Accept Refuse

EUR-Lex Access to European Union law

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 52009IP0328

Nanomaterjalid Euroopa Parlamendi 24. aprilli 2009 . aasta resolutsioon nanomaterjalidega seotud regulatiivsete aspektide kohta (2008/2208(INI))

OJ C 184E , 8.7.2010, p. 82–89 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

8.7.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 184/82


Reede, 24. aprilli 2009
Nanomaterjalid

P6_TA(2009)0328

Euroopa Parlamendi 24. aprilli 2009. aasta resolutsioon nanomaterjalidega seotud regulatiivsete aspektide kohta (2008/2208(INI))

2010/C 184 E/18

Euroopa Parlament,

võttes arvesse komisjoni 17. juuni 2008. aasta teatist „Nanomaterjalidega seotud regulatiivsed aspektid” (KOM(2008)0366) ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (SEK(2008)2036);

võttes arvesse komisjoni 12. mai 2004. aasta teatist „Euroopa nanotehnoloogia strateegia suunas” (KOM(2004)0338);

võttes arvesse komisjoni 7. juuni 2005. aasta teatist „Nanoteadused ja nanotehnoloogiad: Euroopa tegevuskava 2005–2009” (KOM(2005)0243) („tegevuskava”) ja oma 28. septembri 2006. aasta resolutsiooni (1) tegevuskava kohta;

võttes arvesse komisjoni 6. septembri 2007. aasta teatist „Nanoteadused ja nanotehnoloogiad: Euroopa tegevuskava 2005–2009. Esimene rakendusaruanne 2005–2007” (KOM(2007)0505);

võttes arvesse tekkivate ja hiljuti avastatud terviseriskide teaduskomitee (SCENIHR) arvamusi nanomaterjalide mõistete ja riskihinnangu kohta (2);

võttes arvesse tarbekaupade teaduskomitee arvamust nanomaterjalide ohutuse kohta kosmeetikas (3);

võttes arvesse komisjoni soovitust vastutustundliku käitumise koodeksi kohta nanoteaduse ja -tehnoloogia alaste uuringute tegemisel (KOM(2008)0424) („käitumiskoodeks”);

võttes arvesse teaduse ja uute tehnoloogiate eetika Euroopa töörühma Euroopa Komisjonile esitatud arvamust nanomeditsiini eetiliste aspektide kohta (4);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) (5);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiivi 98/8/EÜ biotsiidide turuleviimise kohta (6);

võttes arvesse nõukogu 12. juuni 1989. aasta direktiivi 89/391/EMÜ töötajate töötervishoiu ja tööohutuse parandamist soodustavate meetmete kehtestamise kohta (7) ning selle tütardirektiive;

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. detsembri 2001. aasta direktiivi 2001/95/EÜ üldise tooteohutuse kohta (8), aga ka konkreetseid tooteid käsitlevaid õigusakte, eriti nõukogu 27. juuli 1976. aasta direktiivi 76/768/EMÜ liikmesriikides kosmeetikatoodete kohta vastuvõetud õigusaktide ühtlustamise kohta (9);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrust (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (10), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1333/2008 toidu lisaainete kohta (11), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivi 2000/13/EÜ toiduainete märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (12), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määrust (EÜ) nr 1830/2003, milles käsitletakse geneetiliselt muundatud organismide jälgitavust ja märgistamist ning geneetiliselt muundatud organismidest valmistatud toiduainete ja sööda jälgitavust (13) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 1997. aasta määrust (EÜ) nr 258/97 uuendtoidu ja toidu uuendkoostisosade kohta (14);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist ning millega muudetakse direktiive 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ ja tunnistatakse need kehtetuks ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006 (15);

võttes arvesse ühenduse keskkonnaalaseid õigusakte, eriti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. jaanuari 2008. aasta direktiivi 2008/1/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta (16), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (17), ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiivi 2006/12/EÜ jäätmete kohta (18);

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/114/EÜ eksitava ja võrdleva reklaami kohta (19);

võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust (A6-0255/2009),

A.

arvestades, et nanomaterjalide ja nanotehnoloogiate (edaspidi „nanomaterjalid”) kasutamine tõotab tuua tarbijatele, patsientidele ja keskkonnale mitmesugust kasu lugematus arvus rakendustes, kuna nanomaterjalid võivad pakkuda erinevaid või uusi omadusi võrreldes sama aine või materjaliga tavapärases vormis;

B.

arvestades, et nanomaterjalidega seotud edusammud arvatakse oluliselt mõjutavat poliitilisi otsuseid rahvatervise, tööhõive, tööohutuse ja -tervishoiu, infoühiskonna, energia, transpordi, julgeoleku ja kosmose valdkonnas;

C.

arvestades, et hoolimata Euroopa nanotehnoloogia eristrateegia kasutuselevõtust ning sellele järgnenud umbes 3,5 miljardi euro eraldamisest Euroopa Ühenduse teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse seitsmendale raamprogrammile aastateks 2007–2013 nanoteaduste uuringute jaoks, jääb Euroopa Liit maha oma praegustest põhikonkurentidest – USAst, Jaapanist ja Lõuna-Koreast, kelle arvele langeb maailmas üle poole sellealastest investeeringutest ja kaks kolmandikku registreeritud patentidest;

D.

arvestades, et teisest küljest võivad nanomaterjalidega nende väiksuse tõttu kaasneda märkimisväärsed uued ohud, näiteks suurem reaktsioonivõime ja liikuvus, mis võib põhjustada suuremat toksilisust seoses piiramatu juurdepääsuga inimorganismile, millega võivad kaasneda paljuski erinevad inimeste ja teiste elusolendite füsioloogiat mõjutavad toimemehhanismid;

E.

arvestades, et nanomaterjalide ohutu arendamine võib aidata oluliselt parandada Euroopa Liidu majanduse konkurentsivõimet ja Lissaboni strateegia eesmärkide täitmist;

F.

arvestades, et praegusele arutelule nanomaterjalide üle on iseloomulik märkimisväärne teabe ja teadmiste puudus, mis põhjustab erimeelsusi alates juba mõistete tasandilt:

a)

suurusjärgu küsimus: kas määratleda ligikaudne suurusjärk (100 nm või alla selle) või suuruste vahemik (1 kuni 100 nm);

b)

uute/erinevate omaduste küsimus: kas nanomaterjalide mõiste määratlemisel lugeda nende mõõtmetest tulenevad teistsugused või uued omadused, sealhulgas osakeste arv, pinnastruktuur ja pindaktiivsus, omaette või lisakriteeriumiks;

c)

problemaatiliste omaduste küsimus: kas piiritleda nanomaterjalide mõiste teatavate omadustega (nt lahustumatus või püsivus) või mitte;

G.

arvestades, et praegu puudub ühtlustatud mõistete täielikult väljatöötatud kogum, kuid on juba olemas või väljatöötamisel mitmed rahvusvahelised standardid, mille põhjal nanomeetrilisus tähendab seda, et üks või mitu mõõdet on suurusjärgus 100 nm või alla selle, ning tihtipeale eristatakse:

nanoobjekte, milleks loetakse eristatavad materjaliosakesed, millel on üks, kaks või kolm nanomeetrilist välismõõdet, st et vastavad materjalid koosnevad väga väikeste mõõtmetega osakestest;

nanostruktuurseid materjale, milleks loetakse sisemise või pindmise nanostruktuuriga ehk väikesemõõtmeliste süvenditega materjalid;

H.

arvestades, et puudub selge teave nanomaterjalide tegeliku kasutuse kohta tarbekaupades, näiteks:

kui nimekate institutsioonide andmetel on praegu turul üle 800 tootjate poolt määratletud nanotehnoloogial põhineva tarbekauba, siis nendesamade tootjate liidud seavad need näitajad kahtluse alla ja peavad seda hinnangut liiga optimistlikuks, esitamata ise mingeid konkreetseid arve;

ettevõtted kasutavad küll meelsasti nanoargumenti, sest mõistel „nano” näib olevat positiivne turundusmõju, kuid on jäigalt vastu objektiivsetele märgistamisnõuetele;

I.

arvestades, et nanomaterjalide kasutamise kohta usaldusväärse teabe andmiseks on vajalikud selged nanomaterjalide kasutamisest teavitamise nõuded, tarbijale edastatav teave ning samuti direktiivi 2006/114/EÜ täielik jõustamine;

J.

arvestades, et nanotehnoloogia võimaliku kasu kirjeldamisel ennustatakse nanomaterjalide pea piiramatut kasutuselevõtmist tulevikus, kuid ei suudeta anda usaldusväärset teavet nende praeguse kasutamise kohta;

K.

arvestades, et praegu toimub suur debatt nanomaterjalide ohutuse hindamise võimalikkuse üle; arvestades, et Euroopa Liidu teaduskomiteed ja ametid viitavad suurtele puudujääkidele mitte üksnes alusandmetes, vaid isegi nende andmete hankimise meetodites; arvestades, et seetõttu on Euroopa Liidul vaja meie teadmistes esinevate lünkade kaotamiseks rohkem investeerida nanomaterjalide piisavasse hindamisse ning töötada koostöös oma ametite ja rahvusvaheliste partneritega võimalikult kiiresti välja hindamismeetodid ning ühtlustatud mõõtude asjakohane süsteem ja nomenklatuur;

L.

arvestades, et SCENIHR tegi mõne nanomaterjali puhul kindlaks konkreetsed terviseriskid ja toksilise mõju elusorganismidele; arvestades, et SCENIHR täheldas samuti, et üldiselt puuduvad kvaliteetsed andmed nii inimeste kui ka keskkonna nanomaterjalidega kokkupuutumise kohta, jõudes järeldusele, et nii kokkupuutumise hindamise kui ka ohtude kindlakstegemise metoodikat tuleb edasi arendada, valideerida ja standardida;

M.

arvestades, et seitsmenda raamprogrammi raames eraldatakse nanomaterjalidega seotud keskkonna-, tervise- ja ohutusküsimuste uuringuteks selgelt liiga vähe vahendeid; arvestades lisaks sellele, et nanomaterjalide ohutuse hindamise uurimisprojektide hindamiskriteeriumid on liiga piiravad (nt ei panda piisavalt rõhku uuenduslikkusele) ning seega ei edenda need piisavalt nanomaterjalide hindamise teaduslike meetodite kiiret väljatöötamist; arvestades, et on oluline eraldada piisavalt vahendeid teadusuuringutele nanomaterjalide ohutu väljatöötamise ja kasutamise kohta;

N.

arvestades, et teadmised tervisele ja keskkonnale avaldatava võimaliku mõju kohta jäävad selgelt maha turu arengu tempost, võttes arvesse nanomaterjalide valdkonna väga kiiret arengut, mistõttu tekib põhimõtteline küsimus, kas kehtivate õigusaktidega on võimalik käsitleda tekkivaid, nagu näiteks nanomaterjalidega seotud tehnoloogiaid „reaalajas”;

O.

arvestades, et kooskõlas ettevaatusprintsiibiga nõudis Euroopa Parlament oma 28. septembri 2006. aasta resolutsioonis nanoteaduste ja nanotehnoloogiate kohta raskesti lahustuvate või looduses mitte lagunevate nanoosakeste mõjude uurimist enne nende tootmisse võtmist ja turule laskmist;

P.

arvestades, et komisjoni eespool nimetatud teatise „Nanomaterjalidega seotud regulatiivsed aspektid” väärtust kahandab oluliselt teabe puudumine nanomaterjalide eriomaduste, nende tegeliku kasutamise ning võimalike ohtude ja kasu kohta, ning seega ei ole kaalutud nanomaterjalide eripärast tulenevaid õiguslikke ja poliitikaga seotud probleeme ning tulemuseks on ainult üldine õiguslik ülevaade, millest selgub, et ühenduse õigusaktides puuduvad praegusel hetkel nanomaterjale käsitlevad sätted;

Q.

arvestades, et nanomaterjale peaks hõlmama mitmetahulised, diferentseeritud ja kohandatavad õigusnormid, mis põhinevad ettevaatusprintsiibil (20), tootja vastutusel ja põhimõttel, et saastaja maksab, et tagada nanomaterjalide ohutu tootmine, kasutamine ja kõrvaldamine enne vastava tehnoloogia turule toomist, vältides samas süstemaatilist üldiste moratooriumide kehtestamist või nanomaterjalide erinevate kasutusviiside ühetaolist käsitlemist;

R.

arvestades, et nanotehnoloogiate peaaegu piiramatud rakendused sellistes erinevates valdkondades nagu elektroonika-, tekstiili-, biomeditsiini-, hügieeni- ja kosmeetikatooted, puhastusvahendid, toiduained või energeetika muudab võimatuks üheainsa õigusliku raamistiku kehtestamise ühenduse tasandil;

S.

arvestades, et REACHi kontekstis on juba kokku lepitud, et nanomaterjalide osas on vaja täiendavalt nõu ja juhiseid, eelkõige seoses ainete määratlemisega, samuti tuleb vastavalt kohandada riskianalüüsi meetodeid; arvestades, et REACHi lähemal uurimisel ilmnevad mitmed täiendavad puudused nanomaterjalide käsitlemisel;

T.

arvestades, et nanomaterjale käsitlevate sätete puudumisel on oht, et jäätmealaseid õigusakte ei kohaldata nõuetekohaselt;

U.

arvestades, et nanomaterjalide kogu olelusringi vältel tõstatuvad tõsised töötervishoiu ja tööohutuse küsimused, sest paljud töötajad tootmisahelas puutuvad nende materjalidega kokku, samas pole aga teada, kas rakendatavad ohutusmenetlused ja võetavad kaitsemeetmed on piisavad ja tõhusad; märgib, et tulevikus on tõenäoliselt rohkem erinevaid töötajaid, kes puutuvad kokku nanomaterjalide mõjudega;

V.

arvestades, et uue kosmeetikadirektiivi uuestisõnastamisega seoses nõukogu ja Euroopa Parlamendi vahel esimesel lugemisel saavutatud kokkuleppe kohaselt vastu võetud olulised nanomaterjale puudutavad muudatusettepanekud (21) ning uuendtoidu määruse läbivaatamise raames Euroopa Parlamendi esimesel lugemisel vastu võetud olulised muudatusettepanekud (22) näitavad vajadust muuta nanomaterjalide nõuetekohaseks käsitlemiseks asjaomaseid ühenduse õigusakte;

W.

arvestades, et nanomaterjalidega seotud regulatiivsete aspektide praegune arutelu piirdub suures osas ekspertide ringiga, ehkki nanomaterjalid võivad kaasa tuua kaugeleulatuva muutuse ühiskonnas, mis nõuab laiaulatuslikku avalikku arutelu;

X.

arvestades, et nanomaterjalide laialdane patentimine, patentimise kõrge maksumus ning väga väikestele ja väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele patente kättesaadavaks tegevate vahendite puudumine võib edasise uuendustegevuse lämmatada;

Y.

arvestades, et nanotehnoloogia ning biotehnoloogia, bioloogia, kognitiivteaduste ja infotehnoloogia tõenäoline lähenemine tõstatab tõsiseid eetika-, ohutus-, julgeoleku- ja põhiõiguste tunnustamisega seotud küsimusi, mida teaduse ja uute tehnoloogiate eetika Euroopa töörühm peab oma uues arvamuses analüüsima;

Z.

arvestades, et käitumiskoodeks on nanomaterjalide alal tehtava ohutu, integreeritud ja vastutustundliku uurimistöö oluline vahend; arvestades, et käitumiskoodeksi peavad vastu võtma ja seda järgima kõik tootjad, kes kavatsevad vastavaid kaupu toota või turule viia;

AA.

arvestades, et kõikide asjassepuutuvate ühenduse õigusaktide läbivaatamise puhul tuleks nanomaterjalide osas rakendada põhimõtet „kui puuduvad andmeid, puudub ka turg”;

1.

on veendunud, et nanomaterjalide kasutamine peaks vastama kodanike tegelikele vajadustele ning et nende häid külgi tuleks ära kasutada ohutul ja vastutustundlikul moel, õigus- jm normide selges reguleerivas ja poliitikaraamistikus, mis käsitleb selgelt nanomaterjalide praeguseid ja tulevikus eeldatavaid rakendusi ning nendega seotuid võimalikke tervise-, keskkonna- ja ohutusprobleeme;

2.

taunib asjaolu, et ühenduse õiguse üldiste sätete de facto kohaldamisele ei ole nanomaterjalide tegelike omaduste valguses nõuetekohast hinnangut antud;

3.

ei nõustu enne kehtivate ühenduse õigusaktide asjakohast hindamist ning nanomaterjale käsitlevate sätete puudumisel ühenduse õiguses komisjoni järeldusega, et a) nanomaterjalidega seotud riskid on kehtivate õigusaktidega põhimõtteliselt kaetud, ja b) et tervise, ohutuse ja keskkonna kaitsmise tõhustamiseks on enamasti vaja parandada kehtivate õigusaktide rakendamist, samas kui asjakohaste andmete ja nanomaterjalidega seotud riskide hindamise meetodite puudumise tõttu ei ole tegelikult võimalik nendega seotud riske käsitleda;

4.

on seisukohal, et Euroopa Liidu propageeritavat nanotehnoloogiatele ohutu, vastutustundliku ja ühtse lähenemisviisi põhimõtet ohustab teabe puudumine juba turul olevate nanomaterjalide kohta, eriti sellistes tundlikes rakendustes, mille puhul tarbijad nendega vahetult kokku puutuvad;

5.

kutsub komisjoni üles kahe aasta jooksul läbi vaatama kõiki asjaomaseid õigusakte, et tagada ohutus toodetes kasutatavate kõikide nende nanomaterjalide osas, mis oma olelusringi kestel võivad avaldada mõju inimtervisele, ohutusele või keskkonnale, ning tagada, et õigusnormid ja rakendussätted kajastaksid nende nanomaterjalide eriomadusi, millega töötajad, tarbijad ja/või keskkond võivad kokku puutuda;

6.

rõhutab, et selline läbivaatamine on lisaks inimtervise ja keskkonna piisavale kaitsmisele vajalik ka ettevõtjatele kindlustunde ja prognoosimisvõimaluste andmiseks ning üldsuse usalduse võitmiseks;

7.

nõuab igakülgse ja teaduslikult põhjendatud nanomaterjalide mõiste kasutuselevõtmist ühenduse õigusaktides ühe osana asjaomastes horisontaalsetes ja valdkondlikes õigusaktides nanomaterjalidega seoses tehtavatest muudatustest;

8.

kutsub komisjoni edendama ühtse nanomaterjalide mõiste vastuvõtmist rahvusvahelisel tasandil, ning vastavalt kohandama asjaomast Euroopa õigusraamistikku;

9.

peab eriti oluliseks käsitleda nanomaterjale sõnaselgelt vähemalt nende õigusaktide kohaldamisala raames, mis käsitlevad kemikaale (REACH, biotsiidid), toitu (toiduained, toidu lisaained, geneetiliselt muundatud organismidest toodetud toiduained ja loomasööt) ning töötajate kaitset, samuti õhu ja vee kvaliteeti ning jäätmeid käsitlevates õigusaktides;

10.

nõuab vastutuskohustuse kohaldamist tootjate suhtes, kes tahavad nanomaterjale turule viia; ja kutsub neid üles järgima vastutustundliku käitumise koodeksit nanoteaduse ja -tehnoloogia alaste uuringute tegemisel;

11.

kutsub eelkõige komisjoni üles hindama REACHi läbivaatamise vajadust, muu hulgas seoses järgmisega:

nende nanomaterjalide lihtsustatud registreerimine, mida toodetakse või imporditakse alla ühe tonni;

kaaluda kõikide nanomaterjalide lugemist uuteks aineteks;

kõigi registreeritud nanomaterjalide kemikaaliohutuse aruanne koos nendega kokkupuute hindamisega;

kõigist eraldi toodetena, valmististena või kaubaartiklite koosseisus turule lastud nanomaterjalidest teavitamise kohustus;

12.

kutsub eelkõige komisjoni üles hindama jäätmealaste õigusaktide läbivaatamise vajadust, muu hulgas seoses järgmisega:

eraldi kanne nanomaterjalide kohta otsusega 2000/532/EÜ (23) kehtestatud jäätmete nimistus;

otsuses 2003/33/EÜ (24) esitatud jäätmete prügilasse vastuvõtmise kriteeriumite läbivaatamine;

prügipõletusel tekkivate asjaomaste heitkoguste piirväärtuste läbivaatamine ning massipõhiste näitajate kõrval selliste näitajate kasutuselevõtmine, mille aluseks on osakeste arv ja/või kogupind;

13.

kutsub eelkõige komisjoni üles hindama vajadust vaadata läbi nanomaterjalide küsimuse piisavaks käsitlemiseks heitkoguste piirväärtused ja keskkonna kvaliteedinõuded õhku ja vett käsitlevates õigusaktides, et täiendada massipõhiseid näitajaid osakeste arvul ja/või kogupinnal põhinevate näitajatega;

14.

rõhutab, et nanomaterjalidega kahjuliku kokkupuutumise võimaluste vältimiseks on komisjoni ja/või liikmesriikide jaoks tähtis tagada nanomaterjalidega tegelemisel tööohutuse ja töötervishoiu alaste ühenduse õigusaktide põhimõtete täielik järgimine ja jõustamine, sealhulgas ohutus- ja tervishoiuspetsialistidele piisava koolituse andmine;

15.

kutsub eelkõige komisjoni üles hindama töötajate kaitset käsitlevate õigusaktide läbivaatamise vajadust, muu hulgas seoses järgmisega:

nanomaterjalide kasutamine üksnes suletud süsteemides või teistel viisidel, millega välistatakse töötajate kokkupuude nendega, kui nendega kokkupuutumist ei saa usaldusväärselt tuvastada ja kontrollida;

nanomaterjalide kasutusest tulenev selge tootjate ja tööandjate vastutus;

kas kõiki kokkupuutevorme (sissehingamine, kokkupuude nahaga või muu) on arvesse võetud;

16.

kutsub komisjoni üles koostama enne 2011. aasta juunit loendit nanomaterjalide liikidest ja kasutusviisidest Euroopa turul, hoides seejuures põhjendatud ärisaladusi (näiteks valmistusõpetused), ning tegema selle loendi üldsusele kättesaadavaks; lisaks palub samaks ajaks komisjoni aruannet nende nanomaterjalide ohutuse kohta;

17.

kordab oma nõudmist teavitada tarbijaid nanomaterjalide kasutamisest tarbekaupades: kõik ainetes, segudes või kaupades nanomaterjalide kujul esinevad koostisained tuleb toote märgisel selgelt ära näidata (nt koostisainete loetelus peab vastava aine nimetusele järgnema sulgudes sõna „nano”);

18.

nõuab direktiivi 2006/114/EÜ täielikku jõustamist, et tagada nanomaterjalidega seotud eksitavate reklaamide ärahoidmine;

19.

nõuab asjakohaste katseprotokollide ja metroloogiastandardite kiiret väljatöötamist, et hinnata nanomaterjalide ohtu ning töötajate, tarbijate ja keskkonna kokkupuutumist nanomaterjalidega nende olelusringi kestel, sealhulgas õnnetuste korral, kasutades valdkondadevahelist lähenemisviisi;

20.

nõuab, et oluliselt suurendataks teadusuuringute rahastamist, mis käsitlevad nanomaterjalidega seotud keskkonna-, tervise- ja ohutusküsimusi nende olelusringi kestel, näiteks moodustades selleks seitsmenda raamprogrammi raames spetsiaalse üleeuroopalise fondi; lisaks nõuab komisjonilt seitsmenda raamprogrammi hindamiskriteeriumite läbivaatamist, nii et raamprogrammi alla koondataks ja selle raames rahastataks oluliselt rohkem uuringuid, mis käsitlevad nanomaterjalide teaduslike hindamismeetodite täiustamist;

21.

palub komisjonil edendada nanomaterjalidega seotud uurimis- ja arendustegevuse, riskide hindamise, suuniste koostamise ja reguleerimistegevuse liikmesriikide vahelist kooskõlastamist ja vastavat teabevahetust kas siis olemasolevate mehhanismide (nt REACHi pädevate asutuste nanomaterjalide allrühm) või vajadusel uute loodavate mehhanismide kaudu;

22.

palub komisjonil ja liikmesriikidel esitada võimalikult kiiresti ettepanek luua alaline ja sõltumatu Euroopa võrgustik nanomaterjalide ja -tehnoloogiate järelevalveks ning järelevalvemetoodika (eelkõige metroloogia, avastamine, mürgisus ja epidemioloogia) alus- ja rakendusuuringute programm;

23.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles algatama kogu ELi hõlmavat avalikku arutelu nanotehnoloogiate ja -materjalide ning nendega seotud regulatiivsete aspektide üle;

24.

tunnistab vajadust kõrvaldada takistused, mis ei võimalda eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ning väga väikeste ettevõtjate juurdepääsu patentidele ning samal ajal nõuab patendiõiguste piiramist nanomaterjalide konkreetsete rakenduste või tootmismeetoditega, ning vaid erandjuhul nende laiendamist nanomaterjalidele endile, et vältida innovatsiooni lämmatamist;

25.

on seisukohal, et aegsasti tuleb koostada range eetikakoodeks, eriti nanomeditsiini valdkonnas, mille põhimõtted oleksid õigus privaatsusele, vaba ja teadlik nõusolek ning piiride seadmine inimese mitte-raviotstarbelisele täiustamisele, ning mis samal ajal toetaks seda paljutõotavat interdistsiplinaarset valdkonda, kus rakendatakse selliseid läbimurdelisi tehnoloogiaid nagu molekulaarreprodutseerimine ja -diagnostika, mis võivad olla väga kasulikud paljude haiguste varasel diagnoosimisel ning täpsel ja ökonoomsel ravimisel; palub teaduse ja uute tehnoloogiate eetika Euroopa töörühmal koostada selles küsimuses arvamus, toetudes oma 17. jaanuari 2007. aasta arvamusele nr 21 nanomeditsiini eetiliste aspektide kohta ning arvestades ELi liikmesriikide eetikakomisjonide vastavaid arvamusi ja rahvusvaheliste organisatsioonide, näiteks UNESCO sellealast tööd;

26.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pöörama erilist tähelepanu nanotehnoloogia arengu sotsiaalsele mõõtmele; on lisaks seisukohal, et võimalikult varasest etapist alates tuleb tagada asjaomaste sotsiaalpartnerite aktiivne kaasamine;

27.

kutsub komisjoni üles hindama vajadust vaadata läbi õigusaktid, et käsitleda ökonoomselt neid nanomaterjale, mis tekivad põlemisprotsessi kõrvalsaadusena;

28.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.


(1)  ELT C 306 E, 15.12.2006, lk 426.

(2)  Arvamus uurimuse „Nanoteadus- ja nanotehnoloogiatoodetega seonduvate olemasolevate ja kavandatud mõistete teaduslikud aspektid. 29. november 2007”; http://ec.europa.eu/health/ph_risk/committees/04_scenihr/docs/scenihr_o_012.pdf ning sellele lisatud komisjoni talituste teade seoses SCENIHRi arvamusega nanoteadus- ja nanotehnoloogiatoodetega seonduvate olemasolevate ja kavandatud mõistete teaduslike aspektide kohta; http://ec.europa.eu/health/ph_risk/committees/04_scenihr/docs/scenihr_oc_012.pdf Arvamus riskianalüüsimeetodite asjakohasuse kohta nanomaterjalide riskide hindamisel kooskõlas tehniliste juhenddokumentidega uute ja olemasolevate ainete kohta; 21.-22. juuni 2007; http://ec.europa.eu/health/ph_risk/committees/04_scenihr/docs/scenihr_o_010.pdf Muudetud arvamus (pärast avalikku arutelu) olemasolevate meetodite sobivuse kohta nanotehnoloogia abil valmistatud toodete ja kaasnevate saadustega seotud potentsiaalsete riskide hindamisel; 10. märts 2006; http://ec.europa.eu/health/ph_risk/committees/04_scenihr/docs/scenihr_o_003b.pdf. Arvamus nanotehnoloogiatoodete riskianalüüsi kohta; 19. jaanuar 2009; http://ec.europa.eu/health/ph_risk/committees/04_scenihr/docs/scenihr_o_023.pdf.

(3)  Arvamus nanomaterjalide ohutuse kohta kosmeetikatoodetes; 18. detsember 2007; http://ec.europa.eu/health/ph_risk/committees/04_sccp/docs/sccp_o_123.pdf.

(4)  Arvamus nr 21, 17. jaanuar 2007.

(5)  ELT L 396, 30.12.2006, lk 1.

(6)  EÜT L 123, 24.4.1998, lk 1.

(7)  EÜT L 183, 29.6.1989, lk 1.

(8)  EÜT L 11, 15.1.2002, lk 4.

(9)  EÜT L 262, 27.9.1976, lk 169.

(10)  EÜT L 31, 1.2.2002, lk 1.

(11)  ELT L 354, 31.12.2008, lk 16.

(12)  EÜT L 109, 6.5.2000, lk 29.

(13)  ELT L 268, 18.10.2003, lk 24.

(14)  EÜT L 43, 14.2.1997, lk 1.

(15)  ELT L 353, 31.12.2008, lk 1.

(16)  ELT L 24, 29.1.2008, lk 8.

(17)  EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1.

(18)  ELT L 114, 27.4.2006, lk 9.

(19)  ELT L 376, 27.12.2006, lk 21.

(20)  Komisjoni 2. veebruari 2000. aasta teatis ettevaatuspõhimõtte kohta (KOM(2000)0001).

(21)  Euroopa Parlamendi 24. märtsi 2009. aasta seisukoht. Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0158.

(22)  Euroopa Parlamendi 25. märtsi 2009. aasta seisukoht. Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0171.

(23)  Komisjoni 3. mai 2000. aasta otsus 2000/532/EÜ, millega asendatakse otsus 94/3/EÜ (millega kehtestatakse jäätmeid käsitleva nõukogu direktiivi 75/442/EMÜ artikli 1 punkti a kohaselt jäätmete nimistu) ja nõukogu otsus 94/904/EÜ (millega kehtestatakse ohtlikke jäätmeid käsitleva nõukogu direktiivi 91/689/EMÜ artikli 1 lõike 4 kohaselt ohtlike jäätmete nimistu) (EÜT L 226, 6.9.2000, lk 3).

(24)  Nõukogu 19. detsembri 2002. aasta otsus 2003/33/EÜ, millega kehtestatakse jäätmete prügilatesse vastuvõtmise kriteeriumid ja kord direktiivi 1999/31/EÜ artikli 16 ja II lisa kohaselt (EÜT L 11, 16.1.2003, lk 27).


Top