1

Euroopa Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul:

2

Direktiivi 2019/1937 põhjenduses 1 on märgitud:

„[…] [S]ageli ei julge potentsiaalsed rikkumisest teavitajad oma muredest või kahtlustest survemeetmete hirmus teatada. Sellega seoses tunnistatakse rikkumisest teavitajatele tasakaalustatud ja tõhusa kaitse tagamise olulisust üha suuremal määral nii [Euroopa L]iidu kui ka rahvusvahelisel tasandil.“

3

Direktiivi artiklis 1 on sätestatud:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on parandada liidu õiguse ja poliitika rakendamist teatud valdkondades, kehtestades liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kõrgetasemeliseks kaitsmiseks ühised miinimumstandardid.“

4

Direktiivi artiklis 26 on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 17. detsembriks 2021.

[…]

3.   Kui liikmesriigid võtavad vastu lõigetes 1 ja 2 osutatud normid, lisavad nad nende ametlikul avaldamisel nendesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.“

5

Komisjoni teatise 2023/C 2/01 „Rahalised karistused rikkumismenetluses“ (ELT 2023, C 2, lk 1; edaspidi „2023. aasta teatis“) punkt 3 käsitleb „karistusmakset“ ja punkt 4 „põhisummat“.

6

Teatise punktis 3.2, mis käsitleb raskuskoefitsiendi kohaldamist päevamääraga karistusmakse arvutamisel, on märgitud:

„Raske rikkumisega on alati tegemist siis, kui liikmesriik […] jätab teatamata seadusandliku menetluse kohaselt vastu võetud direktiivi ülevõtmise meetmetest. Selleks et kohandada karistus juhtumi konkreetsete asjaoludega, määrab komisjon raskuskoefitsiendi järgmise kahe parameetri alusel: nende liidu õigusnormide tähtsus, mida rikuti või mis jäeti üle võtmata, ning rikkumise mõju üld- ja erihuvidele.

[…]“.

7

Teatise punktis 3.2.2 on ette nähtud:

„[ELTL] artikli 260 lõike 3 alusel esitatud hagide puhul kohaldab komisjon ülevõtmismeetmetest teatamata jätmise korral süstemaatiliselt raskuskoefitsienti 10. Õigusriigi põhimõtte austamisel põhinevas liidus tuleb kõiki seadusandliku menetluse kohaselt vastuvõetud direktiive pidada võrdselt tähtsaks ja liikmesriigid peavad need täielikult üle võtma direktiivis sätestatud tähtaja jooksul.

Juhul kui ülevõtmismeetmetest teatatakse ainult osaliselt, tuleb võtta arvesse seda, millises ulatuses on direktiiv üle võtmata, kui määratakse raskuskoefitsient, mis on väiksem kui 10. Lisaks võib arvesse võtta rikkumise mõju üld- ja erihuvidele […]“.

8

2023. aasta teatise punkt 3.3 „Kestuskoefitsiendi kohaldamine“ on sõnastatud järgmiselt:

„[…]

Kestuskoefitsienti väljendatakse kordajana vahemikus 1–3. See arvutatakse määraga 0,10 kuus alates esimese kohtuotsuse kuupäevast või asjaomase direktiivi ülevõtmistähtaja möödumise kuupäevale järgnevast päevast.

[…]“.

9

Teatise punktis 3.4 „Liikmesriigi maksevõime“ on ette nähtud:

„[…]

Hoiatava mõju saavutamiseks vajalik karistusmäär sõltub liikmesriigi maksevõimest. Hoiatavat mõju kajastab tegur n. See on määratletud kui [järgmise kahe näitaja kaalutud geomeetriline keskmine:] asjaomase liikmesriigi sisemajanduse koguprodukt[…] (SKP) […] võrreldes liikmesriikide keskmise SKPga (kaal[ kaks]) ja asjaomase liikmesriigi rahvaarv[…] võrreldes liikmesriikide [keskmise rahvaarvuga] (kaal üks). [täpsustatud sõnastus] See näitab asjaomase liikmesriigi maksevõimet võrreldes teiste liikmesriikide maksevõimega:

[…]

[K]omisjon [on] otsustanud vaadata läbi teguri n arvutamise meetodi, mis nüüdsest põhineb esiteks liikmesriigi SKP‑l ja teiseks tema elanike arvul kui demograafilisel kriteeriumil, mis võimaldab säilitada mõistliku liikmesriikidevahelise erinevuse. Kui teguri n arvutamisel moodustab ühe kolmandiku liikmesriigi rahvaarv, siis vähendab see liikmesriikide tegurite n erinevust mõistlikul määral võrreldes üksnes liikmesriikide SKP‑l põhineva arvutusega. Samuti suurendab see teguri n arvutamise stabiilsust, kuna rahvaarv tõenäoliselt ei muutu märkimisväärselt igal aastal. Seevastu võivad liikmesriigi SKP kõikumised aastate lõikes olla suuremad, eriti majanduskriisi ajal. Samal ajal moodustab liikmesriigi SKP teguri n arvutamisel endiselt kaks kolmandikku ja on endiselt peamine tegur, et hinnata tema maksevõimet.

[…]“.

10

Teatise punktis 4.2 on põhisumma arvutamise meetodit täpsustatud järgmiselt:

„Põhisumma arvutatakse üldjoontes sarnaselt karistusmakse arvutamise meetodiga, see tähendab:

[…]“.

11

Teatise punktis 4.2.1 on ette nähtud:

„Põhisumma arvutamiseks korrutatakse päevasumma rikkumise kestusega päevades. Rikkumise kestus päevades määratakse kindlaks järgmiselt:

[…]

[…]“.

12

2023. aasta teatise punktis 4.2.2 on märgitud:

„Põhisumma arvutamisel kasutab komisjon sama raskuskoefitsienti ja tegurit n kui karistusmakse arvutamisel […]

Põhisumma arvutamisel kasutatav kindla suurusega summa on väiksem kui karistusmaksete puhul. […]

Põhisumma arvutamisel kasutatav kindla suurusega summa on sätestatud I lisa punktis 2.

[…]“.

13

Teatise I lisa „Euroopa Liidu Kohtule esitatavate rahaliste karistuste kindlaksmääramiseks kasutatavad andmed“ punktis 2 on ette nähtud, et teatise punktis 4.2.2 nimetatud kindla suurusega summa, mida kasutatakse põhisumma arvutamisel, on 1000 eurot päevas ehk kolmandik karistusmakse arvutamisel kasutatavast kindla suurusega summast, ning punktis 3 on märgitud, et tegur n on Luksemburgi Suurhertsogiriigi puhul 0,09. I lisa punktis 5 on täpsustatud, et Luksemburgi Suurhertsogiriigi jaoks kindlaks määratud minimaalne põhisumma on 252000 eurot.

14

Komisjon saatis 21. jaanuaril 2022 Luksemburgi Suurhertsogiriigile ametliku kirja, milles heitis viimasele ette, et ta ei olnud komisjonile teatanud õigus- ja haldusnormidest, mis on vajalikud, et järgida direktiivi 2019/1937, mille ülevõtmise tähtaeg möödus 17. detsembril 2021. Luksemburgi Suurhertsogiriik teatas oma 15. märtsi 2022. aasta vastuses komisjonile, et need normid on vastuvõtmisel.

15

Kuna direktiivi 2019/1937 ülevõtmisest hiljem ei teatatud, saatis komisjon 15. juulil 2022 Luksemburgi Suurhertsogiriigile põhjendatud arvamuse, milles palus tal täita direktiivist tulenevad kohustused kahe kuu jooksul alates arvamuse kättesaamisest.

16

Luksemburgi Suurhertsogiriik märkis oma 25. augusti 2022. aasta vastuses, et Conseil d’État (Luksemburgi riiginõukogu), keda teavitati asja kiireloomulisusest, annab arvamuse direktiivi ülevõtmist käsitleva seaduseelnõu nr 7945 kohta ning õigusloomega jätkatakse 2022. aasta septembris.

17

Kuna komisjon leidis, et see liikmesriik ei olnud oma kohustusi ikka veel täitnud, otsustas ta 13. märtsil 2023 esitada Euroopa Kohtule käesoleva hagi.

18

Luksemburgi Suurhertsogiriik teatas 17. mail 2023 komisjonile 16. mai 2023. aasta seadusest, millega võetakse üle nõukogu 23. oktoobri 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute kaitse kohta (loi du 16 mai 2023 portant transposition de la directive (UE) 2019/1937 du Conseil du 23 octobre 2019 sur la protection des personnes qui signalent des violations du droit de l’Union; Mémorial A nr 332, 17.5.2023; edaspidi „16. mai 2023. aasta seadus“) ja mis jõustus 21. mail 2023.

19

Komisjon teatas 28. septembri 2023. aasta dokumendiga Euroopa Kohtule, et pärast Luksemburgi ametiasutustega suhtlemist võib direktiivi 2019/1937 ülevõtmist Luksemburgi Suurhertsogiriigi poolt pidada lõpetatuks 21. mail 2023. Seetõttu loobus institutsioon esiteks osaliselt oma hagist, loobudes karistusmakse määramise nõudest, ning teiseks kohandas liikmesriigilt põhisumma väljamõistmise nõuet nii, et põhisumma on 467100 eurot.

20

Euroopa Kohtu presidendi 19. detsembri 2023. aasta otsusega peatati käesolev menetlus kuni kohtuasjas C‑147/23 kohtuotsuse kuulutamiseni. Pärast 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsuse komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv) (C‑147/23, EU:C:2024:346) kuulutamist jätkati käesolevas kohtuasjas menetlust Euroopa Kohtu presidendi sama päeva otsuse alusel.

21

Komisjon tuletab meelde, et ELTL artikli 288 kolmanda lõigu kohaselt on liikmesriigid kohustatud võtma vastu direktiivide riigisisesesse õiguskorda ülevõtmise tagamiseks vajalikud õigusnormid nendes direktiivides ette nähtud tähtaja jooksul ning teatama talle viivitamata nendest õigusnormidest.

22

Nimetatud institutsioon täpsustab, et nende kohustuste mis tahes rikkumise esinemist tuleb hinnata olukorra alusel, mis valitses liikmesriigis viimasele saadetud põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpul.

23

Käesoleval juhul ei võtnud Luksemburgi Suurhertsogiriik direktiivi 2019/1937 ülevõtmiseks vajalikke õigus- ja haldusnorme vastu ega teatanud komisjonile nende vastuvõtmisest enne 15. juuli 2022. aasta põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumist.

24

Luksemburgi Suurhertsogiriik tunnistab, et ta ei võtnud neid sätteid ettenähtud tähtaja jooksul vastu.

25

Liikmesriik märgib, et 16. mai 2023. aasta seadus, millest teatati komisjonile 17. mail 2023 ja mis jõustus 21. mail 2023, võimaldas viimati nimetatud kuupäeval direktiivi 2019/1937 täielikult üle võtta.

26

Komisjon tuletab sellega seoses meelde, et asjaolul, et liikmesriik täidab temal lasuvad kohustused kohtumenetluse ajal, ei ole tähtsust liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamisel, kuna rikkumist tuleb hinnata lähtuvalt olukorrast, mis valitses selles liikmesriigis põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumisel.

27

Direktiivi 2019/1937 artikli 26 lõike 1 kohaselt pidid liikmesriigid jõustama direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 17. detsembriks 2021. Lisaks on direktiivi artikli 26 lõikes 3 täpsustatud, et kui liikmesriigid võtavad need normid vastu, lisavad nad nende ametlikul avaldamisel nendesse või nende juurde viite kõnealusele direktiivile. Peale selle pidid liikmesriigid artikli 26 lõike 3 kohaselt edastama komisjonile nende riigisiseste normide teksti.

28

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist hinnata komisjoni põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpul liikmesriigis valitsenud olukorra alusel ja hiljem toimunud muutusi ei saa Euroopa Kohus arvesse võtta (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 28 ja seal viidatud kohtupraktika).

29

Olles käesolevas asjas tuvastanud, et Luksemburgi Suurhertsogiriik ei olnud talle teatanud direktiivi 2019/1937 ülevõtmiseks vajalikest sätetest, saatis komisjon 15. juulil 2022 sellele liikmesriigile põhjendatud arvamuse, milles palus tal täita arvamuses nimetatud kohustused kahe kuu jooksul alates arvamuse kättesaamisest.

30

Ent nagu nähtub Luksemburgi Suurhertsogiriigi poolt käesolevas menetluses esitatud kostja vastusest ja vasturepliigist, ei olnud see liikmesriik nimetatud tähtaja möödumisel vastu võtnud direktiivi 2019/1937 järgimiseks vajalikke õigus- ja haldusnorme ning seega ei olnud ka neist komisjonile teatanud.

31

Seetõttu tuleb tõdeda, et kuna Luksemburgi Suurhertsogiriik ei olnud 15. juuli 2022. aasta põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumisel vastu võtnud direktiivi 2019/1937 järgimiseks vajalikke õigus- ja haldusnorme ning oli seega jätnud komisjonile neist normidest teatamata, on see liikmesriik rikkunud direktiivi artikli 26 lõigetest 1 ja 3 tulenevaid kohustusi.

32

Põhisumma suuruse kindlaksmääramisel tugineb komisjon 2023. aasta teatise punktis 2 osutatud üldpõhimõtetele ning sama teatise punktides 3 ja 4 sätestatud arvutusmeetodile. Täpsemalt märgib komisjon, et põhisumma suuruse kindlaksmääramine peab põhinema sellistel aluskriteeriumidel nagu rikkumise raskus, kestus ja vajadus tagada karistuse hoiatav toime selleks, et rikkumine ei korduks.

33

Mis puudutab esimesena rikkumise raskust, siis märgib komisjon, et 2023. aasta teatise alusel kohaldatav koefitsient jääb vahemikku 1–20. Komisjon täpsustab, et teatise punkti 3.2.2 kohaselt kohaldab ta direktiivi ülevõtmise sätetest teatamise kohustuse täielikult täitmata jätmise korral süstemaatiliselt raskuskoefitsienti 10, sest direktiivi üle võtmata jätmine ja nendest sätetest teatamata jätmine on sama raskusastmega, olenemata asjasse puutuva direktiivi sätete laadist.

34

Mis puudutab teisena rikkumise kestust, siis märgib komisjon, et põhisumma arvutamisel võrdub see nende päevade arvuga, mil rikkumine vältas. Kestus arvutatakse 2023. aasta teatise punkti 4.2.1 kohaselt ja see vastab ELTL artikli 260 lõike 3 alusel esitatud hagide puhul nende päevade arvule, mis jäävad direktiivi ülevõtmise tähtaja möödumisele järgneva päeva ning rikkumise lõppemise päeva või – kui rikkumist ei ole lõpetatud – ELTL artikli 260 alusel tehtava kohtuotsuse kuulutamise päeva vahele.

35

Mis puudutab kolmandana kriteeriumi, mis on seotud vajadusega tagada asjaomase liikmesriigi maksevõimet arvestades karistuse hoiatav toime, siis märgib komisjon, et seda väljendab tegur n, mis on iga liikmesriigi jaoks kindlaks määratud 2023. aasta teatise I lisa punktis 3. Selle arvutamise aluseks on asjaomase riigi SKP ja liidu liikmesriikide keskmise SKP suhe, mis on korrutatud asjaomase riigi rahvaarvu ja liidu liikmesriikide keskmise rahvaarvu suhtega. Esimesele suhtarvule omistatakse kaal kaks kolmandikku, samas kui teisele omistatakse kaal üks kolmandik. Punkti 3 kohaselt on Luksemburgi Suurhertsogiriigi tegur n 0,09.

36

Seetõttu teeb komisjon 2023. aasta teatise punkti 4.2 alusel ettepaneku kohaldada raskuskoefitsienti 10 ja tegurit n suurusega 0,09. Nende kahe elemendi korrutis tuleb korrutada teatise I lisa punktis 2 kindlaks määratud põhisumma arvutamisel kasutatava kindla suurusega summaga, st 1000 euroga, mille tulemus on 900 euro suurune summa, mis tuleb vastavalt teatise punktile 4.2.1 korrutada nende päevade arvuga, mil rikkumine vältas. Komisjon märgib, et selle arvutuse tulemusel saadav põhisumma tuleb Luksemburgi Suurhertsogiriigilt välja mõista tingimusega, et see on suurem kui 252000 eurot, mis on 2023. aasta teatise I lisa punkti 5 kohaselt selle liikmesriigi jaoks sätestatud minimaalne põhisumma.

37

Luksemburgi Suurhertsogiriik rõhutab kostja vastuses, et raskuskoefitsiendi 10 süstemaatiline kohaldamine takistab asjaomase liikmesriigi õigusloomeprotsessile omaste asjaolude igasugust arvessevõtmist.

38

Esiteks ei taga 16. mai 2023. aasta seadus mitte ainult direktiivi 2019/1937 ülevõtmist, vaid kujutab endast ka laiemat õiguslikku raamistikku, mis hõlmab riigisisese õiguse rikkumisest teavitamist. Direktiivis 2019/1937 ette nähtud kaitse kohaldamisala selline laiendamine selgitab viivitust selle direktiivi ülevõtmisel ning seda tuleb raskuskoefitsiendi kindlaksmääramisel arvesse võtta. Teiseks tegutses Luksemburgi Suurhertsogiriik komisjoniga tehtud koostöö raames läbipaistvalt ja kiirelt ning see on samuti kergendav asjaolu, mis peaks kaasa tooma raskuskoefitsiendi vähendamise.

39

Neil põhjustel palub Luksemburgi Suurhertsogiriik vähendada põhisumma päevamäära.

40

Oma 28. septembri 2023. aasta lisanõuetes teeb komisjon seetõttu, et Luksemburgi Suurhertsogiriik teatas 16. mai 2023. aasta seaduse jõustumisest 21. mail 2023, ettepaneku asuda seisukohale, et nende päevade arv, mil rikkumine vältas, võrdub ajavahemikuga 18. detsembrist 2021 ehk direktiivi 2019/1937 ülevõtmise tähtaja möödumisele järgnevast päevast kuni 20. maini 2023 ehk päevani, mis eelnes direktiivi ülevõtmist tagava seaduse jõustumise kuupäevale. Sellest tuleneb, et väljapakutud päevasumma 900 eurot (10 × 0,09 × 1000) tuleb korrutada nende päevade arvuga, mil rikkumine vältas, st 519 päevaga. Seega on nõutav põhisumma 467100 eurot.

41

ELTL artikli 260 lõike 3 esimeses lõigus on ette nähtud, et kui komisjon esitab ELTL artikli 258 alusel hagi Euroopa Kohtusse põhjendusega, et asjasse puutuv liikmesriik ei ole täitnud seadusandliku menetluse kohaselt vastu võetud direktiivi ülevõtmiseks vajalikest sätetest teatamise kohustust, võib komisjon juhul, kui ta peab seda sobivaks, näidata ära põhisumma või karistusmakse suuruse, mida ta peab asjaoludele vastavaks ja mille asjasse puutuv liikmesriik peab tasuma. ELTL artikli 260 lõike 3 teises lõigus on sätestatud, et kui Euroopa Kohus tuvastab rikkumise, võib ta asjasse puutuvale liikmesriigile määrata põhisumma või karistusmakse, mis ei ületa komisjoni määratud summat, kusjuures maksekohustus jõustub Euroopa Kohtu otsuses ettenähtud kuupäeval.

42

Kuna käesoleva kohtuotsuse punktist 31 nähtuvalt on tõendatud, et 15. juuli 2022. aasta põhjendatud arvamuses määratud tähtaja möödumisel ei olnud Luksemburgi Suurhertsogiriik vastu võtnud direktiivi 2019/1937 riigisisesesse õigusesse ülevõtmiseks vajalikke õigus- ja haldusnorme ega seega neist komisjonile teatanud, siis kuulub selliselt tuvastatud liikmesriigi kohustuste rikkumine ELTL artikli 260 lõike 3 kohaldamisalasse.

43

Lisaks väärib meeldetuletamist, et ELTL artikli 260 lõikes 3 sisalduva mehhanismiga taotletav eesmärk ei ole ainult motiveerida liikmesriike võimalikult kiiresti lõpetama kohustuste rikkumist, mis sellise normi puudumise korral võiks jääda püsima, vaid samuti lihtsustada ja kiirendada nende rahaliste karistuste määramise menetlust, mis puudutavad seadusandliku menetluse kohaselt vastu võetud direktiivi ülevõtmise riigisisestest sätetest teatamise kohustuse rikkumist (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Selle eesmärgi saavutamiseks on ELTL artikli 260 lõikes 3 ette nähtud muu hulgas põhisumma kui rahalise sanktsiooni määramine.

45

Põhisumma väljamõistmine põhineb nende tagajärgede hindamisel, mida liikmesriigi kohustuste täitmata jätmine tekitab asjasse puutuvatele era- ja avalikele huvidele eelkõige juhul, kui rikkumine on väldanud juba pikka aega (vt selle kohta 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

46

Sellega seoses arvestab komisjon nõutavate rahaliste karistuste laadi ja suurust põhjendades enda vastu võetud suunistega, nagu need, mida sisaldavad tema teatised, mis küll ei ole Euroopa Kohtule siduvad, kuid aitavad tagada komisjoni tegevuse läbipaistvuse, ettenähtavuse ja õiguskindluse (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Mis puudutab põhisumma määramise otstarbekust, siis peab Euroopa Kohus igas tema menetluses olevas kohtuasjas juhtumi asjaolusid arvestades ning tema hinnangul vajalikust veenvuse ja hoiatavuse määrast lähtudes kindlaks määrama sobivad rahalised karistused, eelkõige selleks, et hoida ära liidu õiguse sarnaste rikkumiste kordumine (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

48

Käesoleval juhul viitab tuvastatud rikkumisega seotud õiguslike ja faktiliste asjaolude kogum sellele, et tulevikus sarnaste liidu õiguse rikkumiste kordumise tõhusaks ärahoidmiseks on vaja võtta selline hoiatav meede nagu põhisumma määramine.

49

Mis puudutab põhisumma arvutamist, siis väärib meeldetuletamist, et ELTL artikli 260 lõike 3 kohaselt on ainult Euroopa Kohtul pädevus määrata liikmesriigile rahaline karistus. Selle sätte alusel algatatud menetluses on Euroopa Kohtul aga üksnes piiratud kaalutlusõigus, sest kui Euroopa Kohus tuvastab liikmesriigi kohustuste rikkumise, on talle siduvad komisjoni ettepanekud selle kohta, mis laadi rahalise karistuse ta võib määrata ja milline on selle karistuse maksimaalne suurus, mille ta võib mõista (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 67 ja seal viidatud kohtupraktika).

50

Komisjoni ettepanekutega piiritletud kaalutlusõigust teostades on Euroopa Kohtu ülesanne – nagu on osutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 47 – määrata selle põhisumma suurus, mis võidakse liikmesriigile ELTL artikli 260 lõike 3 alusel määrata, kindlaks nii, et see oleks esiteks asjaoludele vastav ja teiseks toime pandud rikkumisega proportsionaalne. Sealjuures kuuluvad arvessevõetavate asjakohaste tegurite hulka eelkõige tuvastatud rikkumise raskus, ajavahemik, mille jooksul rikkumine vältas, ja asjaomase liikmesriigi maksevõime (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punktid 68 ja 87 ning seal viidatud kohtupraktika).

51

Samuti väärib meeldetuletamist, et selle kaalutlusõiguse raames ei ole niisugused suunised nagu komisjoni teatised Euroopa Kohtule siduvad, vaid aitavad tagada komisjoni tegevuse läbipaistvuse, ettenähtavuse ja õiguskindluse, kui see institutsioon teeb Euroopa Kohtule ettepanekuid (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

52

Käesoleval juhul tugines komisjon 2023. aasta teatisele, et põhjendada oma nõuet mõista Luksemburgi Suurhertsogiriigilt välja põhisumma ja määrata kindlaks selle suurus.

53

Esimesena nähtub tuvastatud rikkumise raskuse kohta 2023. aasta teatise punktist 3.2, et komisjoni hinnangul loetakse seadusandliku menetluse kohaselt vastu võetud direktiivi ülevõtmise sätetest teatamata jätmist alati raskeks rikkumiseks. Järelikult on selle rikkumise puhul raskuskoefitsiendi 10 automaatne kohaldamine põhjendatud.

54

Luksemburgi Suurhertsogiriik vaidlustab selle koefitsiendi suuruse ja selle automaatse kohaldamise tuvastatud rikkumise asjaoludel.

55

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et direktiivi täieliku ülevõtmise tagamiseks sätete vastuvõtmise kohustus ja nendest komisjonile teatamise kohustus on liikmesriikide peamised kohustused liidu õiguse täieliku tõhususe tagamisel, mistõttu tuleb nende kohustuste rikkumist käsitada kui ilmselgelt rasket rikkumist (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

Käesoleval juhul tuleb rõhutada, et direktiiv 2019/1937 on liidu õiguse oluline instrument, kuna selle artikli 1 kohaselt koostoimes põhjendusega 1 on direktiiviga kehtestatud ühised miinimumstandardid, mis tagavad liidu õiguse rikkumisest teavitavatele isikutele kõrgetasemelise ning tasakaalustatud ja tõhusa kaitse valdkondades, milles sellised rikkumised võivad avalikku huvi eriti kahjustada. Kehtestades süsteemi nende isikute kaitseks, kes teavitavad liidu õiguse rikkumisest tööalases kontekstis, aitab see direktiiv nimelt ära hoida avalike huvide kahjustamist eriti tundlikes valdkondades, nagu riigihanked, rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamine, keskkonnakaitse või liidu finantshuvid. Seega on nimetatud direktiivi sätetes nii avaliku kui ka erasektori üksustele ette nähtud kohustus luua asutusesisesed teavituskanalid ning rikkumisteadete vastuvõtmise ja nendega seotud järelmeetmete menetlused, tagades samas liidu õiguse rikkumisest teavitavate isikute õigused ja tingimused, mille korral neil on õigus ette nähtud kaitsele (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 73).

57

Direktiivi 2019/1937 sätete ettenähtud tähtaja jooksul üle võtmata jätmine kahjustab aga tingimata liidu õigust ning selle ühetaolist ja tõhusat kohaldamist, kuna liidu õiguse rikkumistest ei pruugita teada anda, kui sellistest rikkumistest teadlikud isikud ei ole võimalike survemeetmete eest kaitstud (vt selle kohta 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 74).

58

Samas peab liikmesriigile ELTL artikli 260 lõike 3 alusel määratavate rahaliste karistuste suurus olema asjaoludele vastav ja toime pandud rikkumisega proportsionaalne (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 75), nagu on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 50.

59

Sel põhjusel on Euroopa Kohus leidnud, et sama raskuskoefitsiendi automaatne kohaldamine kõigil juhtudel, kui direktiivi ei ole täielikult üle võetud ja seega ei ole selle direktiivi ülevõtmise meetmetest teatatud, takistab paratamatult rahaliste karistuste suuruse kohandamist rikkumist iseloomustavatele asjaoludele ja proportsionaalsete karistuste määramist (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 76).

60

Sellega seoses on Euroopa Kohus täpsustanud, et eeldades, et direktiivi ülevõtmise meetmetest teatamise kohustuse rikkumist tuleb pidada sama raskusastmega rikkumiseks olenemata sellest, milline on asjaomane direktiiv, ei saa komisjon kohandada rahalisi karistusi vastavalt tagajärgedele, mida selle kohustuse täitmata jätmine tekitab era- ja avalikele huvidele, nagu on ette nähtud 2023. aasta teatise punktis 3.2.2 (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 77).

61

Käesoleval juhul on direktiivi 2019/1937 ülevõtmiseks vajalike õigus- ja haldusnormide vastuvõtmise kohustuse rikkumine eriti raske, sest nagu on rõhutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 56, aitavad selle direktiivi sätted – kuivõrd nende eesmärk on kaitsta isikuid, kes teavitavad liidu õiguse rikkumisest direktiiviga hõlmatud valdkondades – tagada liidu õiguse ühetaolise ja tõhusa kohaldamise (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 79).

62

Mis puudutab Luksemburgi Suurhertsogiriigi viidatud kergendavaid asjaolusid, siis tuleb esiteks märkida, et selliste õigusnormide vastuvõtmine, mille kohaldamisala on direktiivi 2019/1937 omast ulatuslikum, ei saa mõjutada rikkumise raskuse hindamist, kuna tegemist on liikmesriigi teadliku valikuga, mis käesoleval juhul tehti selle direktiivi ettenähtud tähtaja jooksul ülevõtmise arvelt.

63

Mis puudutab teiseks Luksemburgi Suurhertsogiriigi väidet, et ta tegutses komisjoniga tehtud koostöö raames läbipaistvalt ja kiirelt, siis väärib meeldetuletamist, et liikmesriikidel on ELL artikli 4 lõike 3 kohaselt igal juhul komisjoniga lojaalse koostöö tegemise kohustus, mis tähendab, et iga liikmesriik on kohustatud hõlbustama institutsiooni ülesande täitmist, mis ELL artikli 17 kohaselt seisneb aluslepingute täitmise järelevalvajana selle tagamises, et liidu õigust kohaldatakse Euroopa Kohtu kontrolli all. Järelikult saab rikkumise raskuse hindamisel kergendava asjaoluna arvesse võtta üksnes niisugust koostööd komisjoniga, mida iseloomustavad sammud, mis annavad tunnistust kavatsusest võimalikult kiiresti täita direktiivist tulenevad kohustused (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 98 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Käesoleval juhul tuleb asuda seisukohale, et Luksemburgi Suurhertsogiriik ei näidanud üles eeskujulikku kiirust, kui tal kulus kaheksa kuud alates selle kahekuulise tähtaja möödumisest, mis määrati 15. juuli 2022. aasta põhjendatud arvamuses ja mis hakkas kulgema pärast selle teatavakstegemist, ning ligikaudu 17 kuud alates direktiivi 2019/1937 artikli 26 lõikes 1 ette nähtud tähtaja möödumisest, et täita talle sellest direktiivist tulenevad kohustused.

65

Teisena on seoses rikkumise kestuse hindamisega oluline meelde tuletada, et selle ajavahemiku alguse puhul, millest tuleb lähtuda põhisumma kindlaksmääramisel, ei tule liikmesriigi kohustuste rikkumise kestuse hindamisel aluseks võtta mitte kuupäev, mil möödus komisjoni põhjendatud arvamuses määratud tähtaeg, vaid kuupäev, mil möödus kõnealuses direktiivis ette nähtud ülevõtmistähtaeg (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

66

Vaidlust ei ole aga selles, et Luksemburgi Suurhertsogiriik ei olnud direktiivi 2019/1937 artikli 26 lõikes 1 ette nähtud ülevõtmistähtaja möödumisel ehk 17. detsembriks 2021 vastu võtnud selle direktiivi ülevõtmise tagamiseks vajalikke õigus- ja haldusnorme ega seega ka nendest normidest komisjonile teatanud, vastupidi direktiivi artikli 26 lõikes 3 sätestatule. Sellest järeldub, et kõnealune liikmesriigi kohustuste rikkumine, mis lõppes alles 20. mail 2023, kui jõustus 16. mai 2023. aasta seadus, vältas peaaegu poolteist aastat.

67

Mis puudutab kolmandana asjaomase liikmesriigi maksevõimet, siis nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et – ilma et see piiraks komisjoni võimalust teha ettepanek mitmel kriteeriumil põhinevate rahaliste karistuste määramiseks, et eelkõige säiliks mõistlik erinevus liikmesriikide vahel – selle riigi maksevõime hindamisel ning piisavalt hoiatavate ja proportsionaalsete karistuste kindlaksmääramisel tuleb tugineda selle riigi SKP‑le kui peamisele tegurile, et tõhusalt vältida tulevikus sarnaste liidu õiguse rikkumiste kordumist (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika).

68

Sellega seoses on Euroopa Kohus korduvalt leidnud, et arvesse tuleb võtta liikmesriigi SKP viimase aja arengut selle päeva seisuga, mil Euroopa Kohus hindab faktilisi asjaolusid (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika).

69

Käesoleval juhul on tegur n, mis väljendab asjaomase liikmesriigi maksevõimet võrreldes teiste liikmesriikide maksevõimega ja mida komisjon kohaldas 2023. aasta teatise punktide 3.4 ja 4.2 alusel, määratletud kui järgmise kahe näitaja kaalutud geomeetriline keskmine: asjaomase liikmesriigi SKP võrreldes liikmesriikide keskmise SKPga (mis moodustab teguri n arvutamisel kaks kolmandikku) ja asjaomase liikmesriigi rahvaarv võrreldes liikmesriikide keskmise rahvaarvuga (mis moodustab teguri n arvutamisel ühe kolmandiku), nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktis 9 mainitud võrrandist. Komisjon põhjendab seda teguri n arvutamise meetodit nii eesmärgiga säilitada liikmesriikide tegurite n vahel mõistlik erinevus võrreldes arvutusega, mis põhineb üksnes liikmesriikide SKP‑l, kui ka eesmärgiga tagada teguri n arvutamisel teatud stabiilsus, kuna rahvaarv tõenäoliselt igal aastal märkimisväärselt ei muutu (25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika).

70

Euroopa Kohus on siiski leidnud, et asjaomase liikmesriigi maksevõime kindlaksmääramisel ei saa võtta teguri n arvutamise meetodis arvesse demograafilist kriteeriumi 2023. aasta teatise punktides 3.4 ja 4.2 ette nähtud viisil (vt selle kohta 25. aprilli 2024. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (rikkumisest teavitajate direktiiv), C‑147/23, EU:C:2024:346, punktid 84–86).

71

Järelikult, vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 67 meenutatud kohtupraktikale ja kuna puudub asjakohane kriteerium, mille komisjon oleks välja toonud, et tagada arvutamise stabiilsus ja säilitada liikmesriikide tegurite n vahel mõistlik erinevus, tuleb põhisumma suurus kindlaks määrata Luksemburgi Suurhertsogiriigi viimase kolme aasta keskmist SKPd arvesse võttes.

72

Neid kaalutlusi silmas pidades ja lähtudes kaalutlusõigusest, mis Euroopa Kohtul on tulenevalt ELTL artikli 260 lõikest 3, milles on ette nähtud, et Euroopa Kohus ei või põhisumma määramisel ületada komisjoni määratud summat, tuleb asuda seisukohale, et hoidmaks tõhusalt ära seda, et tulevikus korduksid direktiivi 2019/1937 artikli 26 lõike 1 rikkumisega sarnased rikkumised, mis kahjustavad liidu õiguse täielikku tõhusust, tuleb määrata põhisumma suurusega 375000 eurot.

73

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 138 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Luksemburgi Suurhertsogiriik on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb viimase kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kuues koda) otsustab: