Euroopa Liidu direktiivid

 

KOKKUVÕTE:

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 288 – direktiivid

MIS ON ARTIKLI EESMÄRK?

Sellega määratakse kindlaks õigusaktide liigid, mida Euroopa Liit (EL) võib vastu võtta, sealhulgas direktiivid.

PÕHIPUNKTID

• Direktiivid kuuluvad ELi teiseste õigusaktide hulka. ELi institutsioonid võtavad neid seetõttu vastu kooskõlas aluslepingutega. Pärast ELi tasandil vastuvõtmist võtavad ELi liikmesriigid need üle oma siseriiklikku õigusesse.
• Näiteks kehtestatakse tööaja korralduse direktiiviga 2003/88/EÜ (vt kokkuvõte) kohustuslik puhkeaeg ja ELis lubatud iganädalane tööaja piirang.
• Samas peab iga liikmesriik töötama välja omad õigusaktid, millega määratakse kindlaks nende eeskirjade kohaldamine.

Üldiselt kohaldatav siduv õigusakt

• Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 288 kohaselt on direktiiv saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud (üks, mitu või kõik), kuid jätab tulemuse saavutamise vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele.
• Direktiiv erineb siiski määrusest või otsusest:
  • erinevalt määrusest, mis on pärast jõustumist liikmesriikides otseselt kohaldatav, ei ole direktiiv liikmesriikides otseselt kohaldatav. See tuleb esmalt üle võtta siseriiklikku õigusesse ning alles seejärel on see igas liikmesriigis kohaldatav;
  • erinevalt otsusest on direktiiv üldiselt kohaldatav.

Vastuvõtmine

• Direktiivi saab vastu võtta pärast seadusandlikku menetlust. See on seega seadusandlik akt, mille võtavad vastu Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlament seadusandliku tavamenetluse kohaselt või üksnes nõukogu seadusandliku erimenetluse kohaselt; sellisel juhul peaks parlament andma oma nõusoleku või tuleb parlamendiga konsulteerida.
• Direktiivi saab vastu võtta ka muu kui seadusandliku menetlusega, nagu direktiivi (EL) 2017/159 korral, millega rakendati Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 2007. aasta kalandustöö konventsiooni käsitlevat kokkulepet, mis on muu kui seadusandlik akt.

Kohustuslik ülevõtmine

• Direktiivi jõustumiseks riiklikul tasandil peavad liikmesriigid võtma vastu seaduse selle ülevõtmise kohta. Riiklikud meetmed peavad täitma direktiiviga püstitatud eesmärke. Riiklikud ametiasutused peavad nendest meetmetest teavitama Euroopa Komisjoni.
• Ülevõtmine peab toimuma direktiivi vastuvõtmisel määratud tähtajaks (üldiselt kahe aasta jooksul).
• Kui riik ei võta direktiivi üle, võib komisjon algatada Euroopa Liidu Kohtus kõnealuse riigi vastu rikkumismenetluse (seejärel võib otsuse mittejõustamine tuua kaasa uue kohtuotsuse ja see omakorda trahvide määramise).
• Kui liikmesriik ei teata direktiivi ülevõtmismeetmetest, võib komisjon artikli 260 lõike 3 kohaselt nõuda asjaomaselt liikmesriigilt trahvi maksmist.

Maksimaalne ja minimaalne ühtlustamine

• Direktiivides on oluline eristada minimaalseid ja maksimaalseid (ehk täielikke) ühtlustamisnõudeid.
• Minimaalse ühtlustamise korral sätestatakse direktiivis miinimumstandardid, lähtudes sageli asjaolust, et mõne liikmesriigi õigussüsteemis on juba kehtestatud kõrgemad standardid. Sellisel juhul on liikmesriikidel õigus kehtestada kõrgemad standardid kui direktiivis sätestatud.
• Maksimaalse ühtlustamise korral peavad liikmesriigid kehtestama direktiivis sätestatud miinimum- ja maksimumstandarditele vastavad eeskirjad.

Üksikisikute kaitse direktiivide eksliku ülevõtmise või ülevõtmata jätmise korral

• Põhimõtteliselt jõustub direktiiv alles pärast ülevõtmist. Siiski leiab Euroopa Kohus, et direktiiv, mida ei ole üle võetud, võib otseselt kaasa tuua teatava mõju, kui
  • ülevõtmine siseriiklikku õigusesse ei ole aset leidnud või toimub ekslikult;
  • direktiivi sätted on tingimusteta ning piisavalt selged ja täpsed;
  • direktiivi sätted annavad üksikisikutele õigusi.
• Kui need tingimused on täidetud, võivad üksikisikud kasutada direktiivi siseriiklikes kohtutes liikmesriigi vastu. Teisalt ei saa üksikisik siiski otseselt kasutada direktiivi teise üksikisiku vastu hagi esitamisel, kui direktiiv on üle võtmata (kohtuotsus C-41/74 Yvonne van Duyn vs. Home Office on vertikaalse otsese mõju*näide ja kohtuotsus C-152/84 M. H. Marshall vs. Southampton and South-West Hampshire Area Health Authority (Teaching) on otsese horisontaalse õigusmõju*puudumise näide).
• Euroopa Kohus võimaldab üksikisikutel saada riigilt kindlatel tingimustel kompensatsiooni direktiivide korral, mis on üle võetud ebapiisavalt või hilinenult (näiteks kohtuotsus C-6/90 Francovich).

Ülevõtmise viivitused

• Komisjon jälgib ülevõtmist, et tagada ELi õiguse nõuetekohane kohaldamine nii, et sellest saaksid kasu nii kodanikud kui ka ettevõtjad, ning ettenähtud tulemuste saavutamiseks tagada, et ülevõtmine on toimunud, täpne ja täielik ning tehtud nõutavaks tähtajaks.
• EL on püstitanud eesmärgi vähendada 1 %-ni ülevõtmise puudujääki – vahet ELi vastuvõetud ja liikmesriikides ülevõetud direktiivide arvu vahel. Ühtse turu tulemustabelis ajakohastatakse igal aastal ülevõtmise tulemustabelit. See asub riigihalduse tulemuslikkuse vahendi jaotises, kus leidub teavet ELi kohta tervikuna ja liikmesriikide lõikes.

TAUST

Lisateave

• Õigus (Euroopa Liit)

PÕHIMÕISTED

PÕHIDOKUMENT

Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioon – Kuues osa – Institutsioonilised ja rahandussätted – I jaotis – Sätted institutsioonide kohta – 2. peatükk – Liidu õigusaktid, õigusaktide vastuvõtmise menetlused ja muud sätted – 1. jagu – Liidu õigusaktid – Artikkel 288 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 249) (ELT C 202, 7.6.2016, lk 171–172)

Viimati muudetud: 16.03.2022