1.

Kas nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiivi 98/59/EÜ kollektiivseid koondamisi käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise (1) kohta artikliga 2 on kooskõlas niisugused Hispaania õigusnormid, mis vastavalt kuninga seadusandliku dekreediga 2/2015 heaks kiidetud 23. oktoobri 2015. aasta töötajate üldseaduse konsolideeritud teksti (Texto refundido de la Ley del Estatuto de los Trabajadores, aprobado por el Real Decreto Legislativo 2/2015) artikli 49 lõike 1 punktile [g] ei sisalda ajavahemikku konsultatsioonideks suurema arvu töölepingu lõpetamise juhtudel füüsilisest isikust tööandja pensionile jäämise tõttu kui see, mis on sätestatud viidatud direktiivi artiklis 1?

2.

Kui vastus sellele küsimusele on eitav, siis kas direktiivil 98/59 on vahetu horisontaalne õigusmõju üksikisikute vahel?

1.

Kas käesolevas asjas analüüsitavad e-posti teel edastatud äridokumendid on „kirjavahetus“ Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 7 tähenduses?

2.

Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 7 on vastuolus selliste äridokumentide äravõtmine, mis on saadud äriühingu juhatuse liikmete ja töötajate vahelisest sidest e-posti teel, kui toimub ELTL artikli 101 (endine EÜ artikkel 81) kohaselt keelatud kokkulepete ja tegevuse uurimine?

3.

Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 7 on vastuolus selliste töödokumentide äravõtmine õigusasutuse, käesoleval juhul prokuratuuri eelneva loa alusel, kelle ülesanne on esindada riiki, kaitsta seaduses määratletud huve, esindada riiklikku süüdistust seaduslikkuse põhimõtte alusel ja kaitsta vastavalt põhiseadusele demokraatlikku õigusriiki ning kes tegutseb teistest kesk-, piirkondliku või kohaliku võimu organitest sõltumatult?

1.

Kas käesolevas asjas analüüsitavad e-posti teel edastatud äridokumendid on „kirjavahetus“ Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 7 tähenduses?

2.

Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 7 on vastuolus selliste äridokumentide äravõtmine, mis on saadud äriühingu juhatuse liikmete ja töötajate vahelisest sidest e-posti teel, kui toimub ELTL artikli 101 (endine EÜ artikkel 81) kohaselt keelatud kokkulepete ja tegevuse uurimine?

3.

Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 7 on vastuolus selliste töödokumentide äravõtmine õigusasutuse, käesoleval juhul prokuratuuri eelneva loa alusel, kelle ülesanne on esindada riiki, kaitsta seaduses määratletud huve, esindada riiklikku süüdistust seaduslikkuse põhimõtte alusel ja kaitsta vastavalt põhiseadusele demokraatlikku õigusriiki ning kes tegutseb teistest kesk-, piirkondliku või kohaliku võimu organitest sõltumatult?

1.

Kas käesolevas asjas analüüsitavad e-posti teel edastatud äridokumendid on „kirjavahetus“ Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 7 tähenduses?

2.

Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 7 on vastuolus selliste äridokumentide äravõtmine, mis on saadud äriühingu juhatuse liikmete ja töötajate vahelisest sidest e-posti teel, kui toimub ELTL artikli 102 (endine EÜ artikkel 82) kohaselt keelatud kokkulepete ja tegevuse uurimine?

3.

Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 7 on vastuolus selliste töödokumentide äravõtmine õigusasutuse, käesoleval juhul prokuratuuri eelneva loa alusel, kelle ülesanne on esindada riiki, kaitsta seaduses määratletud huve, esindada riiklikku süüdistust seaduslikkuse põhimõtte alusel ja kaitsta vastavalt põhiseadusele demokraatlikku õigusriiki ning kes tegutseb teistest kesk-, piirkondliku või kohaliku võimu organitest sõltumatult?

1.

Kas määruse 2017/1939 (1) artikli 42 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugune riigisisene õigusnorm nagu 1. juuli 2021. aasta konstitutsioonilise seaduse 9/2021 artikkel 90, mis välistab kohtuliku kontrolli alt Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingu, mis tekitab õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele (välja toodud tähenduses), nagu Euroopa delegaatprokuröri otsus 2. veebruari 2023. aasta määruses, millega kutsutakse tunnistajaid ütlusi andma?

2.

Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 6 ja 48 ja direktiivi (EL) 2016/343 (2) artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugune riigisisene õigusnorm nagu 1. juuli 2021. aasta konstitutsioonilise seaduse 9/2021 artikkel 90, koostoimes artikli 42 lõigetega 1 ja 3 ning artikliga 43, mis välistab kohtuliku kontrolli alt Euroopa Prokuratuuri menetlustoimingu, mis tekitab õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, nagu Euroopa delegaatprokuröri otsus kutsuda tunnistajaid ütlusi andma, millest tuleneb mõistlik eeldus uuritavates süütegudes osalemise kohta?

3.

Kas ELL artikli 19 lõike 1 esimest lõiku ja ELTL artikli 86 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus niisugune kohtuliku kontrolli kord nagu on ette nähtud konstitutsioonilise seaduse 9/2021 artiklites 90 ja 91 seoses Euroopa delegaatprokuröride aktidega, mis on tehtud konstitutsioonilise seaduse 9/2021 artikli 42 lõike 1 ja artikli 43 kohaldamisalas, mis välistavad kohtuliku kontrolli alt Euroopa delegaatprokuröri tema uurimispädevuse teostamise raames tehtud toimingu, ja millel puudub võrdväärne seos riigisiseste menetlusnormidega, mis käsitlevad eeluurimiskohtuniku tema uurimispädevuse teostamise raames tehtud otsuste vaidlustamist?

4.

Kas ELL artiklit 2, milles on sätestatud õigusriigile omased väärtused, millel liit rajaneb, koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 tunnustatud õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile ja kõikide tagatistega menetlusele ning ELL artikli 19 lõike 1 teises lõigus ette nähtud tulemuslikkuse põhimõttega, tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus Euroopa delegaatprokuröride aktide kohtuliku kontrolli kord, milles on nende aktide vaidlustamise võimalused piiratud niisuguse juhtumite ammendava loeteluga nagu see, mis on ette nähtud konstitutsioonilise seaduse 9/2021 artiklites 90 ja 91?

1.

Kas [Euroopa Liidu lepingu] artikli 19 lõike 1 teist lõiku koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teise lõiguga tuleb tõlgendada nii, et iseenesest või teatud tingimustel rikutakse liikmesriikide kohustust tagada tõhusad õiguskaitsevahendid sõltumatuks kohtulikuks kontrolliks, kui niisuguse asutuse volitusi, kes võib määrata kohtunikele distsiplinaarkaristusi ja kellel on õigus koguda andmeid nende vara kohta, pikendatakse määramata ajaks pärast põhiseadusega kindlaks määratud ametiaja lõppu? Kui selline volituste pikendamine on lubatud, siis millistel tingimustel?

2.

Kas […] 27. aprilli 2016. aasta määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise […] kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (1) (edaspidi „isikuandmete kaitse üldmäärus“) artikli 2 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kohtunike ja prokuröride vara kontrollimise eesmärgil toimuv pangasaladuse avaldamine ja seejärel avalikult teatavaks tegemine on muu kui liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluv tegevus? Kas vastus on teistsugune, kui see tegevus hõlmab ka kohtunike ja prokuröride nende pereliikmete andmete avalikustamist, kes ise ei ole kohtunikud ja prokurörid?

3.

Kas juhul, kui teisele küsimusele vastatakse nii, et liidu õigus on kohaldatav, tuleb isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 4 punkti 7 tõlgendada nii, et kohtuasutus, kes annab teisele riigiasutusele loa tutvuda kohtunike ja prokuröride ning nende pereliikmete pangakonto saldode andmetega, määrab kindlaks isikuandmete töötlemise eesmärgid või vahendid ning on seega „vastutav töötleja“ seoses isikuandmete töötlemisega?

4.

Kas juhul, kui teisele küsimusele vastatakse nii, et liidu õigus on kohaldatav, ja kolmandale küsimusele vastatakse eitavalt, tuleb isikuandmete kaitse üldmääruse artiklit 51 tõlgendada nii, et kohtuasutus, kes annab teisele riigiasutusele loa tutvuda kohtunike ja prokuröride ning nende pereliikmete pangakonto saldode andmetega, vastutab kõnealuse määruse [kohaldamise] järelevalve eest ja on seega nende andmetega seoses „järelevalveasutus“?

5.

Kas juhul, kui teisele küsimusele vastatakse nii, et liidu õigus on kohaldatav, ja kolmandale või neljandale küsimusele vastatakse jaatavalt, tuleb isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 32 lõike 1 punkti b või artikli 57 lõike 1 punkti a tõlgendada nii, et kohtuasutus, kes annab teisele riigiasutusele loa tutvuda kohtunike ja prokuröride ning nende pereliikmete pangakonto saldode andmetega, on juhul, kui on olemas teave, et asutus, kellele andmetega tutvumise luba peaks antama, on varem toime pandud isikuandmete kaitsega seotud rikkumise, kohustatud hankima teavet isikuandmete kaitseks võetud meetmete kohta ja nende meetmete kohasust andmetega tutvumise loa andmisel arvesse võtma?

6.

Kas juhul, kui teisele küsimusele vastatakse nii, et liidu õigus on kohaldatav, ning olenemata kolmandale ja neljandale küsimusele antavast vastusest tuleb isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 79 lõiget 1 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tõlgendada nii, et kui liikmesriigi riigisiseses õiguses on sätestatud, et teatavat liiki andmeid võib avalikustada ainult kohtu loal, peab loa andmiseks pädev kohus tagama omal algatusel õiguskaitse isikutele, kelle andmed avalikustatakse, nõudes, et andmetega tutvumise luba taotlenud asutus, kelle kohta on teada, et ta on varem toime pannud isikuandmete kaitsega seotud rikkumisi, esitaks teavet isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 33 lõike 3 punkti d kohaselt võetud meetmete ja nende tõhusa kohaldamise kohta?

1.

Kas [Euroopa Liidu lepingu] artikli 19 lõike 1 teist lõiku koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teise lõiguga tuleb tõlgendada nii, et iseenesest või teatud tingimustel rikutakse liikmesriikide kohustust tagada tõhusad õiguskaitsevahendid sõltumatuks kohtulikuks kontrolliks, kui niisuguse asutuse volitusi, kes võib määrata kohtunikele distsiplinaarkaristusi ja kellel on õigus koguda andmeid nende vara kohta, pikendatakse määramata ajaks pärast põhiseadusega kindlaks määratud ametiaja lõppu? Kui selline volituste pikendamine on lubatud, siis millistel tingimustel?

2.

Kas […] 27. aprilli 2016. aasta määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise […] kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (1) (edaspidi „isikuandmete kaitse üldmäärus“) artikli 2 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kohtunike ja prokuröride vara kontrollimise eesmärgil toimuv pangasaladuse avaldamine ja seejärel avalikult teatavaks tegemine on muu kui liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluv tegevus? Kas vastus on teistsugune, kui see tegevus hõlmab ka kohtunike ja prokuröride nende pereliikmete andmete avalikustamist, kes ise ei ole kohtunikud ja prokurörid?

3.

Kas juhul, kui teisele küsimusele vastatakse nii, et liidu õigus on kohaldatav, tuleb isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 4 punkti 7 tõlgendada nii, et kohtuasutus, kes annab teisele riigiasutusele loa tutvuda kohtunike ja prokuröride ning nende pereliikmete pangakonto saldode andmetega, määrab kindlaks isikuandmete töötlemise eesmärgid või vahendid ning on seega „vastutav töötleja“ seoses isikuandmete töötlemisega?

4.

Kas juhul, kui teisele küsimusele vastatakse nii, et liidu õigus on kohaldatav, ja kolmandale küsimusele vastatakse eitavalt, tuleb isikuandmete kaitse üldmääruse artiklit 51 tõlgendada nii, et kohtuasutus, kes annab teisele riigiasutusele loa tutvuda kohtunike ja prokuröride ning nende pereliikmete pangakonto saldode andmetega, vastutab kõnealuse määruse [kohaldamise] järelevalve eest ja on seega nende andmetega seoses „järelevalveasutus“?

5.

Kas juhul, kui teisele küsimusele vastatakse nii, et liidu õigus on kohaldatav, ja kolmandale või neljandale küsimusele vastatakse jaatavalt, tuleb isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 32 lõike 1 punkti b või artikli 57 lõike 1 punkti a tõlgendada nii, et kohtuasutus, kes annab teisele riigiasutusele loa tutvuda kohtunike ja prokuröride ning nende pereliikmete pangakonto saldode andmetega, on juhul, kui on olemas teave, et asutus, kellele andmetega tutvumise luba peaks antama, on varem toime pandud isikuandmete kaitsega seotud rikkumise, kohustatud hankima teavet isikuandmete kaitseks võetud meetmete kohta ja nende meetmete kohasust andmetega tutvumise loa andmisel arvesse võtma?

6.

Kas juhul, kui teisele küsimusele vastatakse nii, et liidu õigus on kohaldatav, ning olenemata kolmandale ja neljandale küsimusele antavast vastusest tuleb isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 79 lõiget 1 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tõlgendada nii, et kui liikmesriigi riigisiseses õiguses on sätestatud, et teatavat liiki andmeid võib avalikustada ainult kohtu loal, peab loa andmiseks pädev kohus tagama omal algatusel õiguskaitse isikutele, kelle andmed avalikustatakse, nõudes, et andmetega tutvumise luba taotlenud asutus, kelle kohta on teada, et ta on varem toime pannud isikuandmete kaitsega seotud rikkumisi, esitaks teavet isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 33 lõike 3 punkti d kohaselt võetud meetmete ja nende tõhusa kohaldamise kohta?

1.

Kas direktiivi 1999/70 (2) [raamkokkuleppe] klausliga 4 on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid nagu dekreetseaduse nr 297/1994 artiklid 485 ja 489, seaduse nr 124/99 artikli 11 lõige 14 ja presidendi dekreedi nr 399/88 artikli 4 lõige 3, mis näevad ette, et arvestades seaduse nr 399/88 artikli 11 lõiget 14, võetakse teenistusse astumisele eelneva teenistusstaaži arvutamisel arvesse ainult nelja esimest aastat täies ulatuses ning järgnevate aastate puhul arvestatakse 2/3 õiguslikel ja majanduslikel eesmärkidel ja ülejäänud kolmandikku ainult majanduslikel eesmärkidel ning pärast teatud teenistusaja saavutamist, nagu on ette nähtud presidendi dekreedi nr 399/88 artikli 4 lõikes 3?

2.

Kas riigisisene kohus peab igal juhul direktiivi 1999/70 [raamkokkuleppe] klausli 4 kohase diskrimineerimise olemasolu hindamisel võtma arvesse ainult teenistusse astumisele eelnevat teenistusstaaži, mida tunnustatakse teenistusse astumise ajal, või peab ta vastupidi võtma arvesse kogu seda teenistusstaaži käsitlevate õigusnormide kogumit ja seega ka neid eeskirju, mis näevad teenistusse astumisele järgnevatel perioodidel ette teenistusstaaži täieliku taastamise üksnes majanduslikel eesmärkidel?

1.

Kas [Euroopa Liidu lepingu] artikli 19 lõike 1 teist lõiku koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teise lõiguga tuleb tõlgendada nii, et iseenesest või teatud tingimustel rikutakse liikmesriikide kohustust tagada tõhusad õiguskaitsevahendid sõltumatuks kohtulikuks kontrolliks, kui niisuguse asutuse volitusi, kes võib määrata kohtunikele distsiplinaarkaristusi ja kellel on õigus koguda andmeid nende vara kohta, pikendatakse määramata ajaks pärast põhiseadusega kindlaks määratud ametiaja lõppu? Kui selline volituste pikendamine on lubatud, siis millistel tingimustel?

2.

Kas […] 27. aprilli 2016. aasta määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise […] kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (1) (edaspidi „isikuandmete kaitse üldmäärus“) artikli 2 lõike 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kohtunike ja prokuröride vara kontrollimise eesmärgil toimuv pangasaladuse avaldamine ja seejärel avalikult teatavaks tegemine on muu kui liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluv tegevus? Kas vastus on teistsugune, kui see tegevus hõlmab ka kohtunike ja prokuröride nende pereliikmete andmete avalikustamist, kes ise ei ole kohtunikud ja prokurörid?

3.

Kas juhul, kui teisele küsimusele vastatakse nii, et liidu õigus on kohaldatav, tuleb isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 4 punkti 7 tõlgendada nii, et kohtuasutus, kes annab teisele riigiasutusele loa tutvuda kohtunike ja prokuröride ning nende pereliikmete pangakonto saldode andmetega, määrab kindlaks isikuandmete töötlemise eesmärgid või vahendid ning on seega „vastutav töötleja“ seoses isikuandmete töötlemisega?

4.

Kas juhul, kui teisele küsimusele vastatakse nii, et liidu õigus on kohaldatav, ja kolmandale küsimusele vastatakse eitavalt, tuleb isikuandmete kaitse üldmääruse artiklit 51 tõlgendada nii, et kohtuasutus, kes annab teisele riigiasutusele loa tutvuda kohtunike ja prokuröride ning nende pereliikmete pangakonto saldode andmetega, vastutab kõnealuse määruse [kohaldamise] järelevalve eest ja on seega nende andmetega seoses „järelevalveasutus“?

5.

Kas juhul, kui teisele küsimusele vastatakse nii, et liidu õigus on kohaldatav, ja kolmandale või neljandale küsimusele vastatakse jaatavalt, tuleb isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 32 lõike 1 punkti b või artikli 57 lõike 1 punkti a tõlgendada nii, et kohtuasutus, kes annab teisele riigiasutusele loa tutvuda kohtunike ja prokuröride ning nende pereliikmete pangakonto saldode andmetega, on juhul, kui on olemas teave, et asutus, kellele andmetega tutvumise luba peaks antama, on varem toime pandud isikuandmete kaitsega seotud rikkumise, kohustatud hankima teavet isikuandmete kaitseks võetud meetmete kohta ja nende meetmete kohasust andmetega tutvumise loa andmisel arvesse võtma?

6.

Kas juhul, kui teisele küsimusele vastatakse nii, et liidu õigus on kohaldatav, ning olenemata kolmandale ja neljandale küsimusele antavast vastusest tuleb isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 79 lõiget 1 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tõlgendada nii, et kui liikmesriigi riigisiseses õiguses on sätestatud, et teatavat liiki andmeid võib avalikustada ainult kohtu loal, peab loa andmiseks pädev kohus tagama omal algatusel õiguskaitse isikutele, kelle andmed avalikustatakse, nõudes, et andmetega tutvumise luba taotlenud asutus, kelle kohta on teada, et ta on varem toime pannud isikuandmete kaitsega seotud rikkumisi, esitaks teavet isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 33 lõike 3 punkti d kohaselt võetud meetmete ja nende tõhusa kohaldamise kohta?

1.

Kas liidu õigusnormidega ja neile vastavate Bulgaaria õigusnormidega on kooskõlas

toimingud, mida teeb kriminaalmenetluses süüdistatava volitatud kaitsja, kes süüdistatava omandis oleva äriühingu esindajana teeb poolelioleva menetluse ajal (tsiviilõiguslikke) tehinguid, mille eesmärk on teadlikult luua tingimused kriminaalasja menetleva kohtuniku taandamiseks erapoolikuse tõttu ja „huvide konfliktiks“ seoses kõnealuse süüdistatavaga[?]

Juhul kui Euroopa Kohus vastab sellele küsimusele eitavalt, palutakse temalt vastust küsimusele, kas süüdistatavat esindav kaitsja, kes on võtnud üle süüdistatava omandis oleva äriühingu ametliku seadusliku esindaja õigused, et osaleda teistes tsiviilõiguslikes kohtuvälistes menetlustes, mille tagajärjel on poolelioleva kriminaalmenetluse ajal tahtlikult ja teadlikult loodud kunstlikud tingimused kriminaalkohtuniku taandamiseks erapoolikuse tõttu ja huvide konflikti tekkeks seoses kõnealuse süüdistatavaga, võib jätkata süüdistatava kaitsmist selles kriminaalmenetluses.

2.

Juhul kui taandamise aluste olemasolu hindamiseks on pädev liikmesriigi kohus: Kuidas tuleb mõista direktiivis 2013/48/EL (2) sätestatud õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja kas see on absoluutne õigus, mis on tingimusteta seotud konkreetse kaitsja isikuga[?] Kuidas lahendada vastuolu, et esiteks annab Euroopa Liidu direktiivis sätestatud õigus kaitsjale, mis on üle võetud riigisisesesse õigusesse, süüdistatavale täieliku õiguse valida ja volitada oma kaitsjat ja teiseks on just see kaitsja teinud toiminguid, et aidata süüdistataval luua kunstlikke tingimusi ettekandja-kohtuniku taandamiseks erapoolikuse tõttu[?]

3.

Kuidas tuleb tõlgendada ja reguleerida ülejäänud 13 süüdistatavale direktiivi 2012/13/EL (3) artikli 7 lõigetest 2 ja 3 tulenevat õigust saada kriminaalmenetluses teavet ja tutvuda kohtuasja materjalidega, pidades silmas asjaomase kaitsja esitatud taandamistaotlust ja sellele lisatud dokumente[?] Kuidas saab kaitsja sellist tegevust viia kooskõlla kohtuniku kui liidu kodaniku õigusega era- ja perekonnaelu austamisele?

4.

Kas juhul, kui sihipärase ja aktiivse tegevusega õnnestub süüdistataval isiklikult või oma äriühingu kaudu luua kunstlikud tingimused huvide konflikti tekkeks, tuleb tegelikult lähtuda „huvide konflikti“ olemasolust, isegi kui need tingimused kujutavad endast varjatud hoobasid kriminaalvastutusest hoidumiseks[?]

5.

Kas eespool sõnastatud küsimuste kohta eelotsusetaotluse esitamine annab asjaomase süüdistatava kaitsjale aluse taotleda eelotsusetaotluse esitanud riigisisese kohtu kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetluse alustamist ja läbiviimist, kui see kohtunik on vahetult pärast kaitsja toimingute tuvastamist esitanud kaebuse liikmesriigi pädevatele asutustele[?]

1.

Kas selliseid väärtusi nagu demokraatia, õigusriik, inimõiguste austamine ja õiglus, mis on sätestatud ELL artiklis 2, ning ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et need annavad liikmesriikide seadusandlikule ja täidesaatvale võimule piiramatu ainupädevuse kehtestada riigisiseste õigusnormidega kohtunike töötasu suuruses, mis sõltub üksnes seadusandliku ja täidesaatva võimu tahtest?

2.

Kas ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku ja harta artiklit 47, mis käsitlevad muu hulgas kohtusüsteemi sõltumatust, tuleb tõlgendada nii, et need lubavad liikmesriikidel kehtestada riigisiseses õiguses normid, mille kohaselt kohtunike töötasu on madalam kui riigi poolt muude õiguskutsete esindajatele ette nähtud töötasu või tasud?

1.

Kas delegeeritud määruse 2015/2446 (1) artikli 178 lõike 1 punktide b ja c koostoimes liidu tolliseadustiku (2) artikli 214 lõikega 1 kohaselt on lubatud lõpetada vabatsooni eriprotseduuri nii, et elektroonilisse registrisüsteemi ei ole sisestatud tolli viitenumbrit (MRN), mis identifitseerib tollideklaratsiooni, mille põhjal suunatakse kaubad järgmisele tolliprotseduurile?

2.

Kas liidu tolliseadustiku artikli 214 lõike 1 ja artikli 215 lõike 1 ning delegeeritud määruse 2015/2446 lõike 1 punktide b ja c kohaselt on lubatud, et vabatsooni eriprotseduuri pidaja lõpetab nimetatud protseduuri ainult märke põhjal, mille tolliametnik on kauba tollistaatuse kohta teinud kauba veodokumendile, ilma et pidaja kontrolliks ise nimetatud kauba tollistaatuse kehtivust?

3.

Juhul, kui vastus teisele eelotsuse küsimusele on eitav, siis millises ulatuses kontroll on vastavalt liidu tolliseadustiku artikli 214 lõikele 1 ja artikli 215 lõikele 1 ning delegeeritud määruse 2015/2446 artikli 178 lõike 1 punktidele b ja c piisav, et lugeda vabatsooni eriprotseduur õigesti lõpetatuks?

4.

Kas vabatsooni eriprotseduuri pidajal võib tolli kinnituse põhjal olla õiguspärane ootus, et kauba tollistaatus „liiduväline kaup“ on muudetud staatuseks „liidu kaup“, kui nimetatud kinnituses ei ole märgitud kauba tollistaatuse muutmise põhjust ega andmeid, mis võimaldavad seda põhjust kontrollida?

5.

Juhul kui vastus neljandale eelotsuse küsimusele on eitav, siis kas liidu tolliseadustiku artikli 79 lõike 1 punkti a ja lõike 3 punkti a alusel tekkinud tollivõlast vabastamise põhjus, arvestades liikmesriigi ja liidu õiguses tunnustatud kohtuotsuse seadusjõu põhimõtet, võib olla asjaolu, et liikmesriigi kohtus arutatud teises kohtuasjas on jõustunud kohtuotsusega sedastatud, et tolliprotseduuri pidaja ei ole vastavalt tolli kehtestatud menetlustele pannud vabatsooni eriprotseduuri osas toime ühtegi rikkumist?

1.

Kas isikuandmete kaitse üldmääruse (1) artikli 83 lõigetes 4–6 kasutatud mõistet „ettevõtja“ tuleb käsitada ettevõtjana ELTL artiklite 101 ja 102 (koostoimes selle määruse põhjendusega 150) ning Euroopa Liidu Kohtu konkurentsiõigust käsitleva kohtupraktika tähenduses, nii et termin „ettevõtja“ hõlmab igasugust majandustegevusega tegelevat üksust, selle õiguslikust seisundist ja rahastamisviisist olenemata?

2.

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 83 lõikeid 4–6 tuleb tõlgendada nii, et ettevõtjale trahvi määramisel tuleb arvesse võtta selle majandusüksuse, millesse ettevõtja kuulub, ülemaailmset aastast kogukäivet või üksnes ettevõtja enda ülemaailmset aastast kogukäivet?

—

tühistada tervikuna Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. aprilli 2023. aasta määrus (EL) 2023/839, millega muudetakse määrust (EL) 2018/841 kohaldamisala, aruandlus- ja täitmisnõuete lihtsustamise ning liikmesriikidele 2030. aastaks eesmärkide kehtestamise osas, ning määrust (EL) 2018/1999 seire, aruandluse, edusammude jälgimise ja läbivaatamise parandamise osas (1);

—

mõista kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt ja Euroopa Liidu Nõukogult.

1)

rikutud on ELTL artikli 192 lõike 2 punkti c

Poola hinnangul rikkusid kostjatest institutsioonid ELTL artikli 192 lõike 2 punkti c, kui nad ei võtnud vaidlustatud määrust vastu viidatud aluslepingu sätte alusel, mis nõuab nõukogu ühehäälsust – seda hoolimata tõsiasjast, et vaidlustatud määrus avaldab olulist mõju liikmesriigi valikule erinevate energiaallikate vahel ja tema energiaga varustamise üldstruktuurile;

2)

rikutud on ELTL artikli 192 lõike 2 punkti b

Poola hinnangul on kostjatest institutsioonid rikkunud ELTL artikli 192 lõike 2 punkti b kolmandat taanet, kui nad ei võtnud vaidlustatud määrust vastu viidatud aluslepingu sätte alusel, mis nõuab nõukogu ühehäälsust – seda hoolimata tõsiasjast, et vaidlustatud määrus avaldab mõju liikmesriikide maakasutusele.

3)

rikutud on ELTL artikli 4 lõiget 1 ja artikli 5 lõiget 2

Poola on seisukohal, et kostjatest institutsioonid on rikkunud pädevuse andmise põhimõtet, sest vaidlustatud määrusega kehtestati kohustusi ja eesmärke, mis oluliselt sekkuvad metsa majandamise viisidesse liikmesriikides – seda hoolimata asjaolust, et aluslepingutega ei ole antud Euroopa Liidule pädevust metsanduse valdkonnas.

4)

rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet (ELL artikli 5 lõige 4) ning liikmesriikide võrdsuse põhimõtet (ELL artikli 4 lõige 2) koostoimes ELTL artikli 191 lõikega 2

Poola väidab, et vaidlustatud määrust vastu võttes on kostjatest institutsioonid tegutsenud, rikkudes proportsionaalsuse põhimõtet ja liikmesriikide võrdsuse põhimõtet ning ei ole piisavalt arvesse võtnud olukordade erisusi liidu erinevates piirkondades. See, kui Poola täidab kohustusi ja eesmärke kasvuhoonegaaside heite ja sidumisega seoses LULUCF (maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse) sektoris, toob kaasa negatiivseid sotsiaalmajanduslikke ja finantstagajärgi. Lisaks kehtestatakse vaidlustatud määrusega liimesriikidevahelise tasakaalu põhjendamatu puudumine kohustuste ja eesmärkide osas.

5)

rikutud on kohustust nõuetekohaselt analüüsida vaidlustatud määruse mõju; samuti on rikutud ELTL artikli 191 lõiget 3

Poola hinnangul on kostjatest institutsioonid rikkunud kohustust teha nõuetekohane mõjuhinnang, sest määruse ettepanekuga koos esitatud mõjuhinnangus on olulisi puudujääke seoses määruses sätestatud kohustuste ja eesmärkide mõjuga üksikutele liikmesriikidele. Samal ajal on puudulikult arvesse võetud kättesaadavat teaduslikku ja tehnilist teavet, keskkonnatingimusi eri liikmeriikides ning tegutsemise või tegutsemata jätmisega seotud potentsiaalset kasu ja kulusid ning liidu majanduslikku ja sotsiaalset arengut tervikuna ja tema piirkondade tasakaalustatud arengut – see kujutab endast ELTL artikli 191 lõike 3 rikkumist.

—

tühistada tervikuna Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. aprilli 2023. aasta määrus (EL) 2023/851, millega muudetakse määrust (EL) 2019/631, et karmistada uute sõiduautode ja uute väikeste tarbesõidukite CO2 heite norme kooskõlas liidu suurendatud kliimaeesmärkidega (1);

—

teise võimalusena tühistada määrus (EL) 2023/851 osaliselt, selles osas, mis puudutab alates 1. jaanuarist 2035 kohaldatavaid sätteid, mis käsitlevad uute sõiduautode pargi ja uute väikeste tarbesõidukite pargi heite eesmärke, mis on sätestatud selle määruse artikli 1 lõike 1 punktis b, kui Euroopa Kohus peaks otsustama, et esitatud väited ei põhjenda selle määruse tervikuna tühistamist;

—

mõista kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt ja Euroopa Liidu Nõukogult.

1)

väide, et rikuti ELTL artikli 192 lõike 2 punkti c

Poola hinnangul on kostjaks olevad institutsioonid rikkunud ELTL artikli 192 lõike 2 punkti c, kuna nad ei võtnud vaidlustatud otsust vastu viidatud ELTL artikli alusel, milles nõutakse nõukogu ühehäälsust, samas kui vaidlstatud otsus mõjutab oluliselt liikmesriigi valikut erinevate energiaallikate vahel ning tema energiavarustuse üldstruktuuri.

2)

väide, et rikuti EL lepingu artikli 3 lõikeid 1 ja 3, ELTL artiklit 9 ning EL lepingu artikli 6 lõiget 1 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 21

Poola leiab, et kuna liidu seadusandja võttis vastu vaidlustatud määruse artikli 1 lõike 1 punktis b ette nähtud sätted, mis käsitlevad uute sõiduautode pargi ja uute väikeste tarbesõidukite pargi heite eesmärke, mis oluliselt kahjustavad Euroopa autootööstust ja sellega seotud majandussektoreid ning ühiskondi, siis on liidu seadusandja rikkunud oma kohustust edendada liidu rahvaste hüvangut (EL lepingu artikli 3 lõige 1), kohustust edendada sotsiaalset õiglust, taotleda säästvat majandusarengut, edendada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning liikmesriikide vahelist solidaarsust (EL lepingu artikli 3 lõige 3), kohustust võtta arvesse kõrge tööhõive taseme edendamise ja sotsiaalse tõrjutuse vastase võitlusega seotud nõudeid (ELTL artikkel 9), ning varalise seisundi alusel igasuguse diskrimineerimise keeldu (Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 21 lõige 1).

3)

väide, et rikuti proportsionaalsuse põhimõtet (EL lepingu artikli 5 lõige 4) koostoimes ELTL artikli 191 lõikega 2

Poola leiab, et vaidlustatud määruse sätted ei ole kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, sest esiteks ei ole need ELTL artikli 191 lõike 2 eesmärkide saavutamiseks sobivad, ja teiseks on nendest tulenevad ebamugavused, eeskätt kulud, taotletud eesmärgi suhtes ilmselgelt ebaproportsionaalsed. Poola sõnul on liidu majanduste ja ühiskonna selles määruses määratletud rangemate CO2 heite vähendamise reeglitega kohanemise kulud suuremad kui sellest tulenev kasu. Heiteta liikuvusele ülemineku tõttu paneb vaidlustatud määrus ebaproportsionaalse koorma liidu kodanikele, eelkõige puudust kannatavatele isikutele, ning Euroopa autotööstusele. Vaidlustatud määru toob endaga kaasa tõsiste negatiivsete tagajärgede riski Euroopa autotööstusele, sotsiaalse tõrjutuse riski, kõige vaesemate inimeste tarnspordivahenditest ilmajätmise riski ning kodanike elatustaseme erinevuste suurendamise riski. Lisaks ei ole vaidlustatud määruses võetud piisavalt arvesse erinevat olukorda liidu erinevates liikmesriikides, mis tähendab ELTL artikli 192 lõike 2 rikkumist.

4)

väide, et rikuti kohustust hinnata asjakohaselt vaidlustatud määruse mõju ning rikuti ELTL artikli 191 lõiget 3

Poola hinnangul on kostjaks olevad institutsioonid rikkunud kohustust esitada piisav mõjuhinnang, sest määruse mõju hinnang, mis oli lisatud määruse eelnõule, sisaldas olulisi vigu seoses selles määruses määratletud kohustuste ja eesmärkide mõjuga erinevatele liikmesriikidele. Lisaks ei olnud piisavalt arvesse võetud olemasolevaid teaduslikke tehnilisi andmeid, tegevuse või tegevusetusega seotud võimalikke eeliseid ja kulusid, majanduslikku ja sotsiaalset arengut liidus tervikuna ning liidu regioonide tasakaalustatud arengut, mis tähendab ELTL artikli 191 lõike 3 rikkumist.

—

tühistada tervikuna Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. aprilli 2023. aasta otsus (EL) 2023/852, millega muudetakse otsust (EL) 2015/1814 seoses lubatud heitkoguse ühikute arvuga, mis lisatakse ELi kasvuhoonegaaside heitkogustega kauplemise süsteemi turustabiilsusreservi kuni 2030. aastani (1);

—

mõista kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt ja Euroopa Liidu Nõukogult.

1)

väide, et rikuti ELTL artikli 192 lõike 2 punkti c

Poola hinnangul on kostjaks olevad institutsioonid rikkunud ELTL artikli 192 lõike 2 punkti c, kuna nad ei võtnud vaidlustatud otsust vastu viidatud ELTL artikli alusel, milles nõutakse nõukogu ühehäälsust, samas kui vaidlustatud otsus mõjutab oluliselt liikmesriigi valikut erinevate energiaallikate vahel ning tema energiavarustuse üldstruktuuri.

2)

väide, et rikuti energiasolidaarsuse põhimõtet, mis on ette nähtud ELTL artikli 194 lõike 1 punktis b

Poola hinnangul on kostjaks olevad institutsioonid rikkunud ELTL artikli 194 lõike 1 punkti b, kuna nad jätsid aastateks 2024–2030 alles otsuse 2015/1814 artikli 1 lõikes 5 märgitud väärtused, mis seab ohtu Poola energiajulgeoleku, sest arvesse ei võetud võimalike huvitatud liikmesriikide erihuve ega kaalutud nende liikmesriikide ja liidu huve.

3)

väide, et rikuti EL lepingu artikli 3 lõikeid 1 ja 3, kuna võeti vastu otsus 2023/852, mis halvendab Euroopa Liidu rahvaste heaolu ning liikmesriikide vahelist sotsiaalset ühtekuuluvust

Poola hinnangul on kostjaks olevad institutsioonid rikkunud EL lepingu artikli 3 lõikeid 1 ja 3, kuna nad võtsid vastu otsuse 2023/852, mis võib tuua kaasa tööhõive vähenemise kaevandustes ja töötuse suurenemise ning sellest tulenevalt sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemise liikmesriikide vahel ja sotsiaalse tõrjutuse suurenemise.

4)

väide, et rikuti EL lepingu artikli 13 lõiget 2 TUE koostoimes otsuse 2015/1814 artikliga 3, kuna määruse mõju hindamine ei olnud piisav, ning rikuti proportsionaalsuse põhimõtet (EL lepingu artikli 5 lõige 4)

Poola hinnangul on kostjaks olevad institutsioonid rikkunud E lepingu artikli 13 lõiget 2 koostoimes otsuse 2015/1814 artikliga 3, kuna nad võtsid selle otsuse vastu puuduliku, vananenud ja vääralt koostatud mõjuhinnangu alusel, tuginedes andmetele, milles ei võetud arvesse Venemaa sõjaväelist agressiooni Ukrainas ega sellest tulenenud energiakriisi. Kostjaks olevad institutsioonid on rikkunud ka proportsionaalsuse põhimõtet (EL lepingu artikli 5 lõige 4), jättes aastateks 2024–2030 alles otsuse 2015/1814 artikli 1 lõikes 5 märgitud väärtused, ilma niisugust otsust põhjendavat põhjalikku analüüsi läbi viimata.

—

tuvastada, et lähtuvalt Poola Vabariigi põhiseaduse tõlgendusest, mille andis Trybunał Konstytucyjny (Poola konstitutsioonikohus) 14. juuli 2021. aasta kohtuotsuses (kohtuasi P 7/20) ja 7. oktoobri 2021. aasta kohtuotsuses (kohtuasi K 3/21), on Poola Vabariik rikkunud Euroopa Liidu lepingu artikli 9 lõike 1 teisest lõigust tulenevaid kohustusi;

—

tuvastada, et lähtuvalt Poola Vabariigi põhiseaduse tõlgendusest, mille andis Trybunał Konstytucyjny (Poola konstitutsioonikohus) 14. juuli 2021. aasta kohtuotsuses (kohtuasi P 7/20) ja 7. oktoobri 2021. aasta kohtuotsuses (kohtuasi K 3/21), on Poola Vabariik on rikkunud kohustusi, mis tulenevad autonoomia, esimuse, tõhususe ja liidu õiguse ühetaolise kohaldamise üldpõhimõtetest ning põhimõttest, et Euroopa Kohtu otsused on siduvad;

—

tuvastada, et kuna Trybunał Konstytucyjny (konstitutsioonikohus) ei vasta sõltumatu ja erapooletu, seaduse alusel moodustatud kohtule esitatavatele nõuetele, rikkumiste tõttu detsembris 2015 kolme selle kohtu liikme ja detsembris 2016 selle kohtu esimehe ametisse nimetamise menetluses, siis on Poola Vabariik rikkunud EL lepingu artikli 19 lõike 1 teisest lõigust tulenevaid kohustusi;

—

mõista kohtukulud välja Poola Vabariigilt.

—

tühistada tervikuna Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. aprilli 2023. aasta määrus (EL) 2023/857, millega muudetakse määrust (EL) 2018/842, milles käsitletakse liikmesriikide kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heidet aastatel 2021–2030, millega panustatakse kliimameetmetesse, et täita Pariisi kokkuleppega võetud kohustused, ning määrust (EL) 2018/1999 (1);

—

mõista kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt ja Euroopa Liidu Nõukogult.

1)

Väide, et rikuti ELTL artikli 192 lõike 2 punkti c

Poola hinnangul on kostjaks olevad institutsioonid rikkunud ELTL artikli 192 lõike 2 punkti c, kuna nad ei võtnud vaidlustatud otsust vastu viidatud ELTL artikli alusel, milles nõutakse nõukogu ühehäälsust, samas kui vaidlustatud otsus mõjutab oluliselt liikmesriigi valikut erinevate energiaallikate vahel ning tema energiavarustuse üldstruktuuri.

2)

Väide, et rikuti energiasolidaarsuse põhimõtet, mis on ette nähtud ELTL artikli 194 lõike 1 punktis b

Poola hinnangul on kostjaks olevad institutsioonid rikkunud ELTL artikli 194 lõike 1 punkti b, kuna nad tõstsid liidu kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgi ja liikmesriikide individuaalsed vähendamiseesmärgid 40 %-le, mis seab ohtu Poola energiajulgeoleku, sest arvesse ei võetud võimalike huvitatud liikmesriikide erihuve ega kaalutud nende liikmesriikide ja liidu huve.

3)

Väide, et rikuti EL lepingu artikli 5 lõikes 4 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtet

Poola hinnangul on kostjaks olevad institutsioonid rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet, kuna nad tõstsid liidu kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgi ja liikmesriikide individuaalsed vähendamiseesmärgid 40 %-le väära analüüsi põhjal, mis sisaldus mõju hinnangus, mis ei olnud täielik, sisaldas vigu ning põhines vananenud andmetel.

4)

Väide, et rikuti EL lepingu artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõtet

Poola hinnangul on kostjaks olevad institutsioonid rikkunud lojaalse koostöö põhimõtet, määratledes määruses 2023/857 vähendamiseesmärgid sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise olukorra alusel, mis ei olnud enam aktuaalne, ning eirates liikmesriikide tegelikke võimalusi.

1.

Teadusuuringute Rakendusameti (REA) poolt tagasi lükatud sisekonsultantide kulud summas 184 642,84 eurot on toetuskõlblikud kulud projekti „Inter System Interoperability for Tetra – TetraPol Networks“ elluviimiseks sõlmitud toetuslepingu FP7SEC2012312484 alusel.

2.

REA väljastatud võlateade nr 3242005825, mis käsitleb 171 342,97 euro suuruse alusetult saadud toetuse summa tagastamist, ja võlateade nr 3242005872, mis käsitleb 17 134,30 euro suuruse kindlasummalise hüvitise summa tagastamist, on põhjendamatud.

3.

Mõista kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud, välja Euroopa Teadusuuringute Rakendusametilt.

1.

Jätta hagi rahuldamata.

2.

Mõista kohtukulud välja Ungarilt.

1.

Jätta hagi rahuldamata.

2.

Mõista kohtukulud välja Innovaciones Cosmético Farmacéuticas SL-ilt.

1.

Jätta hagi rahuldamata.

2.

Jätta Cunsorziu di i Salamaghji Corsi – Consortium des Charcutiers Corses’i ja teiste hagejate (kelle nimed on loetletud lisas) kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

1.

Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

2.

Mõista kohtukulud välja Euroopa Investeerimispangalt (EIP).

1.

Otsuse tegemise vajadus on ära langenud.

2.

Jätta Koning NV ja Manuel Busto Amandi, SA kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt kummaltki välja pool Euroopa Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) kohtukuludest.

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsus seoses klassi 7 kuuluvate kaupadega;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumine.

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsus seoses klassi 7 kuuluvate kaupadega;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumine.

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsus seoses klassi 7 kuuluvate kaupadega;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumine.

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsus seoses klassi 7 kuuluvate kaupadega;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumine.

—

tühistada vaidlustatud otsus ja tunnistada vaidlusalune kaubamärk kõikide klassidesse 35, 38 ja 42 kuuluvate teenuste jaoks;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt ja apellatsioonikoja menetluse teiselt poolelt, juhul kui ta menetlusse astub.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 60 lõike 1 punkti a ja artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

—

tühistada hagejat puudutavas osas komisjoni 17. aprilli 2023. aasta rakendusmäärus (EL) 2023/825, millega laiendatakse teatavate Indoneesiast pärit kuumvaltsitud roostevabade teraslehtede ja -rullide impordi suhtes rakendusmäärusega (EL) 2020/1408 kehtestatud dumpinguvastast tollimaksu teatavatele Türgist lähetatud kuumvaltsitud roostevabade teraslehtede ja -rullide impordile, olenemata sellest, kas kõnealused tooted on deklareeritud Türgist pärinevana või mitte (ELT 2023, L 103, lk 12; edaspidi „vaidlustatud määrus“), ja

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et vaidlustatud määrus rikub alusmääruse artikli 13 lõikeid 1 ja 2, sest komisjon tegi ilmselge hindamisvea, leides, et Türgis toimuv tootmisprotsess kujutab endast „kokkupanemise/valmistamise toimingut“.

2.

Teine väide, et vaidlustatud määrus rikub alusmääruse artikli 13 lõiget 1, sest komisjon tegi ilmselge hindamisvea, leides, et Türgis töötlemistoimingute tegemiseks ei olnud piisavat nõuetekohast põhjendust või majanduslikku õigustust.

3.

Kolmas väide, et vaidlustatud määrus on õigusvastane, sest see laiendas teatavatele Indoneesiast pärit kuumvaltsitud roostevabadele teraslehtedele ja -rullidele kehtiva tollimaksu ka Türgis mujalt kui Indoneesiast pärit roostevabast terasest slääbidest toodetud kuumvaltsitud roostevabade teraslehtedele ja -rullidele.

—

tühistada komisjoni 17. aprilli 2023. aasta rakendusmäärus (EL) 2023/825, millega laiendatakse teatavate Indoneesiast pärit kuumvaltsitud roostevabade teraslehtede ja -rullide impordi suhtes rakendusmäärusega (EL) 2020/1408 kehtestatud dumpinguvastast tollimaksu teatavatele Türgist lähetatud kuumvaltsitud roostevabade teraslehtede ja -rullide impordile, olenemata sellest, kas kõnealused tooted on deklareeritud Türgist pärinevana või mitte (ELT 2023, L 103, lk 12; edaspidi „vaidlustatud määrus“), ja

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

1.

Esimene väide, et rikutud on alusmääruse artikli 13 lõikeid 1 ja 2, sest komisjon leidis, et roostevabast terasest slääbide töötlemine kuumvaltsitud roostevabadeks teraslehtedeks ja -rullideks kujutas endast „kokkupanemist“ alusmääruse artikli 13 lõike 1 punkti d ja lõike 2 mõttes.

2.

Teine väide, et kui komisjon kehtestas kõrvalehoidmise vastase meetme Türgist pärit roostevabast terasest slääbidest Türgis toodetud kuumvaltsitud roostevabade teraslehtede ja -rullide – toodete, mis ei kuulunud uurimise alla ja mida ei loeta algset meedet rikkuvateks – impordile, siis ta

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

tunnistada vaidlusalune kaubamärk registreeritavaks;

—

mõista hageja kohtukulud välja apellatsioonikoja menetluse teiselt poolelt.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

—

tühistada Euroopa personalivaliku ameti 15. mai 2023. aasta otsus, mis võeti vastu konkursi EPSO/AD/378/20 raames;

—

mõista kostjalt – Euroopa Komisjonilt – OQ kasuks välja käesoleva menetluse kulud koos viivistega alates hetkest, mil hageja iga toimingu tegi kuni tasumise päevani.

1.

Esimese väite kohaselt on rikutud ELTL artiklit 45 seeläbi, et 15. mai 2023. aasta otsuses keeldus konkursikomisjon kandmast hagejat konkursi EPSO/AD/378/20 nimekirja seetõttu, et tema Prantsuse diplom õigusteaduses ei vasta selle konkursi tingimustele, ehkki kohtuasjas T-713/20, milles olid vastamisi samad pooled ning mille aluseks olid samad asjaolud, tuvastas Üldkohus, et hageja kandidatuuri ei tohtinud tagasi lükata üksnes põhjusel, et tegemist ei ole ühega selle konkursi diplomitest ning et seetõttu oli konkurss hagejat puudutavat osas õigusvastane. Hagejale ELTL artiklist 45 tulenevat põhivabadust on seega rikutud, sest niisugune tunnustamata jätmine kujutab endast olulist takistust isikute vabale liikumisele asjaolu tõttu, et konkursikomisjon ei hinnanud hageja diplomit kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga vastavas valdkonnas. Esimese väite teine osa käsitleb hagejal vajalike teadmiste ja kogemuste olemasolu tõendavate tunnistuste ja tal oleva kogemuse arvesse võtmata jätmist.

2.

Teine väide, et faktiliste ja õiguslike asjaolude hindamisel tehti ilmselge viga, sest konkursikomisjon ei võtnud arvesse hageja kogemust õigustekstide tõlkimisel, mille ta sai, töötades Euroopa Parlamendis. Ilmselge viga tuleneb asjaolust, et tegemist on õigustekstide tõlkimise kogemusega, mida muu hulgas on konkursiteate tekstis nõutud. Samuti rikkus konkursikomisjon õigusnormi, sest hageja kogemus muudel sarnastel töökohtadel teistes Euroopa Liidu institutsioonides vastab tingimustele ning asjassepuutuva praktika kohaselt tuleks seda hinnata ainult vaidlusaluse konkursi kontekstis. Nii toimides kaldus konkursikomisjon kõrvale konkursiteate tekstist, millega ta on rangelt seotud.

3.

Kolmanda väite kohaselt ei ole võetud arvesse tõlkijana töötamise kogemust, mis on saadud Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Parlamendi vahel toimunud institutsioonidevahelistes töölähetustes. Ehkki hageja oli kõnesoleval ajal formaalses mõttes Euroopa parlamendi tõlkija, ei olnud kuidagi võimalik arvestamata jätta kogemusi, mille ta sai Euroopa Liidu Kohtus töötades, sest igal juhul on tegemist asjasse puutuva kogemusega, sõltumata tõigast, et see on omandatud töölähetuse raames. Konkursikomisjon rikkus õigusnormi, kui ta kvalifitseeris selle kogemuse asjasse puutumatuks.

4.

Neljandas väites toob hageja esile, et täielikult on jäetud arvestamata tema juriidilise töö kogemus Horvaatiast. Konkursikomisjon rikkus faktiliste asjaolude hindamisel ilmselgelt õigusnormi, sest ta ei tunnistanud asjassepuutuvaks töökogemuseks 45 tööpäeva pikkust kogemust Horvaatias advokaadibüroos. Tunnustati üksnes hageja ligikaudu kuuajalist töötamist pärast seda, kui ta oli kantud advokaadikandidaatide registrisse. Põhjendamaks argumenti, et vaidlusalust ajavahemikku tuleb samuti arvesse võtta, osutab hageja, et hilisem registrisse kandmine tuleneb asjaolust, et ta sai diplomi välismaal – diplom vaadati läbi Horvaatia advokatuuri koosolekul, mis toimus peaaegu kuu aega pärast seda, kui hageja oli advokatuurile nende registrisse kandmiseks avalduse esitanud. Ent kuni tema registrisse kandmiseni täitis hageja üksnes juriidilisi ülesandeid, nagu see tuleneb ka esitatud toimikust, millest nähtub, et alates tema töösuhte päris algusest pidas tema tööandja teda advokaadikandidaadi ülesandeid täitvaks. Pealegi ei ole konkursil kusagil mainitud, et asjassepuutuva töökogemuse tunnustamise eeltingimus on, et kandidaat peab olema kantud advokaadikandidaatide registrisse, vaid üksnes see, et advokaadibüroo on ta tööle võtnud. Nii toimides kaldus konkursikomisjon kõrvale konkursiteate tekstist, millega ta on rangelt seotud.

5.

Viienda väite kohaselt puudus põhjendus 15. mai 2023. aasta otsusel, millega keelduti lubamast hagejal vaidlusalusel konkursil osaleda – põhjendus puudus, sest selles otsuses ei ole kusagil mainitud selgeid kriteeriume, mille alusel konkursikomisjon oma otsusele jõudis, samas kui ära toodud põhjendused on vastuolulised ning nende alusel ei ole võimalik järeldada, millist kriteeriumit täpselt hageja ei täitnud. Nii toimides rikkus konkursikomisjon ka võrdse kohtlemise põhimõtet, sest kõik teised kandidaadid teadsid algusest peale, et nad vastavad konkursitingimustele, samas kui hagejale ei ole põhjenduste puudumise tõttu siiani teada, kas ta täidab konkursitingimused ja milliste kriteeriumide alusel konkursikomisjon selle kindlaks teeb.

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

jätta Capri Sun AG vastulause rahuldamata;

—

mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

—

tühistada Euroopa Komisjoni 10. mai 2023. aasta otsus C (2023) 3232 (final).

—

Otsusel puudub õiguslik alus, kuna see põhineb toetuslepingu artikli II.19.1, punkti f vääral tõlgendamisel ja kohaldamisel koostoimes määruse nr 966/2012 artikliga 30, mida selle lepingu suhtes kohaldatakse vastavalt määruse nr 1046/2018 artikli 279 lõikele 3.

—

Vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel on rikutud määruse nr 966/2012 artikliga 135 tunnustatud proportsionaalsuse põhimõtet seoses toetuslepingu artikli II.27.6 kohaldamisega, samuti on rikutud toetuslepingu artiklit II.25.4, ELTL artiklit 5 ja selle lisaprotokolli nr 2 sätteid.

—

Vaidlustatud otsusega on rikutud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.