EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 52004AE1438

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus, mis käsitleb Lissaboni strateegia rakendamise parandamist

OJ C 120, 20.5.2005, p. 79–88 (ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, NL, PL, PT, SK, SL, FI, SV)

20.5.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/79


Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamus, mis käsitleb Lissaboni strateegia rakendamise parandamist

(2005/C 120/16)

Tulenevalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklist 262 palus Euroopa Ülemkogu 25.—26. mail 2004 oma (eesistuja) otsusel Euroopa majandus- ja sotsiaalkomiteel uurida võimalusi Lissaboni strateegia rakendamise parandamiseks.

Tuginedes Lissaboni strateegia juhtgrupi poolt tehtud tööle, võttis majandus- ja rahaliidu, majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse osakond käesoleva arvamuse vastu 7. oktoobril 2004. Raportööriks oli hr Vever, kaasraportöörideks olid hr Ehnmark ja hr Simpson.

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee võttis 412. plenaaristungil 27. ja 28. oktoobril 2004 (27. oktoobri 2004 istungil) järgmise arvamuse vastu 169 poolt-, 4 vastu- ning 8 erapooletu häälega.

1.   Eessõna

1.1

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tervitab fakti, et 25.. ja 26. märtsil 2004 toimunud Euroopa Ülemkogu palus komiteel uurida võimalusi Lissaboni strateegia tõhusamaks rakendamiseks, mille kestvusest on nüüdseks pool läbi.

1.2

Komitee meenutab, et 24. märtsi 2000 Lissaboni mandaat:

rõhutas algusest peale vajadust kaasata strateegiasse sotsiaalpartnereid ja kodanikuühiskonda, kasutades selleks partnerluse erinevaid vorme;

täpsustas algusest peale, et selle edukus sõltub eeskätt erasektorist ning avaliku ja erasektori koostööst;

taotles strateegia kolme osa – majanduskasvu, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja ökoloogilise säästlikkuse – tasakaalustatud arengut, mis tuleb saavutada stimuleerides Euroopa konkurentsivõimelisust ja luues paremaid töökohti ning kasutades seejuures sobivaid keskkonnapoliitilisi meetmeid.

1.3

Kõigil debattidel, kuulamistel ja kõigis arvamustes on komitee viimastel aastatel pidevalt rõhutanud Lissaboni strateegia tähtsust Liidu majandusliku ja sotsiaalse tuleviku seisukohalt, ning nõudnud, et selles osaleksid aktiivselt kõik sotsiaalsfääri ja kutsetegevusega seotud osapooled. Just komitee on võtnud hiljaaegu vastu arvamused, mis käsitlevad Euroopa ettevõtete konkurentsivõimet, säästva arengu strateegiat, (1) paremat majandushaldust ELis (2) ja tööhõive toetusmeetmeid.

1.4

Vastuseks Euroopa Ülemkogu üleskutsele on komitee oma viimase aja Lissaboni strateegiat puudutavates seisukohavõttudes:

kaasanud sellesse ülesandesse kõik oma spetsialiseeritud osakonnad;

uurinud liikmesriikide majandus- ja sotsiaalnõukogude ning organiseeritud kodanikuühiskonda esindavate suurte Euroopa organisatsioonide arvamusi;

korraldanud sel otstarbel Brüsselis 9. ja 10. septembril kuulamise.

2.   Üldine arusaam

2.1

Lissaboni strateegiat tuntakse kõige paremini, lihsustatud vormis esitatult, kohustusena muuta Euroopa maailma kõige dünaamilisemaks, konkurentsivõimelisemaks, teadmistepõhiseks majanduseks.

2.2

Seda Lissaboni strateegia lühikirjeldust on sageli korratud, kuid seejuures ei ole alati mõistetud täielikult selle ulatust ja tähendust.

2.3

Lissaboni strateegia on väga auahne visioon terve Euroopa Liidu ühiskonna jaoks. Strateegia formuleerimine tähendab liidu põhiliste eesmärkide uut formuleerimist, kuid nüüd suuremas ulatuses, 25 liikmesriigist koosnevas liidus.

2.4

Lissaboni strateegia ei ole:

pelgalt elukutselistele majandusinimestele mõeldud kontseptsioon;

“Brüsseli võimukoridoride” soov töötada üksinda;

kitsas perspektiiv, mis on seotud ainult majanduslike muutustega;

säästva arenguga kokkusobimatu soov;

kontseptsioon, mis jätab tähelepanuta majanduskasvu sotsiaalsed tagajärjed.

2.5

Lissaboni strateegia, kui seda esitatakse ja mõistetakse õigesti, on:

meetod Euroopa tuleviku kujundamiseks;

strateegia Euroopa kodanike elukvaliteedi säilitamiseks ja parandamiseks;

vajalik teadmistepõhise majanduse uute võimaluste ärakasutamiseks;

arusaam sellest, et ühelt poolt tööhõive säilitamiseks ja elukvaliteedi parandamiseks ning teiselt poolt konkurentsivõime suurendamiseks on vaja uut dünaamikat;

strateegia, mis tugineb Euroopa Liidu mineviku õnnestumistele;

strateegia majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnameetmete vahelise sünergia kindlustamiseks;

suutlik majanduseks, kus on tagatud jätkusuutlik areng, töökohtade arvu kasv ja töö kvaliteedi tõus ning suurem sotsiaalne ühtekuuluvus

2.6

Lissaboni strateegia arenedes muutub konkurentsivõime ja kasvu poole püüdlemine kriitilise tähtsusega faktoriks, kui pidada silmas suuremat majanduslikku heaolu, töökohtade loomist, elustiili kvaliteedi kaitsmist ja parandamist. Parem elukvaliteet, parandused sotsiaalvaldkonnas ja keskkondlik jätkusuutlikkus soodustavad omakorda majanduslikku kasvu. Seoses Lissaboni strateegia käigus saavutatud majanduslike edusammudega on tulevikus võimalused toetada paremini vaesuspiirist allpool elavaid elanikkonna gruppe, suurendades nende sotsiaalset kaasatust, arvestades nende saavutuste jätkusuutlikkust hilisemate põlvkondade jaoks.

2.7

Väita, et Lissaboni strateegia puhul on tegemist pelgalt konkurentsivõimega, tähendab selle teesi valesti mõistmist.

2.8

Komitee märgib kõigepealt, et Lissaboni strateegia on juba teinud võimalikuks terve rea positiivsete arengute ilmnemise viimase viie aasta jooksul, sealhulgas:

reformivajaduse teadvustamine, mis läheks traditsioonilistest eraldusjoontest kaugemale;

infotehnoloogiate ja uuendusprotsessi kiirenenud laienemine;

suurem toetus alustavatele ettevõtetele ja väikese ja keskmise suurusega ettevõtete (VKE) rahastamine;

suurem mure säästva arengu pärast, püüdes vähendada eelarvedefitsiiti, taastada sotsiaalkaitse eelarve stabiilsus ja kaitsta keskkonda;

sotsiaalreformi sotsiaalpartnerite algatused;

meetmed juriidiliste ja haldusmenetluste lihtsustamiseks, kuigi piiratud ulatuses.

2.9

Vaatamata nendele positiivsetele momentidele, tuleb põhiliselt tõdeda, et viimased viis aastat on Lissabonis väljendatud ambitsioonide taustal valmistanud pettumuse. Euroopa on surutud suurte kõrgelt arenenud industriaalriikide ning üha rohkem uusi tehnoloogiaid kasutavate, esilekerkivatele madalate tootmiskuludega majandustega maade vahele ning ta seisab vastakuti suureneva konkurentsi poolt esitatud väljakutsetega. Mitmed indikaatorid annavad põhjust muretsemiseks:

nõrk sisenõudlus, investeeringute vähesus ja soikuv majanduskasv Euroopa Liidus, olles aastatel 2001 ja 2003 keskmiselt 1 % aastas;

tööhõive eesmärkide saavutamata jätmine, tööhõive langev kvaliteet ning töökohtade kindluse vähenemine;

Euroopa tootmisrajatiste kiirenenud tempos sulgemine ja asukohamuutused;

õpingud lõpetanud noorte inimeste ning teadlaste suur väljaränne kolmandatesse riikidesse;

avaliku sektori jätkuv või isegi suurenev eelarvepuudujääk mitmetes liikmesriikides;

suuresti lahknevad maksustamise eeskirjad ja ettevõtete maksumäärad;

suurenevad kulutused sotsiaalkaitsele ja kiirenev demograafiline vananemine ning mõnede gruppide süvenev haavatavus;

suundumus tootespetsialiseerumise suunas ei vasta teadmistepõhise majanduse põhimõtetele.

2.10

Samal ajal jäävad Lissaboni strateegia reformid maha:

2.10.1

Euroopa tasandil on 25 liikmesriiki küll kohustunud viia ühtne turg lõpule mitmes valdkonnas (energeetika, teenused, riigihanked, üleeuroopalised võrgustikud, üldkasutatavate teenuste ümberkohandamine), kuid komistuskiviks on vajalike meetmete rakendamine ettenähtud aja jooksul.

2.10.2

Riiklikul tasandil on tulemused erinevad, kusjuures puudused on seotud põhiliselt:

määruste ja haldusmenetluste strukturaalse keerukusega;

püsiva ebakõlaga tööjõu pakkumise ja nõudluse vahel;

liiga paljude inimeste varase pensionileminekuga, vaatamata kohustustele;

haridussüsteemidega;

elukestva õppe võimaluste vähesusega;

teadusuuringutele tehtavate kulutustega, mis kokkuvõttes vaadatuna pigem kahanesid kui lähenesid Lissabonis eesmärgiks seatud 3 % SKPst;

ebapiisava tähelepanuga sotsiaalsetele probleemidele, mis on seotud vajadusega innovatsiooni järele.

2.10.3

Uued liikmesriigid peavad sageli ületama täiendavaid raskusi, mis on tingitud lõhest näiteks tööhõive, tehnoloogia või keskkonna valdkondade arengutasemes, kuigi neid raskusi tasakaalustavad mõnikord uuendusmeetmed, mis on enam radikaalsemad kui ELi vanades liikmesriikides. Mis sellesse puutub, siis on Põhjamaad üldiselt saavutanud reformide osas suuremat edu kui nende lõunapoolsed partnerid. Sama üldine tähelepanek kehtib ka liikmesriikide puhul, kes on suutnud viia oma eelarved tasakaalu, võrrelduna riikidega, kes on lubanud puudujäägil kasvada. Isegi edukamad liikmesriigid kogevad teatud mahajäämust mõningates valdkondades võrreldes efektiivsemalt toimivate kolmandate riikidega. Reformi eesmärgiks ei ole mitte lihtsalt varasemast paremini toime tulla, vaid tulla toime paremini kui mujal.

2.11

Seega on Lissaboni strateegia nõiaringis: madal majanduskasv muudab reformi elluviimise keerukamaks, samal ajal kui reformi läbiviimisega venitamine takistab majanduskasvu ja tööhõivet. Läbiviidud reformid puudutavad peamiselt majanduse pakkumise poolt. Reformid ei osutunud edukaks, kuna pakkumisele ei leidunud vastukaaluks piisavalt nõudlust.

2.12

Tundub, et kevadistel tippkohtumistel pooldavad liikmesriigid uusi debatte Lissabonis juba sätestatud eesmärkide üle – isegi kui see tähendab täiendavate soovituste lisamist – selle asemel et anda karm hinnang juba käimasolevate reformide olukorrale ning kohustuda üheselt tulevaste meetmete rakendamiseks kindlaksmääratud tähtaja jooksul. Liigagi sageli ei õnnestu neil Brüsselis arusaadavalt selgitada, mida nad kodus teevad või millistes valdkondades ei õnnestunud neil saavutada Brüsselis kokkulepitud eesmärke. Lisanduvatele reformi eesmärkidele, kohustustele ja osalevatele riikidele vastab samaväärne hulk puudusi, mis puudutab kaasvastutust, elluviimist ja koordineerimist ning vastavat majanduslikku mõju ning mõju töökohtadele.

2.13

Seetõttu on olemas risk, et vajalikke reforme ei õnnestu ellu viia küllaldase otsustavusega, uskudes samal ajal, et on võimalik kujundada välja strateegia. Nii on väheusutav, et Lissaboni “mull” ootaks lõhkemisega aastani 2010.

2.14

Lissabonis seatud eesmärk parandada konkurentsivõimet, kasutades selleks hoolikalt kavandatud reforme ning ühendada need pikaajalise tööhõivet soodustava majanduskasvuga koos samaaegse sotsiaalse ühtekuulumise tugevnemisega, on teelahkmel olevas Euroopas endiselt aktuaalne:

ühest küljest on Euroopa maailma juhtiv eksportöör ja maailma suurim siseturg (SKP osas) ning Euroopa võimet teostada dünaamilisi projekte on näidanud euro ja laienemine;

teisest küljest jääb Euroopa maha majanduskasvu osas, on nõrgenenud ettevõtete ümberasumise tõttu ning tunneb end ebakindlana ja ohustatuna seoses tagasiminekutega, mis on talle osaks saanud seoses tema vähenenud konkurentsivõimega maailmaturul.

2.15

Lissaboni strateegia eesmärk on seni tasakaalustatud, kuni ta ühildab konkurentsivõime majandusliku sihi proportsionaalselt ja interaktiivselt sotsiaalsete nõudmistega (tööhõive, väljaõpe, sotsiaalne ühtekuuluvus, elu- ja töötingimused) ning, nagu rõhutati Göteborgi tippkohtumisel, keskkonnaalaste nõudmistega.

2.16

Lissaboni strateegia meetodid on endiselt aktuaalsed ning need põhinevad:

ühtse turu lõpuleviimise mitmeaastasele ajakavale, mis on jaotatud mitmeteks selgelt eristuvaks etapiks kuni aastani 2010;

ühisele hindamisele igaaastase kevadise tippkohtumise käigus;

avatud meetodile koordineerimaks liikmesriikidega ühiseid eesmärke, eelistatud parimaid tavasid, mis võivad osutuda kasulikuks täienduseks ühenduse meetodile valdkondades, millel on põhiliselt riiklik ulatus;

keskse rolli rõhutamisele, mida mängivad erasektor, avaliku ja erasektori koostöö, kodanikuühiskonna kaasamine ametivõimude poolt ning sotsiaalpartnerite vaheline dialoog.

2.17

Koostöö avatud koordineerimise meetodi raames on siiani olnud valitsustevaheline asi. Enamasti ei olnud sellesse kaasatud rahvuslike parlamente, mis vastaks demokraatlikele põhimõtetele. Liikmesriikides tuleks algatada igaaastane parlamentaarne arutelu Lissaboni strateegiaga seostuvate küsimustes.

2.18

Kodanikuühiskonna osapoolte kaasamise ja toetuse osas, millel on suur tähtsus, on mitmetes liikmesriikides suuri puudujääke. See suur ebaõnnestumine on pettumus seoses Lissaboni strateegia elluviimisega, ning seletab suurel määral tärganud muret ja kogetud puudusi. Seda tunnistavad jätkuvad puudused seoses kommunikatsiooni ja koostööga.

2.18.1

Kommunikatsiooniga seotud puudused on ilmsed. Ei liikmesriigid ega meedia ei suhtle avalikkusega Lissaboni strateegia küsimuses, vaatamata jätkuvatele riikides toimuvatele debattidele tööhõive, väljaõppe, sotsiaalkaitse, ettevõtete ümberasumise ja tehnoloogilise konkurentsi osas. Kui Euroopa kodanikke informeeritakse Lissabonis sätestatud konkurentsivõime eesmärgist, ei suuda enamus neist mõista ei selle eesmärki ega ulatust. Paljud usuvad, et “maailma kõige konkurentsivõimelisemaks (…) majanduseks” muutumine on kas ebareaalne või tähendab Euroopa sotsiaalmudeli lõppu, langedes selles valdkonnas kõige vähemarenenud riikide tasemele. Need reageeringud osutavad, et objektiivseid vajadusi tuleb selgitada, tehes selgeks, et eesmärgiks on maailmas edukalt konkureerida, vähendades mõnesid meie puudusi ja tasakaalustades teisi puudusi meie vahendite parema kasutamise teel.

2.18.2

Paljud Euroopa inimesed on avastamas, et samal ajal kui sotsiaaltagatised seatakse kahtluse alla, on kasu, mida inimesed vastutasuks saada võivad – tööhõivet ja jätkusuutlikku sotsiaalset kaitset silmas pidades – endiselt ebakindel. Põhiliselt paneb inimesi muretsema:

üha suurema arvu ettevõtete ümberasumine konkureerivatesse riikidesse, kus on madalad tootmiskulud;

kasvav surve tööhõivele ja töötingimustele, ning töökohtade kindluse kadumine;

saneerimisraskused piirkondades ja sektorites, kus töötus on kõige suurem;

nõrgenenud sotsiaalkaitse süsteemid (töötus, haigus, vanadus).

2.18.3

Samuti on liiga paljudel inimestel Euroopas tunne, et neil ei ole reformides sõnaõigust, mis sellele vaatamata avaldavad neile otsest mõju, ning mis üldiselt öeldes seavad ohtu eelnevalt omandatud tagatised ja hüved. Sellele lisaks pakuvad komisjoni ja liikmesriikide raportid üldiselt vähe infot selle kohta, kuidas korraldatakse kodanikuühiskonnaga konsulteerimist ja selle kaasamist või koostöö kohta erinevate kodanikuühiskonna osapooltega (erasektori roll, sotsiaalpartnerite roll, avaliku ja erasektori koostöö, valitsusvälised organisatsioonid jne), vaatamata faktile, et Lissaboni ülesannetega seoses omistatakse neile keskne tähtsus.

3.   Konkurentsivõime parandamine

3.1

Rõhuasetusega konkurentsivõimele teadvustatakse vajadust saavutada jätkusuutlik konkurentsivõime avatud ja globaalses majanduses, parandades uue tehnika kasutamist meie poolt, määratledes tõhusama kutseõppe, tõstes töövõtjate kvalifikatsiooni ja tõstes tööviljakust. Selle strateegia seisukohalt on kvaliteedi kontseptsioon (kaupade, teenuste, määruste, valitsemistavade, tööhõive, sotsiaalsuhete ja keskkonna kvaliteet) keskse tähtsusega.

3.2

Neid eesmärke saab kõige paremini saavutada kaubanduse ja maksete õiglasema ja tõhusama rahvusvahelise raamistiku abil.

3.3

Lisaks uutele reeglitele rahvusvahelisel tasandil vajab Euroopa majandus praegu oma sisemiste määruste lihtsustamist niihästi ühenduse kui ka riikide tasandil. Ulatuslik bürokraatia ei julgusta konkureerimiseks vajalike algatuste elluviimist.

3.4

Erinevalt nõukogust ja komisjonist leiab EMSK, et ainult majanduspoliitika ja eelkõige makromajanduse poliitika põhjalik ümberkorraldamine võimaldab kõrvaldada takistused konjunktuuri kestva ja eduka taastamise teelt ELi raames. EL peab lootma omaenda jõule, et suunata Euroopa majandus kasvu ja täieliku tööhõive teele. Tasakaalustatud makromajanduslik poliitika, mille väljaöeldud eesmärgiks on Lissaboni strateegia eesmärgid, eelkõige täistööhõive taastamine, konkurentsivõime tugevdamine ning jätkusuutliku arengu kohustuse reaalne arvestamine, vastavalt Göteborgi Euroopa Ülemkogu kohtumise lõppjäreldustele.

3.5

Rahapoliitika eesmärgiks peaks olema tasakaalu saavutamine hindade stabiilsuse, majanduskasvu ja tööhõive vahel. Nõukogu soovitatav majanduspoliitikate annus ei sisalda ometi selget korraldust EKPle, et see võtaks samuti vastutuse reaalse majanduse suhtes (kasv ja tööhõive). Selleks oleks sobiv õhutada EKPd järgima stabiilsuse eesmärki “laiemas tähenduses”, mitte ainult hinnastabiilsust, vaid ka majanduskasvu, täistööhõive ja sotsiaalse ühtekuuluvuse süsteemi stabiilsust. Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee on juba mitu korda öelnud, et rahapoliitika peab kaasa aitama kasvu ja täistööhõive eesmärgi saavutamisele (näiteks oma 19. septembri 2002. a resolutsioonis Euroopa Konvendile).

3.6

Poliitikaid ettevõtluse alustamiseks ja arendamiseks tuleks intensiivistada, kaasa arvatud muuhulgas ettevõtete rajamise kiirendatud ja odavam meetod, meetmed juurdepääsu parandamiseks riskikapitalile, rohkem ettevõtlusalaseid väljaõppeprogramme ja tihedam tugiteenuste võrgustik väikeettevõtetele.

3.7

Elukestev väljaõpe peaks olema kättesaadav kõigi liikmesriikide kõigile kodanikele vaatamata vanusele, ning inimesi tuleks julgustada seda kasutama.

3.8

Ühtse turu potentsiaal tuleks valla päästa täies ulatuses. Euroopa Liidul peaksid olema suure turu eelised, mis on suurem kui USA või Hiina turg, kuid

liiga paljusid direktiive ei ole veel täielikult riikide seadusandlusse üle võetud;

edusammud standardimise ja teenuste pakkumise vastastikusel tunnustamisel on olnud ebapiisavad;

viivitusi on toimunud turgude liberaliseerimisel, kaasa arvatud avalikus sektoris;

raskusi on esinenud Euroopa intellektuaalse omandi õiguste osas teostatavale kokkuleppele jõudmises;

moonutused on tingitud fiskaalerinevuste vormidest.

3.9

Ühenduse abi peaks muutma sõltuvaks olukorra paranemisest liikmesriikides, kus “strukturaalsed” puudujäägid takistavad ümberkorraldusi.

3.10

Parem halduskoostöö komisjoni ja liikmesriikide vahel terves reas valdkondades, nagu näiteks tolliprotseduurid, valitsussektori lepingud ja riikidevahelised avalikud teenused, peaksid lihtsustama kaubandust ja makseid.

3.11

Lisaks jäävad liikmesriigid maha järgmistes sektorites:

transpordi infrastruktuuri ühendamine ja moderniseerimine, mis on mõjutanud üleeuroopaliste võrguprojektide lõpuleviimist;

VKEde juurdepääs riskikapitalile;

avaliku sektori eelarvepuudujäägid mõnedes riikides;

kulutused teadusuuringutele, mis on üldiselt vähenenud, mitte kasvanud osana SKPst (1,9 % SKPst võrreldes 2,6 % USAs), on stagneerunud oluliselt allapoole eesmärgiks seatud 3 % taset;

ennetähtaegselt pensionile jäävate inimeste suur arv, vaatamata Barcelonas 2002. aastal võetud kohustustele;

haridussüsteemid ei taju majanduslikke reaalsusi ega tööhõive väljavaateid tulevikus.

3.12

Euroopa ettevõtted omalt poolt on jäänud maha järgmistes valdkondades:

Teadus- ja arendustegevus: 2002. aastal investeeris USA teadustöösse 100 miljardit eurot enam kui Euroopa. Euroopa Ülemkogu seadis Lissabonis eesmärgi, investeerida teadus- ja arendustegevusse 3 % SKPst, millest kaks kolmandikku peaks tulema eraettevõtluselt. Momendil on viimase osa vaid 56 %.

Elukestev õpe: alates Lissaboni strateegia algusest on täiskasvanute osakaal elukestva hariduse programmides suurenenud vaid 0,5 % võrra ning on ulatub momendil 8,5 %-ni. Selline trend näitab, et ilmselt ei saavutata Lissabonis seatud eesmärki, tõsta see osalusprotsent 2010. aastaks 12,5 %-ni.

4.   Sotsiaalse mõõtme integreerimine

4.1

Vaja on selget strateegiat konkurentsi edendamiseks ning sotsiaalse ühtekuuluvuse säilitamiseks: see võib osutuda uueks kokkuleppeks sotsiaalpoliitika vallas. Sotsiaalpartnerid koostöös komisjoni ja liikmesriikide valitsustega peaksid välja arendama selle raamistiku. Lissaboni strateegia sotsiaalset mõõdet tuleks täielikult tunnustada kui võtmefaktorit heaolu saavutamise, tööviljakuse ja sotsiaalse kaasatuse seisukohalt ning seda tuleb uuendada Lissaboni strateegia järgmise viie aasta jooksul.

4.2

EMSK kutsub liikmesriikide valitsusi üles registreerima edasiminekuid, mis on vajalikud Lissaboni strateegia raames selleks, et stimuleerida soovitud majanduskasvu. See on ülimalt soovitatav selleks, et oleks võimalik välja töötada New Deal Euroopa ühiskonna jaoks. Selle keskmes peaksid seisma neli järgmist valdkonda:

rohkem paremaid ja kindlamaid töökohti!

vanemad inimesed tööelus;

aktiivsem sotsiaalse kaasatuse poliitika;

tervishoid ja suhe tervise ning keskkonna vahel.

4.3

Vaja on ka sotsiaalpartnerite, valitsusväliste organisatsioonide ja valitsuste ühiseid pingutusi, et arendada välja edasise kvalifitseeritud väljaõppe vormid ja rahastamine oluliselt kõrgemal tasandil ning oluliselt suuremale hulgale tööotsijatest kui praegu, eriti sellistes sektorites, kus võib selgelt märgata arenenumaid teadmistepõhiseid oskusi.

4.4

Sotsiaalpartneritel tuleb ka uurida ühiseid pingutusi, et parandada töökeskkonda ja töö organiseerimist, et ühendada kõrgem tööviljakus ja suurem lisandväärtus töötaja kohta. Mõnede tööjõu vananemisega (ning üha väiksema arvu noorte inimeste sisenemisega tööturule) seotud probleemide leevendamiseks peavad nende demograafiliste küsimustega tegelema valitsused, ettevõtted ja tööorganisatsioonid.

4.5

Reformi teatud aspektid puudutavad inimesi, kes satuvad seoses muutustega halvemasse olukorda ja seepärast on vaja suuniseid aktiivsema sotsiaalse kaasatuse poliitika.

4.6

Lissaboni strateegia raames üldised sotsiaalpoliitika eesmärgid on väikeste modifikatsioonidega endiselt aktuaalsed. Teisest küljest on globaalsete väljakutsete iseloom ja suurus viimase nelja aasta jooksul oluliselt muutunud. Kiiresti kasvavate Hiina ja India majanduste esilekerkimisel on Lissaboni strateegial otsene mõju: pakutakse üha rohkem väga soodsate hindadega kõrgtehnoloogilisi tooteid ja teenuseid. Pidev kiire tööviljakuse kasv Ühendriikides tähendab, et Lissaboni strateegia käib kiiresti liikuvate eesmärkide sabas. Võrdlus Ameerika Ühendriikidega üheksakümnendatel aastatel suurema tootlikkuse tõusu kohta tunnis näib olevat minevik.

4.7

Euroopa Liidu laienemine on positiivseks ja samas ka väljakutset esitavaks faktoriks. Uued liikmesriigid kujutavad endast väga tähtsat siseturu, ostujõu ja kvalifitseeritud inimressursside kasvu. Kuid uued liikmesriigid on ka väljakutseks sotsiaalse kaasatuse seisukohalt. Inimressursside osas peab olemasolev haridus ja väljaõpe kulgema kõrgtehnoloogiliste valdkondade suunas – samuti nagu ka viieteistkümnes liikmesriigis.

4.8

EMSK on kaalunud kasu, mida võiks tuua säästva sotsiaalarengu harta, mis kataks sotsiaalpoliitika ülalmainitud valdkondi ning piiritleks kodanike asjakohased põhiõigused. EMSK soovitab nendest kaalutlustest lähtuvalt kaasata säästva sotsiaalarengu harta sotsiaalpoliitika tööprogrammi. Hartaga peaks kaasas käima ELi tegevusprogramm, mille eesmärgiks on erinevate meetmete koordineerimine ning abistama liikmesriike prioriteetsetele valdkondadele keskendumisel.

5.   Säästev areng

5.1

ELi säästva arengu strateegia vaadatakse uuesti läbi ning otsust tulemuse osas võib oodata Euroopa Ülemkogu kohtumiselt 2005. aasta märtsis. Säästva arengu strateegia sisaldab meetmeid majanduse, sotsiaalsfääri ja keskkonna alal, mida rakendatakse üksteist toetavatena.

5.1.1

Lissaboni strateegia sellisena nagu see oli pärast Euroopa Ülemkogu kohtumist 2002. a. kevadel, sisaldab paralleelseid meetmeid majanduse, sotsiaalsfääri ja keskkonna alal. Keskkonna mõõde lisati Göteborgi Euroopa Ülemkogu kohtumisel.

5.2

Oleks viga näha Lissaboni strateegiat ja säästva arengu strateegia aluseks olevat põhimõtet üksteisele vastanduvate püüdlustena. Lissaboni strateegial on selge ajakava kuni aastani 2010. Säästva arengu strateegia on ajaliselt piiramatu; see katab põlvkondadeüleseid küsimusi.

5.3

Pidades silmas Euroopa Ülemkogu kavatsust ajakohastada mõlemat strateegiat üheaegselt, märtsis 2005, on oluline märkida kolme aspekti:

Lissaboni strateegia raames, mille eesmärkide saavutamiseks on jäänud veel viis aastat, tuleb hakata tegelema küsimustega, mis ajaliselt ulatuvad 2010. aastast kaugemale. Selliste küsimuste ja meetmete osas on vajalik, et hinnangud langetataks vastavalt säästva arengu strateegias rakendatud kriteeriumidele. Sellise lähenemisega annab Lissaboni strateegia võimaluse alustada konkreetsetel tingimustel projekte, mida võib sama hästi iseloomustada kui säästva arengu meetmeid.

On oluline, et uuesti ülevaadatud säästva arengu strateegia tunnustaks pikaajalisi eesmärke ja meetmeid, määratledes Lissaboni strateegia funktsioonid ja koordineeriks mistahes asjaomaseid meetmeid ja programme.

Lissaboni strateegiale võib olla omane teatav eesmärkide ja meetmete paljusus, kuid säästva arengu strateegia eesmärgid ja meetmed määratletakse veelgi laiemalt. Kuid need ilmnevad ainult järkjärgult. Mõlemal juhul on oluline, et riiklikud ja kohalikud tasandid võivad mängida otsustavat rolli. Mitte kumbki neist kahest strateegiast ei saa toimida põhiliselt ülalt alla, mõlemad peavad olema altpoolt tulevad strateegiad.

6.   Partnerlused

6.1

Auahnetes ettepanekutes Lissaboni protsessi dünaamilisemaks rakendamiseks väljenduvad erinevad teemad. Samal ajal kui ükski eraldiseisev poliitika ega tegevusplaan ei ole keskse tähtsusega võtmeküsimuseks, paistab üks neist siiski silma. Lissaboni strateegia tõhus elluviimine nõuab paljude inimeste, valitsuste, agentuuride, organisatsioonide ja Euroopa institutsioonide koostoime tunnustamist kogu ühenduses.

6.2

Positiivses vormis sõltub uuenenud dünaamika mitmerajalisest “muutuse partnerlusest”. Partnerluse kontseptsiooni näiteks võib tuua, et Lissaboni eesmärgid ei ole suunatud ülevalt alla ega seisa eemal kodanike igapäevaelu mõjutavatest küsimustest.

6.3

Ühendus toonitab, et Lissaboni strateegia rakendamise põhiliseks nõrgaks lüliks on suutmatus kaasata piisaval määral kodanikuühiskonna osapooli – vaatamata selle punkti selgele rõhutamisele Lissaboni ülesannetes. See nõrk punkt võib saada strateegia õnnestumise seisukohalt saatuslikuks. Komiteel on heameel, et 24. märtsil 2004 pooldas Euroopa Ülemkogu selle probleemi lahendamist reformi partnerluste teel. Komitee on omalt poolt nõustunud selles protsessis osalema, esitades oma panusena tegevuskava.

6.4

Komitee kavatseb teha koostööd liikmesriikide majandus- ja sotsiaalnõukogudega ning kõigi sotsiaalsfääri ja kutsetegevuse partneritega, kes soovivad olla kaasatud kodanikuühiskonna algatuste võrgustiku loomisse, et edendada reformide õnnestumist.

6.5

Tegemist saab olema interaktiivse, detsentraliseeritud võrgustikuga, mis ühendab osalejate kodulehekülgi, et:

visandada sotsiaalsfääri ja kutsetegevusvaldkonna algatusi – niihästi käimasolevaid kui ettevalmistatavaid – mis aitavad edendada Lissaboni strateegia reforme Euroopa, riikide või piirkondlikul tasandil;

rõhutada parimaid tavasid neis valdkondades, kaasa arvatud piiriülesed küsimused;

jagada kodanikuühiskonna osapoolte sobivaid kogemusi ja analüüse;

organiseerida reforme puudutavaid kõnefoorumeid ja debatte.

6.6

Koostatakse juhend, et selliseid algatusi edendada ning võrgustikus osalejad rakendavad seda.

6.7

Kevadise tippkohtumise ettevalmistamisel korraldatakse igaaastane konverents võrgupartneritega, et teha kokkuvõte kodanikuühiskonna algatustest.

6.8

Komiteel on kavatsus olla “reformipartnerluse” dialoogi foorumiks Euroopa tasandil, tuginedes riiklikule ja Euroopa kogemusele.

6.9

Selline haakumine riiklike esindusorganitega annaks end õigustanud kogemusi, nii et EMSK saaks anda tõhusama panuse Ülemkogu kevadise tippkohtumise igaaastastesse ülevaadetesse.

7.   Lissaboni strateegia tõhusa rakendamise eeltingimused

7.1

Rõhutades vajadust ühildada Lissaboni reformid Euroopa kodanikuühiskonnaga, on komitee seisukohal, et Lissaboni strateegia elluviimiseks vajalik ümbertöötamisprotsess peab vastama neljale nõudele:

7.2

Kõigepealt ei ole võimalik Lissaboni strateegia rakendamist edasi lükata. Rahvusvaheline konkurents muutub iga päevaga tugevamaks. Selle tulemusel muudavad ettevõtted asukohta – nähtus, mis avaldab mõju üha rohkematele piirkondadele ja sektoritele, kes konkureerivad tärkavate madalapalgaliste majandustega, kelle tootmiskulud on madalad, ning kes sageli kasutavad kõige kaasaegsemaid innovaatilisi tehnoloogiaid. Tõhusate pikaajaliste abinõude rakendamine Euroopa konkurentsivõime taastamiseks ettevõtluse asukohana ei kannata edasilükkamist.

7.3

Kuid Lissaboni strateegia on strateegiline plaan. Selles osas on ta võrreldav varasemate strateegiliste plaanidega, mis on lõimumisprotsessi olulisel moel edasi viinud. Sel juhul teevad komisjon ja liikmesriigid tihedalt koostööd, et kokku leppida plaanis, millel on tähtaeg ja hästi määratletud etapid. See kehtis asutamislepingus fikseeritud tolliliidu suhtes kuuekümnendatel aastatel. Projekti “Euroopa 92” õnnestumine oli samuti seda tüüpi plaani tulemus. Rahaliit on samuti üks õnnestumise näide. Nendel juhtudel kas järgiti ühenduse meetodit edukalt, nagu tolliliidu puhul projektis “Euroopa 92”, või lubas liikmesriikide vaheline positiivne koostöö saavutada olulist eesmärki, näiteks osalemine EMUs. Probleem on selles, et ükski neist kahest lähenemisest ei ole praegu teostunud. Rahuldav edasiliikumine sõltub täielikult poliitilisest tahtest.

7.4

Teiseks ei saa Lissaboni strateegia õnnestuda ilma rahvusvaheliste reegliteta. Euroopa tööandjad ja töölised ei soovi võidelda taltsutamatu konkurentsiga ning takerduda kontrollimatusse kulude kärpimise spiraali, hoolimata tervisest, turvalisusest, sotsiaalset ja keskkonnaalasest progressist ning tasakaalustatud ja säästvast arengust. Seetõttu võivad Lissaboni reformid õnnestuda ainult siis, kui liit avaldab ühtlasi survet WTO-s, IMF-is, WIPO-s, ILO-s ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides, et luua globaliseerumise raamistik, mis järgiks õiglasemaid ja tõhusamaid reegleid. On tähtis määrata kindlaks rahvusvaheliselt tunnustatud konkurentsialane raamistik, kaasa arvatud minimaalsed konkurentsireeglid, kvaliteedistandardid, sotsiaalsed õigused, lastekaitse, keskkonnakaitse ja intellektuaalne omand. Ilma selliste tagatisteta oleks ebareaalne püüda saavutada Euroopa avalikkuse toetust.

7.5

Kolmandaks ei tohi Lissaboni strateegia elluviimine olla vastuolus ELi sotsiaalse mudeliga – riskides tappa patsient, kes kavatsetakse terveks ravida.

7.5.1

On eluliselt tähtis leevendada reformide ulatuse ja sotsiaalsete kuludega seotud hirme. Inimestele tuleb selgeks teha, et need reformid kui osa avatud majandusest on hädavajalikud Euroopa arengumudeli jätkusuutlikkuse seisukohalt. Lissaboni strateegia keskse tähtsusega eesmärgiks peab olema tagada Euroopa sotsiaalmudeli jätkuv eluvõimelisus, millega meie kodanikud on nii seotud, nagu väljendatud inimõiguste hartas, ning samal ajal ühitada see mudel konkurentsivõime nõudmistega.

7.5.2

Lissaboni strateegia peab täielikult arvestama ka keskkonnaalaste kaalutlustega. Göteborgis 2001. aastal võetud kohustused kinnitavad ja võimendavad selgelt Lissabonis väljendatud soovi ühildada konkurentsivõimeline majandus hea elukvaliteediga.

7.6

Neljandaks on selge, et Lissaboni strateegia õnnestumine sõltub tugevamatest Euroopa, riiklikest ja piirkondlikest partnerlustest, niihästi riikide vahel kui ka sotsiaalsfääri ja kutseala huvigruppide ning sotsiaalpartnerite vahel. Lissaboni strateegia rakendamise esimestel aastatel oli liiga palju riike, kellel ei õnnestunud täiel määral kaasata sotsiaalpartnereid reformide vormimisse ja elluviimisse, kes nendega vaevalt konsulteerisid ning neid igaaastastes arenguaruannetes vaevalt mainisid. Viie aasta jooksul, mis on jäänud Lissaboni eesmärgi saavutamiseks, ei tohi sellised ebaõnnestumised korduda. Eesmärki ei saavutata ilma kodanikuühiskonda teavitamata, hoiatamata, kaasamata ja mobiliseerimata.

8.   EMSK kaheksa prioriteetset ettepanekut Lissaboni strateegia elluviimise parandamiseks

Tuginedes analüüsile ja ulatuslikele konsultatsioonidele soovib EMSK vastata Euroopa Nõukogu üleskutsele järgmiste ettepanekutega:

8.1   Liikmesriigid peavad võtma suurema vastutuse strateegia eest

8.1.1

Liikmesriikide valitsused peaksid võtma endale selgema ja aktiivsema vastutuse Lissaboni strateegia tööprogrammi elluviimise eest. On tähtis, et strateegia “kuuluks” liikmesriikidele, nende valitsustele ja riiklikele parlamentidele. Liikmesriigid peaksid iga väljapakutud meetme kohta valmistama ette selged plaanid koos nende teostamise ajalise raamistikuga, nii et oleks võimalik saavutada Lissaboni jätkukohtumistel kokkulepitud eemärke.

8.1.2

Lissaboni strateegiat tuleb tunnustada sellena, mida see endast kujutab: väga auahne kava ehitada üles õitsev, jõukas, konkurentsivõimeline, sotsiaalselt kaasav ja keskkonnamõõtmest ülimalt teadlik Euroopa ühiskond. Sel alusel on oluline suhelda aktiivsemalt sotsiaalpartneritega ja organiseeritud kodanikuühiskonnaga. Lissaboni strateegiat on liiga sageli määratletud pelgalt majandusliku programmina.

8.1.3

Avatud koordinatsiooni meetodile tuleb anda rohkem jõudu: iga–aastane võrdlev analüüs peab olema üksikasjalikum ning liikmesriigid peavad tõendama selgemalt, kui ühiselt otsustatud eesmärkide saavutamise teel on strukturaalseid või muid takistusi.

8.2   Kasvu ja ühtekuuluvuse tugevdamine

8.2.1

Stabiilsuse ja kasvupaktist tuleb kujundada kasvu ja tööviljakuse parandamise instrument, mis koondab stabiilsuseesmärgid kogu majandustsüklile, mitte üksikutele aastatele. Nõudluse toetamiseks on vajalikud erinevad pingevabad makromajanduslikud poliitikad.

8.2.2

Euroopa Keskpank peaks rohkem arvestama oma otsuste laiema majandusliku mõjuga ning peaks vastavalt inflatsiooni kontrollimise piirangutele tegutsema Lissaboni eesmärke toetavalt.

8.2.3

Kooskõlas majanduspoliitikatega liikmesriikide vahel (ja sees) peaksid valitsused määrama tulemuslikkuse osas sihid ning jälgima võtmenäitajaid, et näidata lõpptulemusi.

8.2.4

Ühtekuuluvuspoliitikad tuleb kavandada nii, et need toetaksid aktiivselt konkurentsivõime paranemist, mis omakorda aitab vähendada sissetulekuerinevuste skaalat ühenduses. Ühtekuuluvuspoliitikate aspektina tuleks vastu võtta riigiabi kasutamise aktsepteeritava praktika koodeks.

8.3   Ühisturu tõhusam rakendamine

8.3.1

Erilist tähelepanu tuleb pöörata nüüdseks 25 liikmesriigini laienenud siseturu rakendamise kavale. Euroopa Komisjon peaks lisama Lissaboni strateegia igaaastastesse hinnangutesse üksikasjaliku aruande rakendamist puudutavate lahendamata küsimuste kohta.

8.3.2

Mitmed ühtse turu abinõud on juba palju hilinenud ning need tuleb viivitamatult vastu võtta: määrus, mis kaotab topeltmaksustamise ühtse turu raames, lihtsa, tõhusa ja vastuvõetava hinnaga ühenduse patendi kohene kättesaadavus, tsakaalustatud alustel tõelise siseturu lõpuleviimise taasalustamine teenuste valdkonnas.

8.4   Innovatsiooni ja kvaliteedi edendamine

8.4.1

Euroopa Investeerimispank (EIP) ja Euroopa Investeerimisfond (EIF) peaksid koostöös komisjoni ja liikmesriikidega vahendama, eelistatult edendama ja struktureerima enam innovaatilisi investeerimiskavasid ja programme nii avalikus kui erasektoris. EIF peaks ka tulevikus tegelema küsimusega, et Euroopa vajab suurt kasvu ja uuenduslikke VKEsid ning arvestama sellega eelkõige riskikapitali käsutusse andmisega ja krediitide andmisega VKEdele ning toetades enam võimalikku EKP poolset finantseerimist.

8.4.2

Selle strateegia rakendamise seisukohalt on oluline kvaliteedi kontseptsioon (kaupade, teenuste, määruste, valitsemistavade, tööhõive, sotsiaalsuhete ja keskkonna kvaliteedi) ning see peaks kuuluma lahutamatu komponendina iga–aastastesse arenguanalüüsidesse riiklikul ja ELi tasandil.

8.5   Sotsiaalpoliitika uus kujundamine

8.5.1

Sotsiaalpoliitika tuleb tunnistada konkurentsivõime ja tööviljakuse eelduseks ning vastupidi. Laienenud Euroopa Liidu jaoks tuleb välja töötada parandatud sotsiaalpoliitiline kava. Sellel võib olla jätkusuutliku sotsiaalarengu harta vorm, mis katab sotsiaalpoliitika ja kodanike põhiõiguste keskse tähtsusega valdkondi.

8.5.2

Neli sotsiaalpoliitika valdkonda on konkurentsivõime edendamise seisukohalt eriti tähtsad: tööhõivepoliitika, töölkäivad vanemad inimesed, aktiivsem sotsiaalse kaasatuse poliitika ja tervishoid, kaasa arvatud seos tervise, sotsiaalkaitse ja keskkonna vahel. Kõigis neis valdkondades on vajadus uute algatuste järgi, ühenduses tihedate konsultatsioonidega ELi, riikide valitsuste ja sotsiaalpartnerite vahel.

8.5.3

Teadmisintensiivse ühiskonna ülesehitamine nõuab suuri ressursse niihästi põhi- kui ka jätkuhariduse ja väljaõppe jaoks. Edasi tuleb arendada küll kõigis liikmesriikides levivat elukestvat õpet, kaasates ka kogu elukestva õppe edasijõudnud tasanditel. Euroopa Komisjon peaks kooskõlas sotsiaalpartneritega uurima võimalusi koostada üleeuroopaline elukestva õppe harta, mis hõlmaks ka alternatiivseid finantseerimise võimalusi.

8.5.4

Vastavalt Euroopa Ülemkogu Tampere ja Thessaloniki kohumise otsustele peab EL välja töötama aktiivsema ühise sisserändepoliitika. Järgnevatel aastatel jääb põhiküsimuseks sisseränne Euroopasse demograafilistel, majanduslikel ja sotsiaalsetel põhjustel. Lissaboni strateegia rakendamiseks vajab EL läbipaistvat seadusandlust legaalsete sisserändajate vastuvõtmiseks, hästi koordineeritud sisserändepoliitikat ja tööhõivestrateegiat ning uut poliitikat lõimumise soodustamiseks ja diskrimineerimise vastu võitlemiseks.

8.6   Avaliku ja erasektori koostöö edendamine teaduse valdkonnas

8.6.1

Nii alus- kui rakenduslikud teadusuuringud on teadmiste-intensiivse ühiskonna tugisambaks. ELi ettevõtted näitavad praegu teadusuuringutele tehtavate kulutuste osas pigem tagasiminekut kui saavutavad seatud eesmärke; sama kehtib valitsuste suhtes. Avaliku ja erasektori teadusuuringute alased partnerlused võivad pakkuda rohkem ressursse. Euroopa vajab aktiivseid meetmeid, et mõjutada välisteadlasi ning mujal töötavaid euroopa teadlasi pöörduma tagasi Euroopasse.

8.6.2

Euroopa Komisjon peaks esitama plaani teadusuuringutesse tehtavate investeeringute suurendamiseks, ELi ja riiklikke programmide paremaks koordineerimiseks ning Euroopa teadusuuringute nõukogu loomiseks.

8.6.3

Euroopa Liidus on teadmiste siire uuringutest tööstusrakendustesse USAga võrreldes ebatõhus ja aeglane. Euroopa Komisjonil tuleb esitada konkreetne abinõude plaan edendamaks teadmiste siiret tööstusrakendustesse.

8.6.4

Väikesed ja keskmised ettevõtted vajavad eriti juurdepääsu teadusuuringutele ning toetust kaasaegsete tehniliste lahenduste juurutamiseks. EIP-l tuleb koos Euroopa Komisjoniga töötada välja meetodid teadmiste siirde edasiseks soodustamiseks.

8.7   Aktiivsem keskkonnakaitse

8.7.1

Lissaboni strateegia tugineb ka kolmandale sambale, milleks on keskkonnamõõde. Keskkonnasõbralike tehnoloogiate väljatöötamist tuleb aktiivsemalt edendada. Avaliku ja erasektori ühiseid pingutusi tuleks laiendada energiavarustuse ja transpordi valdkondadesse. Pikemas perspektiivis võib tänu keskkonnasektorile eeldada olulisi sünergeetilisi efekte.

8.7.2

Lähema viie aasta jooksul on säästev areng vältimatult Lissaboni strateegia lahutamatuks komponendiks, kuid ajaline perspektiiv ulatub Lissaboni strateegiast palju kaugemale. Säästva arengu revideeritud strateegia peab sisaldama konkreetseid meetmeid, mis sobivad kokku Lissaboni strateegia teise poolega.

8.8   Kodanike suurema toetuse saavutamine

8.8.1

Lissaboni strateegia tuleb viia tagasi Euroopa kodanike juurde! Organiseeritud kodanikuühiskond ja sotsiaalpartnerid peavad mängima selgemat ja ulatuslikumat rolli Lissaboni strateegia elluviimisel. Selles seoses väljendab EMSK täielikku toetust Euroopa Nõukogu poolt tehtud avaldustele.

8.8.2

Kui soovitakse, et Lissaboni eesmärgid oleksid reaalselt saavutatavad, peab Euroopa Liidu lähenemine niihästi liidu eesmärkidele kui institutsionaalsele dünaamikale olema sidus, dünaamiline ja progressiivne. Euroopa konstitutsioonilist lepet, mis võib olla nende eesmärkide kõige olulisemaks kirjelduseks, tuleb veenvalt selgitada, liikmesriigid peavad selle vastu võtma ning sellel peab olema Euroopa kodanike toetus.

8.8.3

Niisiis soovitab EMSK ühendada see Lissaboni “uus versioon”“Euroopa 92” puhul järgitud meetodiga. Kui tugineda olemasolevale kogemusele, tähendab see, et aruanded majanduspoliitika suuuniste, siseturu, tööhõive ja Lissaboni strateegia kohta analüüsitakse ühtse strateegilise plaani raames, mis sisaldab täpseid tähtaegu, ja et see plaan näitab selgelt, millist tegevust millise otsustusprotsessi raames kelleltki oodatakse (komisjon, nõukogu, liikmesriigid) ja millisel selles osas rõhutab EMSK komisjoni rolli ja ühenduse meetodi tähtsust, mis mõlemad tagasid “Euroopa 92” õnnestumise.

8.8.4

Riiklikul tasandil võivad majandus- ja sotsiaalnõukogud mängida koos sotsiaalpartnerite ja erinevate kodanikuühiskonna organisatsioonidega väga tähtsat rolli. Lissaboni strateegia elluviimine võib anda nõukogudele väga erilise rolli.

8.8.5

ELi tasandil on EMSK valmis vastutama aktiivselt Lissaboni strateegia rakendamise ja jätkukäsitelu eest, tehes tihedat koostööd sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega Euroopa tasandil.

8.8.6

Euroopa kodanikke tuleb teavitada Lissaboni strateegiast! Rõhutada tuleb strateegia lõppeesmärke: luua edukas ja jõukas Euroopa, millel on suur konkurentsivõime ning mis teadvustab keskkonnaküsimusi. Kui kodanikke aktiivselt ei kaasata, ei õnnestu strateegiat iialgi edukalt ellu viia. EMSK kavatseb anda sellesse teavitamisse aktiivse panuse.

8.8.7

Lissaboni strateegia rakendamine nõuab selget sidusat poliitikat niihästi EL-i kui riiklikul tasandil. Strateegia kolm tugisammast annavad unikaalse võimaluse sünergialise efekti saavutamiseks nii majanduses, sotsiaalsfääris kui keskkonna-alaselt. Lissaboni strateegia protsess tuleb uuesti aktiveerida - koos kolme tugisambaga ühise poliitika sidusatel tingimustel.

Brüssel, 27. oktoober 2004

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee

president

Anne-Marie SIGMUND


(1)  ELT C 117, 30.4.2004

(2)  EÜT C 110, 3.4.2004


Top