Accept Refuse

EUR-Lex Access to European Union law

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 32014D0882

2014/882/EL: Komisjoni otsus, 20. november 2013 , Riigiabi nr SA 16237 (C58/02) (ex N118/02) kohta, mida Prantsusmaa on andnud ettevõttele SNCM (teatavaks tehtud numbri C(2013) 7066 all) EMPs kohaldatav tekst

OJ L 357, 12.12.2014, p. 1–50 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

In force

ELI: http://data.europa.eu/eli/dec/2014/882/oj

12.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 357/1


KOMISJONI OTSUS,

20. november 2013,

Riigiabi nr SA 16237 (C58/02) (ex N118/02) kohta, mida Prantsusmaa on andnud ettevõttele SNCM

(teatavaks tehtud numbri C(2013) 7066 all)

(Ainult prantsuskeelne tekst on autentne)

(EMPs kohaldatav tekst)

(2014/882/EL)

EUROOPA KOMISJON,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, (1) eriti selle artikli 108 lõike 2 esimest lõiku,

võttes arvesse Euroopa Majanduspiirkonna lepingut, eriti selle artikli 62 lõike 1 punkti a,

olles kutsunud huvitatud isikuid üles esitama märkusi vastavalt eespool nimetatud artiklitele (2) ja võttes nende märkusi arvesse

ning arvestades järgmist:

I.   MENETLUS

(1)

Prantsusmaa teatas 18. veebruaril 2002 komisjonile kavast anda ümberkorraldusabi ettevõttele Société Nationale Maritime Corse-Méditerranée (edaspidi „SNCM”); kava täiendati 3. juulil 2002 (3). Kõnealune ümberkorralduskava võeti vastu pärast seda, kui Prantsuse ametiasutused olid 20. detsembril 2001 teatanud ettevõtja Compagnie Générale Maritime et Financière (edasipidi: „CGMF”) (4) poolt SNCMile päästmisabina tehtud 22,5 miljoni euro suurusest sularaha ettemaksest. Komisjon lubas 17. juuli 2002. aasta (5) (edaspidi „2002. aasta otsus”) anda SNCMile päästmisabi EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikes 3 sätestatud abi esialgse uurimismenetluse raames. Kõnealune ümberkorraldusabi seisnes SNCMi rekapitaliseerimises 76 miljoni euro ulatuses ettevõtja CGMF kaudu.

(2)

Komisjon teatas 19. augusti 2002. aasta kirjaga Prantsuse ametiasutustele oma otsusest algatada nõukogu määruse (EÜ) nr 659/1999 (6) artikliga 6 ette nähtud ametlik uurimismenetlus (7) kooskõlas EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikega 2.

(3)

Prantsuse ametiasutused edastasid 8. oktoobril 2002 (8) komisjonile oma märkused 19. augusti 2002. aasta otsuse (9) kohta.

(4)

Prantsuse ametiasutuste taotlusel korraldati komisjoni talitustega töökoosolekud 24. oktoobril 2002, 3. detsembril 2002 ja 25. veebruaril 2003.

(5)

Menetluse algatamise raames esitas komisjonile oma märkused kaks ettevõtjat, nimelt Corsica Ferries France (edaspidi „CFF”) 8. jaanuaril 2003 (10) ja kontsern Stef-TFE (edaspidi „STIM”) 7. jaanuaril 2003, samuti mitu Prantsusmaa haldusüksust 18. detsembril 2002 ning 9. ja 10. jaanuaril 2003. Komisjon edastas need märkused 13. ja 16. jaanuari ning 5. ja 21. veebruari 2003. aasta kirjaga Prantsusmaale märkuste esitamiseks.

(6)

Prantsuse ametiasutused esitasid komisjonile oma märkused ettevõtjate CFF ja STIM märkuste kohta 13. veebruaril (11) ja 27. mail 2003 (12).

(7)

Komisjoni talitused esitasid 16. jaanuaril 2003 taotluse lisateabe saamiseks, millele Prantsuse ametiasutused vastasid 21. veebruaril 2003.

(8)

Prantsuse ametiasutused esitasid 10. veebruari 2003. aasta kirjaga (13) argumendid, mille eesmärk oli näidata, et kõnealuse abikava puhul oli igas punktis kinni peetud ühenduse suunistest raskustes olevate äriühingute (14) päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta (edaspidi „1999. aasta suunised”).

(9)

Komisjoni taotlusel esitasid Prantsuse ametiasutused 25. veebruaril 2003 (15) koopia SNCMi ja kontserni STIM siduvast aktsionäride lepingust.

(10)

Komisjon kiitis otsusega 2004/166/EÜ (16) (edaspidi „2003. aasta otsus”) teatavatel tingimustel heaks SNCMile kahes jaos makstava ümberkorraldusabi andmise, millest esimene osa on 66 miljonit eurot ja teine osa kuni 10 miljonit eurot, sõltuvalt sellest, kui suur on pärast 2003. aasta otsuse vastuvõtmist põhivara võõrandamisest saadud puhastulu. Esimese osa maksmiseks anti luba 2003. aasta otsusega.

(11)

CFF esitas 13. oktoobril 2003 Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtule (edaspidi „Üldkohus”) taotluse 2003. aasta otsuse tühistamiseks (kohtuasi T-349/03).

(12)

Oma otsusega 2005/36/EÜ (17) (edaspidi „2004. aasta otsus”) nägi komisjon ette, et Prantsusmaa 23. juunil 2004 taotletud muudatused, nimelt laevade Aliso ja Asco ümbervahetamine nende laevade loetelus, mida SNCMil on lubatud kasutada pärast 2003. aasta otsuse vastuvõtmist, ning laeva Aliso müümine laeva Asco asemel, ei seadnud kahtluse alla 2003. aasta otsusega lubatud ümberkorraldusabi vastavust ühisturu nõuetele.

(13)

Komisjon kiitis 16. märtsi 2005. aasta otsusega (edaspidi „2005. aasta otsus”) (18) heaks ümberkorraldusabi teise osa maksmise 3,3 miljoni euro ulatuses, mille tulemusel kasvas lubatud ümberkorraldusabi kogusumma 69,3 miljonile eurole.

(14)

15. juunil 2005 tühistas Üldkohus 2003. aasta otsuse kohtuasjas T-349/03 (19) miinimumiga piirduva abi ebaõige hindamise tõttu.

(15)

Prantsuse ametiasutused edastasid 25. oktoobril 2005 komisjonile teavet (20) ettevõtte finantsolukorra kohta alates ümberkorraldusabi projektist teatamisest 18. veebruaril 2002.

(16)

Prantsuse ametiasutused esitasid 17. novembril 2005 (21) teavet 2002. aasta ümberkorralduskava ajakohastamise ning SNCMi omakapitali taastamise kohta (22).

(17)

Prantsuse ametiasutused edastasid 15. märtsil 2006 (23) komisjonile kokkuvõtliku teatise turu, äriplaani (tulude osa) ja eeldatava kasumiaruande kohta. Muud dokumendid esitati komisjoni talitustele 28. märtsil 2006 ja 7. aprillil 2006 (24). Viimati nimetatud kirjaga kutsusid Prantsuse ametiasutused komisjoni muu hulgas üles arvesse võtma, et kuna osa 2002. aasta ümberkorraldusabist, eelkõige selle 53,48 miljoni euro suurune summa, on oma olemuselt „avaliku teenindamise hüvitamine”, ei saa seda liigitada ümberkorralduskava raames võetavaks meetmeks ning seda ei tuleks abina käsitada Altmarki kohtupraktika (25) alusel või siis tuleks see EÜ asutamislepingu artikli 86 lõike 2 alusel liigitada iseseisvaks ja ümberkorralduskavast sõltumatuks meetmeks.

(18)

21. aprillil 2006 sai komisjon nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 (26) artikli 4 kohase teatise kavandatava koondumise kohta, mille raames ettevõtjad Veolia Transport (edaspidi „VT”) (27) ja Butler Capital Partners (edaspidi „BCP”) omandavad SNCMi (28) üle ühiskontrolli. Komisjon otsustas teavitatud toimingut mitte vaidlustada ja kinnitas selle oma 29. mai 2006. aasta otsusega (29) ühisturuga kokkusobivaks.

(19)

Prantsuse ametiasutused edastasid komisjonile 21. juunil 2006. aastal majandus-, rahandus- ja tööstusministri 26. mai 2006. aasta otsuse, (30) milles käsitleti Prantsusmaa riikliku raudtee-ettevõtja (edaspidi „SNCF”) otsustatud finantstehingute heakskiitmist, ja 26. mai 2006. aasta dekreedi nr 2006-606 SNCM i ülekandmise kohta erasektorisse.

(20)

7. juunil 2006 (31) edastati komisjonile teave avaliku teenindamise delegeerimise ja Korsika transporditeenusega seotud sotsiaalabi kohta.

(21)

Komisjon teatas oma 13. septembri 2006. aasta kirjaga Prantsuse ametiasutustele oma otsusest algatada seoses SNCMi kasuks võetud uute meetmete ja ümberstruktureerimiskavaga, millest anti teada 2002. aastal, EÜ asutamislepingu artikli 88 lõikega 2 ja määruse (EÜ) nr 659/1999 artikliga 6 ette nähtud ametlik uurimismenetlus (32) (edaspidi „2006. aasta otsus”).

(22)

Prantsusmaa esitas 2006. aasta otsuse järel 16. novembril 2006 komisjonile oma märkused (33).

(23)

Kuna teatavad huvitatud isikud olid komisjonilt taotlenud oma märkuste esitamise tähtaja pikendamist ühe kuu võrra, (34) otsustas komisjon anda seda lisaaega kõikidele huvitatud isikutele (35).

(24)

Komisjon sai ettevõtjatelt CFF (36) ja STIM (37) märkused, mille ta edastas Prantsuse ametiasutustele 20. veebruari 2007. aasta kirjaga. Samuti esitas üks kolmas huvitatud isik oma märkused, mis samuti edastati Prantsuse ametiasutustele ning mille kõnealune kolmas isik võttis 28. mail 2008 tagasi.

(25)

Prantsuse ametiasutused esitasid 30. aprillil 2007 (38) oma märkused kolmandate huvitatud isikute märkuste kohta.

(26)

20. detsembril 2007 esitas CFF lisaks 15. juunil 2007 ja 30. novembril 2007 saadetud teabele komisjonile kaebuse SNCMi kohta. See kaebus on esitatud seoses 2007. aasta juunis Korsika territoriaalühenduse ja kontserni Compagnie Méridionale de Navigation-SNCMi vahel ajavahemikuks 2007–2013 alla kirjutatud uue avaliku teenindamise delegeerimislepingu artikliga 3. CFFi arvates annaks nimetatud klausli rakendamine SNCMile 2007. aastaks uusi finantsvahendeid 10 miljoni euro ulatuses. Samuti oleks SNCMile avaliku teenindamise kohustuste alusel makstav hüvitis riigiabi ning pealegi ebaseaduslik, kuna sellest ei ole komisjonile teatatud.

(27)

Komisjon teavitas huvitatud isikuid oma otsusest pikendada kolmandate isikute märkuste esitamise tähtaega kuni 14. märtsini 2008.

(28)

Komisjon edastas 26. märtsil 2008 huvitatud kolmandate isikute märkused Prantsusmaale, kes esitas oma märkused 28. märtsil 2008, 10. aprillil 2008 ja 28. aprillil 2008.

(29)

Komisjon oli oma 8. juuli 2008. aasta otsuses seisukohal, et 2006. aasta uued meetmed ei kujuta endast riigiabi EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses ja et 2002. aastal teavitatud meetmed olid ühisturuga kokkusobivad.

(30)

Üldkohus tunnistas selle otsuse 11. septembril 2012 (39) osaliselt kehtetuks. Üldkohus oli seisukohal, et 2006. aastal elluviidud meetmeid käsitlevates komisjoni järeldustes oli ilmseid hindamisvigu. Seoses 2002. aasta ümberkorraldusmeetmetega oli kohus seisukohal, et nende analüüs tuleks läbi vaadata, kuna kehtetuks tunnistatud otsus põhines asjaolul, et 2006. aasta meetmed ei sisaldanud abi.

(31)

Kehtetuks tunnistamata jääb ainult aastatel 1991–2001 SNCMile avaliku teenuse osutamise kohustuse hüvitamiseks antud 53,4 miljoni euro suuruse abi kokkusobivaks tunnistamine. Seega ei käsitleta käesolevas otsuses nimetatud punkti.

(32)

Seetõttu peab komisjon vastu võtma veel ühe lõpliku otsuse. Otsida ei tuleks kehtetuks tunnistatud otsuse vastuvõtmise kuupäeva järgseid elemente. Pärast otsuse kehtetuks tunnistamist pidi komisjon ühelt poolt hindama, kas mõned kõne all olevad meetmed vastavad turumajanduses tegutseva erainvestori käitumisele ja teiselt poolt – tingimusel, et uuritud meetmed sisaldavad riigiabi –, kas täidetud on asjaomaste suuniste seatud kokkusobivustingimused. Nende kahe uurimise puhul saab komisjon vastavalt kohtupraktikale (40) võtta arvesse ainult teavet, mis oli tema valduses kehtetuks tunnistatud otsuse vastu võtmise kuupäeval ehk 8. juulil 2008 (41).

(33)

13. novembril 2012 toimus koosolek, kus osalesid komisjon, Prantsuse ametiasutused ja SNCMi esindajad.

(34)

Prantsuse ametiasutused taotlesid 6. detsembri 2012. aasta ja 5. veebruari 2013. aasta kirjadega kaks korda otsust taasalgatada menetlus järgmistel põhjustel: täpsustades turumajanduses tegutseva teadliku erainvestori kriteeriume, oleks Üldkohus langetanud kohtupraktikas uuendusliku otsuse, mis oleks kaasa toonud vajaduse taasalgatada ärakuulamismenetlus. Komisjon lükkas 15. jaanuari ja 13. veebruari 2013. aasta kirjadega need taotlused tagasi, rõhutades, et menetlust võib jätkata sellest täpsest hetkest, mil ebaseaduslik tegevus toimus, ja meenutades, et 2006. aasta algatamise otsuses ei olnud midagi ebaseaduslikku. Samas teavitas ta Prantsuse ametiasutusi, et neil oleks soovitatav saata komisjonile kõik täiendavad teabeelemendid, olgu see arutelu, analüüsi või mis tahes muu dokumendi vormis, mida ametiasutused kohaseks peavad.

(35)

Prantsuse ametiasutused saatsid komisjonile 16. mail 2013. aastal teabekirja.

(36)

Ka SNCM taotles 19. juuni 2013. aasta kirjaga Prantsuse ametiasutustega sarnastel põhjustel ametliku uurimismenetluse taasalgatamist. Komisjon lükkas selle taotluse 10. juuli 2013. aasta kirjaga tagasi. Samas teavitati SNCMi, et tal oleks soovitatav saata komisjonile kõik täiendavad teabeelemendid, olgu see arutelu, analüüsi või mis tahes muu dokumendi vormis, mida ametiasutused kohaseks peavad.

(37)

SNCM saatis 27. augustil 2013 teabekirja ja uue aruande SNCMi müügi kohta.

II.   KIRJELDUS

2.1.   KÄESOLEVA OTSUSEGA HÕLMATUD MEETMETEST KASUSAAJAD

(38)

Käesoleva otsusega hõlmatud meetmetest kasusaaja on SNCM, kellele kuulub merendussektoris mitu tütarettevõtet ning kes teostab reisijate, kerg- ja raskeveokite merevedu Prantsusmaa mandriosa ja Korsika, Itaalia (Sardiinia) ning Magribi riikide (Alžeeria ja Tuneesia) vahel.

(39)

SNCM on äriühing, mis loodi 1850. aastal asutatud ettevõtjate Compagnie générale transatlantique ja Compagnie de navigation mixte ühinemisel 1969. aastal. Varem Compagnie générale transméditerranéenne’i nime kandnud äriühingule anti 1976. aastal nimi Société nationale maritime Corse-Méditerranée, pärast seda kui Société nationale des chemins de fer (SNCF) oli selles äriühingus omandanud kapitaliosaluse. Prantsuse valitsus oli kõnealuse ettevõtja valinud Korsikaga territoriaalse järjepidevuse põhimõtte rakendamiseks, nimelt mereveotariifide ühtlustamiseks SNCFi raudteetranspordi tariifidega 31. märtsil 1976. aastal 25 aastaks sõlmitud kokkuleppe alusel. Prantsuse valitsus oli juba varasema, 23. detsembril 1948 sõlmitud kokkuleppega teinud ettevõtjale Compagnie générale transatlantique ülesandeks Korsika liinide teenindamise.

(40)

SNCMi rekapitaliseerimisest teatamise ajal 2002. aastal oli SNCFil selles 20 % ja CGMFil 80 % osalus. SNCMi kapitali avamisel 30. mail 2006 (vt käesoleva otsuse punkt 18) kuulusid äriühingutele BCP ja VT vastavalt 38 % ja 28 % SNCMi kapitalist, CGMFile jäi kapitaliosalusest kuni 25 % (9 % kapitalist on reserveeritud palgatöötajatele).

(41)

2008. aastal olid SNCMi peamised tütarettevõtted Compagnie Méridionale de Navigation (edaspidi „CMN”), (42) Compagnie Générale de Tourisme et d’Hôtellerie (CGTH), (43) Aliso Voyage, (44) Sud-Cargos, (45) Société Aubagnaise de Restauration et d’Approvisionnement (SARA), (46) Ferrytour  (47) ja Les Comptoirs du Sud  (48).

(42)

Pärast kiirlaevade Aliso ja Asco (49) võõrandamist vastavalt 2004. aasta septembris ja 2005. aasta mais kuulub SNCMi laevastikku kümme laeva (viis praamlaeva, (50) neli reisi- ja kaubalaeva (last ja reisijad) (51) ning üks kiirlaev, mis väljuvad peamiselt Nice’ist), (52) millest seitse on eraomandis (53).

(43)

Täielikkuse huvides tuleb meenutada, et regulaarseid mereveoteenuseid Prantsusmaa mandriosa ja Korsika sadamate vahel on alates 1948. aastast osutatud avaliku teenindamise raames ning SNCM ja CMN olid asjaomase kontsessiooni valdajad aastatel 1976–2001 esialgselt 25 aastaks sõlmitud raamlepingu alusel. Kooskõlas kehtivate ühenduse eeskirjadega (54) ning Korsika territoriaalühenduse korraldatud Euroopa riigihanke (55) tulemusel võitsid SNCM ja CMN ühiselt avaliku teenindamise delegeerimislepingu Korsika liinide (56) teenindamiseks lähtekohaga Marseillest, mille eest makstakse ajavahemikul 2002–2006 rahalist hüvitist.

(44)

Kõnealune avaliku teenindamise delegeerimisleping lõppes 2006. aasta lõpus ning pärast Euroopa tasandil uue riigihanke korraldamist (57) anti eespool nimetatud mereveoteenuse osutamise õigus rühmale SNCM-CMN alates 1. maist 2007 kuni 31. detsembrini 2013 umbes 100 miljoni euro suuruse toetuse eest aastas.

(45)

Samal ajal on kõigile Toulonist ja Nice’ist väljuvaid Korsika liine teenindavatele ettevõtjatele pandud kohustused seoses ülesõitude sagedusega. Nendel liinidel saavad Korsika elanikud ning teised reisijad alates 2002. aastast kuni 2013. aastani komisjoni 2. juuli 2002. aasta (58) ja 24. aprilli 2007. aasta (59) otsuste alusel makstavat sotsiaalabi.

2.2.   KONKURENTSIALANE TAUST

(46)

SNCM tegutseb peamiselt kahes eraldiseisvas valdkonnas: reisijate- ja kaubaveo valdkonnas. Ta teenindab ühelt poolt transpordiühendust Korsika ja Magribi riikidega Prantsusmaast lähtuvalt ning teiselt poolt kõrvaltegevusena transpordiühendust Itaalia ja Hispaaniaga.

2.2.1.   Transpordiühendus Korsikaga

2.2.1.1.   Reisijatevedu

(47)

Reisijateveo vallas on Korsika transpordiühenduse turg suurel määral hooajalise iseloomuga. Seda turgu iseloomustab veoteenuse tihe kasutus kõrghooajal, mis võib olla kuni kümme korda suurem kui kõige vaiksemal kuul, mis nõuab ettevõtjatelt nende kõrghooaegadega toimetulekuks suuremat laevastikku. Pool käibest saadakse juulis ja augustis. Peale selle on koormus isegi kõrghooaja siseselt jaotunud ebaühtlaselt sõltuvalt sõidusuunast: näiteks juulis väljuvad laevad mandrilt täislastis, tagasi tulles on need aga peaaegu tühjad. Seetõttu on laevade aastased keskmised täituvusmäärad suhteliselt madalad.

(48)

SNCM on esimene Korsikat Prantsusmaa mandriosaga ühendav ettevõtja. Üldjoontes toimub kaks kolmandikku tema tegevusest Marseille ja Korsika vahelisel suunal avaliku teenindamise delegeerimise raames ja tegevuse viimase kolmandiku moodustavad transpordiühendused, millel on mõni muu lähte- või sihtkoht (Nice–Korsika, Toulon–Korsika, rahvusvahelised liinid Sardiiniasse või Magribi riikidesse).

(49)

SNCM on oma põhitegevusalal olnud pikka aega monopoolses seisundis. Alates 1996. aastast on talle siiski hakatud pakkuma konkurentsi, mis on väga kiiresti arenenud. Seega on mandri ja Korsika vaheliste mereühenduste vallas praegu suurim ettevõtja äriühing CFF ning tema turuosa kasvab. Kuigi CFF on turul olnud alles alates 1996. aastast, on tema reisijateveoga seotud tegevus kasvanud aastatel 2000–2005 44 % aastas ning see kasv jätkub. 2008. aastal sõitis peaaegu […] (60) % mandri ja Korsika vahel liikuvatest merereisijatest CFFi laevaga, samas kui ainult […] (60) % sõidab SNCMi laevaga; ülejäänud reisijaid ehk […] (60) % veab CMN.

(50)

CFFi 2000. aastast alates saavutatud positsioon asjaomasel turul väljendub ka hooaegade kaupa Korsika ja Prantsusmaa mandriosa vahel veetud reisijate arvus. Alltoodud graafikust ilmneb, et CFFi turuosa on kasvanud 45 %lt 2000. aastal 70 %le 2007. aastal ning SNCMi turuosa on samal ajavahemikul vähenenud 53 %lt 26 %le, kusjuures erinevus ületab üks miljon transporditud reisijat.

Joonis

Hooajal (mai–september) Prantsusmaa mandriosa ja Korsika vahel veetud reisijate arv – aastad 2000–2007

Image

Allikas:

Korsika transpordi piirkondlik vaatluskeskus

(51)

SNCMi teised väiksemad konkurendid Korsika liinidel on Compagnie Méridionale de Navigation (CMN), Moby Lines, Happy Lines ja TRIS.

(52)

Alates 2006. aastast on SNCMi pakkumine ja turuosad Korsika liinidel vähenenud, seejuures on reisijakohtade pakkumine vähenenud 8 % (– 20 % Nice’ist väljuvatel sõitudel ja – 3 % Marseillest väljuvatel sõitudel).

(53)

Sellegipoolest ilmneb turuosa jätkuvast vähenemisest, et väga aeglaselt taastub reisijate usaldus, mida kahjustasid tugevalt 2004. ja 2005. aasta sotsiaalsetest konfliktidest põhjustatud streigid ja rahutused, eelkõige seoses ettevõtte erastamisega.

(54)

Reisijate mereveo turg mandri ja Korsika vahel on alates 1993. aastast kasvanud keskmiselt 4 %; see kasv peaks jätkuma, kusjuures 2008. aastaks (asjakohane aeg asjaolude uurimiseks) on kavandatud samuti […] (60) % kasv ning seejärel mõõdukam kasv järgmisteks aastateks. Siiski tundub, et uued ettevõtjad ei püüa kõnealusele turule siseneda. Korsika transpordiameti algatatud riigihankes avaliku teenindamise delegeerimise lepingu sõlmimiseks ajavahemikuks 2007–2013 Korsika teatavatest sadamatest väljuvate mereveoliinide teenindamiseks olid ainsad kandideerijad CFF ja SNCM-CMN, kuigi võimalik oli isegi asjaomase liini osaline teenindamine.

(55)

SNCMi peamise konkurendina on CFF oluliselt suurendanud oma reisijakohtade arvu 500 000 kohalt 4,5 miljonile kohale ajavahemikul 1999–2007 (kusjuures 30 % suurenes kohtade arv 2006. ja 2007. aasta vahel), mis on võimaldanud suurendada nii käivet (1,3 miljonilt 2005. aastal 1,6 miljonile 2007. aastal) kui ka turuosa. Seejuures on täituvusmäär CFFi puhul siiski struktuuriliselt madalam kui SNCMil, kõrvalekaldega 10 protsendipunkti 2007. aastal. SNCMi puhul oli 2007. aastal keskmine täituvusmäär 48 %, mis on asjaomase turu märkimisväärselt hooajalist iseloomu arvesse võttes normaalne (vt põhjendused eespool).

2.2.1.2.   Kaubavedu

(56)

Korsikaga toimuva kaubaveo puhul kuulus SNCMile 2005. aastal umbes 45 % Marseillest ja Toulonist Korsikale suunduvast kaubaveoturust.

(57)

Üldise kaubaveo puhul (saatjata kaubavedu) on SNCM ja CMN pooleldi monopoolses seisundis. Avaliku teenindamise delegeerimislepingu raames tagavad need kaks ettevõtjat Marseillest suunduvad sagedased sõidud kõikidesse Korsika sadamatesse.

(58)

Nende treileritega seoses, mis lastitakse parvlaevadele koos saatjaga ning mis moodustavad jooksvates meetrites mõõdetud üldisest kaubaveost kokku 24 %, on reisijateveoga tegelevate ettevõtjate vahel konkurents. SNCMi ja CMNi käes on ka suurem osa saatjaga toimuvast kaubaveost. Teistele ettevõtjatele, eelkõige CFFile kuulub sellest 10 % ehk 2 % koguturust.

(59)

Parvlaevadele koos saatjaga lastitud sõidukite (61) puhul (umbes 24 % üldisest kaubaveost 2003. aastal) kuulub SNCMile ja CMNile samuti suurem osa kõnealusest turust. Alates 2002. aastast on CFF siiski välja töötanud pakkumise ning talle kuulub ligikaudu 15 % turust.

2.2.2.   Transpordiühendus Magribi riikidega

(60)

Tuneesia ja Alžeeria on oluline turg ligikaudu viie miljoni eelkõige õhuteed kasutava reisijaga. Selles kontekstis kasutab mereveoteenust umbes 15 % reisijatevoost. Kui Alžeeria on 560 000 reisijaga suur mereveoturg, siis Tuneesia turuosa oma 250 000 reisijaga on väiksem.

(61)

Mereveoturg Prantsusmaalt Magribi riikidesse on oluliselt kasvanud, 2001. ja 2005. aasta vahel oli kasv 13 %. Võttes arvesse turismi väljavaadete kasvu sellesse piirkonda, nähti (asjaolude analüüsimise hetkel) ette meretranspordi umbes 4 % iga-aastast kasvu kuni 2010. aastani.

(62)

Alžeerias on SNCM turul suuruselt teine ettevõtja pärast Alžeeria riigiettevõtet Entreprise Nationale de Transport Maritime de Voyageurs (ENTMV). SNCMi turuosa on kasvanud 24 %lt 2001. aastal 35 %le 2005. aastal.

(63)

Tuneesias on SNCM ettevõtja Compagnie tunisienne de navigation (CTN) järel suuruselt teine ettevõtja turul. Ehkki alates 2001. aastast on SNCM kaotanud oma turuosa CTNi kasuks, langedes 44 %lt 39 %le 2004. aastal, võib 2005. aastal siiski täheldada mõningat kasvu (40 %).

2.3.   KÄESOLEVA OTSUSEGA HÕLMATUD MEETMETE KIRJELDUS

2.3.1.   SNCMi rekapitaliseerimine 2002. aastal

(64)

Pärast komisjoni 17. juuli 2002. aasta otsust, millega lubatakse anda ettevõttele SNCM päästmisabi, (62) teatasid Prantsuse ametiasutused 18. veebruaril 2002 komisjonile kavast anda ettevõttele SNCM ümberkorraldusabi. See meede seisnes SNCMi rekapitaliseerimises emaettevõtte CGMF kaudu 76 miljoni euro ulatuses, millest 46 miljonit eurot moodustasid ümberkorralduskulud (63). Selle kapitali suurendamise eesmärk oli tõsta SNCMi omakapital 30 miljonilt eurolt 106 miljonile eurole.

(65)

Kooskõlas 1999. aasta suunistega esitasid Prantsuse ametiasutused komisjonile SNCMi ümberkorralduskava, (64) milles käsitleti viit küsimust:

i)

ülesõitude arvu vähendamine ja laevade ümberpaigutamine eri liinide vahel (liinide arvu vähendamine Korsika suunal ja Magribi riikidesse suunduvate liinide arvu suurendamine). Ümberkorralduskavaga nähti ette ülesõitude arvu vähendamine 4 138 ülesõidult (3 835 SNCMi ja 303 tema tütarettevõtte Corsica Marittima puhul) 3 410 ülesõidule 2003. aastal, kusjuures liinidel tehakse järgmised muudatused:

Marseille ja Korsika vaheliste liinide muutmine kooskõlas aastateks 2001–2006 sõlmitud avaliku teenindamise lepingus toodud tehniliste tingimustega;

Touloni ja Korsika vaheliste liinide sisuline sulgemine;

Nice’i ja Korsika vaheliste liinide arvu vähendamine;

Livorno–Bastia liini teenindamise lõpetamine asjaomase varustusega, tegelik sulgemine 2003. aastal;

Alžeeria ja Tuneesiaga transpordiühenduse tugevdamine laevadega Méditerranée, Ile de Beauté ja Corse ning Genua–Tunise liini sulgemine;

ii)

laevastiku vähendamine nelja laeva võrra, mis pidi tooma sisse 21 miljonit eurot;

iii)

teatava kinnisvara võõrandamine;

iv)

tööjõu vähendamine (65) ligikaudu 12 %, mis pidi koos mõistliku palgapoliitikaga võimaldama vähendada meeskonnakulusid 61,8 miljonilt eurolt 2001. aastal keskmiselt 54,8 miljonile eurole aastatel 2003–2006 ja sadamamakse 50,3 miljonilt eurolt 2001. aastal 45,8 miljonile eurole samal ajavahemikul;

v)

kahe tütarettevõtte, Compagnie Maritime Toulonnaisei ja äriühingu Corsica Marittima tegevuse lõpetamine; järelejäänud tegevuse võtab üle SNCM.

(66)

Pärast komisjoni 19. augusti 2002. aasta otsuses esitatud märkusi kirjeldasid Prantsuse ametiasutused oma 31. jaanuari 2003. aasta kirjas muudatusi, mis tehti ümberkorralduskavas järgmiste punktide kohta:

kohustused ja täpsustused palgapoliitikas;

vahetarbimisega seonduvate kulude vähendamise kava;

võetud kohustus, mille kohaselt ei alusta SNCM oma konkurentidega Korsika liinil hinnasõda.

(67)

Viimase punkti kohta täpsustasid Prantsuse ametiasutused, et „SNCM võtab endale selle kohustuse tingimusteta, kuna leiab, et hinnasõda ei sobiks kokku ei tema strateegilise positsiooni ega huvidega, sest see põhjustaks tema tulude vähenemist, samuti ei oleks see kokkusobiv tema tavade ega oskusteabega”.

(68)

Prantsuse ametiasutused esitasid oma ümberkorralduskavas komisjonile üksikasjaliku finantsmudeli ajavahemikuks 2002–2007, tuginedes mitmete muutujatega seotud keskmistele eeldustele (66). Muu hulgas näitavad finantsprognoosid, et alates 2003. aastast teenitakse taas jooksvat kasumit.

Tabel 1

Finantsmudel ajavahemikuks 2002–2007

Miljonites eurodes

2000 realiseeritud

2001 realiseeritud

2002 kavandatud

2002 realiseeritud

2003 kavandatud

2004 kavandatud

2005 kavandatud

2006 kavandatud

2007 kavandatud

Käive

204,9

204,1

178

205,8

190,4

192,9

195,2

197,1

193,9

Tegevustoetused

85,4

86,7

74,5

77,7

69,9

68,8

68,4

67

68,5

Jooksev kasum/kahjum

–14,7

–5,1

1,2

–5,8

6,8

10,6

10,7

8,1

9

Netotulemus

–6,2

–40,4

23

4,2

12

14

1

3

3

Omavahendid

67,5

29,7

119

33,8

124

134

145

160

169

Rahalised netolaenud (välja arvatud liisingud)

135,8

134,5

67,7

144,8

55,2

38,2

57,1

115,7

228,1

Finantssuhtarvud

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kasum/kahjum/käive + toetused

5 %

–2 %

0 %

–2 %

3 %

4 %

4 %

3 %

3 %

Omavahendite/võlgnevuse bilanss

50 %

22 %

176 %

23 %

225 %

351 %

254 %

138 %

74 %

2000., 2001. ja 2002. aasta andmed SNCMi 2001. ja 2002. aasta aruandest.

(69)

Kapitalitoetus 76 miljoni euro ulatuses ning plaan teenida alates 2003. aastast taas kasumit pidid Prantsuse ametiasutuste arvates tõstma omakapitali 2001. aasta lõpuks ligikaudu 30 miljoni euro tasemelt lühiajalises perspektiivis tasemele 120 miljonit eurot (2003) ja seejärel ümberkorralduskava lõpuks (2006–2007) tasemele 160–170 miljonit eurot. See pidi võimaldama vähendada 145 miljoni euro suurust võlga 2002. aastal 40–55 miljonile eurole aastatel 2003–2005. Ümberkorralduskava viimasteks aastateks oli ettevõte kavandanud võla suurenemise seoses ühe või kahe täies omanduses oleva laeva renoveerimisega.

(70)

Samuti esitasid Prantsuse ametiasutused oodatavate tulemuste tundlikkuse uuringu seoses eri laevaliine käsitlevate eeldustega. Sellel alusel näitasid eri simulatsioonid, et SNCM oleks pidanud kavandatud olukordades taas kasumisse jõudma.

(71)

Prantsuse ametiasutused nimetasid kõigepealt ka kaks alternatiivset meetodit, mille nad olid kõrvale jätnud, kuna need olid liiga kulukad.

i)

Esimene hindamismeetod seisnes kõikide ümberkorraldusmeetmete kulude kokkuliitmises. Nii arvutati välja 90,9 miljoni euro suurune laenuvajadus, arvestades maha:

aastatel 1991–2001 kumuleeritud kahjumi ehk 41,7 miljonit eurot. (Ehk 29 miljonit eurot, mis on komisjoni 30. oktoobri 2001. aasta otsusega 2002/149/EÜ (EÜT L 50, 21.2.2002, lk 66) kinnitatud summa; 6,1 miljonit eurot 2000. aasta alusel ja 6,6 miljonit eurot enne ümberkorralduskulude mahaarvamist 2001. aasta alusel);

amortisatsioonist tuleneva vahendite vähenemise samal ajavahemikul ehk 24 miljonit eurot (see punkt vähendab bilanssi asjaomasel ajavahemikul 86 miljonilt eurolt 62 miljonile eurole, kajastades amortiseerimisperioodi pikenemist 12 aastalt 20 aastale, asjaomase vahendi vähest kasutamist ja viimaste tarnitud laevade liisingusse võtmist);

selle ümberkorralduse ajal võõrandamisest saadud lisandväärtuse ehk 21 miljonit eurot, mis tuleneb laenuvajaduse vähenemisest; ning

ümberkorralduskulude kumulatiivse mõju, mis ulatub 46,2 miljoni euroni (vt allmärkus nr 58);

ii)

Teise hindamismeetodi puhul määratakse kindlaks, kui suures summas nõuavad pangad kogu laevastiku kohta omavahendeid, arvestades, et üldiselt nõuavad pangad laeva ostmise rahastamiseks, et omavahendid moodustaksid 20–25 % laeva maksumusest. Prantsuse ametiasutused tuginesid oma arvutustes laevastiku 843 miljoni euro suurusele omaaegsele soetusmaksumusele, mis andis nõutavate omavahendite suuruseks 157–196 miljonit eurot. Arvestades sellest maha 2001. aasta lõpus olemasoleva omakapitali, andis kõnealune lähenemisviis vajaliku rekapitaliseerimise suuruseks 101–140 miljonit eurot.

(72)

Meetodi puhul, mida Prantsuse ametiasutused kasutavad rekapitaliseerimise summa kindlaksmääramiseks, tuginetakse rahastamisvajaduse arvutamisel Euroopa viie laevandusettevõtja omavahendite ja finantsvõla keskmisele suhtele 2000. aastal. Vaatamata nende ettevõtjate bilansierinevustele arvestasid Prantsuse ametiasutused kõnealuseks keskmiseks suhteks 79 %. Prantsuse ametiasutused leiavad, et ajavahemikuks 2002–2007 tehtud finantsprognoosid annavad omavahendite ja finantsvõla keskmiseks suhteks 77 %, kusjuures omavahendid ulatuvad 2007. aastaks 169 miljoni euroni. Omavahendite sellise taseme pidi saavutama 76 miljoni euro suuruse rekapitaliseerimise ning ümberkorralduskavas ettenähtud tegevuse eduka elluviimisega.

2.3.2.   Pärast 2002. aasta rekapitaliseerimist rakendatud meetmed

2.3.2.1.   Sissejuhatav märkus

(73)

2002. aasta rekapitaliseerimine ja ümberkorralduskava ei andnud oodatud tulemusi ning alates 2004. aastast on SNCMi majanduslik ja finantsolukord märgatavalt halvenenud. Sellele halvenemisele on kaasa aidanud nii ettevõttesisesed tegurid (sotsiaalsed konfliktid, tootlikkuseesmärkide ebapiisav ja hilinenud elluviimine, turuosade kaotamine) kui ka SNCMist sõltumatud tegurid (sihtkoha Korsika vähenenud ligitõmbavus, CFFi poolne turuosa omandamine, riigipoolsed juhtimisvead) (67) ning kütusehinna tõus.

(74)

Nii oli SNCMi jooksev kahjum 2004. aastal 32,6 miljonit eurot ja 2005. aastal 25,8 miljonit eurot. Puhaskahjum oli 2004. aastal 29,7 miljonit eurot ja 2005. aastal 28,8 miljonit eurot.

(75)

SNCMi majandusliku ja finantsolukorra halvenemise tõttu pidid Prantsuse ametiasutused võõrandama aktsiaid odavamalt, kui oli ette nähtud 2002. aasta ümberkorralduskavaga ja nõutud 2003. aasta otsusega, ning algatama menetluse eraõiguslike partnerite leidmiseks.

Tabel 2

SNCMi võõrandatud aktsiate loetelu alates 2002. aastast

 

Võõrandamise puhastulu

Kuupäev

2002. aasta teatises kavandatud võõrandamised (tuhandetes eurodes)

25 165

 

Aliso

(Asco asemel, kooskõlas komisjoni 8. septembri 2004. aasta otsusega)

(315)

30.9.2004

Napoléon

6 396

6.5.2002

Monte Rotondo

591

31.7.2002

Liberté

10 088

27.1.2003

Kinnisvaraüksus Schuman

8 405

20.1.2003

 

 

 

Komisjoni 9. juuli.2003. aasta otsusega nõutud lisavõõrandamised (tuhandetes eurodes)

5 022

 

SCI Espace Schuman

765,7

24.6.2003

Southern Trader

2 153

22.7.2003

Someca

1 423,9

30.4.2004

Amadeus

680

12.10.2004

CCM

 (68)

 

 

 

Pärast 2003. aasta juulikuu otsust tehtud lisavõõrandamised (tuhandetes eurodes)

12 600

 

Asco

7 100

24.5.2005

Sud Cargos

4 300

15.9.2005

SNCMi kinnisvaraportfelli kuuluvate korterite müük

(varem SNCMi töötajatele kuulunud korterid)

1 200

september 2003 kuni 2006

KOKKU (tuhandetes eurodes)

42 385

 

2.3.2.2.   Pärast 2002. aasta rekapitaliseerimist rakendatud meetmed

(76)

Eraõiguslike partnerite valikuprotsess toimus 26. jaanuarist 2005 kuni 2005. aasta septembrikuu lõpuni.

(77)

26. jaanuaril ja 17. veebruaril 2005 teatas Prantsuse valitsus, et algatab menetluse SNCMi kapitalile eraõigusliku partneri leidmiseks, et tugevdada SNCMi finantsstruktuuri ja toetada teda tema arenguks vajalike muudatuste elluviimises.

(78)

Olles määranud valikuprotsessi kontrollima ühe sõltumatu isiku, volitas riigiosaluse amet nõustavat panka („HSBC”) võimalike ülevõtjatega ühendust võtma.

(79)

Selle protsessi käigus võeti ühendust 72 tööstus- ja finantsinvestoriga, et määrata kindlaks sellise pakkumise finantstingimused, mille eesmärk oli tugevdada ettevõtte tööstusprojekti ning säilitada avaliku teenindamise nõuetekohane toimimine. Nende hulgas väljendasid oma huvi 23, kirjutati alla 15 konfidentsiaalsuskokkulepet ning saadeti 15 teabekirja. Kuus ettevõtjat tegi pakkumise esimeses voorus 5. aprillil 2005 ning kolm pakkumist (Connex, millest oli saanud Veolia Transdev (VT), Caravelle ja BCP) saadi teises voorus 17. juunil 2005, samuti ilmutati huvi vähemusosaluse vastu (Comanav). Kolmandaks vooruks 28. juulil 2005 laekus kolm pakkumist.

(80)

14. septembril 2005 paluti kõigil ettevõtjail esitada kindel ja lõplik pakkumine enne 15. septembrit 2005. Kuna äriühing Connex oli pakkumisest loobunud, said riigitalitused nimetatud kuupäevaks kaks kindlat pakkumist kapitalitoetuseks ja kogu kapitali ülevõtmiseks kontsernidelt BCP ja Caravelle.

(81)

Prantsusmaa avaldas 27. septembril 2005 pressiteate, milles märkis, et nende kahe pakkumise põhjaliku läbivaatuse põhjal võeti vastu kontserni BCP pakkumine, kuna peale selle, et see oli kõige vastuvõetavam finantsilisest aspektist, vastas see ka kõige paremini ettevõtte, avaliku teenindamise ja tööhõivega seotud huvidele. BCP esialgses pakkumises pakuti negatiivset hinda 113 miljonit eurot ning selles oli negatiivne hind hinnatud kõige madalamaks.

(82)

Selles võimalike ülevõtjate esialgses pakkumises nähti selgesõnaliselt ette võimalus kohandada oma algset pakkumist tehtud audititele. Prantsuse ametiasutused märkisid, et algset negatiivset hinda suurendati pärast 16. detsembril 2005 tehtud auditeid objektiivsete asjaolude tõttu, mis mõjutavad seda õiguslikku ja majanduslikku konteksti, milles SNCM tegutseb, ning mis ilmnesid pärast pakkumise esitamist 15. septembril 2005. Seega tõsteti negatiivne hind 200 miljonile eurole.

(83)

Prantsuse ametiasutuste ja tulevaste ülevõtjate – st kontserniga Connex liitunud BCP, millest seejärel sai Veolia tütarettevõte Veolia Transdev – vahelised läbirääkimised võimaldasid vähendada seda summat 142,5 miljoni euroni, mida suurendas SNCMi pensionile jäänud töötajate vastastikuste kindlustusmaksetega seotud kulude osaline katmine (ehk 15,5 miljonit eurot).

(84)

Pärast avatud, läbipaistvat ja mittediskrimineerival alusel peetud valikuprotsessi jõudsid riik, BCP ja VT väga raskes sotsiaalses ja rahalises olukorras 13. oktoobril 2005 lõpuks kokkuleppele. VT on seega SNCMi tööstusettevõtja (osalus 28 %) ja BCP tema kontrolliv aktsionär 38 % osalusega. Riik on eelkõige palgatöötajate ees võtnud endale kohustuse jääda ettevõtte aktsionäriks 25 % osalusega (69). BCP ja VT koostasid SNCMi jaoks ärikava, mis edastati 7. aprillil 2006 Euroopa Komisjonile.

a)   Vastastikuse mõistmise memorandumi sisu

(85)

16. mail 2006 kirjutasid osalised (BCP, VT ja CGMF) alla vastastikuse mõistmise memorandumile, mille kohaselt võõrandati 75 % SNCMi kapitalist eraõiguslikele ülevõtjatele.

(86)

Vastastikuse mõistmise memorandumi II jaos sätestatakse, et CGMF võtab endale kohustuse kiita heaks, allkirjastada ja täielikult vabastada SNCMi kapitali suurenemine kogusummas 142,5 miljonit eurot.

(87)

Peale kapitali suurendamise kohustub CGMF andma SNCMi käsutusse 38,5 miljonit eurot, mis kantakse jooksevkontole ettemakse vormis. See ettemakse jooksevkontole, mille SNCM kannab kolmanda osapoole (pank CIC) tinghoiukontole, on ette nähtud n-ö suuremeelsusega seotud kulude katmiseks, mis lisanduvad õiguslike ja lepinguliste sätete kohaldamisel nõutavatele summadele ülevõtjate rakendatava töötajate arvu vähendamise kava korral. Õiguslike ja lepinguliste sätete kohaldamise alusel makstavatele hüvitistele lisanduvaid hüvitisi makstakse individuaalselt ja isiklikult palgatöötajatele, kes on ettevõttest lahkunud ning kelle tööleping on katkestatud.

(88)

See mehhanism on ette nähtud 16. mai 2006. aasta võõrandamisprotokolli artikliga II.2, milles sätestatakse, et see konto on ette nähtud „võimalike vabatahtlike töölt lahkumiste või töölepingu katkestamisega seotud kulude rahastamiseks […], mis lisanduvad igat liiki summadele, mida tööandja peab maksma õiguslike ja lepinguliste sätete kohaldamisel”. Rahaliste vahendite hoidja ülesanne on „vabastada vahendeid sedamööda, kuidas asjaomased palgatöötajad, keda kontserni SNCM siseselt teisele tööle ümber ei paigutata, äriühingust reaalselt lahkuvad, ning vabastada hoiule antud summa jääk oma volituste lõppemisel”. Kõnealune arve toimib vastastikuse mõistmise memorandumile lisatud tingdeponeerimise lepingu alusel. Tinghoiukontolt rahaliste vahendite maksmiseks peab SNCM esitama CGMFi esimehele nimelise loetelu isikutest, kelle tööleping on katkestatud ja kelle puhul taotletakse maksmist, ning netokulude igakuise seisu ehk asjaomastele töötajatele makstud kõigi toetuste ja kulude kogusumma. Samaaegselt teatab SNCM rahaliste vahendite hoidjale iga töötaja kohta lahti kirjutatud „täiendava reaalse igakuise kulu”, lisaks igat liiki summadele, mis tuleb tööandjale maksta õiguslike ja lepinguliste sätete kohaldamise alusel. Riigi n-ö suuremeelsusega seotud täiendavate meetmete kogusumma ei tohi ületada 38,5 miljonit eurot ja kui need täiendavad sotsiaalmeetmed ei jõua selle künniseni kolme aasta jooksul alates võõrandamisest, siis tuleb ülejääk riigile tagasi maksta.

(89)

Nende toimingute järel võõrandab CGMF vastastikuse mõistmise memorandumi III jao kohaselt eraõiguslikele ülevõtjatele oma aktsiad, mis moodustavad 75 % ettevõtte aktsiakapitalist ja tinghoiukontol olevatest vahenditest, mis on mõeldud selleks, et rahastada seda osa sotsiaalkavast, mis läheb kaugemale lepingulistest ja õiguslikest kohustustest.

(90)

Vastastikuse mõistmise memorandumi III jaos nähakse ka ette, et BCP/VT suurendab lisakapitali 8,75 miljoni euro võrra, mis antakse SNCMi kasutada vastavalt tema rahavajadustele. Vastastikuse mõistmise memorandumi lõikes III.2.7 sätestatakse, et CGMFi aktsiate väärtus on mis tahes ajal võrdne nende algse nimiväärtusega, mida suurendatakse […] (60) % võrra nende vabaks lastud nimiväärtusest, mida korrutatakse näitajaga P/365, kus P on päevade arv alates aktsiate realiseerimise kuupäevast, millest on maha arvestatud kõik laekunud summad (näiteks dividendid). Kõnealust korda ei rakendata äriühingu tervendamise või juriidilise likvideerimise korral.

(91)

Vastastikuse mõistmise memorandum (jagu III.5) sisaldab SNCMi võõrandamise äramuutvat tingimust, mida ülevõtjad võivad samaaegselt rakendada ühe allnimetatud sündmuse korral, juhul kui need sündmused võiksid seada kahtluse alla ülevõtjate ärikavade usaldusväärsuse ja mõjutada äriühingu elujõu taastamist:

avaliku teenindamise delegeerimislepingu mittesõlmimine Korsika mereliinide teenindamiseks alates 1. jaanuarist 2007 algavaks ajavahemikuks või selle sõlmimine oluliselt halvematel tingimustel;

Euroopa Komisjoni, Üldkohtu või Euroopa Kohtu mis tahes negatiivne otsus, näiteks tegevuse keelamine või tingimuste esitamine, millel on äriühingu väärtusele oluline mõju, ning seda kuue aasta jooksul alates päevast, mil partnerid omandavad õigused ettevõttele.

(92)

Vastastikuse mõistmise memorandumi VII jaos sätestatakse, et CGMF võtab enda kanda osa SNCMi sotsiaalkohustustest seoses pensionile jäänud töötajate ravikindlustusmaksetega hinnanguliselt 15,5 miljoni euro ulatuses alates ettevõtte omandiõiguste ülevõtmise päevast.

(93)

Vastastikuse mõistmise memorandumi IV jaos täpsustatakse ettevõtte juhtimiskorda. Nähakse ette SNCMi juhtimisviisi muutmine, mille järel saab SNCMist juhatuse ja järelevalvenõukoguga aktsiaselts. Järelevalvenõukogu koosneb esialgu kümnest, hiljem neljateistkümnest liikmest. Järelevalvenõukogu eesistujaks määratakse ajutiselt riigi esindaja. Kui avaliku teenindamise delegeerimisleping sõlmitakse SNCMiga, saab järelevalvenõukogu eesistujaks BCP esindaja. Juhatuse ülesanne on tagada SNCMi operatiivjuhtimine.

(94)

Prantsuse valitsus kiitis 26. mail 2006 heaks SNCMi võõrandamise ja eespool osutatud meetmed.

b)   Meetmed

(95)

Eeltoodut arvesse võttes sisaldab vastastikuse mõistmise memorandum kolme liiki riiklikke meetmeid, mis põhjendavad läbivaatamist seoses riigiabi valdkonda käsitlevate ELi eeskirjadega:

SNCMi 75 % võõrandamine 158 miljoni euro suuruse negatiivse hinna eest (142,5 miljonit eurot kapitalitoetust ning vastastikuste sotsiaalkindlustusmaksete katmine 15,5 miljoni euro ulatuses);

CGMFi ettemakse jooksevkontole 38,5 miljoni euro ulatuses SNCMist koondatud töötajate jaoks;

kapitali suurendamine 8,75 miljoni euro võrra, mille CGMF märkis ühiselt ja samaaegselt VT ja BCP tehtud 26,25 miljoni euro suuruse toetusega;

võõrandamise äramuutev tingimus (70).

2.4.   KÄESOLEVA OTSUSE REGULEERIMISALA

(96)

Käesolevas lõplikus otsuses käsitletakse meetmeid, mida Prantsusmaa on rakendanud SNCMi kasuks alates 18. veebruarist 2002, nimelt:

CGMFilt SNCMile 2002. aastal antud 76 miljoni euro suuruse kapitalitoetuse jääk summas 15,81 miljonit eurot;

CGMFi SNCMile määratud negatiivne müügihind 158 miljoni euro ulatuses;

CGMFi ettemakse jooksevkontole 38,5 miljoni euro ulatuses SNCMist koondatud töötajate jaoks;

CGMFi poolne kapitali suurendamine 8,75 miljoni euro võrra.

(97)

Käesolev otsus ei puuduta SNCMi avaliku teenuse osutamise kohustuse eest makstavat kompensatsiooni aastate 1991–2001 eest, mille kokkusobivust kinnitati 11. septembri 2012. aasta otsusega (71).

(98)

Selles ei käsitleta ka nende rahaliste hüvitiste läbivaatamist, mida SNCM sai või saab tulevikus avaliku teenindamise kohustuste alusel ajavahemikul 2007–2013 – neid käsitletakse eraldi menetluses (72).

(99)

Lisaks tuleb tähele panna, et SNCM ja Prantsusmaa kaebasid 11. novembri 2012. aasta otsuse kahel korral kohtus edasi liidetud kohtuasjades C-533/12 P ja C-536/12 P. Käesolev otsus on võetud edasikaevatud otsuse täitmiseks vastu üksnes ulatuses, milles nimetatud otsusega tunnistati kehtetuks 8. juuli 2008. aasta otsus. Kõnealuses olukorras, kui edasikaebamiste läbivaatamine peaks viima 11. novembri 2012. aasta otsuse osalise või täieliku kehtetuks tunnistamiseni ning tooma kaasa mõnede nimetatud otsusega kehtetuks tunnistatud 8. juuli 2008. aasta otsuse osade taastamise, siis muutuks käesolev otsus nende otsuste edasikaebamiste tõttu kehtetuks niivõrd, kuivõrd see puudutab nimetatud viisil taastatud meetmeid.

2.5.   PÕHJUSED, MIS VIISID AMETLIKU MENETLUSE ALGATAMISENI 2002. AASTAL JA SELLE PIKENDAMISENI 2006. AASTAL

2.5.1.   2002. aasta ametliku uurimismenetluse algatamine

(100)

Oma 19. augusti 2002. aasta otsuses menetluse algatamise kohta tunnistas komisjon, et SNCM on küll raskustes olev äriühing, kuid väljendas kahtlusi selle kohta, kas teatatud meede on kokkusobiv sel ajal jõus olnud 1999. aasta suuniste punktis 3.2.2. nimetatud kriteeriumidega.

(101)

Komisjon väljendas teatavaid kahtlusi ümberkorralduskava suhtes, võttes arvesse, et ettevõtte kahjumi põhjuseid ei olnud analüüsitud. Eelkõige hõlmasid komisjoni küsimused kahjumi ja avaliku teenindamise kohustuste vahelisi seoseid, SNCMi laevade ostupoliitika mõju kasumiaruannetele ning ettevõtte tootlikkuse suurendamiseks kavandatavaid meetmeid.

(102)

Peale selle rõhutas komisjon, et ümberkorralduskavas on teatavaid lünki, eelkõige asjaolu, et vahetarbimise summa vähendamiseks puuduvad konkreetsed meetmed ning ei käsitleta SNCMi tulevast hinnapoliitikat.

(103)

Samuti olid komisjoni arvates küsitavad Prantsuse ametiasutuste poolt rekapitaliseerimise summa kindlaksmääramiseks kasutatud arvutamismeetodi asjakohasus ning teatavad finantssimulatsioonide koostamiseks kasutatud hüpoteesid.

2.5.2.   2006. aasta ametliku uurimismenetluse laiendamine

(104)

Komisjon otsustas oma 13. septembri 2006. aasta otsusega laiendada 2002. aasta ametlikku uurimismenetlust SNCMi erasektorile võõrandamise raames ette nähtud meetmetele.

(105.

Kui see summa loetakse EÜ asutamislepingu artikli 86 lõike 2 kohaseks riigiabiks, siis on komisjon seisukohal, et seda tuleks hinnata ühenduse suuniste valguses raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta (edaspidi „2004. aasta suunised”) (73). Komisjon avaldas kahtlusi seoses sellega, kas juhul, kui ümberkorraldusabi suurus on 2002. aastal teatatud ja 2003. aastal heaks kiidetud summast tunduvalt väiksem, on asjakohane säilitada kõik 2003. aasta otsusega SNCMile määratud kompenseerivad meetmeid.

(106)

Samuti väljendas komisjon kahtlust selliste 2003. aasta otsusega sätestatud tingimuste täitmise suhtes, mis käsitlevad hinnaliidri põhimõtet ja Korsikale tehtavate ülesõitude arvu.

(107)

Seoses SNCMi võõrandamise negatiivse hinnaga väljendas komisjon kahtlust, kas riigipoolne rekapitaliseerimine enne SNCMi võõrandamist on vastavuses turumajandusliku erainvestori põhimõttega. Eelkõige väljendas komisjon kahtlust nende likvideerimiskulude arvutamise paikapidavuse suhtes, mida riik peab aktsionärina SNCMi likvideerimise korral maksma.

(108)

Komisjon kahtles, kas 2004. aasta suunised võiksid põhjendada finantsmeetmete võtmist.

(109)

Muu hulgas oli komisjonil kahtlusi, kas 8,75 miljoni euro suurune teine rekapitaliseerimine oli vastavuses era- ja avaliku sektori investeeringute samaaegsuse põhimõttega ning aktsiate märkimise tingimuste samalaadsuse nõudega kohtupraktika tähenduses.

(110)

Lõpuks avaldas komisjon kahtlust selle üle, kas 38,5 miljoni euro ulatuses võetavad sotsiaalsed lisameetmed isikutoetuste maksmiseks võiksid anda ettevõtjale kaudse eelise. Samuti rõhutas komisjon vasturääkivuse ohtu, kui koondamisega seotud lisahüvitised arvestatakse teadliku investori kantavate riskide hulka.

III.   PRANTSUSE AMETIASUTUSTE SEISUKOHT SEOSES ALGATAMISE OTSUSEGA

3.1.   2002. AASTA REKAPITALISEERIMINE

(111)

2002. aastal teavitatud ümberkorralduskava sisaldas kapitalitoetust summas 76 miljonit eurot, millest 53,48 miljonit oli mõeldud avalike teenuste osutamise hüvitamiseks. Kui võtta arvesse SNCMi teostatud varade võõrandamist, (74) siis ulatub tegelikult makstud abi 69 292 400 euroni. Prantsuse ametiasutused on seisukohal, et kui 53,48 miljoni euro suurune summa loetakse kokkusobivaks abiks, siis ulatub 2002. aastal teavitatud ümberkorraldusabina käsitletav abisumma lõpuks 15,81 miljoni euroni.

3.2.   PÄRAST 2002. AASTA REKAPITALISEERIMIST RAKENDATUD MEETMED

(112)

Kõigepealt tuletab Prantsusmaa meelde, et aastatel 2004–2005 toimunud sotsiaalsete liikumiste tõsiduse ning SNCMi majandusliku ja finantsolukorra halvenemise tõttu algatas riik aktsionärina 2005. aasta jaanuaris erainvestorite valikumenetluse ning rakendas erakorralisi meetmeid (eelkõige laeva Asco ja ettevõttes Sud Cargos (75) osaluse võõrandamine).

3.2.1.   SNCMi negatiivne võõrandamishind

(113)

Kohaldades kõnealuses valdkonnas ühenduse kohtupraktikat, kutsuvad Prantsuse ametiasutused komisjoni üles võtma seisukoha, et SNCMi 158 miljoni euro suurune negatiivne võõrandamishind ei sisalda ühtegi meedet, mida saaks liigitada abina EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses, kuna Prantsuse riik käitus turumajandusliku erainvestorina.

(114)

Kõigepealt osutab Prantsusmaa, et 158 miljoni euro suurune lõplik hind, mis oli väiksem sellest negatiivsest hinnast, mida ülevõtjad SNCMi auditeerimise põhjal algselt küsisid, on avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva hankemenetluse raames kontrolli võõrandamise üle peetud läbirääkimistel saavutatud tulemus ning et seetõttu on tõepoolest tegemist turuhinnaga.

(115)

Prantsusmaa leiab, et kuna SNCMile otsiti eraõiguslikku partnerit avatud, läbipaistva ja mittediskrimineeriva hankemenetluse käigus, mille järel valiti välja parim pakkumine, on võõrandamishinna puhul tegemist turuhinnaga.

(116)

Prantsuse ametiasutuste arvates toimus võõrandamine 158 miljoni euro suuruse negatiivse hinna eest riigi jaoks kõige soodsamatel tingimustel kooskõlas sel ajal kehtinud ühenduse kohtupraktika ning komisjoni otsustuspraktikaga ega sisalda seega mingeid abile omaseid tunnuseid. Prantsusmaa leiab, et kõnealune negatiivne hind on madalam likvideerimiskuludest, mida riik oleks pidanud ettevõtte likvideerimise korral kandma.

(117)

Sellisele järeldusele jõuab Prantsusmaa nii Euroopa Ühenduste Kohtu praktikas (edaspidi Gröditzeri kohtupraktika) (76) kasutatud lähenemisviisi kui ka SNCMi tegelike likvideerimiskulude analüüsil põhinevat lähenemisviisi (ABXi otsus) (77) kohaldades.

(118)

Esimese meetodi puhul, mis põhineb Gröditzeri kohtupraktikal, väidab Prantsusmaa, et kõnealune kohtuotsus kinnitas komisjoni 8. juuli 1999. aasta otsuses esitatud hinnangut, mille kohaselt „võetakse likvideerimiskuludena arvesse üksnes varade likvideerimisväärtust (78).

(119)

Selles osas on CGMFi (79) ja Oddo-Hastingsi (80) aruannetes varade likvideerimisväärtus 30. septembril 2005 (81) hinnatud vähemalt 190,3 miljoni euro suuruseks.

(120)

Kuna riik on äriühingu aktsiakapitali omanikuna vastutav asjaomase äriühingu võlgade eest ainult selle äriühingu varade likvideerimisväärtuse ulatuses (Hytasa kohtupraktika), (82) kinnitab Prantsusmaa, et ettevõtte vähemalt 190,3 miljoni euro suuruseks hinnatud vara likvideerimisväärtus on selgelt suurem kui 158 miljoni euro suurune negatiivne võõrandamishind.

(121)

Teise meetodi kohta märgib Prantsusmaa, et see lähtub komisjoni otsusest, mis käsitleb riigiabi, mida Belgia andis ABX Logisticsile, milles komisjon uuris negatiivset võõrandamishinda, mille puhul, nagu käesoleval juhulgi, oli tegemist turuhinnaga, ja võrdles seda hinda kuludega, mida riik aktsionärina oleks sõltumatu kolmanda isiku hinnangul pidanud reaalselt kandma kokkuleppelise likvideerimise või pankrotimenetluse korral. Prantsusmaa arvates tunnistab komisjon kõnealuses otsuses eelkõige põhjendatuks teatavad kulud, mis võivad tekkida seoses kreeditoride poolse hagi esitamisega äriühingu juhatuse vastu võlgade ja kohustuste katmiseks või seoses oma tütarettevõtet likvideeriva kontserni teiste harude likvideerimisega.

(122)

Tuginedes eespool osutatud CGMFi ja Oddo-Hastingsi aruannetele, leiavad Prantsuse ametiasutused, et kokku oleksid tegelikud kulud, mida Prantsuse Vabariik aktsionärina oleks pidanud kandma, jäänud 30. septembril 2005. aastal 312,1 miljoni euro ja 361 miljoni euro vahele, jagunedes järgmiselt:

[70–80]  (60) miljonit eurot kokkuleppelisele sotsiaalkavale, mis koondab kokku kõik kulud, mis on seotud töölepingu katkemisega ja mis tavaliselt on ettevõtte kanda;

[30–40]  (60) miljonit eurot kokkuleppevälisele sotsiaalkavale, mis koondab kõik kulud, mis tulenevad SNCMi õiguslike ja seadusjärgsete kohustustega seonduvatest lisameetmetest koondamise vallas, ning kokkuleppelise sotsiaalkavaga seotud kaudsed kulud;

[200–210] (60) ja [250–260]  (60) miljoni euro vahel täiendavateks koondamishüvitisteks, mille Üldkohus määrab riigi kanda lisaks kokkuleppelise sotsiaalkava ja kokkuleppevälise sotsiaalkava raames makstavatele hüvitistele, kohaldades Roueni apellatsioonikohtu praktikat seoses 22. märtsi 2005. aasta otsusega Aspocomp Group Oyj kohtuasjas.

(123)

Selle meetodi puhul võetakse eelkõige arvesse riski, et Prantsuse riiki oleks kohustatud katma võlgu ja kohustusi, kui Üldkohus oleks pidanud teda käsitama SNCMi de facto juhina. Prantsuse ametiasutused leiavad, et võlgade ja kohustuste katmiseks algatatava menetluse riski ei saa kõrvale jätta, eelkõige arvestades ühte kassatsioonikohtus (Cour de Cassation) käsitletud pretsedenti Prantsusmaal (83). Seega väitsid Prantsuse ametiasutused mitmetes komisjonile saadetud kirjades, et võimalus, et riiklik kohtunik kohustab riiki katma tema juhitava ettevõtte võlgu ja kohustusi, on vägagi tõenäoline, ning et seda võimalust tuleb võtta arvesse SNCMi võimaliku likvideerimise tegelike kulude arvestuses.

(124)

30. septembril 2005 oleks SNCMi vara jääkväärtus (ehk 190,3 miljonit eurot) pärast eesõigusnõudega võlgade tagasimaksmist 36,5 miljonit eurot. Teiste kulude hulgas, mida riigi vastu algatatud võlgade ja kohustuste katmise menetluses arvesse võetakse, on eelkõige peamiste käitamislepingute lõpetamise kulud, laevade liisingutingimuste ülesütlemisega seotud kulud ning tagatiseta laenude maksmine, mille tulemusel kasvaks vara puudujääk 134,4 miljoni euroni. Prantsuse ametiasutused leiavad, et riiki oleks kohustatud katma sellest summast 85–100 %.

(125)

Samuti leiavad Prantsuse ametiasutused, et riigi sõltuvussuhte tõttu SNCMiga ja Prantsuse muust kohtupraktikast (84) lähtudes oleks kohtunik ettevõtte likvideerimise tõttu võinud anda korralduse töötajatele kahjutasu ja intresside maksmiseks. Nimetatud kohtupraktika põhjal leiavad Prantsuse ametiasutused, et oleks enam kui tõenäoline, et kohtunik oleks määranud kindlaks lisahüvitiste suuruse nende hüvitiste alusel, mida oleks makstud enne likvideerimist esitatud sotsiaalkava raames.

(126)

Selle lähenemisviisi kohaselt näitab nende tegelike kulude analüüs, mida riik oleks pidanud aktsionärina kandma, et SNCMi 158 miljoni euro suuruse negatiivse hinna eest müümise kulud on riigi jaoks väiksemad kui need tegelikud kulud, mida riik oleks pidanud kandma ettevõtte pankroti korral.

(127)

Kokkuvõttes leiavad Prantsuse ametiasutused, et seda summat ei peaks liigitama riigiabiks.

3.2.2.   Aktsionäride ühine kapitalipanus

(128)

Prantsusmaa leiab, et kõnealuse osaluse võtmisega käitus ta teadliku investorina, kuna esiteks oli riigi sekkumine ettevõtjatega BCP ja VT samaaegne ning viimaste panusest väiksem ning teiseks toob selline osalus kindlat kapitalitulu […] (60) % aastas, mis võtab riigilt ärikava rakendamisega seotud riski. Prantsusmaa leiab, et nimetatud tasuvusmäär on erainvestorile (85) väga vastuvõetav. Prantsusmaa täpsustab siiski, et SNCMi saneerimise või pankroti korral või juhul, kui ülevõtjad kasutavad äramuutvat tingimust, ei maksta mingit tulu.

3.2.3.   Sotsiaalsed lisameetmed (isikutoetus)

(129)

Viidates komisjoni otsustuspraktikale, eelkõige seoses SFPga (Société française de production), (86) leiab Prantsusmaa, et kõnealuse rahastamise puhul on tegemist isikutoetusega, millest ettevõtja kasu ei saa. Seetõttu on riiklike vahendite abil sotsiaalsete lisameetmete võtmine koondatud isikute kasuks, ilma et need meetmed vähendaksid tööandja tavapäraseid kohustusi, hõlmatud liikmesriikide sotsiaalpoliitikaga ega kujuta endast riigiabi.

3.2.4.   2003. AASTA TÜHISTATUD OTSUSES SÄTESTATUD PIIRANGUTE KAOTAMINE

(130)

Prantsuse ametiasutused tuletavad meelde, et ajavahemikul 2003–2006 rakendati kõiki 2003. aasta otsuses sätestatud tingimusi ning peeti nendest tingimustest kinni. Teiseks leiavad Prantsuse ametiasutused, et need meetmed ei ole enam konkurentsimoonutuste vältimiseks vajalikud ning et nende säilitamine oleks vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega seoses ümberkorraldusabi suuruse piiramisega, mida nüüdsest on vähendatud 15,81 miljoni euroni. Eelkõige leiavad Prantsuse ametiasutused, et tuleks kaotada need tingimused, mis võiksid veel kohaldamist leida, nimelt tingimused, mis käsitlevad SNCMi laevastiku ajakohastamise keeldu, hinnaliidri põhimõtte järgimist tarifitseerimise küsimuses ning teatava ühenduse sageduse säilitamist.

3.3.   JÄRELDUS

(131)

Kui komisjon peaks kõnealused uued meetmed tervikuna või osaliselt sellegipoolest riigiabiks liigitama, juhib Prantsusmaa komisjoni tähelepanu asjaolule, et need uued meetmed võimaldaksid SNCMi elujõulisust taastades säilitada konkurentsitingimused kõnealustel turgudel, eelkõige Korsika transpordiühendusega seonduval turul. See asjaolu on Prantsusmaa arvates üheks raskustes oleva äriühingu päästmist käsitlevate suuniste põhimõtteks, nagu seda on meelde tuletanud komisjon (komisjoni tühistatud otsuse põhjendus 283) ja Üldkohus oma 15. juuni 2005. aasta otsuses (põhjendus 117). Eelkõige tuletas Üldkohus meelde, et komisjon võis oma ulatuslikku kaalutlusõigust kasutades hinnata, et ühe ettevõtja kohalolek oli vajalik selleks, et vältida asjaomastel turgudel tugevdatud oligopoolse struktuuri tekkimist.

(132)

Seoses SNCMile pandavate võimalike kompenseerivate meetmete kindlaksmääramisega soovitab Prantsusmaa komisjonil võtta arvesse turu struktuuri. Seega oleks SNCMi võimsuse vähendamise tagajärjeks CFFi niigi domineeriva positsiooni tugevdamine Korsikaga transpordiühendusega (87) seotud turul.

(133)

Prantsuse ametiasutuste arvates on ümberkorralduskava oma ajakohastatud kujul vastavuses komisjoni 1999. ja 2004. aasta suunistes sätestatud kokkusobivuse kriteeriumidega. Samuti peaksid nende ametiasutuste sõnul võimaldama kõik SNCMi erastamisega seoses võetud meetmed alates 2009. aasta lõpust pikaajalises perspektiivis taastada SNCMi elujõulisuse ning piirduksid selliseks elujõulisuse taastamiseks vajaliku miinimumiga.

IV.   HUVITATUD ISIKUTE MÄRKUSED

4.1.   2002. AASTA AMETLIKU UURIMISMENETLUSE ALGATAMIST KÄSITLEV OTSUS

4.1.1.   Ettevõtja Corsica Ferries (CFF) märkused

(134)

Vaidlustades kõigepealt selle, et SNCM on raskustes äriühing asjaomaste suuniste (88) tähenduses, seab CFF kahtluse alla SNCMi suutlikkuse jõuda kasumisse nendel liinidel, millele toetust ei maksta. Muu hulgas sedastab CFF, et vastupidiselt sellele, mida teatatakse ümberkorralduskavas, (89) teenindatakse endiselt Livorno liini.

(135)

Kulude vähendamise küsimuses väljendab CFF kahetsust selle üle, et tal ei ole juurdepääsu ümberkorralduskava teatavatele elementidele, mida tema esindajad olid kritiseerinud (90).

(136)

CFFi arvates on Prantsuse ametiasutuste arvutus, mille tulemusena saadi 76 miljoni euro suurune summa, täiesti fiktiivne, (91) samas kui Prantsuse ametiasutuste kindlaksmääratud omavahendite ja finantsvõlgade suhe 79 % tundub CFFile liialdatud (92). SNCMi osaluste kohta märgib CFF, et mõni tütarettevõte ei ole laevandusettevõtja tegevuse jaoks vajalik (93).

(137)

Kokkuvõttes on CFFi arvates abikava eesmärk hiilida kõrvale merekabotaaži määrusest ning muuta mõttetuks Marseillest Korsikale suunduvate liinide teenindamiseks väljakuulutatud hankemenetlus. CFF rõhutab, et kavandatav abi ei pea võimaldama SNCMil esitada agressiivsemat äripakkumist. Ta teeb ettepaneku, et ümberkorraldusabi antaks ainult 2007. aastal ning ainult juhul, kui SNCM peaks kaotama järgmisel hankemenetlusel 2006. aastal, mis oleks CFFi arvates ainus asjade käik, mille korral kõnealune riiklik laevandusettevõtja tõepoolest raskustesse satuks.

4.1.2.   STIMi märkused

(138)

STIM, CMNi põhiaktsionär, väidab, et SNCMi osalusi CMNis peab analüüsima puhtalt finantsvaradena. STIMi arvates on CMN ja SNCM sõltumatud ettevõtjad ning konkureerivad omavahel nende liinide puhul, mis ei välju Marseillest, vaatamata sellele, et mõlemad on avaliku teenindamise delegeerimislepingu osalised.

(139)

Kirjas märgitakse, et STIM kohustub „välja ostma kas täielikult või osaliselt, eelistatavalt täielikult, kõik SNCMi osalused CMNis”, mille väärtus on tema hinnangul 15–17 miljonit eurot, kui komisjon peaks oma lõplikus otsuses sätestatavatel tingimustel hindama, et „selline võõrandamine on vajalik ümberkorralduskava tasakaalustatuse eesmärgil”.

4.1.3.   Kohalike ametiasutuste esindajate märkused

(140)

Marseille linnapea, Bouches-du-Rhône’i departemangu nõukogu eesistuja ja Provence-Alpes-Côte d’Azuri piirkondliku nõukogu eesistuja rõhutavad SNCMi majanduslikku tähtsust kõnealuse piirkonna majanduses.

(141)

Provence-Alpes-Côte d’Azuri piirkondliku nõukogu eesistuja lisab, et tema arvates on täidetud tingimused, mille korral tagab SNCMi ümberkorralduskava kõnealuse ettevõtja elujõulisuse.

(142)

Korsika assamblee täidesaatva nõukogu esimees esitas teabe nimetatud assamblee 18. detsembri 2002. aasta arutelu kohta, mille käigus võttis Korsika assamblee SNCMi ümberkorralduskava suhtes pooldava seisukoha.

4.1.4.   Korsika transpordiameti märkused

(143)

Korsika transpordiamet märgib, et kuna SNCM on praegu ainuke ettevõtja, kes on võimeline lepingu tingimusi reisijateveo vallas täitma, tooks selle ettevõtja kadumine „kohe kaasa teenuste märkimisväärse vähenemise”. Peale selle tuletab ta meelde SNCMi olulisust Korsika majanduse jaoks.

4.2.   2006. AASTA MENETLUSE LAIENDAMIST KÄSITLEV OTSUS

4.2.1.   Ettevõtja Corsica Ferries France (CFF) märkused

(144)

CFF rõhutab kõnealuste summade suurust, nende ebaproportsionaalsust SNCMi käibega võrreldes ning asjaolu, et neid maksti SNCMile enne seda, kui komisjon oli teinud teatavaks oma seisukoha nende liigitamise suhtes EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 alusel.

(145)

CFF juhib komisjoni tähelepanu asjaolule, et Prantsuse riigi SNCMile antaval toetusel on CFFi arengu seisukohalt strateegiline iseloom. Need meetmed, mille suhtes ei ole luba antud, võimaldavad SNCMil rakendada väga agressiivset hinnapoliitikat liinidel, kus CFF on juba kümme aastat tegutsenud ja kus ta esimest korda pärast turule sisenemist on hakanud oma turuosa kaotama.

(146)

CFF ei pea ettevõtte võõrandamiseks algatatud hankemenetlust täielikult läbipaistvaks, kuna väljavalitud ettevõtja, nimelt BCP, ei juhi enam SNCMi tegevust, vaid on loovutanud oma koha kontsernile VT. Peale selle seab CFF ostjate jaoks palju soodsamateks muutunud finantstingimuste osas kahtluse alla investorite võrdse kohtlemise põhimõtte, mida oleks pidanud kogu toimingu juures järgima.

(147)

158 miljoni euro suuruse negatiivse võõrandamishinna puhul kahtleb CFF, kas käesoleval juhul kohaldati teadliku turumajandusliku investori kriteeriumi. Ühest küljest kahtleb CFF, kas saab arvestada, et riik tegi kõnealuse toimingu paralleelselt asjaomaste eraettevõtjate märkimisväärse ja samaaegse sekkumisega võrreldavates tingimustes, võttes arvesse, et riik oli ettevõtte rekapitaliseerinud enne aktsionäride teostatud ühist rekapitaliseerimist ja uue ümberkorralduskava vastuvõtmist. Teisest küljest leiab CFF, et SNCMi tõsise finantsolukorra juures oleks teadlik investor sekkunud varem, et mitte lasta oma investeeringul (94) väärtust kaotada.

(148)

CFFi arvates ei ole viide ABX Logisticsi kohtuasjale asjakohane. Peale selle, et nimetatud kohtuasja asjaolud ei ole käesolevale juhtumile ülekantavad, rõhutab CFF selles kohtuasjas abisaaja olulist panust, mis ilmselt ei kehtiks SNCMi puhul. Samuti ei ole CFFi arvates võetud komisjoni 2006. aasta otsuses arvesse kulusid, mis on seotud hagide esitamise riskiga ettevõtte likvideerimise korral. Sellega seoses leiab CFF, et Prantsusmaa osutatud riiklik kohtupraktika ei ole käesoleval juhul SNCMi likvideerimisega seonduvate kulude põhjendamiseks kohaldatav. CFFi arvates ei viita kassatsioonikohus kohtuasjas Mines et produits chimiques de Salsignes (Salsignesi kaevandused ja keemiatooted) sugugi riigi otsesele vastutusele aktsionärina selle ettevõtte likvideerimise korral, mille aktsionäriks ta on, vaid pigem võimalusele esitada hagi sotsiaalsete võlgade maksmiseks avalik-õigusliku tööstus- ja äriasutuse vastu ning sellele, et asjaomase asutuse juhtidel ei ole võimalik riigipoolsele sekkumisele viidates oma kohustustest kõrvale hoida.

(149)

Seoses sellega, kas käesoleval juhul saab kohaldada Roueni apellatsioonikohtu praktikat Aspocompi kohtuasjas, väidab CFF, et kõnealuse kohtupraktika puhul kohustati emaettevõtet maksma oma tütarettevõtte töötajatele sotsiaalhüvitisi emaettevõtte kinnitatud lepingu mittetäitmise tõttu, mis on väga erinev SNCMi olukorrast. Seega puudub kindel oht, et CGMFi või riiki võiks pankroti korral kohustada koondamishüvitisi maksma. Muu hulgas kahtleb CFF muude sotsiaalkulude hinnangulistes summades, kuna need tunduvad erinevat vastavalt sellele, millisel eksperdil on palutud need koostada.

(150)

CFFi arvates saab ühenduse Gröditzeri ja Hytasa kohtupraktika kohaldamisel käesoleva juhtumi suhtes üksnes järeldada, et riik ei käitunud erainvestorina, kuna nimetatud kohtupraktikast lähtuvalt oli riigipoolne kapitalitoetus seotud sellega, et ta müüb 75 % oma osalusest SNCMis, vähendades samaväärselt väljavaadet saada omapoolset kasu.

(151)

Viimaks leiab CFF, et likvideerimise ja rekapitaliseerimise kulude võrdlemisel peaks võtma arvesse vara väärtust, mis mõlemal juhul antakse üle ostjale. CFFi hinnangul kõigub ülevõtjatele võõrandatud vara väärtus 640 miljoni euro ja 755 miljoni euro vahel, (95) võttes arvesse SNCMi kasutatud laevastiku müügiväärtust, mis oli CFFi hinnangul 2006. aasta augustis 644–664 miljonit eurot.

(152)

Seoses sellega, et pärast 2002. aasta rekapitaliseerimist võetud meetmed liigitatakse ümberkorraldusabiks, leiab CFF, et kui SNCM vastas 2004. aasta suunistes esitatud raskustes oleva äriühingu tingimustele enne esimest, 142,5 miljoni euro ulatuses tehtud rekapitaliseerimist, on selline liigitamine ülimalt vaieldav ajavahemiku suhtes, mis eelneb teisele kapitali suurendamisele 8,75 miljoni euro võrra, arvestades, et ettevõtte omavahendid olid taastatud.

(153)

Seoses ettevõtte elujõulisusega rõhutab CFF, et SNCMi võõrandamine on üksnes osaline ning see ei ole tühistamatu, arvestades ülevõtjatega kokkulepitud äramuutvaid tingimusi. Need asjaolud tekitavad tõsiseid kahtlusi ülevõtjate valmisolekus ja suutlikkuses SNCM ümber korraldada ning seetõttu seavad need asjaolud kahtluse alla ettevõtte kestva elujõulisuse väljavaated. Peale selle märgib CFF, et vastupidiselt 2004. aasta suunistes nõutule ei ole Prantsuse ametiasutused kavandanud nendest meetmetest loobumist, mis oleksid isegi pärast ümberkorraldamist struktuurse puudujäägiga (96). Samuti väljendab CFF oma skeptilisust seoses kulude vähendamise kavaga, samas kui SNCMi laevastikku suurendatakse, (97) ning töötajate arvu vähendamise kavaga, pidades eelkõige silmas 2002. aasta sotsiaalkava ebaõnnestumist.

(154)

CFF väljendab kahtlust selle üle, kas uute abimeetmete puhul piirdutakse mõistliku miinimumiga, kuna esiteks puudub selgus selles osas, mida need sotsiaalkulud hõlmavad, ja teiseks tekitab kahtlusi SNCMi aktsionäride üldkoosoleku 28. aprilli 2006. aasta protokolli sisu, millest ilmneb, et üht osa kõnealusest abist kasutatakse ettevõtte 2006. ja 2007. aasta tegevuskahjumi katmiseks. Samuti leiab CFF, et SNCMi ülevõtjad ei osale sisuliselt ettevõtte ümberkorraldamises.

(155)

Soovimatute konkurentsimoonutuste vältimiseks peab CFF vajalikuks uuendada ja täpsustada 2003. aastal SNCMile määratud kompenseerivaid meetmeid ning lisada neile uusi meetmeid, mis seonduksid SNCMi kohaloleku vähendamisega turul (98). Samuti leiab CFF, et osa 2003. aasta otsusega SNCMile määratud meetmetest ei ole täidetud. SNCM olevat soetanud uusi laevu, rikkudes komisjoni 2003. aasta otsuse artiklit 2. Muu hulgas ei olevat SNCM võõrandanud oma osalust CCMis, rikkudes komisjoni otsuse artiklit 3. SNCM rakendavat alates 2003. aastast agressiivset hinnapoliitikat, pakkudes madalamaid hindu kui CFF, rikkudes sellega nimetatud otsuse artiklit 4 (kuni 30 % odavamad piletid samade või võrreldavate teenuste eest).

(156)

8,75 miljoni euro suuruse teise rekapitaliseerimise kohta leiab CFF, et peale avaliku ja erasektori investeeringute samaaegsuse peab erasektori sekkumine riigi sekkumise kinnitamiseks olema märkimisväärse suurusega ning tehtud võrreldavates tingimustes. Kõnealusel juhul ei ole neid kahte tingimust täidetud. Esiteks ei ole märkimisväärne ülevõtjate osalus, mis on seotud üksnes esimese kapitali suurendamisega 142,5 miljoni euro võrra. Teiseks ei toimunud ülevõtjate sekkumine riigi sekkumisega võrreldavates tingimustes, eelkõige äramuutvate tingimuste ning CGMFi vähemusosaluse oodatava tasuvuse tõttu.

(157)

38,5 miljoni euro suuruste sotsiaalmeetmete puhul vaidlustab CFF selle summa liigitamise isikutoetuseks. Kõnealusest summast saavad küll otseselt kasu SNCMi töötajad, kuid CFF rõhutab, et sel meetmel võib SNCMi jaoks olla kaudne positiivne mõju, eelkõige ettevõtte sisekliima paranemise näol.

4.2.2.   STIMi märkused

4.2.2.1.   Pärast 2002. aasta rekapitaliseerimist rakendatud meetmed

(158)

158 miljoni euro suuruse negatiivse võõrandamishinna kohta leiab STIM, et selle hinna puhul ei ole tegemist avatud ja mittediskrimineeriva konkursimenetluse teel saadud turuhinnaga, kuna rekapitaliseerimine toimus teistsugustel tingimustel kui need tingimused, millest erainvestor peab tavaliselt juhinduma. STIM leiab, et ümberhinnatud arvestuslik netovara võimaldaks halvima hüpoteesi korral riigi jaoks ilma kuludeta likvideerimist või isegi likvideerimisest lisandväärtuse saamist, et võõrandamishind on võrreldes ettevõtte väärtusega (STIMi hinnangul 350 miljonit eurot) naeruväärne ning et riigiabi on ettevõtte vajadustega võrreldes ebaproportsionaalne.

(159)

Samuti juhib STIM komisjoni tähelepanu erasektorisse üleviimise äramuutva tingimuse liialdavale olemusele.

(160)

Lõpuks vaidlustab STIM selle, et negatiivse hinnaga müümist põhjendatakse sotsiaalselt raske likvideerimise eeldusega, mis tundub talle vähetõenäoline.

(161)

8,75 miljoni euro suuruse teise rekapitaliseerimise kohta leiab STIM, et see kapitalitoetus ei vasta turumajandusliku erainvestori põhimõttele, arvestades, et investeeringult saadava tulu kohta ei ole piisavalt tagatisi. STIM vaidlustab era- ja avaliku sektori investeeringu samaaegsusega seonduva argumendi, millega põhjendatakse selle toetuse juures riigiabi tunnuste puudumist. Selline samaaegsus, juhul kui seda on rakendatud, on vaid üks märk ega saa üksinda olla liigitamise kriteerium (99). Viimaks kinnitab STIM, et kõnealuse toetuse andis Prantsuse valitsus ülevõtjatele tagatiseks selle kohta, et SNCMiga sõlmitakse Korsika transpordiühenduse kohta avaliku teenindamise delegeerimisleping.

(162)

38,5 miljoni euro suuruse isikutoetuse kohta leiab STIM, et tegelikult on selle summa eesmärk anda SNCMile vahendeid viimaks ellu komisjonile esitatud ümberkorralduskava teatavad peamised aspektid, mida ei ole rakendatud, eelkõige seoses töötajate arvu vähendamisega.

4.2.2.2.   2004. aasta suunistega kokkusobivus

(163)

STIM on seisukohal, et SNCMile antud abi puhul ei ole piirdutud miinimumiga. SNCMi ja ülevõtjate panus ümberkorralduskavasse on ebapiisav, võrreldes 2004. aasta suunistes sätestatud tingimustega, ning ei ole tõendatud, et SNCMi olukord oleks olnud sedavõrd erakorraline, et sellega võiks põhjendada tema väiksemat panust. Samuti rõhutab STIM 2006. aastal antud abi ebaproportsionaalset iseloomu, kuivõrd see võimaldas SNCMil luua reserve tulevase kahjumi katmiseks. Asjaolu, et SNCM ei ole kavandanud sellise vara võõrandamist, mis ei ole ettevõtte eksisteerimiseks hädavajalik, on vastuolus 2004. aasta suunistes sätestatud nõudmistega.

(164)

STIM leiab, et makstud summadega on rikutud 2004. aasta suunistega kehtestatud ühekordsuse põhimõtet. Ettevõtja finantsolukorra halvenemist ja sotsiaalseid konflikte ei saa käsitada erakorraliste, ettenägematute ja abi saavast ettevõtjast sõltumatute asjaoludena.

(165)

Seetõttu soovib STIM lisahüvitisi, mille suurus oleks pool osutatud abist ehk 98,25 miljonit eurot, võõrandades veel ühe laeva ning SNCMi otsesed ja kaudsed osalused CMNis. Sellega seoses kinnitab STIM, et kõnealused osalused ei ole strateegilised ümberkorraldusabi käsitlevate 2004. aasta suuniste tähenduses, kuna need ei ole „ettevõtte püsimajäämiseks hädavajalikud” ning tegemist ei ole varaga, mida ei võiks võõrandada.

(166)

Samuti väidab STIM, et väidetavaid koostoimeid SNCMi ja CMNi vahel ei ole olemas, kuna SNCMil ei ole CMNi juhtimises ega arendamises mingit tegelikku rolli. Lõpuks rõhutab STIM, et alates 15. märtsist 2006 ei kehti enam kahte ettevõtjat ühendav aktsionäride leping, kuna sellel kuupäeval ütles CMN lepingu üles ning seda on kinnitanud Pariisi apellatsioonikohus.

4.2.3.   SNCMi märkused

(167)

SNCM esitas komisjonile selgituse tema majanduslikust ja konkurentsialasest olukorrast, koos juriidilise arvamusega, milles hinnatakse likvideerimismenetluse raames riski, et Üldkohus käsitab riigi sekkumist erastamisele eelneval ajavahemikul sekkumisena ettevõtte de facto juhina.

(168)

SNCMi konsulteerinud õigusbüroo Baker & McKenzie jõuab järeldusele, et tuginedes äriühingu töötajaid puudutavatele dokumentidele, mis on liigitatud kirjavahetuse, sekkumiste ja kontrolliorganite protokollide kaupa, on riigil […] (60) otsust, (100) […] (60) organit (101) ja […] (60) juhtorganit (102). Peale selle rõhutatakse selles aruandes, et […] (60) SNCM (103). Viimaks kinnitatakse samas aruandes, et […] (60) SNCM.

(169)

Selle alusel teeb SNCMi ekspert järelduse, et Marseille kaubanduskohus oleks väga tõenäoliselt otsustanud, et riik oli asjaomase ettevõtte de facto juht.

(170)

Samuti ilmneb asjaoludest, eelkõige nendest, mis on esitatud kontrollikoja aruannetes, et Prantsuse riigile, SNCMi de facto juhile omistatavad juhtimisvead on seotud SNCMi vara puudujäägi tekkimisega. Muu hulgas tuuakse aruandes välja järgmised juhtimisvead: äriline […] (60) valik. Riigi juhtimisvigadest põhjustatud kahjum ulatub […] (60).

(171)

Sellega seoses on SNCMi eksperdi arvates väljaspool kahtlust see, et riiki kohustatakse võlgade ja kohustuste katmiseks algatatud menetluse raames vara puudujääki täielikult või osaliselt katma, võttes arvesse riigi tihedat seotust SNCMi juhtimisega, tema ilmseid juhtimisvigu ning tema finantsvahendite ulatust.

(172)

Asjaomase kohtupraktika alusel teeb SNCMi ekspert järelduse, et juhul, kui SNCM oleks likvideeritud, oleks riiki väga tõenäoliselt kohustatud võtma enda kanda kõik SNCMi sotsiaalvõlad. Seetõttu oleks jäetud riigi kui aktsionäri kanda tuvastatud vara puudujäägist (ehk 316,6–385,7 miljonist eurost) hinnanguliselt 85–100 % suurune osa. Seega käitus riik teadliku investorina, kui ta otsustas SNCMi erastada, olles eelnevalt selle omavahendeid 158 miljoni euro võrra suurendanud.

V.   PRANTSUSE AMETIASUTUSTE MÄRKUSED HUVITATUD ISIKUTE MÄRKUSTE KOHTA

5.1.   PRANTSUSE AMETIASUTUSTE MÄRKUSED HUVITATUD ISIKUTE MÄRKUSTE KOHTA SEOSES 2002. AASTA AMETLIKU UURIMISMENETLUSE ALGATAMIST KÄSITLEVA OTSUSEGA

5.1.1.   CFFi märkused

(173)

Prantsuse ametiasutused märkisid, et osa CFFi poolt SNCMi pakkumise kohta esitatud andmetest oli ebatäpne.

(174)

Vastupidiselt CFFi väidetele leiab riik, et ümberkorralduskava koostati viisil, mis võimaldab SNCMi elujõulisuse võimalikult kiiresti taastada ning luua tingimused selle püsimiseks keskpikas ja pikaajalises perspektiivis. Prantsuse ametiasutused täpsustavad, et suur osa kulude vähendamise kavast oli juba ellu viidud. Veetranspordivahendeid on vähendatud ning varade võõrandamise programmi viiakse ellu kooskõlas tööstusprojektiga. Transpordiliinid on uuesti avatud ja vahetarbimise vähendamise tegevuskava annab esimesi tulemusi. Järk-järgult rakendatakse tööstusprojekti tööhõivet käsitlevat osa. Peale selle jättis SNCM 2001. aastal reservi 21,3 miljonit eurot, mis oli ette nähtud ümberkorraldusmeetmete ja eelkõige töökohtade säilitamise kava rahastamiseks.

(175)

Seoses abisumma kindlaksmääramisega kinnitavad Prantsuse ametiasutused, et omavahendite ja koguvõlgnevuse suhtarv 0,79 on üsna tüüpiline enamiku laevandusettevõtjate bilansi puhul, välja arvatud erandolukorras. Suhtarv 0,497, millest CFF 2001. aastal seoses CMNiga teatas, on ebatäpne, kuna selles ei võeta arvesse bilansi varade kättesaadavust. Pärast selle vea parandamist on CMNi asjaomane suhtarv 0,557. Prantsuse ametiasutuste arvates jääb selline suhtarv CMNi puhul igal juhul ebapiisavaks ning seda näitab ilmekalt ka CMNi raske olukord seoses likviidsusega 2002. aastal. CMN pidi laenama STIMilt kuni 8 miljonit eurot, et rahastada pankade katmata sularaha puudujääki.

5.1.2.   STIMi märkused

(176)

Prantsuse ametiasutused jäävad seisukohale, et SNCMi osalust CMNi kapitalis ei saa käsitada puhtalt finantsvarana, nagu seda tundub kinnitavat STIM. Prantsusmaa kaitseb seisukohta, mille kohaselt on SNCMi osalustel CMNis vägagi strateegiline iseloom. Nende osaluste võõrandamine oleks Prantsusmaa arvates mitte üksnes tööstuslikust seisukohast põhjendamatu, vaid ka suur strateegiline viga.

5.1.3.   Kohalike ametiasutuste esindajate märkused

(177)

Prantsusmaa kiidab Provence-Alpes-Côte d’Azuri piirkondliku nõukogu eesistuja kirja sisu üldiselt heaks, kuid peab siiski vajalikuks märkida, et vastupidiselt sellele, mida on kinnitatud nimetatud kirja (104) punktis 2, ei ole Prantsusmaa mandriosa ja Korsika vahelise transpordiühendusega seotud pakkumine „nõudlusega võrreldes ülemääraselt suur” ning et SNCMi hinnapoliitika on vastavuses SNCMi võetud kohustustega mitte olla hinnasõja algataja ega hinnaliider.

5.2.   HUVITATUD ISIKUTE MÄRKUSED SEOSES 2006. AASTA OTSUSEGA

(178)

Üldiselt märgib Prantsusmaa, et suur osa STIMi ja CFFi märkustest sarnanevad nende märkustega, mille kõnealused äriühingud esitasid komisjonile 2003. aastal. Eelkõige rõhutavad nad, et CFFi märkused esitati kohtule selle hagi raames, millega taotleti komisjoni 9. juuli 2003. aasta otsuse tühistamist, ning nii komisjon kui ka Üldkohus on need väited suuremas osas juba tagasi lükanud.

5.2.1.   Esimese ümberkorralduskavaga ja selle muudatustega ettenähtud meetmete ennetähtaegne rakendamine

(179)

Vastuseks üldisele märkusele seoses riigiabiks liigitatavate meetmete ennetähtaegse rakendamisega teatavad Prantsuse ametiasutused, et nimetatud rakendamist põhjendab kõnealuse menetluse eripära, nimelt selleks luba andva komisjoni 9. juuli 2003. aasta otsuse tühistamine 2005. aastal ning mitte Prantsuse ametiasutuste soovimatus tunnistada oma EÜ asutamislepingu järgseid kohustusi. Muu hulgas täpsustab Prantsusmaa, et on hoidnud komisjoni kogu aeg kursis vastavate arengutega ning alates 2005. aasta jaanuarist vastuvõetud eri meetmetega kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni vahelise lojaalse koostöö põhimõttega.

(180)

Viimati nimetatud meetmetega seoses leiavad Prantsuse ametiasutused, et kuna ükski nendest meetmetest ei ole riigiabi, ei ole EÜ asutamislepingu artikli 88 lõige 3 kokkuvõttes nende suhtes kohaldatav ning seetõttu ei ole mingit kohustust nende rakendamine peatada.

5.2.2.   Pärast 2002. aasta rekapitaliseerimist rakendatud meetmed

(181)

Võõrandamisprotsessi kohta täpsustab Prantsusmaa, et juba selle protsessi alguses nägi ta ette traditsioonilised valikukriteeriumid, mis põhinevad peamiselt SNCMi väärtpaberite väärtuse hindamisel pakutud hinnal ning teiseks muudel parameetritel (tööstusprojekt, sotsiaalprojekt jne), sealhulgas summal, mida kandidaadid olid valmis äriühingusse rekapitaliseerimisena investeerima. Prantsusmaa vaidlustab otsustavalt kolmandate isikute väite, mille kohaselt ei olnud müügiprotsess läbipaistev, ning tuletab meelde, et kõnealusel juhul läks riik isegi kaugemale nendest niigi suurtest ning siduvatest õiguslikest ja seadusjärgsetest kohustustest, mis on riiklike osaluste võõrandamise korral ette nähtud. Prantsusmaa tuletab meelde, et areng, mis toimus pärast BCP pakkumist võtta üle kõik SNCMi väärtpaberid, leidis aset väga rasketes rahalistes ja sotsiaalsetes tingimustes ning et VT liitumine BCP pakkumisega ei muutnud toimingu ärilisi ja rahalisi tingimusi (peale kapitali jagunemise).

(182)

Seoses 158 miljoni euro suuruse negatiivse hinnaga tuletavad Prantsuse ametiasutused meelde, et arvestades SNCMi finantsolukorda 30. septembril 2005, müüdi ettevõte turuhinna eest ning et majanduslikult oli ettevõtte müümine selle likvideerimisest soodsam. Sellega seoses täpsustavad Prantsuse ametiasutused, et erainvestori kriteeriumi kohaldamist likvideerimisele lähedal seisva ettevõtte võõrandamise korral ei tule käsitada mitte püüdena muuta „riiklik sekkumine tasuvaks”, vaid suurema kahjumi vältimisena, mida aktsionär oleks kulukama likvideerimise korral kandnud.

(183)

Makstud hinnaga seoses vaidlustab Prantsusmaa väite, mille kohaselt võõrandati SNCM hinna eest, mis ei vastanud tema tegelikule väärtusele. Eelkõige lükkab Prantsusmaa ümber STIMi hinnangu, et ettevõtte väärtus oli ligemale 350 miljonit eurot, kuna selles hinnangus võetakse arvesse üksnes neid bilansi osad, mis väärtust arvestuslikest omavahenditest lähtuvalt tõstavad (eriamortisatsioon, laevade allesjäänud lisandväärtus jne), ilma et võetaks arvesse andmeid võlgade ja kohustuste kohta, mis seda väärtust vähendaksid. See puhtalt raamatupidamisalane arvutamismeetod ei vasta SNCMi sarnase laevandusettevõtja majanduslikule tegelikkusele, kellele makstav toetus kajastub bilansis, kuid kellel on seejuures ka piiratud tasuvus ning suured bilansivälised võlad ja kohustused.

(184)

Samuti lükkavad Prantsuse ametiasutused ümber CFFi väite, et nad on alahinnanud SNCMi laevastiku müügiväärtust, mis CFFi hinnangul jääb 406,5 ja 426,5 miljoni euro vahele. Prantsuse ametiasutused selgitavad, et CFFi arvutuses arvesse võetud laevad ei vasta 30. septembril 2005 SNCMile kuulunud laevadele. Laevade müügihinna suhtes allahindlusi kohaldamata jättes ei võeta arvesse seda konteksti, milles SNCMi varade võimalik pankrotimenetlus oleks toimunud, ning samuti ei ole selle müügiväärtuse arvutamisel aluseks võetud tähtaja, nimelt 2006. aasta augusti puhul tegemist SNCMi võimaliku likvideerimise tähtajaga, millele tuleks tugineda, sest asjaomane tähtaeg on 30. september 2005. Muu hulgas märgib Prantsusmaa, et CFFi esitatud arvutust kasutades oleks negatiivne hind kolm korda kõrgem Gröditzeri kohtupraktika kohaselt nõutavast varade likvideerimisväärtusest, mis oleks seega soodsam, kui Prantsuse ametiasutuste poolt komisjonile esitatud oletused.

(185)

CFFi väite peale, millega seatakse kahtluse alla Gröditzeri kohtupraktika kohaldamine, viidates asjaolule, et riigilt SNCMile antud kapitalitoetus oli seotud tema osaluse müügiga 75 % ulatuses, mis selle võrra vähendas saadava kasumi väljavaateid, tuletavad Prantsuse ametiasutused meelde, et 158 miljoni euro suurune negatiivne võõrandamishind vastab kogu SNCMi kapitali võõrandamisele, mille järel tegi riik uue investeeringu 25 % ulatuses, millelt saadav kasum on […] (60) % aastas. Seega leiab Prantsusmaa, et investeeringult saadav kasum jääb tagama tema osalust ettevõtte aktsiakapitalis 25 % ulatuses, kuna sellel osalusel on kasumi saamiseks väga suur tagatis.

(186)

Samuti vaidlustab Prantsusmaa CFFi väite selle kohta, et ABXi lähenemisviis ei ole käesoleval juhul kohaldatav, tuginedes eelkõige SNCMi likvideerimise tegelike kulude analüüsile ning riskile, et ettevõtte võlgade ja kohustuste katmiseks algatatud menetluse raames oleks riiki võidud pidada nende eest vastutavaks, nagu see on ette nähtud Prantsuse ühismenetlustega ning nagu seda kinnitab riiklik kohtupraktika (Roueni apellatsioonikohtu 22. märtsi 2005. aasta otsus). Kuigi Prantsuse ametiasutused leiavad, et nende käitumist SNCMi juhina ei saa selle menetluse alusel liigitada ekslikuks, rõhutavad nad, et on väga suur risk, et juhtimisvea määratlemise paindlike kriteeriumide tõttu äriseadustiku artikli L. 651–2 tähenduses ning eespool nimetatud kohtupraktika alusel, mis on käesolevale juhtumile ülekantav, oleks riiklik kohus süüdistanud riiki SNCMi varade puudujäägis.

(187)

8,75 miljoni euro suuruse rekapitaliseerimise puhul tuletab Prantsusmaa meelde, et vastupidiselt CFFi ja STIMi väidetele ei ole selle kapitalitoetuse puhul tegemist riigiabiga, kuna see investeering oli erainvesteeringutega samaaegne, selle märkimise tingimused olid sarnased ning riigi poolt CGMFi kaudu saadud tasuvus oli keskmisest suurem.

(188)

Eelkõige täpsustavad Prantsuse ametiasutused, et investorite võrdse kohtlemise põhimõtet ei saa seada kahtluse alla äramuutvate tingimuste olemasolu tõttu, kuivõrd viimased olid ette nähtud SNCMi 100 % võõrandamise korral ning mitte sellele järgnenud 35 miljoni euro suuruse rekapitaliseerimise raames.

(189)

Peale selle tuletab Prantsusmaa meelde, et tema investeering oli ülevõtjate omast väiksem, kuna ülevõtjate investeeringuga (26,25 miljonit eurot) tuleks võrrelda ainult 8,75 miljoni euro suurust summat. Esimest rekapitaliseerimist 142,5 miljoni euro ulatuses tuleks uurida üksnes likvideerimishinnaga võrdlemisel.

(190)

Viimaks vaidlustab Prantsusmaa STIMi väite selle kohta, et kõnealuse kapitalitoetuse näol oli tegemist eraõiguslikele ülevõtjatele antud tagatisega, et SNCMiga sõlmitakse avaliku teenindamise delegeerimisleping Korsika liinide teenindamiseks. Prantsuse ametiasutused väidavad, et see kapitali suurendamine tehti teadlikult ja ettevõtte tootlikkusest sõltumatult ning et avaliku teenindamise delegeerimislepingu sõlmimine SNCMiga ei võimaldaks suurendada sellelt investeeringult oodatavat kasumit.

(191)

Seoses sotsiaalmeetmetega 38,5 miljoni euro ulatuses kordab Prantsusmaa oma väidet, mille kohaselt on nende meetmete puhul tegemist isikutoetusega ning nende katmist riigi poolt ei saa käsitada ettevõtjale kaudse eelise andmisena, kuna need meetmed lisanduvad SNCMi kanda olevatele õiguslikele ja lepingulistele kohustustele. Peale selle tuletab Prantsusmaa meelde, et need meetmed ei võimalda palgatöötajate lahkumist, kellega seonduvad kulud jääksid kõnealuste meetmete puudumisel SNCMi kanda.

(192)

Vastupidiselt CFFi esitatud väitele täpsustavad Prantsuse ametiasutused, et need 38,5 miljonit eurot ei vasta 2003. aasta sotsiaalkava raames ette nähtud töötajate arvu vähendamise elluviimisele, kuna see vähendamine on hilinemisele vaatamata juba tehtud. Seega täiendab uus sotsiaalkava 2003. aasta esimesi sotsiaalmeetmeid.

5.2.3.   Suunistega kokkusobivus

(193)

Prantsusmaa leiab, et eeltoodut silmas pidades on analüüsitav abisumma 15,81 miljonit eurot.

(194)

Vastupidiselt CFFi väidetule leiavad Prantsuse ametiasutused seoses 2004. aasta suuniste punktiga 11, et ehkki esimene rekapitaliseerimine võimaldas SNCMil oma omavahendid taastada, jäi ta sellele vaatamata raskustes olevaks äriühinguks, kuna selle rekapitaliseerimise eesmärk oli tagada äriühingu tegevuse jätkumine.

(195)

Prantsusmaa lükkab ümber CFFi väited, mille kohaselt ei oleks ta pidanud võimaldama ettevõttele rohkem rahastamist, arvestades, et SNCM oleks võinud pangalaenu võtta. Sellega seoses täpsustavad Prantsuse ametiasutused, et 24. augustil 2005 olid pangad keeldunud SNCMile uusi krediidiliine avamast ning et seetõttu oli ainus mõeldav alternatiiv ettevõtte erastamine või likvideerimine.

(196)

Prantsusmaa vaidlustab CFFi ja STIMi esitatud väited 2002. aasta ümberkorralduskava ebaõnnestumise kohta, mis vaatamata teatavale hilinemisele ellu viidi ning mis võimaldas eesmärgid saavutada 2005. aastal. SNCMi majandusliku ja finantsolukorra halvenemine ettevõttest sõltumatute tegurite tõttu nõudis 2002. aastal teatatud kava pikendamist ja uute meetmete võtmist.

(197)

Prantsusmaa leiab, et SNCMil on ümberkorraldamiseks head väljavaated ning et uute aktsionäride kavandatavad meetmed, eelkõige sotsiaalkava rakendamine, transpordiühenduste ümberkorraldamine ja teatavate laevade uuendamine, võimaldavad ettevõtte elujõulisuse taastada. Sellega seoses märgib Prantsusmaa, et võttes arvesse avaliku teenindamise delegeerimislepingust saadavat kasumit (umbes [50–70] (60) % SNCMi käibest, kindlaksmääratud kulude suurust ning raskusi Marseille–Korsika liinil kasutatava kuue laeva ümberpaigutamisel, on avaliku teenindamise delegeerimisleping ettevõtte strateegia ja selle elujõulisuse oluline element.

(198)

Abi miinimumiga piirdumise kohta leiab Prantsusmaa, et ta on vajalike ümberkorralduskulude puhul piirdunud rangelt miinimumiga, et võimaldada ümberkorraldused ellu viia. Sellega seoses tuletavad Prantsuse ametiasutused meelde, et nii nagu komisjon oma 2003. aasta otsuses tunnistas, on ettevõte ise omavahenditest ümberkorralduskavasse piisavalt panustanud, võõrandades vara 30,2 miljoni euro ulatuses. Samuti, arvestades SNCMi muid võõrandamisi 12,2 miljoni euro ulatuses, on ettevõtte omapoolne panus kokku 42,38 miljonit eurot. Prantsusmaa leiab, et see summa on tunduvalt suurem omavahenditest antavast panusest, mis on vajalik ümberkorraldusabi heakskiitmiseks, mille suurus oleks lõpuks 15,81 miljonit eurot, kui muude meetmete puhul ei oleks tegemist riigiabiga.

5.2.4.   Komisjoni 2003. aasta otsusega sätestatud tingimused ning võimalikud uued kompenseerivad meetmed

(199)

Vastupidiselt STIMi ja CFFi väidetele kinnitavad Prantsuse ametiasutused, et on kinni pidanud kõikidest 2003. aasta otsusega sätestatud tingimustest, mida Prantsusmaa peab kuni 2006. aasta lõpuni täitma, olles eelkõige hoidnud laevastikku 11 laeva suurusena ning kohaldanud konkurentidega võrreldes madalamaid hindu.

(200)

Muu hulgas leiab Prantsusmaa, et uue lõpliku otsuse raames tuleks SNCMile määratavaid kompenseerivaid meetmeid kohandada, kuna ümberkorraldusabi suurus on nüüdsest 69,3 miljoni euro asemel 15,81 miljonit eurot.

(201)

Sellega seoses vaidlustab Prantsusmaa STIMi märkused võimaluse kohta, mis puudutavad komisjoni võimalust määrata SNCMile kompenseeriva meetmena võõrandada oma osalus CMNis. Prantsusmaa vaidlustab STIMi esitatud väite, mille kohaselt on 2004. aasta suunistes seatud kahtluse alla 1999. aasta suuniste kohane strateegilise vara määratlus.

(202)

Nende CFFi osutatud meetmete kohta, mille abil saaks vähendada SNCMi turuosa, täpsustavad Prantsuse ametiasutused, et nagu seda on muu hulgas sedastanud komisjon oma 2003. aasta otsuses (punkt 87), ei ole asjaomastel turgudel (Prantsusmaa – Korsika ja Magribi riigid) ülepakkumist ning et Korsika transpordiliinide ümberkorraldamine nii avaliku teenindamise delegeerimislepingu raames kui ka väljaspool seda seaks ohtu ettevõtte elujõulisuse.

(203)

CFFi esitatud väite kohta, mille kohaselt tooks eespool kirjeldatud meetmete rakendamine SNCMi suhtes kaasa tõsise riski tõrjuda Prantsusmaa mandriosa ja Korsika vaheliselt turult välja tema peamine konkurent, nimelt CFF, väidavad Prantsuse ametiasutused, et arvestades asjaomase turu praegust jaotust, kus CFFile kuulub nüüdsest suurim turuosa, sõltub konkurentsitingimuste säilitamine SNCMi ümberkorralduskava rakendamise lubamisest ning SNCMi kohalolekust kõnealusel turul.

VI.   MEETMETE HINDAMINE

6.1.   ABI OLEMASOLU EÜ ASUTAMISLEPINGU ARTIKLI 107 LÕIKE 1 TÄHENDUSES

(204)

ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 on sätestatud: „[k]ui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust”.

(205)

Riikliku meetme liigitamiseks riigiabina ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses peavad asutamislepingu kohaselt olema täidetud järgmised kumulatiivsed tingimused: 1) kõnealuse meetmega antakse valikuline majanduslik eelis; 2) seda eelist rahastatakse riiklikest vahenditest; 3) see eelis moonutab või võib moonutada konkurentsi; 4) see eelis mõjutab liikmesriikidevahelist kaubavahetust (105).

(206)

Komisjon sedastab, et SNCM sai täielikult riigi omanduses oleva CGMFi kaudu riiklikke vahendeid kokku 274,54 miljoni euro ulatuses (106).

(207)

Kuna SNCM tegutseb meretranspordi valdkonnas, mis on avatud Euroopa-sisesele konkurentsile, võib SNCMi saadud võimalik majanduslik eelis moonutada konkurentsi ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubavahetust.

(208)

Asjaolu, et merekabotaaži turu suhtes koos Vahemere saartega ei kohaldatud kuni 1. jaanuarini 1999 ajutiselt määrust (EMÜ) nr 3577/92, ei võimalda põhimõtteliselt välistada, et avaliku teenindamise delegeerimislepingu raames Vahemere saartega kabotaažühendusele makstud toetus võis mõjutada liikmesriikidevahelist kaubavahetust ja moonutada konkurentsi.

(209)

Igal juhul, isegi kui kabotaažliinidele makstud toetus ei pruukinud mõjutada kaubavahetust ega põhjustanud konkurentsimoonutusi enne 1. jaanuari 1999, on olukord pärast seda kuupäeva muutunud, kuna määruse (EÜ) nr 3577/92 põhjal on kabotaažiteenused nüüd avatud kõikidele ELi ettevõtjatele. Peale selle tuleb rõhutada, et SNCM ei osuta mitte üksnes kabotaažiteenust, vaid tegutseb ka rahvusvahelisel mereveoturul, mis on liberaliseeritud nõukogu määrusega (EMÜ) nr 4055/86 (107).

(210)

Seetõttu leiab komisjon, et käesoleval juhul on täidetud ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatud viimased kolm tingimust, mis on esitatud käesoleva otsuse punktis 205. Sellest lähtuvalt peab komisjon vastavalt 11. septembri 2012. aasta otsusele vaatama iga meetme kohta üksteise järel läbi valikulise majandusliku eelise olemasolu.

6.1.1.   Analüüsi ajaraamistik

(211)

Üldkohtu praktika (108) kohaselt peab komisjon pärast oma otsuse tühistamist tuginema uue analüüsi tegemisel üksnes teabele, mis tal oli tühistatud otsuse vastuvõtmise ajal, asjaomasel juhul 8. juulil 2008.

(212)

Seega ei võeta arvesse pärast 8. juulit 2008 aset leida võinud sündmusi. Turu ning abisaaja olukorra muutused ja arengud tuleb analüüsist kõrvale jätta. Samamoodi ei võta komisjon arvesse ümberkorraldamiskava täitmise perioodi pärast 2008. aasta juulit (109).

(213)

Samuti ei ole komisjon kohustatud algatama asja uurimist uuesti ega isegi täiendama seda uue tehnilise ekspertiisiga (110). Sellise akti tühistamine, millega lõpetatakse mitut etappi hõlmav haldusmenetlus, ei too ilmtingimata kaasa terve menetluse tühistamist. Kui on nii nagu asjaomasel juhul, et uurimismeetmed küll võimaldavad abi kokkusobivust ammendavalt analüüsida, kuid komisjoni analüüs osutub ebatäielikuks ja sellest tulenevalt on otsus õigusvastane, võib asjaomase otsuse juba võetud uurimismeetmete põhjal uuesti teha (111).

(214)

Kuna muu hulgas peab komisjon uue analüüsi tegemisel tuginema üksnes teabele, mis tal oli 2008. aasta juuli seisuga ja mille suhtes nii Prantsusmaa ametiasutused kui ka SNCM on juba võtnud seisukoha, ei ole vaja nendega uuesti konsulteerida (112). Ka huvitatud kolmandate isikute õigus esitada märkusi tagati menetluse algatamise (113) otsuse avaldamisega Euroopa Liidu Teatajas ja ükski määruse (EÜ) nr 659/1999 säte ei kohusta pakkuma neile seda võimalust uuesti, kui algset ümberkorraldamiskava uurimise käigus (114) muudetakse.

(215)

Käesolev otsus põhineb seega peamiselt ainult neil elementidel, mis olid teada 8. juulil 2008. Teise võimalusena näitab komisjon, et Prantsuse ametiasutuste 16. mai 2013. aasta kirja enne 8. juulit 2008 aset leidnud asjaolude kohta ja SNCMi 27. augustil 2013 esitatud teabe arvesse võtmine ei mõjuta tema järeldusi.

6.1.2.   SNCMi võõrandamine 158 miljoni euro suuruse negatiivse müügihinna eest

(216)

Käesoleval juhul peab komisjon uurima, kas riigi antud kapitalitoetusel suurusjärgus 158 miljonit eurot enne SNCMi võõrandamist eraõiguslikele ülevõtjatele, st kokkuvõttes ettevõtte negatiivse müügihinnaga samaväärse summa eest, puuduvad riigiabi tunnused.

(217)

Avatud, läbipaistev ja mittediskrimineeriv hankemenetlus, mille alusel riik pärast eelnevat rekapitaliseerimist (müügihinnast suuremas summas) ettevõtte võõrandab, ei võimalda tingimata välistada riigiabi olemasolu, millest võiks kasu saada nii erastatud ettevõte kui ka selle ostja (115).

(218)

Selleks et kindlaks teha, kas ettevõtja on riigi antud kapitalitoetusest saanud majandusliku eelise, kohaldab komisjon põhiliselt turumajanduses tegutseva erainvestori kriteeriumi (edaspidi „erainvestori kriteerium”), tingimusel, et kasusaaja ei pea tagasi maksma teisi riigiabisid ja et seda toetust võidakse analüüsida nimetatud kriteeriumi alusel. Erainvestori kriteerium tuleneb ELi toimimise lepingu artikli 345 kohasest avaliku ja erasektori võrdse kohtlemise põhimõttest. Selle põhimõtte kohaselt ei saa riigi poolt tavapärastele turutingimustele vastavatel tingimustel otseselt või kaudselt ettevõtja käsutusse antavat kapitali pidada riigiabiks (116).

(219)

Sel eesmärgil saab komisjon eelkõige hinnata, kas vahendite andja käitus erainvestorina, kes järgib teatavat strukturaalset, üldist või valdkonnapõhist poliitikat ning juhindub investeeritud kapitali tasuvuse väljavaadetest pikaajalises perspektiivis. Sellise lähenemisviisi paikapidavust on Euroopa Kohtus mitmes kohtuasjas tunnustatud (117).

(220)

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt käsitatakse riigiabina kapitalitoetust, mille riiklik investor annab siis, kui isegi pikaajalises perspektiivis puuduvad igasugused väljavaated kasumi saamiseks (118).

(221)

Samuti sätestas Euroopa Kohus, et erainvestor, kes järgib teatavat strukturaalset, üldist või valdkonnapõhist poliitikat, mis juhindub pikaajalise tasuvuse väljavaadetest, ei saa endale pärast mitut järjestikust kahjumisse jäänud aastat mõistlikult võttes lubada kapitalitoetuse andmist, mis ei osutu majanduslikul alusel mitte üksnes varade likvideerimisest kulukamaks, vaid on peale selle ka seotud ettevõtte müügiga, mis võtab talt kõik väljavaated kasumi saamiseks isegi pikaajalises perspektiivis (119).

(222)

Täpsemalt leidis Euroopa Kohus oma Gröditzeri kohtuasjas tehtud otsuses, et määramaks kindlaks, kas ettevõtte negatiivse müügihinna eest erastamisel on riigiabi tunnuseid: „tuleb hinnata, kas avaliku sektori juhtivate asutustega võrreldavate mõõtmetega erainvestorit oleks suudetud nimetatud ettevõtte müümise raames veenda tegema sama suuri kapitalitoetusi või oleks otsustatud selle ettevõtte likvideerimise kasuks” (120).

(223)

Eelnimetatut arvestades peab komisjon selleks, et määrata kindlaks, millise abimeetmega on käesoleval juhul tegemist, „hindama, kas riigi valitud lahendus on tervikuna ning mis tahes muu lahenduse, sealhulgas mittesekkumisega võrreldes vähem kulukas, millisel juhul saaks teha järelduse, et riik käitus erainvestorina” (121).

(224)

Ehk komisjon peab kontrollima, kas valik anda nii suurt kapitalitoetust osutub tõesti odavamaks kui likvideerimine.

6.1.2.1.   Likvideerimisega seotud kulude hindamine

a)   Koondamise lisahüvitiste maksmise arvesse võtmine

(225)

Aktsionärile tekkiva likvideerimiskulu arvutamisel on Prantsuse ametiasutused seisukohal, et suured ettevõtjate kontsernid ei saaks praegu tootmisrajatiste sulgemisel või tütarettevõtete likvideerimisel jätta tähelepanuta sotsiaalseid tagajärgi, mida sellised sulgemised või likvideerimised kaasa toovad. Seega rakendavad nad kõige sagedamini sotsiaalkavasid, mis võivad hõlmata meetmeid töötajate ümberõppeks, abi töökohtade leidmiseks, koondamishüvitisi, isegi kohaliku majandusstruktuuri tasandil võetavaid meetmeid, mis lähevad kaugemale seaduse ja kollektiivlepingutega sätestatust.

(226)

Selles kontekstis leiavad Prantsuse ametiasutused, et 2005. aasta sotsiaalkava alusel, mis omakorda tugineb 2002. aasta sotsiaalkavale, tuleks hüvitisi arvestada vahemikus 90 000–100 000] (60) kuni [120 000–130 000] (60) eurot palgatöötaja kohta, mis on kokkuarvutatuna [200–210] (60)–[250–260] (60) miljonit eurot. Prantsuse ametiasutused täpsustavad, et eespool nimetatud vahemiku alampiiri puhul võetakse arvesse asjaolu, et võrdlusaluse sotsiaalkava kulusid suurendatakse pensionieale lähenevate töötajate väga suure osakaalu tõttu, kes lahkuvad töölt eriti soodsatel tingimustel. Muu hulgas võetakse arvesse ka asjaolu, et äriühingu likvideerimise ja kõikide töötajate koondamisega seotud olukord ei ole võrreldav olukorraga, mille puhul töötajate arvu kohandatakse, mis võimaldab tegevust jätkata nagu võrdlusaluse sotsiaalkava puhul.

(227)

Prantsuse ametiasutused on seisukohal, et isegi, kui kasutada Üldkohtu 15. septembri 2012. aasta otsuses kindlaks määratud analüüsimise tabelit, ei sisalda SNCMi üle kontrolliõiguse loovutamine 158 miljoni euro suuruse negatiivse hinna eest riigiabi elemente. Ametiasutuste arvates on komisjonil kogu vajalik teave selleks, et Üldkohtu kriitikale vastata.

(228)

Komisjon käesoleval juhul selle analüüsiga nõus ei ole.

(229)

Vastavalt Üldkohtu otsusele (122) on täiendavate koondamishüvitiste maksmine üldjuhul käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades õiguspärane ja otstarbekas praktika, selleks et soodustada rahulikumat sotsiaalset dialoogi ning säilitada äriühingu või kontserni maine. Era- ja avaliku sektori võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt on võimalus maksta täiendavaid koondamishüvitisi jäetud avalik-õigusliku ettevõtja likvideerimisel ka liikmesriikidele, kuigi nende kohustused a priori ei tohiks ületada seadusest ja kollektiivlepingust tulenevat ranget miinimumi. Siiski täpsustab kohus, et „nende täiendavate kulude kandmine ei tohiks õiguspärastel kaalutlustel toimuda eranditult sotsiaalsel või isegi poliitilisel eesmärgil, vastasel korral väljub see eraõigusliku investori testi raamest. Kui puudub igasugune, isegi pikas perspektiivis majanduslik otstarbekus, tuleb selliste kulude kandmist, mis ületavad kitsalt seadusest ja kollektiivlepingust tulenevaid kohustusi, lugeda seega riigiabiks EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses” (123).

(230)

Seoses Prantsuse ametiasutuste tõstatatud riigi maine argumendiga oli Üldkohus seisukohal, et „liikmesriigi kui turumajanduses globaalse investori maine kaitse ei saa väljaspool erilisi asjaolusid ja ilma eriti veenva põhjenduseta olla piisav põhjendus, et tõendada pikas perspektiivis majanduslikku otstarbekust kanda täiendavaid kulusid, nagu täiendavad koondamishüvitised” (124). Sellised asjaolud käesoleval juhul aga puuduvad.

(231)

Komisjon märgib, et Prantsuse ametiasutused ei ole suutnud määrata kindlaks Prantsuse riigi majandustegevuse – eelkõige geograafilisel ja valdkondlikul tasandil – avamise järel, mille suhtes tuleks hinnata kõnealuste meetmete majanduslikku otstarbekust pikaajalises perspektiivis, vaatamata sellele, et nad osutasid lõpuks oma 16. mai 2013. aasta kirjas, et riigi käitumist tuleks võrrelda mitmes valdkonnas tegutseva valdusettevõtja omaga, kes püüab oma kasumit maksimeerida ning kaitsta oma ülemaailmse tootja mainet, eelkõige oma personali haldamise valdkonnas.

(232)

Seoses CGMFi mainega märgib komisjon, et tal ei olnud meretranspordi valdkonnas peale SNCMi ühtegi vara. Sellest lähtuvalt see argument ei saa teda puudutada.

(233)

Seoses riigi kui aktsionäri mainega märkisid Prantsuse ametiasutused sotsiaalsete konfliktide kõrgendatud ohtu riigi kontrollitavates ettevõtetes mitte ainult SNCMi tegevuse geograafilises läheduses, vaid ka ükskõik millises sektoris, ja eelkõige transpordisektoris. Komisjon märgib, et ühelt poolt ei ole Prantsuse ametiasutused tõestanud negatiivse mõju ülekandumise ohu tõenäosust, ja on teiselt poolt seisukohal, et ametiasutused ei ole tõestanud ka seda, et lisahüvitiste maksmine oleks võimaldanud uute streikide toimumist ära hoida. Komisjon on arvamusel, et ainult sotsiaalsest põhjendatusest ei piisa selleks, et jätta nende riigi makstud lisahüvitiste puhul kõrvale riigiabi olemasolu.

(234)

Lisaks on komisjon seisukohal, et Prantsuse ametiasutused ei ole esitanud piisavalt objektiivseid ja kontrollitavaid elemente näitamaks, et koondamise lisahüvitiste maksmine oleks sarnastes tingimustes sama sektori eraettevõtete hulgas levinud tava. Komisjon märgib, et lihtne viitamine piiratud hulgale sotsiaalkavadele ei näita piisavalt levinud tava olemasolu kõnealuse juhtumiga võrreldavatel juhtudel, et Prantsuse ametiasutuste nimetatud sotsiaalkavad viitavad ümberkorralduskavadele ja mitte likvideerimiskavadele ning et suur hulk neist puudutavad sektoreid, millel ei ole esmapilgul transporditaristuga mitte midagi ühist, nt kosmeetika (Yves Saint-Laurent Haute couture), põllumajanduslikud toiduained (Danone) või elektroonika (Hewlett Packard). Lisaks on Prantsuse ametiasutuste 16. mai 2013. aasta kirjas loetletud sotsiaalkavadest kuus kava SNCMi erastamise järgsed kavad ja seega ei saa neid koondamise lisahüvitiste maksmise õigustamisel arvesse võtta.

(235)

SNCM esitas 27. augusti 2013. aasta kirjas uue viiest sotsiaalkavast koosneva loetelu. Komisjon on seisukohal, et see loetelu ei võimalda otsustada, et koondamise lisahüvitiste maksmine oleks sarnases olukorras sama sektori eraettevõtete hulgas levinud tava. Komisjon märgib kõigepealt, et kaks sotsiaalkava viiest puudutavad SNCMi, mille hulgas on ka käesoleva otsuse aluseks olev sotsiaalkava. Nimetatud kahte sotsiaalkava ei saa seega kasutada objektiivsete võrdluselementidena kahel põhjusel: esiteks ei saa SNCM tuua esile oma varasemaid tavasid kõnealuses valdkonnas selleks, et õigustada piisavalt selle tava levikut ning teiseks puudutab 2002. aasta sotsiaalkava ajavahemikku, mil SNCM oli veel riigiasutus, samas kui Üldkohus seadis võrdluskriteeriumiks sama sektori eraettevõtted. Sellega seoses märgib komisjon, et Marseille sadama sotsiaalkava ei saa arvesse võtta, kuna sadam oli 2004. aastal riigiasutus, mitte eraettevõte. Seoses kahe viimasena nimetatud sotsiaalkavaga, nimelt Air Lib ja Eurostar, nendib komisjon, et tegemist on ümberkorralduskavadega, mitte likvideerimiskavadega. Samuti märgib komisjon, et nende kahe kava keskmise lisahüvitis on üle poole väiksem kui SNCMi valitud lisahüvitise keskmine.

(236)

Komisjon märgib, et Prantsuse ametiasutused ei ole väitnud, et Prantsuse riigi käitumine oleks olnud ajendatud mõistlikust tõenäosusest saada kaudset materiaalset kasu, isegi pikaajalises perspektiivis, vältides sotsiaalse kliima edasist halvenemist ettevõttes, kuna likvideerimise stsenaariumi korral pidi ettevõte kaduma. Teiste riigiettevõtete töötajate laiem kasu ei ole piisavalt tõendatud. Seda enam, et väga suurte lahkumishüvitiste maksmine ühe ettevõtte töötajatele muudab tõenäoliselt keeruliseks samale investorile kuuluvate teiste ettevõtete võimaliku ümberkorraldamise, isegi kui tegemist on globaalse investoriga, nagu Prantsuse ametiasutused väitsid. Lisaks ei esitanud Prantsuse ametiasutused arvuliselt neid võimalikke märkimisväärseid sotsiaalkulusid, mida nad koondamise lisahüvitiste maksmise põhjenduseks tõid.

(237)

Prantsuse ametiasutused väitsid ka, et likvideerimismenetlus oleks olnud SNCMi negatiivse hinnaga võõrandamisega võrreldes pikem protsess ja potentsiaalselt riskantsem riigi kui aktsionäri jaoks. Komisjon märgib, et Prantsuse ametiasutused ei esitanud selle riski kohta ühtegi tõendit ja nad ei selgitanud, miks oleks eraaktsionär võtnud arvesse likvideerimismenetluse kestust. Prantsuse ametiasutuste nimetatud Frucona Kosice  (125) juhtum ei ole kõnealusel juhul asjakohane, kuna see puudutab eralaenuandja testi. Likvideerimismenetluse kestus on asjakohane, kui analüüsida, kas riik maksimeeris Frucona Kosice laenuandja rollis olles võlgade tasumist, kui nõustus osalise, aga kohese tasumisega, või siis, kui ta oleks oodanud ettevõtte likvideerimise tulemust. Käesoleval juhul on olukord teine, kuna riik on SNCMi aktsionäri rollis, mitte eralaenuandja rollis. Arvestades, et SNCMi likvideerimise puhul oleks varad olnud kohustuste katmiseks selgelt ebapiisavad ja nii ei oleks riik oma toetust tagasi saanud. Sellest lähtuvalt ei ole käesoleval juhul asjakohane rääkida likvideerimismenetluse kestusest.

(238)

Prantsuse ametiasutused ei tõestanud seega, et likvideerimise stsenaariumi korral oli põhjendatud, et riik võttis erainvestorina need lisahüvitised enda kanda.

(239)

Analüüsi käesolevas etapis peab komisjon nüüd määrama kindlaks SNCMi likvideerimisväärtuse, millest on maha arvestatud koondamise lisahüvitised.

b)   SNCMi likvideerimisväärtus

(240)

Netovara meetodi põhjal on vara puudujääk tuvastatud siis, kui tegeliku vara majanduslik väärtus (mis üldiselt on arvestuslikust netoväärtusest suurem) ei kata tegelike võlgade majanduslikku väärtust.

(241)

Selleks et teha kindlaks vara puudujääk käesoleval juhul, kontrollis komisjon oma eksperdi abil, (126) nagu seda on alljärgnevalt selgitatud, et 30. septembril 2005 ei olnud SNCMi vara väärtus piisav selleks, et rahuldada eesõigusnõudega võlausaldajate ja eesõigusnõudeta võlausaldajate nõuded.

(242)

Komisjon leiab, et netovara hindamine on meretranspordi valdkonna äriühingute väärtuse hindamiseks laialdaselt kasutatav meetod. Muu hulgas arvab komisjon, et see meetod on eriti kohane SNCMi olukorras, kuivõrd tema kontrollival aktsionäril on võõrandamise kõrval ainus valik likvideerimine.

(243)

Muude hindamismeetodite, eelkõige diskonteeritud vabade rahavoogude meetodi kohta leiab komisjon, et võttes arvesse seda, et nende meetodite puhul eeldatakse äriühingu tegevuse jätkumist, mis aga SNCMi oletatava likvideerimise korral ei kehtiks, ei ole see meetod kõnealusel juhul asjakohane.

(244)

Komisjon võtab SNCMi hindamise võrdluskuupäevaks 30. septembri 2005, arvestades, et selleks tähtpäevaks oli tegelikult tehtud valik, kas nõustuda ülevõtmise pakkumisega või äriühing likvideerida, kuna 27. septembril 2005 oli otsustatud välja valida BCP pakkumine.

i)   SNCMi vara väärtus

(245)

Komisjon märgib eelkõige, et SNCMi aktsionär hindas koostöös Ernst & Youngi bürooga ettevõtte likvideerimisväärtust (eespool viidatud CGMFi aruanne) 30. septembril 2005, mille kohta tegid Oddo Corporate Finance ja Paul Hastingsi büroo uue arvestuse. Komisjon tuletab meelde, et eespool nimetatud Oddo-Hastingsi aruandes on SNCMi vara hinnatud 190,3 miljonile eurole.

(246)

Laevadele spetsialiseerunud BRSi maakler hindas SNCMi omandis oleva laevastiku (127) müügi brutoväärtuse 30. septembril 2005 224 miljonile eurole, Oddo aruandes on SNCMi laevastiku väärtuse hind 150,7 miljonit eurot pärast allahindluse, (128) komisjonitasu (129) ja määramatusega seotud reservi (aléa judiciaire) (130) arvesse võtmist.

Tabel 3

Võimalused SNCMi vara hindamiseks 30. septembri 2005. aasta seisuga

 

Vara väärtus,

Oddo aruanne,

miljonites eurodes

Vara väärtus,

komisjoni ekspert,

miljonites eurodes

Immateriaalne põhivara

Materiaalne põhivara

 

 

Omatav laevastik

150,7

151,7

Kinnisvara (131)

11,2

11,2

Finantsvara  (132)

32,7

38,3

Põhivara

194,6

201,2

Varud

Ettemaksed ja osamaksed

Klientidelt saadaolevad summad

0,8

0,8

Muud saadaolevad summad  (133)

9,4

9,4

Netovahendid

–14,5

Viitvõlad ja ettemakstud tulud

Muu vara

–4,3

10,20

Vara kokku

190,3

211,4

Allikad:

Oddo-Hastingsi aruanne ja komisjoni eksperdi aruanne.

(247)

Eespool esitatud tabelit analüüsides sedastab komisjon, et laevastik on peamine osa ettevõtte vara hindamisel. Sellega seoses otsustas komisjoni ekspert, olles võimaluse korral teostanud võrdleva analüüsi, et laevade müügi brutoväärtusele kohaldatud allahindlus ja menetluse määramatusega seotud reservi arvessevõtmine olid asjakohased. Selle alusel otsustas komisjoni ekspert, et tal puuduvad argumendid, mille toel vaidlustada riigi hinnang laevastiku väärtuse kohta.

(248)

Allahindluse kohta leiab komisjon, et selle tase on kooskõlas laevade pankrotimenetluse korral müümisel tehtavate allahindlustega. Komisjoni eksperdi sõnul võõrandas näiteks Belgia riiklik äriühing Régie des Transports Maritimes, kes teenindab Ostende-Ramsgate’i liini, 1997. aastal kaks praamlaeva hinnanguliselt 35–45 % allahindlusega. Hiljem võõrandas äriühing Festival Cruises kolm kruiisilaeva keskmiselt 20 % allahindlusega. Sarnastel juhtumitel kohaldatud allahindlused on seega vastavuses Prantsuse ametiasutuste käesoleval juhul kohaldatud allahindlustega.

(249)

Kuna turul ei ole ühtegi võrreldavat tehingut toimunud, leiab komisjon, et määramatusega seotud reservi põhjendused on kooskõlas küllalt spetsiifiliseks kasutuseks mõeldud laevade kitsa turuga.

(250)

Muu hulgas märgib komisjon, et tema sõltumatu ekspert hindas finantspõhivarad suuremaks, eelkõige SNCMi osaluse CMNis (21,8 miljonilt eurolt 28 miljonile eurole). Selle taustal, võttes arvesse pakkumist kõnealuse osaluse tagasiostmiseks 35,2 miljoni euro eest, mille Stef-TFE esitas komisjonile käesoleva uurimise raames, leiab komisjon, et SNCMi osaluse hindamine CMNis 28 miljonile eurole on äriühingu likvideerimise kontekstis mõistlik.

(251)

Vara hindamise muude punktide kohta ei esitanud komisjoni ekspert erilisi vastuväiteid. Ometi ei jätnud komisjoni ekspert aruandesse alles punkti „netovahendid”, kuna need on puudujäägis. Komisjon leiab, et tegelikult tuleks see punkt ümber liigitada SNCMi võlgadeks ja kohustusteks.

(252)

Tehtud kohandusi arvesse võttes hindab komisjon SNCMi vara 30. septembri 2005. aasta seisuga 211,4 miljonile eurole.

ii)   SNCMi võlgade ja kohustuste hindamine

(253)

Komisjon sedastab, et Prantsuse ametiasutused hindavad eesõigusnõudega võlgade suuruseks 153,8 miljonit eurot ja eesõigusnõudeta võlgade suuruseks 170,9 miljonit eurot (arvestamata koondamise lisahüvitisi).

(254)

Eelkõige seoses sotsiaalse iseloomuga võlgade ja kohustustega hindavad Prantsuse ametiasutused kokkuleppelise sotsiaalkava kuludeks [70–80] (60) miljonit eurot. Kokkuleppelise sotsiaalkavaga seotud kulud määrati kindlaks individuaalsel alusel, võttes arvesse lepingu liiki (tähtajatu ja tähtajaline leping), kohaldatavat põhikirja ja kollektiivlepinguid (laevapersonal, sadamatöötajad ja juhtkond), töötaja tööstaaži, ametijärku ning töötasu. See summa katab ülesütlemishüvitised ([20–30] (60) miljonit eurot), tasulise puhkuse hüvitised ([0–10] (60) miljonit eurot), koondamise kokkuleppelised hüvitised ([30–40] (60) miljonit eurot) ja Delalande’i tasu ([0–10] miljonit eurot) (134).

(255)

Kokkuleppevälise sotsiaalkava kulude suuruseks hindavad Prantsuse ametiasutused [30–40] (60) miljonit eurot. See sotsiaalkava koondab kõiki SNCMi õiguslike ja seadusjärgsete kohustustega seonduvaid lisameetmeid koondamise vallas (135) ning kokkuleppelise sotsiaalkavaga seotud kaudseid kulusid (136).

(256)

Peamiste käitamislepingute lõpetamise kulud on eelkõige seotud SNCMi avaliku teenindamise kohustuste nõuetekohase täitmise tagamiseks antud 7,4 miljoni euro suuruse pangatagatisega, millele lisandub nimetatud kokkuleppes sätestatud rahatrahv, mille suurus on 2 % 63 miljoni euro suurusest alushüvitissummast 2005. aasta kohta ehk 1,2 miljonit eurot, juhul kui volitatud ettevõtja ei täida oma kohustusi.

(257)

Liisingusse võetud laevade võõrandamisega seotud netokohustuste (137) puhul rõhutavad Prantsuse ametiasutused, et teatavate eelduste alusel (138) hindas BRSi spetsialiseerunud maakler võõrandamise puhastulu pärast allahindluse, komisjonitasu ja tehingukulude mahaarvamist 30. septembri 2005. aasta seisuga 144,8 miljonile eurole. Kuna maksusäästud ja laenukohustused pankade ees ulatuvad 193,5 miljoni euroni, jääb seoses liisingusse võetud laevadega tagasi maksta 48,7 miljoni euro suurune laenukohustuste jääk pankade ees.

Tabel 4

SNCMi võlgade ja kohustuste hinnangud 30. septembri 2005. aasta seisuga

 

Võlgade ja kohustuste väärtus,

Oddo aruanne,

miljonites eurodes

Võlgade ja kohustuste väärtus,

komisjoni ekspert,

miljonites eurodes

Eesõigusnõudega laenud, sealhulgas

 

 

sotsiaal- ja maksuvõlad

[20–30]*

[20–30]*

Varaga tagatud finantskohustused  (139)

15,9

15,9

Kokkuleppelise sotsiaalkava maksumus

[70–80]*

[70–80]*

Pensionäride kindlustusmaksetega seotud kulu  (140)

10,2

10,2

Likvideerimisprotsessi maksumus

4,7

4,7

Vahepealne tegevuskahjum  (141)

26,5

26,5

Eesõigusnõudega võlausaldajate nõuete rahuldamine

153,8

153,8

Tagatiseta laenud  (142)

69,7

84,2

Sotsiaalkava maksumus lisaks kokkulepitud ulatusele

[30–40]*

[30–40]*

Peamiste käitamislepingute lõpetamise kulu

[10–20]*

[10–20]*

Liisingusse võetud laevade võõrandamisega seonduv lisakulu

48,7

48,7

Eesõigusnõudeta võlausaldajate nõuete rahuldamine

170,9

181,1

Allikad:

Oddo-Hastingsi aruanne ja komisjoni eksperdi aruanne.

(258)

Komisjon märgib, et SNCMi nõuete ja kohustuste peamine osa on sotsiaalse iseloomuga nõuded ja kohustused. Kokkuleppelise sotsiaalkava kulude puhul kontrollis komisjoni ekspert pisteliselt kava kõigi koostisosade arvutamise valemit ega tuvastanud ühtegi lahknevust ega viga. Seda kontrollimist arvesse võttes peab komisjon Prantsuse ametiasutuste kokkuleppelise sotsiaalkava alusel esitatud [70–80] (60) miljoni euro suurust summat asjakohaseks.

(259)

Vahepealse tegevuskahjumi kohta leiab komisjon, et hinnang on ettevaatlik, arvestades õigusakte, eelkõige äriseadustiku artiklit L.622–10 ja 27. detsembri 1985. aasta dekreedi nr 85-1388 artiklit 119–2, mille alusel võiks pädev kaubanduskohus SNCMi kohustada avaliku teenindamise kohustuste tõttu oma tegevust jätkama kahe kuu pikkuse ajavahemiku jooksul, mis on prokuratuuri nõudel pikendatav veel kahe kuu võrra.

(260)

Tagatiseta laenude kohta ei esitanud komisjoni ekspert erilisi märkusi. Komisjoni ekspert korrigeeris siiski varade jaos punkti „netovahendid” muutmisega seonduvat summat 69,7 miljonilt eurolt 14,5 miljonile eurole. Komisjon leiab, et see korrigeerimine on kooskõlas SNCMi varade hindamises tehtud muudatustega.

(261)

Sotsiaalkava kokkuleppeväliste kulude (välja arvatud koondamise lisahüvitised) kohta leiab komisjoni ekspert, et kohtuvaidlustega seotud kulud, mille summaks esitasid Prantsuse ametiasutused [0–5] (60) miljonit eurot, tuleks vähendada [0–10] (60) miljonile eurole. Kuigi komisjon leiab selle punkti kohta, et ametiühingute organisatsioonid nõuavad kindlasti tähtajaliste lepingute muutmist tähtajatuteks lepinguteks, (143) on ta sellegipoolest seisukohal, et kõnealuses arvutuses tuleb arvesse võtta üksnes tähtajalise lepinguga töötajaid, kelle puhul on see oht peaaegu kindel (ehk 150 tähtajalist lepingut). Arvestades kuu brutotasuna [2 000–2 500] (60) eurot, millele lisandub üheksa kuu hüvitis esimese [100–120] (60) tähtajalise lepingu puhul ning kuue kuu hüvitis [50–70] (60) järgmiste tähtajaliste lepingute puhul, on asjaomane summa suurusjärgus [0–10] (60) miljonit eurot.

(262)

Liisingusse võetud laevade võõrandamisega seotud netokohustuste kohta leiab komisjon, et arvutamise aluseks võetud eeldused on põhjendatud, eelkõige majandushuviühingute lepinguliste vorminõuete tõttu, mis piiravad SNCMi asendamist mis tahes kolmanda isikuga ja seavad maksusoodustused laevade Prantsuse lipu all kasutamise eeltingimuseks. Muu hulgas on põhjendatud ka see, et määramatusega seotud reservi ei kohaldata liisingu alusel kasutatavate laevade puhul, kuna need laevad võõrandavad majandushuviühingute kreeditorpangad. Sellega seoses leiab komisjon, et tehingukulude arvessevõtmine ajavahemikul 30. septembrist 2005 kuni laeva tegeliku võõrandamiseni on põhjendatud.

(263)

Eelnimetatut silmas pidades leiab komisjon, et 30. septembril 2005 ulatusid SNCMi eesõigusnõudega kohustused 153,8 miljoni euroni ja eesõigusnõudeta kohustused 181,1 miljoni euroni.

iii)   Varade puudujäägi tuvastamine

(264)

Eelnimetatut silmas pidades leiab komisjon, et 30. septembril 2005 ei olnud SNCMi vara väärtus (ehk 211,4 miljonit eurot) piisav eesõigusnõudega võlausaldajate nõuete (153,8 miljonit eurot) ja eesõigusnõudeta võlausaldajate nõuete (181,1 miljonit eurot) ehk kogusummas 334,9 miljoni euro rahuldamiseks. Varade puudujääk ulatub seega umbes 123,5 miljoni euroni.

c)   Võlgade ja kohustuste katmiseks esitatavate hagide arvessevõtmine

(265)

Samuti vaatas komisjon läbi Prantsuse ametiasutuste ja SNCMi väite, mille kohaselt oleks riiki võidud suurima aktsionärina kohustada katma ettevõtte likvideerimise korral selle võlad ja kohustused. Üks huvitatud osapooltest, CFF, vaidlustas Prantsuse ametiasutuste nimetatud riikliku kohtupraktika kohaldamise käesoleval juhul. CFF on seisukohal, et Roueni apellatsioonikohtu kohtupraktika puhul kohtuasjas Aspocom Group Oyj mõistis Üldkohus Soome emaettevõttelt välja hüvitiste maksmise oma Prantsuse likvideerimisel oleva tütarettevõtte töötajatele, kuna need hüvitised olid ette nähtud emaettevõtte kinnitatud ettevõttelepingu alusel koostatud sotsiaalkavas, aga neid ei makstud kunagi välja.

(266)

Prantsuse ametiasutused leidsid, et tegelikud kogukulud, mida riik oleks pidanud CGMFi kaudu aktsionärina kandma, jäid 30. septembril 2005 vahemikku 312,1–361 miljonit eurot. Nende arvates on selles hinnangus eelkõige arvesse võetud riski, et riiki oleks kohustatud katma võlgu ja kohustusi, kui Üldkohus oleks teda käsitanud SNCMi de facto juhina, samuti riski, et riiki oleks kohustatud maksma koondatud töötajatele koondamise lisahüvitisi. Prantsuse ametiasutused on seisukohal, et neid riske peab arvesse võtma SNCMi võimaliku likvideerimise tegeliku kulu arvutamisel.

(267)

Siinkohal tekib küsimus kõigi tegelike kulude hindamise kohta, mida Prantsusmaa oleks aktsionärina SNCMi pankrotimenetluse korral võib-olla pidanud kandma, et määrata kindlaks, kas teadlik eraaktsionär oleks, võttes arvesse ohtu, et teda kohustatakse kõnealuseid kulusid kandma, ning arvestades nende kulude ulatust, eelistanud oma tütarettevõtte 158 miljoni euro suuruse negatiivse hinna eest kohe müüa või oleks ta pigem sellele riskile välja läinud.

(268)

Prantsusmaa õiguses on pankrotimenetluses äriühingu volitatud pankrotihalduril päästmiskava lõpetamise, pankrotivara haldamise menetluse või pankrotimenetluse korral õigus algatada nn võlgade ja kohustuste katmise menetlus asjaomase äriühingu endiste juhtide vastutusele võtmiseks (144).

(269)

Likvideeritava äriühingu endiste juhtide vastu hagi esitamist võlgade ja kohustuste katmiseks põhjendab vajadus taastada asjaomase äriühingu vara, mis on üks volitatud pankrotihaldurile usaldatud ülesannetest.

(270)

Prantsuse ametiasutused olid paljudes komisjonile saadetud kirjades seisukohal, et võimalus, et riiklik Üldkohus kohustab riiki katma tema juhitava ettevõtte võlgu ja kohustusi, on vägagi tõenäoline, ning et seda võimalust tuleb võtta arvesse SNCMi võimaliku likvideerimise tegelike kulude arvestamisel.

(271)

SNCM esitas oma 28. veebruari 2008. aasta kirjaga Baker & McKenzie aruande, milles hinnatakse Prantsuse riigi vastu võlgade ja kohustuste katmiseks esitatud hagi juriidilisi tagajärgi. Selles aruandes tehakse järeldus, et asjaomast kohtuasja menetlev kaubanduskohus oleks väga tõenäoliselt käsitanud riiki ettevõtte juhina ning kohustanud teda katma täies ulatuses SNCMi sotsiaalvõlad.

(272)

Asjaomaste õigusaktidega nähakse ette, et likvideerimisele mineva äriühingu sotsiaalvõlad võib määrata selle endiste de jure või de facto juhtide kanda, tingimusel, et täidetud on neli kumulatiivset tingimust.

i)   Riigi tunnustamine pankrotimenetluses ettevõtte de jure või de facto juhina

(273)

SNCMi esitatud Baker &Mc Kenzie aruanne pakkus komisjonile analüüsi, milles jõuti järeldusele, et […] (60). Sisuliselt üritatakse ülalnimetatud aruandes näidata vastavalt asjaomasele kohtupraktikale, (145) et riik tegi korduvat […] (60). Eelkõige tegi riik selle aruande järgi […] (60) otsuseid. Lisaks selgus, et ettevõtte juhtorganid […] (60). Riik oleks […] (60).

(274)

Komisjon sedastab, et Prantsuse ametiasutused ei esitanud oma 28. märtsi 2008. aasta kirjaga kahtlusi […] (60). Oma 20. novembri 2006. aasta kirjaga märkisid Prantsuse ametiasutused ise, et Üldkohus […] (60) ettevõtte […].

(275)

Sellegipoolest on komisjon seisukohal, et Prantsuse ametiasutuste 20. novembril 2006 riigiabimenetluse raames esitatud avaldus ei saa olla iseenesest piisav, et tõendada õiguslikult nõutaval määral, kas Üldkohus oleks käsitanud riiklikke ametiasutusi kõnealustest meetmetest kasu saava ettevõtte de facto juhtidena, ning eelkõige sellise võimaluse tõenäosuse määra.

(276)

Eelkõige ei ole vaidlusi tekitavaid otsuseid silmas pidades sugugi kindel, et riigi lõpliku otsuse tegemine oleks jätnud oluliselt kõrvale riigi oma osaluste juhtimisel kasutatud tava. Isegi Baker &Mc Kenzie aruandes tuletatakse meelde korduva poleemika olemasolu seoses riigi soovitava sekkumisastmega oma osaluste juhtimisse ja osutatakse […] (60) üldiselt väga suurele rollile.

(277)

Kuid riigi ja SNCMi esitatud riikliku kohtupraktika elemendid ei hõlma otseselt seda liiki olukorda. Peamised hõlmatud juhtumid puudutavad kohalikke omavalitsusi ja BRGMi 6. veebruari 2001. aasta otsus on seotud avalik-õigusliku tööstus- ja kaubandusasutusega.

(278)

Igal juhul ei ole sugugi tõestatud, et avaliku võimuna tegutsevat riiki saaks pidada de facto juhiks.

ii)   Prantsuse riigi ettevõtte de facto juhina tehtud ühe või mitme juhtimisvea olemasolu seoses pankrotimenetluses oleva ettevõttega

(279)

Käesoleval juhul osutab komisjon tõsiasjale, et SNCMi eksperdi aruandes on asjaolude mittetäieliku loetelu alusel nimetatud rida elemente, mis näitavad, et riik on […] (60) teinud juhtimisvigu.

(280)

Eelkõige on märgitud, et Prantsuse riik tegi vigu SNCMiga seotud investeeringute küsimuses […] (60). Samuti tegi riik mitu juhtimisviga SNCMi […] (60) planeerimise valdkonnas.

(281)

Prantsuse ametiasutused hindasid oma 30. aprilli 2007. aasta kirjas väga kõrgeks riski, et vastutus pannakse riigile, võttes arvesse kriteeriume juhtimisvea liigitamisel äriseadustiku artikli L.651–2 tähenduses.

(282)

Taas kord on komisjon seisukohal, et see 30. aprillil 2007 riigiabimenetluse raames esitatud avaldus ei saa olla iseenesest piisav, et tõendada õiguslikult nõutaval määral, kas Üldkohus oleks leidnud, et riiklikud ametiasutused on teinud väiksemaid vigu, ning eelkõige sellise võimaluse tõenäosuse määra. Seda enam, et Prantsuse ametiasutused vaidlustavad isegi juhtimisvigade olemasolu, mis on ometi vajalikud võlgade ja kohustuste katmiseks algatatud menetluse ellu viimiseks.

(283)

Mis veelgi tähtsam, võib täheldada, et SNCM ja Prantsuse ametiasutused toetavad suures osas väga vanu juhtimisotsuseid. Nii keskendutakse Baker &Mc Kenzie aruandes […] (60) teostatud kuni 2000. aastani. Selles viidatakse kõhklematult kontrollikoja aruannetele, mis käsitlevad eelarveaastaid 1993–1999. Väidetavad juhtimisvead olevat toimunud 1990ndate keskel. SNCMi võlausaldajaid teavitati nimetatud juhtimisviisist hetkel, mil nad talle laenu andsid. Seega nad nõustusid, vähemalt vaikimisi, sellist liiki juhtimisega seotud riskidega. Mitte miski ei osuta, et riigi vastutust võiks kasulikul viisil sellises olukorras võlgade ja kohustuste katmisel kohaldada.

(284)

Peale selle peaksid väidetavad juhtimisvead olema põhjendatud avaliku võimu tehtud poliitiliste valikutega ning mitte miski ei osuta, et neid poliitilisi valikuid saaks pidada juhtimisvigadeks võlgade ja kohustuste katmist puudutava kohtupraktika tähenduses.

(285)

Baker &Mc Kenzie aruandes jääb usaldusväärsusest puudu eelkõige seal, kus ollakse seisukohal, et SNCMi olukorra võib panna riigi välisteabevahetuse vigade arvele SNCMi olukorra kohta. Vaid sellest aruandest nähtub, et riik viitab olukorrale, mis oli juba hästi teada. Riigi käitumine ei sarnane seega juhtimisveale.

iii)   Vara puudujäägi tuvastamine

(286)

Käesoleval juhul konstateeris komisjon, et Oddo-Hastingsi aruandest ilmneb vara puudujääk suurusjärgus 134,4 miljonit eurot 30. septembri 2005. aasta seisuga, mis on arvutatud samal viisil kui SNCMi vara väärtuse (190,3 miljonit eurot) ning võlgade ja kohustuste väärtuse (eesõigusnõudega ja eesõigusnõudeta võlad, mis on hinnatud vastavalt 153,8 miljonile eurole ja 170,9 miljonile eurole) vahe.

(287)

Komisjon oli eelnevalt hinnanud SNCMi vara puudujäägi 30. septembri 2005. aasta seisuga 123,5 miljonile eurole (vt punkt 264).

iv)   Põhjusliku seose olemasolu juhtimisvigade ja tuvastatud varade puudujäägi vahel

(288)

Prantsuse ametiasutuste sõnul võib äriühingu juhi tunnistada vastutavaks äriseadustiku artikli L.624–3 alusel isegi siis, kui tema tehtud juhtimisviga on vaid üks vara puudujäägi tekkimise põhjustest, ning kõnealust juhti võib kohustada sotsiaalvõlgu täielikult või osaliselt katma isegi siis, kui tema vea tõttu on tekkinud vaid osa asjaomastest võlgadest (146). Prantsuse ametiasutused leiavad, et Prantsuse riiki oleks kohustatud katma tuvastatud vara puudujäägist hinnanguliselt 85–100 % ehk vahemikus 114,3–134,4 miljonit eurot.

(289)

See analüüs ei toetu ühelegi tugevale alusele. Kui väidetavad juhtimisvead põhinevad otsustel, mis tehti 1990ndate aastate keskel, ja need tõid SNCMi jaoks kaasa vahetu lisakulu, siis on väga raske panna seda 2005. aasta ebapiisavate varade süüks, eelkõige on nende kahe kuupäeva vahel toimunud palju sündmusi.

(290)

Lisaks näib tõesti, et võlgade ja kohustuste katmiseks eraldatud hüvitise summa ja juhtimisveast (isegi kui see leiaks tuvastamist) tuleneva võlgade ja kohustuste suurenemise summa vahel puudub automaatne seos, mis tähendab, et Üldkohus võib otsustada määrata juhilt välja summa, mis on tunduvalt väiksem täheldatud vara puudujäägist (147).

(291)

Vastupidiselt sellele, mida näikse arvavat Prantsuse ametiasutused (ja SNCM), ei osuta miski sellele, et võlgade ja kohustuste katmist käsitlev Üldkohus võiks pidada kõnealuseid otsuseid sedavõrd tõsisteks otsusteks, et need õigustaksid täheldatud võlgade ja kohustuste olulise osa riiklikesse kuludesse kirjutamist. Kui jätkata uuritud väidetega, siis on tegemist poliitilises raamistikus (mis on lisaks enamjaolt kümme aastat vana) tehtud protektsionistlike otsustega või hiljutisemate otsustega, mis on langetatud selleks, et säästa töötajaid kohustusest saavutada tootlikkuse kasv või püüda luua paremat sotsiaalset kliimat.

v)   Koondamise lisahüvitiste võimaliku maksmise kindlaksmääramine SNCMi pankrotimenetluse eeldusel

(292)

Lisaks vara puudujäägile oleks Üldkohus Prantsuse ametiasutuste sõnul asjaomast kohtupraktikat arvestades (148) kindlasti mõistnud riigi kanda ka koondamise lisahüvitised (ehk [200–210] (60)–[250–260] (60) miljonit eurot). Prantsuse ametiasutuste arvates ulatuvad tegelikud kulud, mida riik oleks aktsionärina pidanud kandma, kokku 212,1 miljonist eurost 361 miljoni euroni.

(293)

Prantsuse ametiasutused täpsustavad, et viimastes kohtuotsustes on Prantsusmaa kohtud kohustanud de jure või de facto juhti katma peale vara puudujäägi ka koondamise lisahüvitised, mille arvutamisel tuginetakse sotsiaalkavale, mille ettevõte koostas enne likvideerimisele minemist.

(294)

Prantsuse ametiasutused osutavad eelkõige asjaolule, et Aspocompi kohtuasjas oli Prantsuse äriühing Aspocomp SAS, kes on Soome äriühingu Aspocomp Group Oyj 99 % tütarettevõtte, 18. jaanuaril 2002 alla kirjutanud ettevõtte lepingule, milles sätestatakse sotsiaalkava hüvitamise tingimused, mis puudutavad kokku 550 töötajast 210 töötajat. Selles lepingus on eelkõige sätestatud hüvitiste ja lisahüvitiste, samuti omal soovil töölt lahkumise korral antavate toetuste suurus. Pärast kontserni strateegia muutmist otsustas emaettevõte Aspocomp Group Oyj 21. veebruaril 2002 oma tütarettevõtte Aspocomp SASi rahastamise lõpetada, mistõttu viimane pankrotistus. See otsus takistas tütarettevõttel de facto täitmast oma ettevõtte lepingu raames võetud kohustusi ning sundis teda koondama kõik teised töötajad.

(295)

Sellega seoses kinnitas Roueni apellatsioonikohus oma otsuses Evreux’ töökohtu (conseil des Prud’hommes) otsust ning kohustas 99 % ulatuses oma tütarettevõtet kontrollivat äriühingut Aspocomp Group Oyj maksma: i) ettevõtte lepinguga seotud töötajatele selle ainsa ettevõtte lepinguga ette nähtud hüvitised ja lisahüvitised ning kahjutasu ilma tegeliku ja tõsise põhjuseta koondamise eest; ii) Aspocompi pankrotiavalduse esitamise raames koondatud töötajatele samaväärseid hüvitisi, arvestades, et oma võetud kohustused täitmata jättes käitus emaettevõte ebalojaalselt ja laiduväärselt.

(296)

Kuigi Prantsusmaa on osutanud oma teooria toetamiseks ka kassatsioonikohtu kaubanduskolleegiumi 19. aprilli 2005. aasta otsusele, (149) ei suuda komisjon leida sellest otsusest mitte midagi, mis oleks praeguse problemaatika puhul otsustava tähtsusega. Kassatsioonikohus piirdub vaid selle märkimisega, et apellatsioonikohus ei ole õiguslikult nõutaval määral iseloomustanud ema- ja tütarettevõtte vara segunemist. Igal juhul nendib komisjon, et Aspocompi kohtupraktikaga seotud asjaolud ei ole samad mis käesoleval juhul. Nimelt ei ole praegusel juhul CGMF jätnud täitmata oma kohust maksta koondamise lisahüvitised.

(297)

Võib täheldada, et nii SNCM kui ka Prantsuse ametiasutused näivad pidavat oluliseks asjaolu, et sotsiaalkava […] (60). On äärmiselt kaheldav, et […] (60) võiks pidada juhtimisveaks, mis võiks kaasa tuua riigi vastutuse töötajate ees [....] (60). Isegi kui eeldada, juhul kui […] (60) riik oleks saanud võtta töötajate ees kohustusi ja anda neile õiguse riigi makstavale hüvitisele, (150) siis oleks sellise õiguse andmise enda näol tegemist olnud ettevõttele SNCM antud eelisega ja seega riigiabiga, mille põhjused sarnanevad allpool kirjeldatud 38,5 miljoni euro suuruste isikutoetuste meetmete põhjustega. See meede oleks tõesti natuke rahustanud sotsiaalset kliimat ettevõttes.

vi)   Järeldused võlgade ja kohustuste katmiseks esitatud hagi arvesse võtmise kohta

(298)

Õiguslikult nõutaval määral ei ole tõestatud, et Prantsuse ametiasutustelt oleks riikliku kohtupraktika raames piisava tõenäosuse määraga välja mõistetud võlgade ja kohustuste katmise kahjud ja intressid ning selline väljamõistmine oleks veelgi vähem ületanud negatiivse hinna, millega SNCM „müüdi”.

(299)

Samuti tuleb arvesse võtta, et riigi tegevus, isegi kui oletada, et tegemist oli käesoleval juhul halva juhiga, oli suunatud tööstuse ja riiklike teenuste, sh SNCMi ja selle töötajate kaitsmisele, vältides eelkõige neile sellise arengu pealesurumist, mil oleks sotsiaalselt halvasti vastu võetud. Tegelikkuses, isegi kui avaliku sektori üksuseid, sh riiki võib pidada teatud tingimustel ettevõtte de facto juhiks, siis ei osuta miski, et neis konkreetsetes tingimustes võiks riigi poliitiliste valikute puhul kasutada võlgade ja kohustuste katmiseks esitatud hagi. Käesoleval juhul ollakse väga kaugel Aspocompi kohtuasja asjaoludest, mis ei puudutanud ühelgi juhul praegust problemaatikat.

(300)

Komisjon on igal juhul seisukohal, et Prantsuse ametiasutused ei saa täna tuua varasemate sekkumiste mõjude leevendamiseks mõeldud riikliku sekkumise põhjenduseks varasemaid poliitilisi valikuid. Vastupidi, neid kahte sekkumist, st varasemad sekkumised ja uued riiklikud sekkumised, tuleb käsitleda kahe kumulatiivse konkurentsimoonutusena. Riigi vastutuse aktsepteerimine võlgade ja kohustuste katmisel tähendaks, et riigile antakse võimalus tunnistada, et ta tegi ettevõtte juhtimisel vigu, mis õigustaks seda, et rahaline toetus ei ole riigiabi, mis tooks kaasa uue konkurentsimoonutuse. Riik kasutaks seega omaenda juhtimisvigu selleks, et õigustada täiendavat rahalist toetust, mis oleks vastuolus üldpõhimõttega, mille alusel ei tohi oma vigu õigustuseks tuua (151).

(301)

Lisaks oleks väga kunstlik lahutada riigi kui „halva juhi” (isegi kui see asjaolu on kinnitust leidnud) ja riigi, kes tuleb päästma halvasti juhitud ettevõtet, käitumist. Samas ei kuulu juhtimisviga turumajanduses tegutseva teadliku erainvestori tavakäitumise hulka. Seega ei käi nimetatud käitumisega kokku ka sellest veast lahutamatu kohustuste enda peale võtmine.

(302)

Prantsuse ametiasutuste ja SNCMi esitatud teooriaga nõustumine võimaldaks muu hulgas riigil anda tahtlikult „juhtimisviga” tehes ettevõttele tagatise, mis ei ole abi andmise korraga seoses sugugi vastuvõetav.

(303)

Käesoleval juhul tähendaks SNCMi ja Prantsuse ametiasutuste kaitstud teooria kohaselt riigi vastutuse kaasa toov käitumine tegelikult riigi käitumist avaliku võimuna ja mitte aktsionärina. Arvestades, et teadlik erainvestor ei oleks langetanud otsuseid poliitiliste ja riiklike kaalutluste põhjal, ei saa sellistest otsustest tulenevat võlgade ja kohustuste katmise riski turumajanduses tegutseva teadliku eraõigusliku investori testi puhul arvesse võtta (152).

(304)

Prantsuse ametiasutused tuletavad meelde, et oma 7. detsembri 2005. aasta otsuses oli komisjonil kavas võtta arvesse asjaolu, et „teatavatel erandjuhtudel nähakse mõne riigi riiklike õigusaktidega ette kolmandatele isikutele võimaluse esitada nõudeid likvideeritud äriühingu aktsionäride vastu, eriti kui neid aktsionäre võib käsitleda kui [tekstist kustutatud] või kui nad on toime pannud juhtimisvigu” (153).

(305)

Komisjon meenutab siiski, et abi mõistet tuleb hinnata objektiivselt, ja märgib, et sama kohtuasjaga seotud algatamise otsuses täpsustati, et isegi väga vähetõenäolise stsenaariumi korral, mil kõik riikliku õiguse nõutavad tingimused vastutuse võtmiseks on täidetud, ei välistaks see siiski nende tütarettevõtte kasuks tehtud sekkumiste riigiabi iseloomu (154).

(306)

Käesoleval juhul leiab komisjon, et Prantsuse ametiasutused ei ole piisavalt hajutanud komisjoni kahtlusi selle kohta, kas kõnealusele kohtupraktikale tuginedes oleks piisava kindlusega hakatud SNCMi aktsionäri käsitama vastutavana.

(307)

Neis tingimustes ja jättes kõrvale koondamise lisahüvitiste arvesse võtmise (vt punkt 225 ja edasi), jõuab komisjon järeldusele, et SNCMi likvideerimise kulud oleksid riigi jaoks olnud olematud. Komisjon on seisukohal, et riik ei saa aktsionärina võtta enda kanda likvideerimise kulusid, kuna aktsionäri vastutus on seotud tema poolt ettevõtte aktsiakapitali paigutatud osakapitali väärtusega.

6.1.2.2.   Järeldus

(308)

Komisjon on seega seisukohal, et erainvestor oleks eelistanud odavamat lahendust, st SNCMi likvideerimist. Komisjon jõuab sellest lähtuvalt järeldusele, et negatiivne hind 158 miljonit eurot on riigiabi.

6.1.3.   CGMFi kapitalitoetus 8,75 miljoni euro ulatuses

(309)

Prantsuse ametiasustused on algatamisotsusele järgnenud märkustes seisukohal, et riigi 8,75 miljoni euro suurune rekapitaliseerimine tehti samaaegselt erainvestorite toetustega. Nad selgitavad, et samaaegsust toetab see, et riigi panus on väiksem ja suurem osa vahenditest tuli turult. Lisaks on nad seisukohal, et riigipoolse toetuse tasuvuse määr, mis on […] (60) % aastas, on erainvestori jaoks investeeritud kapitali puhul pikaajalises perspektiivis piisav. Prantsuse ametiasutused arvavad oma 16. mai 2013. aasta kirjas, et äramuutva tingimusega seotud riske tasakaalustab erainvestorite tagasiostuoptsioon.

(310)

Riigi toetust tuleb praegu võrrelda erasektori ülevõtjate toetusega, milleks on 26,25 miljonit eurot. Aga nagu punktis 6.1.2 näidatud, siis ulatub riigi toetus 158 miljoni euroni, millele tuleb lisada 38,5 miljonit eurot isikutoetusi ja 15,81 miljonit eurot, mis maksti 2002. aastal sotsiaalkava raames, nagu näidatakse punktides 6.1.4 ja 6.1.5.

(311)

Kõik 2006. aasta meetmed on kirjas vastastikuse mõistmise memorandumis. Selle memorandumi osalised CGMF, BCP ja VT leppisid samas dokumendis kokku 158 miljoni euro suuruses toetuses, 38,5 miljoni euro suuruses ettemakses jooksevkontole ja 8,75 miljoni euro suuruse kapitali suurendamise realiseerimises. Käesoleval juhul on nende kolme meetme puhul tegemist ühe ja sama tehinguga ehk tehinguga, mille eesmärk on erastada SNCM. Nagu osutatakse 11. septembri 2012. aasta otsuse punktis 125, siis „see [8,75 miljoni euro suurune] kapitalisüst leiab aset nimelt kõikehõlmava müügilepingu alusel, mis tulenes ainsast tehingust, kus ülevõtjate kapitalisüstid on vastusooritus Prantsuse riigi suurte erinevas vormis kohustuste eest”. Seega tuleks neid kolme eesnimetatud meedet lugeda üldiselt riigi panuseks SNCMi vahenditesse ja neid tuleks võrrelda erainvestori toetusega, et hinnata selle sekkumise olulist või mitteolulist laadi.

(312)

Eelnenu valguses jõuab komisjon järeldusele, et eraaktsionäride toetust ei saa pidada märkimisväärseks, kuna see moodustab 10,6 % kogutoetusest.

(313)

Seega moodustavad nimetatud kolm meedet ühe ainsa erastamistehingu, nagu juba märgitud punktis 311. Komisjon on seisukohal, et riiklik ja eraõiguslik kapitalitoetus olid oletatavasti samaaegsed.

(314)

Mis puutub võrreldavates tingimustes tehtud toetuste kriteeriumidesse, siis märgib komisjon kõigepealt, et huvitatud osapooled CCF ja STIM seadsid kahtluse alla erasekkumise olulise laadi ja eelkõige riigi investeerimise ja erainvestorite võrreldavate tingimuste olemasolu, kuna olemas oli äramuutev tingimus.

(315)

Komisjon on seisukohal, et selle kapitali suurendamise tingimused üksi näitavad, et erainvestorite ja riiklike investorite riskid ei ole samad. Võõrandamise äramuutva tingimuse olemasolu ja tingimused üksi näitavad, et riskide osas ei ole erainvestorite ja riiklike investorite olukord sama juhul, kui äramuutvas tingimuses loetletud tingimused teoks saavad. Vastastikuse mõistmise memorandumi kohaselt on erainvestoritel võimalik komisjoni, Üldkohtu või Euroopa Kohtu negatiivse otsuse või avaliku teenuse delegeerimislepingu mitte pikendamise puhul tagasi tõmbuda ja oma pakkumine tagasi võtta See äramuutva tingimuse viimane osa on riigi jaoks seda enam karistuslikku laadi, et see puudutab SNCMi põhitegevust. SNCM on tõesti esimene Korsikat Prantsusmaa mandriosaga ühendav ettevõtja. Kaks kolmandikku tema tegevusest toimib süsteemselt avaliku teenuse delegeerimise raames Marseille ja Korsika vahel. Seega kaitseb äramuutev tingimus erainvestoreid äririski vastu suurema osa SNCMI tegevuse puhul. See risk jääb nii vaid riigi kanda.

(316)

Samas toob eelnimetatud äramuutva tingimuse kasutamine kaasa ühelt poolt kohustuse hüvitada SNCMi ülevõtjate kogutoetus nende erainvestorite kasuks. Teiselt poolt valdaks CGMF taas 100 % SNCMi kapitalist, samas kui suureneks olulisel määral likvideerimise ja seega riiklike investeeringute märkimisväärse osa kaotamise oht.

(317)

Mis puutub eraaktsionäride ostulubadusse, siis ei saa CGMF seda aktiveerida SNCMi pankrotivara haldamise või likvideerimise korral. See kinnitab, et raskuste korral ei saa seda võimalust aktiveerida ja riskid jäävad peamiselt CGMFi ehk riigi kanda. Komisjon on seisukohal, et seda ostulubadust ei saa käsitleda äramuutva tingimuse puhul kompenseeriva meetmena.

(318)

Komisjon ei saa muu hulgas nõustuda Prantsuse ametiasutuste argumendiga, et vastastikuse mõistmise memorandum sisaldas hulka tagatisi riigi investeeringu kaitseks. Ülevõtjatele kohaldatavad kohustused ei sisalda ülevõtjate jaoks täiendavaid riske või piiranguid, mis asetaksid nad CGMFiga sarnasesse olukorda. Nende eesmärk on ainult selle tagamine, et ajavahemikul, mil eraülevõtjad võivad äramuutvat tingimust kasutada, ei teeks nad SNCMis ühtegi juriidilist muudatust ja viiksid ellu vaid tegevust, mis on vajalik äriplaani ja sotsiaalpakti teostamiseks.

(319)

Lisaks, nagu on rõhutatud 11. septembri 2012. aasta otsuses, ei piisa eeldatava kasumi analüüsist selle kinnitamiseks, et riigi investeering on tehtud turutingimustes, kuna riiklike ja erainvestorite riskid ei ole võrdsel viisil jaotatud.

(320)

Isegi kui investeeringu samaväärsuse (pari passu) tingimus ei ole täidetud, võib meede ikkagi vastata turumajanduses tegutseva erainvestori põhimõttele. Siis tuleks aga näidata, et riigi käitumine vastas käitumisele, mille oleks sarnases olukorras valinud teadlik erainvestor, näiteks investeeringu tasuvuse eelanalüüsi kaudu. Prantsuse ametiasutused ei ole sellise eelanalüüsi kohta esitanud aga mitte ühtegi tõendit. Prantsuse ametiasutused jõudsid oma märkustes ex post järeldusele, et fikseeritud intressimäär […] (60) oleks erainvestori puhul kohane, võrreldes seda võlakirja OAT (Obligation Assimilable du Trésor – sularaha vastu vahetatav võlakiri, mida emiteerib Prantsuse riik) tasuvusmääraga, mille tasuvus jäi sel ajal 3,72 ja 3,95 % vahele. Aga nad ei ole esitanud ühtegi analüüsi, mis näitaks, et 10 % määr oleks olnud erainvestori jaoks vastuvõetav määr, arvestades riigi kantavaid riske, näiteks äramuutva tingimuse ja ettevõtte olukorraga seotud riskid.

(321)

[…] (60) % määra kohaldatakse ainult 8,75 miljoni euro suuruse kapitali suhtes, aga nimetatud analüüsis oleks tulnud arvesse võtta vastastikuse mõistmise memorandumis kokkulepitud riigi kogutoetust. Arvestades, et 158 miljoni euro suuruse negatiivse hinnaga või 38,5 miljoni euro suuruse ettemaksuga jooksevkontole ei ole seotud mingit kasumlikkust, siis oleks riigi koguinvesteeringu kasumimäär SNCMisse erastamise hetkel 2006. aastal selgelt olnud väiksem kui võlakirja OAT tasuvusmäär. Turumajanduses tegutsev erainvestor ei oleks seonduvaid riske arvestades sellise määraga nõustunud.

(322)

Eelnimetatut silmas pidades leiab komisjon, et kohtupraktikaga sätestatud kriteeriumid riigiabi tunnuste välistamiseks kõnealuse meetme puhul ei ole täidetud. Seetõttu leiab komisjon, et riigi kapitalitoetus suurusjärgus 8,75 miljonit eurot annab SNCMile majandusliku eelise, kuna kõnealune toetus tehti samaaegselt eraettevõtjate kapitalitoetusega ELi kohtupraktika tähenduses võrreldamatutes tingimustes. Seega kujutab kõnealune meede ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses endast riigiabi.

6.1.4.   Isikutoetuse meetmed (38,5 miljonit eurot)

(323)

Prantsuse ametiasutuste arvates on kõnealuse rahastamise puhul tegemist isikutoetusega, millest ettevõte kasu ei saa ja mis ei ole seega riigiabi. Huvitatud osapooled CCF ja STIM vaidlustasid selle meetme kvalifitseerimise isikutoetuseks, kuna nende arvates võib see meede tuua SNCMi jaoks kaasa kaudset positiivset mõju.

(324)

Komisjoni arvates ei saa asjaolu, et isikutoetuse vahetud saajad on töötajad, olla piisav, et tõendada, et nende tööandjale ei ole riigiabi antud. Üldkohus täpsustab tõesti, et „[…] ei saa asjaolu, et sotsiaalabi vahetud saajad on töötajad, olla piisav, et tõendada, et nende tööandjale ei ole riigiabi antud” (155).

(325)

11. septembri 2012. aasta otsuse punktis 138 osutatakse samuti, et „[s]elleks et analüüsida, kas selline sotsiaalabi on käsitatav riigiabina EÜ artikli 87 lõike 1 tähenduses, tuleb seega kindlaks teha, kas SNCM saab kaudse majandusliku eelise, mis võimaldab tal vabaneda kohustusest kanda kulu, mille ta oleks tavaliselt pidanud oma rahalistest vahenditest katma, ning seega takistab turujõudude tavapäraste tagajärgede tekkimist”.

(326)

Muu hulgas märgib komisjon, et vastastikuse mõistmise memorandumi järgi on selle meetme puhul tegemist riigi kohustusega oma erapartnerite ees „võimalike [mis tahes liiki] vabatahtlike töölt lahkumiste või töölepingu katkestamisega seotud kulude rahastamiseks [n-ö „suuremeelsusega seotud kulud”], mis lisanduvad igat liiki summadele, mida tööandja peab maksma […]”. 11. septembri 2012. aasta otsuse punktis 145 sätestatakse, et nende isikutoetuse olemasolu „müügilepingus” näitab, et need toetused loovad eelise. Osalised kasutasid neid toetusi, kuna nad võisid sellest teatavat kasu saada.

(327)

Need toetused loovad sellest lähtudes SNCMi kasuks majanduseelise, võimaldades tal vältida mõnede töötajate võimalike ja tulevaste lahkumiste täielikke kulusid. Kui riik mõne ettevõtte sellistest kuludest vabastab, siis on tegemist selle ettevõtte jaoks eelisega. Komisjon meenutab, et nende täiendavate sotsiaalmeetmete eesmärk on lihtsustada ettevõtte eesmärkideks vajalike koondamiskavade elluviimist ja et need ei tulene õiguslikust kohustusest. Käesoleval juhul näitab sotsiaalsete liikumiste sagedus ettevõttes, et sotsiaalkava elluviimine selles ettevõttes tooks kaasa peaaegu süsteemsed streigid ja ametiühingute muu tegevuse. Kõnealused täiendavad sotsiaalmeetmed kujutavad endast ilma igasuguse kahtluseta eelist SNCMi jaoks.

(328)

Sellest lähtuvalt leiab komisjon, et see meede on ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses riigiabi.

6.1.5.   2002. aasta ümberkorraldusabina makstud 15,81 miljonit eurot

(329)

2006. aasta meetmed suurendavad oluliselt ümberkorralduskava abi summat, mida uuriti 2002. aastal esitatud kava raames, kus summa küündis 69,29 miljoni euroni, ja mida käsitletakse ümberkorralduskava ja tema kulude muutmisena. Ajal, mil kaaluti erastamist, oli ümberkorralduskava endiselt käimas. Aga SNCM ei suutnud saavutada selle kava elujõulisuse taastamise eesmärke. Kohus täpsustas, et „selles osas tuleb nimelt märkida, et 2006. aasta otsus on sõnaselge asjaolu osas, et 2006. aasta kavas ümberkorraldusabi tunnuste esinemise korral tuleks neid tunnuseid analüüsida koos 2002. aasta kavast lähtuva ümberkorraldusabiga […]” (156). Üldkohus rõhutab, et see analüüs tehti õigustatult. Summa 69,29 miljonit eurot koosneb 2002. aastal ümberkorralduskava esimese osana eraldatud 66 miljonist eurost ja 2005. aastal teise osana eraldatud 3,29 miljonist eurost.

(330)

Sellest 2002. aasta ümberkorralduskavale eraldatud summast 53,4 miljonit puudutab tegelikkuses avaliku teenuse delegeerimist. Kõnealuse abi seaduslikkus kinnitati 11. septembri 2012. aasta otsusega, komisjon peab uurima ühiselt 2004. aasta suuniste valguses 2002. aasta ümberkorraldamise ajal ümberkorraldusabina makstud 15,81 miljoni euro ning 2006. aasta kõigi meetmete kokkusobivust.

6.2.   2002. JA 2006. AASTAL MAKSTUD ÜMBERKORRALDUSABI KOKKUSOBIVUSE UURIMINE

6.2.1.   Arvesse võetavad suunised

(331)

Komisjon märgib, et 2002. aasta ümberkorralduskava vaadati läbi 1999. aasta suuniste raames. Ta märgib samuti, et 2006. aasta uued meetmed, mis hõlmavad 2002. aasta kava, on 2004. aasta suuniste jõustumise järgsed meetmed ja neid viidi ellu enne, kui komisjon selleks loa andus.

(332)

Vastavalt 2004. aasta suunistes (157) sätestatud üleminekueeskirjadele kohaldatakse neid suuniseid, kui tegemist on ebaseadusliku abiga, mida on antud enne suuniste jõustumist.

(333)

Sellest lähtuvalt kujutavad 2006. aasta meetmed endast seega abi ja nad moodustavad osa 2002. aastal algatatud ümberkorraldusmeetmetest ning neid analüüsitakse koos nende meetmetega. Kogu selle abi kokkusobivust hinnatakse 2004. aasta suuniste raames.

6.2.2.   Raskustes oleva äriühingu tunnused

(334)

Ümberkorraldusabi saamiseks peab ettevõtet olema võimalik liigitada raskustes olevaks äriühinguks suuniste tähenduses.

(335)

Käesoleval juhul tuletab komisjon meelde, et ta sedastas, et see tingimus oli täidetud nii komisjoni 17. juuli 2002. aasta otsuses SNCMile (158) antava päästmisabi kohta kui ka komisjoni 19. augusti 2002. aasta otsuses, millega algatatakse SNCMi 2001. aasta aruandele tuginedes ametlik uurimismenetlus rekapitaliseerimise kava suhtes.

(336)

Käesoleva otsuse vastuvõtmiseks kontrollis komisjon, kas SNCM täitis kõnealuse tingimuse ettevõtte 2002. aasta aruande põhjal. Omavahendid jäävad pärast kattevarade mahaarvamist (159) endiselt negatiivseks, moodustades – 26,5 miljonit eurot 2001. aastal (pärast – 30,7 miljonit eurot 2002. aastal). See tase kajastub ettevõtte aktsiakapitalist rohkem kui poole kaotamises, millest üle veerandi kadus teatamisele järgnenud viimase 12 kuu jooksul, kinnitades seega suuniste punkti 5 alapunktis a kirjeldatud tingimuse olemasolu.

(337)

Peale aktsiakapitali muutumise sedastab komisjon muu hulgas järgmist:

aastatel 2001–2002 kasvas jooksev kahjum enne maksude mahaarvamist 5,1 miljonilt eurolt 2001. aastal 5,8 miljonile eurole 2002. aastal, seejuures sai 2002. aasta puhaskahjumit vähendada üksnes teatavate laevade müümise abil;

SNCMi omafinantseerimine, mis 2001. aasta lõpus ulatus 39,2 miljoni euroni, langes 2002. aasta lõpuks 35,7 miljonile eurole;

finantsvõlad, välja arvatud liisingud, kasvasid 2000. ja 2002. aasta vahel 135,8 miljonilt eurolt 144,8 miljonile eurole;

finantskulud (intressid ja muud sarnased kulud) kasvasid 7,0 miljonilt eurolt 2000. aastal 9,503 miljonile eurole 2002. aastal.

(338)

Muu hulgas kinnitasid Prantsuse ametiasutused komisjonile, et pangad keeldusid SNCMile edaspidi tema võlgnevuste tõttu raha laenamast, vaatamata sellele, et SNCM oli teinud ettepaneku anda tagatiseks oma viimased hüpoteekide ja muude sarnaste servituutidega koormamata laevad.

(339)

Avaliku teenindamise kohustuste delegeerimisleping ei avaldanud sellele analüüsile mingit mõju. Kuigi kõnealune leping pidi kahtlemata võimaldama SNCMil saavutada ümberkorralduskava õnnestumisega lõpuks tegevuskasumit, on sellegipoolest ilmne, et ettevõtte omavahendite terav puudus, kasvav laenukoormus ja ümberkorralduskava tegevusmeetmete kulu peaksid teatava aja jooksul põhjustama SNCMi maksejõuetust.

(340)

Kuna ümberkorraldusperiood hõlmas aastaid 2002–2006, siis tuleb kontrollida, kas SNCM täitis kõnealust tingimust vastaval perioodil ja eelkõige ajal, mil võeti vastu otsus riiklike vahendite uute toetuste kohta.

(341)

2003. otsuses täheldati, et SNCM täitis eelarveaastatel 2001 ja 2002 (160) selle kriteeriumi.

(342)

Praegu tuleks uurida, kas SNCM täitis endiselt seda tingimust eelarveaastatel 2003–2005 ehk viimasel tervel eelarveaastal enne 2006. aasta uute SNCMi erastamist puudutavate meetmete elluviimist.

(343)

Nagu punktides 73 ja edasi juba osutatud, halvenes SNCMi olukord oluliselt aastatel 2004–2005. Nii oli SNCMi jooksev kahjum 2004. aastal 32,6 miljonit eurot ja 2005. aastal 25,8 miljonit eurot. Puhaskahjum oli 2004. aastal 29,7 miljonit eurot ja 2005. aastal 28,8 miljonit eurot. 2005. aasta omakapital (–1,7 miljonit) langes 2004. aastaga võrreldes 25,5 miljoni euro võrra. See langus kajastub ettevõtte aktsiakapitalist rohkem kui poole kaotamises, millest üle veerandi kadus viimase 12 kuu jooksul, kinnitades seega 2004. aasta suuniste punkti 10 alapunktis a kirjeldatud piisava tingimuse olemasolu.

(344)

Eelnenu valguses on komisjon seisukohal, et SNCMi võib 2004. aasta suuniste tähenduses pidada raskustes olevaks ettevõtteks.

6.2.2.1.   Omapanus

(345)

Suuniste punktis 43 on sätestatud, et „[t]oetuse suurus ja intensiivsus peavad rangelt piirduma ettevõetavaks ümberkorraldamiseks vajamineva miinimumiga, pidades silmas äriühingu, selle osanike või seda hõlmava kontserni olemasolevaid rahalisi vahendeid. Hindamisel võetakse arvesse igasugust varasemat päästmisabi. Abisaajatelt oodatakse omavahenditest tehtavat olulist makset ümberkorralduskava heaks, sealhulgas äriühingu säilimiseks ebaoluliste vara müügi või turutingimustes toimuva välisfinantseerimise kaudu. Makse on märk, et turg usub elujõulisuse taastamist. Makse peab olema tegelik ja ajakohane, välistades tulevase oodatava kasumi (nt rahavood) ning olema nii suur kui võimalik”.

(346)

Suuniste punktis 44 täpsustatakse, et „[k]omisjon peab tavaliselt kohaseks järgmisi rahalisi panuseid: väikeettevõtte puhul vähemalt 25 %, keskmise suurusega ettevõtete puhul vähemalt 40 % ja suurettevõtete puhul vähemalt 50 %. Liikmesriigi poolt tõestatud erakorraliste asjaolude ja eriliste raskuste puhul võib komisjon nõustuda väiksema panusega”.

(347)

Suuniste punktis 7 täpsustatakse samuti, et „on asjakohane kinnitada taas suurema selgusega põhimõtet, et [toetusesaaja oluline panus ümberkorraldusse] peab olema reaalne ega tohi hõlmata abi. Toetusesaaja panusel on kahene eesmärk: ühelt poolt näitab see, et turg (omanikud, kreeditorid) usub, et mõistliku aja jooksul on võimalik elujõulisust taastada. Teisalt tagatakse sellega, et ümberkorraldusabi piirdub miinimumiga, mis on vajalik elujõulisuse taastamiseks, vältides samas konkurentsi moonutamist […]”.

(348)

Ka kohtupraktika on rõhutanud, et omapanus peab näitama, et turud usuvad elujõulisuse taastatavusse (161). Komisjon rõhutab, et kõnealune nõue on eriti asjakohane SNCMi puhul seoses tema olukorraga alates 2002. aastast. Komisjon meenutab, et 2002. aasta ümberkorralduse algsed meetmed ei andnud oodatud tulemusi. Mõningatest eesmärkidest ei peetud kinni ja teisi ei saavutatud (vt punkt 351). Kuna SNCM ei suutnud neid esimesi ümberkorraldusmeetmeid täielikult ellu viia, siis halvenes tema majanduslik ja rahaline olukord jätkuvalt alates 2004. aastast (vt punktid 73–75).

(349)

Ümberkorralduskulud ulatusid 2002. aastal 46 miljoni euroni. Seoses 2006. aasta meetmetega on komisjon seisukohal, et ümberkorraldusmeetmete kulud vastavad abi summale (162) ehk ulatuvad 202,55 miljoni euroni, millele tuleb lisada erasektori partnerite kapitali suurendamine 26,25 miljoni euro võrra, misjärel küündib kogusumma 274,8 miljoni euroni. Omapanus koosneb varade netovõõrandamise 42,385 miljonist eurost ja erasektori partnerite kapitali suurendamisest 26,25 miljoni euro võrra ehk kogu omapanus ulatub 68,635 miljoni euroni. Sellest lähtuvalt ja võttes arvesse 2006. aasta uusi meetmeid, ulatub omapanus 25 %, samas kui suuniste kohaselt peaks omapanus olema vähemalt 50 %. Komisjon täpsustab, et Prantsuse ametiasutused ei ole esitanud ei erakorralisi asjaolusid ega eriti keerulisi olukordi, et komisjon võiks aktsepteerida niivõrd väikest reaalset omapanust. Igal juhul on komisjon seisukohal, et käesoleval juhul ei ole olemas erakorralisi asjaolusid, mis õigustaksid 2004. aasta suunistes nõutud omapanuse madalat taset.

(350)

Komisjon leiab seega, et SNCMi omapanus ümberkorraldusse on suuniste sätete seisukohast ebapiisav.

6.2.2.2.   Pikaajalise elujõulisuse taastamine

(351)

Algatamise otsuses väljendas komisjon kahtlusi seoses SNCMi pikaajalise elujõulisuse taastamisega, seoses eelkõige järgmiste asjaoludega:

SNCM ei plaaninud kogu oma kahjumliku tegevuse kaotamist;

ümberkorralduskava edu oli tihedalt seotud avaliku teenindamise delegeerimislepinguga Marseille ja Korsika vahel ajavahemikuks 1. jaanuarist 2007 kuni 31. detsembrini 2012;

2002. aasta kavas ette nähtud laevapersonali vähendamise prognoosidest ei peetud kinni ja tootlikkuse 10 % suurendamist ei saavutatud;

400 täistöökoha kaotamine ja 2006. aasta kavas ette nähtud tootlikkuse suurendamise meetmed ei olnud piisavad, kuna need erinesid 2002. aasta kavast.

(352)

Prantsuse ametiasutused vastasid, et aktsionäride vahetamine ja erastamiskava kolme meetme elluviimine oleks võimaldanud SNCMil oma tegevust nn tervetel alustel arendada ja seega ei olnud mõne tema tegevuse kahjumlikkuse puhul tegemist millegi parandamatuga.

(353)

Komisjon nendib, et 2002. aasta ümberkorralduskavas ette nähtud meetmeid ei viidud lõpule, mis tõi kaasa ettevõtte tulemuste tõsise halvenemise aastatel 2004–2005. 2006. aastal ei võimaldanud käibe 20 miljoni euro suurune kasv ja avalike teenuste hüvitise 9 miljoni euro suurune kasv äritegevuse tulemi taastumist, kuna kütusehinna tõus ja tegevuskulude kasv olid prognoositust oluliselt suuremad. Komisjoni ekspert nentis, et ülevõtjate äriplaani elluviimist aeglustasid oluliselt mitmed sündmused (163) ja ta jõudis järeldusele, et kumuleeritud kahjum võib olla oluliselt suurem kui 2007. aastal algselt kavas oli.

(354)

Sellest lähtuvalt on komisjon seisukohal, et Prantsuse ametiasutuste vastused ei ole neid kahtlusi summutanud. Elujõulisuse saavutamise sidumine avalike teenuste delegeerimisega ajavahemikul 2007–2013 ja erastamiskava kolme meetme loomisega, mille õiguslikkus ja siseuruga kokkusobivus ei ole veel kinnitatud, oli tõesti riskantne. Ühe ettevõtte pikaajalise elujõulisuse saavutamise kava usaldusväärsus võib põhineda kõigel, niikaua kui väljavalitud hüpoteesid on realistlikud. Käesoleval juhul toetub kava õnnestumine aga peaaegu täielikult kahe hüpoteetilise sündmuse toimumisele, mille üle SNCMil ei ole kontrolli. Muu hulgas on komisjonil kahtlusi SNCMi tollaegset finantsolukorda silmas pidades tema suutlikkuse osas rahastada mõnede laevade vajalikku uuendamist. Samas tutvustasid Prantsuse ametiasutused seda laevade uuendamist kui elujõulisuse taastamise eesmärki saavutada aitavat aspekti.

(355)

Komisjon on seega seisukohal, et täidetud ei ole suunistes nõutud pikaajalise elujõulisuse tagamise tingimus.

6.2.2.3.   Põhjendamatute konkurentsimoonutuste vältimine (tasakaalustusmeetmed)

(356)

2008. aasta kehtetuks tunnistatud otsuses nimetati nelja tasakaalustusmeedet:

Itaalia ja Korsika vahelisi liine teenindanud tütarettevõtte Corsica Marittima (82 000 reisijat 2000. aastal) sulgemine, seega SNCMi kontserni lahkumine Itaalia ja Korsika vahelise transpordiühendusega seotud turult;

SNCMi osaline lahkumine Touloni ja Korsika vahelistelt liinidelt; sellel turul oli 2002. aastal vähem kui 460 000 reisijat;

alates 2003. aastast reisijakohtade koguarvu ning SNCMi igal aastal tehtavate edasi-tagasi sõitude arvu vähendamine, eelkõige Nice’i ja Korsika vahelisel liinil;

nelja laeva müümine.

(357)

Komisjon soovib meenutada, et Prantsuse ametiasutused pakkusid need meetmed välja seoses 15,81 miljoni euro suuruse abiga, see oli 2002. aastal eraldatud ümberkorraldusabi summa.

(358)

2008. aasta otsuse 11. septembri 2012. aasta kohtuotsusega kehtetuks tunnistamise järel ulatub abi kogusumma edaspidi enam kui 210 miljoni euroni. Komisjon on seisukohal, et tema kahtlused ei ole hajutatud järgmistel põhjustel.

(359)

Seoses 2002. aasta ümberkorralduskavas ette nähtud nelja laeva müügiga märgib komisjon, et need võõrandamised on osaliselt ellu viidud Danielle Casanova loovutamisega juunis 2002, reisi- ja kaubalaeva Paglia Orba ning reisi- ja kaubalaeva Pascal Paoli loovutamisega 2003. aastal.

(360)

Seoses Corsica Marittima sulgemisega täpsustatakse suuniste punktis 40 eelkõige, et „[k]ompensatsioonimeetmete hindamise eesmärgil ei loeta tootmisvõimsuse või turuosa piiramiseks kustutamisi ja kahjumit tekitavast tegevusest loobumist, mis on igal juhul tarvilikud elujõulisuse taastamiseks”. Sellest lähtuvalt ei saa Corsica Marittima sulgemist lugeda tasakaalustusmeetmeks, kuna ta on olnud kahjumit tekitav tema loomisest saadik 1990. aastal, pigem on tegemist pikaajalise elujõulisuse tagamisel osaleva meetmega.

(361)

Sama argumentatsioon kehtib ka Nice’i ja Korsika vahelisel liini kohta. Komisjon märgib, et SNCMil on väike turuosa, Corsica Ferries France’i valduses oli 70 % turuosast (164). Stephensi aruande järgi on Nice’ilt lahkuva liikluse järele suur nõudmine, eelkõige suveperioodil. Muu hulgas on ka väljaspool suveperioodi sellel liinil nõudmine olemas. Ometi ilmnes sellel liinil ajavahemikul 2004–2007 jooksev kahjum. Sellest tulenevalt ei saa seda meedet pidada kompensatsioonimeetmeks, samas aitab see kaasa pikaajalise elujõulisuse tagamisele.

(362)

Komisjon märgib samuti, et reisijateveoga seotud liiklus on märkimisväärselt kasvanud Korsika ja Touloni sadama vahel, kasvades vähem kui 200 000 reisijalt 1999. aastal peaaegu 1 miljoni reisijani 2007. aastal (165). Sellest tulenevalt võib SNCMi peaaegu eemale jäämist kõnealuselt liinil pidada tasakaalustusmeetmeks. Komisjon märgib siiski, et Touloni ja Korsika vaheline liin on reisijate osas SNCMi kõige vähem olulisem liin.

(363)

Komisjon on siiski seisukohal, et isegi kui see meede kvalifitseeruks tasakaalustusmeetmeks, siis ei oleks see piisav. Suuniste punktis 40 sätestatakse, et „[m]eetmed peavad olema võrdelised abi moonutava mõjuga […]”. Nagu juba meenutatud punktides 341 ja 342, nendib komisjon, et Prantsuse ametiasutused pakkusid need meetmed välja seoses 15,81 miljoni euro suuruse abiga, see oli 2002. aastal eraldatud ümberkorraldusabi summa. Aga kuna abi kogusumma ulatub edaspidi umbes 218 miljoni euroni, siis on komisjon arvamusel, et pakutud meetmed ei ole piisavad, võrreldes selle abi andmisega tekitatud konkurentsimoonutusega.

(364)

Sellest tulenevalt nendib komisjon, et kõnealuste meetmete liigitamisega, olgu siis tasakaalustusmeetmeteks või elujõulisuse tagamise meetmeteks, seotud kahtlused ei ole hajutatud. Igal juhul osutuvad pakutud meetmed äärmiselt ebapiisavaks.

(365)

Prantsuse ametiasutused tõstatasid CFF puhul küsimuse monopoli tekke ohu kohta, kui SNCM kaob. Komisjon on seisukohal, et Prantsuse ametiasutused ei tõestanud piisavalt selle ohu olemasolu ja olulisust. Prantsusmaa mandri ja Korsika vaheline reisijate ja kaubavedu on konkurentsiga turg, mis on avatud kõigile Vahemeres tegutsevatele ettevõtetele. Seda turgu iseloomustab ka sisenemistõkete puudumine. Igal juhul ei ole CFFi positsioon piisav selleks, et põhjendada vaidlusaluste meetmetega konkurentsi moonutamist.

(366)

Eelneva valguses jõuab komisjon järeldusele, et pakutud meetmed ei täida suuniste punktides 38–42 loetletud kriteeriume.

VII.   JÄRELDUS

7.1.   PRANTSUSE AMETIASUTUSTE 2002. AASTAL TEATATUD KAPITALITOETUSE KOKKUSOBIMATUS JA TAGASINÕUDMINE NING PRANTSUSE AMETIASUTUSTE 2006. AASTAL ELLUVIIDUD KOLM UUT MEEDET

(367)

Prantsuse ametiasutuste 2002. aastal teavitatud kapitalitoetuse lisamine 15,81 miljoni euro ulatuses ning Prantsuse ametiasutuste 2006. aastal elluviidud kolm uut meedet – SNCMi 75 % võõrandamine negatiivse hinnaga 158 miljonit eurot, CGMFi poolne kapitali suurendamine 8,75 miljoni euro võrra ning ettemakse jooksevkontole 38,5 miljoni euro ulatuses SNCMi töötajate jaoks – kujutavad endast ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 alusel abi. Abi on siseturuga kokkusobimatu.

(368)

Komisjon meenutab, et määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaselt tuleb ebaseaduslik ja siseturuga kokkusobimatu abi abisaajalt tagasi nõuda.

(369)

Peale selle peavad Prantsuse ametiasutused kõnealuse laenu tagasimaksmisel lisama abisummale sissenõutavad intressid, mida arvestatakse alates kuupäevast, millal kõnealune abi ettevõtte käsutusse anti, kuni selle tegeliku tagasimaksmiseni, (166) vastavalt komisjoni määruse (EÜ) nr 794/2004 (167) V peatükile.

7.2.   PÄÄSTMISABI KOKKUSOBIMATUS JA TAGASINÕUDMINE

(370)

Alates hetkest, mil ümberkorraldusabina teatavaks tehtud meetmed ei vasta suunistega ette nähtud kokkusobivustingimustele, tuleb seoses Prantsuse ametiasutuste SNCMile lubatud päästmisabiga, mida käsitletakse komisjoni 17. juuli 2002. aasta otsuses, teha sellest kokkusobimatusest järeldused ja nõuda selle tagasimaksmist.

(371)

Prantsuse ametiasutused edastasid 19. novembril 2002 komisjonile koopia SNCMi ja CGMFi vahelistest kokkulepetest sularaha ettemakse kohta ning tõendid CGMFilt SNCMile tehtud ettemakse tagastamise kohta kahe ülekandega 13. mail ja 14. juunil 2002,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Kapitalitoetuse lisamine 15,81 miljoni euro ulatuses ning Prantsuse ametiasutuste 2006. aastal elluviidud kolm uut meedet – SNCMi 75 % võõrandamine negatiivse hinnaga 158 miljonit eurot, CGMFi poolne kapitali suurendamine 8,75 miljoni euro võrra ning ettemakse jooksevkontole 38,5 miljoni euro ulatuses SNCMi töötajate jaoks –, mille Prantsusmaa viis SNCMi kasuks ellu, rikkudes ELi toimimise lepingu artikli 108 lõiget 3, kujutavad endast ebaseaduslikku riigiabi, mis ei ole kokkusobiv siseturuga.

Artikkel 2

1.   Prantsusmaa nõuab abisaajalt artiklis 1 osutatud abi tagasi.

2.   Tagasimakstavatelt summadelt arvestatakse intressi alates kuupäevast, mil abi anti abisaaja käsutusse, kuni selle tegeliku tagastamise kuupäevani.

3.   Intressi arvutatakse liitintressina vastavalt määruse (EÜ) nr 794/2004 V peatükile ja komisjoni määrusele (EÜ) nr 271/2008, (168) millega muudetakse määrust (EÜ) nr 794/2004.

Artikkel 3

1.   Artiklis 1 osutatud abi nõutakse tagasi viivitamata ja tõhusalt.

2.   Prantsusmaa tagab, et käesolev otsus viiakse ellu nelja kuu jooksul pärast otsusest teatamise kuupäeva.

Artikkel 4

1.   Kahe kuu jooksul alates käesolevast otsusest teatamisest edastab Prantsusmaa komisjonile järgmise teabe:

a)

abisaajatelt tagasi nõutav kogusumma (põhisumma ja intressid);

b)

käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud meetmete ja kavandatud meetmete üksikasjalik kirjeldus;

c)

dokumendid, mis kinnitavad, et abisaajale on tehtud kohustuseks abi tagasi maksta.

2.   Prantsusmaa teavitab komisjoni järjekindlalt käesoleva otsuse rakendamiseks võetud riiklike meetmete elluviimisest, kuni artiklis 1 osutatud abi on täielikult tagasi makstud. Belgia esitab komisjoni taotlusel viivitamata teabe käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatud meetmete kohta. Samuti esitab ta üksikasjaliku teabe abisaaja juba tagastatud abisummade ja intresside kohta.

Artikkel 5

Käesolev otsus on adresseeritud Prantsuse Vabariigile.

Brüssel, 20. november 2013

Komisjoni nimel

asepresident

Joaquín ALMUNIA


(1)  Alates 1. detsembrist 2009 muutusid EÜ asutamislepingu artiklid 87 ja 88 vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliteks 107 ja 108. Mõlemal juhul on artiklid sisuliselt identsed. Käesoleva otsuse puhul võib viitamist Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 107 ja 108 käsitleda samasena viitamisele vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklitele 87 ja 88. Euroopa Liidu toimimise lepinguga tehti terminoloogiasse teatavaid muudatusi: „ühendus” asendati „liiduga”, „ühisturg”„siseturuga” ja „Esimese Astme Kohus”„Üldkohtuga”. Käesolevas otsuses kasutatakse ELi toimimise lepingu mõisteid.

(2)  ELT C 303, 13.12.2006, lk 53.

(3)  Registreeritud viitenumbri TREN A/61846 all.

(4)  CGMF on 100 % Prantsuse riigi omanduses olev valdusettevõte, kelle vahendusel teostab Prantsuse riik Vahemerel kõik mereveo, laevade seadistamise ja prahtimisega seotud toimingud.

(5)  ELT C 148, 25.6.2003, lk 7.

(6)  Nõukogu määrus (EÜ) nr 659/1999, 22. märts 1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 kohaldamiseks (EÜT L 83, 27.3.1999, lk 1). Kuna Prantsuse ametiasutused olid 11. septembril 2002 palunud parandada 19. augusti 2002. aasta otsuses teatavad faktivead, võttis komisjon 27. novembril 2002 vastu otsuse, millega muudetakse 19. augusti 2002. aasta otsust (avaldatud: EÜT C 308, 11.12.2002, lk 29). Huvitatud isikutel paluti esitada oma märkused kõnealuse abikava kohta alates nimetatud kuupäevast.

(7)  EÜT C 308, 11.12.2002, lk 29.

(8)  11. septembril 2002 palusid Prantsuse ametiasutused 19. augusti 2002. aasta otsuse kohta märkuste esitamiseks lisaaega, millega komisjoni talitused nõustusid 17. septembril 2002.

(9)  Registreeritud viitenumbri SG(2002) A/10050 all.

(10)  Registreeritud 15. jaanuaril 2003 viitenumbri DG TREN A/10962 all.

(11)  Registreeritud viitenumbri SG(2003) A/1691 all.

(12)  Registreeritud viitenumbri TREN A/21531 all.

(13)  Registreeritud viitenumbri SG(2003) A/1546 all.

(14)  EÜT C 288, 9.10.1999, lk 2.

(15)  Registreeritud viitenumbri TREN A/21701 all.

(16)  Komisjoni otsus 2004/166/EÜ, 9. juuli 2003, abi kohta, mida Prantsusmaa kavatseb eraldada Société Nationale Maritime Corse-Méditerranée (SNCM) ümberkorraldamiseks (ELT L 61, 27.2.2004, lk 13).

(17)  Komisjoni otsus 2005/36/EÜ, 8. september 2004, millega muudetakse otsust 2004/166/EÜ abi kohta, mida Prantsusmaa kavatseb eraldada Société Nationale Maritime Corse-Méditerranée (SNCM) ümberkorraldamiseks (ELT L 19, 21.1.2005, lk 70).

(18)  ELT C 16, 21.1.2006, lk 20.

(19)  Vt Üldkohtu 15. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas Corsica Ferries France SAS vs. komisjon (T-349/03, EKL 2005, lk II-2197).

(20)  Registreeritud viitenumbri TREN A/27546 all.

(21)  Registreeritud viitenumbri TREN A/30842 all.

(22)  Lisateavet esitati 30. novembri 2005. aasta kirjaga (SG(2005) A/10782), 14. detsembri 2005. aasta kirjaga (SG(2005)A/11122) ja 30. detsembri 2005. aasta kirjaga (TRENA/10016).

(23)  Registreeritud viitenumbri TREN A/16904 all.

(24)  Registreeritud viitenumbri TREN A/19105 all.

(25)  Euroopa Kohtu 24. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas Altmark Trans GmbH ja Regierungspräsidium Magdeburg vs. Nahverkehrsgesellschaft Altmark GmbH (280/00, EKL 2003, I-7747).

(26)  Nõukogu määrus (EÜ) nr 139/2004, 20. jaanuar 2004, kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜ ühinemismäärus) (ELT L 24, 29.1.2004, lk 1).

(27)  Veolia Transport oli 100 % Veolia Environnementi tütarettevõte. Connexi nime all osutas ta reisijateveoteenuseid omavalitsusüksustele (linnasisene, linnadevaheline ja piirkondlik ühistransport) ning haldas sellega seoses maantee- ja raudteevõrgustikke ning vähemal määral mereveoteenuseid.

(28)  ELT C 103, 29.4.2006, lk 28.

(29)  ELT C 148, 24.6.2006, lk 42.

(30)  Registreeritud viitenumbri TREN A/25295 all.

(31)  Registreeritud viitenumbri TREN A/24111 all.

(32)  Vt allmärkus nr 2.

(33)  Registreeritud viitenumbri TREN A/37907 all.

(34)  Kontsern Stef-TFE taotles tähtaja pikendamist 28. detsembril 2007 (A/20313) ja Corsica Ferries 27. detsembril 2006 (A/20056).

(35)  4. jaanuaril 2007 kontsernile Stef-TFE (D 2007 300067) ja kontsernile Corsica Ferries (D 2007 300068) saadetud kirjad.

(36)  11. jaanuari, 16. jaanuari ja 9. veebruari 2007. aasta kirjad, mis registreeriti vastavalt viitenumbrite TREN/A/21142, A/21669 ja A/23798 all.

(37)  13. veebruaril 2007 registreeritud viitenumbrite TREN/A/24473 ja TREN/A/23981 all.

(38)  Registreerinud komisjoni talitused numbri TREN/A/30979 all. Prantsuse ametiasutused taotlesid 15. märtsi ja 19. aprilli 2007. aasta kirjadega, mis registreeriti viitenumbrite TREN/A//27002 ja A/29928 all, oma märkuste esitamiseks kaht ühekuulist lisatähtaega, mida komisjon neile ka andis.

(39)  Vt ka Üldkohtu 11. septembri 2012. aasta otsus T-565/08 kohtuasjas Corsica Ferries France SAS vs. Euroopa Komisjon (edaspidi „11. septembri 2012. aasta otsus”).

(40)  Vt Euroopa Kohtu 9. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas Alitalia vs. Euroopa Komisjon (T-301/01, EKL 2008, II-1753), eelkõige punktid 137 ja 146.

(41)  Vt ka Euroopa Kohtu 5. juuni 2012. aasta otsuse kohtuasjas EDF vs. Euroopa Komisjon (C-124/10 P) punktid 83–85 ja 104–105, seoses sellega, mida tuleks võtta arvesse tegemaks kindlaks, kas riik on käitunud turumajanduses tegutseva teadliku erainvestorina.

(42)  SNCMile kuulub otsene vähemusosalus 45 % ulatuses äriühingus CMN ja kaudne vähemusosalus ettevõtja Compagnie Générale de Tourisme et d’Hôtellerie (CGTH) kaudu 24,1 % ulatuses. Alates 1992. aastast teostab tegelikku kontrolli kontsern Stef-TFE oma kuni 49 % osaluse kaudu ettevõttes Compagnie Méridionale de Participations (CMP). SNCM ja CMN olid avaliku teenindamise delegeerimislepingu raames partnerid ajavahemikul 2001–2006 ning võitsid ühiselt uue avaliku teenindamise delegeerimislepingu ajavahemikuks 2007–2012/2013.

(43)  CGTH on täielikult SNCMile kuuluv valdusettevõte.

(44)  Aliso Voyage on SNCMi turustuskanal. Selle äriühingu moodustavad 17 bürood üle terve Prantsusmaa ning see haldab meretranspordi piletimüüki, millest 49,9 % moodustavad SNCMi piletid.

(45)  2003. aasta otsuse vastuvõtmise ajal kuulus SNCMile transpordikontserniga Delmas võrdne osalus Prantsuse merekaubaveo ettevõttes Sud-Cargos, mis oli spetsialiseerunud transpordiühendusele Marokoga. Seejärel võõrandati kõnealune osalus 2005. aasta lõpus 3,3 miljoni euro eest, nagu ilmneb Prantsuse ametiasutuste 28. märtsil 2006 edastatud 2005. aasta investeerimiskavast.

(46)  Selle SNCMi laevade varustamise eest vastutava äriühingu täisomanik on SNCM.

(47)  Täielikult SNCMile kuuluv täisühing Ferrytour tegeleb reiside korraldamisega. Ferrytour pakub reise mereteed pidi Korsikale, Sardiiniasse ja Tuneesiasse, kuid samuti lende paljudesse sihtkohtadesse. Kõrvaltegevusena pakub ta ka minikruiise ja äriturismiteenuseid.

(48)  1996. aastal loodud ja täielikult SNCMile kuuluv tütarettevõte Comptoirs du Sud haldab kõiki laevade pardal asuvaid poode.

(49)  Vt allmärkus nr 16.

(50)  Suur luksuslik praamlaev Napoléon Bonaparte (mahutavus 2 150 reisijat ja 708 sõidukit, võimsus 43 MW, kiirus 23,8 sõlme); uus Danielle Casanova, samuti suur luksuslik praamlaev, mis lasti vette 2002. aasta mais (mahutavus 2 204 reisijat ja 700 sõidukit, võimsus 37,8 MW, kiirus 23,8 sõlme); l’Ile de Beauté (mahutavus 1 554 reisijat ja 520 sõidukit, võimsus 37,8 MW, kiirus 21,5 sõlme), mis võeti kasutusele 1979. aastal ja renoveeriti aastatel 1989 ja 1990; Méditerranée (mahutavus 2 254 reisijat ja 800 sõidukit, võimsus 35,8 MW, kiirus 24 sõlme) ja Corse (mahutavus 2 150 reisijat ja 600 sõidukit, võimsus 27,56 MW, kiirus 23,5 sõlme)

(51)  Paglia Orba (mahutavus 500 reisijat, 2 000 jooksvat meetrit kaupa ja 120 sõidukit, võimsus 19,7 MW, kiirus 19 sõlme); Monte d’Oro (mahutavus 508 reisijat, 1 615 meetrit kaupa ja 130 sõidukit, võimsus 14,8 MW, kiirus 19,5 sõlme); Monte Cinto (mahutavus 111 reisijat, 1 200 meetrit kaupa, võimsus 8,8 MW, kiirus 18 sõlme); alates 2003. aasta maist Pascal Paoli (mahutavus 594 reisijat, 2 300 meetrit kaupa ja 130 sõidukit, võimsus 37,8 MW, kiirus 23 sõlme).

(52)  Kiirlaev Liamone (mahutavus 1 116 reisijat ja 250 sõidukit, võimsus 65 MW, kiirus 42 sõlme), mis sõidab ka Touloni.

(53)  Kõik laevad, välja arvatud Danielle Casanova, Pascal Paoli ja Liamone, on võetud liisingusse.

(54)  Nõukogu määrus (EMÜ) nr 3577/92, 7. detsember 1992, teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta merevedudel liikmesriikides (merekabotaaž) (EÜT L 364, 12.12.1992, lk 7).

(55)  Avaliku teenindamise kohustuste järelevalveasutus alates 1991. aastast vastavalt Prantsusmaa 13. mai 1991. aasta seadusele nr 91–428.

(56)  Avaliku teenindamise kohustuste järelevalveasutus alates 1991. aastast vastavalt Prantsusmaa 13. mai 1991. aasta seadusele nr 91–428. ELT S 2001/10 – 007–005.

(57)  ELT 2006/S 100–107350.

(58)  Komisjoni 2. juuli 2002. aasta otsusega (EÜT C 186, 6.8.2002, lk 3) lubatud riigiabi nr 781/2001.

(59)  Komisjoni 24. aprilli 2007. aasta otsusega lubatud riigiabi nr 13/2007, avaldatud komisjoni veebisaidil: http://ec.europa.eu/community_law/state_aids/transports_2007.htm

(60)  Konfidentsiaalne teave.

(61)  Juht saadab sõidukite rühma ülesõidu vältel. Mõnel juhul laadib üks juht sõiduki enne väljumist peale ning teine laadib selle sihtkohas maha. Seda käsitatakse saatjaga veona, vastupidiselt ro-ro kaubaveole, mille puhul veetakse treilerit ilma vedukita.

(62)  Vt allmärkus nr 5.

(63)  See summa jagunes järgmiselt: 20,4 miljonit eurot tegeliku ümberkorralduskava jaoks, 1,8 miljonit eurot müügis olevate laevade seisma panemiseks, 14,8 miljonit eurot Liamone väärtuse vähendamiseks ja 9 miljonit eurot tegevuse ümberpaigutamiseks Magribi riikidesse.

(64)  Selle kava võttis 17. detsembril 2001 vastu SNCMi haldusnõukogu.

(65)  Tööjõudu kavatseti vähendada vanusekriteeriumide alusel tavapäraselt või ennetähtaegselt pensionile jäämise (tegevuse ennetähtaegse lõpetamise), rotatsiooni ja tähtajaliste lepingute pikendamata jätmise kaudu. Siiski pidi tööjõu vähendamine põhjustama SNCMile kulu hinnanguliselt 20,4 miljoni euro ulatuses.

(66)  Näiteks liikluse maht, sisemajanduse koguprodukti eeldatav kasv (1,5 %), laenumäär (5,5 %), finantstoodete tootlus (4,5 %) ja lühiajaliste laenude määr (5 %).

(67)  Vt allpool.

(68)  SNCM ei leidnud oma CCMis osaluse ülevõtjat.

(69)  SNCMi rekapitaliseerimise ja erastamise toimingute rakendamisega seotud sisemine protsess algas ametlikult 12. aprillil 2006 ning lõppes 31. mail 2006. Rõhutada tuleb, et 27. novembriks 2007 ei ole palgatöötajate kapitalis osalemise põhimõtet veel rakendama hakatud.

(70)  Seda tingimust analüüsitakse kapitali suurendamise uurimise raames, samas on see tingimus ise olulise väärtusega.

(71)  Kohtuasi T 565/08 Corsica Ferries France SAS.

(72)  2. mai 2013. aasta otsus C(2013) 1926 (final).

(73)  ELT C 244, 1.10.2004, lk 2.

(74)  Vt tabel 2.

(75)  Prantsuse ametiasutused olid 2002. aastal kaitsnud SNCMi osaluse strateegilist iseloomu ettevõttes Sud-Cargos. Kaubaveo arenemine (konteinervedude laialdasem kasutusele võtmine veeremilaevade asemel), Delmase, Sud-Cargose teise aktsionäri ülevõtmine CMA CGM poolt ja Sud-Cargose majandusraskused on tegurid, mis selgitavad, et seda osalust ei käsitatud enam strateegilisena ning SNCM võis selle 2005. aastal võõrandada.

(76)  Euroopa Kohtu 28. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas Saksamaa Liitvabariik vs. komisjon (334/99, EKL, lk I-1139).

(77)  Komisjoni otsus, 7. detsember 2005, riigiabi kohta, mida Belgia andis ABX Logisticsile (nr C 53/2003 (ex NN 62/2003)) (ELT L 383, 28.12.2006, lk 21).

(78)  Komisjoni otsus, 8. juuli 1999, riigiabi kohta, mida Saksamaa andis ettevõtjale Gröditzer Stahlwerke GmbH ja tema tütarettevõtjale Walzwrk Burg GmbH (EÜT L 292, 13.11.1999, lk 27).

(79)  See aruanne esitati komisjonile 2006. aasta märtsis ning selle koostas CGMF koostöös firmaga Ernst & Young, kes on SNCMi ametlik audiitor (edaspidi „CGMFi aruanne”).

(80)  Oddo Corporate Finance’i ja Paul Hastingsi büroo 29. märtsil 2006 koostatud aruanne (Oddo-Hastings aruanne) edastati komisjonile 7. aprillil 2006. See aruanne sisaldab riigiosaluste ameti (Agence des Participations de l’Etat) soovitud kriitilist ülevaadet, CGMFi aruandeid ja ühenduse tasemel vastuvõetavaks hinnatud likvideerimiskulude käsitlust..

(81)  Võttes arvesse materiaalset vara (161,9 miljonit eurot) ja finantsaktivaid (32,7 miljonit eurot), klientidelt saadaolevaid summasid (0,8 miljonit eurot), muid saadaolevaid summasid (9,4 miljonit eurot) ja sularaha puudujääki – 14,5 miljonit eurot. Prantsusmaa täpsustas, et realistlikuma hindamise korral, milles võetakse arvesse hilisemaid finantsandmeid, oleks kõnealune likvideerimisväärtus 330 miljonit eurot.

(82)  Euroopa Kohtu 14. septembri 1994. aasta otsus kohtuasjas Hispaania vs. komisjon (278/92, 279/92 ja 280/92, EKL, lk I-4103).

(83)  Kassatsioonikohtu 6. veebruari 2001. aasta otsus nr 98-15129. Kohtuasi käsitleb riigiettevõtet BRGM (Bureau de Recherches Géologiques et Minières (geoloogiliste ja kaevandusuuringute büroo)), keda kohustati katma kogu oma tütarettevõtte Mines de Salsignes vara puudujäägi, põhjendusel, et de facto juhina oli BRGM käitunud ekslikult, kuna oli vaatamata sellele, et ta oli teadlik tegevuse väärtuse vähenemise tingimustest ja antud hoiatustest, lasknud ettevõttel tegevust jätkata.

(84)  Kohtuasi Aspocomp Group Oyj; Roueni apellatsioonikohtu 22. märtsi 2005. aasta otsus.

(85)  Võrdluseks, 31. oktoobril 2006 on võlakirja OAT (Obligation Assimilable du Trésor – sularaha vastu vahetatav võlakiri, mida emiteerib Prantsuse riik) tasuvusmäär 30, 10, 5 ja 2 aasta kohta vastavalt 3,95 %, 3,82 %, 3,75 % ja 3,72 %.

(86)  Komisjoni otsus, 17. juuli 2002, äriühingu Société Française de Production kohta, K(2002) 2593 (lõplik) (ELT C 71, 25.3.2003, lk 3).

(87)  Prantsusmaa esitatud sõltumatu turu-uuringu kohaselt kuulub CFFile peaaegu 60 % reisijateveo turust, samas kui SNCMi turuosa on langenud 82 %lt 2000. aastal 33 %le 2005. aastal, samuti on CFFi osalus märkimisväärselt kasvanud kaubaveoturul, kus SNCM on praegu veel peamine vedaja tänu oma osalusele ettevõttes CMN.

(88)  CFF tuletab meelde, et avaliku teenindamise delegeerimislepinguga antakse ettevõtjale riiklikku toetust keskmiselt 64,3 miljonit eurot aastas, mis teeb viie aasta peale kokku 321,5 miljonit eurot. CFFi arvates tagab avaliku teenindamise delegeerimislepingu artikkel 5 SNCMile 72,8 miljoni euro suuruse rahavoo. Muu hulgas rõhutab CFF, et SNCMi 2001. aasta kohta registreeritud 40,6 miljoni euro suurusest kahjumist tuleb 15 miljonit eurot kiirlaeva Liamone suhtes rakendatud väärtuse vähendamisest.

(89)  Menetluse algatamist käsitlevas otsuses märgitakse, et muu hulgas nähakse ümberkorralduskavaga ette „Bastia–Livourne’i liini teenindamise lõpetamine asjaomase varustusega”.

(90)  CFF kritiseerib järgmisi punkte: töötajate arvu tegelikult ei vähendata, SNCMi osalusi ei mobiliseerita ümberkorralduseks tehtavateks jõupingutusteks, arvesse ei võeta laevade lisandväärtust.

(91)  CFFi arvates vastab 76 miljoni euro suurune summa 500 miljonile Prantsuse frangile (FRF), mis tuleks ettevõtjale uueks ajavahemikuks 2002–2006 makstavast territoriaalse järjepidevuse dotatsioonist maha arvata.

(92)  Võrreldes suhtarvudega, mida CFF ise kümnest laevandusettevõtjast koosneva valemi kohta arvutas. Need suhtarvud on vahemikus 23,69 % (Moby Lines) kuni 55,09 % (Grimaldi), jäädes CMNi puhul 49,7 % juurde.

(93)  CFF nimetab 50 % osalust laevandusettevõttes Sud-Cargos, 13 % osalust lennutranspordi broneerimissüsteemidele spetsialiseerunud ettevõttes Amadeus, osalust ettevõttes CMN ja CGTH kinnisvara.

(94)  Sellega seoses tuletab CFF meelde, et 2005. aasta teisel poolel oli Tribunal de commerce de Marseille (Marseille kaubanduskohus) algatanud hoiatava menetluse ning et pankrotistumist oleks võinud juba 2005. aasta sügisel ette näha, arvestades 2005. aastal 30 miljonile eurole hinnatud kahjumit.

(95)  Sellega seoses leiab CFF, et laevade tegelikku väärtust, mida SNCM nimetas oma avaliku teenindamise delegeerimislepingu raames esitatud pakkumises, oleks tulnud Oddo ja CGMFi aruannetes SNCMi varade hindamisel arvesse võtta.

(96)  CFFi arvates rõhutab Prantsusmaa Nice’i transpordiühenduse terviklikkuse olulisust, laevastiku säilitamist praegusel tasemel ja seda, et SNCMi osalemisel kontsernis CMN on eeldatavalt strateegiline iseloom.

(97)  1. jaanuaril 2007, kui lisandus Superfast X.

(98)  CFF teeb ettepaneku piiritleda veomahud 2005. aasta tasemel kõikidel konkurentsi pakkuvatel turgudel (Nice, Tuneesia ja Alžeeria), loobuda mis tahes uute liinide avamisest ning teha kulude vähendamise eesmärgil muudatusi Marseille–Korsika liinidel reisi- ja kaubalaevade puhul.

(99)  Euroopa Kohtu 8. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas Itaalia ja SIM 2 Multimedia vs. komisjon (328/99 ja 399/00, EKL, lk I-4035).

(100)  Selles aruandes esitatud asjaoludest ilmneb, et SNCMi haldusnõukogu […] () oma eelneva loa andmise õigust.

(101)  Tuginedes kontrollikoja aruandele, märgitakse aruandes näiteks seda, et riik otsustas […] () oleks võimalik selle üle arutada.

(102)  Selles aruandes esitatud asjaoludest ilmneb, et riik […] () tööstusprojekt.

(103)  Riigil on näiteks […] () SNCMi suunised.

(104)  Provence-Alpes-Côte d’Azuri piirkondliku nõukogu 9. jaanuari 2003. aasta kirjas tsiteeritakse tõepoolest turu-uuringut, mis esitati komisjonile teavitamise käigus ning mille kohta nõukogul oli ilmselt koopia, rõhutades järgmist tähelepanekut: „Pakkumine [Korsika ja Prantsusmaa mandriosa vahelise transpordiühenduse kohta] on nõudlusega võrreldes ülemääraselt suur. Laevade täituvusmäär varieerub keskmiselt 20 %lt talvel 50 %ni suvel”.

(105)  Vt näiteks Euroopa Kohtu 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas Ministero dell’Economia e delle Finanze vs. Cassa di Risparmio di Firenze (222/04, EKL, lk I-289, punkt 129).

(106)  See summa sisaldab 2002. aastal teavitatud kapitalitoetuse lisamist 15,81 miljoni euro ulatuses ja avaliku teenindamise delegeerimislepingu summat 53,48 miljonit eurot ning Prantsuse ametiasutuste 2006. aastal elluviidud kolme uut meedet: SNCMi 100 % võõrandamine negatiivse hinnaga 158 miljonit eurot, CGMFi teostatud kapitali suurendamine 8,75 miljonit euro võrra ning ettemakse jooksevkontole 38,5 miljoni euro ulatuses SNCMi töötajate jaoks.

(107)  Nõukogu määrus (EMÜ) nr 4055/86, 22. detsember 1986, teenuste osutamise vabaduse põhimõtte kohaldamise kohta liikmesriikide ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelises mereveos (EÜT L 378, 31.12.1986, lk 1).

(108)  Allmärkuses 40 viidatud otsus kohtuasjas Alitalia vs. komisjon.

(109)  Eespool viidatud otsus kohtuasjas Alitalia vs. komisjon, punkt 137.

(110)  Eespool viidatud otsus kohtuasjas Alitalia vs. komisjon, punktid 144 ja 159.

(111)  Vt selle kohta eespool viidatud otsus kohtuasjas Alitalia vs. komisjon, punktid 99–101 ja 142.

(112)  Eespool viidatud otsus kohtuasjas Alitalia vs. komisjon, punkt 174.

(113)  Vt allmärkus nr 29.

(114)  Vt allmärkus nr 110.

(115)  Euroopa Kohtu 28. jaanuari 2003. aasta otsus kohtuasjas Saksamaa Liitvabariik vs. komisjon (334/99, EKL, lk I-1139, punkt 142).

(116)  Komisjoni teatis liikmesriikidele: EÜ asutamislepingu artiklite 92 ja 93 ning komisjoni direktiivi 80/723/EMÜ artikli 5 kohaldamine riigi osalusega äriühingute suhtes tootmissektoris, EÜT C 307, 13.11.1993, lk 3, punkt 11. Selles teatises käsitletakse tootmissektorit, kuid seda saab analoogia põhjal samal viisil kohaldada kõikide teiste majandussektorite suhtes.

(117)  Vt eelkõige Esimese Astme Kohtu 6. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas Westdeutsche Landesbank Girozentrale vs. komisjon (233/99, EKL, lk II-435).

(118)  Esimese Astme Kohtu 21. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas Neue Maxhütte Stahlwerke GmbH et Lech-Stahlwerke GmbH vs. Euroopa Ühenduste Komisjon (2/96 ja 129/95, EKL, lk II-17, punkt 116).

(119)  Vt allmärkus nr 80.

(120)  Vt allmärkus nr 113.

(121)  Komisjoni otsus 98/204/EÜ, 30. juuli 1997, millega kiidetakse tingimuslikult heaks Prantsusmaa poolt ettevõtjale GAN antud abi (EÜT L 78, 16.3.1998, lk 1).

(122)  Kohtuotsus Corsica Ferries France SAS vs. Euroopa Komisjon, millele on juba viidatud allmärkuses nr 39, punktid 81–83.

(123)  Vt eespool viidatud kohtuotsuse punkt 84.

(124)  Vt eespool viidatud kohtuotsuse punkt 85.

(125)  Kohtuasi C-73/11 P, Frucona Kosice vs. Euroopa Komisjon.

(126)  Hankemenetluse tulemusel andis komisjon volituse sõltumatule eksperdile Moore Stephensile, Chartered Accountants, kelle lõpparuanne esitati 25. jaanuaril 2008.

(127)  Tegemist on järgmise seitsme laevaga: Corse, Ile de Beauté, Méditerranée, Napoléon Bonaparte, Paglia Orba, Monte d’Oro ja Monte Cino.

(128)  Seda allahindlust, mis on suurusjärgus 52,2 miljonit eurot (ehk keskmiselt 25–30 % müügi brutoväärtusest), põhjendab muu hulgas SNCMi laevade spetsiifilisus, mis on kohandatud kõnealuse ettevõtja käitatavatele transpordiliinidele, laevade seisukord ja asjaolu, et turule viiakse kogu laevastik (eelkõige müüja positsiooni nõrkus). BRS tugines oma hindamises eelkõige eeldusele, et tavalistel turutingimustel müüakse täielikult korras ja ajakohastatud laevad, mis on korralikult hooldatud ja heas töökorras.

(129)  Hinnanguliselt 4,6 miljonit eurot.

(130)  Määramatusega seotud reservi moodustamist õigustab tõenäosus, et volitatud pankrotihaldur on sunnitud laevad väga kiiresti võõrandama ning turul tekib piiratud vastuvõtuvõimest tulenev ülepakkumine.

(131)  Kinnisvara (sealhulgas SNCMi peakontor) kohta täpsustavad Prantsuse ametiasutused, et arvestatud likvideerimisväärtus põhineb kinnisvaraeksperdi 2003. aasta novembris tehtud hindamisel, mida on hinnatõusu arvessevõtmiseks ajakohastatud + 20 % ulatuses.

(132)  Finantspõhivarade puhul on peamiselt tegemist SNCMi osalustega ettevõtetes Sudcargos, Aliso, CGTH, CMN ja Ferrytour.

(133)  See punkt hõlmab peamiselt nõudeid riigile, eelkõige avaliku teenindamise kohustuste hüvitamist 2005. aasta septembris ning töötajate sotsiaalkindlustusmaksete hüvitamist Assedici poolt 2004. eelarveaasta kohta.

(134)  Tegemist on tööseadustiku artiklis L.321–13 sätestatud kohustusega, mille kohaselt maksab tööandja hüvitist vähemalt 50aastase töötaja koondamisel.

(135)  Tööturu taaselustamise kulu ([0–10]* miljonit eurot), töötajate teisele tööle ümberpaigutamise kokkulepete kulu ([10–20]* miljonit eurot), nõustamise ja teisele tööle ümberpaigutamise toetuse ehk nn liikuvuse kulu ([0–10]* miljonit eurot).

(136)  Töötajate koondamise kulu nende lepingute lõpetamise alusel, mille SNCM on sõlminud sidusettevõtetega ning likvideeritud tütarettevõtete töötajatega ([0–5]* miljonit eurot), ning töölepingute lõpetamise ning nende ümberkvalifitseerimise taotlustega seotud kohtuvaidluste kulud ([0–10]* miljonit eurot).

(137)  30. septembril 2005 kasutas SNCM kolme liisitud laeva: kiirlaev Liamone (majandushuviühingu Véronique Bail omanduses), Danielle Casanova (majandushuviühing Joliette Bail) ja Pascal Paoli (majandushuviühing Castellane Bail).

(138)  Selle hindamise aluseks on järgmised eeldused:

SNCM lõpetab 30. septembril 2005 oma liisingulepingud, mis tähendab, et laevad lähevad tagasi nende omanikele (majandushuviühingutele) ning mingit renti ei maksta, optsioone ei saa kasutada, majandushuviühingute kreeditorpangad võõrandavad laevad 30. septembril 2005; laevade müügist saadav puhastulu läheb eelkõige panga- ja maksuvõlgade hüvitamiseks.

(139)  Laevad Napoléon Bonaparte ja Paglia Orba on nende rahastamiseks võetud laenude tagatiseks.

(140)  Selles punktis käsitletakse SNCMi võetud kohustust katta oma pensionäride eest üks osa täiendavatest vastastikustest kindlustusmaksetest.

(141)  Kuni likvideerimise lõpetamiseni. Vahepealse kahjumi arvutamisel eeldatakse, et palka makstakse vaid ühe kuu kohta. Samuti sisaldab see eraomandis olevate laevade desarmeerimiskulu, mida ei arvestata maha varade väärtusest. See kulu vastab laevade kai ääres kuni laevade võõrandamiseni kinnipidamise kuludele.

(142)  Tagatiseta laenud on jaotatud järgmisel viisil: riski- ja kulueraldised (3,3 miljonit eurot), seotud võlad/osalused (0,1 miljonit eurot), tarnevõlad (28,6 miljonit eurot), üldine esindatus (23 miljonit eurot), kontserni ja sidusettevõtete võlad (7,8 miljonit eurot), viitvõlad (6,9 miljonit eurot).

(143)  Võttes arvesse tõsiasja, et SNCM on sageli tähtajalisi lepinguid uuesti sõlminud.

(144)  25. jaanuari 1985. aasta seadus nr 85–98 ettevõtete ümberkorraldamise ja juriidilise likvideerimise kohta, mis on äriseadustikus kodifitseeritud artiklis L621 ja sellele järgnevates artiklites; 26. juuli 2005. aasta seadus nr 2005-845 ettevõtete päästmise, ümberkorraldamise ja likvideerimise kohta, mis on äriseadustikus kodifitseeritud artiklites 620-1 kuni 670-8.

(145)  Prantsuse kohtupraktika nõuab, et de facto juht oleks järjepidevalt võtnud positiivseid haldus- või juhtimismeetmeid.

(146)  Kassatsioonikohtu 30. novembri 1993. aasta otsus nr 91–20.554, tsiviilbülletään IV, nr 440, lk 319.

(147)  Vt Baker &Mc Kenzie. aruande lk-d 46–48

(148)  Bureau de Recherches Géologiques et Minières (BRGM). Vt eelkõige Roueni apellatsioonikohtu kaks 22. märtsi 2005. aasta otsust – kohtuotsus nr RG 04/02549 (Aspocomp Group Oyj) ja kohtuotsus nr RG 01/02667 – 04/02675.

(149)  Kassatsioonikohtu kaubanduskolleegium, 19. aprill 2005, Métaleurop.

(150)  Või ta oleks võtnud sel juhul hüvitamise kohustuse seoses tulevase töökohtade kaotamisega.

(151)  Vt ka otsuse 98/204/EÜ punkt 3.3.

(152)  Vt näiteks Euroopa Kohtu 28. jaanuari 2003. aasta otsus, Saksamaa Liitvabariik vs. Euroopa Ühenduste Komisjon (Gröditzer) (C-334/99, EKL 2003, I-1139), punktid 133–141, ning üldkohtu 28. veebruari 2012. aasta otsus, Land Burgenland vs. Euroopa Komisjon (liidetud kohtuasjad T-268/08 ja T-281/08), punktid 152–159.

(153)  Vt otsuse punkt 208.

(154)  ELT C 142, 11.6.2005, lk 2, punkt 63.

(155)  11. septembri 2012. aasta otsus, punkt 137.

(156)  11. septembri 2012. aasta otsuse punkt 150.

(157)  2004. aasta suuniste punktid 102–104.

(158)  Vt allmärkus nr 5.

(159)  Kattevarad on maksunduseeskirjade kohaldamisel raamatupidamises kirjendatud kulud.

(160)  Punktid 209–297.

(161)  Üldkohtu 7. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T-11/07: Frucona Košica vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 244 ja 245.

(162)  2006. aasta meetmed seisnesid SNCMi erastamises.

(163)  Vt Stephensi aruanne – mereettevõtte SNCMi ümberkorralduse uuring, lk 85, punkt 3: avaliku teenuse delegeerimislepingu elluviimine 2007. aasta jaanuari asemel juulis; arvukad vaidlused CFFiga.

(164)  Vt Stephensi aruanne – mereettevõtte SNCMi ümberkorralduse uuring, lk 96.

(165)  Vt konkurentsiameti arvamus nr 12-A-05, 17.2.2012, punktid 124 ja 125.

(166)  Vt määruse (EÜ) nr 659/99 artikli 14 lõige 2.

(167)  Komisjoni määrus (EÜ) nr 794/2004, 21. aprill 2004, millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (ELT L 140, 30.4.2004, lk 1).

(168)  Komisjoni määrus (EÜ) nr 271/2008, 30. jaanuar 2008, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 794/2004, millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (ELT L 82, 25.3.2008, lk 1).


LISA

TEAVE SAADUD, SISSENÕUTAVATE JA JUBA SISSENÕUTUD SUMMADE KOHTA

Abisaaja nimetus

Meetmega antud abi kogusumma (1)

Tagastatav kogusumma (1)

(põhiosa)

Juba tagastatud summa (1)

Põhiosa

Intressid

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 


(1)  miljonites omavääringu ühikutes.


Top