Accept Refuse

EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 52009IP0137

Viies ülemaailmne veefoorum Istanbulis 16. – 22. märtsil 2009 Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2009 . aasta resolutsioon veevarude kohta seoses viienda ülemaailmse veefoorumiga Istanbulis 16. – 22. märtsil 2009

OJ C 87E , 1.4.2010, p. 157–162 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

1.4.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 87/157


Neljapäev, 12. märts 2009
Viies ülemaailmne veefoorum Istanbulis 16.–22. märtsil 2009

P6_TA(2009)0137

Euroopa Parlamendi 12. märtsi 2009. aasta resolutsioon veevarude kohta seoses viienda ülemaailmse veefoorumiga Istanbulis 16.–22. märtsil 2009

2010/C 87 E/31

Euroopa Parlament,

võttes arvesse 1997. aastal Marrakechis, 2000. aastal Haagis, 2003. aastal Kyotos ja 2006. aastal Méxicos toimunud nelja esimese ülemaailmse veefoorumi ministrite deklaratsioone;

võttes arvese Dublini konverentsi deklaratsiooni veevarude kohta seoses säästva arenguga (1992), milles soovitatakse veevarude integreeritud haldamist, tunnistatakse vee väärtust kõikides selle kasutusvaldkondades ja võetakse kasutusele veehinna määramise põhimõte;

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee resolutsiooni A/RES/58/217, milles kuulutatakse ajavahemik 2005–2015 „veega seotud rahvusvaheliste meetmete aastakümneks” ja 22. märts ülemaailmseks veepäevaks;

võttes arvesse Bonnis toimunud rahvusvahelise veekonverentsi ministrite deklaratsiooni (2001), milles rõhutatakse pakilist vajadust soodustada kõigi võimalike investorrühmade poolset rahastamist ning täiendada veepoliitika riiklikku rahastamist erakapitali lisamisega ja edendada samal ajal kohaliku tasandi meetmeid;

võttes arvesse Monterrey konverentsi 2002. aastal, millel võeti kasutusele ülemaailmse veepartnerluse mõiste, mis tähistab mitmemõõtmelist dialoogi võrsete partnerite vahel, kelle hulka kuuluvad ettevõtjad, finantsasutused ja kodanikuühiskond, ning mis võeti kasutusele 2001. aastal Aafrika uues arengupartnerluses (NEPAD), Genovas toimunud G8 kohtumisel 2001. aastal ning 2003. aastal Aafrika partnerlusfoorumil;

võttes arvesse Helsingis 1992. aastal sõlmitud ja 1996. aastal jõustunud ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni konventsiooni, millega kehtestati õiguslik raamistik piirkondlikuks koostööks piiriüleste vooluveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise alal;

võttes arvesse ÜRO tippkohtumist (New York, 6.-8. september 2000), millel määratleti aastatuhande arengueesmärgid, mille siht on vähendada 2015. aastaks poole võrra nende inimeste osakaalu, kellel puudub püsiv juurdepääs joogiveele;

võttes arvesse 2008. aasta Zaragoza hartat „Uus kõikehõlmav visioon veevarude kohta” ning Zaragoza maailmanäituse sulgemispäeval 14. septembril 2008. aastal vastu võetud nn veetribüüni soovitusi, mis edastati ÜRO peasekretärile;

võttes arvesse ÜRO teist veevarude haldamist käsitlevat ülemaailmset aruannet „Vesi, jagatud vastutus”, mis avaldati 2006. aastal;

võttes arvesse oma 11. märtsi 2004. aasta resolutsiooni siseturu strateegia prioriteetide kohta (2003–2006) (1), mille lõikes 5 märgitakse, et „kuna vesi on inimkonna ühine ressurss, ei tohiks veeressursside haldamine olla allutatud siseturu reeglitele”;

võttes arvesse ÜRO Arenguprogrammi (UNDP) 2006. aasta inimarengu aruannet, mille teema oli võim, vaesus ja ülemaailmne veekriis ning milles kõnealune ÜRO asutus osutas sellele, et vaesus, mitte vee füüsiline puudumine, on peamine põhjus, miks rohkem kui miljardil inimesel puudub juurdepääs veele;

võttes arvesse oma 15. märtsi 2007. aasta resolutsiooni kohalike omavalitsuste ja arengukoostöö kohta (2);

võttes arvesse oma 15. märtsi 2006. aasta resolutsiooni neljanda ülemaailmse veefoorumi kohta Méxicos (16.–22. märts 2006) (3);

võttes arvesse Euroopa Parlamendis läbi viidud olulisi Euroopa kodanikuühiskonna algatusi vee ja kõikide õiguse kohta omada juurdepääsu joogiveele, nagu valitud esindajate ja kodanike maailma veeassamblee (AMECE, 18.–20. märts 2007), Rahu ja Veevarud (12.–13. veebruar 2009) ning memorandum veeressursse käsitleva ülemaailmse protokolli kohta, mida arutati;

võttes arvesse komisjonile esitatud suuliselt vastatavat küsimust B6-0113/2009 viienda ülemaailmse veefoorumi kohta Istanbulis 16.–22. märtsil 2009;

võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 5,

A.

arvestades, et vee ja kanalisatsiooni puudumine põhjustab igal aastal 8 miljoni inimese surma, rohkem kui miljardil inimesel puudub lihtne ja taskukohane juurdepääs joogiveele ning peaaegu kahel ja poolel miljardil inimesel puudub juurdepääs kanalisatsioonile;

B.

arvestades, et 2,8 miljardit inimest elavad piirkondades, mis kannatavad veenappuse all, ning see arv suureneb 2030. aastaks 3,9 miljardini;

C.

arvestades, et kliimamuutus ohustab kõige enam vaeseid elanikkonna rühmi, kelle suutlikkus sellega kohaneda on ühtlasi kõige väiksem;

D.

arvestades, et rahvusvaheline põllumajandustööstus kasutab maailmas kõige rohkem magevett (70 % kogu maailma veekasutusest), mille ta saab väga odavalt, ning et veevarude liigne kasutamine on toonud kaasa veekogude reostuse ja pinnase üldise lagunemise süvenemise ja laienemise, mis tekitab üha struktuursema põua esinemise sagenemist;

E.

arvestades, et ratsionaalsed veevarustusteenused ja veemajandus peaksid määratlema hinnataseme, mis hoiab ära vee liigse kasutamise teatud sektorites ja võimaldab investeerida infrastruktuuri hooldamisse ja parandamisse, ning sellele peavad lisanduma kõrvalmeetmed, et tagada õiglane veejaotus ja valitsuste toetus, mis võimaldaks vaestel perekondadel maksta põhilisi vajadusi rahuldava veekasutuse eest;

F.

arvestades, et veele eraldatavad üldised toetused, mis viivad vee hinna kunstlikult alla, toovad kaasa vee liigse kasutamise teatud sektorites ja on üks peamine veepuuduse põhjus;

G.

arvestades, et vee jaotus on äärmiselt ebavõrdne, kuigi see peaks olema üldine põhiõigus, mida kavandatakse ja hallatakse selleks kõige sobivamal kohalikul tasandil;

H.

arvestades, et veevarustuse liberaliseerimine ja dereguleerimine arengumaades ja eelkõige vähimarenenud riikides võib range reguleeriva raamistiku puudumise korral tuua kaasa hinnatõusu, mis mõjutab kõige vaesemaid ja vähendab nende jaoks vee kättesaadavust;

I.

arvestades, et avaliku ja erasektori partnerlused, mis peavad ühendama ranged ja läbipaistvad eeskirjad avaliku sektori omandi ja erainvesteeringutega peavad olema suunatud kõigile vee ja kanalisatsiooni kättesaadavuse parandamisele ning tagama kulutõhusa kasutamise;

J.

arvestades, et vee tõhusa haldamise peamised takistused on järgmised: veele omistatud vähene poliitiline ja majanduslik tähtsus, halb haldamine, ebapiisav õiguslik raamistik, läbipaistvuse puudumine läbirääkimistel ja lepingute sõlmimisel, korruptsioon ning hinnataseme teemalise arutelu puudumine;

K.

arvestades, et Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) sõnul on veele ja kanalisatsioonile ametlikust arenguabist eraldatav osa 9 % kahepoolsest ja 4,5 % mitmepoolsest ametlikust arenguabist ning see on halvasti jaotatud, sest vähimarenenud riigid on saanud nendest vahenditest 24 %, kuigi nemad vajavad seda kõige rohkem;

L.

arvestades, et iga kolme aasta tagant korraldatav ülemaailmne veefoorum on võimalus arutada vee ja veevarude haldamisega seotud ülemaailmseid poliitilisi otsuseid ja seada sellealaseid suuniseid, ning pidades kahetsusväärseks, et siiani ei ole ülemaailmse veefoorumi meetmeid ÜRO töösse piisavalt integreeritud;

1.

kinnitab, et vesi on inimkonna ühine ressurss ja juurdepääs joogiveele peab olema üldine põhiõigus; nõuab kõigi vajalike meetmete võtmist, et tagada enim puudustkannatavatele elanikkonnarühmadele 2015. aastaks juurdepääs joogiveele;

2.

märgib, et vesi on avalik hüve, mis peab olema avaliku sektori kontrolli all ka siis, kui seda haldab kas osaliselt või täielikult erasektor;

3.

rõhutab, et veeressursside haldamise poliitika peab ühtlasi kaasama rahvatervise ja keskkonna kaitsmise valdkondi ning ülemaailmne veefoorum peaks aitama demokraatlikul, kaasaval ja konsensuslikul viisil kaasa strateegiate väljatöötamisele, mis soodustavad vee kõrgetasemelist kvaliteeti tagavaid majandus- ja põllumajandusarengu vorme;

4.

nõuab selliste vee jaotamise üldiste toetussüsteemide kaotamist, mis ohustavad veeressursside tõhusa haldamise stiimuleid ja soodustavad vee liigset kasutamist, et vabastada vahendid sihipäraseks toetuseks, eriti vaestele ja maapiirkonna elanikkonna rühmadele, eesmärgiga tagada kõigile juurdepääs veele;

5.

rõhutab, et on otstarbekas asutada ühine veeressursside haldusstruktuur sama valgla ääres asuvate riikide vahel, et luua või tugevdada solidaarsust ja leevendada seeläbi pingeid või lahendada konflikte;

6.

tuletab meelde naiste olulist rolli veevarustuse, veevarude haldamise ja nende kaitsmise valdkonnas;

7.

nõuab liikmesriikidelt vaatamata finantskriisile, et nad suurendaksid oma panust ametlikus arenguabis, et saavutada aastatuhande arengueesmärgid joogiveega varustamise valdkonnas, mille investeerimisvajadused ulatuvad aastas 180 miljardi USA dollarini;

8.

nõuab, et kümnenda Euroopa Arengufondi raames suurendataks Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikidele eraldatavaid Euroopa veerahastu vahendeid ning et arendataks uusi rahastamisvahendeid, kaasa arvatud erasektori vahendeid, ja uuenduslikke partnerlusi, eriti solidaarset rahastamist;

9.

soovib, et kahepoolse ametliku arenguabiga toetataks teatud mitmepoolseid meetmeid, nagu Aafrika veealgatust;

10.

on seisukohal, et ametlikku arenguabi tuleb kasutada koos kohalike asutuste rahaliste vahendite, vabatahtlike annetuste, pangalaenude ja erasektori kapitaliga, et tagada vee valdkonnas võimalikult terviklik rahastamine;

11.

nõuab tagatismehhanismide loomist, mille võiksid välja töötada finantsasutused ja arengukoostöö organisatsioonid, et vastata investorite ettevaatlikkusele veeturul;

12.

kinnitab, et riik, kelle ülesanne on määratleda poliitika ja vajalikud vahendid, valida partnerid ja jagada vastutusvaldkonnad, jääb veepoliitikas tähtsaks osalejaks ka siis, kui ta delegeerib selle poliitika rakendamise kohalikele asutustele;

13.

rõhutab, et veevarude haldamine peaks toimuma detsentraliseeritud, osaleva ja integreeritud lähenemisviisi alusel, mis ühendab kasutajad ja otsustajad veepoliitika kujundamisel kohalikul tasandil;

14.

kutsub komisjoni üles töötama välja vett käsitlevaid teadlikkuse suurendamise programme nii Euroopa Liidus kui ka partnerriikides;

15.

rõhutab vajadust toetada kohalikke asutusi nende püüdlustes tagada veeressursside demokraatlik haldamine, mis oleks tõhus, läbipaistev, reguleeritud ja austaks säästva arengu eesmärke, et rahuldada elanikkonna vajadusi;

16.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles tunnistama kohalike asutuste põhirolli veeressursside kaitsmisel ja haldamisel, et nad võtaksid kõikjal vastutuse veesektori haldamise eest, ning peab kahetsusväärseks, et Euroopa kaasrahastamisprogrammides ei kasutata Euroopa Liidu kohalike asutuste potentsiaali piisavalt ära;

17.

kutsub seega nõukogu ja komisjoni üles julgustama Euroopa Liidu kohalikke omavalitsusi investeerima osa kasutajatelt vee- ja kanalisatsiooniteenuste eest saadud tasudest detsentraliseeritud koostöömeetmetesse;

18.

nõuab avaliku omandi säilitamist arvestades ja asjakohase õigusliku reguleeriva raamistiku raames pingutuste suurendamist erasektori kaasamiseks veejaotusse, et saada kasu selle kapitalist, oskusteabest ja tehnoloogiast eesmärgiga parandada vee ja sanitaarrajatiste kättesaadavust kõigile ja saavutada, et juurdepääsu veele tunnistatakse kui põhiõigust;

19.

on seisukohal, et riigi ülesanne on integreerida väikesed eraõiguslikud teenuseosutajad riiklikesse veevarustusstrateegiatesse;

20.

on seisukohal, et avaliku ja erasektori partnerlus, mille raames avalik sektor jääb infrastruktuuri omanikuks ja sõlmib halduslepingu erasektoriga, võib olla üks võimalus parandada taskukohast juurdepääsu veele ja kanalisatsioonile;

21.

nõuab uute lähenemisviiside edendamist, nagu maapiirkondade niisutussüsteemid ja haljasalade loomine linnade ümbruses, et suurendada toiduainetega kindlustatust ja kohalikku sõltumatust;

22.

on seisukohal, et kohalike valitsusväliste organisatsioonide vahendaja roll suhtluses elanikkonnaga on asendamatu projektide edu tagamisel vaestes riikides;

23.

soovib keskmise tariifi arvutamise süsteemi kehtestamist, mis võimaldaks tagada kõige enam puudustkannatavatele inimestele juurdepääsu veele taskukohase hinnaga;

24.

on veendunud, et kasutada tuleb ka kohalikke sääste, mis eeldab, et valitsused kaotavad kõik kohalike finantsturgude arengut takistavad seadusandlikud, maksualased või halduslikud takistused;

25.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma kasutusele veemajanduse toetamise poliitikat, mis põhineb põhimõttel, et juurdepääs puhtale veele peab olema üldine, õiglane ja mittediskrimineeriv;

26.

nõuab, et komisjon ja liikmesriigid lihtsustaksid ja toetaksid arengumaade pingutusi kliimamuutuse mõjudega kohanemisel ja nende vähendamisel; tuletab sellega seoses meelde vajadust luua kiiresti ülemaailmne kliimamuutuse vastu võitlemise liit;

27.

palub lisada vee ja veemajanduse ning üldise veele juurdepääsu õiguse temaatika kokkulepete päevakorda, mida arutatakse Kopenhaagenis Kyoto protokolli tulevikku käsitleval kliimakonverentsil (COP 15, 7.–18. detsember 2009), võttes ühtlasi arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste rühma ekspertide rühma tööd;

28.

rõhutab, et veevarustuse ja haldamise poliitika väljatöötamisel tuleb arvesse võtta vaeste, eriti kliimamuutuse poolt kõige enam ohustatud elanikkonna vajadusi;

29.

kutsub nõukogu eesistujat üles esindama Euroopa Liitu Istanbulis toimuval veefoorumil ja järgima järgmist:

käsitlema juurdepääsu joogiveele kui inimese olulist põhiõigust ja mitte kui tarbekaupa, mis allub ainult turueeskirjadele;

kaitsma käesolevas resolutsioonis esitatud seisukohti;

30.

soovib, et ÜRO raames alustataks läbirääkimisi kõnealust õigust tunnistava rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks; kutsub ELi liikmesriike ja ELi eesistujariiki üles tegema sellesuunalisi poliitilisi ja diplomaatilisi algatusi ÜRO Peaassambleel ja ÜRO inimõiguste nõukogus;

31.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, AKV-ELi ministrite nõukogule, ÜRO peasekretärile ja ülemaailmse veelepingu rahvusvahelise komitee peasekretariaadile.


(1)  ELT C 102 E, 28.4.2004, lk 857.

(2)  ELT C 301 E, 13.12.2007, lk 249.

(3)  ELT C 291 E, 30.11.2006, lk 294.


Top