või nr 2 vastav veterinaarsertifikaat ◄ . Sertifikaat peab koosnema ühest lehest või, kui nõutakse rohkem lehekülgi, peab olema sellises vormis, et kaks või enam lehekülge moodustavad ühtse terviku ja on jagamatud, ja sellel peab olema seerianumber. See peab olema koostatud tervisekontrolli päeval, vähemalt ühes sihtriigi riigikeeles. Sertifikaat peab kehtima 10 päeva alates tervisekontrolli kuupäevast.

2. Tervisekontrolli veterinaarsertifikaadi (sealhulgas lisatagatiste) väljaandmiseks loomade partiile võib läbi viia päritolumajandis või kogumiskeskuses. Selleks peab pädev asutus tagama, et kõik veterinaarsertifikaadid koostatakse riikliku veterinaararsti poolt pärast käesolevas direktiivis ettenähtud vaatlusi, visiite ja kontrollimisi.

Siiski:

a) heakskiidetud kogumiskeskustest saabuvate loomade korral on:

— sertifikaadi aluseks ametlik dokument, mis sisaldab päritolumajandi riikliku veterinaararsti poolt täidetud vajalikku infot, või

— sertifikaat ► vastavalt vajadusele F lisas esitatud näidisele nr 1 või nr 2 vastava sertifikaadi ◄ vormis, mille A ja B osad on nõuetekohaselt täitnud ja kinnitanud päritolumajandi riiklik veterinaararst;

b) artiklis 14 sätestatud järelevalvevõrgus osalevast heakskiidetud majandist saabuvate loomade korral on:

— sertifikaadi aluseks ametlik dokument, mis sisaldab päritolumajandi heakskiidetud veterinaararsti poolt täidetud vajalikku infot, või

Selleks tagab riiklik veterinaararst vajaduse korral, et ühenduse õigusaktides sätestatud lisatagatised on täidetud.

3. Kogumiskeskuse riiklik veterinaararst viib sinna saabuvate loomade suhtes läbi kõik vajalikud kontrollid.

4. Riiklik veterinaararst, kes täidab ► vastavalt vajadusele F lisas esitatud sertifikaadi nr 1 või nr 2 vastava sertifikaadi jaotise C ◄ , tagab, et liikumine registreeritakse ANIMO-süsteemis sertifikaadi väljaandmise päeval.

5. Käesoleva direktiiviga hõlmatud loomad võib vahepeal enne sihtliikmesriiki saatmist toimetada läbi kogumiskeskuse, mis asub muus liikmesriigis. Sellisel juhul peab ► vastavalt vajadusele F lisas esitatud näidisele nr 1 või nr 2 vastava sertifikaadi ◄ ► (sealhulgas jaotis C) ◄ täitma riiklik veterinaararst, kes on vastutav loomade päritolu liikmesriigis. Vahekogumiskeskuse eest vastutav riiklik veterinaararst väljastab sertifikaadi sihtliikmesriigile, täites ära teise ► vastavalt vajadusele F lisas esitatud näidisele nr 1 või nr 2 vastava sertifikaadi ◄ , märkides sellele originaalsertifikaadi seerianumbri ja lisades selle originaalsertifikaadi või selle ametlikult kinnitatud koopia juurde. Sellisel juhul ei tohi sertifikaatide kehtivusaeg kokku ületada lõikes 1 toodut.

Artikkel 6

1. Lisaks artiklite 3, 4 ja 5 nõuetele, aretamiseks või tootmiseks ettenähtud loomad:

— peavad olema viibinud ühes päritolumajandis 30 päeva enne laadimist, või kui loomad on alla 30 päeva vanused, alates sünnist. Riiklik veterinaararst peab artikli 3 lõike 2 punktis c sätestatud ametliku identifitseerimise ja ametlike dokumentide põhjal veenduma, et loomad vastavad sellele tingimusele, ja lisaks, et loomad pärinevad ühendusest või on imporditud kolmandast riigist vastavalt ühenduse loomatervishoiualastele õigusaktidele.

— Juhul, kui loomade liikumine toimub läbi päritoluliikmesriigi heakskiidetud kogumiskeskuse, ei tohi nende loomade kogumise periood väljaspool päritolumajandit kesta üle kuue päeva,

— loomade puhul, mis imporditakse kolmandast riigist liikmesriiki, mis ei ole lõpliku sihtkoha liikmesriik, peavad olema transporditud sihtliikmesriiki nii ruttu kui see on otstarbekohane direktiivi 91/496/EMÜ artikli 7 kohaselt välja antud sertifikaadi alusel,

— kolmandast riigist imporditud loomade puhul, peavad sihtkohta saabumisel ja enne edasist transporti vastama käesoleva direktiivi nõuetele, eriti esimeses taandes sätestatud residentsusnõudele, ning neid ei tohi panna kokku karjaga enne, kui selle majandi eest vastutav veterinaararst on kindlaks teinud, et kõnealused loomad tõenäoliselt ei ohusta majandi tervislikku seisundit.

— Kui kolmandast riigist tuuakse majandisse loom, ei tohi 30 päeva jooksul pärast seda kaubelda majandi ühegi loomaga, kui imporditud loom ei ole isoleeritud majandi kõikidest teistest loomadest.

2. Lisaks artiklite 3, 4 ja 5 nõuetele, aretamiseks ja tootmiseks ettenähtud veised:

a) peavad olema pärit ametlikult tuberkuloosivabast veisekarjast ning üle kuue nädala vanuste loomade puhul peab 30 päeva jooksul enne päritolukarjast lahkumist B lisa punkti 32 d sätete kohaselt tehtud nahasisese tuberkuliiniproovi tulemus olema olnud negatiivne.

Antud nahasisene tuberkuliiniproov ei ole nõutav, kui loomad pärinevad liikmesriigist või liikmesriigi osast, mis on tunnistatud ametlikult tuberkuloosivabaks, või liikmesriigist või liikmesriigi osast, kus on heakskiidetud järelevalvevõrk;

b) kastreerimata loomade korral, mis on pärit ametlikult brutselloosivabast veisekarjast, ja on üle 12 kuu vanused, peab brutsellasisaldus 30 päeva jooksul enne päritolukarjast lahutamist C lisa punkti A sätete kohaselt tehtud seerumi aglutinatsiooni testi (või pärast vastavate protokollide vastuvõtmist alalise veterinaarkomitee (AVK) korra kohaselt heakskiidetud testi) puhul olema alla 30 rahvusvahelise aglutinatsiooniühiku (RÜ) milliliitri kohta.

Antud seerumi aglutinatsiooni test (või pärast vastavate protokollide vastuvõtmist AVK korra kohaselt heakskiidetud test) ei ole nõutav, kui loomad pärinevad liikmesriigist või liikmesriigi osast, mis on tunnistatud ametlikult brutselloosivabaks, või liikmesriigist või liikmesriigi osast, kus on heakskiidetud järelevalvevõrk;

c) peavad olema pärit ametlikult veiste ensootilise leukoosi vabast veisekarjast ning üle 12 kuu vanuste loomade puhul peab 30 päeva jooksul enne päritolukarjast lahkumist D lisa sätete kohaselt tehtud individuaaltesti tulemus olema olnud negatiivne.

Test ei ole nõutav, kui loomad pärinevad liikmesriigist või liikmesriigi osast, mis on tunnistatud ametlikult veiste ensootilise leukoosi vabaks, või liikmesriigist või liikmesriigi osast, kus on heakskiidetud järelevalvevõrk;

d) ei tohi ühelgi hetkel alates päritolumajandist lahkumisest kuni sihtkohta saabumiseni puutuda kokku veistega, kes vastavad ainult lõike 3 nõuetele;

e) 31. detsembrini 2000 on vabastatud punktides a või b sätestatud katsenõuetest, kui tegemist on alla 30 kuu vanuste lihaveistega, kes:

— on pärit ametlikult tuberkuloosivabast ja ametlikult brutselloosivabast lihakarja majandist,

— nendega on kaasas veterinaarsertifikaat, kus F lisa I näidise A osa lõige 7 on nõuetekohaselt täidetud,

— jäävad järelevalve alla kuni nende tapmiseni,

— ei ole transpordi ajal puutunud kokku veistega, kes ei ole pärit ametlikult kõnealustest haigustest vabadest karjadest,

ja tingimusel, et:

— käesoleva korra kehtimine on piiratud tuberkuloosi või brutselloosi osas ühesuguse tervisliku seisundiga liikmesriikide või liikmesriikide piirkondade vahelise kaubandusega,

— sihtliikmesriik võtab kõik vajalikud meetmed, et vältida oma karjade nakatumist,

— liikmesriigid kehtestavad nende eeskirjade efektiivseks rakendamiseks nõuetekohase juhuvaliku meetodil proovide võtmise, kontrolli- ja järelevalvesüsteemi,

— komisjon jälgib käesoleva direktiivi nõuetekohast täitmist tagamaks, et liikmesriigid neid eeskirju täielikult järgivad.

3. Tapaveised peavad lisaks artiklite 3, 4 ja 5 nõuetele olema pärit karjast, mis on ametlikult tuberkuloosivaba, ametlikult veiste ensootilise leukoosi vaba ja kastreerimata veiste puhul karjast, mis on ametlikult brutselloosivaba.

Kuni ►M46 31. detsembrini 2000 ◄ võivad sihtriigid anda siiski Hispaaniale üldise või piiratud loa tuua oma territooriumile sisse tapaloomi karjast, mis ei ole ametlikult tuberkuloosi, veiste ensootilise leukoosi ja brutselloosivaba, tingimusel, et need loomad:

— on 30 päeva jooksul enne lastimist läbinud B, C ja D lisades sätestatud asjakohased testid, mille tulemused olid negatiivsed,

— viiakse sihtriiki saabumisel otse tapamajja ja tapetakse seal võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt 72 tunni jooksul pärast saabumist, vastavalt loomatervishoiunõuetele.

Artikkel 7

Tapaloomad, mis on viidud sihtriiki saabumisel:

— tapamajja, tuleb tappa seal võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt 72 tunni jooksul pärast saabumist, vastavalt loomatervishoiunõuetele, või

— heakskiidetud kogumiskeskusesse, tuleb pärast turgu toimetada otse tapamajja, ja tappa seal võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast kogumiskeskusesse saabumist, vastavalt loomatervishoiunõuetele. Ühelgi hetkel alates kogumiskeskusesse saabumisest kuni tapamajja saabumiseni ei tohi nad puutuda kokku muude sõraliste kui käesolevas direktiivis sätestatud tingimustele vastavate loomadega.

Artikkel 8

Liikmesriigid tagavad, et E I lisas osutatud haiguste esinemise kahtlusest teatatakse kohustuslikus korras ja viivitamata pädevale asutusele.

Iga liikmesriik edastab komisjonile igal aastal 31. maiks, ja esimesest korda 1999. aastal, üksikasjad E I lisas loetletud haiguste ja ühenduse õigusaktidega sätestatud lisatagatistega hõlmatud muude haiguste esinemise kohta oma territooriumil eelmisel kalendriaastal, sealhulgas üksikasjad toimivate jälgimis- ja tõrjeprogrammide kohta. Kõnealune teave peab põhinema ühtsetel kriteeriumidel, mis kehtestatakse artiklis 17 sätestatud korras. Komisjon esitab kõnealuse teabe AVK raames liikmesriikidele ning eelkõige võib seda kasutada seoses A ja D lisades osutatud otsustega.

Artikkel 9

1. Liikmesriik, kellel on E II lisas loetletud nakkushaiguste jaoks kogu oma territooriumil või selle osas kohustuslik riiklik kontrolliprogramm, võib esitada nimetatud programmi komisjonile, märkides eelkõige:

— haiguse leviku selles liikmesriigis,

— programmi algatamise põhjused, arvestades haiguse tõsidust ja programmi eeldatavat kasu tema maksumusega võrreldes,

— geograafilise piirkonna, kus programmi hakatakse rakendama,

— staatusekategooriad, mida loomakasvatusettevõttele kohaldatakse, standardid, milleni igas kategoorias jõuda tuleb, ja kasutusele tulevad testimismenetlused,

— programmi jälgimise protseduurid, mille tulemused tuleb esitada komisjonile vähemalt igal aastal,

— võetavad meetmed, kui ettevõte mingil põhjusel oma staatuse kaotab,

— võetavad meetmed, kui programmi tingimuste kohaselt tehtud testide tulemused on positiivsed.

2. Komisjon vaatab liikmesriikide esitatud programmid läbi. Lõikes 1 nimetatud programmid võib artiklis 17 sätestatud korras kooskõlas lõikes 1 sätestatud kriteeriumidega heaks kiita. Samas korras määratletakse samal ajal või hiljemalt kolme kuu jooksul pärast programmide kinnitamist kindlaks võimalikud ühendusesiseses kaubanduses nõutavad üldised või piiratud lisatagatised. Sellised tagatised ei tohi ületada liikmesriigis riiklikult rakendatavaid tagatisi.

3. Liikmesriikide esitatud programme võib muuta või täiendada artiklis 17 sätestatud korras. Muudatusi või täiendusi juba heakskiidetud programmides või vastavalt lõikele 2 määratletud garantiides võib heaks kiita samas korras.

Artikkel 10

1. Kui liikmesriik peab oma territooriumi või osa oma territooriumist vabaks ühest E II lisas loetletud haigusest, esitab ta komisjonile vastavad dokumendid, kus on eraldi märgitud:

— haiguse olemus ning selle varasem esinemine tema territooriumil,

— vaatluste tulemused, mis põhinevad seroloogilistel, mikrobioloogilistel, patoloogilistel või epidemioloogilistel uuringutel ning asjaolul, et haiguse puhkemisest tuleb õigusaktide alusel teatada pädevatele asutustele,

— ajavahemik, mille jooksul on tehtud vaatlusi,

— vajaduse korral ajavahemik, mille jooksul vaktsineerimine kõnealuse haiguse vastu on olnud keelatud, ja geograafiline piirkond, kus keeld on kehtinud,

— haiguse puudumise kindlakstegemise kord.

2. Komisjon vaatab liikmesriikide esitatud dokumendid läbi. Nii üldised kui ka konkreetsed lisatagatised, mida võib nõuda ühendusesiseses kaubanduses, võib määratleta artiklis 17 sätestatud korras. Sellised tagatised ei tohi ületada liikmesriigis riiklikult rakendatavaid tagatisi.

3. Asjaomane liikmesriik teavitab komisjoni igast haigusega seotud ja lõikes 1 nimetatud üksikasjast, eriti haiguse uutest puhangutest. Lõike 2 kohaselt määratletud tagatisi võib sellist teatamist silmas pidades muuta või tühistada artiklis 17 sätestatud korras.

Artikkel 11

1. Liikmesriigid tagavad, et pädeva asutuse poolt heakskiitmiseks peavad kogumiskeskused vastama vähemalt järgmistele tingimustele. Nad peavad:

a) olema riikliku veterinaararsti kontrolli all, kes tagab eelkõige, et artikli 4 lõigete 1 ja 2 tingimused on täidetud;

b) asuma piirkonnas, mille suhtes ei kehti keeldu ega piiranguid vastavalt asjakohastele ühenduse ja/või siseriiklikele õigusaktidele;

c) olema enne kasutamist puhastatud ja desinfitseeritud vastavalt riikliku veterinaararsti nõuetele;

d) arvestades kogumiskeskuse loomade vastuvõtu mahtu, peab neil olema:

— üksnes antud eesmärki teeniv rajatis, kui seda kasutatakse kogumiskeskusena,

— nõuetekohasele standardile vastavad asjakohased vahendid loomade pealelaadimiseks, mahalaadimiseks ja piisavaks majutamiseks, nende jootmiseks ja söötmiseks ning vajalikuks hooldamiseks; need vahendid peavad olema hõlpsasti puhastatavad ja desinfitseeritavad,

— asjakohased kontrollimisvahendid,

— asjakohased isoleerimisvahendid,

— asjakohased seadmed ruumide ja veoautode puhastamiseks ja desinfitseerimiseks,

— asjakohane koht sööda, allapanu ja sõnniku ladustamiseks,

— asjakohane heitvete kogumise süsteem,

— kontor või ruum riikliku veterinaararsti jaoks;

e) võtma vastu ainult loomi, mis on identifitseeritud ja saabuvad karjast, mis on ametlikult tuberkuloosi-, brutselloosi- ja leukoosivaba, või tapaloomi, mis vastavad käesolevas direktiivis, eelkõige artikli 6 lõikes 3, sätestatud tingimustele. Selleks tagab keskuse omanik või keskuse eest vastutaja loomade vastuvõtmisel, et nad on nõuetekohaselt identifitseeritud ja neil on kaasas antud liigi ja kategooria kohta veterinaardokumendid või asjakohased sertifikaadid;

▼M51

ee) vastavad neile kohaldatavate direktiivi 98/58/EÜ ja määruse (EÜ) nr 1/2005 ( 13 ) nõuetele;

f) läbima korralise kontrolli, et teha kindlaks, kas loa saamise nõudeid jätkuvalt täidetakse.

2. Kogumiskeskuse omanik või kogumiskeskuse eest vastutaja peab kas loomade saatedokumentide või loomade indentifitseerimisnumbrite või indentifitseerimismärkide alusel registreerima registris või andmebaasis ja säilitama vähemalt kolm aastat järgmised andmed:

— keskusesse saabunud veiste omaniku nimi, päritolu, vastuvõtmise ja väljasaatmise kuupäev, arv ja identifikatsioon või keskusesse saabunud sigade päritolumajandi või päritolukarja registreerimisnumber ja neile kavandatud sihtkoht,

— transpordifirma registreerimisnumber ning loomi keskusesse toova või keskusest viiva veoauto registreerimismärk.

3. Pädev asutus annab igale heakskiidetud kogumiskeskusele loanumbri. Selline luba võib olla piiratud teatud liigile või aretamiseks ja tootmiseks ettenähtud loomadele või tapaloomadele. Pädev asutus edastab komisjonile heakskiidetud kogumiskeskuste nimekirja ning selle ajakohastused. Komisjon esitab kõnealuse teabe AVK raames liikmesriikidele.

▼M51

4. Pädev asutus võib peatada või tühistada loa juhul kui käesoleva artikli või käesoleva direktiivi muude asjakohaste sätete või määruse (EÜ) nr 1/2005 või direktiivi 90/425/EMÜ ( 14 ) A lisa I peatükis loetletud ühenduse veterinaarõigusaktide nõudeid ei täideta. Luba võidakse taastada, kui pädev asutus on veendunud, et kogumiskeskus vastab täielikult kõigi käesolevas lõikes osutatud sätete nõuetele.

5. Pädev asutus tagab, et tegutseval kogumiskeskusel on piisavalt heakskiidetud veterinaararste kõikide ülesannete täitmiseks.

6. Käesoleva artikli ühtseks kohaldamiseks vajalik üksikasjalik eeskiri võetakse vastu artiklis 17 sätestatud korras.

▼M51

Artikkel 12

1. Liikmesriigid tagavad, et vedajad täidavad järgmisi lisatingimusi:

a) loomade veoks kasutatakse veovahendeid, mis:

i) on ehitatud selliselt, et loomade väljaheited, allapanu ja sööt ei saa sõidukist lekkida ega välja kukkuda ning

ii) on puhastatud ja desinfitseeritud viivitamata pärast iga loomade või loomatervist mõjutada võiva toote vedu ning vajaduse korral enne iga uut loomade pealelaadimist, kasutades pädeva asutuse ametlikult lubatud desinfitseerimisvahendeid;

b) neil peavad olema kas:

i) pädeva asutuse lubatud nõuetekohased puhastus- ja desinfitseerimisseadmed, kaasa arvatud võimalused allapanu ja sõnniku ladustamiseks või

ii) dokumentaarsed tõendid, mis kinnitavad, et kõnealused toimingud on teostanud pädeva asutuse luba omav kolmas pool.

2. Vedaja peab tagama, et igas loomade veoks kasutatavas sõidukis peetakse registrit, mis sisaldab vähemalt järgmisi andmeid, ja mida säilitatakse vähemalt kolm aastat:

a) pealevõtmise kohad, kuupäevad ja kellaajad ning põllumajandusettevõtte või kogumiskeskuse, kust loomad peale võeti, nimi või ärinimi ja aadress;

b) kohaletoimetamise kohad, kuupäevad ja kellaajad ning vastuvõtja(te) nimi või ärinimi ja aadress;

c) veetud loomade liigid ja arvud;

d) desinfitseerimise koht ja kuupäev;

e) saatedokumentide andmed, kaasa arvatud nende arv;

f) iga teekonna eeldatav kestus.

3. Vedaja tagab, et partii või loomad ei puutu päritolukoha põllumajandusettevõttest või kogumiskeskusest lahkumise ja sihtkohta saabumise vahelisel ajal kokku halvemas tervislikus seisundis loomadega.

4. Liikmesriigid tagavad, et vedajad järgiks käesoleva artikli sätteid nõuetekohase dokumentatsiooni osas, mis peab loomadega kaasas olema.

5. Käesolevat artiklit ei kohaldata isikutele, kes veavad loomi lähtekohast kõige enam 65 kilomeetri kaugusel asuva sihtkohani.

6. Käesoleva artikli nõuete mittetäitmise korral kohaldatakse loomade tervise kohta mutatis mutandis määruse (EÜ) nr 1/2005 artiklis 26 ette nähtud rikkumiste ja rikkumistest teatamise kohta käivaid sätteid.

Artikkel 13

1. Liikmesriigid tagavad, et kõik vahendajad on registreeritud, heakskiidetud ja neile on pädev asutus välja andnud loanumbri ning et nad vastavad vähemalt järgmistele tingimustele:

a) nad peavad tegelema ainult loomadega, mis on identifitseeritud ja saabuvad karjast, mis on ametlikult tuberkuloosi-, brutselloosi- ja leukoosivaba, või tapaloomadega, mis vastavad käesolevas direktiivis, eelkõige artikli 6 lõikes 3, sätestatud tingimustele. Selleks tagab vahendaja, et loomad on nõuetekohaselt identifitseeritud ja neil on kaasas antud liigi kohta vajalikud veterinaardokumendid.

Pädev asutus võib siiski lubada kauplemist identifitseeritud loomadega, mis ei vasta esimeses lõigus sätestatud tingimustele, kui nad tuuakse otse päritoluliikmesriigi tapamajja ilma, et nad läbiksid sealseid ruume, tapmiseks võimalikult kiiresti, et vältida haiguste levimist. Tuleks sisse viia vajalikud sätted, millega tagatakse, et sellised loomad ei puutuks tapamajja jõudes kokku teiste loomadega ning et nende tapmine toimuks teistest loomadest eraldi;

b) vahendaja peab kas loomade saatedokumendi või loomadel olevate indentifitseerimisnumbrite või -märkide alusel pidama registrit või andmebaasi ning säilitama vähemalt kolm aastat järgmised andmed:

— ostetud veiste omaniku nimi, päritolu, ostu kuupäev, kategooriad, ja identifikatsioon või ostetud sigade päritolumajandi või päritolukarja registreerimisnumber,

— transpordifirma registreerimisnumber ja/või loomi toova või viiva veoauto registreerimismärk,

— ostja nimi ja aadress ning loomade sihtkoht,

— teekonnaplaanide koopiad ja/või veterinaarsertifikaatide seerianumber, kui see on kohaldatav;

c) kui vahendaja hoiab loomi oma territooriumil, tagab vahendaja, et:

— loomade eest vastutavale personalile viiakse läbi erikoolitus käesoleva direktiivi nõuete rakendamise ning loomade hooldamise ja heaolu kohta,

— loomade kontrollimised ja testimised viiakse vajadusel läbi regulaarselt riikliku veterinaararsti poolt ning et võetakse kõik vajalikud sammud haiguste leviku vältimiseks.

2. Liikmesriigid tagavad, et kõik ruumid, mida vahendaja seoses oma äritegevusega kasutab, on registreeritud ja neile on pädev asutus välja andnud loanumbri ning et nad vastavad vähemalt järgmistele tingimustele:

a) nad peavad olema riikliku veterinaararsti kontrolli all;

b) nad peavad asuma piirkonnas, mille suhtes ei kehti keeldu ega piiranguid vastavalt asjakohastele ühenduse või siseriiklikele õigusaktidele;

c) neil:

— peavad olema asjakohased, piisava võimsusega vahendid ning eelkõige kontrollimisvahendid ja isoleerimisvahendid, mis võimaldavad kõikide loomade isoleerimist nakkushaiguse puhkemise korral,

— peavad olema nõuetekohasele standardile vastavad vajalikud vahendid loomade mahalaadimiseks ja vajadusel piisavaks paigutamiseks, nende jootmiseks ja söötmiseks ning vajalikuks hooldamiseks; need vahendid peavad olema hõlpsasti puhastatavad ja desinfitseeritavad,

— peab olema asjakohane allapanu ja sõnniku vastuvõtu koht,

— peab olema asjakohane heitvete kogumise süsteem;

d) olema enne kasutamist puhastatud ja desinfitseeritud vastavalt riikliku veterinaararsti nõuetele.

3. Pädev asutus võib peatada või tühistada loa, kui käesolevat artiklit või käesoleva direktiivi muid vastavaid sätteid või muid direktiive ei täideta tervishoiualaste piirangute osas. Loa võib ennistada, kui pädev asutus on teinud kindlaks, et vahendaja vastab täielikult kõikidele käesoleva direktiivi asjakohastele sätetele.

4. Pädev asutus peab läbi viima regulaarseid kontrollimisi, et teha kindlaks, et käesoleva artikli nõudeid täidetakse.

Artikkel 14

1. Liikmesriigi pädev asutus võib sisse viia järelevalvevõrkude süsteemi.

Järelevalvevõrgu süsteem peab sisaldama vähemalt järgmisi elemente:

— karjad,

— omanik või muu majandi eest vastutav füüsiline või juriidiline isik,

— majandi eest vastutav heakskiidetud veterinaararst või riiklik veterinaararst,

— liikmesriigi riiklik veterinaarteenistus,

— riiklikud veterinaardiagnostikalaborid või pädeva asutuse poolt heakskiidetud muu labor,

— arvutiandmebaas.

Tapamajade ja heakskiidetud kogumiskeskuste riiklikud veterinaararstid ühendatakse võrgu süsteemiga.

2. Järelevalvevõrgu süsteemi peamisteks eesmärkideks on koostada majandite riiklik klassifikatsioon, säilitada vastavat klassifikatsiooni korralise kontrollimisega, koguda epidemioloogilisi andmeid ja viia läbi haiguste jälgimist, et tagada käesoleva direktiivi ja muude direktiivide kõikide sätete täitmine tervishoiualaste piirangute osas.

Antud järelevalvevõrgu süsteem on kohustuslik liikmesriigi territooriumil asuvatele kõikidele majanditele, kes tegutsevad selles süsteemis. Pädev asutus võib siiski lubada sellise võrgu loomist territooriumi osal, mis koosneb ühest või mitmest üksteisega külgnevast piirkonnast, mis on määratletud artikli 2 lõike 2 punktis p. Sellise erandi tegemisel kehtivad loomade liikumise kohta territooriumi sellesse osasse muudest piirkondadest, mis ei kuulu võrgu süsteemi, käesoleva direktiivi sätted.

Pädev asutus sätestab kohustused ja õigused, mis lasuvad heakskiidetud veterinaararstidel, majandite eest vastutavatel isikutel või nende omanikel ja teistel süsteemis osalejatel, sealhulgas veterinaarsertifikaatide väljaandmise eest vastutavatel isikutel.

3. Pädev asutus tagab, et lõikes 2 osutatud kohustused hõlmavad vähemalt järgmist.

A. Iga majandi omanik või majandi eest vastutav isik peab:

i) tagama lepingu või juriidilise dokumendiga pädeva asutuse poolt heakskiidetud veterinaararsti teenused;

ii) kutsuma viivitamata kohale majandi heakskiidetud veterinaararsti, kui ta kahtlustab nakkushaiguse või teatamiskohustusliku loomataudi esinemist;

iii) teatama heakskiidetud veterinaararstile igast loomade saabumisest enda majandisse;

iv) isoleerima kõik loomad enne nende viimist oma majandisse, et võimaldada heakskiidetud veterinaararstil kontrollida, vajadusel vajalike testimiste abil, kas majandi staatuse säilitamine on võimalik.

B. Nad:

Artikli 2 lõike 2 punktis m sätestatud heakskiidetud veterinaararstid kuuluvad pädeva asutuse kontrolli alla ja peavad täitma järgmisi nõudeid.

i) peavad vastama veterinaararsti kutseala praktiseerimise tingimustele;

ii) ei tohi omada finantshuvi ega perekondlikke sidemeid majandi omaniku või majandi eest vastutava isikuga;

iii) peavad omama eriteadmisi loomatervishoiu alal niivõrd, kui need puudutavad asjaomaseid loomaliike. See tähendab, et nad peavad:

— värskendama korrapäraselt oma teadmisi, eelkõige asjaomaste tervishoiualaste määruste osas,

— täitma pädeva asutuse poolt kehtestatud nõudeid, et tagada võrgu nõuetekohane toimimine,

— andma majandi omanikule või majandi eest vastutavale isikule infot ja abi kõikide sammude võtmiseks, tagamaks majandi staatuse säilitamise, eelkõige pädeva asutusega kokkulepitud programmide alusel,

— tagama nõuete täitmise, mis puudutavad:

—

i) karja loomade, toodavate loomade ja kaubeldavate loomade identifitseerimist ja neile veterinaarsertifikaatide andmist;

ii) kohustuslikku teavitamist looma nakkushaigustest ja muudest teguritest, mis ohustavad loomade tervist või heaolu ja inimese tervist;

iii) võimaluse korral loomade surma põhjuse kindlakstegemist ja koha kindlakstegemist, kuhu nad toimetatakse;

iv) karja ja kariloomade tootmisüksuste hügieenitingimusi.

— Kui süsteemi nõuetekohane toimimine seda nõuab, võib iga liikmesriik piirata veterinaararstide vastutust majandite konkreetse arvuga või konkreetse geograafilise piirkonnaga.

— Pädev asutus koostab nimekirjad heakskiidetud veterinaararstidest ja heakskiidetud majanditest, mis osalevad võrgus. Kui pädev asutus leiab, et võrgus osaleja ei täida enam eespool sätestatud tingimusi, peatab või tühistab pädev asutus loa, ilma et see piiraks sanktsioonide kohaldamist.

C. Arvutiandmebaas peab sisaldama vähemalt järgmist teavet.

1) Iga looma kohta:

— identifitseerimiskood,

— sünniaeg,

— sugu,

— tõug või karvkatte värv,

— ema identifitseerimiskood või kolmandast riigist imporditud looma korral identifitseerimisnumber, mis antakse pärast direktiivi 92/102/EMÜ alusel tehtud kontrollimist ja mis vastab päritolu identifitseerimisnumbrile,

— majandi identifitseerimisnumber, kus loom sündis,

— kõikide majandite identifitseerimisnumbrid, kus looma on hoitud, ning iga majandivahetuse kuupäev,

— surma või tapmise kuupäev.

2) Iga majandi kohta:

— identifitseerimisnumber, mis koosneb kuni 12 arvust (arvestamata riigi koodi),

— valdaja nimi ja aadress.

3) Andmebaas peab igal ajal võimaldama järgmiste andmete leidmist:

— majandis olevate kõikide veiste identifitseerimisnumbrid või sigade rühmade korral päritolumajandi või päritolukarja registreerimisnumber ning vajaduse korral veterinaarsertifikaadi number,

— loetelu kõigist majandivahetustest iga veise kohta alates sünnimajandist või kolmandast riikidest imporditud loomade korral impordi majandist; ning sigade rühmade kohta viimase majandi või viimase karja registreerimisnumber ning kolmandast riikidest imporditud loomade korral impordi majandi registreerimisnumber.

Need andmed säilitatakse andmebaasis kolme järjestikuse aasta möödumiseni veise surmast või sigade registreerimise korral kolme järjestikuse aasta möödumiseni registreerimisest.

Sigade suhtes kohaldatakse siiski üksnes punkte 2, 3 ja 4.

▼M45

4) Sigu käsitleva siseriikliku elektroonilise andmebaasi toimimiseks tuleb vastu võtta asjakohased rakenduseeskirjad, sealhulgas siseriiklikes andmebaasides sisalduvad andmed, artiklis 17 sätestatud korras.

4. Kõik järelevalvevõrgu osalised peale lõike 3 punktides A ja B sätestatute vastutavad pädeva asutuse ees. Pädev asutus vastutab igas liikmesriigis võrgu moodustamise eest ja teostab korrapäraseid kontrollimisi võrgu nõuetekohase toimimise tagamiseks.

5. Liikmesriigid, kes viivad sisse lõigetes 1–4 kirjeldatud järelevalvevõrkude süsteemi, mis toimib vähemalt 12 kuud, taotlevad komisjonilt selle heakskiitmist artiklis 17 sätestatud korras.

Komisjon vaatab selleks liikmesriikide esitatud dokumendid läbi.

Komisjoni eksperdid kinnitavad süsteemi kehtivuse kontrollsüsteemi abil. Kui kontrolli tulemus on pooldav, teeb komisjon 90 päeva jooksul pärast heakskiitmise taotluse kättesaamist aruande AVKle koos asjakohaste ettepanekutega.

Korduvate rikkumiste märkamisel võidakse järelevalvevõrgu süsteemi heakskiit peatada artiklis 17 sätestatud korras komisjoni või ühe või mitme liikmesriigi taotlusel.

6. Liikmesriikidel, kes on rakendanud kogu oma territooriumil käesolevas artiklis sätestatu kohaselt tunnustatud järelevalvevõrgu süsteemi, on lubatud mitte kohaldada artikli 3 lõike 2 punkti a teises taandes osutatud sätet käesolevas direktiivis osutatud loomade liikumisele oma territooriumi piires.

7. Hiljemalt 31. detsembril 1999, lähtudes komisjoni aruandest ja lisatud ettepanekutest, mille alusel ta tegutseb kvalifitseeritud häälteenamusega, vaatab nõukogu kogemuste alusel läbi käesoleva artikli sätted nende muutmiseks ja ajakohastamiseks ning vajaduse korral nende laiendamiseks kõikidele liikmesriikidele.

8. Järelevalvevõrgu süsteemi finantseerimine reguleeritakse direktiivi 85/73/EMÜ ( 15 ) B lisa muutmise raames vastavalt direktiivi 96/43/EÜ artikli 8 sätetele.

Artikkel 15

1. Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud erimeetmed füüsiliste või juriidiliste isikute karistamiseks käesoleva direktiivi rikkumise korral.

2. Kui leiab kinnitust, et käesoleva direktiivi sätteid ei täideta või pole täidetud, võtab antud avastuse koha pädev asutus kõik vajalikud meetmed loomade tervise kaitsmiseks ja haiguse leviku vältimiseks.

Olenevalt asjaoludest võib pädeva asutuse tegevus sisaldada meetmete võtmist, mis on vajalikud, et:

a) korraldada vedamise lõpetamine või loomade kõige otsemat teed lähtekohta tagasisaatmine, tingimusel et see ei kujuta täiendavat ohtu loomade tervisele või heaolule;

b) korraldada vedamise katkemise korral loomadele nõuetekohane majutus koos asjakohase hooldusega;

c) korraldada loomade tapmine. Selliste loomade sihtkohta ja kasutamist pärast tapmist reguleeritakse:

— vastavalt direktiivi 64/433/EMÜ ( 16 ) sätetele, või

— vastavalt direktiivi 90/667/EMÜ sätetele, kui loomade tervislikku seisundit ei ole võimalik kindlaks teha või kui nad võivad ohustada loomade või inimeste tervist. Kui kohaldada tuleks direktiivi 90/667/EMÜ sätteid, võib omanikule või tema esindajale anda siiski seadustamiseks perioodi enne antud viimase võimaluse kasutamist. Sellisel juhul kohaldatakse käesoleva artikli lõike 3 sätteid.

3. Sihtliikmesriigi pädev asutus teatab viivitamatult päritoluliikmesriigi pädevale asutusele käesoleva direktiivi rikkumise avastamisest.

Vastavalt direktiivis 89/608/EMÜ kehtestatud sätetele osutavad liikmesriigid üksteisele vastastikust abi käesoleva direktiivi kohaldamisel, eelkõige käesolevas artiklis sätestatud sätete täitmise tagamiseks.

4. Käesolev artikkel ei mõjuta kriminaalõigusmeetmete suhtes kohaldatavaid siseriiklikke eeskirju.

Artikkel 16

1. A, D (I peatükk), E ja F lisasid võib nõukogu muuta komisjoni ettepanekul kvalifitseeritud häälteenamusega, pidades eelkõige silmas nende kohandamist vastavalt teaduse ja tehnoloogia arengule.

B, C ja D (II peatükk) lisasid võib komisjon muuta artiklis 17 sätestatud korras.

Siiski:

a) komisjon esitab enne 1. juulit 1997 nõukogule A ja D Commande ZA sans blanc avant! -- FI 2004/06/001(I peatükk) lisade muutmise ettepaneku nende ajakohastamiseks ja vajadusel kohaldab sama protseduuri F lisale. Nõukogu teeb nende ettepanekute kohta otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega enne 1. jaanuari 1998;

b) komisjon ajakohastab ja vajadusel muudab B, C ja D Commande ZA sans blanc avant! -- FI 2004/06/001(II peatükk) lisasid enne 30. juunit 1998 nende kohandamiseks vastavalt tehnoloogia arengule artiklis 17 sätestatud korras ja veterinaaria teaduskomitee arvamuse alusel.

2. Hiljemalt 31. detsembril 1999, lähtudes komisjoni aruandest ja lisatud asjakohastest ettepanekutest, mille alusel ta tegutseb kvalifitseeritud häälteenamusega, vaatab nõukogu kogemuste alusel läbi käesoleva direktiivi sätted nende muutmiseks ja ajakohastamiseks selliselt, et need vastaksid siseturu väljakujundamiseks sätestatud eeskirjadele.

3. Kui on vajalik lihtsustada käesolevas direktiivis sätestatud uuele korrale üleminekut, võib komisjon vastavalt artiklis 17a ettenähtud menetlusele võtta vastu üleminekumeetmed mitte kauemaks kui kaheks aastaks.

Artikkel 17

1. Komisjoni abistab otsusega 68/361/EMÜ moodustatud alaline veterinaarkomitee (edaspidi komitee).

2. Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7.

Otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikes 6 sätestatud tähtajaks kehtestatakse kolm kuud.

3. Komitee võtab vastu oma kodukorra.

Artikkel 17a

1. Komisjoni abistab otsusega 68/361/EMÜ moodustatud alaline veterinaarkomitee (edaspidi komitee).

2. Kui viidatakse käesolevale lõikele, kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikleid 5 ja 7, võttes arvesse selle artiklis 8 sätestatut.

Otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikes 6 sätestatud tähtajaks kehtestatakse kolm kuud.

3. Komitee võtab vastu oma kodukorra.

▼M45

Artikkel 18

Liikmesriigid, kes ei ole sisse seadnud heakskiidetud järelevalvevõrgu süsteemi, tagavad, et artikli 14 sätetele vastav elektrooniline andmebaas on täielikult toimiv järgmiselt:

a) vasikate osas alates 31. detsembrist 1999;

b) seamajandite registri osas vastavalt artikli 14 lõike 3 punkti c alapunktile 2 alates 31. detsembrist 2000;

c) sigade vedamise osas vastavalt artikli 14 lõike 3 punkti c alapunktile 3:

— nende sünnimajandist vedamise osas hiljemalt 31. detsembrist 2001,

— kõigist teistest majanditest vedamise osas hiljemalt 31. detsembrist 2002.

Andmebaasi tuleb teha kanne iga sigade vedamise kohta. Kanne peab sisaldama vähemalt järgmist: veetud sigade arv, sigade lähtemajandi või -karja identifitseerimisnumber, selle majandi või karja identifitseerimisnumber, kuhu sead viiakse, samuti lahkumis- ja saabumiskuupäevad.

Artikkel 19

Direktiivis 90/425/EMÜ sätestatud norme kohaldatakse eriti päritoluriigis tehtavate kontrollimiste, sihtriigis tehtavate kontrollimiste korralduse ning järel- ja kaitsemeetmete puhul.

Artikkel 20

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

A LISA

I. Ametlikult tuberkuloosivaba veisekari

Käesolevas jaos tähendavad “veised” kõiki veiseid, välja arvatud kultuuri- ja spordiüritustest osavõtvaid loomi.

Veisekari on ametlikult tuberkuloosivaba, kui:

a) ühelgi loomal ei esine tuberkuloosi kliinilisi tunnuseid;

b) kõik üle kuue nädala vanused veised on reageerinud negatiivselt vastavalt B lisale läbi viidud vähemalt kahele ametlikule nahasisesele tuberkuliiniproovile, millest esimene tehakse kuus kuud pärast nakkuse likvideerimist karjast ja teine kuus kuud hiljem või, kui kari on kogutud kokku ainult loomadest, mis on pärit ametlikult tuberkuloosivabadest karjadest, tehakse esimene proov vähemalt 60 päeva pärast kogumist ja teine proov pole nõutav;

c) pärast punktis b osutatud esimese proovi tegemist ei ole karja toodud ühtki üle kuue nädala vanust veist, välja arvatud juhul, kui tema nahasisene tuberkuliiniproov, mis on tehtud ja mida on hinnatud vastavalt B lisale ja mis on tehtud kas 30 päeva jooksul enne või 30 päeva jooksul pärast tema karja toomise kuupäeva, on andnud negatiivse tulemuse; viimasel juhul peab/peavad loom(ad) olema karja teistest loomadest füüsiliselt isoleeritud, selliselt et vältida igasugust otsest või kaudset kontakti teiste loomadega, kuni tulemus on osutunud negatiivseks.

Pädev asutus võib siiski mitte nõuda nimetatud testi läbiviimist loomade liikumise korral oma territooriumil, kui loom on pärit ametlikult tuberkuloosivabast karjast, välja arvatud liikmesriigis, kus pädev asutus nõudis 1. jaanuaril 1998 ja kuni ametlikult tuberkuloosivaba piirkonna staatuse saavutamiseni antud testide läbiviimist loomade suhtes, mis liiguvad artiklis 14 osutatud võrgusüsteemis osalevate karjade vahel.

Veisekari säilitab ametlikult tuberkuloosivaba staatuse, kui:

a) punktides 1a ja c täpsustatud tingimused on jätkuvalt täidetud;

b) kõik majandisse saabuvad loomad on pärit ametlikult tuberkuloosivaba staatusega karjadest;

c) kõik majandis olevad loomad, välja arvatud majandis sündinud alla kuue nädala vanused vasikad, läbivad rutiinse tuberkuliiniproovi vastavalt B lisale üheaastase intervalliga.

Liikmesriigi pädev asutus võib siiski liikmesriigi või liikmesriigi osa suhtes, kus kõikide veisekarjade suhtes rakendatakse tuberkuloosi vastu võitlemise ametlikku programmi, muuta rutiinsete kontrollimiste sagedust järgmiselt:

— kui tuberkuloosiga nakatunuks kinnitatud veisekarjade aastase protsendi – mis määratakse kindlaks iga aasta 31. detsembril – keskmine kahe viimase ühe-aastase järelevalve perioodi jooksul ei ületa 1 % kõikidest karjadest määratletud piirkonnas, võib karja rutiinsete kontrollimiste intervalli pikendada kahe aastani ning nuumamiseks ettenähtud isasloomad isoleeritud epidemioloogilises üksuses võib vabastada tuberkuliiniproovist, tingimusel et nad on pärit ametlikult tuberkuloosivabadest karjadest ja et pädev asutus garanteerib, et nuumamiseks ettenähtud isasloomi ei kasutata aretamiseks ja nad lähevad otse tapmisele,

— kui tuberkuloosiga nakatunuks kinnitatud veisekarjade aastase protsendi – mis määratakse kindlaks iga aasta 31. detsembril – keskmine kahe viimase kahe-aastase järelevalve perioodi jooksul ei ületa 0,2 % kõikidest karjadest määratletud piirkonnas, võib rutiinsete kontrollimiste intervalli pikendada kolme aastani ja/või loomade vanuse, mil loomad peavad läbima antud kontrollimised, võib tõsta 24 kuuni,

— kui tuberkuloosiga nakatunuks kinnitatud veisekarjade aastase protsendi – mis määratakse kindlaks iga aasta 31. detsembril – keskmine kahe viimase kolme-aastase järelevalve perioodi jooksul ei ületa 0,1 % kõikidest karjadest määratletud piirkonnas, võib rutiinsete kontrollimiste intervalli pikendada nelja aastani või, tingimusel et järgmised tingimused on täidetud, võib pädev asutus vabastada karjad karjade tuberkuliiniproovist:

—

1) enne karja toomist läbivad kõik veised nahasisese tuberkuliiniproovi negatiivse tulemustega;

või

2) kõikide tapetud veiste puhul kontrollitakse tuberkuloosi kahjustusi ning kõik sellised kahjustused saadetakse histopatoloogilisele ja bakterioloogilisele kontrollimisele tuberkuloosi tunnuste uurimiseks.

Pädev asutus võib samuti liikmesriigi või selle osa suhtes suurendada tuberkuliiniproovide sagedust, kui haigestumus on suurenenud.

3A.

Karja ametlikult tuberkuloosivaba staatus peatatakse, kui:

a) lõikes 2 täpsustatud tingimusi enam ei täideta;

või

b) üks või enam looma loetakse olevat reageerinud positiivselt tuberkuliiniproovile või tapajärgse kontrolli käigus kahtlustatakse tuberkuloosi juhtumit.

Kui loom loetakse olevat reageerinud positiivselt, eemaldatakse ta karjast ja tapetakse. Positiivselt reageerinud looma või haiguskahtlusega looma rümba suhtes viiakse läbi asjakohased tapajärgsed kontrollimised, laboriuuringud ja epidemioloogilised kontrollimised. Karja staatus jääb peatatuks ajani, mil kõik laboriuuringud on lõpule viidud. Kui tuberkuloosi esinemine ei leia kinnitust, võib ametlikult tuberkuloosivaba staatuse peatamise tühistada, kui kõik üle kuue nädala vanused loomad on testitud ja andnud negatiivse tulemuse vähemalt 42 päeva pärast reageerinud looma(de) eemaldamist;

või

c) kari sisaldab määramata staatusega loomi vastavalt B lisas kirjeldatule. Sellisel juhul jääb karja staatus peatatuks, kuni loomade staatus on välja selgitatud. Sellised loomad tuleb isoleerida karja teistest loomadest, kuni nende staatus on välja selgitatud kas täiendava kontrollimisega 42 päeva hiljem või siis tapajärgse kontrollimise ja laboriuuringuga;

d) erandina punkti c nõuetest võib pädev asutus siiski liikmesriigis, kus pädev asutus viib läbi rutiinset karja kontrollimist, kasutades B lisas kirjeldatud võrdlevat tuberkuliiniproovi, ja karja puhul, kus pole avastatud ühtegi kinnitatud positiivselt reageerinud looma vähemalt kolm aastat, otsustada mitte piirata karja muude loomade liikumist, tingimusel et ebaselge reaktsiooniga loomade staatus selgitatakse välja täiendava kontrollimisega 42 päeva hiljem ja et ühtki looma asjaomasest majandist ei lubata ühendusesiseseks kauplemiseks, kuni ebaselgelt reageerinud loomade staatus on välja selgitatud. Kui antud täiendaval kontrollimisel reageerib mõni loom positiivselt või annab jätkuvalt ebaselge reaktsiooni, siis kohaldatakse punkti b tingimusi. Kui haiguse esinemine leiab hiljem kinnitust, tuleb tuvastada ja testida kõik loomad, kes on lahkunud majandist alates karja viimase selge testimise ajast.

3B.

Karja ametlikult tuberkuloosivaba staatus tühistatakse, kui tuberkuloosi esinemist kinnitab M. Bovis’e eraldamine laboratoorsel uurimisel.

Pädev asutus võib staatuse peatada, kui:

a) lõikes 2 täpsustatud tingimusi enam ei täideta; või

b) tapajärgsel kontrollil on näha tuberkuloosi klassikalisi kahjustusi; või

c) epidemioloogiline uurimine teeb kindlaks nakkuse tõenäosuse;

d) või muudel põhjustel, mida loetakse vajalikuks veiste tuberkuloosi tõrje eesmärgil.

Pädev asutus peab tegema kindlaks ja kontrollima kõik karjad, mis loetakse epidemioloogiliselt seotud olevat. Karja ametlikult tuberkuloosivaba staatus jääb tühistatuks, kuni tööruumide ja seadmete puhastamine ja desinfitseerimine on lõpetatud ja kõik üle kuue nädala vanused loomad on reageerinud negatiivselt vähemalt kahele järjestikusele tuberkuliiniproovile, millest esimene tehakse mitte varem kui 60 päeva pärast ja teine 4–12 kuud pärast viimase positiivselt reageerinud looma eemaldamist.

Artikli 8 kohaselt esitatud info alusel võib liikmesriigi või liikmesriigi osa kuulutada ametlikult tuberkuloosivabaks artiklis 17 sätestatud korras, kui ta vastab järgmistele tingimustele:

a) tuberkuloosiga nakatunuks kinnitatud veisekarjade protsent kõikidest karjadest ei ole ületanud 0,1 % aastas kuus aastat järjest ja vähemalt 99,9 % karjadest on igal aastal saavutanud ametlikult tuberkuloosivaba staatuse kuus aastat järjest, kusjuures viimatimainitud protsendi arvestus toimub iga kalendriaasta 31. detsembril;

b) iga veis on identifitseeritud vastavalt ühenduse õigusaktidele;

c) kõik tapetud veised läbivad ametliku tapajärgse kontrolli;

d) ametlikult tuberkuloosivaba staatuse peatamise ja tühistamise protseduurid on täidetud.

Liikmesriik või liikmesriigi osa säilitab ametlikult tuberkuloosivaba staatuse, kui lõike 4 punktide a–d tingimusi jätkuvalt täidetakse. Kui on siiski tõendeid olulisest tuberkuloosi olukorra muutusest ametlikult tuberkuloosivabaks tunnistatud liikmesriigis või liikmesriigi osas, võib komisjon artiklis 17 sätestatud korras teha otsuse staatuse peatamise või tühistamise kohta kuni otsuse nõuete täitmiseni.

II. Ametlikult brutselloosivabad ja brutselloosivabad karjad

Käesolevas jaos tähendavad “veised” kõiki veiseid, välja arvatud nuumamiseks ettenähtud isasloomi, tingimusel et nad on pärit ametlikult brutselloosivabadest karjadest ja et pädev asutus garanteerib, et nuumamiseks ettenähtud isasloomi ei kasutata aretamiseks ja nad lähevad otse tapmisele.

Veisekari on ametlikult brutselloosivaba, kui:

a) selles ei ole brutselloosi vastu vaktsineeritud veiseid, v.a emasloomad, keda on vaktsineeritud vähemalt kolm aastat tagasi;

b) ühelgi veisel ei ole vähemalt kuue kuu jooksul esinenud brutselloosi kliinilisi tunnuseid;

c) kõikide üle 12 kuu vanuste veiste suhtes on rakendatud C lisa kohaselt üht järgmistest kontrollirežiimidest, mille tulemus on olnud negatiivne:

i) kaks lõikes 10 täpsustatud seroloogilist testi intervalliga, mis ületab kolme kuud ja on alla 12 kuu;

ii) kolm piimaproovide testi intervalliga kolm kuud, millele järgneb vähemalt kuus nädalat hiljem lõikes 10 täpsustatud seroloogiline test;

d) iga karja saabuv veis pärineb ametlikult brutselloosivaba staatusega karjast ning üle 12 kuu vanuste veiste puhul on brutsella tiiter seerumi aglutinatsiooni testi tegemisel vastavalt C lisale olnud alla 30 rahvusvahelise aglutinatsiooniühiku ml kohta või on reageerinud negatiivselt artikli 17 korra kohaselt heakskiidetud muule testile 30 päeva jooksul enne või 30 päeva jooksul pärast karja toomise kuupäeva: viimasel juhul peab/peavad loom(ad) olema karja teistest loomadest füüsiliselt isoleeritud, selliselt et vältida igasugust otsest või kaudset kontakti teiste loomadega, kuni tulemus on osutunud negatiivseks.

Veisekari säilitab ametlikult brutselloosivaba staatuse, kui:

a) igal aastal rakendatakse C lisa kohaselt üht järgmistest kontrollirežiimidest, mille tulemus on olnud negatiivne:

i) kolm piima ringtesti intervalliga vähemalt kolm kuud;

ii) kolm piima ELISA-testi intervalliga vähemalt kolm kuud;

iii) kaks piima ringtesti intervalliga vähemalt kolm kuud, millele järgneb vähemalt kuus nädalat hiljem lõikes 10 osutatud seroloogiline test;

iv) kaks piima ELISA-testi intervalliga vähemalt kolm kuud, millele järgneb vähemalt kuus nädalat hiljem lõikes 10 osutatud seroloogiline test;

v) kaks seroloogilist testi intervalliga vähemalt kolm kuud, kuid mitte rohkem kui 12 kuud.

Liikmesriigi pädev asutus võib siiski liikmesriigi või liikmesriigi osa suhtes, mis ei ole ametlikult brutselloosivaba, kuid kus kõikidele veisekarjadele rakendatakse brutselloosi vastu võitlemise ametlikku programmi, muuta rutiinsete kontrollimiste sagedust järgmiselt:

— kui nakatunud ei ole üle 1 % veisekarjadest, võib olla piisav igal aastal teha kaks piima ringtesti või kaks piima ELISA-testi intervalliga vähemalt kolm kuud või üks seroloogiline test,

— kui vähemalt 99,8 % veisekarjadest on tunnistatud ametlikult brutselloosivabaks vähemalt nelja aasta jooksul, võib kontrollimiste vahelise intervalli pikendada kahele aastale, kui kontrollitakse kõiki üle 12 kuu vanuseid loomi, või kontrollimisel võib piirduda üle 24 kuu vanuste loomadega, kui karjade kontrollimist jätkatakse igal aastal. Kontrollimised tuleb viia läbi, kasutades üht lõikes 10 osutatud seroloogilistest testidest;

b) kõik karja saabuvad veised pärinevad ametlikult brutselloosivaba staatusega karjadest ning üle 12 kuu vanuste veiste puhul on brutsella tiiter seerumi aglutinatsiooni testi tegemisel vastavalt C lisale olnud alla 30 rahvusvahelise aglutinatsiooniühiku ml kohta või on reageerinud negatiivselt artikli 17 korra kohaselt heakskiidetud muule testile 30 päeva jooksul enne või 30 päeva jooksul pärast karja toomise kuupäeva: viimasel juhul peab/peavad loom(ad) olema karja teistest loomadest füüsiliselt isoleeritud, selliselt et vältida igasugust otsest või kaudset kontakti teiste loomadega, kuni tulemus on osutunud negatiivseks.

Punktis b kirjeldatud testi ei tule siiski nõuda liikmesriikides või liikmesriikide piirkondades, kus brutselloosiga nakatunud veisekarju ei ole olnud üle 0,2 % vähemalt kahe aasta jooksul ning kus loom on pärit ametlikult brutselloosivabast karjast antud liikmesriigis või piirkonnas ning ei ole transpordi ajal puutunud kokku madalama staatusega veistega;

c) olenemata punktist b, võib brutselloosivabast veisekarjast pärit veiseid tuua ametlikult brutselloosivabasse karja, kui nad on vähemalt 18 aasta vanused ja, juhul kui nad on brutselloosi vastu vaktsineeritud, toimus vaktsineerimine üle aasta varem.

30 päeva jooksul enne üleviimist peab nende loomade brutsella tiiter olema olnud alla 30 rahvusvahelise aglutinatsiooniühiku ml kohta ja komplemendi sidumise testi või artikli 17 korra kohaselt heakskiidetud muu testi tulemus peab olema olnud negatiivne.

Kui brutselloosivaba karja emasveis tuuakse ametlikult brutselloosivabasse veisekarja eespool toodud lõike sätete kohaselt, loetakse antud karja brutselloosivabaks kaks aastat pärast viimasena vaktsineeritud looma toomise kuupäeva.

3A.

Karja ametlikult brutselloosivaba staatus peatatakse, kui:

a) lõigetes 1 ja 2 täpsustatud tingimusi enam ei täideta; või

b) laborikatsete tulemusena või kliinilistel alustel kahtlustatakse ühel või enamal veisel brutselloosi esinemist ja haiguskahtlusega loomad on tapetud või isoleeritud selliselt, et vältida igasugust otsest või kaudset kontakti teiste loomadega.

Kui asjaomane loom on tapetud ja teda ei saa enam kontrollida, võib peatamise tühistada, kui kahe seerumi aglutinatsiooni testi tulemusena, mis on tehtud vastavalt C lisale kõigile üle 12 kuu vanustele veistele karjas, on brutsella tiiter olnud alla 30 rahvusvahelise aglutinatsiooniühiku ml kohta. Esimene test tuleb teha vähemalt 30 päeva pärast asjaomase looma eemaldamist ja teine vähemalt 60 päeva hiljem.

Kui asjaomane loom on olnud karja loomadest isoleeritud, võib looma uuesti karja tuua ja karja staatuse võib ennistada pärast seda, kui:

a) seerumi aglutinatsiooni test on andnud tulemuseks tiitri alla 30 rahvusvahelise aglutinatsiooniühiku ml kohta ja komplemendi sidumise testi tulemus on olnud negatiivne; või

b) artikli 17 korra kohaselt sel eesmärgil heakskiidetud muu testide kombinatsiooni tulemus on olnud negatiivne.

3B.

Karja ametlikult brutselloosivaba staatus tühistatakse, kui laborikatsete või epidemioloogiliste uuringute tulemusena on brutsella nakkus leidnud karjas kinnitust.

Karja staatust ei ennistata enne, kui kas kõik haiguse puhkemisel karjas olnud veised on tapetud või kui karjas on läbi viidud kontrolltestimine ja kõik üle 12 kuu vanused loomad on reageerinud negatiivselt kahele järjestikusele testile 60päevase intervalliga, millest esimene on tehtud mitte vähem kui 30 päeva pärast positiivse(te) looma(de) eemaldamist.

Veiste puhul, kes olid tiined haiguse puhkemise ajal, tuleb lõplik kontrollimine viia läbi vähemalt 21 päeva pärast seda, kui viimane haiguse puhkemise ajal tiine olnud loom on poeginud.

Veisekari on brutselloosivaba, kui ta vastab lõike 1 punktides b ja c toodud tingimustele ja kui vaktsineerimine on toimunud järgmiselt:

i) emasveiseid on vaktsineeritud:

— enne kuue kuu vanuseks saamist tüve 19 elusvaktsiiniga, või

— enne 15 kuu vanuseks saamist ametlikult kontrollitud ja heakskiidetud tapetud 45/20 adjuvantvaktsiiniga, või

— artiklis 17 sätestatud korra kohaselt heakskiidetud muude vaktsiinidega;

ii) alla 30 kuu vanused veised, keda on vaktsineeritud tüve 19 elusvaktsiiniga, võivad anda seerumi aglutinatsiooni testi tulemuseks üle 30 rahvusvahelise aglutinatsiooniühiku, kuid alla 80 rahvusvahelise aglutinatsiooniühiku milliliitri kohta, tingimusel et komplemendi sidumise testi tulemus on alla 30 EMÜ ühiku emasloomade puhul, keda on vaktsineeritud vähem kui 12 kuud varem, või alla 20 EMÜ ühiku kõigil muudel juhtudel.

Veisekari säilitab brutselloosivaba staatuse, kui:

i) karja suhtes rakendatakse üht punktis 2 a loetletud kontrollirežiimidest;

ii) karja saabuvad veised täidavad punkti 2 b nõudeid, või

— on pärit brutselloosivaba staatusega karjadest ning üle 12 kuu vanuste veiste puhul on seerumi aglutinatsiooni testi tulemuseks 30 päeva jooksul enne või isolatsioonis pärast karja toomist olnud alla 30 rahvusvahelise aglutinatsiooniühiku ml kohta ja komplemendi sidumise testi tulemus on olnud negatiivne vastavalt C lisale, või

— on pärit brutselloosivaba staatusega karjadest, on alla 30 kuu vanused ja on vaktsineeritud tüve 19 elusvaktsiiniga, kui nad annavad seerumi aglutinatsiooni testi tulemuseks üle 30 rahvusvahelise aglutinatsiooniühiku, kuid alla 80 rahvusvahelise aglutinatsiooniühiku milliliitri kohta, tingimusel et komplemendi sidumise testi tulemuseks annavad nad alla 30 EMÜ ühiku emasloomade puhul, keda on vaktsineeritud vähem kui 12 kuud varem, või alla 20 EMÜ ühiku kõigil muudel juhtudel.

6A.

Karja brutselloosivaba staatus peatatakse, kui:

a) lõigetes 4 ja 5 täpsustatud tingimused ei ole täidetud; või

b) laborikatsete tulemusena või kliinilistel alustel kahtlustatakse ühel või enamal üle 30 kuu vanusel veisel brutselloosi esinemist ja haiguskahtlusega loom(ad) on tapetud või isoleeritud selliselt, et vältida igasugust otsest või kaudset kontakti teiste loomadega.

Kui asjaomane loom on olnud isoleeritud, võib looma uuesti karja tuua ja karja staatuse võib ennistada, kui seerumi aglutinatsiooni tiiter on seejärel olnud alla 30 rahvusvahelise aglutinatsiooniühiku ml kohta ja komplemendi sidumise testi või artikli 17 korra kohaselt heakskiidetud muu testi tulemus on olnud negatiivne.

Kui asjaomased loomad on tapetud ja neid ei saa enam kontrollida, võib peatamise tühistada, kui kahe seerumi aglutinatsiooni testi tulemusena, mis on tehtud vastavalt C lisale kõigile üle 12 kuu vanustele veistele majandis, on brutsella tiiter olnud alla 30 rahvusvahelise aglutinatsiooniühiku ml kohta. Esimene test tuleb teha vähemalt 30 päeva pärast asjaomase looma eemaldamist ja teine vähemalt 60 päeva hiljem.

Kui eelmise kahe lõigu kohaselt kontrollitavad loomad on alla 30 kuu vanused ja neid on vaktsineeritud tüve 19 elusvaktsiiniga, võib neid lugeda negatiivseks, kui nad annavad seerumi aglutinatsiooni testi tulemuseks üle 30 rahvusvahelise aglutinatsiooniühiku, kuid alla 80 rahvusvahelise aglutinatsiooniühiku milliliitri kohta, tingimusel et komplemendi sidumise testi tulemus on alla 30 EMÜ ühiku emasloomade puhul, keda on vaktsineeritud vähem kui 12 kuud varem, või alla 20 EMÜ ühiku kõigil muudel juhtudel.

6B.

Karja brutselloosivaba staatus tühistatakse, kui laborikatsete või epidemioloogiliste uuringute tulemusena on brutsella nakkus leidnud karjas kinnitust. Karja staatust ei ennistata enne, kui kas kõik haiguse puhkemisel karjas olnud veised on tapetud või kui karjas on läbi viidud kontrolltestimine ja kõik üle 12 kuu vanused vaktsineerimata loomad on reageerinud negatiivselt kahele järjestikusele testile 60päevase intervalliga, millest esimene on tehtud mitte vähem kui 30 päeva pärast positiivse(te) looma(de) eemaldamist.

Kui kõik eelmise lõike kohaselt kontrollitavad loomad on alla 30 kuu vanused ja neid on vaktsineeritud tüve 19 elusvaktsiiniga, võib neid lugeda negatiivseks, kui nende brutsella tiiter on üle 30 rahvusvahelise aglutinatsiooniühiku, kuid alla 80 rahvusvahelise aglutinatsiooniühiku ml kohta, tingimusel et komplemendi sidumise testi tulemusel on tiiter alla 30 EMÜ ühiku emasloomade puhul, keda on vaktsineeritud vähem kui 12 kuud varem, või tiiter alla 20 EMÜ ühiku kõigil muudel juhtudel.

Veiste puhul, kes olid tiined haiguse puhkemise ajal, peab lõplik kontrollimine olema läbi viidud vähemalt 21 päeva pärast seda, kui viimane haiguse puhkemise ajal tiine olnud loom on poeginud.

Liikmesriigi või liikmesriigi piirkonna võib kuulutada ametlikult brutselloosivabaks artiklis 17 sätestatud korras, kui ta vastab järgmistele tingimustele:

a) vähemalt kolm aastat ei ole registreeritud ühtki abordijuhtumit brutsella nakkuse tõttu ja B. abortus’e eraldamist ning vähemalt 99,8 % karjadest on igal aastal saavutanud ametlikult brutselloosivaba staatuse viis aastat järjest, kusjuures protsendi arvestus toimub iga kalendriaasta 31. detsembril. Kui pädev asutus otsustab kogu karja tappa, ei pea siiski eespool toodud arvestuse eesmärgil arvestama epidemioloogilise uurimise käigus selgunud isoleeritud juhtumeid, mis on põhjustatud loomade toomisest väljastpoolt liikmesriiki või liikmesriigi osa, ja karju, mille ametlikult brutselloosivaba staatus on peatatud või tühistatud muul põhjusel kui haiguse kahtlus, tingimusel et asjaomase liikmesriigi pädev keskasutus registreerib sellised juhtumid iga-aastaselt ja edastab need komisjonile vastavalt artikli 8 lõikele 2; ja

b) iga veis on identifitseeritud vastavalt ühenduse õigusaktidele; ja

c) abordijuhtumitest teatamine on kohustuslik ja pädev asutus uurib neid.

Arvestades lõiget 9, säilitab ametlikult brutselloosivabaks kuulutatud liikmesriik või liikmesriigi piirkond selle staatuse, kui:

a) lõike 7 punktides a ja b ettenähtud tingimused on jätkuvalt täidetud ning kohustuslik on teatamine abordijuhtumitest, mis kahtlustatakse olevat brutselloosist tingitud, ja pädev asutus uurib neid;

b) esimese viie aasta jooksul pärast staatuse omandamist on igal aastal testitud kõiki üle 24 kuu vanuseid veiseid vähemalt 20 % karjadest ja nad on reageerinud negatiivselt vastavalt C lisale tehtud seroloogilisele testile või piimakarjade puhul piimaproovide kontrollimisele vastavalt C lisale;

c) igast veisest, kelle puhul kahtlustatakse brutselloosiga nakatumist, teatatakse pädevale asutusele ja iga selline veis läbib brutselloosi ametliku epidemioloogilise uuringu, mis sisaldab vähemalt kaht seroloogilist vereproovi, sealhulgas komplemendi sidumise testi ja asjakohaste proovide mikrobioloogilist uuringut;

d) kahtluse perioodil, mis kestab seni, kuni punktis c ettenähtud testid on andnud negatiivse tulemuse, peatatakse haiguskahtlusega veise päritolu- või vahekarja ning temaga epidemioloogiliselt seotud karjade ametlikult brutselloosivaba staatus;

e) brutselloosi puhkemise korral, mis on hakanud levima, on kõik veised tapetud. Ülejäänud vastuvõtlike liikide loomad läbivad asjakohased testid ning tööruumid ja seadmed puhastatakse ja desinfitseeritakse.

Ametlikult brutselloosivabaks kuulutatud liikmesriik või liikmesriigi piirkond teatab kõikide brutselloosijuhtumite esinemisest komisjonile. Kui esineb tõendeid brutselloosi olukorra olulise muutuse kohta ametlikult brutselloosivabaks tunnistatud liikmesriigis või liikmesriigi osas, võib komisjon artiklis 17 sätestatud korras teha ettepaneku staatuse peatamise või tühistamise kohta kuni otsuse nõuete täitmiseni.

10.

II jaos tähendab seroloogiline test kas seerumi aglutinatsiooni testi, puhverdatud brutsella-antigeeni testi, komplemendi sidumise testi, plasma aglutinatsiooni testi, plasma ringtesti, mikroaglutinatsioonitesti või individuaalset vere ELISAt vastavalt C lisas kirjeldatule. Artiklis 17 sätestatud korra kohaselt heakskiidetud ja C lisas kirjeldatud muud diagnostilised testid on samuti aktsepteeritud II jao eesmärgil. Piimatest tähendab piima ringtesti või piima ELISAt vastavalt C lisale.

▼M49

B LISA

TUBERKULOOS

1. NAKKUSETEKITAJA IDENTIFITSEERIMINE

Veiste tuberkuloosi tekitaja Mycobacterium bovis’e (M. bovis) esinemist kliinilistes ja post-mortem proovides saab tõendada värvitud äigepreparaatide uurimise teel või immunoperoksüdaasi meetoditega ning kinnitada organismi kasvatamisega esmasel isoleerival söötmel.

Patoloogiline materjal M. bovis’e esinemise kinnitamiseks tuleks võtta ebanormaalsetest lümfisõlmedest ja põhikoe elunditest, näiteks kopsudest, maksast, põrnast jneKui loomadel ei ilmne patoloogilisi kahjustusi, tuleks uuringuteks ja kultuuriks võtta proove neelutagustest, bronhiaalsetest, keskseinandi, udaraülistest ja alalõua lümfisõlmedest, mõnedest kinnistilümfisõlmedest ja maksast.

Isolaate võib tavaliselt identifitseerida kasvuomaduste ja biokeemiliste omaduste alusel. Samuti võib M. tuberculosis complex’i avastamiseks kasutada polümeraasi ahelreaktsiooni. DNA analüüsimeetodid võivad osutuda biokeemilistest meetoditest kiiremaks ja usaldusväärsemaks M. bovis’e eraldamisel muudest M. tuberculosis complex’i liikmetest. Geneetiline sõrmejälg võimaldab eristada M. bovis’e eri tüvesid ning kirjeldada M. bovis’e päritolu, edasikandumise ja leviku viise.

Kasutatavad meetodid ja söötmed, nende standardimine ja tulemuste tõlgendamine peab vastama rahvusvahelise episootiaameti diagnostiliste testide ja vaktsiinide standardite käsiraamatu “Manual of standards for diagnostic tests and vaccines” neljanda väljaande (2000) peatükis 2.3.3 (veiste tuberkuloos) kindlaksmääratule.

2. TUBERKULIINI NAHATEST

PPD (puhastatud proteiiniderivaatide) tuberkuliini, mis vastab lõikes 2.1 sätestatud standarditele, kasutatakse ametlike tuberkuliini nahatestide tegemiseks vastavalt lõikes 2.2 osutatud menetlustele.

2.1. Tuberkuliinide standardid (veiste ja lindude puhul)

2.1.1. Määratlus

Puhastatud proteiiniderivaadi tuberkuliin (veiste või lindude PPD tuberkuliin) on vastavalt Mycobacterium bovis’e või Mycobacterium avium’i kasvu ja lüüsi kuumtöödeldud saadustest saadud preparaat, mille abil on võimalik teha kindlaks sama liigi mikroorganismide suhtes sensibiliseeritud loomade hilist ülitundlikkust.

2.1.2. Valmistamine

Tuberkuliin saadakse vees lahustuvatest fraktsioonidest, mille valmistamiseks kuumutatakse vedelal sünteetilisel söötmel kasvatatud M. bovis’e või M. avium’i kultuure vabalt voolavas aurus ning filtreeritakse need seejärel. Filtraadi aktiivne, peamiselt valgust koosnev fraktsioon eraldatakse sadestamise teel, pestakse ja lahustatakse uuesti. Lisada võib mikroobivastast säilitusainet, näiteks fenooli, mis ei tekita valepositiivseid reaktsioone. Steriilne mükobakteriteta valmispreparaat jaotatakse aseptiliselt steriilsetesse võltsimiskindlatesse klaasist anumatesse, mis seejärel suletakse, et vältida saastamist. Preparaati võib külmkuivatada.

2.1.3. Toote identifitseerimine

Nõuetekohaselt sensibiliseeritud albiinomerisigadele massiga vähemalt 250 g süstitakse nahasiseselt eri kohtadesse eri doosid. 24–28 tunni jooksul tekivad süstimiskohtades punetavad tursed koos nekroosiga või ilma. Reaktsioonide ulatus ja raskus varieerub vastavalt doosile. Sensibiliseerimata merisigadel samasuguste süstide puhul reaktsiooni ei ilmne.

2.1.4. Katsed

2.1.4.1.

pH: 6,5–7,5.

2.1.4.2.

Fenool: Kui uuritav preparaat sisaldab fenooli, ei tohi selle kontsentratsioon olla üle 5 grammi liitri kohta.

2.1.4.3.

Sensibiliseeriv toime: Kasutatakse kolmest meriseast koosnevat gruppi, keda pole ravitud ühegi ainega, mis võiks segada katse läbiviimist. Igale meriseale süstitakse nahasiseselt kolm korda viiepäevaste intervallidega uuritava preparaadi doos 500 IU/0,1 ml. 15–21 päeva pärast kolmandat süsti süstitakse sama doos (500 IU) nahasiseselt samadele loomadele ja kontrollgrupile, mis koosneb kolmest sama massiga meriseast, kellele ei ole eelnevalt tuberkuliini süstitud. 24–28 tundi pärast viimast süsti ei erine nende kahe grupi reaktsioonid oluliselt.

2.1.4.4.

Toksilisus: Kasutatakse kaht merisiga, kelle mass on vähemalt 250 g ja keda pole ravitud ühegi ainega, mis võiks segada katse läbiviimist. Kummalegi meriseale süstitakse naha alla 0,5 ml uuritavat preparaati. Loomi jälgitakse seitse päeva. Jälgimisperioodil ei ilmne ebaharilikku toimet.

2.1.4.5.

Steriilsus: Steriilsus vastab steriilsustestile, mis on ette nähtud Euroopa farmakopöa 4. väljaande (2002) monograafias, mis käsitleb vaktsiinide kasutamist veterinaarias (Vaccines for veterinary use).

2.1.5. Tõhusus

Puhastatud proteiiniderivaadi (veiste ja lindude) tuberkuliini tõhususe kindlaksmääramiseks võrreldakse uuritava preparaadi lahjenduste rea süstimisel tekkinud reaktsioone ning puhastatud proteiiniderivaadi (veiste või lindude) tuberkuliini RÜ-des kaliibritud ja teadaolevate kontsentratsioonidega võrdluspreparaadi tekitatud reaktsioone sensibiliseeritud merisigadel.

Tõhususe katseks sensibiliseeritakse vähemalt üheksa 400–600 g kaaluvat albiinomerisiga, selleks süstitakse neile veiste tuberkuliini puhul sügavalt lihasesiseselt 0,0001 mg elusat AN5 tüve M. bovis’e märgmassi, mis on suspendeeritud 0,5 ml 9 g/l naatriumkloriidi R-lahuses, või lindude tuberkuliini puhul inaktiveeritud või elusa M. avium’i sobiv doos. Mitte varem kui neli nädalat pärast sensibiliseerimist raseeritakse merisigade kubemepiirkond, nii et kummalgi pool oleks ruumi kuni neljale süstimiskohale. Valmistatakse ette uuritava preparaadi ja võrdluspreparaadi lahused, kasutades fosfaatpuhvri lisandiga isotoonilist naatriumkloriidi lahust (pH 6,5–7,5), mis sisaldab 0,005 g/l polüsorbaati 80 R.Kasutatakse vähemalt kolme võrdluspreparaadi doosi ja vähemalt kolme uuritava preparaadi doosi. Doosid valitakse nii, et tekkinud kahjustused oleksid läbimõõduga 8–25 mm.Lahjenduste süstimiskohad valitakse juhuslikult, paigutades need ladina ruudu abil. Iga doos süstitakse nahasiseselt, püsiva mahuga 0,1 või 0,2 ml. 24–28 tunni pärast mõõdetakse kahjustuste läbimõõt ja arvutatakse tavapäraseid statistilisi meetodeid kasutades katsetulemus eeldusel, et kahjustuste diameeter on võrdeline tuberkuliinide kontsentratsiooni logaritmiga.

Katse on valiidne üksnes juhul, kui vea leppepiirmäärad (p = 0,95) on vähemalt 50 % ja mitte üle 200 % prognoositud tõhususest. Prognoositud tõhusus on vähemalt 66 % ja mitte üle 150 % veiste tuberkuliini puhul avaldatud tõhususest. Prognoositud tõhusus on vähemalt 75 % ja mitte üle 133 % lindude tuberkuliini puhul avaldatud tõhususest. Mõlema tuberkuliini (veiste ja lindude) puhul on avaldatud tõhusus vähemalt 20 000 RÜ/ml.

2.1.6. Säilitamine

Säilitatakse valguse eest kaitstud kohas temperatuuril 5 ± 3 °C.

2.1.7. Märgistamine

Etiketil esitatakse:

— tõhusus rahvusvahelistes ühikutes milliliitri kohta,

— mis tahes lisatud aine nimetus ja kogus,

— külmkuivatatud preparaatide puhul:

—

— lisatava vedeldava vedeliku nimetus ja maht,

— märge, et toodet tuleb kasutada viivitamata pärast vedeldamist.

2.2. Katsemenetlused

2.2.1.

Ametlike nahasiseste tuberkuliiniproovidena tunnustatakse järgmisi proove:

— ühekordne nahasisene proov: see proov hõlmab veiste tuberkuliini ühekordset süstimist,

— nahasisene võrdlusproov: see proov nõuab ühte veiste tuberkuliini süsti ja ühte lindude tuberkuliini süsti, mis tehakse samaaegselt.

2.2.2.

Süstitud tuberkuliinidoosi suurus on:

— vähemalt 2 000 RÜ veiste tuberkuliini,

— vähemalt 2 000 RÜ lindude tuberkuliini.

2.2.3.

Süstitava doosi maht ei ületa 0,2 ml.

2.2.4.

Tuberkuliiniproovi tegemiseks süstitakse kaelanaha sisse tuberkuliini/tuberkuliine. Süstimiskohad paiknevad kaela eesmise ja keskmise kolmandiku piiril. Kui loomale süstitakse nii lindude kui veiste tuberkuliini, on lindude tuberkuliini süstimiskoht umbes 10 cm madalamal kaela kõrgeimast punktist ning veiste tuberkuliini süstimiskoht omakorda umbes 12,5 cm madalamal, õlajoonega umbkaudu paralleelsel joonel või kaela teisel küljel; noorte loomade puhul, kelle kaela ühel küljel pole ruumi süstimiskohtade piisavaks vahekauguseks, tehakse üks süst kaela kummalegi küljele samasse kohta kaela keskmise kolmandiku keskel.

2.2.5.

Tuberkuliiniproovide meetod ja reaktsioonide tõlgendamine on järgmine.

2.2.5.1. Meetod

Süstimiskohad raseeritakse ja puhastatakse. Igal raseeritud alal võetakse nimetissõrme ja pöidla vahele nahavolt, selle paksus mõõdetakse nihikuga ja tulemus registreeritakse. Seejärel süstitakse tuberkuliinidoos sellise meetodi abil, millega tagatakse tuberkuliini manustamine nahasiseselt. Võib kasutada lühikest steriilset nõela, viltune teravik väljapoole, ning tuberkuliiniga täidetud gradueeritud süstalt, mis juhitakse kaldu sügavamatesse nahakihtidesse. Korrektse süstimise korral on igas süstimiskohas tunda väike hernetaoline turse. 72 (± 4) tundi pärast süstimist mõõdetakse uuesti nahavoldi paksus igas süstimiskohas ja tulemus registreeritakse.

2.2.5.2. Reaktsioonide tõlgendamine

Reaktsioonide tõlgendamine põhineb kliinilistel vaatlustel ning nahavoldi paksuse registreeritud muutustel süstimiskohas 72 tundi pärast tuberkuliini(de) süstimist.

a) Negatiivne reaktsioon: kui täheldatakse üksnes piiratud paistetust, mille käigus nahavolt pakseneb kuni 2 mm ja millega ei kaasne selliseid kliinilisi tunnuseid nagu hajuv või ulatuslik turse, eritis, nekroos, valu või põletik asjaomase piirkonna lümfisoontes või sõlmedes.

b) Ebaselge reaktsioon: kui ei täheldata punktis a nimetatud kliinilisi tunnuseid ja kui nahavolt pakseneb rohkem kui 2 mm ja vähem kui 4 mm.

c) Positiivne reaktsioon: kui täheldatakse punktis a nimetatud kliinilisi tunnuseid või kui nahavolt süstimiskohas pakseneb 4 mm või rohkem.

2.2.5.3.

Ametlikke nahasiseseid tuberkuliiniproove tõlgendatakse järgmiselt.

2.2.5.3.1.

Ühekordne nahasisene proov:

a) positiivne: lõike 2.2.5.2 punktis c määratletud positiivne reaktsioon veiste tuberkuliini suhtes;

b) ebaselge: lõike 2.2.5.2 punktis b määratletud ebaselge reaktsioon;

c) negatiivne: lõike 2.2.5.2 punktis a määratletud negatiivne reaktsioon veiste tuberkuliini suhtes.

Loomadele, kelle ühekordse nahasisese proovi tulemus on ebaselge, tehakse kõige varem 42 päeva pärast uus proov.

Kui kõnealuse teise proovi tulemus ei ole negatiivne, käsitatakse asjaomase looma puhul tulemust positiivsena.

Loomadele, kelle puhul ühekordse nahasisese proovi tulemus on positiivne, võib teha nahasisese võrdlusproovi, kui kahtlustatakse valepositiivset või pärssivat reaktsiooni.

2.2.5.3.2.

Nahasisene võrdlusproov ametlikult tuberkuloosivaba karja staatuse saamiseks ja säilitamiseks:

a) positiivne: veiste tuberkuliini suhtes positiivne reaktsioon, mille korral on turse 4 mm võrra suurem kui lindude tuberkuliini puhul, või kliiniliste tunnuste esinemine;

b) ebaselge: veiste tuberkuliini suhtes positiivne või ebaselge reaktsioon, mille korral on turse 1–4 mm võrra suurem kui lindude tuberkuliini puhul, ja kliiniliste tunnuste puudumine;

c) negatiivne: veiste tuberkuliini suhtes negatiivne reaktsioon, või veiste tuberkuliini suhtes positiivne või ebaselge reaktsioon, mille korral on turse võrdne või väiksem positiivsest või ebaselgest reaktsioonist lindude tuberkuliini puhul, ning kliiniliste tunnuste puudumine mõlemal juhul.

Loomadele, kelle nahasisese võrdlusproovi tulemus on ebaselge, tehakse kõige varem 42 päeva pärast uus proov. Kui kõnealuse teise proovi tulemus ei ole negatiivne, käsitatakse asjaomase looma puhul tulemust positiivsena.

2.2.5.3.3.

Ametlikult tuberkuloosivaba karja staatuse võib peatada ning ühendusesisest kauplemist asjaomase karja loomadega ei lubata seni, kuni on selgunud järgmiste loomade tervislik seisund:

a) loomad, kelle ühekordse nahasisese proovi tulemus on olnud ebaselge;

b) loomad, kelle ühekordse nahasisese proovi tulemus on olnud positiivne ja kes ootavad uut testimist nahasisese võrdlusprooviga;

c) loomad, kelle nahasisese võrdlusproovi tulemus on olnud ebaselge.

2.2.5.3.4.

Kui ühenduse õigusaktide kohaselt nõutakse loomadele nahasisese proovi tegemist enne vedu, tuleb proovi tõlgendada nii, et ühendusesiseselt ei kaubelda ühegi loomaga, kelle puhul nahavolt pakseneb rohkem kui 2 mm või kellel esineb kliinilisi tunnuseid.

2.2.5.3.5.

Selleks et võimaldada avastada maksimaalset arvu nakatunud ja haigeid loomi karjas või piirkonnas, võivad liikmesriigid muuta proovide tõlgendamise kriteeriume, et saavutada testi parandatud tundlikkustase kõikide ebaselgete reaktsioonide puhul, millele lõike 2.2.5.3.1 punktis b ja lõike 2.2.5.3.2 punktis b osutatakse kui positiivsetele reaktsioonidele.

3. TÄIENDAVAD PROOVID

Selleks et võimaldada avastada maksimaalset arvu nakatunud ja haigeid loomi karjas või piirkonnas, võivad liikmesriigid lisaks tuberkuliiniproovile lubada kasutada rahvusvahelise episootiaameti diagnostiliste testide ja vaktsiinide standardite käsiraamatu 4. väljaande (2000) peatükis 2.3.3 (veiste tuberkuloos) osutatud gamma-interferoontesti.

4. RIIKLIKUD ASUTUSED JA RIIGI TUGILABORID

4.1. Ülesanded ja vastutus

Lõikes 3.2 nimetatud riiklikud asutused ja tugilaborid vastutavad lõigetes 2 ja 3 nimetatud tuberkuliinide või reaktiivide ametliku kontrollimise eest asjaomastes riikides, et tagada kõikide kõnealuste tuberkuliinide ja reaktiivide vastavus eespool osutatud standarditele.

▼M52

4.2. Riiklike asutuste ja referentlaborite loetelu

AT	AGES: Österreichische Agentur für Gesundheit und Ernährungssicherheit GmbH — Institut für veterinärmedizinische Untersuchungen Mödling (Austrian Agency for Health and Consumer Protection-Institute for veterinary investigations Mödling)Robert Koch-Gasse 17A-2340 MödlingTel.: +43 (0) 505 55-38112Fax: +43 (0) 505 55-38108E-mail: vetmed.moedling@ages.at
BE	CODA — CERVA — VARVeterinary and Agrochemical Research CentreGroeselenberg 99B-1180 Brussels
▼M53
BG	Институт за контрол на ветеринарномедицински продукти, ул. Шосе Банкя № 7, София 1331(Institute for Control of Veterinary Medicinal Products, 7, Shousse Bankia Str., 1331 Sofia)
▼M52
CY	State Veterinary LaboratoryVeterinary Services1417 AthalassaNicosia
CZ	Státní veterinární ústavPraha – LysolajeSídlištní 136/24165 03 Praha 6 – Lysolaje
▼M54
DE	Friedrich-Loeffler-InstitutBundesforschungsinstitut für TiergesundheitStandort JenaNaumburger Str. 96a07743 JenaTel. (49-3641) 804-0Fax (49-3641) 804-228E-Mail: poststelle@fli.bund.de
DK	National Veterinary Institute, Technical University of DenmarkBülowsvej 27DK-1790 Copenhagen V
▼M52
EE	Eesti MaaülikoolMükobakteriooside laboratooriumF.H. Kreutzwaldi 6251014 TartuTel.: +372 731 3250
ES	Laboratorio Central de Sanidad Animal de Santa FeCamino del Jau s/nSanta Fe 18320 (Granada)Tel.: +34 958 440 375/440 400Fax: +34 958 441 200Fulgencio Garrido AbellánE-mail: clvgr@mapya.es
FI	Finnish Food Safety AuthorityAnimal Diseases and Food Safety ResearchMustialankatu 3FI-00790 Helsinki, FinlandE-mail: info@evira.fiTel.: +358 20 772 003 (exchange)Fax: +358 20 772 4350
▼M54
FR	Laboratoire d’études et de recherches en pathologie animale et zoonosesAFSSA-LERPAZ23, avenue du Général-de-GaulleF-94703 Maisons-Alfort Cedex
▼M52
GB	Veterinary Laboratories AgencyNew Haw, Addlestone, WeybridgeSurrey KT15 3NB, UKTel. (44-1932) 341111Fax (44-1932) 347046
GR	Hellenic Ministry of Rural Development and FoodCentre of Athens Veterinary InstitutionsInstitute of infectious and parasitic diseasesDepartment of Microbiology25 Neapoleos Street15 310 Ag. ParaskeviTel.: +30 210 6010903-6399521Fax: +30 210 6399477
▼M54
HU	Mezőgazdasági Szakigazgatási Hivatal Központ, Állat-egészségügyi Diagnosztikai IgazgatóságCentral Agricultural Office, Veterinary Diagnostic DirectorateAddress: 1149 Budapest, Tábornok u. 2.Mailing Address: 1581 Budapest, 146. Pf. 2.Tel.: +36 1 460-6300Fax: +36 1 252-5177E-mail: titkarsag@oai.hu
▼M52
IE	Bacteriology DivisionCentral Veterinary Research LaboratoryDepartment of Agriculture and Food LaboratoriesBackweston CampusStacumny LaneCelbridgeCo. Kildare
IT	Istituto Superiore di Sanità299 Viale Regina Elena00161 - Roma (I)Tel. +39 06 49 90 1Fax +39 06 49 38 71 18
LT	Nacionalinė veterinarijos laboratorija,J. Kairiūkščio g. 10,LT-2021 Vilnius
LU	CODA — CERVA — VARVeterinary and Agrochemical Research CentreGroeselenberg 99B-1180 Brussels
LV	Nacionālais diagnostikas centrs(National Diagnostic Centre)Lejupes iela 3, Rīga, LV-1076Tel.: +371 7620526Fax: +371 7620434E-mail: ndc@ndc.gov.lv
MT	—
NL	Centraal Instituut voor DierziekteControleCIDC-LelystadHoofdvestiging: Houtribweg 39Nevenvestiging: Edelhertweg 15Postbus 20048203 AA Lelystad
PL	Laboratory Departament of MicrobiologyPaństwowy Instytut Weterynaryjny – Państwowy Instytut Badawczy,Al. Partyzantów 57, 24-100 PuławyTel.: +48.81.886 30 51Fax: +48.81.886 25 95E-mail: sekretariat@piwet.pulawy.pl
PT	Laboratório Nacional de Investigação Veterinária (LNIV)Estrada de Benfica, 701P-1549-011 Lisboa
▼M53
RO	Institutul pentru Controlul Produselor Biologice și Medicamentelor de Uz VeterinarStrada Dudului nr. 37, sector 6codul 060603, București
▼M52
SE	Statens Veterinärmedicinska AnstaltSE-751 89 Uppsala
SI	Univerza v LjubljaniVeterinarska fakultetaNacionalni veterinarski inštitutGerbičeva 60,SI-1000 Ljubljana
SK	Štátny veterinárny a potravinový ústavAkademická 3SK-949 01 Nitra

▼M48

C LISA

BRUTSELLOOS

1. NAKKUSETEKITAJA IDENTIFITSEERIMINE

Kui aborteerunud loodetes ja lootekestades, tupest väljuvates eritistes või piimas tehakse modifitseeritud happekindlate bakterite kiirvärvimise või organismide immunospetsiifilise värvimise teel kindlaks Brucella morfoloogiaga organisme, on tõenäoliselt tegemist brutselloosiga, eriti kui seda kinnitavad seroloogilised testid.

Pärast eraldamist tuleks liigid ja biotüübid identifitseerida fagotüpiseerimise ja/või oksüdatiivsete metabolismitestide ning kasvuomaduste, biokeemiliste ja seroloogiliste kriteeriumide alusel.

Kasutatavad meetodid ja söötmed, nende standardimine ja tulemuste tõlgendamine peab vastama rahvusvahelise episootiaameti diagnostiliste testide ja vaktsiinide standardite käsiraamatu “Manual of Standards for Diagnostic Tests and Vaccines” neljanda väljaande (2000) peatükis 2.3.1 (veiste brutselloos), peatükis 2.4.2 (kitsede ja lammaste brutselloos) ja peatükis 2.6.2 (sigade brutselloos) kindlaksmääratule.

2. IMMUNOLOOGILISED TESTID

2.1. Standardid

2.1.1.

Kõikide Rose Bengali testis (RBT), seerumi aglutinatsiooni testis (SAT), komplemendi sidumise testis (CFT) ja piima ringtestis (MRT) kasutatud antigeenide valmistamisel tuleb kasutada Brucella abortus’e biotüübi 1 Weybridge-tüve nr 99 või USDA-tüve 1119-3.

2.1.2.

RBT, SAT, CFT ja MRT standardne võrdlusseerum on rahvusvahelise episootiaameti (OIE) rahvusvaheline standardne võrdlusseerum (OIEISS), mida varem nimetati Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) teiseks rahvusvaheliseks brutselloosse abordi vastaseks seerumiks (ISAbS).

2.1.3.

ELISA testide standardsed võrdlusseerumid on:

— OIEISS,

— nõrk positiivne OIE ELISA standardseerum (OIEELISAWPSS),

— tugev positiivne OIE ELISA standardseerum (OIEELISASPSS),

— negatiivne OIE ELISA standardseerum (OIEELISANSS).

2.1.4.

Eespool loetletud standardseerumid on kättesaadavad Ühendkuningriigis Weybridge’is asuvas Veterinary Laboratories Agency’s (VLA).

2.1.5.

OIEISS, OIEELISAWPSS, OIEELISASPSS ja OIEELISANSS on rahvusvahelised esmased standardid, mille põhjal luuakse liikmesriikides iga testi jaoks teisesed riiklikud standardid (“kasutusstandardid”).

2.2. Ensüümsed immunosorbenttestid (ELISA) või muud seondumistestid veiste brutselloosi määramiseks seerumis või piimas

2.2.1. Materjal ja reagendid

Kasutatud meetod ja tulemuste tõlgendamine peab olema kinnitatud vastavalt rahvusvahelise episootiaameti diagnostiliste testide ja vaktsiinide standardite käsiraamatu “Manual of Standards for Diagnostic Tests and Vaccines” neljanda väljaande (2000) peatükis 1.1.3 sätestatud põhimõtetele ning peaks sisaldama vähemalt laboratoorseid ja diagnostilisi uuringuid.

2.2.2. Testi standardimine

2.2.2.1.

Üksikute seerumiproovide katsemenetluse standardimine:

a) 1/150 OIEISS või 1/2 OIEELISAWPSS või 1/16 OIEELISASPSS eellahjendus ( 17 ) negatiivses seerumis (või negatiivsete seerumite koondproovis) peaks andma positiivse reaktsiooni;

b) 1/600 OIEISS või 1/8 OIEELISAWPSS või 1/64 OIEELISASPSS eellahjendus negatiivses seerumis (või negatiivsete seerumite koondproovis) peaks andma negatiivse reaktsiooni;

c) OIEELISANSS peaks alati andma negatiivse reaktsiooni.

2.2.2.2.

Seerumi koondproovide katsemenetluse standardimine:

a) 1/150 OIEISS või 1/2 OIEELISAWPSS või 1/16 OIEELISASPSS eellahjendus negatiivses seerumis (või negatiivsete seerumite koondproovis), negatiivses seerumis edasi lahjendatud nii mitu korda, kui koondproovis on proove, peaks andma positiivse reaktsiooni;

b) OIEELISANSS peaks alati andma negatiivse reaktsiooni;

c) test peab võimaldama tuvastada ühe looma nakatumist loomade hulgas, kelle seerumiproovid on kokku pandud.

2.2.2.3.

Piima või vadaku koondproovide katsemenetluse standardimine:

a) 1/1000 OIEISS või 1/16 OIEELISAWPSS või 1/125 OIEELISASPSS eellahjendus negatiivses seerumis (või negatiivsete seerumite koondproovis), uuesti lahjendatud 1/10 negatiivses piimas, peaks andma positiivse reaktsiooni;

b) OIEELISANSS lahjendus 1/10 negatiivses piimas peaks alati andma negatiivse reaktsiooni;

c) test peab võimaldama tuvastada ühe looma nakatumist loomade hulgas, kelle piimaproovid on kokku pandud.

2.2.3. ELISA kasutustingimused veiste brutselloosi diagnoosimisel

2.2.3.1.

Kasutades eespool nimetatud kaliibrimistingimusi seerumiproovidega läbiviidava ELISA puhul, peab ELISA diagnostiline tundlikkus olema vähemalt sama või suurem kui RBT, CFT või SAT puhul, võttes arvesse testide kasutamise epidemioloogilist olukorda.

2.2.3.2.

Kasutades eespool nimetatud ELISA kaliibrimistingimusi piima koondproovi puhul, on ELISA diagnostiline tundlikkus sama või suurem kui MRT-l, võttes lisaks epidemioloogilisele olukorrale arvesse ka keskmisi ja eeldatavaid äärmuslikke loomakasvatussüsteeme.

2.2.3.3.

Kui ELISAd kasutatakse vastavalt artikli 6 lõikele 1 sertifitseerimiseks või vastavalt A lisa II osa punktile 10 karja staatuse määramiseks ja säilitamiseks, tuleb seerumi proovid kokku panna nii, et testi tulemusi on võimalik kindlalt seostada konkreetse loomaga, kelle proov on kogumisse lisatud. Tulemuse kinnitamise testid tuleb läbi viia konkreetsetelt loomadelt võetud seerumiga.

2.2.3.4.

ELISA võib kasutada piimaproovide puhul, mis on kogutud põllumajandusettevõttest, kus vähemalt 30 % lehmadest on lüpsilehmad. Sellise meetodi puhul tuleb võtta vajalikud meetmed tagamaks, et kontrollitavaid proove on võimalik kindlalt seostada üksikute loomadega, kellelt konkreetses testis kasutatud piim on pärit. Tulemuse kinnitamise testid tuleb läbi viia konkreetsetelt loomadelt võetud seerumiga.

2.3. Komplemendi sidumise test (CFT)

2.3.1.

Antigeen on baktersuspensioon fenooli soolalahuses (NaCl 0,85 % (mass/maht) ja fenooli 0,5 % (mahuprotsent)) või veronaali puhverlahuses. Antigeene võib tarnida kontsentreeritult, tingimusel et pudeli etiketile on märgitud kasutatav lahjendusaste. Antigeen peab olema ladustatud temperatuuril 4 °C ning seda ei tohi külmutada.

2.3.2.

Seerumeid tuleb inaktiveerida järgmiselt:

— veiseseerum: 30–50 minutit temperatuuril 56–60 °C,

— seaseerum: 30–50 minutit temperatuuril 60 °C.

2.3.3.

Testi raames tegeliku reaktsiooni saamiseks tuleks kasutada komplemendi doosi, mis on suurem kui kogu hemolüüsi jaoks vajaminev miinimumdoos.

2.3.4.

Komplemendi sidumise testi tegemisel tuleb teha iga kord järgmised kontrollid:

a) seerumi antikomplementaarse toime kontroll;

b) antigeeni kontroll;

c) sensibiliseeritud erütrotsüütide kontroll;

d) komplemendi kontroll;

e) kontroll, mis tehakse positiivse seerumiga, et kontrollida tundlikkust reaktsiooni alguses;

f) reaktsiooni spetsiifilisuse kontroll negatiivse seerumi abil.

2.3.5.

Tulemuste arvutamine

OIEISS sisaldab 1 000 rahvusvahelist CFT ühikut (ICFTU) ml kohta. Kui OIEISS testitakse teatava meetodiga, esitatakse tulemus tiitrina (TOIEISS). Testseerumi tiitrina (TTESTSEERUM) esitatud testitulemus peab olema esitatud ühikutes ICFTU/ml. Tiitri ümberarvestamiseks ICFTUks on selle meetodiga testitud tundmatu testseerumi (TTESTSEERUM) tiitri ümberarvestamiseks ICFTUks vajalik faktor (F) võimalik leida järgmise valemi abil:

ning rahvusvaheliste CFT ühikute kogus testseerumi (ICFTUTESTSEERUM) milliliitri kohta valemiga:

2.3.6.

Tulemuste tõlgendamine

Positiivsena käsitatakse seerumit, mis sisaldab vähemalt 20 ICFTU/ml.

2.4. Piima ringtest (MRT)

2.4.1.

Antigeen on baktersuspensioon fenooli soolalahuses (NaCl 0,85 % (mass/maht) ja fenool 0,5 % (mahuprotsent)), mida on värvitud hematoksüliiniga. Antigeen peab olema ladustatud temperatuuril 4 °C ning seda ei tohi külmutada.

2.4.2.

Antigeeni tundlikkus peab olema OIEISS suhtes standarditud selliselt, et antigeen annab OIEISS lahjendusega 1/500 negatiivses piimas positiivse reaktsiooni ja lahjendusega 1/1 000 negatiivse reaktsiooni.

2.4.3.

Piima ringtest viiakse läbi proovidega, mis esindavad põllumajandusettevõtte iga piimanõu ja piimatsisterni sisu.

2.4.4.

Piimaproovid ei tohi olla külmutatud, kuumutatud ega tugevasti raputatud.

2.4.5.

Reaktsioon viiakse läbi ühega järgmistest meetoditest:

— vähemalt 25 mm kõrgusel piimasambal ja 1 ml piimal, millele on lisatud 0,03 ml või 0,05 ml ühte standarditud värvitud antigeeni,

— vähemalt 25 mm kõrgusel piimasambal ja 2 ml piimal, millele on lisatud 0,05 ml ühte standarditud värvitud antigeeni,

— 8 ml piimal, millele on lisatud 0,08 ml ühte standarditud värvitud antigeeni.

2.4.6.

Piima ja antigeenide segu tuleb inkubeerida 60 minutit temperatuuril 37 °C koos positiivsete ja negatiivsete tööstandarditega. Sellele järgnev 16–24tunnine inkubeerimine temperatuuril 4 °C suurendab testi tundlikkust.

2.4.7.

Tulemuste tõlgendamine:

a) negatiivne reaktsioon: värvunud piim, värvitu koor;

b) positiivne reaktsioon:

— piim ja koor värvuvad ühtemoodi, või

— värvitu piim ja värvunud koor.

2.5. Rose Bengali test (RBT)

2.5.1.

Antigeen on Rose Bengali värvainega värvitud baktersuspensioon puhverdatud Brucella antigeeni lahjendusvedelikus pHga 3,65 ± 0,05. Antigeen toimetatakse kohale kasutamisvalmina ning seda tuleb hoida temperatuuril 4 °C ning seda ei tohi külmutada.

2.5.2.

Antigeen valmistatakse olenemata rakukontsentratsioonist, kuid selle tundlikkus tuleb OIEISS suhtes standardida nii, et antigeen annab positiivse reaktsiooni seerumi lahjenduse 1/45 juures ja negatiivse reaktsiooni lahjenduse 1/55 juures.

2.5.3.

RBT viiakse läbi järgmiselt:

a) seerum (20–30 μl) segatakse sama koguse antigeeniga valgel plaadil või emailitud alusel ligikaudu 2 cm diameetriga täpiks. Segu loksutatakse õrnalt 4 minutit ümbritseva õhu temperatuuril ning seejärel vaadeldakse aglutinatsiooni heas valguses;

b) võib kasutada automaatset meetodit, kuid see peab olema sama tundlik ja täpne kui manuaalne meetod.

2.5.4.

Tulemuste tõlgendamine

Igasugust nähtavat reaktsiooni käsitatakse positiivsena, välja arvatud juhul, kui servad on ülemäära kuivanud.

Iga testimisseeria peaks hõlmama positiivseid ja negatiivseid tööstandardeid.

2.6. Seerumi aglutinatsiooni test (SAT)

2.6.1.

Antigeen on baktersuspensioon fenooli soolalahuses (NaCl 0,85 % (mass/maht) ja fenool 0,5 % (mahuprotsent)). Ei tohi kasutada formaldehüüdi.

Antigeene võib tarnida kontsentreeritult, tingimusel et pudeli etiketile on märgitud kasutatav lahjendusaste.

Seerumi aglutinatsiooni testi valepositiivse taseme vähendamiseks võib antigeenilahusele lisada EDTAd nii, et tekib 5 mM lõpplahjendust. Seejärel tuleb antigeenilahuse pH-d uuesti kohandada, et see oleks 7,2.

2.6.2.

OIEISS sisaldab 1 000 rahvusvahelist aglutinatsiooniühikut.

2.6.3.

Antigeeni valmistatakse olenemata rakukontsentratsioonist, kuid selle tundlikkus tuleb OIEISS suhtes standardida selliselt, et antigeen annab 50 % aglutinatsiooni lõpplahjenduse 1/600–1/1 000 juures ja 75 % aglutinatsiooni lõpplahjenduse 1/500–1/750 juures.

Samuti võib olla soovitav võrrelda määratletud seerumite abil uute ja varem standarditud antigeenipartiide reaktsioonivõimet.

2.6.4.

Test viiakse läbi katseklaasides või mikrotiiterplaatidel. Antigeeni ja seerumilahjenduse segu tuleks inkubeerida 16–24 tundi temperatuuril 37 °C.

Iga seerumi kohta tuleb valmistada vähemalt kolm lahjendust. Kahtlusalune seerum tuleb lahjendada nii, et nakatumispiiril oleva reaktsiooni näitu vaadatakse keskmisest katseklaasist (või august mikrotiiterplaadi puhul).

2.6.5.

Tulemuste tõlgendamine

Brutsella aglutsinatsiooni taset seerumis tuleb väljendada rahvusvahelistes ühikutes milliliitri kohta.

Positiivsena käsitatakse seerumit, mis sisaldab vähemalt 30 rahvusvahelist ühikut milliliitri kohta.

3. TÄIENDAVAD TESTID

3.1. Brutselloosi nahatest (BST)

3.1.1. BST kasutamise tingimused

a) Brutselloosi nahatesti ei kasutata sertifitseerimiseks ühendusesisese kaubanduse puhul.

b) Brutselloosi nahatest on üks spetsiifilisemaid vaktsineerimata loomadel brutselloosi tuvastamise teste, siiski ei tohiks diagnoosida üksnes positiivse nahareaktsiooni põhjal.

c) Veiseid, kelle puhul oli üks käesolevas lisas määratletud seroloogiline test negatiivne ja BST test positiivne, käsitatakse nakatununa.

d) Veiste suhtes, kelle puhul oli üks käesolevas lisas määratletud seroloogiline test positiivne, võib seroloogilise testi tulemuste tõlgendamise toena kohaldada brutselloosi nahatesti, eelkõige juhul, kui brutselloosist vabade või ametlikult brutselloosist vabade karjade puhul ei ole ristuvaid reaktsioone teiste bakterite antikehadega võimalik välistada.

3.1.2.

Test tuleb läbi viia kasutades standarditud ja määratletud brutselloosi allergeenpreparaati, mis ei sisalda siledapinnalist lipopolüsahhariidi (LPS) antigeeni, kuna see võib kutsuda esile mittespetsiifilise põletikulise reaktsiooni või mõjutada hiljem seroloogilisi katseid.

Üks selline preparaat on Brucellin INRA, mis valmistatakse B. melitensis'e bakteri karedast tüvest. Selle preparaadi valmistamise tingimused on sätestatud rahvusvahelise episootiaameti diagnostiliste testide ja vaktsiinide standardite käsiraamatu “Manual of Standards for Diagnostic Tests and Vaccines” neljanda väljaande (2000) peatüki 2.4.2 B2 jaos.

3.1.3.

Katsemenetlus

3.1.3.1.

0,1 ml brutselloosi antigeeni süstitakse looma saba all asuvasse nahakurdu, kubemetükki või kaela.

3.1.3.2.

Katse tulemusi kontrollitakse 48–72 tunni pärast.

3.1.3.3.

Süstimiskoha nahapaksust mõõdetakse enne süstimist ja tulemuste kontrollimisel nihikuga.

3.1.3.4.

Tulemuste tõlgendamine

Tugeva reaktsiooni tunnuseks on süstimiskoha paisumine ja kõvaks muutumine.

BST reaktsiooni käsitatakse positiivsena, kui nahk pakseneb 1,5–2 mm.

3.2. Võistlev ensüümne immunosorbenttest (cELISA)

3.2.1. cELISA kasutamise tingimused

a) cELISAt ei kasutata sertifitseerimiseks ühendusesisese kaubanduse puhul.

b) cELISAga on saadud kõrgem spetsiifilisus kui näiteks kaudse ELISAga ning seetõttu võib seda kasutada seroloogiliste testide tulemuste tõlgendamise toetamiseks.

3.2.2. Katsemenetlus

Test viiakse läbi vastavalt rahvusvahelise episootiaameti diagnostiliste testide ja vaktsiinide standardite käsiraamatu “Manual of Standards for Diagnostic Tests and Vaccines” neljanda väljaande (2000) peatüki 2.3.1 lõike 2 punktis a esitatud ettekirjutusele.

4. RIIGI TUGILABORID

4.1. Ülesanded ja vastutus

Riigi tugilaborid vastutavad:

a) liikmesriigis kasutatud katsemeetodi usaldusväärsust kinnitavate valideerimise tulemuste heakskiitmise eest;

b) kasutatavatesse ELISA komplektidesse kogutavate proovide maksimumarvu kindlaksmääramise eest;

c) riiklike standardseerumite teiseste standardseerumite (“tööstandard”) kaliibrimise eest, et need vastaksid lõikes 2.1 osutatud rahvusvahelistele esmastele standarditele;

d) liikmesriigis kasutatavate antigeenide ja ELISA komplektide partiide kvaliteedikontrolli eest;

e) koostöö eest Euroopa Liidus brutselloosi eest vastutavate riigi tugilaborite võrgustikus.

▼M52

4.2. Riiklike referentlaborite loetelu

AT	AGES: Österreichische Agentur für Gesundheit und Ernährungssicherheit GmbH — Institut für veterinärmedizinische Untersuchungen Mödling (Austrian Agency for Health and Consumer Protection-Institute for veterinary investigations Mödling)Robert Koch-Gasse 17A-2340 MödlingTel.: +43 (0) 505 55-38112Fax: +43 (0) 505 55-38108E-mail: vetmed.moedling@ages.at
BE	CODA — CERVA — VARVeterinary and Agrochemical Research CentreGroeselenberg 99B-1180 Brussels
▼M53
BG	Национален диагностичен научноизследователски ветеринарномедицински институт Проф. д-р Георги Павлов, Национална референтна лаборатория Бруцелоза по животните, бул. Пенчо Славейков 15, София 1606(National Diagnostic Veterinary Research Institute Prof. Dr. Georgi Pavlov, National Reference Laboratory for Brucellosis, 15, Pencho Slaveykov Blvd., 1606 Sofia)
▼M52
CY	State Veterinary LaboratoryVeterinary Services1417 AthalassaNicosia
CZ	Státní veterinární ústavOlomoucJakoubka ze Stříbra 1779 00 Olomouc
▼M54
DE	Friedrich-Loeffler-InstitutBundesforschungsinstitut für TiergesundheitBoddenblick 5a17493 Greifswald — Insel RiemsTel. (49-38351) 7-0Fax (49-38351) 7-219E-Mail: poststelle@fli.bund.de
DK	National Veterinary Institute, Technical University of DenmarkBülowsvej 27DK-1790 Copenhagen V
▼M52
EE	Veterinaar- ja ToidulaboratooriumKreutzwaldi 30, 51006 Tartu, EstoniaTel.: +372 7 386 100Faks: +372 7 386 102E-post: info@vetlab.ee
ES	Laboratorio Central de Sanidad Animal de Santa FeCamino del Jau s/nSanta Fe 18320 (Granada)Tel.: 34 958 440 375/440 400Fax: 34 958 441 200Fulgencio Garrido AbellánE-mail: clvgr@mapya.es
FI	Finnish Food Safety AuthorityAnimal Diseases and Food Safety ResearchMustialankatu 3FI-00790 Helsinki, FinlandE-mail: info@evira.fiTel.: +358 20 772 003 (exchange)Fax: +358 20 772 4350
▼M54
FR	Laboratoire d’études et de recherches en pathologie animale et zoonosesAFSSA-LERPAZ23, avenue du Général-de-GaulleF-94703 Maisons-Alfort Cedex
▼M52
GB	Veterinary Laboratories AgencyNew Haw, Addlestone, WeybridgeSurrey KT15 3NB, UKTel. (44-1932) 341111Fax (44-1932) 347046Immunodiagnostics DepartmentVeterinary Sciences DivisionStoney Road StormontBelfast BT4 3SD, UK
GR	Hellenic Ministry of Rural Development and FoodNational Veterinary Laboratory of Larisa6o Km, National Highway Larisa-TrikalaTel.: + 30 2410 617 980-617 981Fax: + 30 2410 617982
▼M54
HU	Mezőgazdasági Szakigazgatási Hivatal Központ, Állat-egészségügyi Diagnosztikai IgazgatóságCentral Agricultural Office, Veterinary Diagnostic DirectorateAddress: 1149 Budapest, Tábornok u. 2.Mailing Address: 1581 Budapest, 146. Pf. 2.Tel.: +36 1 460-6300Fax: +36 1 252-5177E-mail: titkarsag@oai.hu
▼M52
IE	The Blood Testing LaboratoryDepartment of Agriculture and FoodModel Farm RoadCorkCo. Cork
IT	Centro di Referenza Nazionale per le brucellosi c/o Istituto zooprofilattico sperimentale dell’ Abruzzo e del MoliseVia Campo BoarioI- 64100 Teramo
LT	Nacionalinė veterinarijos laboratorija,J. Kairiūkščio g. 10,LT-2021 Vilnius
LU	CODA — CERVA — VARVeterinary and Agrochemical Research CentreGroeselenberg 99B-1180 Brussels
LV	Nacionālais diagnostikas centrs(National Diagnostic Centre)Lejupes iela 3, Rīga, LV-1076Tel.: +371 7620526Fax: +371 7620434E-mail: ndc@ndc.gov.lv
MT	—
NL	Centraal Instituut voor DierziekteControleCIDC-LelystadHoofdvestiging: Houtribweg 39Nevenvestiging: Edelhertweg 15Postbus 20048203 AA Lelystad
PL	Laboratory Departament of MicrobiologyPaństwowy Instytut Weterynaryjny – Państwowy Instytut Badawczy,Al. Partyzantów 57, 24-100 PuławyTel.: +48.81.886 30 51Fax: +48.81.886 25 95E-mail: sekretariat@piwet.pulawy.pl
PT	Laboratório Nacional de Investigação Veterinária (LNIV)Estrada de Benfica, 701P-1549-011 Lisboa
▼M53
RO	Institutul de Diagnostic și Sănătate AnimalăStrada Dr. Staicovici nr. 63, sector 5codul 050557, București
▼M52
SE	Statens Veterinärmedicinska AnstaltSE-751 89 Uppsala
SI	Univerza v LjubljaniVeterinarska fakultetaNacionalni veterinarski inštitutGerbičeva 60,SI-1000 Ljubljana
SK	Štátny veterinárny ústavPod dráhami 918SK-960 86 Zvolen

D LISA

I PEATÜKK

AMETLIKULT VEISTE ENSOOTILISE LEUKOOSI VABAD KARJAD, LIIKMESRIIGID JA PIIRKONNAD

Ametlikult veiste ensootilise leukoosi vaba kari tähendab karja, kus:

i) ei esine kliiniliste tunnuste alusel ega laborikatsete tulemusel veiste ensootilise leukoosi juhtumeid karjas ning selliseid juhtumeid pole kinnitatud viimase kahe aasta jooksul; ja

ii) kõik üle 24 kuu vanused loomad on eelnenud 12 kuu jooksul reageerinud negatiivselt kahele vastavalt käesolevale lisale läbi viidud testile intervalliga vähemalt neli kuud; või

iii) kari vastab eespool toodud punkti i nõuetele ja asub ametlikult veiste ensootilise leukoosi vabas liikmesriigis või piirkonnas.

Kari säilitab ametlikult veiste ensootilise leukoosi vaba staatuse tingimusel, et:

i) punkti Ai tingimus on jätkuvalt täidetud;

ii) karja toodud loomad on pärit ametlikult veiste ensootilise leukoosi vabast karjast;

iii) kõik üle 24 kuu vanused loomad reageerivad jätkuvalt negatiivselt II peatüki kohaselt läbiviidud testile intervalliga kolm aastat;

iv) karja toodud ja kolmandast riigist pärinevad aretusloomad on imporditud vastavalt direktiivile 72/462/EMÜ.

C.	Karja ametlikult leukoosivaba staatus peatatakse, kui punktis B täpsustatud tingimused ei ole täidetud, või kui laborikatsete tulemusena või kliinilistel alustel kahtlustatakse ühel või enamal veisel veiste ensootilise leukoosi esinemist ja haiguskahtlusega loom(ad) tapetakse viivitamata.

Staatus jääb peatatuks ajani, mil järgmised nõuded on täidetud:

1. Kui üks loom ametlikult veiste ensootilise leukoosi vabast karjast on reageerinud positiivselt ühele II peatükis osutatud testidest või kui muul moel kahtlustatakse karja ühel loomal nakkust:

i) positiivselt reageerinud loom ja lehma korral tema poolt sünnitatud vasikad peavad olema karjast viidud tapmisele veterinaarasutuste järelevalve all;

ii) kõik üle 12 kuu vanused loomad karjas on reageerinud negatiivselt II peatüki kohaselt tehtud kahele seroloogilisele testile (vahega 4–12 kuud) vähemalt kolm kuud pärast positiivse looma ja tema võimalike järglaste eemaldamist;

iii) läbi on viidud epidemioloogiline uuring, mis on andnud negatiivse tulemuse, ning nakatatud karjaga epidemioloogiliselt seotud karjades on võetud alapunktis ii sätestatud meetmed.

Pädev asutus võib siiski eirata nakatatud lehma vasika tapmise kohustust, kui vasikas eraldati emast viivitamata pärast poegimist. Sellisel juhul tuleb vasika suhtes rakendada punkti 2 alapunkti iii nõudeid.

2. Kui enam kui üks loom ametlikult veiste ensootilise leukoosi vabast karjast on reageerinud positiivselt ühele II peatükis osutatud testidest või kui muul moel kahtlustatakse karja enam kui ühe looma puhul nakkust:

i) positiivselt reageerinud loomad ja lehmade korral nende poolt sünnitatud vasikad tuleb viia tapmisele veterinaarasutuste järelevalve all;

ii) kõik karjas olevad üle 12 kuu vanused loomad peavad reageerima negatiivselt kahele vastavalt II peatükile läbi viidud testile intervalliga 4–12 kuud;

iii) kõik muud karjas olevad loomad peavad pärast identifitseerimist jääma majandisse kuni 24 kuu vanuseks saamiseni ja neid tuleb testida II peatüki kohaselt pärast nimetatud vanuseni jõudmist, välja arvatud see, et pädev asutus võib lubada asjaomaste loomade saatmist otse tapmisele ametliku järelevalve all;

iv) läbi on viidud epidemioloogiline uuring, mis on andnud negatiivse tulemuse, ning nakatatud karjaga epidemioloogiliselt seotud karjades on võetud alapunktis ii sätestatud meetmed.

Artiklis 17 sätestatud korras ja artikli 8 kohaselt esitatud info alusel võib liikmesriigi või liikmesriigi osa lugeda ametlikult veiste ensootilise leukoosi vabaks, kui:

a) kõik punkti A tingimused on täidetud ja vähemalt 99,8 % veisekarjadest on ametlikult veiste ensootilise leukoosi vabad;

või

b) liikmesriigis või liikmesriigi osas ei ole kinnitatud veiste ensootilise leukoosi juhtumeid viimase kolme aasta jooksul ja kasvajate esinemisest, mis kahtlustatakse olevat põhjustatud veiste ensootilisest leukoosist, teatatakse kohustuslikus korras ja viiakse läbi nende põhjuste uurimine ja

liikmesriigi puhul vähemalt 10 % juhuslikult valitud karjades on kõik üle 24 kuu vanused loomad reageerinud eelmise 24 kuu jooksul negatiivselt II peatüki kohaselt läbiviidud testile või

liikmesriigi osa puhul on kõik üle 24 kuu vanused loomad reageerinud eelmise 24 kuu jooksul negatiivselt II peatüki kohaselt läbiviidud II peatükis ettenähtud testile;

või

c) muu meetod näitab usaldusmääraga 99 %, et alla 0,2 % karjadest on nakatatud.

Liikmesriik või liikmesriigi piirkond säilitab ametlikult veiste ensootilise leukoosi vaba staatuse, kui:

a) kõik antud liikmesriigi territooriumil või piirkonnas tapetud loomad esitatakse ametlikule tapajärgsele kontrollimisele, kust kõik kasvajad, mis võivad olla tingitud veiste ensootilise leukoosi viirusest, saadetakse laboratoorsetele uuringutele;

b) liikmesriik teatab komisjonile kõikidest piirkonnas esinenud veiste ensootilise leukoosi juhtumitest;

c) kõik loomad, mis reageerivad positiivselt mis tahes II peatükis sätestatud testile, tapetakse ning nende karjade suhtes jäävad kehtima piirangud kuni nende staatuse ennistamiseni vastavalt punktile D; ja

d) kõiki üle kahe aasta vanuseid loomi on testitud kas üks kord esimese viie aasta jooksul pärast staatuse andmist vastavalt II peatükile või esimese viie aasta jooksul pärast staatuse andmist mis tahes muus korras, mille puhul näidatakse usaldusmääraga 99 %, et alla 0,2 % karjadest on nakatatud. Kui liikmesriigis või liikmesriigi piirkonnas ei ole siiski vähemalt kolm aastat ühes karjast 10 000 seast registreeritud veiste ensootilise leukoosi juhtumeid, võib artiklis 17 sätestatud korras teha otsuse, et rutiinseid seroloogilisi teste võib vähendada, tingimusel et kõigile üle 12 kuu vanustele veistele vähemalt 1 % karjadest, mis valitakse igal aastal pisteliselt, on tehtud test, mis viiakse läbi vastavalt II peatükile.

Liikmesriigi või liikmesriigi osa ametlikult veiste ensootilise leukoosi vaba staatus peatatakse artiklis 17 sätestatud korras, kui eespool punkti F kohaselt läbiviidud uuringute tulemusena esineb tõendeid veiste ensootilise leukoosi olukorra olulise muutuse kohta ametlikult veiste ensootilise leukoosi vabaks tunnistatud liikmesriigis või liikmesriigi osas.

Ametlikult veiste ensootilise leukoosi vaba staatuse võib ennistada artiklis 17 sätestatud korras, kui samas korras sätestatud kriteeriumid on täidetud.

II PEATÜKK

VEISTE ENSOOTILISE LEUKOOSI TESTID

Veiste ensootilise leukoosi testid viiakse läbi immuundifusioonitestina punktides A ja B kirjeldatud tingimustel või ensüüm-immuunsorbtsiooni (ELISA) analüüsina punktis C kirjeldatud tingimustel. Immuundifusiooni meetodit võib kasutada ainult individuaaltestideks. Kui testi tulemused on põhjendatult kahtlased, viiakse läbi lisatest immuundifusiooni meetodil.

A. Agar-geeli immuundifusioontest veiste ensootilise leukoosi suhtes

▼M54

1.	Testis kasutatav antigeen peab sisaldama veiste leukoosiviiruse glükoproteiine. Antigeen tuleks standardida standardseerumi (EI-seerumi) suhtes, mida saadakse Taani tehnikaülikooli veterinaariainstituudist (National Veterinary Institute, Technical University of Denmark, Copenhagen V).

▼M52

►M54 Allpool loetletud riiklikud asutused vastutavad laboris kasutatava standardantigeeni kalibreerimise eest ametliku EÜ standardseerumi (EI-seerum) suhtes, mida saadakse Taani tehnikaülikooli veterinaariainstituudist (National Veterinary Institute, Technical University of Denmark, Kalvehave). ◄

AT	AGES: Österreichische Agentur für Gesundheit und Ernährungssicherheit GmbH — Institut für veterinärmedizinische Untersuchungen Mödling (Austrian Agency for Health and Consumer Protection-Institute for veterinary investigations Mödling)Robert Koch-Gasse 17A-2340 MödlingTel.: +43 (0) 505 55-38112Fax: +43 (0) 505 55-38108E-mail: vetmed.moedling@ages.at
BE	CODA — CERVA — VARVeterinary and Agrochemical Research CentreGroeselenberg 99B-1180 Brussels
▼M53
BG	Национален диагностичен научноизследователски ветеринарномедицински институт, Проф. д-р Георги Павлов, бул. Пенчо Славейков 15, София 1606(National Diagnostic Veterinary Research Institute Prof. Dr. Georgi Pavlov, 15, Pencho Slaveykov Blvd., 1606 Sofia)
▼M52
CY	State Veterinary LaboratoryVeterinary Services1417 AthalassaNicosia
CZ	Státní veterinární ústavPraha – LysolajeSídlištní 136/24165 03 Praha 6 – Lysolaje
▼M54
DE	Friedrich-Loeffler-InstitutBundesforschungsinstitut für TiergesundheitStandort WusterhausenSeestraße 5516868 WusterhausenTel. (49-33979) 80-0Fax (49-33979) 80-200E-Mail: poststelle.wus@fli.bund.de
DK	National Veterinary Institute, Technical University of DenmarkLindholmDK-4771 Kalvehave
▼M52
EE	Veterinaar- ja ToidulaboratooriumKreutzwaldi 30, 51006 Tartu, EstoniaTel.: +372 7 386 100Faks: +372 7 386 102E-post: info@vetlab.ee
ES	Laboratorio Central de Sanidad Animal de AlgeteCarretera de Algete, km 8Algete 28110 (Madrid)Tel.: +34 916 290 300Fax: +34 916 290 598E-mail: lcv@mapya.es
FI	Finnish Food Safety AuthorityAnimal Diseases and Food Safety ResearchMustialankatu 3FI-00790 Helsinki, FinlandE-mail: info@evira.fiTel.: +358 20 772 003 (exchange)Fax: +358 20 772 4350
FR	Laboratoire d’études et de recherches en pathologie bovine et hygiène des viandesAFSSA site de Lyon — LERPBHV31 avenue Tony Garnier69364 Lyon Cedex 07 FRANCE
GB	Veterinary Laboratories AgencyNew Haw, Addlestone, WeybridgeSurrey KT15 3NB, UKTel. (44-1932) 341111Fax (44-1932) 347046Immunodiagnostics DepartmentVeterinary Sciences DivisionStoney Road StormontBelfast BT4 3SD, UK
GR	Hellenic Ministry of Rural Development and FoodCentre of Athens Veterinary InstitutionsInstitute of Foot and Mouth Disease and exotic diseases25 Neapoleos Street15 310 Ag. ParaskeviTel.: + 30 210 6010903-6007016Fax: + 30 210 6399477
▼M54
HU	Mezőgazdasági Szakigazgatási Hivatal Központ, Állat-egészségügyi Diagnosztikai IgazgatóságCentral Agricultural Office, Veterinary Diagnostic DirectorateAddress: 1149 Budapest, Tábornok u. 2.Mailing Address: 1581 Budapest, 146. Pf. 2.Tel.: +36 1 460-6300Fax: +36 1 252-5177E-mail: titkarsag@oai.hu
▼M52
IE	Virology DivisionCentral Veterinary Research LaboratoryDepartment of Agriculture and Food LaboratoriesBackweston CampusStacumny LaneCelbridgeCo. Kildare
IT	Centro di referenza nazionale per i retrovirus correlati alle patologie infettive dei ruminanti c/o Istituto zooprofilattico sperimentale dell’ Umbria e delle Marche,Via G. Salvemini 1,06126 PerugiaTel. +39 75 3431Fax +39 75 35047
LT	Nacionalinė veterinarijos laboratorija,J. Kairiūkščio g. 10,LT-2021 Vilnius
LU	CODA — CERVA — VARVeterinary and Agrochemical Research CentreGroeselenberg 99B-1180 Brussels
LV	Nacionālais diagnostikas centrs(National Diagnostic Centre)Lejupes iela 3, Rīga, LV-1076Tel.: +371 7620526Fax: +371 7620434E-mail: ndc@ndc.gov.lv
MT	—
NL	Centraal Instituut voor DierziekteControleCIDC-LelystadHoofdvestiging: Houtribweg 39Nevenvestiging: Edelhertweg 15Postbus 20048203 AA Lelystad
PL	Laboratory Departament of BiochemistryPaństwowy Instytut Weterynaryjny – Państwowy Instytut Badawczy,Al. Partyzantów 57, 24-100 PuławyTel.: +48.81.886 30 51Fax: +48.81.886 25 95E-mail: sekretariat@piwet.pulawy.pl
PT	Laboratório Nacional de Investigação Veterinária (LNIV)Estrada de Benfica, 701P-1549-011 Lisboa
▼M53
RO	Institutul de Diagnostic și Sănătate AnimalăStrada Dr. Staicovici nr. 63sector 5, codul 050557, București
▼M52
SE	Statens Veterinärmedicinska AnstaltSE-751 89 Uppsala
SI	Univerza v LjubljaniVeterinarska fakultetaNacionalni veterinarski inštitutGerbičeva 60,SI-1000 Ljubljana
SK	Štátny veterinárny ústavPod dráhami 918SK-960 86 Zvolen

3.	Laboris kasutatavad standardantigeenid tuleb esitada vähemalt kord aastas punktis 2 loetletud EMÜ referentlaboritele kontrollimiseks ametliku EMÜ standardseerumi suhtes. Lisaks nimetatud standardimisele võib kasutatavat antigeeni kalibreerida vastavalt punktile B.

Testi reaktiivid hõlmavad järgmisi:

a) antigeen: antigeen peab sisaldama ametliku EMÜ seerumi suhtes standarditud konkreetseid veiste ensootilise leukoosiviiruse glükoproteiine;

b) uuritav seerum;

c) teadaolev positiivne kontrollseerum;

d) agar-geel:

0,8 % agarit,

8,5 % NaCl,

0,05 M Tris-puhver pH 7,2;

15 ml antud agarist tuleb paigutada 85 mm läbimõõduga Petri tassi, mille tulemusel on agari sügavus 2,6 mm.

5.	Agarisse tuleb kuni plaadi põhjani lõigata seitsmest niiskusvabast august koosnev testmuster, mis peab koosnema ühest keskmisest august ja kuuest august ringis selle ümber. Keskmise augu läbimõõt: 4 mm Äärmiste aukude läbimõõt: 6 mm Keskmise ja äärmiste aukude vahe: 3 mm

6.	Keskmine auk tuleb täita standardantigeeniga. Äärmised augud 1 ja 4 (vt joonis allpool) täidetakse teadaoleva positiivse seerumiga, augud 2, 3, 5 ja 6 täidetakse uuritavate seerumitega. Augud tuleb täita meniski kadumiseni.

7.	Selle tulemusel saadakse järgmised kogused: antigeen: 32 μl kontrollseerum: 73 μl uuritav seerum: 73 μl.

8.	Inkubeerida tuleb 72 tundi suletud niiskes kambris toatemperatuuril (20–27 °C).

Testi tulemusi võib lugeda 24 ja 48 tunni pärast, kuid lõplikku tulemust ei saa enne kui 72 tunni pärast:

a) uuritav seerum on positiivne, kui see moodustab veiste leukoosiviiruse antigeeniga erilise pretsipitatsioonijoone, mis on identne kontrollseerumi joonega;

b) uuritav seerum on negatiivne, kui see ei moodusta veiste leukoosiviiruse antigeeniga erilist pretsipitatsioonijoont ega painuta kontrollseerumi joont;

c) reaktsiooni ei saa lugeda selgeks, kui:

i) see painutab kontrollseerumi joont veiste leukoosiviiruse antigeeni augu suunas, moodustamata antigeeniga nähtavat pretsipitatsioonijoont;

või

ii) kui seda ei saa lugeda negatiivseks ega positiivseks.

Ebaselge reaktsiooni korral võib testi korrata ja kasutada kontsentreeritud seerumit.

10.	Kasutada võib ka teistsugust aukude asetust või mustrit tingimusel, et E4 seerumi, mida on lahjendatud negatiivse seerumiga vahekorras 1:10, saab tuvastada kui positiivse.

B. Antigeeni standardimise meetod

Nõutavad lahused ja materjalid

1.	40 ml 1,6 % agaroosi 0,05 M Tris/HCl puhvris, pH 7,2 koos 8,5 % NaCl;

2.	15 ml veiste leukoosi seerumit, millel on antikehad üksnes veiste leukoosiviiruse glükoproteiinide suhtes, lahjendatud 1:10 0,05 M Tris/HCl puhvris, pH 7,2 koos 8,5 % NaCl;

3.	15 ml veiste leukoosi seerumit, millel on antikehad üksnes veiste leukoosiviiruse glükoproteiinide suhtes, lahjendatud 1:5 0,05 M Tris/HCl puhvris, pH 7,2 koos 8,5 % NaCl;

4.	neli plastikust Petri tassi läbimõõduga 85 mm;

5.	augustaja läbimõõduga 4–6 mm;

6.	referentantigeen;

7.	standarditav antigeen;

8.	veevann (56 °C).

Standardimise käik

Lahustage agaroos (1,6 %) Tris/HCl puhvris, kuumutades ettevaatlikult 100 °C-ni. Asetage umbes üheks tunniks 56 °C vee vanni. Asetage ka veiste leukoosi seerumi lahjendused 56 °C vee vanni.

Seejärel segage 15 ml 56 °C agaroosi lahust 15 ml veiste leukoosi seerumiga (1:10), loksutage kiiresti ning valage kumbagi Petri tassi 15 ml. Korrake antud protseduuri veiste leukoosi seerumi lahjendusega 1:5.

Kui agaroos on kõvastunud, tehakse sellesse augud järgmiselt:

Antigeeni lisamine

i) Petri tassid 1 ja 3:

auk A – lahjendamata referentantigeen,

auk B – 1:2 lahjendatud referentantigeen,

augud C ja E – referentantigeen,

auk D – lahjendamata uuritav antigeen.

ii) Petri tassid 2 ja 4:

auk A – lahjendamata uuritav antigeen,

auk B – 1:2 lahjendatud uuritav antigeen,

auk C – 1:4 lahjendatud uuritav antigeen,

auk D – 1:8 lahjendatud uuritav antigeen.

Täiendavad juhised

1.	Optimaalse pretsipitatsiooni saavutamiseks viiakse katse läbi kahe seerumi lahjendusega (1:5 ja 1:10).

2.	Kui pretsipitatsiooni läbimõõt on mõlema lahjenduse korral liiga väike, tuleb seerumit veelgi lahjendada.

3.	Kui pretsipitatsiooni läbimõõt on mõlema lahjenduse korral liiga suur ja ebaselge, tuleb valida madalam seerum.

4.	Agaroosi lõplik kontsentratsioon peab olema 0,8 %, seerumite oma vastavalt 5 % ja 10 %.

5.	Visandage mõõdetud läbimõõdud järgmises koordinaatsüsteemis. Töölahjenduseks on uuritava antigeeni lahjendus, mille läbimõõt on sama kui referentantigeenil.

C. Ensüüm-immuunsorbtsiooni (ELISA) analüüs veiste ensootilise leukoosi avastamiseks

Kasutatav materjal ja reaktiivid on järgmised:

a) tahkefaasi mikroplaadid, kuvetid või muu tahkefaas;

b) antigeen fikseeritakse tahkefaasile polüklonaalsete või monoklonaalsete tabanduvate antikehadega või ilma. Kui antigeen on tahkefaasi vahetult katnud, tuleb kõik positiivse reaktsiooniga katseproovid VEL korral kontrollantigeeni suhtes uuesti läbi testida. Kontrollantigeen peaks olema identne kõnealuse antigeeniga, välja arvatud VEL antigeenide puhul. Kui tabanduvad antikehad on katnud tahkefaasi, ei tohi antikehad reageerida muude antigeenidega kui VEL antigeenid;

c) uuritav bioloogiline vedelik;

d) vastav positiivne ja negatiivne kontroll;

e) konjugaat;

f) kasutatava ensüümiga kohandatud substraat;

g) vajaduse korral peatamislahus;

h) lahused katseproovide lahjendamiseks, reaktiivipreparaatide ja pesemise tarvis;

i) kasutatava substraadi jaoks vajalik lugemissüsteem.

Testi standardimine ja tundlikkus

ELISA-analüüsi tundlikkus peab olema sellisel tasemel, et E4-seerum reageerib positiivselt, kui seda lahjendatakse 10 korda (seerumiproovid) või 250 korda (piimaproovid) rohkem kui lahjendust, mis saadakse individuaalsetest proovidest nende ühendamisel. Analüüsides, kus (seerumi- ja piima-) proove testitakse individuaalselt, peab 1:10 (negatiivse seerumi korral) või 1:250 (negatiivse piima korral) lahjendatud E4-seerum reageerima positiivselt testimisel samas analüüsilahuses kui see, mida kasutatakse individuaalsete katseproovide jaoks. Punktis A.2 loetletud riiklikud asutused vastutavad ELISA-meetodi kvaliteedi kontrollimise eest, eriti aga selle eest, et iga toodangupartii puhul määratakse E4-seerumi suhtes saadud titrite arvu põhjal kindlaks ühendatavate proovide arv.

E4-seerum saadakse Kopenhaagenis asuvast Statens Veterinære Serumlaboratorium’ist.

ELISA-testi kasutustingimused veiste ensootilise leukoosi suhtes

ELISA-meetodit võib kasutada piima- või piimast saadud vadaku proovide puhul, mis on kogutud põllumajandusettevõttest, kus vähemalt 30 % lehmadest on lüpsilehmad.

Antud meetodi kasutamisel tuleb võtta meetmed tagamaks, et proovide suhtes on võimalik tuvastada loomad, millelt uuritav piim või seerumid on võetud.

E I LISA

a) Veiste haigused

— Suu- ja sõrataud,

— Marutaud

— Tuberkuloos

— Brutselloos

— Veiste nakkav pleuropneumoonia

— Veiste ensootiline leukoos

— Siberi katk

b) Sigade haigused

— Marutaud

— Brutselloos

— Sigade klassikaline katk

— Sigade aafrika katk

— Suu- ja sõrataud,

— Sigade vesikulaarhaigus

— Siberi katk

E II LISA

— Aujeszky haigus

— Veiste infektsioosne rinotrahheiit

— Sigade brutselloos (Brucella suis)

— Sigade transmissiivne viirusgastroenteriit