1.

Käesolevas asjas on eelotsusetaotlus esitatud menetluse kontekstis, mis käsitleb advokaadina töötavale isikule tasu maksmist tarbijale osutatavate õigusteenuste eest.

2.

Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkis kahtlus, kas oleks võimalik asuda seisukohale, et vaidlustatud lepingute tingimused, mis käsitlevad tasu maksmist õigusteenuste eest, on ebaõiglased lepingutingimused direktiivi 93/13/EMÜ ( 2 ) tähenduses, esitas eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule kuus eelotsuse küsimust selle direktiivi tõlgendamise kohta. Euroopa Kohtu taotluse alusel piirdub käesolev ettepanek viienda ja kuuenda eelotsuse küsimuse analüüsimisega.

3.

Viienda ja kuuenda eelotsuse küsimuse sõnastas eelotsusetaotluse esitanud kohus juhuks, kui Euroopa Kohus annab neljale esimesele eelotsuse küsimusele vastused, mille alusel tuleks asuda seisukohale, et vaidlustatud lepingute tingimused, mis käsitlevad tasu maksmist õigusteenuste eest, on ebaõiglased. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et vaidlustatud lepingud ei saa pärast kõnealuste tingimuste väljajätmist edasi kehtida. Viies ja kuues küsimus puudutavad mõju, mida nende lepingutingimuste ebaõiglaseks tunnistamine võib direktiivi 93/13 rikkumata avaldada olukorras, kus õigusteenused on juba osutatud.

4.

Direktiivi 93/13 artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on tarbijaga sõlminud, ei ole [riigisisestes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [täpsustatud sõnastus]

5.

Sama direktiivi artikli 7 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“

6.

Direktiivi 93/13 õigusnormid võeti üle Leedu tsiviilseadustikku. Nendest õigusnormidest tuleneb, et kui kohus tunnistab lepingutingimuse ebaõiglaseks, muutub see tingimus tühiseks alates lepingu sõlmimise hetkest, ülejäänud lepingutingimused aga jäävad poolte jaoks siduvateks, kui lepingu kehtima jäämine on võimalik.

7.

18. märtsi 2004. aasta advokaadikutse seaduse (Advokatūros įstatymas) artikli 50 lõikes 3 (Žin. 2004, nr 50-1632) on sätestatud:

„Õigusteenuse eest makstava advokaaditasu suuruse kindlaksmääramisel tuleb võtta arvesse juhtumi keerukust, advokaadi kogemust ja pädevust, kliendi rahalist olukorda ja teisi asjakohaseid asjaolusid.“

8.

Leedu Vabariigi justiitsministri 2. aprilli 2004. aasta käskkirjaga nr 1R-85 ja Leedu advokatuuri nõukogu 26. märtsi 2004. aasta resolutsiooniga heaks kiidetud soovitused advokaadi (advokatas) või advokaadi abi poolt tsiviilasjades antava õigusabi tasu ülemmäära kohta (alates 20. märtsist 2015 kehtivas redaktsioonis). Neid soovitusi kasutatakse kulude kohta otsuste tegemisel tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel.

9.

Põhikohtuasja kostja sõlmis kõnealuses menetluses viis õigusteenuste osutamise lepingut. Need lepingud olid seotud kostja esindamisega põhikohtuasjas ja hõlmasid järgmist: i) tsiviilasi seoses teatud varade kaasomandi režiimiga hõlmatuse tuvastamisega, ii) tsiviilasi seoses alaealiste laste elukoha tuvastamisega, nendega suhtlemise õiguse ja alimentide suurusega, iii) uurimise algatamine politseis ja prokuratuuris, iv) juurdlus nendes ametiasutustes ja v) lahutuse asi.

10.

Kõnealuste lepingute kohaselt kohustub advokaat pakkuma suulist ja kirjalikku konsultatsiooni, valmistama ette dokumentide kavandeid ja dokumente allkirjastama, kontrollima dokumente õiguslikust aspektist ja esindama klienti mitmesugustes asutustes, täites sellega seotud kohustusi.

11.

Samuti on nendes lepingutes ette nähtud, et advokaadi tasu on 100 eurot iga kliendile pakutud konsultatsiooni või osutatud õigusteenuste tunni eest. Osa sellest tasust tuli tasuda kohe, kui advokaat esitab õigusteenuste arve konsultatsioonide või õigusteenuste tundide arvu põhjal.

12.

Peale selle pidi põhikohtuasja kostja eri lepingute alusel maksma teatavad summad järelmaksuna. Sellel alusel tasus ta 5600 eurot.

13.

Põhikohtuasja hageja osutas teenuseid 2018. aasta aprillist detsembrini ja 2019. aasta jaanuarist märtsini.

14.

21. ja 26. märtsil 2019 esitas ta arved põhikohtuasja kostjale osutatud õigusteenuste eest.

15.

10. aprillil 2019 pöördus põhikohtuasja hageja esimese astme kohtusse nõudega, et põhikohtuasja kostjalt mõistetaks tema kasuks välja 9900 eurot õigusteenuste osutamise eest ja 194,30 eurot tema kantud kulude katteks koos viivise ja menetluskuludega.

16.

Esimese astme kohus asus seisukohale, et põhikohtuasja hageja osutas õigusteenuseid, mille eest pidi saama tasu 12900 eurot. Samal ajal leidis kõnealune kohus, et lepingutingimused, mis puudutavad tasu õigusteenuste osutamise eest, olid olemuselt ebaõiglased, ja vähendas tasu suurust poole võrra ehk summani 6450 eurot.

17.

Võttes arvesse, et põhikohtuasja kostja tasus juba hagejale 5600 eurot, mõistis esimese astme kohus temalt hageja kasuks välja 850 eurot, millele lisandus 194,30 eurot kantud kulude hüvitamiseks. Samuti tegi kohus otsuse viivise ja menetluskulude kohta.

18.

Põhikohtuasja hageja kaebas esimese astme kohtu otsuse edasi. Teise astme kohus jättis otsuse kehtima oma otsusega, mille peale põhikohtuasja hageja esitas kassatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

19.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on poolte vaidluse lahendamisel olulised kaks vaidlustatud lepingutes sisalduvat tingimust: i) lepingutingimus, mis puudutab tegelikult osutatud teenuste hinna määramist tunnimäära alusel, ja ii) lepingutingimus, mis on seotud õigusteenuste eest tasumise korraga. Kui lepingus on sätestatud tunnimäär, aga ei ole täpsustatud konkreetsete õigusteenuste ulatust ega kestust ja lõpliku tasu eeldatavat suurust, ei pruugi tarbijal olla võimalik hinnata talle vajalike teenuste ulatust ja nende lõplikku maksumust.

20.

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus tundub eelotsuse teatavates osades käsitavat eraldi lepingutingimust, mis puudutab tunnimäära, ja lepingutingimust, mis puudutab õigusteenuste eest tasumise korda, ei analüüsi ma käesolevas arvamuses neid tingimusi eraldi, vaid viitan neile kui tasu puudutavale lepingutingimusele.

21.

Viies ja kuues eelotsuse küsimus puudutavad seega mõju, mida selle lepingutingimuse ebaõiglaseks tunnistamine võib direktiivi 93/13 rikkumata avaldada. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seejuures seisukohal, et ilma selle tingimuseta ei saa vaidlustatud lepingud edasi kehtida, mis toob kaasa vajaduse tunnistada need lepingud tühisteks.

22.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on tagajärg, mis tuleb esile direktiivi 93/13 käsitleva kohtupraktika kontekstis, olukord, kus tasu puudutavat lepingutingimust käsitatakse nii, nagu see ei oleks tarbija jaoks kunagi siduv olnud. See tähendaks, et liikmesriigi kohus võiks keelduda advokaadile õigusteenuste osutamise eest tasu määramisest.

23.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kaalub aga esiteks, kas lepingutingimuste ebaõiglaseks tunnistamise selline mõju ei oleks vastuolus teenuste osutamise lepingute eest tasumise põhimõttega. Teiseks, kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on selline mõju ettevõtjale asjakohane karistus ebaõiglaste tingimuste kasutamise eest, võib kahelda, kas selline karistus ei viiks olukorras, kus advokaadil jääb tasu osutatud teenuste eest üldse saamata, tarbija alusetu rikastumiseni ja äärmiselt ebaõiglase tulemuse ilmnemiseni.

24.

Teisest küljest, analüüsides võimalust mõista advokaadi kasuks välja teatud summas tasu, kaalub eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas mitte liikmesriikide kohtupraktika, mille kohaselt võimaldab lepingu hinda puudutava lepingutingimuse ebaõiglaseks tunnistamine kohtul vähendada osutatud teenuste hinda või mõista välja nende teenuste omahind või kõige madalam võimalik turuhind, ei vähenda heidutavat mõju ja sellisena ei ole vastuolus direktiivi 93/13 artikli 7 lõike 1 kaugeleulatuva eesmärgiga.

25.

Nendel asjaoludel otsustas Lietuvos Aukščiausiasis Teismas (Leedu kõrgeim kohus) oma 23. juuni 2021. aasta määrusega, mis laekus Euroopa Kohtule 28. juunil 2021, peatada menetluse ja esitada Euroopa Kohtule kuus eelotsuse küsimust. Euroopa Kohtu taotlusel käsitleb käesolev ettepanek viiendat ja kuuendat küsimust, mis kõlavad järgmiselt:

26.

Kirjalikud seisukohad esitasid põhikohtuasja hageja, Leedu ja Saksamaa valitsus ja Euroopa Komisjon. Kohtuistungit ei peetud.

27.

Viienda ja kuuenda küsimusega, mida tuleks analüüsida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt, et Euroopa Kohus selgitaks, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleks tõlgendada nii, et olukorras, kus õigusteenuste osutamise leping, mille on sõlminud tarbija ja ettevõtja, ei saa kehtima jääda pärast seda, kui sellest on välja jäetud õigusteenuste eest makstavat tasu puudutav ebaõiglane lepingutingimus, ei ole nende õigusnormidega vastuolus see, kui liikmesriigi kohus, selle asemel et mõista ettevõtja kasuks välja teatavas suuruses tasu õigusteenuste osutamise eest, jätab ettevõtja poolt tarbija vastu esitatud hagi täies ulatuses rahuldamata.

28.

Siinkohal tuleb lisada, et esimese ja teise astme kohtud vähendasid õigusteenuste eest makstavat tasu poole võrra. ( 3 ) Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus arutab kassatsioonkaebust, mis on esitatud teise astme kohtu otsuse peale, siis ei piirdu viies ja kuues küsimus probleemiga, kas direktiiviga 93/13 on vastuolus selline tasu vähendamine.

29.

On tõsi, et eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib eelotsusetaotluse põhjenduses, et ta kahtleb liikmesriikide kohtute selliste otsuste vastavuses direktiivile, mis annavad võimaluse – lisaks nende teenuste omahinna või madalaima võimaliku turuhinna määramisele – vähendada osutatud teenuste eest makstavat tasu. ( 4 )

30.

Viies eelotsuse küsimus püüab aga välja selgitada vaid seda, kas direktiivi 93/13 kontekstis võib lepingutingimuse ebaõiglaseks tunnistamine, mis toob kaasa kogu lepingu tühisuse, tekitada olukorra, kus ettevõtjal jääb tasu osutatud õigusteenuste eest üldse saamata.

31.

Kuuendas küsimuses aga nimetab eelotsusetaotluse esitanud kohus kolm võimalust sellise tasu suuruse määratlemiseks: 1) vaidlustatud lepingute alusel või 2) õigusteenuste madalaima võimaliku hinna lausel, mis on määratletud liikmesriigi õigusaktist lähtudes, ( 5 ) või 3) asjaolude alusel, mis võimaldavad määratleda selle tasu n-ö mõistlikus suuruses. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei selgita seejuures, kas tema nimetatud võimalused peaksid põhinema vaidlustatud lepingute kehtivuse säilitamisel ja nende sisu muutmisel või peaks otsustama õigusteenuste eest makstava tasu suuruse üle muude ilma õigusliku aluseta osutatud teenuseid puudutavate Leedu õigusnormide alusel.

32.

Eelotsusetaotlus ei sisalda teavet selle kohta, millises ulatuses on eelotsusetaotluse esitanud kohus teinud kassatsioonkaebuse läbivaatamise käigus kontrolli. Igal juhul puudutavad viies ja kuues eelotsuse küsimus ühte ja sama probleemi, mille see kohus on tõstatanud. See probleem on seotud tagajärgedega, mille toob kaasa lepingutingimuse ebaõiglaseks tunnistamine, millega kaasneb lepingu tühisus. Teen seega ettepaneku käsitleda neid küsimusi koos.

33.

Enne analüüsi juurde asumist esitlen poolte vaateid, mille nad esitasid oma kirjalikes seisukohtades. Seejärel tutvustan Euroopa Kohtu praktikat lepingutingimuse ebaõiglaseks tunnistamise tagajärgede valdkonnas ja selle kohtupraktika tähendust käesoleva asja puhul. Nendel alustel sõnastan ettepaneku esitatud küsimustele vastamiseks.

34.

Põhikohtuasja hageja on seisukohal, et vaidlustatud lepingute õigusteenuste eest makstavat tasu puudutavad tingimused on seotud „lepingu põhiobjektiga“ direktiivi 93/13 artikli 4 lõike 2 tähenduses, on sõnastatud selges ja arusaadavas keeles ning seetõttu ei kuulu nende tingimuste õiglus kontrollimisele.

35.

Seega käsitleb põhikohtuasja hageja viiendat ja kuuendat eelotsuse küsimust üksnes täielikkuse huvides. Põhikohtuasja hageja on seisukohal, et kuna õigusteenused on vaidlustatud lepingute alusel juba osutatud, siis, võttes arvesse tasu eest teenuste osutamise lepingu olemust, ei ole enam võimalik ennistada olukorda, milles tarbija oleks, kui kõnealune tingimus vaidlustatud lepingutest puuduks. Vastupidine tõlgendus, mis võimaldab liikmesriigi kohtul muuta pooli ühendava suhte õiguslikku kvalifikatsiooni ja muuta leping tasuta teenuste osutamise lepinguks, seaks kahtluse alla vaidlustatud lepingute olemuse. Põhikohtuasja hageja näib aga olevat seisukohal, et tasu vähendamine nii, nagu seda tegi esimese astme kohus põhikohtuasjas, ei vähenda hoiatavat mõju, mida on direktiivis 93/13 taotletud.

36.

Sarnane on Saksamaa valitsuse seisukoht, mis puudutab kuuendat küsimust ka ainult terviklikkuse huvides. Selle valitsuse hinnangul saab õigusteenuste eest makstavat tasu puudutava lepingutingimuse asendada selliste teenuste eest makstavat tasu puudutava dispositiivse õigusnormiga.

37.

Leedu valitsus aga on seisukohal, et olukorras, kus advokaat on osutanud õigusteenuseid sellise lepingu täitmise käigus, mille tingimused tunnistati ebaõiglaseks, peab liikmesriigi kohus määrama advokaadile tasu, arvestades kõnealuse juhtumi asjaolusid, selle keerukust, advokaadi kogemust ja pädevust, kliendi rahalist olukorda ja teisi asjakohaseid asjaolusid ning järgides ebaõiglaste lepingutingimuste kasutamise vältimise eesmärki.

38.

Teistsugusele seisukohale asus komisjon. Komisjon leiab, et tasu puudutavad lepingutingimused, mis on tunnistatud ebaõiglaseks, ei saa kaasa tuua tagajärgi. Viidates Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt liikmesriigi kohus saab vältida lepingu tühisust, asendades ebaõiglase lepingutingimuse dispositiivse õigusnormi abil nii, et tarbija jaoks ei tekiks „eriti ebasoodsaid tagajärgi“, on komisjon seisukohal, et käesolevas asjas puudub vajadus võtta kasutusele kõnealuses kohtulahendis välja töötatud lahendus. Komisjoni hinnangul ei ole alust arvata, et vaidlustatud lepingute tühiseks tunnistamisel võiks olla tarbija jaoks sellised tagajärjed.

39.

Juurdunud kohtupraktikast tuleneb, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 on vastuolus see, kui see liikmesriigi kohus juhul, kui ta tuvastab ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus ebaõiglase tingimuse, muudab selle tingimuse sisu, selle asemel et jätta see tingimus lihtsalt tarbijaga sõlmitud lepingu suhtes kohaldamata. ( 6 ) Liikmesriigi kohus ei tohi põhimõtteliselt ka kasutada ebaõiglase lepingutingimuse asemel dispositiivset liikmesriigi õigusnormi, mis reguleerib nende poolte õigusi ja kohustusi, keda kõnealune lepingutingimus puudutab.

40.

Seda kinnitab kohtuotsus Dexia Nederland ( 7 ), milles Euroopa Kohus selgitas, et direktiiviga 93/13 on vastuolus see, kui pärast sellise lepingutingimuse ebaõiglaseks tunnistamist, mis puudutab ettevõtjale hüvitise maksmist juhul, kui tarbija jätab oma lepingujärgsed kohustused täitmata, saaks ettevõtja nõuda seadusest tulenevat hüvitist, mis on ette nähtud liikmesriigi dispositiivses õigusnormis, mida kohaldataks kõnealuse lepingutingimuse puudumise korral.

41.

Liikmesriigi kohtu kohustusega jätta kohaldamata ebaõiglane lepingutingimus, mis näeb ette teatavate summade alusetu maksmise, kaasneb tagajärjena põhimõtteliselt kohustamine samade summade tagasimaksmisele.

42.

Tagastusnõudealane kohtupraktika hõlmab eelkõige nõudeid, mida tarbija esitab ettevõtja vastu. Seda saab selgitada direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1, mis paneb liikmesriikidele kohustuse tagada, et ebaõiglased lepingutingimused „ei ole tarbijale siduvad“, mitte aga seda, et need ei ole siduvad ettevõtja jaoks. Euroopa Kohus rõhutab, et lepingutingimuse ebaõigluse kohtulik tuvastamine peab tarbija jaoks põhimõtteliselt tagajärjena kaasa tooma selle õigusliku ja faktilise olukorra ennistamise, milles ta oleks olnud selle lepingutingimuse puudumise korral (direktiivi artikli 6 lõige 1) ( 8 ). Asi ei ole mitte niivõrd tarbija ja ettevõtja soorituste võrdväärseks muutmises, vaid tagatises, et lepingutingimuse ebaõiglaseks tunnistamisel ei oleks ainult sümboolne tähendus, vaid et tarbijat mõjutavad endiselt tagajärjed, mis tulenevad sellise tingimuse lisamisest lepingusse, mis kujundab lepingupoolte õigusi ja kohustusi tarbija kahjuks. Euroopa Kohus lisab, et kui tagasimaksmisele kohustavat tagajärge ei oleks, võiks see seada kahtluse alla hoiatava mõju, mille abil direktiiv püüab tagada, et ettevõtjad ei kasutaks ebaõiglasi lepingutingimusi (direktiivi artikli 6 lõige 1 koostoimes direktiivi artikli 7 lõikega 1) ( 9 ).

43.

On tõsi, et oma otsuses Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria ( 10 ) leidis Euroopa Kohus, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus see, kui sellise ebaõiglase lepingutingimuse tühisuse korral, millega pannakse tarbijale kohustus kanda kõik hüpoteegi seadmise ja kustutamisega seotud kulud, keeldub liikmesriigi kohus tarbijale välja mõistmast selle tingimuse alusel tasutud summasid, välja arvatud juhul, kui liikmesriigi õigusnormid, mida tuleb kohaldada nimetatud tingimuse asemel, panevad nende kulude osalise või täieliku maksmise kohustuse tarbijale.

44.

Kuigi õigusteaduses tekitab see kohtuotsus teatavaid tõlgendamisega seotud kahtlusi ( 11 ), siis arvestades selle vastavust direktiivile 93/13, tundub, et seda otsust tuleks tõlgendada nii, et see puudutab tagastusnõudeid, mitte aga lepingutingimuse asendamist dispositiivse õigusnormiga või lepingu sisu muutmist. Tundub, et tegemist oli lõppkokkuvõttes tagastusnõuetega mitte lepingu pooleks oleva ettevõtja, vaid kolmandate isikute kasuks tehtud kulutuste hüvitamiseks (isegi kui kaudselt tuli nende kulude rahastamiseks vajalikud vahendid üle kanda kõnealusele ettevõtjale).

45.

Seega saab kõnealust kohtuotsust tõlgendada nii, et see käsitles lepingutingimust, mille alusel tarbija oli kohustatud kandma täies ulatuses hüpoteegi seadmise ja kustutamise kulud. Kuna selline tingimus ei too tarbija jaoks kaasa tagajärgi tema suhetes ettevõtjaga, siis tagastusnõuete läbivaatamisel võivad esiplaanile tulla liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et tarbija on kohustatud kandma kolmandatele isikutele omistatavad kulud. Sellises olukorras nõuaks tarbija tagastusnõude rahuldamine kohtupraktika kontekstis lubamatut lepingutingimuse asendamist dispositiivse õigusnormi abil või vaidlustatud lepingutingimuse muutmist nii, et oleks võimalik asuda seisukohale, et ettevõtja on kohustatud vabastama tarbija võlast, mida tarbija peab tasuma nende liikmesriigi õigusnormide alusel.

46.

Olenemata sellest, kuidas tuleks tõlgendada kohtuotsust Caixabank ja Banco Bilbao Vizcaya Argentaria ( 12 ), ei saa sellest käesoleva juhtumi puhul teha liiga kaugeleulatuvaid järeldusi. Kõnealuses otsuses oli juttu liikmesriigi sellise õigusnormi kohaldamisest, mis ei puudutanud mitte ettevõtja ja tarbija vastastikusi õigusi ja kohustusi, vaid tarbija kohustusi kolmandate isikute ees. Veelgi olulisem on aga, et see kohtuotsus puudutab olukorda, kus leping saab pärast ebaõiglase lepingutingimuse väljajätmist edasi kehtida, käesoleva juhtumi puhul aga on kahtlane, kas vaidlustatud lepingud saaksid pärast neist tasu puudutava lepingutingimuse väljajätmist kehtima jääda.

47.

Vaatame kohtupraktikat, mis puudutab ebaõiglase lepingutingimuse lepingust välja jätmise tagajärgi olukorras, kus leping ei saa ilma selle tingimuseta kehtima jääda. Eelotsusetaotlusest ilmneb, et ilma tasu puudutava lepingutingimuseta ei ole vaidlustatud lepingute edasine täitmine võimalik, mis toob kaasa nende lepingute tühisuse. Sellele küsimusele lõpliku hinnangu andmine on jäetud liikmesriigi kohtu ülesandeks. ( 13 )

48.

Euroopa Kohtu senisest praktikast ilmneb, et kui liikmesriigi kohus leiab, et tema riigisisese õiguse asjakohaste sätete kohaselt ei ole võimalik lepingut ilma selles sisalduvate ebaõiglaste tingimusteta kehtima jätta, siis ei ole direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 põhimõtteliselt vastuolus, kui selline leping tunnistatakse tühiseks. ( 14 )

49.

Lepingu tühiseks tunnistamist võivad aga takistada tagajärjed, mille selline tühiseks tunnistamine tarbija jaoks kaasa toob.

50.

Kohtuasjas Kásler ( 15 ) tehtud otsuse kohaselt, mis alustas hilisemates eelotsustes edasi arendatud ja täpsustatud kohtulahendite liini, ei ole direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 vastuolus see, kui liikmesriigi kohtul on õigus asendada ebaõiglane lepingutingimus liikmesriigi dispositiivse õigusnormiga või õigusnormiga, mida kohaldatakse, kui kõnealuse lepingu pooled selleks nõusoleku annavad. Sellise asendamise võimalus piirdub kohtupraktikas juhtumitega, kus lepingu tühistamine võib tuua tarbija jaoks kaasa „eriti ebasoodsaid tagajärgi“. ( 16 )

51.

Ebaõiglase lepingutingimuse asemel võib kasutada selliseid õigusnorme, mis peegeldavad tasakaalu, mida liikmesriigi seadusandja on püüdnud luua kõnealuste lepingute poolte kõigi õiguste ja kohustuste vahel juhuks, kui pooled ei kaldu kõrvale riigisisese seadusandja poolt kõnealuste lepingute jaoks kehtestatud standardist. Samas ei saa asendada ebaõiglasi lepingutingimusi ainult selliste üldise iseloomuga liikmesriigi õigusnormide alusel, mida seadusandja ei ole analüüsinud tasakaalu määratlemiseks lepingupoolte kõigi õiguste ja kohustuste vahel, ja mis näevad ette, et õigustehingus väljendatud mõjule lisandub eelkõige õigluse põhimõtetest või väljakujunenud tavadest tulenev mõju. ( 17 )

52.

Ühes määruses tundub Euroopa Kohus heaks kiitvat võimaluse kaitsta tarbijat „eriti ebasoodsate tagajärgede“ eest sellega, et kohtu otsuse alusel määratletakse asjaolud, mille korral ettevõtja võib tugineda ebaõiglastest lepingutingimustest tulenevatele õigustele viisil, mis erineb lepingus kirjeldatud asjaoludest. ( 18 )

53.

Selle määruse kooskõla huvides siin käsitletud kohtupraktikaga tuleks seda määrust minu hinnangul tõlgendada nii, et igal juhul ja ka selle juhtumi puhul peaks tegemist olema nende asjaolude sellise määratlemisega, mis vastab ebaõiglaste lepingutingimuste dispositiivsete õigusnormidega asendamise nõuetele, ja eelkõige nii, et kohtu selline sekkumine ei kahjustaks direktiivi 93/13 tõhusust selle peamiste eesmärkide täitmisel.

54.

Samas vaimus lahendused leiame ka kohtuotsusest Banca B. ( 19 ), milles Euroopa Kohus selgitas, et direktiivi 93/13 eesmärk ei ole pakkuda ühtseid lahendusi tagajärgede puhul, mida lepingutingimuse ebaõiglaseks tunnistamine kaasa toob.

55.

Kohus peab esiteks kandma hoolt, et taastataks lepingupooltevaheline võrdsus, mida ebaõiglase tingimuse kohaldamine tarbija suhtes oleks ohustanud. Teiseks tuleb tagada, et pärsitakse müüja või teenuseosutaja soovi tarbijalepingutes selliseid tingimusi kasutada. ( 20 )

56.

Põhimõtteliselt võib selle direktiivi eesmärgi olenevalt juhtumist ja riigisisesest õiguslikust raamistikust saavutada, jättes asjaomase ebaõiglase tingimuse tarbija suhtes lihtsalt kohaldamata, või juhul, kui leping ei saa ilma selle tingimuseta kehtida, asendades selle tingimuse riigisisese õiguse dispositiivse sättega. Need lepingutingimuse ebaõigluse tuvastamise tagajärjed ei ole siiski ammendavad. ( 21 )

57.

Viidatud otsuses märkis Euroopa Kohus, et selliste dispositiivsete õigusnormide puudumise korral, mille abil saaks vältida ebaõiglasi lepingutingimusi sisaldava lepingu tühistamist, ja olukorras, kus lepingu tühistamine tooks tarbija jaoks kaasa „eriti kahjulikud tagajärjed“, on lubatud liikmesriigi kohtu sekkumine (kohus võib võtta „kõik meetmed, mis on vajalikud, et kaitsta tarbijat eriti kahjulike tagajärgede eest, mis võivad asjaomase lepingu tühistamisega kaasneda“), selliste volituste kasutamine kohtu poolt ei saa aga ulatuda kaugemale sellest, mis on rangelt vajalik lepingupooltevahelise lepingulise tasakaalu taastamiseks ja seega tarbija kaitsmiseks laenulepingu tühistamisega kaasneda võivate eriti kahjulike tagajärgede eest, ilma et see kahjustaks direktiivi 93/13 ( 22 ) eesmärke. Välistatud on võimalus ebaõiglaste lepingutingimuste sisu vabalt muuta või piirata.

58.

Kohtuasjas Kásler tehtud otsusest alguse saanud kohtulahendite liin kujunes selliste kohtuasjade taustal, mille puhul, võttes arvesse lepingupooltevaheliste ülekannete rahalise iseloomu ja tagastamisnõuete esitamise võimalust, tundus põhimõtteliselt olevat võimalik selle olukorra ennistamine, mis oleks valitsenud, kui lepingut ei oleks sõlmitud. ( 23 ) Sellise olukorra tekitamine oleks aga toonud tarbijale kaasa „eriti ebasoodsad tagajärjed“ just tagastusnõude tõttu ja eelkõige sellest tuleneva ettevõtja poolt tarbijale makstud kapitalisumma kohese sissenõutavuse tõttu.

59.

Tarbijatele direktiiviga 93/13 tagatud kaitse ei lähe nimelt nii kaugele, et panna liikmesriikidele kohustus kõrvaldada eranditult kõik ebaõiglast lepingutingimust sisaldava õigustoimingu tagajärjed, justkui oleksid kõik kõnealuse lepingu tingimused ebaõiglased. ( 24 ) See tuleneb kõnealuse direktiivi artikli 6 lõikest 1, mis seostab selles õigusnormis ette nähtud karistuse ebaõiglase lepingutingimusega, mitte aga kogu ebaõiglast tingimust sisaldava lepinguga.

60.

Vastuse andmine küsimusele, millise mõju toob endaga kaasa lepingu tühistamine, ning eelkõige küsimusele, kas ja mil viisil on nõutav poolte sellise olukorra ennistamine, milles nad oleksid, kui lepingut ei oleks üldse sõlmitud, on jäetud, vähemalt põhimõtteliselt, liikmesriigi õiguse pädevusse.

61.

Põhimõtteliselt otsustab just liikmesriigi õigus seda, et pärast ebaõiglase lepingutingimuse väljajätmist direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaselt saab leping edasi kehtida. Liikmesriigi õigus otsustab ka mõju üle, mille lepingu tühisus endaga kaasa toob, aga selle tühisusega kaasnevad tagajärjed ei tohi rikkuda direktiivi tõhusust ega olla vastuolus eesmärkidega, mille täitmist see direktiiv taotleb.

62.

Kohtuotsusest Lombard Pénzügyi és Lízing ( 25 ) tuleneb, et isegi juhul, kui ei ole võimalik ennistada olukorda, milles pooled oleksid olnud, kui seda lepingut ei oleks sõlmitud, kuigi liikmesriigi õigus seda nõuab, siis ei vabasta liikmesriigi kohtu sekkumine poolte õigustesse ja kohustustesse seda kohut kohustusest tagada, et tarbija oleks lõpuks olukorras, milles ta oleks olnud siis, kui ebaõiglaseks tunnistatud lepingutingimust ei oleks kunagi olemas olnud.

63.

Nii nagu liikmesriigi kohtul tuleb hinnata, kas põhikohtuasjas kõne all olevate lepingute tühistamine põhjustaks asjaomastele tarbijatele „eriti ebasoodsaid tagajärgi“, ( 26 ) peab see kohus hindama ka seda, kas on võimalik lepingupoolte sellise olukorra ennistamine, milles nad oleksid, kui lepingut ei oleks sõlmitud. ( 27 )

64.

Eelotsusetaotlusest näib tulenevat soovitus, et võttes arvesse vaidlustatud õigusteenuste osutamise lepingute olemust ja arvestades, et need teenused on osutatud, ei ole põhikohtuasjas eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul võimalik ennistada olukorda, milles tarbija oleks, kui nendes lepingutes ei oleks ebaõiglasi tingimusi.

65.

Kui seda soovitust tõlgendada nii, et tarbija ei saa kuidagi „tagastada“ talle osutatud teenuseid, siis tekib küsimus, kas selline olukord on kooskõlas liikmesriigi õigusega, mis ei anna seoses lepingu tühistamisega mingeid õigusi poolele, kes neid teenuseid osutas.

66.

Kui liikmesriigi õigus vastab nii sõnastatud küsimusele jaatavalt, siis ei nõua direktiiv 93/13 lepingu n-ö päästmist tühistamisest, et tagada ettevõtjale, kes kasutas lepingus ebaõiglast tingimust, võimalus saada tasu, tuues justkui ettekäändeks vajaduse tagada lepingupoolte õiguste ja kohustuste tasakaal, ega selle olukorra ennistamist, milles tarbija oleks ebaõiglase lepingutingimuse puudumise korral.

67.

Esiteks, tagajärjed, mida liikmesriigi õigus seostab lepingu tühisusega, ei tohi rikkuda direktiivi 93/13 tõhusust ega olla vastuolus eesmärkidega, mille täitmist see direktiiv taotleb. ( 28 ) Direktiivi eesmärk on tarbijate kaitsmine. Direktiiv ei nõua ettevõtjatele teatava kaitse astme tagamist juhul, kui kogu leping tühistatakse seetõttu, et ettevõtja on kasutanud selles ebaõiglast lepingutingimust.

68.

Teiseks, nagu ma juba mainisin käesoleva ettepaneku punktis 42, on tarbija õigusliku ja faktilise olukorra ennistamise puhul asi selles, et lepingutingimuse ebaõiglaseks tunnistamine ei tohiks olla vaid sümboolse tähendusega ega tarbijale kahjulik.

69.

Kolmandaks, direktiivi 93/13 vastupidine tõlgendus tooks kaasa olukorra, kus liikmesriigi kohtud n-ö täiendaksid süstemaatiliselt ebaõiglasi tingimusi hõlmavaid lepinguid, mis oleks vastuolus direktiivis taotletud heidutava eesmärgiga. Just sellel põhjusel piirab kohtuasjas Kásler tehtud otsusest alguse saanud kohtulahendite liin võimalust kasutada ebaõiglaste lepingutingimuste asemel dispositiivseid õigusnorme olukorras, kus lepingu tühistamine võib tarbija jaoks kaasa tuua „eriti ebasoodsaid tagajärgi“.

70.

Samas ei pea asjaolu, et tarbija ei saa kuidagi n-ö tagastada juba osutatud õigusteenuseid, tähendama, et liikmesriigi õigus ei seosta mingeid tagajärgi nende teenuste osutamisega lepingu alusel, mis osutus tühiseks. Eelotsusetaotlus ei sisalda mingit teavet selle küsimuse kohta. Kui aga Leedu õigus võimaldab selliseid arvestusi, ( 29 ) seisab eelotsusetaotluse esitanud kohus silmitsi vajadusega kaaluda, kas lepingu tühistamine ei too kaasa „eriti ebasoodsaid tagajärgi“. Seetõttu tuleks teha mõned tähelepanekud, mis võimaldavad eelotsusetaotluse esitanud kohtul välistada, et tegemist võiks olla sellise olukorraga.

71.

Seda, kas on vaja kaitsta tarbija huve võimalike „ebasoodsate tagajärgede“ eest, tuleb hinnata nendest asjaoludest lähtudes, mis eksisteerivad või olid ootuspärased selle vaidluse tekkimise hetkel, mille raames on tõstatatud küsimus lepingutingimuse ebaõigluse kohta. ( 30 ) Oluline on see, kuidas kujuneb kõnealuse tarbija olukord materiaalõiguse seisukohast kohtuvälises ja kohtulikus kontekstis, samuti see, milline on tema menetluslik olukord niisugustes teistes menetlustes. ( 31 )

72.

Sellise õigustoimingu mõju tühistamine, milles advokaat tegutses oma kliendi huvides ja nimel, võib tuua kaasa olukorra, kus viidatud teenuste osutamise küsimust tuleb vaadelda muude õiguslike konstruktsioonide kontekstis, mis konkreetses olukorras ja liikmesriigi õigusraamistiku alusel võivad ette näha nõuded nende teenuste eest tasumiseks. Mängu võivad tulla sellised õiguslikud konstruktsioonid nagu alusetult tasu saamine või kellegi teise asjade ajamine ilma tellimuseta (negotiorum gestio). Liikmesriigi õigusega selles valdkonnas ette nähtud lahendused on erinevad. Need võivad seisneda kulude hüvitamises või teenuste eest turuhinnale vastava summa maksmises.

73.

Väitmiseks, et laenulepingu tühistamine toob kaasa „eriti ebasoodsad tagajärjed“, piisab enamasti sellest, et selline tühistamine toob kaasa ettevõtja poolt tarbijale antud kapitali tagastamise nõude kohese täitmisele pööramise. Õigusteenuste osutamise lepingu tühistamise korral aga nõuab juba selle määratlemine, kuidas pooled oma nõuded esitavad, mitmeid toiminguid osutatud teenuste ulatuse kindlaksmääramiseks ja nende väärtuse hindamiseks.

74.

Seejuures on raske eeldada, et tarbija teeks neid toiminguid iseseisvalt. Juba osutatud õigusteenuste osutamise lepingu tühistamine võib panna tarbija õigusliku ebakindluse olukorda. See on tähtis seetõttu, et põhikohtuasjas vaidlustatud lepingute ebaõiglane tingimus on seotud sellega, et tarbijal puudus võimalus hinnata õigusteenuste lõplikku maksumust. Kui aga liikmesriigi õigus võimaldab mis tahes viisil tasumist õigusteenuste eest, mis on osutatud tühiseks osutunud lepingu alusel, siis paneb tasu puudutava lepingutingimuse väljajätmine ja lepingu tühistamine tarbija sarnasesse olukorda kui see, mida direktiiv 93/13 pidi parandama.

75.

Seega, kui konkreetses olukorras on liikmesriigi õigusraamistiku kohaselt võimalik mis tahes viisil tasumine õigusteenuste eest, mis on osutatud tühistatud lepingu alusel, tuleks kalduda järelduse poole, et lepingu tühistamine toob tarbija jaoks kaasa „eriti ebasoodsad tagajärjed“.

76.

Nende tähelepanekute täienduseks tuleb märkida, et kõnealused õigusteenused võivad seisneda toimingute tegemises tarbija nimel ja huvides kohtumenetlustes ning teistes muudes riigiasutustes toimuvates menetlustes. Advokaadile kliendi nendes menetlustes esindamise ja tema huvides tegutsemise volituse aluseks võib olla õigusteenuste osutamise leping. See tekitab küsimuse, kas kõnealuse lepingu tühisus mõjutab ka tehtud toimingute kehtivust ja tõhusust. Sellele küsimusele annab vastuse liikmesriigi õigus. Kui tekib kahtlus selliste toimingute kehtivuses või tõhususes, peab liikmesriigi kohus asuma seisukohale, et lepingu tühistamine toob tarbija jaoks kaasa „eriti ebasoodsad tagajärjed“.

77.

Kui ülaltoodud tähelepanekute kontekstis kinnitab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et lepingu tühistamine võib kaasa tuua „eriti ebasoodsaid tagajärgi“, siis võib ta võtta meetmeid tarbija kaitsmiseks nende tagajärgede eest.

78.

Selleks võib kohus kohaldada õigusnormi, mida seadusandja on üksikasjalikult analüüsinud kõigi poolte õiguste ja kohustuste määratlemiseks, ( 32 ) või sekkuda lepingu sisusse viisil, mis ei ulatu kaugemale direktiivi eesmärkide täitmiseks vajalikust sekkumisest. ( 33 )

79.

Kuuenda eelotsuse küsimuse sisu näitab, et Leedu õiguse kohaselt on juba osutatud õigusteenuste eest tasumise üks võimalik viis nende teenuste osutamise eest tasu määramine teenuste seaduses ette nähtud madalaima võimaliku hinna (miinimummäära) alusel.

80.

Olen seisukohal, et direktiiviga 93/13 ei ole vastuolus sellisel viisil õigusteenuste eest tasumine, kui sellega püütakse vältida lepingu tühistamist, mis tooks tarbija jaoks kaasa „eriti ebasoodsad tagajärjed“.

81.

Esiteks, tegemist on tasumise viisiga, mille seadusandja tunnistab rahuldavaks poolte kõigi õiguste ja kohustuste tasakaalu seisukohast tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel toimuvate menetluste kontekstis.

82.

Teiseks, osutatud õigusteenuste eest tasumine õigusaktis ette nähtud miinimummäära alusel võimaldab tarbijal otsustada talle direktiiviga 93/13 tagatud õiguste kasutamise üle, olles täielikult teadlik majanduslikest tagajärgedest, mille see otsus kaasa toob. See on seda olulisem, et tarbija võib ka loobuda talle selle direktiiviga tagatud kaitsest. ( 34 ) Liikmesriigi kohus peab aga teavitama tarbijat õiguslikest tagajärgedest, mis võivad kaasneda sellise lepingu tühistamisega ja tähendada tarbija vastu tagastusnõude esitamist. ( 35 )

83.

Kuuendas eelotsuse küsimuses näib eelotsusetaotluse esitanud kohus samuti eeldavat, et Leedu õiguse kohaselt on teenuste eest tasumise võimalik viis ka n-ö mõistliku tasu määramine, võttes arvesse juhtumi keerukust, advokaadi kogemust ja pädevust, kliendi rahalist olukorda ja teisi asjakohaseid asjaolusid. Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus ei märgi seda otseselt, siis asjaolud, mis võimaldavad määrata n-ö mõistliku tasu suuruse, vastavad tegelikult asjaoludele, mis on loetletud Leedu õigusnormis, mis hõlmab tingimusi, mida tuleb arvestada tasu suuruse määramisel õigusteenuste osutamise lepingu poolte poolt. ( 36 )

84.

Kui liikmesriigi õiguse kohaselt on üks võimalik viis osutatud õigusteenuste eest tasumiseks tasu määramine miinimummäära alusel ja sel viisil saab kaitsta tarbijat lepingu tühistamise „eriti ebasoodsate tagajärgede“ eest, siis on direktiiviga 93/13 vastuolus see, kui liikmesriigi kohus kasutab ülaltoodud viisi õigusteenuste eest tasumiseks ehk kohustab tarbijat maksma tasu n-ö mõistlikus suuruses.

85.

Kohtupraktikast ilmneb, ( 37 ) et liikmesriigi kohtu sekkumine lepingu sisusse ei saa ulatuda kaugemale sellest, mis on rangelt vajalik lepingupooltevahelise lepingulise tasakaalu taastamiseks ja seega tarbija kaitsmiseks kõnealuse lepingu tühistamisega kaasneda võivate eriti kahjulike tagajärgede eest, ilma et see kahjustaks direktiivi eesmärke. Kuna sellise tasakaalu taastab juba tasu määramine miinimummäära alusel, ( 38 ) siis tundub põhjalikum sekkumine ulatuvat kaugemale sellest, mis on rangelt vajalik.

86.

Mis tahes tagajärjed, mida liikmesriigi kohus tuletab lepingutingimuse ebaõiglaseks tunnistamisest, peavad tagama direktiivi 93/13 ( 39 ) eesmärkide saavutamise. Isegi kui tegemist on tarbija kaitsmisega lepingu tühistamisega kaasnevate „eriti ebasoodsate tagajärgede“ eest, peab liikmesriigi kohus pidama silmas seda, et need tagajärjed ei heidutaks tarbijat direktiiviga tagatud kaitse kasutamisel ega tekitaks olukorda, kus lepingutingimuse ebaõiglaseks tunnistamine ei avalda ettevõtjale hoiatavat mõju. Tundub, et selline olukord tekiks juhul, kui ettevõtja poolt õigusteenuste osutamise lepingus lepingu peamise eseme määratlemiseks ebaõiglase tingimuse kasutamine tooks iga kord kaasa ettevõtjale n-ö mõistliku tasu määramise.

87.

Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Lietuvos Aukščiausiasis Teismase (Leedu kõrgeim kohus) viiendale ja kuuendale eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 6 lõiget 1 ja artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et olukorras, kus õigusteenuste osutamise leping, mille on sõlminud tarbija ja ettevõtja, ei saa kehtima jääda pärast seda, kui sellest on välja jäetud õigusteenuste eest makstavat tasu puudutav ebaõiglane lepingutingimus, ei ole nende õigusnormidega vastuolus see, kui liikmesriigi kohus jätab ettevõtja poolt selle tarbija vastu esitatud õigusteenuste osutamise eest tasu väljanõudmise hagi täies ulatuses rahuldamata, kui liikmesriigi õigusnormid ei näe ette mingil viisil tasumist õigusteenuste eest, mis on osutatud tühiseks osutunud lepingu alusel.

Kui õigusteenuste osutamise lepingu tühistamine toob tarbija jaoks kaasa eriti ebasoodsad tagajärjed, ei ole direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1 vastuolus see, kui liikmesriigi kohus väldib kõnealuse lepingu tühistamist ja mõistab ettevõtja kasuks välja tasu õigusteenuste osutamise eest nende teenuste liikmesriigi õigusaktis määratud väikseima võimaliku hinna (miinimummäära) alusel.