1.4.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 87/79

1.

märgib, et ülemaailmne finantskriis, mis tuleneb globaalsest makromajanduslikust tasakaalutusest ja ülemaailmsest krediidikriisist, on tekitanud olulist kahju rahandussüsteemidele kogu maailmas, sh ELis; märgib samuti, et ülemaailmne finantskriis on toonud kadu aktsiate turuväärtusele kogu maailmas, selle negatiivne mõju reaalmajandusele on sügav ning eelkõige on selle tagajärjed tööhõivele ja sotsiaalsele olukorrale kaugeleulatuvad; rõhutab, et finantsturud on reaalmajandusele otsustava tähtsusega ning et üks prioriteete – töökohtade kaitsmise kõrval – majanduskasvu ja tööhõive seisukohast on taastada kapitalivood laenu andmise ja investeeringute rahastamise kaudu, mis nõuab usaldus- ja kindlustunde taastamist selgete lubaduste ja valitsuste tagatiste abil, samuti paremini elluviidavat järelevalvet kõigil maailma finantsturgudel ja eeskirju mis toetaksid turgude vastutustundlikku krediteerimist;

2.

soovitab, et lühiajalistele meetmetele, mida kasutatakse kriisi vahetute otseste tagajärgede leevendamiseks ja reaalmajandusele avaldunud negatiivse mõju vähendamiseks, ning taastamismeetmetele peab järgnema lühi- ja pikaajaline kooskõlastatud tegevuskava, mis viiks liikmesriikide majanduse stabiilse kasvu jalamile ja kaitseks sarnaste kriiside eest tulevikus;

3.

tuletab meelde, et Euroopa Parlament osutas juba oma 20. veebruari 2008. aasta resolutsioonis panuse kohta Euroopa Ülemkogu 2008. aasta kevadisele kohtumisele seoses Lissaboni strateegiaga (4) finantsturgude stabiilsuse kindlustamise esmajärgulisele tähtsusele ja märkis, et hiljutine kõrge riskitasemega (subprime) hüpoteeklaenude kriis näitab, et ELil on vaja arendada finantsturgude läbipaistvuse ja stabiilsuse suurendamiseks ning tarbijate paremaks kaitsmiseks üldjärelevalvemeetmeid ning nõudis hinnangu andmist Euroopas kehtivatele usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve süsteemidele ja vahenditele, samuti rõhutas vajadust tiheda koostöö järele Euroopa Parlamendiga, et jõuda selgete soovitusteni, kuidas parandada finantssüsteemi stabiilsust ja selle võimet tagada Euroopa ettevõtjatele kindel pikaajaline rahastamine;

4.

rõhutab, et finantsturud on ja jäävad toimiva sotsiaalse turumajanduse keskmesse, et nende ülesanne on finantseerida reaalmajandust ja suurendada ressursside jaotamise tõhusust ning et samuti on nende ülesanne anda vahendid majanduslikuks heaoluks, mis on omakorda võimaldanud kodanikel viimaste kümnendite jooksul saavutada püsiva elatustaseme kasvu; rõhutab, et täielikult usaldatav, tõhus ja läbipaistev finantsturg on elujõulise ja uuendusliku, majanduskasvu ja tööhõivet loova Euroopa majanduse eeltingimuseks;

5.

rõhutab, et finantskriis on loonud olukorra, kus enam ei saa eirata innovatsiooni olulisust majandusmootorina; on seisukohal, et käes on õige aeg dünaamilise teadmistepõhise majanduse loomiseks, millega Euroopa tegi algust umbes kaheksa aastat tagasi; on seisukohal, et on aeg luua kõige energiatõhusam majandus, mis võib muuta maailma ning tagada Euroopa jõukuse ja rahvusvahelise konkurentsivõime aastakümneteks; on seisukohal, et on aeg stimuleerida uuenduslikke tööstusharusid, millel on võime taastada majanduskasv Euroopas;

6.

tunnustab maksusüsteemi edasise kahjustamise vältimiseks vastu võetud päästemeetmete positiivseid tulemusi; nõuab siiski uue finantsarhitektuuri loomist läbipaistva ja tõhusa reguleerimise kaudu, mis on tarbijate, ettevõtjate ja töötajate huvides; nõuab uute õigusakti ettepanekute esitamist ja rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimist, mis võimaldavad võidelda ülemäärase riskide võtmise, finantsvõimenduse ja majandusliku lühiajalisusega, mis on kriisi peamised põhjused; tuletab komisjonile meelde kohustust vastata Euroopa Parlamendi nõudmistele, mis puudutavad riskifondide ja erasektori aktsiakapitali reguleerimist, ning ootab lähemal ajal õigusaktide ettepanekuid;

7.

rõhutab tungivat vajadust tagada, et finantssektor, mis sai avaliku sektori toetust, annaks äriühingutele, eriti väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd), ning samuti leibkondadele piisavalt laenu; nõuab, et päästekavad sisaldaksid siduvaid tingimusi dividendide jaotamise ja laenupraktika kohta;

8.

hoiatab investeeringute ja eratarbimise vähenemisest tekkiva nõiaringi eest, mis toob kaasa töökohtade kaotuse, kärbitud äriplaanid ja väheneva innovatsiooni, mis omakorda tõukab ELi tõenäoliselt sügavasse ja kestvasse majanduslangusesse; rõhutab, et sellega seoses on äärmiselt oluline Euroopa kooskõlastatud vastus, vältimaks kriisi, mis toob kaasa vastuolulised finantsstabiilsuse ja majanduse taastamise siseriiklikud kavad koos võimalike konfliktide ja lisakuludega, mis kahjustaksid siseturgu, majandusstabiilsust ning majandus- ja rahaliitu, samuti Euroopa Liidu rolli maailmamajanduses;

9.

loodab ühisele tegevusele, et likvideerida finantskriisi mõju reaalmajandusele; nõuab tulevaste tööhõive- ja majanduskasvu määradega seoses eesmärkide püstitamist, mis peaksid aitama kindlaks määrata Euroopa majanduse taastamise kava mahu ja komponendid; nõuab sellega seoses – stabiilsuse ja kasvu pakti ning selle paindlikkuse eeskirjade raames – sidusa Euroopa strateegia väljatöötamist tulevasteks investeeringuteks (kvalifitseeritud ja oskuslikku inimkapitali, mis võimaldab tehnoloogilisi läbimurdeid ja arengut, innovatsiooni, energiatõhususse, jätkusuutlikku infrastruktuuri, sidetehnoloogiatesse, vastastikusesse sidumisse ning teenustesse, sh tervishoiuteenustesse, samuti ärivõimalustesse, jätmata tähelepanuta VKEde võimalusi investeerida uutesse toodetesse ja turgudesse), töökohtade ja sissetulekute säilitamist ning majandus- ja sotsiaalpoliitika paremat kooskõlastamist;

10.

on seisukohal, et taastuvenergia, energiatõhusus ja keskkond võivad olla ergutusmeetmete strateegilises keskmes, mille kaudu luuakse kvaliteetseid nn rohelisi töökohti ning antakse Euroopa tööstusele muude maailma piirkondade ees, mis pole veel initsiatiivi haaranud, esmategutseja eelis;

11.

on arvamusel, et ainult poliitika, milles lühikeses perspektiivis on võitlus kasvava tööpuuduse vastu ühendatud võitlusega vaesuse vastu ning milles pikemas perspektiivis valmistatakse ette üleminek säästvale majandusele, võib saavutada kestvama lahenduse, mis on inspireeritud Göteborgis kokku lepitud säästvusstrateegiast, mis on kuulutatud Lissaboni strateegia osaks;

12.

rõhutab, et Euroopa Liidu tähtsaimaks prioriteediks peab olema oma kodanike kaitsmine finantskriisi mõjude eest, sest neid tabab see kõige raskemini – kui töötajaid, leibkonnaliikmeid või ettevõtjaid; on arvamusel, et see kriis tabab paljusid töötajaid ja nende perekondi ning et tuleb võtta meetmeid töökohtade kadumise peatamiseks ja aitamaks inimestel kiiresti tööturule tagasi pöörduda, et mitte seista silmitsi pikaajalise töötusega; loodab, et ELi 2009. aasta kevadisel Euroopa Ülemkogul lepitakse kokku selgetes juhistes ja konkreetsetes meetmetes töökohtade kaitsmiseks ja töövõimaluste loomiseks;

13.

on arvamusel, et majanduskriisi mõjudest on kõige põletavamaks mureks vaesuse kasv ELis; peab ülimalt tähtsaks peatada praegune töötuse kasv ELis; juhib tähelepanu asjaolule, et kõige tõhusam viis vaesuse vähendamiseks ja selle ärahoidmiseks on strateegia, mille aluseks on täieliku tööhõive, kvaliteetsete töökohtade, sotsiaalse kaasatuse eesmärgid ning ettevõtluse edendamise ja VKEde rolli ja investeeringute suurendamise meetmed; tuletab meelde, et tööturult kõrvalejäämise vastu võitlemise strateegia peaks põhinema piisaval elatustasemel ja sissetulekutoetusel, kaasaval tööturul ning samuti juurdepääsul kvaliteetsetele teenustele ja haridusele; on seepärast seisukohal, et ettevõtjatele, VKEdele ja investeeringutele suunatud meetmetega tuleks toetada tööhõivet, samuti algatusi, mille eesmärk on aidata inimestel uuesti siseneda tööturule; peab sellega seoses eriti oluliseks töötute ümberõpet ning koolitust kvalifitseeritud ja spetsialiseerunud töötajaskonna loomise eesmärgil; on seisukohal, et solidaarsuse põhimõte on üks Euroopa ülesehituse aluseid ning et ühenduse rahastamine tuleb muuta liikmesriikidele kättesaadavaks seoses kavadega, mille eesmärk on hoida ära töökohtade massilist kaotamist, edendada töötajate ümberõpet ja õpetada kvalifitseerimata inimestele eriala; on seisukohal, et töösuhete reguleerimist tuleb arendada suurema paindlikkuse ja kindluse suunas nii tööturu siseselt kui ka uue töö saamise osas; on seisukohal, et olemasolevad ühenduse rahastamisvahendid, näiteks Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fond, tuleb läbi vaadata, et neid oleks võimalik tõhusalt ja õigeaegselt kasutusele võtta, juhul kui suured majandusharud peaksid massiliselt töötajaid koondama; tervitab komisjoni ettepanekut lihtsustada Euroopa Sotsiaalfondi kriteeriume ja suunata tegevuses tähelepanu kõige haavatavamatele;

14.

juhib tähelepanu asjaolule, et praegune majanduslangus on andnud eriti tugeva hoobi VKEdele, kes on Euroopa majanduse nurgakivi; rõhutab, et krediidinappus tabas kõige rängemini VKE sektorit, kuna see osa majandusest sõltub kõige enam lühiajalisest käibekapitalist, mida saadakse tavaliselt krediidi kujul; juhib tähelepanu asjaolule, et kapitalinappus, mida võimendab üldine nõudluse langus, sunnib VKEsid taganema kõikidel rinnetel; juhib tähelepanu asjaolule, et nendel raskustel, mida praegu kogeb VKE sektor, kes on suurim panustaja SKTsse ja suurim tööandja ELis, on kaugeleulatuvad tagajärjed ELile tervikuna ja eriti kõige haavatavamatele ja tugevamini mõjutatud piirkondadele; rõhutab Euroopa väikeettevõtluse algatuse kiire rakendamise tähtsust laiemalt ja eriti Euroopa Investeerimispanga tegevuse olulisust VKEdele laenude andmisel;

15.

rõhutab, et piisav, taskukohane ja mõistlikkuse piires kindel juurdepääs finantseerimisele on investeerimise ja majanduskasvu otsustav eeltingimus; usub, et praeguses majanduskliimas on Euroopa väikeettevõtluse algatus ja selle eesmärgid olulisemad kui kunagi varem, sest VKEd kujutavad endast majanduskasvu ning töökohtade loomise ja säilitamise kasutamata potentsiaali, ning pakuvad poliitilise juhtimise võimalust ja suurendavad usaldust Euroopa ettevõtlussektori vastu;

16.

juhib tähelepanu asjaolule, et jätkusuutlikuks kasvuks vajab Euroopa tervet, dünaamilist ja oskuslikku tööjõudu, kuid paraku mõjub sellele kahjulikult muu hulgas negatiivne iive enamikus liikmesriikides; on seisukohal, et tõhus lapsehoolduse infrastruktuur, mille suhtes lepiti kokku Euroopa Ülemkogu 15.-16. märtsi 2002. aasta kohtumisel Barcelonas, on töö- ja pereelu ühitamisel tähtis tegur; on seisukohal, et perepõhise lapsehoolduse arendamine võimaldab nii naistel kui ka meestel hõlpsamini osaleda samaaegselt tööelus ja laste kasvatamises; juhib tähelepanu asjaolule, et naiste tööhõive suurendamine mitte ainult ei suurenda majanduskasvu tervikuna, vaid mõjub ka leevendavalt Euroopa ees seisvatele demograafilistele probleemidele; on seisukohal, et tuleb soodustada põlvkondadevahelist solidaarsust, et paremini ära kasutada olemasoleva tööjõu potentsiaali;

17.

rõhutab siiski, et liikmesriikidel tuleb oma sisserändepoliitika üle vaadata, eesmärgiga pakkuda huvi eeskätt kõrgelt kvalifitseeritud sisserändajatele, kes vastavad Euroopa tööturu nõuetele, võttes eeskuju USA kogemustest kõnealuses valdkonnas ja tehes hoolikat koostööd päritoluriikidega, et vältida ajude äravoolu; on seisukohal, et hariduspoliitika peaks rohkem ligi meelitama välismaiseid teadlasi ja üliõpilasi, kes peatuvad ELis pikemalt (näiteks programm Erasmus Mundus, 2007–2012); on seisukohal, et maailma juhtiva teadmistepõhise majanduse loomise üks olulisi eeltingimusi on, et kõik liikmesriigid tagavad ja kaitsevad legaalsete sisserändajate põhiõigusi ning teevad neile kättesaadavaks teabe Euroopa ühiste väärtuste ja kultuurilise mitmekesisuse austamise kohta;

18.

märgib, et praeguse kriisi tõttu peavad Euroopa institutsioonid kiiremas korras rakendama mitmeid Lissaboni strateegia peamisi prioriteete: edendada piirkondlikku ja kohalikku konkurentsivõimet, järgides konkurentsieeskirju, samuti tarbijakaitsepoliitikat turgude tõhusamaks ja õiglasemaks muutmiseks, kasutades siseturu eeliseid, eriti jaemüügi ja teenuste valdkonnas, kiirendada Euroopa väikeettevõtluse algatuse rakendamist, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiivi 2000/35/EÜ (hilinenud maksmisega võitlemise kohta äritehingute puhul) (5) rakendamist ning komisjoni 25. juuni 2008. aasta ettepaneku võtta vastu nõukogu määrus Euroopa osaühingu põhikirja kohta (KOM(2008)0396) kiiret vastuvõtmist ja rakendamist; liikuda ruttu edasi Euroopa teadusruumi ning „viienda vabaduse” ettepanekute rakendamisega, et parandada teadmiste ja uuenduste vaba liikumist, suurendades teadmiste siiret hariduse, teadus- ja arendustegevuse ja tööstusliku tootmise valdkondade vahel; luua kulusäästlik ühenduse patent ja kogu ELi hõlmav patendikohtu süsteem, mis parandaks märkimisväärselt Euroopa ettevõtjate konkurentsivõimet, hõlbustades ettevõtjate juurdepääsu rahastamisele ning stimuleerides innovatsiooni;

19.

on seisukohal, et EL peaks pidama silmas ühist põhieesmärki: looma töövõimalusi ja vältima seeläbi massilist tööpuudust; arvab, et nimetatud eesmärk peaks seetõttu määrama Euroopa majanduse taastamiskava ulatuse ja komponendid; arvab, et solidaarsus on asendamatu, et Euroopa majanduse taastamiskava ja sellega kaasnevad meetmed saaksid avaldada Euroopa tööturgudele kõige positiivsemat mõju; rõhutab vajadust suuremate jõupingutuste järele, et toetada ühiskonna kõige haavatavamaid rühmi;

20.

toetab jõuliselt tööturupoliitikat, millega soodustatakse kõigi juurdepääsu tööturule ja edendatakse elukestvat õpet; kutsub liikmesriike ja tööturu osapooli üles uuenduslikele kokkulepetele inimeste tööl hoidmiseks; toetab muu hulgas sotsiaalmaksu vähendamist madalama sissetuleku pealt, et edendada madalama kvalifikatsiooniga töötajate tööalast konkurentsivõimet ja uuenduslike lahenduste (näiteks majapidamise ja laste eest hoolitsemise tasustamine, haavatavate elanikkonnarühmade töölevõtu subsideerimine) kasutuselevõttu, mida mõnes liikmesriigis on juba edukalt rakendatud; ootab selles osas heade tavade vahetamist;

21.

rõhutab vajadust tugevdada tarbijakaitse eeskirjade tõhusust, et reageerida liidu kodanike suurtele ootustele, eriti seoses finantstoodetega; julgustab liikmesriike kujundama poliitikat, millega toetatakse finantskriisis kõige enam kannatanuid;

22.

rõhutab, kui tähtis on tagada viivitamatult töötajate vaba liikumine ja liikuvus tööturul, ning rõhutab samas vajadust tagada võrdse töö eest võrdne tasu ning kollektiivläbirääkimiste ja ametiühingute rolli, sh nende kollektiivse tegutsemise õiguse täielik austamine; rõhutab, et liikuvuse tõkete kaotamine Euroopa tööturul võimaldab Euroopa tööjõudu paremini kaitsta; märgib, et Euroopa Liit peab tegema kõik selleks, et selgitada kodanikele laienemist, integratsiooni, solidaarsust ja tööjõu liikuvust tulemuslikult ühendava lähenemise eeliseid;

23.

märgib, et mõned liikmesriigid on võtnud kasutusele miinimumpalga mõiste; arvab, et teised liikmesriigid võiksid nende kogemuste uurimisest kasu saada; kutsub liikmesriike üles kaitsma kõigi sotsiaalse ja majandusliku kaasatuse eeltingimusi ning eelkõige kehtestama normid sellistes küsimustes nagu miinimumpalk või muud õiguslikult ja üldiselt siduvad eeskirjad või riigi traditsioonidega kooskõlas olevad kollektiivlepingud, mis võimaldab täistööajaga töötajatele inimväärset elu võimaldava sissetuleku;

24.

usub, et finantskriis annab võimaluse viia läbi vajalikud reformid rõhuasetusega tugevatele majanduslikele alustele, alates asjakohastest investeeringutest haridusse ja oskustesse kuni riigi rahanduse kvaliteedi ning innovatsiooni ja töökohtade loomist soodustava keskkonna tagamiseni; on arvamusel, et jätkusuutlik majanduskasv ja töökohtade loomine ELis sõltub järjest enam tippsaavutustest ja innovatsioonist kui Euroopa konkurentsivõime peamistest liikumapanevatest jõududest;

25.

kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike üles kiiresti tegutsema majanduskasvu ja tööhõive edendamise ning nõudluse ja tarbijausalduse suurendamise nimel; peab sellega seoses eriti tähtsaks intelligentse majanduskasvu algatust, mis keskendub Lissaboni strateegia eesmärkidele, näiteks investeeringud „teadmiste kolmnurka” (mis koosneb haridusest, teadusuuringutest ja innovatsioonist), nn rohelistesse tehnoloogiatesse, energiatõhususse, püsivasse infrastruktuuri ja sidetehnoloogiasse; rõhutab sellise algatuse sünergilist mõju seoses tulevase konkurentsivõime, tööturu, keskkonnakaitse ja ressurssidega;

26.

rõhutab, et liikmesriigid peaksid jätkama tööturu reforme rohkemate töökohtade ja õpetamissüsteemide loomiseks, et tõsta oskuste taset; arvab, et liikmesriigid peaksid samuti jätkama jõupingutusi tootlikkuse kasvu edendamiseks suuremate investeeringute kaudu haridusvaldkonda; rõhutab ühtlasi, et innovatsiooni ja selle levitamisega seonduvate ülesannetega toimetulek ning tööjõu tööalase konkurentsivõime ja paindlikkuse tagamine eeldab paremat haridust ja koolitust ning elukestvat õpet; juhib siiski tähelepanu, et praegused investeeringud inimkapitali Euroopas on teadmistemahuka majanduse jaoks endiselt selgelt ebapiisavad;

27.

rõhutab, et praegust kriisi ei tohi kasutada ettekäändena, et viivitada äärmiselt vajaliku kulutuste ümbersuunamisega nn rohelisteks investeeringuteks, pigem tuleks seda käsitleda lisastiimulina edasiminekuks tööstuse äärmiselt vajaliku keskkonnasõbraliku ümberkujundamisega; on veendunud, et kliimamuutusega võitlemine on ilmselgelt majanduslikult põhjendatud ja iga samm vajalike meetmete edasilükkamiseks viib lõppkokkuvõttes kulude suurenemiseni;

28.

kutsub liikmesriike üles oma eelarveid läbi vaatama ja investeerima intelligentse majanduskasvu projektidesse, kasutades täielikult ära uuendatud stabiilsuse ja kasvu pakti;

29.

rõhutab, et liikmesriikide majandused on vastastikku äärmiselt sõltuvad; rõhutab seepärast vajadust tõhusama kooskõlastamise ja parema üldjuhtimise järele, mis on kriisi ajal veelgi olulisem; juhib tähelepanu, et tihedam koostöö on eriti põhjendatud eurotsoonis; viitab sellega seoses oma soovitustele EMU@10 resolutsiooni raames; ootab komisjonilt selgeid ja kindlaid juhiseid kõikide liikmesriikide vahel parandatud koordineeritud lähenemisviisi saavutamiseks;

30.

on arvamusel, et loobuda kliimamuutusega võitlemisest ja lükata keskkonnainvesteeringud edasi oleks hukatuslik viga, millel oleksid nii kohesed kui ka üle põlvkondade ulatuvad tagajärjed;

31.

rõhutab vajadust tugevdada Euroopa ja liikmesriikide majanduse taastamiskavade sotsiaalset mõõdet; kutsub komisjoni üles jälgima ja tegema ettepanekuid finantskriisi sotsiaalsete mõjude, eelkõige sotsiaalse tõrjutuse, vaesuse ja pensionide osas enne Euroopa Ülemkogu 2009. aasta kevadist kohtumist;

32.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et Euroopa Sotsiaalfondi peamine rahastamiskava oleks suunatud põhiosas ümberõppele ja tööalase konkurentsivõime suurendamisele, samuti sotsiaalse kaasamise abinõudele, et ületada kriisi negatiivsed sotsiaalsed tagajärjed; tuletab meelde, et keskenduda tuleks neile, kes on tööturult kõige kaugemal;

33.

juhib tähelepanu sellele, et EL vajab nn uut rohelist kurssi, millega püütakse lahendada majandus-, keskkonna- ja sotsiaalset kriisi - töökohtade loomist tootmis- ja tööstusega seotud sektorites tuleb täiendada suurte investeeringutega sotsiaalteenustesse, eriti haridusse ja tervishoidu, luues paremaid tingimusi meie laste ja õpilaste õpetamiseks, suurendades oluliselt õpetajate arvu ja parandades füüsilist õppekeskkonda, mis kõik on investeeringud, mis toovad kasu tulevikus;

34.

juhib tähelepanu sellele, et sellise nn uue rohelise kursi investeeringud peaksid ühtlasi olema suunatud tõhususe tõstmisele ja muude ressursside kui nafta („kriitilised materjalid”), mille kättesaadavus tõenäoliselt muutub lühikeses kuni keskpikas perspektiivis ebapiisavaks ja mis takistab teatud sektorite, näiteks infotehnoloogia, side ja meelelahutussektori arengut, asendamisele; märgib, et hiljutiste uuringute kohaselt on selliste materjalide osas võimalik tõhusust oluliselt suurendada ning vähendada jäätmekoguseid, kulusid ja ressursisõltuvust;

35.

juhib seoses energiaga tähelepanu sellele, et Euroopa on praegu sõltuv fossiilkütustest kui oma peamisest energiaallikast; arvab, et kuigi sõltuvust fossiilkütustest tuleb vähendada, on ühtlasi hädavajalik saavutada energiavarustuse kindlus Euroopas; on arvamusel, et see tähendab fossiilkütuste allikate mitmekesistamist, püüdes samas hoida energia hinda taskukohasena; arvab, et liikmesriikide energiasektorid tuleb avada tõelisele konkurentsile; arvab, et energiatõhusust tuleb parandada uurimis- ja arendustegevuse abil ning parimate tavade süvalaiendamise teel; arvab, et arvestades nafta ja gaasi kõrget hinda pikas perspektiivis, peab Euroopa suutma selles valdkonnas riske vähendada; peab ülioluliseks, et EL peaks tugevalt kaaluma liikumist energia siseturu suunas, et jaotada energiat liikmesriikide vahel tõhusamalt ja tasakaalustada sõltuvust kolmandatest riikidest pärinevast energiast; arvab, et taastuvenergia osakaalu ELis tuleb suurendada, et vähendada sõltuvust fossiilkütustest; arvab, et uurimis- ja arendustegevust selles valdkonnas tuleks tugevdada ja eelistada tuleks erinevaid kohalikke lahendusi, et kättesaadavaid taastuvaid energiaallikaid kõige paremini ära kasutada;

36.

märgib, et EL jääb innovatsiooni kiiruselt endiselt USA majandusest maha; juhib tähelepanu, et innovatsioon võib tagada Euroopa majanduse kiire taastumise, pakkudes suhtelist eelist ülemaailmsel turul; juhib tähelepanu, et majanduslanguste ajal on tavapraktikaks kujunenud uurimis- ja arendustegevuse rahastamise vähendamine, aga see lähenemisviis on vale, kuna tegutseda tuleks täpselt vastupidiselt; usub, et suuremad investeeringud uurimis- ja arendustegevusse ning haridusse edendavad tootlikkust ja seega ka majanduskasvu; nõuab investeeringuid uurimistegevusse ja teadusesse, et viia nende tase eesmärgiks seatud 3 %-ni SKP-st; rõhutab, et ELi eelarves tuleb ette näha suuremad kulutused teadusuuringutele; arvab, et liikmesriigid peaksid suurendama või vähemalt täitma oma uurimis- ja arendustegevuse investeeringute sihtmäärasid ning toetama maksumeetmete, laenugarantiide ja piirkondlike klastrite ning tippkeskuste ja muude sama eesmärki teenivate meetmetega erasektori investeeringuid uurimis- ja arendustegevusse; arvab, et täiskasvanuharidus ja elukestev õpe peavad olema prioriteedid kõikidel poliitikatasanditel, sest need suurendavad tootlikkust, pakkudes samas vajalikke oskusi tööturule sisenemiseks ja tööturul püsimiseks väga konkurentsitihedas tööpiirkonnas;

37.

juhib tähelepanu asjaolule, et alates 21. sajandi algusest on tehnoloogia ja telekommunikatsioonivahendid päästnud globaliseerumisjõud ennenägematus ulatuses valla, nad on „tasandanud” kommunikatsiooni- ja tööturud ning aidanud kaasa ennenägematu innovatsiooni ajastule, muutes majandused tootlikumaks ning ühtlasi ühendanud maailma kodanikud; usub seetõttu, et tehnoloogia võimsuse ja majandusele avaldatava mõju maksimeerimise, telekommunikatsiooni-, energia- teadusuuringute siseturu ning eelkõige tööstussektori edasise avamisega suudab EL väljuda tugevamana praegusest keerulisest majanduslikust olukorrast, tugevdada oma tervishoiu kvaliteeti ja taskukohasust, edendada kliimasõbraliku energia arengut ja rakendamist, parandada haridust kõikides liikmesriikides ning edendada ELi väljavaateid tõusta maailmas juhtivale kohale tehnoloogia ja tehnoloogiliste uuenduste rakendamise valdkonnas; juhib tähelepanu, et teadmistepõhine majandus vajab kõrge kvaliteediga teenuste ja lairiba strateegia arendamist, mis lubaks võrkude uuendamist ja laiendamist kiirendada; on seisukohal, et komisjoni ettepanek Euroopa majanduse taastamiskava raames, mille eesmärk on saavutada aastaks 2010 täielik kaetus lairiba-sidevõrkudega, on vajalik samm edasi, mis võimaldab hoida Euroopa Liidu konkurentsivõimet;

38.

palub pöörata rohkem tähelepanu noori käsitlevale komisjoni 21. novembri 2001. aasta valgele raamatule (KOM(2001)0681) ja Euroopa Ülemkogu poolt 22.-23. märtsil 2005 vastu võetud Euroopa noortepaktile kui ühele Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisele kaasa aitamise vahendile; arvab, et komisjon peaks kaaluma ja võtma õigusaktide ettepanekute koostamisel arvesse nende mõju noortele ja noorsoo-organisatsioonidega toimunud struktureeritud dialoogi tulemusi ning liikmesriigid peaksid keskenduma Lissaboni strateegia riiklike reformikavu rakendades noortele ning arvestama noortega asjakohastes poliitikavaldkondades; on arvamusel, et üliõpilaste liikuvuse suurendamine ja erinevate haridussüsteemide kvaliteet peaksid olema esmatähtsad Bologna protsessi peamiste eesmärkide uuesti määratlemisel pärast 2010. aastat, ka tuleb võtta meetmeid erinevates poliitikavaldkondades; juhib tähelepanu, et liikuvusega seotud erinevad aspektid ei kuulu ainult kõrghariduse valdkonda ja puudutavad ka sotsiaal-, rahandus-, sisserände- ja viisapoliitikat, selleks et töötada välja tõeline Euroopa kõrgharidusruum;

39.

on seisukohal, et praeguse kriisi kordumise vältimiseks keskpikas perspektiivis on põhimõtteliselt vajalik finantsjärelevalve struktuuri „euroopastamine”, tõhusad konkurentsieeskirjad, finantsturgude asjakohane reguleerimine ja suurem läbipaistvus; on seisukohal et integreeritud, kõikehõlmav (kõiki finantssektoreid hõlmav) ja sidus järelvalveraamistik (alustades tasakaalustatud lähenemisviisist finantsriski piiriülese ulatuse reguleerimisel ühtlustatud õigusaktide alusel) vähendaks nõuete täitmisega seotud kulusid mitme jurisdiktsiooni all toimuva tegevuse korral; kutsub komisjoni üles esitama ettepanekuid olemasoleva järelevalve ülesehituse läbivaatamiseks neile põhimõtetele vastavalt; kutsub käesolevas lõikes nimetatud meetmetele vaatamata liikmesriike üles pöörduma keskpikas perspektiivis tagasi avaliku sektori tasakaalustatud rahastamise juurde ning kutsub seepärast liikmesriike üles selgitama, kuidas nad selle eesmärgi saavutada suudavad;

40.

toetab G20 Euroopa riikidest liikmete 2009. aasta veebruari lõpus Berliinis tehtud otsust võtta otsustavaid meetmeid maksuparadiiside ja koostööst keelduvate jurisdiktsioonide vastu ning leppida selleks võimalikult kiiresti kokku sanktsioonides, mida tuleb kinnitada Londoni tippkohtumisel; soovitab ELil võtta oma tasandil vastu asjakohane õiguslik raamistik, mis pakub sobivaid stiimuleid selleks, et turul tegutsejad hoiduksid ärisuhetest selliste jurisdiktsioonidega; rõhutab, et selle probleemi lahendamiseks on vaja kogu maailmas sarnaseid lähenemisviise;

41.

kutsub liikmesriike ja Euroopa Liitu üles ELi eelarvet kohandama ja nägema ette kasutamata rahaliste vahendite kasutamine ELi poliitiliste eesmärkide toetuseks;

42.

tunneb muret kasvavate piirkondlike erinevuste pärast seoses finantskriisi mõjuga, mis väljendub muu hulgas liikmesriikide krediidikõlblikkuse suurenenud vahes, mis teeb laenud madalama reitinguga liikmesriikide jaoks kallimaks; nõuab uute uuenduslike rahastamisvahendite väljatöötamist, et seda mõju leevendada ja värsket kapitali ligi tõmmata;

43.

rõhutab, et kriisil on väga negatiivsed majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed paljudes uutest liikmesriikidest ning see aeglustab oluliselt nende lähenemist EL-15 riikidele; kardab lisaks mõju levimist eurole ja euroala riikide majandusele; nõuab seetõttu tugevaid Euroopa solidaarsuse meetmeid, et kaitsta euroala ja tugevdada Euroopa Liidu sisemist ühtekuuluvust, eriti Kesk- ja Ida-Euroopa riikide majanduse tugevamaks toetamiseks eelkõige struktuurifondide ja globaliseerumise fondi nende riikide vajadustele kohandamise abil ning Euroopa Investeerimispanga eritoetuse abil seoses uute innovaatiliste rahastamisvahenditega; rõhutab Euroopa ühtsuse tähtsust majanduskriisi ajal, kui majanduslangus ähvardab ka Euroopa ühiseid väärtusi; nõuab seetõttu komisjonilt uutele liikmesriikidele suunatud tähelepanelikumaid ja hoolitsevamaid meetmeid;

44.

märgib, et ELi rahastamisvahendeid tuleks kasutada avaliku sektori kulutuste toetamiseks; juhib tähelepanu, et selleks et aidata kaasa ELi majanduse taastumisele, tuleb nende rahastamisvahendite rakendamise määra ja kiirust suurendada; arvab, et ELi ühtekuuluvuspoliitika, eriti selle piiriülesed komponendid, on suurepärane territoriaalse solidaarsuse edendamise vahend; on väga rahul ühtekuuluvuspoliitika hiljutise „lissaboniseerimisega”; arvab, et meetmetega, millega regionaalvahendeid suunatakse rohkem ettevõtlusse, teadustegevusse, innovatsiooni, tööhõivesse ja uutesse oskustesse, peaksid rahalised vahendid muutuma märkimisväärses mahus kättesaadavaks kohalikul tasandil äripotentsiaali tugevdamiseks ja kõige nõrgemate toetamiseks;

45.

juhib tähelepanu sellele, et ka üleeuroopalise transpordivõrguga (TEN-T) ja üleeuroopalise energiavõrguga (TEN-E) seotud programmid peaksid aitama igakülgselt kaasa nii Euroopa majanduse taastamiskava kui Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisele; arvab, et koordinaatorite positiivsed jõupingutused ning ka Üleeuroopalise Transpordivõrgu Rakendusameti loomine koos rakendusaktidega koostalituse tõhususe parandamiseks on andnud tulemuseks mitu täielikult valminud TEN-T projekti kõikjal Euroopa Liidus jätkusuutliku majanduskasvu ja parema liikuvuse stimuleerimiseks;

46.

märgib Euroopa Investeerimispanga olulist rolli seoses Euroopa majanduse taastamiskavaga; tervitab Euroopa Investeerimispanga kapitali suurendamist liikmesriikide poolt, et väljastada VKEdele rohkem laene; rõhutab, et laenud on kõigi liikmesriikide VKEdele kättesaadavad läbipaistval moel ja võrdsetel alustel; nõuab Euroopa Investeerimispanga rolli edasist suurendamist seoses uute innovaatiliste rahastamisvahenditega;

47.

on majanduse juhtimise osas seisukohal, et praegune majanduskriis nõuab finantsturgude toetamiseks ja usalduse taastamiseks kindlat, kooskõlastatud ja õigeaegset valitsusepoolset sekkumist kõigis liikmesriikides ja reguleerivaid meetmeid; arvab, et uued õigusalased meetmed peaksid tuginema läbipaistvuse ja aruandekohustuse põhimõtetele ning tarbijate õiguste kaitsmiseks tuleb rakendada tõhusat kontrolli; arvab, et uued õigusaktid peaksid sisaldama ülemäärase finantsvõimenduse vastaseid ning pankade suuremate kapitalireservide nõudeid; osutab lisaks sellega seoses praegustele probleemidele seoses hindamiseeskirjade ja riskihinnanguga; arvab, et kontrollitegevuses tuleb pidada sammu finantsinnovatsiooniga ja EL peaks tõhustama selles osas oma reguleerivate organite oskusteavet; arvab, et suurem reguleerimine pole tingimata parem reguleerimine; arvab, et liikmesriigid peavad oma regulatiivset tegevust kooskõlastama; arvab, et tuleb tagada stabiliseerimisstandardid ja finantsjärelevalve reguleerimine eurotsoonis;

48.

tuletab meelde, et osa vastutusest finantskriisi eest lasub ka reitinguagentuuridel; tervitab Euroopa Ülemkogu üleskutset kiirendada tööd seoses komisjoni 12. novembri 2008. aasta ettepanekuga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus reitinguagentuuride kohta (KOM(2008)0704), et karmistada reitinguagentuure käsitlevaid eeskirju;

49.

kutsub komisjoni üles esitama õigusakti ettepanekut, mis teeks nõukogu 25. juuli 1978. aasta neljanda direktiivi 78/660/EMÜ (mis põhineb asutamislepingu artikli 54 lõike 3 punktil g ja käsitleb teatavat liiki äriühingute raamatupidamise aastaaruandeid) (6) kohaldamisala osas erandi nn mikroettevõtjatele;

50.

usub, et väga kiiresti on vaja tugevdada finantssektori ülemaailmset reguleerimist, mis peab hõlmama kaugelt enamat kui klassikaline pangandussektor, ja võtta julgeid meetmeid siduvate eeskirjade kehtestamiseks usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalve, läbipaistvuse ja heade tavade kohta ning kohaldada sanktsioone kõigi riikide ja piirkondade suhtes, kes ei tee selles osas koostööd; kutsub komisjoni üles esitama selles osas asjakohaseid ettepanekuid ja nõuab tungivalt, et nõukogu valmistaks rahvusvahelistel läbirääkimistel ette poliitilist maastikku sellise lähenemisviisi kiireks omaksvõtmiseks; märgib, et ülemaailmne finantsstabiilsus on avalik hüve ja selle tagamise eest vastutavad poliitilised juhid;

51.

nõuab tungivalt, et nõukogu viiks 2009. aasta märtsiks lõpule nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) (7) läbivaatamise, et näha ette vähendatud käibemaksumäärad tööjõu- ja personalimahukatele teenustele ja muud asjakohased meetmed sisemaise nõudluse ergutamiseks; kutsub sellega seoses liikmesriike üles kooskõlastatud tegevusele ja solidaarsusele, et võimaldada käibemaksudirektiivis sätestatud käibemaksu diferentseeritud vähendamist, mida liikmesriigid võivad vastavalt oma prioriteetidele otsustada rakendada või mitte rakendada; arvab, et valikulised maksusoodustused peaksid ergutama sisenõudlust ja majandust;

52.

hindab väga kõrgelt asjaolu, et komisjon on nõudnud bürokraatia vähendamise kõrgetasemelise töörühma loomist, ja palub, et selle töörühma poolt kokku lepitud ettepanekuid rakendataks niipea kui võimalik; rõhutab, et Lissaboni strateegia peaks ette nägema äriühingute regulatiivse koormuse vähendamise, edendades tootlikkust ja ühes sellega kiiremat kasvutempot kõikides valdkondades; usub, et EL peaks uurima reguleerimise alternatiive, konsulteerima sidusrühmadega uute õigusaktide osas ning keskenduma reguleerimise tulude ja kulude suhtele;

53.

tervitab viimastel aastatel Lissaboni strateegiaga seoses tehtud edusamme, kuid märgib, et mitu tähtsat õigusloomega seotud algatust on endiselt pooleli ja tuleks esmajärjekorras vastu võtta; rõhutab tasakaalustamatut olukorda seoses erinevate Euroopa suuniste alusel tehtud algatuste kvaliteedi ja hulgaga; nõuab tasakaalustatumat lähenemisviisi tõelise mitmeid toetusi pakkuva ELi poliitika reformikava huvides: toetab Euroopa reformikava välismõõtme tugevdamist, nähes ette kõrged standardid, asjakohase õigusliku raamistiku ja koostöö meetodid, selleks et teha koostööd muude rahvusvaheliste majandusjõududega ja astuda vastu globaalsetele väljakutsetele; tervitab sellega seoses mitme komisjoni peadirektoraadi tehtud tööd uute kvalitatiivsete näitajate väljatöötamisel; nõuab tungivalt, et nõukogu paluks komisjonil tagada, et neid näitajaid kasutatakse edaspidi riiklike reformiprogrammide hindamisel ja integreerida need komisjoni järelevalvetegevusse, andes sellega kõikehõlmavama ja asjakohasema ülevaate Lissaboni-Göteborgi strateegia edusammudest;

54.

rõhutab, et suurem tulemuslikkus Lissaboni strateegia raames eeldab tõhusamat nõukogu-poolset kollegiaalset survet mitmepoolse järelevalve raames;

55.

juhib tähelepanu, et avatud kooskõlastusmeetod, millele Lissaboni strateegia on üheksa aastat tuginenud, on need piirangud ilmsiks toonud Euroopa Liidu ees seisvate uute sisemiste ja väliste raskuste taustal; nõuab seepärast tungivalt, et Lissaboni strateegia järgne periood põhineks ennetavamal, globaalsemal poliitikal, s.o olemasoleva ühise poliitika (kaubandus, siseturg, majandus- ja rahaliit jne) ajakohastamisel ja uuel ühisel välispoliitikal (energia, kliima, areng, ränne jne);

56.

avaldab kahetsust, et olukorras, kus Lissaboni strateegia täitmise ajakava järgi on järel vaid üks aasta, pole selgelt määratletud eesmärke saavutatud ja edasiminek programmi eri valdkondades on olnud ebapiisav; on seisukohal, et liikmesriikidel on puudunud rakendusmeetmed Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamiseks; usub, et Lissaboni strateegias tuleb näha tuleviku kujundamise poliitika tähtsaid suuniseid, mille eesmärgiks on tugev, konkurentsivõimeline ja majanduskasvu soodustav EL; arvab seetõttu, et see strateegia väärib seda, et liikmesriigid seda tõsisemalt võtaksid ja selles ei tuleks näha pelgalt kaugete eesmärkide kogumit, vaid ELi edasise arengu tegevuskava;

57.

teeb ettepaneku, et edasine arutelu tegevuskava „Lissabon pluss” (peab algama 2010. aastal) üle peaks põhinema praeguse Lissaboni strateegia üldisel ülesehitusel (konkurentsivõime ja Euroopa tööstuse keskkonnasõbralikumaks muutmine, rohkem ja paremaid töökohti, sotsiaalne kaasatus, jätkusuutlikkus), kuid rõhutab vajadust esitada ühtlasem ja vastastikku toetav lähenemisviis, mis suudaks Lissaboni strateegia haldamist ELis otsustavalt parandada;

58.

palub komisjonil esitada enne 2009. aasta lõppu põhjaliku hinnangu Lissaboni strateegia viimase üheksa aasta, liikmesriikide saavutuste ja Lissaboni strateegia eesmärkidele pühendumise kohta; palub komisjonil analüüsida Lissaboni-järgse strateegia kasulikkust seoses uute sihtide ja eesmärkidega ning hinnata eriti liikmesriikide valmisolekut sellise uue programmi rakendamiseks ja selle teostatavust; rõhutab vajadust kujundada ümber majanduskasvu ja töökohtade loomise poliitika koondsuunised majanduslanguse taustal ja nõuab tungivalt, et nõukogu lepiks kokku lühiajalistes meetmetes 2008. aasta tööhõive määra kindlustamiseks, investeeringute tegemiseks kliimamuutusega võitlemiseks ja piisavate sissetulekute tagamiseks, eriti ühiskonna kõige haavatavamaid rühmi silmas pidades; ootab, et komisjon käivitaks neid eesmärke silmas pidades algatused ja esitaks ettepanekud piisavalt vara enne 2010. aasta kevadel toimuvat Euroopa Ülemkogu;

59.

rõhutab, et avaliku sektori kulutuste „lissaboniseerimine” kõikides liikmesriikides ja ELi eelarves peab saama reaalsuseks, sest see süvalaiendaks Lissaboni strateegiat ja suurendaks radikaalselt tõhusust majanduskasvu ja töökohtade loomise eesmärkide taotlemisel;

60.

märgib, et vahendid, mida EL vajab Lissaboni strateegia eesmärkide edendamiseks, on põhiliselt kõikide asjaomaste poliitikate, kõikide rahastamisvahendite ja fondide ning ka ELi eelarve ühtlustamine selliselt, et oleks võimalik kiirendada ning süvendada pingutusi majanduskasvu edendamiseks ja töökohtade loomiseks; arvab, et lühiperspektiivis on kiireks toibumiseks majanduskriisist vaja tugevamaid maksustiimuleid, eeldusel et sellega suunatakse erakulutused ja käitumise ümber kooskõlas Lissaboni-Göteborgi strateegia eesmärkide ning kliima- ja energiapaketiga; hoiatab sellega seoses valimatute maksukärbete eest; on seisukohal, et maksustiimulid peavad olema suunatud sotsiaalsetele ja keskkonna alastele eesmärkidele; arvab, et võimalikud vahendid on käibemaksutaseme alandamine tööjõumahukate ja kohapeal osutatavatele teenuste osas, arvab ühtlasi, et rahastada võib nn rohelisi algatusi muu hulgas energiasektoris ja ka autotööstuses ning ehituses, eelkõige seetõttu, et nõudlus nende toodete järele on järsult vähenemas; arvab, et tarbijaid võib näiteks toetada maksuvabastustega nn rohelisemate autode ja keskkonnasõbraliku eluaseme ostmisel;

61.

tunneb kahetsust Lissaboni strateegia endiselt nõrga nähtavuse pärast paljude liikmesriikide sisepoliitikas; on seisukohal, et selle tulemuslikuks rakendamiseks tuleb kaasata kõik majanduses tegutsevad sidusrühmad; usub, et eelkõige tööturu osapoolte, liikmesriikide parlamentide, piirkondlike ja kohalike asutuste ning kodanikuühiskonna parem kaasamine parandab Lissaboni strateegia saavutusi ning edendab avalikku mõttevahetust asjakohaste reformide üle; usub, et kõigi sidusrühmade kaasamist on võimalik tagada mitmetasandilise halduse põhimõtte asjakohase rakendamise kaudu;

62.

väljendab taas kahetsust, et Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon ei ole Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja Regioonide Komiteega konsulteerides ikka veel jõudnud kokkuleppele selge kava ja toimimisjuhendi osas, mis tagaksid kõigi asjaomaste ELi institutsioonide asjakohase koostöö ja täieliku osalemise Lissaboni strateegia jätkutegevuse asjakohases edasises käsitlemises; kutsub sellega seoses nõukogu ja komisjoni üles esitama eelolevat poliitika koondsuuniste läbivaatamist ning tulevase tegevuskava „Lissabon II” kujundamist ja loomist silmas pidades kiiresti ettepanekud ELi asjaomaste institutsioonide tiheda koostöö kohta;

63.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele, Regioonide Komiteele ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele.