Esialgne tõlge

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

LAILA MEDINA

esitatud 30. aprillil 2025(1)

Kohtuasi C‑80/24

Zwrotybankowe.pl sp. z o.o.

versus

Powszechna Kasa Oszczędności Bank Polski S.A.

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sąd Rejonowy dla Warszawy – Śródmieścia w Warszawie (Varssavi kesklinna rajoonikohus Varssavis, Poola))

Eelotsusetaotlus – Direktiiv 2008/48/EÜ – Tarbijakrediidilepingud – Artikli 22 lõige 2 – Tarbijal panga vastu oleva nõude loovutamine – Direktiiv 93/13/EMÜ – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Artikli 6 lõige 1 ja artikli 7 lõige 1 – Omandaja kaebeõigus – Loovutamislepingu tingimuste ebaõigluse kontrollimine liikmesriigi kohtu omal algatusel

I.      Sissejuhatus

1.        Käesolevas kohtuasjas palutakse Euroopa Kohtul täpsemalt uurida, millised on riigisiseste kohtute pädevuse piirid lepingutingimuste ebaõigluse omal algatusel kontrollimisel. Kahest olulisest kohtuotsusest selles küsimuses – kohtuotsustest Lintner(2) ja Tuk Tuk Travel(3) – nähtub, et kohtute ex officio pädevus põhineb tarbijaõiguses kindlalt poolte määratletud vaidluse eseme piiridel.(4) Nagu õiguskirjanduses on ilmekalt väljendatud, on vaidluse eseme piiridega määratletud kohtu jaoks „ületamatud piirid“,(5) isegi kui nende piiride „eraldusjooned“(6) võivad olla Euroopa tarbijaõiguse valdkonnas esitatud nn laias laastus.

2.        Käesolevas kohtuasjas tõstatatud küsimus puudutab eelkõige riigisiseste kohtute pädevuse ulatust seoses tarbija ja omandajast äriühingu vahelise loovutamislepingu tingimuste ebaõigluse kontrollimisega omal algatusel, kusjuures loovutamisleping on selle omandajast äriühingu kaebeõiguse alus. Raskusi valmistab asjaolu, et liikmesriigi kohtu menetluses olev vaidlus ei puuduta mitte loovutamislepingut, vaid tarbijakrediidilepingut ning tarbija ei ole asjaomase menetluse osaline.

3.        Vastavalt Euroopa Kohtu palvele keskendun oma ettepanekus teisele eelotsuse küsimusele.

II.    Õigusraamistik

A.      Euroopa Liidu õigus

1.      Direktiiv 93/13/EMÜ

4.        Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [täpsustatud sõnastus]

5.        Sama direktiivi artikli 7 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“

2.      Direktiiv 2008/48/EÜ

6.        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiivi 2008/48/EÜ (mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ) (ELT 2008, L 133, lk 66) artikli 22 „Ühtlustamine ja käesoleva direktiivi sätete imperatiivsus“ lõikes 2 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijatel on keelatud loobuda neile käesolevat direktiivi rakendavate või sellele vastavate siseriikliku õiguse sätetega antud õigustest.“

B.      Poola õigus

7.        12. mai 2011. aasta tarbijakrediidiseaduse (Ustawa z dnia 12 maja 2011 r. o kredycie konsumenckim) (konsolideeritud redaktsioon: Dziennik Ustaw (Poola ametlik väljaanne), 2023, jrk nr 1028, mida on muudetud) (edaspidi „tarbijakrediidiseadus“) artikli 45 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui laenuandja rikub artikli 29 lõiget 1, artikli 30 lõike 1 punkte 1–8, 10, 11, 14–17, artikleid 31–33, artikleid 33a ja 36a–36c, on tarbijal õigus pärast laenuandjale kirjaliku avalduse esitamist maksta laen tagasi ilma intressi ja muude laenuga seotud tasudeta, mida ta peaks maksma lepingus ettenähtud tähtaegadeks ja viisil.“

8.        Poola tsiviilseadustiku (Kodeks cywilny) artikli 509 lõikes 1 on sätestatud:

„Võlausaldaja võib nõude ilma võlgniku nõusolekuta üle anda (loovutada) kolmandale isikule, välja arvatud juhul, kui see on vastuolus seaduse, lepingutingimuse või võlasuhte olemusega.“

III. Põhikohtuasja lühiülevaade ja eelotsuse küsimused

9.        Põhikohtuasja hageja – Zwrotybankowe.pl spółka z ograniczoną odpowiedzialnością (piiratud vastutusega äriühing Zwrotybankowe.pl.) (edaspidi „Zwrotybankowe.pl“) – esitas oma 3. oktoobri 2023. aasta hagis nõude mõista kostjalt – Powszechna Kasa Oszczędności Bank Polski spółka akcyjna (aktsiaselts Powszechna Kasa Oszczędności Bank Polski) (edaspidi „PKO Bank“) – välja 4537,45 Poola zlotti (ligikaudu 1050 eurot) koos seadusjärgse viivisega hilinenud makse eest ja kohtukuludega.

10.      Zwrotybankowe.pl põhjendas oma nõuet sellega, et tarbija loovutas Zwrotybankowe.pl-ile õiguse nõuda PKO Bankilt kõiki summasid, mis tuleb tal sellele tarbijale maksta seoses tehingutega, mis tulenevad nn tasuta laenu tagajärje kohaldamisest. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et see karistus on sätestatud tarbijakrediidiseaduse(7) artikli 45 lõikes 1, mis näeb sisuliselt ette, et kui võlausaldaja rikub tarbijakrediidilepingus sätestatud teavitamiskohustust, võib tarbija teha võlausaldajale avalduse ja seejärel maksta tagasi ainult laenu põhisumma ilma intressi ja muude laenukuludeta.

11.      Zwrotybankowe.pl väitis lisaks, et õigus tagasimaksmisele tuleneb krediidilepingust, mille tarbija oli sõlminud PKO Bankiga 13. septembril 2018 (edaspidi „krediidileping“). Täpsemalt väidab Zwrotybankowe.pl, et PKO Bank ei täitnud tarbijakrediidiseaduse artikli 30 lõike 1 kohaselt nõutud teavitamiskohustust.(8)

12.      PKO Bank palus jätta hagi tervikuna rahuldamata, väites, et ta ei ole rikkunud oma teavitamiskohustust tarbija ees ja nõude tegelikku loovutamist Zwrotybankowe.pl-ile ei toimunud, kuna kohustuse olemuse tõttu on välistatud selle loovutamine kolmandale isikule.

13.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et riigisisene toimik hõlmab 16. jaanuaril 2023 Zwrotybankowe.pl-i ja tarbija vahel sõlmitud loovutamislepingut (edaspidi „loovutamisleping“). Selle lepingu kohaselt loovutas tarbija Zwrotybankowe.pl-ile kõik olemasolevad ja tulevased rahalised nõuded PKO Banki vastu, mis tulenevad nn tasuta laenu tagajärje kohaldamisest ja ebaõiglaste või kehtetute lepingutingimuste mõjust. Lisaks oli loovutamislepingus sätestatud, et Zwrotybankowe.pl-il on õigus 50%-le PKO Bankilt sisse nõutud põhinõude summast. Ühtlasi oli Zwrotybankowe.pl-il õigus kõikidele määratud kohtukuludele, sealhulgas seadusliku esindaja kuludele.

14.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib esiteks juhiseid tõlgendamaks direktiivi 2008/48 artikli 22 lõiget 2, millega on vastuolus see, kui tarbijad loobuvad neile nimetatud direktiivi rakendavate riigisisese õiguse sätetega antud õigustest. Täpsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas seda sätet tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus tarbija õiguste loovutamine kolmandale isikule, kes – nagu põhikohtuasjas – kasutab neid õigusi enda nimel ning võtab tasuks 50% saadud summast ja ülejäänud 50% tagastab tarbijale.

15.      Sellega seoses leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et direktiivi 2008/48 – mille eesmärk on kaitsta tarbijaid krediidilepingutes sisalduvate ebaõiglaste tingimuste eest – teleoloogiline tõlgendus räägib nõuete loovutamise välistamise kasuks.

16.      Teiseks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus saada suuniseid direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 tõlgendamiseks seoses liikmesriigi kohtute kohustusega kontrollida omal algatusel lepingutingimuste ebaõiglust.

17.      Sellega seoses juhib eelotsusetaotluse esitanud kohus tähelepanu asjaolule, et nõue, mille kohaselt peab liikmesriigi kohus omal algatusel kontrollima lepingutingimuste ebaõiglust, põhineb eeldusel, et tarbija on menetlusosaline ning et kohtu sekkumisega tasandatakse tarbija ja müüja või teenuste osutaja vahelist ebavõrdsust. Põhikohtuasi erineb siiski selle poolest, et vaidluse pool ei ole mitte tarbija, vaid nõude omandaja, ja kohtuasi ei puuduta mitte loovutamislepingut, vaid krediidilepingut. Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtul ei ole kahtlust selles, et ta on pädev kontrollima, kas krediidilepingu tingimused võivad olla ebaõiglased, kahtleb ta selles, kas ta on kohustatud ja pädev kontrollima põhikohtuasja hageja kaebeõiguse aluseks oleva loovutamislepingu tingimuste ebaõiglust.

18.      Tema kahtlused on eelkõige seotud sellega, et kohtu otsus, mille kohaselt loovutamisleping ei ole siduv (või ei ole täielikult siduv), ei ole põhimõtteliselt kohtu jaoks siduv võimalikus vaidluses tarbija ja nõude omandanud üksuse vahel. Lisaks võivad loovutamislepingu ebaõiglaseks tunnistamisel, mis võib kaasa tuua selle tühistamise, olla tarbijale negatiivsed tagajärjed. Nimelt võib see viia selleni, et põhikohtuasja hagi jäetakse rahuldamata, sest hagejal, kes on nõude omandaja, puudub kaebeõigus. Selle tagajärg võib olla see, et tarbija ei saa isegi seda osa nõudest, millele tal on loovutamislepingu alusel õigus.

19.      Veel üks eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud küsimus puudutab seda, et loovutamislepingu tingimuste ebaõiglase laadi kontrollimine peaks toimuma ilma tarbija juuresolekuta ja ilma, et tarbijale oleks antud võimalus saada teavet loovutamislepingu tühistamisest tulenevate võimalike õiguslike tagajärgede kohta.

20.      Neil asjaoludel otsustas Sąd Rejonowy dla Warszawy – Śródmieścia w Warszawie (Varssavi kesklinna rajoonikohus Varssavis, Poola) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [direktiivi 2008/48] artikli 22 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis võimaldavad tarbijal anda talle direktiivi ülevõtmiseks kehtestatud riigisisestest õigusnormidest tulenevad õigused üle kolmandale isikule, kes ei ole tarbija?

2.      Kas [direktiivi 93/13] artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et kohtu kohustus kontrollida omal algatusel, kas lepingutingimus on ebaõiglane, on olemas ka tarbija ja kolmanda isiku vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingu tingimuse puhul, kui kohtumenetluses tugineb kolmas isik sellele lepingule kui dokumendile, millel põhineb tema õigus esitada hagi müüja või teenuste osutaja vastu, kes on tarbija esialgne lepingupartner?“

21.      Põhikohtuasja pooled, Poola valitsus ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad.

IV.    Analüüs

22.      Käesolevas ettepanekus käsitletava teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel kontrollima sellise loovutamislepingu tingimuste ebaõiglust, mis on sõlmitud tarbija ja äriühingu vahel, kes omandab tarbija nõude müüja või teenuste osutaja vastu, kellega tarbija oli sõlminud krediidilepingu, olukorras, kus ühest küljest ei puuduta liikmesriigi kohtu menetluses olev vaidlus nimetatud loovutamislepingut ja teisest küljest tugineb tarbija nõude omandanud äriühing sellele loovutamislepingule kui dokumendile, millel põhineb tema õigus esitada hagi müüja või teenuste osutaja vastu, kes on tarbija esialgne lepingupartner.

23.      Eelotsusetaotlusest nähtub, et põhikohtuasjas on vaidlus Zwrotybankowe.pl-i ja PKO Banki vahel. See vaidlus puudutab PKO Banki ja tarbija vahel sõlmitud krediidilepingut. Zwrotybankowe.pl väidab, et kohustus hüvitada sellele tarbijale võlgnetavad summad tuleneb nn tasuta laenu tagajärje kohaldamisest, sest pank on väidetavalt rikkunud krediidilepingu sõlmimisel teabe esitamise kohustust.(9) Zwrotybankowe.pl-i kaebeõigus tuleneb tarbija ja Zwrotybankowe.pl-i vahel sõlmitud loovutamislepingust, millega tarbija loovutas omandajale kõik tarbijakrediidilepingust tulenevad rahalised nõuded, samas kui Zwrotybankowe.pl-il oli õigus saada 50% PKO Bankilt sissenõutava põhinõude summast.(10)

24.      Samuti nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasja vaidluse ese on krediidileping, mitte loovutamislepingu üksikute tingimuste kontrollimine direktiivi 93/13 seisukohast. Selles kontekstis soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ta on kohustatud omal algatusel kontrollima sellise loovutamislepingu tingimusi, mis ei ole selle kohtu menetluses oleva vaidluse ese, vaid pigem Zwrotybankowe.pl-i kaebeõiguse alus.

 1.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu omal algatusel loovutamislepingu tingimuse ebaõigluse kontrollimine

25.      Nagu tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, lähtub direktiiviga 93/13 loodud kaitsesüsteem eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja tal on vähem teavet.(11)

26.      Tarbija nõrgemat positsiooni arvestades on kõnealuse direktiivi artikli 6 lõikes 1 nähtud ette, et ebaõiglased lepingutingimused ei ole tarbijatele siduvad. Tegemist on imperatiivse sättega, mille eesmärk on asendada lepingupartnerite õiguste ja kohustuste formaalne tasakaal tegeliku tasakaaluga, mis taastab nende võrdsuse.(12)

27.      Selles kontekstis on Euroopa Kohus korduvalt leidnud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel hindama, kas direktiivi 93/13 kohaldamisalasse kuuluv lepingutingimus on ebaõiglane, ning sel moel tasandama tarbija ja müüja või teenuste osutaja ebavõrdsust, kui tema käsutuses on selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud.(13)

28.      Kohustuslik kontroll, mida liikmesriigi kohus peab direktiivi 93/13 alusel omal algatusel tegema, on esiteks piiratud lepingutingimustega, mille ebaõiglust saab tuvastada vastava liikmesriigi kohtul olevas toimikus sisalduvate õiguslike ja faktiliste asjaolude alusel.(14)

29.      Teiseks peab kontrollimisel järgima vaidluse eseme piire, mida tuleb mõista kui tulemust, mida pool oma nõuetega taotleb, arvestades sel eesmärgil esitatud nõudeid ja väiteid.(15)

30.      Kõigepealt olgu märgitud, et kuigi direktiiviga 93/13 soovitud tarbijakaitse nõuab aktiivset sekkumist asja menetleva liikmesriigi kohtu poolt, on selle kaitse andmiseks siiski vaja, et kohtumenetlus oleks algatatud ühe asjaomase lepingu poole esitatud hagi alusel.(16) Kõnealuse menetluse ese peab olema asjaomane leping.(17)

31.      Järgmiseks on Euroopa Kohus otsustanud, et liikmesriigi kohtu poolt direktiivi 93/13 kohaselt tarbijale omal algatusel antava kaitse tõhusus ei tohi minna nii kaugele, et eiratakse või ületatakse selle vaidluse eseme piire, nagu pooled on oma nõuetes kindlaks määranud, tõlgendatuna nende esitatud väidete pinnalt. Seega ei ole liikmesriigi kohus kohustatud laiendama vaidlust kohtule esitatud nõuete ja väidete raamest väljuval viisil.(18)

32.      Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et kahe müüja või teenuste osutaja vahelist hagi ei iseloomusta ebavõrdsus, mis esineb tarbija ja tema lepingupartnerist müüja või teenuste osutaja vahel.(19)

33.      Nagu eespool juba märgitud, ei ole tarbija põhikohtuasja osaline. Vaidluse ese, mille pooled on oma nõuete ja väidetega määratlenud, puudutab krediidilepingut. Omandajast äriühingu ja tarbija vaheline loovutamisleping ei ole liikmesriigi kohtule esitatud hagi ese.

34.      Erinevalt käesoleva ettepaneku punktis 27 viidatud kohtupraktikas käsitletud olukorrast ei ole direktiiviga 93/13 taotletud tarbijakaitsesüsteemi tõhususe tagamiseks niisugustel asjaoludel nõutud ega vajalik, et liikmesriigi kohus – kes lahendab vaidlust kahe müüja või teenuste osutaja, näiteks tarbija õigused omandanud äriühingu ja tarbija lepingupartnerist müüja või teenuste osutaja vahel – kontrolliks omal algatusel, kas lepingus, mille tarbija sõlmis äriühinguga, kellele ta loovutas oma õigused, sisalduv tingimus on ebaõiglane.

35.      Teistsuguse lahenduse puhul jäetaks tähelepanuta tsiviilkohtumenetluse „põhielemendid“,(20) nimelt vaidluse pooled ja ese. Nagu nähtub selgelt käesoleva ettepaneku punktis 31 viidatud Euroopa Kohtu praktikast, peab liikmesriikide kohtute erandlik pädevus jääma tarbijavaidluste valdkonnas ikkagi tsiviilvaidluse raamidesse.

36.      Nagu komisjon märkis oma kirjalikes seisukohtades, ei mõjuta kohtu omal algatusel menetlusse astumise piirangud siiski tarbija õigust esitada hagi loovutamislepingu vaidlustamiseks. Sellise tulevase vaidluse korral võib liikmesriigi kohus kasutada oma pädevust, et kontrollida omal algatusel lepingu ebaõiglasi tingimusi.

 2.      Eelotsusetaotluse esitanud kohtu omal algatusel loovutamislepingu tingimuse ebaõigluse kontrollimine seoses hagi vastuvõetavuse kontrolliga

37.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõstatab eraldi küsimuse, kas ta peab talle esitatud hagi vastuvõetavuse tingimuste kontrollimisel direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 alusel kontrollima seda, kas loovutamislepingu üks või mitu tingimust on ebaõiglased, kuna loovutamisleping mõjutab põhikohtuasja hageja kaebeõigust.

38.      Tuleb meeles pidada, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 kohaselt näevad liikmesriigid ette, et müüja või teenuste osutaja poolt tarbijaga sõlmitud lepingu ebaõiglased tingimused ei ole tarbijale siduvad.(21)

39.      Lisaks sellele, nagu tuleneb direktiivi 93/13 artikli 7 lõikest 1 koosmõjus direktiivi 24. põhjendusega, pannakse selle direktiiviga liikmesriikidele kohustus näha ette piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mille müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.(22)

40.      Kuigi Euroopa Kohus on juba korduvalt ning direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 ja artikli 7 lõike 1 nõudeid arvesse võttes selgitanud viisi, kuidas liikmesriigi kohus peab tagama sellest direktiivist tarbijatele tulenevate õiguste kaitse, ei ole väidetavalt ebaõiglaste lepingutingimuste hindamisele kohaldatavad menetlusnormid sellegipoolest liidu õiguses põhimõtteliselt ühtlustatud. Need menetlused kuuluvad seega liikmesriikide menetlusautonoomia põhimõtte kohaselt nende liikmesriikide riigisisese õiguskorra reguleerimisalasse, kuid tingimusel, et need ei ole vähem soodsad kui liikmesriigi õiguse kohaldamisalasse kuuluvaid sarnaseid olukordi reguleerivad normid (võrdväärsuse põhimõte) ega muudaks liidu õigusega antud õiguste kasutamist tegelikult võimatuks või ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte).(23)

41.      Neil asjaoludel tuleb kindlaks teha, kas nimetatud sätetes koostoimes võrdväärsuse ja tõhususe põhimõttega on nõutud, et liikmesriigi kohus kontrolliks omal algatusel, kas loovutamislepingu tingimus on ebaõiglane, mis on eelduseks hageja kaebeõiguse kindlaksmääramisele põhikohtuasjas.

42.      Esiteks, mis puudutab võrdväärsuse põhimõtet, siis on liikmesriigi kohtu ülesanne kontrollida riigisiseses õiguses kohaldatavate menetlusnormide alusel, kas seda põhimõtet on järgitud, võttes arvesse asjaomaste hagide eset, alust ja põhielemente.(24)

43.      Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb pidada võrdväärseks riigisiseste normidega, mis on riigisiseses õiguskorras avaliku korra normide tasemel.(25)

44.      Järelikult tuleneb võrdväärsuse põhimõttest, et kui liikmesriigi kohtul on riigisisese õiguse kohaselt õigus või kohustus hinnata omal algatusel, kas loovutamislepingu tingimused, millele hageja tugineb oma kaebeõiguse kehtestamiseks, on vastuolus riigisisese avaliku korra normidega, peab tal samuti olema õigus või kohustus hinnata omal algatusel, kas need tingimused on vastuolus direktiivi 93/13 artikliga 6, niipea kui tema käsutuses on selleks vajalikud õiguslikud ja faktilised asjaolud.

45.      Käesoleval juhul ei sisalda eelotsusetaotlus mingit teavet selle kohta, kas kohus, kelle menetluses on hagi, mille on esitanud äriühing, kellele tarbija on oma nõude loovutanud, võib või tal isegi tuleb Poola õiguse kohaselt omal algatusel kontrollida niisuguse tingimuse, nagu vaidlusalune tingimus omandaja tasu kohta, võimalikku vastuolu riigisiseste avaliku korra normidega. Vastavalt käesoleva ettepaneku eelmises punktis meenutatud kohtupraktikale peab eelotsusetaotluse esitanud kohus seda aspekti hindama, et teha kindlaks, kas ta võib või kas tal isegi tuleb võrdväärsuse põhimõtte alusel omal algatusel kontrollida, kas põhikohtuasjas kõne all olev lepingutingimus on ebaõiglane.(26)

46.      Teiseks on Euroopa Kohus seoses tõhususe põhimõttega leidnud, et iga juhtumit, mille puhul kerkib küsimus, kas riigisisene menetlusnorm muudab liidu õiguse kohaldamise võimatuks või ülemäära raskeks, tuleb analüüsida, arvestades selle normi kohta menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja erisusi; vajaduse korral tuleb arvesse võtta ka riigisisese õigussüsteemi aluseks olevaid põhimõtteid, nagu kaitseõiguse tagamine, õiguskindluse põhimõte ja menetluse korrakohane läbiviimine.(27)

47.      Mis puudutab põhikohtuasjas esitatud hagi, siis eelotsusetaotlusest nähtub, et loovutamislepingu omal algatusel kontrollimine liikmesriigi kohtu poolt võib tuua tarbijale kaasa negatiivseid tagajärgi ja olla vastuolus tema autonoomiaga, mis võimaldab tal tugineda direktiiviga 93/13 antud kaitsele või seda mitte teha. Täpsemalt rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kui tehakse kindlaks, et loovutamislepingu tingimused on ebaõiglased, võidakse see tunnistada tühiseks. Selle tühisuse tagajärjel jäetaks põhikohtuasjas esitatud nõue rahuldamata, sest Zwrotybankowe.pl-il puudub kaebeõigus, mistõttu jäetaks tarbija ilma võimalusest saada kätte kas või osa nõudest.

48.      Esialgse tähelepanekuna tuleb märkida, et nagu eelotsusetaotlusest nähtub, põhinevad kõik negatiivsed tagajärjed, mis tulenevad loovutamislepingu tingimuste ebaõigluse tuvastamisest, liikmesriigi kohtu eeldusel, et selle tuvastamine toob kaasa lepingu tühisuse.

49.      Sellega seoses tuleb silmas pidada, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 lõpus sätestatu kohaselt „on [leping] kõnealustel tingimustel lepinguosalistele jätkuvalt siduv ainult juhul, kui seda on võimalik jätkata nii, et see sisaldab ebaõiglasi tingimusi“.(28)

50.      Tuleb märkida, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1, eelkõige artikli 6 lõike 1 in fine eesmärk on asendada lepinguga loodud formaalne tasakaal lepingupoolte õiguste ja kohustuste vahel tegeliku tasakaaluga, mis taastab nende võrdsuse, mitte aga tühistada kõik ebaõiglasi tingimusi sisaldavad lepingud, arvestades, et leping peab jääma põhimõtteliselt kehtima ilma ühegi muu muudatuseta peale selle, mis tuleneb ebaõiglaste lepingutingimuste väljajätmisest. Kui viimati nimetatud tingimus on täidetud, võib kõnealune leping direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 kohaselt kehtima jääda, kuivõrd riigisisese õiguse kohaselt selline kehtima jäämine ilma ebaõiglaste tingimusteta on õiguslikult võimalik – seda tuleb kontrollida objektiivse lähenemisviisi alusel.(29)

51.      Selle objektiivse lähenemisviisi alusel ja kooskõlas liikmesriigi õigusnormidega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks tegema, kas loovutamislepingu jätkumine oleks õiguslikult võimalik, kui on tuvastatud, et üks või mitu tingimust on ebaõiglased.

52.      Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab: kui ta jõuab omal algatusel tehtud kontrolli tulemusel järeldusele, et üks või mitu lepingutingimust on ebaõiglased ja loovutamisleping on tühine, võib selline lahendus tuua tarbijale kaasa eriti ebasoodsaid tagajärgi. Sellega seoses on oluline meeles pidada, et liikmesriikide kohtute pädevus kontrollida omal algatusel võimalikke ebaõiglasi tingimusi on põhjendatud vajadusega tasandada tarbija ja müüja vahelist ebavõrdsust.(30) Selle eesmärgiga oleks vastuolus, kui see pädevus kahjustaks tarbijat.

53.      Lisaks on Euroopa Kohus teinud seoses liikmesriigi kohtu kohustusega kõrvaldada vajaduse korral omal algatusel direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 kohased ebaõiglased tingimused selgeks, et kohtul ei ole kohustust jätta kõnealune tingimus kohaldamata, kui tarbija otsustab pärast seda, kui nimetatud kohus on vastavat küsimust selgitanud, mitte tugineda lepingutingimuse ebaõiglusele ning mittesiduvusele, andes nii kõnealuse lepingutingimuse kohaldamiseks vaba ja selge nõusoleku.(31)

54.      Seega ei lähe direktiiv 93/13 nii kaugele, et muuta kohustuslikuks selles direktiivis tarbijate kasuks kehtestatud kaitsesüsteemi ebaõiglaste tingimuste vastu, mida kasutab müüja või teenuste osutaja. Järelikult ei kohaldata seda süsteemi siis, kui tarbija eelistab sellele mitte tugineda.(32)

55.      Nagu eespool juba märgitud, ei ole tarbija põhikohtuasja pool ja loovutamisleping ei ole vaidluse ese. Loovutamislepingu kohaselt on Zwrotybankowe.pl, kes on nõude omandaja, ka teenuste osutaja või müüja, kes määrab kindlaks loovutamislepingu tingimused. Kuna loovutamislepingu kahe poole huvid on vastandlikud, ei ole seega võimalik asendada tarbija seisukohti loovutamislepingu tingimuste võimaliku ebaõigluse kohta omandajast äriühingu seisukohtadega.(33)

56.      Komisjon pakkus oma kirjalikes märkustes, et liikmesriigi kohus võib kontrollida, kas riigisiseses õiguses on nähtud ette võimalus analüüsida loovutamislepingu tingimusi põhimenetluse osana või eraldi menetluses, mis võib kaasa tuua põhimenetluse peatamise. Zwrotybankowe.pl väitis, et sellises menetluses, nagu on arutamisel eelotsusetaotluse esitanud kohtus, kutsutakse tarbijaid tunnistajatena kohtusse. Ta väidab, et sellises kontekstis on kohtud võimelised kindlaks tegema, kas tarbijad on täielikult teadlikud loovutamise esemest ja selle mõjust.

57.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab analüüsima, millised võimalused on nähtud liikmesriigi õiguses ette kolmandate isikute teavitamiseks pooleliolevast menetlusest ja kas liikmesriigi kohus võib selles kontekstis teavitada tarbijat loovutamislepingus sisalduvate tingimuste võimalikust ebaõiglusest.

58.      Siiski ei tohi sellega, kui kohaldatakse riigisiseses menetlusõiguses ette nähtud võimalusi, mille alusel saab teatada tarbijale pooleliolevast menetlusest ja liikmesriigi kohus saab teavitada tarbijat loovutamislepingus sisalduvate tingimuste võimalikust ebaõiglusest, kaasneda tarbijale negatiivseid tagajärgi. Tõepoolest, nagu ma eespool sisuliselt märkisin,(34) on tarbijakaitse selleks aluspõhimõtteks, mille põhjal tunnustatakse kohtute pädevust ebaõiglaseid tingimusi omal algatusel kontrollida. Täpsemalt ei tohiks tarbijat kohustada osalema kohtumenetluses ja tuleks tagada tarbija autonoomia seoses loovutamislepinguga. Samuti ei tohiks tarbijat takistada esitamast tulevikus hagi omandajast äriühingu vastu, et nõuda loovutamislepingu tingimuste ebaõiglaseks tunnistamist.

59.      Kõike eeltoodut arvestades olen seisukohal, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus ei pea omal algatusel kontrollima sellise loovutamislepingu tingimuste ebaõiglust, mis on sõlmitud tarbija ja äriühingu vahel, kes omandab tarbija nõude müüja või teenuste osutaja vastu, kellega tarbija oli sõlminud krediidilepingu, olukorras, kus ühest küljest ei puuduta liikmesriigi kohtu menetluses olev vaidlus nimetatud loovutamislepingut ja teisest küljest tugineb tarbija nõude omandanud äriühing sellele loovutamislepingule kui dokumendile, millel põhineb tema õigus esitada hagi müüja või teenuste osutaja vastu, kes on tarbija esialgne lepingupartner. Sellega, kui kohaldatakse riigisiseses menetlusõiguses ette nähtud võimalusi, mille alusel saab teatada tarbijale pooleliolevast menetlusest ja liikmesriigi kohus saab teavitada tarbijat loovutamislepingus sisalduvate tingimuste võimalikust ebaõiglusest, ei tohi kaasneda tarbijale ebasoodsaid tagajärgi.

V.      Ettepanek

60.      Eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Sąd Rejonowy dla Warszawy – Śródmieścia w Warszawie (Varssavi kesklinna rajoonikohus Varssavis, Poola) teisele küsimusele järgmiselt:

Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus ei pea omal algatusel kontrollima sellise loovutamislepingu tingimuste ebaõiglust, mis on sõlmitud tarbija ja äriühingu vahel, kes omandab tarbija nõude müüja või teenuste osutaja vastu, kellega tarbija oli sõlminud krediidilepingu, olukorras, kus ühest küljest ei puuduta liikmesriigi kohtu menetluses olev vaidlus nimetatud loovutamislepingut ja teisest küljest tugineb tarbija nõude omandanud äriühing sellele loovutamislepingule kui dokumendile, millel põhineb tema õigus esitada hagi müüja või teenuste osutaja vastu, kes on tarbija esialgne lepingupartner. Sellega, kui kohaldatakse riigisiseses menetlusõiguses ette nähtud võimalusi, mille alusel saab teatada tarbijale pooleliolevast menetlusest ja liikmesriigi kohus saab teavitada tarbijat loovutamislepingus sisalduvate tingimuste võimalikust ebaõiglusest, ei tohi kaasneda tarbijale ebasoodsaid tagajärgi.

1      Algkeel: inglise.

2      11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Lintner (C‑511/17, EU:C:2020:188).

3      14. septembri 2023. aasta kohtuotsus Tuk Tuk Travel (C‑83/22, EU:C:2023:664).

4      Poissonnier, G., „L’office du juge en droit de la consommation est lié à l’objet du litige“, Recueil Dalloz, 2020, lk 1394, mille kohaselt 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Lintner (C‑511/17, EU:C:2020:188) „marque incontestablement une volonté d’ancrer le relevé d’office dans l’objet du litige“ („märgib vaieldamatult soovi siduda omal algatusel kontrollimine kohtuvaidluse esemega“).

5      Biardeaud, G., ja Flores, P., Crédit à la consommation, protection du consommateur, Delmas, 2012, lk 299 („frontière infranchissable“ – „ületamatu piir“).

6      Poissonnier, G., viidatud eespool 4. joonealuses märkuses, märkis, et „si le juge ne doit pas franchir la ligne de démarcation marquant les contours de l’objet du litige, il lui appartient de retenir un tracé large et flexible de la ligne en question“ („kuigi kohtunik ei tohi ületada vaidluse eseme kontuure märgistavat eraldusjoont, peab ta kõnealuse joone piiritlema laialt ja paindlikult“).

7      Vt käesoleva ettepaneku punkt 7.

8      Selle sättega rakendatakse sisuliselt direktiivi 2008/48 artiklit 10, milles on sätestatud krediidilepingus sisalduv kohustuslik teave.

9      Vt käesoleva ettepaneku punkt 10. Oma kirjalikes seisukohtades märgib Zwrotybankowe.pl, et nii tarbija kui ka Zwrotybankowe.pl – „ülemäärasest ettevaatusest“ – on esitanud võlausaldajale kirjaliku avalduse krediidi tagasimaksmise kohta ilma intressi ja muude kuludeta, nagu on nõutud asjaomastes õigusaktides.

10      Vt käesoleva ettepaneku punkt 13.

11      27. juuni 2000. aasta kohtuotsus Océano Grupo Editorial ja Salvat Editores (C‑240/98–C‑244/98, EU:C:2000:346, punkt 25) ja 17. mai 2022. aasta kohtuotsus SPV Project 1503 jt (C‑693/19 ja C‑831/19, EU:C:2022:395, punkt 51).

12      26. oktoobri 2006. aasta kohtuotsus Mostaza Claro (C‑168/05, EU:C:2006:675, punkt 36) ja 17. mai 2022. aasta kohtuotsus SPV Project 1503 jt (C‑693/19 ja C‑831/19, EU:C:2022:395, punkt 52).

13      17. mai 2022. aasta kohtuotsus SPV Project 1503 jt (C‑693/19 ja C‑831/19, EU:C:2022:395, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

14      Vt selle kohta 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Lintner (C‑511/17, EU:C:2020:188, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

15      Ibid., punkt 28.

16      Ibid., punkt 29.

17      Vt selle kohta 14. septembri 2023. aasta kohtuotsus Tuk Tuk Travel (C‑83/22, EU:C:2023:664, punkt 54).

18      Vt selle kohta 11. märtsi 2020. aasta kohtuotsus Lintner (C‑511/17, EU:C:2020:188, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

19      Vt selle kohta 11. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Air Europa Líneas Aéreas (C‑173/23, EU:C:2024:295, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).

20      Vt Cadiet, L., Normand, J., ja Amrani-Mekki, S., Théorie générale du procès, 3. trükk, Presses Universitaires de France, Pariis, 2020, lk 671.

21      17. mai 2022. aasta kohtuotsus Unicaja Banco (C‑869/19, EU:C:2022:397, punkt 20).

22      Ibid., punkt 21.

23      11. aprilli 2024. aasta kohtuotsus Air Europa Líneas Aéreas (C‑173/23, EU:C:2024:295, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

24      Ibid., punkt 33.

25      Ibid., punkt 34.

26      See tähendab, et kui näiteks liikmesriigi kohtul on riigisisese õiguse kohaselt õigus kontrollida sellise loovutuslepingu vorminõudeid, millega antakse omandajale kaebeõigus, siis võrdväärsuse põhimõtte kohaselt on nõutud samasugune kontroll, mitte aga loovutuslepingu tingimuste õiguspärasuse kontroll.

27      17. mai 2022. aasta kohtuotsus SPV Project 1503 jt (C‑693/19 ja C‑831/19, EU:C:2022:395, punkt 60).

28      29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Bank BPH (C‑19/20, EU:C:2021:341, punkt 53).

29      8. septembri 2022. aasta kohtuotsus D. B. P. jt (välisvaluutas nomineeritud hüpoteeklaen) (C‑80/21–C‑82/21, EU:C:2022:646, punkt 66).

30      Vt käesoleva ettepaneku punkt 27.

31      8. septembri 2022. aasta kohtuotsus D. B. P. jt (välisvaluutas nomineeritud hüpoteeklaen) (C‑80/21–C‑82/21, EU:C:2022:646, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika).

32      3. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Dziubak (C‑260/18, EU:C:2019:819, punkt 54).

33      See eristab põhikohtuasja olukorrast 11. aprilli 2024. aasta kohtuotsuses Air Europa Líneas Aéreas (C‑173/23, EU:C:2024:295, punkt 46 jj). Selles kohtuasjas ei puudutanud lepingutingimuste ebaõigluse analüüs tõepoolest mitte loobumislepingut tarbija ja tema õigused omandanud äriühingu vahel, vaid hoopis veolepingut tarbija ja müüja või teenuse osutaja vahel, kes oli tarbija algne vastaspool (lennuettevõtja). See leping oli vaidluse ese tarbija õigused omandanud äriühingu ja müüja või teenuste osutaja (lennuettevõtja) vahel. Neil asjaoludel otsustas kohus, et tarbija õigused omandanud äriühingul peab olema võimalus esitada oma seisukohad lepingus sisalduva tingimuse ebaõigluse kohta ja vaielda vastu teise poole seisukohtadele.

34      Käesoleva ettepaneku punkt 52.