1.

Belgias otsustasid üks riigi omandis olev elamuarendusettevõtja ja üks omavalitsusüksus sõlmida hanke raamlepingu. Selle kohaselt ei sõlmita elamuehituse jaoks tehnilise abi lepingut ega asbesti inventuuri teenuste lepingut hanke korras, vaid leping sõlmitakse otse kolmanda asutusega, mis on samuti avalik-õiguslik.

2.

Ametiasutus, kellele oli Vallooni valitsus teinud ülesandeks teostada järelevalvet avalik-õiguslike elamuehitusettevõtjate tegevuse üle, tühistas eespool nimetatud lepingu, kuna ta leidis, et sel juhul ei olnud tingimused lepingute otse sõlmimiseks täidetud.

3.

Mõlemad lepingu sõlmijad vaidlustasid lepingu tühistamise, kuna nende hinnangul oli lepingu otse sõlmimine kooskõlas direktiiviga 2014/24/EL ( 2 ). Vaidlus jõudis halduskorras Belgia kõrgeimasse kohtusse, kes esitab vastavad eelotsusetaotlused Euroopa Kohtule.

4.

Selle põhjenduses 31 on märgitud:

„Esineb märkimisväärset õiguskindlusetust selles suhtes, mil määral peaks riigihanke-eeskirjad hõlmama avaliku sektori üksuste vahel sõlmitud lepinguid. Euroopa Liidu Kohtu asjaomast kohtupraktikat tõlgendavad liikmesriigid ja isegi avaliku sektori hankijad erinevalt. Seepärast tuleb selgitada, millistel juhtudel ei kohaldata riigihanke-eeskirju avaliku sektori üksuste vahel sõlmitud lepingute suhtes.

Seejuures tuleks lähtuda Euroopa Liidu Kohtu asjakohases kohtupraktikas kehtestatud põhimõtetest. Ainuüksi asjaolu, et mõlemad lepingupooled on ise ametiasutused, ei välista hanke-eeskirjade kohaldamist. Riigihanke-eeskirjade kohaldamine ei tohiks siiski mõjutada ametiasutuste vabadust täita neile antud avalike teenustega seotud ülesandeid, kasutades oma enda ressursse, mis hõlmab võimalust teha koostööd teiste ametiasutustega.

[…]“.

5.

Põhjenduses 33 on märgitud:

„Avaliku sektori hankijatel peaks olema võimalik osutada oma avalikke teenuseid ühiselt koostöö korras, ilma et nad oleksid kohustatud kasutama mingit konkreetset juriidilist vormi. Selline koostöö võib hõlmata igasugust tegevust, mis on seotud osalevatele asutustele antud või nende poolt võetud teenuste osutamise ülesannete ja kohustuste täitmisega, nagu kohalike või piirkondlike omavalitsuste kohustuslikud või vabatahtlikud ülesanded või teenused, mille osutamine on tehtud ülesandeks konkreetsetele avalik-õiguslikele isikutele. Erinevate osalevate asutuste poolt osutatud teenused ei pea tingimata olema identsed; need võivad olla ka üksteist täiendavad.

Avalike teenuste ühiseks osutamiseks sõlmitud lepingute suhtes ei tuleks kohaldada käesolevas direktiivis sätestatud eeskirju, tingimusel et need lepingud on sõlmitud ainult avaliku sektori hankijate vahel, et sellise koostöö tegemisel juhindutakse üksnes avalike huvidega seotud kaalutlustest ning et mitte ühtegi eraettevõtjast teenuseosutajat ei seata tema konkurentide suhtes eelisolukorda.

Nende tingimuste täitmiseks peaks kõnealune koostöö tuginema koostöökontseptsioonile. Koostöö ei eelda, et kõik osalevad hankijad võtavad endale kohustuse täita peamisi lepingulisi kohustusi, juhul kui lisaks on olemas kohustused, mille täitmine aitab kaasa kõnealuste avalike teenuste osutamisele koostöö korras. Lisaks peaks sellise koostöö tegemisel, sealhulgas mis tahes rahaliste ülekannete tegemisel, osalevate avaliku sektori hankijate vahel juhinduma üksnes avaliku huviga seotud kaalutlustest“.

6.

Artiklis 12 („Avaliku sektori üksuste vahelised lepingud“) on märgitud:

„1.   Riigihankeleping, mille avaliku sektori hankija on sõlminud mõne teise avalik-õigusliku või eraõigusliku juriidilise isikuga, jääb käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja, kui on täidetud järgmised tingimused:

[…]

3.   Avaliku sektori hankija, kes ei teosta kontrolli avalik-õigusliku või eraõigusliku juriidilise isiku üle lõike 1 tähenduses, võib siiski käesolevat direktiivi kohaldamata sõlmida riigihankelepingu sellise juriidilise isikuga, kui täidetud on järgmised tingimused:

4.   Ainult kahe või enama avaliku sektori hankija vahel sõlmitud leping ei kuulu käesoleva direktiivi kohaldamisalasse, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:

[…]“.

7.

Avalik-õiguslik eluasemeäriühing Sambre & Biesme ( 3 ) on avalik-õiguslik üksus, mis tegutseb piiratud vastutusega tulundusühistuna. Selle peamised osanikud on Farciennes’i ja Aiseau-Presles’i kommuun. See kuulub Valloonia (Belgia) munitsipaal- ja sotsiaaleluasemete haldamise äriühingute võrgustikku.

8.

2015. aastal otsustasid SLSP Sambre & Biesme ning Farciennes’i kommuun ehitada Farciennes’is ligikaudu 150 avalikus- ja eraomandis oleva elamuga „ökokvartali“. Arvestades projekti ulatust, taotlesid pooled abi samuti piiratud vastutusega tulundusühistu õiguslikus vormis tegutsevalt Intercommunale pour la gestion et la réalisation d’études techniques et économiques’ilt ( 4 ).

9.

IGRETEC koosneb ainult avalik-õiguslikest juriidilistest isikutest. 2016. aastal kuulus tema osanike hulka üle 70 kommuuni (sh Farciennes’i kommuun) ja üle 50 muud tüüpi „avaliku võimu organi“. Kohalikel omavalitsusüksustel oli 5054351 hääleõiguse andvat osa ja teistel avaliku võimu organitel oli 17126 analoogset osa.

10.

IGRETECi põhikirja kohaselt kuulub enamus hääli kommuunidele ja nad on erinevate juhtorganite eesotsas. Nende organite otsused tehakse kommuunidest osanike häälteenamusega.

11.

Asjaolude toimumise ajal kuulus IGRETECi nõukogusse Farciennes’i kommuunivalitsuse liige, kes oli ka SLSP Sambre & Biesme’i nõukogu liige.

12.

SLSP Sambre & Biesme otsustas 29. oktoobril 2015 omandada vaid ühe IGRETECi osa väärtusega 6,20 eurot, et ta saaks kasutada tema teenuseid. Nii sai ta kommuunidevahelise ühistu osaniku staatuse, kuigi tema osalus oli vaid sümboolne. ( 5 )

13.

Farciennes’i kommuun ja SLSP Sambre & Biesme koostasid 2017. aasta jaanuaris raamlepingu eelnõu, et määrata kindlaks oma vastavad õigused ja kohustused Farciennes’is ökokvartali projekteerimises ja ehitamises. Leping sisaldas järgmisi tingimusi:

14.

SLSP Sambre & Biesme nõukogu otsustas 9. veebruaril 2017: a) „kiita heaks ühishangete raamlepingu sõlmimise Farciennes’i kommuuniga“ ning b) „mitte sõlmida asbesti inventuuri teenuste hankelepingut riigihankemenetluses“ – hange, mille tehnilise kirjelduse oli ta enne heaks kiitnud –, „võttes arvesse in house suhet [SLSP Sambre & Biesme’i] ja IGRETECi vahel“. Farciennes’i ökokvartali projekti elluviimise esimese etapina on kirjeldatud hankedokumente.

15.

SWLi audiitor, kes oli määratud SLSP Sambre & Biesme’i juurde, esitas 10. veebruaril 2017 samale SWLile vaide kahe eespool nimetatud otsuse peale (edaspidi „vaidlusalused otsused“). SWL tegutseb Vallooni piirkonnavalitsuse nimel munitsipaal- ja sotsiaaleluasemete arendajatest äriühingute üle järelevalvet teostava asutusena.

16.

SWL tühistas 25. veebruaril 2017 vaidlusalused otsused põhjusel, et tehnilise abi leping (raamlepingu artikkel 5) ja asbesti inventuuri teenuste leping sõlmiti IGRETECiga ilma riigihankemenetluseta.

17.

SWLi hinnangul

18.

Kuna SWLi kokkulepete peale saab esitada kaebuse halduskohtule, vaidlustasid SLSP Sambre & Biesme ning Farciennes’i kommuun vaidlusaluste otsuste tühistamise eraldi.

19.

Conseil d’État (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), kes peab kaebused lahendama, esitab Euroopa Kohtule kaks eelotsusetaotlust.

20.

Esimeses eelotsusetaotluses (kohtuasi C‑383/21) esitab ta järgmised küsimused:

21.

Teises eelotsusetaotluses (kohtuasi C‑384/21) esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus lisaks eelnevatele küsimustele ka järgmised küsimused:

22.

Eelotsusetaotlused registreeriti Euroopa Kohtus 24. juunil 2021. Need liideti menetluse kirjaliku ja suulise osa ning kohtuotsuse huvides.

23.

Kirjalikud seisukohad on esitanud SLSP Sambre & Biesme, Farciennes’i kommuun, Belgia valitsus ja komisjon. Kõik nad osalesid 30. märtsil 2022. aastal toimunud kohtuistungil.

24.

Euroopa Kohtu vastavat taotlust järgides käsitleb ettepanek mõlema kohtuasja esimest küsimust ja teise kohtuasja neljandat ja viiendat küsimust.

25.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et Belgia seadus, millega võeti üle direktiiv 2014/24, ei olnud vaidlusaluste asjaolude toimumise ajal veel jõustunud, kuigi ülevõtmistähtaeg oli möödunud. ( 8 )

26.

Kaebajad väidavad kummaski hagis, et direktiivi 2014/24 artikli 12 lõigetel 3 ja 4 on vahetu õigusmõju, kuna need sisaldavad tingimusteta ja piisavalt täpseid sätteid, mis annavad õigussubjektidele õigusi, millele need saavad tugineda riigi ja kõigi tema haldusorganite vastu. ( 9 )

27.

Belgia valitsus ja komisjon ( 10 ) on vastupidisel seisukohal. Nad väidavad, et direktiivi 2014/24 artikli 12 lõiked 3 ja 4 ei vasta vahetu õigusmõju tekkeks vajalikele tingimustele, kuna sisuliselt:

28.

Tulemus, mille ma seejärel välja pakun (selle vaidluse suhtes direktiivi 2014/24 artikli 12 lõigete 3 ja 4 kohaldamine), saavutataks praktikas nii sellega, et mööndakse, et nende lõigete võimalikust vahetust õigusmõjust saavad kasu vaidluses vastandatud avalik-õiguslikud üksused, kes võivad sellele tugineda riigi vastu, nagu ka lihtsalt väita, et kui seda direktiivi ei ole tähtaja jooksul üle võetud, siis olid need sätted nendele üksustele siduvad. Arvan, et see viimati nimetatud seisukoht on õige.

29.

Minu arvates ei ole nende küsimuste aluseks olev lähenemine kõige sobivam. Kui see nii oleks, siis peaks vastus järgima sama joont, mille pakkus välja SWL algses vaidluses ja mida toetavad käesolevas menetluses Belgia valitsus ja komisjon.

30.

Selle põhjenduseks meenutan, et „vahetu õigusmõju“ nimetuse all tuntud doktriini, mille on Euroopa Kohus direktiivide kohta välja töötanud, peamine eesmärk on kaitsta eraõiguslikke isikuid. See võimaldab neil kasutada neile direktiividega antud õigusi, mida ei saa muul viisil maksma panna, kuna puuduvad vajalikud rakendusmeetmed riigi tasandil.

31.

Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktikas direktiivide vahetu õigusmõju kohta, eelkõige nende direktiivide vahetu õigusmõju kohta, mida ei ole kas tähtaegselt või õigesti üle võetud, on kindlaks määratud, kes ja millistel tingimustel võib sellisele vahetule õigusmõjule tugineda.

32.

Euroopa Kohus tuvastas hiljutises 8. märtsi 2022. aasta kohtuotsuses:

33.

Neid eeldusi silmas pidades leian ma aga, et sellised avalik-õiguslikud üksused nagu Farciennes’i kommuun ja SLSP Sambre & Biesme, mis on üksnes riigi harund laiemas tähenduses, ei saa tugineda riigi vastu direktiivi 2014/24 artikli 12 (hüpoteetilistele) vahetule õigusmõjule.

34.

Esiteks, isegi kui möönda, et selle artikli lõigetes 3 ja 4 kasutatud sõnastus on „piisavalt täpne“, on raske väita, et see on „tingimusteta“ ja paneb liikmesriikidele ühemõttelise kohustuse. Seevastu lubab see liikmesriikidel jätta avaliku sektori üksuste vahel sõlmitud lepingud direktiivi 2014/24 kohaldamisalast välja, kui nad seda vajalikuks peavad.

35.

Euroopa Kohus selgitab, kuidas direktiivi 2014/24 artikli 12 lõige 1, milles „ainult täpsustatakse neid tingimusi, mida hankija peab järgima, kui ta soovib sõlmida sisetehingut, annab liikmesriikidele üksnes õiguse välistada niisugune tehing direktiivi 2014/24 kohaldamisalast“ ( 14 ).

36.

Samamoodi tunnistab Euroopa Kohus, et direktiiv 2014/24 „ei kohusta liikmesriike kasutama riigihankemenetlust“ ega ei saa „sundida neid kasutama sisetehingut ainult siis, kui artikli 12 lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud“ ( 15 ). Sama kehtib selle artikli lõigete 3 ja 4 kohta.

37.

See kinnitus on kooskõlas liikmesriikide vabadusega „valida teenuste osutamise viis, millega hankijad täidaksid oma vajadusi“ ( 16 ).

38.

Lisaks, nagu ma juba märkisin, ei saa kohalikud omavalitsusüksused ja avalik-õiguslikud isikud (isegi kui nad on äriühingud) tugineda riigi vastu direktiivi 2014/24 artikli 12 lõigete 3 ja 4 väidetavale „vahetule õigusmõjule“. Oma suhetes riigiorganitega, kes kontrollivad nende otsuseid, ei ole kohalikud omavalitsusüksused „eraõiguslikud isikud“, kes võiksid sellisele õigusmõjule tugineda.

39.

Neil põhjustel ja isegi kui selles vaidluses ei ole vaja vastust direktiivi 2014/24 artikli 12 lõigete 3 ja 4 vahetu õigusmõju kohta, siis juhuks, kui Euroopa Kohus peaks lõpuks tegema otsuse selle, kohtuistungil pikalt arutatud küsimuse kohta, on minu arvamus sama, mida väljendasid seal Belgia valitsus ja komisjon.

40.

Direktiivi 2014/24 artiklis 12 on kehtestatud sellise õiguse miinimumtingimused, mille kasutamise võivad – ma rõhutan – liikmesriigid täielikult välistada. Kui nad ei vali välistamist, oleks ainus artikli 12 vahetu õigusmõju eeldus (millele saab tugineda üksnes ettevõtja, kes leiab, et talle on kahju tekitatud), see, kui hankija soovib riigihankeõigusest mööda minna ja teha sisetehingut või horisontaalset koostööd, kui selles artiklis nõutud miinimumtingimused ei ole täidetud.

41.

Eelnev ei tähenda siiski, et direktiivi 2014/24 artikli 12 lõiked 3 ja 4 ei ole käesolevas asjas kohaldatavad.

42.

Avaliku võimu jaoks ei tulene direktiivi artikli 12 lõigete 3 ja 4 kohaldamine enne direktiivi ülevõtmist mitte nende sätete võimalikust vahetust õigusmõjust, vaid „kõikidele riigiasutustele kehtestatud kohustuse[st] järgida direktiivide sätteid (ELTL artikli 288 kolmas lõik), samuti teha lojaalset koostööd ja tagada aluslepingutest või institutsioonide aktidest (ELL artikli 4 lõige 3) tulenevate kohustuste täielik täitmine“ ( 17 ).

43.

Tarvilik vastus mõlemas eelotsusetaotluses esitatud esimesele küsimusele peaks seega keskenduma eelisjärjekorras sellele, et avaliku võimu organitele oli direktiiv 2014/24 siduv (või kohustusliku mõjuga, nagu komisjon selle kohtuistungil kvalifitseeris), kuigi seda ei olnud veel üle võetud, kui selleks ette nähtud tähtaeg oli möödunud.

44.

Euroopa Kohus on seda kohustuslikku mõju kinnitanud ( 18 ).

45.

Mis puudutab nendesse kahesse vaidlusesse kaasatud avaliku sektori hankijaid, kelle avalik-õiguslikku olemust ei ole vaidlustatud, siis tähendab see, et direktiiv 2014/24 on neile siduv alates kuupäevast, mil see pidi olema üle võetud. ( 19 )

46.

Üle võtmata jätmise korral ja sõltumata sellest, kas direktiivi 2014/24 artikli 12 lõigetel 3 ja 4 oli vahetu õigusmõju selleks, et eraõiguslikud isikud saaksid neile tugineda ametiasutuste või nendest sõltuvate üksuste vastu, on viimased, kui nad tegutsevad hankijatena, kohustatud täitma selles sättes ette nähtud nõudeid.

47.

Kui Farciennes’i kommuun ja SLSP Sambre & Biesme eelistasid oma projektide elluviimiseks vajalike teenuste hankimiseks hankelepingut mitte kasutada ja nad soovisid vältida tavapäraseid hankemenetlusi, siis olid nende suhtes kohaldatavad asjaolude toimumise ajal direktiivi 2014/24 artiklis 12 ette nähtud tingimused.

48.

Kui direktiiv on üle võetud, siis ei tule avalik-õiguslike üksuste koostöös, olgu see siis vertikaalne (in house) või horisontaalne, kohaldada riigihankemenetlusi, kui liikmesriik on oma vabadust kasutades otsustanud kasutada direktiivi 2014/24 kohaldamisalast väljajätmise võimalusi, mis tuleneb talle selle direktiivi artiklist 12, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus ( 20 ).

49.

Neil asjaoludel, kui mõni riik on otsustanud lubada direktiivi 2014/24 formaalsetest menetlustest välja jäetud haldusasutustevahelisi koostöömehhanisme, siis peavad tema avaliku sektori hankijad järgima direktiivi artikli 12 lõigete 3 ja 4 nõudeid, kui nad kavatsevad teatavate teenuste või asjade saamiseks neid mitte turult hankida.

50.

Kohtuasjas C‑384/21 esitatud viies küsimus puudutab direktiivi 2014/24 kohaldamisalast väljajätmist, nagu see on sätestatud direktiivi artikli 12 lõikes 4.

51.

Erinevalt direktiivi 2014/24 artikli 12 lõigetes 2 ja 3 sätestatust, mille kohaselt peab hankijal (või mitmel hankijal) olema hankemenetluses edukaks tunnistatud pakkuja üle kontroll, põhineb kohaldamisalast väljajätmine, mis on nähtud ette lõikes 4, niisuguste hankijate koostööl, kelle vahel sellist kontrollisuhet ei ole.

52.

Selle eelotsuse küsimuse taustal on argumendid, mille esitas Farciennes’i kommuun teise võimalusena, juhuks kui SLSP Sambre & Biesme ning IGRETEC vahelist suhet arvestades järeldatakse, et direktiivi artikli 12 lõike 3 tingimused ei ole täidetud. ( 21 )

53.

Farciennes’i kommuun väidab, et selles lõikes ette nähtud ühiskontrolli puudumisel võib vastavalt direktiivi 2014/24 artikli 12 lõikele 4 jätkata avaliku sektori hankijate vahelist horisontaalset koostööd. Tema, SLSP Sambre & Biesme ja IGRETECi vaheline koostöö on väidetavalt seda laadi.

54.

Farciennes’i kommuuni seisukohtadest saab järeldada, et tema arvates on olemas kaks viisi, kuidas mõista vaidlusaluste avalik-õiguslike üksuste vahelisi suhteid:

55.

Mõlemas kombinatsioonis oleks suhetele kehtiv direktiivi 2014/24 artikli 12 lõige 4. Järelikult ei oleks riigihankemenetlus vajalik.

56.

Artikli 12 lõike 4 kohaselt ei kuulu riigihankeleping direktiivi 2014/24 kohaldamisalasse, kui selle lõike punktides a, b ja c loetletud kolm tingimust on kumulatiivselt täidetud. ( 24 )

57.

Liikmesriigi kohtu kahtlused puudutavad mõistet „koostöö“ selle artikli tähenduses – mõiste, mida tuleb tõlgendada autonoomselt. ( 25 )

58.

Selgitasin ühel teisel juhul, ( 26 ) et see säte kätkeb kodifitseerimisest varasemat Euroopa Kohtu praktikat, kuid läheb kaugemale: täpsustab ja muudab seda paindlikumaks, lähendades selle nõudeid teataval määral nendega, mis sisalduvad teistes sätetes, ja mis võimaldavad teatavad avaliku sektori üksuste lepingud direktiivist 2014/24 välja jätta. ( 27 )

59.

Nii on horisontaalse koostöö, mille suhtes ei kohaldata riigihankemenetlusi, järgmised tunnused direktiivi 2014/24 kohaselt seletatavad järgmiselt:

60.

Seevastu on tingimata vajalik, et poolte koostööga saavutataks kõigi poolte ühised eesmärgid. See on horisontaalse koostöö üks põhielement, mis eristab seda otse lepingu sõlmimisest hankija kontrollitavate üksustega.

61.

Nii mõistis seda Euroopa Kohus kohtuotsuses Remondis II, viidates „olemuslikule koostöömõõtmele“ direktiivi 2014/24 artikli 12 lõike 4 tähenduses. See mõõde väljendub muu hulgas selles, et koostöökokkuleppe ettevalmistamises määratakse kindlaks ühised vajadused ja lahendused nende saavutamiseks. ( 33 )

62.

Lisaks põhineb horisontaalse koostöö koostöökontseptsioonil, see tähendab, et see väljendub osalejate võetud vastastikustes kohustustes. Need kohustused ulatuvad kaugemale ühelt poolt teatava teenuse osutamisest ja teiselt poolt selle eest tasu saamisest, nagu on täpsustatud kohtuotsuses Remondis II. ( 34 )

63.

Väljend „koostöökontseptsioon“, mis on sõnaselge direktiivi 2014/24 põhjenduses 33, võrdub ettepanekutega nõuda „tegelikku koostööd“ ja see „hõlmab lepingupoolte vastastikuseid õigusi ja kohustusi“ ( 35 ). On välistatud, et üks hankijatest on asjaomase ehitustöö, teenuse või tarne „pelk ostja“ ( 36 ).

64.

Koostöö tegelikkus on fundamentaalne igasuguses kokkuleppes, mida tahetakse liigitada direktiivi 2014/24 artikli 12 lõike 4 alla. See tunnusjoon võimaldab eristada horisontaalse koostöö viisi vertikaalsest koostööst (in house) ja ka riigihankemenetlusele allutatud hangetest, kus üks pooltest täidab ülesannet vastavalt spetsifikatsioonidele, mille on kindlaks määranud teine pool, kes omakorda piirdub tasu maksmisega. ( 37 )

65.

Farciennes’i kommuun esitab esimese stsenaariumi selle kinnituseks, et tema enda, SLSP Sambre & Biesmes’i ja IGRETECi vahel on horisontaalse koostöö suhe.

66.

Kokkuvõtteks tuletan meelde, et:

67.

Minu arvates ei kuulu selliselt kirjeldatud kolmepoolne suhe direktiivi 2014/24 artikli 12 lõike 4 alla. Nõustun selles hinnangus eelotsusetaotluse esitanud kohtuga, kelle arvates „ainult asjaolu, et [IGRETEC] täidab oma ülesandeid Farciennes’i ökokvartali kava elluviimiseks Farciennes’i kommuuni ja SLSP Sambre & Biesme’i vahel sõlmitud lepingu raames, ei tähenda aga, et IGRETEC teeks ise projektiga koostööd või et ta taotleks koos selle lepingu osalistega, kes on selle allkirjastanud, ühist eesmärki“ ( 38 ).

68.

On mitu põhjust, mille tõttu olen nõus eelotsusetaotluse esitanud kohtu sellise hinnanguga, mida jagab ka komisjon, arvestades selle kohtu poolt esitatud faktiliste asjaolude kirjeldust. Pean vajalikuks rõhutada, et üksnes eelotsusetaotluse esitanud kohus on pädev kindlaks määrama vaidluse faktilisi asjaolusid, mille käigus hinnatakse vaidlusosaliste poolset sekkumist ja nende kõigi eesmärki.

69.

Esiteks, nagu märgib asja menetlev kohus sõnastuses, mille ma just ära tõin, ei ole ühiseid eesmärke, mis õigustaksid nende kolme üksuse koostööd direktiivi 2014/24 artikli 12 lõike 4 tähenduses. ( 39 )

70.

Conseil d’État (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) rõhutab, olles analüüsinud IGRETECi põhikirja ja tema osa vaidlusalustes projektides, et ülesanded, mida IGRETEC käesolevas asjas täitis, kuuluvad tema põhitegevusala „I sektorisse“, see tähendab, need on tegevused, mida pakuvad turul projektide läbiviimisele spetsialiseerunud uurimis- ja juhtimisettevõtjad, mitte aga „II sektorisse“, mis on pühendatud piirkonna majanduslikule, sotsiaalsele ja turismi arendamisele ning eelkõige teatavate kinnisasjade ehitamisele, rahastamisele ja arendamisele. ( 40 )

71.

Teiseks puudub ka koostöö, mis seisneb kõigepealt koostööd soovivatele pooltele ühiste vajaduste ja lahenduste määratlemises. Selles etapis võib IGRETECi kutsealast osalemist kasutada selleks, et võimaldada Farciennes’i kommuunil ning SLSP Sambre & Biesme’il kindlaks teha ja mõista, millised on selle ökokvartaliprojekti vajadused, mida nad soovivad luua. Seevastu IGRETECi puhul on tegemist vajadustega, mis ei ole tema omad.

72.

Kolmandaks piirdub poolte ressursside jagamise ja ühise kasutamise parim strateegia minu arvates Farciennes’i kommuni ja SLSP Sambre & Biesme’iga, isegi kui nad tegutsevad IGRETECi poolt välja pakutud valikuvõimalustega. ( 41 ) Viimane ei osuta tegelikult ühtegi avalikku teenust ühiselt kommuuni ja SLSP Sambre & Biesme’iga.

73.

Lõpuks ei vasta IGRETECi kaasamine õigus- ja keskkonnaprojektide ja ‑teenuste haldamise abistamise lepingu alusel kahe avaliku sektori hankija ( 42 ) vahelisesse suhtesse tegeliku koostöö tingimustele. Selle lepinguga ei võta Farciennes’i kommuun ja SLSP Sambre & Biesme IGRETECi osas mingeid teistsuguseid kohustusi kui need, mille nad võtaksid riigihankemenetluses: tellivad teenuseid, mida IGRETEC pakub, võttes vastutasuks ainsa kohustusena tasu maksmise kohustuse.

74.

Teine stsenaarium näeb ette horisontaalse ja vertikaalse koostöö kombinatsiooni, milles IGRETEC, mis on ühe kahest horisontaalses koostöös osalejast (Farciennes’i kommuuni) kontrolli all, osutab teenust ka teisele (SLSP Sambre & Biesme) ning talle makstakse selle eest tasu.

75.

Farciennes’i kommuuni sõnul kasutab ta selle valla omavahendeid, kui ta tellib IGRETECilt abi töödejuhataja, õigusnõustamis- ja keskkonnateenuste osas. Seda asjaolu tuleks arvesse võtta ka tema enda ning SLSP Sambre & Biesme’i vahelise koostöö raames.

76.

Minu arvates ei saa nõustuda selle argumendiga, mille esitab Farciennes’i kommuun ise teisejärgulisena (argumendi raames, mis on omakorda põhiseisukohta täiendav) ning mida ta võib-olla seetõttu lähemalt lahti ei seleta.

77.

Kui ma Farciennes’i kommuuni seisukohta õigesti mõistan, on ta seisukohal, et vertikaalse koostöösuhte pooled (IGRETEC ja kommuun ise) on selle suhte kaudu üks ainus üksus horisontaalse koostöö tegemiseks kolmanda isikuga. ( 43 ) Seega ei oleks vajalik, et nad mõlemad sõlmivad SLSP Sambre & Biesme’iga raamlepingu.

78.

Ma ei nõustu selle argumendiga. Vertikaalse koostöö raames (in house) on hankija ja abiüksus, kelle üle tal on analoogne kontroll nagu oma struktuuriüksuste üle, vormiliselt eraldiseisvad üksused nii enne kui ka pärast riigihankelepingu sõlmimist.

79.

Seega ei ole Farciennes’i kommuuni ja IGRETECi vahelise in-house-suhte olemasolu piisav selleks, et pidada SLSP Sambre & Biesme’iga horisontaalse koostöö tingimusi täidetuks.

80.

Esitatut arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Conseil d’État’le (Belgia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) järgmiselt: