TEN/706

Üleeuroopalise supervõrgu ja kohalike energiasaarte vahel

ARVAMUS

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

„Üleeuroopalise supervõrgu ja kohalike energiasaarte vahel – õige detsentraliseeritud lahenduste ja tsentraliseeritud struktuuride kombinatsioon majanduslikult, sotsiaalselt ja ökoloogiliselt säästvaks energiasüsteemi ümberkujundamiseks“
(omaalgatuslik arvamus)

Raportöör: Lutz Ribbe

Kaasraportöör: Thomas Kattnig

1.Järeldused ja soovitused

1.1Küsimus, kuivõrd tsentraliseeritud või detsentraliseeritud hakkab olema ELi tulevane energiasüsteem, on poliitiliselt lahendamata. Ei komisjon ega liikmesriigid ei ole selle kohta selgeid avaldusi teinud. Selge on üksnes see, et taastuvenergia tulek tegi detsentraliseeritud struktuurid üldse alles võimalikuks.

1.2Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on mitmes arvamuses rõhutanud, kui oluline on tunnistada, et energiasüsteemi ümberkujundamine ei ole üksnes tehnoloogiline küsimus, vaid ka tõsine sotsiaalne ja poliitiline väljakutse. Tuleb tagada töötajate, ametiühingute ja tarbijate osalemine energiasüsteemi ümberkujundamises, mida poliitikakujundajad on lubanud, ning komitee nõuab seda tungivalt. Kuid ka siin jätavad komisjon ja liikmesriigid enamiku küsimusi vastamata. Praegused energiapoliitikaalased algatused pigem takistavad kui julgustavad kodanike laialdast osalemist.

1.3Komitee on veendunud, et tulevases Euroopa energiasüsteemis leidub nii tsentraliseeritud kui ka detsentraliseeritud elemente. See ei tohi aga põhjustada meelevaldsust. Tuleb jõuda selgusele, kas tegeleda tuleks peamiselt detsentraliseerimise või tsentraliseerimisega, kuna Euroopa energiasüsteemi ümberkujundamine nõuab eelkõige investeerimiskindlust nii avaliku kui ka erasektori osalejate jaoks. Seda on võimalik saavutada üksnes selgete poliitiliste valikute abil.

1.4Süsteemi kulud detsentraliseeritud energiasüsteemis on tsentraliseeritud süsteemiga sarnaselt kõrged. Kulutusi tekitavad mõlema süsteemi puhul aga eri komponendid. Tsentraliseeritud süsteemis on need pigem suured jaamad ja ülekandevõrgud, detsentraliseeritud süsteemis on need lisaks väiksema tootlikusega jaamadele ennekõike paindlikkuse võimalused, mis on kättesaadavad ka tarbijatele. Lisaks mängivad suuremat rolli jaotusvõrgud, eelkõige arukad võrgud, mis on arukate turgude ja seega üksikute osalejate süsteemisõbraliku käitumise eeltingimuseks. Selline tehnoloogiline areng võimaldab suuremat autonoomiat ja isereguleerivaid detsentraliseeritud võrguüksusi.

1.5Sellega kaasnevad erinevused lisandväärtuse jaotuses ja seega ka erinevad majandus- ja sotsiaalpoliitilised mõjud. Tsentraliseeritud süsteemis on lisandväärtuse loomine koondunud tavaliselt vähestele osalejatele. Detsentraliseeritud süsteemis saavad tarbijad osaleda väärtuse loomises aktiivsete klientide, kodanike energiakogukondade, põllumajandustootjate, VKEde ja munitsipaalettevõtetena.

1.6Seetõttu on uue energiasüsteemi korralduse küsimus palju enam kui lihtsalt tehniline – see on hoopis ülimalt poliitiline teema. „Õiglase ja võrdse ülemineku“ puhul on oluline see, kes millist rolli saab etendada (ja peaks etendama), ja seega on küsimus selles, kes saab ja võib tulevikus energiaga raha teenida ja kes saab sellest tulenevalt energiasüsteemi ümberkujundamises majanduslikult osaleda. See küsimus määrab ka selle, kui palju energiasüsteemi ümberkujundamine innovatsiooni soodustab.

1.7Puhta energia paketis on toodud tähtis teave selle kohta, millises suunas peaks arendus tegelikult kulgema. Räägitakse energialiidust, mis (muu hulgas) peaks energiaimporti vähendama ja mille keskmes peaksid olema ELi elanikud, „kes võtavad vastutuse energiasüsteemi ümberkujundamise eest, kelle energiaarved vähenevad tänu uutele tehnoloogilistele lahendustele, kes osalevad aktiivselt turul (…) [ja] hakkavad aktiivseteks tootjateks ja turuosalisteks“.

1.8Komitee leiab siiski, et komisjon ja peaaegu kõik liikmesriigid ei ole viimase viie aasta jooksul suutnud edaspidiste struktuuride ja ülesannete jaotuse osas tõelist selgust luua.

1.9Ka nõukogu on seni liiga vähe panustanud piisavalt selge energiapoliitika loomisele. Sellega seoses märgib komitee kahetsusega, et eesistujariik Saksamaa keskendub ühekülgselt tehnoloogiatele (näiteks meretuulepargid või taastuvatest energiaallikatest toodetud vesinik), kuid nendega seotud olulised küsimused struktuuri kohta jäetakse tähelepanu alt täielikult välja. Komitee soovib selgelt rõhutada, et tuleb näha ka tehnoloogia eelistamise tagajärgi: koondumine väheste osalejateni ja tohutud investeeringud transpordivõimsusesse, seega loomulikesse monopolidesse.

1.10Uute turuosaliste täieliku osalemise eeltingimus on see, et neil oleks juurdepääs kõikidele asjaomastele elektriturgudele, eriti paindlikkusturgudele. See puudub neil peaaegu kõigis liikmesriikides. Seetõttu kutsutakse liikmesriike üles kohandama oma õigusraamistikku nii, et puhta energia paketi põhiideed oleksid täielikult ellu viidud ja võrdsed võimalused tagatud. Siis saaksid ka piirkondlikud turud tänu digitaliseerimisele saavutada väga tõhusaid lahendusi ning kui need on ühendatud aruka võrguga, aitavad need kaasa stabiilsele ja vastupidavale varustuskindlusele.

1.11Majandus- ja sotsiaalpoliitiliste tagajärgede osas kordab komitee oma seisukohta, et detsentraliseeritud energiasüsteemid võivad anda olulist impulssi piirkondlikule arengule ning luua piirkondades uusi, kvaliteetseid ja kvalifitseeritud töökohti 1 .

1.12Kuigi poliitikud on osaliselt käsitlenud haavatavate tarbijate ja energiaostuvõimetuse probleemi, ei ole siiski pakutud võimalikke lahendusi, samuti ei seostata seda probleemi energiasüsteemi tulevase ülesehitusega. Komitee kutsub komisjoni üles tegema ettepaneku kehtestada kriteeriumid energiaostuvõimetuse määratlemiseks ja ühised näitajad Euroopa tasandil, et seda nähtust paremini mõõta. Liikmesriigid peavad töötama välja rohkem statistilisi vahendeid, et suunata meetmed tõhusalt ebakindlas olukorras olevatele leibkondadele. Samal ajal tuleb hoolitseda selle eest, et madala sissetulekuga leibkondadel oleks võimalik energiatarbimise vähendamiseks rakendada energiatõhususe meetmeid.

1.13Tekib põhimõtteline küsimus, kas elektrivõrk kui kriitiline taristu loomuliku monopolina ja jätkusuutliku varustuskindluse tähenduses ei peaks kuuluma avalikku sektorisse, kuna ta on loodud ja teda laiendatakse tohutu hulga avalike vahendite abil. Seda küsimust tuleks komitee arvamuses täiendavalt käsitleda.

1.14Majanduse taastekava ja mitmeaastane finantsraamistiku 2021–2028 kaudu investeeritakse nüüd sadu miljardeid eurosid energiataristusse ja -tehnoloogiasse. Oluline on tagada, et neid investeeringuid kasutatakse reaalselt energiasüsteemi ümberkujundamisel, keskendudes kodanikele, mitte fossiilkütustel põhinevas energiasüsteemis osalejatele. Komitee kutsub komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamenti üles alustama võimalikult kiiresti ulatuslikku ja struktureeritud dialoogi kodanikuühiskonna ja piirkondlike omavalitsustega, et saada selgust käesolevas omaalgatuslikus arvamuses tõstatatud küsimuste üle.

2.Omaalgatusliku arvamuse taust

2.1Euroopa on keset keerulist muutumise protsessi, mille eesmärk on kliimaneutraalsus, milleni tuleks jõuda 2050. aastaks. See nõuab energiasüsteemi tõsist ümberkujundamist. Muu hulgas tuleb tegeleda põhimõtteliste tehniliste muudatustega ja vastata struktuurilistele küsimustele, mis puudutavad tootmist, kaubandust ja turustamist ning sotsiaalpoliitilisi muutusi. Kuidas muudatused täpselt välja hakkavad nägema ja kui ulatuslikud need peaksid olema, seda pole aga veel täielikult täpsustatud. Oluline on tunnistada, et energiasüsteemi ümberkujundamine ei ole ainult tehnoloogiline küsimus, vaid ka tõsine sotsiaalne väljakutse. Energiasüsteemi ümberkujundamises tuleb tagada töötajate, ametiühingute ja tarbijate osalemine.

2.2Viimastel aastatel on komisjon välja andnud hulgaliselt tahteavaldusi ja uusi eeskirju. Komitee on neid kommenteerinud ning enamasti väärtustanud ja toetanud. Samal ajal kritiseeris komitee aga asjaolu, et paljud seisukohad on olnud liiga umbmäärased ja ebakonkreetsed.

2.3Selge on see, et alles taastuvenergia muutis võimalikuks arutelud energiasektori tsentraliseeritud või detsentraliseeritud struktuuride kohta. Taastuvad energiaallikad (päike, tuul ja biomass) on detsentraliseeritud, need on laialdaselt saadaval, investeeringud on suhteliselt madalad, samas kui tuuma- või kivisöe-elektrijaamad on tsentraalsed suured struktuurid.

2.4Taastuvenergiaga tegelemise osas pole selgust. Eelkõige jääb ebaselgeks, kas komisjoni eesmärk on integreerida taastuvenergia olemasolevasse süsteemi või turg ümber kujundada.

2.5Komitee juhtis tähelepanu sellele, et tema arvates ei saa peamine küsimus olla taastuvenergia integreerimises olemasolevasse elektrivarustussüsteemi ja see põhimõtteline muutus on tema arvates midagi palju enamat kui lihtsalt riiklike süsteemide ühendamine Euroopa võrguga ja taastuvenergia osakaalu märkimisväärne suurendamine; mis tähendab ka seda, et praegused tavapärased energiaallikad (sealhulgas maagaas) mängivad ainult ajutist rolli.

2.6Täiesti uus energiasüsteem nõuab palju suuremat osalejate mitmekesisust. Palju suurem tähtsus hakkab olema just jaotusvõrkudel, mis igal juhul peavad muutuma nn arukateks võrkudeks, et need saaksid turuosalistele anda võrgu olukorra kohta asjakohast teavet usaldusväärsel, selgelt mõistetaval ja õigeaegsel ning võimaluse korral ka piirkonniti väga täpsel viisil. Selle idee kohaselt on arukad võrgud arukate turgude eeltingimus, mis pakub tõhusaid stiimuleid süsteemisõbralikuks käitumiseks.

2.7Komisjon räägib oma energialiidu paketis seni passiivseks jäänud tarbija uuest rollist: „kõige olulisem on see, et meie arusaama kohaselt peaks energialiidu keskmes olema ELi elanikud, kes võtavad vastutuse energiasüsteemi ümberkujundamise eest, kelle energiaarved vähenevad tänu uutele tehnoloogilistele lahendustele ning keda kaitstakse, kui nad kuuluvad hinnatundlikumate elanike hulka“. 2

2.8Mida see konkreetselt tähendab, see jääb aga lahtiseks. Selle põhjus peitub ka asjaolus, et ei tehta vahet tööstustarbijate ja kommertstarbijate ning kodumajapidamiste vahel ning omakorda sotsiaalselt ja seega ka tehniliselt paremas olukorras olevate eratarbijate ning kehvemini varustatud majapidamiste vahel. Vähemalt võib järeldada, et tulevikus ei peaks tarbija enam olema kõigest (maksev) energiasaaja. Ta ei peaks piirduma ainult pakkujate hõlpsama vahetamise ja/või turusignaalidele paindlikuma reageerimisega. Tal peaks olema juurdepääs kõikidele asjakohastele elektriturgudele. On loodud sellised mõisted nagu nn aktiivne klient, oma tarbeks toodetud energia tarbija, kodanike energiakogukonnad ning taastuvenergia kogukonnad ja need uued osalejad on saanud teatud õigused, kuid sellest ei ole olnud tegelikult näha, millisel kujul nad saavad turul osaleda, s.t kui avatud ja liberaalne peaks turg tegelikult olema ning kuidas suhtuda nendesse tarbijatesse, kellel puuduvad rahalised vahendid või õiguslikud võimalused turul osalemiseks (vrd punkt 5.6).

2.9Samamoodi käsitletakse haavatavate tarbijate ja energiaostuvõimetuse probleemi, kuid tegelikke lahendusi ei ole pakutud. Lisaks kutsub komitee komisjoni üles tegema ettepaneku kehtestada elemendid energiaostuvõimetuse määratlemiseks ja ühised näitajad Euroopa tasandil, mis oleks esimene samm selle nähtuse parema mõõtmise suunas. Selleks et kohandada seda määratlust erinevate riiklike oludega, peavad liikmesriigid töötama välja rohkem statistilisi vahendeid, et suunata meetmed tõhusalt ebakindlas olukorras olevatele leibkondadele.

2.10Komitee leiab, et komisjon on viimase viie aasta jooksul suutnud edaspidiste struktuuride ja ülesannete jaotuse osas tõelist selgust anda vaid vähesel määral. Eelkõige on ka liikmesriigid olnud väga kõhklevad või ei ole üldse oma õiguslikku raamistikku kohandanud. Paljudes liikmesriikides puudub tarbijatel, aga ka väikeettevõtetel ja kodanike energiakogukondadel endiselt juurdepääs elektriturgudele.

2.11Kuna komisjon seadis rohelise kokkuleppega prioriteediks kliimaneutraalsuse küsimuse ja taastekavaga kulutatakse sadu miljardeid eurosid majanduse taastamiseks, samuti Euroopas kvaliteetsete töökohtade loomiseks ja kindlustamiseks, leiab komitee, et on hädavajalik lühikese aja jooksul (!) laiapõhjalise ühiskondliku ja poliitilise diskursuse kaudu määratleda, kui palju tsentraliseeritud struktuure on vaja ning kui palju detsentraliseeritud struktuure on võimalik ja mõistlik rajada. Selleks tuleb käesolevas omaalgatuslikus arvamuses stiimuleid pakkuda.

2.12COVID-19 kriisist saab õppida, et enne olukorra eskaleerumist on oluline asjakohane kiire tegutsemine. Komisjoni hinnangul nõuab ainuüksi praeguste kliima- ja energiaeesmärkide saavutamine 2030. aastaks täiendavaid investeeringuid mahuga kuni 260 miljardit eurot aastas. Kui avaliku sektori investeeringuid, mis on suunatud taastuvenergia laiendamisse, salvestamisse, termilisse renoveerimisse, ühistransporti, teadusuuringutesse ja arendustegevusse jne, märkimisväärselt ei suurendata, siis ei ole see võimalik. Siin näitab COVID-19 kriis uusi võimalusi. Euroopa võlgade ja eelarvepuudujäägi kriteeriumide ajutist peatamist tuleb kohaldada ka kliimakriisiga toimetuleku eesmärgil. Rahalisi vahendeid tuleb siiski kasutada nii, et eesmärk oleks seada kodanikud energiasüsteemi ümberkujundamisel kesksele kohale, andes seeläbi tõuke ka piirkondlikule majandusele.

2.13Valede investeeringute vältimiseks tuleb kõrvaldada olemasolevad ebaselgused ja vastuolud, mis puudutavad uue energiasüsteemi olulisi struktuure, turustruktuuri, tururolle ja turureegleid, ning ennekõike tuleb viivitamatult arvestada sotsiaalsete mõjudega töötajatele ja tarbijatele. Seejuures mängib keskset rolli investeerimiskoormuse õiglane jaotamine. Sama kehtib ka võimaliku kasumi õiglase jaotamise kohta.

3.Selge, detsentraliseerimist kas pooldava või sellele vastuseisva hoiaku tähtsus investeerimiskindluse jaoks

3.1Uuel energiasüsteemil on nii tsentraliseeritud kui ka detsentraliseeritud elemente ja seda mitte ainult seepärast, et tsentraliseeritud või detsentraliseeritud elementide liigitamine pole alati selge. Näiteks on ebaselge, kas maismaal asuvat tuuleparki, mille installeeritud võimsus on suurem kui 30 megavatti, saab endiselt pidada detsentraliseerituks. Sellele vaatamata on energiasüsteemi ümberkujundamise tõhusa kavandamise jaoks oluline küsimus, kas uut energiasüsteemi tuleks kavandada rohkem detsentraliseerimise või pigem tsentraliseerimise põhimõtete kohaselt.

3.2Olenevalt punktis 3.1 tõstatatud küsimusest tuleb nii avaliku sektori investorite kui ka erainvestorite puhul seada erinevad prioriteete ja vastavalt toimida. Luhtunud investeeringute ohtu saab ennetada vaid siis, kui poliitikud teevad võimalikult vara ja võimalikult selgesõnalise põhimõttelise otsuse selle kohta, kas energiasüsteemi ümberkujundamine peaks olema peamiselt tsentraliseeritud või peamiselt detsentraliseeritud.

3.3Senise tsentraliseeritud energiasüsteemi põhiidee on see, et elektrienergia transpordis ei tohiks olla kitsaskohti ja et kõik turuosalised peaksid saama tegutseda nii, nagu puuduksid piirangud süsteemisiseses transpordis. Seetõttu on põhivõrgud süsteemi jaoks üliolulise tähtsusega. Lisaks Euroopa nn vaskplaadi ideele, st ilma füüsiliste piiranguteta üleeuroopalise elektrivõrgu ideele on olemas ka idee ühendada Euroopa ühendatud võrk Lõuna- ja Ida-Aasia võrkudega.

3.4Tekib põhimõtteline küsimus, kas elektrivõrk kui kriitiline taristu loomuliku monopolina ja jätkusuutliku varustuskindluse tähenduses ei peaks kuuluma avalikku sektorisse, kuna ta on loodud ja teda laiendatakse tohutu hulga avalike vahendite abil. Seda küsimust tuleks komitee arvamuses täiendavalt käsitleda.

3.5Tsentraliseeritud süsteemis ei tohiks tootmise koht ja seega ka paindlikkusvõimaluste koht tegelikus turuolukorras rolli mängida. Igal juhul ei tohiks tootmis- ega tarbimiskoht tuleneda transporditaristust. Pigem järgib transporditaristu tootmis- ja tarbimiskohtade struktuuri.

3.6Detsentraliseeritud energiasüsteemi all mõistetakse seevastu süsteemi, milles elektrienergia, kütte ja liikuvuse jaoks kasutatava elektrienergia tootmine (ja salvestamine) toimub tarbimisele võimalikult lähedal; seda võimaldavad taastuvad energiaallikad. Selle tulemuseks on süsteemne ulatuslikult minimeeritud elektri transport ja seega ka väiksemad transpordikaod. Taastuvatest energiaallikatest toodetava elektrienergia volatiilsus seab elektrivõrkudele uusi väljakutseid. Detsentraliseerimise tulemusel saab jaotusvõrkudel olema üha olulisem roll stabiilsuse ja varustuskindluse säilitamisel.

3.7Detsentraliseeritud süsteemis üldiselt ei loeta võrgutaristu kitsaskohti probleemideks, mida tuleks esmajärjekorras kõrvaldada. Pigem tugineb detsentraliseeritud süsteem kohapealsetele paindlikkusvõimalustele, mis aitavad otseselt kompenseerida kõikumisi tootmises. Lisaks salvestamisele ja koormuse ümberpaigutamisele suure nõudlusega perioodilt väikesele, hõlmavad need paindlikkuse võimalused ka soojuse tootmist elektrienergia abil ja e-liikuvust. Sektorite ühendamisel on detsentraliseeritud süsteemis palju suurem roll kui tsentraalses. Lisaks hakkab nn paindlikkusturgudel olema palju olulisem roll kui tsentraliseeritud elektrisüsteemis.

3.8Tsentraalses energiasüsteemis on sõltuvus võrgutaristust suurem, mis uuringute kohaselt suurendab vastupanuvõimet väliste rünnakute, näiteks küberkuritegevuse vastu, juhul kui on saavutatud eraldi toimimise võimekus. Suuremad investeeringud jaotusvõrkudesse tagavad seetõttu stabiilse varustamise ja suurema vastupidavuse küberkuritegude vastu.

3.9Seetõttu peab Euroopa energiapoliitika vastama alljärgnevatele küsimustele.

-Kas investorid peaksid eeldama, et uus energiasüsteem on ehitatud alt üles? See tähendab, et kohalik elektrienergia küllus ja kohalikud puudujäägid korvatakse peamiselt paindlikkusvõimalustega kohapeal. Kui seda pole majanduslikult või tehniliselt võimalik teha, transporditakse elektrit ka pikemate vahemaade tagant.

-Või peaksid investorid eeldama, et struktuur kulgeb ülalt alla? See tähendab, et põhivõrkude arendamine on prioriteet. Selle mudeli kohaselt peab olema võimalik transportida iga toodetud kilovatt-tundi. Kui kõikumisi üldse kompenseerida, määrab võrgutaristu ära paindlikkusvõimaluste koha. Sisuliselt tähendab see senise võrguarenduse poliitika jätkamist, asendades samal ajal fossiilkütustel põhinevad elektrijaamad ja tuumaelektrijaamad võimalikult suurte alternatiivsete energia tootmise jaamade vastu (näited: Desertec, meretuulepargid, väga suured maismaa tuulepargid).

Nende küsimuste lahendamine on hädavajalik, kuna mõlemad lähenemised nõuavad suuri investeeringuid, ehkki erinevates valdkondades: tsentraalses süsteemis läheb raha eelkõige põhivõrkudesse, detsentaralses süsteemis pigem väikestesse hajutatud paindlikkusvõimalustesse.

3.10Punktis 3.9 loetletud küsimused käsitlevad kaudselt uue energiaturu struktuuri ja ülesehitust. Seda tunnistatakse määruses (EL) 2019/943, mis käsitleb elektrienergia siseturgu. Siiski ei tehta selles osas otsust, vaid see jäetakse liikmesriikide otsustada.

On väga küsitav, kas sellest piisab sihipäraseks Euroopa energiasüsteemi ümberkujundamiseks. Paljudes liikmesriikides ei vasta õiguslik raamistik siiani selgelt eesmärkidele, millel puhta energia pakett põhineb.

3.11Punktis 3.9 tõstatatud küsimuste taga peitub järgmise ülimalt poliitiline küsimus: kes saavad ja võivad tulevikus uues energiasüsteemis raha teenida ja kes saavad energiasüsteemi ümberkujundamises majanduslikult osaleda? Näiteks keskendub eesistujariik Saksamaa ühekülgselt tehnoloogiatele (nimelt avamere tuuleenergia ja taastuvatest energiaallikatest toodetud vesinik). Ei arvestata sellega, et need tehnoloogiad põhjustavad tootjate turu koondumist väheste osalejate kätte ja vajavad suuri investeeringuid transpordimahtude suurendamiseks, s.t loomulikesse monopolidesse, ning et ka Euroopa energiaalane sõltuvus võib jääda püsima ja isegi tugevneda. Küsimus, kuidas kodanikud energiapoliitika keskmesse pääsevad, pole aga päevakorras.

4.Tsentraliseerimise või detsentraliseerimise valiku otsustuskriteeriumid

4.1Punktis 3.10 esitatud väide on ühiskonnapoliitilise otsuste tegemisel keskse tähtsusega. Kuid poliitilises arutelus ei toimu see avalikult ja ausalt, vaid jääb tahaplaanile väidetavalt „ratsionaalsete” argumentide tõttu.

4.1.1Energiasüsteemi ümberkujundamine nõuab suurtelt energiaettevõtetelt oma ärimudeli muutmist. Ilmselt on paljude energiaettevõtete jaoks lihtsam asendada oma vanad (tsentraalsed) suured elektrijaamad taastuvenergiarajatistega, mis on samuti tsentraalselt kavandatud ja mille tootlikkus ei seni olnud oluliselt väiksem. Siis saab säilitada ka sellega seotud jaotusstruktuurid. Detsentraliseerimine tooks endaga kaasa palju radikaalseid muudatusi, mis põhjustaksid energiaettevõtetele erinevalt VKEdest ja kommunaalteenuste osutajatest palju suuremaid raskusi.

4.1.2Sama kehtib ka ülekandevõrgu operaatorite kohta, kellel puudub igasugune huvi vähem elektrit läbi Euroopa tarnida, sest nad lõppude lõpuks teenivad selle pealt tulu.

Kuluargument

4.2Oluliseks kriteeriumiks peetakse õigustatult seda, kuidas saavutada võimalikult suurt varustuskindlust madalaimate kulutustega. Usaldusväärsel viisil on võimalik tuletada ja mudelite abil näidata, et tsentraliseeritud süsteemis on transpordikulud kõrgemad kui detsentraliseeritud süsteemis. Seevastu on tootmise, salvestamise ning koormuse ülekandmise ja ümberjaotamise kulud tsentraliseeritud süsteemis madalamad kui detsentraliseeritud süsteemis.

4.3Neid kulude erinevusi on võrreldud mitmes uuringus. Selgete tulemusteni ei ole siiski jõutud, kuna erinevused detsentraliseeritud süsteemi ja tsentraliseeritud süsteemi kulueeliste osas ei ole eriti suured ning sõltuvad üksikasjalikult nende aluseks olevatest eeldustest. Tuleks meelde tuletada, et ELi Teadusuuringute Ühiskeskus leidis 2016. aastal, et umbes 80 % eurooplastest saaksid varustada ennast omavalmistatud päikeseelektriga odavamalt kui võrgus saadava elektriga ja sellest ajast alates on päikeseelektri hinnad jätkuvalt tunduvalt langenud.

4.4Ainuüksi süsteemikulude uurimine ei vasta põhiküsimusele, kas investeeringud peaksid peamiselt toimuma tsentraliseeritud energiasüsteemi projektide või detsentraliseeritud energiasüsteemi projektidesse ja milliseid suuniseid tuleks regulatsioonidega vastavalt kehtestada.

4.5Niisiis tekib küsimus, milliseid alternatiivseid kriteeriume saab kasutada lisaks kulude kokkuhoiu uurimisele, et oleks võimalik langetada põhimõtteline, investori seisukohast hädavajalik otsus selle kohta, kas uus energiasüsteem peaks olema peamiselt detsentraliseeritud või tsentraliseeritud.

Erinev lisandväärtuse loomine

4.6Lisandväärtuse loomine on struktuurilt erinev: tsentraliseeritud süsteemis kipub see olema kasulikum suurtemate rajatiste ja loomulike monopolide jaoks. Detsentraliseeritud süsteemis kaldub see suunduma väiksematesse rajatistesse ja ennekõike paindlikkusvõimalustesse, mida detsentraliseeritud süsteemis sageli kasutatakse, nt akumulaatorid, soojuspumbad, mikrokoostootmisjaamad ja V2G-süsteemiga elektriautod („Vehicle-to-Grid“). Seetõttu leitakse eramajapidamistes väga sageli paindlikkuse võimalusi. Samuti on elektritootmisrajatised sageli eraisikute, põllumajandustootjate, vastloodud VKEde, energiaühistute, munitsipaalettevõtete, kommunaalteenuste osutajate jne käes. Erinevalt tsentraliseeritud süsteemist võtavad detsentraliseeritud energiasüsteemis lisandväärtuse loomisest osa aktiivsed tarbijad, kellel on palju olulisem roll.

4.7Detsentraliseeritud energiasüsteem pole ilma nii laiaulatusliku sotsiaalse osaluseta mõeldav. Seetõttu on detsentraliseeritud süsteemile iseloomulikud aktiivsema rolliga tarbija ja tootev tarbija, mis on mõistlik ka aktsepteeritavuse ja piirkondliku majanduse tugevdamise tõttu.

4.8Kuna komisjon soovib luua energialiitu, mille keskmes on kodanikud, kuna ta soovib luua piirkondlikult uusi töökohti ja seda, et energiasüsteemi ümberkujundamine tekitaks paljudes Euroopa piirkondades majanduslikke impulsse, peab ta panustama detsentraliseeritud energiasüsteemile. See on oluline ka COVID-19 kriisi lahendamiseks.

5.Tsentraliseerimise/detsentraliseerimise küsimuse majanduslik ja sotsiaalpoliitiline mõju

5.1Detsentraliseeritud süsteem tähendab seoses lisandväärtuse loomisega seda, et tarbijad muutuvad maksjatest osalejateks, kes võtavad osa lisandväärtuse loomisest energeetikatööstuses, s.t nad teenivad raha või säästavad raha, mistõttu tuleb punktis 3.11 esitatud küsimust, kes saab tulevikus energia abil raha teenida, avalikult ja ausalt arutada.

Puhta energia paketis laiendatakse nii tootva tarbimise kontseptsiooni kui ka selle määratlust, mille kohaselt võivad nüüd tootvateks tarbijateks saada ka isikud, kellel puudub oma maa ja kinnisvara. Tootva tarbimise teema saab olema asjakohane lisaks mitmepereelamute üürnikele või elanikele ning kinnistute ja kvartalite varustamises kuni äripindade või tööstusparkide varustamiseni. Eriti nendel juhtudel on hädavajalik nii individuaalsete tootmis- ja salvestamismahtude kui ka üksikute tarbijate arukas liitmine virtuaalse elektrijaama võrguga või aruka mikrovõrgu kaudu. Selle tulemusel suurenevad pidevalt kohalikele ja piirkondlikele jaotusvõrguettevõtjatele esitatavad nõuded.

5.2Tootev tarbija saab energiasüsteemi lahutamatuks osaks ainult siis, kui tal on tegelik juurdepääs kõigile asjakohastele elektriturgudele. Aktiivsed tarbijad peavad saama pakkuda süsteemile samasugust paindlikkust, mida nad saavad akumulaatorite, elektrikoormuse reguleerimise, elektriautode, soojuspumpade jne abil. Selleks on vaja spetsiaalselt konfigureeritud turge, mis enamikus liikmesriikides veel puuduvad.

5.3Energiasüsteemi ümberkujundamine, mille tulemusel tekib detsentraliseeritud energiasüsteem, peetakse sageli lisaks ökoloogilisele muutusele ka sotsiaal-ökoloogiliseks muutuseks, kuna detsentraliseeritud energiasüsteemi ümberkujundamisega kaasnevad olulised impulsid kohalikule ja piirkondlikule majandusele, keskklassi töökohtadele ning kohaliku ostujõu tugevnemisele. Seda kaalukam on, et paljud liikmesriigid hoiavad kinni oma energiasüsteemide struktuuridest, mis takistavad neid positiivseid mõjusid. Samal ajal tuleb tagada, et loodavad töökohad kujutaksid endast kvaliteetseid ja kõrge sotsiaalse turvalisuse tasemega töökohti.

5.4Et need impulsid oleksid kasulikud kõigi piirkondade inimestele, mitte ainult jõukatele inimestele, tuleb eelistada projekte, mis viivad energia-tarbija-kogukondadeni, kus saavad osaleda vähese kapitali, sissetuleku või varaga inimesed (vrd ka EMSK arvamus TEN/660). Selle jaoks on kontseptsioonid juba olemas. Nende rakendamist liikmesriikides tuleb aga senisest märksa otsustavamalt edendada. See on väga pakiline, sest detsentraliseerimine ei tohi viia kaheklassilise energiaühiskonnani. Kui madala sissetulekuga ja väheste ressurssidega inimestel on otsetoetuste kaudu juurdepääs energia-tarbija-kogukondadele, võib osalemine olla tõhus viis energiaostuvõimetusega võitlemiseks. Nendele, kelle energiakulud olid varem suured, langeks seeläbi tänu taastuvate energiaallikate tunduvalt langenud hindadele väiksem koormus.

5.5Haavatavad tarbijad ja energiaostuvõimetus on tõsised probleemid ja tõenäoliselt ei ole neid põhimõtteliselt võimalik lahendada ei tsentraliseeritud ega detsentraliseeritud energiasüsteemis. Arvestades taastuvenergia rajatistest ja elektrienergia akumuleerimisest tulenevat kulude vähenemist, saab seda koormust langetada pigem detsentraliseeritud kui tsentraliseeritud süsteemis. Naabruskonnalahenduste kontekstis võib taastuvenergia kasutamine ja akumuleerimine põhjustada energiaarvete püsivat vähenemist ja vabastada tarbijad sõltuvusest energiaettevõtete ja võrguoperaatorite hindadest. See nõuab aga aktiivset poliitikat, mis toetab sobivate kontseptsioonide väljatöötamist. Samal ajal tuleb hoolitseda selle eest, et madala sissetulekuga leibkondadel oleks võimalik energiatarbimise vähendamiseks rakendada energiatõhususe meetmeid.

5.6Lisaks ei tohi laiendatud osalusvõimalusi kasutada ettekäändena tarbijate õiguste rikkumiseks. Neid tuleb tugevdada ja vajaduse korral uute ärimudelitega kohandada.

5.7Lõpuks tuleb arvesse võtta tarbimiskeskusi, mis on suurlinnad ja suured tööstuslikud elektritarbijaid. Et neid saaks ohutult ja säästlikult varustada, tuleb need koondada koos ümbruskonnaga energiapiirkondadesse. Sama kehtib ka energiasaarte kohta. Energiapiirkonnad hakkavad toimima kontsentreeritud ringidena tarbimiskeskuste ümber. Ümberkaudse piirkonna taastuvenergia kasutamise potentsiaali täielikuks saavutmiseks on vaja sihtotstarbelisi stiimuleid. Need võivad koosneda näiteks vähendatud võrgutasudest, mis kehtivad juhul, kui energiapiirkond on isemajandav. Selle süsteemiarhitektuuri positiivne tagajärg on piirkondlike majandusstruktuuride tugevdamine, mis võib olla eriti oluline aspekt COVID-19 järgses majanduskorras.

6.Tuleviku energiasüsteem

6.1Uus energiasüsteem ei peaks enam toimima „ülalt alla“ (suurtest elektrijaamadest tarbijateni), vaid „alt üles“ – see tuleks kavandada paljude taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri ja soojuse (hoonete energia) tootmis- ja tarnesaarte võrguna, kus elektri- ja soojusenergia jaotamine ning koormuse juhtimine (sealhulgas salvestamine) etendavad olulist rolli.

6.2Sel viisil on võimalik saavutada kõigi Euroopa piirkondade piisav ja kindel varustamine 3 . Seoses uute osalejate hulga mitmekesistamise sooviga annab see lisaks veel tulemuse, et lisaks tavapärastele (hulgi‑)kaubandusstruktuuridele tekivad ka täiesti uued detsentraliseeritud turustamisvormid ja energiajuhtimissüsteemid.

6.3Uuendused IT-valdkonnas, tootmis- ja salvestustehnikas, jaotussüsteemides ning samuti ehitustehnikas on võimaldanud juba praegu tekkida paljudel sellistel „tootmis- ja varustamissaartel”, mis veel mõne aasta eest tundusid mõeldamatud. Üksikisikud, ettevõtted, ühendused (nt energiaühistud) või omavalitsused (kommunaalteenuste osutajad) on töötanud välja iseseisvaid või osaliselt iseseisvaid lahendusi, mistõttu sõltuvad nad vähem tavapärastest pakkumistest ja energiavoogudest. Oluline on näha paralleeli tehniliste ja sotsiaalsete arengusuundade vahel. Mõlemad osutavad samas suunas, nimelt liikumisele suurema autonoomia ja hajutatumate isereguleerivate võrguüksuste poole.

6.4Suurem kohalik tootmine ja otseturustus on tervitatav ka seetõttu, et seeläbi on võimalik võrgukadu vähendada. Saksamaa võrguagentuur (Bundesnetzagentur) on märkinud järgmist 4 : „On selge, et elektrisüsteemi muutmine õnnestub kõige paremini kõigi osaliste tihedas koostöös. (...) Tuleb tervitada lähenemisviisi kasutada võimalikult palju energiat selle allika juures (...), kuna see võib minimeerida torujuhtmete kadusid.“

6.5Komisjon peaks seetõttu käsitlema kauplemissüsteemi soovitud energiataristust lähtuvalt, püüdmata kohandada energiataristu vajalikke muudatusi praegusele kauplemissüsteemile.

6.6Siiski tuleks arvesse võtta ka paljude nende riikide kogemust, kus mõned turul osalejad, näiteks strateegilised investorid, on välja noppinud kõige tulusamaid energiatootmise sektoreid selleks, et maksimeerida oma kasumit, kuid keeldunud samas tegemast investeeringuid varustuskindlusse, innovatsiooni ja hooldusse, kandes need kulud edasi oma klientidele.

Brüssel, 18. september 2020

Luca Jahier

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

_____________

(1)    Vt mh ELT C 367, 10.10.2018, lk 1 .

(2)       COM(2015) 80 final, 25.2.2015, lk 2.

(3)      Vt ELT C82, 3.3.2016, lk 13 , ELT C 82, 3.3.2016, lk 22 .

(4)       „„Smart Grid“ und „Smart Market“ – Eckpunktepapier der Bundesnetzagentur zu den Aspekten des sich verändernden Energieversorgungssystems“, detsember 2011, lk 42.