1

Oma apellatsioonkaebustes paluvad Instituto Cervantes (edaspidi „IC“) ja Hispaania Kuningriik tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 14. juuni 2023. aasta kohtuotsus Instituto Cervantes vs. komisjon (T‑376/21, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2023:331), millega Üldkohus jättis rahuldamata IC hagi, milles paluti tühistada Euroopa Komisjoni 19. aprilli 2021. aasta otsus, millega paigutati hankemenetluse (HR/2020/OP/0014) „Keeleõppe raamlepingud Euroopa Liidu institutsioonide, organite ja asutuste jaoks“ 3. osa „Hispaania keele õpe“ puhul pakkujate paremusjärjestuses esimesele kohale pakkujate ühendus CLL Centre de Langues-Allingua (edaspidi „ühendus CLL“) ja teisele kohale IC (edaspidi „vaidlusalune otsus“).

2

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2014, L 94, lk 65) põhjenduses 90 on märgitud:

„Lepingud tuleks sõlmida objektiivsete kriteeriumite alusel, mis tagavad kooskõla läbipaistvuse, mittediskrimineerimise ja võrdse kohtlemise põhimõtetega, eesmärgiga tagada pakkumuste suhtelise maksumuse objektiivne hindamine, et teha tõhusa konkurentsi tingimuste kohaselt kindlaks, milline pakkumus on majanduslikult kõige soodsam. […]

[…]“.

3

Direktiivi artiklis 67 on sätestatud:

„1.   […] [A]valiku sektori hankijad [tuginevad] riigihankelepingute sõlmimisel majanduslikult soodsaimale pakkumusele.

2.   Avaliku sektori hankija seisukohast majanduslikult soodsaim pakkumus tehakse kindlaks hinna või kulu alusel, kasutades kulutõhususe põhimõtet […] ning see võib hõlmata parima hinna ja kvaliteedi suhet, mida hinnatakse asjaomase hankelepingu esemega seotud kriteeriumite alusel, sealhulgas kvalitatiivsete, keskkonna- ja/või sotsiaalsete aspektide põhjal. […]

[…]“.

4

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT 2018, L 193, lk 1) tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2024. aasta määrusega (EL, Euratom) 2024/2509, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju (uuesti sõnastatud) (ELT L, 2024/2509). Käesolevates kohtuasjades kõne all olevale hankemenetlusele kohaldus siiski määrus 2018/1046.

5

Määruse põhjenduses 106 oli märgitud:

„Kooskõlas direktiivi 2014/24/EL artikliga 67 tuleks leping sõlmida majanduslikult soodsaima pakkumuse alusel“.

6

Nimetatud määruse V jaotise „Üldsätted“ 2. peatüki „Otsese ja kaudse eelarve täitmise suhtes kohaldatavad sätted“ 3. jaos „IT-süsteemid ja e-haldus“ asuva artikli 149 „Taotlusdokumentide esitamine“ lõikes 1 oli sätestatud:

„Taotlusdokumentide esitamise korra määrab kindlaks vastutav eelarvevahendite käsutaja, kes võib valida ainsa lubatud dokumentide esitamise viisi.

Valitud teabevahetusviis peab tagama, et toimub tõeline konkurents ja täidetud on järgmised tingimused:

7

Määruse 2018/1046 VII jaotise „Hanked ja kontsessioonid“ 1. peatükis „Ühissätted“ asuva artikli 160 „Lepingutele kohaldatavad põhimõtted ja nende kohaldamisala“ lõikes 1 oli sätestatud:

„Kõik lepingud, mida rahastatakse täielikult või osaliselt eelarvest, on kooskõlas läbipaistvuse, proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise põhimõtetega.“

8

Määruse 1. peatükis asuva artikli 167 „Lepingu sõlmimine“ lõikes 4 oli sätestatud:

„Avaliku sektori hankija tugineb lepingu sõlmimisel majanduslikult soodsaimale pakkumusele, võttes aluseks ühe järgnevast kolmest hindamiskriteeriumist: madalaim hind, madalaimad kulud ning parim hinna ja kvaliteedi suhe.

[…]

Parima hinna ja kvaliteedi suhte puhul võtab avaliku sektori hankija arvesse hinda või kulusid ja muid lepingu esemega seotud kvaliteedikriteeriume.“

9

Samas 1. peatükis asuva artikli 170 „Lepingu sõlmimise otsus ning taotlejate või pakkujate teavitamine“ lõikes 3 oli sätestatud:

„Avaliku sektori hankija edastab kõikidele pakkujatele, […] kelle pakkumus vastab hankedokumentidele ja kes esitavad kirjalikult asjaomase taotluse, järgmise teabe:

[…]“.

10

Määruse I lisa punktis 16 „Hankedokumendid“ oli sätestatud:

„[…]

16.2. Pakkumuse esitamise ettepanekus:

[…]“.

11

Üldkohtu kodukorra artikli 88 lõikes 1 on sätestatud:

„Üldkohus võib võtta menetlust korraldavaid meetmeid ja teostada menetlustoiminguid või neid muuta igas menetlusstaadiumis kas omal algatusel või kohtuasja poole taotlusel.“

12

Kodukorra artiklis 145 on sätestatud:

„1.   Menetlusse astuja võib esitada oma kirjalikud seisukohad presidendi määratud tähtaja jooksul.

2.   Menetlusse astuja seisukohad sisaldavad:

[…]

c) tõendeid, juhul kui neid esitatakse, või taotlust nende kogumiseks.

[…]“.

13

Vaidluse taust on välja toodud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 2–20 ja selle võib kokku võtta järgmiselt.

14

Euroopa Komisjon kuulutas 20. novembril 2020 välja avatud hankemenetluse HR/2020/OP/0014 „Keeleõppe raamlepingud Euroopa Liidu institutsioonide, organite ja asutuste jaoks“. Hange oli jaotatud kaheksaks osaks, mille hulgas oli 3. osa „Hispaania keele õpe“.

15

Hanke alusdokumentides oli märgitud, et hankija tunnistab hindamiskriteeriumidest „Hind“ (osakaal 30%) ja „Kvaliteet“ (osakaal 70%) lähtudes edukaks majanduslikult soodsaima pakkumuse.

16

Kvaliteeti, mille eest võis saada maksimaalselt 100 hindamispunkti, tuli hinnata kahe kriteeriumi alusel: kriteeriumi nr 1 „Pakutavate kursuste kvaliteet“ (maksimaalselt 70 punkti) alusel ja kriteeriumi nr 2 „Kvaliteedikontroll ja järelevalve“ alusel (maksimaalselt 30 punkti).

17

Mõlemad kriteeriumid jagunesid kolmeks allkriteeriumiks:

18

Hanke alusdokumentides oli täpsustatud, et pakkumus peab saama vähemalt miinimumpunktid iga kriteeriumi ja allkriteeriumi eest, mida olid täpsustatud hanke alusdokumentides. Lisaks pidid pakkumused saama vähemalt 70 hindamispunkti 100‑st.

19

Nimetatud hanke alusdokumentide kohaselt tuli pakkumused liigitada parima hinna ja kvaliteedi suhte alusel. Lisaks oli ette nähtud, et edukaks tunnistatakse kaks esimestele järjekohtadele määratud pakkumust, mis esiteks vastavad hanke alusdokumentides täpsustatud miinimumnõuetele ja mille on esitanud hankemenetluses osalemise tingimusele vastavad pakkujad, teiseks ei tohtinud need pakkujad olla hankemenetlusest kõrvalejätmist põhjustavas olukorras ja kolmandaks pidid nad vastama kvalifitseerimise tingimustele. Paremusjärjestus pidi kindlaks määrama selle, millises järjekorras raamlepingu täitmise ajal lepingupartneritele konkreetseid lepinguid pakutakse.

20

Pakkumuste esitamise viisi kohta oli hanke alusdokumentides muu hulgas ette nähtud, et pakkumused tuleb esitada rakenduse eSubmission kaudu.

21

Kuus pakkujat, sealhulgas IC, esitasid hankeosale nr 3 pakkumuse.

22

Selleks loodud hindamiskomisjon koostas 10. märtsil 2021 pakkumuste hindamise aruande. Hankeosale nr 3 pakkumuse esitanud lepingupartnerid olid esimesele järjekohale määratud pakkujate ühendus CLL ja teisele kohale määratud IC.

23

Komisjon võttis 19. aprillil 2021 hindamiskomisjoni soovitusel vastu vaidlusaluse otsuse. Samal päeval saatis ta IC‑le teatise, teavitades teda muu hulgas sellest, et tema pakkumus hankeosale nr 3 tunnistati edukaks ja et ta paigutati paremusjärjestuses teisele järjekohale 82 hindamispunktiga 100‑st kvaliteedi eest, pakkumuse maksumusega 2670560 eurot ja hindamispunktide kogusummaga 87,40 punkti 100‑st. Komisjon täpsustas veel, et ta kohaldab enne raamlepingu allkirjastamist kümnepäevast ooteaega.

24

Selle kirja lisas esitatud hindamistabelis olid täpsustatud, kuidas oli IC pakkumust hanke alusdokumentides esitatud kvaliteedikriteeriumide alusel hinnatud.

25

Pärast nimetatud kirja saamist palus IC komisjonil talle teatada kõige kõrgemale järjekohale paigutatud üksuse nimi ja selle pakkumuse omadused ning eelised.

26

Vastuseks sellele taotlusele teatas komisjon 26. aprilli 2021. aasta e‑kirjas IC‑le, et pakkujate ühendus CLL paigutati esimesele järjekohale 94 hindamispunktiga 100‑st kvaliteedi eest, pakkumuse maksumusega 3469020 eurot ja hindamispunktide kogusummaga 88,89 punkti 100‑st.

27

Selles 19. ja 26. aprilli 2021. aasta kirjas olid märgitud allkriteeriumide eest antud hindamispunktid:

28

Vastuseks IC taotlusele, milles väideti, et esitatud teave ei ole määruse 2018/1046 artikli 170 lõike 3 nõudeid arvestades piisav, esitas komisjon 10. mai 2021. aasta e‑kirjas täpsemad põhjendused pakkujate ühenduse CLL pakkumuse hindamise kohta kvaliteedikriteeriumide alusel. See e‑kiri sisaldas lisas pakkujate ühenduse CLL pakkumuse hindamise tabelit. Selles tabelis olid esitatud hindamiskomisjoni kommentaarid iga hanke alusdokumentides nimetatud kriteeriumi ja allkriteeriumi kohta. Selles e‑kirjas võttis komisjon ka kohustuse järgida uut kümnepäevast ooteaega enne raamlepingu allkirjastamist.

29

Komisjon esitas 25. mai 2021. aasta kirjas lisaselgitused, viidates ülejäänud osas juba esitatud teabele ja märkis, et ooteaeg on nüüdseks möödunud.

30

Komisjoni teavitas IC‑d 19. aprillil 2021 edastatud hindamistabeliga ning 10. ja 25. mai 2021. aasta teatistega, et ta ei hinnanud andmeid, mille IC oli oma pakkumuse kirjeldamiseks teinud ligipääsetavaks üksnes selles pakkumuses esitatud hüperlinkide kaudu. Komisjon täpsustas, et ta jättis need andmed arvesse võtmata, kuna hüperlinkide kasutamine ei olnud kooskõlas hanke alusdokumentidega ning et hüperlinkide kasutamise korral esineb oht, et pakkumust muudetakse pärast pakkumuste esitamise tähtaega. Kuna hüperlinkide kaudu ligipääsetavaks tehtud andmed tulevad dokumentidest, mille esitamist hanke alusdokumentides nõuti, leidis komisjon, et need dokumendid puuduvad (edaspidi „puudus dokumentides“).

31

IC palus 2. juulil 2021 esitatud hagis vaidlusalune otsus tühistada.

32

Hispaania Kuningriigile anti 3. veebruari 2022. aasta otsusega luba astuda menetlusse IC nõuete toetuseks.

33

Komisjon esitas 29. septembril 2021 eraldi dokumendiga vastuvõetamatuse vastuväite põhjendusel, et hagi on esitatud hilinenult.

34

See vastuväide lükati vaidlustatud kohtuotsusega tagasi, kuna IC sai alles 10. mai 2021. aasta teatisest teabe pakkujate ühenduse CLL pakkumuse kvaliteedi hindamise kohta. Seega sai IC oma kaebeõigust tõhusalt kasutada alates sellest kuupäevast ja ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud hagi esitamise tähtaeg hakkas kulgema alates sellest kuupäevast.

35

Sisulistes küsimustes esitas IC, keda toetab Hispaania Kuningriik, oma hagi põhjendamiseks viis väidet.

36

Esimeses väites heidab ta komisjonile ette vaidlusaluse otsuse põhjendamata jätmist, sest tal ei olnud võimalik teada saada, millised on pakkujate ühenduse CLL pakkumuse suhtelised eelised.

37

Teises väites toob IC esile, et komisjon rikkus määruse 2018/1046 artikli 167 lõiget 4, kuna see institutsioon hindas iga pakkumust eraldi, selle asemel, et võrrelda neid otseselt üksteisega.

38

Kolmandas väites märgib IC, et komisjon tegi ilmse hindamisvea, kui ta jättis kõrvale hüperlinkide abil ligipääsetavaks tehtud andmed, mis kirjeldavad pakkumust.

39

Neljanda väitega täiendas IC esimest väidet ja see jaguneb kolmeks osaks. Esiteks, vaidlusaluses otsuses ei ole põhjendatud IC pakkumuse individuaalset hindamist, mistõttu ei olnud tal võimalik mõista, millisel moel on seotud esitatud kommentaarid ja antud hindamispunktid, samuti viidatakse ilmsele hindamisveale, kuna allkriteeriumide 1.1 ja 1.2 hindamise ja antud hindamispunktide seos ei ole loogiline. Teiseks on vaidlusaluses otsuses tehtud ilmne hindamisviga, sest komisjon ületähtsustas ebaproportsionaalselt puudust dokumentides. Kolmandaks kehtestas komisjon tagantjärele uue hindamisreegli, pidades ebaproportsionaalselt tähtsaks dokumentide puudumist.

40

Viienda väite kohaselt on rikutud mitut riigihankepõhimõtet, nimelt riigihangete avatuse põhimõtet, läbipaistvuse põhimõtet ja võrdse kohtlemise põhimõtet, kui komisjon sõlmis kõigi hankeosade suhtes hankelepingu sama pakkujaga, nimelt pakkujate ühendusega CLL.

41

Vaidlustatud kohtuotsusega lükkas Üldkohus kõik need väited tagasi ja jättis hagi seetõttu tervikuna rahuldamata.

42

IC palub kohtuasjas C‑534/23 P esitatud apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

43

Hispaania Kuningriik palub kohtuasjas C‑539/23 P esitatud apellatsioonkaebuses:

44

Komisjon palub:

45

Euroopa Kohtu presidendi 20. novembri 2023. aasta määrusega liideti kohtuasjad C‑534/23 P ja C‑539/23 P.

46

IC esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks kaks väidet, millest esimese kohaselt on moonutatud faktilisi asjaolusid ning on jäetud põhjendamata Üldkohtule esitatud hagi kolmandale väitele antud hinnang ning teine käsitleb õigusnormi rikkumist ja faktiliste asjaolude moonutamist hagi teise väite hindamisel.

47

Hispaania Kuningriik esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks neli väidet, millest esimene käsitleb Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 41 lõike 2 punkti c rikkumist ja seda, et Üldkohus ei tuvastanud vaidlusaluse otsuse põhjendatuse puudumist, teise kohaselt on rikutud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, kolmanda väite kohaselt on eiratud võrdse kohtlemise põhimõtet ja keeldu hinnata pakkumusi meelevaldselt ning rikutud Üldkohtu kodukorra artikli 145 punkti c ning neljas väide puudutab objektiivse erapooletuse nõude ja läbipaistvuse põhimõtte rikkumist.

48

Kõigepealt tuleb analüüsida IC apellatsioonkaebuse esimest väidet ja Hispaania Kuningriigi apellatsioonkaebuse teist väidet koos. Analüüsi käigus tuleb arvesse võtta, et IC esimene väide, mis selle pealkirja kohaselt käsitleb faktiliste asjaolude moonutamist ja põhjenduse puudumist, sisaldab tegelikult argumente õigusnormide rikkumise kohta, mis suures osas kattuvad Hispaania Kuningriigi apellatsioonkaebuse teises väites esitatud argumentidega, mille kohaselt on rikutud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.

49

IC tuletab kõigepealt meelde, et Üldkohtule esitatud hagi kolmandas väites tõi ta esile, et ta võis õiguspäraselt eeldada, et kõik rakenduse eSubmission kaudu esitatud pakkumused võivad sisaldada hüperlinke, mis suunavad veebisaidil olevatele pakkumust kirjeldavatele dokumentidele. Just selle õiguspärase ootuse alusel viitas ta hüperlinkide abil mitmele oma pakkumuse hindamise seisukohast asjasse puutuvale dokumendile, näiteks dokumendid, milles kirjeldatakse, kuidas tagatakse keeleõppe teenuste hankelepingu täitmisel õppija ja õpetaja vaheline kaugside.

50

IC märgib samuti, et vastuseks Üldkohtu küsimusele esitas ta tõendid, millest nähtub, et ka teised pakkujad olid oma pakkumustesse lisanud hüperlinke.

51

IC vaidlustab Üldkohtu hinnangu vaidlustatud otsuse punktis 142, mis põhineb keelul muuta neid dokumente pärast pakkumuste esitamise tähtaja möödumist ja mille kohaselt ei saanud piisavalt informeeritud ja mõistlikult hoolas pakkuja arvata, et ta võib oma pakkumusse lisada hüperlinke, mis suunavad tema hallataval veebisaidil olevatele dokumentidele. IC sõnul ei võimalda määrus 2018/1046 ega hanke alusdokumendid mõista, et hüperlinkide kasutamine ei vastanud nõuetele.

52

IC rõhutab, et dokumendid, mis ta hüperlinkide kaudu ligipääsetavaks tegi, asusid suletud elektroonilises süsteemis, mis oli mõeldud üksnes asjaomase hanke jaoks. Komisjon oleks seega saanud IC‑lt sellekohaseid tõendeid paludes veenduda, et need dokumendid olid seotud nendele hüperlinkidega enne pakkumuste esitamise tähtaja möödumist ja et neid ei olnud hiljem muudetud. Üldkohus rikkus seega õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 142, et hüperlinkide kasutamise korral ei ole võimalik tagada, et asjaomaseid dokumente ei ole pärast selle tähtaja möödumist muudetud.

53

Seetõttu vaidleb IC vastu ka selle kohtuotsuse punktis 143 esitatud hinnangule, mille kohaselt võis komisjon keelduda arvesse võtmast hüperlinkide abil ligipääsetavaks tehtud dokumente isegi juhul, kui pärast kontrollimist ilmneb, et neid dokumente ei ole pärast pakkumuste esitamise tähtaja möödumist muudetud.

54

IC kritiseerib ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 144 esitatud Üldkohtu järeldust, milles on mainitud IC IT-juhi esitlust Üldkohtu istungil, millest, et tehniliselt oli IC‑l võimalik pakkumust kirjeldavaid dokumente veel muuta. Tema arvates ei ole see tõend asjakohane, kuna oluline oli üksnes kindlaks teha, kas neid dokumente on muudetud, mitte aga seda, kas neid oleks saanud muuta. Kuna mis tahes muudatus jätaks arvutisüsteemi jälje, oleks IC suutnud tõendada, et ta ei muutnud neid dokumente pärast pakkumuste esitamise tähtaja möödumist.

55

Igal juhul ei ole vastuvõetav, et hankija jätab dokumendid arvesse võtmata üksnes põhjusel, et tal ei ole võimalik kindlaks teha, kas need dokumendid on terviklikud. Pakkumuse toetuseks esitatud dokumendid saab jätta arvesse võtmata üksnes tuvastatud eeskirjade eiramise korral, mitte pelgalt eeskirjade eiramise hüpoteesi alusel.

56

IC täpsustab, et varem oli ta osalenud hankemenetluses HR/2020/OP/0004, kus oli hanke alusdokumentides nõutud, et pakkumused tuleb esitada rakenduse eSubmission kaudu viisil, mis vastab käesolevas asjas kõne all olevates hanke alusdokumentides kasutatud tingimustele. Selles menetluses sisaldas selle rakenduse kaudu IC esitatud pakkumus lisadele suunavat hüperlinki. Selle pakkumuse hindamisel, millest komisjon teavitas IC‑d 7. septembril 2020, kirjeldati ja hinnati nende lisade sisu.

57

IC väidab, et esiteks komisjoni teate tõttu, mille ta sai siis, kui ta valmistas ette oma pakkumust käesolevas asjas kõne all oleva hanke jaoks, ja teiseks seetõttu, et hanke alusdokumentides puudus sõnaselge täpsustus, et hüperlinkide kasutamine on nüüdsest keelatud, võis ta õiguspäraselt eeldada, et neid on lubatud kasutada. Vastupidi sellele, mida Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 148, tuleks asuda seisukohale, et IC võib sellistel asjaoludel tugineda õiguspärasele ootusele.

58

IC märgib selles kontekstis kõigepealt, et kohustus kasutada rakendust eSubmission oli käesoleva juhtumi asjaolude asetleidmise ajal hiljutine. Seetõttu eksis Üldkohus, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 148 nõudis tõendamist, et komisjon on andnud IC‑le „järjepidevaid“ kinnitusi. Sellega moonutas Üldkohus faktilisi asjaolusid, jättes tähelepanuta asjaolu, et hankemenetlus HR/2020/OP/0004 oli ainus kord, kui oli esile tõusnud hüperlinkide kasutamise küsimus rakenduse eSubmission kaudu esitatud pakkumuses.

59

Seejärel väidab ta, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 148 tuginetakse ekslikult kohtupraktikale, mis käsitleb olukorda, kus komisjoni antud kinnitus ei ole eeskirjadega kooskõlas. Käesoleval juhul selliseid „eeskirju“ ei ole, kuna rakenduse eSubmission kaudu pakkumuste esitamist ei ole nõutud ei määruses 2018/1046 ega üheski teises liidu õigusaktis.

60

Lõpuks väidab IC, mööndes, et käesoleval juhul võib pakkumuses hüperlinkide kasutamist pidada vääraks, et märkimisväärne hulk pakkujaid on eelkõige komisjoni varasema praktika tõttu selle vea teinud. See asjaolu on oluline, et teha kindlaks „õiguspärane ootus“ Euroopa Kohtu praktika tähenduses.

61

IC lisab, et ta palus Üldkohtul kohustada komisjoni esitada teavet, mis võimaldab kindlaks teha, kas ka teised pakkujad kasutasid oma pakkumustes hüperlinke ja kas komisjon keeldus järjekindlalt arvesse võtmast dokumente, millele need lingid suunavad. IC leiab, et vastupidi Üldkohtu seisukohale vaidlustatud kohtuotsuse punktis 150 selle menetlustoimingu taotluse rahuldamata jätmise põhjendamiseks, oli see teave tingimata vajalik, et teha otsus õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte rikkumist käsitleva argumendi kohta.

62

Selle kohta märgib IC, et õiguspärase ootuse kaitse põhimõte tuleneb õiguskindluse põhimõttest. Seetõttu peavad hankija kehtestatud hankelepingu sõlmimise eeskirjad olema selged ja täpsed ning nende kohaldamine peab olema pakkujatele ettenähtav. Seda nõuet ei saa aga pidada täidetuks, kui mitu pakkujat tõlgendas sellist eeskirja nagu kohustus esitada pakkumused rakenduse eSubmission kaudu teisiti kui komisjon.

63

IC leiab lisaks, et Üldkohtu põhjendus hagi kolmanda väite tagasilükkamise kohta ei ole õiguslikult piisav.

64

Hispaania Kuningriik leiab, et Üldkohtule esitatud IC hagi kolmanda väite tagasilükkamine on vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega.

65

Liikmesriik märgib, et tegemist oli ebakindla olukorraga, mis tulenes sellest, et ühelt poolt ei olnud hanke alusdokumentides käsitletud võimalust lisada pakkumusele hüperlinkide abil dokumente, ja teiselt poolt oli komisjonil vastav halduspraktika, millest ta oli IC‑d teavitanud ja mis andis IC‑le õiguspärase ootuse, et seda on lubatud teha.

66

Hispaania Kuningriik kritiseerib kõigepealt seda, et Üldkohus piirdus oma analüüsis võimalusega, et hüperlinkide abil pakkumusele lisatud dokumente muudetakse pärast pakkumuste esitamise tähtaja möödumist. Nii muutis ta võimaliku õigusvastase käitumise riski ületamatuks takistuseks, mis välistab täielikult hüperlinkide kasutamise pakkumust kirjeldavate dokumentide esitamiseks.

67

Isegi kui eeldada, et selliste linkide kasutamine ei ole nõuetega kooskõlas, eksis Üldkohus, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 147 tuletas 10. oktoobri 2013. aasta kohtuotsusest Manova (C‑336/12, EU:C:2013:647), mis käsitleb võimalust pakkumust parandada või täiendada, et seda selgitada või parandada ilmsed tehnilised vead, et komisjon ei olnud kohustatud paluma IC‑l dokumendid uuesti esitada, laadides üles need rakendusse eSubmission. Vastupidi sellele, mida otsustas Üldkohus, oleks seda kohtupraktikat saanud analoogia alusel kohaldada järeldamaks, et IC‑l oleks tulnud lubada sisestada otse eSubmissioni rakendusse dokumendid, mis ta oli algul hüperlinkide abil ligipääsetavaks teinud, või tõendada, et neid dokumente ei olnud pärast pakkumuste esitamise tähtaja möödumist muudetud.

68

Veel eksis Üldkohus, kui otsustas, et tähtsust ei ole esiteks asjaolul, et hankemenetluses HR/2020/OP/0004 nõustus komisjon dokumentide esitamisega hüperlinkide abil, ja teiseks asjaolul, et nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 133, hindas komisjon allkriteeriumi 1.3 alusel pakkujate veebiplatvorme, mida majutatakse välisserverites ja millele pääseb selliste linkide kaudu ligi. Viimati nimetatud küsimuses eksis Üldkohus samuti, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 145 piirdus märkimisega, et IC sai selle allkriteeriumi 1.3 eest maksimaalsed hindamispunktid.

69

Lõpuks kordab Hispaania Kuningriik, et Üldkohtus tõi ta esile, et osa hüperlinkide kaudu ligipääsetavaks tehtud dokumente oli registreeritud ISBNi (International Standard Book Number) numbriga ja neid ei saanud seega muuta. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 131 moonutas Üldkohus seda argumenti ega võtnud seisukohta nende dokumentide hindamata jätmise kohta.

70

Komisjon vaidleb IC ja Hispaania Kuningriigi argumentidele vastu.

71

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et võimalus tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele on igal isikul, kellel liidu haldusasutus on tekitanud põhjendatud ootuse. Selliseid ootusi tekitada võivaks tagatiseks on – olenemata selle andmise vormist – täpne, tingimusteta ja ühtelangev teave, mis pärineb volitatud ja usaldusväärsetest allikatest (vt selle kohta 19. septembri 2024. aasta kohtuotsus Coppo Gavazzi jt vs. parlament,C‑725/20 P, EU:C:2024:766, punkt 95 ja seal viidatud kohtupraktika).

72

Seevastu, kui ettevaatlik ja arukas isik on aga võimeline ette nägema, et võetakse liidu meede, mis võib tema huve kahjustada, ei saa ta selle meetme võtmise korral tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele (19. septembri 2024. aasta kohtuotsus Coppo Gavazzi jt vs. parlament,C‑725/20 P, EU:C:2024:766, punkt 96 ja seal viidatud kohtupraktika).

73

Käesoleval juhul järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 142, et kõnealuses hankemenetluses oli igal piisavalt informeeritud ja mõistlikult hoolsal pakkujal võimalik mõista, et tal ei olnud lubatud lisada oma pakkumusse täiendavad hüperlinke, mis suunavad tema kontrolli all olevatele veebisaidil asuvatele dokumentidele ja mida seega on tehniliselt võimalik pärast pakkumuste esitamise tähtaja möödumist muuta.

74

See hinnang põhineb selle kohtuotsuse punktides 138–141 esitatud asjaoludel, mida IC ei ole vaidlustanud.

75

Nende asjaolude hulgas on nimetatud kohtuotsuse punktis 138 esitatud viide hanke alusdokumentide lehekülje 79 ühele lõigule, mille kohaselt „[p]akkumused tuleb esitada rakenduse eSubmission kaudu, järgides pakkumuse esitamise ettepanekus ja rakenduse eSubmissioni praktilises juhendis esitatud juhiseid“.

76

Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 139 sisuliselt märkis, võimaldas see hanke alusdokumentides sisalduv nõue mõista, et pakkumust kirjeldavad dokumendid tuli üles laadida rakendusse eSubmission.

77

Sellega seoses ei ole tähtis Hispaania Kuningriigi rõhutatud asjaolu, et hankedokumentide allkriteeriumi 1.3 „Veebiplatvormid“ kohaselt oli vaja hinnata üht ülimalt muutuvat tegurit, nimelt pakkuja pakutavat veebipõhist keeleõppe platvormi. Nimelt ei puuduta käesolev vaidlus mitte allkriteeriumi 1.3 kohaldamist, vaid küsimust, kas pakkumuses sisalduvad andmed, mis käsitlevad pakutud keeleõppe sisu ja pedagoogikat (allkriteeriumid 1.1 ja 1.2), tuli üles laadida eSubmissioni rakendusse või teha need hüperlinkide kaudu ligipääsetavaks.

78

Arvestades vaidlustatud kohtuotsuse punktides 138–141 esitatud asjaolusid ja eelkõige neid, mis on esile toodud käesoleva kohtuotsuse punktides 75 ja 76, ei ole ei IC ja Hispaania Kuningriigi viidatud asjaolu, et komisjon võttis ühes varasemas hankemenetluses arvesse hüperlinkide kaudu ligipääsetavaks tehtud dokumente, ega asjaolu – eeldusel et see on tõendatud –, et teised pakkujad arvasid sarnaselt IC‑ga, et pakkumuse toetuseks võib dokumente esitada sellisel viisil, võimalik pidada „õiguspäraseks ootuseks“, mis tuleneb „täpsest, tingimusteta ja ühtelangevast teabest“ käesoleva kohtuotsuse punktis 71 viidatud kohtupraktika tähenduses. Seetõttu leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 150 põhjendatult, et vaidluse lahendamiseks ei ole vaja analüüsida, mil määral olid teised pakkujad kasutanud oma pakkumustes hüperlinke, mis võimaldasid tutvuda neid pakkumusi kirjeldavate dokumentidega.

79

Lisaks tuleb tõdeda, et sellises olukorras – nagu kirjeldas IC, kus komisjon hindas esimest korda ja käesoleva vaidluse aluseks olevate asjaolude asetleidmise ajal ainsas hankemenetluses, milles oli rakenduse eSubmission kasutamine kohustuslik, hüperlinkide kaudu ligipääsetavaks tehtud dokumente – ei võimalda sellise esimest korda kasutatud haldustava kahtlemata isoleeritud olemus põhimõtteliselt üksnes selle asjaolu põhjal järeldada, et olid antud järjepidevad kinnitused.

80

Eeltoodut arvestades otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 148 õigesti, et IC ei ole tõendanud, et komisjon on järjepidevalt kinnitanud, et hüperlinke võib kasutada.

81

Seejärel tuleb IC ja Hispaania Kuningriigi väidete kohta, et rikutud on õiguskindluse põhimõtet, millest tuleneb õiguspärase ootuse kaitse põhimõte, sedastada, et esimene neist põhimõttetest nõuab, et õigusnormid peavad olema niivõrd selged ja täpsed, et õigussubjektidele oleks nende kohaldamine ettenähtav. Seega peavad kõik eeskirjad võimaldama isikutel selgelt teada oma õigusi ja kohustusi ning toimida neile vastavalt (vt selle kohta 3. juuni 2021. aasta kohtuotsus Jumbocarry Trading, C‑39/20, EU:C:2021:435, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

82

Samas tuleb aga märkida, et liidu hankemenetlustes on ette nähtud piisavalt selged ja täpsed eeskirjad pakkumust toetavate dokumentide esitamise kohta.

83

Sellega seoses tuleb osundada, et vastavalt määruse 2018/1046 I lisa punktile 16.2 peab pakkumuste esitamise kord olema esitatud pakkumuse esitamise ettepanekus. Käesoleval juhul on selge, et asjaomane ettepanek nägi ette, et pakkumused tuleb esitada rakenduse eSubmission kaudu ja et selleks pidid pakkujad järgima rakenduse praktilises juhendis sisalduvaid juhiseid. Seda nõuet korrati hanke alusdokumentide leheküljel 79 ühes lõigus, milles on viidatud juhistele, milles on täpsustatud, et kõik pakkumuse toetuseks esitatud dokumendid tuleb üles laadida rakenduse eSubmission selleks mõeldud osasse.

84

Selle nõude ühemõttelisust kinnitab „andmete terviklikkuse“ nõue, mis on liidu haldusasutustele esitatud taotluse toetuseks esitatud dokumentide veebis esitamisele sätestatud määruse 2018/1046 artikli 149 lõikes 1. Selle nõude kohaselt peab pakkujate kasutatav veebipõhine dokumentide esitamissüsteem olema korraldatud nii, et taotlusega seotud dokumente ei saa kogu haldusmenetluse jooksul muuta. Liidu hankemenetlused ei kujuta endast erandit sellest reeglist. Andmete terviklikkus tuleb seega tagada juba enne pakkumuste esitamise tähtaja möödumist, mis nõuab, et iga pakkumuse toetuseks esitatud dokument tuleb esitada sellises vormis ja viisil, mis välistab dokumendi mis tahes hilisema muutmise.

85

Määruses 2018/1046 esitatud andmete tervikluse nõue lükkab ümber ka IC argumendi, mille kohaselt ei reguleeri liidu hankemenetluses pakkumust toetavate dokumentide esitamist ükski „eeskiri“. Seega leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 148 põhimõtteliselt õigesti, et isegi kui eeldada, et komisjon oli andnud IC‑le kinnituse selle kohta, et pakkumuse sisu ja pedagoogikat kirjeldavaid dokumente saab esitada hüperlinkide abil, oleks selline kinnitus olnud vastuolus kehtivate õigusnormidega. Nende normide hulgas ei ole pealegi mitte ainult andmete terviklikkuse nõue, vaid ka riigihangete põhimõtted, sealhulgas läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõte, mille järgimist nõuab määruse 2018/1046 artikkel 160.

86

Need normid ning hea halduse kaalutlused võivad põhjendada seda, et pakkumuse toetuseks esitatud dokumentide üleslaadimise nõuet kohaldatakse kõigi nende dokumentide suhtes, ilma et oleks tehtud erand teatud liiki dokumentidele, mille hilisem muutmine oleks tehnilistel või õiguslikel põhjustel äärmiselt keeruline või isegi võimatu. Järelikult, isegi kui eeldada, et vastab tõele Hispaania Kuningriigi argument, et numbri ISBN (International Standard Book Number) all registreeritud dokumendid ei ole muudetavad, ja Üldkohus tõlgendas seda valesti, ei muuda ainuüksi see asjaolu vääraks vaidlustatud kohtuotsuses esitatud arutluskäiku, et IC ei saanud eeldada, et komisjon hindab dokumente, mida ei ole üles laaditud rakendusse eSubmission, vaid mis tehti ligipääsetavaks üksnes hüperlinkide kaudu.

87

Kuna Üldkohus ei rikkunud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet järeldades, et arvestades vajadust tagada, et iga pakkuja esitatud toimik jääb muutumatuks, ei saa hüperlinkide abil ligipääsetavaks tehtud dokumente pakkumuste hindamisel arvesse võtta, siis tuleb asuda seisukohale, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 143, 144, 146 ja 147 õigesti, et komisjon ei olnud kohustatud hüperlinke kasutanud pakkujatelt tõendeid küsides kontrollima, kas dokumendid, mis selliste linkide kaudu ligipääsetavaks tehti, jäid pärast pakkumuste esitamise tähtaja möödumist muutumatuks.

88

Sellega seoses märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 147 õigesti, et 10. oktoobri 2013. aasta kohtuotsusest Manova (C‑336/12, EU:C:2013:647) tulenevat kohtupraktikat ei saa mõista nii, et komisjon peab paluma IC‑l kõrvaldada puudused kõnealuste dokumentide esitamisel. Nimelt puudutab see kohtuotsus hankija võimalust paluda pakkujal kõrvaldada oma pakkumuses puudused, esitades selle pakkuja olukorda kirjeldavad dokumendid. Lisaks sellele, et nimetatud kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas käsitletud dokumendid ei puudutanud erinevalt käesolevast asjast pakkumust ennast, ei tulene sellest kohtuotsusest hankijale kohustust nõuda puuduste kõrvaldamist.

89

Lõpuks nähtub eeltoodud kaalutlustest, et Üldkohus põhjendas oma hinnanguid selgelt ja ühemõtteliselt, nii et huvitatud isikutel on võimalik mõista tehtud otsuse põhjusi ja Euroopa Kohtul on võimalik teostada kohtulikku kontrolli. Seega tuleb ilmselge põhjendamatuse tõttu tagasi lükata IC väide, et vaidlustatud kohtuotsus ei ole piisavalt põhjendatud, kuna see põhineb eranditult sisulistel argumentidel, millega see väide kattub ja mis on tagasi lükatud.

90

Kõigest eeltoodust tuleneb, et IC apellatsioonkaebuse esimene väide ja Hispaania Kuningriigi apellatsioonkaebuse teine väide tuleb tagasi lükata.

91

IC tuletab meelde, et Üldkohtule esitatud teises väites heitis ta komisjonile ette, et viimane ei viinud läbi konkureerivate pakkumiste kvaliteedi võrdlevat hindamist. Komisjon piirdus tema väitel nimelt sellega, et hindas iga pakkumust eraldi ja järjestas need pakkumused hindamise tulemuste järgi eraldi.

92

Üldkohus lükkas selle väite tagasi, tuues peamiselt esile, et pakkumuste võrdlus ei eelda pakkujate pakkumuste seostamist nii, et tehakse kindlaks ühe pakkuja tunnused ja eelised teistega võrreldes.

93

See arutluskäik kajastub eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 165, milles Üldkohus tuvastas, et pakkujate ühenduse CLL pakkumust hinnati hanke alusdokumentides esitatud hindamiskriteeriumidest lähtudes samamoodi nagu hinnati ka IC pakkumust, mistõttu ei anna miski alust arvata, et komisjon ei täitnud nõuet teha kindlaks majanduslikult soodsaim pakkumus objektiivsete kriteeriumide alusel, mis tagavad läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtete järgimise.

94

IC sõnul on selline pakkumuste võrdlemise viis õiguslikult väär. Kui, nagu käesolevas asjas, on majanduslikult soodsaima pakkumuse hindamiskriteeriumi kohaldamiseks vaja kindlaks teha parima hinna ja kvaliteedi suhtega pakkumus, tuleb vastavate pakkumuste kvaliteet omavahel seostada. Ainult niisugune pakkumuste otsene seostamine tagab tema väitel „pakkumuste suhtelise maksumuse objektiivse hindamise, et teha tõhusa konkurentsi tingimuste kohaselt kindlaks, milline pakkumus on majanduslikult kõige soodsam“ direktiivi 2014/24 põhjenduse 90 tähenduses. See põhjendus on asjakohane selle direktiivi artikli 67 ulatuse tõlgendamisel, kuna see artikkel 67 ise on – nagu nähtub määruse 2018/1046 põhjendusest 106 – asjakohane, et mõista selle määruse artikli 167 lõikes 4 kehtestatud majanduslikult soodsaima pakkumuse hindamiskriteeriumi tähendust.

95

Pakkujate ühenduse CLL poolt kõigi hankeosade suhtes esitatud pakkumust oleks tulnud tegelikult võrrelda teiste pakkujate pakkumustega iga hankeosa kohta eraldi. Selline võrdlev hindamine oleks võinud anda erineva hinnangu pakkujate ühenduse CLL poolt igale hankeosale tehtud pakkumusele. Hindamiskomisjon andis aga selle pakkujate ühenduse pakkumuse puhul igale hankeosale samad hindamispunktid, kuigi hanke alusdokumentides oli täpsustatud, et mitmele hankeosale pakkumuse esitamise korral hinnatakse iga osa eraldi. Seega eksis Üldkohus, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 166 nõustus, et pakkujate ühenduse CLL pakkumust hinnati ühtselt.

96

Asjaolu, et pakkujate ühenduse CLL pakkumus oli iga hankeosa puhul sisuliselt identne, ei ole tähtis, sest teiste pakkujate pakkumused erinesid eri hankeosade puhul, mis oleks pidanud tagama, et pakkujate ühenduse CLL pakkumus saab eri hankeosade puhul erineva suhtelise maksumuse võrreldes tema konkurentide pakkumusega.

97

Lisaks on hagi teise väite tagasilükkamise põhjendused vastuolulised.

98

Sellega seoses märgib IC, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 174 on tuvastatud, et „komisjon võrdles tehnilisi pakkumusi. Selles osas tuvastas komisjon tõepoolest, et hageja pakkumuses oli iseõppe osa puudulik. Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et sellele pakkumusele anti kvaliteedi eest madalamad hindamispunktid kui pakkujate ühenduse CLL pakkumusele, kuna ei olnud täpsustatud iseõpet“. IC leiab, et nii väljendades andis Üldkohus mõista, et hankija peab hindama omavahel konkureerivaid pakkumusi teistega võrreldes, mis on vastuolus vaidlustatud kohtuotsuse teiste põhjendustega, millega lükati tagasi hagi teine väide. Kui see ei oleks nii, siis tuleks asuda seisukohale, et punktis 174 tuvastas Üldkohus, et komisjon tegelikult võrdles konkureerivaid pakkumusi omavahel. See järeldus oleks sellisel juhul vastuolus Üldkohtu muude järeldustega vaidlustatud kohtuotsuses ning see kujutab tema väitel endast igal juhul faktiliste asjaolude moonutamist, kuna tegelikult ei seostanud komisjon konkureerivaid tehnilisi pakkumusi omavahel, et teha kindlaks nende omadused ja suhtelised eelised.

99

Komisjon vaidleb sellele argumendile vastu.

100

Nagu nähtub Üldkohtu tuvastatud asjaoludest, mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktis 15, pidi komisjon vastavalt määruse 2018/1046 artikli 167 lõikele 4 tuginema asjaomases hankemenetluses edukaks tunnistamisel majanduslikult soodsaima pakkumuse kriteeriumile, kusjuures seda kriteeriumi võib selle sätte kohaselt kohaldada madalaima hinna, madalaimate kulude või parima kvaliteedi ja hinna suhte meetodil.

101

Nendest asjaoludest nähtub samuti, et käesolevas asjas kohaldati parima hinna ja kvaliteedi suhte meetodit.

102

On tõsi, nagu rõhutab IC, et see meetod nõuab pakkumuste „suhtelise maksumuse“ objektiivset võrdlemist. See nõue tuleneb eelkõige direktiivi 2014/24 põhjendusest 90, mis on selle direktiivi artikli 67 ulatuse tõlgendamisel asjakohane, kuna see artikkel 67 ise on – nagu nähtub määruse 2018/1046 põhjendusest 106 – asjakohane selle määruse artikli 167 lõike 4 tõlgendamisel.

103

Siiski ei riku – vastupidi IC väidetele – Üldkohtu hinnang, et käesoleval juhul viidi läbi objektiivne võrdlus pakkumuste suhtelise maksumuse alusel, õigusnormi ega moonuta faktilisi asjaolusid.

104

Selle kohta tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 165 ja 166, et pakkujate ühenduse CLL ja IC pakkumusi hinnati hanke alusdokumentides kindlaks määratud kriteeriumide alusel. Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 23 ja 26, andis see hindamine pakkujate ühendusele CLL kokku 88,89 hindamispunkti 100‑st ja IC‑le 87,40 punkti 100‑st.

105

IC ei ole neile asjaoludele vastu vaielnud.

106

Seega ilmneb, et pakkumuste „suhtelist maksumust“ tegelikult hinnati, andes pakkujate ühenduse CLL pakkumuse maksumuseks 1,49% enam hindamispunkte kui IC pakkumuse maksumusele.

107

Lisaks ei ole IC toonud esile ühtegi asjaolu, mis võimaldaks tõendada, et liidu õigusnormidest tuleneb hankija kohustus võrrelda pakkujate pakkumusi mõnel muul viisil ega asjaolu, mis võiks põhjendada tema väidet, et vaidlustatud kohtuotsuse punkti 174 tuleb nii tõlgendada. Viimasega seoses tuleb märkida, et punktis 174, milles on viidatud selle kohtuotsuse punktidele 165–168, ei andnud Üldkohus ühtegi hinnangut, mis oleks vastuolus viimati nimetatud punktides esitatud hinnanguga. Nimelt on seal üksnes märgitud, et kui komisjon hindas iga tehnilist pakkumust hanke alusdokumentide alusel, siis ta „võrdles tehnilisi pakkumusi“, see tähendab, et ta võis neid kõrvutada. See vastab sisuliselt punktides 165–168 esitatule.

108

IC ei ole ka põhjendanud oma väidet, et pakkujate ühenduse CLL pakkumuse maksumust hinnati kõigi kõnealuse hankelepingu osade puhul ühtselt. Kuigi ilmnes, et kõigi hankeosade puhul tunnistati edukaks paremusjärjestuses esimesele järjekohale paigutatud pakkujate ühendus CLL, ei nähtu Üldkohtu tuvastatud asjaoludest ega IC viidatud asjaoludest, et hindamispunktid, mille said selle hanke eri osade puhul teisele järjekohale paigutatud pakkujad, oleksid olnud samad. Seega ei võimalda miski asuda seisukohale, et pakkujate ühenduse CLL pakkumuse „suhteline väärtus“ oleks olnud kõikide hankeosade puhul ühesugune.

109

Järelikult ei võimalda ükski IC poolt apellatsioonkaebuse teise väite toetuseks esitatud argument tuvastada, et Üldkohus rikkus õigusnormi või moonutas faktilisi asjaolusid, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 165, et miski ei võimalda asuda seisukohale, et komisjon ei täitnud nõuet tuvastada majanduslikult soodsaim pakkumus objektiivsete kriteeriumide alusel, mis tagavad läbipaistvuse, diskrimineerimiskeelu ja võrdse kohtlemise põhimõtte järgimise.

110

Järelikult ei ole IC apellatsioonkaebuse teine väide põhjendatud.

111

Hispaania Kuningriik väidab, et jättes tuvastamata, et vaidlusalune otsus on puudulikult põhjendatud, eiras Üldkohus harta artikli 41 lõike 2 punktis c sätestatud põhjendamiskohustuse ulatust.

112

Liikmesriik märgib esiteks, et pakkujate ühenduse CLL pakkumusele antud hindamispunktide summa oli IC pakkumusest vaid 1,49 punkti suurem. Teiseks puudutas puudus dokumentides üksnes teatud andmeid, mida oli nõutud allkriteeriumides 1.1 ja 1.2. See puudus dokumentides oli üks põhjustest, miks IC sai nende allkriteeriumide hindamise raames hindamispunktid 22/30 ja 21/30.

113

Tema arvates ei võimalda vaidlusalune otsus aga mõista selliste hindamispunktide IC pakkumusele andmise täpseid põhjuseid.

114

Ta väidab, et ei piisa sellest, et võimaldati tutvuda hindamistabeliga, kus on esitatud rida kommentaare ühe allkriteeriumi erinevate osade kohta, ilma et oleks näidatud iga selle osa eest antud või maha arvatud punkte.

115

Ta leiab, et Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65 küll õigesti, et põhjendamiskohustuse täitmiseks piisab, kui edutul pakkujal on võimalik mõista, miks edukaks tunnistatud pakkumus on edutust pakkumusest parem. Käesoleval juhul Üldkohus siiski eksis, kui ta jättis tuvastamata, et vaidlusalune otsus ei võimaldanud IC‑l täpselt mõista, miks pakkujate ühenduse CLL pakkumust hinnati kõrgemalt.

116

Hispaania Kuningriik rõhutab, et ta ei sea kahtluse alla, et hankijal on ulatuslik kaalutlusruum iga allkriteeriumi osadele punktide jagamisel. Ta väidab siiski, et komisjon peab täpsustama, kui palju punkte ta iga sellise osa eest annab. Selle argumendi toetuseks viitab ta 27. aprilli 2016. aasta kohtuotsuse European Dynamics Luxembourg jt vs. EUIPO (T‑556/11, EU:T:2016:248) punktidele 247–254.

117

Tema väitel nähtub sellest kohtuotsusest, et seose puudumine iga hinnatud teguri kohta esitatud positiivsete ja negatiivsete kommentaaride ning konkreetset hindamispunktide andmise või nende vähendamise vahel kujutab endast põhjendamiskohustuse rikkumist.

118

Ta leiab, et seega rikkus Üldkohus õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 63, 102, 117 ja 118 sisuliselt, et selline seostamata jätmine ei ole oluline.

119

Üldkohus tuvastas tema väitel vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90, et kõnealusel juhul olid hanke alusdokumendid vähem üksikasjalikud kui need, mida käsitleti kohtuasjas, milles tehti 27. aprilli 2016. aasta kohtuotsus European Dynamics Luxembourg jt vs. EUIPO (T‑556/11, EU:T:2016:248). Hispaania Kuningriigi arvates rikub see Üldkohtu arutluskäik õigusnormi, kuna see kinnitab, et põhjendamiskohustuse ulatuse määrab ära hanke alusdokumentide koostamise täpsus. Selle kohustuse ulatus ei saa aga sõltuda hanke alusdokumentidest. Käesoleval juhul oleks Üldkohus pidanud pidama määravaks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 76–78 ja 90 tuvastatud asjaolu, et iga allkriteerium sisaldas eri osi ning et neid osi hinnati konkreetselt positiivsete või negatiivsete kommentaaridega.

120

Lõpuks leiab Hispaania Kuningriik, et ametiasutuse otsusest peaks nähtuma igale eraldi hinnatud tegurile tegelikult antud osakaal.

121

Komisjon vaidleb sellele argumendile vastu.

122

Mis puudutab komisjonile ELTL artikli 296 teise lõigu ja harta artikli 41 lõike 2 punktiga c pandud põhjendamiskohustust, siis tuleb korrata, et põhjendustest peab selgelt ja üheselt selguma akti vastuvõtja arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista akti põhjendusi ja pädeval kohtul teostada kontrolli (vt selle kohta 30. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Agentsia Patna infrastruktura (maanteetaristu Euroopa rahastamine), C‑471/22, EU:C:2024:99, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

123

Põhjendamiskohustuse konkreetset ulatust hinnates tuleb niisiis võtta arvesse juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste laadi ja seda, milline huvi võib selgituste saamiseks olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab. Seega ei ole nõutud, et põhjenduses oleks täpsustatud kõiki faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, mida võidakse pidada asjakohaseks (30. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Agentsia Patna infrastruktura (maanteetaristu Euroopa rahastamine), C‑471/22, EU:C:2024:99, punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika).

124

Hispaania Kuningriik heidab Üldkohtule ette, et ta jättis tuvastamata komisjonil IC ees oleva põhjendamiskohustuse rikkumise. Kuigi liikmesriik ei vaidlusta, et IC‑le anti teada esiteks tema enda ja pakkujate ühenduse CLL poolt iga hindamiskriteeriumi ja nende allkriteeriumide eest saadud hindamispunktid ning teiseks hindamiskomisjoni positiivsed ja negatiivsed kommentaarid, leiab liikmesriik, et komisjon oli kohustatud täpsustama, milline seos on iga kommentaari ja saadud punktisumma vahel, mistõttu IC‑l oleks olnud võimalik teada, kui palju hindamispunkte konkreetselt anti või maha arvati iga kommentaari alusel.

125

Nimelt on Euroopa Kohus on juba otsustanud, et hankijalt ei saa nõuda, et ta edastaks edutule pakkujale lisaks tema pakkumuse tagasilükkamise põhjendustele kõigepealt põhjaliku kokkuvõtte selle kohta, kuidas tema pakkumuse iga üksikasja hindamisel arvesse võeti, ja seejärel eduka pakkumuse tunnuste ja suhteliste eeliste edastamise käigus eduka pakkuja ja edutu pakkuja pakkumuse põhjaliku võrdleva analüüsi (3. mai 2018. aasta kohtuotsus EUIPO vs. European Dynamics Luxembourg jt,C‑376/16 P, EU:C:2018:299, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

126

Lisaks ei tulene põhjendamiskohustusest põhimõtteliselt nõuet, et igale negatiivsele või positiivsele kommentaarile määrataks konkreetne osakaal. Samas nõuab läbipaistvuse põhimõte juhul, kui hanke alusdokumentides on antud hindamiskriteeriumidele või allkriteeriumidele konkreetne arvuline osakaal, et nendele kriteeriumidele või allkriteeriumidele antaks arvudes väljendatud hinnang (3. mai 2018. aasta kohtuotsus EUIPO vs. European Dynamics Luxembourg jt,C‑376/16 P, EU:C:2018:299, punkt 63).

127

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et hanke alusdokumentides oli ette nähtud hindamispunktide osakaal kriteeriumide ja allkriteeriumide tasandil, kuid neis eristati ka iga allkriteeriumi eri osi, millele ei olnud määratud eraldi hindamispunktide osakaalu.

128

Neil asjaoludel, nagu märkis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 102, ei olnud komisjon kohustatud oma otsuses või IC‑le edastatud hindamistabelites esitama arvutust ega seega ka hindamispunktides väljendatuna näitama, mil määral mõjutas iga kommentaar mõne allkriteeriumi üksikosa kohta selle allkriteeriumi eest saadud punktisummat.

129

Tõsi, olukord võib olla teistsugune, kui ühe või mitme allkriteeriumi ühe või mitme osa eest on ette nähtud hindamispunktide murdosad. Sellisel juhul tuleb vastavalt läbipaistvuse põhimõttele ja põhjendamiskohustuse alusel avaldada asjaomasele isikule selle allkriteeriumi osadele antud positiivsete ja negatiivsete kommentaaride alusel antud punktide murdosad (vt selle kohta 3. mai 2018. aasta kohtuotsus EUIPO vs. European Dynamics Luxembourg jt,C‑376/16 P, EU:C:2018:299, punktid 65–67). Käesoleval juhul ilmneb siiski, et allkriteeriumide eri osadele ei olnud eraldi ette nähtud konkreetset hindamispunktide osakaalu. Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 126, võib hankija arvudes väljendatud hinnangus piirduda üksnes kriteeriumide ja allkriteeriumide tasemega. Järelikult ei ole ta kohustatud tegema allkriteeriumi eest antud punktisumma piires kindlaks selle allkriteeriumi iga üksiku osa punktisumma murdosasid. Seega ei rikkunud Üldkohus õigusnormi, kui ta leidis, et nende tegurite kohta antud positiivsed ja negatiivsed kommentaarid ei tähendanud, et oleks pidanud esitama iga kommentaari osakaalu arvudes väljendatult.

130

Järelikult tuleb Hispaania Kuningriigi apellatsioonkaebuse teine väide tagasi lükata.

131

Hispaania Kuningriik märgib, et Üldkohtule esitatud IC hagi teises väites kritiseeriti seda, et pakkujate ühenduse CLL ja IC pakkumusi ei võrreldud, ning et hagi viiendas väites heitis IC komisjonile ette hankemenetluses kõigi hankeosade puhul üheainsa teenuseosutaja edukaks tunnistamist.

132

Liikmesriik märgib ka, et nende väidete põhjendamiseks tugines IC Üldkohtus võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele, tuues konkreetselt välja, et IC‑d koheldi erinevalt.

133

Üldkohus andis tema väitel neile argumentidele vaidlustatud kohtuotsuses väära hinnangu.

134

Selle kohta toob Hispaania Kuningriik esiteks esile, et ta oli Üldkohtu menetluses rõhutanud, et komisjon ei hinnanud pakkujate ühenduse CLL pakkumuses eraldi keeleõppe etapi – mida nimetatakse „Kokkuvõtvaks lõpphindamiseks“ – sisu. Mis puudutab aga IC pakkumust, siis esitas ta selle aspekti kohta negatiivse kommentaari.

135

Kuigi Üldkohus tuvastas selle erinevuse vaidlustatud kohtuotsuse punktis 176, piirdus ta tõdemusega, et see oli põhjendatud, kuna IC pakkumuse dokumendid olid puudulikud. Hispaania Kuningriik leiab, et kuigi puudus dokumentides võib selgitada negatiivset kommentaari selle pakkumuse kohta, ei saa sellega seletada, miks pakkujate ühenduse CLL pakkumuse kohta ei ole esitatud kommentaare kokkuvõtva lõpphindamise suhtes.

136

Teiseks väidab Hispaania Kuningriik, et ta oli Üldkohtus esile toonud asjaolu, et allkriteeriumi 1.1 hindamisel oli komisjon andnud pakkujate ühenduse CLL pakkumuse kohta positiivse kommentaari selle ühenduse pakutavate teatud digivahendite kohta, samas kui IC pakkumuses pakutud digivahendite osas piirdus komisjon hinnangut esitamata märkusega, et selles pakkumuses on esitatud niisuguste vahendite loetelu.

137

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 179 ja 180 lükkas Üldkohus selle argumendi tagasi, leides, et digivahendite osas oli kommentaar IC pakkumuse kohta samaväärne pakkujate ühenduse CLL pakkumuse kohta esitatud kommentaariga. Üldkohtu selline hinnang on komisjoni arvates väär, kuna komisjon ei andnud IC pakkumusele allkriteeriumi 1.1 selle osa kohta hinnangut.

138

Arvestades seda, et menetlustoiminguga ei küsitud komisjonilt selles küsimuses selgitusi, ei olnud tema väitel Üldkohtul tegelikult võimalik teada, kas komisjon andis allkriteeriumi 1.1 selle osa eest pakkujate ühendusele CLL ja IC‑le sama punktisumma.

139

Hispaania Kuningriik tuletab meelde, et seetõttu palus ta Üldkohtul nõuda komisjonilt allkriteeriumide 1.1 ja 1.2 kohta tervikliku hinnangu esitamist. Liikmesriigi sõnul oleks see menetlustoiming olnud vajalik, et põhjendada argumenti, et komisjon oli konkreetselt maininud ja hinnanud allkriteeriumi 1.1 raames pakkujate ühenduse CLL pakutavaid digivahendeid, kuid mitte IC pakutud digivahendeid, sest neid ei hinnatud tegemaks kindlaks, kas need hõlbustavad õpitu kinnistamist või kas need võimaldavad pidevat evalvatsiooni.

140

Liikmesriik lisab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 150 jättis Üldkohus selle menetlustoimingu taotluse rahuldamata põhjendusel, et Üldkohtu kodukorra artiklist 88 tuleneb, et menetlusse astuja ei saa sellist taotlust esitada. Siiski on artikli 88 selline tõlgendus väär, kuna see põhineb eraldiseisvalt sellel sättel, võtmata arvesse selle konteksti. Sellesse konteksti kuulub kodukorra artikli 145 lõike 2 punkt c, mis võimaldab menetlusse astujatel esitada tõendeid ja tõendite kogumise taotlusi.

141

Kolmandaks märgib Hispaania Kuningriik, et ta tõi Üldkohtus esile, et komisjon hindas IC pakkumuses pakutavaid õppemeetodeid, kuid mitte pakkujate ühenduse CLL pakkumuses märgitud õppemeetodeid.

142

Üldkohus moonutas seda argumenti, kui ta lükkas selle vaidlustatud kohtuotsuse punktis 178 tagasi põhjendusel, et sellega nõustumine „tähendaks see [IC] veelgi soodsamat kohtlemist“. Ilma sellise moonutamiseta oleks Üldkohus võinud sedastada, et käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis mainitud erinev kohtlemine on vastuvõetamatu, sest kui komisjon oleks hinnanud pakkujate ühenduse CLL pakutavaid õppemeetodeid, oleks ta võinud anda nendele meetoditele negatiivse hinnangu.

143

Neljandaks märgib Hispaania Kuningriik, et ta väitis Üldkohtus, et komisjon piirdus pakkujate ühenduse CLL pakkumuse puhul allkriteeriumi 1.1 osa „Sisu kureerimine“ hindamisel formaalse analüüsiga, mille käigus anti kommentaar, et kureerimine on üksikasjalik ja väga selge struktuuriga, samas kui oma hinnangus IC pakkumusele kommenteeris ta kursuste sisu.

144

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 182 Üldkohus eksis, kui ta lükkas selle argumendi tagasi põhjusel, et komisjon oli esitanud kursuste sisu kohta positiivse kommentaari, samas kui Hispaania Kuningriik vaidlustas asjaolu, et komisjon ei olnud andnud mingit hinnangut selle sisu kureerimise kohta.

145

Nendest neljast näitest järeldab Hispaania Kuningriik, et Üldkohus jättis tuvastamata, et komisjon kohaldas IC ja pakkujate ühenduse CLL pakkumuste hindamisel erinevat metoodikat. Lisaks väidab ta, et vaidlustatud kohtuotsus on vastuolus Üldkohtu kodukorra artikli 145 lõike 2 punktiga c.

146

Komisjon vaidleb sellele argumendile vastu.

147

Nagu märgib Hispaania Kuningriik, vastavad vaidlustatud kohtuotsuse punktid, millele ta oma apellatsioonkaebuse kolmandas väites vastu vaidleb, IC hagi teise ja viienda väite põhjendamiseks esitatud argumentidele, milles ta kritiseeris eelkõige asjaolu, et kõigi kõnealuse hankemenetluse osade suhtes tunnistati edukaks pakkujate ühendus CLL. See pakkujate ühendusele CLL soodne tulemus oli pakkumuste võrdlemisel esinevate puuduste või isegi meelevaldse kohtlemise tagajärg. Nende Hispaania Kuningriigi poolt Üldkohtule esitatud argumentide kohaselt nähtub pakkujate ühenduse CLL ja IC pakkumuste hindamistabelitest hankeosa nr 3 kohta, et pakkujate ühenduse CLL pakkumuse hindamine ei olnud teatud aspektide osas nii põhjalik kui IC pakkumuse hindamine ning muudes aspektides oli see põhjalikum kui selle pakkumuse puhul.

148

Selles osas tuleb märkida, et asjaolu, et hindamiskomisjoni poolt pakkumuste kohta esitatud kommentaaride sisu või üksikasjalikkuse astme vahel on erinevusi, ei ole iseenesest märk ebavõrdsest või meelevaldsest kohtlemisest. Kui pakkumused erinevad üksteisest, võib see kaasa tuua selle, et esitatavad kommentaarid võivad teatud aspektides olla ühe pakkuja puhul üksikasjalikumad kui teise suhtes.

149

Kuigi on tõsi, et ebavõrdse või meelevaldse kohtlemise olemasolu tuleb tuvastada, kui on esitatud täpsed ja ühtelangevad tõendid sellise õigusvastase käitumise kohta, tuleb siiski tõdeda, et Hispaania Kuningriigi apellatsioonkaebuse kolmandas väites viidatud vaidlustatud kohtuotsuse punktidest ei nähtu, et sellised kaudsed tõendid oleks hankeosa nr 3 puhul leitud pakkujate ühenduse CLL ja IC pakkumuste hindamistabelitest.

150

See Üldkohtu hinnang, mis on faktilist laadi, ei allu apellatsioonimenetluse käigus Euroopa Kohtu kontrollile.

151

Nimelt ilmneb ELTL artikli 256 lõikest 1 ja Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust, et edasi saab kaevata ainult õigusküsimustes. Seega on ainult Üldkohus pädev tuvastama ja hindama asjakohaseid fakte ning hindama tõendeid. Faktiliste asjaolude ja tõendite hindamine ei ole seega niisugune õigusküsimus, mis kuuluks Euroopa Kohtu poolt apellatsiooni korras läbivaatamisele, välja arvatud juhul, kui tõendeid on moonutatud (13. märtsi 2025. aasta kohtuotsus PKK vs. nõukogu, C‑72/23 P, EU:C:2025:182, punkt 113 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas asjas puudutavad Hispaania Kuningriigi argumendid Üldkohtu hinnangut faktilistele asjaoludele ega viita faktilistele asjaoludele, mida on väidetavalt moonutatud.

152

Järelikult on Hispaania Kuningriigi apellatsioonkaebuse kolmas väide vastuvõetamatu osas, milles see puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist ja pakkumuste hindamisel omavoli keelu rikkumist.

153

Seevastu osas, milles Hispaania Kuningriik väidab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 150 tema menetlustoimingu taotluse rahuldamata jätmine põhineb Üldkohtu kodukorra artikli 88 lõike 1 vääral tõlgendusel ja võtab seega kodukorra artikli 145 lõike 2 punktilt c kasuliku mõju, on see liikmesriik tõstatanud õigusküsimuse.

154

Kodukorra artikli 88 lõikes 1 on sätestatud, et menetlustoiminguid võib teha Üldkohus kas omal algatusel või kohtuasja poole taotlusel.

155

Nagu sellest sättest üheselt nähtub, ei ole menetlusse astujatel õigust esitada Üldkohtule taotlusi menetlustoimingute tegemiseks.

156

Vastupidi sellele, mida väidab Hispaania Kuningriik, ei võta menetlusse astujate väljajätmine kodukorra artikli 145 lõike 2 punktilt c kasulikku mõju. Tegelikult puudutab see säte, mille kohaselt peavad menetlusse astuja seisukohad sisaldama neid tõendeid või taotlust nende kogumiseks, millel põhinevad menetlusse astuja väited ja argumendid, menetlusse astuja enda esitatud või taotletud tõendeid ja mitte tõendeid, mida teine pool esitab pärast Üldkohtu tehtud menetlustoimingut.

157

Järelikult on Hispaania Kuningriigi apellatsioonkaebuse kolmas väide põhjendamatu osas, milles see puudutab Üldkohtu kodukorra artikli 145 lõike 2 punkti c rikkumist.

158

Eeltoodust tuleneb, et see väide tuleb tagasi lükata.

159

Hispaania Kuningriik tuletab meelde, et harta artiklis 41 sätestatud õigus heale haldusele hõlmab muu hulgas objektiivse erapooletuse ja läbipaistvuse nõudeid. Lükates tagasi IC hagi viienda väite, eiras Üldkohus neid nõudeid.

160

Sellega seoses väidab Hispaania Kuningriik, et hankemenetluses, mis põhineb parima hinna ja kvaliteedi suhte hindamiskriteeriumil, tuleb pakkumuse kvaliteeti hinnata maksumuse hindamisest eraldi. Selline eraldamine tagaks, et hind ei mõjuta kvaliteedi hindamist. Nii oleks välistatud, et kallimat pakkumust peetaks juba selle asjaolu tõttu parema kvaliteediga pakkumuseks.

161

Ta leiab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 209 tõdes Üldkohus õigesti, et selle argumendiga ei soovinud Hispaania Kuningriik viidata hindamiskomisjoni liikmete subjektiivsele erapoolikusele. Siiski tõlgendas Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 208 eespool nimetatud argumenti, mis põhineb objektiivse erapooletuse nõudel, vääralt nii, et sellega heitis Hispaania Kuningriik komisjonile ette, et viimane hindas kõigepealt pakkumuste maksumust ja seejärel kvaliteeti. Tema argumentide selline tõlgendus on väär, kuna tegelikult kahtleb liikmesriik selles, et need kaks hindamist ei ole üksteisest eraldi.

162

Hispaania Kuningriigi sõnul oleks Üldkohus pidanud tuvastama, et ei saa välistada, et komisjon hindas pakkumuste maksumust ja kvaliteeti korraga, ning et sel viisil pani pakkujate ühenduse CLL pakkumuse kõrge hind teda hinna põhjal arvama, et selle pakkumuse kvaliteet on kõrge.

163

Euroopa Kohus tuletab sellega seoses meelde, et tõendamaks seda, et haldusmenetluse korraldus ei paku piisavaid tagatisi, et kõrvaldada kõik põhjendatud kahtlused võimalike eelarvamuste suhtes, ei ole vaja tõendada erapooletuse puudumist. Piisab, kui põhjendatud kahtlus on olemas ja seda ei saa kõrvaldada.

164

Komisjon vaidleb sellele argumendile vastu.

165

Harta artiklis 41 sätestatud põhiõigus heale haldusele hõlmab selle artikli lõike 1 kohaselt õigust sellele, et tema küsimusi käsitletakse erapooletult. See erapooletuse nõue koosneb subjektiivsest ja objektiivsest osast. Viimati nimetatud osa eeldab, et iga liidu institutsioon, organ ja asutus peab pakkuma piisavad tagatised, et välistada mis tahes põhjendatud kahtlused võimaliku eelarvamuse suhtes (14. märtsi 2024. aasta kohtuotsus D & A Pharma vs. komisjon ja EMA, C‑291/22 P, EU:C:2024:228, punktid 72 ja 73 ning seal viidatud kohtupraktika).

166

Nagu nähtub Üldkohtu poolt hindamiskriteeriumide kohta tuvastatud asjaoludest, mis on kokkuvõtvalt esitatud käesoleva kohtuotsuse punktides 15–19, oli hanke alusdokumentides ette nähtud, et eraldi hinnatakse pakkumuse maksumust, mille osakaal oli 30%, ja kvaliteeti, mille osakaal oli 70%. Hanke alusdokumentides on ette nähtud range vahetegemine. Nimelt tuleneb kvaliteedikriteeriumide ja nende allkriteeriumide kirjeldusest, et ükski neist ei ole pakkumuse maksumusega mingil moel seotud.

167

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 208 ja 209 tõdes Üldkohus, et Hispaania Kuningriik ei ole esitanud ühtegi otsest ega kaudset tõendit selle kohta, et komisjon ei järginud seda eristust või korraldas menetluse nii, et hinnangut kvaliteedi kohta mõjutas maksumuse hindamine.

168

Hispaania Kuningriik ei väida Üldkohtu seda hinnangut vaidlustades, et oleks moonutatud faktilisi asjaolusid.

169

Samas võimaldas see Üldkohtu hinnang siiski nõuetekohaselt tagasi lükata Hispaania Kuningriigi argumendi erapooletuse nõude rikkumise kohta. Isegi kui oletada, et selle liikmesriigi väljendatud kahtlused, et kõige kallimat pakkumust võidi eelistada, on mingil määral asjakohased, annab hanke alusdokumentides maksumuse ja kvaliteedi hindamise eristamine siiski piisava tagatise, et välistada mis tahes põhjendatud kahtlus sellise võimaliku eelarvamuse suhtes.

170

Järelikult tuleb Hispaania Kuningriigi apellatsioonkaebuse neljas väide objektiivse erapooletuse nõude rikkumise kohta põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

171

Lõpuks väidab Hispaania Kuningriik, et Üldkohus eiras läbipaistvuse nõuet, kuid ei esita selle kohta ühtegi konkreetset argumenti. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb ELTL artikli 256 lõike 1 teisest lõigust, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 168 lõike 1 punktist d, et apellatsioonkaebuses tuleb täpselt näidata kohtuotsuse, mille tühistamist nõutakse, vaidlustatavad osad, samuti seda nõuet konkreetselt põhjendavad õiguslikud argumendid, vastasel juhul on apellatsioonkaebus või asjaomane väide vastuvõetamatu (4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus thyssenkrupp vs. komisjon,C‑581/22 P, EU:C:2024:821, punktid 57 ja 58). Sellest järeldub, et Hispaania Kuningriigi väide läbipaistvuse nõude rikkumise kohta on vastuvõetamatu.

172

Järelikult tuleb see väide tagasi lükata.

173

Kuna ühegi apellatsioonkaebuste põhjendamiseks esitatud väitega ei saa nõustuda, tuleb apellatsioonkaebused tervikuna rahuldamata jätta.

174

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõige 2 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse.

175

Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mis on kodukorra artikli 184 lõike 1 kohaselt kohaldatav ka apellatsioonimenetlustele, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

176

Kuna komisjon on nõudnud kohtukulude väljamõistmist IC‑lt ja Hispaania Kuningriigilt ning kuna viimati nimetatud on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb neilt välja mõista komisjoni kohtukulud nende apellatsioonikaebuste menetluses, ning ühtlasi kannavad nad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab: