–

21. detsembri 2021. aasta otsust peatada menetlus Üldkohtu kodukorra artikli 69 punkti d alusel kuni otsuse kuulutamiseni kohtuasjas C‑883/19 P, HSBC Holdings jt vs. komisjon,

–

12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsust HSBC Holdings jt vs. komisjon (C‑883/19 P, EU:C:2023:11) ja selles kohtuasjas väljendatud poolte seisukohti, mis on esitatud repliigis ja vasturepliigis,

–

20. detsembri 2023. aasta kohtuotsust JPMorgan Chase jt vs. komisjon (T‑106/17, edasi kaevatud, EU:T:2023:832) ja 20. detsembri 2023. aasta kohtuotsust Crédit agricole ja Crédit agricole Corporate and Investment Bank vs. komisjon (T‑113/17, edasi kaevatud, EU:T:2023:847) ning poolte seisukohti nendes kohtuasjades,

1

Hagejad HSBC Holdings plc, HSBC Bank plc ja HSBC Continental Europe (edaspidi koos „HSBC“) paluvad ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis esiteks tühistada komisjoni 28. juuni 2021. aasta otsuse C(2021) 4600 final, millega muudetakse komisjoni 7. detsembri 2016. aasta otsust C(2016) 8530 final ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum AT.39914 – euro intressimäära tuletisinstrumendid) (edaspidi „2021. aasta otsus“) artikkel 1 ning komisjoni 7. detsembri 2016. aasta otsuse C(2016) 8530 final [ELTL] artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum AT.39914 – euro intressimäära tuletisinstrumendid) (edaspidi „2016. aasta otsus“), mida on muudetud, artikli 2 punkt b ning teiseks ja teise võimalusena vähendada neile 2021. aasta otsusega määratud trahvi.

[…]

16

Hagejad paluvad Üldkohtul sisuliselt:

17

Komisjon palub Üldkohtul:

36

Esimeses väites kinnitavad hagejad, et 2021. aasta otsus võeti vastu pärast määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikes 5 ette nähtud kümneaastase aegumistähtaja möödumist. Nad väidavad sisuliselt, et see aegumistähtaeg ei peatunud määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 6 alusel komisjoni poolt apellatsioonkaebuse esitamisega kohtuasjas C‑806/19 P (vt eespool punkt 8), kuna juba sel kuupäeval kavatses komisjon teha HSBC suhtes uue otsuse, ootamata ära apellatsioonimenetluse tulemust. Hagejate sõnul ei saanud komisjon esitada apellatsioonkaebust üksnes eesmärgiga peatada aegumistähtaeg, et saada juurde aega uue otsuse vastuvõtmiseks. See apellatsioonkaebus, mis on sobimatu eesmärgiga, on esemetu ning see ei peatanud aegumistähtaega.

37

Lisaks on hagejad seisukohal, et isegi kui eeldada, et komisjoni esitatud apellatsioonkaebus peatas aegumistähtaja kulgemise alates 31. oktoobrist 2019, hakkas see tähtaeg igal juhul uuesti kulgema 8. mai 2020. aasta kirja saatmise hetkel, mil konkurentsi eest vastutav komisjoni liige teatas HSBC-le kavatsusest teha volinike kolleegiumile ettepanek võtta HSBC suhtes vastu uus otsus (vt eespool punkt 9). Hagejate hinnangul tõendas komisjon sel kuupäeval, et vaatamata käimasolevale apellatsioonimenetlusele puudus tal tegutsemiseks „takistus“. Tema huvi apellatsioonimenetluse tulemuse vastu kadus, kui ta astus samme, et teha HSBC suhtes uus otsus.

38

Komisjon vaidleb hagejate argumentidele vastu.

39

Sellega seoses tuleb märkida, et määruse nr 1/2003 artikli 25 eesmärk on kehtestada õigusnormid, mis reguleerivad tähtaegu, mille jooksul on komisjonil õigus õiguskindluse aluspõhimõtet kahjustamata määrata trahve ja karistusmakseid ettevõtjatele, kelle suhtes viiakse läbi liidu konkurentsieeskirjade kohaldamise menetlust (21. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus Whiteland Import Export, C‑308/19, EU:C:2021:47, punkt 38). See säte on tulemus, milleni liidu seadusandja on talle antud pädevuse raames tegutsedes jõudnud ja milles on ühitatud kaks eesmärki, mis võivad nõuda teineteisele vastukäivaid meetmeid, st ühelt poolt vajadus tagada õiguskindlus, vältides, et aja möödudes kindlustunud olukordi saaks lõputult vaidlustada, ning teiselt poolt nõue tagada õigusest kinnipidamine liidu õiguse rikkumisi menetledes, neid tuvastades ja nende eest karistusi määrates (vt selle kohta 9. novembri 2022. aasta kohtuotsus Ferriere Nord vs. komisjon, T‑667/19, edasi kaevatud, EU:T:2022:692, punkt 354 ja seal viidatud kohtupraktika).

40

Määruse nr 1/2003 artikli 25 lõigete 2, 3 ja 5 kohaselt aegub komisjoni trahvi määramise õigus juhul, kui komisjon võtab meetmeid, mille eesmärk on rikkumist uurida või algatada selle suhtes menetlus, hiljemalt kümne aasta möödumisel päevast, mil vältav või jätkuv rikkumine lõppes. Lisaks on määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikes 6 täpsustatud, et aegumistähtaja kulgemine peatub komisjoni otsuse Euroopa Kohtus läbivaatamise ajaks. Sama artikli lõike 5 kohaselt pikeneb kümneaastane aegumistähtaeg aja võrra, mille jooksul oli aegumistähtaeg vastavalt selle artikli lõikele 6 peatunud.

41

Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et aegumistähtaeg hakkas vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikele 2 kulgema 27. märtsil 2007, st kuupäeval, mil lõppes hagejatele süüks pandud üks ja vältav rikkumine. Komisjon võttis 2016. aasta otsuse vastu 7. detsembril 2016 ehk üheksa aastat, kaheksa kuud ja kümme päeva pärast seda, kui rikkumine oli lõpetatud. Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selles, et aegumistähtaeg peatus määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 6 alusel alates 17. veebruarist 2017, mil esitati hagi kohtuasjas T‑105/17, ehk üheksa aastat, kümme kuud ja 20 päeva pärast rikkumise lõpetamist, kuni selles kohtuasjas kohtuotsuse kuulutamiseni 24. septembril 2019. Arvestades määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikes 5 ette nähtud maksimaalset kümneaastast aegumistähtaega, oli komisjonil sel kuupäeval uue trahvi määramise otsuse vastuvõtmiseks aega üks kuu ja 11 päeva.

42

Komisjon esitas kohtuasjas C‑806/19 P apellatsioonkaebuse 31. oktoobril 2019, st üks kuu ja seitse päeva pärast 24. septembri 2019. aasta kohtuotsuse HSBC Holdings jt vs. komisjon (T‑105/17, EU:T:2019:675) kuulutamist.

43

2021. aasta otsus võeti vastu 28. juunil 2021, samas kui menetlus kohtuasjas C‑806/19 P, mis puudutas komisjoni apellatsioonkaebust, oli Euroopa Kohtus pooleli.

44

Selleks et teha kindlaks, kas aegumistähtaeg oli 2021. aasta otsuse vastuvõtmise hetkel möödunud, nagu väidavad hagejad, tuleb nende sellekohaseid argumente arvestades esiteks kindlaks teha, kas komisjoni poolt kohtuasjas C‑806/19 P esitatud apellatsioonkaebus peatas kõnealuse aegumistähtaja kulgemise, ja teiseks, kas see võimalik peatumine kestis kuni selle otsuse vastuvõtmiseni. Nimelt ei ole vaidlustatud seda, et komisjoni poolt apellatsioonkaebuse esitamise kuupäevaks ei olnud aegumistähtaeg veel möödunud.

45

Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 6 kohaselt peatub aegumistähtaja kulgemine komisjoni otsuse läbivaatamise ajaks ühes liidu kohtutest. Sellest tuleneb ühemõtteliselt, et aegumistähtaja peatumine selle sätte tähenduses põhineb objektiivsel asjaolul, mis on käesoleval juhul täidetud ja milleks on poolelioleva kohtumenetluse olemasolu (vt selle kohta 29. märtsi 2011. aasta kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, C‑201/09 P ja C‑216/09 P, EU:C:2011:190, punkt 141 ja seal viidatud kohtupraktika). Vastupidi sellele, mis sisuliselt nähtub hagejate argumentidest, ei sea see säte seda peatumist sõltuvusse ühegi subjektiivse tingimuse täitmisest, nagu hagi esitamise „eesmärk“ või selle esitanud poole „kavatsus“.

46

Selles kontekstis tuleb samuti meenutada, et määruse nr 1/2003 artikli 25 lõige 6 kaitseb komisjoni aegumise eest olukordades, kus ta peab ootama liidu kohtu otsust menetlustes, mille käiku ta ei juhi, enne kui ta saab teada, kas vaidlustatud akt on õigusvastane või mitte (vt selle kohta 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punktid 144 ja 151).

47

Kohtupraktikas viidatud mõistet komisjoni tegutsemise „takistus“ (vt selle kohta 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punkt 144), millele hagejad tuginevad, ei tule mõista nii, et komisjonil on täiesti võimatu võtta vastu ettevalmistavaid akte võimaliku uue otsuse vastuvõtmiseks, et täita Üldkohtu otsust, milles tuvastati tema otsuse õigusvastasus. Mõiste „takistus“ seondub objektiivse asjaoluga, nimelt poolelioleva kohtumenetluse olemasoluga, mille tõttu valitseb komisjoni otsuse õiguspärasuse suhtes ebakindlus.

48

Käesolevas asjas palus komisjon Euroopa Kohtule apellatsioonkaebuse esitamisega kohtuasjas C‑806/19 P hinnangut sellele, kas 2016. aasta otsuse artikli 2 punkt b on õiguspärane, kuivõrd Üldkohus oli selle oma 24. septembri 2019. aasta kohtuotsuses HSBC Holdings jt vs. komisjon (T‑105/17, EU:T:2019:675) kahtluse alla seadnud. Kuni seda apellatsioonkaebust puudutav menetlus oli pooleli, esines ebakindlus 2016. aasta otsuse selle sätte õiguspärasuse suhtes.

49

On tõsi, nagu apellandid sisuliselt väidavad, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on apellandi põhjendatud huvi esinemise eelduseks see, et apellatsioonkaebuse tulemus võib tuua selle esitanud isikule mingit kasu (vt 24. juuni 2015. aasta kohtuotsus Fresh Del Monte Produce vs. komisjon ja komisjon vs. Fresh Del Monte Produce, C‑293/13 P ja C‑294/13 P, EU:C:2015:416, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuigi sellise põhjendatud huvi puudumine apellatsioonkaebuse esitamise hetkel – eeldusel, et see on tõendatud – võib viia apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseni vastuvõetamatuse tõttu ja kuigi põhjendatud huvi kadumine menetluse käigus võib viia selleni, et liidu kohus otsustab, et otsuse tegemise vajadus on ära langenud, ei saa see asjaolu apellatsioonimenetluse algatamise tõttu tagasiulatuvalt lõpetada aegumistähtaja peatumist komisjoni trahvimisõiguse suhtes. Nimelt põhjendab selle tähtaja peatumist juba iseenesest asjaolu, et menetlus on Üldkohtus või Euroopa Kohtus pooleli, mitte aga järeldused, milleni need kohtud jõuavad menetlust lõpetavas otsuses (vt selle kohta 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punkt 153).

50

Sellest tuleneb, et vastupidi sellele, mida väidavad hagejad, peatus komisjoni apellatsioonkaebuse esitamise tagajärjel tema õiguse neile trahve määrata aegumistähtaeg seniks, kuni Euroopa Kohus teeb selles kohtuasjas menetlust lõpetava otsuse (vt selle kohta 15. oktoobri 2002. aasta kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P, EU:C:2002:582, punktid 147 ja 157) ja seda sõltumata sammudest, mida tegi komisjon 2021. aasta otsuse vastuvõtmiseks ajal, mil apellatsioonimenetlus oli pooleli.

51

Igal juhul ei saa hagejad tulemuslikult tugineda argumendile, et komisjonil kadus huvi tema apellatsioonkaebuse suhtes tehtava lahendi vastu alates 8. maist 2020, st kuupäevast, mil ta väljendas kavatsust teha HSBC suhtes uus otsus. Nimelt on Euroopa Kohus tunnistanud, et pelgalt seda, et Üldkohtu otsuse täitmiseks esitatakse õigusakti ettepanek, ei saa iseenesest tõlgendada komisjoni lõpliku ja ametliku nõustumisena asjaomase Üldkohtu otsusega ning see ei tähenda iseenesest, et komisjonil kaob igasugune huvi apellatsioonkaebuse esitamise ja vaidluse lahendamise vastu (vt selle kohta 8. jaanuari 2002. aasta kohtuotsus Prantsusmaa vs. Monsanto ja komisjon, C‑248/99 P, EU:C:2002:1, punkt 31, ja 13. juuni 2013. aasta kohtuotsus Versalis vs. komisjon, C‑511/11 P, EU:C:2013:386, punkt 125).

52

Samamoodi ei tõenda käesolevas asjas ainuüksi asjaolu, et komisjon astus samme uue otsuse vastuvõtmiseks pärast 24. septembri 2019. aasta kohtuotsuse HSBC Holdings jt vs. komisjon (T‑105/17, EU:T:2019:675) kuulutamist, et ta kaotas igasuguse huvi nõuda 2016. aasta otsuse artikli 2 punkti b õiguspärasuse tuvastamist, kuna see huvi säilis tal kuni Euroopa Kohtu menetlust lõpetava otsuse tegemiseni või vähemalt kuni selle uue otsuse vastuvõtmiseni. Seda järeldust ei muuda asjaolu, et pärast 2021. aasta otsuse vastuvõtmist loobus komisjon kohtuasjas C‑806/19 P esitatud apellatsioonkaebusest (vt eespool punkt 14).

53

Lisaks tuleb märkida, et üksnes volinike kolleegiumi vastu võetud otsus sisaldab komisjoni lõplikku ja ametlikku seisukohta, milleks ei ole konkurentsi eest vastutava komisjoni liikme esitatud teave või tahteavaldus seoses sellise otsuse vastuvõtmisega, nagu komisjon seda hagejatele 8. mai 2021. aasta kirjas õigesti meenutas.

54

Kõiki eeltoodud kaalutlusi silmas pidades ei olnud komisjoni õigus määrata hagejate rikkumise eest karistus 2021. aasta otsuse vastuvõtmise ajal, st 28. juunil 2021 aegunud, kuna apellatsioonimenetlus kohtuasjas C‑806/19 P oli Euroopa Kohtus pooleli.

55

Seetõttu tuleb esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

[…]

252

Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejatelt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (seitsmes koda)

otsustab: