Accept Refuse

EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62013CN0191

Kohtuasi C-191/13 P: Confindustria Venezia, varem Unione degli Industriali della Provincia di Venezia (Unindustria) jt. 15. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 29. jaanuari 2013 . aasta määruse peale kohtuasjas T-273/00 Unindustria jt. versus Euroopa Komisjon

OJ C 207, 20.7.2013, p. 8–8 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)
OJ C 207, 20.7.2013, p. 3–3 (HR)

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/8


Confindustria Venezia, varem Unione degli Industriali della Provincia di Venezia (Unindustria) jt. 15. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 29. jaanuari 2013. aasta määruse peale kohtuasjas T-273/00 Unindustria jt. versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-191/13 P)

2013/C 207/13

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellandid: Confindustria Venezia, varem Unione degli Industriali della Provincia di Venezia (Unindustria) jt. (esindajad: advokaadid A. Vianello, A. Bortoluzzi ja A. Veronese)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Siram SpA, Bortoli Ettore Srl, Arsenale Venezia SpA ja Itaalia Vabariik

Apellantide nõuded

Tühistada Üldkohtu (neljas koda) määrus kohtuasjas T-273/00 ja/või muuta seda ning mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Oma apellatsioonkaebuse toetuseks viitavad apellandid õigusnormide rikkumisele Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses Comitato „Venezia vuole vivere” sedastatud põhimõtete kohaldamisel esiteks seoses komisjoni riigiabi valdkonnas tehtud otsuste põhjendamiskohustusega ning teiseks seoses tõendamiskoormise jaotumisega ELTL artikli 107 lõikes 1 ette nähtud tingimusi puudutavas.

Apellandid on seisukohal, et käesoleva apellatsioonkaebusega vaidlustatud määruses ei järginud Üldkohus järeldusi, mille Euroopa Kohus tegi 9. juuni 2011. aasta otsuses Comitato „Venezia vuole vivere”, kus ta kinnitab, et komisjoni otsuses „endas peavad sisalduma kõik olulised asjaolud, et siseriiklikud ametiasutused saaksid seda rakendada”. Ehkki otsus ei sisalda olulisi asjaolusid selle rakendamiseks siseriiklike ametiasutuste poolt, ei täheldanud Üldkohus ühtegi puudust seoses meetodiga, mida komisjon vaidlusaluses otsuses järgis; sellest tulenevalt rikkus ta õigusnorme.

Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses Comitato „Venezia vuole vivere” sedastatud põhimõtete kohaselt on abi tagasinõudmise etapis liikmesriik — ja seega mitte üksik abisaaja — see, kes peab igal konkreetsel juhul eraldi tõendama, et on täidetud ELTL artikli 107 lõikes 1 ettenähtud tingimused. Käesolevas kohtuasjas jättis komisjon aga apellantide väitel vaidlustatud otsuses selgitamata sellise kontrollimise „viisi”; seetõttu, kuna tema käsutuses ei olnud olulisi asjaolusid tagasinõudmise etapis selle tõendamiseks, kas antud soodustused kujutasid endast abisaajate puhul riigiabi, otsustas Itaalia Vabariik 24. detsembri 2012. aasta seadusega nr 228 (artikli 1 punkt 351 jj) apellantide väitel tõendamiskoormise ümber pöörata vastupidiselt ühenduse kohtupraktikas sedastatule. Itaalia seadusandja on apellantide väitel eeskätt seisukohal, et mitte riigi, vaid üksikute maksusoodustuse vormis antud abi saanud ettevõtjate ülesanne on tõendada, et kõnealused soodustused ei moonuta konkurentsi ega kahjusta liikmesriikidevahelist kaubandust; tõendite esitamata jätmise korral eeldatakse, et antud soodustus moonutab konkurentsi ja kahjustab ühenduse kaubandust. Kõik see on apellantide arvates ilmselgelt vastuolus põhimõtetega, mille Euroopa Kohus sedastas kohtuotsuses Comitato „Venezia vuole vivere”.


Top