–

K jt, esindajad: solicitors K. Daurka ja B. Croft, barristers S. Jones, QC, A. Blake ja N. Connor ning C. Barnard,

–

L, M, N jt, esindajad: solicitor E. Parkes, K. Bryant, QC, ning barristers S. Butler, N. Cunningham ja C. Bell,

–

Tesco Stores Ltd, esindajad: solicitor A. Taggart ja P. Epstein, QC,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Flynn ja A. Szmytkowska,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb ELTL artikli 157 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses, mille poolteks on ligi 6000 töötajat ja Tesco Stores Ltd, kelle kauplustes need töötajad töötavad või töötasid, ning mille ese on mees- ja naistöötajate võrdse tasustamise nõue.

3

30. jaanuari 2020. aasta otsusega (EL) 2020/135 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu sõlmimise kohta (ELT 2020, L 29, lk 1; edaspidi „väljaastumisleping“) kiitis Euroopa Liidu Nõukogu Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse (Euratom) nimel heaks väljaastumislepingu, mis lisati sellele otsusele (ELT 2020, L 29, lk 7).

4

Väljaastumislepingu artikli 86 „Euroopa Liidu Kohtus pooleliolevad kohtuasjad“ lõigetes 2 ja 3 on sätestatud:

„2.   Euroopa Liidu Kohtule jääb pädevus lahendada eelotsusetaotlusi, mille on esitanud Ühendkuningriigi kohtud enne üleminekuperioodi lõppu.

3.   Käesoleva peatüki kohaldamisel loetakse, et Euroopa Liidu Kohtus on menetlust alustatud ja eelotsusetaotlus esitatud hetkel, mil menetluse alustamise dokument on registreeritud […] Euroopa Kohtu […] kantseleis.“

5

Vastavalt väljaastumislepingu artiklile 126 algas üleminekuperiood selle lepingu jõustumise kuupäeval ja lõppes 31. detsembril 2020.

6

EMÜ asutamislepingu artikkel 119 (muudetuna EÜ artikkel 141, nüüd ELTL artikkel 157) oli sõnastatud järgmiselt:

„Iga liikmesriik järgib esimese etapi jooksul ja rakendab seejärel ka edaspidi põhimõtet, et mehed ja naised peaksid saama võrdse töö eest võrdse tasu.

Käesolevas artiklis mõistetakse tasu all harilikku põhi- või miinimumpalka või mõnd muud tasumoodust kas rahas või loonusena, mida töötaja tööandjalt oma töö eest otseselt või kaudselt saab.

Võrdne tasu ilma soolise diskrimineerimiseta tähendab, et:

[…]

7

ELTL artiklis 157 on ette nähtud:

„1.   Iga liikmesriik tagab meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte rakendamise.

2.   Käesolevas artiklis mõistetakse tasu all harilikku põhi- või miinimumpalka või mõnd muud tasumoodust kas rahas või loonusena, mida töötaja tööandjalt oma töö eest otseselt või kaudselt saab.

Võrdne tasu ilma soolise diskrimineerimiseta tähendab, et:

[…]

[…]“.

8

2010. aasta võrdõiguslikkuse seaduse (Equality Act 2010) §‑s 79, mis käsitleb võrreldavust, on sätestatud:

„(1)   Käesolev paragrahv on kohaldatav käesoleva peatüki tähenduses.

(2)   Kui A on töötaja, on B võrdlustöötaja, juhul kui kohaldamisele kuulub lõige 3 või 4.

[…]

(4)   Käesolev lõige on kohaldatav, kui

[…]“.

9

Tesco Stores on jaekaubandusettevõtja, kes müüb oma kaupu veebis ja 3200 kaupluses, mis asuvad Ühendkuningriigis. Nendes erineva suurusega kauplustes on kokku umbes 250000 töötajat, kellele makstakse tunnitasu ja kes töötavad eri liiki töökohtadel. Sellel äriühingul on ka jaotusvõrk, mis koosneb 24 jaotuskeskusest, millel on ligikaudu 11000 töötajat, kellele samuti makstakse tunnitasu ja kes töötavad eri liiki töökohtadel.

10

Põhikohtuasja hagejad on nii nais- kui ka meessoost Tesco Storesi töötajad või endised töötajad (edaspidi „põhikohtuasja hagejad“), kes töötavad või töötasid selle äriühingu kauplustes. Need hagejad esitasid nimetatud äriühingu vastu hagid eelotsusetaotluse esitanud kohtusse – Watford Employment Tribunalisse (Watfordi töökohus, Ühendkuningriik) – alates 2018. aasta veebruarist põhjendusega, et nad ei saanud võrdse töö eest võrdset tasu, mille tõttu rikuti nii 2010. aasta võrdõiguslikkuse seadust kui ka ELTL artiklit 157.

11

Nimetatud kohus peatas meessoost hagejate nõuete menetlemise, leides, et nende suhtes tehtav lahend sõltub põhikohtuasja naissoost hagejate nõuete lahendamisest.

12

Põhikohtuasja naissoost hagejad põhjendavad võrdse tasu saamise nõudeid esiteks sellega, et nende töö on võrdväärne Tesco Storesi jaotuskeskustes töötavate meestöötajate tööga, ning teiseks sellega, et vaatamata erinevates üksustes töötamisele on neil õigus võrrelda oma tööd nimetatud töötajate tööga nii 2010. aasta võrdõiguslikkuse seaduse kui ka ELTL artikli 157 alusel. Nimelt kohaldatakse selle seaduse § 79 lõike 4 kohaselt nendes kauplustes ja jaotuskeskustes töö suhtes ühiseid tingimusi. ELTL artikli 157 kohaselt tulevad põhikohtuasja naissoost hagejate ja kõnealuste töötajate töötingimused ühest ja samast allikast, st Tesco Storesilt.

13

Nimetatud äriühing vaidleb vastu, et põhikohtuasja naissoost hagejatel ei ole mingit õigust võrrelda ennast tema võrgustiku jaotuskeskuste meestöötajatega, sest esiteks puuduvad ühised töötingimused § 79 lõike 4 tähenduses. Seejärel väidab ta, et ELTL artiklil 157 puudub vahetu õigusmõju võrdväärsel tööl põhinevate nõuete puhul, mistõttu ei saa põhikohtuasja hagejad eelotsusetaotluse esitanud kohtus sellele sättele tugineda. Lõpuks väidab Tesco Stores, et teda ei saa igal juhul pidada „üheks ja samaks allikaks“, millest pärinevad töötingimused tema võrgu kauplustes ja jaotuskeskustes.

14

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et kuigi põhikohtuasja naissoost hagejad ja meessoost töötajad, kellega esimesi võrreldakse, töötavad erinevates üksustes, on neil sama tööandja. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab lisaks, et ta võttis menetlust korraldavad meetmed, et eksperdiarvamuste abil kindlaks teha, kas põhikohtuasja hagejate töökohad on nende võrdlustöötajatega võrdväärsed.

15

Mis puudutab ELTL artiklit 157, siis märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et selle artikli vahetu õigusmõju osas puudub Ühendkuningriigi kohtutes selgus, eelkõige seoses vaheteoga, mis on välja toodud 8. aprilli 1976. aasta kohtuotsuse Defrenne (43/75, EU:C:1976:56) punktis 18, kus eristatakse diskrimineerimist, mida on võimalik tuvastada võrdse töö ja võrdse tasu kriteeriumide abil, diskrimineerimisest, mida saab kindlaks teha ainult täpsemate, liidu või riigisiseste rakendusnormide abil. Põhikohtuasjas käsitletavad nõuded võivad kuuluda teise kategooriasse, millel ei ole vahetut õigusmõju.

16

Neil asjaoludel otsustas Watford Employment Tribunal (Watfordi töökohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

17

Kõigepealt tuleb märkida, et väljaastumislepingu artiklist 86, mis jõustus 1. veebruaril 2020, tuleneb, et Euroopa Kohtule jääb pädevus lahendada eelotsusetaotlusi, mille on esitanud Ühendkuningriigi kohtud enne 31. detsembrile 2020 määratud üleminekuperioodi lõppu, millega on tegemist käesoleva eelotsusetaotluse puhul.

18

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas ELTL artiklit 157 tuleb tõlgendada nii, et sellel on vahetu õigusmõju eraõiguslike isikute vahelistes vaidlustes, milles väidetakse, et ei ole järgitud mees- ja naistöötajatele „võrdväärse töö“ eest võrdse tasu maksmise põhimõtet, mis on ette nähtud selles artiklis.

19

Nagu nähtub eelotsusetaotlusest, väitis Tesco Stores põhikohtumenetluses, et ELTL artiklil 157 ei ole vahetut õigusmõju sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas, kus võrdluse aluseks võetud töötajad teevad teistsugust tööd. Selle väite põhjendamiseks märgib põhikohtuasjas kostjaks olev äriühing Euroopa Kohtule esitatud seisukohtades, et erinevalt „võrdse töö“ kriteeriumist tuleb „võrdväärse töö“ kriteeriumi täpsustada liikmesriigi või liidu õiguse sätetes. Lisaks kinnitavad seda tõlgendust kaalutlused, mis Euroopa Kohus esitas 8. aprilli 1976. aasta kohtuotsuse Defrenne (43/75, EU:C:1976:56) punktides 18–23, ning tema hilisem kohtupraktika. Täpsemalt öeldes leiab see äriühing sisuliselt, et võrdväärse töö võrdlemise raames mees- ja naistöötajatele võrdse tasu maksmise põhimõttele viitamine lähtub väidetavast diskrimineerimisest, mida saab tuvastada üksnes ELTL artikli 157 sätetest täpsemate sätete alusel.

20

Kõigepealt tuleb märkida, et ELTL artikli 157 sõnastus ise seda tõlgendust ei toeta. Artikli sõnastuse kohaselt tagab iga liikmesriik mees- ja naistöötajatele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte rakendamise. Järelikult kehtestab see artikkel selgelt ja täpselt tulemuse saavutamise kohustuse ning on kohustuslik nii „võrdse töö“ kui ka „võrdväärse töö“ puhul.

21

Euroopa Kohus on juba otsustanud, et kuna ELTL artikkel 157 on sel viisil siduv, ei kehti mees- ja naistöötajate vahelise diskrimineerimise keeld mitte ainult ametiasutuste tegevuses, vaid laieneb ka kõigile kokkulepetele, mille eesmärk on palgatöö kollektiivne reguleerimine, samuti eraõiguslike isikute vahelistele kokkulepetele (8. mai 2019. aasta kohtuotsus Praxair MRC, C‑486/18, EU:C:2019:379, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

22

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt avaldab see säte vahetut õigusmõju, luues eraõiguslikele isikutele õigusi, mida liikmesriikide kohtud on kohustatud kaitsma (vt selle kohta 7. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Safeway, C‑171/18, EU:C:2019:839, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

23

Selles artiklis sätestatud põhimõttele võib seega tugineda liikmesriigi kohtutes eriti niisuguste diskrimineerimisvormide puhul, mis tulenevad otseselt õigusnormidest või kollektiivlepingutest, samuti juhul, kui tööd tehakse samas avalik-õiguslikus või eraõiguslikus asutuses või teenistuses (vt selle kohta 8. aprilli 1976. aasta kohtuotsus Defrenne, 43/75, EU:C:1976:56, punkt 40, ja 13. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Allonby, C‑256/01, EU:C:2004:18, punkt 45).

24

8. aprilli 1976. aasta kohtuotsuse Defrenne (43/75, EU:C:1976:56) punktides 18 ja 21–23 märkis Euroopa Kohus eelkõige, et diskrimineerimine, mis tuleneb õigusnormidest või kollektiivlepingutest, kuulub selliste diskrimineerimiste hulka, mida on võimalik tuvastada üksnes EMÜ asutamislepingu artiklis 119 (muudetuna EÜ artikkel 141, nüüd ELTL artikkel 157) sätestatud võrdse töö ja võrdse tasu kriteeriumide abil, erinevalt diskrimineerimisest, mida saab kindlaks teha ainult täpsemate rakendusnormide abil. Ta lisas, et sama kehtib ka olukorras, kus mees- ja naistöötajatele makstakse ebavõrdset tasu võrdse töö eest, mida tehakse samas avalik-õiguslikus või eraõiguslikus asutuses või teenistuses, ning et sellise olukorra esinemisel on kohtul võimalik tuvastada kõik faktilised asjaolud, mis võimaldavad tal hinnata, kas naistöötaja saab väiksemat tasu kui meestöötaja, kes täidab samasuguseid ülesandeid.

25

Euroopa Kohus on täpsustanud, et sellises olukorras on kohtul võimalik tuvastada kõik faktilised asjaolud, mis võimaldavad tal hinnata, kas naistöötaja saab väiksemat tasu kui meestöötaja, kes teeb võrdset või võrdväärset tööd (vt selle kohta 11. märtsi 1981. aasta kohtuotsus Worringham ja Humphreys, 69/80, EU:C:1981:63, punkt 23).

26

Veel on Euroopa Kohus otsustanud, et EMÜ asutamislepingu artikkel 119 (muudetuna EÜ artikkel 141, nüüd ELTL artikkel 157) näeb ette mees- ja naistöötajatele võrdse või kohtupraktika kohaselt võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte rakendamise (vt selle kohta 4. veebruari 1988. aasta kohtuotsus Murphy jt, 157/86, EU:C:1988:62, punkt 9).

27

Peale selle kehtestab nimetatud artikkel põhimõtte, mille kohaselt tuleb võrdse või võrdväärse töö eest maksta võrdset tasu olenemata sellest, kas seda tööd teeb mees või naine, ning selles põhimõttes leiab konkreetse väljenduse võrdsuse üldpõhimõte, mille kohaselt ei tohi võrreldavaid olukordi kohelda erinevalt ning erinevaid olukordi sarnaselt, välja arvatud siis, kui selline erinev kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (vt selle kohta 26. juuni 2001. aasta kohtuotsus Brunnhofer, C‑381/99, EU:C:2001:358, punktid 27 ja 28 ning seal viidatud kohtupraktika).

28

Samuti tuleb meenutada, et ELTL artiklis 157 kasutatud mõistete „võrdne töö“, „üks ja sama töökoht“ ning „võrdväärne töö“ ulatus on puhtkvalitatiivne, sest see on seotud üksnes asjaomaste isikute tegelikult tehtud töö laadiga (vt selle kohta 26. juuni 2001. aasta kohtuotsus Brunnhofer, C‑381/99, EU:C:2001:358, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Seega tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et vastupidi Tesco Storesi väidetule ei piirdu ELTL artikli 157 vahetu õigusmõju olukordadega, kus võrdlusalused eri soost töötajad teevad „võrdset tööd“, välistades „võrdväärse töö“.

30

Küsimuse, kas asjaomased töötajad teevad „võrdset tööd“ või „võrdväärset tööd“, nagu on silmas peetud ELTL artiklis 157, lahendab selles kontekstis kohus faktiliste asjaolude hindamise käigus. Seoses sellega olgu meenutatud, et liikmesriigi kohtul, kes on ainsana pädev faktilisi asjaolusid tuvastama ja hindama, tuleb kindlaks teha, kas nende töötajate tehtava töö konkreetset laadi arvestades võib seda tööd pidada võrdväärseks tööks (vt selle kohta 31. mai 1995. aasta kohtuotsus Royal Copenhagen, C‑400/93, EU:C:1995:155, punkt 42, ning 26. juuni 2001. aasta kohtuotsus Brunnhofer, C‑381/99, EU:C:2001:358, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

31

Lisaks olgu rõhutatud, et niisugust hinnangut tuleb eristada selle õigusliku kohustuse sisustamisest, mis tuleneb ELTL artiklist 157, mis – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 20 – kehtestab selgelt ja täpselt tulemuse saavutamise kohustuse.

32

Eeltoodud tõlgendust toetab ELTL artikliga 157 taotletav eesmärk kõrvaldada võrdse või võrdväärse töö puhul igasugune sooline diskrimineerimine töö tasustamise kõigis aspektides ja tingimustes.

33

Seoses sellega tuleb märkida, et selles sättes ette nähtud põhimõte, mille kohaselt mees- ja naistöötajatele makstakse võrdse või võrdväärse töö eest võrdset tasu, on üks liidu alustalasid (vt selle kohta 3. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Cadman, C‑17/05, EU:C:2006:633, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Veel olgu ühelt poolt rõhutatud, et ELL artikli 3 lõike 3 teise lõigu kohaselt edendab liit muu hulgas meeste ja naiste võrdõiguslikkust. Teiselt poolt on Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 23 ette nähtud, et kõikides valdkondades, kaasa arvatud tööhõive, töö ja palk, tuleb tagada naiste ja meeste võrdõiguslikkus.

35

Neid asjaolusid arvestades tuleb asuda seisukohale, et tõlgendus, mille kohaselt on ELTL artikli 157 vahetu õigusmõju puhul vaja eristada, kas mees- ja naistöötajatele võrdse tasu maksmise põhimõttele tuginetakse seoses „võrdse tööga“ või seoses „võrdväärse tööga“, võib kahjustada selle artikli soovitavat toimet ja artikliga taotletava eesmärgi saavutamist.

36

Lisaks olgu meenutatud, et kui võrdset või võrdväärset tööd tegevate töötajate tasustamise tingimustes täheldatud erinevusi ei saa omistada ühele ja samale allikale, siis puudub üksus, kes vastutab ebavõrdsuse eest ja kes võiks taastada võrdse kohtlemise, mistõttu ei kuulu selline olukord nimetatud sätte kohaldamisalasse (vt selle kohta 17. septembri 2002. aasta kohtuotsus Lawrence jt, C‑320/00, EU:C:2002:498, punktid 17 ja 18, ning 13. jaanuari 2004. aasta kohtuotsus Allonby, C‑256/01, EU:C:2004:18, punkt 46). Sellest järeldub, et olukord, kus võrdset või võrdväärset tööd tegevate eri soost töötajate tasustamise tingimusi saab omistada ühele ja samale allikale, kuulub ELTL artikli 157 kohaldamisalasse ning nende töötajate tööd ja töötasu võib võrrelda selle artikli alusel, isegi kui nad töötavad erinevates üksustes.

37

Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et ELTL artiklile 157 saab liikmesriigi kohtus tugineda vaidluses, mis põhineb võrdväärsel tööl, mida teevad eri soost töötajad, kellel on sama tööandja, selle tööandja erinevates tegevuskohtades, kui tööandja on niisugune üks ja sama allikas.

38

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et Tesco Stores on tööandjana üks ja sama allikas, kellele võib omistada tema kauplustes ja jaotuskeskustes töötavate töötajate tasustamise tingimused ja kes võib olla vastutav ELTL artikliga 157 keelatud võimaliku diskrimineerimise eest; seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

39

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb esimesele küsimusele vastata, et ELTL artiklit 157 tuleb tõlgendada nii, et sellel on vahetu õigusmõju eraõiguslike isikute vahelistes vaidlustes, milles väidetakse, et ei ole järgitud mees- ja naistöötajatele „võrdväärse töö“ eest võrdse tasu maksmise põhimõtet, mis on ette nähtud selles artiklis.

40

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele küsimusele vaja vastata.

41

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

ELTL artiklit 157 tuleb tõlgendada nii, et sellel on vahetu õigusmõju eraõiguslike isikute vahelistes vaidlustes, milles väidetakse, et ei ole järgitud mees- ja naistöötajatele „võrdväärse töö“ eest võrdse tasu maksmise põhimõtet, mis on ette nähtud selles artiklis.