This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52013PC0449
Proposal for a DIRECTIVE OF THE EUROPEAN PARLIAMENT AND OF THE COUNCIL on electronic invoicing in public procurement
Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, mis käsitleb elektrooniliste arvete esitamist riigihangete puhul
Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, mis käsitleb elektrooniliste arvete esitamist riigihangete puhul
/* COM/2013/0449 final - 2013/0213 (COD) */
Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, mis käsitleb elektrooniliste arvete esitamist riigihangete puhul /* COM/2013/0449 final - 2013/0213 (COD) */
SELETUSKIRI 1. ETTEPANEKU TAUST ·
Poliitikaraamistik Üleminek paberivabale avalikule haldusele –
eelkõige avaliku halduse piiriülese mõõtme puhul – on Euroopa Liidu ja
liikmesriikide jaoks oluline eesmärk. E-arvete esitamine on valdkond, mis võib
selle eesmärgi saavutamisele suurel määral kaasa aidata. E-arvete esitamisega kaasneva üldtunnustatud
kasu tõttu on mitu ELi liikmesriiki (Taani, Austria, Rootsi ja Soome) hakanud
nõudma e-arvete esitamist riigihangete puhul kogu avalikus sektoris või mõnes
selle osas. Kuid need alt-üles tekkinud algatused põhinevad suures osas
riiklikel standarditel, millest enamik ei ole koostalitlusvõimelised. Nii
muudavad need olukorra keerulisemaks ja suurendavad kulusid nende ettevõtjate
jaoks, kes soovivad osaleda piiriülestes riigihangetes, ning seetõttu tekitavad
turule sisenemise tõkkeid. Selle tagajärjeks on asjaolu, et e-arvete
kasutuselevõtt on Euroopas ikka veel väga piiratud ja e-arved moodustavad
4–15 % kõigist esitatavatest arvetest. Algatus, mis käsitleb e-arvete esitamist
riigihangete puhul, aitaks vältida siseturu täiendavat killustumist ja
hõlbustaks e-arvete kasutuselevõttu. Pidades silmas asjaolu, et
riigihankedirektiividega hõlmatud riigihanked moodustavad umbes 3,7 % ELi
SKPst, muudaks riigihangete puhul e-arvete esitamist käsitlev algatus, mille
eesmärk on kõrvaldada turule sisenemise tõkked, avaliku sektori selles
valdkonnas n-ö juhtivaks turuks ja suurendaks e-arvete laiemat kasutamist
majanduses. Viimasel paaril aastal on märkimisväärne arv
turuosalisi kutsunud üles võtma Euroopa tasandil meetmeid eesmärgiga
stimuleerida e-arvete esitamise turgu kogu ELis, eelkõige seoses
valitsusasutustega arvete vahetamisega. Teatises „Elektrooniliste arvete
eeliste ärakasutamine Euroopa hüvanguks” (KOM(2010) 712) kutsus komisjon
üles muutma 2020. aastaks e-arvete esitamise peamiseks arvete esitamise
viisiks ELis. 2012. aasta aprilli resolutsioonis kutsus Euroopa Parlament
üles muutma e-arvete esitamise riigihangete puhul kohustuslikuks
2016. aastaks ning liikmesriigid on kutsunud 2012. aasta veebruaris
toimunud konkurentsivõime nõukogu mitteametlikul istungil ja Euroopa Ülemkogu
2012. aasta juuni kohtumise järeldustes üles võtma meetmeid e-arvete
esitamise edendamiseks. Seega tundub aeg olevat küps, et käivitada riigihangete
puhul e-arvete esitamist käsitlev kavandatud algatus ja tulemuslikult
kõrvaldada turule sisenemise tõkked, mida põhjustab e-arvete esitamisel
valitsev ebapiisav koostalitlusvõime. Selles valdkonnas tehtav ettepanek täiendaks
ka ELi riigihanke-eeskirjade käimasolevat ajakohastamist, mis on esimese ühtse
turu meetmepaketi peamine meede, eelkõige seoses ettepanekutega, mis käsitlevad
täielikku üleminekut elektroonilistele riigihangetele. Peale selle on meede,
millega edendatakse e-arvete kasutuselevõttu riigihangete puhul, komisjoni
jaoks prioriteet. Seda näitab riigihangete puhul e-arvete esitamist käsitleva
algatuse lisamine ühe põhimeetmena teise ühtse turu meetmepaketti. ·
Seosed standardimisküsimustega Ettepanekuga nähakse ette, et asjaomane
Euroopa standardimisasutus – antud juhul Euroopa Standardikomitee (CEN) –
koostab uue e-arvete esitamist käsitleva Euroopa standardi. Seda tehakse
hilisemas etapis koostatava Euroopa Komisjoni mandaadi alusel. Mandaat sisaldab
loetelu miinimumnõuetest, mida standard sisaldama peab. Seejärel toimub töö
kooskõlas määrusega (EL) nr 1025/2012. 2. HUVITATUD ISIKUTEGA
KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED ·
Konsulteerimine huvitatud isikutega Käesoleva ettepaneku sisu tugineb
sidusrühmadega peetud laiaulatuslikele konsultatsioonidele. Elektroonilisi
arveid käsitleva Euroopa sidusrühmade foorumi kaks kohtumist toimusid Brüsselis
(26. septembril 2012. aastal ja 7. märtsil 2013. aastal)
ning need olid oluliseks foorumiks, et arutleda riigihangete puhul e-arvete
esitamist käsitleva võimaliku ELi algatuse elementide üle. Nimetatud foorumi
nelja tegevusrühma aruteludokumentides andsid praktilist tagasisidet riiklike
sidusrühmade foorumite esindajad ja praktikud, näiteks teenuseosutajad ja
ettevõtjad. Peale selle levitati Euroopa sidusrühmade foorumi liikmete hulgas
küsimustikku, mille abil püüti koguda andmeid olemasolevate e-arvete esitamise
süsteemide kohta ning nende tõhususe, nendega kaasnevate kulude ja neist
tuleneva kasu kohta. Saadi 20 vastust (19 vastust riiklikelt foorumitelt
ja üks standardimisasutuselt), mida kasutati laialdaselt ka mõjuhinnangu
koostamisel. Algatuse sisu tutvustati liikmesriikide
esindajatest koosnevale riigihankelepingute nõuandekomiteele 19. septembri
2012. aasta koosoleku käigus, kus seda algatust ka arutati. Samuti leidsid
aset mitteametlikumad kohtumised erinevate tööstusharude
esindusorganisatsioonidega, sealhulgas Euroopa e-arvete esitamise teenuse
osutajate assotsiatsiooni (EESPA – European E-invoicing Service Providers
Association), BUSINESSEUROPE’i ning Euroopa Käsitööettevõtjate ning Väikeste ja
Keskmise Suurusega Ettevõtjate Keskliiduga (UEAPME). Lisaks toimus interaktiivse
poliitikakujundamise vahendi abil 22. oktoobril 2012. aastal ja
14. jaanuaril 2013. aastal internetikonsultatsioon eesmärgiga koguda
teavet e-arvete praeguse kasutamise kohta ja arvamusi selles valdkonnas
potentsiaalse ELi algatuse tegemise kohta. Üldsuse reaktsioon konsultatsioonile
oli väga positiivne, kusjuures esitati üle 700 vastuse. Sidusrühmadega toimunud erinevate
konsultatsioonide käigus sai komisjon hea ülevaate erinevate sidusrühmade
seisukohtadest. ·
Mõju hindamine Mõjuhinnang esitati mõjuhindamiskomiteele
2013. aasta veebruaris. 20. märtsi 2013. aasta koosolekul juhtis
mõjuhindamiskomitee tähelepanu mitmele küsimusele, mis komitee arvetes vajas
täiendavat käsitlemist, ning palus mõjuhinnangu uuesti esitada. Läbivaadatud mõjuhinnang esitati
mõjuhindamiskomiteele 19. aprillil 2013. aastal. Mõjuhindamiskomitee
arvamuse tõttu tehtud peamised muudatused hõlmasid probleemi määratluse ning
subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse analüüsi täiendamist, mõjuanalüüsi
parandamist ja sidusrühmade seisukohtade paremat esitlemist. Mõjuhindamiskomitee esitas 8. mail
2013. aastal heakskiitva arvamuse. Pärast viie erineva valikuvariandi
analüüsimist jõuti mõjuhinnangus järeldusele, et kõige sobivam lahendus on
kehtestada avaliku sektori hankijatele ja võrgustiku sektori hankijatele
kohustus aktsepteerida alates konkreetsest kuupäevast selliseid elektroonilisi
arveid, mis vastavad arvete esitamist käsitlevale uuele ühtsele Euroopa
standardile. See aitaks kaotada paljude erinevate riiklike e-arvete esitamise
süsteemide kooseksisteerimisest tuleneva killustatuse ning tagada siseturu
terviklikkuse. Valitud lähenemisviisi puhul oleks omavahel kombineeritud
jõuline stiimul, s.t kohustus tagada koostalitlusvõime e-arvete esitamisel
riigihangete puhul, ning paindlikum lähenemisviis, s.t võimalus valida
kõige sobivam vahend nõuetekohaste e-arvete esitamise tagamiseks. Lõplik mõjuhinnangu aruanne ja selle
kommenteeritud kokkuvõte avaldatakse koos käesoleva ettepanekuga. 3. ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG ·
Õiguslik alus Ettepanek põhineb Euroopa Liidu toimimise
lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping”) artiklil 114. Kuna
käesoleva ettepanekuga nähakse ette ühtse Euroopa standardi kehtestamine ja
kohustatakse liikmesriike tagama, et avaliku sektori hankijad ja võrgustiku
sektori hankijad ei keeldu sellisele Euroopa standardile vastavate
elektrooniliste arvete vastuvõtmisest, siis kõrvaldatakse selle ettepanekuga
turule sisenemise tõkked piiriüleste riigihangete puhul ja kaubandustõkked.
Seega parandatakse käesoleva ettepanekuga siseturu toimimist. ·
Subsidiaarsuse põhimõte Subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt võib liit
võtta meetmeid ainult niisuguses ulatuses ja siis, kui liikmesriigid ei suuda
piisavalt saavutada kavandatava meetme eesmärke, kuid neid on võimalik
saavutada paremini ELi tasandil. Allpool üksikasjalikult kirjeldatud põhjustel
on ELi meedet vaja selleks, et kõrvaldada turule sisenemise tõkked ja kaubandustõkked,
mis tulenevad erinevate riiklike eeskirjade ja standardite olemasolust, ning
samuti selleks, et tagada koostalitlusvõime. Seepärast on ettepanek kooskõlas
subsidiaarsuse põhimõttega. Olemasolevate standardite, nõuete ja lahenduste arv
on väga suur ning e-arvete võrgustikud näivad üha rohkem – mitte vähem – olema
kinni riigipiirides. Liikmesriikide tehtud nn alt-üles algatused on
süvendanud koostalitlusvõime probleemi, sest turule on tekkinud rohkem e-arvete
esitamise alaseid standardeid, mis suurendavad veelgi kulusid ja muudavad
koostalitlusvõime tagamise veel keerulisemaks. Sellepärast ei piisa
liikmesriikide võetud meetmetest, et tagada e-arvete esitamise standardite
koostalitlusvõime piiriüleste riigihangete puhul. ELi meetme võtmine on põhjendatud riiklike (ja
kaubanduslike) e-arvete esitamise süsteemide vahelise ebapiisava
koostalitlusvõime probleemi piiriülese laadiga. Võttes arvesse
riigihankedirektiividega hõlmatud riigihangete raames toimuvate tehingute
piiriülest laadi ja asjaolu, et mõne liikmesriigi püüdlused lahendada
koostalitlusvõimega seotud probleeme ei ole andnud tõhusaid tulemusi, tundub
riigihangete puhul e-arvete esitamist käsitleva ELi meetme võtmine olevat ainus
lahendus, mille abil oleks võimalik kooskõlastada liikmesriikide tegevust ja
vältida siseturu edasist killustumist. Peale selle, vaid EL suudab tegutseda
erapooletu vahendajana koostalitlusvõime teemal toimuvates aruteludes ja
soovitada objektiivselt parimaid lähenemisviise turutõkete kõrvaldamiseks. On vähetõenäoline, et praegune olukord, mis
valitseb seoses e-arvete esitamisega riigihangete puhul, lähitulevikus muutuks
või paraneks, kui ELi meedet ei võeta. ·
Proportsionaalsuse põhimõte Ettepanek on kooskõlas proportsionaalsuse
põhimõttega, sest sellega ei minda kaugemale sellest, mis on vajalik siseturu
nõuetekohase toimimise tagamise eesmärgi saavutamiseks. Mõjuhinnangus on analüüsitud erinevaid
poliitikavalikuid ning selle tulemusel järeldatakse, et eelistatud
valikuvariant on ühtlasi optimaalne ka proportsionaalsuse seisukohast – valitud
lähenemisviisi puhul oleks omavahel kombineeritud jõuline stiimul, s.t kohustus
tagada koostalitlusvõime e-arvete esitamisel riigihangete puhul, ning
paindlikum lähenemisviis, s.t võimalus valida kõige sobivam vahend e-arvete
esitamise tagamiseks. ·
Õigusakti valik Komisjoni seadusandliku ettepaneku õigusliku
vormi valik sõltub nii valitud õiguslikust alusest kui ka ettepaneku sisust.
Nagu eespool märgitud, on käesoleva ettepaneku puhul asjakohane õiguslik alus
ELi toimimise lepingu artikkel 114. Põhimõtteliselt on nimetatud
artikli alusel võimalik valida ettepaneku õiguslikuks vormiks kas direktiiv või
määrus. Kuid kuna ettepaneku eesmärki on võimalik piisaval määral saavutada
vaid nii, et liikmesriikidele kehtestatakse tulemuse saavutamise kohustus,
jättes neile õiguse valida vorm ja meetodid, on kõige asjakohasem õiguslik vorm
direktiiv. ·
Ülevõtmismeetmed ja selgitavad dokumendid Käesoleva direktiivi ülevõtmiseks ning
selleks, et avaliku sektori hankijad ja võrgustiku sektori hankijad saaksid
seda direktiivi konkreetselt kohaldada, on tõenäoliselt vaja võtta riiklikke
meetmeid erinevatel tasanditel (õigusakte, regulatiivseid akte, haldusakte ja
tehnilisi norme). Vaid liikmesriigid suudavad selgitada, kuidas nende erinevate
meetmetega direktiiv üle võetakse ja milline on nende suhe teiste aktidega.
Sellest tulenevalt tuleb ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatisele lisada
asjaomased selgitavad dokumendid. 4. MÕJU EELARVELE Kogu mõju eelarvele seoses Euroopa standardi
väljatöötamisega asjakohase Euroopa standardiorganisatsiooni poolt on juba
hõlmatud määruse (EL) nr 1025/2012 sätetega. Käesolev ettepanek ei
avalda täiendavat finantsmõju kehtiva ja tulevase mitmeaastase
finantsraamistiku alusel standardimiseks juba eraldatud ressurssidele. 2013/0213 (COD) Ettepanek: EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV, mis käsitleb elektrooniliste arvete esitamist
riigihangete puhul (EMPs kohaldatav tekst) EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU
NÕUKOGU, võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise
lepingut, eriti selle artiklit 114, võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut, olles edastanud seadusandliku akti eelnõu
liikmesriikide parlamentidele, võttes arvesse Euroopa Majandus- ja
Sotsiaalkomitee arvamust[1], võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust[2], toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt ning arvestades järgmist: (1) Liikmesriikides
on kehtestatud ja praegu kasutusel mitmed ülemaailmsed, riiklikud,
piirkondlikud ja kaubanduslikud elektroonilisi arveid käsitlevad standardid.
Ükski neist standarditest ei domineeri ning enamik neist ei ole
koostalitlusvõimelised. (2) Kui
liikmesriigid edendavad riigihangete puhul elektrooniliste arvete kasutamist
või muudavad selle kohustuslikuks, siis ühtse standardi puudumise korral
otsustavad nad töötada välja oma tehnilised lahendused, tuginedes
eraldiseisvatele riiklikele standarditele. Sellest tulenevalt suureneb
liikmesriikides samaaegselt kehtivate erinevate standardite arv ning selline
kasv jätkub tõenäoliselt ka tulevikus. (3) Koostalitlusvõimeta
standardite arvukuse tulemuseks on liigne keerukus, õiguslik ebakindlus ja
täiendavad tegevuskulud ettevõtjate jaoks, kes kasutavad elektroonilisi arveid
eri liikmesriikides. Piiriülestes hanketegevustes osaleda soovivad ettevõtjad
peavad sageli järgima uut e-arvete esitamist käsitlevat standardit iga kord,
kui nad sisenevad uuele turule. Elektroonilisi arveid käsitlevad lahknevad
õigus- ja tehnilised nõuded heidutavad ettevõtjaid läbi viimast piiriüleseid
hanketegevusi ja kujutavad endast sellega turule sisenemise tõkkeid piiriüleste
riigihangete puhul ja kaubandustõkkeid. Sellised nõuded takistavad
põhivabaduste kasutamist, mistõttu avaldavad nad otsest mõju siseturu
toimimisele. (4) Tulevikus
need liidusisese kaubanduse tõkked tõenäoliselt suurenevad, sest välja
töötatakse üha rohkem koostalitlusvõimeta riiklikke ja kaubanduslikke
standardeid ning elektrooniliste arvete kasutamine riigihangete puhul laieneb
või muudetakse liikmesriikides kohustuslikuks. (5) Mitmete
elektroonilisi arveid käsitlevate õiguslike nõuete ja tehniliste standardite
samaaegsest olemasolust ning koostalitlusvõime puudumisest tulenevad
kaubandustõkked tuleks kõrvaldada või neid tuleks vähendada. Selle eesmärgi
saavutamiseks tuleks välja töötada ühtne Euroopa standard elektroonilise arve
tuumikandmete semantilise andmemudeli jaoks. (6) Komisjon
peaks kohaldama Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri
2012. aasta määruse (EL) nr 1025/2012 (mis käsitleb Euroopa
standardimist)[3]
asjakohaseid sätteid, et asjakohane Euroopa standardiorganisatsioon koostaks Euroopa
standardi elektroonilise arve tuumikandmete semantilise andmemudeli jaoks.
Asjakohasele Euroopa standardiorganisatsioonile esitatavas taotluses peaks
komisjon nõudma, et selline Euroopa standard oleks tehnoloogiliselt neutraalne
eesmärgiga vältida mis tahes konkurentsimoonutusi. Kuna elektroonilised arved
võivad sisaldada isikuandmeid, peaks komisjon ühtlasi nõudma, et sellise
Euroopa standardiga oleks tagatud isikuandmete kaitse kooskõlas
24. oktoobri 1995. aasta direktiiviga 95/46/EÜ üksikisikute kaitse
kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta[4]. Lisaks
nendele miinimumnõuetele peaks komisjon oma taotluses asjakohasele Euroopa
standardiorganisatsioonile kindlaks määrama täiendavad nõuded seoses sellise
Euroopa standardi sisuga ja standardi vastuvõtmise tähtpäevaga. (7) Elektroonilise
arve tuumikandmete semantilist andmemudelit käsitlev Euroopa standard peaks
põhinema kehtivatel spetsifikatsioonidel, sealhulgas eelkõige
spetsifikatsioonidel, mille on välja töötanud sellised Euroopa või
rahvusvahelised organisatsioonid nagu CEN (CWA 16356 ja CWA 16562), ISO
(standardi ISO 20022 metoodikal põhinev finantsarve) ja UN/CEFACT
(CII v.2.0). Standardiga ei tohiks ette näha elektroonilise allkirja nõuet.
Sellises Euroopa standardis tuleks määratleda semantilised andmeelemendid, mis
on eelkõige seotud täiendavate müüjat ja ostjat käsitlevate andmetega,
protsessiidentifikaatorite, arveandmete, kaupu käsitlevate üksikasjade,
edastamist käsitleva teabe, makse tegemiseks vajalike andmete ja
maksmistingimustega. Kõnealune standard peaks olema ka kokkusobiv kehtivate
maksestandarditega, et makseid oleks võimalik automaatselt töödelda. (8) Kui
asjaomase Euroopa standardiorganisatsiooni koostatud Euroopa standard vastab
komisjoni taotluses sisalduvatele nõuetele, tuleks viide sellisele Euroopa
standardile avaldada Euroopa Liidu Teatajas. (9) Avaliku
sektori hankijad ja võrgustiku sektori hankijad ei tohiks keelduda vastu
võtmast sellisele ühtsele Euroopa standardile vastavaid elektroonilisi arveid
põhjendusel, et need ei vasta muudele tehnilistele nõuetele (näiteks riiklikele
või sektorispetsiifilistele nõuetele). (10) Käesolevat
direktiivi tuleks kohaldada elektrooniliste arvete suhtes, mis esitatakse
avaliku sektori hankijatele ja võrgustiku sektori hankijatele ning mis on
väljastatud direktiivi [millega asendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu
31.märtsi 2004. aasta direktiiv 2004/18/EÜ ehitustööde
riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute
sõlmimise korra kooskõlastamise kohta[5]],
direktiivi [millega asendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi
2004. aasta direktiiv 2004/17/EÜ, millega kooskõlastatakse vee-,
energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate
hankemenetlused[6]]
või Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta
direktiivi 2009/81/EÜ (millega kooskõlastatakse teatavate kaitse- ja
julgeolekuvaldkonnas ostjate poolt sõlmitavate ehitustööde ning asjade ja
teenuste riigihankelepingute sõlmimise kord ja muudetakse direktiive 2004/17/EÜ
ja 2004/18/EÜ)[7]
kohaselt sõlmitud lepingute täitmise tulemusel. (11) Koostalitlusvõime
eesmärk on võimaldada teabe esitamist ja töötlemist ärisüsteemide vahel sidusal
moel olenemata sellest, millist tehnoloogiat, rakendust või platvormi nendes
süsteemides kasutatakse. Täielik koostalitlusvõime hõlmab
koostalitlussuutlikkust sisu (semantika), formaadi (süntaks) ja andmeedastuse
poolest. Semantiline koostalitlusvõime tähendab, et säilitatakse vahetatud
teabe täpne tähendus ning see on hästi mõistetav ühesel viisil olenemata
sellest, millisel kujul see füüsiliselt esitatakse või edastatakse. (12) Semantilise
koostalitlusvõime tagamise ja õiguskindluse parandamisega edendatakse käesoleva
direktiiviga ka elektrooniliste arvete kasutuselevõttu riigihangete puhul,
võimaldades seeläbi liikmesriikidel, avaliku sektori hankijatel ja võrgustiku
sektori hankijatel ning ettevõtjatel saada märkimisväärset kasu säästu ja
keskkonnamõju näol ning halduskulude vähendamise kaudu. (13) Euroopa
Ülemkogu märkis oma 28.–29. juuni 2012. aasta kohtumise järeldustes,
et esmatähtsad peaksid olema meetmed, mille eesmärk on arendada edasi
piiriülest e-kaubandust, muu hulgas hõlbustades üleminekut e-arveldamisele. (14) Euroopa
Parlament juhtis oma 20. aprilli 2012. aasta resolutsioonis
tähelepanu turu killustatusele, mida põhjustavad riiklikud e-arvete esitamise
eeskirjad, rõhutas olulisi eeliseid, mida pakub e-arvete esitamine, ning seda,
kui oluline on õiguskindlus, selge tehniline keskkond ning avatud ja koostalitlusvõimelised
e-arvete lahendused, mis põhinevad ühistel õiguslikel nõuetel, äritoimingutel
ja tehnilistel standarditel. Nendel põhjustel kutsus Euroopa Parlament üles
muutma elektrooniliste arvete kasutamise riigihangete puhul kohustuslikuks
2016. aastaks. (15) Komisjoni
2. novembri 2010. aasta otsusega[8] loodud elektroonilisi arveid (e-arveid)
käsitlev Euroopa sidusrühmade foorum võttis 2013. aasta [kuu] vastu
soovituse e-arvete esitamisel koostalitlusvõime tagamise kohta semantilise
andmemudeli kasutamise abil. (16) Kuna
avaliku sektori hankijad ja võrgustiku sektori hankijad võivad edaspidi
aktsepteerida ka selliseid elektroonilisi arveid, mis vastavad muudele
standarditele peale ühtse Euroopa standardi, ning samuti paberkandjal esitatud
arveid, kui siseriiklikes õigusaktides ei ole sätestatud teisiti, ei kaasne
käesoleva direktiiviga mis tahes täiendavaid kulusid või mis tahes täiendavat
koormust ettevõtjate jaoks, sealhulgas mikro-, väikeste ja keskmise suurusega
ettevõtjate jaoks komisjoni 6. mai 2003. aasta
soovituse 2003/361/EÜ (mikroettevõtjate ning väikeste ja keskmise
suurusega ettevõtjate määratlemise kohta)[9] tähenduses. (17) Elektrooniliste
arvete kasutamist käsitlevad eeskirjad on juba esitatud nõukogu
28. novembri 2006. aasta direktiivis 2006/112/EÜ, mis käsitleb
ühist käibemaksusüsteemi[10].
Tuleks tagada, et käesoleva direktiivi ükski säte ei mõjutaks mingil viisil
tingimusi, mis käsitlevad elektrooniliste arvete väljastamist ja
aktsepteerimist käibemaksuga maksustamise eesmärgil. (18) Selleks
et avaliku sektori hankijad ja võrgustiku sektori hankijad saaksid võtta
tehnilisi meetmeid, mis on pärast Euroopa standardi kehtestamist vajalikud
käesoleva direktiivi sätete järgimiseks, on põhjendatud 48kuulise üleminekuaja
kehtestamine. (19) Kuna
eesmärke, milleks on erinevate siseriiklike eeskirjade ja standardite tõttu
tekkinud turutõkete ja kaubandustõkete kõrvaldamine ning koostalitlusvõime
tagamine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on neid
parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa
Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses
artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev
direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale. (20) Kooskõlas
liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise
poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta[11]
kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid
käsitlevale teatele ühe või mitu selgitavat dokumenti, milles selgitatakse
seost direktiivi osade ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade
vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide
edastamine on põhjendatud, ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA
DIREKTIIVI: Artikkel 1
Reguleerimisala Käesolevat direktiivi kohaldatakse
elektrooniliste arvete suhtes, mis on väljastatud direktiivi [millega
asendatakse direktiiv 2004/18/EÜ], direktiivi [millega asendatakse
direktiiv 2004/17/EÜ] või direktiivi 2009/81/EÜ kohaselt sõlmitud lepingute
täitmise tulemusel. Artikkel 2
Mõisted Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi
mõisteid: (1)
„elektrooniline arve” – mis tahes elektroonilises
formaadis väljastatud või saadud arve; (2)
„semantiline andmemudel” – struktureeritud ja
omavahel loogiliselt seotud tingimuste ja tähenduste kogum, millega
täpsustatakse elektroonilistes arvetes vahetatav sisu; (3)
„elektroonilise arve tuumikandmed” –
elektroonilises arves sisalduva teabe alamrühm, mis on oluline piiriülese
koostalitlusvõime võimaldamiseks, sealhulgas vajalik teave õigusnormidele
vastavuse tagamiseks; (4)
„avaliku sektori hankijad” – direktiivi [millega
asendatakse direktiiv 2004/18/EÜ] artiklis [2] määratletud hankijad; (5)
„võrgustiku sektori hankijad” – direktiivi [millega
asendatakse direktiiv 2004/17/EÜ] artiklis [4] määratletud hankijad; (6)
„Euroopa standard” – määruse
(EL) nr 1025/2012 artikli 2 lõikes 1 määratletud Euroopa
standard. Artikkel 3
Euroopa standardi kehtestamine 1. Komisjon
esitab asjakohasele Euroopa standardiorganisatsioonile taotluse elektroonilise
arve tuumikandmete semantilist andmemudelit käsitleva Euroopa standardi
koostamiseks. Komisjon nõuab, et elektroonilise arve
tuumikandmete semantilist andmemudelit käsitlev Euroopa standard oleks
tehnoloogiliselt neutraalne ning sellega oleks tagatud isikuandmete kaitse
vastavalt direktiivile 95/46/EÜ. Taotlust käsitlev otsus võetakse vastu kooskõlas
määruse (EL) nr 1025/2012 artikli 10 lõigetes 1–5
sätestatud menetlusega. 2. Kui
lõikes 1 osutatud taotluse alusel koostatud Euroopa standard vastab taotluses
sisalduvatele nõuetele, avaldab komisjon viite sellisele Euroopa standardile Euroopa
Liidu Teatajas. Artikkel 4
Euroopa standardile vastavad elektroonilised arved Liikmesriigid tagavad, et avaliku sektori
hankijad ja võrgustiku sektori hankijad ei keeldu vastu võtmast elektroonilisi
arveid, mis vastavad Euroopa standardile, mida käsitlev viide on avaldatud
vastavalt artikli 3 lõikele 2. Artikkel 5
Direktiiv 2006/112/EÜ Käesolev direktiiv ei mõjuta nõukogu
direktiivi 2006/112/EÜ kohaldamist. Artikkel 6
Ülevõtmine 1. Liikmesriigid
jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid
hiljemalt 48 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumist. Nad edastavad
kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile. Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad,
lisavad nad nendesse normidesse või nende normide ametliku avaldamise korral
nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad
ette liikmesriigid. 2. Liikmesriigid
edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende
poolt vastuvõetud põhiliste õigus- ja haldusnormide teksti. Artikkel 7
Läbivaatamine Komisjon vaatab läbi käesoleva direktiivi mõju
siseturule ja elektrooniliste arvete kasutuselevõtule riigihangete puhul ning
edastab selle kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande 30. juuniks
2023. aastal. Vajaduse korral lisatakse aruandele õigusakti ettepanek. Artikkel 8
Jõustumine Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal
päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Artikkel 9
Adressaadid Käesolev
direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele. Brüssel, Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu
nimel president eesistuja [1] ELT C
, , lk . . [2] ELT C , ,
lk. . [3] ELT L 316, 14.11.2012, lk 12. [4] EÜT L
281, 23.11.1995, lk 31. [5] ELT L
134, 30.4.2004, lk 114. [6] ELT L
134, 30.4.2004, lk 1. [7] ELT L
216, 20.8.2009, lk 76. [8] ELT C
326, 3.12.2010, lk 13. [9] ELT L
124, 20.5.2003, lk 36. [10] ELT L 347,
11.12.2006, lk 1. [11] ELT C 369,
17.12.2011, lk 14.