1

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO) palub oma apellatsioonkaebuses tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 14. aprilli 2021. aasta otsuse The KaiKai Company Jaeger Wichmann vs. EUIPO (võimlemis‑ või spordiseadmed ja ‑vahendid) (T‑579/19, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus“, EU:T:2021:186), millega Üldkohus tühistas EUIPO kolmanda apellatsioonikoja 13. juuni 2019. aasta otsuse (asi R 573/2019‑3), mis käsitleb taotlust registreerida ühenduse disainilahendustena võimlemis‑ või spordiseadmed ja ‑vahendid, millele nõuti prioriteeti Washingtonis 19. juunil 1970 sõlmitud ja viimati 3. oktoobril 2001 muudetud patendikoostöölepingu (United Nations Treaty Series, 1160. kd, nr 18336, lk 231) alusel esitatud rahvusvahelise patenditaotluse põhjal.

2

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58a esimese lõigu kohaselt otsustab Euroopa Kohus enne, kas apellatsioonkaebus võetakse menetlusse, kui apellatsioonkaebus on esitatud Üldkohtu lahendi peale, mis käsitleb EUIPO sõltumatu apellatsioonikoja otsust.

3

Vastavalt põhikirja artikli 58a kolmandale lõigule võetakse apellatsioonkaebus tervikuna või osaliselt menetlusse Euroopa Kohtu kodukorras sätestatud korras, kui apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimus on liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast oluline.

4

Kodukorra artikli 170a lõike 1 kohaselt lisab apellant põhikirja artikli 58a esimeses lõigus osutatud juhtudel oma apellatsioonkaebusele apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotluse, milles ta kirjeldab liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast olulist apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimust ning mis sisaldab kõiki andmeid, mida on Euroopa Kohtul vaja selle taotluse lahendamiseks.

5

Kodukorra artikli 170b lõigete 1 ja 3 kohaselt lahendab Euroopa Kohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotluse põhistatud määrusega nii kiiresti kui võimalik.

6

Apellant põhjendab oma apellatsioonkaebust üheainsa väitega, mille kohaselt on rikutud nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määruse (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) artikli 41 lõiget 1.

7

Väide jaguneb kolmeks osaks.

8

Esimeses väiteosas heidab apellant Üldkohtule ette vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56, 57 ja 64–66 avaldatud ekslikku seisukohta, et seadusandliku lüngaga on tegemist olukorra puhul, kus määruse nr 6/2002 artikli 41 lõikes 1 ei ole ette nähtud, et hilisema ühenduse disainilahenduse prioriteedinõude aluseks võib olla patent. Apellandi sõnul peegeldab see asjaolu tegelikult liidu seadusandja otsust piirata prioriteedinõudeid sel viisil, et need võivad põhineda üksnes varasematel disainilahendustel või kasulikel mudelitel.

9

Nimelt nähtub osutatud sätte sõnastusest selgesti, et selles on kindlaks määratud nii nende tööstusomandiõiguste olemus, millel prioriteedinõue saab põhineda, see tähendab varasem disainilahendus või kasulik mudel, kui ka sellise prioriteedinõude esitamise tähtaeg, st kuus kuud alates esimese taotluse kuupäevast. Asjaolu, et nimetatud sättes ei ole patenditaotlustele viidatud, tuleb tingimata mõista nii, et need taotlused on jäetud sätte ulatusest välja. Lisaks olgu märgitud, et kui rahvusvaheline taotlus, mille esitamise alus on tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioon, mis allkirjastati 20. märtsil 1883 Pariisis, vaadati viimati läbi 14. juulil 1967 Stockholmis ja mida muudeti 28. septembril 1979 (United Nations Treaty Series, 828. kd, nr 11851, lk 305; edaspidi „Pariisi konventsioon“), saab vastavalt määruse nr 6/2002 artiklile 41 olla prioriteedi aluseks, on see võimalik üksnes juhul, kui selline taotlus puudutab kasulikku mudelit.

10

Ainsa väite teises osas märgib apellant, et kui Üldkohus tunnustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 75–86 prioriteedinõude 12-kuulist tähtaega, siis ei tõlgendanud ta määruse nr 6/2002 artikli 41 lõiget 1 lihtsalt kooskõlas Pariisi konventsiooni artikliga 4, kuna sellise kooskõlalise tõlgendamise korral ei oleks saanud minna nii kaugele, et sellega tunnustatakse prioriteeditähtaega, mida ei ole liidu õiguse üheski sättes selgesti ja tingimusteta ette nähtud. Seega jättis Üldkohus eelnimetatud punktides kõnealuse artikli 41 kohaldamata ja kohaldas selle asemel osutatud artiklit 4. Seda tehes omistas Üldkohus viimati nimetatud sättele vahetu õigusmõju. Ühelt poolt ei vasta Pariisi konventsiooni artikkel 4 aga tingimustele, mis on kohtupraktikas nähtud ette rahvusvahelise õiguse vahetu kohaldatavuse kohta liidu õiguses ning mis tulenevad eelkõige 3. juuni 2008. aasta kohtuotsusest Intertanko jt (C‑308/06, EU:C:2008:312, punkt 45), milles on nõutud, et asjaomane säte peab olema selge, täpne ja tingimusteta, ning teiselt poolt oleks artikli 4 sellise vahetu õigusmõju tunnustamine vastuolus Pariisi konventsiooni artikliga 25 ja kohtupraktikaga, mis tuleneb 25. oktoobri 2007. aasta kohtuotsusest Develey vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (C‑238/06 P, EU:C:2007:635, punktid 37–44), mille põhjal sisuliselt ei ole artiklil 4 vahetut õigusmõju.

11

Ainsa väite kolmandas osas heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane asendas Pariisi konventsiooni artiklile 4 antud väära tõlgenduse põhjal määruse nr 6/2002 artikli 41 lõike 1 Pariisi konventsiooni artikliga 4. Erinevalt sellest, mida Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77–84, ei ole Pariisi konventsioonis sätestatud üldnormi, mille kohaselt varasema õiguse olemus määrab kindlaks sellega seotud prioriteediõiguse tähtaja. Üldnorm näeb hoopis ette, et prioriteediõiguse aluseks oleval varasemal nõudel peab olema sama ese kui hilisemal taotlusel. Üksnes erandina on Pariisi konventsiooni artikli 4 lõigu E punktis 1 ette nähtud, et kasuliku mudeli taotlusele tuginedes võib prioriteediõiguse saada hilisem disainilahenduse taotlus, mille ese on varasema taotluse esemega võrreldes seega erinev. Seega puudub õiguslik alus Üldkohtu järeldusel, mille kohaselt on hilisema disainilahenduse taotlusele 12 kuu jooksul võimalik nõuda teatava patenditaotluse alusel prioriteeti.

12

Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotluse põhjenduseks väidab apellant, et tema ainus väide tõstatab liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse ja edasiarendamise seisukohast olulise küsimuse.

13

Sellega seoses märgib ta esiteks, et Pariisi konventsiooni artikli 4 ebaõige tõlgendamise tagajärjed lähevad disainilahenduste õiguse raamidest kaugemale. Kuna vaidlustatud kohtuotsuse punktides 77–80 ja 85 esitatud põhimõte, et prioriteeditähtaja kindlaksmääramisel on otsustav varasema õiguse olemus, on üldist laadi, võib nimetatud põhimõte mõjutada peale disainilahenduste ka muude intellektuaalomandi õiguste – näiteks ELi kaubamärkide – suhtes kohaldatavat prioriteedinõuete korda.

14

Teiseks avaldab Pariisi konventsiooni artikli 4 väär tõlgendus mõju ühelt poolt liidu seadusandjale, kes ei saa seda kummutada määruse nr 6/2002 või teiste prioriteedinõudeid käsitlevate liidu õiguse sätete muutmise teel, ning teiselt poolt liikmesriikidele, kes kõik on Pariisi konventsiooni osalised, mistõttu – nagu nähtub 16. juuni 1998. aasta kohtuotsusest Hermès (C‑53/96, EU:C:1998:292, punkt 32) – on see konventsioon neile liidu õiguse kohaselt siduv sellisena, nagu liidu kohus on seda tõlgendanud.

15

Kolmandaks on tulevaste kohtuasjade jaoks pretsedent see, et Üldkohus tunnustas eraõiguslike isikute õigust tugineda prioriteedinõuete osas vahetult Pariisi konventsiooni sätetele, ning see asjaolu piirab liidu seadusandja tegutsemisruumi vastavas valdkonnas. Euroopa Kohtu otsus oleks seega vajalik, et määrata kindlaks, milline on liidule ja liikmesriikidele Pariisi konventsiooniga kehtestatud kohustuste laad ja ulatus.

16

Neljandaks, omistades Pariisi konventsiooni artiklile 4 vahetu õigusmõju ja kaldudes niiviisi kõrvale Euroopa Kohtu praktikast, ei kahjustatud vaidlustatud kohtuotsusega mitte üksnes liidu institutsioonidevahelist tasakaalu ja selle õigussüsteemi autonoomiat, vaid sellel on ka süsteemsed tagajärjed, mis lähevad vastuollu Pariisi konventsiooni eesmärkidega ja nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT 1994, L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), heaks kiidetud Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamist käsitleva Marrakechi lepingu (edaspidi „WTO leping“) lisas 1 C ette nähtud intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu eesmärkidega.

17

Ühelt poolt on vaidlustatud kohtuotsusega tekitatud olukord, kus põhjendamatult käsitletakse ebavõrdselt kuuekuulist prioriteediõigust andvaid disainilahenduste taotlusi ja 12-kuulist prioriteediõigust andvaid patenditaotlusi, mis võib viia selleni, et ettevõtjad esitavad kõigepealt patenditaotlused, et hiilida määruse nr 6/2002 artikli 41 lõikes 1 disainilahenduste taotlustega seotud kuuekuulisest tähtajast mööda.

18

Teiselt poolt toob vaidlustatud kohtuotsus teatavates kolmandates riikides kaasa õiguskindlusetuse ja vastastikuse sarnase kohtlemise puudumise. Apellant toob näiteks Ameerika Ühendriigid, kus tööstusdisainilahendused on kaitstud kui patendiõigused (design patent). Kui aga varasema õiguse olemus määrab kindlaks prioriteeditähtaja, siis on design patent’i taotlejatel Ameerika Ühendriikides hilisema ühenduse disainilahenduse suhtes prioriteeditähtaeg 12 kuud, samas kui ühenduse disainilahenduste taotlejatele on hilisema design patent’i taotluse suhtes antud üksnes kuuekuuline prioriteeditähtaeg.

19

Viiendaks võib vaidlustatud kohtuotsus viia ühenduse disainilahenduse uudsuse sisulise hindamise tasakaalust välja, kuna see pikendab 18 kuult 24 kuule ajavahemikku, mille jooksul vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 7 lõike 2 punktile b ei tule avalikustamist taotleja enda poolt arvesse võtta, kui prioriteedinõue põhineb patenditaotlusel.

20

Sissejuhatuseks olgu märgitud, et apellandi ülesanne on tõendada, et apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimused on liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast olulised (24. oktoobri 2019. aasta kohtumäärus Porsche vs. EUIPO, C‑613/19 P, EU:C:2019:905, punkt 13 ja seal viidatud kohtupraktika).

21

Samuti, nagu nähtub Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58a kolmandast lõigust koostoimes kodukorra artikli 170a lõikega 1 ja artikli 170b lõikega 4, peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotlus lisaks sisaldama kõiki vajalikke andmeid, et võimaldada Euroopa Kohtul otsustada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle ning apellatsioonkaebuse osaliselt menetlusse võtmise korral teha kindlaks need apellatsioonkaebuse väited või väiteosad, mida tuleb käsitleda vastuses apellatsioonkaebusele. Kuna põhikirja artiklis 58a ette nähtud apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise üle otsustamise mehhanismiga soovitakse nimelt saavutada see, et Euroopa Kohtu kontroll piirduks liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast oluliste küsimustega, siis tuleb Euroopa Kohtul apellatsioonkaebuse raames analüüsida üksnes apellandi esitatud väiteid, milles on tõstatatud sellised küsimused (vt eelkõige 24. oktoobri 2019. aasta kohtumäärus Porsche vs. EUIPO, C‑613/19 P, EU:C:2019:905, punkt 14, ning 11. novembri 2021. aasta kohtumäärus Sun Stars & Sons vs. EUIPO, C‑425/21 P, ei avaldata, EU:C:2021:927, punkt 13).

22

Seega tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotluses igal juhul esitada selgelt ja täpselt väited, millele apellatsioonkaebus tugineb, näidata sama täpselt ja sama selgelt ära iga väitega tõstatatud õigusküsimus, täpsustada, kas see küsimus on liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast oluline, ning esitada üksikasjalikult põhjused, miks nimetatud küsimus on viidatud kriteeriumi suhtes oluline. Mis puudutab konkreetselt apellatsioonkaebuse väiteid, siis peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotluses olema täpsustatud liidu õiguse säte või kohtupraktika, mida on edasikaevatud kohtuotsuses või ‑määruses rikutud, lühidalt selgitatud, milles seisneb õigusnormi rikkumine, mille Üldkohus väidetavalt toime pani, ja märgitud, mil määral see rikkumine mõjutas apellatsioonkaebuse esemeks oleva kohtuotsuse või ‑määruse tulemust. Kui viidatud õigusnormi rikkumine tuleneb kohtupraktika eiramisest, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotluses kokkuvõtlikult, kuid selgelt ja täpselt esile tuua esiteks, milles seisneb väidetav vastuolu, märkides ära nii edasi kaevatud kohtuotsuse või -määruse punktid, mille apellant vaidlustab, kui ka Euroopa Kohtu või Üldkohtu lahendi punktid, millega ei ole arvestatud, ning teiseks konkreetsed põhjused, miks selline vastuolu tõstatab liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast olulise küsimuse (vt selle kohta 24. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Porsche vs. EUIPO, C‑613/19 P, EU:C:2019:905, punkt 15 ja seal viidatud kohtupraktika).

23

Käesoleval juhul ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 56, millele apellant viitab, et Üldkohtu seisukoha põhjal ei näe määruse nr 6/2002 artikli 41 lõige 1 ette olukorda, kus disainilahenduse taotluse esitamisel saab patenditaotluse prioriteeti nõuda, ning see lõige ei reguleeri sellise prioriteedi nõudmise tähtaega. Nagu on märgitud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 66, millele apellant samuti viitab, on Pariisi konventsioonile tuginemise eesmärk täita lünk nimetatud määruses, mis ei käsitle rahvusvahelisest patenditaotlusest tulenevat prioriteediõiguse tähtaega. Seega tõlgendas Üldkohus Pariisi konventsiooni ja – nagu apellant märgib – otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 85, et prioriteeditähtaja kestuse kindlaksmääramisel on otsustav tähtsus varasema õiguse olemusel.

24

Esiteks tuleb märkida, et apellant kirjeldab oma ainsat väidet täpselt, osutades asjaolule, et Üldkohus tõlgendas määruse nr 6/2002 artiklit 41 ebaõigesti nii, et selles on lünk ühenduse disainilahenduste taotluse prioriteeditähtaja regulatsioonis, viidates varasemale rahvusvahelisele patenditaotlusele, ning täitis samas selle lünga nii, et omistas asjakohast kohtupraktikat rikkudes Pariisi konventsiooni artiklile 4 vahetu õigusmõju, tõlgendades seda sätet pealegi ekslikult.

25

Mis puudutab eelkõige argumenti, et Üldkohus omistas vastuolus Euroopa Kohtu praktikaga (25. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Develey vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑238/06 P, EU:C:2007:635, punktid 37–44) käesoleva kohtumääruse punktis 10 osutatud Pariisi konventsiooni artiklile 4 vahetu õigusmõju, siis tuleb rõhutada, et apellant on täpsustanud, milles seisneb väidetav vastuolu, tuues esile nii vaidlustatud kohtuotsuse punktid kui ka väidetavalt rikutud Euroopa Kohtu otsuse punktid.

26

Teiseks heidab apellant Üldkohtule ette seisukohta, et määruse nr 6/2002 artikli 41 lõikes 1 on nähtud hilisema ühenduse disainilahenduse suhtes ette 12-kuuline prioriteeditähtaeg, ning seda, et Üldkohus tühistas seetõttu EUIPO apellatsioonikoja otsuse, millega piirati rahvusvahelise patenditaotluse prioriteedinõude esitamise tähtaega kuue kuuga. Seega nähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotlusest selgesti, et määruse nr 6/2002 artikli 41 lõike 1 väidetav rikkumine mõjutab vaidlustatud kohtuotsuse tulemust. Kui vastupidi Üldkohtu seisukohale oleks lähtutud 12-kuulise prioriteeditähtaja asemel kuuekuulisest tähtajast, oleks hagi tulnud jätta rahuldamata.

27

Kolmandaks peab apellant vastavalt apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotluse esitajal lasuvale tõendamiskoormisele tõendama, et sõltumata õigusküsimustest, millele ta oma apellatsioonkaebuses tugineb, on apellatsioonkaebuses tõstatatud üks või mitu olulist küsimust liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse või edasiarendamise seisukohast, kusjuures see kriteeriumi ulatub edasikaevatud kohtuotsuse ja lõpptulemusena tema apellatsioonkaebuse raamidest kaugemale (4. mai 2021. aasta kohtumäärus Dermavita vs. EUIPO, C‑26/21, ei avaldata, EU:C:2013:355, punkt 16).

28

Selle tõendamine ise eeldab, et tuleb tuvastada nii selliste küsimuste olemasolu kui ka olulisus, võttes aluseks konkreetsed ja käesolevale asjale eriomased asjaolud, mitte lihtsalt üldist laadi argumendid (4. mai 2021. aasta kohtumäärus Dermavita vs. EUIPO, C‑26/21 P, ei avaldata, EU:C:2021:355, punkt 20).

29

Esiteks märgib apellant ära oma ainsas väites tõstatatud küsimuse, mis seisneb sisuliselt selles, kas võimaliku seadusandliku lünga liidu õigusaktis võib täita sellise rahvusvahelise õiguse sätte vahetu kohaldamisega, mis ei vasta Euroopa Kohtu praktikas vahetu õigusmõju kaasatoomiseks nõutavatele tingimustele.

30

Teiseks esitab apellant konkreetsed põhjused, miks niisugune küsimus on liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse ja edasiarendamise seisukohast oluline.

31

Sellega seoses toonitab apellant kõigepealt, et tema apellatsioonkaebuses tõstatatud õigusküsimus ulatub apellatsioonkaebuse raamidest kaugemale, kuna määruse nr 6/2002 artikli 41 lõike 1 väidetavalt väär tõlgendus mõjutab ühenduse disainilahenduste prioriteedinõuete vastuvõetavust ning ühenduse disainilahenduse uudsuse hindamist. Viimati nimetatud aspektiga seoses esitab apellant konkreetsed tõendid vastava korra võimaliku tasakaalust väljaviimise kohta, mis tuleneb selle ajavahemiku pikendamisest 18 kuult 24 kuuni, mille jooksul vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 7 lõike 2 punktile b ei tule taotleja enda poolt avalikustamist arvesse võtta, kui prioriteedinõue põhineb patenditaotlusel.

32

Seejärel märgib apellant, et samuti ületab tema apellatsioonkaebus ühenduse disainilahenduste õiguse raame, kuna vaidlustatud kohtuotsuses ette nähtud põhimõte võib määrata kindlaks ka muud liiki intellektuaalomandi õiguste suhtes kohaldatava prioriteedinõude korra. Sellega seoses toob ta konkreetseid näiteid tagajärgede kohta, mis võivad vaidlustatud kohtuotsusel patenditaotlejate suhtes olla, ning osutab õigusliku ebakindluse ja vastastikuse sarnase kohtlemise puudumise ohule teatavates kolmandates riikides tulenevalt ühenduse disainilahenduste puhul 12-kuulise prioriteediaja tunnustamisest, kui prioriteedinõue põhineb patenditaotlusel.

33

Lõpetuseks toob apellant esile Pariisi konventsiooni artikli 4 vahetu õigusmõju tunnustamise süsteemsed tagajärjed, mis kahjustavad liidu õiguse ühtsust, järjepidevust ja edasiarendamist, kuna ühelt poolt on tõlgendus, mille liidu kohus on sellele artiklile andud, liidu seadusandjale ja liidu liikmesriikidele siduv, ning teiselt poolt on selle tunnustamine vastuolus Pariisi konventsiooni ja käesoleva kohtumääruse punktis 16 nimetatud lepingu eesmärkidega.

34

Arvestades apellandi esitatud tõendeid, tuleb nentida, et tema esitatud taotlus tõendab õiguslikult piisavalt, et apellatsioonkaebuses on tõstatatud liidu õiguse ühtsuse, järjepidevuse ja edasiarendamise seisukohast oluline küsimus.

35

Võttes arvesse eelnimetatud kaalutlusi ja asjaolu, et apellatsioonkaebus põhineb ühel väitel ning see koosneb kolmest omavahel seotud osast, tuleb apellatsioonkaebus võtta menetlusse tervikuna.

36

Kodukorra artikli 170b lõikes 4 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus võetakse Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 58a kolmandas lõigus sätestatud kriteeriume arvestades tervikuna või osaliselt menetlusse, toimub menetlus vastavalt kodukorra artiklitele 171–190a.

37

Vastavalt kodukorra artiklile 137, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, tehakse otsus kohtukulude kohta kohtuotsuses või -määruses, millega lõpetatakse asjas menetlus.

38

Kuna apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise taotlus rahuldatakse, tuleb kohtukulude kandmine otsustada edaspidi.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (apellatsioonkaebuste menetlusse võtmise üle otsustav koda) määrab: