1.

Kas liidu õiguse ja eelkõige direktiivi 2013/32/EL (2) artiklitega 36, 37 ja 38, ka koostoimes sama direktiivi põhjendustega 42, 46 ja 48 ning tõlgendatuna Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 arvestades (ja EIÕK artikleid 6 ja 13 arvestades), on vastuolus see, et riigisisene seadusandja, kellel on pädevus lubada turvaliste päritoluriikide nimekirjade koostamist ja reguleerida selleks järgitavaid kriteeriume ning sel eesmärgil kasutatavaid allikaid, määrab kolmanda riigi turvaliseks päritoluriigiks ka otse, seaduse tasandi aktiga?

2.

Kas igal juhul on liidu õiguse ja eelkõige sama direktiivi artiklitega 36, 37 ja 38, ka koostoimes sama direktiivi põhjendustega 42, 46 ja 48 ning tõlgendatuna Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 arvestades (ja EIÕK artikleid 6 ja 13 arvestades), vastuolus vähemalt see, et seadusandja kinnitab kolmanda riigi turvaliseks päritoluriigiks, tegemata turvaliseks päritoluriigiks tunnistamise põhjendustes kasutatud allikaid kättesaadavaks ja kontrollitavaks, takistades seetõttu varjupaigataotlejal nende vaidlustamist ja kohtul nende päritolu, autoriteedi, usaldusväärsuse, asjakohasuse, ajakohastatuse, terviklikkuse ning igal juhul üldise sisu kontrollimist, ning nende põhjal oma hinnangute andmist selle kohta, kas on täidetud turvaliseks päritoluriigiks tunnistamise sisulised tingimused, mis on sätestatud direktiivi I lisas?

3.

Kas liidu õigust ja eelkõige sama direktiivi artikleid 36, 37 ja 38, ka koostoimes sama direktiivi põhjendustega 42, 46 ja 48 ning tõlgendatuna Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 arvestades (ja EIÕK artikleid 6 ja 13 arvestades), tuleb tõlgendada nii, et turvalisest päritoluriigist [pärit isikutele] ette nähtud kiirendatud piirimenetluse kestel saab kohus igal juhul kasutada päritoluriigi teavet, saades selle iseseisvalt direktiivi artikli 37 lõikes 3 sätestatud allikatest, mis on vajalikud direktiivi I lisas sätestatud turvaliseks päritoluriigiks tunnistamise sisuliste tingimuste täidetuse kindlakstegemiseks?

4.

Kas liidu õiguse ja eelkõige sama direktiivi artiklitega 36, 37 ja 38 ning selle I lisaga, koostoimes ka selle põhjendustega 42, 46 ja 48 ning tõlgendatuna Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 arvestades (ja EIÕK artikleid 6 ja 13 arvestades), on vastuolus see, et kolmas riik määratletakse „turvalise päritoluriigina“, juhul kui selles riigis on isikukategooriaid, kelle puhul ei ole täidetud turvaliseks päritoluriigiks tunnistamise sisulised tingimused, mis on sätestatud direktiivi I lisas?