–

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Katsimerou ja H. Leupold,

1

Eelotsusetaotlused käsitlevad küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (ELT 2004, L 16, lk 44; ELT eriväljaanne 19/06, lk 272), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2011. aasta direktiiviga 2011/51/EL (ELT 2011, L 132, lk 1) (edaspidi „direktiiv 2003/109“), artikli 9 lõike 4 teist lõiku, artikli 14 lõiget 1, artikli 15 lõike 4 teist lõiku ja artikli 19 lõiget 2.

2

Taotlused on esitatud kohtuasjas C‑829/21 Ghana kodanike TE ja RU, kelle seaduslik esindaja on TE, ning Stadt Frankfurt am Maini (Frankfurdi linn, Saksamaa) vahelises kohtuvaidluses TE elamisloa pikendamisest ja RU‑le elamisloa andmisest keeldumise üle ning kohtuasjas C‑129/22 Pakistani kodaniku EFi ja Stadt Offenbach am Maini (Offenbachi linn, Saksamaa) vahelises kohtuvaidluses EFi elamisloa pikendamisest keeldumise üle; keeldumist põhjendatakse kohtuvaidlustes sellega, et TE ja EF on kaotanud õiguse Itaalia Vabariigi antavale pikaajalise elaniku staatusele, mida tõendaks tähtajatu pikaajalise elaniku EL elamisluba, sest nad on viibinud Itaalia territooriumilt eemal üle kuue aasta.

3

Direktiivi 2003/109 põhjendustes 4, 6, 10, 11, 17, 21 ja 22 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

[…]

4

Direktiivi artiklis 1 „Objekt“ on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis määratletakse:

[…]“.

5

Direktiivi artikli 2 „Mõisted“ punktid b–d ja g on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

6

Direktiivi II peatükk, milles on artiklid 4–13, sisaldab norme, mis käsitlevad pikaajalise elaniku staatust liikmesriigis, eelkõige selle staatuse saamist ja kaotamist.

7

Direktiivi artikli 8 „Pikaajalise elaniku EL elamisluba“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Pikaajalise elaniku elamisluba on alaline, kui artiklis 9 ei ole ette nähtud teisiti.

2.   Liikmesriigid annavad pikaajalistele elanikele pikaajalise elaniku EL elamisloa. Elamisluba kehtib vähemalt viis aastat; see on vajaduse korral taotluse alusel automaatselt pikendatav.“

8

Direktiivi artiklis 9 „Staatuse tühistamine või kaotamine“ on sätestatud:

„1.   Pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele järgmistel juhtudel:

[…]

[…]

4.   Pikaajalisel elanikul, kes on elanud teises liikmesriigis III peatüki kohaselt, ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele, mis on saadud esimeses liikmesriigis, kui seesama staatus on antud teises liikmesriigis artikli 23 kohaselt.

Pärast kuueaastast äraolekut selle liikmesriigi territooriumilt, kes andis pikaajalise elaniku staatuse, ei ole asjaomasel isikul igal juhul enam õigust pikaajalise elaniku staatusele nimetatud liikmesriigis.

Erandina teisest lõigust võib asjaomane liikmesriik ette näha, et konkreetsetel põhjustel võib pikaajaline elanik oma staatuse nimetatud liikmesriigis säilitada, kui äraolekuaeg on kestnud üle kuue aasta.

5.   Seoses lõike 1 punktis c ja lõikes 4 osutatud juhtudega näeb staatuse andnud liikmesriik ette lihtsustatud korra pikaajalise elaniku staatuse tagasisaamiseks.

Seda korda kohaldatakse eelkõige neil juhtudel, kui isik on elanud teises liikmesriigis seoses õpingutega.

Pikaajalise elaniku staatuse tagasisaamise tingimused ja kord nähakse ette siseriiklikus õiguses.

6.   Pikaajalise elaniku EL elamisloa kehtivusaja lõppemine ei tähenda mingil juhul pikaajalise elaniku staatuse tühistamist või kaotamist.

[…]“.

9

Direktiivi 2003/109 III peatükk „Elamine teistes liikmesriikides“ sisaldab artikleid 14–23.

10

Direktiivi 2003/109 artikli 14 lõikes 1 on sätestatud:

„Pikaajaline elanik saab õiguse elada muu liikmesriigi kui selle liikmesriigi territooriumil, kus talle anti pikaajalise elaniku staatus, kauem kui kolm kuud, tingimusel et käesolevas peatükis sätestatud tingimused on täidetud.“

11

Direktiivi artiklis 15 „Tingimused teises liikmesriigis elamiseks“ on sätestatud:

„1.   Võimalikult kiiresti ja hiljemalt kolme kuu jooksul pärast teise liikmesriigi territooriumile saabumist peab pikaajaline elanik taotlema selle liikmesriigi pädevalt asutuselt elamisluba.

[…]

2.   Liikmesriigid võivad asjaomaselt isikult nõuda tõendeid selle kohta, et tal on:

[…]

4.   Taotlusele lisatakse siseriiklikus õiguses ettenähtud dokumentaalsed tõendid selle kohta, et asjaomane isik täidab asjaomased tingimused, ning pikaajaline elamisluba ja kehtiv sõidudokument või nende tõestatud koopiad.

Esimeses lõigus osutatud tõendid võivad sisaldada ka dokumentatsiooni elamispinna olemasolu kohta.

[…]“.

12

Direktiivi artikli 19 „Taotluste läbivaatamine ja elamisloa väljaandmine“ lõikes 2 on sätestatud:

„Kui artiklites 14, 15 ja 16 esitatud tingimused on täidetud ja kui artiklites 17 ja 18 sätestatud avalikku korda ja julgeolekut ning rahvatervist käsitlevatest sätetest ei tulene teisiti, annab teine liikmesriik pikaajalisele elanikule välja pikendatava elamisloa. Elamisluba on vajaduse korral taotluse alusel automaatselt pikendatav. Teine liikmesriik teatab oma otsusest esimesele liikmesriigile.“

13

Direktiivi artiklis 20 „Protseduurilised tagatised“ on sätestatud:

„1.   Iga otsust, millega keeldutakse elamisloa andmisest, tuleb põhjendada. Otsus tehakse asjaomasele kolmanda riigi kodanikule teatavaks kooskõlas siseriiklikes õigusaktides ettenähtud teavitamismenetlusega. Teatises osutatakse olemasolevatele võimalikele apellatsioonimenetlustele ja nendega seotud tähtaegadele.

[…]

2.   Kui elamisloa taotlus on tagasi lükatud või kui elamisluba ei ole pikendatud või kui see on tühistatud, on asjaomasel isikul õigus otsus asjaomases liikmesriigis vaidlustada.“

14

Direktiivi 2003/109 artikli 22 „Elamisloa tühistamine ja tagasivõtmise kohustus“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Kuni kolmanda riigi kodanikul ei ole pikaajalise elaniku staatust, võib teine liikmesriik otsustada elamisluba mitte pikendada või see tühistada ning kohustada asjaomast isikut ja tema pereliikmeid kooskõlas siseriiklikus õiguses ettenähtud menetlusega, sh riigist lahkumise kord, lahkuma tema territooriumilt järgmistel juhtudel:

[…]

[…]“.

15

30. juuli 2004. aasta seaduse välismaalaste Saksamaa territooriumil elamise, töötamise ja integratsiooni kohta (Gesetz über den Aufenthalt, die Erwerbstätigkeit und die Integration von Ausländern im Bundesgebiet; BGBl. 2004 I, lk 1950) (põhikohtuasjades kohaldatavas redaktsioonis) (edaspidi „AufenthG“) § 2 „Mõisted“ lõikes 4 on ette nähtud:

„Sobiva elamispinna osas ei nõuta enamat kui see, millest piisab eluaset otsiva isiku majutamiseks avalikest vahenditest rahastatavasse sotsiaalkorterisse. […]“.

16

AufenthG § 5 lõike 1 punktis 1 on sätestatud, et üldjuhul eeldab elamisloa andmine seda, et asjaomase isiku elatusvahendid oleksid tagatud.

17

Sama seaduse § 9a lõike 2 punkti 6 kohaselt antakse pikaajalise elaniku EL elamisluba vaid siis, kui asjaomasel välismaalasel on sobiv eluase tema enda ja temaga koos elavate pereliikmete jaoks.

18

AufenthG § 38a „Elamisluba teiste Euroopa Liidu liikmesriikide pikaajalistele elanikele“ lõikes 1 on sätestatud:

„Välismaalasele, kellel on pikaajalise elaniku staatus mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis, antakse elamisluba, kui ta soovib Saksamaa territooriumil elada kauem kui 90 päeva. […]“.

19

Seaduse § 51 lõike 9 esimese lõigu punktis 4 on sätestatud, et Saksamaa ametiasutuste antud pikaajalise elaniku EL elamisluba kaotab kehtivuse, kui välismaalane on kuus aastat Saksamaa territooriumilt eemal viibinud.

20

AufenthG § 52 lõikes 6 on sätestatud, et sama seaduse § 38a alusel antud elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalane kaotab mõnes muus liidu liikmesriigis antud pikaajalise elaniku staatuse.

21

Ghana kodanik TE sisenes Saksamaa territooriumile 3. septembril 2013 Itaaliast.

22

Tal on Itaalias väljastatud pikaajalise elaniku EL elamisluba, millele on märgitud „illimitata“ (tähtajatu) ja „Soggiornante di Lungo Periodo – [UE]“ ([EL] pikaajaline elanik).

23

AufenthG § 38a kohaselt andis sel ajal pädev Ausländerbehörde der Stadt Offenbach (Offenbachi linna välismaalaste amet, Saksamaa) talle 5. detsembril 2013 välja elamisloa, mis kehtis ühe aasta.

24

TE-l sündis 5. augustil 2014 RU. Ta sündis raskekujulise südamekahjustusega, mis vajas mitut operatsiooni ja järeluuringut, mille tõttu tuli TE-l töötamine lõpetada. Selles olukorras pidi ta oma pere vajaduste rahuldamiseks kasutama sotsiaaltoetusi.

25

TE ja RU 12. novembril 2014 esitatud taotluse vastavalt elamisloa pikendamiseks ja elamisloa andmiseks jättis Offenbachi linna välismaalaste amet 30. jaanuari 2015. aasta otsustega rahuldamata, sest neil puudusid elatusvahendid, mis on vastuolus AufenthG § 5 lõike 1 punktis 1 sätestatud nõudega. Neil paluti Saksamaa territooriumilt lahkuda ning neid ähvardati väljasaatmisega Itaalia Vabariiki (TE puhul) ja Ghana Vabariiki (RU puhul).

26

Verwaltungsgericht Frankfurt am Main (Frankfurdi halduskohus, Saksamaa) jättis 20. novembri 2015. aasta otsusega rahuldamata kaebuse, mille TE ja RU nende otsuste peale esitasid.

27

TE ja RU taotlesid Hessischer Verwaltungsgerichtshofilt (Hesseni liidumaa kõrgeim halduskohus, Saksamaa) menetlusluba, et esitada selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus.

28

Nimetatud kohus andis 11. märtsi 2016. aasta määrusega menetlusloa, sest tal olid tõsised kahtlused esimese astme kohtu otsuse õigsuse suhtes, arvestades RU suurt meditsiinilise hoolduse vajadust, mis võib kohtu arvates kujutada endast erandit AufenthG § 5 lõike 1 punktis 1 sätestatud üldreeglist.

29

Eelotsusetaotluse esitanud kohtus peatati menetlus alates 1. novembrist 2017.

30

Frankfurdi linn, kellest oli vahepeal saanud vastustaja selles menetluses, jätkas 7. septembril 2020 menetlust, väites, et elamisloa andmine TE‑le AufenthG § 38a alusel ei ole enam võimalik. Nimelt ei ole TE Itaalias viibinud üle kuue aasta ja seega ei ole tal enam pikaajalise elaniku staatust. Frankfurdi linna sõnul ei saa TE‑le elamisluba anda ka AufenthG § 9a alusel, kuna TE ja RU elavad sotsiaalameti rahastatud korteris, mis ei kujuta endast „sobivat elamispinda“ selle sätte tähenduses.

31

Neil asjaoludel otsustas Hessischer Verwaltungsgerichtshof (Hesseni liidumaa kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised küsimused:

32

Pakistani kodanik EF sisenes Saksamaa territooriumile 1. aprillil 2014 Itaaliast.

33

Tal on Itaalias väljastatud pikaajalise elaniku EL elamisluba, millele on märgitud „illimitata“ (tähtajatu) ja „Soggiornante di Lungo Periodo – [UE]“ ([EL] pikaajaline elanik).

34

AufenthG § 38a kohaselt andis sel ajal pädev Ausländerbehörde des Landkreises Offenbach (Offenbachi maakonna välismaalaste amet, Saksamaa) talle 10. juulil 2014 välja elamisloa, mis kehtis ühe aasta.

35

Elamisluba pikendati seejärel pidevalt ja viimati pikendas praegu pädev Offenbachi linn 28. mail 2019 elamisluba kuni 13. juulini 2021.

36

EF esitas 17. märtsil 2021 AufenthG § 38a alusel antud elamisloa pikendamise taotluse, mille Offenbachi linn jättis 27. aprilli 2021. aasta otsusega rahuldamata peamiselt põhjendusel, et EF on Itaalia pikaajalise elaniku staatuse kaotanud, sest ta ei ole üle kuue aasta enam Itaalias viibinud.

37

EF esitas 6. mail 2021 selle otsuse peale kaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Verwaltungsgericht Darmstadtile (Darmstadti halduskohus, Saksamaa), milles palus eelkõige kohustada Offenbachi linna pikendama tema AufenthG § 38a alusel väljastatud elamisluba.

38

Neil asjaoludel otsustas Verwaltungsgericht Darmstadt (Darmstadti halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised küsimused:

Kui küsimusele vastatakse eitavalt:

Kui küsimusele vastatakse eitavalt:

Kui küsimusele vastatakse jaatavalt:

39

Euroopa Kohtu presidendi 8. novembri 2022. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑829/21 ja C‑129/22 menetluse võimaliku suulise osa ja kohtuotsuse tegemise huvides.

40

Kolme esimese küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, paluvad kohtuasjades C‑829/21 ja C‑129/22 eelotsusetaotluse esitanud kohtud sisuliselt selgitada, kas direktiivi 2003/109 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik võib keelduda kolmanda riigi kodanikule direktiivi III peatüki sätete alusel antud elamisloa pikendamisest direktiivi artikli 9 lõike 4 teises lõigus nimetatud põhjusel, et pärast kuueaastast äraolekut talle pikaajalise elaniku staatuse andnud liikmesriigi territooriumilt ei ole kolmanda riigi kodanikul enam õigust pikaajalise elaniku staatusele selles liikmesriigis, ning kui see on nii, siis millistele tingimustele peab selline keeldumisotsus vastama.

41

Selle kohta tuleneb esiteks direktiivi 2003/109 artikli 14 lõikest 1, et õigus pikaajalise elaniku staatusele „esimeses liikmesriigis“ direktiivi artikli 2 punkti c tähenduses on tingimus, millele peab vastama kolmanda riigi kodanik, kes soovib elada direktiivi artikli 2 punkti d tähenduses „teise liikmesriigi“ territooriumil direktiivi III peatüki sätete alusel antud elamisloa alusel. Direktiivi artikli 19 lõikes 2 on sellise tingimuse olemasolu kinnitatud.

42

Direktiivi 2003/109 artikli 22 kohaselt peab see tingimus olema täidetud ka selleks, et huvitatud isiku elamisluba saaks teises liikmesriigis pikendada, sest vastavalt artikli 22 lõike 1 punktile b võib viimati nimetatud liikmesriik keelduda elamisloa pikendamisest, kui direktiivi artiklites 14–16 sätestatud tingimused ei ole enam täidetud.

43

Lisaks tuleneb direktiivi 2003/109 artiklist 15, et erinevalt muudest selles artiklis ette nähtud tingimustest ei või liikmesriigid käesoleva kohtuotsuse punktis 41 nimetatud tingimusest kõrvale kalduda.

44

Kõnealuse tingimuse kohustuslikkus tuleneb sellest, et – nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 41 – õigus elada teises liikmesriigis on õigus, mis on tuletatud õigusest pikaajalise elaniku staatusele esimeses liikmesriigis.

45

Sellest järeldub, et kui teine liikmesriik tuvastab direktiivi 2003/109 III peatüki sätete alusel elamisloa pikendamise taotluse menetlemisel, et asjaomane kolmanda riigi kodanik on kaotanud õiguse pikaajalise elaniku staatusele esimeses liikmesriigis muu hulgas direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 4 teises lõigus sätestatud põhjusel, et ta on viibinud esimese liikmesriigi territooriumilt eemal üle kuue aasta, takistab see tuvastus elamisloa pikendamist.

46

Teiseks, nagu kinnitab direktiivi 2003/109 põhjendus 21, on direktiiviga kehtestatud süsteemis teisel liikmesriigil, kus soovib elada kolmanda riigi kodanik pikaajalise elaniku staatuse alusel, mis tal on esimeses liikmesriigis, ülesanne kontrollida, kas see kodanik vastab elamisloa saamise või selle pikendamise tingimustele, sealhulgas direktiivi artikli 14 lõikes 1 sätestatud tingimusele, et tal on esimeses liikmesriigis tõepoolest see staatus.

47

Seega võib niisuguse kontrolli raames olla teisel liikmesriigil vaja kontrollida, kas asjaomane kolmanda riigi kodanik ei ole seda staatust kaotanud eelkõige direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 4 teises lõigus nimetatud põhjusel.

48

Niisugune kontroll võib olenevalt olukorrast viia teise liikmesriigi selleni, et ta tuvastab pikaajalise elaniku staatuse kaotamise ja sellest tulenevalt keeldub direktiivi 2003/109 artikli 22 lõike 1 punkti b kohaselt kolmanda riigi kodaniku elamisloa pikendamisest direktiivi III peatüki sätete alusel, kuid ainult esimene liikmesriik võib selle staatuse ja pikaajalise elaniku EL elamisloa tühistada või vajaduse korral kohaldada selle staatuse taastamiseks lihtsustatud menetlust, mille liikmesriigid peavad kehtestama vastavalt kõnealuse direktiivi artikli 9 lõikele 5.

49

Kolmandaks, mis puutub määravasse kuupäeva, mille alusel saaks teine liikmesriik hinnata, kas on täidetud direktiivi 2003/109 artikli 14 lõikes 1 sätestatud tingimus elamisloa pikendamiseks selle direktiivi III peatüki sätete alusel, siis esmapilgul võiks arvesse tulla kolm kuupäeva.

50

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 46 sisuliselt märkis, võib määrav kuupäev olla kas elamisloa pikendamise taotluse esitamise kuupäev või hilisem kuupäev enne seda taotlust käsitleva haldusotsuse kuupäeva või veel hilisem kuupäev, mis jääb taotluse rahuldamata jätmise haldusotsuse peale kaebuse esitamise kuupäeva ja kohtuotsuse tegemise kuupäeva vahele, näiteks viimase kohtuistungi kuupäev, nagu soovitab eelotsusetaotluse esitanud kohus kohtuasjas C‑829/21.

51

Direktiivi 2003/109 artikli 14 lõikes 1 sätestatud tingimuse hindamisel on ainsaks määravaks kuupäevaks siiski kuupäev, mil kolmanda riigi kodanik esitas direktiivi III peatüki sätete alusel elamisloa pikendamise taotluse.

52

Kui liikmesriigid saaksid sellise hindamise jaoks valida hilisema kuupäeva haldus- või kohtumenetluse käigus, oleks see vastuolus võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtetega, sest elamisloa pikendamise taotluse rahuldamine ei sõltuks asjaoludest, mis on seotud taotlejaga, vaid peamiselt liikmesriikide haldusasutuste või kohtutega seotud asjaoludest, näiteks sellest, kui kiiresti või aeglaselt menetletakse taotlust või tehakse otsus taotluse rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud kaebuse kohta (vt analoogia alusel 16. juuli 2020. aasta kohtuotsus État belge (perekonna taasühinemine – alaealine laps), C‑133/19, C‑136/19 ja C‑137/19, EU:C:2020:577, punkt 42).

53

Selles kontekstis tuleb rõhutada, et nagu nähtub ka direktiivi 2003/109 põhjendusest 10, soovis liidu seadusandja pikaajalise elaniku staatuse taotluse läbivaatamise korda reguleerivate eeskirjade raames tagada asjaomastele kolmandate riikide kodanikele vajaliku õiguskindluse.

54

Kui aga teine liikmesriik leiab, et pikaajalise elaniku staatus on esimeses liikmesriigis kaotatud näiteks seetõttu, et direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 4 teises lõigus ette nähtud kuueaastase tähtaja möödumine on aset leidnud pikendamistaotlust puudutava haldus- või kohtumenetluse ajal, ei takista miski teda – nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 55 ja 56 sisuliselt märkis – tegemast selle alusel uut otsust, millega keeldutakse elamisloa pikendamisest või tühistatakse elamisluba vastavalt direktiivi artiklile 22.

55

Neljandaks, mis puutub tõendamisse, et direktiivi 2003/109 III peatüki sätete alusel elamisloa andmise või pikendamise tingimust, mida on nimetatud käesoleva kohtuotsuse punktis 41, on kontrollitud selles osas, et kolmanda riigi kodanikul on esimeses liikmesriigis pikaajalise elaniku staatus, siis on selle asjaolu tõendamise koormis üldjuhul kolmanda riigi kodanikul.

56

Direktiivi 2003/109 artikli 15 lõike 4 esimesest lõigust koostoimes direktiivi põhjendusega 11 tuleneb siiski, et kõnealuse tingimuse täitmise tõendamiseks piisab üldjuhul sellest, kui nimetatud kodanik esitab teisele liikmesriigile esimese liikmesriigi poolt direktiivi artikli 8 lõike 2 kohaselt antud pikaajalise elaniku EL elamisloa, sest kui niisugune elamisluba on kehtiv, võimaldab see nimetatud kodanikul pikaajalise elaniku staatust ja selle kehtivust lihtsalt ja koheselt tõendada. Järelikult võimaldab selline kehtiv luba eeldada, et kõnealusel kodanikul on endiselt õigus sellele staatusele.

57

Euroopa Kohus on selles kontekstis otsustanud, et direktiivi 2003/109 artikli 2 punktist b koostoimes artikli 14 lõikega 1 nähtub, et pikaajalise elaniku EL elamisluba annab selle loa omajale üldjuhul õiguse elada muu liikmesriigi kui selle liikmesriigi territooriumil, kus talle anti pikaajalise elaniku staatus, kauem kui kolm kuud (17. juuli 2014. aasta kohtuotsus Tahir, C‑469/13, EU:C:2014:2094, punkt 42).

58

Direktiivi 2003/109 artikli 9 lõikes 6 on pealegi ette nähtud, et pikaajalise elaniku EL elamisloa kehtivusaja lõppemine ei tähenda mingil juhul pikaajalise elaniku staatuse tühistamist või kaotamist, mis näitab niisuguse elamisloa deklaratiivsust.

59

Käesoleval juhul on selge, et nii TE‑l kui ka EFil on esimeses liikmesriigis, st Itaalia Vabariigis, tähtajatu, st kehtiv pikaajalise elaniku EL elamisluba, mistõttu tuleb nende kasuks eeldada, et neil on selles liikmesriigis endiselt pikaajalise elaniku staatus.

60

Nimetatud eeldus, millest tuleb teisel liikmesriigil elamisloa taotluse või elamisloa pikendamise taotluse menetlemisel lähtuda, on kooskõlas liikmesriikide vastastikuse usalduse vaimuga, mida edendab direktiivis 2003/109 ette nähtud pikaajalise elaniku staatuse saamise tingimuste ühtlustamine, nagu on märgitud direktiivi põhjenduses 17.

61

Viiendaks tuleb täpsustada, et see eeldus ei ole siiski ümberlükkamatu.

62

Võttes arvesse pikaajalise elaniku EL elamisloa deklaratiivsust, mida on käesoleva kohtuotsuse punktis 58 juba mainitud, võib teine liikmesriik isegi juhul, kui kolmanda riigi kodanik saab talle esitada kehtiva elamisloa, pidada eelkõige direktiivi 2003/109 III peatüki sätete alusel antud elamisloa pikendamise taotluse menetlemisel vajalikuks kontrollida, kas pikaajalise elaniku staatuse kehtivust ei tuleks seada kahtluse alla seetõttu, et esineb üks direktiivi artiklis 9 nimetatud pikaajalise elaniku staatuse kaotamise alustest.

63

Niisugune kahtluse alla seadmine sõltub siiski sellest, kas teine liikmesriik leiab, et on piisavalt konkreetseid ja ühtelangevaid tõendeid selle kohta, et üks neist alustest võib tema menetletavas asjas kohaldatav olla.

64

Eeskätt direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 4 teises lõigus nimetatud aluse puhul võib asjaolu, et taotluse esitamise kuupäeval on möödunud üle kuue aasta ajast, mil asjaomane isik saabus teise liikmesriigi territooriumile või mil ta sai seal esimese elamisloa direktiivi III peatüki sätete alusel, anda märku pikaajalise elaniku staatuse kaotusest, mis õigustab seda, et teine liikmesriik kontrollib, kas pikaajalise elaniku staatuse on endiselt kehtiv.

65

Kuuendaks on teine liikmesriik selliste tõendite olemasolu korral kohustatud tegema veel kaks täiendavat kontrolli konkreetselt seoses direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 4 teises lõigus ette nähtud pikaajalise elaniku staatuse kaotamise põhjusega.

66

Esimesena peab teine liikmesriik nimetatud sätte kohaldatavuse kindlakstegemiseks võtma arvesse asjaolu, et asjaomase isiku mis tahes füüsiline kohalolek esimese liikmesriigi territooriumil kuue aasta jooksul, isegi kui niisugune kohalolek ei kesta selle ajavahemiku jooksul kokku kauem kui mõne päeva, on piisav selleks, et ta ei kaotaks õigust pikaajalise elaniku staatusele (vt analoogia alusel direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 1 punkti c kohta 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Landeshauptmann von Wien (pikaajalise elaniku staatuse kaotamine), C‑432/20, EU:C:2022:39, punkt 47).

67

Direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 4 teise lõigu selline tõlgendus põhineb eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktis 53 juba rõhutatud vajadusel tagada pikaajalise elaniku staatuse taotluse läbivaatamise korda reguleerivate eeskirjade raames kolmandate riikide kodanikele vajalik õiguskindlus (vt selle kohta 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Landeshauptmann von Wien (pikaajalise elaniku staatuse kaotamine), C‑432/20, EU:C:2022:39, punktid 38–40).

68

Järelikult toob asjaomase kolmanda riigi kodaniku kas või väga lühike viibimine esimese liikmesriigi territooriumil selles sättes ette nähtud kuueaastase tähtaja jooksul kaasa selle, et selles sättes ette nähtud igamine katkeb ning uus kuueaastane tähtaeg hakkab kulgema kuupäevast, mil lõpeb selle kodaniku viibimine esimese liikmesriigi territooriumil.

69

Seega on teine liikmesriik kohustatud direktiivi 2003/109 III peatüki sätete alusel elamisloa pikendamise taotluse läbivaatamisel ise kontrollima, kas on tõendeid, millest ta võib järeldada, et direktiivi artikli 9 lõike 4 teises lõigus ette nähtud kuueaastane tähtaeg on asjaomase isiku taotluse esitamise kuupäevaks möödunud, ja kui see on nii, siis teavitama teda sellest ning asjaolust, et tähtaeg võib olla katkenud ja uus kuueaastane tähtaeg võib olla alanud, sest ta on vahepeal esimese liikmesriigi territooriumil uuesti viibinud.

70

Selles kontekstis peab teine liikmesriik paluma asjaomasel kolmanda riigi kodanikul – kui ta niisugusele katkestusele tugineb – esitada tõendid, mis kinnitavad nimetatud kuueaastase tähtaja jooksul esimese liikmesriigi territooriumil viibimist, isegi kui selline viibimine kestis vaid mõne päeva.

71

Teisena peab teine liikmesriik juhul, kui tema kontrolli tulemusel ilmneb, et asjaomase kolmanda riigi kodaniku äraolekuaeg esimese liikmesriigi territooriumilt on kestnud üle kuue aasta, kontrollima direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 4 kolmanda lõigu kohaselt ka seda, kas esimene liikmesriik on oma õigusaktides kasutanud selles sättes ette nähtud võimalust näha erandina artikli 9 lõike 4 teisest lõigust ette, et „konkreetsetel põhjustel“ võib pikaajaline elanik oma staatuse nimetatud liikmesriigis säilitada, „kui äraolekuaeg on kestnud üle kuue aasta“, ning kui see on nii, siis kas antud juhul on selline konkreetne põhjus olemas.

72

Nende kahe kontrollitüübi puhul peab teine liikmesriik pöörduma abipalvega esimese liikmesriigi poole, sest kontrollide läbiviimiseks on vaja kasutada niisugust teavet, mida saab olla ainult esimesel liikmesriigil.

73

Selle kohta olgu meenutatud et liikmesriikidevahelistes suhetes tuleb arvesse võtta ELL artikli 4 lõikes 3 ette nähtud lojaalse koostöö põhimõtet, mis kohustab liikmesriike üldiselt ja seega ka direktiiviga 2003/109 reguleeritud olukordades austama ja abistama üksteist aluslepingutest tulenevate ülesannete täitmisel.

74

Lõpuks võib teine liikmesriik alles pärast neid kontrolle ja kõigi asjakohaste asjaolude hindamist teha vajaduse korral üksnes direktiivi 2003/109 III peatüki sätete alusel elamisloa pikendamise taotluse läbivaatamise menetluses järelduse, et taotluse esitamise kuupäeval ei olnud asjaomasel kolmanda riigi kodanikul vastavalt direktiivi artikli 9 lõike 4 teisele lõigule enam esimeses liikmesriigis pikaajalise elaniku staatust, ning ta võib sel põhjusel keelduda elamisloa pikendamisest vastavalt direktiivi artikli 22 lõike 1 punktile b.

75

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kohtuasjades C‑829/21 ja C‑129/22 esitatud kolmele esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2003/109, eelkõige selle artikli 22 lõike 1 punkti b, tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik võib keelduda kolmanda riigi kodanikule direktiivi III peatüki sätete alusel antud elamisloa pikendamisest direktiivi artikli 9 lõike 4 teises lõigus nimetatud põhjusel, et pärast kuueaastast äraolekut talle pikaajalise elaniku staatuse andnud liikmesriigi territooriumilt, ja kui see liikmesriik ei ole kasutanud direktiivi artikli 9 lõike 4 kolmandas lõigus ette nähtud võimalust, ei ole kolmanda riigi kodanikul enam õigust pikaajalise elaniku staatusele selles liikmesriigis, tingimusel et kuueaastane tähtaeg on möödunud hiljemalt elamisloa pikendamise taotluse esitamise kuupäevaks ning sellel kodanikul on enne palutud tõendada, et ta on kõnealusel territooriumil selle aja jooksul viibinud.

76

Kohtuasjas C‑129/22 esitatud neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 4 teist lõiku ja artikli 22 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et riigisisesesse õigusesse on need sätted võtnud nõuetekohaselt üle teine liikmesriik, kes rakendab neid kahe eraldi sättega, kui esimeses sättes on üle võetud direktiivi artikli 9 lõike 4 teises lõigus sätestatud pikaajalise elaniku staatuse kaotamise alus ja teises sättes on ette nähtud, et direktiivi III peatüki sätete kohane elamisluba tuleb tühistada, kui asjaomane kolmanda riigi kodanik on elamisloa andnud liikmesriigis kaotanud õiguse pikaajalise elaniku staatusele, ilma et selles sättes oleks konkreetselt nimetatud mõnda selle õiguse kaotamise alust, mis on ette nähtud direktiivi artiklis 9.

77

Selle kohta nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et selliste liidu õigusnormide nagu direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 4 teise lõigu ja artikli 22 lõike 1 punkti b ülevõtmine riigisisesesse õigusesse nõuab nende rakendamist sätetega, millel on õiguskindluse nõude täitmiseks vajalik konkreetsus, täpsus ja selgus (vt analoogia alusel 24. aprilli 2012. aasta kohtuotsus Kamberaj, C‑571/10, EU:C:2012:233, punkt 87, ning 3. septembri 2020. aasta kohtuotsus Subdelegación del Gobierno en Barcelona (pikaajalised elanikud), C‑503/19 ja C‑592/19, EU:C:2020:629, punktid 36 ja 37).

78

Konkreetselt direktiivi 2003/109 artikli 22 lõike 1 punkti b kohta nähtub sellest kohtupraktikast veel, et juhul, kui selgub, et see ei ole nii, ei saa asjaomane liikmesriik sellele sättele tugineda, et jätta rahuldamata kolmanda riigi kodaniku taotlus elamisloa pikendamiseks direktiivi 2003/109 III peatüki sätete alusel.

79

Artikli 22 lõike 1 punkti b võtab kooskõlas käesoleva kohtuotsuse punktis 77 viidatud kohtupraktikas ette nähtud konkreetsuse, täpsuse ja selguse nõudega üle selline riigisisene õigusnorm nagu AufenthG § 52 lõige 6, milles on sätestatud, et direktiivi III peatüki sätete alusel antud elamisluba tuleb tühistada, kui asjaomane kolmanda riigi kodanik kaotab teises liikmesriigis pikaajalise elaniku staatuse, isegi kui riigisisene säte ei viita sõnaselgelt direktiivi 2003/109 artiklis 9 ette nähtud pikaajalise elaniku staatuse kaotamise alustele.

80

Ühelt poolt nähtub sellest riigisisesest sättest ühemõtteliselt, et teine liikmesriik tühistab sellise elamisloa juhul, kui asjaomane isik on kaotanud õiguse pikaajalise elaniku staatusele liikmesriigis, mis talle selle õiguse andis.

81

Teiselt poolt võib selles riigisiseses sättes mainitud asjaolu, millega teine liikmesriik saab sellist tühistamist põhjendada, st asjaolu, et asjaomane kolmanda riigi kodanik on kaotanud esimeses liikmesriigis pikaajalise elaniku staatuse, pidada viiteks direktiivi 2003/109 artiklis 9 ette nähtud pikaajalise elaniku staatuse kaotamise alustele, sest staatuse andnud liikmesriik saab selle ära võtta vaid ühel neist alustest.

82

Direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 4 teise lõigu võtab kooskõlas käesoleva kohtuotsuse punktis 77 viidatud kohtupraktikas ette nähtud konkreetsuse, täpsuse ja selguse nõudega üle selline liikmesriigi õigusnorm nagu AufenthG § 51 lõike 9 esimese lõigu punkt 4, milles on sätestatud, et kolmanda riigi kodanik, kellel on selles liikmesriigis pikaajalise elaniku staatus, kaotab selle staatuse, kui ta on kuus aastat selle liikmesriigi territooriumilt eemal viibinud.

83

Järelikult võib teine liikmesriik selle riigisisese õigusnormi alusel, millega on üle võetud direktiivi 2003/109 artikli 22 lõike 1 punkt b, keelduda kolmanda riigi kodanikule direktiivi III peatüki sätete alusel elamisloa andmisest või sellise loa pikendamisest, kui see liikmesriik tuvastab, et nimetatud kolmanda riigi kodanik on direktiivi artikli 9 lõike 4 teises lõigus nimetatud põhjusel kaotanud õiguse pikaajalise elaniku staatusele esimeses liikmesriigis.

84

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kohtuasjas C‑129/22 esitatud neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 2003/109 artikli 9 lõike 4 teist lõiku ja artikli 22 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et riigisisesesse õigusesse on need sätted võtnud nõuetekohaselt üle teine liikmesriik, kes rakendab neid kahe eraldi sättega, kui esimeses sättes on üle võetud direktiivi artikli 9 lõike 4 teises lõigus sätestatud pikaajalise elaniku staatuse kaotamise alus ja teises sättes on ette nähtud, et direktiivi III peatüki sätete kohane elamisluba tuleb tühistada, kui asjaomane kolmanda riigi kodanik on elamisloa andnud liikmesriigis kaotanud õiguse pikaajalise elaniku staatusele, ilma et selles sättes oleks konkreetselt nimetatud mõnda selle õiguse kaotamise alust, mis on ette nähtud direktiivi artiklis 9.

85

Kohtuasjas C‑829/21 esitatud neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/109 artikli 15 lõike 4 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik, kus kolmanda riigi kodanik on taotlenud direktiivi III peatüki sätete alusel elamisluba või elamisloa pikendamist, võib jätta selle taotluse rahuldamata põhjusel, et see kodanik ei ole oma taotlusele lisanud dokumente, mis tõendavad, et tal on sobiv eluase, kuigi see liikmesriik ei ole nimetatud sätet rakendanud.

86

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 77 ja 78 meenutatud Euroopa Kohtu praktikast, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes on ELTL artiklis 267 ette nähtud menetluses ainsana pädev tõlgendama riigisisest õigust, kontrollima seda, kas tema riigisiseses õiguses on säte, millega rakendatakse õiguskindluse nõude täitmiseks vajaliku konkreetsuse, täpsuse ja selgusega direktiivi 2003/109 artikli 15 lõike 4 teist lõiku. Kui selgub, et see ei ole nii, ei saa teine liikmesriik sellele sättele tugineda, et jätta rahuldamata kolmanda riigi kodaniku taotlus direktiivi III peatüki sätete alusel elamisloa saamiseks või selle pikendamiseks.

87

Käesoleval juhul lähtub aga kohtuasjas C‑829/21 eelotsusetaotluse esitanud kohus oma neljanda küsimuse sõnastuse kohaselt sellest, et „Saksamaa Liitvabariik ei ole direktiivi 2003/109 artikli 15 lõike 4 teise lõiguga antud volitust kasutanud“.

88

Eeltoodut arvestades tuleb kohtuasjas C‑829/21 esitatud neljandale küsimusele vastata, et direktiivi 2003/109 artikli 15 lõike 4 teist lõiku tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik, kus kolmanda riigi kodanik on taotlenud direktiivi III peatüki sätete alusel elamisluba või elamisloa pikendamist, ei või jätta seda taotlust rahuldamata põhjusel, et see kodanik ei ole oma taotlusele lisanud dokumente, mis tõendavad, et tal on sobiv eluase, kui see liikmesriik ei ole nimetatud sätet rakendanud.

89

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: