15.1.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 12/1

1.

Võimalus määrata liikmesriigile kohtuotsuse täitmata jätmise eest rahaline karistus sätestati Maastrichti lepingus, millega muudeti sel eesmärgil Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu artiklit 171 (millest on saanud Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel 228) ja Euroopa Aatomiühenduse asutamislepingu artiklit 143 (1). Komisjon võttis 13. detsembril 2005 vastu teatise, mis käsitleb Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 228 kohaldamist (2) ja millega asendati 1996. (3) ja 1997. (4) aasta teatis.

2.

Lissaboni lepinguga muudeti Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklit 228, millest on saanud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 260, et senist süsteemi kahes aspektis tõhustada.

3.

Artikli 260 lõikes 2 (endine Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 228 lõige 2) sätestatud menetlusega seoses kaotati Lissaboni lepinguga nõue esitada kohtueelse menetluse etapis põhjendatud arvamus. Alates Lissaboni lepingu jõustumisest peab komisjon, kui ta leiab, et liikmesriik ei ole Euroopa Liidu Kohtu otsust nõuetekohaselt täitnud, läbima ainult ühe kohtueelse menetluse etapi, nimelt saatma märgukirja, milles ta kutsub liikmesriiki üles esitama oma märkused (5). Kui komisjon ei ole liikmesriigi märkustega rahul või liikmesriik ei vasta, võib komisjon artikli 260 lõike 2 alusel asja otse kohtusse anda. See kiirendab artikli 260 lõikes 2 sätestatud menetlust, sest 2005. aasta teatises ettenähtud keskmine menetluse kestus lüheneb automaatselt 8–18 kuule (6). Nimetatud ligikaudne kestus ei välista võimalust, et erandjuhul võivad erilised asjaolud õigustada pikema kestusega menetlust. Ja vastupidi: see ei takista komisjonil taotleda, et liikmesriigid võtaksid asjaomased meetmed võimalikult kiiresti.

4.

Muus osas vastab Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 260 lõige 2 täielikult endisele Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 228. Komisjoni 2005. aasta teatis on seetõttu täielikult kohaldatav nende menetluste suhtes, mida reguleeritakse artikli 260 lõikega 2, sest põhjendatud arvamuse esitamise nõude kaotamise tõttu ei olnud vaja teatises muudatusi teha.

5.

Teine ja olulisem Lissaboni lepingust tulenev uuendus puudutab artiklit 260, lisatud lõiget 3, mis kõlab järgmiselt:

6.

Kõnealuse lõikega luuakse täiesti uus vahend. Kui komisjon esitab artikli 258 (endine Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel 226) alusel kohtusse hagi kohustuste täitmata jätmise asjas, võib ta samal ajal teha kohtule ettepaneku määrata põhisumma või karistusmakse samas otsuses kui see, milles tõdetakse, et liikmesriik ei ole täitnud seadusandliku menetluse kohaselt vastuvõetud direktiivi ülevõtmise meetmetest teatamise kohustust.

7.

Uuenduse eesmärk on innustada liikmesriike võtma direktiive üle seadusandja kindlaksmääratud tähtaja jooksul ja tagada seeläbi Euroopa Liidu õiguse tõhusus. Seega arvestatakse Lissaboni lepingus, et direktiivide õigel ajal ülevõtmine liikmesriikide poolt on ülimalt oluline. Küsimus ei ole üksnes Euroopa Liidu õigusega seotud üldiste huvide kaitses, mille puhul ei ole hilinemine lubatud, vaid eelkõige just Euroopa kodanike kaitses, sest ka nende õigused tulenevad kõnealusest õigusest. Kui õigusaktide jõustamiseks kulub liikmesriikides aastaid, kannatab ju kokkuvõttes kogu Euroopa Liidu õigustiku usaldusväärsus.

8.

Käesolevas teatises selgitab komisjon, kuidas ta kavatseb Lissaboni lepinguga ettenähtud uut sätet rakendada.

9.

Artiklile 260 lisatud lõikest 3 tulenevalt on komisjonil kui aluslepingute täitmise järelevalvajal otsustav roll: tal on õigus anda asi artikli 258 alusel kohtusse ja ühtlasi nõuda artikli 260 lõike 3 kohaselt, et liikmesriik peab tasuma kindlaksmääratud põhisumma ja/või karistusmakse. Sellisel juhul ja vastupidiselt artikli 260 lõikes 2 sätestatud menetlusele määrab karistuse kohus ja see ei ületa komisjoni määratud summat.

10.

Võttes arvesse edaspidi nimetatud põhimõtete ja üldkriteeriumide kohaldamist üksikjuhtumite suhtes ning Euroopa Liidu Kohtu praktikat, arendab komisjon käesoleva teatise kohast poliitikat edasi. Kuna rahalise karistuse määramisel tuleb alati lähtuda konkreetsetest asjaoludest, jätab komisjon oma diskretsiooniõiguse raames endale võimaluse kalduda nendest üldkriteeriumidest kõrvale erijuhtudel, kui ta seda õigustatuks peab, põhjendades oma otsust.

11.

Artikli 260 lõige 3 on uuenduslik vahend, mida alusleping pakub selleks, et leida tõhus lahendus endiselt muret tekitavale ja laialt levinud probleemile, milleks on direktiivide hilinenud ülevõtmine. Iga-aastases aruandes Euroopa Liidu õiguse kohaldamise kohta annab komisjon põhjaliku ülevaate sellest, kuidas liikmesriikidel on direktiivide õigel ajal ülevõtmine edenenud, tuginedes oma käsutuses olevale statistikale. Kui ei selgu märkimisväärset paranemist, muudab komisjon oma seisukohta ja vaatab teatisega ettenähtud poliitika läbi.

12.

Kõigepealt meenutab komisjon kolme üldpõhimõtet, millest tuleb artikli 260 lõike 3 rakendamisel juhinduda samamoodi nagu sama artikli lõike 2 rakendamisel.

13.

Esiteks tuleb karistuse määramisel lähtuda selle eesmärgist, milleks on tagada Euroopa Liidu õiguse õigeaegne ülevõtmine ja ära hoida seda liiki rikkumiste kordumine. Komisjon leiab, et karistuse määramine peab rajanema kolmel põhikriteeriumil:

14.

Teiseks karistused, mille kohta komisjon Euroopa Liidu Kohtule ettepaneku teeb, peavad olema liikmesriikide jaoks prognoositavad ja arvutatud sellise meetodi alusel, kus on korraga arvesse võetud nii proportsionaalsuse kui ka liikmesriikide võrdse kohtlemise põhimõtet. Ka peab meetod olema selge ja ühtne, sest komisjonil tuleb määratud summa suurust kohtule põhjendada.

15.

Kolmandaks on karistuse tõhususe seisukohast oluline määrata sellised asjakohased summad, mis tagaksid hoiatava mõju. Pelgalt sümboolse suurusega karistuse määramine muudaks vahendi kasutuks ning läheks vastuollu eesmärgiga tagada direktiivide ülevõtmine ettenähtud tähtaja jooksul.

16.

Kooskõlas artikli 260 lõikega 3 võib komisjon kasutada kõnealuse artikliga ettenähtud uut võimalust „juhul, kui [ta] peab seda sobivaks”. Seda sõnastust tuleb mõista nii, et komisjonil on selles küsimuses laialdane diskretsiooniõigus sarnaselt diskretsiooniõigusega otsustada, kas anda asi vastavalt artiklile 258 kohtusse või mitte – õigus, mis komisjonil on väljakujunenud kohtupraktika alusel.

17.

Selle diskretsiooniõiguse raames peab komisjon asjakohaseks kasutada artikli 260 lõikega 3 ettenähtud vahendit põhimõtteliselt kõikide juhtumite korral, mille puhul ei ole täidetud sätet, mis käsitleb seadusandliku menetluse alusel vastuvõetud direktiivide ülevõtmist. Kohustus tagada, et liikmesriigid võtaksid direktiivid oma õigusesse üle ettenähtud tähtaja jooksul, kehtib ühtemoodi kõigi seadusandlike direktiivide kohta, sest põhimõtteliselt ei ole põhjust neid eristada. Komisjon ei välista siiski, et teatavatel erijuhtudel ei ole artikli 260 lõike 3 kohaste karistuste määramine asjakohane.

18.

Artikli 260 lõiget 3 ei saa kasutada, kui tegemist on muude kui seadusandlike direktiivide ülevõtmata jätmisega. Sellisel juhul peab komisjon endiselt andma kõigepealt asja kohtusse artikli 258 alusel ja kui asjaomane liikmesriik kohtuotsust ei täida, andma asja teist korda kohtusse artikli 260 lõike 2 alusel.

19.

Tuleb rõhutada, et artikli 260 lõikes 3 käsitletud kohustuse täitmata jätmine hõlmab nii juhtumeid, kus ülevõtmismeetmetest ei ole üldse teatatud, kui ka olukordi, kus ülevõtmismeetmetest on teatatud ainult osaliselt. Selline olukord võib tekkida juhul, kui teatatud ülevõtmismeetmed ei hõlma kogu liikmesriigi territooriumi või kui direktiivi teatava osa ülevõtmismeetmetest on teatatud puudulikult. Kui liikmesriik on esitanud kõik vajalikud selgitused selle kohta, et tema hinnangul on direktiiv täielikult üle võetud, võib komisjon otsustada, et liikmesriik ei ole jätnud ülevõtmismeetmetest teatamise kohustust täitmata, millest tulenevalt artikli 260 lõiget 3 ei kohaldata. Võimalikke vaidlusi, mis käsitlevad teatatud ülevõtmismeetmete või liikmesriigi õiguses kehtivate põhimõtete piisavust, käsitletakse artikli 258 alusel direktiivi nõuetekohast ülevõtmist käsitleva tavalise menetluse kohaselt.

20.

Artikli 260 lõike 3 „alusel võib kohus komisjoni taotluse korral määrata” põhisumma või karistusmakse. Komisjon leiab, et võttes arvesse selle sõnastuse eesmärki, ei välista see (ja sama artikli lõike 2 samalaadne sõnastus) võimalust kombineerida mõlemat liiki karistust ühes ja samas kohtuotsuses (7).

21.

Kuna see Lissaboni lepinguga tehtud uuendus võimaldab määrata karistuse meetmetest teatamata jätmise eest palju varasemas staadiumis kui varem, loodab komisjon, et karistusmakse osutub põhimõtteliselt piisavaks vahendiks, millega saavutada kõnealuse uuenduse eesmärk, milleks on innustada liikmesriike võtma direktiive üle õigel ajal. Siiski teeb komisjon nüüdsest ettepaneku kohaldada ka põhisummat, kui see on teatavatel asjaoludel põhjendatud. Lisaks võib komisjon olenevalt liikmesriikide käitumisest oma seisukohta muuta ja taotleda põhisumma kohaldamist kõikidel juhtudel (vt punkt 11).

22.

Mõlemat liiki karistuse aluseks oleva loogika kohaselt võtab komisjon kohtus menetluses olevate asjade korral, mille puhul ta on teinud ettepaneku määrata üksnes karistusmakse, oma hagi tagasi, kui liikmesriik teatab ülevõtmismeetmetest, mis on vajalikud rikkumise lõpetamiseks. Seevastu selliste menetluses olevate asjade korral, mille puhul komisjon on teinud ettepaneku määrata ka põhisumma, ei piisa hagi tagasivõtmiseks ainuüksi põhjusest, et nõutav teade on esitatud (8).

23.

Karistusmakse, mille määramise kohta komisjon artikli 260 lõike 3 kohaselt ettepaneku teeb, arvutatakse sama meetodi alusel kui artikli 260 lõike 2 kohaselt algatatud menetluste puhul, nagu on näidatud 2005. aasta teatise punktides 14–18.

24.

Karistusmakse päevamäära arvutamiseks korrutatakse baassumma (2005. aasta teatise (9) punkt 15) kõigepealt raskus- ja kestuskoefitsiendiga ja seejärel liikmesriigi maksevõimet arvessevõtva teguriga n (2005. aasta teatise (10) punkt 18).

25.

Raskuskoefitsient määratakse kindlaks vastavalt 2005. aasta teatise punktidega 6–16.6 ettenähtud eeskirjadele ja kriteeriumidele. Komisjon jätkab nende eeskirjade ja kriteeriumide kohaldamist samamoodi, nagu ta on siiani teinud kohtuasjade puhul, mis on algatatud EÜ asutamislepingu endise artikli 228 alusel ja milles käsitletakse direktiivide ülevõtmise meetmetest teatamata jätmist. Kui liikmesriik teatab kooskõlas lojaalse koostöö põhimõtte ja kehtiva tavaga, et ta on ülevõtmise meetmetest osaliselt teatamata jätnud, võib see olla kergendavaks asjaoluks, mille tõttu võib kohaldada väiksemat raskuskoefitsienti kui täieliku meetmetest teatamata jätmise puhul.

26.

Kui komisjon oma poliitika üle vaatab (vt punkt 11), osutab ta erilist tähelepanu raskuskoefitsiendi küsimusele, võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktika edaspidist arengut.

27.

2005. aasta teatise punkti 17 alusel arvutatava kestuskoefitsiendi kindlaksmääramisel käsitatakse rikkumise kestusena ajavahemikku, mis algab direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumisele järgneval päeval (kui punktist 31 ei tulene teisiti).

28.

Kui komisjon otsustab teha ettepaneku määrata ka põhisumma, arvutatakse selle suurus 2005. aasta teatise punktidega 19–24 ettenähtud meetodi alusel, ainsa täpsustusega, et dies a quo'na (11) tuleb käsitada päeva, mis järgneb direktiivis kehtestatud ülevõtmise tähtaja möödumisele.

29.

Kui Euroopa Liidu Kohus määrab liikmesriigile karistuse, jõustub maksekohustus „kohtuotsuses ettenähtud kuupäeval” vastavalt artikli 260 lõike 3 teisele lõigule. See säte võimaldab kohtul määrata jõustumise kuupäevaks kas kohtuotsuse kuupäeva või mõne sellele järgneva kuupäeva. Tuleb märkida, et kohtul oli samasugune diskretsiooniõigus vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 228, kuigi puudus selgesõnaline säte selle kohta. Kohus ei ole kuigi sageli kasutanud võimalust määrata asjaomaseks kuupäevaks mõni kohtuotsusest hilisem kuupäev (12); igal juhul ei ole ta seda kunagi teinud juhtumite puhul, mis käsitlevad direktiividest ülevõtmise meetmetest teatamist.

30.

Komisjoni arvates oleks asjakohane määrata artikli 260 lõike 3 kohaldamisel määratud karistusmakse tasumise kohustuse jõustumise kuupäevaks kohtuotsuse kuupäev. See tähendab, et karistusmakse arvestus algab kohtuotsuse kuupäevast.

31.

Komisjon kohaldab artikli 260 lõikes 3 sätestatud uut vahendit ning selle rakendamise põhimõtteid ja kriteeriume kohtuasjade suhtes, mis on algatatud artikli 258 alusel pärast käesoleva teatise avaldamist, ja asjade suhtes, mis on algatatud enne selle avaldamist, välja arvatud rikkumisasjad, mis on juba Euroopa Liidu Kohtusse antud. Menetluste puhul, mille kohta on juba esitatud põhjendatud arvamus, esitab komisjon täiendava põhjendatud arvamuse, milles ta hoiatab liikmesriiki, et juhul, kui asi antakse kohtusse, esitab ta artikli 260 lõike 3 kohase taotluse. Karistusmakse suuruse ja rikkumise kestuse määramisel ei võta komisjon arvesse Lissaboni lepingu jõustumise kuupäevale, st 1. detsembrile 2009 eelnevat aega.