–

IP, esindaja: advokat H. Georgiev,

–

Kreeka valitsus, esindajad: K. Boskovits, A. Magrippi ja E. Tsaousi,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Ronkes Agerbeek, M. Wasmeier ja I. Zaloguin,

1

Eelotsusetaotlus puudutab ELTL artikli 267 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 47 teise lõigu ja artikli 48 lõike 1 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kriminaalmenetluses, mis algatati IP, DD, ZI, SSi ja HYA suhtes seoses nende osalemisega kuritegelikus ühenduses.

3

Kriminaalmenetluse seadustiku (nakazatelno protsesualen kodeks) põhikohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis on ette nähtud, et kriminaalasjas tuleb sisulise kohtuotsuse tegemisel järgida mitut menetluslikku tagatist. Eelkõige näevad selle seadustiku artiklid 247–253 ette, et prokurör peab esitama nõuetekohase süüdistuse, ning artiklites 271–310 on sätestatud, et kõik tõendid tuleb koguda kaitsja osavõtul, pooled tuleb ära kuulata, süüdistatavale tuleb anda viimane sõna ning kohtuotsus tuleb teha pärast salajast nõupidamist.

4

Spetsializirana prokuratura (eriprokuratuur, Bulgaaria) esitas 19. juunil 2020 IP‑le, DD‑le, ZI‑le, SSile ja HYA‑le süüdistuse osalemises organiseeritud kuritegelikus ühenduses, mille eesmärk oli rikastumise eesmärgil toimetada kolmandate riikide kodanikke üle Bulgaaria piiri ja aidata neil ebaseaduslikult läbida Bulgaaria territooriumi, andes ja võttes selle tegevusega seoses altkäemaksu. Süüdistatavate hulgas on kolm Sofia (Bulgaaria) lennujaama piiripolitsei ametnikku.

5

Eriprokuratuur väidab, et asjaomased kolmandate riikide kodanikud viibisid Küprosel üliõpilasviisaga ja lendasid Küproselt Bulgaariasse. Selle asutuse sõnul teostasid kõnealused kolm piiripolitsei ametnikku nende isikute Sofia lennujaama saabumisel piirikontrolli ning lubasid neil isikutel riiki siseneda, rikkudes sellega oma ametialaseid kohustusi ja eelkõige kohustusi, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. aasta määrusest (EL) 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad) (ELT 2016, L 77, lk 1).

6

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et ta ei ole veel tuvastanud, kas toimiku materjalid kinnitavad eriprokuratuuri väiteid. Kuigi on teataval määral tõenäoline, et need väited on tõesed, leiab see kohus, et tal tuleb pärast tõendite kogumist pooled ära kuulata ja teha kindlaks faktiline raamistik, et tuvastada, kas tegemist võis olla määruse 2016/399 rikkumisega, nagu väidab eriprokuratuur. Juhul kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab selle analüüsi tulemusel järeldusele, et nimetatud määrus on kohaldatav, siis on tema arvates asjakohane esitada Euroopa Kohtule küsimus nimetatud määruse ja EL toimimise lepingu sätete tõlgendamise kohta.

7

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on aga kahtlus, et juhul, kui ta esitab Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse pärast faktiliste asjaolude kindlaksmääramist, peab ta Bulgaaria õiguse kohaselt ennast kohtuasja menetlusest taandama, sest vastasel juhul tühistatakse tema sisuline otsus, ning seepärast esitas ta Euroopa Kohtule eelotsuse küsimuse (kohtuasi C‑609/21), milles ta palus sisuliselt kindlaks teha, kas selline riigisisene õigusnorm on liidu õigusega vastuolus.

8

25. märtsi 2022. aasta kohtumääruses IP jt (põhikohtuasja faktiliste asjaolude paikapidavuse tuvastamine) (C‑609/21, ei avaldata, EU:C:2022:232) otsustas Euroopa Kohus, et ELTL artiklit 267 ja Euroopa Kohtu kodukorra artikli 94 esimese lõigu punkti a koostoimes ELL artikli 4 lõikega 3 ja harta artikli 47 teise lõiguga tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis kohustab kriminaalasja lahendavat kohut, kui viimane võtab faktiliste asjaolude kohta seisukoha Euroopa Kohtule esitatud eelotsusetaotluse käigus, ennast kohtuasjas taandama, sest vastasel juhul võidakse tehtav sisuline otsus tühistada. Euroopa Kohus lisas, et nii kõnealune kohus kui ka iga kõnealust normi kohaldav organ peab selle normi jätma kohaldamata.

9

Pärast seda Euroopa Kohtu määrust soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas tuvastades Euroopa Kohtule esitatava eelotsusetaotluse raames, et süüdistatav on toime pannud teatavad teod, rikub ta harta artikli 48 lõikes 1 sätestatud süütuse presumptsiooni ja kas tema sisuline otsus, mis tuleb teha pärast Euroopa Kohtu vastust, võib rikkuda harta artikli 47 teise lõiguga tagatud õigust õiglasele kohtulikule arutamisele.

10

Märkides, et harta nendes sätetes ette nähtud süütuse presumptsioon ja õigus õiglasele kohtulikule arutamisele vastavad Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK“) artiklis 6 sätestatud identsetele õigustele, selgitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tema küsimused põhinevad eelkõige Euroopa Inimõiguste Kohtu nimetatud artiklit 6 käsitleval praktikal, mida ta peab järgima seetõttu, et Bulgaaria Vabariik on EIÕK osaline. Sellest kohtupraktikast tuleneb, et nende kahe õiguse rikkumisega on tegemist siis, kui kohus, lahendades sisuliste küsimuste asemel eelkõige menetluslikke küsimusi, väljendab oma eelnevat seisukohta või arvamust asja sisu kohta.

11

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab siiski, et selleks, et tuvastada asjaolud, mis on tema hinnangul vastuvõetava eelotsusetaotluse esitamiseks hädavajalikud, kavatseb ta kohaldada samu menetluslikke tagatisi, mis on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud sisuliste kohtuotsuste puhul.

12

Neil asjaoludel otsustas Spetsializiran nakazatelen sad (kriminaalasjade erikohus, Bulgaaria) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas harta artikli 47 teise lõiguga, mis näeb ette erapooletu kohtu nõude, ja harta artikli 48 lõikega 1, milles on sätestatud süütuse presumptsioon, on vastuolus ELTL artikli 267 alusel esitatud eelotsusetaotlus, kus süüdistatavate teatud tegusid peetakse tuvastatuks, kui kohus on enne eelotsusetaotluse esitamist kohaldanud kõiki vajalikke menetluslikke tagatisi, mida tuleb seoses asjas sisulise otsuse tegemisega järgida?“

13

Sofiyski gradski sad (Sofia linnakohus, Bulgaaria) teavitas 5. augusti 2022. aasta kirjaga Euroopa Kohut, et 27. juulil 2022 jõustunud seadusemuudatusega lõpetati Spetsializiran nakazatelen sadi (kriminaalasjade erikohus) tegevus ning teatud selles kohtus pooleli olnud kriminaalasjad, sealhulgas käesolev põhikohtuasi, on alates sellest kuupäevast temale üle antud.

14

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimusega sisuliselt selgitada, kas ELTL artiklit 267 koostoimes harta artikli 47 teise lõigu ja artikli 48 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi kriminaalkohus tuvastab enne sisulise otsuse tegemist riigisiseses õiguses ette nähtud menetluslikke tagatisi järgides teatavate faktiliste asjaolude paikapidavuse, selleks et ta saaks esitada Euroopa Kohtule vastuvõetava eelotsusetaotluse.

15

Sellega seoses tuleb meenutada, et põhikohtuasja faktilise ja õigusliku raamistiku esitamisel eelotsusetaotluses täidavad eelotsusetaotluse esitanud kohtud lihtsalt ELTL artiklist 267 ja kodukorra artiklist 94 tulenevaid nõudeid ning seega koostöö nõuet, mis on eelotsusetaotluse esitamise mehhanismi lahutamatu osa, ilma et oleks võimalik asuda seisukohale, et sellega iseenesest rikutakse harta artikli 47 teises lõigus sätestatud õigust õiglasele kohtulikule arutamisele või harta artikli 48 lõikes 1 sätestatud süütuse presumptsiooni (vt selle kohta 5. juuli 2016. aasta kohtuotsus Ognyanov, C‑614/14, EU:C:2016:514, punktid 22 ja 23).

16

Sama järeldus kehtib ka juhul, kui kriminaalasja lahendav eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et selleks, et eelotsusetaotlust, mille ta kavatseb esitada Euroopa Kohtule enne sisulistes küsimustes otsuse tegemist, ei loetaks vastuvõetamatuks, peab ta kõigepealt tuvastama teatud asjaolude paikapidavuse, mis ei oleks selles menetlusstaadiumis olnud vajalik juhul, kui ta ei oleks otsustanud esitada eelotsusetaotlust.

17

Nimelt, asjaolu, et eelotsusetaotluse esitanud kohus peab eelotsusetaotluse esitamise staadiumis tuvastama teatud faktiliste asjaolude paikapidavuse, ei tähenda iseenesest, et rikutud on õigust õiglasele kohtulikule arutamisele või süütuse presumptsiooni, kuna – nagu nähtub käesoleval juhul eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest – asjaomasel kohtul on selles staadiumis võimalik kohaldada kõiki riigisiseses õiguses ette nähtud menetluslikke tagatisi, et järgitaks nii õigust õiglasele kohtulikule arutamisele kui ka süütuse presumptsiooni.

18

Seda hinnangut ei sea kahtluse alla EIÕK artiklit 6 käsitlev Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab.

19

Sellega seoses tuleb meenutada, et nagu nähtub selgitustest põhiõiguste harta kohta (ELT 2007, C 303, lk 17), vastavad harta artikli 47 esimene ja teine lõik – mis näevad ette õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele – õigusele õiglasele kohtumenetlusele, nagu see tuleneb eelkõige EIÕK artikli 6 lõikest 1, samas kui süütuse presumptsiooni käsitlev harta artikli 48 lõige 1 vastab EIÕK artikli 6 lõigetele 2 ja 3. Sellest tuleneb harta artikli 52 lõike 3 kohaselt, et EIÕK artiklit 6 tuleb harta artiklite 47 ja 48 tõlgendamisel arvesse võtta kui minimaalset kaitsetaset (vt selle kohta 5. septembri 2019. aasta kohtuotsus AH jt (süütuse presumptsioon), C‑377/18, EU:C:2019:670, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 4. detsembri 2019. aasta kohtuotsus H vs. nõukogu, C‑413/18 P, ei avaldata, EU:C:2019:1044, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

20

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus möönab, puudutab eelotsusetaotluses mainitud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika olukordi, kus Euroopa Inimõiguste Kohus on tuvastanud EIÕK artikli 6 rikkumise põhjusel, et kohtud, kes pidid lahendama muid – näiteks menetluslikke või kohtualluvuse küsimusi – ja mitte sisulisi küsimusi, olid avaldanud eelneva seisukoha või arvamuse sisulistes küsimustes, eelkõige süüdistatavale ette heidetud teatud faktiliste asjaolude paikapidavuse või tema süü kohta, ning rikkunud sellega õigust õiglasele kohtulikule arutamisele või süütuse presumptsiooni.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabest nähtub siiski, et käesoleval juhul ei kavatse ta selleks, et tuvastada põhikohtuasja faktiliste asjaolude paikapidavus, mida ta peab vajalikuks, et esitada vastuvõetav eelotsusetaotlus, mitte väljendada eelnevat seisukohta või arvamust sisulistes küsimustes, vaid anda hinnang neile asjaoludele, kohaldades kõiki menetluslikke tagatisi, mis on liikmesriigi õiguses ette nähtud sisuliste kohtuotsuste puhul.

22

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et ELTL artiklit 267 koostoimes harta artikli 47 teise lõigu ja artikli 48 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriigi kriminaalkohus tuvastab enne sisulise otsuse tegemist riigisiseses õiguses ette nähtud menetluslikke tagatisi järgides teatavate faktiliste asjaolude paikapidavuse, selleks et ta saaks esitada Euroopa Kohtule vastuvõetava eelotsusetaotluse.

23

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopas Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

ELTL artiklit 267 koostoimes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teise lõigu ja artikli 48 lõikega 1

tuleb tõlgendada nii, et

sellega ei ole vastuolus, kui liikmesriigi kriminaalkohus tuvastab enne sisulise otsuse tegemist riigisiseses õiguses ette nähtud menetluslikke tagatisi järgides teatavate faktiliste asjaolude paikapidavuse, selleks et ta saaks esitada Euroopa Kohtule vastuvõetava eelotsusetaotluse.