–

Oilchart International NV, esindaja: advocaat E. Van den Wijngaert,

–

ING Bank NV, esindajad: advocaten D. Arts, T. Mertens, L. Rasking ja E. Ulrix,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: M. K. Bulterman ja M. H. S. Gijzen,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: S. Noë ja W. Wils,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT 2012, L 351, lk 1) artikli 1 lõike 2 punkti b koostoimes nõukogu 29. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta (EÜT 2000, L 160, lk 1; ELT eriväljaanne 19/01, lk 191) artikli 3 lõikega 1.

2

Taotlus on esitatud ühelt poolt Belgia õiguse alusel asutatud äriühingu Oilchart International NV (edaspidi „Oilchart“) ning teiselt poolt Madalmaade õiguse alusel asutatud kahe äriühingu O.W. Bunker Netherland BV (edaspidi „OWB“) ja ING Bank NV vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab Oilcharti poolt OWB (kelle pankrot on välja kuulutatud) nimel osutatud punkerdamisteenuse eest väljastatud tasumata jäänud arve tasumist.

3

Määruse nr 1346/2000 põhjendustes 2 ja 6 on märgitud:

[…]

4

Määruse artikli 3 „Rahvusvaheline kohtualluvus“ lõikes 1 on sätestatud:

„Maksejõuetusmenetluste algatamiseks on pädevad selle liikmesriigi kohtud, kus asub võlgniku põhihuvide kese. Äriühingu või muu juriidilise isiku puhul peetakse vastupidiste tõendite puudumisel tema põhihuvide keskmeks registrijärgset asukohta.“

5

Määruse artikkel 4 „Kohaldatav õigus“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse maksejõuetusmenetluse ja selle mõjude suhtes selle liikmesriigi seadust, kelle territooriumil menetlus on algatatud, edaspidi „menetluse algatanud riik“.

2.   Menetluse algatanud riigi seadustes sätestatakse menetluste algatamise, läbiviimise ja lõpetamise tingimused. Tingimustes määratakse eelkõige kindlaks:

[…]

[…]

6

Määrus nr 1346/2000 tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta määrusega (EL) 2015/848 maksejõuetusmenetluse kohta (ELT 2015, L 141, lk 19). Viimati nimetatud määruse artikli 84 lõike 2 kohaselt jätkatakse määruse nr 1346/2000 kohaldamist maksejõuetusmenetluste suhtes, mis on algatatud enne 26. juunit 2017.

7

Määruse nr 1215/2012 põhjendustes 10 ja 21 on märgitud:

8

Määruse artikli 1 lõikes 1 ja lõike 2 punktis b on ette nähtud:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjade suhtes igat liiki kohtutes. Eelkõige ei kohaldata seda maksu-, tolli- ja haldusasjade suhtes ega riigi vastutuse suhtes tegevuse või tegevusetuse eest riigivõimu teostamisel (acta iure imperii).

2.   Käesolevat määrust ei kohaldata järgmise suhtes:

[…]

9

Määruse artikli 28 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui kostja, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, vastu esitatakse hagi teise liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu kohtusse, deklareerib see kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb käesoleva määruse sätetest.“

10

30. septembri 1893. aasta maksejõuetusseaduse (Wet op het faillissement en de surséance van betaling) (Stb. 1893, nr 140, edaspidi „NFW“) artikkel 25 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Pankrotivara hulka kuuluvate õiguste või kohustustega seotud õigustoiminguid tehakse nii pankrotihalduri vastu kui ka tema poolt.

2.   Kui kõnealuseid õigustoiminguid tehakse või jätkatakse maksejõuetuks muutunud võlgniku poolt või tema suhtes ning kui nende tulemusel tehakse maksejõuetuks muutunud võlgniku suhtes kohtuotsus, ei ole sel kohtuotsusel pankrotivara suhtes õigusjõudu.“

11

NFW artiklis 26 on sätestatud:

„Õigustoiminguid, millega nõutakse pankrotivara hulka kuuluva kohustuse täitmist, ei saa maksejõuetuks muutunud isiku vastu algatada muul viisil kui koostoimes artikliga 110.“

12

NFW artiklis 110 on sätestatud:

„[N]õuded esitatakse pankrotihaldurile arve või muu kirjaliku avalduse vormis, milles on märgitud nõude laad ja summa, koos tõendavate dokumentide või nende koopiatega ning avaldusega selle kohta, kas nõutakse eelisõigust, panti, hüpoteeki või kinnipidamisõigust või mitte. […]“.

13

Oilchart tarnis merelaevade punkerdamise lepingute alusel 21. oktoobril 2014 OWB arvel kütust laevale Evita K., mis oli sildunud Sluiskili (Madalmaad) sadamas.

14

Oilchart esitas 22. oktoobril 2014 OWB-le arve summas 116471,45 Ameerika Ühendriikide dollarit (USD) (ligikaudu 107229,44 eurot). See arve jäi tasumata.

15

Rechtbank te Rotterdam (Rotterdami esimese astme kohus, Madalmaad) kuulutas 21. novembri 2014. aasta lahendiga välja OWB pankroti.

16

Oilchart esitas sellest arvest tuleneva nõude kontrollimiseks OWB pankrotihalduritele.

17

Mitme tasumata arve tõttu lasi Oilchart arestida teatavad avamerelaevad, millele ta oli tarninud kütust. Laevade vabastamiseks väljastati Oilchartile garantiid, mille täitmist saab nõuda kas OWB või laevaomaniku vastu Belgias tehtud kohtuotsuse või vahekohtu otsuse alusel.

18

Oilchart esitas 11. märtsil 2015 OWB vastu hagi rechtbank van koophandel te Antwerpenile (Antwerpeni kaubanduskohus, Belgia), nõudes nimelt tasumata jäänud arve tasumist. ING Bank, kes oli krediidiliini avamise eest OWB väljastatud nõudeõiguse loovutamise tehingu alusel OWB võlausaldaja, astus vabatahtlikult menetlusse.

19

Rechtbank van koophandel te Antwerpen (Antwerpeni kaubanduskohus) tegi kindlaks, et hagi allub sellele kohtule, ning tunnistas 15. märtsi 2017. aasta lahendiga Madalmaade pankrotiõiguse alusel kõnealuse hagi vastuvõetamatuks.

20

Oilchart esitas 16. mail 2017 selle lahendi peale apellatsioonkaebuse hof van beroep te Antwerpenile (Antwerpeni apellatsioonikohus, Belgia), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

21

Kuna OWB ei ilmunud kohtuistungile ei rechtbank van koophandel te Antwerpenisse (Antwerpeni kaubanduskohus) ega eelotsusetaotluse esitanud kohtusse, järeldas viimati nimetatud kohus, et tal tuleb vastavalt määruse nr 1215/2012 artikli 28 lõikele 1 kontrollida asja rahvusvahelist kohtualluvust.

22

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub Euroopa Kohtu praktikale viidates selgitada, kas Oilcharti hagi OWB vastu põhineb tsiviil- ja kaubandusõiguse üldnormidel määruse nr 1215/2012 artikli 1 lõike 1 tähenduses või maksejõuetusmenetluse erinormidel.

23

Sellega seoses täpsustab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Oilchart esitas OWB vastu hagi pärast seda, kui oli algatatud viimase pankrotimenetlus, ning ilma et oleks viidatud sellele menetlusele vastavalt Madalmaade pankrotiõiguse erinormile, nimelt NFW artikli 25 lõikele 2, mis käsitleb hagisid, mis ei puuduta pankrotivara, vaid käsitlevad pankrotivõlgniku isiklikke huve, ega NFW artikli 25 lõikele 1, mis puudutab otseselt pankrotivara hulka kuuluvat vara.

24

Nimetatud kohtu sõnul tuleb Oilcharti esitatud hagi täpset laadi ja sellise hagi esitamise võimalust äriühingu vastu, kelle pankrot on välja kuulutatud, hinnata Madalmaade pankrotiõiguse erinormide, mitte tsiviil- ja kaubandusõiguse üldnormide alusel. Seoses asja eelotsusetaotluse esitanud kohtule allumise kontrollimisega, mis eelneb sellele analüüsile, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski teada, kas põhikohtuasjas kõne all oleval hagil on selline tihe seos maksejõuetusmenetlusega, et üksnes kohus, kus on pankrotimenetlus algatatud, on pädev seda hagi lahendama.

25

Lisaks tekkis eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas määruse nr 1346/2000 artikli 3 lõikega 1 on vastuolus niisugune liikmesriigi õigusnorm, mis võimaldab võlausaldajal esitada liikmesriigis hagi sellise nõude tasumiseks, mille ta on pankrotimenetluses nõudeavaldusena esitanud teises liikmesriigis.

26

Neil asjaoludel otsustas hof van beroep te Antwerpen (Antwerpeni apellatsioonikohus) kohtuliku arutamise peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

[…]

27

Euroopa Kohus saatis 31. märtsil 2023 eelotsusetaotluse esitanud kohtule põhikohtuasja faktilise ja õigusliku raamistiku kohta teabepäringu, millele viimane vastas 28. aprillil 2023.

28

Euroopa Kohus küsis 11. juulil 2023 eelotsusetaotluse esitanud kohtult, kas arvestades asjaolu, et Oilchart võttis põhikohtuasjas esitatud hagi tagasi, soovib ta jääda oma eelotsusetaotluse juurde.

29

Eelotsusetaotluse esitanud kohus teatas 27. novembri 2023. aasta otsusega Euroopa Kohtule, et menetlus on selles kohtus endiselt pooleli, kuna Oilcharti hagi tagasivõtmise avaldus jäeti rahuldamata.

30

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1215/2012 artikli 1 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav sellise hagi suhtes, mis on liikmesriigis esitatud teatava äriühingu vastu ja milles nõutakse tarnitud kauba eest tasumist ning milles ei ole mainitud ei selle äriühingu suhtes teises liikmesriigis varem algatatud maksejõuetusmenetlust ega asjaolu, et nõue on pankrotimenetluses nõudeavaldusena juba esitatud.

31

Eelkõige tuleb kindlaks teha, kas selline hagi kuulub määruse nr 1215/2012 artikli 1 lõike 2 punkti b kohaldamisalasse, mille alusel ei kohaldata asjaomast määrust pankrotimenetluse, maksejõuetute äriühingute või muude juriidiliste isikute likvideerimismenetluse, kohtumenetluse, kompromissi tegemise ja muude selliste menetluste suhtes. Jaatava vastuse korral kuulub eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul see hagi määruse nr 1346/2000 esemelisse kohaldamisalasse ning selle määruse artikli 3 lõike 1 kohaselt kuulub põhimaksejõuetusmenetluse algatamine selle liikmesriigi kohtute erandlikku kohtualluvusse, kus asub võlgniku huvide kese (vt selle kohta 4. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Tiger jt, C‑493/18, EU:C:2019:1046, punktid 23, 25 ja 29 ning seal viidatud kohtupraktika).

32

Euroopa Kohus on nimelt juba otsustanud, et määruse nr 1215/2012 ja määruse nr 1346/2000 vastavate kohaldamisalade osas tuleb neid määrusi tõlgendada nii, et vältida mitte ainult nende aktidega kehtestatud õigusnormide kattumist, vaid ka õiguslünki. Seega kuuluvad hagid, mis määruse nr 1215/2012 artikli 1 lõike 2 punkti b kohaselt ei kuulu selle määruse kohaldamisalasse, sest need on seotud „pankrotimenetluste, maksejõuetute äriühingute või teiste juriidiliste isikute likvideerimismenetluste, kohtumenetluse, kompromissi tegemise ja muude selliste menetlustega“, määruse nr 1346/2000 kohaldamisalasse. Samamoodi kuuluvad hagid, mis ei kuulu määruse nr 1346/2000 artikli 3 lõike 1 kohaldamisalasse, määruse nr 1215/2012 kohaldamisalasse (vt selle kohta 6. veebruari 2019. aasta kohtuotsus NK, C‑535/17, EU:C:2019:96, punkt 24, ja 18. septembri 2019. aasta kohtuotsus Riel, C‑47/18, EU:C:2019:754, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Euroopa Kohus on ka tõdenud, et liidu seadusandja tahe oli – nagu on muu hulgas märgitud määruse nr 1215/2012 põhjenduses 10 – anda selle määruse artikli 1 lõikes 1 sisalduvale mõistele „tsiviil- ja kaubandusasjad“ lai tähendus ning seega määrusele lai kohaldamisala. Seevastu ei või määruse nr 1346/2000 kohaldamisala vastavalt selle põhjendusele 6 tõlgendada laialt (vt selle kohta 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Valach jt, C‑649/16, EU:C:2017:986, punkt 25, ja 6. veebruari 2019. aasta otsus NK, C‑535/17, EU:C:2019:96, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

34

Neid põhimõtteid kohaldades on Euroopa Kohus otsustanud, et asjaomase kahe määruse vastavad kohaldamisalad on selgelt piiritletud ning üksnes otseselt maksejõuetusmenetlusest tulenevad ja sellega tihedalt seotud hagid on määruse nr 1215/2012 kohaldamisalast välja jäetud. Seetõttu kuuluvad määruse nr 1346/2000 kohaldamisalasse ainult need hagid (vt selle kohta 6. veebruari 2019. aasta kohtuotsus NK, C‑535/17, EU:C:2019:96, punkt 26, ja 18. septembri 2019. aasta kohtuotsus Riel, C‑47/18, EU:C:2019:754, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

Seda kaheosalist kriteeriumi, mis on toodud määruse nr 1346/2000 põhjenduses 6, et piiritleda vastava määruse eset, on sõna-sõnalt korratud ka määruses 2015/848, mis ei ole põhikohtuasjas ratione temporis kohaldatav, kuna selle artiklis 6 „Otseselt maksejõuetusmenetlusest tulenevate ja sellega tihedalt seotud hagide kohtualluvus“ on sätestatud, et hagid, mis tulenevad otseselt maksejõuetusmenetlusest või on sellega tihedalt seotud, alluvad selle liikmesriigi kohtule, kelle territooriumil on algatatud asjaomane maksejõuetusmenetlus (vt selle kohta 6. veebruari 2019. aasta kohtuotsus NK, C‑535/17, EU:C:2019:96, punkt 27).

36

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb seega kindlaks teha, kas tarnitud kauba eest tasumise hagi, mis on esitatud äriühingu vastu, kelle suhtes on algatatud maksejõuetusmenetlus, vastab sellele kaheosalisele kriteeriumile.

37

Seoses kriteeriumi esimese osaga olgu märgitud, et selleks, et teha kindlaks, kas hagi tuleneb otseselt maksejõuetusmenetlusest, tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et määrav asjaolu hagi valdkonna kindlakstegemisel ei ole mitte menetluslik kontekst, mille raames hagi esitatakse, vaid hagi õiguslik alus. Selle lähenemise kohaselt tuleb kontrollida, kas õigus või kohustus, mis on hagi aluseks, tuleneb tsiviil- ja kaubandusõiguse üldnormidest või maksejõuetusmenetlust reguleerivatest erinormidest (vt selle kohta 6. veebruari 2019. aasta kohtuotsus NK, C‑535/17, EU:C:2019:96, punkt 28; 18. septembri 2019. aasta kohtuotsus Riel, C‑47/18, EU:C:2019:754, punkt 33, ning 4. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Tiger jt, C‑493/18, EU:C:2019:1046, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).

38

Nii on Euroopa Kohus otsustanud, et omandireservatsiooni klausli alusel esitatud hagi, mille müüja esitab maksejõuetuks tunnistatud ostja vastu, tõstatab maksejõuetusmenetluse algatamisest sõltumatu õigusküsimuse. Teisisõnu on tegemist iseseisva hagiga, mille alus ei ole maksejõuetusmenetlust reguleeriv õigus ja mis ei nõua ei maksejõuetusmenetluse algatamist ega pankrotihalduri sekkumist (vt selle kohta 10. septembri 2009. aasta kohtuotsus German Graphics Graphische Maschinen, C‑292/08, EU:C:2009:544, punktid 31 ja 32).

39

Lisaks kuulub hagi, mille hageja on esitanud kolmanda isiku vastu maksejõuetusmenetluses määratud pankrotihalduri heakskiidul loovutatud nõude alusel, mõiste „tsiviil- ja kaubandusasjad“ alla, kuna vaidlus ei puuduta pankrotihalduri heakskiidetud loovutamistehingu kehtivust ning omandaja omandatud õiguse teostamist reguleerivad muud õigusnormid kui need, mida kohaldatakse maksejõuetusmenetluses (vt selle kohta 19. aprilli 2012. aasta kohtuotsus F-Tex, C‑213/10, EU:C:2012:215, punktid 37, 42 ja 49).

40

Sama kehtib ka juhul, kui omandatud õiguse kasutamisega seotud vaidlus puudutab üksnes õiguste omandaja tegutsemist (vt selle kohta 19. aprilli 2012. aasta kohtuotsus F-Tex, C‑213/10, EU:C:2012:215, punkt 42). Seevastu kuulub määruse nr 1346/2000 kohaldamisalasse hagi, mis puudutab aktsiate võõrandamist maksejõuetusmenetluses, kui pankrotihaldurile heidetakse ette, et ta ei kasutanud eelisõigust, mis tuleneb maksejõuetusmenetlust reguleerivast riigisisesest õigusest (vt selle kohta 2. juuli 2009. aasta kohtuotsus SCT Industri, C‑111/08, EU:C:2009:419, punkt 28).

41

Määruse nr 1215/2012 kohaldamisalasse ei kuulu ka hagi, milles palutakse tuvastada nõude olemasolu selle registreerimiseks maksejõuetusmenetluses, kuna selline hagi tuleneb otseselt riigisisestest maksejõuetust käsitlevatest õigusnormidest (vt selle kohta 18. septembri 2019. aasta kohtuotsus Riel, C‑47/18, EU:C:2019:754, punktid 37 ja 38), või kahju hüvitamise hagi võlausaldajate komitee liikmete vastu, kes oma hääletamisega tõid kaasa saneerimismenetluse asemel maksejõuetusmenetluse algatamise, kuna niisugune hagi on sellise ülesande täitmise otsene ja lahutamatu tagajärg, mis tuleneb konkreetselt maksejõuetusmenetlusi reguleerivatest riigisisestest õigusnormidest (vt selle kohta 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Valach jt, C‑649/16, EU:C:2017:986, punktid 30 ja 35).

42

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtu kasutuses olevast toimikust ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu täpsustustest, et põhikohtuasjas käsitletava hagi eesmärk on kohustada äriühingut tasuma kauba eest, mis on tarnitud enne selle äriühingu maksejõuetusmenetluse algatamist sõlmitud lepingu alusel. Hilisemate kokkulepete kohaselt, mis sõlmiti hagi tagamiseks arestitud vara vabastamiseks, on sellise kohustuse väljamõistmine vajalik selleks, et põhikohtuasja hageja saaks tema kasuks seatud pangagarantiid täitmisele pöörata.

43

Tuleb aga tõdeda, et nii lepingulised kohustused, millele kohtumenetluses tuginetakse, kui ka nende kohustuste suhtes ette nähtud täitemehhanismid põhinevad lepinguõigusel ja on sõltumatud maksejõuetusmenetluste suhtes kohaldatavatest erinormidest.

44

Peale selle on tarnitud kauba eest tasumise nõue iseseisev, kuna seda saab esitada väljaspool maksejõuetusmenetlust.

45

Lisaks ei muuda maksejõuetusmenetluse algatamine ega pankrotihalduri määramine tsiviil- ja kaubandusõiguse üldnormide alla kuuluva hagi õiguslikku alust nii, et see kuuluks maksejõuetusmenetlust reguleerivate erinormide kohaldamisalasse.

46

Euroopa Kohus on nimelt otsustanud, et pelk asjaolu, et maksejõuetusmenetluses määratud pankrotihaldur on pärast sellise menetluse algatamist esitanud võlausaldajate huvides võlanõude, ei muuda sisuliselt selle nõude laadi, mis on maksejõuetusmenetlusest sõltumatu ja mille suhtes kohaldatakse sisulistes küsimustes jätkuvalt üldnorme (vt selle kohta 6. veebruari 2019. aasta kohtuotsus NK, C‑535/17, EU:C:2019:96, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 21. novembri 2019. aasta kohtuotsus CeDe Group, C‑198/18, EU:C:2019:1001, punkt 36).

47

Mis puudutab teist kriteeriumiosa, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 34, siis tuleneb samuti väljakujunenud kohtupraktikast, et selle üle otsustamisel, kas määruse nr 1215/2012 artikli 1 lõike 2 punktis b sätestatud erand on kohaldatav, on määrav hagi ja maksejõuetusmenetluse vahelise seose tugevus (vt selle kohta 20. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Valach jt, C‑649/16, EU:C:2017:986, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 6. veebruari 2019. aasta otsus NK, C‑535/17, EU:C:2019:96, punkt 30).

48

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 57 märkis, võimaldab see kriteerium arvesse võtta muid kontekstipõhiseid tegureid peale nende, mis on seotud hagi õigusliku alusega.

49

Kuigi põhikohtuasjas ei saa eitada teatava seose olemasolu esitatud hagi ja maksejõuetusmenetluse vahel, kuna hagi esitati pärast võlgnikust äriühingu pankroti väljakuulutamist, mille raames oli põhikohtuasja hageja esitanud pankrotimenetluses nõudeavalduse, mis on vastava hagi esemeks oleva nõudega samaväärne, ei näi siiski, et ainuüksi sellest, et eelotsusetaotluse esitanud kohtus esitatud nõue ja pankrotihalduritele esitatud nõue on samad, piisab, et sama hagi suhtes saaks kohaldada määruse nr 1215/2012 artikli 1 lõike 2 punktis b ette nähtud erandit.

50

Sellega seoses tuleb rõhutada, et kohtualluvuse kindlaksmääramine ei mõjuta kuidagi põhikohtuasjas kõne all oleva nõude suhtes kohaldatavat õigust ega asjakohaseid õigusnorme, mis võivad põhikohtuasjas käsitletavale hagile kohaldatava õiguse kindlaks määrata (vt selle kohta 21. novembri 2019. aasta kohtuotsus CeDe Group, C‑198/18, EU:C:2019:1001, punkt 38).

51

Küsimus, kas maksejõuetu äriühingu vastu esitatud konkreetne hagi on vastuvõetav, ja küsimus, kuidas lahendada selline hagi juhul, kui nõue on pankrotimenetluses nõudeavaldusena esitatud, ei kuulu mitte kohtualluvuse eeskirjade, vaid kohaldatava õiguse kindlaksmääramise kollisiooninormide kohaldamisalasse.

52

Selles osas tuleneb määruse nr 1346/2000 artikli 4 lõikest 1, et maksejõuetusmenetluse ja selle mõjude suhtes kohaldatakse selle liikmesriigi seadust, kelle territooriumil menetlus on algatatud.

53

Nimetatud määruse artikli 4 lõikes 2 on täpsustatud, et maksejõuetusmenetluse algatanud riigi õiguses sätestatakse menetluste algatamise, läbiviimise ja lõpetamise tingimused, kusjuures selles on mitteammendavalt loetletud maksejõuetusmenetluse eri etapid – mida reguleerib menetluse algatanud riigi õigus –, milleks on punkti e kohaselt maksejõuetusmenetluse mõjud lepingulistele suhetele, punkti f kohaselt maksejõuetusmenetluse mõjud konkreetsete võlausaldajate algatatud menetlustele, punkti h kohaselt nõuete esitamise, kontrollimise ja kinnitamise eeskirjad, punkti g kohaselt võlgniku vara suhtes esitatavad nõuded ning pärast maksejõuetusmenetluse algatamist tekkivate nõuete käsitlemine ning punkti m kohaselt eeskirjad, mis käsitlevad kõiki võlausaldajaid kahjustavate õigustoimingute tühiseks tunnistamise korda.

54

Määruse nr 1346/2000 artiklite 3 ja 4 koostoimel tõlgendamisel ilmneb, et selliste õigusnormide eesmärk on põhimõtteliselt saavutada vastavus kohtu, kellele asi allub, ja maksejõuetusmenetlusele kohaldatava õiguse vahel. Nimetatud määruse artikli 4 alusel kohaldamisele kuuluv õigus järgib vastavalt määruse artiklile 3 kindlaks määratud kohtualluvust, välja arvatud juhul, kui määruses on sõnaselgelt sätestatud teisiti (vt selle kohta 21. novembri 2019. aasta kohtuotsus CeDe Group, C‑198/18, EU:C:2019:1001, punkt 30).

55

Kuna määruse nr 1346/2000 artikli 3 lõige 1 piirdub siiski maksejõuetusmenetluse algatamise kohtualluvuse küsimusega ja kõnealuse määruse artikli 4 reguleerimisala on laiem kui selle artiklil 3, kuna seda kohaldatakse nii maksejõuetusmenetluse kui ka selle mõju suhtes, siis ei saa sellist vastavust kohaldatava õiguse ja kohtu vahel, kellele asi allub, igal juhul tagada.

56

Käesoleval juhul algatati põhikohtuasjas kõne all olev maksejõuetusmenetlus Madalmaades, mistõttu on niisuguse menetluse ja selle mõju suhtes kohaldatav õigus vastavalt määruse nr 1346/2000 artikli 4 lõikele 1 Madalmaade õigus.

57

Sellest tuleneb, et põhikohtuasjas kõne all olev hagi, mille eesmärk on kohustada maksejõuetuks tunnistatud äriühingut tasuma tarnitud kauba eest, kuulub Madalmaade õiguse kohaldamisalasse, kuna selle õiguse alusel – nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 53 – tuleb määrata kindlaks maksejõuetusmenetluse mõju kehtivatele lepingutele ja selle menetluse mõju konkreetsetele hagidele, sätestada nõuete esitamist, kontrollimist ja kinnitamist käsitlevad eeskirjad ning näha ette sätted toimingute kohta, mis võivad võlausaldajate huve kahjustada.

58

Nagu Euroopa Komisjon märkis Euroopa Kohtus toimunud istungil, tagab määruse nr 1346/2000 artikli 4 lõike 1 kohaselt kindlaks määratud ühe ja sama õiguse kohaldamine maksejõuetusmenetlusele ja selle kõigile mõjudele, et nimetatud määrusega taotletavad eesmärgid seoses võlausaldajate võrdsuse ja nende huvide kaitsega saavutatakse sõltumata kohtualluvuse küsimusest.

59

Selles kontekstis on lisaks oluline märkida, et määrusel nr 1215/2012 põhinev eeskiri, mille kohaselt peatab olukorras, kus eri liikmesriikide kohtutele esitavad ühe ja sama eseme ja alusega hagi ühed ja samad pooled, kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, menetluse, et vältida nende nõuete kohta vastuoluliste otsuste tegemist, ei ole isegi mitte analoogia alusel kohaldatav määrusega nr 1346/2000 ette nähtud süsteemile, kuna selle määrusega tunnustatakse eelkõige teiseste maksejõuetusmenetluste puhul muu liikmesriigi kohtule allumist (vt selle kohta 18. septembri 2019. aasta kohtuotsus Riel, C‑47/18, EU:C:2012:754, punktid 42, 44 ja 46).

60

Kõike eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 1215/2012 artikli 1 lõike 2 punkti b tuleb tõlgendada nii, et see ei ole kohaldatav sellise hagi suhtes, mis on liikmesriigis esitatud teatava äriühingu vastu ja milles nõutakse tarnitud kauba eest tasumist ning milles ei ole mainitud ei selle äriühingu suhtes teises liikmesriigis varem algatatud maksejõuetusmenetlust ega asjaolu, et nõue on pankrotimenetluses nõudeavaldusena juba esitatud.

61

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele küsimusele vaja vastata.

62

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määruse (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades artikli 1 lõike 2 punkti b

tuleb tõlgendada nii, et

see ei ole kohaldatav sellise hagi suhtes, mis on liikmesriigis esitatud teatava äriühingu vastu ja milles nõutakse tarnitud kauba eest tasumist ning milles ei ole mainitud ei selle äriühingu suhtes teises liikmesriigis varem algatatud maksejõuetusmenetlust ega asjaolu, et nõue on pankrotimenetluses nõudeavaldusena juba esitatud.