–

MS, esindaja: Rechtsanwalt J. Herbst,

–

Austria valitsus, esindajad: A. Posch, J. Schmoll ja M.‑T. Rappersberger,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller, P. Busche, M. Hellmann ja D. Klebs,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: S. Grünheid ja M. Wasmeier,

1

Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/41/EL, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades (ELT 2014, L 130, lk 1), artikli 1 lõike 1 esimest lõiku ja artikli 2 punkti c alapunkti i.

2

Taotlus on esitatud seoses taotlusega täita Austrias Euroopa uurimismäärus, mille Finanzamt für Steuerstrafsachen und Steuerfahndung Düsseldorf (Düsseldorfi maksuamet, kes menetleb maksusüütegusid ja tegeleb maksupettuste uurimisega, Saksamaa) (edaspidi „Düsseldorfi maksusüütegusid menetlev maksuamet“) tegi MSi suhtes.

3

Direktiivi 2014/41 põhjendused 5–8 on sõnastatud järgmiselt:

4

Direktiivi artikli 1 „Euroopa uurimismäärus ja selle täitmise kohustus“ lõike 1 esimeses lõigus on ette nähtud:

„Euroopa uurimismäärus on liikmesriigi („taotlev riik“) õigusasutuse tehtud või kinnitatud otsus ühe või mitme konkreetse uurimistoimingu tegemiseks teises liikmesriigis („täitjariik“) eesmärgiga hankida tõendeid käesoleva direktiivi kohaselt.“

5

Direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

6

Sama direktiivi artikkel 4 „Menetlused, mille korral võib koostada Euroopa uurimismääruse“ näeb ette:

„Euroopa uurimismääruse võib koostada

7

Direktiivi 2014/41 artikli 33 „Teatised“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Hiljemalt 22. mail 2017 teavitab iga liikmesriik [Euroopa K]omisjoni järgmisest:

[…]

2.   Iga liikmesriik võib samuti esitada komisjonile selliste vajalike dokumentide loetelu, mida ta nõuab artikli 22 lõike 4 alusel.“

8

Selle direktiivi A lisas esitatud Euroopa uurimismääruse vorm sisaldab muu hulgas K jagu, milles tuleb ära näidata Euroopa uurimismääruse teinud asutuse liik, nimelt õigusasutus või muu pädev asutus, nagu see on määratletud taotleva riigi õiguses. See vorm sisaldab ka L jagu, milles tuleb vajaduse korral märkida Euroopa uurimismääruse kinnitanud õigusasutuse kontaktandmed.

9

Saksamaa Liitvabariigi alalise esinduse Euroopa Liidu juures 14. märtsi 2017. aasta teatisega teatas see liikmesriik vastavalt direktiivi 2014/41 artikli 33 lõigetele 1 ja 2:

„Vastavalt Saksamaa Liitvabariigis kohaldatavatele liidumaade pädevuse reeglitele võivad taotlevad ja täitvad asutused olla esiteks kõik õigusasutused ja seega eelkõige Generalbundesanwalt beim Bundesgerichtshof [(peaprokurör liitvabariigi kõrgeima üldkohtu juures, Saksamaa)], prokuratuurid, riigiprokuratuurid ja Zentrale Stelle in Ludwigsburg [(liidumaade justiitsministeeriumide natsionaalsotsialistlike kuritegude uurimise keskasutus Ludwigsburgis, Saksamaa)], samuti kõik kriminaalasju menetlevad kohtud.

Teiseks võivad taotlevad ja täitvad asutused olla ka haldusasutused, kes Saksa õiguse kohaselt on pädevad menetlema haldusrikkumisi ja määrama nende eest karistusi.

Mis puudutab Saksamaa haldusasutuste poolt liidu teisele liikmesriigile esitatud taotlusi, siis on [direktiivi 2014/41] artikli 2 punktis c ette nähtud, et neid peab põhimõtteliselt kinnitama selle regionaalse kohtu juures olev prokuratuur, mille tööpiirkonnas see haldusasutus asub. Erandina eespool märgitust võivad liidumaad anda kinnitamise pädevuse mõnele kohtule või reguleerida […] kinnitava prokuratuuri territoriaalset pädevust muul viisil […].

Taotlusi, mille on teinud Saksamaa maksuasutused, kes Saksa maksuseadustiku [(Abgabenordnung) 1. oktoobril 2002 avaldatud redaktsiooni (BGBl. 2002 I, lk 3866; BGBl. 2003 I, lk 61)] § 386 lõike 2 alusel viivad kohtueelset kriminaalmenetlust läbi iseseisvalt, ei pea õigusasutus või kohus kinnitama. Sellisel juhul võtavad maksuasutused Saksa maksuseadustiku § 399 lõike 1 ja [kriminaalasjades rahvusvahelise õigusabi andmise seaduse (Gesetz über die internationale Rechtshilfe in Strafsachen) 27. juunil 1994 avaldatud redaktsiooni (BGBl. 1994 I, lk 1537)] § 77 lõike 1 alusel üle prokuratuuri õigused ja kohustused ning tegutsevad seega ise õigusasutusena [direktiivi 2014/41] artikli 2 punkti c tähenduses.“

10

Düsseldorfi maksusüütegusid menetlev maksuamet viib MSi suhtes maksudest kõrvalehoidmise tõttu läbi uurimist. Teda kui osaühingu juhatajat kahtlustatakse selles, et ta jättis ajavahemikul 2015. aastast kuni 2020. aasta veebruarini deklareerimata bordelli majandustegevusest tuleneva käibe, mille tõttu jäeti tasumata maks summas ligikaudu 1,6 miljonit eurot.

11

Asjaolude selgitamiseks tegi maksuamet Euroopa uurimismääruse ja edastas selle 23. juulil 2020 Staatsanwaltschaft Grazile (Grazi prokuratuur, Austria). Uurimismäärusega palus kõnealune maksuamet Grazi prokuratuuril nõuda ühelt Austrias asuvalt pangalt dokumente, mis puudutavad ajavahemikul 1. jaanuarist 2015 kuni 28. veebruarini 2020 kahte MSi nimel avatud pangakontot.

12

Uurimismääruse K jaos on märgitud, et määruse on teinud „õigusasutus“. Seetõttu ei täitnud maksuamet sama määruse L jagu, milles tuleb juhul, kui uurimismääruse kinnitab õigusasutus, märkida selle õigusasutuse kontaktandmed.

13

Eelotsusetaotlusest nähtub, et vastavalt Austria kriminaalmenetluse seadustikule (Strafprozessordnung) saab panka kohustada andma teavet pangakontode kohta ja edastama neid pangakontosid puudutavaid dokumente üksnes seoses uurimistoiminguga, mille tegemiseks peab prokuratuur andma korralduse kohtu loa alusel.

14

Grazi prokuratuuri taotlusel andis Landesgericht für Strafsachen Grazi (kriminaalasju menetlev liidumaa kohus Grazis, Austria) Haft- und Rechtsschutzrichterin (eeluurimiskohtunik) 5. augusti 2020. aasta määrusega loa käesoleva kohtuotsuse punktis 11 viidatud Euroopa uurimismääruse täitmiseks. Grazi prokuratuur andis 7. augustil 2020 taotletud uurimistoimingu tegemise korralduse.

15

MS esitas 5. augusti 2020. aasta määruse peale kaebuse Oberlandesgericht Grazile (liidumaa kõrgeim kohus Grazis, Austria), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus. MS väidab selles kohtus, et Düsseldorfi maksusüütegusid menetlev maksuamet ei ole „õigusasutus“ direktiivi 2014/41 artikli 1 lõike 1 tähenduses ega „taotlev asutus või ametiisik“ selle direktiivi artikli 2 punkti c tähenduses. See maksuamet ei ole seega pädev tegema Euroopa uurimismäärust.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab, et ta peab otsustama Düsseldorfi maksusüütegusid menetleva maksuameti tehtud Euroopa uurimismääruse täitmise õiguspärasuse üle. Ta täpsustab, et seda määrust ei kinnitanud kohus, nagu on ette nähtud direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunktis ii, kui uurimismääruse teinud asutus on muu asutus kui konkreetses asjas pädev kohtunik, kohus, eeluurimiskohtunik või prokurör. Seega tuleb kindlaks teha, kas maksuhaldurit, kellel on Saksa õiguse alusel teatud konkreetsete süütegude puhul prokuratuuri õigused ja kohustused, võib samastada „õigusasutusega“ direktiivi artikli 1 lõike 1 tähenduses ja „prokuröriga“ direktiivi artikli 2 punkti c alapunkti i tähenduses.

17

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul räägivad sellise samastamise vastu argumendid, mis põhinevad nende sätete sõnastusel ja mõttel, nagu neid sätteid on tõlgendanud Euroopa Kohus 8. detsembri 2020. aasta kohtuotsuses Staatsanwaltschaft Wien (võltsitud maksekorraldused) (C‑584/19, EU:C:2020:1002) ja kohtujurist Campos Sánchez-Bordona oma ettepanekus kohtuasjas Finanzamt für Steuerstrafsachen und Steuerfahndung Münster (C‑66/20, EU:C:2021:200).

18

Selles kontekstis rõhutab ta, et maksuhalduri – keda ei ole direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunktis i toodud õigusasutuste loetelus nimetatud taotleva asutuse või ametiisikuna – institutsionaalne positsioon erineb selgelt prokuratuuri omast, keda on selles loetelus nimetatud.

19

Seega on maksuhaldur erinevalt prokuratuurist haldusüksus, kes on osa täidesaatvast võimust, pädev maksuküsimustes ja integreeritud Saksamaa rahandusministeeriumi hierarhilisse struktuuri, ilma et tal oleks mingit iseseisvust, sõltumatust ja tegevusvabadust. Tal on õigus viia kriminaalasja kohtueelses menetluses uurimine iseseisvalt läbi ainult teatavate konkreetsete süütegude osas, ja seda ainult seni, kuni ta ei loobu ise sellest asjast prokuratuuri kasuks või kuni prokuratuur ei hakka ise seda asja menetlema, mis on igal ajal ja ilma erilise põhjuseta võimalik. Kui uurimist viib läbi prokuratuur, on maksuametil ainult samad õigused ja kohustused nagu politseil. Uurimise iseseisval läbiviimisel „võtab“ maksuamet üksnes „üle“ prokuratuurile kohtueelses kriminaalmenetluses antud õigused ja kohustused, ilma et tal neid endal oleks.

20

Seevastu prokuratuuri institutsionaalset positsiooni iseloomustab asjaolu, et ta tegutseb kohtutes õiguspärasuse tagajana, osaleb tegelikult õigusemõistmises ja lähtub üldisest huvist järgida seadusi.

21

Eelotsusetaotluse esitanud kohus möönab siiski, et ka maksuhaldurit on prokuratuuri õiguste ja kohustuste ülevõtmise korral võimalik samastada „õigusasutusega“ direktiivi 2014/41 artikli 1 lõike 1 ja „taotleva asutuse või ametiisikuga“ artikli 2 punkti c alapunkti i tähenduses.

22

Nimelt nähtub 8. detsembri 2020. aasta kohtuotsusest Staatsanwaltschaft Wien (võltsitud maksekorraldused) (C‑584/19, EU:C:2020:1002, punktid 51 ja 56–73), et ainus tingimus selleks, et kvalifitseerida direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunktis i silmas peetud üksust „taotlevaks asutuseks või ametiisikuks“, on see, et tal on konkreetses asjas pädevus ja et ta teeb Euroopa uurimismääruse selles direktiivis ette nähtud tagatisi järgides.

23

Neil asjaoludel otsustas Oberlandesgericht Graz (liidumaa kõrgeim kohus Grazis, Austria) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [direktiivi 2014/41] artikli 1 lõike 1 esimest [lõiku] ja artikli 2 punkti c alapunkti i tuleb tõlgendada nii, et „õigusasutusena“ ja „taotleva asutuse või ametiisikuna“ viidatud sätete tähenduses tuleb käsitada ka Finanzamt für Steuerstrafsachen und Steuerfahndungit (maksuamet, kes menetleb maksusüütegusid ja tegeleb maksupettuste uurimisega), kellel on riigisiseste õigusnormide kohaselt õigus teatavate süütegude puhul võtta üle prokuratuuri õigused ja kohustused?“

24

Oma ainsa küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2014/41 artikli 1 lõike 1 esimest lõiku ja artikli 2 punkti c alapunkti i tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi maksuhalduri – kes, kuuludes küll selle riigi täidesaatva võimu alla, viib vastavalt riigisisesele õigusele prokuratuuri asemel ning viimasele antud õigusi ja kohustusi üle võttes iseseisvalt läbi maksusüütegude kohtueelset menetlust – võib kvalifitseerida esimese sätte tähenduses „õigusasutuseks“ ja teise sätte tähenduses „taotlevaks asutuseks või ametiisikuks“.

25

Nende sätete tõlgendamisel ei tule arvesse võtta mitte üksnes nende sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa need sätted on (vt selle kohta 8. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Staatsanwaltschaft Wien (võltsitud maksekorraldused), C‑584/19, EU:C:2020:1002, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

Mis puudutab esimesena grammatilist tõlgendust, siis tuleb meenutada, et direktiivi 2014/41 artikli 1 lõike 1 esimeses lõigus on Euroopa uurimismäärus määratletud kui liikmesriigi õigusasutuse tehtud või kinnitatud otsus ühe või mitme konkreetse uurimistoimingu tegemiseks teises liikmesriigis eesmärgiga hankida tõendeid selle direktiivi kohaselt.

27

Selles sättes kasutatud mõistet „õigusasutus“ ei ole seal määratletud. Seega tuleb seda sätet tõlgendada koostoimes direktiivi 2014/41 teiste sätetega, eelkõige direktiivi artikli 2 punktiga c.

28

Viimati nimetatud säte määrab kindlaks, mida tuleb selle direktiivi tähenduses mõista „taotleva asutuse või ametiisiku“ all. Direktiivi artikli 2 punkti c alapunkti i kohaselt on niisiis taotlev asutus või ametiisik „konkreetses asjas pädev kohtunik, kohus, eeluurimiskohtunik või prokurör“. Sama direktiivi artikli 2 punkti c alapunkti ii kohaselt on taotlev asutus või ametiisik ka „taotleva riigi mis tahes muu pädev asutus või ametiisik, kes tegutseb konkreetses asjas uurimisorganina kriminaalmenetluses ja kellel on pädevus taotleda riigisisese õiguse kohaselt tõendite kogumist“. Lisaks nähtub viimati nimetatud sättest, et kui selline „muu asutus“ on teinud Euroopa uurimismääruse, peab selle enne täitvale asutusele või ametiisikule edastamist kinnitama õigusasutus, see tähendab taotleva riigi kohtunik, kohus, eeluurimiskohtunik või prokurör.

29

Seega tuleneb direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c selgest sõnastusest, et selles sättes tehakse vahet kahe taotleva asutuse või ametiisiku kategooria vahel, millele on vastavalt viidatud selle sätte alapunktides i ja ii.

30

Nii on direktiivi artikli 2 punkti c alapunktis i „taotleva asutuse või ametiisikuna“ sõnaselgelt nimetatud kohtunikke, kohtuid, eeluurimiskohtunikke või prokuröre, seades ainsaks tingimuseks, et nad oleksid konkreetses asjas pädevad (vt selle kohta 8. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Staatsanwaltschaft Wien (võltsitud maksekorraldused), C‑584/19, EU:C:2020:1002, punktid 50 ja 51).

31

Neid nelja asutust või ametiisikut iseloomustab kõiki see, et nad võivad osaleda õigusemõistmises (vt analoogia alusel 27. mai 2019. aasta kohtuotsus OG ja PI (Lübecki prokuratuur ja Zwickau prokuratuur), C‑508/18 ja C‑82/19 PPU, EU:C:2019:456, punkt 60). Lisaks on nad selle hinnangu kohaselt „õigusasutused“ direktiivi 2014/41 tähenduses, nagu nähtub selle direktiivi artikli 2 punkti c alapunktist ii.

32

Direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunkti i sõnastusest endast ja eelkõige sidesõna „või“ kasutamisest nähtub samuti, et selles sättes on need neli asutust või ametiisikut loetletud ammendavalt.

33

Seda tõlgendust toetab selle direktiivi artikli 2 punkti c alapunkt ii, mis näeb ette, et mõiste „taotlev asutus või ametiisik“ alla kuulub teine asutuste või ametiisikute kategooria. See kategooria hõlmab mis tahes „muid“ asutusi või ametiisikuid kui direktiivi artikli 2 punkti c alapunktis i nimetatud asutused või ametiisikud, tingimusel et selline asutus või ametiisik on pädev tegutsema kriminaalmenetluses uurimisorganina (vt selle kohta 16. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Spetsializirana prokuratura (liiklus- ja asukohaandmed), C‑724/19, EU:C:2021:1020, punkt 29). Sellise asutuse või ametiisiku tehtud Euroopa uurimismääruse peab enne selle saatmist täitvale asutusele või ametiisikule kinnitama sama direktiivi artikli 2 punkti c alapunktis i nimetatud „õigusasutus“.

34

Järelikult ilmneb direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunktis ii sisalduvast viitest „mis tahes muule asutusele või ametiisikule“ selgelt, et kõiki asutusi või ametiisikuid, kes ei ole selle direktiivi artikli 2 punkti c alapunktis i osutatud kohtunik, kohus, eeluurimiskohtunik või prokurör, tuleb analüüsida selle direktiivi artikli 2 punkti c alapunktist ii lähtudes. Seega võib asutus, mis ei ole õigusasutus, nagu haldusasutus, kuuluda direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunktis ii määratletud mõiste „taotlev asutus või ametiisik“ alla käesoleva kohtuotsuse punktis 33 nimetatud tingimustel.

35

Sellest järeldub, et direktiivi artikli 2 punkti c punktides i ja ii väljendub võimude lahususe põhimõttele omane vahetegemine kohtuvõimu ja täidesaatva võimu vahel, mis iseloomustab õigusriigi toimimist. Nii peetakse õigusasutusteks üldiselt neid ametiasutusi, kes osalevad õiguse mõistmisel, erinevalt muu hulgas haldusasutustest, kes teostavad täidesaatvat võimu (vt selle kohta 10. novembri 2016. aasta kohtuotsus Poltorak, C‑452/16 PPU, EU:C:2016:858, punkt 35).

36

Eeltoodust tuleneb, et direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c sõnastust arvestades eristab see kahte taotleva asutuse või ametiisiku kategooriat, mis on teineteist välistavad. Iga asutust või ametiisikut, keda ei ole sõnaselgelt nimetatud selle sätte punktis i sisalduvas loetelus, tuleb analüüsida selle sätte punkti ii alusel.

37

Liikmesriikide maksuhaldurid ei ole aga selle sätte punktis i ammendavalt loetletud asutuste hulgas. Neid tuleb seega käsitada taotleva asutuse või ametiisikuna selle direktiivi artikli 2 punkti c alapunkti ii tähenduses, kui selles sättes ette nähtud tingimused on täidetud.

38

Teisena kinnitavad ka direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c kontekst ja direktiivi eesmärk selle sätte grammatilist tõlgendust, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 36.

39

Seoses kontekstipõhise tõlgendamisega tuleb esiteks märkida, et direktiivi 2014/41 artiklis 4, milles on kindlaks määratud menetlused, mille korral võib koostada Euroopa uurimismääruse, on sellistena nimetatud nii „õigusasutuse“ alustatud menetlusi kui ka menetlusi, mille on alustanud „haldusasutused“. Seega kinnitab see artikkel, et nende kahe ametiasutuse või ametiisiku kategooria eristamine on selle direktiiviga ja eelkõige selle artikli 2 punktiga c kehtestatud õiguslikus raamistikus asjakohane.

40

Teiseks nähtub direktiivi 2014/41 artikli 1 lõike 1 esimesest lõigust ja artikli 2 punktist c nende koostoimes, et Euroopa uurimismääruse – mis on õigusasutuse otsus – tegemine nõuab igal juhul õigusasutuse sekkumist. Nimelt peab sellise määruse tegema kas õigusasutus ise või peab õigusasutus selle kinnitama, kui määruse on teinud „muu asutus“ direktiivi artikli 2 punkti c alapunkti ii tähenduses.

41

Sarnaselt nende sätete sõnastusega ilmneb ka nende kontekstist selge vahetegemine õigusasutuste ja muude asutuste vahel, kes võivad teha Euroopa uurimismääruse.

42

Seoses direktiivi 2014/41 eesmärgiga väärib meenutamist, et nagu nähtub selle direktiivi põhjendustest 5–8, on direktiivi eesmärk asendada killustatud ja keeruline raamistik, mis valitses kuni direktiivi vastuvõtmiseni piiriülese mõõtmega kriminaalasjades tõendite kogumise valdkonnas, ning sellega püütakse hõlbustada ja kiirendada õigusalast koostööd seeläbi, et kehtestatakse lihtsustatud ja tõhusam süsteem, mis põhineb ühtsel vahendil, mida nimetatakse „Euroopa uurimismääruseks“, et aidata saavutada eesmärki kujundada liit vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevaks alaks, mille aluseks on kõrgendatud usaldus, mis peab liikmesriikide vahel olema (16. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Spetsializirana prokuratura (liiklus- ja asukohaandmed), C‑724/19, EU:C:2021:1020, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

43

Lihtsustatud ja tõhusam koostöö liikmesriikide vahel eeldab seda, et Euroopa uurimismääruse teinud asutust on võimalik kergesti ja üheselt kindlaks teha, selleks et otsustada, kas selle määruse peab direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunkti ii kohaselt kinnitama õigusasutus või ei ole seda vaja teha. Käesoleva kohtuotsuse punktis 36 esitatud tõlgendus, mille kohaselt on kaks taotleva asutuse või ametiisiku kategooriat direktiivi artikli 2 punkti c tähenduses üksteist välistavad, aitab saavutada seda eesmärki, kuna see võimaldab teha üheselt kindlaks, kas taotlev asutus või ametiisik kuulub selle sätte alapunkti i või ii alla.

44

Eeltoodust tuleneb, et nii direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c sõnastusega kui ka selle sätte kontekstiga ja selle direktiiviga taotletava eesmärgiga on vastuolus Austria ja Saksamaa valitsuse viidatud funktsionaalne tõlgendus, mille kohaselt juhul, kui maksuhaldur võtab riigisisese õiguse alusel üle prokuröri õigused ja kohustused, tuleb maksuhaldur samastada prokuröriga ja seega kvalifitseerida „taotlevaks asutuseks või ametiisikuks“ nimetatud direktiivi artikli 2 punkti c alapunkti i tähenduses.

45

Nimelt kaasneks selle tõlgendusega tagajärg, et maksuhaldur kuuluks sõltuvalt õiguslikust raamistikust, milles ta oma õigusi teostab, kas direktiivi 2014/41 artikli 2 punkti c alapunktis i või artikli 2 punkti c alapunktis ii viidatud taotlevate asutuste või ametiisikute alla. See tõlgendus ähmastaks ka direktiivis ette nähtud selget vahetegemist õigusasutuste ja haldusasutuste vahel. Niisuguse tõlgendusega kaasneks ka tagajärg, et kui selline maksuhaldur kuuluks esimesena nimetatud sätte kohaldamisalasse, siis võiks Euroopa uurimismääruse teha täidesaatva võimu alla kuuluv maksuhaldur, ilma et õigusasutus sellesse sekkuks. Sellise lähenemisviisi valimine tekitaks seega õiguslikku ebakindlust ja võiks muuta Euroopa uurimismääruse rakendamise süsteemi keerulisemaks ning nurjata nii liikmesriikidevahelise koostöö lihtsustatud ja tõhusa süsteemi loomise kriminaalasjades.

46

Kõiki eeltoodud põhjendusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2014/41 artikli 1 lõike 1 esimest lõiku ja artikli 2 punkti c alapunkti i tuleb tõlgendada nii, et

47

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/41/EL, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, artikli 1 lõike 1 esimest lõiku ja artikli 2 punkti c alapunkti i

tuleb tõlgendada nii, et