18.5.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 177/16

Raportöör:

Petr ZAHRADNÍK

1.1.

Peamine üldine järeldus seisneb selles, et kui euroala soovib olla aktiivsem, tõhusam ja nähtavam rahvusvahelistes finantsasutustes, peab ta suurendama oma välisesindatust. See omakorda suurendaks euroala kaalukust rahvusvaheliste finantsasutuste silmis ja annaks kesksema koha rahvusvahelistel finantsturgudel. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendas oma seisukohti kõnealuses küsimuses (1) juba enne seda, kui Euroopa Komisjon avaldas siin vaadeldavad dokumendid.

1.2.

Komitee toetab mõlema arutluse all oleva dokumendi põhiideed, nimelt et pärast euroala sisemise juhtimissüsteemi märkimisväärset tugevdamist (eelkõige aastatel 2009–2014) on nüüd mõistlik seda tasakaalustada euroala esindatuse tõhustamisega maailmamajanduses. See oleks märk tugevdatud poliitilisest sambast, mis tagab tasakaalustatud seose ja ühtluse euroala toimimise sisemise sidususe ja välisvajaduste vahel ning toob endaga kaasa ka liikmesriikide majanduspoliitiliste paradigmade lähenemise.

1.3.

Samuti nõustub komitee seadma esikohale euroala välisesindatuse tugevdamise Rahvusvahelises Valuutafondis (IMF). Selleks on mitu põhjust, peamine neist on IMFi valitsev roll majanduse ülemaailmses juhtimises ja majanduspoliitika kujundamises, samuti tema konkreetne osalemine mitme ELi liikmesriigi päästepakettides viimastel aastatel.

1.4.

Samas aga peab komitee kavandatavat tõhustatud ELi või euroala välisesindatust kogu protsessi esimeseks sammuks, millele järgnevad sama üksikasjalikult määratletud meetmed sidemete edendamiseks teiste asjaomaste institutsioonidega, nagu Rahvusvaheliste Arvelduste Pank (BIS) või OECD, kes osalevad pangandusliidu ja kapitaliturgude liidu eesmärkide edendamises. Komitee teeb ettepaneku, et Euroopa Komisjon, pidades oma strateegias edaspidigi prioriteetseks euroala välisesindatuse tugevdamist IMFis, töötaks välja stsenaariume, kuidas tugevdada ja tõhustada sidemeid ka muude asjakohaste rahvusvaheliste organisatsioonidega, võttes eelkõige arvesse nende pädevusvaldkondi.

1.5.

Komitee nõustub üldjoontes lõppeesmärgiga kehtestada ühisesindaja koht IMFis hiljemalt 2025. aastaks, nagu on osutatud euroala välisesindatuse ettepanekus, ning selle saavutamise kavaga. Komitee toetab ka Euroopa Komisjoni üleskutset Euroopa Parlamendile ja nõukogule saavutada konsensus, mis võimaldab viimasel vastu võtta üldiselt soodne otsus pakutud lähenemisviisi kohta.

1.6.

Sellega seoses kutsub komitee samuti üles selgelt ja üheselt määratlema euroala välisesindatuse ülesanded ning siduma selle kooskõlastatult rolliga, mida EL etendab tervikuna (ühtse turu ühtsuse säilitamise eesmärgil). Komitee arvates hõlmab kavandatav euroala esindatus IMFis teemasid, mis tegelikult ega sisuliselt ei piirdu ainult euroala endaga, vaid on väga olulised ka kogu ELile ja selle liikmesriikidele. Samal ajal toetab komitee ideed, et seoses euroala välisesindatusega käsitletaks ka selle tulevast laienemist. Selline kooskõlastamine võib olla täiendav põhjus ja stiimul otsuste hindamisel mõne liikmesriigi valmiduse kohta liituda euroalaga.

1.7.

Komitee nõustub kolmeetapilise stsenaariumi põhiosadega, mille eesmärk on saavutada 2025. aastaks ühisesindaja koht IMFis, ning selle eesmärgini viivate üleminekuetappidega. Tuleb aga avaldada vastavat poliitilist survet tagamaks, et liikmesriigid täidaksid sellest tulenevad kohustused õigeaegselt.

1.8.

Samuti toetab komitee ettepanekut töötada välja korraldus euroala huvide eest seisva esindaja ametikoha loomiseks eelkõige IMFis, kuid ka teistes olulistes finantsasutustes Brüsselis (muutes IMFiga seotud küsimustega tegeleva allkomitee täieõiguslikuks majandus- ja rahanduskomitee allkomiteeks). Euroala ühiste huvide esindamise üksus peaks olema ka Washingtonis ning tuleks tagada sõnaselge ja tõeline koordineerimine euroalasse mittekuuluvate riikidega.

1.9.

Komitee eeldab, et kavandatav kord toob kaasa parema ja põhjalikuma koordineerimise liikmesriikide vahel majanduspoliitika ja selle välismõõtme vallas, ning eeldab selle vastavat koordineerimist asjakohaste ELi institutsioonide ja asutuste vahel, tagades samuti maksimaalse läbipaistvuse.

1.10.

Komitee arvates keskendutakse mõlemas dokumendis suuresti küsimuse menetluslikele ja korralduslikele või seadusandlikele/õiguslikele aspektidele. Komitee soovitab lisada majandusanalüüs ning lühike avaldus oodatava kasu ja mõju kohta pärast selle rakendamist.

1.11.

Komitee nõustub kavandatavate aruannete korrapärase esitamisega alates 2017. aasta kevadest edusammude kohta tugevdatud euroala välisesindatuse saavutamisel.

2.1.

Käesolevas arvamuses võetakse kokku tähelepanekud kahe dokumendi kohta, mis avaldati 21. oktoobril 2015. aastal meetmepaketi osana Euroopa majandus- ja rahaliidu lõpuleviimiseks. Dokumentides käsitletakse paketi keskset küsimust – euroala välisesindatust. Pakett on kavandatud 2025. aastal soovitud eesmärkide saavutamiseks vajalikest üksteist mõjutavatest ja tingimuslikest sammudest koosneva süsteemina.

2.2.

Põhiidees lähtutakse olemasolevatest ettepanekutest luua tihe ja toimiv majandus- ja rahandusliit (november 2012) ning seda on veelgi rõhutatud 2015. aasta juunis avaldatud viie juhi aruandes.

2.3.

Arutluse all olevates dokumentides peetakse enesestmõistetavaks, et IMF on peamine institutsioon, mille suhtes tuleks euroala välisesindatust tugevdada.

2.4.

Ühisesindaja kohaga euroala oleks võimeline suhtlema IMFiga ühehäälselt neis küsimustes, milles ELi poliitika on suurel määral kooskõlastatud, täpsemalt majandus- ja eelarvepoliitika, makromajanduslik järelevalve, vahetuskursi poliitika ja finantsstabiilsus.

2.5.

Ettepanek vastuseks sellisele olukorrale on luua ühtlasem ja tõhusam euroala välisesindatus IMFis, tuginedes strateegiale, mille kohaselt tuleb stsenaariumis võimalikult kiiresti kokku leppida ja seda sammhaaval rakendada. Kavandatud on kolm etappi.

2.6.

Euroala välisesinduse tugevdamise põhimõtet on vaja rakendada läbipaistvalt, teavitades avalikkuse asjaomaseid rühmi korrapäraste eduaruannete kaudu.

2.7.

Euroala ühtne esindatus IMFis 2025. aastal, nagu lõpuks kavandatud, on kindlaks määratud vastavalt otsuse ettepaneku (COM(2015) 603 final) õigussätetele:

2.8.

Euroala laienemise korral tehakse vajalikud muudatused kooskõlas euroalasse mittekuuluvate riikidega ning kohendatakse esindatust vastavalt.

3.1.

Esimeses arutluse all olevas dokumendis keskendutakse peamiselt menetluslikele ja korralduslikele küsimustele, teises vormitakse selle sisu eelnõuks. Mõlemad kujutavad endast põhjalikku panust euroala poliitilise samba loomisse ning euroala käsutuses olevate sise- ja välisvahendite tasakaalu tagamisse. Ühel häälel rääkimine euroala välisesindatuses tugevdab euroala kooskõlastamist ja ühtsust ning aitab kaasa euroala eri liikmete majanduspoliitikate vastastikusele lähenemisele. Kõnealuse visiooni täitmiseks ja elluviimiseks on vaja suuremat vastutust tihedama integratsiooni ja institutsioonide tugevdamise näol.

3.2.

Ajavahemikul 2009–2014 võeti vastu enneolematu hulk meetmeid ELi majanduspoliitika koordineerimiseks. (Sinna kuulub Euroopa poolaasta tsüklilise protsessi rakendamine, stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirjade muutmine, esimese ja teise majanduse juhtimise paketi vastuvõtmine, majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping (fiskaalkokkulepe), Euroopa stabiilsusmehhanism (ESM), pangandusliit ja kapitaliturgude liit). Enamikuga meetmetest toetati euroala puuduvaid alustalasid või lühiajaliste päästemeetmete vastuvõtmist, et vastata kiireloomulistele majanduslikele ja fiskaalpoliitilistele vajadustele. Pika aja pärast saabus 21. oktoobril 2015. aastal pärast viie juhi aruannet avaldatud meetmete pakett ambitsioonikate, tulevikku suunatud põhimõtetega, et arendada ja parandada euroala institutsioonilist keskkonda ja õiguslikke vahendeid ning euroala ülesehitust, mida kõnealuste meetmete rakendamise abil tuleks tõhustada ja tihedamalt integreerida.

3.3.

Aastatel 2009–2014 võetud meetmed keskendusid peamiselt euroala sisemise toimimise tugevdamisele. Seetõttu ei suudetud vastava välisesindatuse korraldamisel arvestada selle ühe suureneva tähtsusega ega majanduspoliitika ühtlustamisel toimunud nihkega. Euroala positsioon rahvusvahelistes finantsasutustes ja lõpptulemusena rahvusvahelistel finantsturgudel kahanes suhtelises arvestuses või ta ei suutnud ära kasutada oma potentsiaali. Sellest järeldub, et euroala täiustatud väline tegevus peab olema välismaailmas tajutav ning olema ühtsem ja ühendatud ülemaailmsesse finantssüsteemi.

3.4.

Euroala välisesindatust tuleks käsitleda laiemas poliitilises kontekstis, mis oli viie juhi aruande ajendiks. Sellest võib järeldada, et

3.5.

Võib väita, et kui euroala välisesindatust ei looda, siis euroala potentsiaal ülemaailmse majandus- ja rahapoliitika kujundamisel võib jääda kasutamata ning euro atraktiivsus tehingute, investeeringute ja reservvaluuta puhul rahvusvahelisel tasandil jääda piiratuks.

3.6.

IMFile keskendumise vajadus tuleneb tugevast vastastikusest täiendamisest ELi ja IMFi majanduspoliitika ja kasutatavate vahendite vahel praegu, mil neid on oluliselt tugevdatud ja kooskõlastatud ELis ja eriti euroalas (2). IMF on määrava tähtsusega institutsioon maailmamajanduse juhtimises ning on koostöös Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpangaga etendanud tähtsat rolli majandus- ja võlakriisis olevate liikmesriikide päästmiskavade kujundamisel ja rakendamisel. IMFi roll kasvab jätkuvalt ning koostöö vajadust tema ja euroala vahel nähakse nüüd palju laiemalt ja mitmekülgsemalt kui üksiku liikmesriigi piiratud vaatenurgast. Samal ajal juhib komitee tähelepanu asjaolule, et kui euroalal oleks algusest peale olnud oma Euroopa Valuutafond, nagu kavandati esialgsetes ettepanekutes enne Euroopa Rahasüsteemi loomist 1970. aastate lõpus, siis võinuks see kriisi ajal täita täpselt sama osa, mida tegelikkuses lõpuks täitis IMF.

3.7.

Tugevamat ja tõhusamat euroala välisesindatust tõkestavad arvukad takistused, mis on nõuetekohaselt kindlaks määratud ja hinnatud:

3.8.

Muu hulgas seoses eespool märgituga võib esitada põhimõttelise märkuse arutluse all olevate dokumentide teema kohta: mõlema dokumendi sisu elluviimiseks on vaja tihedat kooskõlastamist mitmes aspektis ehk sisemiste ja väliste vahendite vahel, mis on euroala käsutuses oma struktuuri ja toimimise tõhustamiseks, majanduspoliitikate ühtlustamiseks ning ühtekuuluvuse ja lähenemise suurendamiseks; euroala riikide ja nende liikmesriikide vahel, kus eurot ei ole kasutusele võetud (ettevalmistatud menetlusega euroala laienemise puhuks); euroala välisesindatuse eri vormide vahel (rahandusküsimused, struktuuripoliitika, pangandus ja finantsturg, majanduspoliitika). Kooskõlastamise põhimõtete lähtepunktiks võib pidada tõika, et euro on Euroopa Liidu rahaühik.

3.9.

Teine üldine küsimus on vajadus tasakaalustada dokumentides järgitavaid menetluslikke, haldusalaseid ja seadusandlikke põhimõtteid vastavate majanduslik-analüütiliste ja poliitiliste argumentidega.

4.1.

Kooskõlas eespool esitatud üldiste märkustega oleks soovitav koostada selge skemaatiline joonis, mis näitab seost uue ELi majanduse juhtimise ja IMFi ning võimaluse korral teiste institutsioonide poliitika vahel, sarnaselt näiteks Euroopa poolaasta rakendamise ja täitmise ajakava ja programmiga, et muuta küsimuse arutamine läbipaistvamaks ja kaasavamaks.

4.2.

Samuti on soovitatav koostada stsenaarium sisemiseks koordineerimiseks asjaomaste ELi institutsioonide ja asutuste vahel, et saavutada tõhus koostoime nende vahel eeskirjade ja menetluste paindlikkuse osas, iseäranis kõnealuse kontseptsiooni rakendamise ettevalmistamise ja üleminekuetappides ning euroala laienemisel. Selleks, et tagada maksimaalne läbipaistvus ja vastutus, nagu nõutakse komisjoni teatises, peaks Euroopa Parlamendil ja Euroopa Kohtul olema oma osa kõnealustes küsimustes kooskõlas ühenduse meetodiga otsuste tegemisel.

4.3.

Euroala välisesindatuse laiendamise ettepanek on osa paketist, mis sõnastab uuesti Euroopa poolaasta ning millega luuakse riiklikud konkurentsivõime nõukogud ja Euroopa Eelarvenõukogu. Eelkõige nõuavad need sammud ELi ja euroala esindatust teistel asjakohastel foorumitel. Kõnealuse küsimuse puhul näib olevat kasulik tõhustada koostoimet OECD, G7 riikide, G20 riikide, Rahvusvaheliste Arvelduste Panga ja Maailmapangaga. Need meetmed puudutavad makromajanduspoliitika rakendamist ja kooskõlastamist, finantseeskirjade reformimist ning maksustamise läbipaistvust (millega seoses ELi ja euroala esindavad Euroopa Ülemkogu eesistuja, Euroopa Komisjoni president, eurorühma esimees, Euroopa Komisjoni esindajad, Euroopa Keskpank ning G7 ja G20 rühmadesse kuuluvate riikide ministrid) ning pangandusliidu ja kapitaliturgude liidu loomisega seonduvaid ja muid olulisi küsimusi. Nende hulka võiks kuuluda ka teisi institutsioone, nagu Aasia Taristuinvesteeringute Pank (AIIB), kus üsna paljud ELi liikmesriigid on esindatud.

4.4.

Eespool esitatud kogemustest selgub, et vajadus euroala tõhusama välisesindatuse järele kujutab endast esimest ja hädavajalikku sammu ELi ühisvaluuta mõjuvõimu, osatähtsuse ja maine tugevdamiseks maailmamajanduses. Samm tuleb teha majandus- ja rahaliidu väljakujundamise projekti raames ning selle edu sõltub olulisel määral euroala tegelikest majandustulemustest ja kõigi asjaomaste majanduspoliitiliste meetmete rakendamise kvaliteedist.