Accept Refuse

EUR-Lex Access to European Union law

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 52009AE0343

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele – Varjupaigapoliitika kava: ühtne lähenemisviis kaitse andmisele Euroopa Liidus

OJ C 218, 11.9.2009, p. 78–84 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

11.9.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 218/78


Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele – Varjupaigapoliitika kava: ühtne lähenemisviis kaitse andmisele Euroopa Liidus”

KOM(2008) 306 (lõplik)

2009/C 218/16

17. juunil 2008 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele – Varjupaigapoliitika kava: ühtne lähenemisviis kaitse andmisele Euroopa Liidus

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 10. detsembril 2008. Raportöör oli Luis Miguel Pariza Castaños ja kaasraportöör Ana Bontea.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 451. istungjärgul 25.–26. veebruaril 2009 (25. veebruari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 134, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 6 komitee liiget.

1.   Järeldused

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub komisjoni kavandatud üldiste eesmärkidega, kuid juhib tähelepanu lõhele nimetatud eesmärkide ning Euroopa õigusaktide ja liikmesriikide seaduste ja tavade vahel.

1.2

Komitee usub, et antud juhul, nagu ka muude Euroopa poliitikavaldkondade puhul, on taotlused ja väärtused asendunud retoorikaga ning sageli on tava ja seadused väärtustega vastuolus.

1.3

Komitee arvates tuleb Euroopa ühise varjupaigasüsteemi väljatöötamise teisel etapil kõrvaldada esimesel etapil esinenud puudujäägid. See eeldab esimese etapi kriitilist ülevaatamist enne teise etapi alustamist.

1.4

Pidades meeles, et Euroopa ühise varjupaigasüsteemi väljatöötamise teisel etapil võtab Euroopa Liidu Nõukogu otsuseid vastu tavamenetluse teel ja kaasotsustamismenetluses Euroopa Parlamendiga, loodab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee siiralt, et on võimalik teha kiiremaid edusamme ja võtta vastu kvaliteetsemaid õigusakte. Komitee tervitab asjaolu, et kõnealuses teatises komisjon lubab võtta vastu mitmeid poliitilisi ja õigusloomealgatusi.

1.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on arvamusel, et varjupaigapoliitikat tuleks ühtlustada ja ühine varjupaigasüsteem välja töötada nii, et oleks tagatud selle kõrge kvaliteet, vähendamata seejuures rahvusvahelise kaitse taset. Ühtlustamine jätab alati liikmesriikide seadusandlusele teatud valikuvabaduse, kuid mingil juhul ei tohiks vähendada praegust kaitse andmise taset liikmesriikides. Ühtlustamine peaks hoopis parandama õigusnorme riikides, kus antav kaitse ei ole piisav.

1.6

Uued õigusnormid peavad varjupaigataotlejatele võimaldama ligipääsu tööturule ja koolitustele.

1.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõuab varjupaiga- ja pagulasküsimustega tegelevate valitsusväliste organisatsioonide rolli tunnistamist ning neile täieliku ligipääsu võimaldamist nende tegevusega seotud menetlustele ja kohtadele.

1.8

Komitee tervitab tõika, et Euroopa Liit andis Euroopa sisserände- ja varjupaigapaktiga (1) uue tõuke Euroopa ühise varjupaigasüsteemi arendamisele.

2.   Sissejuhatus

2.1

Euroopa ühist varjupaigasüsteemi töötatakse välja kahes eri etapis. Esimene sai alguse 1999. aastal Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel pärast Amsterdami lepingu jõustumist, mis andis sisserände- ja varjupaigapoliitikale ELi mõõtme. Esimene etapp lõppes 2005. aastal.

2.2

Esimesel etapil tehti edusamme mitme varjupaiku puudutava direktiivi väljatöötamisel, liikmesriikide vahelise koostöö ning varjupaigaalase välistegevuse mõne aspekti parandamisel.

2.3

Kõige olulisemad õigusloomemeetmed on: direktiiv 2005/85 liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta, direktiiv 2003/9, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded, ning direktiiv 2004/83 miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta. Muudatusi õigusaktidesse on tehtud ka teistes valdkondades, nagu varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramise osas (Dublini konventsioon ja määrus), EURODACi määruses ja direktiivis 2001/55 miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ja selle tagajärgede kandmisel.

2.4

Liikmesriikide koostöö valdkonnas on komisjoni juhitav liikmesriikide ekspertide rühm EURASIL alustanud mitmeid tegevusi. Euroopa Pagulasfondi loomise ja uuendamise kaudu on rajatud ka finantssolidaarsuse vahend.

2.5

Varjupaigaalases välistegevuses on tehtud edusamme näiteks suure pagulaste arvuga kolmandate riikide toetamisel (eriti olulised on siin piirkondlikud kaitseprogrammid ) või pagulaste ümberasustamisel ELis.

2.6

Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise teine etapp algas Haagi programmiga (vastu võetud 2004. aasta novembris), milles 2010. aasta määratakse tähtajaks, milleks tuleb saavutada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi peamised eesmärgid:

ühise varjupaigamenetluse kehtestamine;

ühtse pagulasseisundi kehtestamine;

liikmesriikide vahelise koostöö parandamine;

Euroopa varjupaigapoliitika viimine välistegevuse tasandile.

2.7

Enne uute algatuste vastuvõtmist avaldas komisjon 2007. aastal rohelise raamatu, (2) et käivitada arutelu eri institutsioonide, liikmesriikide ja kodanikuühiskonna vahel.

2.8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee esitas olulise arvamuse (3) nimetatud rohelise raamatu kohta, milles vastati komisjoni küsimustele ja tehti mitu ettepanekut Euroopa ühise varjupaigasüsteemi väljatöötamise kohta.

2.9

Komisjon on asjaomaste rohelise raamatu kohta tehtud märkuste põhjal koostanud varjupaigapoliitika kava. Käesolev arvamus täiendab seega komitee poolt rohelise raamatu kohta koostatud arvamust.

3.   Üldised märkused

3.1

Komisjon esitas teatise varjupaiga kohta samaaegselt teatisega sisserände kohta. Komitee on rahul, et Euroopa Komisjoni õigus-, vabadus- ja turvalisusküsimuste peadirektoraadi juurde loodi mõni kuu tagasi eritalitused, kuna see võimaldab sügavamat spetsialiseerumist, kui võtta arvesse, et varjupaiga alal kehtivad ELi liikmesriikidele siduvad õigusnormid ja rahvusvahelised konventsioonid.

3.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee usub, et Euroopa ühise varjupaigasüsteemi väljatöötamise teisel etapil tuleks tegelda esimese etapi puudujääkidega. Seetõttu tuleks enne teise etapiga alustamist esimene etapp kriitiliselt üle vaadata. Komitee jagab komisjoni kriitilist seisukohta, kuid usub, et Euroopa Ülemkogu ja liikmesriigid peaksid samuti möönma esimese etapi puudusi ja kõrvaldama need.

3.3

Esimese etapi peamine probleem oli see, et vastuvõetud õigusloomemeetmed võimaldasid liikmesriikidele liiga palju tõlgendusruumi seoses asjaomaste meetmetega, mistõttu erinevad poliitika ja õigusaktid liikmesriigiti suuresti. Seega ei ole saavutatud vajalikul tasemel ühtlustamist.

3.4

Liikmesriikide vastavad ametiasutused otsustavad oma riigi ühtlustamata õigusaktide alusel, kas rahuldada või lükata varjupaigataotlusi tagasi, järgivad oma riikide erinevaid varjupaigapoliitika traditsioone, hindavad olukorda pagulaste päritolumaal erinevalt, ning ühiseid Euroopa tavasid on selles valdkonnas vähe. Selle tulemusel on eri liikmesriikides pakutava kaitse tase väga erinev, mistõttu ELis toimub siiani pagulaste edasiliikumine teistesse liikmesriikidesse.

3.5

Komisjon märgib, et „praegu kehtivad ühised miinimumnõuded ei ole eeskirju piisavalt ühtlustanud” (4). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee usub, et selle pettumustvalmistava olukorra on esile kutsunud ühehäälsuse nõue, mida nõukogu on kuni viimase ajani kasutanud. Komitee leiab, et ühise varjupaigapoliitika puhul tuleb asutamislepingus sätestatud piirangust ülesaamiseks rakendada tavamenetlust koos kaasotsustamismenetlusega. On lootust, et teisel etapil tehakse ühtlustamise osas rohkem edusamme.

3.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib, et ELis pakutava kaitse kvaliteeti tuleb parandada. Nagu märgiti arvamuses rohelise raamatu kohta, tuleks Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomisel lähtuda eesmärgist „teha Euroopa Liidust ühtne pagulaste kaitse ala, mis põhineb Genfi konventsiooni täielikul ja igakülgsel rakendamisel ning kõigile liikmesriikidele ühistel humanitaarsetel väärtustel” (5).

3.7

Komitee usub seega, et Euroopa varjupaigapoliitika ühtlustamisel ja Euroopa ühise varjupaigasüsteemi ülesehitamisel ei tohiks rahvusvahelisi kaitse andmise nõudeid vähendada ega nõrgestada. ELis tuleks välja töötada ühised õigusaktid ohustamata seejuures kuidagi kaitse andmisel kohaldatavaid nõudeid ning seetõttu peavad mittepiisaval tasemel kaitset andvad liikmesriigid oma õigusakte muutma.

3.8

Liikmesriikidel on ELi varjupaigaalaste õigusaktide elluviimisel alati teatud määral otsustusvabadust, kuid Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab üksnes niisuguseid ELi õigusakte, mis pakuvad kõrgel tasemel kaitset ja vähendavad tõlgendusruumi, mis – nagu praegu – takistab asjaomaste õigusaktide õiget rakendamist. Euroopa ühise varjupaigasüsteemi ülesehitamise teise etapi õigusloomemeetmetega tuleks kehtestada kvaliteetsete kaitse andmise nõuete kogum, mis toetaks Genfi konventsiooni põhimõtteid ning tagaks, et varjupaigasüsteem on kättesaadav neile, kes seda vajavad.

4.   Konkreetsed märkused uute õigusaktide kohta

4.1   Vastuvõtutingimuste direktiiv

4.1.1

Nagu komisjon on märkinud, annab praegu kehtiv vastuvõtutingimuste direktiiv liikmesriikidele olulistes valdkondades suure otsustusvabaduse. See tähendab, et vastuvõtutingimused ELis on väga erinevad.

4.1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni ettepanekut saavutada suurem tingimuste ühtlustamine pagulaste teistesse liikmesriikidesse edasiliikumise vältimiseks. Komitee esitas nimetatud ettepanekute üksikasjad oma arvamuses rohelise raamatu kohta.

4.1.3

Komitee tervitab ka seda, et uus direktiiv hõlmab vastuvõtunõudeid täiendavat kaitset otsivate inimeste osas ja menetlustagatisi kinnipidamise puhul ning muudab kaitsetute inimeste vajaduste kindlakstegemise ja täitmise lihtsamaks. ELis tuleks eriti kaitsta piinamise, vägistamise, kuritarvitamise või muud laadi vägivalla ohvreid, kes on sageli naised ja lapsed.

4.1.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on oma eri arvamustes (6) teinud ettepanekud, et uute õigusaktidega tuleks varjupaigataotlejatele võimaldada pääs tööturule ja koolitusele. Komitee rõhutab, et oluline on ilma liikmesriikide pädevust piiramata tagada, et lihtsustatakse ja ühtlustatakse varjupaigataotlejate juurdepääsu tööturule, et tegelikku võimalust saada tööd ei takistaks täiendavad mittevajalikud halduspiirangud.

4.1.5

Samuti võiksid sotsiaalpartnerid eri valdkondades töötada pagulaste ja varjupaigataotlejatega koos ning aidata neil leida tööd ja saada koolitust. Sellele võiksid kaasa aidata ka ühistud ja muud sotsiaalmajanduse struktuurid, õppeasutused ja spetsialiseerunud valitsusvälised organisatsioonid.

4.1.6

Komitee on ka soovitanud muudatusi, millega kaitstaks perekondade taasühinemist, parandataks – eriti laste – hariduse saamise tingimusi ja võimaldataks täielik ligipääs tervishoiuteenustele (7).

4.1.7

Lõpuks tuleks direktiivis selgelt sätestada, et vastuvõtutingimused kehtivad võrdselt kõikidele varjupaigataotlejatele sõltumata sellest, kas nad on vastuvõtukeskuses või ei.

4.2   Varjupaigamenetluste direktiiv

4.2.1

Komisjon on viidanud, et ta esitab ettepaneku varjupaigamenetluste direktiivis muudatuste tegemiseks, kuna sellega pole saavutatud soovitud ühtlustatuse taset liikmesriikides. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab üheainsa ühise varjupaigamenetluse kehtestamist, mis komisjoni sõnul ei jätaks „liikmesriikidele võimalust rakendada üksteisest lahknevaid menetlusi” (8). Komitee toetab ka kohustuslike menetlustagatiste kehtestamist.

4.2.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee usub aga, et varjupaigamenetluste direktiivi tehtavad muudatused peaksid olema põhjalikud. Kõnealune direktiiv annab liikmesriikidele kõige enam otsustusvabadust ja liikmesriigid kiitsid selle heaks selge kavatsusega säilitada oma kehtivad süsteemid.

4.2.3

Euroopa ühise varjupaigasüsteemi ülesehitamine nõuab paindlikumaid menetluseeskirju, mis annavad paremad tagatised, tagavad otsuste õigluse ning suurendavad kindlustunnet edasikaebamismenetluste ajal.

4.2.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kordab oma arvamuses (9) rohelise raamatu kohta esitatud punkte, nimelt, et

varjupaigataotlejad peavad saama kasutada tõlgi abi ja

vajadusel tasuta õigusabi;

haldusotsuseid tuleb põhjendada;

riigist väljasaatmise otsuse edasikaebamine peab olema peatava toimega, millega tagatakse, et varjupaigataotlejaid ei saa administratiivse või kohtuliku edasikaebamismenetluse ajal riigist välja saata ning

valitsusvälised organisatsioonid võivad varjupaigataotlejaid menetluse igas järgus piiranguteta aidata.

4.2.5

Vaatamata komitee väljendatud kahtlustele ja valitsusväliste organisatsioonide rahulolematuseavaldustele hoitakse mitmes liikmesriigis varjupaigataotlejaid siiani kinnipidamiskohtades. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kinnitab taas oma vastuseisu varjupaigataotlejate kinnipidamisele, mis peaks olema vaid erandlik meede. Varjupaigataotlejatel ja nende perekondadel tuleks võimaldada elada inimväärses sotsiaalses keskkonnas.

4.2.6

Komitee kutsub üles saavutama suuremat läbipaistvust seoses kinnipidamiskeskustega, teavitama Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni pagulaste ülemvolinikku (UNHCR) tingimustest asjaomastes keskustes ja kinnipeetavatest ning võimaldama kinnipeetavatel saada abi valitsusvälistelt organisatsioonidelt.

4.2.7

Genfi konventsioon tagab varjupaiga taotlemise õiguse, mistõttu komitee peab ebasoovitavaks nn turvaliste riikide ja turvaliste kolmandate riikide loetelude kasutamist, mis võib piirata iga taotluse eraldi läbivaatamise võimalusi.

4.2.8

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib taas, et varjupaigataotlejaid tuleb riigipiiril kohelda samamoodi ja anda neile samad tagatised, mis liikmesriigi territooriumil varjupaigataotluse esitajatele.

4.3   Pagulasseisundi tunnustamise miinimumnõuete direktiiv

4.3.1

Ka miinimumnõuete direktiiv ei ole ühtlustanud otsuste tegemist ja kaitse andmise taset. ELi piires on veel suured erinevused, mis tähendab, et samas olukorras olevaid inimesi võidakse teatud liikmesriikides pagulastena vastu võtta, kuid teistes riikides võidakse sellest keelduda. Sama kehtib ka täiendava kaitse kohta.

4.3.2

Täiendav kaitse on asendamas pagulasseisundi andmist. Komitee leiab, et ühtne menetlus ei tohiks kunagi tähendada seda, et täiendav kaitse õõnestab Genfi konventsioonis ettenähtud pagulasseisundit.

4.3.3

Komitee usub, et nn ühe akna süsteem võiks menetlust sujuvamaks muuta. Kõigepealt tuleks kaaluda pagulasseisundi andmist ja seejärel täiendavat kaitset.

4.3.4

Komitee toetab ELis pagulasseisundi ja täiendava kaitse jaoks miinimumnõuete koostamist, et tagada minimaalne kaitse kõigis liikmesriikides ja vähendada praegusi erinevusi.

4.3.5

Täiendav kaitse täiendab pagulasseisundit, kuid õigused peaksid olema samal tasemel, mistõttu komitee nõustub sellega, et tuleb austada perekondade taasühinemise, tööturule pääsemise ja majandusliku kasu saamise õigust.

4.3.6

Pagulasseisund peab olema kogu ELis ühtne ja liikmesriikide otsustusõigust selles osas tuleb vähendada. Täiendava kaitse saamise tingimused tuleb – nagu öeldakse ka komisjoni ettepanekus – selgemalt määratleda nii, et terves ELis kehtiksid mõlemat nimetatud tüüpi seisundi andmisel samad nõuded. Komitee teeb ettepaneku ühtlustada asjaomased nõuded kõrgeimal määral vastupidiselt nõuete vähendamisele tugevaimate humanistlike tavadega liikmesriikides.

4.3.7

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab ka kaitsetute inimeste aitamiseks mõeldud õigusloomemeetmete täpsema määratlemise olulisust. Nende jaoks tuleb kasutusele võtta menetlus, mis võimaldab nende vajadusi viivitamatult kindlaks teha, pakkuda neile kiiremat abi ning tagada neile igati õigusabi saamine ja pagulastega tegelevate organisatsioonide abi.

4.3.8

Komitee kahtlustab, et mitteriiklikke organisatsioone võidakse pidada kaitse pakkumise eest vastutavaks. Liikmesriikidel ei tohiks olla võimalik seda vastutust vältida või delegeerida. Mitteriiklike kaitseandjate kaasamine peaks toimuma liikmesriikide järelevalve all ja vastutusel.

4.3.9

Spetsialiseerunud valitsusväliste organisatsioonide ja sotsiaalvaldkonna teiste osalejate tööd pagulaste ja nende perede heaks tuleks siiski tunnustada ning avalik-õiguslikud institutsioonid peaks neid selles vajalikul määral toetama. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub üles tunnustama varjupaikade ja pagulaste kaitsmisega tegelevate valitsusväliste organisatsioonide rolli ning võimaldama neile ligipääsu kõigile nende tööga seotud menetlustele ja foorumitele.

5.   Raskuste lahendamine

5.1

Komisjon mainib varjupaiga palumise tõhusat võimaldamist nii rohelises raamatus kui ka oma teatises varjupaigapoliitika kava kohta. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et see on kõige olulisem küsimus. Tuleb tagada, et rahvusvahelist kaitset vajavad inimesed saaksid varjupaigataotluse igas liikmesriigis esitada.

5.2

Komisjon märgib oma teatises, et praegu on varjupaigataotluste arv väiksem kui varem. Komitee ei usu, et see langus tuleneb sellest, et konfliktid maailmas on lahenenud ja inimõiguste tagamine paranenud, vaid pigem sellest, et ELis on seatud tõkked rahvusvahelist kaitset vajavate inimeste ELi territooriumile jõudmise takistamiseks.

5.3

Komitee kutsub ELi üles pühenduma enam võitlusele inimkaubitsejate kuritegelike võrgustikega, kuid leiab, et mõned ebaseadusliku sisserände vastu suunatud poliitilised meetmed põhjustavad ELis tõsise varjupaigakriisi. EURODACi viisasüsteem, FRONTEX, veoettevõtetele kehtestatud trahvid, tagasivõtulepingud kolmandate riikidega ja koostöölepingud ebaseadusliku sisserände vastu võitlemiseks tekitavad kaitset vajavatele inimestele varjupaigataotluse esitamisel uusi raskusi. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on mitmes oma arvamustes (10) öelnud, et võitlus ebaseadusliku sisserände vastu ei tohiks tekitada uusi probleeme seoses varjupaiga taotlemisega ning et piirikontrolliametnikud peaksid saama varjupaiga taotlemise õiguse alast koolitust.

5.4

Komitee toetab ÜRO pagulaste ülemvoliniku tehtud ettepanekuid moodustada varjupaigaekspertide rühm, kes aitaks kõigis piirikontrollitegevustes ELis.

5.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on selle vastu, et EL või liikmesriigid sõlmivad tagasisaatmis- või piirikontrollilepinguid riikidega, kes pole kirjutanud alla peamistele rahvusvahelistele varjupaigaõigusi kaitsvatele õigusaktidele. Komitee on vastu ka igasugustele tagasisaatmismeetmetele, mida ei rakendata täielikult turvalistes ja inimväärikusele kohastes tingimustes.

5.6

Inimesi, kelle vajadust kaitse järele liikmesriik ei ole uurinud, ei tohiks tagasi või maalt välja saata juhul, kui pole tagatud, et nende vajadusi uuritaks kolmandas riigis õiglase ning rahvusvahelistele kaitsenõuetele vastava menetluse käigus.

6.   Varjupaigaküsimuste Euroopa tugiamet

6.1

Euroopa ühise varjupaigasüsteemi rajamiseks on vaja, et õigusaktide ühtlustamisega kaasneks põhjalik koostöö liikmesriikide vahel. Niisugune praktiline koostöö paraneb varjupaigaküsimuste Euroopa tugiameti (EASO) asutamisega komisjoni ettepanekul, mida ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab.

6.2

Euroopa ühises varjupaigasüsteemis peab olema võimalik selgelt kindlaks teha erinevusi nii liikmesriikide varjupaigatavades kui ka õigusaktides ning pakkuda välja vajalikke muudatusi. Selle raames peab saama ka töötada välja ELi varjupaigaõigustiku menetluslike ja materiaalsete külgede tõlgendamise ja rakendamise ühised suunised, nagu komisjon oma rohelises raamatus välja pakkus.

6.3

Tugiametist võiks saada heade tavade vahetamise ning, eriti piirikontrolliametnikele mõeldud, varjupaigaalaste koolituste väljatöötamise keskus. See võiks olla ka keskuseks, kus jälgitakse ja analüüsitakse ELi uute varjupaigaalaste meetmete tulemusi. Samuti võiks see olla kohaks, kus saaks moodustada ning juhtida ühiseid varjupaigaekspertide rühmi.

6.4

Euroopa ühise varjupaigasüsteemi raames tuleb rakendada võrgukoostööd, koostööd EURASILiga ning säilitada tihedad sidemed ÜRO pagulaste ülemvolinikuga ja pagulastega tegelevate valitsusväliste organisatsioonidega. Varjupaigaküsimuste Euroopa tugiameti tegevusest tuleb teavitada Euroopa Parlamenti ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteed ning nendega nõu pidada.

7.   Liikmesriikide vaheline solidaarsus ja varjupaigaalane välistegevus

7.1   Liikmesriikide vaheline solidaarsus

7.1.1

Haagi programm näeb ette, et üheks Euroopa ühise varjupaigasüsteemi eesmärgiks on toetada liikmesriike, mille varjupaigasüsteemidele on suurem surve, mis tähendab koostöö- ja solidaarsusmehhanismide parandamist. Komisjon teeb ka ettepaneku mõneks muudatuseks nii Dublini II määruses kui ka EURODACi määruses. Varjupaigataotlusi tuleb rohkem tasakaalustada ja vähendada pagulaste edasiliikumist teistesse liikmesriikidesse.

7.1.2

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib, et Dublini määrus loodi eeldusel, et varjupaigasüsteemid liikmesriikides on sarnased, aga seni see veel nii pole. On vastuvõetamatu saata varjupaigataotlejad paremate menetlustagatistega riigist väiksemate tagatistega riiki. Oma arvamuses rohelise raamatu kohta (11) märgib komitee, et „varjupaigataotlejad võiksid vabalt valida riigi, kellele nad oma taotluse esitavad, ja et liikmesriike kutsutakse sellega seoses üles juba rakendama määruse artikli 15 lõikes 1 sätestatud humanitaarklauslit”.

7.1.3

Vastavalt ÜRO pagulaste ülemvoliniku soovitusele peaks Dublini määrus sisaldama uusi sätteid pereliikmete määratlemise, edasikaebuste peatava toime ning teistesse liikmesriikidesse üleviimise ajaliste piirangute kohta Lisaks tuleb oluliselt vähendada aega, kaua üleviimist ootavat varjupaigataotlejat tohib kinni pidada.

7.1.4

Komiteel on teatud kahtlusi seoses komisjoni soovitusega EURODACi süsteemi osas, et liikmesriikide vastavate ametiasutuste käes olevad andmed pagulaste kohta oleks ligipääsetavad, kuna see oleks vastuolus pagulaste õigusega privaatsusele ja vähendaks paljudele vajalikku kaitset.

7.1.5

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni ettepanekut moodustada varjupaigaküsimuste ekspertrühmad, kes pakuks ajutist abi liikmesriikidele eriolukordade puhuks ja üksikjuhtumite lahendamist liikmesriigi varjupaigasüsteemi ülekoormatuse korral.

7.1.6

ELi rahalise abi andmiseks ebaseadusliku sisserände ja varjupaigataotlejatega tugevasti koormatud liikmesriikidele tuleb kasutada Euroopa Pagulasfondi.

7.1.7

Arvestades seda, et mõnesse väiksemasse liikmesriiki, nagu näiteks Malta, saabub rohkem varjupaigataotlejaid, kui ta vastu võtta suudab, tuleks solidaarsust ELi liikmesriikide vahel suurendada.

7.1.8

Solidaarsust saab näidata pagulaste ELi liikmesriikide vahel ümberjaotamise poliitikaga, läbi koostöö varjupaigaküsimuste Euroopa tugiametiga ning Euroopa Pagulasfondi haldamisviisi kaudu.

7.1.9

Komitee toetab Euroopa Parlamendis esitatud katseprojekte pagulaste ja varjupaigataotlejate vabatahtliku ümberasumise soodustamiseks ELi piires.

7.2   Varjupaigaalane välistegevus

7.2.1

Suurem osa pagulastest elab arengumaades (6,5 miljonit ÜRO pagulaste ülemvoliniku tunnustatud 8,7 miljonist pagulasest elab arengumaades). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee sooviks, et Euroopa Liit võtaks endale uue vastutuse arengumaade toetamise ja aitamise eest ning parandaks nende võimet inimesi kaitsta.

7.2.2

Piirkondlikud kaitseprogrammid pakuvad ühte võimalust, mida komitee kaalub, kuid neid võimalusi on vähe ja nad on alles katsetusjärgus. Nimetatud programmide hindamine peaks tekitama uusi ettepanekuid nende laiendamiseks ja uueks mehhanismiks muutmiseks, millega EL saab astuda samme kogu maailma pagulaste olukorra parandamiseks. Oma arvamuses rohelise raamatu kohta komitee „avaldab samas kahtlusi kavatsuste üle seada sisse vastuvõtukeskused teatud riikides, nt uued iseseisvad riigid (Ukraina, Moldova, Valgevene), mis näivad olevat kaugel sellest, et tagada varjupaigataotlejate vastuvõtutingimuste täitmine. Seega rõhutab komitee, et sellisel kujul näib kõnealuste programmide eesmärk olevat pigem vähendada pagulaste võimalusi pääseda ELi piirile kui parandada nende kaitset”.

7.2.3

Teiseks tähtsaks mehhanismiks, mida EL peab kasutama oma pühendumuse näitamiseks, on pagulaste ümberasustamine. Ümberasustamine tähendab, et inimesi, kellele kolmandad riigid on andnud pagulasseisundi, kutsutakse alaliselt elama mõnda ELi liikmesriiki. EL toetas ümberasustamist esmakordselt Euroopa Ülemkogu kohtumisel 2004. aasta novembris, millest alates on ellu viidud mõned, kuigi väga vähesed, ümberasustamisprogrammid. ÜRO pagulaste ülemvolinik on märkinud, et vaid 5 % aastal 2007 antud ümberasustamiskohtadest olid ELis ning ainult seitsmel liikmesriigil olid ümberasustamisprogrammid.

7.2.4

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kutsub kõiki liikmesriike üles osalema aktiivselt ümberasustamisprogrammide väljatöötamises ja toetab ühisprogrammi algatamist, et pagulaste ümberasustamine ei oleks vaid sümboolne, vaid piisavalt laiaulatuslik, et sellest saaks tõhus mehhanism pagulaste ümberjaotamiseks maailmas. Euroopa ümberasustamisprogrammid tuleb välja töötada koostöös ÜRO pagulaste ülemvoliniku ja pagulastega tegelevate valitsusväliste organisatsioonidega.

7.2.5

Komitee nõustub, et tuleb lihtsustada kaitset vajavate inimeste pääsu Euroopa Liitu, kusjuures piirikontrollisüsteemid peavad austama varjupaigaõigust ja viisarežiimi tuleks paindlikult rakendada.

7.2.6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märgib, et taotluste ühisel menetlemisel väljaspool Euroopa Liitu liikmesriikide saatkondades või konsulaarasutustes võib tegelikult olla positiivne mõju, sest see võib aidata võidelda inimkaubanduse vastu ja vähendada sellest tulenevaid surmajuhtumeid merel. Kuigi ei eeldata, et ühine menetlemine muudaks varjupaiga taotlemise menetluse nõuded vähem rangemaks, tuleks tõsiselt tegeleda sellise menetlemise ohtude vältimisega.

Brüssel, 25. veebruar 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

president

Mario SEPI


(1)  Vt nõukogu dokumenti 13440/08.

(2)  KOM(2007) 301 lõplik, esitatud 6. juunil 2007.

(3)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee avamust teemal „Roheline raamat Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta”, raportöör: An Le Nouail Marlière (ELT C 204, 9.8.2008).

(4)  Varjupaigapoliitika kava punkt 3.

(5)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust teemal „Roheline raamat Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta”, raportöör: An Le Nouail Marlière (ELT C 204, 9.8.2008), punkt 1.1.

(6)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

arvamust teemal „Ettepanek: nõukogu direktiiv, millega sätestatakse miinimumnõuded varjupaigataotlejate vastuvõtmisele liikmesriikides”, raportöör: Dario Mengozzi, kaasraportöör: Luis Miguel Pariza Castaños (EÜT C 48, 21.2.2002);

arvamust teemal „Kodanikuühiskonna osalus võitluses organiseeritud kuritegevuse ja terrorismiga”, raportöörid: José Isaías Rodríguez García-Caro, Luis Miguel Pariza Castaños ja Miguel Ángel Cabra de Luna (ELT C 318, 23.12.2006);

arvamust teemal „Roheline raamat Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta”, raportöör: An Le Nouail Marlière (ELT C 204, 9.8.2008).

(7)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust teemal „Tervishoid ja ränne”, raportöör: Ágnes Cser (ELT C 256, 27.10.2007).

(8)  Varjupaigapoliitika kava punkt 3.2.

(9)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust teemal „Roheline raamat Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta”, raportöör: An Le Nouail Marlière (ELT C 204, 9.8.2008).

(10)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

arvamust teemal „Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile – ebaseadusliku sisserände ühispoliitika”, raportöör: Luis Miguel Pariza Castaños (EÜT C 221, 17.9.2002);

arvamust teemal „Ettepanek: nõukogu määrus, mis käsitleb Euroopa Liidu välispiiridel tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri loomist”, pearaportöör: Luis Miguel Pariza Castańos (ELT C 108, 30.4.2004);

arvamust teemal „Ettepanekut otsuse kohta nõukogu otsuse 2002/463/EÜ muutmiseks, millega võetakse vastu välispiiride ning viisa-, varjupaiga- ja sisserändepoliitika alase halduskoostöö tegevusprogramm (ARGO-programm)”, raportöör: Luis Miguel Pariza Castaños (ELT C 120, 20.5.2005);

arvamust teemal „Roheline raamat Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta”, raportöör: An Le Nouail Marlière (ELT C 204, 9.8.2008).

(11)  Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust teemal „Roheline raamat Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta”, raportöör: An Le Nouail Marlière (ELT C 204, 9.8.2008).


Top