Accept Refuse

EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping (fiskaalkokkulepe)

Majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping (fiskaalkokkulepe)

 

KOKKUVÕTE:

majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping

MIS ON LEPINGU EESMÄRK?

Käesoleva valitsustevahelise lepingu eesmärk on tugevdada euroala valitsuste eelarvedistsipliini 2010. aastal alanud valitsemissektori võlakriisi järel.

PÕHIPUNKTID

Kõnealuse „fiskaalkokkuleppega“ kehtestatakse euroala riikide suhtes eelarvepoliitika nõuded. Soovi korral võivad osaleda ka muud ELi liikmesriigid. ELi 28 liikmesriigist ei ole lepingule alla kirjutanud vaid Ühendkuningriik, Tšehhi Vabariik ja Horvaatia. Lepinguga toetatakse reformitud stabiilsuse ja kasvu pakti, mille kohaselt:

  • liikmesriikide riigieelarve puudujääk ei tohi olla suurem kui 3% sisemajanduse koguproduktist (SKP);
  • liikmesriikide riigivõlg peab olema väiksem kui 60% SKPst.

Valitsustevahelisel lepingul on kolm olulist eesmärki.

 

  • 1.
    Tagada riigieelarvete tasakaal või ülejääk

    Selleks, et „tasakaalus eelarve nõue“ oleks täidetud, ei tohi riikide struktuurne eelarvepuudujääk aastas ületada 0,5 % SKPst. Struktuurne eelarvepuudujääk on üldine eelarvepuudujääk, millest on maha arvatud majandustsükli mõju valitsemissektori kuludele ja tuludele (nt töötushüvitistele tehtavate kulutuste kasv majanduslanguse ajal).

    Valitsused peavad kehtestama automaatse korrigeerimismehhanismi, mis rakendub tasakaalus eelarve nõudest kõrvalekaldumisel. See tähendab, et kui eelarvetasakaal lahkneb kavandatud tasemest, rakenduvad automaatselt parandusmeetmed.

    Erandjuhtudel, näiteks järsu majanduslanguse korral, võidakse riike tasakaalus eelarve nõudest ajutiselt vabastada. Kui valitsemissektori võlg on stabiilsuse ja kasvu pakti kontrollväärtusest (60 % SKPst) tunduvalt väiksem, võidakse lubada suuremat struktuurset eelarvepuudujääki (kuni 1 % SKPst).

    Kui ELi liikmesriigid ei täida neid nõudeid, võidakse nad kaevata Euroopa Liidu Kohtusse. Kohus võib kehtestada finantssanktsioonid riikide suhtes, kes tema otsuseid ei täida.

     

  • 2.
    Tugevdada Euroopa Komisjoni soovituste mõju euroala riikide avaliku sektori liiga suure eelarvepuudujäägi korral

    Käesoleva valitsustevahelise lepinguga kohustuvad ELi liikmesriigid Euroopa Liidu Nõukogus hääletamisel võtma vastu komisjoni ettepanekud ja soovitused ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse kohta muutmata kujul – kui nad ei hääleta kvalifitseeritud häälteenamusega sellise otsuse vastu.

     

  • 3.
    Parandada liikmesriikide majanduspoliitika koordineerimist

    Valitsustevahelise lepingu kohaselt peavad valitsused andma komisjonile ja Euroopa Liidu Nõukogule eelnevalt aru oma riiklike võlakirjade väljaandmise (vahendite hankimine võlakirjaomanikelt laenamise teel) kavast. Neil tuleb tagada, et eelnevalt arutatakse või koordineeritakse omavahel kavandatavaid olulisemaid majandusreforme. Käesolevas lepingus käsitletakse ka euroala juhtimist. Näiteks tuleb pidada aastas vähemalt kaks euroala riikide riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumist (ehk euroala tippkohtumist).

     

MIS AJAST LEPINGUT KOHALDATAKSE?

Leping jõustus 1. jaanuaril 2013.

Taust

Lisateave:

PÕHIDOKUMENT

Majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping, 2. märts 2012 – Euroopa Liidu Teatajas avaldamata.

Viimati muudetud: 10.03.2014

Top