EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 32015D1523

Nõukogu otsus (EL) 2015/1523, 14. september 2015, millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks

OJ L 239, 15.9.2015, p. 146–156 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

No longer in force, Date of end of validity: 17/09/2017

ELI: http://data.europa.eu/eli/dec/2015/1523/oj

15.9.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 239/146


NÕUKOGU OTSUS (EL) 2015/1523,

14. september 2015,

millega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetamiseks

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 78 lõiget 3,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust

ning arvestades järgmist:

(1)

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 78 lõikes 3 on sätestatud, et kui ühes või mitmes liikmesriigis tekib kolmandate riikide kodanike ootamatu sissevoolu tõttu hädaolukord, võib nõukogu võtta komisjoni ettepaneku põhjal ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga vastu ajutisi meetmeid asjaomase liikmesriigi või asjaomaste liikmesriikide toetamiseks.

(2)

Vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 80 tuleks liidu piirikontrolli, varjupaiga ja sisserände valdkonna poliitika kavandamisel ja elluviimisel juhinduda solidaarsuse põhimõttest ja sellest, et vastutus jagatakse liikmesriikide vahel õiglaselt ning selles valdkonnas vastu võetud liidu õigusaktid peavad sisaldama asjakohaseid meetmeid nende põhimõtete rakendamiseks.

(3)

Hiljutine kriisiolukord Vahemere piirkonnas sundis liidu institutsioone viivitamatult tunnistama erakorraliste rändevoogude olemasolu selles piirkonnas ning kutsuma üles võtma konkreetseid solidaarsusmeetmeid kõige suurema surve all olevate liikmesriikide toetuseks. Komisjon esitas 20. aprillil 2015 välis- ja siseministrite ühisnõupidamisel kümnepunktilise plaani, mis sisaldab viivitamatuid meetmeid, mida tuleb võtta vastuseks praegusele kriisile, sealhulgas kohustust kaaluda hädaolukorras ümberpaigutamise mehhanismi loomise võimalusi.

(4)

Euroopa Ülemkogu otsustas oma 23. aprilli 2015. aasta kohtumisel muu hulgas tugevdada sisemist solidaarsust ja vastutust ning eelkõige võttis endale kohustuse suurendada erakorralist abi kõige suurema surve all olevatele liikmesriikidele, kaaluda võimalusi korraldada liikmesriikide vahel vabatahtlikkuse alusel erakorraline ümberpaigutamine ja saata kõige suurema surve all olevatesse liikmesriikidesse Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) meeskonnad ühiselt rahvusvahelise kaitse taotlusi menetlema, sealhulgas registreerima ja sõrmejälgi võtma.

(5)

Euroopa Parlament kordas oma 28. aprilli 2015. aasta resolutsioonis, et liidu reaktsioon hiljuti Vahemerel aset leidnud tragöödiatele peab põhinema solidaarsusel ja vastutuse õiglasel jagamisel ning et liit peab suurendama oma jõupingutusi, et toetada selles valdkonnas liikmesriike, kes võtavad absoluut- või suhtarvudes vastu kõige rohkem pagulasi ja rahvusvahelise kaitse taotlejaid.

(6)

Euroopa Ülemkogu tegi oma 25.–26. juuni 2015. aasta kohtumisel muu hulgas otsuse, et paralleelselt tuleks tööd teha kolme olulise aspektiga – ümberpaigutamine/ümberasustamine, tagasisaatmine/tagasivõtmine/taasintegreerimine ning koostöö päritolu- ja transiidiriikidega. Pidades silmas praegust hädaolukorda ning kohustust tugevdada solidaarsust ja vastutust, leppis Euroopa Ülemkogu kokku 40 000 selgelt rahvusvahelist kaitset vajava isiku Itaaliast ja Kreekast teistesse liikmesriikidesse ajutise ja erakorralise ümberpaigutamise suhtes kahe aasta jooksul. Ta kutsus üles sel eesmärgil kiiresti vastu võtma nõukogu otsuse ning nentis, et selleks peaksid liikmesriigid konsensuse alusel kokku leppima selliste isikute jaotamises, arvestades iga liikmesriigi eriomast olukorda.

(7)

Liikmesriikide eriomased olukorrad tulenevad eelkõige rändevoogudest teistes geograafilistes piirkondades, näiteks Lääne-Balkani rändemarsruudil.

(8)

Mitu liikmesriiki seisis 2014. aastal silmitsi nende territooriumile saabuvate sisserändajate, sealhulgas rahvusvahelise kaitse taotlejate koguarvu märkimisväärse kasvuga; mõnes riigis jätkus sama olukord veel ka 2015. aasta esimestel kuudel. Mitmele liikmesriigile andis komisjon erakorralist finantsabi ja EASO operatiivtuge, et aidata neil selle arvu kasvuga toime tulla.

(9)

Liikmesriikidest, kus esineb eriti suur surve, arvestades ka hiljutisi traagilisi sündmusi Vahemerel, on eelkõige Itaaliale ja Kreekale osaks langenud nende territooriumile saabuv enneolematu sisserändajate voog, mille hulgas on ka rahvusvahelise kaitse taotlejaid, kes ilmselgelt vajavad rahvusvahelist kaitset; see põhjustab tugevat survet nende rände- ja varjupaigasüsteemidele.

(10)

Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri (Frontex) andmete kohaselt leidsid ebaseaduslikud piiriületused liitu 2014. aastal aset peamiselt Vahemere kesk- ja idaosa marsruutide kaudu. 2014. aastal saabus ainuüksi Itaaliasse ebaseaduslikult üle 170 000 rändaja, mis on 2013. aastaga võrreldes 277 % enam. Ka Kreekasse saabuvate ebaseaduslike sisserändajate hulk on pidevalt kasvanud – riiki on neid jõudnud rohkem kui 50 000, mis tähendab 2013. aastaga võrreldes 153 % kasvu. Koguarvud suurenesid veelgi 2015. aasta jooksul. 2015. aasta esimese kuue kuu jooksul suurenes Itaalia puhul ebaseaduslike piiriületuste arv eelmise aasta sama perioodiga võrreldes 5 %. Kreekas suurenes ebaseaduslike piiriületuste arv järsult samal ajavahemikul, kasvades kuuekordselt 2014. aasta esimese kuue kuu jooksul (enam kui 76 000 isikut ajavahemikul jaanuarist juunini 2015. aastal võrreldes 11 336 isikuga ajavahemikul jaanuarist juunini 2014. aastal). Oluline osa neis kahes piirkonnas tuvastatud ebaseaduslikest rändajatest olid need, kelle kodakondsuse puhul on Eurostati andmetel taotluste rahuldamise määr liidu tasemel kõrge.

(11)

Eurostati andmetel palus 2014. aastal Itaalias rahvusvahelist kaitset 64 625 isikut võrreldes 26 920 isikuga 2013. aastal (143 % rohkem). Kreekas kasvas taotluste arv vähem: taotlejaid oli 9 430 (15 % rohkem). 2105. aasta esimeses kvartalis palus Itaalias rahvusvahelist kaitset 15 250 isikut (2014. aasta esimese kvartaliga võrreldes kasvas see arv 47 %) ja Kreekas 2 615 isikut (28 % rohkem kui 2014. aasta esimeses kvartalis).

(12)

Rände- ja varjupaigapoliitika raames on Itaalia ja Kreeka toetuseks võetud mitmeid meetmeid, sealhulgas on neile pakutud ulatuslikku erakorralist abi ja EASO operatiivtuge. Itaalia ja Kreeka on ajavahemikul 2007–2013 üldprogrammist „Solidaarsus ja rändevoogude juhtimine” (SOLID) abi saajate hulgas suuruselt teisel ja kolmandal kohal ning on lisaks saanud suures ulatuses erakorralist rahalist toetust. Itaalia ja Kreeka on aastatel 2014–2020 tõenäoliselt jätkuvalt peamised Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondist abisaajad.

(13)

Itaalia ja Kreeka vahetus naabruses jätkuva ebastabiilsuse ja konfliktide tõttu on väga tõenäoline, et tugev surve nende rände- ja varjupaigasüsteemidele jätkub ja kasvab veelgi ja et suur osa sisserändajaid võib vajada rahvusvahelist kaitset. See näitab tungivat vajadust näidata Itaalia ja Kreeka suhtes üles solidaarsust ja täiendada senini nende toetuseks võetud meetmeid varjupaiga ja rände valdkonnas võetavate ajutiste meetmetega.

(14)

Samal ajal peaksid Itaalia ja Kreeka esitama struktuurseid lahendusi, et lahendada probleemid, mis seonduvad erakordse survega nende varjupaiga- ja rändesüsteemidele. Käesolevas otsuses sätestatud meetmed peaksid seetõttu käima käsikäes Itaalias ja Kreekas kriisiolukorrale reageerimiseks tugeva ja strateegilise raamistiku kehtestamisega ja käimasoleva reformiprotsessi intensiivistamisega nendes valdkondades. Sellega seoses peaksid Itaalia ja Kreeka käesoleva otsuse jõustumise kuupäeval esitama komisjonile tegevuskava, mis peaks sisaldama piisavaid meetmeid varjupaiga, esmase vastuvõtu ja tagasisaatmise valdkonnas nende valdkondade süsteemide suutlikkuse, kvaliteedi ja tõhususe suurendamiseks ning meetmeid käesoleva otsuse asjakohase rakendamise tagamiseks, et võimaldada neil pärast käesoleva otsuse kohaldamisaja lõppu paremini toime tulla võimaliku rändajate suurema sissevooluga nende territooriumile.

(15)

Pidades meeles, et Euroopa Ülemkogu leppis kokku omavahel seotud meetmetes, tuleks komisjonile anda õigus peatada asjakohasel juhul ja pärast seda, kui asjaomasele riigile on antud võimalus esitada oma seisukoht, käesoleva otsuse kohaldamine piiratud ajaks, kui Itaalia või Kreeka ei täida oma kohustusi selles suhtes.

(16)

Kui mõni muu liikmesriik satub samasugusesse hädaolukorda, mille on põhjustanud kolmandate riikide kodanike ootamatu sissevool, võib nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga võtta vastu ajutisi meetmeid asjaomase liikmesriigi toetuseks, tuginedes ELi toimimise lepingu artikli 78 lõikele 3. Selliste meetmete hulka võib asjakohasel juhul kuuluda kõnealuse liikmesriigi käesolevast otsusest tulenevate kohustuste täitmise peatamine.

(17)

Vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 78 lõikele 3 peaksid Itaalia ja Kreeka toetuseks kavandatavad meetmed olema ajutist laadi. 24 kuud on piisav tagamaks, et käesolevas otsuses sätestatud meetmetel oleks reaalne mõju Itaalia ja Kreeka toetamisel suurte rändevoogudega toimetulekuks nende territooriumil.

(18)

Käesolevas otsuses sätestatud meetmed Itaaliast ja Kreekast isikute ümberpaigutamise kohta kujutavad endast ajutist erandit Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 604/2013 (1) artikli 13 lõikes 1 kehtestatud reeglist, mille kohaselt oleksid Itaalia ja Kreeka olnud vastutavad rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest nimetatud määruse III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt, samuti ajutist erandit menetluse etappidest, sealhulgas tähtaegadest, mis on sätestatud nimetatud määruse artiklites 21, 22 ja 29. Määruse (EL) nr 604/2013 muid sätteid, sealhulgas komisjoni määruses (EÜ) nr 1560/2003 (2) ja komisjoni rakendusmääruses (EL) nr 118/2014 (3) sisalduvaid rakenduseeskirju kohaldatakse jätkuvalt, sealhulgas neis sisalduvaid eeskirju, mis käsitlevad üleandvate liikmesriikide kohustust kanda kulud, mis on vajalikud taotleja üleandmiseks ümberpaigutamise sihtliikmesriiki, ning liikmesriikidevahelise üleandmisega seotud koostööd, samuti teabe edastamist elektroonilise sidevõrgu „DubliNet” kaudu.

Käesolev otsus hõlmab ka erandit seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 516/2014 artikli 7 lõikes 2 osutatud rahvusvahelise kaitse taotleja nõusolekuga (4).

(19)

Ümberpaigutamismeetmed ei vabasta liikmesriike määruse (EL) nr 604/2013 täielikust kohaldamisest, sealhulgas perekonna taasühinemist ja saatjata alaealiste erikaitset ning humanitaarsetel põhjustel kaalutlusõigust käsitlevate sätete kohaldamisest.

(20)

Tuleb teha valik, milliseid kriteeriume kohaldada, kui otsustatakse, kui palju ja milliseid taotlejaid Itaaliast ja Kreekast ümber paigutada, ilma et see piiraks liikmesriigi tasandil varjupaigataotluste suhtes tehtud otsuste kohaldamist. Plaanis on luua selge ja toimiv süsteem, mille aluseks on liidu tasandil esimese astme menetlustes (vastavalt Eurostati määratlusele) tehtud rahvusvahelise kaitse andmise otsuste keskmine protsendimäär liidu tasandil varjupaigataotluste suhtes esimeses astmes tehtud otsuste koguarvust, lähtudes uusimast kättesaadavast statistikast. Ühest küljest peaks see määr aitama nii palju kui võimalik tagada, et kõikidel taotlejatel, kes ilmselgelt vajavad rahvusvahelist kaitset, oleks võimalik kiiresti ja täielikult kasutada oma õigusi kaitsele liikmesriigis, kuhu nad ümber paigutatakse. Teisalt aitaks see nii palju kui võimalik ära hoida seda, et taotlejad, kes tõenäoliselt saavad oma taotluse kohta negatiivse otsuse, paigutataks ümber teise liikmesriiki ja seega pikeneks nende viibimine liidus põhjendamatult. Lähtudes Eurostati uusimatest avaldatud kvartaliandmetest esimeses astmes tehtud otsuste kohta, tuleks käesolevas otsuses nimetatud määrana kasutada 75 %.

(21)

Ajutised meetmed on ette nähtud selleks, et kergendada Itaalia ja Kreeka eriti suurt varjupaigataotluste koormat, eelkõige paigutades ümber suure hulga taotlejaid, kes ilmselgelt vajavad rahvusvahelist kaitset ja kes saabuvad Itaalia või Kreeka territooriumile pärast kuupäeva, mil käesolev otsus muutub kohaldatavaks. Lähtudes 2014. aastal ebaseaduslikult Itaalia või Kreeka territooriumile sisenenud kolmandate riikide kodanike üldarvust ja ilmselgelt rahvusvahelist kaitset vajavate isikute arvust, tuleks Itaaliast ja Kreekast ümber paigutada kokku 40 000 taotlejat, kes ilmselgelt vajavad rahvusvahelist kaitset. See arv vastab ligikaudu 40 %-le kolmandate riikide nende kodanike koguarvust, kes ilmselgelt vajavad rahvusvahelist kaitset ja kes 2014. aastal sisenesid ebaseaduslikult Itaaliasse või Kreekasse. Seega kujutab käesoleva otsusega kavandatav ümberpaigutamismeede endast koormuse õiglast jagamist ühelt poolt Itaalia ja Kreeka ning teiselt poolt teiste liikmesriikide vahel. Tuginedes samadele kättesaadavatele üldnäitajatele 2014. aasta ja 2015. aasta esimese nelja kuu kohta Itaalia ja Kreeka võrdluses, tuleks 60 % neist taotlejatest paigutada ümber Itaaliast ja 40 % Kreekast.

(22)

20. juulil 2015 võtsid nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajad ühehäälselt vastu resolutsiooni, mille kohaselt tuleks paigutada Itaaliast ja Kreekast ümber 40 000 selgelt rahvusvahelist kaitset vajavat inimest. Kahe aasta jooksul tuleks paigutada Itaaliast ümber 24 000 inimest ja Kreekast 16 000 inimest.

(23)

Määrusega (EL) nr 516/2014 loodud Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifond toetab liikmesriikide vahel kokku lepitud kohustuste jagamise toiminguid ja on avatud uutele poliitilistele arengusuundadele selles valdkonnas. Määruse (EL) nr 516/2014 artikli 7 lõikes 2 on liikmesriikidele ette nähtud võimalus rakendada meetmeid seoses rahvusvahelise kaitse taotlejate ületoomisega osana nende riiklikest programmidest, samas kui määruse (EL) nr 516/2014 artiklis 18 on ette nähtud 6 000 euro suuruse ühekordse makse võimalus rahvusvahelise kaitse saajate ületoomisel teisest liikmesriigist.

(24)

Selleks et rakendada solidaarsuse ja vastutuse õiglase jagamise põhimõtteid ning võttes arvesse, et käesolev otsus kujutab endast poliitika edasiarendamist selles valdkonnas, on asjakohane tagada, et liikmesriigid, kes käesoleva otsuse alusel paigutavad Itaaliast või Kreekast ümber taotlejaid, kes ilmselgelt vajavad rahvusvahelist kaitset, saaksid iga ümberpaigutatud isiku eest ühekordse makse, mis on sama suur kui määruse (EL) nr 516/2014 artikliga 18 ette nähtud ühekordne makse, s.o 6 000 eurot ja mida rakendatakse sama korra kohaselt. See hõlmab piiratud ja ajutist erandit määruse (EL) 516/2014 artiklist 18, sest ühekordne makse tuleks välja maksta mitte rahvusvahelise kaitse saajate, vaid ümberpaigutatud taotlejate eest. Selline ühekordse makse kohaldamise ajutine laiendamine näib tõepoolest olevat käesoleva otsusega kehtestatud eriolukorrale reageerimise kava lahutamatu osa.

(25)

On vaja tagada, et kehtestatakse kiire ümberpaigutamismenetlus ning et ajutiste meetmete rakendamisega kaasneks tihe halduskoostöö liikmesriikide vahel ja EASO operatiivtugi.

(26)

Kogu ümberpaigutamismenetluse vältel tuleks võtta arvesse riiklikku julgeolekut ja avalikku korda, kuni taotleja üleviimine on teoks saanud. Järgides täielikult taotleja põhiõigusi, sealhulgas asjakohaseid andmekaitse-eeskirju, peaksid liikmesriigid teavitama teisi liikmesriike taotlejatest, kelle puhul on põhjendatult alust arvata, et ta kujutab ohtu riigi julgeolekule või avalikule korrale.

(27)

Otsustades, millised ilmselgelt rahvusvahelist kaitset vajavad taotlejad tuleks Itaaliast ja Kreekast ümber paigutada, tuleks eelistada haavatavaid taotlejaid Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/33/EL (5) artiklite 21 ja 22 tähenduses. Sellega seoses tuleks esmajärjekorras silmas pidada taotlejate erivajadusi, sealhulgas tervist. Esmajärjekorras tuleks alati arvesse võtta lapse huve.

(28)

Selleks et otsustada, milline liikmesriik peaks olema ümberpaigutamise sihtliikmesriik, tuleks lisaks erilist tähelepanu pöörata asjaomaste taotlejate kvalifikatsioonile ja omadustele, näiteks nende keeleoskusele ning teistele nende perekondlikel sidemetel, kultuurilistel ja sotsiaalsetel suhetel põhinevatele asjaoludele, mis võiks hõlbustada nende integreerumist ümberpaigutamise sihtliikmesriigis. Eriti haavatavate taotlejate puhul tuleks arvesse võtta ümberpaigutamise sihtliikmesriigi suutlikkust pakkuda neile taotlejatele piisavat tuge ning vajadust tagada nende taotlejate õiglane jaotus liikmesriikide vahel. Võttes nõuetekohaselt arvesse mittediskrimineerimise põhimõtet, võivad ümberpaigutamise sihtliikmesriigid eespool nimetatud teabele tuginedes nimetada oma eelistusi taotlejate suhtes, mille põhjal võivad Itaalia ja Kreeka, konsulteerides Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametiga ja asjakohasel juhul kontaktametnikega, koostada nimekirjad võimalikest taotlejatest, et paigutada need ümber asjaomastesse liikmesriikidesse.

(29)

Kontaktametnike määramine liikmesriikide poolt Itaaliasse ja Kreekasse peaks hõlbustama ümberpaigutamismenetluse tulemuslikku rakendamist, sealhulgas võimalike ümberpaigutatavate taotlejate asjakohast kindlakstegemist, võttes eelkõige arvesse nende haavatavust ja kvalifikatsiooni. Seoses kontaktametnike määramisega Itaaliasse ja Kreekasse ning nende ülesannete täitmisega peaksid ümberpaigutamise sihtliikmesriigid ning Itaalia ja Kreeka vahetama asjakohast teavet ning jätkama tihedat koostööd kogu ümberpaigutamismenetluse jooksul.

(30)

Määruses (EL) nr 604/2013 sätestatud õiguslikud ja menetluslikud tagatised jäävad käesoleva otsusega hõlmatud taotlejate suhtes kohaldatavaks. Lisaks tuleks taotlejaid teavitada käesolevas otsuses sätestatud ümberpaigutamismenetlusest ja neile tuleks teatavaks teha ümberpaigutamisotsus, mis kujutab endast üleandmisotsust määruse (EL) nr 604/2013 artikli 26 tähenduses. Arvestades, et taotlejal ei ole liidu õiguse alusel õigust ise valida liikmesriiki, kes vastutab tema taotluse läbivaatamise eest, peaks tal olema õigus määruse (EL) nr 604/2013 kohasele tõhusale õiguskaitsevahendile, mida kasutada ümberpaigutumisotsuse puhul, üksnes selleks, et tagada tema põhiõiguste järgimine. Kooskõlas kõnealuse määruse artikliga 27 võivad liikmesriigid oma õiguses ette näha, et üleandmisotsuse edasikaebamine ei peata automaatselt taotleja üleandmist, vaid et asjaomasel isikul on võimalus taotleda üleandmisotsuse täitmise peatamist kuni edasikaebuse tulemuse selgumiseni.

(31)

Enne ja pärast seda, kui taotleja viiakse üle tema ümberpaigutamise sihtliikmesriiki, peaks tal olema õigused ja tagatised, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2013/32/EL (6) ja direktiivis 2013/33/EL, sealhulgas tema vastuvõtmise ja menetlusega seotud erivajaduste asjus. Lisaks jääb käesoleva otsusega hõlmatud taotlejate suhtes kohaldatavaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 603/2013 (7).

(32)

Tuleks võtta meetmeid, et vältida ümberpaigutatud isikute teisest rännet ümberpaigutamise sihtliikmesriigist teistesse liikmesriikidesse, mis võiks takistada käesoleva otsuse tõhusat kohaldamist. Eelkõige tuleks taotlejaid teavitada liikmesriikide piires ebaseadusliku edasiliikumise tagajärgedest ja asjaolust, et kui ümberpaigutamise sihtliikmesriik annab neile rahvusvahelise kaitse, on neil rahvusvahelise kaitsega kaasnevad õigused olemas põhimõtteliselt ainult selles liikmesriigis.

(33)

Peale selle ja kooskõlas direktiivis 2013/33/EL sätestatud eesmärkidega peaks vastuvõtutingimuste ühtlustamine liikmesriikides aitama piirata rahvusvahelise kaitse taotlejate edasist liikumist ühest liikmesriigist teise erinevuste tõttu nende vastuvõtutingimustes. Sama eesmärgi saavutamiseks peaksid liikmesriigid kaaluma aruandluskohustuse kehtestamist ning rahvusvahelise kaitse taotlejatele materiaalsete vastuvõtutingimuste, sealhulgas majutuse, toidu ja rõivaste võimaldamist üksnes mitterahalises vormis, samuti asjakohasel juhul tagades, et taotlejad antakse otse üle ümberpaigutamise sihtliikmesriigile. Samuti ei tohiks liikmesriigid rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise ajal, nagu on ette nähtud varjupaigaküsimusi käsitlevas ja Schengeni acquis's, välja arvatud tõsistel humanitaarsetel põhjustel, anda taotlejatele siseriiklikke reisidokumente ega muid soodustusi, näiteks rahalisi vahendeid, mis võiksid hõlbustada nende ebaseaduslikku liikumist teistesse liikmesriikidesse. Juhul kui taotlejad liiguvad ebaseaduslikult teistesse liikmesriikidesse, tuleks nad saata tagasi ümberpaigutamise sihtliikmesriiki vastavalt määruses (EL) nr 604/2013 sätestatud reeglitele.

(34)

Selleks et ära hoida rahvusvahelise kaitse saajate edasiliikumist, peaksid liikmesriigid teavitama kaitse saajaid ka tingimustest, mille kohaselt nad võivad seaduslikult siseneda teise liikmesriiki ja seal viibida, ning peaksid saama kehtestada aruandluskohustuse. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ (8) kohaselt peaksid liikmesriigid nõudma, et rahvusvahelise kaitse saaja, kes ebaseaduslikult viibib nende territooriumil, läheks viivitamatult tagasi ümberpaigutamise sihtliikmesriiki. Kui isik keeldub vabatahtlikult tagasi pöördumast, tuleks tagasisaatmine ümberpaigutamise sihtliikmesriiki teostada sunniviisiliselt.

Lisaks, kui see on liikmesriigi õiguses ette nähtud, võib sunniviisilise tagasisaatmise teostanud liikmesriik sunniviisilise tagasisaatmise korral ümberpaigutamise sihtliikmesriiki otsustada kehtestada riiki sisenemise keelu, mis takistaks selle saajal teataval ajavahemikul uuesti siseneda kõnealuse liikmesriigi territooriumile.

(35)

Kuna käesoleva otsuse eesmärk on lahendada hädaolukord ning toetada Itaaliat ja Kreekat varjupaigasüsteemide tugevdamisel, peaks see võimaldama neil komisjoni abiga sõlmida Islandi, Liechtensteini, Norra ja Šveitsiga kahepoolsed lepingud, mis käsitlevad käesoleva otsuse kohaldamisalasse kuuluvate isikute ümberpaigutamist. Sellised lepingud peaksid samuti kajastama käesoleva otsuse kõige olulisemaid elemente, eelkõige neid, mis on seotud ümberpaigutamismenetlusega ning taotlejate õiguste ja kohustustega, samuti määrusega (EL) nr 604/2013 seotud elemente.

(36)

Ümberasustuskava kaudu Itaaliale ja Kreekale antavale eritoetusele peaksid lisanduma täiendavad meetmed, mida kohaldatakse alates kolmandate riikide kodanike saabumisest Itaalia või Kreeka territooriumile kuni kõigi kohaldatavate menetluste lõpuleviimiseni ning mida koordineerivad EASO ja teised asjaomased asutused, näiteks Frontex, kes koordineerib vastavalt direktiivile 2008/115/EÜ nende kolmandate riikide kodanike tagasisaatmist, kellel ei ole õigust nende riikide territooriumil viibida.

(37)

Kuna liikmesriigid ei suuda käesoleva otsuse eesmärke piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetmete ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev otsus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(38)

Käesolevas otsuses austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid.

(39)

ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artiklite 1 ja 2 kohaselt, ilma et see piiraks nimetatud protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale Ühendkuningriik käesoleva otsuse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(40)

ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva otsuse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(41)

Pidades silmas olukorra pakilisust, peaks käesolev otsus jõustuma järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Reguleerimisese

Käesoleva otsusega kehtestatakse rahvusvahelise kaitse valdkonnas ajutised meetmed Itaalia ja Kreeka toetuseks, et aidata neil paremini toime tulla hädaolukorraga, mille on põhjustanud kolmandate riikide kodanike ootamatu sissevool nendesse liikmesriikidesse.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas otsuses kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)   „rahvusvahelise kaitse taotlus”– Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/95/EL (9) artikli 2 punktis h määratletud rahvusvahelise kaitse taotlus;

b)   „taotleja”– kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, mille suhtes ei ole lõplikku otsust veel tehtud;

c)   „rahvusvaheline kaitse”– direktiivi 2011/95/EL artikli 2 punktides e ja g määratletud pagulasseisund ja täiendava kaitse seisund;

d)   „pereliikmed”– Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 604/2013 artikli 2 punktis g määratletud pereliikmed;

e)   „ümberpaigutamine”– taotleja üleviimine selle liikmesriigi territooriumilt, mis määruse (EL) nr 604/2013 III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt on vastutav tema rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest, ümberpaigutamise sihtliikmesriigi territooriumile;

f)   „ümberpaigutamise sihtliikmesriik”– liikmesriik, kes muutub määruse (EL) nr 604/2013 alusel vastutavaks rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest pärast taotleja ümberpaigutamist selle liikmesriigi territooriumile.

Artikkel 3

Kohaldamisala

1.   Käesoleva otsuse kohaselt paigutatakse ümber üksnes taotleja, kes on esitanud oma rahvusvahelise kaitse taotluse Itaalias või Kreekas, ja kelle puhul need riigid oleksid muidu olnud vastutavad liikmesriigid vastavalt määruse (EL) nr 604/2013 III peatükis sätestatud kriteeriumidele, mille järgi määratakse kindlaks vastutav liikmesriik.

2.   Käesoleva otsuse kohaselt paigutatakse ümber üksnes taotleja, kellel on kodakondsus, mille puhul uusimate kättesaadavate üleliiduliste keskmiste Eurostati kvartali andmete kohaselt on rahvusvahelise kaitse andmise otsuste osakaal kõikidest direktiivi 2013/32/EL III peatükis osutatud rahvusvahelise kaitse taotluste suhtes esimeses astmes tehtud otsustest 75 % või üle selle. Kodakondsuseta isikute puhul võetakse arvesse riiki, kus oli tema varasem alaline elukoht. Ajakohastatud kvartaliandmeid võetakse arvesse üksnes nende taotlejate puhul, keda ei ole veel määratletud taotlejatena, keda võidakse ümber paigutada vastavalt käesoleva otsuse artikli 5 lõikele 3.

Artikkel 4

Taotlejate ümberpaigutamine liikmesriikidesse

Lähtuvalt nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 20. juuli 2015. aasta resolutsiooniga liikmesriikide vahel saavutatud kokkuleppest paigutada Itaaliast ja Kreekast ümber 40 000 selgelt rahvusvahelist kaitset vajavat inimest,

a)

paigutatakse Itaaliast teiste liikmesriikide territooriumile ümber 24 000 taotlejat;

b)

paigutatakse Kreekast teiste liikmesriikide territooriumile ümber 16 000 taotlejat.

Artikkel 5

Ümberpaigutamismenetlus

1.   Käesoleva otsuse rakendamiseks vajaliku halduskoostöö eesmärgil määrab iga liikmesriik riikliku kontaktpunkti, mille aadressi nad edastavad teistele liikmesriikidele ja EASO-le. Liikmesriigid võtavad EASOga ja muude asjaomaste asutustega kooskõlastatult kõik asjakohased meetmed, et seada sisse otsene koostöö ja teabevahetus pädevate asutuste vahel, sealhulgas lõikes 7 osutatud aluse kohta.

2.   Liikmesriigid avaldavad korrapäraselt ja vähemalt iga kolme kuu tagant nende taotlejate arvu, keda saab kiiresti nende territooriumile ümber paigutada, ja kogu muu asjakohase teabe.

3.   Nimetatud teabele tuginedes teevad Itaalia ja Kreeka EASO ning asjakohasel juhul käesoleva artikli lõikes 8 osutatud liikmesriikide kontaktametnike abiga kindlaks üksiktaotlejad, keda saaks ümber paigutada teistesse liikmesriikidesse, ning esitavad võimalikult kiiresti kogu asjakohase teabe nende liikmesriikide kontaktpunktidele. Seejuures peetakse esmatähtsaks haavatavaid taotlejaid direktiivi 2013/33/EL artiklite 21 ja 22 tähenduses.

4.   Pärast ümberpaigutamise sihtliikmesriigilt heakskiidu saamist teevad Itaalia ja Kreeka niipea kui võimalik otsuse paigutada iga kindlaks tehtud taotleja ümber konkreetsesse sihtliikmesriiki, tehes seda EASOga konsulteerides, ja teatavad sellest taotlejale vastavalt artikli 6 lõikele 4. Ümberpaigutamise sihtliikmesriik võib otsustada mitte heaks kiita taotleja ümberpaigutamist üksnes juhul, kui selleks on käesoleva artikli lõike 7 kohaselt piisavalt alust.

5.   Taotlejaid, kellelt tuleb määruse (EL) nr 603/2013 artiklis 9 sätestatud kohustuste kohaselt võtta sõrmejäljed, võib esitada ümberpaigutamiseks ainult juhul, kui neilt on võetud sõrmejäljed ja need on nimetatud määruse kohaselt edastatud Eurodaci kesksüsteemi.

6.   Taotleja üleviimine ümberpaigutamise sihtliikmesriigi territooriumile toimub võimalikult kiiresti pärast artikli 6 lõikes 4 osutatud ümberpaigutamisotsuse asjaomasele isikule teatavaks tegemise kuupäeva. Itaalia ja Kreeka edastavad ümberpaigutamise sihtliikmesriigile üleandmise kuupäeva ja kellaaja, samuti kogu muu asjakohase teabe.

7.   Liikmesriikidel on õigus keelduda sellise taotleja ümberpaigutamisest üksnes juhul, kui on piisavalt alust arvata, et ta kujutab endast ohtu nende riikide julgeolekule või avalikule korrale või kui on olemas mõjuvad põhjused direktiivi 2011/95/EL artiklites 12 ja 17 sätestatud välistavate asjaolude kohaldamiseks.

8.   Kõikide käesolevas artiklis kirjeldatud ümberpaigutamismenetluse aspektide rakendamiseks võivad liikmesriigid otsustada pärast kogu asjakohase teabe vahetamist saata Itaaliasse ja Kreekasse kontaktametnikud.

9.   ELi õigustikuga kooskõlas täidavad liikmesriigid täiel määral oma kohustusi. Seepärast tagavad Itaalia ja Kreeka ümberpaigutamismenetluse jaoks vajaliku isikute tuvastamise, registreerimise ja sõrmejälgede võtmise ning vajalike vahendite olemasolu. Ümberpaigutamismenetlusest hoiduvaid taotlejaid ei paigutata ümber.

10.   Käesolevas artiklis sätestatud ümberpaigutamismenetlus viiakse läbi nii kiiresti kui võimalik ja hiljemalt kahe kuu jooksul pärast lõikes 2 osutatud ümberpaigutamise sihtliikmesriigi poolse avaldamise aega, välja arvatud juhul, kui lõikes 4 osutatud ümberpaigutamise sihtliikmesriik annab heakskiidu vähem kui kaks nädalat enne kõnealuse kahe kuu möödumist. Sellisel juhul võidakse ümberpaigutamismenetluse lõpuleviimise tähtaega pikendada maksimaalselt kahe nädala võrra. Lisaks võib kõnealust tähtaega pikendada asjakohasel juhul veel nelja nädala võrra, kui Itaalia ja Kreeka toovad põhjenduseks objektiivsed praktilised takistused, mis ei võimalda üleviimist.

Kui ümberpaigutamismenetlust ei ole selle tähtaja jooksul lõpule viidud, välja arvatud juhul, kui Itaalia ja Kreeka lepivad ümberpaigutamise sihtliikmesriigiga kokku kõnealuse tähtaja pikendamises, vastutavad Itaalia ja Kreeka endiselt rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamise eest kooskõlas määrusega (EL) nr 604/2013.

11.   Pärast taotleja ümberpaigutamist võtab ümberpaigutamise sihtliikmesriik taotlejalt sõrmejäljed ja edastab need Eurodaci kesksüsteemi kooskõlas määruse (EL) nr 603/2013 artikliga 9 ning ajakohastab andmekogumeid kooskõlas nimetatud määruse artikliga 10 ja kui see on asjakohane, artikliga 18.

Artikkel 6

Käesoleva otsusega hõlmatud rahvusvahelise kaitse taotlejate õigused ja kohustused

1.   Käesoleva otsuse rakendamisel on liikmesriikide esmaseks kohuseks lähtuda lapse huvidest.

2.   Liikmesriigid tagavad, et pereliikmed, kes kuuluvad käesoleva otsuse kohaldamisalasse, paigutatakse ümber sama liikmesriigi territooriumile.

3.   Enne, kui tehakse otsus taotleja ümber paigutada, teavitavad Itaalia ja Kreeka taotlejat keeles, millest taotleja aru saab või millest ta peaks kõigi eelduste kohaselt aru saama, käesolevas otsuses sätestatud ümberpaigutamismenetlusest.

4.   Kui taotleja ümberpaigutamise otsus on vastu võetud, teatavad Itaalia ja Kreeka asjaomasele isikule kirjalikult otsusest paigutada ta ümber, kuid teevad seda enne tegelikku ümberpaigutamist. Selles otsuses määratakse kindlaks ümberpaigutamise sihtliikmesriik.

5.   Rahvusvahelise kaitse taotlejalt või saajalt, kes siseneb mõne teise liikmesriigi territooriumile, mis ei ole ümberpaigutamise sihtliikmesriik, ilma et ta täidaks selles teises liikmesriigis viibimise tingimusi, nõutakse viivitamata tagasipöördumist. Ümberpaigutamise sihtliikmesriik peab selle isiku tagasi võtma.

Artikkel 7

Operatiivtugi Itaaliale ja Kreekale

1.   Selleks et aidata Itaalial ja Kreekal paremini toime tulla erakordse survega, mille on nende varjupaiga- ja rändesüsteemidele tekitanud praegu nende välispiiridel valitsev suurenenud rändesurve, suurendavad liikmesriigid oma operatiivtuge koostöös Itaalia ja Kreekaga rahvusvahelise kaitse valdkonnas asjaomase tegevuse kaudu, mida koordineerivad EASO, Frontex ja muud asjaomased asutused, eelkõige saates asjakohasel juhul riiklikke eksperte järgmiste tugitegevuste läbiviimiseks:

a)

Itaaliasse ja Kreekasse saabuvate kolmandate riikide kodanike kontroll, sealhulgas nende isikute tuvastamine, sõrmejälgede võtmine ja registreerimine ning asjakohasel juhul nende rahvusvahelise kaitse taotluste registreerimine ja Itaalia või Kreeka taotlusel nende esmane menetlemine;

b)

taotlejatele või võimalikele taotlejatele, kes võidakse käesoleva otsuse alusel ümber paigutada, teabe ja vajaliku eriabi andmine;

c)

nende kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisoperatsioonide ettevalmistamine ja korraldamine, kes ei taotlenud rahvusvahelist kaitset või kelle riigi territooriumil viibimise õigus on aegunud.

2.   Lisaks lõike 1 alusel antavale toetusele ja selleks, et hõlbustada kõikide ümberpaigutamismenetluse etappide rakendamist, annavad liikmesriigid Itaaliale ja Kreekale asjakohasel juhul eritoetust asjaomase tegevuse kaudu, mida koordineerivad EASO, Frontex ja muud asjaomased asutused.

Artikkel 8

Täiendavad meetmed, mida Itaalia ja Kreeka peavad võtma

1.   Itaalia ja Kreeka esitavad kumbki 16. septembril 2015 komisjonile tegevuskava, mis sisaldab piisavaid meetmeid varjupaiga, esmase vastuvõtu ja tagasisaatmise valdkonnas, meetmeid nende valdkondade süsteemide suutlikkuse, kvaliteedi ja tõhususe suurendamiseks, samuti käesoleva otsuse nõuetekohase rakendamise tagamiseks. Itaalia ja Kreeka peavad selle tegevuskava täielikult rakendama.

2.   Kui Itaalia või Kreeka ei täida käesoleva artikli lõikes 1 osutatud kohustust, võib komisjon pärast seda, kui ta on andnud asjaomasele riigile võimaluse oma seisukoha esitamiseks, teha otsuse peatada käesoleva otsuse kohaldamine kõnealuse liikmesriigi suhtes kuni kolmeks kuuks. Komisjon võib otsustada sellist peatamist ühel korral veel kolme kuu võrra pikendada. Selline peatamine ei mõjuta nende taotlejate ümberpaigutamist, kes ootavad ümberpaigutamist pärast ümberpaigutamise sihtliikmesriigi heakskiitu artikli 5 lõike 4 kohaselt.

Artikkel 9

Tulevikus tekkivad hädaolukorrad

Kui liikmesriigis tekib hädaolukord, mille on põhjustanud kolmandate riikide kodanike ootamatu sissevool, võib nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga võtta vastu ajutisi meetmeid asjaomase liikmesriigi toetamiseks vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 78 lõikele 3. Selliste meetmete hulka võib asjakohasel juhul kuuluda kõnealuse liikmesriigi ümberpaigutamises osalemise peatamine, nagu on ette nähtud käesolevas otsuses ning võimalikud kompensatsioonimeetmed Itaaliale ja Kreekale.

Artikkel 10

Rahaline toetus

Ümberpaigutamise sihtliikmesriik saab iga käesoleva otsuse kohaselt ümber paigutatud isiku eest ühekordselt 6 000 eurot. Seda rahalist toetust rakendatakse määruse (EL) nr 516/2014 artiklis 18 sätestatud korras.

Artikkel 11

Koostöö assotsieerunud riikidega

Komisjoni abiga võib vastavalt Itaalia ning Islandi, Liechtensteini, Norra ja Šveitsi vahel ning Kreeka ning Islandi, Liechtensteini, Norra ja Šveitsi vahel sõlmida kahepoolseid lepinguid, mis käsitlevad taotlejate ümberpaigutamist Itaalia ja Kreeka territooriumilt viimati nimetatud riikide territooriumile. Kõnealustes lepingutes võetakse nõuetekohaselt arvesse käesoleva otsuse põhielemente, eelkõige neid, mis puudutavad ümberpaigutamismenetlust ning taotlejate õigusi ja kohustusi.

Artikkel 12

Aruanded

Liikmesriikide ja asjaomaste asutuste esitatud teabe alusel annab komisjon iga kuue kuu järel nõukogule aru käesoleva otsuse rakendamise kohta.

Itaalialt ja Kreekalt saadud teabe alusel annab komisjon nõukogule iga kuue kuu järel aru ka artiklis 8 osutatud tegevuskavade kohta.

Artikkel 13

Jõustumine

1.   Käesolev otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

2.   Seda kohaldatakse kuni 17. septembrini 2017.

3.   Seda kohaldatakse isikute suhtes, kes saabuvad Itaalia või Kreeka territooriumile alates 16. septembrist 2015 kuni 17. septembrini 2017, samuti taotlejate suhtes, kes on saabunud nende liikmesriikide territooriumidele alates 15. augustist 2015.

Brüssel, 14. septembrini 2015

Nõukogu nimel

eesistuja

J. ASSELBORN


(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 604/2013, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest (ELT L 180, 29.6.2013, lk 31).

(2)  Komisjoni 2. septembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1560/2003, millega kehtestatakse üksikasjalikud rakenduseeskirjad määrusele (EÜ) nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest (ELT L 222, 5.9.2003, lk 3).

(3)  Komisjoni 30. jaanuari 2014. aasta rakendusmäärus (EL) nr 118/2014, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1560/2003, millega kehtestatakse üksikasjalikud rakenduseeskirjad määrusele (EÜ) nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest (ELT L 39, 8.2.2014, lk 1).

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrus (EL) nr 516/2014, millega luuakse Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifond, muudetakse nõukogu otsust 2008/381/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsused nr 573/2007/EÜ ja nr 575/2007/EÜ ja nõukogu otsus 2007/435/EÜ (ELT L 150, 20.5.2014, lk 168).

(5)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013.aasta direktiiv 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (ELT L 180, 29.6.2013, lk 96).

(6)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/32/EL rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise menetluse ühiste nõuete kohta (ELT L 180, 29.6.2013, lk 60).

(7)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määrus (EL) nr 603/2013, millega luuakse sõrmejälgede võrdlemise Eurodac-süsteem määruse (EL) nr 604/2013 (millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest) tõhusaks kohaldamiseks ning mis käsitleb liikmesriikide õiguskaitseasutuste ja Europoli taotlusi sõrmejälgede andmete võrdlemiseks Eurodac-süsteemi andmetega õiguskaitse eesmärgil ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1077/2011, millega asutatakse Euroopa amet vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suuremahuliste IT-süsteemide operatiivjuhtimiseks (ELT L 180, 29.6.2013, lk 1).

(8)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT L 348, 24.12.2008, lk 98).

(9)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (ELT L 337, 20.12.2011, lk 9).


Top