Accept Refuse

EUR-Lex Access to European Union law

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 52009AE0348

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: Silmitsi kõrgemate naftahindadega

OJ C 218, 11.9.2009, p. 101–106 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

11.9.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 218/101


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: Silmitsi kõrgemate naftahindadega”

KOM(2008) 384 lõplik

2009/C 218/20

13. juunil 2008 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 93 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: „Silmitsi kõrgemate naftahindadega” ”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 2. veebruaril 2009. Raportöör oli Carmelo CEDRONE.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 451. istungjärgul 25.–26. veebruaril 2009 (25. veebruari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 162, vastu hääletas 6, erapooletuks jäi 12.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1

Komitee jagab komisjoni muret selle üle, et naftahinnad tekitavad mõne sektori ja elanikkonna kõige haavatavama osa jaoks probleemse kohese inflatsiooni. Naftahindade tõus mõjutab otseselt kütte- ja transpordikulusid ning kaudselt toiduhindu, mis on kõik vaesemate leibkondade peamised kuluartiklid.

1.2

Probleem nõuab jõulist ja kiiret tegutsemist, aga tõstatab ka tundliku laiema küsimuse. Vaeseid peresid tuleb tingimata toetada otsese sissetulekutoetusega, mitte näiteks maksumeetmetega (nt naftatoodete maksu vähendamine), mis mõjutaksid turuhindu naftahindade tõusu mõju pehmendamisega.

1.3

Komitee arvates on oluline, et turul lubataks täita oma ülesannet: võtta arvesse naftahindade tõusu ning teha kindlaks olukorrale vastavad reageerimisviisid.

1.4

Hinnatõusud peaksid kannustama kõiki ettevõtjaid kallinenud kaupa kokku hoidma, asendades kallimad kaubad odavamatega ning sobitades tootmise ja tarbimise nii, et saaks kokku hoida, kus iganes tehniliselt võimalik. Nagu juba mainitud, tuleb kaitsta vaesemaid peresid, aga ainult otsese rahalise abi kaudu, moonutamata turusignaale, mis peavad saama vabalt täita oma loomulikku tasakaalu taastamise funktsiooni.

1.5

Nagu komisjon väidab, tuleb sarnaseid strateegiaid kasutada ka nende majandussektorite abistamiseks, keda naftahindade tõus on tabanud kõige valusamalt. See puudutab eelkõige kalandust, aga laiemalt kõiki sektoreid, kes tegelevad toiduga varustamise ja transpordiga.

1.6

Ka siin peaksid liigselt kahjustavate majandusreaktsioonide vältimiseks vajalikud meetmed hõlmama otsest toetust, mitte maksumeetmeid (maksukärpeid), mis kunstlikult vähendaksid hindu, mis peaksid just kajastama naftavarude kokkukuivamist.

1.7

Arengumaadele avaldatava makromajandusliku mõju tõttu tuleb koostada igakülgseid abikavasid (eelkõige nõrgima majandusega riikide jaoks), mis hõlmaksid eelkõige energiasäästupoliitika rakendamist toetavaid finantsmeetmeid. Jällegi on vaja abimeetmeid (sh ambitsioonikaid), mis ei tohi segada signaale, mida peab turgudel olema alati võimalik vabalt jälgida.

1.8

Komitee on veendunud, et Euroopa Liidult oodatakse tugevat poliitilist reaktsiooni.

1.9

Esiteks on ka seekord, nagu ka muudel juhtudel, sellise üksuse nagu viiendikku maailma elanikkonnast esindava Euroopa Liidu ühtsel kohalolul suur kaal ja tähtsus. Maailmas nii olulise üksuse poolt ühtsetel alustel koostatud täpseid ettepanekuid ei saa nii lihtsalt ignoreerida. Olukord on hoopis teine, kui Euroopa algatusi käsitletakse üksteisest eraldi, pealegi kui need tunduvad mõnikord isegi üksteisele vastukäivatena.

1.10

Sellises olukorras nagu praegu, kui põhitoorainete hinnad võivad järsult tõusta, näib ettepanek maailma kõikide peamiste sidusrühmade omavaheliseks konsulteerimiseks ja dialoogiks olevat igasuguste edasiste algatuste eeltingimus. Kaaluda võiks tootja- ja tarbijariikide maailmakonverentsi kavandamist.

1.11

Teiseks tuleb võtta selge kohustus luua Euroopas ühtne energiaturg. Euroopa Liit on üles ehitatud vundamendile, mille moodustavad suured ühtse turu projektid: süsi ja teras, aatomienergia ja põllumajandus, 1993. aasta jaanuarist alates kaubad, teenused ja kapital ning viimaks rahaliidu asutamine 1999. aastal. Aeg on küps lisada siia konkreetsed sammud energiaturul.

1.12

Selle tulemusena ei lasuks sellel olulisel sektoril enam laastavat spekulatsioonisurvet. On üldiselt tunnustatud, et loomulikes piirides on spekulatsioon oluline tururegulaator, aga väljaspool neid piire tekitab see täielikku korratust ja ebakindlust.

1.13

Euroopa energiaturg tuleb muuta läbipaistvaks ja allutada sobivatele asutustele: hindade kõikumist tuleb oluliselt vähendada. See on osaliselt saavutatav sihtotstarbelise teavitamisega ja strateegiliste varude reguleerimisega. Sellise olulise turu nagu Euroopa turu korralik reguleerimine avaldab maailma mastaabis kahtlemata suurt mõju.

2.   Ettepanekud

2.1

Sellepärast peab EL pöörduma tagasi oma juurte (ESTÜ ja Euratomi asutamislepingute) juurde ja looma lõpuks energia siseturu, mille järgi on nüüd vajadus suurem kui kunagi varem, et ennetada muu hulgas majanduslikke ja sotsiaalseid riske ja tagasilööke.

2.2

EL peaks varustama end sobivate otsustusvahenditega (institutsionaliseerides hiljuti eesistujariigi Prantsusmaa poolt finantskriisiga tegelemiseks kasutusele võetud menetluse), et suunata liidusisest energiapoliitikat ja kõneleda ühel häälel rahvusvahelistel kohtumistel, kus sellistes, sh naftat puudutavates poliitikavaldkondades kokku lepitakse. Alustada tuleks tarnehinnast, et seda ei määraks enam spekuleerijad.

2.3

EL peab muutma riiklikud naftavarude poliitikad ühtseks läbipaistvaks poliitikaks, muutes tarnepoliitika seeläbi turvalisemaks.

2.4

EL peab astuma ühtseid samme (nt ühtsed maksumeetmed naftatoodetele), et vähendada kõige enam kannatavate majandussektorite kahjusid, ja leppima kokku (eriti kõige kaitsetumate) tarbijate otseste sissetulekutoetuste osas. Selleks otstarbeks võiks kasutada teatud osa ettevõtete kasumist.

2.5

EL peab astuma otsustavamaid samme konkurentsi reguleerimiseks sektoris (praegu seda peaaegu ei olegi, sest tarneturg tegutseb oligopolina) ning kaaluma võimalust rakendada jäikade hindade poliitikat (vähemalt kõige raskematel perioodidel) või meetmeid tootmis- ja tarbimishindade sageli põhjendamatult suure vahe vähendamiseks. Sellises olukorras on tarbijad jõuetud ja kaitsetud.

2.6

EL peaks alternatiivseid energiaallikaid puudutava teadus- ja arendustegevuse toetamiseks kasutama ühisfondi, et vähendada sõltuvust naftast, eelkõige transpordisektoris (alates autosektorist), suurendades oluliselt investeeringuid selles valdkonnas. Näiteks võiks investeeringud maksuvabaks muuta või kohustada naftaettevõtteid eraldama selleks osa kasumist.

2.7

Tuleb vaadata, et toornafta hinna ootamatust langusest tingitud deflatsioon ja majanduslangus ei tekitaks rohkem kahju kui inflatsioon. Inertsi (või turuvigade?) tõttu on inflatsioon jätkunud ka pärast toornafta hinna langust. See varjab võimalikku deflatsiooni.

3.   Sissejuhatus

3.1

Arvestades finantsspekulatsioonidest ja kukkuvatest väärtpaberiturgudest tingitud sündmusi viimastel kuudel on komisjon lõpuks otsustanud tegeleda kõrgemate (õigemini kõikuvate) naftahindade küsimusega. Kõrgenenud hinnad on tekitanud ELis inflatsioonisurve. Euroopa Keskpank ja Föderaalreserv on survele reageerinud kiiresti ning nende vastumeetmed on inflatsioonisurvet vaos hoidnud, ent kärpinud majanduskasvu.

3.2

Piiravad rahandusstrateegiad vaadati seoses üleilmse finantskriisiga just hiljuti läbi. Finantskriis on ikkagi tekitanud tugeva majanduslanguse, millel ei ole mingit seost naftaga, ja selle tulemusena on naftast tingitud inflatsioonisurve järsult vähenenud. Selle tagajärjel kaob impulss naftahindade tõusuks.

3.3

Teine oluline tagajärg on ostujõu nihe tarbijariikidelt tootjariikidele, mida võib tasakaalustada tootjariikide impordi suurenemine tarbijariikidest (selline import suurenes ajavahemikul 2002–2007 keskmiselt 26 % aastas, mis on palju suurem kasv kui üldine impordikasv maailmas).

3.4

Nagu kokkuvõttest täpsemalt selgub, käsitleb komisjon selle küsimuse paljusid tahke, ent mõnd tahku peaaegu ignoreeritakse või alahinnatakse (nt spekulatsiooni mõju, oligopoli liikide olemasolu sektoris, mis võib kergesti viia kartellideni koos kõikide sellest tulenevate tagajärgedega jne).

3.5

Komitee peab seetõttu hindama teatist ausalt ja objektiivselt, tuues välja selle tugevad ja nõrgad küljed, et saaks teha soovitusi ja ettepanekuid, kuidas pehmendada inflatsiooni mõju hindadele ja tootmiskuludele.

3.6

Lisaks peaks komitee välja tooma ELi poliitika puudused, selle nõrkused rahvusvahelisel tasandil, selle lahkarvamused naftaturu kontrolli puudumise peamiste põhjuste osas ning sellega seotud spekulatsioonid.

3.7

Lisaks tuleb mainida veel seda, et naftahinna suundumusi (järsk alanemine võrreldes 2008. aasta juuliga) arvestades tuleks komisjoni teatise pealkirja muuta. Igatahes arvestatakse kõnealuses arvamuses naftahindade üha sagenevat kõikumist, mitte ainult tipphindu.

4.   Komisjoni teatise kokkuvõte

4.1   Kõrgemate hindade põhjused

4.1.1

Komisjon väidab, et naftahinna järsk tõus viimastel kuudel on võrreldav 1970ndate tõusuga, tarbijahinnad järgivad toornafta hindu ja praegused hinnad on kõrgemad kui 1980ndate alguse tipphinnad.

4.1.2

Samuti arvab komisjon, et praegused kõrged naftahinnad on tingitud peamiselt struktuursetest muudatustest pakkumise ja nõudluse suhtes, sest tarbimine kasvab (eelkõige Hiinas ja Indias), naftaväljad kuivavad kokku, OPECi riikide riigiettevõtted ei reageeri piisavalt, mõnes riigis on naftatöötlemistehaste võimsus piiratud, dollar nõrgeneb jne.

4.2   Mõjud ELi majandusele

4.2.1

Kõige tõsisemad tagajärjed on inflatsiooni kasv ja energiahindade tõus. Isegi kui toormaterjali hinnad langevad, siis tarbijahinnad neile sageli ei järgne.

4.2.2

Kõige enam kannatavad (eelkõige madala sissetulekuga) leibkonnad, kuigi erinevates Euroopa piirkondades erinevalt. Selle tulemusel suureneb majanduslik tasakaalutus ja kahaneb ostujõud, mis omakorda suurendab vaesust.

4.2.3

Tagajärjed on tõsised ka äritegevuse ja majanduskasvu jaoks. Komisjon rõhutab eriti, et raskeim on olukord põllumajanduses, transpordis ja kalanduses. Väljendatakse lootust, et see suurendab huvi taastuvenergia kasutamise laiendamise ja sellega seotud teadustöö vastu.

4.3   Makromajanduslik mõju arengumaadele

4.3.1

Tagajärjed on üha tõsisemad ka naftat importivatele arengumaadele, sest inflatsioon kasvab nii tavainimeste kui ka ettevõtete jaoks.

4.3.2

Neis riikides on tagajärjed rasked toidu hindadele, riigieelarvele jm avaldatava mõju pärast, samas kui naftat eksportivates arengumaades on kapital akumuleerunud ja see tekitab naftatulude sageli ebapiisavat haldamist arvestades spetsiifilisi makromajanduspoliitilisi probleeme.

4.4   ELi poliitiline reaktsioon

4.4.1

ELi reaktsiooni aluseks on eeldus, et hinnad jäävad kõrgeks ka keskpikas ja pikas perspektiivis: vaja on sobivaid meetmeid, nagu näiteks kliimamuutuste ja taastuvenergia alaste ettepanekute paketi meetmed, ning meetmeid korraliku energia siseturu loomiseks.

4.4.2

Kohe on vaja võtta meetmeid tarbijatele (eelkõige vaeseimatele leibkondadele) avaldatava mõju vähendamiseks; muu hulgas pakutakse välja naftatoodete maksumuudatusi, tootja- ja tarbijariikide vahelist tippkohtumist või tarnete suurendamist naftat importivatele riikidele.

4.4.3

Keskpika perioodi soovituslikud struktuurimeetmed keskenduvad dialoogi tugevdamisele peamiste naftat tootvate riikidega, konkurentsimäära jälgimisele sektoris, varude läbipaistvuse hindamisele, varusid puudutavate ühenduse õigusaktide läbivaatamisele, väikeste süsinikuheitmetega energiaallikate kasutamist soodustavate maksumeetmete läbivaatamisele, naftapuurimistööstuse kasumi investeeringutesse suunamisele, sellise kasumi maksustamisele ning ELi ja arengumaade vahelise dialoogi parandamisele.

4.4.4

Soovitatud pikemaajalised struktuursed lahendused on muu hulgas ELi liikmesriikide vahelise poliitilise kokkuleppe saavutamine kliimamuutuste ja taastuvenergia osas, energiatõhususe parandamine, transporti ja kalandust tõhustavate struktuurimuutuste juurutamine, leibkondades energia säästmist õhutavate otseste maksusoodustuste või subsiidiumite andmine ning ELi energiatarnete oluliselt suurem mitmekesistamine.

5.   Märkused

5.1

Komisjoni teatis koostati pärast naftahinna ärevusttekitavalt järsku tõusu eelmise aasta suve alguses. Tuleb siiski märkida, et tänapäeva majandus on harjunud äkiliste suurte (sageli väikeste intervallidega toimuvate) muutustega prognoosides.

5.2

Vastupidiselt mõne kuu tagustele sündmustele domineerib nüüd maailma majanduses langus. Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) prognooside kohaselt mõjutab see tõenäoliselt ka kõiki uusi riike, mille majandus on viimasel ajal (laias laastus viimased 30 aastat pärast kaasaegse kapitalismi „kuldaega”) kasvanud selgelt kiiremini kui arenenud riikides.

5.3

Majanduslanguse taustal võib naftahindade langus 2008. aasta juuli tipptasemelt (kui nii nominaal- kui ka püsihinnad olid pretsedenditult kõrged) 2008. aasta novembri madalale tasemele, kui hinnad on inflatsiooni arvestamata samad kui 25 aastat tagasi, olla enam kui vaid ühekordne vahejuhtum. Majandusteadlastele tekitab praegu muret peamiselt võimalik deflatsioonispiraali käivitumine, millest ei pääseks ka naftaturg.

5.4

Soovitav oleks vältida kaugeleulatuvate ennustuste tegemist maapõues olevate varude võimaliku ammendumise kohta. See on sage hirm, mis on kõneks juba kümneid aastaid, aga see võib olla põhjendamatu. 21. juuni 2008. aasta The Economistis kirjutati, et teadaolevatest naftavarudest jätkuks praeguste tootmismahtude juures veel 42 aastaks (see ei ole kaugeltki tähtsusetu – keegi ei tea, mis järgmise 42 aasta jooksul juhtuda võib, eelkõige teaduslike ja tehnoloogiliste uuenduste osas). Märgitakse ka, et Lähis-Ida teadaolevad naftavarud on olnud aastaid muutumatud: ajakirja väitel võib see tähendada, et leitakse uusi naftamaardlaid, mis hoiab toodetava ja tarbitava naftakoguse tasakaalus, või on varude hindamine ebatäpne. Siiski tuleks rõhutada, et arvutused põhinevad praegustel tootmismahtudel. Probleemne ei ole siiski niivõrd pikaajaliste varude ammendumine kui tõenäolised kriisid tulevikus, mida põhjustab pakkumise ja nõudluse tasakaalu lühiajaline puudumine ning eelkõige sellele järgnevad võimalikud tootmiskatkestused strateegilistes valdkondades.

5.5

Uute varude ja energiaallikate otsimine on ja peabki olema pidev protsess. 1970ndate naftašokid, mis olid eelmise sajandi ühed olulisimad sündmused, on praeguses kontekstis eriti õpetlikud ja olulised. Kõnealuseid šokke põhjustasid tootjariikide tarnepiirangud, mitte spontaansed turunähtused, nagu praegune tasakaalutus näib olevat. Igatahes käivitasid suured hinnatõusud sel ajal uute energiaallikate otsimise ja väga uuenduslike tootmismeetodite kasutamise.

5.6

Pidevalt tuleb hoolikalt jälgida pakkumise ja nõudluse erinevusest tingitud turuarenguid.

5.7

Pärast 1980ndate algusest kasutusele võetud karmi rahanduspoliitikat (eelkõige Reagani ja Thatcheri valitsuste poolt Ameerika Ühendriikides ja Ühendkuningriigis), mille aluseks oli Milton Friedmani monetaristliku Chicago koolkonna ideed, tõusid järsult intressimäärad, mis sundis varude omanikke oma prioriteete läbi vaatama. Nad arvasid, et naftavarude hoidmine maa all kahjustab oluliselt nende huvisid, sest need ei tooda kasumit. Intressimäärade kasv aitas oluliselt kaasa naftakartelli lagunemisele 1980ndate aastate keskpaigas.

5.8

Hoolikas analüüsis tuleks arvestada mitte ainult üldistest geoloogilistest või tehnilistest teadmistest, vaid ka majandusanalüüsist tulenevat teavet; selle alusel võib öelda, et kui ressursside nappus ja nõudluse ülekaal tekitavad hinnatõusu, mõjutab hinnatõus ressursside kättesaadavust, mis aitab sageli tasakaalu taastada. Tuleb meeles pidada, et sellisel juhul võib uute naftavarude kasutussevõtt avaldada mõju ökoloogiliselt eriti tundlikele piirkondadele (nt põhjapoolusele). Selle vältimiseks tuleks otsida alternatiivseid energiaallikaid.

5.9

Enne praeguse hinnatõusu põhjuste otsimist tuleb teha metoodiline lisamärkus. Iga tegevusstrateegia eeltingimuseks on vaieldamatult võimalikult täpne teave olukorra kohta, millega tegeleda tuleb. Kuulus Itaalia majandusteadlane Luigi Einaudi hoiatas, et „enne otsustamist peame teadma”.

5.10

Komitee tahab saada ka selgemat pilti naftaturu toimimisest. Naftahindade suurtest kõikumistest tingitud hirmud põhinevad statistikal, mis keskendub sisuliselt turgude igapäevaste hindade jälgimisele. Näiteks üks tuntumaid meetodeid, mida IMF kasutab nafta keskmise hetkehinna arvutamisel, on Brenti, Dubai ja WTI (Ameerika) hindade kaalumata keskmine.

5.11

Kasuks võib tulla viitamine keskmistele toornafta impordiväärtustele, mida saab tuletada vähemalt peamiste importivate riikide väliskaubandusstatistikast. Hoopis tõenäolisem on, et toornafta tarnetingimused annavad palju usaldusväärsema pildi kui igapäevased turuhinnad.

5.12

Komitee arvates peaksid naftahinna hiljutise järsu tõusu ja hilisema järsu languse põhjuste põhjaliku analüüsi aluseks olema maailmamajanduse tegelikud suundumused.

5.13

Komitee märgib samas, et teatises ei mainita, et tugev spekulatsioonisurve on avaldanud kindlat mõju naftahindade kontrollimatule tõusule. Ilma surveta oleks olnud äärmiselt ebatõenäoline, et 2008. aasta juulis oli nafta hind 147 dollarit ja oktoobris 60 dollarit.

5.14

Kui vaadata muutusi struktuuriandmetes, võib väita, et maailma energiatarbimine on ületanud 10 miljoni tonni nafta ekvivalendi ja seda kasvu toetab üleilmse SKP kasv, mis on nii mahu kui võib-olla ka suhtelise intensiivsuse osas pretsedenditu.

5.15

Siiski tuleb hinnata maailma finantsturgude kriisist tingitud majanduslanguse võimalusi. Igatahes ei tohi alahinnata asjaolu, et neli aastat järjest (2004–2007) on maailma majandus kasvanud 5 % aastas, millele aitas suuresti kaasa uute riikide majanduse spurt. Kõige rohkem kasvab Hiina ja India majandus, aga nad ei ole üksi: isegi Aafrika majandus virgub ja kasvab aastas 6–7 % ning Venemaa püüab taastada oma staatust maailma majandushiiglasena; rahvusvahelisel areenil on toimunud palju muutusi.

5.16

2007. aasta püsihindade alusel arvutatud maailma SKP kasvas 53 triljonilt dollarilt 2003. aastal (arvutatuna meie arvates õigesti just ostujõu pariteedi, mitte turu vahetuskursside alusel) 65 triljonini 2007. aastal, mis tähendab 12 triljoni dollari suurust kasvu. See on võrreldav Ameerika Ühendriikide mastaabis majanduse lisandumisega maailmaturule vaid nelja aasta jooksul.

5.17

5 % kasv aastas tähendab seda, et kui selline majanduskasv jätkub (mis ei pruugi olla võimatu), kahekordistub maailma tootmine 10 aastaga ja neljakordistub 20 aastaga (ühe põlvkonna jooksul). Selline prognoos võib tunduda ebareaalsena, aga see näitab majandusajaloo täiesti uude etappi jõudmist.

5.18

Teatises tuletatakse õigustatult meelde, et energia on majanduskasvu oluline osa, nagu on seda olnud igal teisel ajalooperioodil. Seetõttu on praeguse väga tugeva majanduskasvu üks peamisi mõjusid tugev surve energiaallikatele.

5.19

Nagu varem mainitud, tuleb tähelepanu pöörata naftaturgu puudutavate ulatuslike spekulatsioonide mõjule, mis suurendab liikumisi, mille põhjused on kahtlemata struktuursed.

5.20

Hinnakõikumiste mõistmiseks tasuks meeles pidada, et praegu pärineb kolmandik tarbitud energiast naftast.

5.21

Naftaturu hindade kohta olemasoleva teabe põhjalikum uurimine annab üllatavaid tulemusi, mis ei lähe kokku komisjoni väidetega (allikas: inflationdata.com/inflation/inflation_Rate/Historical_Oil_Prices_Table.asp, Financial Trend Forecaster).

5.22

Andmete analüüs näitab, et 1940ndatest 1970ndate keskpaigani olid nafta püsihinnad (st ilma inflatsioonita) põhimõtteliselt muutumatud, veidi üle 20 dollari barrelist. Sellele viitavad kõik kättesaadavad allikad.

5.23

Peaaegu 30 aastat (kaasaegse kapitalismi nn kuldajal, mida kuulus ajaloolane Eric Hobsbawm kirjeldas inimkonna ajaloo intensiivseima laialdase majandusarengu etapina) ei piiranud maailma majanduse tohutut kasvu energiaressursside nappus: pakkumine kattis kiirelt kasvava nõudluse.

5.24

1970ndate naftašokid (esimene seoses 1973. aasta oktoobris toimunud Yom Kippuri sõjaga ja teine seoses ajatolla Homeini revolutsiooniga Iraanis) tekitasid järske hinnatõuse, mille põhjuseks on komisjoni arvates OPECi kartelli edukas katse tootmist kontrollida.

5.25

Komitee arvates aitasid kriisile ja järsule hinnatõusule kaasa siiski ka muud tegurid, eelkõige tõsiste rahandussegaduste periood, mis kulmineerus dollari konverteeritamatuks kuulutamisega 1971. aasta augustis. Segadused tekkisid Ameerika Ühendriikide maksebilansi liigsest defitsiidist, mis muutis Bretton Woodsi stabiilsete vahetuskursside rahandussüsteemi toimimise võimatuks. Dollari kriis kajastus tugevas inflatsioonisurves, mis lõpuks mõjus eelkõige naftaturule. Lõpuks ei tohiks unustada, et 1970ndate alguses oli maailmamajanduses suur tootmise kasv, mis tekitas tugeva nõudluse juhitud surve kogu tooraineturule.

5.26

Komitee leiab, et praeguse olukorraga võrreldes on erinevusi rohkem kui sarnasusi. Tavaliselt on maailma majanduse kasv väga tugev. Märgata ei ole ühtegi suurt turumanipulatsiooni peale spekulatiivsete tegevuste, kuigi need erinevad oluliselt rahvusvahelistel konverentsidel ametlikult viibinud OPECi naftakartelli tegevusest.

5.27

Komitee ei arva, et praegusel dollarivarude kuhjumisel (eelkõige Hiinasse ja Jaapanisse) on midagi ühist sarnaste valuutareservide vohamisega 1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses. Hiina ja Jaapan ei kavatse ootamatult ja uisapäisa oma tohutuid dollarivarusid turule paisata.

5.28

Suuremate lääneriikide äärmiselt karm rahanduspoliitika (eelkõige pärast 1986. aastat) viis hindade kokkukukkumiseni. Oluline on märkida, et seitsme aasta (1993–1999) keskmised püsihinnad olid pärast maailmamajanduse ja naftanõudluse jõulist kasvu 23 dollarit barrelist, mis on täpselt sama, mis 40 aastat varem (1953–1959).

5.29

Komitee nõustub komisjoni arvamusega, et maailmamajanduse kasvu kiirenemine ei ole vähem oluline, kui selle kese on peamiselt uutes riikides, mitte enam arenenud riikides. See areng näib olevat käivitanud nominaal- ja püsihindade tõusu tagasihoidlikult 30 dollarilt barrelist 2003. aastal (aasta, mil algas maailmamajanduse „tugev” etapp) praegusele 60 dollarile, mis on kaks korda suurem. Tõsi, dollar kaotas ajavahemikul 2003–2007 veerandi oma väärtusest võrreldes euroga, mis on põhjus, miks eurodes naftahinnad ei kahekordistunud, kuigi tõusid 50 %.

5.30

See on nii ka siis, kui juulikuu 147-dollarine tipphind oli spekulatsioonimulli tulemus (mis on tõenäoline), mis tähendab, et lähitulevikus võib oodata hindade kasvu taastumist, kui spekuleerijad hakkavad jälle naftat ostma nende arvates hea hinnaga. Maailma naftaettevõtted, kelle võimsat mõju tuleks vähemalt piirata ja läbipaistvamaks muuta, peavad nüüd loomulikuks küsida barreli eest umbes 80 dollarit, mis on märgatavalt rohkem kui tõusufaasi alguses (umbes 30 dollarit 2002.–2003. aastal).

Brüssel, 25. veebruar 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Mario SEPI


Top