Euroopa Liidu liikmesriikide ning Islandi ja Norra vahelist üleandmismenetlust käsitlev Euroopa Liidu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vaheline leping

EUROOPA LIIT

ühelt poolt ning

ISLANDI VABARIIK

ja

NORRA KUNINGRIIK

teiselt poolt,

edaspidi “lepinguosalised”,

SOOVIDES tugevdada õigusalast koostööd kriminaalasjades Euroopa Liidu liikmesriikide ning Islandi ja Norra vahel, ilma et see piiraks isikuvabadust kaitsvate õigusnormide kohaldamist,

ARVESTADES, et praegused suhted lepinguosaliste vahel nõuavad tihedat koostööd kuritegevuse vastu võitlemisel,

VÄLJENDADES vastastikust usaldust lepinguosaliste kohtusüsteemide struktuuri ja toimimise suhtes ja lepinguosaliste võime suhtes tagada õiglane kohtumõistmine,

ARVESTADES, et Island ja Norra avaldasid soovi sõlmida leping, mis võimaldab neil kiirendada nende ja Euroopa Liidu liikmesriikide vahelist kahtlusaluste ja süüdimõistetute üleandmise korda ning kohaldada üleandmismenetlust,

ARVESTADES, et ka Euroopa Liit peab sellise lepingu olemasolu soovitatavaks,

ARVESTADES, et seetõttu on kohane luua kõnealuse üleandmismenetluse süsteem,

ARVESTADES, et kõik liikmesriigid ning Norra Kuningriik ja Islandi Vabariik on paljude väljaandmist käsitlevate konventsioonide, sealhulgas 13. detsembri 1957. aasta väljaandmise Euroopa konventsiooni ja 27. jaanuari 1977. aasta terrorismi tõkestamise Euroopa konventsiooni osalisriigid. Põhjamaadel on ühtsed väljaandmist käsitlevad õigusaktid koos väljaandmise ühise põhimõttega,

ARVESTADES, et tuleks säilitada Euroopa Liidu 10. märtsi 1995. aasta väljaandmise lihtsustatud korra konventsiooni ja Euroopa Liidu 27. septembri 1996. aasta väljaandmise konventsiooni alusel tehtava koostöö tase, kui seda ei ole võimalik tõsta,

ARVESTADES, et käesolevas lepingus määratletud vahistamismääruse täitmise kohta tehtud otsuseid tuleb piisavalt kontrollida, mis tähendab, et otsuse tagaotsitava üleandmise kohta peaks tegema selle riigi õigusasutus, kus ta on vahistatud,

ARVESTADES, et keskasutuste roll käesolevas lepingus määratletud vahistamismääruse täitmisel peaks piirnema praktilise ja haldusabiga,

ARVESTADES, et käesolevas lepingus austatakse põhiõigusi ning eelkõige Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni.

Käesoleva lepinguga ei takistata riigil kohaldamast oma põhiseaduslikke norme, mis käsitlevad nõuetekohast menetlust, ühinemisvabadust, ajakirjandusvabadust ja sõnavabadust muudes meediakanalites ning vabadusvõitlejaid,

ARVESTADES, et ühtki isikut ei tohi üle anda riigile, kus on suur oht, et see isik võidakse surma mõista, teda võidakse piinata või kohelda või karistada muul ebainimlikul või alandaval moel,

ARVESTADES, et kuna kõik riigid on ratifitseerinud Euroopa Nõukogu 28. jaanuari 1981. aasta isikuandmete automatiseeritud töötlemisel isiku kaitse konventsiooni, tuleks käesoleva lepingu rakendamisega seoses töödeldavaid isikuandmeid kaitsta vastavalt nimetatud konventsiooni põhimõtetele,

ON KOKKU LEPPINUD JÄRGMISES:

I PEATÜKK

ÜLDPÕHIMÕTTED

Artikkel 1

Lepingu objekt ja eesmärk

1.   Lepinguosalised kohustuvad parandama vastavalt käesoleva lepingu sätetele üleandmismenetlust süüdistuse esitamiseks või karistuse täitmiseks ühelt poolt liikmesriikide ja teiselt poolt Norra Kuningriigi ja Islandi Vabariigi vahel, võttes arvesse miinimumnõuetena 27. septembri 1996. aasta Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise väljaandmise konventsiooni.

2.   Lepinguosalised kohustuvad vastavalt käesoleva lepingu sätetele tagama, et ühelt poolt liikmesriikide ja teiselt poolt Norra Kuningriigi ja Islandi vaheline väljaandmissüsteem põhineb vahistamismäärusele tugineval üleandmise mehhanismil vastavalt käesoleva lepingu tingimustele.

3.   Käesolev leping ei mõjuta kohustust austada põhiõigusi ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on tagatud Euroopa inimõiguste konventsiooniga, või, vahistamismääruse täitmisel liikmesriigi õigusasutuse poolt, Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 osutatud põhimõtteid.

4.   Ühtegi käesoleva lepingu sätet ei tule tõlgendata keeluna ära öelda isiku üleandmisest, kelle suhtes on tehtud käesolevas lepingus käsitletav Euroopa vahistamismäärus, kui on objektiivselt alust arvata, et nimetatud vahistamismäärus on tehtud isikule süüdistuse esitamiseks või tema karistamiseks kõnealuse isiku soo, rassi, usu, etnilise kuuluvuse, kodakondsuse, keele, poliitiliste vaadete või seksuaalse sättumuse alusel või et see kahjustaks selle isiku olukorda mis tahes eeltoodud põhjusel.

Artikkel 2

Mõisted

1.   Lepinguosalised – Euroopa Liit ning Norra Kuningriik ja Islandi Vabariik.

2.   Liikmesriik – Euroopa Liidu liikmesriik.

3.   Riik – liikmesriik, Norra Kuningriik või Islandi Vabariik.

4.   Kolmas riik – punktis 3 määratlemata riik.

5.   Vahistamismäärus – riigi välja antud kohtuotsus selle kohta, et teine riik võtaks tagaotsitava vahi alla ja annaks ta üle süüdistuse esitamiseks või vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.

Artikkel 3

Kohaldamisala

1.   Vahistamismääruse võib teha tegude kohta, mida vahistamismääruse teinud riigis karistatakse vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt 12 kuud, või kui karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme kohta on otsus tehtud, peab see olema vähemalt nelja kuu pikkune.

2.   Ilma et see mõjutaks punktide 3 ja 4 kohaldamist, võib üleandmise suhtes kohaldada tingimust, et tegusid, mille kohta on tehtud vahistamismäärus, käsitletakse vahistamismäärust täitva riigi õiguse alusel kuriteona olenemata nende koosseisu tunnustest või kirjeldusviisist.

3.   Kui artiklist 4, artikli 5 lõike 1 punktidest b–g ja artiklitest 6–8 ei tulene teisiti, ei tohi riik mingil juhul keelduda täitmast vahistamismäärust, mis on tehtud mis tahes isiku käitumise kohta, kes aitab kaasa ühisel eesmärgil tegutsevate isikute toime pandud ühele või mitmele terrorismiks peetavale kuriteole, millele on osutatud terrorismi tõkestamise Euroopa konventsiooni artiklites 1 ja 2 ja terrorismivastast võitlust käsitleva 13. juuni 2002. aasta raamotsuse artiklites 1, 2, 3 ja 4, narkootiliste ja psühhotroopsete ainete salakaubaveole, tapmisele, raske kehavigastuse tekitamisele, inimröövile, ebaseaduslikule vabaduse võtmisele, pantvangi võtmisele või vägistamisele, mille eest ette nähtud vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme ülemmäär on vähemalt 12 kuud, isegi kui kõnealune isik ei ole osa võtnud asjaomase kuriteo või asjaomaste kuritegude tegelikust täideviimisest; eelnev kehtib tahtliku kaasaaitamise kohta, millele lisandub isiku teadlikkus sellest, et tema osalus aitab kuritegelikul ühendusel tegutseda.

4.   Norra ja Island ühelt poolt ja Euroopa Liit mis tahes oma liikmesriigi nimel teiselt poolt võivad esitada deklaratsiooni selle kohta, et vastastikkuse põhimõtte alusel ei kohaldata lõikes 2 osutatud kahepoolse karistatavuse tingimust allpool esitatud tingimustel. Käesoleva lepingu alusel ja teo kahepoolset karistatavust kontrollimata toimub Euroopa vahistamismääruse alusel üleandmine järgmiste kuritegude puhul, nagu need on vahistamismääruse teinud riigi õigusaktides määratletud ja kui need on vahistamismääruse teinud riigis karistatavad vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt kolm aastat:

—	kuritegelikus ühenduses osalemine,

—	terrorism,

—	inimkaubandus,

—	laste seksuaalne ärakasutamine ja lapsporno,

—	narkootiliste ja psühhotroopsete ainete salakaubavedu,

—	ebaseaduslik relvade, laskemoona ja lõhkeainetega kauplemine,

—	korruptsioon,

—	pettus, sealhulgas pettus, mis mõjutab Euroopa ühenduste finantshuve 26. juuli 1995. aasta Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni tähenduses,

—	kuritegelikul teel saadud tulu rahapesu,

—	rahavõltsimine, sealhulgas eurode võltsimine,

—	arvutikuriteod,

—	keskkonnakuriteod, sealhulgas ohustatud looma- ja taimeliikide ning taimesortidega ebaseaduslik kauplemine,

—	kaasaaitamine ebaseaduslikule sissesõidule ja riigisviibimisele,

—	tahtlik tapmine, raske kehavigastuse tekitamine,

—	ebaseaduslik kauplemine inimorganite ja -kudedega,

—	inimrööv, ebaseaduslik vabadusevõtmine ja pantvangi võtmine,

—	rassism ja ksenofoobia,

—	organiseeritud või relvastatud röövimine,

—	kultuuriväärtuste, sealhulgas antiik- ja kunstiesemete salakaubavedu,

—

kelmus,

—	väljapressimine ja raha väljapressimine,

—	toodete võltsimine ja piraatkoopiate valmistamine,

—	haldusdokumentide võltsimine ja nendega kauplemine,

—	maksevahendi võltsimine,

—	ebaseaduslik kauplemine hormoonpreparaatide ja muude kasvukiirendajatega,

—	tuumamaterjalide ja radioaktiivsete ainete salakaubavedu,

—	varastatud sõidukitega kauplemine,

—	vägistamine,

—	süütamine,

—	Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohtualluvusse kuuluvad kuriteod,

—	õhusõiduki või laeva kaaperdamine,

—

sabotaaž.

Artikkel 4

Vahistamismääruse kohustusliku täitmata jätmise alused

Riigid kehtestavad vahistamismäärust täitvale õigusasutusele kohustuse keelduda vahistamismääruse täitmisest järgmistel juhtudel:

1.	kui vahistamismääruse aluseks olevale kuriteole laieneb vahistamismäärust täitvas riigis amnestia ning kui see riik oli pädev siseriikliku kriminaalõiguse alusel süüdistust esitama;

2.	kui vahistamismäärust täitev õigusasutus teab, et tagaotsitava suhtes on samade tegude eest tehtud riigis lõplik kohtuotsus, ning kui sellega on määratud karistus, see karistus on kantud või ei saa seda enam karistuse määranud riigi õiguse alusel täita;

3.	kui isikut, kelle suhtes vahistamismäärus on tehtud, ei saa tema vanuse tõttu vahistamismääruse aluseks olevate tegude eest vahistamismäärust täitva riigi õiguse alusel kriminaalvastutusele võtta.

Artikkel 5

Vahistamismääruse täitamata jätmise muud alused

1.   Riigid võivad kehtestada vahistamismäärust täitvale õigusasutusele kohustuse või võimaluse keelduda vahistamismääruse täitmisest järgmistel juhtudel:

a)

kui artikli 3 lõikes 2 osutatud juhul ei ole vahistamismääruse aluseks olev tegu vahistamismäärust täitva riigi õiguse alusel kuritegu; siiski ei keelduta vahistamismääruse täitmisest maksude, lõivude, tollimaksude ja rahavahetustehingutega seonduvates asjades põhjusel, et vahistamismäärust täitva riigi õiguses ei ole kehtestatud samasuguseid lõive või makse või selles puuduvad samasugused maksude, lõivude, tollimaksude ja rahavahetustehingute eeskirjad nagu vahistamismääruse teinud riigi õiguses;

b)	kui isikule, kelle suhtes kohaldatakse vahistamismäärust, esitatakse süüdistus vahistamismäärust täitvas riigis sama teo eest, millel vahistamismäärus põhineb;

c)	kui vahistamismäärust täitva riigi õigusasutused on otsustanud vahistamismääruse aluseks oleva kuriteo eest süüdistust mitte esitada või menetluse peatada või kui tagaotsitava suhtes on riigis seoses samade tegudega tehtud lõplik kohtuotsus, mis ei võimalda menetlust jätkata;

d)	kui vahistamismäärust täitva riigi õiguse alusel ei või tagaotsitavale süüdistust esitada või teda karistada ning kui teod kuuluvad selle riigi jurisdiktsiooni alla tema kriminaalõiguse alusel;

e)	kui vahistamismäärust täitvale õigusasutusele on teatatud, et tagaotsitava suhtes on samade tegude eest kolmandas riigis tehtud lõplik kohtuotsus, ning kui sellega on määratud karistus, on see karistus kantud või seda ei saa enam karistuse määranud riigi õiguse alusel täita;

f)

kui vahistamismäärus on tehtud vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks, kui tagaotsitav viibib vahistamismäärust täitvas riigis või on selle kodanik või omab seal elukohta, ning kui see riik kohustub karistust või vabadust piiravat julgeolekumeedet täitma vastavalt oma siseriiklikule õigusele;

g)

kui vahistamismäärus on seotud kuritegudega, mis: i) loetakse vahistamismäärust täitva riigi õiguse alusel täielikult või osaliselt toime panduks täidesaatva riigi territooriumil või kohas, mida sellena käsitletakse; või ii) on toime pandud väljaspool vahistamismääruse teinud riigi territooriumi ning vahistamismäärust täitva riigi õigusaktid ei võimalda süüdistust esitada samade kuritegude eest, kui need on toime pandud väljaspool tema territooriumi.

2.   Iga riik teavitab nõukogu peasekretariaati, milliste lõikes 1 sätestatud vahistamismääruse täitmata jätmise alustega seoses on vahistamismäärust täitvale õigusasutusele kehtestatud kohustus keelduda vahistamismääruse täitmisest. Peasekretariaat teeb saadud teabe kõikidele riikidele ja komisjonile kättesaadavaks.

Artikkel 6

Poliitilise kuriteo erand

1.   Vahistamismääruse täitmisest ei või keelduda põhjusel, et vahistamismäärust täitev riik võib käsitleda kuritegu poliitilise kuriteona, poliitilise kuriteoga seotud kuriteona või poliitiliselt motiveeritud kuriteona.

2.   Norra ja Island ühelt poolt ja Euroopa Liit mis tahes oma liikmesriigi nimel teiselt poolt võivad siiski esitada deklaratsiooni selle kohta, et lõiget 1 kohaldatakse ainult seoses järgmisega:

a)	terrorismi tõkestamise Euroopa konventsiooni artiklites 1 ja 2 osutatud kuritegudega;

b)	terrorismi tõkestamise Euroopa konventsiooni artiklites 1 ja 2 märgitud kuritegude toimepanemisele suunatud kuritegelike kokkulepete ja grupeeringutega seotud kuritegudega, mis vastavad artikli 3 lõikes 3 osutatud kirjeldusele; ning

c)	terrorismivastast võitlust käsitleva 13. juuni 2002. aasta raamotsuse artiklitega 1, 2, 3 ja 4.

3.   Kui vahistamismääruse teeb riik, kes on esitanud lõikes 2 osutatud deklaratsiooni, või riik, kelle nimel selline deklaratsioon on esitatud, võib vahistamismäärust täitev riik kohaldada vastastikkuse põhimõtet.

Artikkel 7

Erand kodakondsuse alusel

1.   Vahistamismääruse täitmisest ei või keelduda põhjusel, et isik, kelle väljaandmist taotletakse, on vahistamismäärust täitva riigi kodanik.

2.   Norra ja Island ühelt poolt ja Euroopa Liit mis tahes oma liikmesriigi nimel teiselt poolt võivad esitada deklaratsiooni selle kohta, et kodanikke ei anta üle või üleandmist lubatakse ainult teatud kindlatel tingimustel.

3.   Kui vahistamismääruse teeb riik, kes on esitanud lõikes 2 osutatud deklaratsiooni, või riik, kelle suhtes selline deklaratsioon on esitatud, võib mis tahes muu riik vahistamismääruse täitmisel kohaldada vastastikkuse põhimõtet.

Artikkel 8

Vahistamismääruse teinud riigis teatavatel juhtudel antavad tagatised

Vahistamismääruse täitmisel vahistamismäärust täitva õigusasutuse poolt võib kohaldada järgmisi tingimusi:

1.

kui vahistamismäärus on tehtud karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks, mis on määratud isiku puudumisel või nii, et asjaomast isikut ei ole isiklikult kutsutud ega teda muul viisil teavitatud, millal ja kus toimus ärakuulamine, mille tulemusel tehti otsus tema puudumisel, võib üleandmise suhtes kohaldada tingimust, et vahistamismääruse teinud õigusasutus annab piisava tagatise, et isikule, kelle suhtes kohaldatakse vahistamismäärust, antakse võimalus esitada taotlus kohtuasja uueks läbivaatamiseks vahistamismääruse teinud riigis ning olla kohtuotsuse tegemise juures;

2.

kui vahistamismääruse aluseks oleva kuriteo eest saab karistada eluaegse vabadusekaotusliku karistuse või eluaegse vabadust piirava julgeolekumeetmega, võib nimetatud vahistamismääruse suhtes kohaldada tingimust, et vahistamismääruse teinud riik annab vahistamismäärust täitva riigi jaoks piisava tagatise, et ta vaatab läbi määratud karistuse või meetme taotluse esitamise korral või hiljemalt 20 aasta möödumisel või julgustab armuandmismeetmete võtmist, mille kohaldamist isikul on õigus taotleda vahistamismääruse teinud riigi õiguse või tavade alusel, mille eesmärk on kõnealuse karistuse või meetme täitmata jätmine;

3.

kui isik, kelle suhtes on tehtud vahistamismäärus süüdistuse esitamiseks, on vahistamismäärust täitva riigi kodanik või omab seal elukohta, võib üleandmise suhtes kohaldada tingimust, et see isik tuuakse pärast ärakuulamist vahistamismäärust täitvasse riiki tagasi, et ta saaks seal kanda vabadusekaotuslikku karistust või täita vabadust piiravat julgeolekumeedet, mis on talle määratud vahistamismääruse teinud riigis.

Artikkel 9

Pädevate õigusasutuste kindlaksmääramine

1.   Vahistamismääruse teinud õigusasutus on vahistamismääruse teinud riigi õigusasutus, mis on pädev tegema vahistamismäärust selle riigi õiguse alusel.

2.   Vahistamismäärust täitev õigusasutus on vahistamismäärust täitva riigi õigusasutus, mis on pädev täitma vahistamismäärust selle riigi õiguse alusel. Artikli 38 lõikes 1 osutatud teatamise hetkel võib justiitsministeeriumi määrata asutuseks, mis on pädev täitma vahistamismäärust, sõltumata sellest, kas justiitsministeerium on selle riigi siseriikliku õiguse kohaselt õigusasutus või mitte.

3.   Lepinguosalised teatavad teineteisele oma pädevad asutused.

Artikkel 10

Tuginemine keskasutusele

1.   Lepinguosalised võivad teatada teineteisele riigi keskasutuse, olles sellise asutuse määranud, või, kui vastava riigi õigussüsteem seda ette näeb, rohkem kui ühe pädevaid õigusasutusi abistava keskasutuse.

2.   Seda tehes võivad lepinguosalised märkida, tulenevalt vastava riigi kohtusüsteemi korraldusest, kas keskasutus(ed) on vastutav(ad) vahistamismääruste edastamise ja vastuvõtmise eest ning muu sellega seotud ametliku kirjavahetuse eest. Need andmed on vahistamismääruse teinud riigi kõigile asutustele siduvad.

Artikkel 11

Vahistamismääruse sisu ja vorm

1.   Vahistamismäärus sisaldab järgmist teavet, mis on esitatud vastavalt käesoleva lepingu lisas toodud vormile:

a)	tagaotsitava isikuandmed ja kodakondsus;

b)	vahistamismääruse teinud õigusasutuse nimi, aadress, telefoni- ja faksinumber ning e-posti aadress;

c)	tõendid täidetava kohtuotsuse, vahistamismääruse või mis tahes muu sama mõjuga täidetava kohtuotsuse kohta, mis kuulub artiklite 2 ja 3 rakendusalasse;

d)	kuriteo laad ja juriidiline kvalifikatsioon, eelkõige seoses artikliga 3;

e)	kuriteo toimepaneku tehiolude kirjeldus, sealhulgas tagaotsitava isiku kuriteos osalemise aeg, koht ja laad;

f)	lõpliku kohtuotsuse olemasolu korral määratud karistus või kuriteo eest ette nähtud karistusmäär vahistamismääruse teinud riigi õiguse alusel;

g)	võimaluse korral muud kuriteo tagajärjed.

2.   Vahistamismäärus tuleb tõlkida vahistamismäärust täitva riigi ametlikku keelde või ühte tema ametlikest keeltest. Iga lepinguosaline võib lepingu sõlmimisel või hiljem esitada deklaratsiooni selle kohta, et aktsepteeritakse tõlkeid ühte või enamasse riigi ametlikku keelde.

II PEATÜKK

ÜLEANDMISMENETLUS

Artikkel 12

Vahistamismääruse edastamine

1.   Kui tagaotsitava asukoht on teada, võib vahistamismääruse teinud õigusasutus edastada vahistamismääruse otse vahistamismäärust täitvale õigusasutusele.

2.   Vahistamismääruse teinud õigusasutus võib igal ajal otsustada teha tagaotsitava kohta hoiatuse Schengeni infosüsteemis (SIS).

Selline hoiatus tehakse vastavalt Euroopa Liidu asjaomastele õigusaktidele, mis käsitlevad isikute suhtes nende üleandmise eesmärgil Schengeni infosüsteemi kantavaid hoiatusi. Hoiatus Schengeni infosüsteemis on võrdväärne vahistamismäärusega koos artikli 11 lõikes 1 osutatud teabega.

3.   Üleminekuperioodil ehk seni, kuni SISi kaudu saab edastada kogu artiklis 11 ette nähtud teabe, on hoiatus samaväärne vahistamismäärusega, kuni vahistamismäärust täitev õigusasutus on nõuetekohases vormis vahistamismääruse originaali kätte saanud.

Artikkel 13

Vahistamismääruse edastamise üksikasjalik kord

1.   Kui vahistamismääruse teinud õigusasutus ei tea, milline on pädev vahistamismäärust täitev õigusasutus, teeb ta vajaliku järelepärimise, et saada seda teavet vahistamismäärust täitva liikmesriigi käest.

2.   Kui SISi teenuseid ei ole võimalik kasutada, võib vahistamismääruse teinud õigusasutus paluda vahistamismääruse edastada Rahvusvahelisel Kriminaalpolitsei Organisatsioonil (Interpolil).

3.   Vahistamismääruse teinud õigusasutus võib edastada vahistamismääruse mis tahes turvaliste vahendite abil, mille puhul on võimalik esitada kirjalik tõend, mis võimaldab vahistamismäärust täitval riigil kontrollida määruse ehtsust.

4.   Kõik raskused, mis on seotud vahistamismääruse täitmiseks vajalike mis tahes dokumentide edastamise või ehtsusega, lahendatakse asjaomaste õigusasutuste otsekontaktide teel või vajaduse korral riikide keskasutuste kaasamisega.

5.   Kui vahistamismääruse saab asutus, kes ei ole pädev sellega tegelema, saadab ta vahistamismääruse automaatselt edasi oma riigi pädevale asutusele ja teatab sellest vastavalt ka vahistamismääruse teinud õigusasutusele.

Artikkel 14

Tagaotsitava õigused

1.   Kui tagaotsitav vahistatakse, teatab vahistamismäärust täitev pädev õigusasutus vastavalt oma siseriiklikule õigusele sellele isikule vahistamismäärusest ja selle sisust ning ka võimalusest nõustuda üleandmisega vahistamismääruse teinud õigusasutusele.

2.   Tagaotsitaval, kes on vahistatud vahistamismääruse alusel, on õigus õigusnõustaja ja tõlgi abile vastavalt vahistamismäärust täitva liikmesriigi siseriiklikule õigusele.

Artikkel 15

Isiku vahi all pidamine

Kui isik võetakse vahi alla vahistamismääruse alusel, teeb vahistamismäärust täitev õigusasutus otsuse, kas tagaotsitav peaks jääma vahi alla, vastavalt vahistamismäärust täitva riigi õigusele. Isiku võib igal ajal ajutiselt vahi alt vabastada kooskõlas vahistamismäärust täitva riigi siseriikliku õigusega, eeldusel et nimetatud riigi pädev asutus võtab kõik meetmed, mida ta peab vajalikuks, et vältida isiku põgenemist.

Artikkel 16

Üleandmisega nõustumine

1.   Kui vahistatu väidab, et ta on üleandmisega nõus, peab see nõusolek ja, kui vaja, tema selgesõnaline otsus loobuda õigusest kohalda tema suhtes artikli 30 lõikes 1 osutatud erikohustuse reeglit, olema antud vahistamismäärust täitvale õigusasutusele vastavalt vahistamismäärust täitva riigi siseriiklikule õigusele.

2.   Iga riik võtab vajalikud meetmed selle tagamiseks, et nõusolek ja vajaduse korral ka lõikes 1 märgitud loobumisotsus on tehtud selliselt, et asjaomane isik on toiminud vabatahtlikult, olles täielikult teadlik tagajärgedest. Selleks peab tagaotsitaval olema õigus õigusalasele nõustamisele.

3.   Lõikes 1 osutatud nõusolek ja vajaduse korral loobumisotsus tuleb ametlikult dokumenteerida vastavalt vahistamismäärust täitva riigi siseriiklikus õiguses sätestatud korrale.

4.   Nõusolekut ei saa põhimõtteliselt tagasi võtta. Iga riik võib sätestada, et nõusoleku ja vajaduse korral loobumisotsuse võib tagasi võtta vastavalt tema siseriikliku õiguse alusel kohaldatavatele eeskirjadele. Artiklis 20 ette nähtud tähtaegade kehtestamisel ei võeta sellisel juhul arvesse nõusolekust teatamise ja nõusoleku tagasivõtmise vahelist aega. Norra ja Island ühelt poolt ja Euroopa Liit mis tahes oma liikmesriigi nimel teiselt poolt võivad samaaegselt artikli 38 lõikes 1 sätestatud teatega esitada deklaratsiooni, millega antakse teada soovist seda võimalust kasutada, määratledes nõusoleku tagasivõtmise korra ja selles tehtavad muudatused.

Artikkel 17

Tagaotsitava ärakuulamine

Kui vahistatu ei ole nõus oma üleandmisega, nagu see on osutatud artiklis 16, on tal õigus ärakuulamisele vahistamismäärust täitva õigusasutuse poolt vastavalt vahistamismäärust täitva riigi õigusele.

Artikkel 18

Üleandmisotsus

1.   Vahistamismäärust täitev õigusasutus teeb käesolevas lepingus määratletud aja jooksul ja tingimustel otsuse, kas isik tuleb üle anda.

2.   Kui vahistamismäärust täitev õigusasutus leiab, et vahistamismääruse teinud riigi edastatud teabest ei piisa üleandmisotsuse tegemiseks, küsib ta vajalikku lisateavet, eelkõige seoses artiklitega 4–6, 8 ja 11, mis tuleb kiiresti saata, ning võib selle saamiseks kehtestada tähtaja, võttes arvesse vajadust järgida artiklis 20 kehtestatud tähtaegu.

3.   Vahistamismääruse teinud õigusasutus võib alati edastada vahistamismäärust täitvale õigusasutusele mis tahes vajalikku lisateavet.

Artikkel 19

Otsus mitme taotluse korral

1.   Kui kaks või enam riiki on väljastanud sama isiku kohta Euroopa vahistamismääruse või vahistamismääruse, teeb vahistamismäärust täitev õigusasutus otsuse selle kohta, milline vahistamismäärus täidetakse, võttes asjakohaselt arvesse kõiki asjaolusid ning eriti kuritegude suhtelist raskust ja toimepanemise kohta, vahistamismääruste vastavaid kuupäevi ning seda, kas määrus on tehtud süüdistuse esitamiseks või vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmiseks.

2.   Lõikes 1 osutatud valiku tegemisel võib vahistamismäärust täitev õigusasutus küsida nõu Eurojustilt.

3.   Kui vahistamismääruse ja kolmanda riigi esitatud väljaandmistaotluse vahel esineb vastuolu, teeb vahistamismäärust täitva riigi pädev asutus otsuse selle kohta, kumb on ülimuslik, kas vahistamismäärus või väljaandmistaotlus, võttes asjakohaselt arvesse kõiki asjaolusid ning eelkõige lõikes 1 osutatud ja kohaldatavas konventsioonis nimetatud asjaolusid.

4.   Käesolev artikkel ei piira riikide kohustusi, mis tulenevad Rahvusvahelise Kriminaalkohtu põhikirjast.

Artikkel 20

Vahistamismääruse täitmise otsuse tähtajad ja kord

1.   Vahistamismäärust menetletakse ja see täidetakse viivitamatult.

2.   Juhul kui tagaotsitav nõustub üleandmisega, tuleks lõplik otsus vahistamismääruse täitmise kohta teha kümne päeva jooksul pärast nõusoleku andmist.

3.   Muudel juhtudel tuleks lõplik otsus vahistamismääruse täitmise kohta teha 60 päeva jooksul pärast tagaotsitava vahistamist.

4.   Kui erijuhtudel ei ole vahistamismäärust võimalik täita lõikes 2 või 3 kehtestatud tähtaja jooksul, teavitab vahistamismäärust täitev õigusasutus sellest viivitamata vahistamismääruse teinud õigusasutust ja esitab viivituse põhjused. Sel juhul võib seda tähtaega veel 30 päeva võrra pikendada.

5.   Euroopa Liit võib samaaegselt artikli 38 lõikes 1 sätestatud teatega esitada mis tahes liikmesriigi nimel deklaratsiooni, milles osutatakse, millistel juhtudel lõikeid 3 ja 4 ei kohaldata. Norra ja Island võivad asjaomaste liikmesriikide suhtes kohaldada vastastikkuse põhimõtet.

6.   Vahistamismäärust täitev õigusasutus tagab kuni vahistamismääruse osas lõpliku otsuse tegemiseni, et oleksid jätkuvalt täidetud olulised tingimused isiku tõhusaks üleandmiseks.

7.   Vahistamismääruse täimisest keeldumise korral tuleb esitada põhjused.

Artikkel 21

Olukord enne otsuse tegemist

1.   Kui vahistamismäärus on tehtud süüdistuse esitamiseks, peab vahistamismäärust täitev õigusasutus:

a)	nõustuma, et tagaotsitav tuleb ära kuulata vastavalt artiklile 22;

b)	või nõustuma tagaotsitava ajutise üleandmisega.

2.   Ajutise üleandmise tingimused ja kestus tuleb kindlaks määrata vahistamismääruse teinud ja vahistamismäärust täitva õigusasutuse vastastikusel kokkuleppel.

3.   Ajutise üleandmise korral peab isik saama tagasi pöörduda vahistamismäärust täitvasse riiki, et osaleda üleandmismenetluse ühe osana teda puudutaval ärakuulamisel.

Artikkel 22

Isiku ärakuulamine enne otsuse tegemist

1.   Tagaotsitava kuulab ära õigusasutus, keda abistab vastavalt taotluse esitanud kohtu riigi õigusele abiks määratud isik.

2.   Tagaotsitav kuulatakse ära vastavalt vahistamismäärust täitva riigi õigusele ning tingimustel, milles on vahistamismääruse teinud ja vahistamismäärust täitev õigusasutus omavahel kokku leppinud.

3.   Pädev vahistamismäärust täitev õigusasutus võib nimetada tagaotsitava ärakuulamisel osalema teise oma riigi õigusasutuse, et tagada käesoleva artikli ja ettenähtud tingimuste nõuetekohane kohaldamine.

Artikkel 23

Privileegid ja immuniteedid

1.   Kui tagaotsitaval on vahistamismäärust täitvas riigis privileeg või immuniteet seoses kohtualluvuse või täitmisega, ei hakka artiklis 20 osutatud tähtajad kehtima enne päeva, mil vahistamismäärust täitvale õigusasutusele on teatatud, et privileeg või immuniteet on ära võetud.

2.   Vahistamismäärust täitev riik tagab, et olulised tingimused tõhusaks üleandmiseks oleksid täidetud, kui isikul enam ei ole privileegi ega immuniteeti.

3.   Kui privileegi ja immuniteedi äravõtmise õigus on vahistamismäärust täitva riigi asutusel, taotleb vahistamismäärust täitev õigusasutus viivitamata selle õiguse kasutamist. Kui privileegi ja immuniteedi äravõtmise õigus on teise riigi asutusel või rahvusvahelisel organisatsioonil, taotleb vahistamismääruse teinud õigusasutus selle õiguse kasutamist.

Artikkel 24

Samaaegsed rahvusvahelised kohustused

Käesolev leping ei piira vahistamismäärust täitva riigi kohustusi, kui tagaotsitav on kolmandast riigist sellele riigile välja antud ning kui seda isikut kaitsevad selle kokkuleppe erisätted, mille alusel isik välja anti. Vahistamismäärust täitev riik võtab kõik vajalikud meetmed ja taotleb viivitamata selle riigi luba, kes tagaotsitava välja andis, et teda oleks võimalik üle anda vahistamismääruse teinud riigile. Artiklis 20 osutatud tähtajad ei hakka kulgema enne erisätete kohaldamise lõppu.

Vahistamismäärust täitev riik tagab, et oleksid jätkuvalt täidetud tõhusaks üleandmiseks vajalikud olulised tingimused, kuni riik, kes tagaotsitava välja andis, teeb otsuse.

Artikkel 25

Otsusest teatamine

Vahistamismäärust täitev õigusasutus teatab vahistamismääruse teinud õigusasutusele viivitamata vahistamismäärusega seoses võetavate meetmete kohta tehtud otsusest.

Artikkel 26

Isiku üleandmise tähtajad

1.   Tagaotsitav antakse üle võimalikult kiiresti, asjaomaste asutuste vahel kokkulepitud päeval.

2.   Ta antakse üle kümne päeva jooksul pärast lõppotsuse tegemist vahistamismääruse täitmise kohta.

3.   Kui tagaotsitava üleandmist lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul takistavad asjaolud, mis ei sõltu ühestki riigist, võtavad vahistamismäärust täitev ja vahistamismääruse teinud õigusasutus viivitamata teineteisega ühendust ja lepivad kokku uue üleandmispäeva. Sellisel juhul toimub üleandmine kümne päeva jooksul alates uuest kokkulepitud kuupäevast.

4.   Üleandmise võib erandkorras ajutiselt edasi lükata tõsistel humanitaarsetel kaalutlustel, näiteks kui on alust arvata, et see ilmselt ohustaks tagaotsitava elu või tervist. Vahistamismäärus täidetakse niipea, kui nimetatud põhjuseid enam ei ole. Vahistamismäärust täitev õigusasutus teavitab sellest viivitamata vahistamismääruse teinud õigusasutust ja nad lepivad kokku uue üleandmiskuupäeva. Sellisel juhul toimub üleandmine kümne päeva jooksul alates uuest kokkulepitud kuupäevast.

5.   Kui lõigetes 2–4 osutatud tähtaegade möödumisel on isik ikka veel vahi all, siis ta vabastatakse.

Artikkel 27

Edasilükatud või tingimuslik üleandmine

1.   Vahistamismäärust täitev õigusasutus võib, olles otsustanud vahistamismääruse täita, lükata tagaotsitava üleandmise edasi, et talle saaks vahistamismäärust täitvas riigis süüdistuse esitada, või, kui talle on mõne muu teo kui vahistamismääruses osutatud teo eest karistus juba määratud, et ta saaks selle riigi territooriumil kõnelause teo eest karistust kanda.

2.   Üleandmise edasilükkamise asemel võib vahistamismäärust täitev õigusasutus anda tagaotsitava vahistamismääruse teinud riigile ajutiselt üle tingimustel, mille vastastikusel kokkuleppel määravad kindlaks vahistamismäärust täitev ja vahistamismääruse teinud õigusasutus. Kokkulepe sõlmitakse kirjalikult ning selle tingimused on vahistamismääruse teinud riigi kõigile asutustele siduvad.

Artikkel 28

Läbivedu

1.   Iga riik lubab viia läbi oma territooriumi üleantava tagaotsitava isiku, eeldusel et riigile on esitatud järgmine teave:

a)	tagaotsitava, kelle kohta on tehtud vahistamismäärus, isikuandmed ja kodakondsus;

b)	teave vahistamismääruse olemasolu kohta;

c)	kuriteo laad ja selle juriidiline kvalifikatsioon;

d)	kuriteo tehiolude kirjeldus, sealhulgas aeg ja koht.

Riik, mille nimel on esitatud deklaratsioon vastavalt artikli 7 lõikele 2 selle kohta, et kodanikke ei anta üle või nende üleandmist lubatakse ainult kindlaksmääratud tingimustel, võib samadel alustel keelata oma kodanike veo läbi oma territooriumi või kohaldada sellise läbiveo suhtes samu tingimusi.

2.   Lepinguosalised teatavad üksteisele määratud asutuse, mis vastutab läbiveotaotluste ja vajalike dokumentide vastuvõtmise ning mis tahes muu ametliku kirjavahetuse eest, mis on seotud läbiveotaotlustega.

3.   Läbiveotaotluse ja lõikes 1 kehtestatud teabe võib saata lõike 2 alusel määratud asutusele mis tahes vahendite abil, mille puhul on võimalik esitada kirjalik tõend. Läbiveoriik teeb oma otsuse teatavaks samal moel.

4.   Käesolevat lepingut ei kohaldada lennugraafiku kohase vahemaandumisteta õhutranspordi korral. Kuid lennugraafiku-välise maandumise korral esitab vahistamismääruse teinud riik lõike 2 kohaselt määratud asutusele lõikes 1 sätestatud teabe.

5.   Käesolevat artiklit kohaldatakse mutatis mutandis riigile kolmandast riigist välja antava isiku läbiveo korral. Eelkõige loetakse mõiste “väljaandmistaotlus” asendatavaks käesolevas lepingus määratletud mõistega “vahistamismäärus”.

III PEATÜKK

ÜLEANDMISE MÕJU

Artikkel 29

Vahistamismäärust täitvas riigis vahi all peetud aja mahaarvestamine

1.   Vahistamismääruse teinud riik arvab vahistamismääruse täitmisest tuleneva vahi all pidamise kogukestuse maha vahistamismäärust täitvas riigis vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetme täitmisest tulenevast vahi all pidamise kogukestusest.

2.   Selleks edastab vahistamismäärust täitev õigusasutus või artikli 10 alusel määratud keskasutus vahistamismääruse teinud õigusasutusele üleandmisel kogu teabe, mis puudutab tagaotsitava vahistamismääruse alusel vahi all pidamise pikkust.

Artikkel 30

Muude kuritegude eest süüdistuse esitamise võimalused

1.   Norra ja Island ühelt poolt ja Euroopa Liit mis tahes oma liikmesriigi nimel teiselt poolt võivad teatada teistele lepinguosalistele, et riigi suhetes teiste riikidega, kelle kohta kehtib samasugune teatamine, eeldatakse nõusolekut esitada isikule süüdistus, määrata talle karistus või teda vahistada eesmärgiga täita vabadusekaotuslikku karistust või vabadust piiravat julgeolekumeedet enne isiku üleandmist toime pandud kuriteo eest, mis on muu kuritegu kui see, mille eest isik üle anti, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus ei osuta oma üleandmisotsuses konkreetse juhtumi puhul teisiti.

2.   Välja arvatud lõigetes 1 ja 3 osutatud juhtudel, ei tohi üleantud isikule esitada süüdistust, määrata talle karistust või muul viisil võtta talt vabadust kuriteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu kuritegu kui see, mille eest ta üle anti.

3.   Lõiget 2 ei kohaldata järgmistel juhtudel:

a)	kui isikul on olnud võimalus lahkuda selle riigi territooriumilt, kellele ta üle anti, ja ta ei ole seda teinud 45 päeva jooksul pärast tema lõplikku vabastamist või ta on sellele territooriumile pärast lahkumist tagasi pöördunud;

b)	kui kuritegu ei ole karistatav vabadusekaotusliku karistuse või vabadust piirava julgeolekumeetmega;

c)	kui kriminaalmenetlus ei anna alust isikuvabadust piirava meetme kohaldamiseks;

d)	kui isiku suhtes võidakse kohaldada muud kui vabadusekaotuslikku karistust või meedet, eelkõige rahatrahvi või seda asendavat meedet, isegi kui karistuse või meetmega võib kaasneda tema isikuvabaduse piiramine;

e)	kui isik on nõustunud üleandmisega ning samaaegselt loobunud erikohustuse reegli kasutamisest vastavalt artiklile 16;

f)

kui isik on üleandmise järgselt sõnaselgelt loobunud erikohustuse reegli kasutamisest seoses konkreetsete kuritegudega, mis on toime pandud enne üleandmist. Loobumisotsus esitatakse vahistamismääruse teinud riigi pädevatele õigusasutustele ning see dokumenteeritakse vastavalt selle riigi siseriiklikule õigusele. Loobumisotsus vormistatakse nii, et on selge, et isik on teinud selle vabatahtlikult ning olles täielikult teadlik tagajärgedest. Selleks on isikul õigus õigusalasele nõustamisele;

g)	kui isiku üle andnud vahistamismäärust täitev õigusasutus annab oma nõusoleku vastavalt lõikele 4.

4.   Nõusoleku taotlus koos artikli 11 lõikes 1 osutatud teabe ja artikli 11 lõikes 2 osutatud tõlkega esitatakse vahistamismäärust täitvale õigusasutusele. Nõusolek antakse, kui nõusoleku taotlemise aluseks oleva kuriteo suhtes on kohaldatav üleandmine vastavalt käesoleva lepingu sätetele. Nõusolekut ei anta artiklis 4 nimetatud alustel ning muudel juhtudel võib selle andmisest keelduda ainult artiklis 5 või artikli 6 lõikes 2 ja artikli 7 lõikes 2 osutatud alustel. Otsus tehakse hiljemalt 30 päeva jooksul pärast taotluse saamist. Artiklis 8 osutatud olukordades peab vahistamismääruse teinud riik andma selles artiklis sätestatud tagatised.

Artikkel 31

Üleandmine või sellele järgnev väljaandmine

1.   Norra ja Island ühelt poolt ja Euroopa Liit mis tahes oma liikmesriigi nimel teiselt poolt võivad teatada teistele lepinguosalistele, et riigi suhetes teiste riikidega, kelle kohta kehtib samasugune teatamine, eeldatakse nõusolekut anda enne üleandmist toime pandud kuriteo eest tehtud vahistamismääruse alusel isik üle riigile, kes ei ole vahistamismäärust täitev riik, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus ei osuta oma üleandmisotsuses konkreetse juhtumi puhul teisiti.

2.   Igal juhul võib isiku, kes on vahistamismääruse alusel üle antud vahistamismääruse teinud riigile, anda vahistamismääruse alusel, mis on tehtud seoses enne üleandmist toime pandud kuriteoga, vahistamismäärust täitva riigi nõusolekuta üle muule riigile kui täitev riik, järgmistel juhtudel:

a)	kui tagaotsitaval on olnud võimalus lahkuda selle riigi territooriumilt, kellele ta üle anti, ja ta ei ole seda teinud 45 päeva jooksul pärast tema lõplikku vabastamist või ta on sellele territooriumile pärast lahkumist tagasi pöördunud;

b)

kui tagaotsitav nõustub enda üleandmisega vahistamismääruse alusel riigile, kes ei ole vahistamismäärust täitev riik. Nõusolek esitatakse vahistamismääruse teinud riigi pädevatele õigusasutustele ning see dokumenteeritakse vastavalt selle riigi siseriiklikule õigusele. See vormistatakse nii, et on selge, et asjaomane isik on teinud selle vabatahtlikult ning olles täielikult teadlik tagajärgedest. Selleks peab tagaotsitaval olema õigus õigusalasele nõustamisele;

c)	kui tagaotsitava suhtes ei kohaldata erikohustuse reeglit kooskõlas artikli 30 lõike 3 punktidega a, e, f ja g.

3.   Vahistamismäärust täitev õigusasutus nõustub üleandmisega teisele riigile järgmise korra kohaselt:

a)	vastavalt artiklile 12 esitatakse nõusoleku taotlus koos artikli 11 lõikes 1 osutatud teabe ja artikli 11 lõikes 2 osutatud tõlkega;

b)	nõusolek antakse, kui nõusoleku taotlemise aluseks oleva kuriteo suhtes on kohaldatav üleandmine vastavalt käesoleva lepingu sätetele;

c)	otsus tehakse hiljemalt 30 päeva jooksul pärast taotluse saamist;

d)	nõusolekut ei anta artiklis 4 nimetatud alustel ning muudel juhtudel võib selle andmisest keelduda ainult artiklis 5 või artikli 6 lõikes 2 ja artikli 7 lõikes 2 osutatud alustel.

Artiklis 8 osutatud olukordades peab vahistamismääruse teinud riik andma selles artiklis sätestatud tagatised.

4.   Olenemata lõike 1 sätetest ei anta isikut, kes on vahistamismääruse alusel üle antud, välja kolmandale riigile isiku üle andnud riigi pädeva asutuse nõusolekuta. Nõusolek antakse kooskõlas konventsioonidega, mille osalisriik asjaomane liikmesriik on, ja siseriikliku õigusega.

Artikkel 32

Vara üleandmine

1.   Vahistamismäärust täitev õigusasutus, vahistamismääruse teinud õigusasutuse taotlusel või omal algatusel ning vastavalt oma siseriiklikule õigusele, arestib ja annab üle vara:

a)	mida võidakse nõuda tõendina või

b)	mille tagaotsitav on kuriteo tulemusel omandanud.

2.   Lõikes 1 osutatud vara antakse üle isegi siis, kui vahistamismäärust ei saa täita seoses tagaotsitava surma või põgenemisega.

3.   Kui lõikes 1 osutatud vara kuulub vahistamismäärust täitva riigi territooriumil arestimisele või konfiskeerimisele, võib see riik, kui vara on vaja seoses käimasoleva kriminaalmenetlusega, võtta selle ajutiselt hoiule või anda üle vahistamismääruse teinud riigile, tingimusel, et vara tagastatakse.

4.   Säilivad kõik õigused, mida vahistamismäärust täitev riik või kolmandad isikud võivad olla lõikes 1 osutatud vara suhtes omandanud. Kui sellised õigused on olemas, tagastab vahistamismääruse teinud riik vara tasuta vahistamismäärust täitvale riigile kohe pärast kriminaalmenetluse lõppu.

Artikkel 33

Kulud

1.   Vahistamismäärust täitva riigi territooriumil tehtud vahistamismääruse täitmisega seotud kulud kannab see riik.

2.   Kõik muud kulud kannab vahistamismääruse teinud riik.

IV PEATÜKK

ÜLD- JA LÕPPSÄTTED

Artikkel 34

Seosed muude õigusaktidega

1.   Ilma et see piiraks nende kohaldamist riikide ja kolmandate riikide vahel, asendab käesolev leping alates selle jõustumisest Norra ja Islandi ning liikmesriikide suhetes väljaandmise valdkonnas kohaldatavate konventsioonide järgmised sätted:

a)

13. detsembri 1957. aasta väljaandmise Euroopa konventsioon, selle 15. oktoobri 1975. aasta lisaprotokoll, selle 17. märtsi 1978. aasta teine lisaprotokoll ning 27. jaanuari 1977. aasta terrorismi tõkestamise Euroopa konventsiooni väljaandmist puudutavad sätted, mida muudetakse 2003. aasta protokolliga, kui see jõustub;

b)	14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut (kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta ühispiiridel) rakendava 19. juuni 1990. aasta konventsiooni III jaotise 4. peatükk;

c)	1995. ja 1996. aasta ELi väljaandmiskonventsioonide Schengeni lepinguga seonduvad sätted selles ulatuses, nagu need kehtivad.

2.   Riigid võivad jätkata pärast käesoleva lepingu sõlmimist kahe- või mitmepoolsete lepingute või kokkulepete kohaldamist, kui need lepingud ja kokkulepped võimaldavad laiendada käesoleva lepingu eesmärke ning aitavad kaasa vahistamismääruse alusel isikute üleandmise menetluse lihtsustamisele või edasisele hõlbustamisele. Lepinguosalised teatavad üksteisele kõigist sellistest lepingutest või kokkulepetest.

3.   Riigid võivad sõlmida pärast käesoleva lepingu jõustumist kahe- või mitmepoolseid lepinguid või kokkuleppeid, kui need lepingud ja kokkulepped võimaldavad laiendada käesoleva lepingu sätteid ning aitavad kaasa vahistamismääruse alusel isikute üleandmise menetluse lihtsustamisele või edasisele hõlbustamisele, eelkõige kehtestades artiklis 20 sätestatud tähtaegadest lühemad tähtajad, pikendades artikli 3 lõikes 4 sätestatud kuritegude nimekirja, piirates veelgi artiklites 4 ja 5 sätestatud keeldumise aluseid või vähendades artikli 3 lõigetes 1 või 4 sätestatud karistuse miinimummäära.

Esimeses lõikes osutatud lepingud ja kokkulepped ei tohi mingil moel mõjutada suhteid riikidega, kes ei ole nende osalised.

Lepinguosalised teatavad üksteisele kolme kuu jooksul pärast allakirjutamist ka kõigist esimeses lõikes osutatud uutest lepingutest ja kokkulepetest.

4.   Kui lõikes 1 osutatud konventsioone või lepinguid kohaldatakse riikide territooriumide või territooriumide suhtes, mille välissuhete eest vastutab riik, kuid mille suhtes ei kehti käesolev leping, on need dokumendid jätkuvalt nende territooriumide ja teiste riikide suhete aluseks.

Artikkel 35

Üleminekusäte

1.   Enne käesoleva lepingu jõustumist saadud väljaandmistaotluste suhtes kohaldatakse jätkuvalt olemasolevaid väljaandmisega seotud õigusakte. Pärast seda kuupäeva saadud taotluste suhtes kohaldatakse käesolevat lepingut.

2.   Norra ja Island ühelt poolt ja Euroopa Liit mis tahes oma liikmesriigi nimel teiselt poolt võivad artikli 38 lõikes 1 sätestatud teate edastamisel esitada avalduse, et riik jätkab enne käesoleva lepingu jõustumiskuupäeva kohaldatava väljaandmissüsteemi kohaldamist seoses enne tema poolt määratud kuupäeva toime pandud tegudega. Kõnealune kuupäev ei või olla hilisem kui käesoleva lepingu jõustumise kuupäev. Nimetatud avalduse võib alati tühistada.

Artikkel 36

Vaidluste lahendamine

Kõik vaidlused kas Islandi või Norra ja Euroopa Liidu liikmesriigi vahel seoses käesoleva lepingu tõlgendamise või selle sätete kohaldamise rakendamisega võib vaidluse osapool edastada Euroopa Liidu liikmesriikide ning Islandi ja Norra valitsuste esindajate koosolekule eesmärgiga lahendada vaidlus kuue kuu jooksul.

Artikkel 37

Kohtupraktika

Lepinguosalised jälgivad pidevalt Euroopa Ühenduste Kohtu kohtupraktikat ning samuti Islandi ja Norra pädevate kohtute käesoleva lepingu sätetega ja nendega sarnaste üleandmist käsitlevate õigusaktidega seotud kohtupraktikat, et saavutada käesoleva lepingu sätete võimalikult ühtlane kohaldamine ja tõlgendamine. Sel eesmärgil tuleb rajada mehhanism, et tagada sellise kohtupraktika korrapärane vastastikune edastamine.

Artikkel 38

Teated, deklaratsioonid, jõustumine

1.   Lepinguosalised teatavad üksteisele käesoleva lepinguga ühinemiseks vajaliku nõusoleku avaldamise menetluste lõpuleviimisest.

2.   Teate esitamisel lõike 1 alusel esitavad lepingosalised käesoleva lepingu artikli 5 lõikes 2, artikli 9 lõikes 3, artikli 28 lõikes 2 ja artikli 34 lõikes 2 sätestatud teated või deklaratsioonid ning võivad esitada käesoleva lepingu artikli 3 lõikes 4, artikli 6 lõikes 2, artikli 7 lõikes 2, artikli 10 lõikes 1, artikli 11 lõikes 2, artikli 16 lõikes 4, artikli 20 lõikes 5, artikli 30 lõikes 1, artikli 31 lõikes 1 ja artikli 35 lõikes 2 sätestatud teated või deklaratsioonid. Artikli 3 lõikes 4, artikli 10 lõikes 1 ja artikli 11 lõikes 2 osutatud deklaratsioonid või teated võib teha igal ajal. Artikli 9 lõikes 3 ja artikli 28 lõikes 2 osutatud deklaratsioone või teateid võib igal ajal muuta ning artikli 5 lõikes 2, artikli 6 lõikes 2, artikli 7 lõikes 2, artikli 10 lõikes 1, artikli 16 lõikes 4, artikli 20 lõikes 5, artikli 34 lõikes 2 ja artikli 35 lõikes 2 osutatud deklaratsioonid või teated võib igal ajal tagasi võtta.

3.   Kui vastava deklaratsiooni või teate esitab Euroopa Liit, märgitakse, milliste ELi liikmesriikide kohta deklaratsioon kehtib.

4.   Käesolev leping jõustub kolmanda kuu esimesel päeval pärast seda, kui Euroopa Liidu Nõukogu peasekretär on kindlaks teinud, et kõik ametlikud nõuded seoses käesoleva lepingu lepinguosaliste poolt nõusoleku avaldamisega on täidetud.

Artikkel 39

Ühinemine

Uute liikmesriikide Euroopa Liiduga ühinemine loob käesoleva lepingu alusel õigusi ja kohustusi nende uute liikmesriikide ning Islandi ja Norra vahel.

Artikkel 40

Ühine läbivaatamine

Lepinguosalised lepivad kokku teostada käesoleva lepingu ning eelkõige artikli 3 lõike 4, artikli 6 lõike 2, artikli 7 lõike 2 ja artikli 20 lõike 5 alusel esitatud deklaratsioonide ühine läbivaatamine mitte hiljem kui viie aasta möödumisel lepingu jõustumisest. Juhul kui artikli 7 lõikes 2 osutatud deklaratsioone ei uuendata, aeguvad need viie aasta möödumisel käesoleva lepingu jõustumisest. Läbivaatamisel käsitletakse eelkõige lepingu praktilist rakendamist, tõlgendamist ja edasiarendamist ning samuti võib see hõlmata selliseid küsimusi nagu Euroopa Liidu edasise arengu tagajärjed käesoleva lepingu objektile.

Artikkel 41

Lõpetamine

1.   Lepinguosalised võivad lõpetada käesoleva lepingu. Lepingu lõpetamisel Islandi või Norra poolt jääb leping jõusse Euroopa Liidu ja selle lepinguosalise vahel, kes ei ole seda lõpetanud.

2.   Käesoleva lepingu lõpetamine lõike 1 alusel jõustub kuus kuud pärast lepingu lõpetamise teate hoiuleandmist. Sel kuupäeval pooleli olevad menetlused üleandmistaotluse täitmiseks viiakse lõpule vastavalt käesoleva lepingu sätetele.

Artikkel 42

Hoiulevõtja

1.   Käesoleva lepingu hoiulevõtja on Euroopa Liidu Nõukogu peasekretär.

2.   Hoiulevõtja avalikustab teabe mis tahes teadete või deklaratsioonide kohta seoses käesoleva lepinguga.