This document is an excerpt from the EUR-Lex website
Document 52011DC0885
COMMUNICATION FROM THE COMMISSION TO THE EUROPEAN PARLIAMENT, THE COUNCIL, THE EUROPEAN ECONOMIC AND SOCIAL COMMITTEE AND THE COMMITTEE OF THE REGIONS Energy Roadmap 2050
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE Energia tegevuskava aastani 2050
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE Energia tegevuskava aastani 2050
/* KOM/2011/0885 lõplik */
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE Energia tegevuskava aastani 2050 /* KOM/2011/0885 lõplik */
1.
Sissejuhatus
Elanikkonna heaolu, tööstuse konkurentsivõime
ja ühiskonna üldine toimimine sõltuvad sellest, kas energia on ohutu,
turvaline, säästev ja taskukohane. Praegu
projekteeritakse ja ehitatakse energiataristut, mille kaudu hakatakse
2050. aastal varustama energiaga meie kodanike kodusid, tööstust ja
teenuseid, ning hooneid, mida inimesed siis kasutavad.
Energia tootmise ja tarbimise tavasid 2050. aastal pannakse paika
juba praegu. EL on võtnud
kohustuse vähendada kasvuhoonegaaside heidet 2050. aastaks 80–95 %
võrreldes 1990. aasta tasemega, kui seda teevad kõik arenenud riigid[1]. Komisjon analüüsis selle mõju oma teatises
„Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus 2050. aastaks
– edenemiskava”[2]. Valges raamatus „Euroopa ühtse transpordipiirkonna
tegevuskava”[3]
keskenduti lahendustele transpordisektori jaoks ning Euroopa ühtse
transpordipiirkonna loomisele. Käesolevas energia tegevuskavas aastani 2050
uurib komisjon lähemalt probleeme, mis on seotud ELi CO2-heite
vähendamise eesmärgi saavutamisega, tagades samal ajal ka energiavarustuse
kindluse ja konkurentsivõime. Käesolev
tegevuskava on ka vastus Euroopa Ülemkogu palvele[4]. ELi poliitilised ja muud meetmed strateegia „Energia
2020 eesmärkide”[5]
ja strateegia „Energia 2020” saavutamiseks on ulatuslikud[6]. Nende elluviimine jätkub ka pärast
2020. aastat, et aidata vähendada heidet 2050. aastaks 40 %. Need ei ole sellegipoolest piisavad ELi CO2-heite
vähendamise 2050. aasta eesmärgi saavutamiseks, sest 2050. aastaks
saavutatakse nendega vaid alla poole sellest eesmärgist. See näitab, milliseid struktuurseid ja ühiskondlikke pingutusi
ja muudatusi on vaja heite vajalikuks vähendamiseks, säilitades samal ajal
energiasektori konkurentsivõime ja turvalisuse. Praegu ei ole selge, millises suunas tuleks
liikuda edasi pärast 2020. aasta tegevuskava elluviimist. See tekitab investorites, valitsustes ja kodanikes
ebakindlust. Stsenaariumid teatises
„Konkurentsivõimeline vähese CO2-heitega majandus aastaks 2050 –
edenemiskava” näitavad, et kui investeeringuid edasi lükatakse, lähevad need
2011. aastast kuni 2050. aastani rohkem maksma ning pikemas
perspektiivis tekitab see rohkem häireid. Kiiresti
on vaja töötada välja 2020. aasta järgne strateegia. Investeeringud energeetikavaldkonnas nõuavad
tulemuste andmiseks palju aega. Sellel
aastakümnel toimub uus investeerimistsükkel, sest 30–40 aastat tagasi
ehitatud taristu on vaja asendada. Praegu
tegutsedes on võimalik ära hoida kulukaid muudatusi järgmistel aastakümnetel
ning vähendada sundseisude mõju. Rahvusvaheline
Energiaagentuur (IEA) on näidanud valitsuste osa olulisust ja rõhutanud kiire
tegutsemise vajadust;[7] energia tegevuskava aastani 2050
stsenaariumidega analüüsitakse sügavuti Euroopa mitmesuguseid edasisi
tegevusvõimalusi. Tuleviku prognoosimine pikemas perspektiivis
ei ole võimalik. Käesolevas energia tegevuskavas
aastani 2050 käsitletakse stsenaariumides võimalusi energiasüsteemi
CO2-heite vähendamiseks. Kõik
need võimalused eeldavad suuri muutusi, näiteks CO2 hinna,
tehnoloogia ja võrkude muutusi. Lähemalt
uuriti rida stsenaariume kasvuhoonegaaside heite 80 % vähendamiseks, mis
tähendaks energia tootmisega, sealhulgas transpordiga seotud CO2-heite
vähendamist ligikaudu 85 %[8]. Komisjon analüüsis ka liikmesriikide ja
sidusrühmade stsenaariume ning seisukohti[9]. Kuna
tegemist on pikaajaliste prognoosidega, on tulemused muidugi mõnevõrra
ebakindlad, muu hulgas ka seepärast, et ka aluseks võetud eeldused ei ole
kindlad[10]. Ei ole võimalik ennustada, kas naftatipp saabub,
sest korduvalt on tehtud uusi avastusi; samuti
ei ole võimalik ennustada, millisel määral osutub kildagaas Euroopas
elujõuliseks või kas ja millal muutub CO2 kogumine ja säilitamine
majanduslikult teostatavaks, millise osa tahavad liikmesriigid anda
tuumaenergiale või kuidas edenevad kliimameetmed kogu maailmas. Energiasüsteemile avaldavad olulist mõju ka
sotsiaalsed ja tehnoloogilised muutused ning käitumise muutused[11]. Siinne stsenaariumide analüüs on
illustratiivne, on uuritud energiasüsteemi ajakohastamise võimaluste mõju,
nendega kaasnevaid probleeme ja võimalusi. Tegemist
ei ole ainsate võimalike valikutega; keskendutud on ühistele elementidele, mis
esile kerkivad ja toetavad pikaajalisi lähenemisviise investeeringute
tegemisele. Suur takistus investeeringute tegemisele on
ebakindlus. Komisjoni,
liikmesriikide ja sidusrühmade tehtud projektide analüüsid näitavad teatud
selgeid suundumusi, probleeme, võimalusi ja struktuurilisi muutusi
poliitikameetmete võtmiseks, mida on vaja investoritele sobiva raamistiku
loomiseks. Selle analüüsi põhjal on käesolevas
energia tegevuskavas tehtud tähtsaimad järeldused nii-öelda kindlate valikute
kohta (mida ei ole vaja hiljem kahetseda) seoses Euroopa energiasüsteemiga. Sel põhjusel on oluline leida Euroopa
lähenemisviis, et kõikidel liikmesriikidel oleks ühine arusaam vähese CO2-heitega
energiasüsteemile ülemineku olulisematest võimalustest ja tagataks vajalik
kindlus ja stabiilsus. Käesolev tegevuskava ei asenda riikide,
piirkondade ega kohalikke pingutusi energiavarustuse ajakohastamisel; eesmärk
on töötada välja pikaajaline tehnoloogia-neutraalne Euroopa raamistik,
milles need poliitikameetmed on tõhusamad. Tegevuskavas
väidetakse, et riikide paralleelsete tegevuskavadega võrreldes suurendab ühtne
ELi lähenemisviis energiavaldkonnale turvalisust ja solidaarsust ning langetab
hindasid, kuna loob laiema ja paindliku turu uutele toodetele ja teenustele. Mõni sidusrühm saaks näiteks säästa kuni veerandi
kuludest, kui ELil oleks ühtsem lähenemisviis taastuvenergia tõhusale
kasutusele.
2.
Turvaline, konkurentsivõimeline ja väga vähese CO2-heitega
energeetikasüsteem 2050. aastaks on võimalik
Energeetikasektor annab lõviosa
kasvuhoonegaaside inimtegevusega seotud heitest. Seepärast
avaldab kasvuhoonegaaside heite vähendamine 2050. aastaks 80 % eriti
suurt survet just energeetikasüsteemidele. Kui maailma energiaturud muutuvad vastastikku
rohkem sõltuvaks, mis näib olevat tõenäoline, hakkab ELi olukorda
energiavaldkonnas otse mõjutama naaberriikide olukord ja energiavaldkonna
ülemaailmsed suundumused. Nende stsenaariumide tulemused sõltuvad suurel määral
ülemaailmse kliimakokkuleppe sõlmimisest, mille tulemuseks oleks madalam
ülemaailmne nõudlus fossiilkütuste järele ning madalamad hinnad. Ülevaade stsenaariumidest[12] Stsenaariumid praeguste suundumuste kohta ·
Võrdlusstsenaarium.
Võrdlusstsenaarium hõlmab praegusi suundumusi ja majandusarengu pikaajalisi
prognoose (SKP kasv 1,7 % aastas). Stsenaarium hõlmab 2010. aasta
märtsiks vastuvõetud poliitikameetmeid, sealhulgas 2020. aasta eesmärke
taastuvenergiaallikate osakaalu suurendamise ja kasvuhoonegaaside heite
vähendamise kohta ning heitkogustega kauplemise süsteemi direktiivi. Analüüsi
jaoks tehti mitu tundlikkusanalüüsi madalama ja kõrgema SKP kasvumääraga ning
energia impordi madalama ja kõrgema hinnaga. ·
Praegused poliitikaalgatused. Selles stsenaariumis ajakohastatakse
juba vastuvõetud meetmeid, nt pärast Fukushima katastroofi, mis järgnes
loodusõnnetustele Jaapanis, ning vastuvõtmisel olevaid meetmeid, nagu
strateegia „Energia 2020”, kaasa arvatud energiatõhususe tegevuskava ja uus
energia maksustamise direktiiv. CO2-heite vähendamise stsenaariumid
(vt joonis 1) ·
Kõrge energiatõhusus. Poliitiline otsus saavutada väga suur energiasääst; see hõlmab näiteks rangemaid nõudeid seadmetele ja
uutele hoonetele, olemasolevate hoonete kõrget renoveerimismäära,
energiasäästmiskohustuste kehtestamist kommunaalettevõtetele. Selle tulemuseks
on energianõudluse 41 % vähenemine 2050. aastaks, võrreldes nõudluse
tipuga 2005.–2006. aastal. ·
Energiavarustuse tehnoloogia mitmekesistamine. Mitte ühtki tehnoloogiat ei eelistata, kõik energiaallikad võivad
konkureerida turupõhiselt ilma konkreetsete tugimeetmeteta. CO2-heite
vähendamise eestvedavaks jõuks on CO2 hind eeldusel, et avalikkus on
nõus nii tuumaenergiaga kui ka CO2 kogumise ja säilitamisega. ·
Suur taastuvenergiaallikate osakaal. Taastuvenergiaallikate tugev toetamine annab sellistele allikatele
suure osakaalu lõplikus energiatarbimises (2050. aastal 75 %) ja
taastuvenergia osakaal elektri tarbimises tõuseb 97 %ni. ·
CO2 kogumise ja säilitamise
hilinemine. Sarnane energiavarustuse tehnoloogia
mitmekesistamise stsenaariumiga, aga eeldusel, et CO2 kogumine ja
säilitamine hilineb, mis põhjustab tuumaenergia osakaalu suurenemise ning CO2-heite
vähendamise eestvedavaks jõuks saab CO2 hind, mitte tehnoloogiaarendus. ·
Väike tuumaenergia osakaal. Sarnane energiavarustuse tehnoloogia mitmekesistamise stsenaariumiga,
aga eeldusel, et uusi tuumajaamu (peale praegu ehitamisel olevate reaktorite)
ei ehitata, mis toob kaasa CO2 kogumise ja säilitamise laialdasema
kasutuselevõtu (ligikaudu 32 % elektrienergia tootmises). Kümme struktuurimuutust
energiasüsteemide ümberkujundamiseks Kombineerituna võimaldavad need stsenaariumid
teha järeldusi, mis aitavad kujundada juba nüüd CO2-heite
vähendamise strateegiat, mille täielik mõju avaldub alles
2020.–2030. aastatel ja veel kaugemas tulevikus. 1. CO2-heite vähendamine on
võimalik ja võib olla pikemas perspektiivis vähem kulukas kui olemasolevad
poliitikameetmed Stsenaariumid näitavad, et energiasüsteemi CO2-heite
vähendamine on võimalik. Lisaks sellele ei erine energiasüsteemi
ümberkujundamise kulud oluliselt kuludest praeguste poliitiliste algatuste
stsenaariumis. Energiasüsteemi kogukulu (kaasa arvatud kütuse-, elektri- ja
kapitalikulud, investeeringud seadmetesse, energiatõhusatesse toodetesse jne)
võiks olla 2050. aastal praeguste poliitiliste algatuste puhul veidi alla
14,6 % Euroopa SKPst võrreldes 10,5 %ga 2005. aastal. See
peegeldab energia osa olulist muutumist ühiskonnas. Tundlikkus fossiilkütuste
hinna muutumise suhtes väheneks CO2-heite vähendamise
stsenaariumides, sest sõltuvus impordist langeks 2050. aastaks
35–45 %ni võrreldes 58 %ga praeguste poliitikameetmete juures. 2. Suuremad kapitalikulud ja väiksemad
kütusekulud Kõik CO2-heite vähendamise stsenaariumid
näitavad üleminekut praeguselt kõrgete kütuse- ja tegevuskuludega süsteemilt
sellisele energiasüsteemile, mille aluseks on suuremad kapitalikulud ja
väiksemad kütusekulud. See tuleneb ka sellest, et suur osa praegusest
energiavarustuse võimsusest jõuab oma kasutusaja lõppu. Kõikides CO2-heite
vähendamise stsenaariumides on ELi fossiilkütuse impordi kulud
2050. aastal praegustest oluliselt väiksemad. Samuti
näitab analüüs, et ainuüksi võrguinvesteeringute kogukulu oleks
2011.–2050. aastal 1,5–2,2 triljonit eurot; ülemine väärtus peegeldab
suuremaid investeeringuid taastuvenergia toetamiseks. Energiasüsteemi
keskmised kapitalikulud suurenevad oluliselt: investeeringud
elektrijaamadesse ja -võrkudesse, tööstuslikesse energeetikaseadmetesse, kütte-
ja jahutussüsteemidesse (sealhulgas kaugküte ja -jahutus), arukatesse
arvestitesse, isoleerimismaterjalidesse, tõhusamatesse ja vähese CO2-heitega
sõidukitesse, kohalike taastuvenergiaallikate kasutamise seadmetesse
(päikesesoojus ja fotogalvaaniline elektritootmine), kauakestvatesse energiat
tarbivatesse toodetesse jne. See avaldab laialdast mõju majandusele ja
töökohtadele tootmis-, teenindus-, ehitus-, transpordi- ning
põllumajandussektoris. See loob Euroopa
tööstusele ja teenusepakkujatele suuri võimalusi selle kasvava nõudluse
rahuldamiseks ning rõhutab teadusuuringute ja innovatsiooni tähtsust
kulutasuvuse poolest konkurentsivõimelise tehnoloogia väljatöötamiseks. 3. Elektrienergia tähtsus üha suureneb Kõigi stsenaariumide kohaselt peab
elektrienergia hakkama mängima praegusest palju suuremat osa
(elektrienergia osakaal lõplikus energianõudluses peaaegu kahekordistub
36–39 %ni 2050. aastaks) ja aitama kaasa transpordi- ning kütte- ja
jahutussektori CO2-heite vähendamisele (vt joonis 2). Elekter
rahuldab ligikaudu 65 % sõiduautode ja väikesõidukite energianõudlusest,
nagu näitavad kõik CO2-heite vähendamise stsenaariumid. Lõplik
energianõudlus suureneb isegi kõrge energiatõhususe stsenaariumis. Selle
saavutamiseks vajab elektrienergia tootmise süsteem struktuuri muutmist
ja CO2-heide peab juba 2030. aastaks oluliselt vähenema
(57–65 % 2030. aastal ja 96–99 % 2050. aastal). See näitab,
kui oluline on alustada üleminekut juba nüüd ja anda märku, et järgmise
20 aasta jooksul on vaja vähendada investeeringuid suure CO2-heitega
seadmetesse. 4. Elektri hind tõuseb kuni
2030. aastani ja hakkab siis langema Enamiku stsenaariumide kohaselt tõuseb elektri
hind kuni 2030. aastani, kuid hakkab siis langema. Suurim osa sellest
hinnatõusust toimub juba võrdlusstsenaariumis ning on seotud vana ja juba
täielikult maha kantud põlvkonna seadmete asendamisega järgmise 20 aasta
jooksul. Suure taastuvenergiaallikate osakaaluga stsenaariumis, milles
eeldatakse, et taastuvenergiaallikate osakaal elektritarbimises on 97 %, tõuseb
elektri hind samuti, kuid aeglasemalt – selle põhjuseks on suured
kapitalikulud ja eeldus, et selles peaaegu 100 %
taastuvenergiaallikate stsenaariumis tekib suur vajadus võimsusi
tasakaalustada, elektrit säilitada ja teha võrguinvesteeringuid. Näiteks
on taastuvenergiaallikate tootmisvõimsus 2050. aastal üle kahe korra
suurem kui kõikide praeguste energiaallikate tootmisvõimsus. Siiski ei tähenda
taastuvenergiaallikate laialdane kasutuselevõtmine kõrgemat elektri hinda.
Kõrge energiatõhususe stsenaariumis ja energiavarustuse tehnoloogia
mitmekesistamise stsenaariumis on elektri hind kõige madalam vaatamata sellele,
et taastuvenergiaallikad tagavad nendes stsenaariumides 60–65 %
elektritarbimisest võrreldes praeguse 20 %ga. Sellega seoses tuleb märkida,
et mõni liikmesriik hoiab praegu elektri hinda reguleerimise ja toetustega
kunstlikult madalal. 5. Majapidamiskulud suurenevad Kõigi stsenaariumide, sealhulgas praeguste
trendide kohaselt muutuvad kulutused energiale ja energiaga seotud toodetele
(k.a transpordile) tõenäoliselt tähtsamaks majapidamiskulude osaks,
sellised kulud tõusevad 2030. aastal ligikaudu 16 %ni majapidamise
sissetulekust ning langevad siis 2050. aastaks tasemele üle 15 %[13]. Sama
tendents on oluline ka väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) puhul.
Pikemas perspektiivis muutuvad energiatõhusate seadmete, sõidukite ja
isoleerimisvahenditega seotud investeerimiskulud vähem oluliseks kui elektri-
ja kütusekulude vähendamine. Kulud hõlmavad kütuse- ja kapitalikulusid, nagu
tõhusamate sõidukite ja seadmete ostmise ning majade saneerimisega seotud
kulud. Ent kui energiatõhusamate toodete ja teenuste kasutuselevõtu
kiirendamiseks kasutatakse reguleerimist, standardeid või innovaatilisi
mehhanisme, vähendab see kulusid. 6. Energia säästmine kogu süsteemi ulatuses
on äärmiselt tähtis Kõikides CO2-heite vähendamise
stsenaariumides on vaja saavutada väga kõrge energia säästmise tase (vt
joonis 3). Primaarenergia nõudlus langeb 2030. aastaks vahemikku
16–20 % ja 2050. aastaks vahemikku 32–41 % võrreldes nõudluse
tipuga 2005.–2006. aastal. Väga suure energiasäästu saavutamiseks tuleb
vähendada majanduskasvu ja energiatarbimise vastastikust sõltuvust ning võtta
karme meetmeid kõigis liikmesriikides ja majandussektorites. 7. Oluliselt suureneb taastuvenergia
osakaal Kõigi stsenaariumide järgi suureneb
oluliselt taastuvenergiaallikate osakaal ja saavutab
2050. aastaks vähemalt 55 % kogu lõplikust energiatarbimisest, mis on
kuni 45 % võrra kõrgem praegusest ligikaudu 10 % tasemest.
Taastuvenergiaallikate osa elektritarbimises tõuseb 64 %ni kõrge
energiatõhususe stsenaariumis ja 97 %ni suure taastuvenergiaallikate
osakaaluga stsenaariumis, mis hõlmab rohket elektri salvestamist, et tasandada
taastuvenergia tootmise muutlikkust isegi vähese nõudluse ajal. 8. CO2 kogumisel ja säilitamisel
peab olema pöördeline osa süsteemide ümberkujundamisel Kui CO2 kogumine ja säilitamine
muutub müügikõlblikuks tehnoloogiaks, peab see andma suure panuse enamikus
stsenaariumidest; piiratud tuumaenergiatootmise puhul peab sellel olema eriti
suur osa, kuni 32 % elektrienergia tootmisest, ning muude stsenaariumide
puhul (peale suure taastuvenergiaallikate osakaaluga stsenaariumi)
19–24 %. 9. Olulise panuse annab tuumaenergia Tuumaenergia peab
liikmesriikides, kus seda kasutatakse, aitama tugevasti kaasa energiasüsteemi
ümberkujundamisele. Tuumaenergia on jätkuvalt oluline kui vähese CO2-heitega
elektrienergia tootmise allikas. Kõige suurem kasutuselevõtmise määr on
tuumaenergial hilinenud CO2 kogumise ja säilitamise stsenaariumis
ning energiavarustuse tehnoloogia mitmekesistamise stsenaariumis (vastavalt
18 % ja 15 % primaarenergiast), kus elektrienergia kogukulud on kõige
madalamad. 10.
Detsentraliseerimine ja tsentraliseeritud süsteemide kasvav vastastikune mõju Energiasüsteemi ja soojuse tootmise detsentraliseerimine
suureneb taastuvenergiaallikate energia osakaalu suurenemisega. Stsenaariumide
kohaselt peavad suured tsentraliseeritud süsteemid, näiteks tuuma- ja
gaasielektrijaamad, ning detsentraliseeritud süsteemid siiski üha rohkem
koostööd tegema. Uues energiasüsteemis peab tekkima uus konfiguratsioon
detsentraliseeritud ja tsentraliseeritud laiaulatuslikest süsteemidest, mis
sõltuvad üksteisest, kui näiteks kohalikud ressursid ei ole piisavad või kui
nende kättesaadavus sõltub ajast. Side ülemaailmsete kliimameetmetega Kõigi CO2-heite vähendamise
stsenaariumide tulemuste puhul eeldatakse, et võetakse ülemaailmsed
kliimameetmed. Esiteks on oluline märkida, et
ELi energiasüsteem vajab suuremahulisi investeeringuid isegi siis, kui ei tehta
suuri pingutusi CO2-heite vähendamiseks. Teiseks
näitavad stsenaariumid, et energiasüsteemi ajakohastamine toob suuremahulisi investeeringuid
Euroopa majandusse. Kolmandaks annaks CO2-heite
vähendamine Euroopale kui teerajajale eelised kasvaval üleilmsel energiaga
seotud toodete ja teenuste turul. Neljandaks
aitab see vähendada Euroopa sõltuvust impordist ja fossiilkütuste hinna
kõikumistest. Viiendaks on sellel oluline
lisakasu õhusaaste ja tervise seisukohalt. Tegevuskava elluviimisel peab EL arvestama aga
ka muude riikide edusammudega ja seal võetavate konkreetsete meetmetega. EL ei tohiks arendada oma poliitikat isolatsioonis,
vaid peaks võtma arvesse ka rahvusvahelist arengut, mis on seotud näiteks CO2-heite
ülekandumisega ja negatiivse mõjuga konkurentsivõimele.
Mõne sektori jaoks on endiselt olemas oht, et on vaja valida
kliimamuutuse poliitika ja konkurentsivõime säilitamise vahel, eriti seoses CO2-heite
täieliku likvideerimisega, kui Euroopa peaks tegutsema üksinda. Euroopa üksi ei suuda saavutada CO2-heite
likvideerimist kogu maailmas. Investeeringute
üldkulud sõltuvad olulisel määral poliitilisest, õigus- ja
sotsiaal-majanduslikust raamistikust ning maailma majanduse olukorrast. Kuna Euroopa tööstuse alus on tugev ja seda on vaja
veelgi tugevdada, tuleks energiasüsteemi üleminekul vältida moonutusi ja
kaotusi tööstuses, eriti kuna energia jääb tööstuse jaoks oluliseks
kuluteguriks[14]. CO2-heite ülekandumise vastaseid
kaitsemeetmeid tuleb pidevalt jälgida, et võtta arvesse kolmandate riikide
pingutusi. Mida rohkem liigub Euroopa CO2-heite vähendamise suunas,
seda rohkem on vaja teha tihedat koostööd naaberriikide ja -piirkondadega ning
rajada energia ülekandeühendusi ja vastastikuseid energeetika
täiendusvõimalusi. Kaubandus- ja koostöövõimalused
nõuavad võrdseid tingimusi ka väljaspool Euroopa piire.
3.
Edasiliikumine aastast 2020
aastasse 2050 – probleemid ja võimalused
3.1.
Energiasüsteemi ümberkujundamine
a. Energia säästmine ja nõudluse
haldamine: vastutavad kõik Energiatõhusus
peab endiselt jääma tähelepanu keskpunkti. Energiatõhususe
suurendamine on prioriteet kõikides CO2-heite vähendamise
stsenaariumides. Muudatuste saavutamiseks on
vaja kiiresti rakendada praegused algatused. Nende
rakendamine laiema üldise ressursitõhususe taustal annab veelgi kiiremini
kulutõhusaid tulemusi. Põhiline tähtsus on uute ja olemasolevate
hoonete energiatõhususe suurendamisel. Normiks
peavad saama nullilähedase energiatarbimisega hooned („liginullenergiahooned”). Hoone – ka elumaja – võib toota rohkem energiat,
kui selles kasutatakse. Tooted ja seadmed
peavad vastama kõrgeimatele energiatõhususe standarditele. Transpordis on vaja energiatõhusaid sõidukeid ja
stiimuleid inimeste käitumise muutmiseks. Tarbija
saab kasu paremini kontrolli alla võetavatest ja ennustatavatest
energiaarvetest. Aruka arvesti ja aruka tehnoloogiaga, nagu majade
automatiseerimine, saab tarbija paremini mõjutada oma tarbimisviise. Suurt
energiasäästu võib saada selliste energiakasutusega seotud vahendite
rakendamisega, nagu ringlussevõtt, kulusäästlik („timmitud”) tootmine ja toote
kasutusaja pikendamine[15]. Majapidamiste ja ettevõtjate investeeringutel
on energiasüsteemi ümberkujundamisel tähtis osa. Ülitähtis
on anda tarbijatele ja uuenduslike ärimudelite jaoks parem juurdepääs
kapitalile. On vaja ka stiimuleid inimeste
käitumise muutmiseks maksude, toetuste või asjatundja kohapealse nõustamise
kujul, samuti rahalisi stiimuleid väliskulusid peegeldava energia hinna näol. Üldiselt tuleb energiatõhusus kaasata
mitmesugustesse majandusmeetmetesse, alates näiteks IT-süsteemide arendamisest
kuni uute tarbeseadmete standarditeni. Tuleviku
energiasüsteemides suureneb kohalike organisatsioonide ja linnade osa. Vaja on palju laiahaardelisemat
energiatõhususe meetmete ja kuluoptimaalse poliitika analüüsi. Energiatõhusust tuleb taotleda kõikjal, kus selleks
on majanduslik võimalus. See hõlmab küsimusi,
kui palju saab linna- ja ruumiplaneerimine kaasa aidata energia säästmisele
keskpikas ja pikas perspektiivis; kuidas leida
kuluoptimaalne poliitikavalik sellises küsimuses nagu hoonete isoleerimine, et
need vajaksid vähem kütet ja jahutust, ning elektri tootmisel koostootmisjaamas
tekkiva heitsoojuse süstemaatiline kasutamine. Stabiilse
raamistiku jaoks on tõenäoliselt vaja täiendavaid energia säästmise meetmeid,
eriti 2030. aastat silmas pidades. b. Üleminek taastuvatele
energiaallikatele Kõikide stsenaariumide analüüs näitab, et
2050. aastal on taastuvenergiaallikate osakaal energiavarustuse muude
tehnoloogialahenduste hulgas suurim. See
tähendab, et teine tähtis eeltingimus jätkusuutlikuma ja turvalisema
energiasüsteemi loomiseks on suurem taastuvenergia osakaal pärast
2020. aastat. Kõik CO2-heite
vähendamise stsenaariumid näitavad, et 2030. aastaks kasvab
taastuvenergiaallikate osakaal 30 %ni lõplikust energiatarbimisest. Euroopa ülesanne on anda paremate
teadusuuringute, tarneahela industrialiseerimise ning tõhusamate
poliitikameetmete ja toetuskavadega turul osalejatele võimalused
taastuvenergia kulude vähendamiseks. Selleks
võib vaja olla suuremat toetuskavade lähendamist ja süsteemi kulude pärast
peaksid peale ülekandeoperaatorite muretsema rohkem ka tootjad. Taastuvenergia hõivab Euroopa energiaallikate
hulgas keskse koha, tehnoloogiaarendusest jõutakse masstootmise ja
kasutuselevõtuni, väiksemahulise kasutuse asemele tuleb suuremahuline,
integreeritakse kohalikud ja kaugemad ressursid, toetusi saavast tehnoloogiast
muutub see konkurentsivõimeliseks tootmiseks. Taastuvenergia seisundi selline
muutumine nõuab paralleelselt taastuvenergia arendamisega ka poliitilisi
muudatusi. Taastuvenergia osakaalu suurenemisel tulevikus
peavad stiimulid muutuma tõhusamaks, andma mastaabisäästu, viima turgude
integreerimiseni ja sellega euroopalikuma lähenemisviisi kujunemiseni. See
peab tuginema kõikide olemasolevate õigusaktide võimaluste kasutamisele,[16]
liikmesriikide ja meie naaberriikide ühistele koostööpõhimõtetele ning
võimalikele tulevastele meetmetele. Paljusid taastuvenergia tehnoloogialahendusi
on vaja arendada, et muuta neid odavamaks. Vaja on investeerida sellistesse
uutesse tehnoloogialahendustesse nagu ookeani energia ja kontsentreeritud
päikeseenergia ning 2. ja 3. põlvkonna biokütused. Samuti on vaja
olemasoleva tehnoloogia täiustamist, nagu avamere tuuleturbiinide ja nende
labade suuremaks tegemine, et tõhusamalt püüda tuuleenergiat, ning
fotogalvaaniliste paneelide täiustamine, et koguda rohkem päikeseenergiat. Endiselt
on ülioluline energia salvestamise tehnoloogia. Elektri salvestamine on
praegu sageli kallim kui täiendav edastamisvõimsus või gaasipõhine lisatootmine
ja tavapärane elektrienergia salvestamine hüdroenergia abil on piiratud
võimalustega. Energia salvestamise suurema
tõhususe ja konkurentsivõimelise hinna tagamiseks on vaja täiustatud
integreerivat üleeuroopalist taristut. Piisava
ühendamisvõimsuse ja aruka võrgu abil oleks võimalik kompenseerida mõne
piirkonna tuule- või päikeseenergia tootmise ajutist vähenemist
taastuvenergiaga muudest Euroopa piirkondadest. Nii
väheneks vajadus salvestamise, varuvõimsuse ja baaskoormusel energiavarustuse
järele. Lähitulevikus on võimalik Põhjamerel ja
Atlandil toota üha madalama hinnaga suures mahus tuuleenergiat. Suure taastuvenergiaallikate osakaaluga
stsenaariumis saadakse 2050. aastaks tuuleenergiast rohkem elektrit kui
ühegi muu tehnoloogiaga. Keskpika ajavahemiku
jooksul võib ookeani energia anda olulise panuse elektritootmisse. Samuti
võiksid Vahemeremaad toota palju tuule- ja päikeseenergiat. Võimalust taastuvenergiast toodetud elektri
importimiseks naaberriikidest täiendab juba strateegia liikmesriikide
suhteliste eeliste kasutamiseks, näiteks Kreekas töötatakse juba välja
suuremahulisi päikeseenergiaprojekte. EL
jätkab taastuvenergia ja vähese heitega energia tootmise arendamist ja
toetamist Vahemere lõunapiirkondades ja ühenduste loomist Euroopa
jaotusvõrkudega. Väga oluline on ka edasiste
ühenduste loomine Norra ja Šveitsiga. Samuti
otsib EL võimalikke taastuvenergia allikaid, mida pakuvad sellised riigid nagu
Venemaa ja Ukraina (eriti biomass). Taastuvenergiapõhine küte ja jahutus on CO2-heite vähendamiseks väga tähtis. Energia tarbimises on vaja liikuda vähese CO2-heitega
ja kohalike energiaallikate kasutamise poole (k.a soojuspumbad ja
soojussalvestid) ning taastuvenergia poole (nt päikeseküte, geotermiline
energia, biogaas ja biomass), kaasa arvatud kaugküttesüsteemides. CO2-heite vähendamine nõuab soojus-
ja elektrienergia tootmiseks ning transpordi jaoks suurtes kogustes biomassi. Transpordis läheb nafta asendamiseks vaja mitut
asenduskütust, mis vastaksid eri transpordiliikide vajadustele. Biokütus jääb võib-olla peamiseks valikvariandiks
lennunduse, pikkade maanteevedude ja raudtee puhul, kus elektrifitseerimine ei
ole võimalik. Pidevalt tehakse tööd
jätkusuutlikkuse tagamise nimel (nt maakasutuse kaudne muutumine). Jätkuvalt
tuleb toetada sellise uue bioenergia turulepääsu, mis vähendab nõudlust toidu
tootmiseks kasutatava maa järele, ning tagab kasvuhoonegaaside heite
netovähenemise (nt biokütuste tootmine jäätmetest, vetikatest,
metsandusjäätmetest). Vastavalt tehnoloogia arengule vähenevad kulud
ja saab vähendada rahalist toetamist. Keskpikas
ja pikas perspektiivis võib kulusid vähendada liikmesriikidevahelise
kaubandusega ja impordiga ELi-välistest riikidest. Taastuvenergia
valdkonna praegused eesmärgid näivad olevat kasulikud selleks, et tagada
investoritele prognoositavus, ning toetavad samas Euroopa lähenemisviisi ja
taastuvenergia turgude integreerimist. c. Gaasile kuulub üleminekul võtmeosa Gaas on energiasüsteemi ümberkujundamisel
ülisuure tähtsusega. Söe
(ja nafta) asendamine lühemas ja keskpikas perspektiivis gaasiga aitaks
olemasoleva tehnoloogia abil vähendada heidet vähemalt kuni 2030. või
2035. aastani. Kuigi gaasinõudlus võib
näiteks elamusektoris langeda 2030. aastaks kuni veerandi võrra tänu
mitmesugustele elamusektori energiatõhususe meetmetele,[17] jääb see
pikemas perspektiivis kõrgeks muudes sektorites, näiteks energiasektoris. Näiteks energiavarustuse tehnoloogia
mitmekesistamise stsenaariumis toodetakse gaasist 2050. aastal ligikaudu
800 TWh energiat ehk praegusest veidi rohkem. Tehnoloogia
arenguga võib gaas muutuda tulevikus üha tähtsamaks. Gaasiturg vajab rohkem integreerimist ja
likviidsust, tarneallikate suuremat mitmekesisust ja rohkem
salvestamisvõimsust, et säiliksid gaasi kui elektritootmiskütuse konkurentsieelised. Võimalik, et endiselt on vaja pikaajalisi lepinguid
gaasivarustuse tagamiseks, et kindlustada investeeringud gaasi tootmisse ja
ülekandetaristusse. Gaasi kui
elektritootmiskütuse konkurentsivõime säilitamiseks on vaja suuremat
paindlikkust hindade arvutamisel, mis peaks liikuma kaugemale seotusest nafta
hinnaga. Maailma gaasiturud muutuvad, nimelt seoses
kildagaasi tootmise arendamisega Põhja-Ameerikas. Tänu
veeldatud maagaasile on turud muutunud ülemaailmsemaks, kuna transport on
muutunud torujuhtmetest sõltumatumaks. Kildagaasist
ja muudest ebatraditsioonilistest gaasivarudest võivad saada suure
tähtsusega uued energiaallikad nii Euroopas kui ka Euroopa ümbruses. Koos siseturu integreerimisega vähendaks selline
areng muresid, mis on seotud sõltuvusega gaasiimpordist. Geoloogilised otsingud on aga veel algstaadiumis ja seetõttu ei
ole selge, millal ebatraditsiooniliste ressursside tähtsus tõuseb. Kuna maagaasi tootmine väheneb, hakkab Euroopa üha
enam sõltuma suuremahulisest gaasi impordist lisaks kodumaise maagaasi
tootmisele ja võimalikule kodumaise kildagaasi kasutamisele. Gaasi osa suhtes on stsenaariumid suhteliselt
konservatiivsed. Gaasi praegused majanduslikud
eelised annavad investoritele piisava kindluse, et investeerimine on tulus ja
risk väike, ning loovad sellega stiimulid gaasielektrijaamadesse
investeerimiseks. Gaasielektrijaama
esialgsed investeerimiskulud on väiksemad, seda saab suhteliselt kiiresti
ehitada ja selle kasutamine on suhteliselt paindlik. Investor saab end
kindlustada ka hinnamuutuse ohtude vastu, kuna sageli määrab gaasielektrijaamas
toodetav elekter elektri hulgimüügihinna turul. Tegevuskulud võivad olla
tulevikus aga suuremad CO2-vaba lahenduse kuludest ja
gaasielektrijaama töötundide arv on samuti väiksem. Kui CO2 kogumine ja säilitamine on
võimalik ning laialdases kasutuses, võib gaasist saada vähese CO2-heitega
tehnoloogia, ent ilma CO2 kogumise ja säilitamiseta võib gaasi osa
pikas perspektiivis piirduda vaid paindliku varuvõimsuse ja tasakaalustaja
osaga piirkondades, kus varustatus taastuvenergiaga on muutuv. CO2-heite vähendamise eesmärkide
saavutamiseks tuleb kõikide fossiilkütuste puhul hakata energiasektoris
rakendama CO2 kogumist ja säilitamist alates 2030. aastast.
CO2 kogumine ja säilitamine on tähtis ka rasketööstusharude CO2-heite
vähendamiseks ning seda koos biomassiga kasutades on võimalik jõuda isegi „CO2-negatiivse”
tulemuseni. CO2 kogumise ja säilitamise tulevik sõltub olulisel
määral avalikkuse heakskiidust ja piisavast CO2 hinnast; on vaja
näidata selle tehnoloogia piisavas
tööstuslikus mahus kasutamist ning tagada investeeringud sellesse juba sellel
aastakümnel, et tehnoloogia 2020. aastatel kasutusele võtta, mis
võimaldaks laialdast kasutust 2030. aastaks. d. Muude fossiilkütuste kasutamise
muutumine Süsi mitmekesistab
ELis energiaallikate valikut ja aitab tagada varustuskindlust. CO2 kogumise ja säilitamise arendamise
ning muu puhta tehnoloogia esilekerkimisega arvestades võib söel olla tähtis
osa jätkusuutliku ja turvalise energiavarustuse tagamisel ka tulevikus. Nafta jääb
energiaallikana oluliseks arvatavasti ka pärast 2050. aastat ning seda
kasutatakse peamiselt kütusena reisijate pikamaaveo ja kaubatranspordi
sektoris. Naftasektoril tuleb kohaneda muutuva nõudlusega, mis tuleneb
üleminekust taastuv- ja alternatiivkütustele, ning ebakindlusega tulevikuvarude
ja -hindade suhtes. EL peab säilitama oma positsiooni ülemaailmsel naftaturul
ja esindatuse kodumaises rafineerimissektoris, ent suutma kohandada
võimsusi väljakujunenud turu majandusreaalsusega – see on tähtis ELi majanduse
jaoks, sektorite jaoks, kellele rafineeritud tooted on lähteaineks (nt
naftakeemiatööstus), ja samuti varustuskindluse tagamiseks. e. Tuumaenergia oluline panus Tuumaenergia on võimalus CO2-heite
vähendamiseks, millega praegu toodetakse vähima CO2-heitega
elektrienergiat, mida ELis tarbitakse. Mõni
liikmesriik peab tuumaenergia ohte lubamatuks. Fukushima
katastroofi järel on avalik tuumaenergiapoliitika mõnes liikmesriigis muutunud,
samas jätkavad muud liikmesriigid tuumaenergia arendamist turvalise,
usaldusväärse ja soodsa vähese CO2-heitega elektrienergia tootmise
allikana. Ohutuskulud,[18]
olemasolevate elektrijaamade dekomisjoneerimise ja jäätmekäitluse kulud
tõenäoliselt kasvavad. Uus tuumatehnoloogia võib aidata
lahendada jäätmete ja ohutusega seotud muresid. Stsenaariumide analüüs näitab, et tuumaenergia
aitab vähendada süsteemi kulusid ja elektri hinda.
Laialt kasutatava vähese CO2-heitega valikuna jääb
tuumaenergia ka edaspidi ELi oluliseks energiaallikaks.
Komisjon jätkab tuumaohutuse ja -julgeoleku raamistiku edendamist ning
aitab luua ühesuguseid tingimusi investeerimiseks liikmesriikidesse, kes
tahavad säilitada tuumaenergia oma energiaallikate hulgas. ELis ja kogu maailmas tuleb tagada
kõrgeimad ohutus- ja julgeolekustandardid, mis on aga võimalik ainult siis, kui
EL säilitab pädevuse ja juhtpositsiooni tehnikavaldkonnas. Lisaks sellele saab 2050. aasta perspektiivis
selgemaks, kui oluliseks muutub tuumasünteesienergia. f. Arukas tehnoloogia, salvestamine ja
alternatiivkütused Iga arenguvõimaluse uurimine näitab, et
kasutatavate energiaallikate vahekord muutub ajas oluliselt. Palju sõltub
tehnoloogia arengu kiirenemisest. Ei ole teada, millised tehnoloogiavalikud
võivad välja kujuneda, millise aja jooksul, milliste tagajärgedega ja millise
mujale avalduva mõjuga. Kuid uus tehnoloogia loob tulevikus uusi võimalusi. Tehnoloogial on oluline osa CO2-heite
vähendamise probleemi lahendamisel. Tehnoloogia arenguga on võimalik kulusid
oluliselt vähendada ja saada ka olulist majanduslikku kasu. Oma otstarbele
vastavate energiaturgude rajamine eeldab uut ülekandevõrgu tehnoloogiat. Tuleb
toetada teadusuuringuid ja tööstusliku kõlblikkuse demonstreerimist. EL peab Euroopa tasandil otse toetama
teadusprojekte, -uuringuid ja näidisprogramme, lähtuma energiatehnoloogia
strateegilisest kavast (SET-kava) ja järgmisest mitmeaastasest
finantsraamistikust, eelkõige raamprogrammist Horisont 2020, et investeerida
tööstuse ja liikmesriikide partnerlusse ning näidata ja võtta tööstuslikult kasutusele
uusi tõhusaid energiatehnoloogia lahendusi. Tugevdatud SET-kava aitaks luua
kuluoptimaalseid Euroopa teaduspõhiseid klastreid ajal, kus liikmesriikide
eelarve on piiratud. Koostööl on suured eelised, mis ulatuvad kaugemale
rahalisest abist; nende alus on parem kooskõlastamine Euroopas. Vajalike
tehnoloogianihete üha olulisem joon on info- ja sidetehnoloogia kasutamine
energeetikas ja transpordis ning arukates linnarakendustes. See viib aruka linnataristu tööstuslike
väärtusloomeahelate ja lahenduste lähenemisele, mida tuleb toetada, et
kindlustada selles valdkonnas juhtpositsioon. Ka
digitaalsele infrastruktuurile, mis muudab võrgu arukaks, on vaja ELi tasandi
toetust standardimise ja info- ning sidetehnoloogia arendamise näol. Veel üks tähtis
valdkond on nihe alternatiivkütuste suunas, mis hõlmab ka
elektrisõidukeid. Seda tuleb ELi tasandil toetada õigusloome, standardimise ja
taristupoliitikaga ning täiendavate teadusuuringute ja näidisprojektidega
eeskätt akude, kütuseelementide ja vesiniku alal, mis võivad koos arukate
võrkudega mitmekordistada elektritranspordi eeliseid nii transpordi CO2-heite
vähendamisel kui ka taastuvenergia arendamisel. Muud peamised
alternatiivkütused on biokütused, sünteetilised kütused, metaan ja veeldatud
naftagaas.
3.2.
Energiaturgude ümberkorraldamine
a. Uued viisid elektrienergia
haldamiseks Riigil on energiaallikate valimisel oma
piirangud. Meie ühine kohus on tagada, et
riikide otsused täiendaksid üksteist, ja vältida negatiivseid ülekanduvaid
mõjusid. Taas tuleb pöörata tähelepanu
piiriülesele mõjule siseturul. See tekitab
energiaturgudele uusi probleeme üleminekul vähese CO2-heitega,
kõrge energiajulgeoleku taseme ja soodsa elektriga varustust tagavale
energiasüsteemile. Siseturu kõigi võimaluste
kasutamine on olulisem kui kunagi varem. See
on parim lahendus CO2-heite vähendamise probleemile. Üks probleem on vajadus paindlike
ressursside järele energiasüsteemis (nt paindlik energia tootmine,
salvestamine, nõudluse haldamine), pidades silmas, et muutliku
tootmisvõimsusega taastuvenergia osa suureneb. Teine
probleem on sellise energiatootmise mõju hulgihinnale.
Tuule- ja päikeseenergiast toodetud elektri marginaalkulud on väikesed
või nullilähedased ning nende laieneva kasutuselevõtuga süsteemis võivad
hulgimüügi hetkehinnad langeda ja jääda madalaks pikaks ajaks[19]. See vähendab aga kõigi elektrijaamade tulusid, ka
selliste, mida on vaja piisava võimsuse tagamiseks ajal, kui tuule- või
päikeseenergia ei ole saadav. Kui hind ei ole
sellisel ajal suhteliselt kõrge, ei pruugi need elektrijaamad olla
majanduslikult elujõulised. See tekitab
kartusi hindade kõikuvuse pärast ning annab investoritele põhjust tunda muret, kas
nad saavad tagasi oma kapitali ja tegevuse püsikulud. Üha tähtsam on tagada, et turukorraldus pakuks
sellistele probleemidele kulutõhusaid lahendusi. Juurdepääs
turule tuleb tagada iga liiki paindlikele varudele ja iga liiki energia
tootmisele ning nõudluse haldamise ja salvestamise lahendustele ja turg peab
tasustama paindlikkust. Iga liiki (muutliku,
baaskoormusel, paindliku) tootmisvõimsuse investeeringutasuvus peab olema
rahuldav. Oluline on tagada, et liikmesriikide
poliitika areng ei looks uusi takistusi elektri- või gaasituru
integreerimisele[20]. Arvestada on vaja mõjuga siseturule, millest kõik
üha enam sõltuvad, olgu siis tegemist energiaallikate valiku, turukorralduse,
pikaajaliste lepingute, vähese CO2-heitega energiatootmise toetuse,
CO2 miinimumhinna või muuga. Kooskõlastamist
on vaja nüüd rohkem kui kunagi varem. Energiapoliitika
arendamisel tuleb võtta täielikult arvesse seda, kuidas naaberriigi otsused
mõjutavad iga riigi elektrisüsteemi. Koostöö
hoiab hinnad madalal ja tagab varustuskindluse. Lähtudes energia siseturu kolmandast paketist,
teeb komisjon Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööameti (ACER)
abiga ka edaspidi kõik selleks, et õiguslik raamistik stimuleeriks turu
integreerimist, et oleksid stiimulid piisava tootmisvõimsuse ja paindlikkuse
tagamiseks ning et turukorraldus oleks valmis CO2-heite
vähendamise probleemide lahendamiseks. Komisjon
uurib põhjalikult eri turumudelite tõhusust tootmisvõimsuse ja paindlikkuse
hüvitamiseks ning seda, milline on nende vastastikune koostoime üha enam
integreeritud hulgimüügi- ja tasakaalustavate turgudega. b. Kohalike ressursside ja
tsentraliseeritud süsteemide ühendamine Uue paindliku taristu arendamine on
nii-öelda kindel valik ja võimaldab edasi liikuda
mitmes suunas. Peaaegu igas stsenaariumis ja eriti
taastuvenergiaallikate suure osakaaluga stsenaariumis kasvab elektrikaubandus
ja taastuvenergia kasutuselevõtmine kuni 2050. aastani, seepärast on
kiiresti vaja piisavat taristut elektri jaotamiseks, ühenduste loomiseks ja
kaugülekandeks. Ühendusvõimsust tuleb
2020. aastani suurendada vähemalt vastavalt praegustele arenduskavadele. 2020. aastaks on ühendusvõimsust vaja
suurendada kokku 40 % ja võrkude ühendamine peab jätkuma ka hiljem. Edukaks ühendamiseks pärast 2020. aastat on ELil
vaja 2015. aastaks täielikult kõrvaldada „energeetikasaared” ELis, lisaks tuleb
laiendada võrke ja jõuda aja jooksul sünkroonsete ühendusteni kontinentaalse
Euroopa ja Balti piirkonna vahel. ELil aitab seda probleemi lahendada energia
siseturu seniste poliitikameetmete rakendamine ja uute loomine, üks neist on
energiataristu määrus[21]. Euroopa 10 aasta taristuvajaduste kava,
mille koostasid ENTSOd[22]
ja Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööamet, annab juba nüüd
pikema perspektiivi investoritele ja suuna tugevama piirkondliku koostöö jaoks. Praegused kavandamismeetodid on vaja laiendada
meetodiks, millega saab pikemaks ajaks ette kavandada täielikult integreeritud
võrku elektrienergia maismaa- ja avamereülekande, jaotamise, salvestamise jaoks
ning liinide ehitamiseks. Vaja läheb CO2-taristut,
mida praegu veel ei ole, ja selle kavandamist tuleb peatselt alustada. Taastuvenergia tootmise võimaldamiseks
kohalikul tasandil peab jaotusvõrk muutuma arukamaks, et see suudaks
koguda hajali paiknevates muutliku võimsusega allikates toodetud elektrit,
eeskätt fotogalvaanilist päikeseenergiat, kuid sobiks samuti suurenenud
nõudlusele reageerimiseks. Detsentraliseerituma
tootmise, arukate võrkude, uute võrgukasutajate (nt elektrisõidukid) ja
nõudluse haldamisega seoses tuleb ülekandmise, jaotuse ja salvestamise
puhul rohkem arvestada integratsiooni aspekti.
Põhjamere ja Vahemere taastuva elektrienergia kasutamiseks on vaja palju
täiendavat taristut, eeskätt merekaableid. Põhjamere
energiavõrgu algatuse raames teeb Euroopa elektri põhivõrguettevõtjate
võrgustik (ENTSO-E) juba võrgu-uuringuid Loode-Euroopas 2030. aasta
perspektiiviga. See peaks aitama kaasa ENTSO-E
tööle üleeuroopalise elektrikiirteede süsteemi jaoks moodulipõhise arengukava
koostamiseks 2050. aastani. Elektrienergiatootmise CO2-heite
vähendamise toetamiseks ja taastuvenergia integreerimiseks on vaja konkurentsivõimelise
hinnaga elektrienergia paindlikku tootmist gaasist. Uue
gaasitaristu rajamine siseturu ühendamiseks põhja-lõuna teljel ning Euroopa
ühendamiseks uute mitmekesiste energiaallikatega lõunakoridori kaudu on
ülitähtis, et toetada hästi toimiva gaasi hulgimüügituru loomist kogu ELis.
3.3.
Investorite mobiliseerimine – ühine ja tõhus
lähenemisviis energiasektori algatustele
Praegusest kuni 2050. aastani on igal
pool majanduses vaja välja vahetada suur osa taristust ja kapitalikaupadest,
kaasa arvatud tarbekaubad inimeste kodudes. Need
on suured esialgsed investeeringud, mis sageli tasuvad end ära alles pika
ajaga. On vaja varaseid teadusuuringute ja
innovatsiooni alaseid meetmeid. Selliseid
meetmeid toetaks ühendatud poliitikaraamistik, millega sünkroniseeritaks kõik
teadusuuringute ja innovatsioonipoliitika vahendid tehnoloogia kasutuselevõtu
meetmetega. Infrastruktuuri on vaja teha suuri
investeeringuid. Viivitustega seotud suuremad
kulud, eriti hilisematel aastatel, on vaja välja tuua ning tuleb tõdeda, et
lõplikke investeerimisotsuseid mõjutab üleüldine majandus- ja finantskliima[23]. Avalik sektor võib täita energiarevolutsioonis
investeeringute vahendaja osa. Praegune
ebakindlus turul suurendab vähese CO2-heitega energiasse
investeerimise kapitalikulusid. EL peab
hakkama juba nüüd tegutsema, et parandada energiasektori rahastamise tingimusi. CO2 hind võib olla stiimuliks vähese CO2-heitega tõhusa tehnoloogia
kasutuselevõtmiseks kogu Euroopas. Heitkogustega
kauplemise süsteem on Euroopa kliimapoliitika tugisammas. See on kavandatud nii, et see oleks
tehnoloogia-neutraalne, kulutõhus ja vastaks täielikult energia siseturule. Selle osa tulevikus suureneb. Stsenaariumid näitavad, et CO2 hind saab
eksisteerida koos vahenditega, mille eesmärk on saavutada konkreetsed
energiapoliitika eesmärgid, nimelt teadusuuringud ja innovatsioon, eriti
energiatõhususe edendamine ja taastuvenergia arendamine[24]. CO2 hinnasignaali nõuetekohaseks
toimimiseks on ELi ja riikide poliitikameetmete vahel vaja rohkem sidusust ja
stabiilsust. Kõrgem CO2 hind loob tugevamaid
stiimuleid investeerimiseks vähese CO2-heitega tehnoloogiasse, kuid
võib suurendada CO2-heite ülekandumise ohtu.
Selline heite ülekandumine on eriti oluline tööstussektorite jaoks, kes
sõltuvad ülemaailmsest konkurentsist ja maailmaturu hindadest. Olenevalt kolmandate riikide jõupingutustest, peaks hästi
toimiv CO2 hinna süsteem hõlmama ka edaspidi mehhanisme heite
kulutõhusa vähendamise stimuleerimiseks väljaspool Euroopat ja tasuta kvoote,
mille aluseks on võrdlusalused, et hoida ära CO2-heite
ülekandumise ohtu. Investeerimisriski peavad kandma
erainvestorid, kui ei ole selget põhjust, mis selle vastu räägib. Mõni
investeering energiasüsteemi on tegelikult investeering avalikku hüvesse. Seega on õigustatud teatava toetuse andmine
teerajajatele (nt elektriautod, puhas tehnoloogia). Ka
üleminek suuremale ja paremini kohandatud rahastamisele avaliku sektori
finantseerimisasutuste, nt Euroopa Investeerimispanga (EIP) või Euroopa
Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) kaudu ning liikmesriikide
kommertspangandussektori kaasamine aitaksid seda üleminekut ellu viia. Turupõhise energiapoliitika korral jääb kõige
olulisemaks osaliseks erainvestor. Kommunaalettevõtete
osa võib tulevikus oluliselt muutuda, eeskätt investeeringute puhul. Kui minevikus võis mitme põlvkonna jooksul teha
investeeringuid kommunaalettevõte ise, siis mõne arvates on see tulevikus vähem
tõenäoline, kui arvestada investeeringute mahtu ja innovatsioonivajadust. Vaja on kaasata uusi pikaajalisi investoreid.
Institutsioonilised investorid võivad saada tähtsateks osalisteks
energiainvesteeringute rahastamisel. Ka
tarbija osa muutub tähtsamaks ja talle on selleks vaja juurdepääsu mõistliku
hinnaga kapitalile. Toetused (nt
energiatoetused) on vajalikud ka pärast 2020. aastat, et turg edendaks uue
tehnoloogia arendamist ja kasutuselevõtmist, ning toetuste andmine tuleb
järk-järgult lõpetada, kui tehnoloogia välja areneb või kui turuprobleemid
lahendatakse. Liikmesriikide toetuskavad
peaksid olema selge sihiga, ennustatavad, piiratud ulatusega, proportsionaalsed
ja sisaldama toetamise järkjärgulist lõpetamist käsitlevaid sätteid. Iga liiki tugimeetmeid tuleb rakendada kooskõlas
siseturu ja ELi riigiabi käsitlevate asjaomaste eeskirjadega. Reformiprotsess peab liikuma kiiresti edasi, et
tagada toetuskavade tõhusus. Pikemas
perspektiivis mõjutab suure lisandväärtusega ja vähese CO2-heitega
tehnoloogia, mille alal Euroopa on juhtpositsioonil, soodsalt majanduskasvu ja
tööhõivet. 3.4 Üldsuse kaasamine on
eluliselt vajalik Energia tegevuskaval on tähtis sotsiaalne
mõõde. Üleminek mõjutab tööhõivet ja töö laadi, nõuab haridust, koolitust
ja tugevamat sotsiaalset dialoogi. Muutuse tõhusaks juhtimiseks on õiglase
ülemineku ja inimväärilise töö põhimõtete kohaselt vaja kaasata iga tasandi
sotsiaalpartnerid. On vaja mehhanisme, mis aitaksid töötajal kohaneda töö
muutumisega ja arendaksid tema tööga toimetulemise oskusi. On vaja ehitada uusi elektrijaamu ja palju
rohkem taastuvenergia tootmise käitiseid. Vaja on uusi salvestusvõimsusi,
sealhulgas CO2 kogumiseks ja säilitamiseks, uusi kõrgepingemaste ja
elektriliine. Tõhusam loamenetlus on väga tähtis eeskätt taristu jaoks, sest
see on eeltingimus varustussüsteemi muutmiseks ja aegsasti CO2-heite
vähendamise suunas liikumiseks. Praegune suundumus, kus peaaegu iga
energiatehnoloogia üle vaieldakse ja selle kasutamise või kasutuselevõtmisega
viivitatakse, tekitab suuri probleeme investoritele ning ohustab
energiasüsteemi muutmist. Energiavarustus ei ole võimalik ilma tehnoloogia ja
taristuta. Lisaks on puhtamal energial oma hind. Võib vaja minna uusi
hinnakujundusmehhanisme ja stiimuleid, kuid tuleb võtta meetmeid, et
hinnakujundus jääks lõpptarbija jaoks läbipaistvaks ja arusaadavaks. Kodanikke
tuleb teavitada ja neid tuleb otsuste tegemise protsessi kaasata, samal ajal
tuleb tehnoloogia valimisel arvestada kohalikku keskkonda. On vaja vahendeid, et reageerida hindade
tõusule energiatõhususe suurendamise ja tarbimise vähendamisega, seda eriti
keskpikas perspektiivis, kui hinnad valitud poliitikast olenemata tõenäoliselt
suurenevad. Kui parem kontroll energiaarve üle ja väiksem arve võib olla hea
stiimul, siis on ülitähtsad ka juurdepääs kapitalile ja uued energiateenuste
vormid. Eeskätt raskemas olukorras olev
tarbija võib vajada konkreetset toetust, et rahastada vajalikke
investeeringuid energiatarbimise vähendamiseks. Selle
ülesande tähtsus suureneb, kui energiasüsteemi ümberkujundamist reaalselt ellu
viima hakatakse. Hästi toimiv siseturg ja
energiatõhususe meetmed on tarbija jaoks eriti tähtsad. Haavatavamad rühmad on
kütteostuvõimetuse eest paremini kaitstud, kui liikmesriigid rakendavad
energiat käsitlevaid ELi kehtivaid õigusakte täies mahus ning kasutavad
innovaatilisi ja energiatõhusaid lahendusi. Kuna energianappus on üks Euroopa
vaesuse põhjusi, peaksid liikmesriikide hinnakujunduses peegelduma energia
hinnakujunduse sotsiaalsed aspektid. 3.5 Muudatuste eestvedamine
rahvusvahelisel tasandil 2050. aasta poole liikudes peab Euroopa
kindlustama ja mitmekesistama oma fossiilkütustega varustatust ning arendama
samas koostööd, et luua laiapõhjalisi rahvusvahelisi partnerlusi. Vastavalt Euroopa fossiilkütusenõudluse
vähenemisele ja energiatootjate poolsele majanduse mitmekesistamisele tuleb
praeguste varustajatega seotud integreeritud strateegias pöörata tähelepanu
koostöö eelistele muudes valdkondades, nagu taastuvenergia, energiatõhusus ja
muu vähese CO2-heitega tehnoloogia. EL
peab kasutama seda võimalust, et vastavalt uuele, 2011. aasta septembris
esitatud tegevuskavale[25]
tugevdada koostööd rahvusvaheliste partneritega. Oluline
on juhtida seda üleminekut tihedas koostöös ELi energiapartneritega, eeskätt
meie naaberriikidega nagu Norra, Vene Föderatsioon, Ukraina, Aserbaidžaan ja
Türkmenistan, Põhja-Aafrika ja Pärsia lahe riigid, ning luua järk-järgult uusi
energia- ja tööstuspartnerlusi. See on näiteks
ELi-Venemaa energia tegevuskava 2050 eesmärk. Energia
on ka arengupoliitika tähtis tegur, kuna selle tähtsus arengumaa majanduses
võimendub; kogu maailmas tuleb jätkata tööd, et tagada kõigi juurdepääs
energiale[26]. EL peab laiendama ja mitmekesistama sidemeid
Euroopa võrgu ja naaberriikide võrkude vahel, pöörates erilist tähelepanu
Põhja-Aafrikale (et leida parim tee Sahara päikeseenergia tootmise võimaluste
kasutamiseks). EL peab lahendama ka suure CO2-heitega
energia, eriti elektrienergia impordi probleemi. Võrdsete
turu- ja CO2 reguleerimise tingimuste loomiseks on vaja tugevdatud
koostööd, eriti energeetikasektoris, kuna kaubandus laieneb ja CO2-heite
ülekandumine muutub aktuaalseks.
4.
Edasised sammud
Energia tegevuskava aastani 2050 näitab, et CO2-heite
vähendamine on teostatav. Iga stsenaariumi valimisel on olemas mitu
nii-öelda kindlat valikut, millega on võimalik heidet tõhusalt ja
majanduslikult elujõuliselt vähendada. Euroopa energiasüsteemi ümberkujundamine on
väga tähtis kliima, julgeoleku ja majanduse jaoks. Praeguste
otsustega kujundatakse juba 2050. aasta energiasüsteemi. Energiasüsteemi õigeaegseks ja vajalikuks
ümberkujundamiseks vajab EL rohkem poliitilist ambitsioonikust ning arusaamist,
et tegemist on kiireloomulise küsimusega. Komisjon
peab käesolevast tegevuskavast lähtudes arutelusid ELi muude institutsioonide,
liikmesriikide ja sidusrühmadega. Komisjon
hakkab seda tegevuskava korrapäraselt ajakohastama, hinnates ümber kõik
vajaliku, et võtta arvesse progressi ja muutusi, ja näeb ette iteratiivse
protsessi ELi ja liikmesriikide vahel liikmesriikide ja ELi poliitika kaudu,
mille tulemuseks on kõigile kasulikud õigeaegsed meetmed, et saavutada
energiasüsteemi ümberkujundamine, CO2-heite vähenemine ning
varustuskindluse ja konkurentsi suurenemine. Energiasüsteemi ümberkujundamise üldised
süsteemikulud on kõikides stsenaariumides sarnased.
Ühine ELi lähenemisviis aitab hoida kulud madalal. Energia hind tõuseb kõikjal maailmas. Tegevuskava näitab, et hinnad tõusevad umbes
2030. aastani, pärast seda aitavad uued energiasüsteemid hindu langetada. Tuleks vältida energia siseturu moonutusi,
sealhulgas kunstlikult madalaks reguleeritud hindade kaudu, kuna need annaksid
turgudele vale signaali ja kõrvaldaksid stiimulid säästmiseks ja
investeerimiseks vähese CO2-heitega tehnoloogiasse, see pidurdaks
ümberkujundusi, mis pikemas perspektiivis langetavad hindu. Ühiskond peab olema
valmis energia hinna tõusuks tulevatel aastatel ja sellega kohanema. Ebasoodsas
olukorras olevad kliendid ja energiamahukad tööstusharud vajavad
üleminekuperioodil toetust. Selge sõnum on see, et investeeringud tasuvad
end ära majanduskasvu, tööhõive, suurema energiajulgeoleku ja väiksemate
kütusekuludena. Ümberkujundamine tekitab Euroopa tööstuse jaoks uue maastiku ja
võib tõsta konkurentsivõimet. Selle uue energiasüsteemi loomiseks on vaja
täita kümme tingimust. (1)
Esimene prioriteet on ELi strateegia „Energia
2020” täielik rakendamine. Rakendada
tuleb kõik olemasolevad õigusaktid ning kiiresti tuleb võtta vastu praegu
arutusel olevad ettepanekud, eelkõige energiatõhususe, taristu, ohutuse ja
rahvusvahelise koostöö kohta. Teel uue
energiasüsteemi poole on sotsiaalne mõõde; komisjon toetab edaspidigi
sotsiaalset dialoogi ja sotsiaalpartnerite kaasamist, et aidata kaasa õiglasele
üleminekule ja muutuste tõhusale juhtimisele. (2)
Energiasüsteem ja ühiskond ise peavad muutuma palju
energiatõhusamaks. Energiatõhususe suurendamisega kaasnevad kasud
peaksid aitama saavutada laiema ressursitõhususe suurendamise kava eesmärke
kiiremini ja kulutõhusamalt. (3)
Taastuvenergia
arendamisele tuleb jätkuvalt pöörata erilist tähelepanu. Taastuvenergia arengu
kiirus, turumõju ja kiiresti kasvav osakaal energianõudluses nõuavad
poliitilise raamistiku ajakohastamist. ELi taastuvenergia eesmärk 20% on seni
osutunud tõhusaks teguriks taastuvenergia arendamisel ELis ja õigeaegselt tuleb
hakata mõtlema 2030. aasta vahe-eesmärkide valimisele. (4)
Vähese CO2-heitega lahenduste
turukõlblikuks saamise kiirendamiseks on vaja suuremaid avaliku ning erasektori
investeeringuid teadus- ja arendustegevusse ning tehnoloogilisse
innovatsiooni. (5)
EL on kindlalt otsustanud integreerida turu
täielikult 2014. aastaks. Lisaks juba tuvastatud tehnilistele meetmetele
on ka regulatiivseid ja struktuurseid puudusi, mis tuleb kõrvaldada.
Selleks et kasutada kõiki energia siseturu võimalusi pikemas perspektiivis, kui
energeetikasektorisse tehakse uusi investeeringuid ja energiaallikate kogum
muutub, on siseturu jaoks vaja hästi korraldatud turustruktuuri vahendeid ja
uusi koostöövorme. (6)
Energia hind peab paremini peegeldama kulusid, eelkõige uusi investeeringuid, mida on vaja teha igal pool
energiasüsteemis. Mida varem hakkavad hinnad kulusid peegeldama, seda
lihtsamaks muutub üleminek pikemas perspektiivis. Eritähelepanu tuleb
pöörata kõige ebasoodsamas olukorras olijate rühmadele, kelle jaoks
energiasüsteemi üleminekuga toimetulek on tõsine probleem. Energiavaesuse
vältimiseks on vaja määratleda konkreetsed meetmed riigi ja kohalikul tasandil. (7)
Uue energiataristu ja salvestamisvõimsuse arendamiseks on vaja uut arusaamist sellest, et tegemist on
kiireloomulise küsimusega, ja kollektiivset vastutust kõikjal Euroopas ning ka
naaberriikides. (8)
Nii traditsiooniliste kui ka uute energiaallikate
puhul ei tohi teha mingeid kompromisse seoses nende ohutuse ja julgeolekuga. EL
peab jätkuvalt tugevdama ohutus- ja julgeolekuraamistikku ning juhtima
rahvusvahelisi pingutusi selles valdkonnas. (9)
Normiks peab saama laiahaardelisem ja paremini
kooskõlastatud ELi lähenemisviis rahvusvahelistele energiasuhetele,
kaasa arvatud pingutuste kahekordistamine ülemaailmse kliimakokkuleppe
sõlmimise nimel. (10)
Liikmesriigid ja investorid vajavad konkreetseid
vahe-eesmärke. Vähese CO2-heitega
majanduse tegevuskavas on juba näidatud kasvuhoonegaaside heite piiramisega
seotud vahe-eesmärgid. Järgmine samm pärast
käesoleva tegevuskavaga loodud raamistikku on määratleda 2030. aasta
poliitikaraamistik, mis oleks mõistlikult ettenähtav ja millele suurem osa
praegustest investoritest saaks keskenduda. Sellest lähtudes jätkab komisjon ka edaspidi
algatuste tegemist, alustades järgmisel aastal mitmekülgsete ettepanekute
tegemisega siseturu, taastuvenergia ja tuumaohutuse kohta. [1] Euroopa
Ülemkogu, oktoober 2009. [2] KOM(2011)
112, 8.3.2011. [3] KOM(2011)
144, 28.3.2011. [4] Euroopa
Ülemkogu erakorraline kohtumine, 4. veebruar 2011. [5] Euroopa
Ülemkogu, 8.–9. märts 2007: vähendada 2020. aastaks kasvuhoonegaaside
heidet 1990. aasta tasemega võrreldes vähemalt 20 % (sobivate
rahvusvaheliste tingimuste korral 30 %, Euroopa Ülemkogu,
10.–11. detsember 2009); vähendada ELi energiakasutust 20 % võrreldes
2020. aasta prognoosidega; suurendada taastuvenergiaallikatest toodetud
energia osakaalu ELi energiatarbimises 20 %ni ja transpordisektoris
10 %ni. [6] Vt ka
„Energia 2020. Säästva, konkurentsivõimelise ja kindla energia strateegia”
KOM(2010) 639, november 2010. [7] Rahvusvaheline
Energiaagentuur (2011) „World Energy Outlook 2011”. [8] Selleks
kasutati energiasüsteemi mudelit PRIMES. [9] Vt lisa
„Sidusrühmade stsenaariumid”, milles on Rahvusvahelise Energiaagentuuri,
Greenpeace’i, Euroopa Taastuvenergia Nõukogu (EREC), fondi European Climate
Foundation ja ühenduse Eurelectric stsenaariumid. Põhjalikult analüüsiti ka
muid uuringuid ja aruandeid, näiteks energia 2050. aasta tegevuskava
käsitleva ajutise nõuanderühma sõltumatut aruannet. [10] Need
ebaselged tegurid hõlmavad muu hulgas majanduskasvu kiirust, kliimamuutuste
leevendamiseks tehtavate ülemaailmsete pingutuste ulatust, geopoliitilisi
sündmusi, maailma energiahinna taset, turgude dünaamilisust, tulevast
tehnoloogia arengut, loodusvarade kättesaadavust, sotsiaalseid muutusi ja
avalikku arvamust. [11] Euroopa
ühiskond peab oma energiatarbimise üle vaatama, näiteks muutma
linnaplaneerimist ja tarbimisviise. Vt ressursitõhusa Euroopa tegevuskava
(KOM(2011) 571). [12] Täpsem
teave stsenaariumide kohta – vt mõjuhinnang. [13] Tänapäevaste
ja 2050. aasta energiasüsteemide kulud ei ole otseselt võrreldavad. Kui
renoveerimiskulud lähevad kuluarvestusse täies ulatuses, siis majade kasvav
väärtus on seotud varade ja põhivarade arvestustega, mis ei kuulu
energiaanalüüsi juurde. Kuna käsitletavaid sõidukite kulusid ei ole võimalik
eraldada energiaga seotud ja muudest kuludest, on arvesse võetud nende ülemised
hinnangulised väärtused. [14] Näiteks on
hinnangute kohaselt elektrihinnad Euroopas 21 % kõrgemad Ameerika
Ühendriikide hindadest ja 197 % kõrgemad Hiina omadest. [15] ELis saaks
näiteks säästa üle 5 · 1018 J energiat (seda on enam,
kui Soome tarbib kolme aasta jooksul, vt SEK(2011) 1067). [16] Direktiiv
nr 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise
edendamise kohta. [17] Samas võib
gaasiküte olla palju energiatõhusam elektriküttest või muust
fossiilkütusepõhisest küttest, mis tähendab, et mõne liikmesriigi küttesektoris
võib gaasi kasutamine laieneda. [18] Sealhulgas
kulud, mida tekitab vajadus suurendada vastupanuvõimet looduse ja inimese
põhjustatud õnnetustele. [19] Seda
olukorda stsenaariumides ei käsitleta: mudelite hinnamehhanismi kohaselt
hüvitatakse investorite kulud täies ulatuses (elektri hinna kaudu), mille tõttu
elektri hind pikemas perspektiivis tõuseb. [20] Täielik
turu integreerimine 2014. aastaks kooskõlas Euroopa Ülemkogu 2011. aasta
4. veebruari otsusega, mida toetab taristu arendamine ning tehniline
tegevus raamsuuniste ja võrgueeskirjade alal. [21] Ettepanek
üleeuroopalise energiataristu suuniste kohta (KOM(2011) 658) ja ettepanek
Euroopa Ühendamise Rahastu loomise kohta (KOM(2011) 665). [22] Euroopa
põhivõrguettevõtjate võrgustik. [23] 2011. aasta
märtsi vähese CO2-heitega majanduse stsenaariumid näitavad, et
meetmetega viivitamine suurendab kulusid. Ka Rahvusvahelise Energiaagentuuri
ülevaates „World Energy Outlook 2011” (2001) on öeldud, et maailma tasandil
tähendab iga enne 2020. aastat energiasektorisse investeerimata jäänud
dollar seda, et pärast 2020. aastat on vaja kulutada lisaks veel
4,3 dollarit, et kompenseerida suurenenud heitetaset. [24] Praeguste
poliitiliste algatuste stsenaariumis on CO2 hind 2050. aastal
ligikaudu 50 eurot, CO2-heite vähendamise stsenaariumides on
see oluliselt suurem. [25] Teatis
energiavarustuse kindluse ja rahvusvahelise koostöö kohta (KOM(2011) 539). [26] Muutuste
kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks, KOM(2011) 637, 13.10.2011.