5.3.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 56/2

1.

Käesoleva teatise eesmärgiks on kirjeldada üldiselt nõukogu 20. jaanuari 2004. aasta nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 (kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle,“ühinemismäärus”) (1) artikli 4 lõigetes 4 ja 5 ning artiklites 9 ja 22 sätestatud koondumisasja üleandmissüsteemi põhimõtteid, kaasa arvatud sellesse hiljuti sisseviidud muudatusi; loetleda juriidilised kriteeriumid, mis peavad asja üleandmiseks olema täidetud, ning tegurid, mida võidakse võtta arvesse üleandmise otsustamisel. Teatises on ka praktilisi juhiseid üleandmissüsteemi toimimise kohta, eriti ühinemismääruse artikli 4 lõigetes 4 ja 5 ettenähtud teatamiseelse üleandmise toimimise kohta. Käesoleva teatise juhiseid kohaldatakse mutatis mutandis EMP lepingus (2) sätestatud üleandmise eeskirjade suhtes.

2.

Ühenduse pädevus ühinemiskontrolli valdkonnas on määratletud käibe kriteeriumi alusel vastavalt ühinemismääruse artikli 1 lõigetele 2 ja 3. Koondumiste uurimisel pole komisjonil ja liikmesriikidel konkureerivat pädevust. Pigem on ühinemismääruses pädevuse jaotus selgelt määratletud. Ühenduse seisukohalt olulised koondumised, nt kui asjaomaste ettevõtjate käive ületab ühinemismääruse artiklis 1 sätestatut, kuuluvad komisjoni ainupädevusse. Ühinemismääruse artikli 21 kohaselt ei tohi liikmesriigid selliste koondumiste suhtes kohaldada siseriiklikke konkurentsialaseid õigusakte. Koondumised, mis ei ületa sätestatud künniseid, kuuluvad liikmesriikide pädevusse ja ühinemismääruse kohaldamine selliste koondumiste suhtes ei kuulu komisjoni pädevusse.

3.

Kindlaksmääratud käibe suuruse kasutamine pädevuse kindlaksmääratlemisel tagab ühinevatele ettevõtjatele õiguskindluse. Kuigi üldjuhul on finantskriteeriumid tõhusad tehingute puhul, kus komisjon on pädevaim asjaga tegelema, täiendab määrus (EMÜ) nr 4046/89 seda selget pädevuse jaotust võimalusega taotluse korral ja teatavate tingimuste täitmisel komisjonil anda juhtum üle liikmesriigile ja vice versa.

4.

Määruse (EMÜ) nr 4064/89 vastu võtmisel kavandasid nõukogu ja komisjon asja üleandmist vaid “erakorraliste asjaolude korral” ja siis, kui “asjaomase liikmesriigi konkurentsihuvid ei ole ühelgi muul viisil vajalikul määral kaitstud” (3). Pärast määruse (EMÜ) nr 4064/89 vastuvõtmist on mitmed asjaolud muutunud. Esiteks on peaaegu kõik liikmesriigid võtnud vastu ühinemiskontrollialased õigusaktid. Teiseks on komisjon kasutanud mitmete juhtumite puhul õigust anda see vastavalt artiklile 9 üle liikmesriigile, kui on selgunud, et asjaomasel liikmesriigil on tehingu uurimiseks paremad võimalused kui komisjonil (4). Samamoodi on paljude juhtumite (5) puhul mitmed liikmesriigid teinud vastavalt artiklile 22 komisjonile ühise taotluse, kui leiti, et komisjonil on uurimise läbiviimiseks paremad võimalused (6). Kolmandaks on suurenenud selliste tehingute arv, mille puhul ei ületata ühinemismääruse artiklis 1 sätestatud künnist, ja millest tuleb teatada mitmele liikmesriikide pädevale asutusele. Ühenduse laienemisega seoses on tõenäoline, et selliste juhtumite arv kasvab. Paljude selliste tehingute mõju konkurentsile ületab ühe liikmesriigi piirid (7).

5.

Ühinemismääruse üleandmise süsteemi sisseviidud paranduste eesmärgiks on lihtsustada koondumisasjade ümberjaotamist komisjoni ja liikmesriigi vahel kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, mille kohaselt peaks konkreetse koondumise uurimist viima põhimõttelist läbi asutus või asutused, kellel on selleks kõige paremad võimalused. Samal ajal oli paranduste eesmärgiks säilitada 1989. aastal vastuvõetud ühenduse ühinemiskontrolli süsteemi põhijooned, eelkõige ainukontrolli süsteemi kohaldamine sellise ühinemiskorra kontrolli suhtes, millel on piiriülene mõju, ning pakkuda mitmekordsetele teatamistele Ühenduses alternatiivset võimalust (8). Sellised mitmekordsed teatamised toovad kaasa märkimisväärseid kulusid nii konkurentsiasutustele kui ka ettevõtjatele.

6.

Koondumisasja üleandmise süsteemi kohaselt on praegu võimalik menetlust alustada enne ametlikku teatamist ükskõik millises liikmesriigi asjaomases asutuses, tänu millele on ühinevatel ettevõtjatel võimalus täpsustada võimalikult varajases etapis, missugune asutus on lõpuks pädev asjaomast asja uurima. Tänu sellisele teatamiseelsele üleandmisele on võimalik vältida lisakulude tekkimist, ja eriti viivitusi, mis kaasnevad pärast teatamist tehtavate üleandmistega.

7.

Määruse (EÜ) nr 139/2004 üleandmise süsteemis tehtud paranduste eesmärgiks oli muuta alluvusmehhanism paindlikuks (9), kuid tagada samas konkurentsi tõhus kaitse ja piirata, niipalju kui võimalik, üleandmist soodsaima otsuse saamise eesmärgil. Võttes arvesse eelkõige õiguskindluse huvide olulisust, tuleks rõhutada, et üleandmisi kohaldataks erandina üldreeglist, kus pädevus määratakse objektiivselt sätestatud käibekünniste alusel. Lisaks on vastavalt artikli 4 lõigetele 4 ja 5, artikli 9 lõike 2 punktile a ja artiklile 22 (10) komisjonil ja liikmesriikidel küllaltki suur otsustamisvabadus asjade üleandmise suhtes, mis kuuluvad “algselt nende pädevusse” või nende vastuvõtmise suhtes, mis ei kuulu “algselt nende pädevusse”. Käesoleva teatise eesmärgiks on sätestada vaid üldised juhised juhtumite ja nende kategooriate kohta, mille suhtes saab üleandmist kohaldada.

8.

Ühinemismääruses kehtestatud ühinemiskontrolli süsteemid, kaasa arvatud selles sisalduv koondumisasjade ümberjaotamise süsteem komisjoni ja liikmesriikide vahel, on kooskõlas EÜ asutamislepingus (11) kirja pandud subsidiaarsuse põhimõttega. Seepärast peaks üleandmise kohta tehtud otsustes vastavalt arvestama kõikide subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamise aspektidega, eriti seda, milline asutus on pädevaim, ning ainukontrolli süsteemi eelistega ja õiguskindluse tähtsusega (12). Nimetatud tegurid on omavahel seotud ja missugust kaalu anda neist ühele või teisele, sõltub konkreetse asja eripärast. Eelkõige peavad komisjon ja liikmesriigid oma otsustamisvabaduse rakendamisel asja üleandmise või vastuvõtmise kohta lähtuma vajadusest kaitsta tõhusat konkurentsi kõikidel turgudel (13), mida selline tehing mõjutab.

9.

Põhimõtteliselt peaks jaotama pädevuse ümber teisele konkurentsiasutusele juhul, kui viimasel on ühinemise uurimiseks paremad võimalused, võttes arvesse nii juhtumi eripära kui ka kõnealuses asutuses kasutatavaid vahendeid ja teadmisi. Eriti tuleb pöörata tähelepanu võimalikule geograafilisele asukohale, kus ühinemine mõjutaks mingil viisil konkurentsi. Samuti tuleks iga kavandatud üleandmise puhul arvestada sellega kaasnevate halduslike tagajärgedega (14).

10.

Asja pädevuse ümberjaotamine on asjakohane juhul, kui on näha, et konkreetne tehing võib oluliselt mõjutada konkurentsi ja seetõttu tuleb seda ka vastavalt põhjalikult uurida.

11.

Koondumisasjade üleandmisel tuleks võtta arvesse ainukontrolli põhimõttele omaseid eeliseid, mis on ühinemismääruse (15) oluline osa. Ainukontrolli põhimõte on kasulik nii konkurentiasutustele kui ka ettevõtjatele. Kui koondumisasja uurimisega tegeleb ainult üks konkurentsiasutus, siis üldjuhul on haldustõhusus suurem, sest välditakse otsuste täitmiseks kasutatavate meetmete dubleerimist ja killustatust ning välditakse segadust, mis võib kaasneda juhul, kui asjaga tegeleb (uurimine, hindamine ja võimalikud parandusmeetmed) mitu asutust. Tavaliselt on see kasulik ettevõtjatele, eriti ühinevatele ettevõtjatele, vähendades kulusid ja koormust, mis kaasnevad mitmekordse teatamiskohustusega, ning vältides sama tehingu kohta antavaid vastuolulisi otsuseid, mis võivad kaasneda juhul, kui erinevad konkurentsiasutused teevad oma konkurentsiseaduste alusel konkureerivaid hindamisi.

12.

Seepärast tuleks võimaluse korral (16) vältida koondumisasjade killustamist üleandmise teel, välja arvatud juhul, kui mitu asutust suudavad koos paremini tagada tõhusa konkurentsi kaitsmise kõikidel turgudel, mida selline koondumine mõjutab. Kui vastavalt artikli 4 lõikele 4 ja artiklile 9 on võimalik osaline üleandmine, siis tavaliselt on kohane, et kogu koondumisasja (või vähemalt kõikide sellega seotud osade) uurimisega tegeleb üks asutus (17).

13.

Samuti on õiguskindluse puhul oluline, et võetaks arvesse pädevust konkreetses asjas ja seda kõikide asjaomaste poolte seisukohast (18). Seega tuleks üldjuhul üleandmist kasutada vaid juhul, kui “algse pädevuse” muutmiseks on konkreetse koondumisasja puhul mõjuv põhjus, eriti pärast teatamist tehtava üleandmise puhul. Samamoodi tuleks vältida, nii palju kui võimalik, koondumisasja üleandmist pärast koondumisest teatamist juhul, kui seda on juba tehtud enne seda (19).

14.

Õiguskindluse juures on ka oluline, et üleandmise puhul võetaks arvesse juriidilisi kriteeriume, ja eriti – lühikeste tähtaegadega – eelteatamise ajal. Seega peaksid üleandmised enne teatamist piirduma koondumisasjadega, mille puhul on algusest peale suhteliselt kerge määratleda geograafilise turu ulatus ja/või koondumise võimalik mõju konkurentsile, et teha selliste taotluste suhtes kiire otsus.

15.

Eelteatamisega üleandmise menetlus algatatakse poolte põhjendatud ettepaneku esitamisega koondumise kohta. Kui kaalutakse sellise taotluse esitamist, siis tuleb osalistel kõigepealt kontrollida, kas ühinemismääruses sätestatud asjaomased juriidilised nõuded on täidetud ja ning kas eelteatamisega üleandmine on kooskõlas eespool nimetatud juhtpõhimõtetega.

16.

Vastavalt artikli 4 lõikele 4 võib komisjon koondumisasja anda üle ühele või mitmele liikmesriigile, kui on täidetud kaks juriidilist nõuet:

17.

Esimese kriteeriumi puhul peavad taotluse esitanud pooled tõestama, et tehing võib oluliselt mõjutada konkreetse liikmesriigi turul konkurentsi ja seetõttu tuleb seda põhjalikult uurida. Need märgid võivad olla vaid esialgsed ja need ei piira uurimise tulemusi. Pooled ei pea tõestama konkurentsi kahjustava mõju olemasolu (20), kuid nad peaksid tooma välja mõned näitajad, mis üldjuhul viitavad võimalikule tehinguga kaasnevale mõjule (21).

18.

Teise kriteeriumi puhul peavad taotluse esitavad pooled tõestama, et geograafiline/ turg, mida mõjutab kõnealune tehing lõikes 17 kirjeldatud viisil, on riigi või piirkondliku ulatusega (22).

19.

Lisaks juriidiliste nõuete kontrollimisele, et prognoosida niipalju kui võimalik üleandmise taotluse võimalikke tulemusi, peaksid taotluse esitanud ühinevad pooled kaaluma, kas üleandmise taotlemine on üldse asjakohane. See hõlmab eespool (lõigetes 8–14) nimetatud juhtpõhimõtete kohaldamise läbivaatamist ning eelkõige kaalumist, kas konkurentsiasutus või -asutused, kellele koondumisasja üleandmist taotletakse, on kõnealuse asja uurimiseks kõige pädevamad. Seega peaks enne uurima, missuguses geograafilises piirkonnas mõjutaks koondumine konkurentsi ning kui pädev siseriiklik konkurentsiasutus (SKA) tehingu uurimiseks on.

20.

Selliste ühenduse seisukohalt oluliste koondumiste uurimine, mis mõjutaks konkurentsi ühe riigi või piirkonna turul, ning mille mõjud piirduksid või mille peamine majanduslik mõju piirduks ühe liikmesriigi turuga (23), sobivad kõige paremini asjaomasele liikmesriigile üleandmiseks. Seda põhimõtet kohaldatakse eelkõige juhtudel, kui koondumine mõjutaks konkurentsi konkreetse turu tunnustega turul, mis ei moodusta ühisturu olulist osa. Asja üleandmisel vaid ühele liikmesriigile säilitatakse ka ainukontrolli eelised.

21.

Sellise tehingu puhul, mis mõjutab konkurentsi siseriiklikul turul, kuid võib tuua kaasa ka olulisi piiriüleseid muutusi (nt koondumise mõjud ühel geograafilised turul võivad oluliselt mõjutada teiste liikmesriikide geograafilisi turge või võib koondumine tuua kaasa turule ligipääsu piiramise ja seetõttu ühisturu killustatuse) (24), sõltub tehingu üleandmise asjakohasus sellega seotud konkreetsetest asjaoludest. Et nii komisjonil kui ka liikmesriigil oleksid vajalikud oskused ja teadmised või oleks neil võrdsed võimalused uurimise läbiviimiseks, peaks jätma olulise vabaduse otsustamiseks, kas sellist koondumisasja anda üle või mitte.

22.

Kas ühenduse seisukohalt olulisi koondumisi, mis mõjutaks konkurentsi mitme riigi või piirkonna turgudel, on asjakohane anda üle liikmesriigile või mitte, sõltub iga tehinguga seotud konkreetsetest teguritest nagu nt siseriiklike turgude arv, mida koondumine oluliselt mõjutaks, väljavaated võimalike probleemide lahendamiseks proportsionaalsete parandusmeetmetega, mis ei ole vastuolulised, ning asja uurimiseks vajalik töömaht. Juhul, kui koondumisasi mõjutab konkurentsi mitmes liikmesriigis ja see nõuab kooskõlastatud uurimist ja parandusmeetmeid, tuleks eelistada kogu kõnealuse asja suhtes komisjoni pädevust (25). Teisest küljest võib olla üleandmiseks asjakohane tehing, mis põhjustab konkurentsiprobleeme vaatamata sellele, et see hõlmab vaid siseriiklikku turgu, enam kui ühes liikmesriigis, kuid ei nõua kooskõlastatud uurimise ega/või parandusmeetmete rakendamist. Piiratud arvu juhtumite (26) puhul on komisjon olnud seisukohal, et koondumisasja üleandmine on olnud asjakohane mitmele liikmesriigile ja seda oluliste konkurentsialaste erinevuste tõttu, mis iseloomustavad asjaomaste liikmesriikide turgusid. Kui sellistel juhtudel võivad uurimise killustatuse tõttu ühinevad pooled jääda ilma ainukontrolli eelistest, siis ei pea selline seisukoht niivõrd paika eelteatamise etapis, sest üleandmismenetlus algatatakse ühinevate poolte vabatahtliku taotluse alusel.

23.

Samuti tuleks niipalju kui võimalik uurida kas SKA-l, kellele asja üleandmist kaalutakse, on asjaga seotud kohalike turgude uurimiseks vajalikud oskused ja teadmised (27) või kas kõnealune asutus uurib või hakkab uurima asjaomase sektoriga seotud muid tehinguid (28).

24.

Artikli 4 lõikes 5 on sätestatud ainult kaks juriidilist nõuet, mis peavad olema täidetud, et tehingu pooled võiksid taotleda asja üleandmist komisjonile: tegemist peab olema koondumisega ühinemismääruse artikli 3 tähenduses ning koondumist peab olema võimalik vaadata läbi vähemalt kolme liikmesriigi siseriikliku konkurentsiseaduse alusel. (Vt samuti lõike 65 ja järgmised ning 70 ja järgmised).

25.

Lisaks juriidiliste nõuete kontrollimisele, et prognoosida niipalju kui võimalik üleandmise taotluse võimalikke tulemusi, peaksid taotluse esitanud ühinevad pooled kaaluma, kas üleandmise taotlemine on üldse asjakohane. See hõlmab eespool nimetatud juhtpõhimõtete kohaldamise läbivaatamist ning eelkõige kaalumist, kas komisjon on kõnealuse koondumisasja uurimiseks kõige pädevam.

26.

Ühinemismääruse põhjenduses 16 on selgelt öeldud, et taotlused teatamiseelseks komisjonile üleandmiseks oleksid eriti asjakohased juhtudel, kus koondumine mõjutaks konkurentsi enam kui ühe liikmesriigi territooriumil. Seepärast tuleks eriti uurida territooriume, kus tehing mõjutaks mingil viisil konkurentsi, ja seda, kas komisjon on kõige pädevam kõnealust asja uurima.

27.

Eriti tuleb hinnata, kas koondumisasi on tõepoolest piiriülese iseloomuga, võttes muuhulgas arvesse selle võimalikku mõju konkurentsile ja sellise mõju parandamiseks vajalikke uurimise ja täidesaatvaid volitusi. Seega tuleks eriti hoolikalt kaaluda, kas ja kui suur võib olla kõnealuse tehingu mõju konkurentsile vähemalt ühel asjaomasel turul. Igal juhul võivad olla märgid võimaliku mõju kohta vaid esialgsed (29) ja ei piira edasisi uurimise tulemusi. Samuti ei pea pooled tõestama, et koondumise mõjud võivad olla konkurentsi kahjustavad.

28.

Kõige kohasem on komisjonile üle anda sellised koondumisasjad, mis võivad mõjutada konkurentsi enam kui ühe liikmesriigi geograafilistel turgudel (30), või kus mõjutatud turud ületavad ühe liikmesriigi territooriumi ning kus koondumisega kaasnev peamine majanduslik mõju on seotud selliste turgudega. Sellised juhtumid, kus konkurentsi dünaamika väljub ühe liikmesriigi territooriumi piiridest, ning mida tuleb seega uurida mitmes riigis ja nende suhtes peavad olema ka asjakohaseid täidesaatvad volitused, on kõige sobilikumad komisjonile uurimiseks üle anda.

29.

Komisjonil on paremad võimalused tehingute uurimiseks (sealhulgas uurimine, hindamine ja võimalikud parandusmeetmed), mis mõjutavad konkurentsi mitme riigi või piirkonna turgudel, mis asuvad erinevates liikmesriikides (31). Tõenäoliselt on komisjonil sellistel koondumisasjade puhul uurimise läbiviimiseks paremad võimalused, sest on soovitav, et uurimine oleks erinevate riikide jaoks ühtne ja tõhus; et kasutaks asjakohaseid uurimisvolitusi ning et võimalike konkurentsiprobleemide tekkimisel kohaldataks asjaomaseid parandusmeetmeid.

30.

Sarnaselt eespool nimetatud artikli 4 lõikega 4 sõltub üleandmise sobilikkus sellise tehingu puhul, mis mõjutab oluliselt konkurentsi siseriiklikul turul, kuid võib tuua kaasa ka piiriüleseid muutusi, selle asjaga seotud konkreetsetest asjaoludest. Kuna nii komisjonil kui ka liikmesriigil oleksid võrdsed võimalused uurimise läbiviimiseks, peaks sellise koondumisasja üleandmise kohta jätma ulatusliku otsustusvabaduse.

31.

Samuti tuleks kaaluda niipalju kui võimalik, kas komisjonil on olemas kõik vajalikud oskused ja teadmised tehingu asjakohaseks uurimiseks, arvestades eelkõige selliseid tegureid nagu eriteadmised või eelnev kogemus asjaomases sektoris. Mida suurem on tõenäosus, et koondumine mõjutab konkurentsi väljaspool asjaomast liikmesriiki, seda suurem on tõenäosus, et komisjonil on olemas paremad võimalused uurimise läbiviimiseks, eelkõige tänu oma uurimise ja täidesaatvatele volitustele.

32.

Lõpuks võivad koondumises osalejad viidata sellele, et vaatamata selgele mõju puudumisele konkurentsile on olemas mõjuvad põhjused asja komisjonile uurimiseks andmiseks, võttes eelkõige arvesse selliseid tegureid nagu mitmekordsete liikmesriikide teatamistega seotud kulud ja viivitused (32).

33.

Artiklis 9 on sätestatud liikmesriigile, kes soovib taotleda juhtumi üleandmist pärast sellest komisjonile teatamist, kaks võimalust. Vastavalt artikli 9 lõike 2 punktid a ja b.

34.

Et juhtumit saaks liikmesriigile või—riikidele anda üle vastavalt artikli 9 lõike 2 punktile a, peavad olema täidetud järgmised tingimused:

35.

Esimese kriteeriumi puhul peab taotluse esitanud liikmesriik tõestama, et esialgse analüüsi põhjal on alust väita, et on olemas reaalne oht koondumise kahjustava olulise mõju kohta konkurentsile ning seetõttu vajab see põhjalikku uurimist. Sellised esialgsed märgid võivad olla esimesteks tõestuselementideks konkurentsi kahjustava mõju kohta, kuid need ei piira lõpliku uurimise tulemusi.

36.

Teise kriteeriumi puhul peab liikmesriik tõestama, et geograafilised turud, mida mõjutab tehing lõikes 35 kirjeldatud viisil, on riigi või piirkondliku ulatusega (33).

37.

Lisaks juriidiliste nõuete kontrollimisele tuleks juhtumi üleandmise asjakohasuse hindamisel võtta arvesse ka muid tegureid. See hõlmab eespool nimetatud juhtpõhimõtete kohaldamise uurimist ning eelkõige selle uurimist, kas konkurentsiasutusel või – asutustel, kes taotlevad asja üleandmist, on parimad võimalused kõnealuse koondumisasja uurimiseks. Seega peaks enne uurima, missuguses geograafilises piirkonnas mõjutaks koondumine konkurentsi ning kui pädev SKA asja uurimiseks on. (Vt eespool lõikeid 19–23)

38.

Et koondumisasja liikmesriigile või –riikidele vastavalt artikli 9 lõike 2 punktile b üle anda, peavad olema täidetud järgmised juriidilised nõuded:

39.

Esimese kriteeriumi puhul peab taotluse esitanud liikmesriik tõestama, et esialgse analüüsi põhjal mõjutab koondumine konkurentsi turul. Esialgsed näitajad võivad olla esimesteks tõestuselementideks võimaliku kahjuliku mõju kohta, kuid need ei mõjuta lõplikku uurimist.

40.

Teise kriteeriumi puhul peab taotluse esitanud liikmesriik tõestama mitte ainult seda, et turg, kus konkurentsi lõikes 38 toodud viisil mõjutatakse moodustab liikmesriigis konkreetse turu, vaid ka seda, et kõnealune turg ei moodusta olulist osa ühisturust. Seejuures ilmneb varasemale praktikale ja kohtulahenditele (34) tuginedes, et sellised olukorrad piirduvad tavaliselt liikmesriigisiseste kitsa geograafilise ulatusega turgudega.

41.

Kui need tingimused on täidetud, on komisjon kohustatud koondumisasja üle andma.

42.

Et vähemalt üks liikmesriik võiks vastavalt artiklile 22 komisjonile taotluse esitada, peavad olema täidetud kaks juriidilist nõuet:

43.

Esimese kriteeriumi puhul vastab koondumine antud tingimustele sel määral, kuivõrd ta võib selgelt mõjutada liikmesriikide vahelise kaubanduse struktuuri (35).

44.

Teise kriteeriumi puhul peab/peavad liikmesriik/liikmesriigid vastavalt artikli 9 lõike 2 punktile a näitama, et esialgse analüüsi alusel ähvardab koondumine oluliselt mõjutada konkurentsi ning vajab seega hoolikat läbivaatamist. Esialgsed näitajad võivad olla esimesteks tõestuselementideks võimaliku kahjuliku mõju kohta, kuid need ei mõjuta lõplikku uurimist.

45.

Kuna teatamisjärgsed koondumisasjade üleandmised komisjonile võivad kaasa tuua lisakulutusi ja viivitusi ühinevatele ettevõtjatele, tuleks neid üldjuhul piirata juhtumitega, mis kujutavad endast tõelist ohtu liikmesriikide vahelisele konkurentsile ja kaubandusele ning kui tundub, et nende käsitlemine on kõige tulemuslikum ühenduse tasandil (36). Vastavalt artiklile 22 komisjonile taotluse esitamiseks on sobivaimad järgnevad juhtumid:

46.

Ühinemismäärusega nähakse ette üleandmissüsteemi toimimise asjakohased õiguslikud eeskirjad. Artikli 4 lõigete 4 ja 5 ning artiklite 9 ja 22 eeskirjades sätestatakse üksikasjalikult erinevad vajalikud meetmed juhtumi suunamiseks komisjoni pädevusest liikmesriikide pädevusse ja vastupidi.

47.

Kõikide nelja asjakohase sättega kehtestatakse iseseisev mehhanism teatud liiki koondumisasjade üleandmiseks. Neid sätteid võib liigitada järgmiselt:

48.

Käesoleva teatise I lisas toodud skeemid esitavad graafiliselt artikli 4 lõigetega 4 ja 5 ning artiklitega 9 ja 22 sätestatud üleandmismehhanismi erinevaid toiminguid.

49.

Koondumisasja üleandmist enne koondumisest teatamist võivad taotleda ainult asjaomased ettevõtjad (37). Asjaomased ettevõtjad peavad kontrollima, kas koondumine vastab artikli 4 lõikes 4 määratletud kriteeriumidele (koondumine on ühenduse seisukohalt oluline, kuid võib oluliselt mõjutada konkurentsi liikmesriigis asuval turul) või artikli 4 lõikes 5 määratletud kriteeriumidele (koondumine ei ole ühenduse seisukohalt oluline, aga seda võib läbi vaadata vähemalt kolme liikmesriigi siseriiklike konkurentsiseaduste alusel). Asjaomased ettevõtjad võivad seejärel otsustada esitada komisjonile põhjendatud ettepaneku (vorm RS) asja üleandmise kohta komisjoni pädevusse või komisjoni pädevusest ülevõtmise kohta. Komisjon edastab selle ettepaneku viivitamata kõigile liikmesriikidele. Menetluse ülejäänud osa on artikli 4 lõikes 4 ja artikli 4 lõikes 5 erinev.

50.

Vastavalt artikli 9 lõikele 2 ja artikli 22 lõikele 1 algatavad koondumisasjade üleandmisi pärast koondumisest teatamist liikmesriigid kas omal algatusel või järgides komisjoni üleskutset lähtuvalt artikli 9 lõikest 2 ja artikli 22 lõikest 5. Menetlused on erinevad sõltuvalt sellest, kas tegemist on koondumisasja ülevõtmisega komisjonilt või üleandmisega komisjonile.

51.

Teatise järgmine osa keskendub süsteemi üksikasjadele, eesmärgiga anda täpsemaid juhiseid ettevõtjatele, kes plaanivad üleandmistaotluse esitamist enne koondumisest teatamist, või ettevõtjatele, kes osalevad tehingus, mis võidakse üle anda pärast koondumisest teatamist.

52.

Teatise käesolev osa annab juhiseid ühinemismääruse artikli 4 lõikes 4, artikli 4 lõikes 5 ja artiklites 9 ja 22 sätestatud üleandmissüsteemi toimimise teatud aspektide kohta.

53.

Ühinemismääruse artikli 19 lõikes 2 on sätestatud, et komisjon kohaldab ühinemismääruses sätestatud menetlusi tihedas ja pidevas koostöös liikmesriikide pädevate asutustega (SKAKoostöö ja dialoog komisjoni ja SKAde ja SKAde endi vahel on eriliselt oluline koondumisasjade puhul, mille suhtes kehtib ühinemismäärusega sätestatud üleandmissüsteem.

54.

Vastavalt ühinemismääruse põhjendusele 14 peaksid komisjon ja SKAd moodustama ühise ametivõimude võrgustiku, rakendades tihedas koostöös oma vastavat pädevust, kasutades tõhusat teavitamis- ja konsulteerimiskorda, et tagada asja arutamine kõige pädevamas asutuses, pidades silmas subsidiaarsuse põhimõtet ning vajadust vältida, niipalju kui võimalik, konkreetsest koondumisest mitmekordselt teatamist.

55.

Võrgustik peaks kindlustama koondumisasjade tulemusliku üleandmise vastavalt eespool II osas kirjeldatud põhimõtetele. See hõlmab kaasaaitamist koondusmisasja teatamiseelse üleandmise mehhanismi tõrgeteta toimimisele ja loob süsteemi, kus potentsiaalsed taotlused koondumisasja üleandmiseks pärast koondumisest teatamist saavad prognoositavuse piires teatavaks niipea kui võimalik (46).

56.

Vastavalt artikli 4 lõikele 4 ja artikli 4 lõikele 5 edastab komisjon “viivitamatult” asjaosaliste ettevõtjate põhjendatud taotlused (47). Komisjon püüab edastada sellised dokumendid ühe tööpäeva jooksul pärast nende saamist või väljastamist. Võrgustikusiseselt vahetatakse teavet sõltuvalt asjaoludest mitmesugusel viisil: e-posti, posti, kulleri, faksi või telefoni teel. Tuleb märkida, et tundliku või konfidentsiaalse teabe vahetamiseks kasutavad kontaktisikud turvalist e-posti või muid turvalisi sidevahendeid.

57.

Kõik võrgustiku liikmed, sealhulgas komisjon ja kõik liikmesriikide pädevad asutused, nende ametnikud, teenistujad ja teised kõnealuste asutuste järelevalve all töötavad isikud ning liikmesriikide muude asutuste ametnikud ja avalikud teenistujad, on vastavalt ühinemismääruse artiklile 17 seotud ametisaladuse hoidmise kohustusega. Nad ei avalda ühinemismääruse kohaldamise tulemusena saadud mitteavalikku teavet muidu, kui teabe edastanud füüsilise või juriidilise isiku nõusolekul.

58.

Võrgustikusisene konsulteerimine ja teabevahetus on seotud riigiasutustega ega muuda ühenduse või siseriiklikust õigusest tulenevates äriühingute õigustes ja kohustustes. Iga konkurentsiasutus vastutab täielikult tema menetluses oleva juhtumi nõuetekohase menetlemise tagamise eest.

59.

Et tagada üleandmissüsteemi tõrgeteta ja kiire toimimine, on väga oluline, et koondumist taotlevad pooled esitaksid vajaduse korral alati õigeaegselt ja tõhusaimal viisil täieliku ja täpse teabe. Juriidilised nõuded esitatava teabe kohta ja ebaõige, mittetäieliku või eksitava teabe esitamise tagajärjed on sätestatud ühinemismääruses, ühinemismääruse rakenduseeskirjade määruses (EÜ) nr 802/2004 ja vormis RS (48).

60.

Vormis RS on sätestatud, et kogu põhjendatud ettepanekus edastatav teave peab olema täpne ja täielik. Kui osapooled esitavad ebaõige või mittetäieliku teabe, on komisjoni pädevuses võtta vastu otsus vastavalt ühinemismääruse artikli 6 lõike 1 punktile a (kui uurimise käigus ilmneb, et pole suudetud täita artikli 4 lõike 5 tingimusi) või tühistada pärast artikli 4 lõike 5 kohast üleandmist artikli 6 või 8 põhjal vastuvõetud otsused vastavalt ühinemismääruse artikli 6 lõike 3 punktile a või artikli 8 lõike 6 punktile a. Pärast artikli 6 lõike 1 punktile a vastava otsuse vastuvõtmist või pärast otsuse tühistamist kohaldatakse tehingu suhtes jälle siseriiklikku konkurentsiõigust. Kui artikli 4 lõikes 4 nimetatud ettepanek põhineb ebaõigel või mittetäielikul teabel, võib komisjon vastavalt artikli 4 lõikele 1 nõuda koondumisest teatamist. Lisaks on komisjoni pädevuses trahvide määramine vastavalt ühinemismääruse artikli 14 lõike 1 punktile a. Pooled peaksid olema teadlikud ka asjaolust, et kui koondumisasi on üle antud tuginedes vormis RS esitatud ebaõigele või mittetäielikule teabele, võivad komisjon ja/või liikmesriigid kaaluda sellisel ebaõigel või mittetäielikul teabel põhineva teatamiseelse üleandmise teatamisjärgse taas-üleandmise taotlemist (49).

61.

Vormil RS teavet esitades või üldiselt teatamiseelse üleandmise kohta taotlust tehes, ei ole ette nähtud ega vajalik, et asjaomased ettevõtted näitaks, et nende koondumine kahjustab konkurentsi (50). Siiski peavad nad andma võimalikult palju teavet, et selgelt näidata, kuidas koondumine vastab artikli 4 lõikega 4 ja artikli 4 lõikega 5 sätestatud asjakohastele juriidilistele nõuetele ning miks sobiks koondumisasjaga kõige paremini tegelema taotluses nimetatud konkurentsiasutus või asutused. Ühinemismääruses ei nõuta, et vormi RS esitamise asjaolu tuleks avaldada ja seda ei ole ka kavas. Seega võib teatamiseelse üleandmistaotluse aluseks olla avalikustamata tehing.

62.

Isegi kui vastavalt ühinemismääruse rakendusmäärusele (EÜ) nr 802/2004 komisjon võtab RS vorme vastu kõikides ametlikes ühenduse keeltes, soovitatakse asjaomastel kogu võrgustikule levitamiseks mõeldud teavet edastavatel ettevõtjatel tungivalt kasutada keelt, millest saaks aru kõik teabe adressaadid. See lihtsustab selliste taotluste menetlemist liikmesriikides. Peale selle, kui on tegemist taotlusega koondumisasja üleandmiseks liikmesriigi või liikmesriikide pädevusse, soovitatakse pooltel tungivalt lisada taotlusele koopia selle/nende liikmesriigi/riikide keeles, kellele taotlus on suunatud.

63.

Lisaks vormis RS määratletud juriidilistele nõuetele peavad asjaomased ettevõtjad olema nõudmisel valmis edastama lisateavet ning arutama koondumisasja komisjoni ja riiklike konkurentsiasutustega ausalt ja avameelselt, et võimaldada komisjonil ja riiklikel konkurentsiasutustel hinnata, kas kõnealune koondumine tuleks üle anda.

64.

Toetatakse mitteametlikke kontakte ühelt poolt osapoolte vahel, et kaaluda teatamiseelse üleandmistaotluse esitamist, ja teiselt poolt komisjoni ja liikmesriikide vahel, isegi pärast vormi RS esitamist. Komisjon tahab pakkuda mitteametlikke eeljuhiseid ettevõtjatele, kes soovivad vastavalt ühinemismääruse artikli 4 lõikele 4 ja artikli 4 lõikele 5 kasutada teatamiseelse üleandmise süsteemi (51).

65.

Vastavalt artikli 4 lõikele 5 ja artiklile 22 võib üle anda ainult selliseid koondumisasju, mis hõlmavad koondumisi ühinemismääruse artikli 3 tähenduses. Vastavalt artikli 4 lõikele 4 ja artiklile 9 võib üle anda ainult koondumisasju, mis kuuluvad asjaomaste siseriiklike koonduvaid ettevõtteid kontrollivate konkurentsiseaduste kohaldamisalasse (52).

66.

Ühinemismääruse artikli 4 lõikele 4 ja artikli 4 lõikele 5 vastavad teatamiseelsed üleandmistaotlused peavad puudutama koondumisi, mille kavad on piisavalt konkreetsed. Sellega seoses peab eksisteerima vähemalt asjaomaste ettevõtjate heauskne kavatsus koonduda või, avaliku pakkumise puhul, avalik teave vastava avaliku pakkumise korraldamise kava kohta (53).

67.

Artikli 4 lõiget 4 ja artikli 4 lõiget 5 kohaldatakse ainult enne koondumisest teatamist.

68.

Artikli 4 lõikes 4 sätestatakse, et “enne koondumisest teatamist lõike 1 tähenduses” võivad asjaomased ettevõtjad esitada komisjonile põhjendatud ettepaneku vormis üleandmistaotluse (vorm RS). See tähendab, et taotluse võib esitada vaid juhul, kui artikli 4 lõike 1 kohast vormi CO esitatud ei ole.

69.

Samuti sätestatakse artikli 4 lõikes 5, et taotluse võib esitada “enne pädevatele [siseriiklikele] asutustele teatamist”. See tähendab, et antud sätte kohaldamiseks ei pea koondumisest olema ametlikult teatatud ühelegi liikmesriigi asjaomasele ametiasutusele. Ametlik teatamine ükskõik kus ühenduses välistab asjaomaste ettevõtjate jaoks artikli 4 lõike 5 mehhanismi käivitamise. Komisjoni arvates ei tohiks tehingust siseriiklikul tasemel mitte-teavitamist artikli 4 lõike 5 kohase hõljumisaja jooksul karistada.

70.

Artikli 4 lõige 5 võimaldab asjaomastel ettevõtjatel taotleda sellise koondumisasja teatamiseelset üleandmist, mis ei ole ühenduse seisukohalt oluline ning mida “võib läbi vaadata vähemalt kolme liikmesriigi siseriiklike konkurentsiseaduste alusel”.

71.

Väljendi “mida võib läbi vaadata” ehk “läbivaadatav” all tuleks mõista koondumisasja, mis kuulub liikmesriigi pädevusse tema siseriikliku koondumisi käsitleva konkurentsiseaduse kohaselt. Koondumisest teatamine ei pea olema kohustuslik, st et siseriiklik õigus ei pea nõudma koondumisest teatamist (54).

72.

Vastavalt artikli 4 lõike 5 kolmandale ja neljandale lõigule ei anta asja üle juhul, kui vähemalt üks liikmesriik, “kes on oma siseriikliku konkurentsiõiguse alusel pädev koondumise läbivaatamiseks”, on väljendanud vastuseisu. “Pädev” liikmesriik on liikmesriik, kus koondumisasi on läbivaadatav ja kellel on seega pädevus oma konkurentsiõiguse alusel koondumist läbi vaadata.

73.

Vormi RS koopia saadetakse kõigile liikmesriikidele, mitte ainult nendele, kes on “pädevad” asja läbi vaatama, kuid artikli 4 lõike 5 kolmanda ja neljanda lõigu sätted kehtivad ainult “pädevate” liikmesriikide kohta. Vastavalt artikli 4 lõike 5 kolmandale lõigule võib “pädev” liikmesriik 15 tööpäeva jooksul alates põhjendatud ettepaneku kättesaamisest teatada, kas ta on asja üleandmise taotlusega nõus. Kui nad kõik nõus on, loetakse koondumine vastavalt artikli 4 lõike 5 viiendale lõigule ühenduse seisukohalt oluliseks. Seevastu, kui vastavalt artikli 4 lõike 5 neljandale lõigule vähemalt üks “pädev” liikmesriik väljendab vastuseisu, ei võeta koondumisasja üle ühegi liikmesriigi pädevusest.

74.

Eelkirjeldatud mehhanismi arvesse võttes on artikli 4 lõike 5 tõrgeteta toimimiseks äärmiselt oluline, et kõik liikmesriigid, kus koondumisasja läbi vaadatakse ja kes on seega “pädevad” asja läbi vaatama, nõuetekohaselt kindlaks määrataks. Seetõttu nõuab vorm RS, et asjaomased ettevõtjad edastaksid piisavat teavet, et iga üksik liikmesriik saaks määrata, kas ta on või ei ole pädev koondumisasja oma siseriikliku konkurentsiõiguse alusel läbi vaatama.

75.

Kui vorm RS on täidetud nõuetekohaselt, ei tohiks raskusi tekkida. Asjaomased ettevõtjad on nõuetekohaselt kindlaks määranud kõik liikmesriigid, kes on pädevad asja läbi vaatama. Raskusi võib tekkida olukorras, kus asjaomased ettevõtjad ei ole vormi RS nõuetekohaselt täitnud, või juhul, kui ei suudeta jõuda kokkuleppele, missugused liikmesriigid on “pädevad” koondumisasja üle vaatama.

76.

Kui 15 tööpäeva pikkune ajavahemik on möödunud ja vastuseisu avaldatud ei ole, loetakse üleandmine kehtivaks. See kindlustab komisjoni ühinemismääruse artiklite 6 ja 8 kohaselt vastuvõetud otsuste kehtivuse pärast koondumisasja üleandmist vastavalt artikli 4 lõikele 5.

77.

See ei tähenda siiski, et asjaomased ettevõtjad võiksid süsteemi kuritarvitada, edastades vormil RS hooletuse tõttu või tahtlikult ebaõiget teavet, sealhulgas selle kohta, kas koondumisasi tuleks üle vaadata liikmesriikides. Nagu punktis 60 märgitud, võib komisjon võtta meetmeid olukorra parandamiseks ja takistada selliseid rikkumisi. Asjaomased ettevõtjad peaksid olema teadlikud, et juhul, kui üleandmine on toimunud ebaõige või mittetäieliku teabe alusel, võib liikmesriik, kes arvab, et ta on pädev koondumisasjaga tegelema, kuid kellel polnud ebaõige teabe esitamise tõttu võimalust üleandmist takistada, nõuda üleandmist pärast koondumisest teatamist.

78.

Vastavalt artikli 4 lõikele 4 (neljas lõik), artikli 4 lõikele 5 (neljas lõik), artikli 9 lõikele 1 ja artikli 22 lõikele 3 (teine lõik) on komisjon kohustatud teatama kõigile liikmesriikidele ja asjaomastele ettevõtjatele oma nimetatud sätetest tulenevatest otsustest koondumisasjade üleandmise kohta.

79.

Teave edastatakse asjaomastele ettevõtjatele kirja teel (või artikli 9 lõikest 1 ja artikli 22 lõikest 3 tulenevate otsuste puhul asjaomastele liikmesriikidele kirja teel). Kõik liikmesriigid saavad kirja koopia.

80.

Asjaomaste otsuste avaldamist Euroopa Liidu Teatajas ei nõuta (55). Siiski tutvustab komisjon konfidentsiaalsusnõudeid arvesse võttes selliseid otsuseid piisavalt konkurentsi peadirektoraadi veebisaidil.

81.

Artikli 9 lõikega 6 sätestatakse, et kui komisjon annab koondumisasja vastavalt artikli 4 lõikele 4 või artikli 9 lõikele 3 üle liikmesriigile, peab asjaomane SKA tegelema juhtumiga “niipea kui võimalik”. Järelikult peab asjaomane pädev asutus menetlema juhtumit siseriiklikust õigusest tulenevalt nii kiiresti kui võimalik.

82.

Lisaks sätestatakse artikli 9 lõikega 6, et liikmesriigi pädev asutus teavitab asjaomaseid ettevõtjaid “esialgse konkurentsianalüüsi tulemustest” ning “edasistest meetmetest”, kui neid on, 45 tööpäeva jooksul alates komisjoni poolsest üleandmisest või pärast siseriikliku koondumise teate kättesaamisest, kui seda nõutakse. Järelikult peaks 45 tööpäeva pärast üleandmist või koondumisest teatamist olema ühinevatel pooltel piisavalt teavet, et võimaldada mõista, millised võivad olla pädeva asutuse arvates esialgsed konkurentsiprobleemid ning saada teavet uurimise võimaliku ulatuse ja kestuse kohta. Asjaomane liikmesriik võib selle tähtaja edasi lükata ainult erandkorras, kui asjaomased ettevõtjad ei ole talle esitanud siseriikliku konkurentsiõigusega ettenähtud vajalikku teavet.

83.

Käesolev teatis tuleb perioodiliselt üle vaadata, eriti pärast muutusi ühinemismääruse üleandmissätetes. Sellega seoses tuleks märkida, et vastavalt ühinemismääruse artikli 4 lõikele 6 peab komisjon esitama nõukogule 1. juuliks 2009 aruande artikli 4 lõike 4 ja artikli 4 lõike 5 kohaste teatamiseelsete üleandmissätete toimimise kohta.

84.

Käesolev teatis ei piira kohaldatava asutamislepingu ja esimese astme kohtu ja Euroopa Kohtu õigusnormide tõlgendamist.