3

Apellandid on kaks Hiina õiguse alusel asutatud äriühingut. HT ja TC kuuluvad koos Samoa õiguse alusel asutatud äriühinguga Ningbo Wheelsky Company Limited (edaspidi „WS“) Hangtongi kontserni (edaspidi „HT kontsern“) ning kõik kolm on seotud äriühingud.

4

Kontsernis toodab HT terasrattaid, mida müüakse nii Hiina omamaisel turul kui ka ekspordiks, samas kui TC on edasimüüja ja WSile laekuvad maksed importivatele klientidele müügi eest. Teatavateks eksporditoiminguteks kasutab HT kontsern turustuskanaleid, mida pakub tolliagent Ningbo Ningdian International Trade Co., Ltd (edaspidi „ND“), kes ei ole hagejatega seotud.

[…]

25

Hagejad paluvad Üldkohtul:

26

Komisjon palub Üldkohtul:

31

Teine väide on jagatud kolmeks osaks.

32

Esimeses väiteosas leiavad hagejad sisuliselt, et komisjon otsustas vääralt, et ekspordihinda puudutavad andmed, mille hagejad talle edastasid, ei olnud usaldusväärsed. Teises väiteosas heidavad hagejad komisjonile ette seda, et viimane ei võtnud arvesse jõupingutusi, mida nad uurimise õnnestumiseks tegid, ega arvutanud ekspordihinda andmete alusel, mille hagejad olid talle edastanud, isegi kui need andmed ei olnud igas suhtes laitmatud. Kolmandas väiteosas heidavad hagejad komisjonile ette normaalväärtuse arvutamata jätmist ja seda, et hagejate dumpingumarginaali kindlaksmääramiseks kasutas ta talle kättesaadavaid andmeid.

33

Teise väite kahes esimeses osas, mida tuleb analüüsida koos, kinnitavad hagejad esiteks, et andmed, mille nad komisjonile edastasid, olid piisavad, võimaldades sellel institutsioonil kindlaks määrata usaldusväärne ekspordihind.

34

Sellega seoses juhivad hagejad tähelepanu sellele, et HT ja TC raamatupidamisarvestuses kirjendatud terasrataste müügihinnad langevad kokku HT poolt TC-le esitatud käibemaksuarvetel ja tollideklaratsioonidel märgitud hindadega, mis hõlmavad 90% HT kontserni poolt uurimisperioodil toimunud terasrataste eksporti liitu.

35

Nimelt esines lahknevus arvetel, mille HT väljastas TC-le, märgitud summade ja Hiinast eksportimise kohta esitatud tollideklaratsioonides märgitud summade vahel ainult 10% ulatuses nende kogu ekspordist liitu, mistõttu võis komisjon oma üldise praktika kohaselt jätta selle 10% jääksummaga arvestamata.

36

Sellega seoses väidavad hagejad, et vaidlustatud määruse põhjendustes 35 ja 40 esitatud komisjoni sedastused annavad tunnistust vastuolulisest arutluskäigust. Nimelt ei saa see institutsioon ühtaegu sedastada, et hagejate raamatupidamisandmete usaldusväärsuse osas valitseb täielik ebakindlus, ja samas möönda, et andmed normaalväärtuse kohta olid usaldusväärsed ja kontrollitud, eriti kui normaalväärtuse osakaal – nagu ta nõustus – dumpingumarginaali arvutamisel on 50%.

37

Hagejad täpsustavad, et sõltumata sellest, et WSi raamatupidamine puudub, oli liidus müüdud toodete ekspordihind võimalik kindlaks määrata, lähtudes allikana omamaise müügi loendist, milles oli loetletud ja identifitseeritud HT kogu müük TC-le, mis toimus kauba liitu eksportimise eesmärgil. Selle loendi andmeid oli võimalik kergesti võrrelda liitu eksporditud kauba tollivormistuse dokumentidega, liitu eksportimisel esitatud käibemaksuarvetega ja liidu klientide maksedokumentidega, nagu need nähtusid WSi pangakontode väljavõtetest.

38

Hagejad ei nõustu komisjoni järeldustega, mille kohaselt ei olnud sellel institutsioonil võimalik ekspordihinda piisava kindlusega kindlaks määrata, kuigi komisjoni enda sedastuse kohaselt vastas tollile deklareeritud väärtus esialgsele faktuurarvele, sõltumata asjaolust, et sama tehingu puhul võis olla kaks arvet, millest üks kajastas seost HT ja TC vahel ning teine TC ja ND vahelist seost. See tähendab, et komisjon sai ekspordihinna kindlaks teha hindade alusel, mida HT esitatud arvete alusel talle maksid TC või ND, kohandades vastavalt enda tavapärasele praktikale neid hindu siis, kui tal oli usaldusväärseid andmeid normaalväärtuse kohta.

39

Lisaks võis neid andmeid kõrvutada Hiina tollistatistikaga, mis – vastupidi sellele, mida komisjon püüab tõendada kostja vastuse lisas B2 sisalduva dokumendi abil – oli täpne. Nimelt on nende andmete väidetav usaldusväärsuse puudumise põhjus asjaolu, et komisjon ei võtnud arvesse parandusi, mille hagejad tegid repliigi lisas C4 esitatud dokumenti. Need andmed langevad kokku RLSALUR-tabeliga, millesse hagejad olid teinud muudatusi ja milles on kajastatud seotud isikute kogu edasimüük liidu sõltumatutele klientidele.

40

Hagejad süüdistavad komisjoni selles, et viimane ei võtnud vaevaks kontrollida terasrataste kogu eksportmüüki nii, et oleks analüüsinud sõltumatute klientide arvestusdokumente ja ekspordikäibemaksu arveid, mida see institutsioon oli lubanud teha hagejatele saadetud teatises, mille komisjon hagejatele saatis samal ajal, kui tehti teatavaks ajutine määrus, eriti kui arvestada sellega, et hagejate kaheksast liidu kliendist seitse olid nõustunud komisjoniga koostööd tegema.

41

Hagejad väidavad, et igal juhul on nad WSi pangateatiste alusel edukalt tõendanud 98% ulatuses oma ekspordi liitu ja impordil kasutatud tollidokumentide alusel 65% ulatuses oma ekspordi liitu.

42

Mis puudutab andmeid, mis seonduvad kaupade liitu importimisel kasutatud dokumentidega, siis toonitavad hagejad, et nagu nad komisjonile oma 27. augusti 2019. aasta seisukohtades teatasid, edastasid nad sellele institutsioonile kõigepealt EUSALES-tabeli, milles oli kajastatud nende kaheksat klienti liidus, seejärel nende klientide ajakohastatud nimekirja koos nende kontaktandmetega ja enamiku klientide puhul tõendid liitu importimisel tasutud tollimaksu kohta. Need andmed kinnitasid põhiosa tehingute puhul arvetel näidatud ekspordihindade maksmist. Kajastamata summa tulenes asjaolust, et mõni hagejate klientidest ei soovinud neile edastada dokumente enda tehtud imporditoimingute kohta.

43

Hagejad lisavad, et nagu nähtub Euroopa Kohtu ja WTO praktikast, ei saanud komisjon ekspordihinna kindlaksmääramisest keeldumise põhjendamiseks tugineda hagejate vastu asjaolule, et nad ei ole esitanud tõendeid liitu ja mujale kui liitu suunatud ekspordi selge eristamise kohta, kuna nad jätsid edastamata tabeli ekspordi sellise eristamise kohta, eriti kui neilt sellist tabelit kunagi ei nõutud. Nad väidavad, et igal juhul oli DMSAL-tabelit, millest selline eristamine nähtus, kasutades võimalik müüki liidu importijatele eristada müügist kolmandates riikides asuvatele importijatele.

44

Sellega seoses rõhutavad hagejad, et liitu eksportimisel kasutavad nad seotud äriühingute vahel arveldamise kolmnurksüsteemi. Selle süsteemi kohaselt võivad Hiinast pärit kauba müügihinnad liidu klientidele esitatud arvetel olla ja sageli ka on erinevad hindadest, mis on selle kauba importimisel liidu tollile deklareeritud.

45

Kuna tehinguväärtus kajastab eksportmüüki ega ole väiksem kõnealuse kauba turuväärtusest ja omahinnast, mis hõlmab CIF-hinda, saab seda tehinguväärtust õiguspäraselt kasutada liidus tolliväärtuse määramisel.

46

Hagejad kinnitavad, et nende poolt komisjonile edastatud andmed kujutasid endast igas suhtes laitmatut teavet terasrataste ekspordi kohta WTO dumpinguvastase lepingu II lisa tähenduses. Seda nentis ka ärakuulamise eest vastutav ametnik oma esimeses ärakuulamise aruandes, milles ta märkis, et hagejad tegutsesid parimal võimalikul viisil.

47

Hagejad järeldavad sellest, et komisjon, lükates tagasi talle esitatud andmed, jättes tegemata toimingud, milleks ta oli ajutise määruse teatavakstegemise ajal esitatud teatises ise kohustunud, ja rajades oma järeldused tõenditele, mille esitamist komisjon ei olnud hagejatelt nõudnud, jättis tegemata alusmääruse artikli 2 lõikes 11 ette nähtud hindade õiglase võrdluse, milles oleks kasutatud ekspordihinda.

48

Teiseks väidavad hagejad, et ekspordihinna osas oleks komisjon pidanud kohaldama alusmääruse artikli 18 lõiget 3 ja lähtuma uurimisperioodil liitu suunatud ekspordi hindade ja mahu arvutamisel uurimisperioodi jooksul HT tehasehinnaga müügist TC-le ja ND-le, mille alusel oleks ta saanud täpselt kindlaks määrata selle müügi dumpingu- ja kahjumarginaalid, võtmata arvesse WSi tehinguid nii, nagu nõuab asjakohane kohtupraktika, eelkõige 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsuse City Cycle Industries vs. nõukogu (T‑413/13, ei avaldata, EU:T:2015:164) punktid 120 ja 121.

49

Sellega seoses väidavad hagejad, et komisjon ei ole kunagi vaidlustanud hindu, mida HT väljastatud arvete alusel maksid TC ja ND, ega hagejate terasrataste importimisel liidu tollile deklareeritud terasrataste väärtust. Nad lisavad, et ekspordihinna kindlaksmääramine selliste andmete alusel on kooskõlas alusmääruse artikli 2 lõigetega 8 ja 9.

50

Nad rõhutavad, et argumendid, millega komisjon põhjendas enda keeldumist määrata ekspordihind kindlaks HT ja TC vahelise arveldamise alusel, on põhjendamatud. Nimelt on tõendatud, et need hinnad on madalamad liidu klientide poolt arvete alusel tegelikult makstavatest hindadest. Ekspordihinna kindlaksmääramine nende andmete alusel võib seega kaasa tuua selliste dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamise, mis on liidu importijate poolt arvete alusel tegelikult makstavate hindade põhjal kehtestatud tollimaksudest koormavamad.

51

Mis puudutab komisjoni vastuväidet, et alusmääruse artikli 9 lõike 6 tõttu ei ole võimalik kohaldada ebakindlat väärtust, siis väidavad hagejad, et see säte on kohaldatav ka siis, kui komisjon kasutab alusmääruse artiklit 18 valimisse kaasatud tootjate suhtes. Asjaomaste tootjate marginaale ei võeta seega arvesse nende tootjate kaalutud keskmise dumpingumarginaali arvutamisel, keda valimisse ei kaasatud.

52

Igal juhul ei ole komisjon tõendanud, kuidas hagejate kaasamine valimisse sai – sõltumata alusmääruse artikli 9 lõike 6 kohaldamisest – oluliselt mõjutada uurimise tulemusi.

53

Lõpuks kinnitavad nad, et WTO eeskirjade kohaselt ei saanud komisjon õiguspäraselt keelduda alusmääruse artikli 18 lõiget 3 kohaldamast.

54

Komisjon palub need argumendid tagasi lükata.

55

Sellega seoses on hagejate argumentidele vastamiseks esiteks vaja analüüsida, kas edastatud dokumendid, nagu DMSAL-tabel või tollideklaratsioonid, olid piisavalt usaldusväärsed, et võimaldada komisjonil kindlaks määrata ekspordihind, ning seejärel kindlaks teha, kas komisjonil oli võimalik kasutada alusmääruse artikli 18 lõiget 3 ekspordihinna kindlaksmääramiseks olukorras, kus hagejad olid esitanud kõik dokumendid, mis olid nende valduses.

56

Mis puudutab kõigepealt küsimust ekspordihinna kindlaksmääramiseks vajalike andmete usaldusväärsuse kohta, siis tuleb ennekõike meenutada, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on komisjonil ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerukuse tõttu, mida ta uurima peab. Niisiis peab nende hinnangute kohtulik kontroll piirduma kontrolliga selle üle, kas menetlusnorme on järgitud, kas vaidlustatud valiku tegemiseks valitud faktilised asjaolud peavad sisuliselt paika, kas nende faktiliste asjaolude hindamisel on tehtud ilmseid vigu ja kas võib olla tegemist võimu kuritarvitamisega (14. detsembri 2017. aasta kohtuotsus EBMA vs. Giant (China), C‑61/16 P, EU:C:2017:968, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

57

Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et Üldkohtu kontroll nende tõendite üle, millele liidu institutsioonid on oma järelduste tegemisel tuginenud, ei kujuta endast faktiliste asjaolude uut hindamist, mis asendaks selle institutsiooni hinnangu. See kontroll ei piira nende institutsioonide ulatuslikku kaalutlusõigust kaubanduspoliitika valdkonnas, vaid üksnes annab selguse, kas need tõendid võisid olla institutsioonide tehtud järelduste aluseks. Seega ei pea Üldkohus mitte üksnes kontrollima esitatud tõendite sisulist paikapidavust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka seda, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keeruka olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealustele tõenditele saab rajada järeldused, mis nende põhjal on tehtud (vt 14. detsembri 2017. aasta kohtuotsus EBMA vs. Giant (China), C‑61/16 P, EU:C:2017:968, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika).

58

Lisaks on dumpinguvastases uurimises osalevad ettevõtjad alusmääruse raames kohustatud komisjonile edastama oma dumpingumarginaali kindlaksmääramiseks vajaliku teabe. Kui nad sellist teavet ei esita, on oht, et nende ettevõtjate suhtes kohaldatakse kõnealuse määruse artikli 18 lõike 1 alusel muid kui nende enda esitatud andmeid (vt selle kohta 13. juuli 2006. aasta kohtuotsus Shandong Reipu Biochemicals vs. nõukogu, T‑413/03, EU:T:2006:211, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

59

Sellega seoses tuleb märkida, et kostja vastuse lisas B1 esitatud komisjoni dokumendi analüüs, millele hagejad vastu ei vaidle, näitab esiteks, et HT kontserni kõigi seitsme turustuskanali puhul, mida see kontsern oma toodete eksportimiseks kasutas, maksid importijad müüdud kauba eest WSi vahendusel, kellel puudus raamatupidamine. Sellest tulenevalt ja olenemata asjaolust, et Samoa äriühingute seadus ei näe ette tõendatud raamatupidamist, ei olnud WSi pangakonto väljavõtetel mingit tõenduslikku väärtust.

60

Teiseks toimus kõigi turustuskanalite puhul müük importijatele nii, et ühtki neile väljastatud arvet HT kontsern oma arvestusdokumentidesse ei kandnud. Nimelt kandis TC oma arvestusdokumentidesse arved, mille summa oli väiksem kui summa importijatele väljastatud arvetel, ja esitas nende esimeste arvete alusel tollile eksitavaid deklaratsioone ekspordihinna kohta (esimene turustuskanal) või siis väljastas TC importijatele arved, kuid jättis need oma arvestusdokumentidesse kandmata (teine ja kolmas turustuskanal), või siis väljastas WS arveid, mis ei olnud tema raamatupidamisarvestuses kirjendatud, kuna Samoa seadused ei nõua äriühingutelt tõendatud raamatupidamisarvestuse pidamist (neljas ja viies turustuskanal), või viimase variandina väljastas arveid ND, mis on kontserniväline äriühing ja mille kohta komisjon ei saanud mingit teavet, kuna see äriühing ei teinud uurimisel koostööd (kuues ja seitsmes turustuskanal).

61

Kolmandaks toimus kauba eksportmüük kõigis turustuskanalites peale esimese turustuskanali pärast seda, kui HT oli kauba müünud TC-le või ND-le, mis eespool punktis 60 nimetatud põhjustel tähendas, et komisjonil oli võimatu kindlaks määrata Euroopa importijate poolt tegelikult makstud müügihinda.

62

Kõigi eespool punktides 59–61 mainitud asjaolude koosmõju arvestades ei saa teha järeldust, et komisjon tegi ilmse vea, kui ta leidis, et andmed ekspordihinna kohta ei olnud usaldusväärsed.

63

See tähendab, et hagejate väiteid, et nad tõendasid 98% Euroopa importijate maksetest WS pangakonto väljavõtete alusel, 90% müügihindadest HT poolt väljastatud käibemaksuarvete alusel ja lõpuks 65% liitu suunatud eksporditehingutest nende importijate tollideklaratsioonide alusel, tuleb pidada paljasõnaliseks, nagu ka hagejate väidet, et komisjon ei võtnud arvesse nende poolt kasutusele võetud arveldamise kolmnurksüsteemi.

64

Need vastuolud ilmnesid ka kohtuistungil, kus hagejad möönsid, et komisjonil ei olnud võimalik kasutada WSi raamatupidamisarvestust, et TC jättis Euroopa importijatele esitatud arved üldse raamatupidamisarvestuses kirjendamata ja et seega oli raske usaldusväärset ekspordihinda kindlaks määrata.

65

Järelikult tuleb esiteks analüüsida, kas seda ekspordihinda oli võimalik kindlaks määrata, nagu väidavad hagejad, DMSAL-tabeli ja HT poolt TC-le väljastatud käibemaksuarvete alusel ja kas komisjon leidis ekslikult, et ekspordihinna kindlaksmääramine oli võimatu, kuna puudus tabel, milles liitu suunatud eksport oleks olnud eristatud muust ekspordist ja mille edastamist uurimise ajal ei nõutud.

66

Mis puudutab kõigepealt DMSAL-tabelit ja HT poolt TC-le väljastatud käibemaksuarveid, siis tuleb märkida, nagu komisjon kohtuistungil rõhutas, et need tõendid puudutasid HT müüki TC-le, st kontsernisisest ja omamaist müüki, mille hind erines järelikult hinnast, mida Euroopa importijad tegelikult maksid. Lisaks, nagu kohtuistungil kinnitust leidis, oli komisjonil võimatu kontrollida, kas hagejate deklareeritud liitu suunatud eksport tegelikult toimus, kuna puudus mis tahes usaldusväärne raamatupidamisarvestus selle ekspordi kohta.

67

Mis puudutab hagejate argumenti, et ei esitatud liitu suunatud eksporti ja muud eksporti eristavat tabelit, siis tuleb märkida, et kohtuistungil märkisid hagejad kõigepealt, et selline tabel oli tarbetu, kuna kogu selles sisalduv teave oli juba esitatud DMSAL-tabelis, hiljem aga kinnitasid, et oleksid saanud sellise tabeli esitada, kui komisjon oleks seda nõudnud, nagu nähtub pärast ajutise määruse teatavakstegemist 25. oktoobril 2019 saadetud kommentaaridest, ning lõpuks möönsid, et sellise tabeli jätsid nad esitamata kartusest, et selles sisalduvaid andmeid toetavate arvete puudumise tõttu võib komisjon võib neile ette heita sellise tabeli usaldusväärsuse puudumist.

68

Need vastuolulised väited näitavad, et hagejate argument, mille kohaselt ei saanud komisjon nende ekspordihindu puudutavate andmete tagasilükkamiseks tugineda liitu suunatud eksporti kajastava tabeli esitamata jätmisele, on kunstlik.

69

Nimelt jättis komisjon nende eksporti kajastavate andmetega arvestamata mitte ainuüksi sellise tabeli puudumise tõttu, vaid pigem siiski seetõttu, et – nagu nähtub vaidlustatud määruse põhjendustest 32, 35 ja 40 – komisjoni peamine mure oli „raamatupidamisarvestuse ebausaldusväärsus“ ja see, et tal oli võimatu kindlalt välja selgitada liitu eksporditud toodete liiki ja arvu, mistõttu ta ei saanud ekspordihinda kindlaks teha käibemaksuarvete alusel, mille HT väljastas TC-le. Ka ei ole need järeldused kuidagi vastuolus asjaoluga, et komisjon pidas usaldusväärseks andmeid normaalväärtuse kohta, sest need kirjendati erinevalt eksporti puudutavatest andmetest regulaarselt HT raamatupidamisarvestuses.

70

Lisaks ei ole määrused, millele hagejad viitavad, et tõendada, et komisjon kaldus kõrvale oma tavapärasest praktikast seoses ekspordihinna kohandamisega, asjakohased selle tõttu, et dumpinguvastast tollimaksu kehtestava määruse õiguspärasust tuleb hinnata lähtuvalt õigusnormidest ja eelkõige alusmääruse sätetest, mitte väidetavast komisjoni varasemast otsustuspraktikast (vt selle kohta 18. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Crown Equipment (Suzhou) ja Crown Gabelstapler vs. nõukogu, T‑351/13, ei avaldata, EU:T:2016:616, punkt 107).

71

Mis puudutab teiseks hagejate argumente selle kohta, et nende arvates ei tegutsenud uurimisametnikud Euroopa importijate ja neid importijaid puudutavate dokumentide suhtes piisava hoolsusega, siis tuleb kõigepealt märkida, et vastupidi hagejate väidetule ei ole komisjon kunagi võtnud endale kohustust teostada ekspordihinna kindlaksmääramiseks nende importijate juures uurimist kohapeal. Nimelt nähtub hagejatele ajutise määruse kaaskirjas esitatud spetsiaalsest teatisest, et nende 27. augusti 2019. aasta kirjas esitatud sellekohase ettepaneku, mis on hagiavalduse lisas A21, võttis see institutsioon üksnes teadmiseks.

72

Lisaks asjaolule, et hagejad ei vaidle vastu vaidlustatud määruse põhjenduses 33 toodud asjaolule, et ainult kolm liidu importijat nõustusid komisjoniga koostööd tegema, tuleb märkida, et nende importijate deklareeritud arv muutus uurimise käigus, suurenedes kaheksalt, nagu nähtub hagiavalduse lisas A21 esitatud 27. augusti 2019. aasta dokumendist, 2020. aasta jaanuariks 12ni, nagu nähtub hagiavalduse lisas A28 esitatud dokumentidest.

73

Nagu komisjon kohtuistungil kinnitas, tähendab liidu importijate arvu selline muutus seda, et komisjon sai õiguspäraselt leida, et tal ei ole mingit kindlust hagejate poolt nende importijate kohta esitatud teabe usaldusväärsuse osas, mistõttu ei saa talle ette heita, et ta ei võtnud seda teavet arvesse ega teinud nende importijate suhtes mingeid toiminguid. Seega ei saa komisjonile ette heita alusmääruse artikli 6 lõike 4 rikkumist.

74

Kolmandaks tuleb seoses Hiina tollistatistikaga tõdeda, et ühest küljest toovad tollidokumentide koondtabelid esile vastuolud, millele komisjon viitas kostja vastuse lisas B2. See ajendas hagejaid neid tabeleid muutma, kuid neil ei õnnestunud siiski uurimisasutust veenda, sest neil ei olnud võimalik neid andmeid hagejate raamatupidamis- ja maksuandmetega vastavusse viia. Teisest küljest oli kaupade kontrollväärtus nendes dokumentides esitatud kilogrammides ja tasu üldsummad olid väljendatud USA dollarites, mistõttu ei olnud komisjonil võimalik teada saada liitu eksporditavate toodete liiki ja kogust ning ühikupõhiseid müügihindu, mis on siiski ekspordihinna kindlaksmääramiseks vajalikud üksikasjad. Lõpuks on need dokumendid osaliselt saadud ND-lt, kes ei ole hagejatega seotud äriühing, mistõttu komisjonil ei olnud võimalik kontrollida nende õigsust ja seega ka nende tõendusjõudu.

75

Mis viimasena puutub hagejate etteheitesse, et komisjon rikkus alusmääruse artikli 18 lõiget 3, siis tuleb märkida, et alusmääruse artikli 18 eesmärk on võimaldada komisjonil uurimist jätkata isegi siis, kui pooled keelduvad koostööd tegemast või ei tee piisavalt koostööd. Poolte koostöövalmiduse taset tuleb hinnata selles artiklis kasutatud mõiste „vajalik teave“ alusel, kuna selleks, et pooli saaks pidada koostöövalmiks, peavad nad komisjonile edastama teabe, mis võimaldab sellel institutsioonil teha dumpinguvastases uurimises vajalikud järeldused, kusjuures teabe „vajalikkuse“ hindamine toimub juhtumipõhiselt (vt selle kohta 14. detsembri 2017. aasta kohtuotsus EBMA vs. Giant (China), C‑61/16 P, EU:C:2017:968, punktid 53 ja 55).

76

Nõnda on juba varem otsustatud, et suured jõupingutused, mida huvitatud isik teeb teatava teabe edastamiseks, ei ole tingimata seotud edastatud teabe olemusliku kvaliteediga ning igal juhul ei ole see ainus määrav asjaolu. Kui komisjon seega lõppastmes ei saa nõutud teavet, on tal õigus kasutada nõutud teabega seotud kättesaadavaid andmeid (vt WTO dumpinguvastase lepingu punkti 6.8 kohta WTO vaekogu 1. oktoobri 2002. aasta aruanne „Egiptus. Lõplikud dumpinguvastased meetmed Türgist pärit terasarmatuurtalade impordi suhtes“, punkt 7.242) (4. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Sun Sang Kong Yuen Shoes Factory vs. nõukogu, T‑409/06, EU:T:2010:69, punkt 104).

77

Lõpuks tuleneb kohtupraktikast, et alusmääruse artikli 18 lõige 3 näeb ette võimaluse huvitatud isiku esitatud teavet siiski arvesse võtta juhul, kui see ei ole igas suhtes laitmatu, kuid selle võimalikud puudused ei tekita ülemääraseid raskusi põhjendatud ja täpsete järelduste tegemisel, kui teave esitatakse õigel ajal ning on kontrollitav ning kui isik on tegutsenud oma võimaluste kohaselt. Selle sõnastusest nähtub, et need neli tingimust on kumulatiivsed. Seega on mainitud sätte kohaldamine ning kõnealuse teabega arvestamine välistatud juba neist tingimustest üheainsa täitmata jätmise korral (vt 19. märtsi 2015. aasta kohtuotsus City Cycle Industries vs. nõukogu, T‑413/13, ei avaldata, EU:T:2015:164, punkt 120 ja seal viidatud kohtupraktika).

78

Sellega seoses tuleb tõdeda, et eespool punktides 59–62 juba esitatud põhjustel võis komisjon põhjendatult kasutada ekspordihinna kindlaksmääramiseks alusmääruse artikli 18 lõiget 1, kuna hagejate edastatud andmete piisamatus muutis põhjendatud ja täpsete järelduste tegemise ülemäära raskeks.

79

Eeltoodust tuleneb, et komisjon ei teinud ilmset hindamisviga ega rikkunud alusmääruse artikli 18 lõikeid 1 ja 3 ning seega ka artikli 9 lõiget 6 ega WTO dumpinguvastase lepingu II lisa punkti 3, otsustades vaidlustatud määruse põhjendustes 29–41 sisuliselt, et sõltumata sellest, kas hagejad tegutsesid parimal võimalikul viisil või mitte, seisnes uurimise käigus komisjoni jaoks tekkinud peamine raskus selles, et puudusid täielikud ja kontrollitavad andmed eksporditehingute kohta, sealhulgas ja eelkõige eksporditud kauba, ekspordimahu ja ekspordihinna kohta, mistõttu kõnealune institutsioon pidas võimatuks nende andmete nõuetekohast ja sõltumatut kontrollimist, ja lükkas need tervikuna tagasi, kohaldades kättesaadavaid andmeid vastavalt alusmääruse artikli 18 lõikele 1.

80

Lõpuks tuleb tõdeda, et pelgast ja pealegi kokkuvõtlikult esitatud viitest alusmääruse artikli 2 lõigete 6a, 8, 9, 10 ja 11 ning artiklite 3 ja 6 rikkumisele ei piisa nende sätete rikkumise väite asjakohasuse tõendamiseks ja järelikult vaidlustatud määruse mis tahes õigusvastasuse tuvastamiseks sellest aspektist.

81

Järelikult tuleb teise väite esimene ja teine osa tagasi lükata.

82

Teise väite kolmandas osas väidavad hagejad sisuliselt, et komisjon rikkus alusmääruse artikli 18 lõikeid 1 ja 3 ning WTO dumpinguvastase lepingu II lisa punkti 3 ning nimetatud määruse artikleid 2 ja 3, artikli 6 lõikeid 6 ja 8 ning artikli 9 lõiget 4. Nad lisavad, et komisjon ei selgitanud piisavalt põhjuseid, miks ta ei kasutanud neid andmeid normaalväärtuse kindlaksmääramiseks.

83

Sellega seoses märgivad hagejad, et komisjon kaldus kõrvale oma tavapärasest praktikast kasutada kättesaadavaid andmeid üksnes olukorras, kui andmed ei ole täielikult kontrollitavad ega usaldusväärsed.

84

Hagejad rõhutavad, et see praktika on kooskõlas WTO otsustuspraktikaga.

85

Nad kinnitavad, et komisjon ei selgitanud piisavalt, miks ta ei arvutanud normaalväärtust, kuigi tal oli selleks usaldusväärne teave, nagu nähtub vaidlustatud määruse põhjendustest 42 ja 44.

86

Hagejad väidavad, et komisjonil oli võimalik kasutada nende normaalväärtust, et võrrelda seda liitu suunatud ekspordi hindadega, nende liitu suunatud ekspordi arvestuslike hindadega või vähemalt ekspordihindadega, mida kohaldas ainus valimisse kaasatud ja koostööd teinud tootja, või ekspordihindadega, mis saadi teistelt eksportivatelt tootjatelt, kes taotlesid individuaalset kohtlemist vastavalt alusmääruse artikli 17 lõikele 3, või teistelt huvitatud isikutelt.

87

Hagejad lisavad, et selliselt toimides oleks arvesse võetud asjaolu, et nad tegid komisjoniga kogu uurimise vältel täielikku koostööd, mida ka ärakuulamise eest vastutav ametnik rõhutas ja mille suhtes komisjon vastuväiteid ei esitanud.

88

Komisjon nende argumentidega ei nõustu.

89

Sellega seoses ja sissejuhatuseks tuleb seoses eespool punktis 87 viidatud hagejate argumendiga märkida, et 17. septembri 2019. aasta esialgses ärakuulamise aruandes leidis ärakuulamise eest vastutav ametnik küll, et arvestades hagejate tehtud pingutusi, ei olnud taotlejate määratlemine koostööst keeldujana seetõttu, et nad olid esitanud valet või eksitavat teavet, parim võimalik lahendus, ja et ta palus seetõttu selgitada tingimusi, mille alusel saab tugineda alusmääruse artiklile 18. Samas ei esitanud see ärakuulamise eest vastutav ametnik teises ja ühtlasi viimases 7. veebruari 2020. aasta ärakuulamise aruandes enam mingeid tähelepanekuid seoses komisjoni tuginemisega sellele artiklile, mistõttu ei saa nende kahe dokumendi põhjal teha mingeid järeldusi hagejate koostöövalmiduse taseme kohta.

90

Mis puudutab määrusi, millele hagejad tuginevad, väites, et komisjonil olevat tavaks kasutada kättesaadavaid andmeid üksnes sellises olukorras, kus andmed ei ole täielikult kontrollitavad ja usaldusväärsed, siis piisab, kui see argument eespool punktis 70 viidatud kohtupraktika alusel tagasi lükata.

91

Mis puudutab WTO dumpinguvastast lepingut ja täpsemalt selle lepingu II lisa ning sellega seotud otsustuspraktikat, mille kohta esitatud kirjalikule küsimusele vastati kohtuistungil, siis tuleb märkida, et just see leping ja eriti mainitud lisa peavad võimalikult suures ulatuses olema aluseks alusmääruse artikli 18 tõlgendamisele, kuna viimasega võetakse liidu õigusesse üle selle lepingu sisu (vt selle kohta 22. mai 2014. aasta kohtuotsus Guangdong Kito Ceramics jt vs. nõukogu, T‑633/11, ei avaldata, EU:T:2014:271, punkt 40).

92

Sellega seoses tuleb märkida, et hagejate väite toetuseks esitas WTO vaekogu 16. novembri 2007. aasta aruande „Euroopa ühendused. Dumpinguvastased meetmed tehistingimustes kasvatatud lõhe suhtes“ (WT/DS 337/R), mille punktis 7.354 jj rõhutas nimetatud vaekogu seoses Euroopa ühenduste poolt normaalväärtuse kindlaksmääramisega seotud tõendite tagasilükkamisega, et uurimisasutus pidi vastavalt WTO dumpinguvastase lepingu artiklile 6.8 ja II lisa punktile 3 kasutama poolte esitatud „kontrollitavat“ teavet.

93

Lisaks leidis WTO vaekogu juhtumi „Ameerika Ühendriigid. Indiast pärit terasplaatide suhtes kohaldatavad dumpinguvastased ja tasakaalustavad meetmed“ (WT/DS 206/R) aruande, millele hagejad samuti tuginevad, punktis 7.60 jj sisuliselt, et uurimisasutus peab püüdma maksimaalselt kasutada andmeid, mille pooled on talle esitanud, arvestades, et WTO dumpinguvastase lepingu kui terviku üks põhieesmärk on luua võimalus objektiivsete tuvastuste tegemiseks võimaluste piires faktide alusel.

94

Samas märkis WTO vaekogu selle aruande punktides 7.62 ja 7.64, et ei ole võimalik järeldada, et uurimisasutus oleks pidanud kasutama teavet, mis näiteks ei ole kontrollitav või mida ei esitatud õigel ajal, või et ta oleks pidanud seda kasutama, vaatamata sellest tulenevatele raskustele.

95

Lisaks tuleb märkida – nagu rõhutas komisjon kohtuistungil, ilma et hagejad oleksid sellele vastu vaielnud –, et nende kahe WTO aruande aluseks olnud juhtumid erinevad käesolevast asjast selle poolest, et nende juhtumite puhul oli uurimisasutuse jaoks peamine probleem mitte ekspordihinna kindlaksmääramine nagu käesolevas asjas – kuna puudusid usaldusväärsed andmed ekspordi kohta, eeskätt eksporditud kauba liigi ja hinna kohta –, vaid normaalväärtuse kindlaksmääramine.

96

Nendest kahest aruandest järeldub, et kuigi põhimõtteliselt peab uurimisasutus püüdma kasutada poolte esitatud kontrollitavat teavet, peab ta seda tegema üksnes võimaluste piires. See tähendab, et see asutus võib jätta arvesse võtmata teabe, mis lõppastmes võib anda tulemusi, mis ei võimalda teha põhjendatud ja täpseid järeldusi.

97

Käesoleva kohtuasja kontekstis oleks igasugune normaalväärtuse kindlaksmääramine olnud pealegi üleliigne, kuna mingit dumpingumarginaali ei oleks saanud kindlaks määrata, kui puudus võimalus hagejatega seonduva ekspordihinna kindlaksmääramiseks, nagu nähtub eespool punktidest 56–81.

98

Seda järeldust ei sea kahtluse alla hagejate argument, mille kohaselt oli võimalik nende puhul kindlaks määrata normaalväärtus, et võrrelda seda teiste tootjate jaoks arvutatud ekspordihinnaga. Nagu komisjon kohtuistungil rõhutas, oleks sellise meetodi kohaldamine siis, kui eksporditud kauba liigi ja koguse osas puudub igasugune kindlus – nagu nähtub eespool punktist 69 –, paratamatult kaasa toonud vastavuseta ning seega asümmeetriliste väärtuste seostamise, mistõttu dumpingumarginaali puudutavad järeldused ei oleks olnud põhjendatud ega täpsed.

99

Mis puudutab etteheidet, et komisjoni loobumine normaalväärtust arvutamast on puudulikult põhjendatud, siis tuleb märkida, et Üldkohus on juba varem otsustanud, et ELTL artiklis 296 nõutud põhjendusest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista, et oma õigusi kaitsta ja kohtul kontrolli teostada. Ei saa siiski nõuda, et põhjenduses oleks käsitletud kõiki asjasse puutuvad faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna kontrollides akti põhjenduse vastavust ELTL artikli 296 nõuetele, tuleb lisaks akti sõnastusele arvestada akti konteksti ja kõiki valdkonda reguleerivaid õigusnorme (vt 10. oktoobri 2012. aasta kohtuotsus Shanghai Biaowu High-Tensile Fastener ja Shanghai Prime Machinery vs. nõukogu, T-170/09, ei avaldata EU:T:2012:531, punkt 126 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks tuleb vaidlustatud määruse põhjendusi hinnata, lähtudes hagejale edastatud teabest ja hageja poolt haldusmenetluse käigus esitatud märkustest (4. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Sun Sang Kong Yuen Shoes Factory vs. nõukogu, T‑409/06, EU:T:2010:69, punkt 150). Eelkõige ei saa nõuda, et dumpinguvastaste määruste põhjendustes oleksid täpsustatud otsuse esemeks olevad faktilised ja õiguslikud asjaolud, mida sageli on väga palju ja mis on keerukad, kui need määrused kuuluvad neid hõlmava meetmete kogumi süsteemsesse raamistikku. Seoses sellega on piisav, kui institutsioonide põhjendused määrustes on selged ja üheselt mõistetavad (vt selle kohta 15. oktoobri 1998. aasta kohtuotsus Industrie des poudres sphériques vs. nõukogu, T‑2/95, EU:T:1998:242, punkt 357).

100

Selles kontekstis tuleb nentida, et vastupidi hagejate väidetele võimaldavad vaidlustatud määruses komisjoni esitatud põhjendused mõista põhjuseid, miks ta leiab, et normaalväärtuse andmed ei kujuta endast poolt dumpingumarginaali kindlaksmääramiseks vajalikust teabest.

101

Nimelt ei omanud normaalväärtus käesolevas asjas tähtsust, nagu komisjon vaidlustatud määruse põhjenduses 42 selgelt ja üheselt mõistetavalt märkis, sest ekspordihinna kindlaksmääramiseks edastatud teave, mis on dumpingumarginaali arvutamise põhielement, ei olnud usaldusväärne, kuna see ei olnud kontrollitav.

102

Lisaks tuleb tõdeda, et see põhjendus võimaldas hagejatel mõista põhjuseid, miks komisjon ei ole käesolevas asjas nende puhul normaalväärtust kindlaks määranud, ning vaidlustada selle valiku õiguspärasust, nagu nähtub eelkõige käesoleva väite raames esitatud argumentidest. Sellised põhjendused võimaldavad ka liidu kohtul kontrollida vaidlustatud määruse õiguspärasust.

103

Lõpuks tuleb samadel põhjustel, mis on esitatud eespool punktis 80, tagasi lükata väide alusmääruse artiklite 2 ja 3, artikli 6 lõigete 6 ja 8 ning artikli 9 lõike 4 rikkumise kohta.

104

Eespool esitatust lähtuvalt tuleb teise väite kolmas osa ja järelikult teine väide tervikuna tagasi lükata.

[…]

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (esimene koda)

otsustab: