–

Bulgaaria valitsus, esindajad: T. Mitova ja T. Tsingileva,

–

Ungari valitsus, esindajad: Zs. Biró-Tóth ja Z. Fehér,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Bouchagiar, C. Georgieva, H. Kranenborg ja F. Wilman,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK (ELT 2016, L 119, lk 89), artikli 6 punkti a ja artiklit 10.

2

Taotlus on esitatud V. Si suhtes alustatud kriminaalmenetluses, milles taotletakse biomeetriliste ja geneetiliste andmete sunniviisilist kogumist nende registreerimiseks.

3

Direktiivi 2016/680 põhjenduses 37 on märgitud:

„Isikuandmeid, mis on oma olemuselt põhiõiguste ja -vabaduste seisukohast eriti delikaatsed, väärivad erikaitset, sest nende töötlemise kontekst võib tekitada suurt ohtu põhiõigustele ja -vabadustele. […] Selliste isikuandmete töötlemine peaks […] olema õigusaktiga lubatud, kui andmesubjekt on andnud sõnaselge nõusoleku selliseks isikuandmete töötlemiseks, mis on tema suhtes erakordselt sekkuv. Andmesubjekti nõusolek iseenesest ei peaks siiski olema õiguslik alus selliste delikaatsete isikuandmete töötlemiseks pädevate asutuste poolt.“

4

Direktiivi artikli 1 „Reguleerimisese ja eesmärgid“ lõikes 1 on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis sätestatakse õigusnormid, mis käsitlevad füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel pädevate asutuste poolt süütegude tõkestamiseks, uurimiseks, avastamiseks, nende eest vastutusele võtmiseks või kriminaalkaristuste täitmisele pööramiseks, sealhulgas avalikku julgeolekut ähvardavate ohtude eest kaitsmiseks ja nende ennetamiseks.“

5

Direktiivi artikkel 3 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

7)   „pädev asutus“ –

[…]“.

6

Direktiivi artikli 4 „Isikuandmete töötlemise põhimõtted“ lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid näevad ette järgmist:

[…]“.

7

Direktiivi 2016/680 artikkel 6 „Andmesubjektide eri kategooriate eristamine“ on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid näevad ette, et asjakohasel juhul võimaluste piires eristab vastutav töötleja isikuandmeid selgelt andmesubjektide eri kategooriate kaupa, nimelt:

[…]“.

8

Direktiivi artiklis 8 „Isikuandmete töötlemise seaduslikkus“ on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid näevad ette, et isikuandmete töötlemine on seaduslik ainult sel juhul ja niivõrd, kui see on vajalik pädeva asutuse poolt artikli 1 lõikes 1 sätestatud eesmärkide kohase ülesande täitmiseks ning see põhineb liidu või liikmesriigi õigusel.

2.   Käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvat isikuandmete töötlemist reguleerivas liikmesriigi õiguses täpsustatakse vähemalt isikuandmete töötlemise üldised eesmärgid, töödeldavad isikuandmed ja nende töötlemise konkreetsed eesmärgid.“

9

Direktiivi artiklis 10 „Isikuandmete eriliikide töötlemine“ on sätestatud:

„Selliste isikuandmete töötlemine, millest ilmneb rassiline või etniline päritolu, poliitilised vaated, usulised või filosoofilised veendumused või ametiühingusse kuulumine, ning geneetiliste andmete, füüsilise isiku kordumatuks tuvastamiseks kasutatavate biomeetriliste andmete, tervist või seksuaalelu või seksuaalset sättumust käsitlevate andmete töötlemine on lubatud üksnes siis, kui see on rangelt vajalik, sellele kohaldatakse andmesubjekti õiguste ja vabaduste kaitsmiseks asjakohaseid kaitsemeetmeid ning üksnes järgmistel juhtudel:

10

Karistusseadustiku (Nakazatelen kodeks) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „NK“) artikli 11 lõike 2 kohaselt on süüteod tahtlikud, kui teo toimepanija on teadlik oma teo laadist või kui ta soovis süüteo tulemuse saabumist või pidas seda võimalikuks. Enamik NKs ette nähtud süütegusid on tahtlikud.

11

Kriminaalmenetluse seadustiku (Nakazatelno-protsesualen kodeks) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „NPK“) on artikli 46 lõikes 1 ja artiklis 80 ette nähtud, et kuritegude suhtes alustatakse menetlust kas prokuröri algatusel, kes esitab süüdistuse, või tsiviilhageja avalduse alusel. Peaaegu kõiki NKs ette nähtud kuritegusid menetletakse prokuröri algatusel.

12

NPK artikli 219 lõikes 1 on sätestatud, et „[k]ui on piisavalt tõendeid selle kohta, et konkreetne isik on süüdi sellise kuriteo toimepanemises, mille suhtes alustab prokurör kriminaalmenetlust omal algatusel“, esitatakse sellele isikule kahtlustus ja teda teavitatakse sellest. Tema suhtes võidakse kohaldada mitmesuguseid menetluslikke sunnimeetmeid, mille vastu võib ta end kaitsta, andes selgitusi või esitades tõendeid.

13

NPK kohaselt on kriminaalmenetluse kohtueelses etapis tõendite kogumiseks rakendatud uurimistoiminguteks, mis kujutavad endast füüsiliste isikute eraelu riivet, üldjuhul vaja kohtu eelnevat luba.

14

Nende uurimistoimingute hulgas on ka isiku läbivaatus, mis on ette nähtud NPK artiklis 158. Selle läbivaatuse eesmärk on sisuliselt teha kindlaks isiku füüsilised eritunnused ning see võib vajaduse korral hõlmata fotode tegemist ja sõrmejälgede võtmist ning proovide võtmist DNA-profiili koostamiseks. Läbivaatuse tegemiseks on vaja isiku nõusolekut. Kui isik nõusolekut ei anna, siis viiakse see kohtu eelnevalt antud loal läbi sundi kasutades, välja arvatud kiireloomulistel juhtudel, kui kohtu luba tuleb taotleda tagantjärele.

15

Sellisel juhul esitatakse kriminaalasja toimik pädevale kohtule, kes saab tutvuda toimiku kõikide materjalidega hindamaks, kas eelnevalt antava loa või tagantjärele antava loa taotlus on põhjendatud.

16

Siseministeeriumi seaduse (zakon sa Ministerstvo na vatreshnite raboti) (DV nr 53, 27.6.2014) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „ZMVR“) artikli 6 kohaselt tegeleb siseministeerium teatud põhitegevustega, sh operatiivseire ja järelevalvetegevuse, süütegude uurimise ja jälitustegevusega.

17

Lisaks nähtub ZMVR artiklist 27, et selle seaduse artikli 68 alusel politseis registreeritud andmeid kasutatakse üksnes riigi julgeoleku kaitsmiseks, kuritegevuse vastu võitlemiseks ja avaliku korra tagamiseks.

18

ZMVR artikkel 68 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Politseiasutused registreerivad politseis isikud, kellele on esitatud kahtlustus sellise tahtliku kuriteo toimepanemises, mille suhtes alustab prokurör kriminaalmenetlust omal algatusel. […]

2.   Politseis registreerimine kujutab endast käesolevas seaduses sätestatud tingimustel toimuvat lõikes 1 osutatud isikute isikuandmete töötlemise kategooriat.

3.   Politseis registreerimiseks politseiasutused:

4.   Lõike 3 punktis 1 osutatud toimingute tegemiseks ei ole isiku nõusolek nõutav.

5.   Isikud on kohustatud tegema koostööd, nad ei tohi takistada ega segada politseiasutustel lõikes 3 osutatud toimingute tegemist. Isiku keeldumise korral tehakse lõike 3 punktides 2 ja 3 osutatud toimingud sundi kasutades selle pädeva esimese astme kohtu loal, kelle alluvusse kuulub kuritegu, mille suhtes on prokurör omal algatusel kriminaalmenetlust alustanud ja millega seoses on isikule kahtlustus esitatud.

[…]“.

19

Määruse, mis reguleerib politseis registreerimise ja registreeringu tühistamise korda (naredba za reda za izvarshvane i snemane na politseyska registratsia) (DV nr 90, 31.10.2014), põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis (edaspidi „NRISPR“) on täpsustatud ZMVR artiklis 68 ette nähtud politseis registreerimise kord.

20

Vastavalt NRISPR artikli 11 lõikele 2 antakse politseis registreeritavale isikule täitmiseks avaldus, milles ta võib väljendada oma nõusolekut või selle puudumist fotografeerimise, daktüloskopeerimise ja DNA-proovi võtmise suhtes. NRISPR artikli 11 lõike 4 kohaselt esitab politsei pädevale kohtule taotluse, et saada luba meetmete sunniviisiliseks täideviimiseks, kui isik ei anna oma nõusolekut.

21

1. märtsi 2021. aasta kohtumäärusega esitati V. Sile NK artikli 255 ning artikli 321 lõigete 2 ja 3 alusel kahtlustus koos kolme muu isikuga osalemises kuritegelikus ühenduses, mis oli loodud rikastumise eesmärgil kahe äriühingu tegevuse raames Bulgaaria territooriumil käibemaksukohustuse kindlaksmääramise ja tasumisega seotud pettuste kooskõlastatult toimepanemiseks.

22

Pärast kahtlustatavaks tunnistamise määruse kättetoimetamist kutsus politsei, kes on direktiivi 2016/680 artikli 3 punkti 7 tähenduses pädev asutus, V. Si ZMVR artiklis 68 ette nähtud registreerimiseks politseisse. Talle esitati avalduse vorm, milles ta märkis, et teda on teavitatud sellest, et on olemas õiguslik alus, mis võimaldab politseis registreerimist, ja et ta ei nõustu oma daktüloskoopiliste ja fotograafiliste andmete kogumisega nende registreerimiseks ega proovi võtmisega tema DNA-profiili koostamiseks. Politsei ei viinud läbi andmete kogumist ja pöördus sunniviisiliseks täideviimiseks Spetsializiran nakazatelen sadi (kriminaalasjade erikohus, Bulgaaria).

23

Kohtule esitatud taotluses märkis politsei, et asjaomases kriminaalmenetluses kahtlustatavate isikute, sealhulgas V. Si süü kohta on piisavalt tõendeid. Taotluses oli täpsustatud, et V. Sile on ametlikult esitatud kahtlustus sellise kuriteo toimepanemises, mida on nimetatud NK artikli 321 lõike 3 punktis 2 koostoimes sama artikli lõikega 2, ning et ta ei nõustunud oma daktüloskoopiliste ja fotograafiliste andmete kogumisega nende registreerimiseks ega proovi võtmisega tema DNA-profiili koostamiseks, ning oli viidatud nende andmete kogumise õiguslikule alusele. Lõpuks paluti taotluses kohtul anda luba sellise kogumise sunniviisiliseks täideviimiseks. Taotlusele olid lisatud üksnes V. Si kahtlustatavaks tunnistamise määruse ja tema täidetud avalduse ärakirjad.

24

Kuna Spetsializiran nakazatelen sadil (kriminaalasjade erikohus) oli kahtlusi, kas politseis registreerimise menetlus on kooskõlas liidu õigusega, esitas ta 31. märtsi 2021. aasta otsusega Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse.

25

Täpsemalt soovis eelotsusetaotluse esitanud kohus oma kolmanda küsimusega sisuliselt teada, kas direktiivi 2016/680 artikli 6 punkti a ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikleid 47 ja 48 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud, et juhul, kui isik, kellele on esitatud kahtlustus sellise tahtliku kuriteo toimepanemises, mille suhtes alustab prokurör kriminaalmenetlust omal algatusel, keeldub tegemast vabatahtlikult koostööd oma biomeetriliste ja geneetiliste andmete kogumisel nende registreerimise eesmärgil, on pädeval kriminaalasju lahendaval kohtul kohustus anda luba nende andmete sunniviisiliseks kogumiseks, ilma et tal oleks võimalik hinnata, kas esineb tõsine alus arvata, et andmesubjekt on pannud toime süüteo, mille toimepanemises on talle kahtlustus esitatud (26. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus Ministerstvo na vatreshnite raboti (biomeetriliste ja geneetiliste andmete registreerimine politsei poolt), C‑205/21, EU:C:2023:49, punkt 77, edaspidi „biomeetriliste ja geneetiliste andmete registreerimise I kohtuotsus“).

26

Lisaks tuleb tema neljandat küsimust mõista nii, et sellega palutakse sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2016/680 artiklit 10 koostoimes direktiivi artikli 4 lõike 1 punktidega a–c ning artikli 8 lõigetega 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud biomeetriliste ja geneetiliste andmete süstemaatiline kogumine iga isiku puhul, kellele on esitatud kahtlustus sellise tahtliku kuriteo toimepanemises, mille suhtes alustab prokurör kriminaalmenetlust omal algatusel, ilma et pädevale asutusele oleks ette nähtud kohustus kindlaks teha ja tõendada, et esiteks on andmete kogumine vajalik konkreetsete taotletavate eesmärkide saavutamiseks ja teiseks ei saa neid eesmärke saavutada, kui kogutakse ainult osa nendest andmetest (biomeetriliste ja geneetiliste andmete registreerimise I kohtuotsus, punkt 114).

27

Pärast seadusemuudatust, mis jõustus 27. juulil 2022, lõpetati Spetsializiran nakazatelen sadi (kriminaalasjade erikohus) tegevus ja põhikohtuasi anti alates sellest kuupäevast üle eelotsusetaotluse esitanud kohtule Sofiyski gradski sadile (Sofia linnakohus, Bulgaaria).

28

Biomeetriliste ja geneetiliste andmete registreerimise I kohtuotsuses (punkt 110 ja resolutsiooni punkt 2) otsustas Euroopa Kohus vastuseks kolmandale küsimusele, et direktiivi 2016/680 artikli 6 punkti a ning harta artikleid 47 ja 48 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud, et juhul, kui isik, kellele on esitatud kahtlustus sellise tahtliku kuriteo toimepanemises, mille suhtes alustab prokurör kriminaalmenetlust omal algatusel, keeldub tegemast vabatahtlikult koostööd oma biomeetriliste ja geneetiliste andmete kogumisel nende registreerimise eesmärgil, on pädeval kriminaalasju lahendaval kohtul kohustus anda luba nende andmete sunniviisiliseks kogumiseks, ilma et tal oleks võimalik hinnata, kas esineb tõsine alus arvata, et andmesubjekt on pannud toime kuriteo, mille toimepanemises on talle kahtlustus esitatud, tingimusel, et riigisisene õigus tagab hiljem tõhusa kohtuliku kontrolli kahtlustuse esitamise – millel põhineb luba andmeid koguda – tingimuste üle.

29

Neljandale küsimusele vastates tõdes Euroopa Kohus, et riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud biomeetriliste ja geneetiliste andmete süstemaatiline kogumine iga isiku puhul, kellele on esitatud kahtlustus sellise tahtliku kuriteo toimepanemises, mille suhtes alustab prokurör kriminaalmenetlust omal algatusel, on üldjuhul vastuolus direktiivi 2016/680 artiklis 10 sätestatud nõudega, mille kohaselt selles artiklis nimetatud andmete eriliikide töötlemiseks võib loa anda „üksnes siis, kui see on rangelt vajalik“ (biomeetriliste ja geneetiliste andmete registreerimise I kohtuotsus, punkt 128).

30

Järelduste kohta, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus peab sellest seisukohast tegema, täpsustas Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 133, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrollima, kas direktiivi 2016/680 artikli 10 tõhususe tagamiseks on võimalik riigisiseseid õigusnorme, milles on ette nähtud andmete sunniviisiline kogumine, tõlgendada nii, et need oleksid liidu õigusega kooskõlas. Täpsemalt pidi eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas riigisisene õigus võimaldab hinnata seda, kas nii andmesubjekti biomeetriliste kui ka geneetiliste andmete kogumine nende registreerimise eesmärgil on „rangelt vajalik“. Sellega seoses tuli muu hulgas kontrollida, kas selle kuriteo laad ja raskus, milles andmesubjekti põhikohtuasja kriminaalmenetluses kahtlustatakse, või muud asjakohased tegurid võivad kujutada endast asjaolusid, mis tõendavad sellist „ranget vajalikkust“. Lisaks tuli veenduda, et ainuüksi rahvastikuregistri andmete kogumine, mis on politseis registreerimisel samuti ette nähtud, ei võimalda taotletavaid eesmärke saavutada.

31

Sama kohtuotsuse punktis 134 märkis Euroopa Kohus, et juhul kui riigisisene õigus ei taga niisugust kontrolli biomeetriliste ja geneetiliste andmete kogumise meetme üle, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus tagama artikli 10 täieliku õigusliku toime, jättes rahuldamata politsei taotluse anda luba andmete sunniviisiliseks kogumiseks.

32

Arvestades biomeetriliste ja geneetiliste andmete registreerimise I kohtuotsuse punktides 116–134 toodud kaalutlusi, otsustas Euroopa Kohus seega vastuses neljandale küsimusele, et direktiivi 2016/680 artiklit 10 koostoimes direktiivi artikli 4 lõike 1 punktidega a–c ning artikli 8 lõigetega 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles on ette nähtud biomeetriliste ja geneetiliste andmete süstemaatiline kogumine nende registreerimise eesmärgil iga isiku puhul, kellele on esitatud kahtlustus sellise tahtliku kuriteo toimepanemises, mille suhtes alustab prokurör kriminaalmenetlust omal algatusel, ilma et pädevale asutusele oleks ette nähtud kohustus kontrollida ja tõendada, kas esiteks on andmete kogumine rangelt vajalik konkreetsete taotletavate eesmärkide saavutamiseks ja kas teiseks ei saa neid eesmärke saavutada meetmetega, mis riivaksid andmesubjektide õigusi ja vabadusi vähem (biomeetriliste ja geneetiliste andmete registreerimise I kohtuotsus, punkt 135 ja resolutsiooni punkt 3).

33

Selle kohtuotsuse kuulutamise järgselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, millised järeldused peab ta tegema Euroopa Kohtu vastusest neljandale küsimusele, võttes eelkõige arvesse käesoleva kohtuotsuse punktis 30 meenutatud kaalutlusi, kui ta lahendab politsei taotlust põhikohtuasjas kõne all olevate isikuandmete kogumise sunniviisiliseks täideviimiseks.

34

Sellega seoses leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus ühelt poolt, et ta ei saa läbi viia selles punktis nimetatud kontrolli dokumentide alusel, mille nimetatud asutus talle edastas, st V. Si kahtlustatavaks tunnistamise määrus ja avalduse vorm, milles ta ei nõustunud biomeetriliste ja geneetiliste andmete kogumisega, ehk siis käesoleva kohtuotsuse punktis 23 nimetatud dokumendid. Ta leiab, et selleks peaks tema käsutuses olema kogu toimik, mis eeldab, et ta ei kohalda politseis registreerimise menetluses ZMVR artikli 68 lõike 5 teises lauses ette nähtud erinormi, vaid NPK üldnorme, mida kohaldatakse eelneva kohtuliku loa andmisele uurimistoimingute tegemiseks, mis riivavad füüsiliste isikute erasfääri, ja eelkõige selle seadustiku artiklit 158.

35

Teiselt poolt märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et biomeetriliste ja geneetiliste andmete registreerimise I kohtuotsuse punktides 100 ja 101 otsustas Euroopa Kohus, et harta artikliga 47 ei ole vastuolus see, kui kohtule, kellele on esitatud taotlus, mille eesmärk on saada luba kahtlustuse saanud isiku biomeetriliste ja geneetiliste andmete sunniviisiliseks kogumiseks, ei ole esitatud kahtlustuse aluseks olevaid tõendeid ja seetõttu ei saa ta neid tõendeid hinnata.

36

Ta leiab siiski, et see kaalutlus põhineb ekslikul eeldusel, et kohtu hinnang tõenditele, mis õigustavad kahtlustust kriminaalmenetluse kohtueelses etapis, võib takistada kriminaaluurimist, mille käigus neid andmeid kogutakse.

37

Ta rõhutab eelkõige, et NPK artikliga 158 reguleeritud menetluses nägi Bulgaaria seadusandja ette tõhusa kohtuliku kontrolli teostamise ja kohtuasja toimiku kohtule edastamise, kuid politseis registreerimise puhul see nii ei ole. Tema sõnul on selle õigusliku regulatsiooni erinevuse põhjus esiteks see, et andmete kogumist selle registreerimise raames taotleb politsei, mitte prokuratuur, ning teiseks kogutakse andmeid ainult selleks, et neid saaks vajaduse korral kasutada tulevikus. Seevastu sellise tõhusa kohtuliku kontrolli puudumise eesmärk sellises olukorras ei ole uurimissaladuse hoidmine ega tulevaste uurimistoimingute takistamine kõnealuses kriminaalmenetluses.

38

Neil asjaoludel leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et enne seda, kui ta nõuab pädevatelt asutustelt kriminaalmenetluse toimiku edastamist, peab ta küsima Euroopa Kohtult kinnitust, et seda tehes ei toimi ta vastuolus biomeetriliste ja geneetiliste andmete registreerimise I kohtuotsuse punktidega 100 ja 101 või vastuolus juhisega, et selle kohtuotsuse punktis 133 nimetatud kontroll tuleb läbi viia üksnes asjaomase isiku kahtlustatavaks tunnistamise määruse ja tema biomeetriliste ja geneetiliste andmete kogumisest keeldumise avalduse alusel.

39

Juhul kui Euroopa Kohus seda kinnitab, on eelotsusetaotluse esitanud kohus lisaks seisukohal, et kuna tema käsutuses on kriminaalmenetluse toimik, peab ta hindama menetluse alustamise põhjendatust.

40

Neil asjaoludel otsustas Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

41

Euroopa Komisjon leiab, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu. Sellega seoses on ta seisukohal, et biomeetriliste ja geneetiliste andmete registreerimise I kohtuotsuses andis Euroopa Kohus eelotsusetaotluse esitanud kohtule liidu õiguse tõlgenduse, millest sõltub tema menetluses oleva kohtuasja lahendus. Lisaks väidab ta, et eelotsuse küsimused põhinevad sellest kohtuotsusest valesti arusaamisel. Esiteks ei võtnud Euroopa Kohus nimetatud kohtuotsuse punktis 133 seisukohta kontrolli kohta, mida liikmesriigi kohus peab tegema enne biomeetriliste ja geneetiliste andmete kogumise lubamist, ega kohustanud seega eelotsusetaotluse esitanud kohut andmete kogumisega seoses läbi viima spetsiifilist kontrolli. Teiseks järeldas see kohus ekslikult biomeetriliste ja geneetiliste andmete registreerimise I kohtuotsuse punktidest 100 ja 101, et Euroopa Kohus pidas ZMVR artikli 68 lõikes 5 ette nähtud piiratud kohtulikku kontrolli liidu õigusega kooskõlas olevaks ja järeldas seetõttu, et need punktid ja selle kohtuotsuse punkt 133 on omavahel vastuolus.

42

Esimesena nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et ELTL artikli 267 alusel toimuva Euroopa Kohtu ja liikmesriikide kohtute koostöö raames on ainult liikmesriigi kohus, kelle lahendada on vaidlus ja kes vastutab langetatava kohtuotsuse eest, pädev kohtuasja eripära arvestades hindama nii eelotsuse vajalikkust oma otsuse tegemiseks kui ka Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. Järelikult, kui esitatud küsimused puudutavad liidu õiguse tõlgendamist, on Euroopa Kohus põhimõtteliselt kohustatud otsuse tegema (6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Bauer ja Willmeroth, C‑569/16 ja C‑570/16, EU:C:2018:871, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Liikmesriigi kohtu esitatud eelotsusetaotluse saab seega jätta läbi vaatamata vaid siis, kui on ilmne, et liidu õigusnormi taotletud tõlgendusel ei ole mingit seost põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, kui kõnealune probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis on vajalikud talle esitatud küsimustele tarviliku vastuse andmiseks (6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Bauer ja Willmeroth, C‑569/16 ja C‑570/16, EU:C:2018:871, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).

44

Teisena tuleb ka meenutada, et eelotsusemenetluses langetatud otsuse siduvus ei välista, et liikmesriigi kohus, kelle taotlusel see otsus tehti, võib pidada vajalikuks enne põhikohtuasja lahendamist uuesti Euroopa Kohtu poole pöörduda. Selline menetlus on põhjendatud eelkõige siis, kui liikmesriigi kohtul on raskusi Euroopa Kohtu otsuse mõistmisel või kohaldamisel, nii et ta esitab Euroopa Kohtule uue õigusliku küsimuse või uued seisukohad, mis võivad viia selleni, et Euroopa Kohus vastab juba esitatud küsimusele teisiti (vt selle kohta 6. märtsi 2003. aasta kohtuotsus Kaba, C‑466/00, EU:C:2003:127, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 9. märtsi 2023. aasta kohtuotsus Pro Rauchfrei II, C‑356/22, EU:C:2023:174, punkt 16 ja seal viidatud kohtupraktika).

45

Käesoleval juhul soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimustega saada Euroopa Kohtult täpsustusi nõude kohta, mis puudutab direktiivi 2016/680 artikli 10 tähenduses biomeetriliste ja geneetiliste andmete kogumise puhul „rangelt vajalikku“ kohtulikku kontrolli, mis tema sõnul on ette nähtud biomeetriliste ja geneetiliste andmete registreerimise I kohtuotsuse punktis 133, et teha otsus sellistesse kategooriatesse kuuluvate andmete kogumise sunniviisiliseks täideviimiseks esitatud Bulgaaria ametiasutuste taotluse kohta, mis oli alus eelotsuse küsimustele, millele Euroopa Kohus selles kohtuotsuses vastas. Sellest järeldub, et esitatud küsimustel on otsene seos põhikohtuasjaga ja need on eelotsusetaotluse esitanud kohtule põhikohtuasja lahendamiseks asjakohased.

46

Mis puutub komisjoni argumentidesse, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on väidetavalt vääralt tõlgendanud biomeetriliste ja geneetiliste andmete registreerimise I kohtuotsuse punkte 100, 101 ja 133, siis tegelikult puudutavad need esitatud küsimuste sisu ning ei saa seega juba oma olemuse tõttu kaasa tuua küsimuste vastuvõetamatust (vt selle kohta 27. oktoobri 2022. aasta kohtuotsus Proximus (üldkasutatavad elektroonilised kataloogid), C‑129/21, EU:C:2022:833, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

47

Eelnevast järeldub, et eelotsusetaotlus on vastuvõetav.

48

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel tema menetluses olev kohtuasi lahendada. Seda arvestades peab Euroopa Kohus talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastama. Ka võib Euroopa Kohus arvesse võtta neid liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus ei ole oma küsimustes viidanud (30. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Direktor na Glavna direktsia Natsionalna politsia pri MVR – Sofia, C‑118/22, EU:C:2024:97, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika).

49

Nagu nähtub käimasolevas kohtuasjas käesoleva kohtuotsuse punktidest 29–32, analüüsis Euroopa Kohus biomeetriliste ja geneetiliste andmete registreerimise I kohtuotsuse punktides 116–135 küsimust, kas liidu õigusega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, milles ei ole ette nähtud pädevate asutuste kohustust kontrollida ja tõendada, et nii asjaomase isiku biomeetriliste kui ka geneetiliste andmete kogumine nende registreerimise eesmärgil on „rangelt vajalik“.

50

Sellega seoses tuleb märkida, et direktiivi 2016/680 artikli 3 punktis 7 esitatud mõiste „pädev asutus“, mille hulka kuuluvad põhikohtuasjas kõne all olevad politseiasutused, on määratletud kui avaliku sektori asutus, kes on pädev süütegusid tõkestama, uurima, avastama või nende eest vastutusele võtma või kriminaalkaristusi täitmisele pöörama, sealhulgas kaitsma avalikku julgeolekut ähvardavate ohtude eest ja neid ohte ennetama, ning muu asutus või üksus, kes teostab liikmesriigi õiguse kohaselt nendel eesmärkidel avalikku võimu.

51

Lisaks, kuna biomeetriliste ja geneetiliste andmete registreerimise I kohtuotsuse punktis 135 ja resolutsiooni punktis 3 viitas Euroopa Kohus selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas neljandale küsimusele vastates direktiivi 2016/680 artikli 10 tõlgendamisele koostoimes selle direktiivi artikli 4 lõike 1 punktidega a–c ning artikli 8 lõigetega 1 ja 2, siis tuleb asuda seisukohale, et käesolev küsimus puudutab ka kõiki neid sätteid.

52

Seega tuleb asuda seisukohale, et eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma esimese küsimusega sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2016/680 artiklit 10 koostoimes selle direktiivi artikli 4 lõike 1 punktidega a–c ning artikli 8 lõigetega 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et kui riigisisestes õigusnormides on ette nähtud biomeetriliste ja geneetiliste andmete süstemaatiline kogumine nende registreerimise eesmärgil iga isiku puhul, kellele on esitatud kahtlustus sellise tahtliku kuriteo toimepanemises, mille suhtes alustab prokurör kriminaalmenetlust omal algatusel, ilma et selle direktiivi artikli 3 punkti 7 tähenduses pädeval asutusel oleks vastavalt sama direktiivi artiklile 10 kohustus kontrollida ja tõendada, et andmete kogumine on rangelt vajalik, võib selle kohustuse täitmist tagada kohus, kelle poole see pädev asutus pöördub sellise kogumise sunniviisiliseks täideviimiseks, nõudes vajaduse korral välja kriminaalmenetluse toimiku.

53

Tuleb märkida, et direktiivi 2016/680 artikkel 10 on erisäte, mis reguleerib isikuandmete eriliikide, sealhulgas biomeetriliste ja geneetiliste andmete töötlemist. Selle artikli eesmärk on tagada asjaomase isiku tugevam kaitse sellise töötlemise eest, mis asjaomaste andmete erilise tundlikkuse ja nende töötlemise konteksti tõttu võib nähtuvalt direktiivi põhjendusest 37 kaasa tuua suure ohu põhiõigustele ja ‑vabadustele, nagu õigus eraelu puutumatusele ja õigus isikuandmete kaitsele, mis on tagatud harta artiklitega 7 ja 8 (biomeetriliste ja geneetiliste andmete registreerimise I kohtuotsus, punkt 116, ja 30. jaanuari 2024. aasta kohtuotsus Direktor na Glavna direktsia Natsionalna politsia pri MVR – Sofia, C‑118/22, EU:C:2024:97, punkt 47).

54

Nagu nähtub direktiivi 2016/680 artikli 10 sõnastusest endast, tuleb nõuet, mille kohaselt selliste andmete töötlemine on lubatud „üksnes siis, kui see on rangelt vajalik“, tõlgendada nii, et sellega määratletakse tundlike andmete töötlemise seaduslikkuse tugevdatud tingimused võrreldes nendega, mis tulenevad direktiivi 2016/680 artikli 4 lõike 1 punktidest b ja c ning artikli 8 lõikest 1, mis viitavad üksnes üldiselt direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate andmete töötlemise „vajalikkusele“ (vt selle kohta biomeetriliste ja geneetiliste andmete registreerimise I kohtuotsus, punkt 117, ning 4. oktoobri 2024. aasta kohtuotsus Bezirkshauptmannschaft Landeck (katse tutvuda mobiiltelefonis salvestatud isikuandmetega), C‑548/21, EU:C:2024:830, punkt 107).

55

Nii otsustas Euroopa Kohus biomeetriliste ja geneetiliste andmete registreerimise I kohtuotsuses, et riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette biomeetriliste ja geneetiliste andmete süstemaatilise kogumise iga isiku puhul, kellele on esitatud kahtlustus sellise tahtliku kuriteo toimepanemises, mille suhtes alustab prokurör kriminaalmenetlust omal algatusel, ilma et pädevale asutusele oleks ette nähtud kohustust vastavalt direktiivi 2016/680 artiklist 10 tulenevale kohustusele kontrollida ja tõendada, et andmete kogumine on „rangelt vajalik“, on üldjuhul vastuolus artikliga 10, kuna sellised õigusnormid võivad kaasa tuua selle, et vahet tegemata ja üldiselt kogutakse enamiku selliste isikute biomeetrilisi ja geneetilisi andmeid, kellele on esitatud kahtlustus (vt selle kohta biomeetriliste ja geneetiliste andmete registreerimise I kohtuotsus, punktid 128, 129 ja 135).

56

Selles kontekstis märkis Euroopa Kohus biomeetriliste ja geneetiliste andmete registreerimise I kohtuotsuse punktis 133 siiski, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne on muu hulgas kontrollida, kas direktiivi 2016/680 artikli 10 tõhususe tagamiseks saab riigisisest õigust tõlgendada kooskõlas liidu õigusega. Seetõttu palus Euroopa Kohus nimetatud kohtul kindlaks teha, kas riigisisene õigus võimaldab pädevatel asutustel selle direktiivi artikli 3 punkti 7 tähenduses hinnata seda, kas nii andmesubjekti biomeetriliste kui ka geneetiliste andmete kogumine nende registreerimise eesmärgil on „rangelt vajalik“. Nii soovis Euroopa Kohus sellele kohtule meelde tuletada, et esimuse põhimõte kohustab teda tõlgendama riigisisest õigust võimalikult suures ulatuses kooskõlas liidu õigusega (vt selle kohta 27. aprilli 2023. aasta kohtuotsus M. D. (Ungarisse sisenemise keeld), C‑528/21, EU:C:2023:341, punkt 99 ja seal viidatud kohtupraktika). Järelikult piirdus kohtuotsuse nimetatud punkt juhisega eelotsusetaotluse esitanud kohtule, et ta peab kontrollima, kas riigisisest õigust saab tõlgendada nii, et andmete töötlemiseks pädevad asutused said anda hinnangu, mida nad artikli 10 kohaselt andma peavad.

57

Sellest järeldub, nagu rõhutas kohtujurist oma ettepaneku punktides 24 ja 55, et vastupidi eeldusele, millel põhinevad eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimused, ei saa pädeva asutuse poolt isikuandmete töötlemise üle otsustav kohus juhul, kui pädeval asutusel ei ole riigisisesest õigusest tulenevalt kohustust hinnata, kas töötlemine, mille ta läbi viis või kavatseb läbi viia, on „rangelt vajalik“, tagada selle asutuse asemel viimasel lasuva artikli 10 kohase kohustuse täitmist.

58

Seega tuleb tõdeda, et riigisisese õiguse tõlgendus, millega eelotsusetaotluse esitanud kohus kavatseb ise hinnata, kas andmesubjekti biomeetriliste ja geneetiliste andmete kogumine on „rangelt vajalik“, ei taga selliste riigisiseste õigusnormide kooskõla liidu õigusega, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 57, kuna see ei võimalda igal juhul korvata seda, et pädevatel asutustel ei ole nende õigusnormide alusel kohustust kontrollida ja tõendada, et selline kogumine on „rangelt vajalik“.

59

Sellist järeldust kinnitab ka asjaolu, et eelotsusetaotlus puudutab – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 18, 20, 22 ja 23 – liikmesriigi õigusnorme, mis näevad ette isikute, kellele on esitatud kahtlustus sellise tahtliku kuriteo toimepanemises, mille suhtes alustab prokurör kriminaalmenetlust omal algatusel, biomeetriliste ja geneetiliste andmete sunniviisilise kogumise täideviimise pädeva kohtu poolt pädevate asutuste taotluse alusel, kui asjaomane isik ei anna nõusolekut andmete kogumiseks. Seevastu, nagu Bulgaaria valitsus kohtuistungil Euroopa Kohtu küsimusele vastates kinnitas, ei ole juhul, kui asjaomane isik on selleks nõusoleku andnud, kohtu luba vajalik, mistõttu pädevad asutused saavad andmeid koguda üksnes selle nõusoleku alusel.

60

Järelikult ei ole pädeval kohtul sellises olukorras eelduslikult võimalik tagada sellise nõusoleku andnud andmesubjektide õiguskaitset, eelkõige seoses kontrolliga selle üle, kas pädevad asutused on järginud rangelt vajalikkuse nõuet, nagu seda on tõlgendatud käesoleva kohtuotsuse punktides 53–55 viidatud kohtupraktikas.

61

Kõike eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2016/680 artiklit 10 koostoimes selle direktiivi artikli 4 lõike 1 punktidega a–c ning artikli 8 lõigetega 1 ja 2 tuleb tõlgendada nii, et kui riigisisestes õigusnormides on ette nähtud biomeetriliste ja geneetiliste andmete süstemaatiline kogumine nende registreerimise eesmärgil iga isiku puhul, kellele on esitatud kahtlustus sellise tahtliku kuriteo toimepanemises, mille suhtes alustab prokurör kriminaalmenetlust omal algatusel, ilma et selle direktiivi artikli 3 punkti 7 tähenduses pädeval asutusel oleks vastavalt sama direktiivi artiklile 10 kohustus kontrollida ja tõendada, et andmete kogumine on rangelt vajalik, ei saa selle kohustuse täitmist tagada kohus, kelle poole see pädev asutus pöördub sellise kogumise sunniviisiliseks täideviimiseks, sest artiklis 10 nõutud hindamise peab tegema pädev asutus.

62

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele küsimusele vaja vastata.

63

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta direktiivi (EL) 2016/680, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset seoses pädevates asutustes isikuandmete töötlemisega süütegude tõkestamise, uurimise, avastamise ja nende eest vastutusele võtmise või kriminaalkaristuste täitmisele pööramise eesmärgil ning selliste andmete vaba liikumist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu raamotsus 2008/977/JSK, artiklit 10 koostoimes selle direktiivi artikli 4 lõike 1 punktidega a–c ning artikli 8 lõigetega 1 ja 2

tuleb tõlgendada nii, et

kui riigisisestes õigusnormides on ette nähtud biomeetriliste ja geneetiliste andmete süstemaatiline kogumine nende registreerimise eesmärgil iga isiku puhul, kellele on esitatud kahtlustus sellise tahtliku kuriteo toimepanemises, mille suhtes alustab prokurör kriminaalmenetlust omal algatusel, ilma et selle direktiivi artikli 3 punkti 7 tähenduses pädeval asutusel oleks vastavalt sama direktiivi artiklile 10 kohustus kontrollida ja tõendada, et andmete kogumine on rangelt vajalik, ei saa selle kohustuse täitmist tagada kohus, kelle poole see pädev asutus pöördub sellise kogumise sunniviisiliseks täideviimiseks, sest artiklis 10 nõutud hindamise peab tegema pädev asutus.