Accept Refuse

EUR-Lex Access to European Union law

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 32014R0912

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 912/2014, 23. juuli 2014 , millega kehtestatakse rahalise vastutuse kindlaksmääramise raamistik investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamisel vahekohtutes, mis on loodud rahvusvaheliste lepingutega, mille osaline on Euroopa Liit

OJ L 257, 28.8.2014, p. 121–134 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, GA, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

In force

ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2014/912/oj

28.8.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 257/121


EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS (EL) nr 912/2014,

23. juuli 2014,

millega kehtestatakse rahalise vastutuse kindlaksmääramise raamistik investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamisel vahekohtutes, mis on loodud rahvusvaheliste lepingutega, mille osaline on Euroopa Liit

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 207 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (1)

ning arvestades järgmist:

(1)

Lissaboni lepingu jõustumise järel kuuluvad välismaised otseinvesteeringud ühise kaubanduspoliitika valdkonda kuuluvate küsimuste hulka. Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 3 lõike 1 punktile e on ühine kaubanduspoliitika liidu ainupädevuses ja liit võib olla välismaiseid otseinvesteeringuid käsitlevaid sätteid hõlmava rahvusvahelise lepingu osaline.

(2)

Lepingud, milles sätestatakse investeeringute kaitse, võivad sisaldada investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise mehhanismi, mis võimaldab kolmanda riigi investoril esitada nõude riigi vastu, kuhu ta on investeeringu teinud. Investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine võib viia rahalise hüvitise maksmiseni. Lisaks tekivad seoses vahekohtumenetluse ja nõude vastu kaitsmisega vältimatult märkimisväärsed kulud.

(3)

Rahvusvaheline vastutus kohtlemise eest, mis on lahendamisele kuuluva vaidluse objekt, lasub vastavalt pädevuste jaotusele liidul või liikmesriikidel. Seega vastutab liit kaitse eest põhimõtteliselt kõikide selliste nõuete puhul, milles väidetakse, et on rikutud liidu ainupädevusse kuuluva lepingu eeskirju, olenemata sellest, kas niiviisi kohtles liit ise või liikmesriik.

(4)

Liidu lepingud peaksid tagama välisinvestoritele samasuguse kõrge, kuid mitte kõrgema kaitse taseme kui see, mida liidu õigusega ja liikmesriikide õiguse ühiste üldpõhimõtetega tagatakse liidust pärit investoritele. Liidu lepingud peaksid tagama, et liidu seadusandlikke volitusi ja reguleerimisõigust järgitakse ja kaitstakse.

(5)

Kui rahvusvaheline vastutus kohtlemise eest lasub liidul kui juriidilisel isikul, eeldatakse temalt rahvusvahelise õiguse kohaselt, et ta maksab tema kahjuks tehtud otsustega mõistetud hüvitised ja kannab vaidlusega seotud kulud. Tema kahjuks tehtud otsus võib aga tuleneda kohtlemisest kas liidu enda või liikmesriigi poolt. Seega oleks ebaõiglane, kui otsusega mõistetud hüvitis ja vahekohtu kulud makstaks liidu eelarvest, kui see tuleneb kohtlemisest liikmesriigi poolt, välja arvatud juhul, kui kõnealuse kohtlemise näeb ette liidu õigus. Seepärast tuleb liidu õiguse kohaselt jagada finantsvastutus liidu enda ja kohtlemise eest vastutava liikmesriigi vahel käesoleva määrusega kehtestatud kriteeriumide alusel.

(6)

Oma 6. aprilli 2011. aasta resolutsioonis tulevase Euroopa rahvusvahelise investeerimispoliitika kohta kutsus Euroopa Parlament sõnaselgelt üles looma käesolevas määruses sätestatud mehhanismi. Lisaks palus nõukogu ulatuslikku rahvusvahelist investeerimispoliitikat käsitlevates 25. oktoobri 2010. aasta järeldustes komisjonil seda küsimust uurida.

(7)

Finantsvastutus tuleks määrata üksusele, kes vastutab kohtlemise eest, mis leitakse olevat vastuolus lepingu asjaomaste sätetega. Seetõttu peaks liit ise kandma finantsvastutust, kui on tegemist liidu institutsiooni, organi või asutuse poolse kohtlemisega. Asjaomane liikmesriik peaks kandma finantsvastutust, kui niiviisi on kohelnud see liikmesriik. Ent kui liikmesriik toimib viisil, nagu on ette nähtud liidu õigusega, näiteks võttes üle liidus vastu võetud direktiivi, peaks liit ise kandma finantsvastutust niivõrd, kuivõrd asjaomane kohtlemine on ette nähtud liidu õigusega. Käesolevas määruses tuleks ette näha ka võimalus, et üksikjuhtumid võivad puudutada mõlemat, nii liikmesriigipoolset kohtlemist kui ka liidu õigusega ette nähtud kohtlemist. See peaks hõlmama kõiki meetmeid, mida on võtnud liikmesriigid ja liit. Sellistel juhtudel peaksid liikmesriigid ja liit kumbki kandma finantsvastutust endapoolse konkreetse kohtlemise eest.

(8)

Liit peaks olema kostja, kui vaidlus käsitleb kohtlemist üksnes liidu institutsioonide, organite või asutuste poolt, nii et liit kannab eespool nimetatud kriteeriumide kohaselt vaidlusest tulenevat võimalikku finantsvastutust.

(9)

Käesolevas määruses tuleks ette näha, et kui liikmesriik kannaks vaidlusest tulenevat võimalikku finantsvastutust, on õiglane ja asjakohane, et selline liikmesriik on kostja endapoolse investori kohtlemise kaitsmisel. Käesolevas määruses sätestatud korra eesmärk on tagada, et liidu eelarvet ja liidu mitterahalisi vahendeid ei koormataks isegi ajutiselt kohtumenetluse kulude või asjaomase liikmesriigi kahjuks tehtud otsusega mõistetud võimaliku hüvitisega.

(10)

Liikmesriigid võivad siiski eelistada, et liit on kostja kõnealust liiki vaidlustes, näiteks tehnilise pädevuse tõttu. Seepärast peaks liikmesriikidel olema võimalus keelduda olemast kostja, ilma et see piiraks nende finantsvastutust.

(11)

Liidu huvide asjakohase kaitsmise tagamise eesmärgil on oluline, et erandlikel asjaoludel on liit ise kostja vaidlustes, mis on seotud liikmesriigipoolse kohtlemisega. Kõnealused asjaolud piirduvad juhtumitega, kui vaidlus on seotud ka liidupoolse kohtlemisega, kui selgub, et liikmesriigipoolne kohtlemine on ette nähtud liidu õigusega ja kui sarnane kohtlemine on vaidlustatud Maailma Kaubandusorganisatsioonis (WTO) liidu vastu esitatud seotud nõudes, kui on loodud toimkond ja nõue käsitleb sama konkreetset õigusküsimust ning on vaja tagada järjepidevad argumendid WTO vaidluse puhul.

(12)

Kui liit on kostja juhtumite puhul, mis hõlmavad liikmesriikide meetmeid, peaks komisjon kaitsma end viisil, mis kaitseb asjaomaste liikmesriikide finantshuve.

(13)

Otsused selle kohta, kas kostja peaks olema liit või liikmesriik, tuleks teha käesolevas määruses sätestatud raamistiku põhjal. On asjakohane, et komisjon teatab viivitamata Euroopa Parlamendile ja nõukogule, mil viisil seda raamistikku kohaldatakse.

(14)

Käesolevas määruses tuleks ette näha teatav praktiline kord vahekohtu menetluste korraldamiseks vaidlustes, mis käsitlevad liikmesriigipoolset kohtlemist. Selle korra eesmärk peaks olema vaidluse parim võimalik haldamine, tagades samas kooskõla lojaalse koostöö tegemise kohustusega, millele on osutatud Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikli 4 lõikes 3, ning asjaomase liikmesriigi huvide kaitsmise.

(15)

Kui kostja on liit, peaks selline kord tagama väga tiheda koostöö, sealhulgas mis tahes olulistest menetlustoimingutest kohe teatamise, asjakohaste dokumentide esitamise, sagedased konsultatsioonid ja menetluses osalevatesse delegatsioonidesse kuulumise.

(16)

Kui kostja on liikmesriik, on asjakohane, et kooskõlas lojaalse koostöö tegemise kohustusega, millele on osutatud ELi lepingu artikli 4 lõikes 3, hoiab liikmesriik komisjoni kursis juhtumi arengutega ja tagab eelkõige mis tahes oluliste menetlustoimingute õigeaegse teatamise, asjakohaste dokumentide esitamise, sagedased konsultatsioonid ja menetluses osalevatesse delegatsioonidesse kuulumise. Samuti on asjakohane, et komisjonil on olemas piisav võimalus määrata kindlaks vaidlusega tõstatatud mis tahes õigusküsimus või mis tahes muu liidu huviga seotud asjaolu.

(17)

Ilma et see piiraks vahekohtu menetluste tulemusi, peaks liikmesriigil olema võimalus igal ajal nõustuda sellega, et ta võtab finantsvastutuse juhul, kui tuleb maksta hüvitis. Sellisel juhul peaks liikmesriigil ja komisjonil olema võimalik leppida kokku perioodilised maksed kulude katmiseks ja hüvitise maksmises. Selline nõusolek ei viita sellele, et liikmesriik nõustub vaidlusaluse nõude põhjendatusega. Komisjonil peaks sellisel juhul olema võimalik vastu võtta otsus, millega nõutakse liikmesriigilt, et ta tagab selliste kulude maksmise. Juhul kui vahekohus mõistab otsusega kulud liidu kasuks, peaks komisjon tagama, et kõik kulude ettemaksed hüvitatakse asjaomasele liikmesriigile viivitamata.

(18)

Teatavatel juhtudel võib olla asjakohane saavutada kokkulepe, et vältida kulukat ja tarbetut vahekohtumenetlust. On vaja sätestada kord selliste kokkulepete tegemiseks. Selline menetlus peaks lubama komisjonil, kes tegutseb kontrollimenetluse kohaselt, saavutada liidu finantsvastutust hõlmava juhtumi puhul kokkulepe, kui see on liidu huvides. Kui juhtum on seotud ka liikmesriigipoolse kohtlemisega, on asjakohane, et liit saaks lahendada vaidluse ainult siis, kui see kokkulepe ei mõjuta kuidagi asjaomase liikmesriigi rahalist seisundit või eelarvet. Selliste juhtumite puhul on asjakohane, et komisjon ja asjaomane liikmesriik teeksid tihedat koostööd ja konsulteeriksid teineteisega. Liikmesriigile peaks alati jääma vabadus saavutada juhtumi puhul kokkulepe tingimusel, et ta võtab täieliku finantsvastutuse ja et selline kokkulepe on kooskõlas liidu õigusega.

(19)

Kui otsus tehakse liidu kahjuks, tuleks selle otsusega mõistetud hüvitis maksta viivitamata. Komisjon peaks kehtestama selliste otsusega mõistetud hüvitiste maksmise korra, kui liikmesriik ei ole veel finantsvastutust võtnud.

(20)

Komisjon peaks sageli konsulteerima asjaomase liikmesriigiga, et saavutada kokkulepe finantsvastutuse jaotamise küsimuses. Kui komisjon otsustab, et liikmesriik vastutab ja liikmesriik ei nõustu selle otsusega, peaks komisjon maksma otsusega mõistetud hüvitise, kuid samuti adresseerima liikmesriigile otsuse, milles palutakse tal maksta asjaomased summad koos kohaldatava intressiga liidu eelarvesse. Maksmisele kuuluv intress tuleks kindlaks määrata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (2) artikli 78 lõike 4 alusel. ELi toimimise lepingu artiklit 263 saab kohaldada juhtudel kui liikmesriik leiab, et otsus ei vasta käesolevas määruses sätestatud kriteeriumidele.

(21)

Liidu eelarves tuleks ette näha nende kulutuste katmine, mis tulenevad välismaiseid otseinvesteeringuid käsitlevaid sätteid hõlmavatest lepingutest, mille osaline liit on ning milles on sätestatud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine. Kui liikmesriigil lasub käesoleva määruse kohaselt finantsvastutus, peaks liidul olema võimalik kas asjaomase liikmesriigi osamaksed enne asjaomase kulutuse tegemist akumuleerida või teha vastav kulutus kõigepealt ja asjaomane liikmesriik teeb hiljem tagasimakse. Mõlema kõnealuse mehhanismi kasutamine peaks olema eelarvemenetluses võimalik, sõltuvalt sellest, mis on teostatav, eelkõige ajalisest seisukohast. Mõlema mehhanismi puhul tuleks asjaomase liikmesriigi osamakseid või tagasimakseid käsitleda liidu eelarve sihtotstarbelise sisetuluna. Kõnealusest sihtotstarbelisest sisetulust tulenevad assigneeringud peaks vastavate kulude katmise kõrval olema kõlblikud ülekandmiseks muudesse liidu eelarve osadesse, millest nähti ette esialgsed assigneeringud teise mehhanismi alusel vastavate kulutuste tegemiseks.

(22)

Et tagada ühetaolised tingimused käesoleva määruse rakendamiseks, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused.

(23)

Artikli 9 lõigetega 2 ja 3, artikli 13 lõikega 1, artikli 14 lõikega 8, artikli 15 lõikega 3 ja artikli 16 lõikega 3 seotud rakendamisvolitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (3).

(24)

Nõuandemenetlust tuleks kasutada nende otsuste vastuvõtmiseks, mille alusel peaks kostja olema artikli 9 lõike 2 kohaselt liit, arvestades, et nende juhtumite puhul on vajalik, et liit võtab kaitse üle, kuid liikmesriigid peaksid seda siiski kontrollima. Nõuandemenetlust tuleks kasutada nende otsuste vastuvõtmiseks, mis käsitlevad vaidluste lahendamist artikli 15 lõike 3 kohaselt, arvestades, et need otsused võivad mõjutada liidu eelarvet üksnes ajutiselt, sest asjaomane liikmesriik peab võtma vaidlusest tuleneva finantsvastutuse ja kuna käesolevas määruses on selliste kokkulepete vastuvõetavuse kriteeriumid üksikasjalikult sätestatud,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I   PEATÜKK

ÜLDSÄTTED

Artikkel 1

Kohaldamisala

1.   Ilma et see piiraks ELi toimimise lepingus sätestatud pädevuste jaotust, kohaldatakse käesolevat määrust kolmanda riigi hageja algatatud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise suhtes, mis viiakse läbi lepingu kohaselt, mille osaline on liit või mille osalised on liit ja selle liikmesriigid. Eelkõige ei mõjuta käesoleva määruse vastuvõtmine ja kohaldamine aluslepingutes sätestatud pädevuste jaotust, sealhulgas seoses kohtlemisega liikmesriikide või liidu poolt, mille hageja on vaidlustanud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise menetluses, mis viiakse läbi lepingu kohaselt.

2.   Teavitamise eesmärgil avaldab komisjon käesoleva määruse kohaldamisalasse kuuluvate lepingute nimekirja Euroopa Liidu Teatajas ning ajakohastab seda nimekirja.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)   „leping”– välismaiseid otseinvesteeringuid käsitlevaid sätteid hõlmav rahvusvaheline leping, mille osaline on liit või mille osalised on liit ja selle liikmesriigid ja millega on ette nähtud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine;

b)   „vahekohtumenetluse kulud”– vahekohtu ja arbitraažiasutuse tasud ja kulud ning esindamise kulud ja kulud, mille vahekohus on hageja kasuks otsusega välja mõistnud, näiteks tõlkimise kulud, õigus- ja majandusanalüüsi kulud ja muud vahekohtumenetlusega seotud asjakohased kulud;

c)   „vaidlus”– nõue, mille hageja on lepingu kohaselt liidu või liikmesriigi vastu esitanud ja mille kohta vahekohus teeb otsuse;

d)   „investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine”– lepingus ette nähtud mehhanism, mille kohaselt hageja võib esitada nõudeid liidu või liikmesriigi vastu;

e)   „liikmesriik”– Euroopa Liidu üks või mitu liikmesriiki;

f)   „asjaomane liikmesriik”– liikmesriik, kellepoolne kohtlemine on väidetavalt lepinguga vastuolus;

g)   „finantsvastutus”– kohustus maksta rahasumma, mille vahekohus on otsusega välja mõistnud või mille suhtes on kokkuleppes kokku lepitud, sealhulgas vahekohtumenetluse kulud;

h)   „kokkulepe”– igasugune kokkulepe ühelt poolt liidu või liikmesriigi või mõlema ja teiselt poolt hageja vahel, millega hageja nõustub rahasumma maksmise eest või muu toimingu eest kui rahasumma maksmine oma nõuete maksmapanekust loobuma, kaasa arvatud juhul, kui kokkulepe on kajastatud vahekohtu otsuses;

i)   „vahekohus”– isik või asutus, kes on lepingus määratud tegema otsuse investori ja riigi vahelises vaidluses;

j)   „hageja”– füüsiline või juriidiline isik, kes võib esitada nõude investori ja riigi vahelise vaidluse lahendamiseks lepingu kohaselt, või füüsiline või juriidiline isik, kellele hageja lepingujärgsed nõuded on seaduslikult üle antud;

k)   „liidu õigus”– ELi toimimise leping; ELi leping ja ELi toimimise lepingu artikli 288 teises, kolmandas või neljandas lõigus osutatud liidu mis tahes õigusaktid ning mis tahes rahvusvahelised lepingud, mille osaline on liit või mille osalised on liit ja selle liikmesriigid; käesoleva määruse kohaldamise eesmärgil ei tähenda liidu õigus käesoleva artikli punktis a määratud lepingus sisalduvaid investeeringute kaitse sätteid;

l)   „liidu õigusega ette nähtud kohtlemine”– viitab kohtlemisele, mille puhul asjaomane liikmesriik oleks saanud vältida lepingu väidetavat rikkumist üksnes siis, kui ta oleks eiranud liidu õigusest tulenevat kohustust, näiteks kui tal ei olnud seoses saavutatava eesmärgiga kaalutlusõigust ega -ruumi.

II   PEATÜKK

FINANTSVASTUTUSE JAOTAMINE

Artikkel 3

Jaotuskriteeriumid

1.   Lepingukohasest vaidlusest tulenev finantsvastutus jagatakse järgmiste kriteeriumide alusel:

a)

liit kannab finantsvastutust, mis tuleneb liidu institutsioonide, organite või asutuste poolsest kohtlemisest;

b)

asjaomane liikmesriik kannab finantsvastutust, mis tuleneb kõnealuse liikmesriigi poolsest kohtlemisest;

c)

erandina punktist b kannab liit finantsvastutust, mis tuleneb liikmesriigipoolsest kohtlemisest, kui selline kohtlemine oli ette nähtud liidu õigusega.

Kui asjaomane liikmesriik peab liidu õiguse kohaselt tegutsema, et kõrvaldada varasema õigusakti vastuolu liidu õigusega, kannab ta olenemata esimese lõigu punktist c finantsvastutust, välja arvatud juhul, kui selline varasem õigusakt oli ette nähtud liidu õigusega.

2.   Käesolevas määruses sätestatud juhtudel võtab komisjon vastu otsuse, milles määratakse kindlaks asjaomase liikmesriigi finantsvastutus lõikes 1 sätestatud kriteeriumide kohaselt. Sellisest otsusest teavitatakse Euroopa Parlamenti ja nõukogu.

3.   Olenemata käesoleva artikli lõikest 1 kannab asjaomane liikmesriik finantsvastutust, kui:

a)

ta on võtnud vastu võimaliku finantsvastutuse artikli 12 kohaselt või

b)

ta saavutab kokkuleppe artikli 15 kohaselt.

4.   Olenemata käesoleva artikli lõikest 1 kannab liit finantsvastutust juhul, kui liit on kostja artikli 4 kohaselt.

III   PEATÜKK

VAIDLUSTE MENETLEMINE

1.   JAGU

Liidupoolset kohtlemist käsitlevate vaidluste menetlemine

Artikkel 4

Liidupoolne kohtlemine

1.   Liit on kostja, kui vaidlus käsitleb liidu institutsioonide, organite või asutuste poolset kohtlemist.

2.   Kui komisjon saab hagejalt taotluse konsultatsioonideks või teate, milles hageja väljendab oma kavatsust algatada lepingu sätete kohaselt vahekohtumenetlus, teatab ta sellest viivitamata Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

2.   JAGU

Liikmesriigipoolset kohtlemist käsitlevate vaidluste menetlemine

Artikkel 5

Liikmesriigipoolne kohtlemine

Käesoleva jao sätteid kohaldatakse vaidluste suhtes, mis käsitlevad täielikult või osaliselt liikmesriigipoolset kohtlemist.

Artikkel 6

Komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vaheline koostöö ja konsultatsioonid

1.   Kooskõlas ELi lepingu artikli 4 lõikes 3 osutatud lojaalse koostöö põhimõttega astuvad komisjon ja asjaomane liikmesriik kõik vajalikud sammud liidu ja asjaomase liikmesriigi huvide kaitsmiseks.

2.   Komisjon ja asjaomane liikmesriik alustavad konsultatsioone vaidluste lahendamise üle käesoleva määruse kohaselt, järgides käesolevas määruses ja asjaomases lepingus sätestatud kõiki tähtaegu, ning jagavad omavahel asjaomast teavet vaidluste menetlemise kohta.

Artikkel 7

Taotlus konsultatsioonideks

1.   Kui komisjon saab hagejalt lepingukohase taotluse konsultatsioonideks, teatab ta sellest viivitamata asjaomasele liikmesriigile. Kui liikmesriiki on teavitatud või kui liikmesriik on saanud taotluse konsultatsioonideks, teatab ta sellest viivitamata komisjonile.

2.   Asjaomase liikmesriigi ja komisjoni esindajad kuuluvad konsultatsioonidel osalevasse liidu delegatsiooni.

3.   Asjaomane liikmesriik ja komisjon esitavad üksteisele viivitamata muu juhtumiga seotud asjaomase teabe.

4.   Komisjon teatab Euroopa Parlamendile ja nõukogule igast sellisest konsultatsioonide taotlusest.

Artikkel 8

Teade vahekohtumenetluse algatamise kavatsuse kohta

1.   Kui komisjon saab hagejalt teate, milles hageja väljendab oma kavatsust algatada lepingu kohaselt vahekohtumenetlus, teatab ta sellest viivitamata asjaomasele liikmesriigile. Kui hageja teatab oma kavatsusest algatada vahekohtumenetlus liidu või liikmesriigi vastu, teatab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule 15 tööpäeva jooksul alates teate saamisest hageja nime, seda, milliseid lepingu sätteid on väidetavalt rikutud, millist majandussektorit nõue puudutab, milline on väidetavalt lepinguga vastuolus olev kohtlemine ja nõutava kahjuhüvitise summa.

2.   Kui liikmesriik saab hagejalt teate, milles see väljendab oma kavatsust algatada vahekohtumenetlus, teatab ta sellest viivitamata komisjonile.

3.   Komisjon teatab Euroopa Parlamendile ja nõukogule igast sellisest kavatsusest algatada vahekohtumenetlus.

Artikkel 9

Kostja staatus vahekohtus

1.   Asjaomane liikmesriik on kostja, välja arvatud juhtudel, kui tekib üks järgmistest olukordadest:

a)

komisjon on pärast artikli 6 kohaselt peetud konsultatsioone teinud otsuse käesoleva artikli lõigete 2 või 3 kohaselt 45 päeva jooksul alates artiklis 8 osutatud teate saamisest või teavitamisest või

b)

liikmesriik on pärast artikli 6 kohaselt peetud konsultatsioone kinnitanud komisjonile 45 päeva jooksul alates artiklis 8 osutatud teate saamisest või teavitamisest kirjalikult, et ta ei kavatse olla kostja.

Kui tekib ükskõik kumb punktides a või b osutatud olukord, on kostja liit.

2.   Komisjon võib rakendusaktidega otsustada liikmesriikidele esitatud täieliku ja tasakaalustatud faktipõhise analüüsi ning õigusliku põhjenduse alusel, artikli 22 lõikes 2 osutatud nõuandemenetluse kohaselt, et kostja on liit, kui tekib üks või mitu järgmistest olukordadest:

a)

liit kannab kogu või vähemalt osalist vaidlusest tulenevat võimalikku finantsvastutust artiklis 3 sätestatud kriteeriumide kohaselt või

b)

vaidlus käsitleb ka liidu institutsioonide, organite või asutustepoolset kohtlemist.

3.   Komisjon võib rakendusaktidega otsustada liikmesriikidele esitatud täieliku ja tasakaalustatud faktipõhise analüüsi ning õigusliku põhjenduse alusel artikli 22 lõikes 3 osutatud kontrollimenetluse kohaselt, et kostja on liit, kui sarnane kohtlemine on vaidlustatud WTOs liidu vastu esitatud seotud nõudes, kui on loodud toimkond ja nõue käsitleb sama konkreetset õigusküsimust ning on vaja tagada järjepidevad argumendid WTO vaidluse puhul.

4.   Tegutsedes käesoleva artikli kohaselt tagab komisjon, et liidu kaitse raames kaitstakse asjaomase liikmesriigi finantshuve.

5.   Komisjon ja asjaomane liikmesriik alustavad pärast artiklis 8 osutatud teate saamist või teavitamist viivitamata artikli 6 kohaselt konsultatsioonide pidamist juhtumi käsitlemiseks käesoleva artikli kohaselt. Komisjon ja asjaomane liikmesriik tagavad, et lepingus sätestatud tähtaegadest peetakse kinni.

6.   Kui liit on lõigete 2 ja 5 kohaselt kostja, konsulteerib komisjon asjaomase liikmesriigiga mis tahes menetlusdokumendi või märkuse üle, enne selle lõplikku viimistlemist ja esitamist. Asjaomase liikmesriigi esindajad kuuluvad liikmesriigi taotlusel ja tema kulul liidu delegatsiooni igal ärakuulamisel vahekohtus ning komisjon võtab liikmesriigi huve nõuetekohaselt arvesse.

7.   Komisjon teatab Euroopa Parlamendile ja nõukogule viivitamata kõigist vaidlustest, milles käesolevat artiklit kohaldatakse ja kuidas seda kohaldatakse.

Artikkel 10

Vahekohtumenetluse korraldamine liikmesriigi juhtimisel

1.   Kui kostja on liikmesriik, teeb ta kõigis vaidluse etappides, sealhulgas võimaliku tühistamise, apellatsiooni või läbivaatamise korral vastavalt artiklile 6 järgmist:

a)

esitab komisjonile õigeaegselt menetlusega seotud asjakohased dokumendid;

b)

teatab komisjonile õigel ajal kõigist olulistest menetlustoimingutest ja taotluse korral peab komisjoniga konsultatsioone, et võtta nõuetekohaselt arvesse liidu huviga seotud mis tahes õigusküsimust või muud asjaolu, mis on vaidluse käigus üles kerkinud ja mille komisjon on kindlaks teinud asjaomasele liikmesriigile esitatud mittesiduvas kirjalikus analüüsis; ning

c)

lubab komisjoni taotlusel ja komisjoni kulul selle esindajatel kuuluda liikmesriiki esindavasse delegatsiooni.

2.   Komisjon esitab liikmesriigile menetlusega seotud asjakohased dokumendid, et tagada võimalikult tulemuslik kaitse.

3.   Niipea kui otsus on tehtud, teatab liikmesriik sellest komisjonile. Komisjon teatab sellest parlamendile ja nõukogule.

Artikkel 11

Vahekohtumenetluse korraldamine liidu juhtimisel

1.   Kui liit on kostja, kohaldatakse mis tahes vaidluses, milles liikmesriigil lasuks kohustus kanda võimalikku täielikku või osalist finantsvastutust vastavalt artiklile 6 kogu vahekohtumenetluse jooksul järgmisi sätteid:

a)

komisjon võtab kõik vajalikud meetmed, et kaitsta asjaomase liikmesriigi huve;

b)

asjaomane liikmesriik osutab komisjonile mis tahes vajalikku abi;

c)

komisjon esitab asjaomasele liikmesriigile kõik menetlusega seotud asjakohased dokumendid, teatab liikmesriigile kõigist olulistest menetlustoimingutest ja kui asjaomane liikmesriik seda taotleb, peab liikmesriigiga konsultatsioone, et tagada võimalikult tulemuslik kaitse;

d)

komisjon ja asjaomane liikmesriik valmistavad kaitse ette tihedas omavahelises koostöös ning

e)

menetluses osalevasse liidu delegatsiooni kuuluvad komisjoni ja asjaomase liikmesriigi esindajad, välja arvatud juhul, kui asjaomane liikmesriik teatab komisjonile, et ta ei kavatse osaleda menetluses osalevas liidu delegatsioonis.

2.   Komisjon teatab Euroopa Parlamendile ning nõukogule korrapäraselt lõikes 1 osutatud vahekohtumenetlusega seotud arengutest.

Artikkel 12

Võimaliku finantsvastutuse võtmine asjaomase liikmesriigi poolt, kui kostja on liit

Kui liit on kostja mis tahes vaidluses, milles liikmesriigil lasuks kohustus kanda võimalikku täielikku või osalist finantsvastutust, võib asjaomane liikmesriik igal ajal võtta vahekohtumenetlusest tuleneva võimaliku finantsvastutuse. Selleks võivad asjaomane liikmesriik ja komisjon kokku leppida muu hulgas:

a)

vahekohtumenetluse kulude katmise perioodiliste maksete mehhanismides;

b)

liidu kahjuks tehtud otsusega mõistetud hüvitiste maksmise mehhanismides.

IV   PEATÜKK

VAIDLUSTE LAHENDAMINE, KUI KOSTJA ON LIIT

Artikkel 13

Liidupoolset kohtlemist käsitlevate vaidluste lahendamine

1.   Kui komisjon leiab, et üksnes liidupoolset kohtlemist käsitleva vaidluse lahendamine kokkuleppe teel on liidu huvides, võib ta võtta vastu rakendusakti kokkuleppe heakskiitmiseks. Kõnealune rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 22 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

2.   Kui kokkulepe võib sisaldada muid toiminguid peale rahasumma maksmise, kohaldatakse selliste toimingute suhtes vastavat menetlust.

Artikkel 14

Täielikult või osaliselt liikmesriigipoolset kohtlemist käsitlevate vaidluste lahendamine, kui liit soovib saavutada kokkuleppe

1.   Kui liit on kostja täielikult või osaliselt liikmesriigipoolset kohtlemist käsitlevas vaidluses, ning komisjon leiab, et vaidluse lahendamine kokkuleppe teel on liidu finantshuvides, konsulteerib komisjon kõigepealt artikli 6 kohaselt asjaomase liikmesriigiga. Liikmesriik võib samuti algatada komisjoniga selliseid konsultatsioone.

2.   Kui komisjon ja asjaomane liikmesriik lepivad kokku vaidluse lahendamises kokkuleppe teel, püüab asjaomane liikmesriik teha komisjoniga kokkuleppe, milles on esitatud vaidluses saavutatud kokkuleppe läbirääkimiste ja rakendamise vajalikud aspektid.

3.   Kui liit on kostja vaidluses, mille kohaselt liikmesriik kannaks finantsvastutust ja liidul finantsvastutust ei oleks, võib artikli 15 kohaselt vaidluse kokkuleppe teel lahendada ainult asjaomane liikmesriik.

4.   Kui liit on kostja artikli 9 lõike 1 punkti b kohaselt, võib komisjon pärast artikli 6 lõike 1 alusel peetud konsultatsioone otsustada vaidluse kokkuleppe teel lahendada, kui see on liidu finantshuvides. Otsustades vaidluse lahendada kokkuleppe teel, esitab komisjon täieliku ja tasakaalustatud faktipõhise analüüsi ning õigusliku põhjenduse, mis näitab liidu finantshuvide olemasolu.

5.   Kui liit on kostja artikli 9 lõike 2 kohases vaidluses, millega on seotud ainult liidu finantsvastutus ja liikmesriikidel finantsvastutust ei ole, võib komisjon otsustada vaidluse lahendada kokkuleppe teel.

6.   Kui liit on kostja artikli 9 lõike 2 kohases vaidluses, millega on seotud liidu ja liikmesriigi finantsvastutus, ei või komisjon vaidlust kokkuleppe teel lahendada ilma asjaomase liikmesriigi nõusolekuta. Asjaomane liikmesriik võib esitada täieliku analüüsi kavandatava kokkuleppe mõju kohta oma finantshuvidele. Kui liikmesriik ei ole vaidluse lahendamisega kokkuleppe teel nõus, võib komisjon siiski otsustada vaidluse kokkuleppe teel lahendada, tingimusel et täieliku ja tasakaalustatud faktipõhise analüüsi ning õigusliku põhjenduse kohaselt, milles võetakse arvesse liikmesriigi analüüsi ning tõendatakse liidu ja asjaomase liikmesriigi finantshuve, ei mõjuta see kokkulepe kuidagi asjaomase liikmesriigi rahalist seisundit või eelarvet. Sellisel juhul artiklit 19 ei kohaldata.

7.   Lõigete 4, 5 ja 6 kohaselt kokkuleppe saavutamise tingimustes ei nähta ette muid toiminguid asjaomase liikmesriigi poolt kui rahasumma maksmine.

8.   Käesoleva artikli kohane mis tahes kokkulepe tuleb heaks kiita rakendusaktidega. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 22 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 15

Üksnes liikmesriigipoolset kohtlemist käsitlevate vaidluste lahendamine, kui liikmesriik soovib saavutada kokkuleppe

1.   Kui liit on kostja üksnes liikmesriigipoolset kohtlemist käsitlevas vaidluses, võib asjaomane liikmesriik teha ettepaneku vaidlus lahendada, kui:

a)

asjaomane liikmesriik nõustub kokkuleppest tuleneva mis tahes võimaliku finantsvastutusega;

b)

kokkuleppe täitmist saab nõuda ainult asjaomaselt liikmesriigilt ning

c)

vaidluse kokkuleppelise lahendamise tingimused on kooskõlas liidu õigusega.

2.   Komisjon ja asjaomane liikmesriik alustavad konsultatsioone, et hinnata liikmesriigi kavatsust lahendada vaidlus kokkuleppe teel.

3.   Asjaomane liikmesriik teatab komisjonile kokkuleppekorra kavandist. Komisjoni loetakse kokkuleppekorra kavandiga nõustunuks, kui ta 90 päeva jooksul pärast liikmesriigilt kokkuleppe kavandist teate saamist ei otsusta artikli 22 lõikes 2 osutatud nõuandemenetluse kohaselt vastu võetud rakendusaktiga teisiti põhjusel, et kokkuleppe kavand ei täida kõiki käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud tingimusi. Kui komisjon nõustub kokkuleppe kavandiga, astub ta kõik vajalikud sammud, et muuta kokkuleppekord kehtivaks.

Artikkel 16

Osaliselt liikmesriigipoolset kohtlemist käsitlevate vaidluste lahendamine, kui kõnealune liikmesriik soovib saavutada kokkuleppe

1.   Kui liit on kostja osaliselt liikmesriigipoolset kohtlemist käsitlevas vaidluses ning kui kõnealune liikmesriik leiab, et vaidluse lahendamine kokkuleppe teel on tema finantshuvides, konsulteerib ta kõigepealt artikli 6 kohaselt komisjoniga.

2.   Kui komisjon ja asjaomane liikmesriik lepivad vaidluse lahendamises kokku, püüab asjaomane liikmesriik sõlmida komisjoniga kokkuleppe, milles on esitatud vaidluses saavutatud kokkuleppe läbirääkimise ja rakendamise vajalikud aspektid.

3.   Juhul kui komisjon ei ole nõus vaidlust kokkuleppe teel lahendama, võib komisjon liikmesriikidele rakendusaktina esitatud täielikule ja tasakaalustatud faktipõhisele analüüsile ning õiguslikule põhjendusele tuginedes otsustada vaidluse lahendamisest keelduda. Kõnealune rakendusakt võetakse vastu kooskõlas artikli 22 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

V   PEATÜKK

LÕPLIKE OTSUSTEGA MÕISTETUD VÕI KOKKULEPPEGA SEOTUD HÜVITISTE MAKSMINE

Artikkel 17

Kohaldamisala

Käesolevat peatükki kohaldatakse, kui liit on vaidluses kostja.

Artikkel 18

Otsusega mõistetud ja kokkuleppega seotud hüvitiste maksmise kord

1.   Hageja, kellele lõpliku otsusega lepingu kohaselt hüvitis mõisteti, võib esitada komisjonile selle hüvitise maksmise nõude. Komisjon maksab kõik sellised hüvitised, välja arvatud siis, kui asjaomane liikmesriik on võtnud finantsvastutuse artikli 12 kohaselt ning sel juhul maksab otsusega mõistetud hüvitise liikmesriik.

2.   Kui artikli 13 või 14 kohane kokkulepe ei ole kajastatud vahekohtuotsuses, võib hageja esitada komisjonile kokkuleppega seotud maksenõude. Komisjon maksab sellise kokkuleppega seotud hüvitise lepingus sätestatud ajavahemiku jooksul.

Artikkel 19

Menetlus finantsvastutust käsitleva kokkuleppe puudumise korral

1.   Kui liit on artikli 9 kohaselt kostja ja komisjon leiab, et asjaomase otsusega mõistetud või kokkuleppega seotud hüvitise või vahekohtumenetluse kulud peaks kas täielikult või osaliselt maksma asjaomane liikmesriik artikli 3 lõikes 1 sätestatud kriteeriumide alusel, kohaldatakse käesoleva artikli lõigetes 2–5 sätestatud menetlust.

2.   Komisjon ja asjaomane liikmesriik alustavad viivitamata konsultatsioone, et leppida kokku asjaomase liikmesriigi ja asjakohasel juhul liidu finantsvastutuses.

3.   Kolme kuu jooksul alates otsusega mõistetud või kokkuleppega seotud hüvitise või vahekohtumenetluse kulude maksenõude kättesaamisest võtab komisjon vastu asjaomasele liikmesriigile adresseeritud otsuse, milles määratakse kindlaks kõnealuse liikmesriigi makstav summa. Komisjon teatab Euroopa Parlamendile ja nõukogule sellistest otsustest ja oma finantspõhjendusest.

4.   Kui asjaomane liikmesriik ei vaidlusta komisjoni otsust kahe kuu jooksul lõikes 3 osutatud otsuse jõustumisest, maksab asjaomane liikmesriik liidu eelarvesse otsusega mõistetud või kokkuleppega seotud hüvitise või vahekohtumenetluse kulud kuue kuu jooksul komisjoni otsuse jõustumisest. Asjaomane liikmesriik on kohustatud maksma intressimäära, mida kohaldatakse muude liidu eelarve võlgnevuste suhtes.

5.   Kui asjaomane liikmesriik esitab vastuväite ja kui komisjon liikmesriigi vastuväitega ei nõustu, võtab komisjon kuue kuu jooksul alates liikmesriigi vastuväite kättesaamisest vastu otsuse, milles nõutakse liikmesriigilt komisjoni makstud summa hüvitamist koos intressiga, mida kohaldatakse muude liidu eelarve võlgnevuste suhtes.

6.   Otsused, mida komisjon lõigete 3 ja 5 kohaselt vastu võtab, avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 20

Vahekohtumenetluse kulude ettemaksmine

1.   Komisjon võib võtta vastu otsuse, milles nõutakse asjaomaselt liikmesriigilt ettemaksete tegemist liidu eelarvesse seoses vahekohtumenetluse prognoositavate või tekkinud kuludega. Selline otsus maksete kohta on proportsionaalne, võttes arvesse artiklis 3 sätestatud kriteeriume.

2.   Kui vahekohus mõistab oma otsusega vahekohtumenetluse kulud kolmandalt poolelt liidu kasuks välja ja asjaomane liikmesriik on teinud vahekohtumenetluse kuludega seoses perioodilisi makseid, tagab komisjon, et need kantakse üle ettemaksed teinud liikmesriigile koos intressiga määras, mida kohaldatakse muude liidu eelarve võlgnevuste suhtes.

Artikkel 21

Liikmesriigi makse

Liikmesriigi tagasimakset või makset liidu eelarvesse otsusega mõistetud või kokkuleppega seotud hüvitise või vahekohtumenetluse kulude, sealhulgas käesoleva määruse artikli 20 lõikes 1 osutatud kulude maksmiseks käsitletakse sihtotstarbelise sisetuluna määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 artikli 21 lõike 4 tähenduses. Seda võib kasutada kulude katmiseks, mis tulenevad ELi toimimise lepingu artikli 218 kohaselt sõlmitud lepingutest, milles on ette nähtud investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamine, või selliste assigneeringute täiendamiseks, mis algselt olid ette nähtud otsusega mõistetud või kokkuleppega seotud hüvitise või vahekohtumenetluse kulude katmiseks.

VI   PEATÜKK

LÕPPSÄTTED

Artikkel 22

Komiteemenetlus

1.   Komisjoni abistab investeerimiskokkulepete komitee, mis on loodud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1219/2012 (4). Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 4.

3.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

Artikkel 23

Aruandlus ja läbivaatamine

1.   Komisjon esitab korrapäraste ajavahemike järel Euroopa Parlamendile ja nõukogule käesoleva määruse kohaldamise kohta üksikasjaliku aruande. Aruanne sisaldab kogu asjakohase teabe, mille hulka kuulub nimekiri, kus on ära toodud liidu või liikmesriikide vastu esitatud nõuded, asjaomased menetlused ja kohtuotsused ning finantsmõju liidu eelarvele. Esimene aruanne esitatakse 18. septembriks 2019. Järgmised aruanded esitatakse iga kolme aasta järel.

2.   Komisjon esitab igal aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule nimekirja, kus on esitatud hagejate taotlused konsultatsioonideks, nõuded ja vahekohtu otsused.

3.   Komisjon võib koos lõikes 1 osutatud aruandega esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule komisjoni järeldustel põhineva ettepaneku käesoleva määruse muutmiseks.

Artikkel 24

Vaidlused enne käesoleva määruse jõustumist sõlmitud lepingute üle

Vaidluste korral artiklis 1 nimetatud lepingute üle, mis on sõlmitud enne 17. septembrit 2014, kohaldatakse käesolevat määrust ainult nende vaidluste suhtes, mille puhul nõue vahekohtumenetluse algatamiseks on esitatud pärast 17. septembrit 2014 ja mis käsitlevad kohtlemist pärast 17. septembrit 2014.

Artikkel 25

Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel, 23. juuli 2014

Euroopa Parlamendi nimel

president

M. SCHULZ

Nõukogu nimel

eesistuja

S. GOZI


(1)  Euroopa Parlamendi 16. aprilli 2014. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta otsus.

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrus (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (ELT L 298, 26.10.2012, lk 1).

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1219/2012, millega kehtestatakse üleminekukord liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste kahepoolsete investeerimislepingute jaoks (ELT L 351, 20.12.2012, lk 40).


Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni ühisavaldus

Käesoleva määruse vastuvõtmine ja kohaldamine ei piira aluslepingutes kehtestatud pädevuste jaotust ning seda ei saa tõlgendada jagatud pädevuse teostamisena liidu poolt nendes valdkondades, kus liidu pädevust ei ole teostatud.


Top